Vanemates rahvaluulekogudes on laste traditsiooni jäädvustatud suhteliselt vähe, kuna kogujate huvidest jäid lastelaulud välja. Küll aga on rikkalikult jäädvustatud 1920.-30. aastate laste pärimust. Walter Anderson, Tartu Ülikooli esimene rahvaluuleprofessor, korraldas aastatel 1921–1939 üle-eestilise lastefolkloori kogumise aktsiooni. Ta pöördus koolide poole, saates neile vastavad küsitluskavad. Kogumistöös rakendas ta ka üliõpilasi.
Kodavere koolid võtsid Walter Andersoni aktsioonist osa väga aktiivselt. Saadetised tulid kahe lainena, 1923.–1924. ja 1926. ning 1931.–1932. aastal. Laule kirjutasid lapsed ise, juhendasid õpetajad ja koolijuhatajad. Üleskirjutatud materjal koguti kokku ja saadeti üheskoos, õpetajate või filoloogiatudengite vahendusel Tartusse Andersonile.

Alatskivi Kõrgemast (6-klassilisest) Algkoolist saabus Andersonile 1922.–1923. ja 1931. aastal kokku üle 300 laulu (1922.–1923. a juhendajat pole mainitud, 1931. a juhendas kooliõpetaja hr Maasik).
Torila algkoolis koguti 1923. ja 1931. aastal kokku üle 660 laulu (juhendajaiks 1923. a koolijuhataja Kartetschnikoff, 1931. a koolijuhataja hr Rosin ja üliõpilane August Kull).
Halliku (Alliku) 4-klassilisest Algkoolist saadeti 1931. a 139 laulu (koolijuhataja Jakob Luka ja August Kull).
Koosa Algkoolist (hiljem Koosa 6-klassilisest Algkoolist) on aastatel 1924 ja 1931 kogutud kokku ligi 500 laulu (1924. a koolijuhataja hr Laumets, 1931. a Laumets ja August Kull).
Mäeotsa Algkoolist saadeti 1926. a 36 laulu (Paul Hamburgi ja Hilda Konso ärakirjad).
Punikvere Algkoolist saadeti 1926. a 83 laulu (Paul Hamburg).
Varnja 4-klassilisest Algkoolist saadeti 1926. a 225 laulu (Paul Hamburg).
Ranna 6-klassilisest Algkoolist saadeti 1931. a kokku 390 laulu (koolijuhataja hr Paju ja August Kull).
Pala 6-klassilisest Algkoolist saadeti 1931. a 169 laulu (koolijuhataja Osvald Rootsi ja August Kull).
Nõva 6-klassilisest Algkoolist saadeti 1932. a 175 laulu (kooliõpetaja ja üliõpilane Fernande Org).

Kõigi saadetiste peale kokku on tulemuseks tohutu hulk: 2818 laulu (ja salmi), mille hulgas on 1979 lastelaulu, 37 regilaulu, 493 lõppriimilist laulu, 265 mängulaulu, 5 tantsulaulu, 66 loodushäälendit, 30 nõiasõna, lisaks veel sõrmenimetusi, vanasõnu ja mõistatusi, salakeelt jm.
Tänu Andersoni kogumisaktsioonile on meil suurepärane ülevaade Kodavere kihelkonna 1920.-1930. aastate lastetraditsioonist.
 
Ka hilisemate kogudes – Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Riikliku Kirjandusmuuseumi käsikirjades on jäädvustatud lastepärimuse hulk suhteliselt suurem. Esiteks, varem eelistatud regilaulu jäädvustamine oli selle hääbumise tõttu väga vähene, kogujad kirjutasid üles kauem kasutuses olnud kalendrilaule ja lastelaule. Ka oli kogujate hulgas rohkem naisi, kes pöörasid enam tähelepanu lastega seotud teemadele.

---

Sellele lehele on koondatud Andersoni kogu lastelaulud. Kodavere Vanas Kandles avaldatud vanemast traditsioonist pärinevale (hällilaulud, mängitused-hüpitused ja ahellalaulud) lisanduvad ka uuemast traditsioonist pärinevad liisulugemised, tantsulaulukesed, sõrmenimetused ja mitmesuguse sisuga salmikesed.

Iga pala juures saab näha originaalkäsikirja - selleks vajuta sinisele "vaata" nupule ning seejärel pisipildile. Käsikirjalehelt otsi pala numbri järgi õige lugu. Kui 1930. aastate koolilapse käekiri on raskesti mõistetav, võid vajutada ülal paremal nurgas "tekstistuse" nupule ja lugeda arvutisse sisestatud teksti. Kogu loendi tekstistusi (500 kaupa) saab näha "tekstistuste vaadet" vajutades.

Ehk leiad oma vanaema või vanaisa üles kirjutatud laulukese?

---

Vaata: Liik transkriptsioon redigeering tõlge kokkuvõte foto kommentaar litereering originaaltekst tekstituvastus (ocr) Redigeeritud  jah ei  Kontrollitud  jah ei

<< Esimene < Eelmine					Kokku 46919 Näitan 161-180				Järgmine > Viimane >>
	Viide	Liik	Pealkiri	Redigeeritud	Kontrollitud	Sisestaja	Projekt	Ilmunud teoses	Lehekülje number	Järjenumber	Märkused	Algussõnad
	A 14.051	tekstituvastus (ocr)										VaataTHEODOR USSISOO TEHNOLOOGILISI KÜSIMUSI I O...THEODOR USSISOO TEHNOLOOGILISI KÜSIMUSI I OSA M ETALLITÖÖSTUS TALLINN, 1934 a. r y / / h-iy.ori. THEODOR USSISOO TEHNOLOOGILISI KÜSIMUSI I OSA METALLITÖÖSTUS TALLINN, 193 4. EHSV TA Fr. R Kreutzwaldi nim Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu ZZ0 4V Trükitud Riigi Kunsttööstuskoolis. Materjalide omaduste tundmine on hädatarvilik igale oskustöölisele tema töö juures. Käesolev vihik annab konspektiivsed vastused kü­ simusile metallitöö alal ja tahab olla seega abiks nii oskustöölisele, kui ka õppinud töölise kutseek­ sami tegijale mõnede materjalide tundma õppimises. Th. U. Erikaal Võrdsele ruumaladega, kuid isesugustest ainetest (rauast, puust, korgist) valmistatud kehade kaalu­ misel leiame, et mõned neist on raskemad ja teised kergemad. Nii kaalub 1 sm3 rauda 7,8 gr., 1 sm8 tammepuud 0,8 gr. Keha ruumüksuse kaalu nimeta­ takse tema erikaaluks. Katse näitab, et võrdruumilised kehad ei ole harilikult mitte võrdselt rasked. Nii näiteks, kaalub 1 sm3 desiil. vett 1 gr. -j- 4° C juures, Ism3 lina 11,3 gr.T 1 sm3 rauda 7,8 gr. j.n.e. Need arvud on aine kohta väga iseloomustavad ja väljendavad ta erikaalu. Üldse nimetatakse keha erikaaluks arvu, mis näitab mitu grammi üks kuupsentimeeter seda keha kaalub. Tähistades keha kaalu grammides p - ga (pondus — raskus, kaal), ruumala sm3-ies v-ga (volumen — ruumala), saame erikaalu e määramiseks valemi: e _ _p (gr) v (sm8) Et destilleeritud vee erikaal on siis näitab iga teise keha erikaal, mitu korda on antud keha veest raskem. Keha kaalu määrame kaalude abil, ruumala kas geomeetrilisel teel või mensuuri või ülevoolu - anuma abil. On keha kaal ja ruumala leitud, siis nende abil pole raske arvutada keha erikaalu. 5 Mõnede ainete erikaalud Plaatina kuld . . . tina . . . hõbe . . vask. . . raud . . , inglistina . tsink. . . marmor alumiinium klaas . . • • . ■ • • ■ . . . ' 21 4 19,3 11,3 10,5 8,9 7,ö 7,3 7,1 27 27 25 9 „ „ „ „ „ „ „ JJ jj väävelhape . . glütseriin . . . destil. vesi (4°C) jaa.................. tammepuu . . petrooleum . . piiritus. , . . eeter . . . . kuusepuu. . . kork . . . . õhk . . . . . 1 ’ 84 -gL sm 1,26 „ 1,00 „ 0,9 „ 0,8 „ 0,8 „ 0,79 „ 0,72 „ 0,5 „ 0,24 „ 0,0013,, 3 1. Milliseid materjale ja küiteaineid vajab metallitööstus? Ta vajab eeskätt: sütt, rauda, terast, vaske, tina jne. 2. Mis liiki on sütt olemas? Süsi jaguneb nelja liiki: kivi-, pruun-, aniratsiitja puusüsi. 3. Kas kõik eeltoodud söe liigid on kütmisel ühe headusega? Ei. Suurima kütteväärtusega neist on kivisüsi ja ja sellele järgneb puusüsi (teatavatel juhtudel ümberpöördult). Pruunsüsi ei ole kõlbulik sepa­ tööks. Sepatöödel on parim süsi n. n. sepasüsi, kuid pruunsüsi on sellepoolest parem, et ta ei sisalda halbu lisaaineid, peamiselt väävlit, mis rauale avaldab halvavat mõju. Kivisüsi Kivisütt leidub kohati maapõues suurte lademetena. Algprodukt on taime, peamiselt puu pikaldane ohutu 6 seismine. Kivisüsi koosneb 75 — 90°/o süsinikust (C), 5°/o veest (H), 4 — lö°/o hapnikust (O) ja 1 — 2°/o läm­ mastikust. Kuumendades võib kivisöest saada koksi. Koks sisaldab 90 — 95°/o süsinikku, 0,2— 1,5°/o vesi­ nikku, 1—4°/o hapnikku, 0,4 —1,5% lämmastikku, 1% väävlit, 5—6% tuhka ja 2—4% hügroskoopilist vett. Koks on raskelt sütitav, põleb hõõgudes lühikese sinise leegiga, andes kuumust kuni 7600°. Kivisöe mahukaal on 1,2 — 1,4: koksi erikaal 1,25 — 1,41. Pruunsüsi Teda leidub samuti maapõues suurte lademetena, millel veel sageli võib eraldada puukoe kujutusi. Puusüsi on pruun kuni süsimust. Tema on pehmem ja kergelt tuld võttev. Põledes lõhnab meeldivalt. Sepatööks ei kõlba. Mahukaal 1 — 1,5. Puusüsi Puusütt saame puu põletamise tagajärjel. Toores puu sisaldab ligi 40% niiskust. Puusüsi on tarvita­ misel puhtam, annab intensiivset leeki, on sageli sepatöödel tarvitatav, eriti maal, kus kivisüsi pole kättesaadav. Ka on vaba kahjulikust väävlist, mis­ tõttu eriti tarvitatav peen keevituse (šveisimise) ja lootmise töödel. Tähtsamaid tööstuslikke metalle ja nende omadusi Toores raud, hall-, valge- ja sega-malm, raud, teras, vask, sea- ja inglisiina, tsink, alumiinium, 7 duralumiinium, iina segud (babiii, iooimistina j.n.e.). Vase segud: (valge vask, pronks j.n.e.), hõbe, kuld ja plaatina. Mis on malm? Maapõuest leitud rauainaagid, peale suurema hulga mineraalainete kõrvaldamist, koos lisaainetega sula­ tatakse n. n. „kõrgeahjus“ koksiga kuni vedela mas­ sini, mis peale ahjust väljalaskmist valatakse nelja­ kandilisteks plokkideks. Malmi omadused ja koosseis 1. Hall malm — sisaldab peale raua ja süsiniku räni, murdes teraline, hallikat värvi, habras, sulab 1100— 1300° C juures. Sulas olekus hästi vedel ja hästivalatav vormi, mistõttu tarvitatakse valamistöiks. 2. Valge malm — sisaldab peale raua ja süsiniku mangaani, omab läikiva murdpinna, on kõva, habras ja rabe sortide valmistamiseks. Sulab 1000— 1100° C juures. Raud Raud on keemiliselt puhas, s. o. ilma lisandusteta. Raud on tooresainena niivõrd pehme, et laseb end lõigata noaga. Keemiliselt puhtal raual tööstuslikku tähtsusi ei ole. Tarvitatav raud sisaldab otstarbe järgi mangaani, räni, niklit, kroomi, volframit j.n.e. Rauda saadakse valgest malmist ümbersulaiamise teel ääs- ja Puddling ahjus, Bessemer - Thomase pirn, Siemens - Martini ahjus, milles saadakse n. n. valatud raud. 8 Ääs-ahjus tarvitatakse kiitteainena puusüti, Puddling-ahjus kivisütt, Siemens -Martini ahjus generaator-gaasi. Bessemer-Thornase pirni asetatakse üm­ bertöötamiseks sulamalm, mistõttu kütteaineid seal ei tarvitata. Ääs- ja Puddling ahi on vanemad tüübid, nendes on ümbertöötamine kallis ja seetõttu neid tarvita­ takse vähe; viimasel ajal tarvitatakse peaasjalikult Bessemer-Thomase pirni ja Siemens-Martini ahju. Viimases sulatatakse peamiselt vana malmi. Mis on separaud? Separaud sitke keedis juba 1200 — 0,05 — 0,5% on harilik sepitsetav, mittekarasiatav, ehk valuraud. Teda võib kokku keeta 1300° kuumuse juures. Raud sisaldab süsinikku. Millega eraldub keedisraud valurauast? 1. Keedisraua valmistamise temperatuur on vaiksem kui sulamispunkt. 2. Valuraua valmistamise temperatuur on suurem sulamispunktist. 3. Eraldub murdpinna kaudu. Keedisraua murdpind on kiuline, — valuraua murdpind peenkristaililine. 4. Välimuse kaudu. Keedisraud on krobedam, valu­ raud siledam. 5. Kui siluda peenehambulise viiliga raudlatti ja selle järele katta silutud koht happega, siis ilmuvad keedisraua pinnale väikesed mustad täpid, kuna valuraual jääb viilitud koht läikivaks. 9 Raua roostetanüne ja kaitseabinõud selle vastu, Roosielamme on tingitud niiskest õhust, hapetega kokkupuutumisest j.n. e. Kaitseabinõud: t. Ajutine kaitse — õli, vaseliin, rasv ja tavott. 2. Kindlad kaitsed: a) värvimine (raua- ja tinamenning ja tinavalge), b) teiste mettallidega katmine, s. o. tinaga ja tsingiga, nikliga, kroomiga, vasega ja kallismetallidega. Tsementimine Tsemeniimiseks nimetatakse metalli pinnale kõva­ duse andmist, kusjuures raua välised kihid kuu­ mutatud seisukorras rikastuvad süsinikuga. Selles kuumutatud olekus kastetakse karastus kaalisse või kuumutatakse süsinikurikaste ainetega. Väävli ja fosfori mõju rauale Väävlit sisaldav raud on kuumalt murduv ja see­ tõttu ta on halvasti sepitsetav ning ei võimalda head keetmist. Fosforit sisaldav raud on külmalt habras, kuid sulab kergelt sa täidab ka seetõttu hästi liivast vorme. Tarvitatakse kunsiasjade valamiseks. Mis on teras? Teras ei ole eriline metall, vaid raud, mis sisaldab enam süsinikku ja erilisandusi. Teras on kõvem kui raud ja temal on eriline omadus kuumutamise ja 10 sellele järgneval järsu jahutamise tagajärjel muu­ tuda kõvaks. Terase murdpind on hallikas valge ja peenestruktuuriline, eriti aga lõiketerade terasel (Gussstahl). Sellevastu omab vedruteras, vaatamata tema kõvadusele, joonelise murdpinna. Kuidas saadakse terast? 1. Malmist — süsinikuhulga vähendamis teel (vala­ tud teras); 2. rauast — süsinikuhulga suurendamis teel (n. n. tsemenditud teras). Teras sisaldab 0,5 — 1,5% süsinikku. Miime! liiki on terast? Väga palju liike. Tähtsamaid liigitust on kaks: 1. Keetmisteras, mida valmitatakse pehmes koos­ seisus ja millest valmistatakse lõiketerasid (süsn nik-teras). 2. Teras, mida valmistatakse vedelas koosseisus. Kuidas valmistatakse tiigelterast? Erilisi kõrgeväärtuslikke terase sorte saadakse tiiglitest. Tooraineks võetaks väheste lisandustega te­ ras ehk tsement-teras juurde lisades Puddel- ja Bessemerrauda ja neid ühiselt tiigelahjus sulatades saame tiigelterase. Segu kuumendamisei sellele tähelepanu juhtida, et segule ei pääseks ligi õhk ega iulegaasid. Sellejuures olgu temperatuur nii kõrge, et gaasid ja slakid segust eralduks ja segu saaks võimalikult puhas. Terast tuleb ümber töötada tumepunases kuumu­ tuses. Kui terast üle kuumendada, kaotab tema palju omast väärtusest. n Kuidas karastada terast? Teras karastub, kui teda tumepunaseni kuumen­ dada (umbes 700 — 900°) ja selle järele jahutades, mille tagajärjel ta muutub klaaskõlavaks. Kuid sel­ lena ei ole tema tarvitamiseks kõlbuline liigse kõvaduse tõttu. Sellepärast soojendatakse teda uuesti tulel või muul viisil ja lastakse järele. Soojen­ damisel tulevad ilmsiks mitmesugused värvid: esiteks õlgkollane, siis tumesinine ja helesinine. Seda nime­ tatakse järellaskmiseks. jarelelaske temperatuur on 220 - 315°. Värvide järgi määratakse kindlaks terase kõvadus. Metallide eraidamisfunnused: Terase liikide tundmine ei ole kerge. Ta nõuab teoreetilisi teadmisi ja praktilisi kogemusi. Väga lihtne terase proovimine on smirgel-seibil saada­ vate sädemete abil. Nii annab süsinikuvaba separaud kiirelt tiirleval smirgel-seibil sirged sademekiired, mis lõpupoole muutuvad heledamaks ja paksemaks. Malm selle­ vastu annab tumepunase sädemetekimbu, Tooriistaterase (süsinik- ja tiigelteras) sädemete otsakiired on heledamad ja lõppevad sätendavate harukestega. Mida suurem süsiniku sisaldavus, seda haralisem on sädemete juga. Kiirierase kiirte juga on tumepunane ja sädemete otsad tilgakujulised ning kollased. THEODOR USSISOO poolt on koostatud alljärgnevad õpperaamatud alg~, kesk~ ja kutsekoolidele. 1. Geomeetriline joonestamine (III trükk) . — .75 2. Geomeetriline ornament (II trükk). . . —.20 3. Geomeetriliste pind- ja ruumalade arvu­ tamine. I jagu.......................... —.25 4. Masinkiri (V trükk).....................................1.— 5. „Meie Kodu“ eluruumide sisseseaded . —.75 6. Noaiööd algkoolidele (Nikerdused) . . —.15 7. Papptööd algkoolidele.......................... —.40 ö. Plakatkiri puusulega............................... —.40 9. Plekitöö alg- ja keskkoolidele (I vihik). —.50 10. Projektsioon joonestamine...................... —.50 11. Punumisiööd algkoolidele (I vihik) . . —.12 12. Puutehnoloogia II jagu............................ 1.20 13. Puutöö algkoolidele (I vihk) .... —.50 14. Puutöö alg-ja keskkoolidele (Il vihik) . —.60 15. Puutöö alg- ja keskkoolidele (III vihik) —.60 16. Saetööd algkoolidele . . . ' . . . . —.25 17. Umarkiri..................................................... —.15 lö. A. Behrsing ja Th. Ussisoo. Laste geo- —.15 meetria..................................................... —.15 19. P. Tamm ja Th. Ussisoo. Puutehnoloogia I jagu..................................................... 1.25 20. P. Madisson ja Th. Ussisoo. Planimeetria 1.25 21. P. Madisson. Stereomeetria. Th. Ussisoo joonestustega........................................ 1.50 Nr.nr. 1,3,9,12 ja 19 on müüdavad Riigi Tööstuskoolis, Tallinnas, Tehnika i. lõ-a.
	A 14.075	tekstituvastus (ocr)										VaataSyntax Warning: Bad annotation destination JOHANNE...Syntax Warning: Bad annotation destination JOHANNES BARBARUS IX. KOGU VÄRSSE 19 3 4 A- ly^ofr. / JOHANNES BARBARUS TULIP U N K T EX. KOGU VÄR S SE 19 3 4 ENSV fA Kirjandusmuuseumi Af H vics^3;. ',ogu 2111% ,Kiirtrükk‘ Tallinn, RMHU 4 1934 SAMALT AUTORILT VAREM ILMUNUD: „Fata-morgana“ . . luuletiskogu (trükk läbi). „Inimene & sfinks" „ (trükk läbi). ^Katastroofid" ... „ (trükk läbi). „Kolmnurk"...................................... valikkogu. „Vahekorrad"...............................luuletiskogu. ^Geomeetriline inimene" ... „ „Multiplitseerit inimene" ... „ „Maailm on lahti"........... „ „E. V.-r.u . . . kogu värsse ja poeeme. „Horizontoj“0. . valik esperantokeelsen tõlken (tõlkija Hilda Dresen). „Jaan Vahtra"........................monograafia tekst. TULI P U N K T TULIPUNKT 1. (ISEENDAGA) 1. Vaja koomale tõmmata värsigi read, ühte tulipunkti mõte nüüd koondu! Iseendal’ sa, luuletaja, alistuma pead: sõna-sõdur, kuula käsku ja: „joondu!“ See — elu mu ümber, mille prisma ja lääts koondab südame põletavaid kiiri. Mu tundesordiiniks — luulehõlmade rääts haagit kinni, — valvan mõtete piiri. Kaitseseisukord! käiaks nõnda vihm, kui törm: krae püsti, hõlmad lopendavad tuulen. Kokku litsut mu loomingu sisugi, vorm: raju ähvardavat mühinat kuulen. . . Mütsi pähe surun. . . Vaat! see lahingu samm, meeleheitest nõnda ründav ja kindel. Endakaitsel kümnekordistub inimese ramm, täna võitleb ka luuletaja rindel. Ainult edas, ainult edasi, — sõnadejõuk! . . Värsid väljuvad, kui liblikad tupest, mille moodustand kaitseks neile ettevaatlik tõuk,.. nõnda õiedki arenevad nuppest. 9 2 , Olen nagu vedur, millele koormaks aastatevaguneid haagitakse külge. Et ei elu kitsarööpalisena roomaks, et ei mülditaks umbvete mülge, vaja värsil anda sada hobuse jõudu: luuletaja armastab vastuvett-sõudu. Ei ma ole jaamaülem, saadab kes teisi: rongidele — parema, kurakäe sihin, Tahan ümber luuleilma teha vaid reisi, lahtiste avaruste poole taas sihin, mõttega: lõppjaama jõudnud et ma ei oleks, tahan end usaldada vedurjuhi hooleks Päevade kivisütt tendrile lisaks, välja sest, välja sest luilutavast loksest! Elu on muutund nöirasteenikute kisaks, haiseb ilm vägivallapurjuste oksest: vaenlasi vaenlaste järel meie vahetand, miski on olemasolu ära kahetand. Enesekaitseks vaim haarabki sõnast, rütmist ja riimist, — ühen sammuvast Lugeja! mõnest kui kaasa kist kõlast [vennast oled, — tea! tükikene, — tükk see mind ennast. . Mõte nagu kanapoeg välja astub munast: silmad alles harjumata koidiku punast. . 10 TULIPUNKT 2 (LOODUSEGA) Kahu kõnnitad sa mind, mu meeli?! Kui nii astume me, — käsikfien üle põllupeenra, värskelt küntud vao... Päike maale tõmbab kandlikeeli, kinnitab nad orupõhjan, mäen: ei sest kevadhelid kõrvust, hingest kao. Just kui keegi kutsub mind su voodit aasapadjale kas panna pää? Ootab rukkivälja pehmelt lükkiv säng, lõoke mille kohal laotab oodi. . . Iharus nii imeline, hää: veren kalakude, kevadvete mäng. Hingab elulõhna näkku huumus, tunnen: värsski mustamulla künd: mõtte sigituse, seemenduse tung. . . Leitsak milline sest hingen kuumus: (vaevalt luulen teostub neitsistsünd!) süda loomisvalun pakatav on pung. Iga nõlv on minu abikaasa, iga org on õhvik, aher kõht. Armust õõtsub rukkivälja rind, millega mu süda lükib kaasa, kuni viimaks vaatepiiri rõht iseenda riigist välja saadab mind. . . 11 Tunnen siis, et olen ise loodus, lehti mõttein mediteeriv puu, hingen sada orgu, üle saja mfie. Tunnen, aastaaeg on mulle soodus: tunnen, õitsema kuis lööb mu suu, kevad õlale kui paneb õrna käe. Tunnen vaid, kuis mühisen ja vohan, raiesmikku jäetud üksik mänd, mahlasulinaga juurten, tüven. Kõik kunagi see uue metsa kohan kordub. Kuula sammeldanud känd! kuidas tulevikku kajab eluhõik. . . 12 TULIPUNKT 3 (MEELELINE) 1. Tunnen: pikuti mu meeli elu tõmbab paralleeli, laseb langeda vaist õkva perpendikulaari sõkk’va, — tunderakule kui västri, paiskab jooni risti-rästi, koob kui ämblik peene võrgu, ei sen püiinisen ma tõrgu. Olen tundelik ja meelas, praegu ahnelt silm just neelas nagu kala ussi, õnge... , sest mu ajun väike võnge: tõmbub pinguli võrkkile, virvele lööb vee-pind sile, sest et kummaline kujund välisilmast hinge ujund. Valvel iga erk ja elund: tunnimees nii hirmund — pelund, meelestab, kui väiksem põra vaikusesse puurib mõra. Nõnda kõrvadki päävahil, sissetungijate jahil pingutavad trumminahka: kas ehk kuskil keegi vahka? Helil rünnakuks on redel, ei siin aita keelusedel: poeb kui tigu kõrvakarpi mängima mu meele harfi. Aisting tajumuseks moondub kuulmekilele siis koondub saatemuusika mu mõlkeist,. leian end neist kõlatõlkeist. U 2 Oleman viis ilmajagu, kuhu rändudeks meil pagu. Ent viit oma meelte valda ei ma maha jätta malda; tahan tunda elu kõike, kõiki võimalikke tõike, tõmbab nii kui õnne loosest, — loen mu meelte Seitset Moosest. Vaatke seda kompelarvi: putukana katsesarvi sirutan ma oma sõrmi, lasen kasva tundevõrmi, põimi ümber elu kiude; ümber naise rinde, niude moondun katsukite haareks, liidet rakukeste paareks. Meeled nii kui lahti uksed: iga tuuletõmbust, tukset kompan, haistan huljelõhnu, kõditaman ninamõhnu. Tunnen: maailm minnu kastub, kõik mis minust üle astub, leiab meelte vaiba laotet, millele kõik muljed vaotet. 15 Kõik, kes jälgivad mu sõnu, tunnevad vist maitsemõnu, kui on maiustus mu keelel, sulaman just suulae peelel, kui ma teritan veel vaistu, pfifian lisaks räiget haistu, sulatan kõik kokkukõlaks, miski ei jää kus tund võlaks. Kui nüüd küllalt mõtteid veerit, paberille tätoveerit, meelestan: mu ihun, hingen midagi veel kõrgepingen. .. Hoian seda väärt juveeli. . . Tajun: pikuti mu meeli elu tõmbab paralleeli: lõpmatusse kandlikeeli. 16 TULIPUNKT 4, (INTIIMNE) 1. Kuulata! veren kuis vaid iharuse hundipojad uluvad. Südamen meeliskluste parved nagu haid, laeva järel saagitseden sõuda suruvad. Millal, kun lõpeb see tung? pole neid randu veel endal kujutand, lakkab kun maagiline andumise sund, mis mu meeled nii üle on ujutand. Ikka vaid minun jääb eoks eneseteostuse uudne pakitsus. Ootan seda aega, millal sõna saab teoks, millal kaob enesekinkimise takistus. Seni mu huuled ja suu kõrbekaameleina, — ootel oaasi, allika kohal kun kummardab palmipuu . . . nõnda end kastan su südame-vaasi. Olgu siis ometi kord meiegi janunend hingedel, suudel üllatuseks veren kaua säiliv akkord, meelte, ihurakukeste tähtpäev ja juubel!... 2 17 2 Taas tunnen endan kevadtuuli, on ihult, hingelt rebit mask. Näen, tõukab kuidas ihakuuli su päevitanud rinde vask, kui otsin suudluseks su huuli. Näe! lõõtsub kui Aioolikandlist kirg läbi südamest. Selgroo veelainena, mis üle mandrist, ta vallutab. Nüüd janun joo! ja kiida elu heldeandlist. . . Lööb pähe tuikav pulsikiirus, et ajun heliseb metall. Näost purskab andumise siirus. . . Ma nagu päike, — maa on all: mu valguse ja kiirte tiirus. Las, nõnda kaua veel ma põlen! alt üles tõuseb maine ood, kui puhkab päfi su rinna sõlel, siis hingen loomingu püstlood, — välk süütub meeltesasin-õlen.. 18 TULIPUNKT 5. (LOOMINGULINE) Näe! kuis avardab ja irdub kõik mu ümber. Nagu arhitekt vaatan, kaalutlen, kuis tühjust-ruumi vormi sulgeda. Mu värss — projekt, millesse tuum, sisu virdub nagu Torricelli vaakuumi. Kas on elulised minu luulemajad?! Olla vormimeister, stiilisepp?! Astuv rütm mu rühk’ ja värsi kandjaks, minust endast tõuseb üles trepp, sisesäädustelle iga aste rajati luua, luua, — see mu suunaandjaks. See on mehe, mehe kõnnak raske, vankumatu, sihtiseirav samm. . . Mulle meeldib luule tõmbetuulsus, ritta, sõnna peidet ürgne ramm. Ei ma nikerda end riimivaske, ei mind huvita: ei au, ei kuulsus. r 19 Neile, kellele Olympos ja Parnass sihiks, — kuhu jumalate lõit kutsub valituid. — ma pole kadet mulle tundub Pürruse vaid võit, — olla üleval, kui all on mass, — olla pilv, — ei! Olen maine sade. Pigemini vihmana las sajan, sellest viljakandvaks muutub põld, kunagi ehk terast tulvil salved, seemne idaneva ümbert langeb kõld, uusi kasvusi kui hingest ajan, — enda kevadel, kui unund talved. . . 20 TULIPUNKT 6. (POLIITILINE) 1. Pidage meelen, et maakera ikka veel keerleb oma telje ja päikese ümber! Ärge unustage, et võnkumata reegleile allub terve kosmos — maailm!.. Tähedkitaevan säravad ürgsüsteemin, moodusten sündmuste horoskoobi. Ikka läbi pilvede loori kahtlane kuu — öö tänavanaisena, järel veab linnutee sleppi. Kuigi koid teevad ajalugu ja kääbused pilluvad kaikaid elu hiigelratta kodarate vabel©» kunagi väljub päev uus — sadamast sõiduvalmis purjek, — koidikukuunar ajastu reidile. 21 Veenduge, vaatke! kuis õhetavad hommiku sarnad ja avaneb horisondi sõba päiksepupilli tulisele pilgule, kui kiired-tuid, — lindude parved, alustavad sädelevail tiibel ohulist lendu: ümber maailma! 2. Võib olla, on saabund nüüd aeg: hanki kontsessioone tormide tarmule ja lunastada lõivuline litsents päikeseenergia punalipustamisele ?! Võib olla? Archimedese hoob viimaks on leiutand obaduse — punkti, et pöörata ümber kõik iganend tõed, ja kangutada ülekohtu pehkinud sambaid luulemeistri tõlvaga, töömehe tuuraga?! Vaatke! miski kutsuvalt hulbib: ajaloo lainetusse saatusest visat — inimkonna päästerõngas, . . püüdke see kinni! 22 Vaatke! mis leiule kirjutet, võitlejate verega märgit: „vabadus, võrdsus & vendlus". See on prantsuse revolutsiooni merre visat pudel: masside joovastava joogiga. Kaua on hõljund see voogudel, ootel, et keegi sest haarab, mis uppuva inimkonna päästab ... kui hundavad hädasireenid, kostab rõhujate S. 0. S! kajab võitjate võimas: hurraa! Ja nagu mahakfiind grammofonilt loidunud vedruga, kulunud plaadi, koriseden kokku vajub: vägivalla luigelaul. Oh, neid imeloomi kantsliareenil: pusklevaid jumalasõnne: uskmatuse punase rätiga, kes Peltsebuli ajavad välja jumalasõna & piibliga, kuuluten lunastust, liha ülestõusu, pattude andeksandi . . . igavest elu, . . sellal, kui kuulutakse teistsugu õnnistust, jutlustakse miitingu toolilt: Marxi ja Lenini piiblist, kui lauldakse koõrin: ,,Internatsionaali“ & „PunaIippu“, töörahva määrdind laulu­ raamatust. 23 Pidage meelen, et varemgi on sülitet kõigi pühaduste näkku ja Kristuse habemesse! On varemgi ulatet sappi ja äädikat ristil-rippuja kuivanud huultele, on hirvitet, mõnitet, teotet kannatajat maisen vaevan. Ent me teame, et nüüd inglid ammu on tiibadeta, ja taltsalt käivad hädaabi tööl. Teame, et ammu, juba ammu oli leit taevapadriku tihedaman sopin töötu jumala kõdunend laip. .. 24 8, Diplomaadid! kandke aga edas, pärgi tundmatu sõduri hauale, lobisege suuri sõnu rahust vahel rahvaste, riikide! . . Tundke sellest mõnu, kui lollusi nõuab etikett, kui ministriprouale langeb: õrn kompliment, — mehele orden,., (kuigi pole kohta enam, viimast kuhu riputada!). Kõige selle sädeleva lurniduse taga elavate sõdurite, vahedate piikide tihe seisab mets. Tõuseb, end püsti ajab tääkide harjas, traataia tagant, kun kaevik seda varjas, välja roomab elav, püstokkaline siil. . . Valus on tõde sellelt väljalt, kun kuulid nagu mesilased õitelt on korjaman mett. Ja siis alles märgatakse häda, ja karjutakse koorin: ,,püha sõda!“ kui turtsuvad kahurite karjad nurmedel, paimul. . . Kui mürskude rõkkest mets kajab vastu. 25 Karjakrantsina valvel kuuliprits klähvib, ketistet koerana vaid lõriseb, näidaten hambaid, kui läheneb mastodon — tank, kes kraavide palistust, põldude püksijoont piiblil iku rahuga rullib ja triigib, laiba lebavagi lamedaks litsub, nagu rästiku maanteel, millest üle veerend vanker. Ülal: kohal süütute linnade, külade lennukite mootorid õõva luristavad, mürkgaasi mürske alla poetavad; surmaga viljakandvaid põlde seemendakse õhust, et sellest terast, mis külit, ja inimese verega kastet, lõkkaks vaid kapitali nisu, ja kohutavalt kasvaks kõikide mõistete umbrohi, millest veel üle võrsuvad dividendid: relvurite, pankurite, tehaste. . . 26 4, Jah! see on sõda, — sõna, millel raske leida riimi, millega ei sobi elu, luule, langetab vaid raskemaid riste inimeste kaela: kindralile kullast, sõdurile puust. Täna vastamisi seisvad veel leerid, rivistet kõikjal spaleerid surma paraadiks, kindralite tervituseks; ja papidki ümber teevad käsu: „sina pead tapma!*. . nende rinnalgi rist ei kuuluta elu, vaid surma. Ent saabub kord aeg, et diskonteeritakse hoopis teistsugu tähtelisi veksleid, ja nõutakse pankurilt ahnelt inimsoo börsil siis kursisedelt teist: mitte väärtuste, vaid vooruste. 27 Ideede noteering teoste takse ühtlaselt kõikjal mõttekulla püsival alusel. Isikul uus hoopis taks, vaimul uus brutto & netto, ja keha pole kaugeltki enam see suurtüki-liha, mida kapital hakib kahurite, kuulipritse masinavärgiga, kui roomav mürkgaas laotab surmava vaiba üle elava inimese Vaatke! suitsetab viirukit, mürri relvurite kasude kiituseks inimlik teadus ja taip, et väljul lamab laiban kinni laip Villand sest tapvast narkoosist, täna mõistame kohut uue koodeksi paragrahvi järele ja kirjutame uue retsepti palavikun lamajale raskele haigele. 28 5, Ja, vaatke! sünnib uus maailm: juba inimeste loodud, mitte jumala! aerode-sitikatega õhun, laevade vesimardikatega merel, autode-parmudega maanteel, kuna sadamain kraanade kaelkirjakud sirutavad kaela, ning tehasein vihased masinad ürglooma sammude müdinaga tõukavad inimesi sinna, kun asemel jumala ja poja valitseb uus kolmainsus: vabadus, võrdsus, vendlus. Ja ma kuulen, kuis vilistab jaamast väljuv vedur, nagu politsei semafoori korralekutsele. Mulle meeldib see tohutu inimenergia, rahvaste tarm, millega luuakse ümber: kaosest ülestõstet, koppind maailm. 29 Luuletajad! meiegi täna moodustame karastet südameist, meeltest, raudse rinde — vaimu kidase traataia, sest meiegi pääd on sügavad kaevikud, täidetud mõtete vilunud sõdureiga, relvadega kaitsevalmis, valvel. Ja meie lennutame, piilume valgustavaid ideede rakette jumalate käristet hämarusse, lingutame sõnagranaate kõigi tõevassijate sihin, ja sülitame tuld ja tõrva. Meiegi vürsid on rügemendid! Laske poeemide pataljonid rivistuvad! Reamehed — sõnad olgu omal kohal täien varustuseni Taome haavapuust vaia kapitalilohe äsja kinniaet hauale, ja laulame hümni ajastule, mis keerleb nagu maakera tõe telje ja päikese ümbert revolutsiooni vankumata rada. . . 30 TULIPUNKT 7 (SÜNTEETILINE) Ep ole muüd: maa, tuli, õhk ja vesi, — ürgelementidest mu luule, mina koostet. Ju üsna varakult mind hommikkaste pesi, sest hinge tekkida’i saa hallitust ja roostet, — maamahladest ma läbi imbutet, vaist tuulepuhangutest kimbutet, ma lahtisilmi vihma, peksvat rahet just ise püüdsin, nagu taeva mannat. .. Kui päikselõõman põlevad kõik rannad, näen; pole looduse, mu enda vahel vahet. Ep ole muud, mis endan ma veel nendiks, kõik, mis mu veren soontejõena lookles, on kokku võet, — saand neljaks elemendiks. . . (kuis väitsid Aristoteles ja Empedokles!) On iga rakk täislaetud eluaatom, ma ise oma saatus, oma fatum. . . Ei sügisöös ma tähtede puulõiget loe taevamustal, nagu horoskoopi. Võin enesest kõik üleliigse loopi, ja kuulata vaid vere kutsvat hõiget. * . 31 PÄIKSE- S ü s T E E M LUULESÜSTEEM (PÕIMIK SONETTE) MARIE UNDERILE 1. Üksainus päike on meil, — see on luule, üksainus tuluke, leek, mis ei kustu, hiibu, ööliblikuna mille ümber tiibu me kõrvetame, paisat mingi tuule . . . Kõik luuletajad, — rändavad planeedid: neist igal käia kindlaks määrat sõõrik, kõik päiksest sõltuvad, see pole võõrik: neid valgusega seovad raudsed needid. Kopernikus just olla pole vaja, sest niigi selged, tunt koordinaadid, kus, nagu karusselli ümber sõitvad paadid me keerleme, kant lõõtsutava aja, koos ruumi sööstame, — rõõm ühine ja aplus: meid kaasa kisub maitse-, kunstitaplus ... j 35 2 , Üksainus armsam lill mul, — see on magun, täis oopiumiuima — punane oraator, see päikese, ürgtule akkumulaator, laet tähtesärast, — taeva öine pagun. Vaat! kuugi kõnnib mooni punakuuen ja aiva nõretab, kui tõuseb merest: öö muinasjutt — pää räiut, tilkuv verest... Nii ruskab vaim ja õhetab hing luuen. Kui ummiku viib luule kerge hälve, näib kogu maailm rõõmudeta pimik, must laotub hinge ^Õnnevarjutus". — näe! juba ringutab end elutahte imik, meel leiab uue aarde, uue pälve: uus veetleb peirimus, uus näpuharjutus. 36 3 Vee! kaua sidugu meid jõud keskhagev, süsteemin maisen, ammutaden valgust sest päiksest, milleta ei oleks algust, kõik eluline milleta meilt pagev . . . Veel toitu Pegasus saab luulemärsist, ind — vaimu palk — vilktuli kaugest paa­ gist, jäet lahti meeleldi loov süda haagist... Energiat sest hoovab — igast värsist. Veel leidub midagi, mis luuletaja omus, ta „Pärisosaw — ainulaadne loomus: — and, mille säilitanud isik loov, — see osa päiksest, mille selget sära ei aeg, ei ruum saa kustutada ära, ja harva uue tähe leiab astronoom. 37 PÄIKSESÜSTEEM 1. Vaatke, kuidas päike täna maailma kompab, tuliste sõrmede — kiirte neuroonidega, kuidas mu veri sulab ühte koidutoonidega mure üle hingeläve välja seest lompab. Katuskambri laup — aken särab nagu pühik, tuppa tungib elu, süütub aju sest läikest; topit iga pilu täis sädelevat päikest, pimedusest oli kus Torricelli-tühik. Päevi juba kevadet tuppa nõnda silksub linnunokast oksal, veetorude sulinast, kõrvun sümfoonia rentslite mulinast. Ujutet üle enda meelte ma koskedest, kätega haaran kiirtevihkudest rohketest, pilverünk rutaten üle päiksest kui vilksub 38 2 , Valgusevärtnaid, vaatke! koidik kuidas kerib, lõkendava näoga järsku päike-sulis kuklan müts — pilve alt nähtavale tuli, silmin ürgrõõmude lihalik erin. Horisondi paadialust, näe seda pätti! räbalain pilve, — ihu läbi millest paistab, maapäälse sigivuse lõhnu ise haistab, pühkiden nina taeva sinisesse rätti . . . Naine-maa lebab paljuütleva muigega (ümbritseb suud monnaliisalik võre!) Kõrgemale, kõrgemale, õhk kus on õre päike vaid sõuab, — loobuv Lohengrin luigega ... Loodangul teostub alles ühtumise akt, katab kui horisondi pilv-katarakt. Sellest siis sõltub i kui videvik, laskub, kõhutantsun udu kui öõritaman puusi, võtab üsna alasti luuletaja muusi: temagi lihahimust sigivuse raskub. 39 Teäb väga hästi, mis sellest siis sünnib, loojan kui riimuvad südame tuiked, veren punarattalise veduri huiked . . . Külvaja astub reavagude künnil . . . Pimedus puhub üsna õrnalt saksofoni, sääl, kus päike hilju puserdas punast, kuu kollane rebu väljub öö mädamunast... Uuest* pean kuulatama süsteemide tooni: ründav kolmainsus — tunne, tahe, selge mõistus, näeme, kuis lõpeb nende sangarite võistlus ?!. .. 4. Kuis vikerkaarena maailma üle kummun, kui põuen sähvatavad tulisõrmsed välgud, jään järsku sõnatuks, nii viivuks tummun, et ajun kustuvadki mõtte põuapälgud. Siis millegist ma enda veren lummun, jään — aldis kuulatama rütmilisi tuikeid, nii välisilma jaoks ma hetkeks ummun, ei — nagu kurdini, siis küüni kisad, huiked. 40 Ja kui nii veedet viive — uisa-pöisa, et keegi, miski ei mind kaugelt väisat kõik nagu varjusurman minevikku sujub, siis järsku ärkan, — eluõigust lunib mus tärkand mõte — tõrkjas võrku punibt ei talu ma, ilm perivett et ujub . . . 5. Ma vahel olen iseenda muruks: täis mõttemesilasi sumiseman õitel, suu mahladeni, ellu pää nii suruks, ei küsiks kuivõrd valus lillepõitel. Ja ikka jälle olen seda tajund, kui laskun kevadesse — sõõmutsev ja kui tolmukuisse üleni ma vajund, [ablas, nii lõõgsana jään: enda vere kablas. Yeel vöötleb roheline elu käidav tanum, õiskarikanä andund — huulte tulvav anum, kust ammendan nii palju noOrusjõudu . . . Ja kui kõik tühjaks jood, siis vaevu loobun, teel uuest tulnukust ma mööduden veel joobun, kui raske koormaga vean jätku — kojusõudu . . . 41 6, Küll olen päiksena ma vahest mahutet su meelte sinitaeva — tundmuste zeniiti, kus pilvest ülejooksvast vahel jahutet, ma upun laotustahvli pühkimata kriiti. Kui väljun nukrana, et olin lahutet, ja uuest* kohendan mu kollet, kustund siis sulab maa, — külm, kasten kahutet [pliiti, ja iga sõrm su püüab kiirteniiti. Vaat! mööda maad veel põotsevad varjud kui saabub öö, siis pimedusen karjud, ja öhe tõukad kaameid, külmi käsi . . . Kui taas su mõtted, meeled murtud, laokil, las* südam’uks veel seista ootel paokil: ei päike iial soojendamast väsi! . . . 42 Kuis tuleviku horisonti koidik küürib, näe! väikesest väiksem ootab aknaruut, säält päike sisse astub, — igavene juut, ja kõik maailma endal’ päevaks üürib . . Toob iga hommik südame verd uut, ja kõige eilse unustusse müürib. Vaat! täna leeteranda kapten laeva tüürib, mind ärgu üllatagu tekkind sihimuut. Mus ainult miski aimuskuma koidab, mu mõistus, tahe, — uksed, mis veel lukun see süda puhteline, paagina mis loidab,.. ja nagu Prometheus, — leit valguse eest hukun, kui nii: mu enda kalju külge needit tukun — must kotkas maksaga öö kotkapoegi toidab 8, Kõik põõsad põlevad nüüd õitsemise valun, kesk oksi rohelust kastaniküünla lõkked, ma värvit lilleleeki aasal tunnen jalun, ja peenralt kostavad nartsissi, tulbi rõkked Pujengid puhkemata tuulen võivad poksi: veel pole pungarusik heitnud kesta-kinmahl jookseb verena vaid mööda oksi, [nast ta toidab mesilasi tolmukute rinnast. Aroome sujub, ründab lõhnav leitsak, et pähe tappudena tõusvad uimad; nüüd ainult raugad võivad olla tuimad, kui ümberringi värviline räitsak, kui himu maona roomab mööda vart: alt otse taeva suunat sirelite start. 44 9, Pääs pilved jooksevad, tuul hinges vingub vilu, sest paberille sajab tähti-vihma, sest rabin, — kuulama jään, — nagu läbi pilu näen mõtteid omi: rattal jooksvat rihma. On ümber korraldet kõik meelte suvesoengud, nii läbipaistev oli himust ihu . . . Nüüd värsid kõlavad kui õpetlikud loengud, jäänd kondikavast mõistuse tuhk-pihu. Näen pilve vahelt päikese grimassi, värss on mu ees kui surnud kärbes, ju sügis nukrust valab südamtassi, ju koltund lehti tundub sõnus, verbes, näib, nagu riimgi kardaks põhjatuuli: nii unes suudluseks vaist otsin, ega leia huuli. 45 10 Tuul silub merevee angund asfalti, sügis nii kramplikult nuuksub ja tõmbleb, ülal jahtund päike jatkab laisalt oma starti, pilvede räbalaid traageldab-õmbleb. Luule nagu jumalavaim laskub veele õhtul, kui horisondi paokil pilust, päike tõukab punase, verise keele, rõõmu tundes kustumise, vaibumise ilust. Ja ma vaatan, kuis metsa taga vajub minugi lootuste nõrguv metall, meelte ja südame ümargune pall. Vaevalt keegi teine seda valu veel tajub: murdub kui hingen vaevalt tekkinud ood, längub inspiratsiooni taevatõusev püstlood. 46 LUULEPÕIMIK GUSTAV SUITSULE 1. On luule taimeteadus üsna lihtne: pea kõikjal idütseb see visa taim. On rikkal lille võlust teatud) aim, kui arstimit õit vajab alamkihtne. Jah! kõikjal, ainult kuhu pääseb päike: kesk valget terrorit, ka polaarvöös on loitnud elu tuli hallaöös all lume vaiba, härmatise läike. Ei ainult kevadel, kui jää on suland ja alla vulisevad rohked veed, ka talvel käidavad on luuleteed, ja igaüks, kes meist sääl uitand, uland, me teame, kuhu poole sihik näitab, uid ühine meid milleks üles väitab. 47 2 Võib olla, luuletajal polnud kavas, kui ankur hiivati, — tuulpingul purjed? Ei kolgameeste aitand sõitlushurjed: ta välisilma lüuleakna avas. Kui Amsterdami laevnik — lõi eskaadri: me Tuulemaalt iirgsoodsalt triivis viis ulgumerele soolkarske uhang [puhang, Eurooparündajate luulekaadri. Sest näeme nüüd, mis inimene suutnud, et heidet vorminärud riimikaltsud, on luulel antud moodsaaja lõiked, ja sisugi vaim tõhus palju uutnud: ei vaiki enam kaugustesse hõiked ka siis, küi aastaist juba väsid-taltsud. 48 3, Näe! aiva suureneb maailma vari, ei enam kuku vabaduse kägu, jääb tühjemaks sest uudse luule sari: kõik kokku pole siiski unenägu! On peibutet ja petet inimkari: ei enam õigustelle panna rõhku. Poeet! su suunat unund päiksehari . . . sa ainult vajad vabadust kui õhku. Aeg tahab viimase veel vaimult kisku: me pole välja pääsnud rängast ringist, et tundub vahel: elu, luule — milleks?! Kui kaotsi minna ähvardab ka pisku, sel ajal, — süda kui meil murtud lilleks, meil häämeel luuletajast nagu kingist. 4 49 JÄRELHÜÜD EDUARD VILDELE Oo! miski kärises mu südames ja Eestis, kui sõnum mikrofonilt õhku, kõrvu kaikus: On kustund see, kes hallaöös meid trööstis, nüüd sõnalooja ümber tiinelt-raske vaikus. Jah! nõnda vait jääb kõik, kui surnu majas, et käiaks tasa, tasa, — otse kikivarvul. Veel teistel miski tiksub Ruumis, Ajas, veel miski tähendus on minutite arvul. Ent see, kes alatiseks sulgend raskund laud, on kõrgemal me mäisest päevakärast, ei nüüd tend puutu ükski teotus, laim. Ta vaikib ... Lakkamatult räägib edas’ haud: on ainult liha surnud, elab loitev vaim, nii mõni vaenlane jääb pimedaks sest särast. 50 LUULETAJA M I K R O F O N I L MOTO: ... Poeedil — oma tõde, oma sõnaõigus: tend uued sihid oot'vad — tähised. Ma, — veendund tunde, mõtte võidus, siin heidan liigsed luulemähised ... J. B. LUULETAJA MIKROFONIL 1 1. Olen sulet kambrisse, nelja seina klambrisse, ülal lagi, all veel põrand, küllalt on siit ruumi kõmand klahvilt, keelestikult, plaadilt, mikrofoni võlutraadilt. See on ruumikannel-kuup, een metallist heliluup ootab: pean maailma kõrva sosistama värsi õrna, uskuma, et ruumin kuulab keegi, kui mu süda tuulab luulesõnu, proosalusteid . . . Annan oma meelte mustreid, tundmustest ehk saateproovi ?! Ei ma iseendan loovi . Olen siis nüüd ruumihing, ümber kuulajate ring, kõik muu sulet, — enda avan, ei see olnud nähtud kavan: paljaks südame et kisun, kõigen meeleolu-risun uuristan tä välja põuest . . . Kuulge! kostab karge kõuest . . . Milleks nüüd veel hingevärin?! Ümber elu mõõgatärin 2, Küllalt südamete valest, meelestiku mängust-malest! Teise lehekülje pööran, kõike pulbitsevat möönan: koorun iseenda rüpest, tunnen rõõmu ruumihüppest. Täna ilmneb paine ümbiv, olen uuest* ilma sündiv: inime taas minun ärkab, isik luuletajan tärkab. Tänaval kui sammun, astun, järsku nälgind näkku kastun, see on töömees: õigust vassib elu, — küllusen see prassib, kes ei kunagi tee tööd, piUerkaaritab kõik ööd. Naine, laps, miks väeti nälgid, oma isandat kui jälgid?! Näed, tal alati on püha, sest et õri töötab üha 54 Kuid ma tean: sa mind ei kuule, kättesaamatuks jääb luule: sinuni ei küüni sõna, mõttehäiin, tundekõla. Olukord on üsna lihtne: kust saab kõrva alamkihtne, et võiks püüda hüüdeid õhust? Kuulda korinaid vaid kõhust, häälekõvendajaks — häda, tuikab elupaise mäda. 3. Hüüdja hääl ehk olen kõrben? iühilaineil sõuan kõrgel, ruum mu mõtte kumulaud, ümberringi tühjus — haud, kuni viimaks säet antennilt laskun alla katusrennilt, traadistiku mitmelt plaanilt hüppan tuppa algmembraanilt, mikrofoni kõrist karjun, häälekõvendaj&n harjun. 55 Nuppe kes sääl sõrmitsete, kortsunkulmi põrnitsete, valus kuulda teil ehk tõde?! (Vaeste koit see, — lemmikõde!) Ümbritset kes valest, võltsist, nagu joobnu vahib kõrtsist, ei tal meenu, — tule meele < aeg viib elu õiglusteele, mõistus kord maailma haldab .. . Kas siis hirm ja õõv teid valdab, kui kõik rakendakse tohe? Vaatan selle elu öhe, kuulun ise teise ilma. Nagu lill — rõõm kasvab silma, sellest tulevikuriigist, kui kõik rahvad ühest liigist sirutavad sinna käed, kun on inimsuse mäed, päiksekullan harjad, tipud. Sinna värsisõna kipud . . . 56 LUULETAJA MIKROFONIL 2, Kellele, kellele rääki, kui kantakse põuen tääki, kui kinni jäävad kurku sõnad, ja hääletuks moonduvad kõlad? Kuhu kasta oma pilgud, vastu kui viha, vaen vilgub, kui rauda näen külma ja terast vaatavat venna silmaterast?! Kellele sirutada käed, kui vahel on lumised mäed, kui süda — siil, ohak, kui kaktus, igal armastusest endal* vaid jätkus ? Kuhu minna, kui tants algab haual?! (jook, roog ju juubelduseks laual!) Mis siis, kui jälle antakse müks: kahureist loed — kakskümmendüks pauku vabaduse pihta?! Kastab koidik verre kiirte vihta . . . Oleme mõttepagulased, linlaste kõrval vaesed agullased. 57 Kuidäs elame üle aja külma? Kas jõuame kütta maailma kuumaks südame verega, astu kas saame ühise perena?! Trööstiks siinsaman pean lisama: luule, see — luuletaja isamaa. Vaimsus, inimsus — me rahvus, kaitseb mida sõnavahvus . . . 58 LUULETAJA MIKROFONIL 3 1. Kuhu, kuhu paiskud maailm?? ümbrus kõle täitmatu tühik. Elu nagu röövliromaan, — jube film: verest, meie pisaraist imbutet ühik. See on kuristiku kohal vaid lend, tuuled aiva lõõtsuvad tormi. Inime ikka ei tunne iseend, mähitud mõisted taas vormituse vormi. See on viha jäik tõmbetuul, mis meie ümber, hingen vingub. Needmine kobrutab inimkonna suul, tapmiseks lihased, närvid uuest’ pingul. Kuulake! rahvaste vahel lahtised uksed kinni prahvatavad. Käristet taas arusaamise ahel, sõpruse laigud näol, südamen kahva­ tavad. 59 2. Mäletan: istusin õuen, ümberringi õhun tiirlesid: ülal, kun taeva sinivalge lõuend, suitsupääsukesed vuhinal piidlesid. Meenutan: lendleja pääriv tükkideks lõikas õhtust laotust; käristasid õhku tiibade käärid, võidukisal kuuluten tasateht kaotust. Mäletan: õhk oli raske, öö laisalt pikkamisi astus. Sääl, kun päike sulas loodangu vaske, maailm inimese verre vajus, kastus. Meenutan: mõistus kuis taandus, loitsid vaid kättemaksu lõkked. Verine ingel tiibel öiseil maandus . . . Praegugi puuduvad sõja vastu tõkked. On see nüüd viimne surmasõlm, millega hoolimatult riskid?! Roimari nuga peidab maailm, su hõlm: verejanust purjun sa, — joond olnuks whiskyt. 28. VII. 1914. — 28. VII. 1934. (ilmäsõja aastapäeval!). 60 LUULETAJA MIKROFONIL 4, 1. Proosa on vallutand mered ja mandri, luuletaja kolikambri visanud kandli, et puhuda päiksetõusu pasunt. Kuulake võidufanfaare! vaadake luulerea laiu põörkaare: „jumalik“ poeet pilvilt maapääle asund ... Ja nagu Venemaa-töörahva vapin, kirjanik peon hoiab sirpi & vasart. See on isemoodi loomingu hasart, sulg kui täitund on südame sapin. SeUen on tormavate vedurite hoogu, masinaga võtta kui sõnadeloogu, ja kanda oma mõtet kui relva. . . Vaatket mu aju torpeedo hävitab vastase ilmavaate-credo ... Looja-vaim rünnakut iial ei pelga. SeUal, koi hangitakse varandusi, rikkust t ajaliku mandumise, roiskumise närbes, salvab mu laubal mõtte sügisine kärbes, — mõõdan ideede siis laiuskraadi, pikkust. 61 Sellen on nooruse trotsivat uljust, luule tribüünilt kui helistab kuljust, ja hinge sajab sõnade rahet. Laske, kord müriseb riimide trumm, laske, kord märatseb meeleolu tumm, et elul ja luulel poleks mingisugust vahet l Seda, mida rahvad ja riigid omaks püüavad kahurite karjadega, lennukite parvedega, vee all ootavate miinivälja sarvedega, sellest, laske, värsid vahest ülegi hüüa­ vad t . . 2. Tean: luule, värss ise kedagi ei lunasta.. . Ei ma veel autorina sellepärast punasta, kui rida jääb raamatusse, sõna vaid õhku. Tean, et Kristuse ristilgi pilkena: „J. N. R. J.“ seisis hirvitava kilkena ... tunnen olukorra masendavat rõhku. Tunnen: maailma pigistab vaenulik hõlmik, ängitseb hinge, miski nöörib nagu kaelast... Nõnda võib hingeldada poodu-pääsnud paelast, silmusena haarand keda haakristi sõlmik... 62 Tunnen: raske haige nagu järjest oleks majan, kiireman korran kes arstiabi vajab, — see on agoonian visklev Euroopa. Ministrid aiva lendavad täidet portfellidega, vahemüfire tõusvat näevad kidaste trelli­ dega, ja igaüks poeb jälle rahulikult koopa... Lapsik Rahvasteliit, — märgiks: „S. D. N.“, tahab vältida sõda, — nõuab inimlik voorus, üldideaaliks et ei moodustuks toorus, ja vaimuga võimu vastu võitleb klubi „P. E. N.“ Tean, kuni vaatab mõni rahvas ülbelt teistele, nagu muutõulistele-solgitud veistele, ja inimestelt nõutaks* aiva aariaverd, tean, jääb hundama seni sõjasarve heli, kuigi kirjutame: P. K. s. — 1934. . . jääb luuletajagi üksi, nagu saar keset merd . .. Olgu siis nõnda: sõna paagina et loidaks, sõuda et aitaks luule paindumatu aer. . . Kuula! tagant ookeani presidendi naer kostab ... Ei ma usu: päike Läänest et köidaks. 63 KESKÖÖL LÕI SURMAKELL (24. I. 34.) MOTO : Tea, päeval maetaks’ surnuid, ent öösel taunituid. Siin kogun nende luid ma värsiks kaunistuid. . . 1. Keskööl lõi surmakelli kaksteist, kaksteist . . . Miks on mu süda hell?! kes lahkub meist? Meist kel siis, kel meist siis käed risti rinnapääl? Kust leinamarsi viis, — õud: surnumatja hääl? Miks oli see nii võik, kui kaikus löök? Öön suri vabadusehõik, . . . veel viimne öök. Sel ööl, sel südaööl mõrv toimus jälk. Ei kohkund timuk tööl, kui sähvas välk: 64 ja veel, ja ikka veel mürsk raksatas . . . Omariikluse teel midagi laksatas. Kakskümmendüks, — just nii: kõik oli loet . . . Nüüd vabadus lindprii, ka sa, poeet! . . 2. Pauk paugu järel pauk veel kõrvun kaikus. Sest südamen mul auk, pään jube, kisav vaikus. Ruum — pime, pime haud, sind vaevu näen veel, Ma sulen sinu laud: [korjust nüüd algab jälle orjus .. * Näe! surnulina: lund nüüd laotab taeva katus. On kesköö, pole und: veel kestab sünge matus. Veel kaua kihab mass ja kiidab vabasurma . . . Ei enam koidutass teist vabadust meil kurna! 5 65 KUMMALINE AEG 1. Imelik, imelik aeg tiigrina sirutab küüsi. Ruumi pole enam, kuhu paed, teha et eluanalüüsi. Hommik kukeharjana verev, kumaden kuulutab koitu. Õhtu saabub, — tähed öömerel paakidena tähistavad loitu. Päev ainult uttu kaob, auru: elu pole oln’d veel nii pime. Valgus nagu pant oleks raudu, tuhmunud taevagi sine. Lõpu ja alguse vahel litsut tunnid, minutid kokku . Jalun ja käsil tundub ahel, vaim lööb häirekella-lokku. 66 2 Imelik, imelik aeg: jälle tänav põristab trummi) jälle sõdur, püssi sa laed, rahvast kui platsid läind umme. Kunagi, kunagi pole inime olnud nii alasti, roomand see sajapäine lohe orjana, nagu kord vanasti. Kunagi, kunagi pole olnud maailm nii uurakil: kuristiku kohal, — üsna kole! üksteise hukkumist luurati. Inimkonnal lasub ränk needus, ei palveks saa tõusta me käed: sama verine jumalgi, Jeesus, nagu inimest looduna näed. Vaid päikese vermele, haavale taevan jätkub pilvede vatti. Südamviha purskavale laavale inimesist jooksuteeks säetakse matti... 5* 67 ÄMBLIK KOOB VÕRKU ... MOTO: L’araign6e porte-croix däploie sa toile sur toute l’Europe . . . („Bifur", 5.) J. B. 1. Reaktsiooni ristämblik koob võrku Euroopa nähtavasse nurka, kõrgemaile vinnab selle tagurluse hoob, mis oleks jääma pidand ajaloo urka . .. Haakristi skorpion vardasse heisat, verega määrit kõik uksed ja piidad. Hämmastanult mõni jäi peatama — seisat’, vaimust kui loitsid öhe raamatute riidad. Ainuke valgus, mida’i suuda keegi anastada millest nagu päikesest kõigile piisab: trükitud sõna ei keegi saa varastada, põleden alles raamat märtriks nii saab. 4 68 2 Ämblik koob võrku... Hülgan pildi, selle pette: kui suurrahva Koljati ähvardav kuju kerkib väikserahva lingu — Taaveti ette,.. luuletajad! vaja ainult säilitada tuju. Paakidena olge sen vaimuöön valvel, et me ei kaoks sesse kiskjate perre. Värsil sama mõju, mis uskliku palvel: variseb vastane ise oma verre . . . Uest’ kui maailm verejanun hullub, hoidke omad mõtted puhtad — lehviman tuulen. Üle Euroopa tank — mastodon rullub, leidku ta suurima vastupanu luulen!.. • 60 ÜLESTÕSTET KÄED 1. Jälle üle maakera jookseb vari, katab me meeled mustendav pilvitus: tõstnud käed ähvarduseks ürgaegne inimhuultel kõigi vabaduste mõnitus, hirvitus. [kari, Jälle dissonantsina paisatakse õhku: needmisi, kättemaksu, viha ja sajatusi. On’s kõik ehitet selleks, et lohku?! Kuuleme inimvaimu hoopide lajatusi. Kuuleme: rullub kobrutab Vägivald inimkonna kohal 70 üle maakera kisa, roiskvete loksutav laine. vägivallal nõuab veel lisa: ripub tagurluse paine. 2 Ammuks me käed alles vennaverest pesti? Kõigil veel kõrvun jäik relvade tärin. Ei me loe tervituseks haakristi žesti, nähen kätt tõusvat, hinge läbistab värin. Jälle on Kaini käen verine malak, vaatke seda verdunud silmadega loomal Laibale laotakse surilina-palak, joostakse rõvetseden kanderaami tooma . . . 71 LUULE KLASSIVÕITLUS 1. Aitab riimide plaastrist südamete konnasilmile, ja meeleõlu kreemist hinge kanavarbaile! Küllalt muljete punktrollerist rasvnnd ajude lihvimiseks. Küllalt salmide saleduskuurist õilsate hingede dieedina! Ärge suitsetage viirukit ja mürri buduaari sinitaeva soodsusse, ärge looge liigseid mugavusi kodanluse lõdvale lihale! Või tahate poetada sõnad tolmunud nippasje tasemele, mahutada sobivasse raami siseilma varjundite maalingud? Ehk laotate ridade vaipu kapitali-lunastaja radadelle, ja puistate mõtete palmioksi reaktsioonieesli jalgade alla? 72 2 Värssjalge hoolsa pediküüriga võite saavutada tagajärgi, et kuulute hüvasse seltskonda ja tõusete ühiskonna redelil. Võite rõivastada kõik omad värsid etiketi smokinguisse, riimide frakki, vastava vesti ja kaelasidemega, võite imetleda rätsepa lõiget l Võite kanda muusi lohisevat Sleppi ballisaali valgustet treppidel, võite ülista ta pimestavat ihu dekolteest tõusvana — ihara koiduna. Võite omad õrnused muuta hõberebaseks salongidaami kaelale, ta paljale õlale, võite oma salmide pehmetesse patjadesse panna „ilu“ unistusin lebama. Ja teie armunud-leebe pilk ripsmetega moondub selleks jaanalinnu millega edvistate, õrnalt naist puuduten, [suleks. siniveren tukkuvate õilsate ihadega ... 73 3, Laske traavib tuulen lahtise lakaga vabavärsi Pegasus valjastamata suuga! Läbi töötava maa ja töötute agulite, laske rahutus püstipäi hirnub! Kui päevade grammofon kulunud plaadiga jookseb ikka ühe ja sama nõelaga, tundke, kuis maakera süda sellal põleb tuleriida leegina teie jalgade all! Laske teie luule kord ammendab jõudu viletsusest, hädast, mis ümbruses miilab. Olgu teie süda kilovatitet saatejaam vereelektroonide lühi-, pikalainega! Haarake loomingust, kui ainsamast relvast inimvaimu käitseks, uute tõdede rünnakuks! Laske langeb alla luuletahte terav giljotiin: EILSE kaelale, - HOMSE nimel! 74 G A L E R I I TAIE Kui varahommikul ma, — päiksest üles sarjat, näen, kutsub paber nagu valge lõuend, siis tärkab põuen soov, mis oli seni varjat, ja süda koitu kireb, — kukk kui väljan õuen, Ja värvid eredad siis juhivad mu pintslit, mu värss on maaling, rida, sõna — kujund. Öö pimedusest vaim kuis välja vintsklid, nüüd heitlus raskemeelne peripäeva sujund . . . Ma joonten rõõmsameelne tahaks olla taidur: vorm, sisu et must enesest vaid hoovaks. Ma mõtte marmorisse, vaske, kivvi raidur, kuis vooliks kujurina tunde eluloovaks. Mu värvi-käsitlus on üsna lihtne, lihtne: kui ainult kokkukõla endan leian, saan, siis koidukuman — loomingun ma vihtlen: värss lühike vaist pikem, kui romaan . . . 77 SÜGISMAASTIK Sügis puistab kõnniteele lehtede sappi ja inimese päälaelt langevad juuksed: päevade porri — elujalgade sõtku. Okste käsivarred kisendavad appi) põõsaste ninarätti tuul matab nuuksed, alistub loodus: kõik võetaks’,— võtku 1 Põllud on paljad, vaatke! aasad kõik alasti, nõlvade otsmikul vappekülmast higi, hallade hingusest roiskumise ürjak. Taiduri een nõnda liigse heidab ballasti mudel, et pääseksime katmatusel’ ligi, näeksime: pakub mida viigilehe hüljak. Nurmede kõrred — nagu ajamata habe, peenarde hein muutub mustendavaks karvaks, redelite luukered leotavad roideid. Metsa all praksub iga oksakene — rabe, muutub mu hing aina astuvaks varbaks, kuulen oma talla all sügise hoigeid. Nõnda ma sammun üle tühjunud väljade, pilv laskub õlale, taevas vajub turjale, kandma pean heroiliselt laotuse Kõik mu meeled, aet kevadenälgade, [raskust. ei veel siis sure, kui ilmad lähvad kurjale: südamen kannan päiksepäevade askust. 78 ÖINE TAEVASTIK Täiskuul küll täielikult puudus kardin: tuul lükkand oli pilvede eesriided. Kõik tähed endasärast joobusid hasardin, öö — lahti sisikond, kus puuduvad kõik piiged. Kui anatoom, kel meeldib taevalahang, las’ harjutan ma veidi vaimunugat Kuu viimse veerandi, pea näete, algab kahang, ja hõredaks jääb tähtikanga suga. Pea näete, riietab end lahti Andromeda, ju kaelast kalliskivid viskab — ehted. Luik tähestikun otsib, kun on Leda, ja Jääral lubatud on kevadised kehted. Ka taevan Pegasus on, — omad luulealad, — näe! põldur seljan kannab Kooti, Reha. On meresoppi põgenenud Kalad, sest juba noota tõmbab ruskav Eha. Kõik värvub veriseks. Mu häbematu hing niisama alasti, kui ülal linnutee. Mu himu Odamehe vibult nool ja ling, . . . näe ! Neitsi kaelast heitnud viimse kee. 79 Näe! juba kärisebki ao habras hymen, ja taevaveerult karsked puhtetuuled ju tõstvad udu hõljuvain volüümen, tss! viimsen andumisen sosistavad huuled . . , Sen palangun mind nagu keegi hüüab, kui tsüklop — päike, taeva üksik silm mind põrnitseb, mu suu su suud kui püüab, . . . veel ümberringi magab maa & ilm. Öösilmad kustuvad, koit ripsmed pikad avab, tuul taeva laubalt lükkab tõmmud juuksed. Taas päeval algaval on omad mured, kavad, kun upuvad kõik armuvalud-nuUksed . . . 80 MADONNA 1. Sääl, kun päätänav harun põikleb umme, hämarasse tühikusse pikimüüri varjud, — kaovad paarid, saatel käugenevi tulede, ootab üksik naine, — uppund ärevuse jumme, lõdisev külmast ja näljast nagu paljud, tallata argipäeva ahastuste, murede. Tiisikusest hauda viid, mees puhkab mullan, kalmistul kaugel, lapsed katusekambrin kaltsudesse mässit, näevad nooruse und: pühikvõre laubal — ema nägu särab kullan, nõnda ta hoiab nende käsi käteklambrin, ümberringi sajab kui valendavat lund. Külm siiski väetikestel, — nälg unen unund, tunnevad suu man veel emasuu hingust, suvi nagu oleks, tahaks haarata päikest... Järsku näevad: keegi ema pää ümber punund kibuvitsa krooni — pisar veereb ripsmelingust põsele pärlina — sädelevana läikest . . . 6 81 2 Emast vaid mööda — sammud tänavat mõõtsid: tuikus mõni joomar, sõimun ropp ja nilbe, vurle mõni rahata ööbima tingis . . . Äkki: „kasi koju, mis siin kividel kõõtsid!“ politsei purustäman lootuse kilde, . , . kuidas naine kahvatas, kaamestus mingis. Blondide juuste all ahastus pigine tumedam ööst, lõikjam kõledast tuulest, südamen keerutavad tuhklume tuisud. .Hukkumise hirmust laup, käsi tal higine, hammas tahab närida vere välja huulest, kuulda: surmavikatit ihuks nagu luisud... Koidikul alles, vaevu koju ta vantsis, rasked olid liigendid, rasked olid mõtted: meenub kaudu süüme, — läbi häbistava punastuse, kuidas sõi ..., jõi ..., leitud mehele tantsis .. . Kuidas siis ärevusest õhetaval tõttel koju tõi lastele raha — nende lunastuse. 82 MEIE AJA MUINASJUTT 1. Näpitsprillide taga kaks muhelevat silma, klaasistund läikest, näost vahivad puljast, roosilise tujuga vaatlevad ilma, ründavad kõike, mis nõrgem tast, uljast*. Punaseks pigistand kuld ninaõrre, . . . libedaks lakkund juuksur õreda laugu, unustand ninna karva kasvava kõrre ja vurrude pühikvõre ümber suuaugu. Krae kipub pigistama tursunud kaela, haarab tööstur kätega, — õhku nagu vähe. Kõrisõlmel tunneb üha poomise paela, millest veri näkku valgub, latva tõuseb — pähe. Kõhul siugleb kett — paks, nägus ja kallis, pinguli nööbitet vesti all varitseb süda oma saaki, — pidupäevade trallis, iga vastutuleja naisega paaritseb. Õhtul istub loožin, ise veidi ebakaine, sangar, — kõrval daam: hõberebane kaelal, see ta järjekordne armsaim — lisanaine, silmad kuis hõõguvad, ripsmed kui taelad. 6' 83 2 Päike särab taevan, all sädeleb lumi, nahkadesse uppund, — daam silmi ise kissitab, näol õnnis naeratus, toaleti jumi, käekõrval koeraklutti juhib, nurgal pissitab. See on me härrasmehe sääduslik abikaasa, väljunud hommikuseks klaciks-visiidiks. Astub üle lumelillehärmatise-aasa, sülekoera kaelakett tal Ariadne niidiks . . . Hiljem üks tütarlaps kasukan kalliman, nootide portfelli kanden, laisalt longib. Milline ime, et peab elama Tallinnan, nagu poleks tema jaoks koostet rongid. See on töösturi tütar — kõigen hellitet unistav printsist, nähtust kinon, operetin .. . Ent täna viiaks majja isa, aknad kun treliitet, võltsimiste eest käed siidpehmed ketin. 84 3 Töölised vabrikun, — kel ihugi paljas, „karusnahk“ välja vaatab lapitud kaltsast, kõdun: räim, leib, vesi lisatoiduks haljas, perekond nälgiv vahib hirmunult-taltsast*. Vaatke! võet vaesekese seljast kolm nahka, sooja — kolm annavad, — kolme naise õlal... Värss pole värss, kui ta noana ei lahkä, laske kord kõrva tungi luule ebakõlalt 85 ÜKS JÕULUKUUSK Ta seisab üsna üksi, metsasalust veidi lahun, alles eile ta oksil rõõmsalt hüplesid oravad, tüve tugitoolin istusid — närida käbi . . . Täna ahastab puu, juured lumehange jahun, latv ringutab öhe, tähed loetavad soravalt,... okstekätega varjab tõika, äsjasündind häbi. Ent tähed nagu kiuste alla oksile laskuvad küünlaina säravaina... Kuu ladvale maandub, valgusten härmatise sädelevat karda. Kõikide lauad täna jõuluroogest raskuvad, muregi rõõmu eest põgeneb — taandub, laske, elust jutustan muinasjutu harda l 2. Teekäija möödub puust (see teest veidi kõrval!), kuulata,.. lumel nagu astuksid inglid, seisatab veidi... jube... edas taas liipab, mõtleb, ega’s täna või sünd olla mõrval, kui küünalden kuused, oksil kompvekid, kringlid ? ... tagas vaatab ... keegi nagu oksist teda viipab. 86 Lumele longun okste lõdisevad varjud» okaste nõelad kaugelt torgiks nagu ihhu, läheneb aralt... Kuusk külm on — kahune... Õõvast järsku rabat, öhe röögatab» karjub» kobaden käsi koolnu sattunud pihhu,... keel ripub hammaste vahelt verivahune. See on töötu — end üles siia poonud» sellal, kui lauad jõuluroogest kõikjal raskuvad, jõudnud ta lohutamatu sellise vaevani, selgituseks kiri: „elu surma ta toonud“... Ja järsku mustad pilved maale valgele laskuvad, kuusk aga kasvab okstekisaga taevani. 87 ÕNNETUD SUURVAIMUD (ŠARŽ) („Orbiidi“ vaatevinklist I) Miks laübal ilmamure, olemise piin ja mööda nägu jooksvad sünged varjud ? Kas hästi klappida ei taha õilis riim, lihtsurelikuna ehk suhtuma ju harjud Sa iseendasse? Näib looja tee nii künklik, ja endaimetluski katkendlik on — lünklik. Ei loorberpärga keegi pane pähe: hää seegi, kui sind inimeseks peet . . . On ilmas kuulsust naeruväärselt vähe, —see, millest unistab su püsiv puberteet, ja millest sõltuv vaimu-, elu suhe . . . Kuis vaevled märtrina, mul näol sest naeru muhe. Käib ümber loomisvalus, — ennäe, inimest! eel inspiratsioon, kui Ristija Johannes... Ta ainult vaim, kaob liha, maine kest, — on patt, kui kodaniku nime pannes, me omistame talle kõike maiset, ja näitame ka elu lõhkend paiset. 88 On hää, kui istmik kuldne, sitke istelihas peab vastu. Raamatu arhiivikoi ei iial ilmutust näe elu võimsas kihas . . . Siis märkab, tekkind kui on juba et inime on ennast ära istund, [hemorroi, et teiste vaim on ammu ellu viskund. Maailm on aastakümneid tiine, rase, tal nurgavoodil pääle tuhuhood ju käivad. Loojalegi valmis vaadet ase, kus selle lunastaja ükskord ilmal’ toob, kes välja tänavaile astu, minna mestab, ka siis, kui püssiragin niitev-pidev kestab... 89 VEIDI TRAAGI-KOOMILIST (KODULINNA MOTIIVE) Elu on kõigile tõkkejooks: Vaatke! karjäöri poole rühivad tüübid . . . mõnel teise turi on hüppelauaks — hooks, teised sõbrast haaravad nagu polüübid. On veel hää, kellel tähtsuse täi isiksuse krae vahel’ pugenud pole. Hää, kelle kuulsus pole: rikas äi, või mõni majalogu pärandet — kole. Oludes neis, kus kõik alla sind kisub, tahes, ehk tahtmata oled üha skeptik, kui iga õnne järel käivad teiste isud, — kadedusest mõni: krämpen visklev epileptik. Laske, kõik õhinal hagevad omakasu, sest äri on äri, ja tõde on tõde! . . . Ma tühjendan egoisti pihta oma lasu, ent igale teisele värss mu on õde. Jahvatavad päevad vaid iseenda pikkust . . . Kuivand, kel tuhmunud loorberipärjad, kuulutan sellele säilivamat rikkust: loomingurõõmuks kaks silma selleks, — märjad! . . . 90 MATKA V Ä R S I D r MATKAVÄRSS 1 Maanteed looklevad mu jalge all, siuglevad mäkke ja laskuvad orgu. Lamedaks litsut, vaatke, maakera pall ibedate põldude kummutab norgu. Kannab oma päälael kiilas kfink udemena umbrohu kollendavat heina, kuulutab, tikib nurme viljatu lünk paelana mustana ikaidusleina. Muutub sest raskeks ränduri paun: inimeste murest ja nähtud vaevast. Kuigi üsna lõbusalt tuuliku kloun käsi ja jalgu pillub vastu taevast. Taamal terendav seljaku vall meelitab käima, et üle sest astu. Niriseva oja kohal kaarsild-mall ulatet käsipuuga tõttab vastu. Juba lööb lahti kohisev mets kahelpool teed ürgrohelised hõlmad. Luuletai, looduse armastusen spets, tunneb: kuusk, kaskki sülelusse kõlbab. 93 Rändab taas edas* rahutu pilk, otsib vaid ruumi meelitavat mõra. Linnusuust laul langeb: tilga järel tilk, luilutab viivuks ladvastiku võra. Virgun taas, sammun, õngitsen uut, suundun just piki, mööda põlluääri. Kartulivälje must-roheline ruut all, — ülal päike lendab stratosfääri . . . 94 ROCCA-AL-MARE (VAADE TALLINNALE) 1. Pää püsti, sangarlikult ajab ette rinna, — maa trotsib merd ja vaatab üle linnast, kui vastaskaldalt kraana kaela-vinna a’ab õieli, kui ootaks vaenukinnast. Siit minu silmgi terav niidab laia kaare, mu pilgud ripsmetega rehitsevad loogu. A’ab sirgu jalge all, mind tõukab Rocca-al-mare, sest virguv vaim saab lennutuseks hoogu. All: lahe niiske keel suust limpsab mere kallast, laisk laine mindki puhtaks peseb, häilib: kaob hingest vaevatuse, mure raske ballast, rõõm kinnisvarana sääl kreposteerub, säilib. Näen: jumalväimuna kuis kajak laskub veele, see mingi uuestsünd — maailmaloomine, kui nagu esmakord taas siirdun luuleteele, . . . kas peidet varanduste algab esil’ toomine ? 95 2 On nagu pudenenud läbi hiigelsõela, — säet külimitust maju, korstnaid, mulda, kust torkab taeva jülm, pikk Oleviste nõela, kardkuplid läigitavad pälksen kassikulda. Kõrk Toompea sulgend ennast külma müüri: võim tahab valitseda ülalt — alla: kaljult. „Mustkapien“ käsitleda tahab riigitüüri ja kohelda meid tagurliselt-valjult. All hirmul lõdšseman majade ürgrivi, ma tänavsoonte katsun tuiget, pulssi. Sest tunnen: kõneleb kuis kasarmute kivi, see millist suunda määrab, tajun — kurssi. Kas ikka Patkul muistne vaatab alla trepilt? Veel kõrgilt orjastakse rabelevat massi. Kas peame õnnistust me öotma julmalt kepilt, ja kandma vabaduse hundipassi ? . . . Roccä-al-mare, hilissuvi, 1933. a. 96 MATK LÄBI VIRUVÄRAVA Loodangul kustund ammu päikese spekter, vaheldi kokkulööd horisondi hõlmik. Postidel nukrutseb öine elekter: kõikjal kuhu ulatab traatide sõlmik. Tuleden linn, — jahe õitsev magnoolia, sügis lehti-kulda teele puistand kukrust. Pudeneb lampide öine melankoolia, taevastki alla sajab tähtede nukrust. Rahu on saabund askeldusen kilajan, — õhtu on jalga pannud pehmeimad tuhvlid. Majad on väsinud rühkimisen vilajan, — lukustet ööks, nagu sisselükat suhvlid. Kohvikud, restoraanid ainult veel säral: käsipõsil istuvad härrad ja daamid. Elurõõmu pole sordiinitet käral, igal ümber ilme meelte väsimuse raamid. 7 97 Luuraten uksi, naised varje maalivad, seintele, jalgteele, — laternaina pilgud pimeduse joast mehi-laipu traalivad, lopendavad tuulen öö nahkhiire hilbud. Lootus neil: kunagi ööst, läbi tänava kõikide libude Lunastaja sammub: — rasvane rahamees poolt Viruvärava, — kannaks kui risti, vahest koha pääl tammub. Kõikide ihade kaitseingel juhib taaruvat usklikku, võite juba usta, taskud kuis pimedusen läbi kõik nuhib. . . Ööd näen end ümbritsevat: uurakilmusta .. . 98 PORKUNI Loss metsa roheluse rüpen — karm muistne veste: kui üle sammaldanud kivikeste vett nõrgub, sujub nirisevan hüppen. Ja ümberringi: voored, oosid, silm kompab maju. Nii üksikasjaliseks muutub aju, näib: banderollita need tikutoosid. Kesk mandrit olen leidnud saare, maast virgub torniks põldkivi — vabaduse uueks vormiks, näe! milline meil’ kuulub iidne aare: veesõrmusen — maa kalliskivi, smaragd või oonüks? Mustroheline Küngassaar hciktooniks . . . Järsk maantee, inimene mäkke ivi! Kuis tunnen nõtkuvat ma põlvi jalgteil — koet võrguks. Vaim Aega nagu tunnustamast tõrguks, kui sammun üle kivisilla võlvi. 7* 99 Kas siiski tõesti Valgejõe kätki peab kandma varju nii musta? Verejälgi?... Tahaks karju ja kättemaksuks tõsta oma kättki. Ent silmist kaob mineviku lumm: kas saanud vabaks mu rahvas, kellel tsensor olnud tabaks ?. . . Või võid siin õppi: olla kurt*), kuis tumm ? I Porkuni, 11.—12. VIII. 1933. a. (Tsensuuri maksmapaneku päeval.) *) Porkunis asub kurttummade kool. J. B. 100 MATK MINEVIKKU On võõraks jäänud vana isakodu ja mõtteist välja kasvand Koduorg. Me vahel aastate ja päevi rodu, ning mineviku elu raske norg. Veel vana kõrts tee veeren lasipuuga ja tuulik tiibadeta seisab morn. Ma juba lahtihaagit kõige muuga, ei kutsu enam taamal tõusev torn. Lehtpuude rida, maanteed sirgelt ehtiv, ju taamalt algab, lõpeb — kun on õu, sest halbu meenutusi ihunuhtlus kehtiv on jätnud... Purustand me selle jõu. Veel meenutan, kuis üle põlde hurdad: eel jänes, järel — ratsureid kohort... Ehk orjameelsusen neid aegu taga kurdad veel talunik, — kui olid alam sort?! Näen, kuidas riigistatud mõisa pargin, kun enne aadel põrkis, — püsti vurr, nüüd moonak seisab — jalad tähtsalt hargin ja üle jalgtee hiilib vöödik nurr. 101 MATK MERELE Sest sadamast, kun haistad soolvett, tõrva, ja läilad kalahõngud krimpsu veavad nina, kui haiseks laip — hulk aega peale mõrva,... siit välja meelitab mind horisonde vina. Ja juba pilk mu kaugusten — eel maandub, ma iile laineharja otsin päiksen kallast, kun mõte mureline alatiseks taandub, ja merre viskub südame ränk ballast. Tuul hajutab ja sasib iünkjaid pilvi, murdlaineid õhku paiskab — uhab üle pardast, — jäik merevesi tihkjas peseb silmi ja heisat mässulipu tahab kisku vardast. Küll vilistab, kui kordnik — kutsub abi: torm paisuv ähvardab, iil tõukab seljast, küljest. Ei ükski puhang kinni meid siin nabi, . . . näen paati sukelduvat, tõusvat nagu hüljest. Nii edasi! Kord paistvad suunat rannad, käen kindlalt, tüürimees, sa hoia, juhi rooli! End alles saatuse siis hooleks annad, kui pole õli enam, mootori petrooli . . . 102 MATK TUULEN Tuul vingub läbi tänavate lõõride, näe! tõstab tolmu tohutuks puhmaks, kui lendab üle platside sõõride, nagu kõiki ja kõiki ta uhmaks. Laseb langeda alla järsku pöörise, (nii lendur teeb õhun surmasõlmi) siis võtab jälle suuna sirgnöörise, ründab hõlmu ja paljaks veab põlvi. Kuidas hoolimatult puude ja põõsaste sasib soenguid ta — lehtede juukseid, pühib rõõmu läind päevi — päikselõõsaste, lükib traadile sügisenuukseid. Hulub penina lävel, taga luukide, (majad sulet nagu sisselükat sahtlid). Tahaks vargapoiss lukud lahti muukida, kaasa viia hõbenoad ja kahvlid. Ülal, vaadake! kuidas pilvede räbalaid hunt-masin meie pää kohal hakib. Sügis lõhkikist päevi, rebit nädalaid, nagu kaltsusi koormasse pakib. Tänav tühjub: morn aastaaja peletus mõjub kaasa. Ühelt nurgalt küürak vahib k&dedalt: ei meeldi too menetlus, [ilgelt et astub terve uhkelt ja sirgelt . . . 103 KEVADINE MATK (TÄNAVA STSEEN) Kogu elu näis teisiti hoopis: kesk tänavat varblane koheviltiibu teisele järel jooksis hädaldaden viivu, ja sädistas sarnast kevadeindu, et tänavakivilgi süda tekkis rindu, ning voorimehe hobu peru aiste vahel loopis, rahutu kabjaga ähvardaden pukki, näriden vahulsui rauatet valjaid, nagu sööks ta ristikheinu haljaid, verre millest imbuvad kevadised mahlad, silmad et hõõguvad — süttivad tahlad, põlevad juba — kaks lõõmutet tukki... Järsku tuvilennust hirmutet, vaat! juba punus seisakult, lahti last — uhken traavin .. . Voorimees tukkuv alles rentsli kraavin ehmumisest, kukkumisest vaevu veidi toibus egas saan’d aru, millest tekkis käten loidus, et ohjadest haarata isegi unus . . . 104 Ja nõnda läks sõit — lakk tuulen läbi tänava: akendele, ustele tormasid näod, nagu tunnikellast väljuvad kukkuvad käod, — poesellid leti tagant sööstsid, taandusid, veerevad rattad vaevalt kividelle maandusid, kui keegi säädis loomale ette kätevärava... Kõigin järsku hirm, ja tähelpanu sugenes: sest viivuks kesk tänavat tekkind inimrist sõiduhoost õhku tõusis, — kaasa oli kist, käsi kui valjastest pidurduseks haaras, meest veel losa vedas, — edasi paaras, kuni viimaks jalg maapinnale tugenes, hullund hobu aga ohjeldusen taltsus . . . Siis nägin ma alles kahte nägu veretut keldrikorralt väljund, — kaht kahvatut, keretut last, — kellel antud pole leiba ja valgust, hirmund kes elust juba enne selle algust,... sest see keegi oli isa nende, — töömehe kaltsus... 105 JAHIMATK (VÄRSS-.JUTT) 1. Kaks hagijat ja neli meest kõrval’ suunduvad maanteest: ümberringi rõske udu, nagu nõialoori kudu matab metsa halli rtitidu. Ei nüüd koerad kuula hüüdu: sagivad teel iga põõsast, väriseden ise lõõsast, aiva saba liputavad, jalga puule riputavad. Nõnda üle põllu, aasa ürgne vaist veab mehi kaasa, läbi võsa, metsatuka. Raudne kaste kaudu suka varvastele võiab roostet, sügispisaraist mis koostet. Järsku vitsik, selle sõrval oras mõtleb kikikõrval, nagu tahaks peita jälgi, mis on jäänud ööst ta sängi. 106 Ent jn peni nina haistab, miski kahtlane tal paistab, juba lahendab ristsõnu, mõistatusest tõuseb mõnu: kuhu jälgitav siis pagend? kas neid varem vähe hagend! Ümberringi rõske udu, nagu nõialoori kudu, linikuna kinni katab, põõsad hõbehalla matab. Sellal kadak püstiharjal võsa rüpen looma varjab: viimne — kõrvad ligi-pääd, kuulab, — põle oota hääd: rikutud on värske uni, ei või oota, koerad kuni, jäljest suunat — juhit sammul oleksid tal üsna kannul. Vaja päästa oma nahka, kuni kihv tend veel ei lahka. Vaevalt saanud joosta minut, luurav kütt kui kaugelt tinut’ järgi esimese lasu . . . Suurt sest polnud tulu, kasu: pääses tervena me traavel, kuigi ümber vingus haavel. Ent nüüd virgub koerte kila, nagu hädakella tila kutsub kütti, tõukab saaki samme peitma punut haaki. 107 Kui on valmis kedrat sõlmik, varjab viivuks võsahõlmik. Koertel mõistatet ristsõnad, juba lähenevad kõlad, tiks neist üsna kindrin kilab . .. Juba ohver edas silab, selja taha jäänud tarand, mille august läbi karänd, kuni viimaks loigu vesi viivuks jäljehõngu pesi. Metsan kasutab veel lehti, (sügiskuid maad võtnud ehti!) et saaks petta haistvat nina, jätta ptissirauda tina: uuest’ haaki koob, seob sõlmi, põõsas kutsub, laotab hõlmu, kadak silitab, — õrn okas, soo! nüüd küti asi mokas, nõnda jänes mõtten praalib, koerte kila taamal traalib. Haugatused lähenevad, pääsulooted vähenevad: vesi, lehedki tend reetnud, uue supi valmis keetnud. Pageda taas, minna kuhu! viimaks kütil satud suhu?! Läbistab ta südant värin, lähedal oht, jahitärin, jälle hagijas võik kilkab, pagejat õnn lausa pilkab. 108 Vaevalt jooksnud üle sihist, tabatud kui raskest vihist, loomakene vajub kokku, süda lööb veel viimast lokku, jalad krampi kisub valu, . . . nukralt jälgib mõrva salu, kohkund järsust püssipaugust. Hindab kütt nüüd lasu kaugust loeb vaid iga astut sammu, seni loom on surnud ammu. Kui ma astun saagi manu, üllatab mind tähelpanu: see mu lapsepõlve soosik, lihavõtte-jänes jooksik ... Meenutan kui läbi une: pajuurbi, värvit mune . . . Vaatlen verest mingit lehti, nendega tend tahaks ehti . . . Tuhmund silmin, mis veel lahti võisin sügisnukrust vahti. LAADAMATK On siia kokku vooland vankri võrin, kõik maanted, mis meid toonud linna on lõppend rahvamurdu sinna, kun müüja! hädapasun kõrin ja hirnahtustest — hobuste kõrv lukun, kesk müra müüja mõni vankrin tukub. Siin juttu säriseb, kui liha köögin, ja sekka määgi võtvad lambad, kesk tolmu kuhjan peki värsked kambad, lehm mäletsev, näel iniseb ja möögib, ning vankri võrest põrsa roosad koonud on röhkimise kuuldavale toonud. Neist mõni örri ajab, — ruigamine kriiskav on valus kõrvale, ent juba ürgab vasik poolnutuliselt: halastus on kasin, täisvereline lihunik kui priiskav tend torgib kepiga, et leida rasvavolti, et veenduda, kas kuulub soövit sorti? 110 Ja taamal seente, hapukurgi tonnid, näe! ümber õunakoorma tõuseb käsi musttuhat. Müüja jahvamast ei väsi, kui mõni hinna suhten tingib — jonnib. Ta kõrval teine kiidab kootud kangast, ja uurib raha, mis just tulnud pangast. Kaeb päsmer-margapuu võipüti sisu raskust, ja tonni soolveest harkjas sõrme ahing toob silgud nähtavalle. Pääseb lahti lahing, kui keegi võtta tahtnud võõrast taskust, ent teo päält omanik ta järsku raband, ja teiste abil vargapoisi taband. Kesk tänavat säeb mustlane üht hobust, elektriseerib nägematult looma: nõel terav käen, kui säeks ta rangi rooma, nii traavli teeb ta kronust tobust, et rahvas naerust hoiab vatsa, kui petis kihutada tahab nõnda ratsa. 111 Härg mööda vilaks’, — tapamärk ju küljel, ta tõrkumisel murtaks sabarontsu, näen lihuniku suun ma mädand hambakontsu, kui piibu kõrvalt lastaks joosta süljel, koos sellega nii mõni tüse sõna käib tolmu lirtsti, — sõimu sünge kõma. Kesk askeldusi keegi püüab hingi: siin kihundaja müüb nüüd oma meelsust, ent ise vaevalt varjab kidakeelsust, kui mõni põhimõttein tahab tingi, ja ähvardab, et soovitav haakrist küll omal Kolgatale kanda tuleb vist... Sügis, 1933. 112 MATKADE KAJA 1. Meenutuste Veneetsiatuid laskuvad jälle mu õlale. Aastate gondlid hulk päevi ja kuid minevikku vedand, — aja alluden mõlale. Need on tundide kodukäijad — varjud, minutite gondoljeerid musta kaabuga . , . Sekundite väntorel kusagil karjub, mineviku sillad taas silmi ette saabuge! Tunneta vaid, kuis laguunide lokse hinge suisa õõnestand, tekitaden uurdeid! Vahel kas tülpinuna maa alla jookse vedurina läbistama tunneli puurteid. Väljuden säält, kuis mäeharjade kutse meelitab vallutama lumesäran kõrgust. Näe! juba sadam avab ookeani ukse, laev vinnab välja meeled argipäeva põr­ gust. Ulgumerel vaid, rannad kadund kui on, tunnetad millegagi jumalagajättu. Auriku kõri sügav bass-bariton katkestab sellegi. Laine vett lööb näkku. 8 113 2 Linnad on saared keset mandrite merd, mõned vete kaldale majad viinud jooma. Tänavate tuiksoonten jooksman näen verd, needki on teed, — kõiki talutajad Rooma. Mida ma otsin siit kivide kurust?! tahan ma nii leiutada ennast ehk teisi? Mul on häämeel hingen tekkivast murust, rohelusest meelten, kui veel alustan reisi. Kaua mu silmin elab näht panoraam, laugudel viirg — tõmmu väsimus’ monookel. Loodus nagu Korsika röövliromaan, uudishimust loed mida ahnelt-lõpu ootel. Kõrvun vaid kumiseb mälestuste gong: klõbistab Hispaania kaugel kastanjette ... Juba uude jaama on jõudnud mu rong, ei ma vaata tagasi, sihin ainult ette. On see ehk tingitud ammu loet müüdist?! küllap ma’i taha jääda tukkuvaks kambaks ? Kramplikult kinni haaran igasugu küüdist, muidu Loti naisena moondun soola­ sambaks . . . 114 haigete R A A M A T U S T HAIGETE RAAMATUST 1. On haigeid, kes nagu armastajad hingavad raskelt ja lõõtsutavad, kes kannatusi õrnusega sarnastavad: haiget kätt, kes last nagu õõtsutavad. On neid, hambad risti kes sulevad, et mitte karjuda valust nagu kirest. Mõned haigustest uutena tulevad, kosund kaotatud verevoolu nirest. On haigeid, nagu luuletajad kes õhetava näoga ööd-läbi sonivad, palavikus tähtedelennust mõtiskelles, välja kuutõbistena vooditest ronivad. On neid, iseendan kes tukuvad, rabat nõrkuse raskest narkoosist, kes tummadena ükskõikselt hukuvad, väsind elamuste annusest — doosist. Mõnel surijal voodi kui lõikuse laud, enne mõjub kui kloroformi ime, sõnakuulelikult suleb ju väsinud laud, huuled sosistavad ühte veel nime . . . 117 2 Inirae, kellel üks silm, elu näeb poolikult, teisiti. Pimeda jaoks pole hää ükski film, päevad tal ööd, kus kinnisilmi reisiti. Ometi kiirgavad värvid kõigen oman skaalan ja spektrin. Hää, kellel selleks on närvid, — kõrgepinge meelte elektrin. Inime, puudub kel meel, kompe-, kuulde-, haistmise-, maitse, see on nii, nagu ootaksime veel voolu, kus läbi on põlenud kaitse. Inime, sünnib kes kurt ja tumm vaevalt teab milleks on helid. Tema meelest muusikas flööt ja trumm üksteist armastajad õde ja veli. Puudub kel mõiste: forte, piano, võõras merekoha sel, metsade müha. Rehepeksumasin ja förtepiano, kuuldeliselt üheks tal samaks jäävad üha . . 118 SÜDAMEHAIGE Sa ikka kuulad nagu seesmist häält, ja see on hoiatav, — näpp endasse vaid näitab, kui ootaks nurga taga luurav hädaoht. Sa kedagi kui ootad kuralt käelt, ja häält, on kardetav ka vaikseim, kaitstud koht, hirm alaline liha luielt räitab. Su suul on sinimarjad — joovikud, käed külmad, higised, näol — jume hahjas, võigas: on juba väsitand sind paranemis’-oot . . . Näe! raskelt liiguvad su roide röövikud, ja hääles murdub miski uljas noot, kui uuest’ veendud suremise tõigas. Kui tunnimees käiks... Prahvatab pea uks... kas astub järsku surm, kes armutult su niidab?! Sa virgud, jahmatad: kõik kasvab üle jõu, sest kuskilt valuliselt immitseb nõrk tuks . . . Mil laostub südame vaas — mõral nõu ?! see valvelolek kõik su aja viidab. 119 Sa ainud... aknast sisse hiilib kuu, maad mööda libisevad pilve sünged varjud: kõik roomab, läheneb nüüd keegi ööst, kes nöörib kõrist . . . Kangestub külm suu, kui viimselt läbistab su aju mõttesööst: „vett!.., õhku!.., valgust röhkem!u nagu Goethe karjud . . . 120 HAIGEMEELNE Kas mõtteid on liig palju, vähe ? I kord rahutuse leitsak, kord taas miski uim lööb keerisena võikalt pähe, kord meelteskaala hell, kord tuhmilt tuim. Soov nii: et midagi vaid sünniks, kas nii, ehk teisiti, — sul vastik paigalseis. Vead tahtehärgi mustamulla künniks, ent sul ei edene teomehe tootev reis. Ja nõnda sisetuul sind triivib, kord siia, sinna, — tüüritu su seil. Kooskõlaks puuduvad sul endan riimid, kord jäise puhangu sööb välja kuumus-leil. Nii tujudest end lased kanda, taas rasked mõttepilved sinu näol. Tuul soovevraki paiskab leeteranda, ja nurjumisest kukuvad sus käod. On baromeetriliselt muutlik su ilme: ilus ilm, siis torm ja vihm. On madalrõhkkond järsuks hüppeks suutlik, sind peksab võnkumiste valus rihm. 121 VÄHJATÕBINE See pigem needmine, ei sinnu mahu palved, kui vaatad, niriseb kuis lammund haavast mähk, — mahl mädakollane, kui rebit lepakoorest: on koltaks rinnanäärme uuristanud vähk, ja sisse õõnistanud tõve süüvjad salved, kust nõrgub sidemeisse vedelt haisu — toorest. Ja see, mis kumer oli, kuristik nüüd sügav, ju ammu valust unund mehe peohoided, ei enam õheta su nisast kire kuumust, nüüd tõvest ähvardet ja näpistet su roided . . . verd immitseb, kui puudutet saab mügar, mis meenutab mul hästiväetet huumust. Õhk ümber lämmatav on, raske roiskelõhnust, veel endan unistad, kuis kasida saaks tuba, ja sääda raamatuid, su lemmikriiulit . . . Kui Budapestis mustlane-maestro, juba su kohal kummardab ja imetleb su kõhnust, — surm: kõrva lähedal just mängib viiulit... 122 VAIMUHAIGE Kes on veel õnnelikum sinust?! kui nõnda tarretanud naerul — paralüüsis, sind hoiab haigus saatuslikult küüsis, sel toolil, kuhu tõstet oled linust, sa omas mustuses nüüd istud nagu troonil, sind lihtne haigemüts su arust keisriks kroonib. Sul mõtteist säilinud vaid risu, et ajad kõnelõnga armetumalt sassi, kõik tõed võid ebatõeks siinsamas vassi, nii kaua, kramp kui keelt veel kangeks kisu, sa kõigil kuulutad, et oled käskja, — Hitler, näe! aumärk paberist seks tõenduseks su kitlil. Nii muheled sa võigast naeru, laug teine halvatud, silm sellest paokil vajund... Ent terve inime, kas õnne sarnast tajund, kui õndsa ilmega ta sorib paelu ööpesul, — veendudes: need akselbandid kullast, ehk väidab: „ussid need, miks roomand siia mullast ?!“ 123 Nii langeb alla kõrgest sfäärist, pilk tuhmub, — rahulolust äsja säratet. (Nii vahib uppunu, kes ellu äratet! . .) Siinsamas juba unistab karjäärist: tend elus milline taas Ootab au ja hiilgus. Kas pole võimu soovgi — haige vaimu kiirgus ?! 124 ÜKS KELDRITAIM (VÄRSS-JUTT) 1. See on ta sünnimaja: ühelpool küllus, teiselpool nälg, kahvatund nägudel viimasest jälg, . . kuulda võib nuttu ja naerukaja. Kõigele vastukajaks süda mu paokil, märgib seda tuiksoonte rütmiline tuks, peidab mida juhuslikult avanev uks, kuigi mu meeled täna segipaisat-laokil. Siit keldrikorralt, mille taim sa, näe! astmetega tõusvad trepid, sa kaevi kkorteriga maa all lepid, ja õhuhankeks avad ruudu ainsa. Oo, kuis ön õõnsad, tuhmunud orbiidid, kui raagus oksad nii su niisked käed. See maailm kitsas, mida siit sa näed, oo, värsi katkevad kõik eluhoidvad niidid. 125 Veel siiski valguse ja õhu poole õislehti kaameid — palveks säed sõrmi. Sind koheldaks’ kui ellu kasvand vormi, su oma isa ütles sulle: „Koole!“ Ta joomar — kojamees, tööl hangib lisa, siit, säält, — kõik raha viinaks leotab, siis kodu tullen kadund ema teotab, ja kõige vastu tõstab purjun kisa. Nälg, puudus, häda vahib igast nurgast: ei rikka laualt lange iial raasmed, vaid lastehaigused ja nende kaasmed, näe! külastavad ainult vaeste urgast. 126 2 See oli kevadel, kui neetud leetrid su naha vallutasid, — hiljem sööstsid kopsu. Nüüd tiisikus on annud viimse lopsu: luukereks kuivatanud väikse Peetri. Kui sünget varju, suvel keha kõhna (näib mädand puu, — nahk fosforhelgiga), vead aknale: Levkoide, nelgiga näed aeda, haistad kauget, vänget lõhna. Leht koltund, vaata, kuidas keerleb õhun! neid pühib hoolsalt kokku tuuleluud. On sügis alasti ju kiskund puud, näe! lapsed jalgu veavad sellen põliun. 127 3, Nii mõni sõber olnd tal katiiskambrin, kes teda vaatma tulla nüüd veel mestab? vaid aina jalge klõbin trepil edas kestab ja seegi vaibub sulet uste klambrin. Pää köhal nukrutseb veel üksik klaver, toast jõukast alla sajab helimustreid . . . Miks täna taevas pole tähtilusteid ?! võib olla pimedan nii surra parem? Öö laskub pilkane, kuis seinte rõskus lööb kokku sinu ümber niisked hõlmad, on pisted kopsun, nagu torgiks tõlvad, tilk viimne vere palgelt ammu mõskus. Kesk vaikust seinakella rõõgav ragin su köha saadab, — rattavärgi vähk nii haiglane, kui tuleks talgi lahk, ja värsi peatuks kellaraag, ta sagin. Ju matab hinge röga kopsulõõrin, ja ikka vaiksemaks öön jäävad höiged. Veel viimseid tõmbeid sooritavad roided, veel tõttab süda nägu orav sõõrin. 128 Kui viimaks pääle vaeva saabub hommik, taas kostab kõikjalt virgumise kõma, silm paokil, huultel öelmata kui sõna, nii lebab korjus, nägu sinkjas-lommik. Ja nagu heidutuseks üle selle noru, uks lahti prahvatab, mees sisse tuigub, nii purjunpäi siinsaman unne suigub, et pooleli jääb kõrtsin alat joru. Näe! tuppa päike juhib kuhtund kiired, maa alla ruudust viivuks verd kui purskab. Sel a’al, kui joobnud isa naril norskab, man laiba askeldavad nälgind rotid, hiired. Ja seinal nukrustavad inglid papist, need emast jäänd. Paks laiskleb laual piibel. Näe! kärbsed laskuvad siidpehmeii tiibel sel viimsel kooruksel, mis eile leiti kapist... Ju tõuseb parv.., et siirdu surnu suule, mis avat, kuivamata alles ilast, veel mahlu leidvad joobnu ninast-tilast, . . mu lugeja! see keldrikorra luule . . . 9 129 ÜHE PEREKONNA TRAGÖÖDIA (VÄRSS-JUTT) 1. Isa — sõjainvaliid, puust tal iiks jalg, kuidagi klopsitud kuusepuu halg, vasaku käega vaevaliselt voolit, (kavakust kes nüüd veel teine siis hoolib!) sest paremgi käsi mürsust purustet-riivat, kulmude puhma all silm lisaks kiivak. Kui ta nii astub, — toeks näsaline kepp: kadakast kõverdet. Koltsub vastu trepp — katusekambri, — kui välja säält kobab, õlaga tasakaalu seina vastu obab, näib nagu käiks kaitseingel ta kannul, kuigi vahel kuradisi manab ja vannub. Ümbritseb nägu õre habeme luud, õhku mis pühib tuulen, — paljasten suud langevad needed kust, süüdistused rängad, jala taha jäävad kui külmutise tängad, tänavakividki konarlised tõkkeks, süütuvad silmad siis kättemaksu lõk­ keks. 130 Öövahiks kõlbab veel. Vabriku õuen, plangust kõrgest piirat, süda rahuneb põuen, kuigi varjud jooksvad mööda maad ja seina, heidab kui looritet kuu pilveleina, sügisööst pistab oma kodukäija lõusta . . . valvata tuleb, kuni päike võtab tõusta. Jäsemeita mees, kel seltsimeheks kepp, olnud enne sõda töökas-väsimatu sepp: vasardet käega kes õnne omal valas. Sellest nüüd öögi tundub terasest alas, ja sädemeina raua hõõgel tähtede sära, tuul lõõtsub ääsina kivisüte pära. ... Ent järsku välkvalgus öön,.. helkiv rakett, kaevikuist roomab välja sõdurite kett, tema nende hulgas, kahurtulest kuu-kuma, paiskab kui õhku mürsk mehe me õnnetuma... ja kustuvad tähed silmin kahanevast verest, see on vaid episood haavatute perest... 9' 131 2 , Naine tal halvatud, pime, lisaks kurt, tööst liigsest, murest ja kurvastusest murt, haigusest rabavast lautsikulle lahastet. Palju ju aastaid nii väikiden ahastet, oodaten pikisilmi lunastajat — surma, mõrsjana peigmeest nii ihkas enne pulma. Vaevalt sai iirjata kooselus napilt nädalakiimneid — pääle õnnistuse papilt tarvitada said aset kitsast nad — ühist. Algusen argipäev halvem polnud pühist: õhtul, kui nühit nahalt nõgi ja higi, käsivarred raudsed naise surusid ligi. Järsku langes loos, nagu alasille haamer, enam tilka verd pole naise näol kaamel, nuuksus ja nuttis, meeleheite! lausa hullus: sõda üle maade, kõigi rahvaste rullus, mehe viis tappa lihast kiilut ioomavagun, sineliräbal seljan, õlal lihtne pagun. 132 Ammuks see oli, kui noorik andus, uaisus, juba vöölt kaliardus, rasedusest paisus, nördinult ringi vaatab, tööd omal hangib, pesukojan näeme teda — aurun, õlal pangid, ünber pesu roojus, vahul küna ja palid, mis sa oma kätele parematki valid?! Tõukas juurdund verehääl — emase vaist koguma tagavara last ootvat naist, hüljaten katlast tõusvat tihedat udu, tule ja vee seinuvarjutavat kudu, millen kadus kurika patsutav tämber, kõlises puserdusel iimberpaisat ämber. Nõnda see kestis: päevast-päeva, kuni valud käristasid sisikonda järsku, — puuhalud kiiluga lõhestuvad nõnda, — emaihust terana väetikene voodipõhku vibust varises tütarlapse pettumuslik loode, nõnda oli iõppend poja salajane oode. 133 Värsi pääle selle saabus ametlik teade: pole pääle laiugu sean teiste peade leitud meest vappert, — ta jäljetult kadund taganeden, — sakslane tuld selga ladund, nõnda võib olla, et langenud vangi haavatuna sangar, eel koletise-tangi. Algas nüüd kannatus, lootustki pole, värsi nälg hambaid näitas, kitsikus kole pääle tungis, ründas vaest üksikut naist, verehääl ei aita nüüd — emase vaist, käed kui tööks veel imikust kinni, oo, kuidas elu võib inimest pinni! 134 3 Saabus sinna linnagi sõdureid salgan. Kurtis ikka naine, mis pääle nüüd algan? ajast, kui sündis väike värvuke-nooruke laual ainult soolvesi, kuivand leivakooruke... Sellele leidus polgukokali nüüd lisa, sõdur ju olnud ka väetikese isa! Nõnda saatus naise aü, truuduse sõtkus: laps kui magas, patust emavoodi nõtkus, kuni ajajooksul kuritõbi punaõisi ajas laubal vistrikuid, suhu haavu-põisi, rindele kadus aga toitja-soosik, sõdur oli sellal paigast teise jooksik. Hiljem, et ravida mädanevat ihu, naine pidi uuesti sirutama pihu almuseks: pakküden madrustele ennast, haaraten joomarist — päästerõngast-vennast, kuni viimaks siiski veren ravimatu idu pühitses roiskumise, sandistuse pidu. 135 4 Kuidas tütarlapsukene sirgus ja kasvas? naabreist nii mõnigi suud teisel rasvas, avitasid tuttavad süütut vaest last, kuni lõppes sõda, vangid vabaks said last, Saksamaalt invaliid isa siis saabus, nähes kõike sündinut, südameni haavus. Ometi laps on oma, nagu naine, kelle on hävitand sõja loksuv laine. Pikkamisi lepib ja soetab omal tööd, milleks saavad päitseta lahti lastud ööd, neid ta nüüd pikisilmi vahib ja valvab, õnnetu elu südant valusalt salvab. Tütar päeval õmbleja, öösel vaid hoor, õhtul siirdub tänavaile, näo een loor, koju tuleb tuigerden, saatel mõne mehe, tantsib katuskambrin: ihu paljas — ta ehe, et avitada ema, näljapalgalist isa, omagi teenistusel hankida lisa. 136 Naerab mehel vastu süglskõledat naeru, allavett ujub paat, pole kui aeru, halvatud ema kõrval lautsikul ägab, tütar kui õrnusi müüdavaid jagab, ent isa vahib sügisöön tarretund tähti, nõnda ühel hommikul surnult teda nähti. 5. Päeval teisel silmad sules halvatu vaikselt: ometi kord lahkus elust kahepaiksest! . . Tütar mõned kuud veel külmetusest köhis, kahtlaseks muutus see, lakkamatult rohis, kuni viimaks leiti viimne võsu sest perest: surnuna — tühjaks jooksnult kopsust purskand verest. . . 137 HAIGE TÄNAVAL 1. Ei ammu pole enam sabatähte näind inimkond, muid kurje taevamärke, ju raugad unustandki selle nähte. Vaid pesunööril tuulen silman särke täispuhutuid: saand käteks tühjad käised näe! sääred lopendaden jalgu säevad harki .. Veel kõrgemal on lumepilved jäised, kui hirved arad eksind taevaparki. Ei keegi vahi enam sakilisi noid torne ristiga kuldnupul, kukega. Me näeme automaate-mehi pakilisi, ehk tõugukesi — enda tupega. Ei taevan ammu enam sünni imet, puud ainult sirutavad sinna omi oksi. Ma vaatan inimest, kui lahtisilmi pimet, kes kobab kepiga, jalgrada et nii otsi . . 138 2 Ent järsku nurgale kõik seisma jäävad: maan pikali on mees, kramp kisub käsi, jalgu, vaid mõned arad kaugelt ringi läävad, mass aina valgub uudishimu taigu. Võik keha tõmbleb, pöördud silmavalged on pahupidi, pää kui kukla litsut. Sünksiniseks ja lillaks tursund palged, nii mandub malts, mis peenralt vakku kitsut. Nõrk, väeti inimene tänavrentslin viskleb, kui koolja koriseb, just nagu vaibuks unne. Ta ümber abistajaist koerakari kiskleb, ja ränku sõnu sajab määrdind lumme* Kui viimaks haige toibub hoost ja vaevast, keel närit veriseks, tal puret rippuv huul, siis pimena, kes esmakord näeb taevast mees ärkab, — langetõve vaht veel suul. . . 139 ÜHE IDEESÕBRA SURM MOTO: . . . stirb, und werde! . . . Goethe. Kuis oli iga kuuldetoru tõste küll pahaennustav, mu sõnatröösti ootsid. Lõi palgeil õhetama ärevuse nõste, sa viimse minutini kannatlikult lootsid. Kõik kümme sõrme ristamise rinnal, käed kaamed kallimat kui hoiaks kinni — hõdrad, nüüd siiski ükskord lamad elu õõtsval pinnal, su huuled sõnatühjad, nagu poetet kõdrad. Kuis olnud kallis sulle elu maine, kõik õrnad tuksatused olemises hääbjas. Kas unustuse hõlma paiskab sind nüüd laine, raketina ehk tõused — sööstad säras käävjas?! On kogund inimesi ümber sinu sarga, pääd kõigil norgu vajund, maha pöördud Su mõtted elavad veel taga lauba targa, [pilgud, meil kõigil paagina veel südaööl sa vilgud. Nüüd külmast lõdisevad varukad ja kindrid: tuul lumeluuaga kõik hauad umme pühib. Ent kevadvetel kui, täas lennul rislad, tildrid, su nime kiirtekullal päike kivvi nühib . . . 140 VASTU T U L E V A L L E AASTA VAHETUSEL Tõuk tupest — vagel, — aasta vastne kooruv mu een: aeg konditu, selgrootu jäik mollüsk. On jäänud ahtaks, kitsaks ruumiüsk, kõik maailm uttu, mõttehalla looruv. Kas jõuab valgusta mu ümbrust meeltesäde? Saast päevade, tahm õhtute, öönõgi, — sest ikka rüvetub me aja voolav jõgi, traditsioonide vaid pärsib liigne jäde. Kui siiski leidub rõõmupäevi pasmas, taob öhe isegi tulv — vere kohamine, kui käjab kosena ideede vohamine. . . See upub kõik me vaimuelu räsvas. Kaob vaimustus, ind nördimuseks muutub, tarm haihtub hagemisel — kaugel’ kilajas. Trots ainult püsti a’ab end ajus vilajas, — värs kaitseb end, lahkhelin kes tend puutub. Sest ainult sekundiks mu rahuldusest piisab, kui kuulan helisid ma teiste pühkepillin. Nii vistist’ eluaeg ma kaaslastega krillin, ja alles pääle surma näeme: mis siis saab?! 143 2 , Hõi! mõttelaevurid, kõik ankrud kiivake, ideedepurjed tuulte kist, näe, pingul! tung miski mastiden: iil, puhang vingub, lipp lehviv — lendu tõusman tuvitiivake. Sõit ulgumerele, vaat! hulbib taamal vimpel, mu meelestik, riindvalmis, uudust hagev, eesmärgiks kauge rände joonik pagev, kust päike upitub, veest tõuseb kiirtekimpel. Vaat koidukeripuid! kuis aokumä aspel, alt üles viipsib päikse verist lõnga, pilv põgeneb eel pühikvõre — rõnga, vaat! kasib laotust, ümbrust puhtetule raspel, Ei meelte karjataja olla saa ma, — lambur, kui koidutassi valab puna ida, kui südameni tungib noole kida, too, mille vibutand mu pihta päike~ambur. Hõi! lükkan liikuma nüüd mõtete hooratta, ja kindla käega tõmban ajust loosi. Mi koidukuman tervitan ma voosi, ja) mõtlen, millega noid päevi ipaijaid katta. 144 VASTU TULEVALLE 1 1. Ju ammu porri tallat lehtede tsinoober, puud alasti: kõik hilbud kistud ült. All jalge lörtsub lobjak — lumesült, pää kohal taevas — uurdeist lekkiv toober. Vaat! kuidas pilveräbal õhunööril ripneb, nii minu mõtegi laisk vajuks ajusompu, end kisuks kerra, takerdunud tompu . . . Uid uljalt üles püüab — kuskil tipneb. Kuis kõik see lootustina lendu raskendab, kui ümberringi perivett ilm ujub, kui minu südamveri ainult vastu sujub . . . Trots värsin inimese loojaks astendab. Nii võin ma horisonte uusi hoovata, päev-piilur kui kuukompaniisid juhib, aeg saabuv kui sammraskelt ähib, puhib, maailmu avasta võin, mis veel loomata. 10 145 VASTU TULEVALLE 2 MOTO: Segui il tuo corso, e lascia dir Is gentil (Geh' deinan weg, und lass die Leute redeni) . . . Dante. (Karl Marxi ..Kapitali" eelsõnast). Kui teeveersed koeraklutid varinal hauguvad, paljasten vihaselt kihvu, omi hambaid; kui sõnaderelvad su pihta aina pauguvad, ja varisevat näed kõiki sõprusesambaid, poe endasse pakku, — oma südame akku! Su Pelgulinnaks osutub südame koidik, ja pimedust valgustab, — ümbrust su pilkast seljataga põlevate sildade loidik . . . Nõnda võid haarata elust uuest, vilkast! Ära kunagi astu enam üle sest purdest, mis hävitet lõplikult kahe ilma vahel! Tunne rõõmu aina kodanlise mädasooga murdest, kui langeb käsilt, hingest külm kõlisev ahel, jääb seljataga tarand, millest üle sa karand . . . Jälgi siis ikka oma rada — poole tipu, — tuleviku mäe, — tolle vastse Ararati, alatiseks kinnitad kuhu päikselipu külge üle maailma paistva ridva-lati. ua AASTATE KADALIPP 1. Suur risttee, — hargnevad nüüd kuhu pöörded, mäest alla milline meid kisub kaasa kallak? Ses kartuses on õhku paisat öörded: „kas võrsub vabadus veel, mis on maha tallat?!« Pean aastal haarama kui härjal kinni sarvist, päev algav plaksutab taas ajaloolist piitsa. Naer saadab läbi kadalipust karmist, nüüd vaimuinimene ära enam iitsa. Näe! jäävad ahtamaks ju niigi piirid kitsad, ja mulda varisevad aarded õilsad, kallid. Kas ikka rahvast peksvad omad vitsad?! Ma tunnen: päevast päeva juuksed enam hallid. Nüüd, kus mu tõrkjas vaim just tuge, soojust vajas, tuisk kokku keerutand mu ümber lume hanged. Mul tundmus sarnane, et vaenlane on majas, täht viimne lootuse kas taevaruumist langeb ? Tõest’ uuest’ küsima peab: kas nüüd Kain, või Aabel jääb võitjaks? Verejanus kes nüüd ilma laastab ? Noh! kuula, vestab mis — veet ruumi päevi-kaabel ja millest kõmavad heroilised aastad! . . . 10' 147 2 Silmin mineviku kuma: läbi tule, läbi vee olen valind Õnnetuma selle okkalise tee, mis ei vii, ei vii: läbi lillede. Kõrvun mässuline heli: tormilaulu hargnev viis, mida jälgind olen seni. . . Tuhat-üheksasada-viis, kuhu see vaid, kuhu see vaimu viis ? Mis on süütand minu hinge? Aastad läbi ristlend teist, et on veres kõrgepinge? Üheksasada-seitseteist kummituses erk, üle rullund meist. Aastaid ajamerre kohand, vedurina nende sööst: tulisilmil päevad vohand, tormand ründavaina ööst. . . Nagu päästerõngast taas, haaran tööst. . . Vastu 1. I. 34. 148 ALL SÜGISTAEVA Juba mitmendat päeva ja ööd lõõtsub tuul. Põues süda miks kramplikult lööd? — närit huul. Õhtul uinudes halba näen unds olen laip. Oksilt lehti sajab — kollast lund, see mu vaip. Kisub sellegi iil spiraaliks: rebit mask. Täna kogu maailma nagu traaliks — tuulispask. Ülal pilvede amokijooks, — sõjahüüd! Olen ise valmis tapvaks hooks, — kuhu nüüd ?! Maa — pime, kõrgel taevas mustav, vingub iil. Näe! mõte — mu seltsimees ustav: — keran siil. 149 Ja ma kuulan, kuis sammub sügis, — lahti uks. Tss! kahisevi lehti prügis vere tuks. Kas astu otsustavat sammu? Vajan eluks Simsoni rammu, — olla karm. > — maha arm! Maha meeliskluste umbne võrk! olen jäik. Pühib mõnuleja puhang nõrk: aja-käik. Sellel süda nüüd panna vastu: see mu relv. Võid üle mu laiba vaid astu, tulev põlv! Tõukan ise alt hoidvad sambad, tunnen üht: jäävad valgeks purejad hambad, sirgeks rüht. 150 SÖÖST ELLU Kuis pidurdada meelte tungi, tormi?! mind peksavad mu enda vaimu vitsad, ja südamõuna närib vagel-uss. . . Kõik horisondid näivad mulle kitsad, sest valu hinges — pidemeni puss, ei keegi tilguta mul rahu kloroformi. Võin kaua, kaua seista halvas tujus, kui midagi ma maha magan, — mängin, liig tasaselt kui tuikab elu pulss. Sest pettumusi aiva juure hangin, kui see, kel teekond ees, ja kindel kurss, ent kel just nina eest laev ulgumerre ujus. Mu hingen vedur ikka ajab vilet, kui aeroplaan ma: lahti mõttetiivad, mu veren hammasratta, vända takt. Mind ruumikotkad ükskord kaasa viivad, kui surmal alla kirjutet on eluakt, mu kuhtund hinge veoks siis üleliigne pilet. 151 VASTU TULEVALLE 3, Seisan nagu tulp uue risttee lahkmel, kahtlen: elun millal kord teostub? värsin mis tärkab, sõnan mis eostub, kui alles nagu udust ! koorub maailm vere, pisarate kudust. . . Hommikul igal öötunnelist väljun, silmad uute kumade, horisonte näijun. Taamal: aeg sõdade, tulekahju helkidega ahastusest rase meie olemine eelik, tahaksin olla nüüd ülemeelik: ehtida rinda tulevikunelkidega. Ei mu vaim pole keeletu, tumm, läheneb jälle kui kahurite trumm, väljal lamab inimene — haavatu raske, hüüan siis kõigile: „vennad, ärge laske. . . Kuigi end veendumuste ohvriks nii toon: karika mürki, nagu Sokrates joon. 152 Ja ma otsin ömd silmade luupidega päisel päeval, kui Diogenes, tõde. . . Ümber — Ruum otsatu meetrite kuupidega, ja Aeg pole sugugi sõbralik, — õde: kuna mõõk pole palmioks. . . Mürsud ja täägid ähvardavad hävitada vaimu ülejäägid. . . Otsin siis välja oma laterna vilkuva inimkonna ööl, sel mustal ja pimedal, kinni seon haava, verest immitseva-tilkuva, ise aga jälgin tähelpanul pineval. . .: kuulake! koputakse koidiku uksele, — puhkeb maailm uue südame tuksele. . . 153 VASTU TULEVALLE 4 Käib kõige uuestisünni järel minu hola, ma viskan möödund aja poetet lesemed, taas leian enda ümber uued esemed, mu elun luule — see, mis kalurile mõla. See kõik nii vähene, mis siin teil anda suudan, kõik see, mis koidukuman hingen väriseb, tööst rebit, — argipäevan enne käriseb, kui leitud tajumuse väärtuseks loon-muudan On ikka segipaisat minu käsipõsik, ja eemal peletet kõik õrnad Unelmad: on talvel hirmutet, ja haget suvel nad, mu jõudeaja pühib päeva raspel-mõsik. Mu kõrvun uksekella, telefoni häire, ent hingen inimeste käebed — hälinad. Vast nagu palavikust endal värinad, ja nagu haigusest jäänd ajju raske säile. Kui varjusurmast vahel, uimast raskest virgun, kui karmilt kutsuvad mind trummipõrinad noist piirat oludest (ei nööri kõri nad!), kord siiski kõigest sellest väljun — üle sirgun . . 154 VASTU TULEVALLE 5, Õhk umbne vahel, — endan lämb ja äng, vast himu ajada kõik uksed, aknad lahti, et terve maailm võiks mu hinge vahti. Mu süda elujõe mindläbistav joom-säng, mu tuiksoon rahutumalt endast välja tuikab, mu veri maise järel lõpmatusse huikab. Mind kisub kaasa stiihhiline vool, viib välja tervikust sest mind, ma kuhu et olen tilgake vaid ajamerre suubuv, [kuulun, Kui mõnel ulgumere karge sool lööb näkku lainena, mis kandub ookeani, — see uue kaldani mind tüürib, teise maani. Mu ajun ikka loidab, põleb paak, ma iseendasse ööl pimedal vast vaatand, sääl kõiki sihte, kõrvalteidki jaatand. On vahest raskeks muutund mõttekoorem-taak: küll palju nurjumisi olen tähistanud, see ainult elule mind märksa lähistanüd. 155 Ma kõige vastu olen õrn ja hell, kui näen, vastoluden kuis kõikjalt minnu hoovab tõen ränka pettumust: vaim ussina kui roomab . . . On ikka õnnelikult lõppenud duell mu kasuks enamasti: loomingu, — mu vahel, kui lahkuminekuid on olnud tõrkjal kahel. Mu silme een vaid tuleviku taust, ma sellest teinud olen juba väljalõike: näen üsna selgelt vaid — paratamattust kõike . . . Mu näppe vahel luule saabuv kaust, ma sellest kaasakist, ta vormist, sisust haarat, mu elu elada — kui lugemiseks raamat. 156 VÄHEMTUNTUID SÕNU aldis — alluv, alistuv, kättesaadav. anastama — vägivaldselt omandama. eelik — varemolnud, eelmine. erin — palavikus hõõgumine, kuumus. hagema — taga ajama, jälgima. haldama — valitsema, kaitsema. heiskama — vardasse tõmbama hoob — kang. /(lippu), hoobama — kangutama. hulpima — vee pinnal õõtsuma hõdrad — õrnad• [ (üles-alla). hõla — igatsus millegi järele. häilima — lihvima, puhastama. hälin — kaebe. hälve — kõrvale kaldumine, eksimine. ibe — viljakandmatu (liivamaa). ind — agarus, hoog, vaimustus. jäde — algeline jäänus, rudiment. kaasmed — kaasaskäivad nähud, haikavak — invaliid, vigastatu. [ gused. keskhagev — tsentripetaalne. krillima — vastolus olema. kõld — kile, õhuke kest, nahk. käävjas — käävi (kangrupooli) taoline. lajatama — järsku kõvasti kajama. larv — putuka vastne, tõuk, konu. laup — otsaesine. lesemed — kauna poolmed. loovima — vastu tuult siia-sinna pur­ jetama, laveerima. Iurnidus — silmakirjalikkus. lõit — meremeeste kõnetoru. lämb — lämmatav tunne. lünk — vahele jäänud tühik. mankima — midagi tegemata jätma. meenutama — meele tuletama. menetlus — talitus, toiming. mestama — riskima. mõhn — kühm, kumerus. mõõnama — järele andma, nõus mülditama — lämmatama. [ olema. nentima — sedastama, konstateerima. nördinult — pahaselt, tülpinult. nõste — laik, rõuge punetus, jälg. obama — tuge otsima. oos — vallseljak (geogr.) paim — mets-karjamaa. peibutama — meelitustega võrgutama. peirimus — kogemus, eksperiment. piidlema — piiluma, saaki luurama. piisama — jätkuma. puljas — lihav, tursund (nagu pull). põotsema — kergesti libisema, põgepälve — omastis, teenistus, [nema. pärssima — pidurdama. risla — lind. roht (joon) — vesiloodis, horisont. räige — terav, läbitungiv. räitama — leotama (lubjas), hautama. rüht — seisang, kehahoid. sara — põsenukk, seirama — järgnema, jälgima. soosik — poolehoiu osaline. süüme — südameiuunistus. taak — koorem, raske kandam. tarm — tahtejõud, energia. taust — tagasein. tilder — lind. tõik — tõsiasi, fakt. uid — järsku tärgand mõte, idee. uljas — julge, vapper, vahva. uutma — uuendama, ümber kujunvaist — indtnkt. [dama. vimpel — kitsas laeva-lipuke. vohama — jõudsasti kasvama. voore — rööbiti seljak-künnis. voos — aastane tulemus, viljasaak. võra — puukroon. võrm — taim (umbrohi). väitama — pingutustega püüdma. õõv — suur hirm. äng — ängitsev, pigistav tunne, öörded — kaebed, ettekanded. ümbiv — piirav, painav, pääletükkiv. N. B. Üksikute võõrsõnade loetelu puudub ruumi nappuse sõttu. J. B. P. S. Keeleline ebaühtlus ja paralleelvormide esine­ mine on osalt tingit värsside kuuluvusest mitmesse aja­ vahemikku, osalt luulevabaduse — licence poetique’i nõudest ja loomingu paratamattusest. 157 KOOSTIS TULIPUNKT: Tulipunkt Tulipunkt Tulipunkt Tulipunkt Tulipunkt Tulipunkt Tulipunkt 1....................... 2....................... 3........................ 4....................... 5....................... 6....................... 7....................... Ihk. 9 .„ 13 , 17 , 11 19 » 21 * 31 Ihk. » „ , 35 38 47 50 Ihk. . * , » 53 57 59 61 64 PÄIKSESÜ STEEM: Luulesüsteem 1—3 . . . Päiksesüsteem 1—10 . . Põimik G. Suitsule 1—3 Järelhüüd E. Vildele . . LUULETAJA MIKROFONIL: Luuletaja mikrofonil I . » » ALA • • • . . IV . . . Keskööl lõi sürmakell . . . . Kummaline aeg...................... Ämblik koob võrku .... Ülestõstet käed...................... Luule klassivõitlus............... , 66 * 68 , . 70 72 Ihk. • , „ . 77 78 79 81 83 ,, 86 GALERII: Taie........................................ Sügismaastik.......................... Öine taevastik...................... Madonna ................................. Meie aja muinasjutt . . . . Üks jõulukuusk...................... Õnnetud suurvaimud . . . . Veidi traagi-koomilist . . . . 158 , 88 90 MATKAVÄRSID: Matkavärss I ................................. Ihk. 93 Rocca-al-mare ..................................... „ 95 Matk läbi Viruvärava...................... * 97 Porkuni................................................ » 99 Matk minevikku............................. „ 101 Matk merele........................................ » 102 Matk tuulen........................................ * 103 Kevadine matk.......................................... „ 104 Jahimatk................................................ » 106 Laadamatk............................................ *110 Matkade kaja......................................... » 113 HAIGETE RAAMATUST i Haigete raamatust ................................Ihk Südamehaige . ..................................... » Haigemeelne........................................ » Vähjatõbine ........................................ » Vaimuhaige........................................ » Üks keldritaim ..................................... » Ühe perekonna tragöödia ............... » Haige tänaval ..................................... » Ühe ideesõbra surm .......................... » 117 119 121 122 123 125 130 138 140 VASTU TULEVALLE: Aasta vahetusel Vastu tulevaile I Vastu tulevaile II Aastate kadalipp . All sügistaeva . . Sööst ellu . . . . Vastu tulevaile III Vastu tulevaile IV Vastu tulevaile V 145 146 147 149 151 152 154 155 Vähemtuntuid sõnu....................................................Ihk. 157 159 HIND: 3 KR. 75 S,
	A 14.079	tekstituvastus (ocr)										VaataAdavere Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu kodukord ...Adavere Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu kodukord Põltsamaal 1934. Joh. R. Heidmets’a trükk, Põltsamaal, 1934. ADAVERE VABATAHTLIK TULETÕRJE ÜHING ENSV R. Kirjandusmuuseum Ef. 7738 RAAMATUKOGU PÕLTSAMAAL 1934. a. ENSV TA Fr. R. Kreutzvaldi nim. Kirjandusmuuseum ARHIIVRAAMATUKOGU 105299 Joh. R. Heidmets’a trükk, Põltsamaal 1934. Peakoosoleku poolt vastu võetud 29. märtsil 1934. a. Adavere Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu kodukord. I. Üldised reeglid. § 1. Ühingu juhatuse liikmed, valitud ühingu põhi­- kirja põhjal ehk täiendatud uute liikmetega, peavad kahe nädala jooksul peale valimist kokku tulema ja oma keskes ametikohused ära jagama. § 2. Juhatuse koosolekuid juhatab esimees ehk tema asetäitja, protokolli kirjutab sekretär ehk juhatuse nõusolekul asjaajaja, kui on. § 3. Järgmised koosolekud peetakse ära tarviduse järele, neid kutsub kokku esimees ehk tema asetäitja, või sekretär ehk revisjonikomisjoni esimees. § 4. Koosolekust võivad osa võtta sõnaõigusega ühingu liikmed ja asjatundjad isikud. § 5, Küsimused, mis seotud juhatuse liikmete isik­- liku huvidega, otsustatakse nende äraolekul ja ei või nad neil juhtumitel koosoleku juhataja kohuseid täita. § 6. Juhatuse koosoleku otsused protokolleeritakse protokolliraamatusse. Protokolli kinnitavad kõik koos­- olekust osavõtjad oma allkirjadega. § 7. Ühingu asjaajamist korraldab ühingu juhatus, kuid tuletõrje komandot juhatab ja esindab komando peamees. 3 § 8, Kõik sissetulnud kirjad registreerib ühingu sekretär ja annab viibimata edasi alluvuse järele esimehele või komando peamehele — sisukohaselt. § 9, Tuletõrje ühingul võib olla lipp, mis hoitakse juhatuse ruumides või kui see puudub, siis peakoosoleku otsuse põhjal mõnes teises kohas, ja tuuakse välja ainult pidulikkudel juhtumistel. § 10. Lipu väljatoomine ja tagasiviimine tema asu­ kohta sünnib komando peamehe korraldusel ja koman­ do kaassaatel. §11. Seltsi pitsat hoitakse seltsi esimehe või sek­ retäri vastutusel. § 12. Liikmeid võtab vastu ühingu juhatus ja nõuab neilt sisse peakoosoleku poolt kindlaks määratud liikme­ maksu. § 13. Kõik peakoosoleku poolt põhikirjas ettenähtud korras tehtud otsused on sunduslikud juhatusele ja kõi­ kidele ühingu liikmetele seni, kuni nad muudetud saa­ vad. § 14, Juhatuse liikmed võivad kanda oma teenistuse ajal siseministri poolt kinnitatud mundrimärke. H. Tuletõrje komando. § 15. Tulekustutamiseks asutab ühing põhikirjas ettenähtud korras tuletõrje komando, mis oma ülesannete järele järgmistesse jaoskondadesse jagatakse: 1) ronijad, 2) pritsimehed, 3) vee muretsejad, 4) korrapidajad ja 5) sanitarid jne. § 16. Jaoskondade suurus määratakse kindlaks juhatuse poolt tarviduse järele ja ühingu jõudu mööda. 4 III. Tegevliikmeks astumine. § 17. Tegevliikmeks astuda soovija esitab kirja­ liku teadaande vastava jaoskonna ülemale. Teadaandes peab ära tähendama : hikmeksastuja ees-, isa- ning perekonnanimi, vanadus, amet ja täpne aadress. § 18. Teate esitaja arvatakse kandidaadiks, mitte pikema aja kui kolme kuu peale, selle järelproovimiseks, kas ta küllalt kõlbulik on tuletõrjuja ametisse, ja jaoskonna äranägemise järele võetakse ta tegevliikmeks vastu kinnise paüoteerimise teel lihthäälteenamusega, kusjuu­ res vähemalt poo* osa liikmetest hääletamisest osa peab võtma. § 19. Jaoskonna ülem annab peamehe kaudu ühingu juhatusele kinnitamiseks uuest jaoskonna liikmest teada ja võtab tema käest vastu ühingu poolt määratud maksud ning peale kinnitamist annab temale liikme kaarti välja, miile ettenäitamisel Ühingu varahoidja uuele liikmele tema allkirja vastu vormiriided kui need olemas, ja tuletõrjuja-riistad kätte annab. Uus liige saab ka ühe eksemblari Ühingu kodukorrast. § 20. Uus jaoskonna liige annab selle peale oma allkirja, et ta ennast kohustab kõiki kodukorra ja põhi­ kirja määrusi täitma. § 21. Tegevliikme üleviimine ühest jaoskonnast teise sünnib selle kodukorra §§ 17 ja 18 järele, kuid ilma kandidaadiks arvamata. Uutel liikmetel, kui nad ennem teistes tuletõrje seltsides liikmed on olnud ja sellekohase tunnistuse ette näitavad, arvatakse endised tegevuseaastad Ühingus teenitud aastate juurde § 22. Alaealised peavad sisseastumise juures oma vanemate või eestkostjate luba ette näitama. Tähendus: Teenistuse algus loetakse sellest aastast, millal liige juhatuse poolt on registreeritud. 5 IV. Harjutused. § 23. Ei: tegelikult oma kohuseid tundma õppida ja tuletõrjumise riistade tarvitamist harjutada, selleks tee­ vad jaoskondade liikmed oma ülemate juhatusel võima­ likult tihti harjutusi. § 24. Neii harjutustel õpivad jaoskonna liikmed kõiki neid võtteid, mis tulekustutamise juures tarvis; peale eriliste tuletõrje harjutuste korraldab jaoskond ka sõjaväelist riviõppust. Peale selle astub jaoskond aeg­ ajalt oma ülema kutsel kokku, et ühislugemisi toime panna mitmesuguste tuletõrjumise küsimuste paremaks selgitamiseks. § 25. Kõigis oma teenistuse asjus pööravad jaos­ konna liikmed otsekohe oma lähemate ülemuste või jaoskonna ülema poole. § 26. Jaoskonna liige võtab käskusid vastu ainult oma lähemate ülemuste ja peamehe käest. Teiste käs­ kusid ei täida tema mitte. Nooremate ülemuste käsku­ sid võivad ainult vanemad ülemused muuta. Lahkuda võib ainult otse ülema loal. V. Tulekahju juures, § 27. Iga jaoskonna liige peab esimeste signaalimärkide järele viibimata tulekahju kohale ruttama ja jaoskonna tegevusele tuletõrjumises ja elanikkude ning nende varanduse päästmises igati kaasa aitama, kusjuu­ res ei tohi mingil tingimisel omavoliliselt tulekustutuse töölt lahkuda ega kõrvale hoida enne tulekahju lõppu. § 28. Jaoskonna liikmed täidavad tulekahjukohal oma kohuseid rahulikult ja külmavereliselt, ilma erutuse ja kärata, seda meeles pidades, et ainult külmavereline töötegija tulekahju juures kasulik võib olla. § 29. Tulekahju juures valvavad jaoskonna liik­ med, et mitte keegi kõrvaline isik ühingu tuletõrjeriis6 tade ja abinõudega ülemuse lubata ei töötaks. Iga jaos­ konna liige peab nende riistadega, mis ta voorist tööta­ miseks on võtnud, ettevaatlikult ümber käima ja kui neid enam tarvis pole, siis tagasi andma, aga ärajaota­ mise või rikkimineku korral oma lähemale ülemale tea­ tama. § 30. Iga jaoskonna ülem hüüab tulekahju lõpu! kõik liikmed nimepidi ette ja teeb kontrollraamates mär­ kuse selle kohta, kes ilmunud või ilmumata jäänud. § 31. Kui ülerna käsku täpselt täidetakse siis vas­ tutab see ülem oma käsu tagajärgede eest. Võib juhtu­ da, et ülemuse käest saadud käsk selle käsu vastu käib, mis mõni teine ülem ennemini oiä annud ; niisugusel korra! peab seliest kohe teatama. Kui aga hiljemini käsu andja siiski oma nõudmise juurde jääb, sus peab jaoskonna liige selie viibimata ja vastuvaidlemata täitma. Niisugusel korral jääb vastutus eelmise käsu muutmise eest selle peale, kes jaoskonna liikme käest eelmisest käsust kuulda saades, siiski uue käsu täitmist nõudis. Vi. Teenistusest ärajäämine. § 32. Jaoskonna liikmed peavad kõigile tulekah­ judele ja harjutustele ilmuma, jaoskonna uluma või te­ ma asetäitja nõudmise peale ette astuma ja isiklikult nen­ de peale pandud ülesandeid täitma. § 33. Igakord, kui liige jaoskonna tegevusest osa ei saa võtta, peab mitteilmumisest suusõnaliselt või kirjalikult teatama. S 34. Kes tulekahjudelt või harjutustelt mõjuvate põhjusteta neli korda järjestikku ja aasta jooksul ronkem i/s kordi on puudunud, see loetakse väljaastunuks. KUI 8 35. Mitteilmumise põhjused peab jaoskonna ülema'e esimese! kokkupuutumisel pärast mitteilmumist seletama. Mõjuvateks tunnistus eks ärajäämise^ põhjus­ teks loe»akse : a) jaoskonna liikme enese või. mõne tema 7 sugulase haigust; b) elukohast äraminekut; d) nii­ suguste eriliste teenistuskohuste täitmist, mis ära minna ei luba, ja mõned teised tähtsad asjaoiud, nagu : kutse saamata jäämine jne. § 36. Oma elukohast äraminekust peab jaoskonna liige igakord oma lähemale ülemale ette teatama. VII. Trahvid. § 37. J aoskondade tarvis määratud reeglite rik­ kumise ja üldse kõigi korrarikkumiste eest määratakse vastava jaoskonna liikmete osa koosolekul kinnisel hääletamisel 2/3 häälteenamusega süüdlasele järk-järgult, üleastumise tähtsust silmas pidades, järgmised karistu­ sed : märkus, noomitus, ajutine jaoskonnast eemalda­ mine ühes vormiriiete ja asjade äravõtmisega kuni 1 aastani, ja jaoskonnast jäädavalt väljaheitmine, missu­ gune otsus juhatusele kinnitamiseks esitatakse. Tähendus 1 ; Kui jaoskonna koosolekule, miile päevakord ette teatatakse, vähem kui 2/3 liikmeid ilmub, otsusta­ takse ülevalnimetatud küsimused teistkordsel koos­ olekul kokkutulnud liikmete arvu peale vaatamata. Tähendus 2: Karistatud liige võib juhatusele kahe nädala jooksul esitatud protesti läbi nõuda, et tema asi an­ taks peakoosoleku otsustada. Tähendus 3: Lõpliku otsuse väljaheidetu üle teeb ühingu peakoosolek. § 38. Väljaheidetud tegevliikmeid võib ainult 3 aastat pärast väljaheitmist ühingu iegevliikmeteks tagasi võtta, kuid mitte sellesse jaoskonda, kust ta välja heideti. § 39. Kui tulekahju juures jaoskonna liikme vastu süüdistus tõstetakse mõnes üleastumises, mis vabataht­ likkude nime rüvetab, siis saadab jaoskonna ülem või komando ülem kahtlustava liikme viibimata tulekahju­ kohal! kuni asja läbivaatamiseni ära. 8 V!ü. Ühingu tegevliikmest väljaastumine. § 40, Tegevliige, kes jaoskonnast lahkub (vaba­ tahtlikult, maksude mittemaksmise pärast või väljahei­ detena) peab sellest jaoskonna ülemale teatama ja as­ jad ühingu varahoidjale tagasi andma. § 41. Neile ühinguliikmeteie, kes välja astuvad, võib juhatus selle kohta tunnistuse anda, et nad : a) ühingu liikmeks on olnud, b) sel ja sel ajal on vastu võetud ja välja astunud, d) se! ja sel põhjusel välja astunud ja e) selles ja selles ametis tegev olnud jne. IX. Teenistuskiri. § 42, Iga jaoskonna liikme kohta peetakse eraldi teenistuskiri, kus ära märgitakse tema teened ühingu ees, ülesastumised jne. X, Rajoonid ja signaalid. § 43. I-ne rajoon : Puiatu küla, Varivere küla ja metsa talud. Signaal: KSB ® §44. Il-ne rajoon: Puduküla Piibu talust alates, ja Adavere asundus Maie ja taludeni, § 45. lll-as rajoon: Aruküla, Eduardi juurdearvatud Nigula, Läti ja Tausi talud. Signaal: • • . § 46. talud, Tulekahju väljaspool Adavere valla piire Signal : -------- -------------------- ------ (rida pikki) Märkus: Rajoonid on määratud vallavalitsuse otsusega T. aug. 1929.a. pr. nr. 5. p. 1. 9 AMETMEESTE KOHUSED. X!. Peamees. § 47, Peamees on ainukene ülemjuhataja koman­ do tegevuse koha!, kes oma tegevuse ja sammude eest vastutab. Üksikute komando osade juhatajad alluvad kõik temale ja tema valvab nende oskuse üle. Tema valitakse ühingu peakoosolekul põhiKirjas ette nähtud aja peale ja on ühingu juhatuse alaline iiige. § 48. Tema hooleks on komandoükmeid tegeliselt ette valmistada nende kohuste tagajärjerikkaie täitmi­ sele, s. o. neid tutvustada tuletõrjeriistade ja -abinõude kõige parema tarvitamisega. Tema muretseb selle eest, et komandoiiikmed aegajalt kokku tuleksid ettelugemisi kuulama ja nõu pidama tuletõrjeasja paremaks korral­ damiseks. § 49. Peamees määrab ära harjutuste ja proovide väljakutsumise aja. Harjutusi peavad jaoskonna üiemad peamehe juhatusel. Tema seletab komando liikmetele nende kohuseid ja määrab prooviülesanded. § 50 Tema valvab kindlalt selle üle, et komandoliikmed kõiki komando määrusi täidaksid ja saadab ko­ mando tegevuskohalt ära liikmed, kes eksinud tuletõrje kohustuste vastu. Tema valvab komando tegevuskohas korra järele ja hoolitseb selle eest, et ülemused liikmeid tulekahjul hoiataks mitte asjata elu ja tervist kaalu peale panna kas teadmatuse, hooletuse või üleliigse julguse tõdu. § 51. Tema võtab selle kohta teateid vas'u, et karistamise peale edasi kaevatakse, niisamuti kõik jaos­ kondade ettepanekud ja annab nad tarviliselt edasi, kuid sel korral, kui tähendatud edasikaebus kirjalik on, on selle edasi toimetamiseks 7-päevane tähtaeg. § 52. Ta valvab selle järele, et tuletõrje-voor kor­ ras oleks ja annab varahoidjale näpunäiteid tuletõrjeriis­ tade parnndamise ja uuendamise kohta. 10 § 53. Tema määrab valvekorra suuruse ja aja ning valvab, et valvekorral olijad oma kohuseid täidaks. Tähendus: Kus näitelava! etendused ja teistes sarnastes koh­ tades on valve pidamine iga tegeva tuletõrje liikme kohuseks. Jaoskonnad on valvekorras nende järje­ korras. § 54. Tema seab kokku aruanded tulekahjude ja harjutusse kohta ja annab nad ühingu juhatusele edasi. § 55. Tema annab jaoskondade ülemate koosoleku­ te otsused ühingu juhatusele teada ja annab nimetatud koosolekule juhatuse otsused teada. § 56. Ta valvab tulekahjudel ja harjutustel selle jä­ rele, et komando tegevus ühtlane, korraldatud ja häda­ ohuta oleks. Tulekahju piirkonda üle vaadates jaotab ta ülesanded ilmunud jaoskondade vahe! ära, määrab ära missugused ehitused tulevad ära lammutada tule edasi­ liikumise takistamiseks jne. § 57. Tema! või tema poolt volitatud isikul on õigus kohapääl tüliasju läbi arutada, mis komandoliikmetel omavahel või kõrvaliste isikutega ette tulevad. Reeglite ja korrarikkmiste eest on tal õigus liikmetele karistusi määrata : märkust, noomitust, ja teenistusest kõrvalda­ mist kuni ühe kuuni. § 58. Tulekahju või harjutuse lõpul laseb tema jaoskonnad koju. Tähendus: Tema korjab võimalikult kõige täielikumad teated kokku iga tulekahju, tema algamise põhjuste jne. kohta. § 59. Elukohast äraoleku puhul on tema kohustatud oma abilistele sellest aegsasti teatama, et nemad teak­ sid tema kohuseid täita. § 60. Tema haiguse või äraoleku puhul astuvad ame­ timehed järgmises korras tema asemele.- esimene abi­ line, siis teine abiline ja nende mõlemate äraoleku! jaos­ kondade juhatajad seilas järjekorras, nagu seda jaos­ kondade ülemate üldine koosolek määranud ja nagu see siis jaoskondadele teada antud. 11 XII. Peamehe abilised. § 61. Peamehe äraoleku tema asemele. puhul astuvad nemad Ühingu varahoidja. § 62. Ühingu varahoidja peab inventariraamatut ja tähendab temasse inventari kahanemised ja juurde­ tulekud üles, Inventari-raamat hoitakse juhatuse kantse­ leis. § 63. Tema valvab isiklikult, et ühingu tuletõrje­ ni stad ja muu varandus korras oleks. § 64. Tema hoolitseb, et kõiki tuletõrjeriistu alati tarvilisel määra! tagavaraks oleks. § 65. Kui riistade korratused, rikked ja kaotused suured ei ole, siis täiendab ta ise viibimatult, mis tar­ vis tuleb, kuid suuremad parandused ja täiendused võ­ tab ta ainult ühingu juhatuse loaga ette. § 65. Ühingu päralt olevad asjad ja riistad annab varahoidja iiikmstele nende allkirja vastu välja ja kui iaoskonnaiiige jaoskonnast lahkumise või väljaheitmise korral, võetud asju mitte tagasi ei too, siis annab vara­ hoidja sellest ühingu juhatusele teada, kes siis abinõu­ sid otsib asjade eneste või nende väärtuse tagasisaami­ seks nimetatud liikme käest. § 67. Peamehega koos ostab või tellib tema ühin­ gu kulul peakoosolekul vastuvõetud eelarve põhjal tule­ tõrjeriistu. Tellitud asjade vastuvõtmine ja paranduste ülevaatamine sünnib peamehe ja juhatuse poolt selleks eriti saadetud isiku juuresolekul, kusjuures ka revisjo­ nikomisjoni liige võib viibida. § 68. Iga uuelt ühingule või ühingu omaks saanud asja märgib varahoidja ühingu erimärgiga, XIII. Jaoskonnaülemad. § 69. Jaoskonnaülemad valvavad, et nende jaoskonna riistad terved ja korras oleks ja vaatavad neid võimalikult tihti, iseäranis aga pärast tulekahju üle ja 12 teatavad ülevatamise tagajärgedest kohe peamehele ja varahoidjale. Tulekahju juures juhatavad jaoskonna tööd. Tegelikke tulekustutusetöid teha ei ole neil soovitav § 70, Neil on õigus, peamehe loaga, iseseisvalt har­ jutusi toime panna, igast harjutusest peamehele teada andes. Reeglite ja korrarikkumiste eest on neil õigus oma jaoskonna liikmetele karistusi määrata : märkust, noo­ mitust ja teenistusest kõrvaldamist kuni 3 nädalani. § 71, Nemad märgivad üles oma jaoskonna liik­ med, kes välja on tulnud, ja peavad iseäralist raamatut harjutuste, tulekahjude jne. kohta. Valvavad oma jaos­ konnas protokolliraamatu pidamise üle ja annavad kõik ameti vahetamise puhul oma järeltulejale edasi. § 72. Nemad määravad ära, kas jaoskonnaliikmete kandidaadid veetoru-juhtijateks on selle ameti peale juba küllalt kõlbulikud. Ronijate jaoskonna ülem peabtorujuhtijate kandidaate ronimises jne. mitte vähem kui kuuel harjutusel õpetama. Iga aasta, mitte hiljemini 15. jaanuari on iga jaoskonnaülem kohustatud peamehele ära andma ühes eel­ mise aasta jaoskonna aruandega ka liikmete nimekirja, kes 1. jaanuariks jaoskonnas olid* kuhu ka üles tähen­ dada liikmed, kes aasta jooksul juurde tulnud, surnud ning väljaastunud. XIV. Jaoskonaülemate abilised. §73. Jaoskonnaülemate abilised jaotavad ühes üle­ maga omavahel kohused ära kirjatoimetamise ja muu­ del aladel ja astuvad ülema äraolekul tema asemele. Korrapidajate ülem. § 74. Tulekahju kohale ilmumisel määrab jaoskonnaülem, tarvilise arvu liikmeid põleva ruumi uste juurde ja käsib teraselt kõigi sisseminejate ja väijatulejate järele valvata, et vargust ette ei tuleks, et asjade kand­ jad nendega ettevaatlikult ümber käiks ja et põhjuseta ehitusi, iseäranis uksi, aknaid, raamisid, klaase jne. ei lõhutaks. 13 § 75. Ta piirab korrapidajate abil tulekahju koha sisse ja laseb piiratud kohale ainult neid, kellel selleks seaduslik õigus, ja pöörab politsei abi järele, kui võõrad isikud kõigi seletuste peale vaatamata piiratud Kohale tahavad pääseda. § 76. Ta valvab, et korrapidajad, kes varanduse hoidmiseks määratud, omavoliliselt omalt kohalt ära ei läheks. XV. Tööde jaotus. § 77. Et tulekahjudel ja üldharjutustel edukalt te­ gutseda, tulevad kõik tööd ja tuletõrje abinõud jaoskonda­ de vahel juhatuse poolt ära jaotada. Iga jaoskonna ülem oma abidega kannab hoolt ja vastutab selle eest, et nende käsutuses olevad riistad alati täielikult korras ja «löögivalmis" oleks. § 78. Rönijatejaoskond : peab viibimata tulekahju­ dele tõttama ja seal saadaval oleva veega tööle hakkama. Kuni päästekomando asutamiseni teeb päästetöid. Tema ülesandeks on kõrgematele ehitustele ronimine ja seal joa juhtimine. § 79. Pritsijaoskond: Iga jagu oma pritsiga asuvad viibimata nendele peamehe poolt äranäidatud kohtadele tulekustutuse või tulekaitse tööle. Peale tulekahju kor­ jab pritsijaoskonnas iga pritsimeeskond oma pritsile kuu­ luvad voolikud, peseb ja paneb nad kuivama. Peale kuivamist seab nad viibimata korda ja annab rikutud voolikud varahoidjale parandamiseks. § 80. Veemuretsejad: Peavad tulekahju korral täpselt teadma, kust keegi prits tarvilisel hulgal vett võib saada. Nende korrashoida on veevedamise abinõud ja järelvalvata, et tulekahju korral veevoor korralikult töö­ taks Peale tulekahju talitab tagavara voolikutega samuti kui pritsijaoskond. § 81. Et varahoidjal oma meeskonda ei ole, siis aita­ vad veemuretsejad varahoidja juhatusel parandada vooli­ kuid ja täita muid varahoidjal ettetulevaid töid. 14 § 82. Korrapidajad valvavad, et korrarikkumisi ja päästetud asjade purustamisi ette ei tuleks. Nende valve all seisab tulekahjudest päästetud varandus kuni tulekahju likvideerimiseni või üleandmiseni omanikule või politseile. Märkus: Kui keegi meeskonnast enesevalitsemise kaotab või korratus! sünnitab, siis peab korra jalule seadma see jaoskond, kuhu korrarikkuja isik kuulub, kui aga jaoskanda enam kohal ei ole seab korra jalule korrapi­ dajate jaoskond. § 83. Kui tulekahjudel või üldharjutustel mõnel jaoskonnal rohkem või raskemat tööd teha, kui teistel jaos­ kondadel, siis lähevad viimased peamehe käsu! nendele seltsimehelikult appi ja aitavad üheskoos tööd iõpetada. 15 .v ■ ' t *"\c ’.i a 'L 1/ 'iL'' ft -•■■■■■■■ ' • > ■: ’ . u • V;.: : ... . .... . Sty lüV i ... . * , '• . i -■ ' 'i 4 ,o( • . .K ' [;.'■>,!! , iOü' mi ■ j > 0 : 4-10' is»*'-, { ■■■ ■ ■ t< s ;si ■ n s jqjb ' :*ri } .
	A 14.080	tekstituvastus (ocr)										VaataMhm TALLINNA GARNISONI VEEREMÄNGUKLUBI KODU...Mhm TALLINNA GARNISONI VEEREMÄNGUKLUBI KODUKORD TALLINNA GARNISONI VEEREMÄNGUKLUBI KODUKORD I. Peakoosolek. § 1. Peakoosolekule ilmunud klubi liikmed kirjutavad oma nime enne koosoleku algust selleks määratud raamatusse. § 2. Enne peakoosoleku avamist klubi ju­ hatus teeb kindlaks kvoorumi. § 3. Koosoleku juhatus valitakse neist koosolekul viibivaist tegevliikmeist, kes ei kuulu klubi juhatusse ega revisjonikomisjoni. § 4. Koosoleku juhataja annab soovijaile sõna soovi esitamise järjekorras. Koosoleku otsusel kõnelemiseaega võib piirata. § 5. Kui keegi koosolijaist soovib teha märkust koosoleku korra kohta, siis tema sel­ lekohase avalduse põhjal juhataja annab te­ male viibimata sõna. § 6. Kui keegi kõnelejaist leiab, et tema väljendatud mõtteid või mõni fakt on mõis­ tetud valesti, siis ta võib paluda faktiliseks märkuseks sõna, mida temale antakse kohe pärast eelkõnelejat. § 7. Kui koosoleku juhataja kahekordsest hoiatusest, asja juurde jääda, hoolimata kõ­ neleja eksib kolmandat korda, siis koosoleku juhataja võib võtta temalt arutatava küsimuse arutamise ajaks sõnaõiguse. Kui keegi koosolijaist, välja arvatud kõneleja ise, protestee*’ rib juhataja tegevuse vastu, siis juhatajal on õigus asja lühidalt seletada ning esineda koos­ olekule ettepanekuga hääletamiseks, kas juha­ taja teguviis oli põhjendatud või mitte. Loeb koosolek juhataja teguviisi põhjen­ damatuks, siis koosoleku juhataja astub taga­ si ning tema asemele valitakse uus. § 8. Iga peakoosolekust osavõttev klubiliige võib nõuda arutluseloleva päevakorra­ punkti kohta temalt esitatud ettepaneku hää­ letamisele võtmist, samuti ka oma väljendatud eriarvamise protokollimist. § 9. Ettepanekud hääletatakse esitamise järjekorras; kui mõni ettepanek on sisuliselt vastukäiv kõigile teistele, siis see ettepanek tuleb hääletamisele esimesena. Kui ettepanek jaguneb sisuliselt mitmesse punkti, siis iga punkt tuleb hääletada eraldi. Koosoleku juhatajal on õigus nõuda pi­ kemate ettepanekute esitamist kirjalikult. § 10. Enne aastaaruande kinnitamist ja aas­ taeelarve vastuvõtmist kantakse ette peakoos­ olekule revisjonikomisjoni protokoll tegevus­ aruande ja aastaeelarve läbivaatamise kohta. Revisjonikomisjonilt märgitud puuduste koh­ ta juhatus on kohustatud andma seletust pea­ koosolekule. § 11. Aastaeelarve vastuvõtmisel peakoos­ olek ei või suurendada klubi juhatuselt esi­ tatud väljaminekute summasid vastava tulu­ allika näitamiseta. § 12. Klubi juhatuse ja teiste ametisikute valimisele asudes koosolijad seavad üles vas­ tavad kandidaadid. Kandidaatide nimekirja koosoleku juhataja teeb koosolijaile nähta­ vaks. § 13. Peakoosolekul protokollitakse üksik­ asjaliselt kõik koosoleku otsused, vastuvõe­ tud eelarve ja aruanded. 2 § 14. Peakoosoleku protokoll lõplikul ku­ jul peab koostatama ja põhikirja § 16 kohaselt kinnitatama 5 päeva jooksul pärast peakoos­ olekut. II. Klubi juhatus ja asjaajamine. § 15. Peakoosolekul valitud uus juhatus as­ tub ametisse ja võtab üle endiselt juhatuselt asjaajamise hiljemalt 15 päeva jooksul pä­ rast valimisteprotokolli kinnitamist põhikirja § 16 ettenähtud korras. § 16. Klubi asjaajamisel peetakse järgmisi raamatuid: 1) peakoosolekute protokolliraamat, 2) juhatuse koosolekute protokolliraamat, 3) revisjonikomisjoni protokolliraamat, 4) peakoosolekutest osavõtjate registreerimiseraamat, 5) liikmete registreerimiseraamat, 6) märkuste ja sooviavaldusteraamat, 7) arvepidamise raamatud. 8) eriraamatud klubi ettevõtete jaoks, mis eraldi on nähtud ette vastavate ettevõ­ tete osas. § 17. Klubilt sõlmitavaile lepinguile, väljaantavaile volitusile ja väljasaadetavaile kir­ jadele kirjutavad alla klubi nimel juhatuse esimees (või abiesimees) ja sekretär (või sek­ retäri abi). § 18. Klubi juhatus on kohustatud koostama ühe kuu jooksul pärast tegevusaasta lõppemist aastaaruande ja järgneva aasta eelarve ning need esitama ühes juurdekuuluvate materjalidega revisjonikomisjonile. § 19. Klubi juhatus määrab tegevuseaasta hooaja kestvuse. Juhatus mläärab ka hooaja alguseks gruppide harjutuseajad. § 20. Klubi juhatus võib vastu võtta uusi liikmeid: 3 a) kui liikmeks astuda soovija avaldisel esineb ühe soovitajana selle grupi va­ nem või tema asetäitja, kes nõus võtma uut liiget oma gruppi, b) kui sooviavaldistega esineb vähemalt § 40 ettenähtud minimaalne arv isikuid ja soovivad asutada uue grupi. Märk u s. Juhatus võib lubada asutada uut gruppi ainult siis, kui sellele on võimalik anda klubi kasutada olevaid ruume § 48 ettenähtud ajaks mängimiseks äripäevadel. § 21. Liikmeks astuda soovija avaldisele peab olema juurde lisatud sisseastumise- ja aasta liikmemaks. Juhtumil, kui maksu mää­ rad peakoosoleku poolt tegevuse aastaks veel määramata, tasutakse maksud eelmise tegevuseaasta normides. Sooviavaldise tagasilük­ kamisel antakse tagasi sissemakstud summa. § 22. Klubi juhatus määrab kindlak.s klubi lahtioleku aja. § 23. Klubi teenijaid palkab ja vabastab klubi juhatus. § 24. Juhatuse koosoleku protokollile kir­ jutavad alla kõik koosolekust osavõtnud juha­ tuse liikmed. III. Revisjonikomisjon. § 25. Revisjonikomisjon astub kokku esi­ mehe valimiseks hiljemalt kahe nädala jooksul pärast valimisteprotokolli kinnitamist. Esime­ se koosoleku kutsub kokku kõige rohkem hää­ li saanud liige, järgmised — komisjoni esi­ mees. § 26. Revisjonikomisjoni otsused tehakse lahtisel hääletamisel lihthäälteenamusega. Võrdse häälte juures on otsustav esimehe hääl. ' § 27. Revisjonikomisjon valvab klubi asja­ ajamise seaduslikkuse ja otstarbekohasuse jä4 reie. Selle ülesande täitmiseks revisjonikomis­ jon: 1) oma äranägemisel võib revideerida igal ajal klubi asjaajamist, kuid on kohusta­ tud seda tegema vähemalt üks kord iga kuue kuu jooksul; 2) revideerib möödunud aasta tegevusearuannet, võrreldes seda raamatutega, do­ kumentidega, rahasummadega ja varan­ dustega, ning vaatab läbi järgneva aasta eelarve. Aruande ja eelarve ta on kohus­ tatud läbi vaatama 10 päeva jooksul, arvates aruande ja eelarve kättesaamise päevast, ning saatma tagasi juhatusele ühes oma arvamusega; 3) juhatuse kutsel võtab osa nõuandva häälega lepingute ja tehingute otsusta­ misest, lepingute tekstide koostamisest ja väärtuste hindamisest. § 28. Revisjonikomisjoni koosolekud on otsustusevõimelised kui on koos esimees ja mõ­ lemad liikmed või nende kandidaadid. § 29. Revisjonikomisjoni otsused kantakse revisjonikomisjoni protokolliraamatusse. Ko­ misjoni koosoleku protokollile kirjutavad al­ la kõik koosolekust osavõtnud komisjoni liik­ med. IV. Klubi varandus ja arvepidamine. § 30. Klubi aastase majandusliku tegevuse piiride määrajaks on klubi aasta-eelarve. § 31. Revisjonikomisjoni nõusolekul klu­ bi juhatusel on õigus teha tarvilisi ülekulu­ sid eelarve üksikutes punktides teiste punkti­ de ülejääkide arvel. Kui klubi eelarveaasta lõpeb ülejäägiga, siis ülejääk kantakse tuluna järgmise aasta eelarvesse. 5 § 32. Klubi summad hoitakse jooksval ar­ vel juhatuselt määratud pangas. Juhatus võib hoida oma käes jooksvaks asjaajamiseks ku­ ni 50 krooni. § 33. Juhatuselt peetavate kaustade lehed nummerdatakse aasta lõpul ja lehtede arv kin­ nitatakse sekretäri allkirjaga. Rahaliste doku­ mentide kaustu pärast nende lõpetamist kont­ rollib revisjonikomisjon, tehes revideerimise üle vastava märkuse ja varustades allkirjaga. § 34. Juhatuselt peetavad arvepidamise ja asjaajaInlise ametlikud raamatud peavad ole­ ma nummerdatud lehtedega, mille arv kinni­ tatakse juhatuse esimehe (või abiesimehe) all­ kirjaga. § 35. Klubi juhatusel on õigus kustutada nimekirjast kõlbmata ja rikutud inventari igal üksikul juhtumil 30 krooni väärtuseni, kuid kogusummas mitte üle 150 krooni aastas. In­ ventari kõlbmatuks tunnistamine sünnib revis­ jonikomisjoni nõusolekul. § 36. Klubi arvepidamise raamatuid peab klubi laeka- ja varahoidja. § 37. Klubi varanduse väärtuse kindlaks­ tegemiseks korraldatakse iga kolme aasta ta­ gant inventari ümberhindamine. Ümberhinda­ mist toimetab klubi juhatus revisjonikomis­ joni esindaja ja tarbekorral vastavate asja­ tundjate juuresolekul. § 38. Klubi kulude arved kinnitab juhatuse esimees või abiesimees. V. Grupid. § 39. Klubi tegevliikmed jagunevad grup­ pidesse, kuhu võivad ka kuuluda au- ja toetavliikmed. § 40. Grupis ei või olla alla 8 jav üle 16 liikme. Mängu hooajal grupi liikmete arvu kahanemisel alla 8 juhatus määrab 2-nädalise 6 tähtaja grupi täiendamiseks nõuetava arvuni. Tähtaja möödumisel juhatus võib lugeda täiendamata grupi likvideerituks ja paigutada grupi liikmed teistesse gruppidesse, võimali­ kult arvestades gruppide suurusega ja asja­ osaliste soovidega. § 41. Ühest grupist teise üleminekul grupi liige peab teatama sellest klubi juhatusele sel­ le grupi kaudu, kuhu ta üle läheb. Hooaja kestel üleläinud liikmed, välja arvatud § 40-da põhjal üleviidud, kaotavad õiguse võtta osa igasugustest klubi gruppidevahelistest võist­ lustest sel hooajal. § 42. Gruppide ja nende liikmete kohta klubi juhatus peab vastava registreerimiseraamatu ja kartoteegi. Gruppe nimetatakse sellejärgi, kuidas nad järjekorras registreeri­ tud (näit. — I gr„ II gr. jne.). § 43. Iga grupp valib endale vanema ja selle asetäitja, kes sellest on kohustatud tea­ tama klubi juhatusele. § 44. Gruppide vanemad ja nende asetäit­ jad valitakse klubi tegevuseaastaks. Valimi­ sest peavad võtma osa vähemalt %!% gruppi kuuluvatest klubi tegevliikmetest. Valimine sünnib lihthäälteenamusega. § 45. Grupi mänguajal peab olema kohal grupi vanem või tema asetäitja, mille üle nad varem omavahel lepivad kokku. § 46. Iga grupp võib maksma panna endale kodukorra või muud reeglid, mis ei ole vas­ tuolus klubi põhikirjaga ja kodukorraga. Ko­ dukord ja reeglid peavad olema vastu võetud grupi koosolekul, millest võtnud osa vähemalt 2/3 grupi liikmeid ja saanud üle poole koos­ olijate häältest. Maksmapandud kodukorrast ja reeglitest grupp peab informeerima klubi juhatust. § 47. Grupid ei või korraldada oma grupi heaks maksulisi ettevõtteid, nagu — pidusid, võistlusi jne., kuna aga võivad korraldada neid klubi heaks, klubi juhatuse igakordsel selle­ kohasel kirjalikul nõusolekul. Viimasel juh­ tumil grupid peavad esitama kahe nädala jooksul pärast ettevõtte korraldamist klubi juhatusele aruande ja saadud netto sisse­ tuleku. § 48. Igal grupil peab olema võimalus har­ jutada vähemalt kuni 3 tundi nädalas. Harjutamisetunnid määratakse juhatuse poolt kind­ laks kogu tegevuseaastaks, võimalikult arves­ tades gruppide sooviavaldustega. § 49. Grupid võivad lubada harjutusmiängudel kaasa mängida ka mitteklubiliikmeil. Oma äranägemisel grupp võib võtta neilt mänguraha ja peab neilt klubi heaks nõudma sisse iga mängutunni eest 25 senti. Selle raha grupi vanem saadab klubi laekahoidjale § 50 p. 2 ettenähtud tähtajal. § 50. Grupi vanem või tema asetäitja: 1) valvab korra järele grupi mänguajal, 2) nõuab sisse grupi liikmeilt mänguraha, liikme-, klassivõitluse- ja muud mak­ sud ning annab need edasi laekahoidjale klubi juhatuselt määratud tähtajaks, 3) peab raamatut grupi mängude tagajär­ gede kohta, 4) esitab nõuetavaid teateid ja aruandeid grupi kohta klubi juhatusele ja klubi muudele organitele, 5) peab läbirääkimisi grupi nimel klubi igasuguste organitega, 6) võistlustel esindab gruppi, 7) koostab grupi meeskonna klubi gruppidevahelisteks võistlusteks ja 8) määrab grupist kohtunikke klubi võist­ lustele. 8 VI. Võistlused. § 51. Klubi juhatus võib korraldada iga­ suguseid võistlusi üksikute liikmete ja grup­ pide vahel. § 52. Igal aastal klubi juhatus on kohusta­ tud korraldama järgmised võistlused: 1) klasside pokaalivõistlused, 2) klubi meistrivõistlused, 3) klubi rändauhinnavõistlused. § 53. Klubi võistlused peetakse võistlusmiängu reeglite järgi, s. o. kui kuul ajab esi­ mese kurika maha, siis iga mahavisatud kuri­ kas annab 2 silma, vastasel korral —- 1 silma. V õistluste korraldajate äranägemisel proovivisked on lubatud. § 54. Võistlusmängude tagajärjed kantakse eelvõistlustel vastavasse grupi mänguraamatusse ja kinnitatakse võistleva grupi vanema või asetäitja allkirjaga ning lõppvõistlustel — klubi võistlusraamatusse ja kinnitatakse koh­ tunikkude allkirjadega. Väljavõtted eelvõistluste tulemustest grupivanem annab edasi võistlusi korraldavale ko­ misjonile juhatuse poolt määratud tähtaega­ del ja korras. Klubi liiget, kes määratud klubi võistlus­ tele kohtunikuks, kuid kohale ei ilmu, või­ dakse karistada klubi võistlustest osavõtu keeluga klubi juhatuse äranägemisel määratud tähtajani. A. Klasside pokaalivõistlused § 55. Klasside pokaalivõistlused korralda­ takse kaks korda aastas. § 56. Võistlused koosnevad eel- ja lõpp­ võistlustest. § 57. Eelvõistlused korraldatakse: sügise­ sed — oktoobris ja novembris, kevadised — 15. jaanuarist kuni 15 märtsini. 9 § 58. Kummalgi eelvõistlusel igal osavõtjal tuleb mängida 4 mängu ä 30 kuuli 5-kuulilistes seeriates, kordamööda mõlemil teel. Kummagiks eelvõistluseks klubi juhatus määrab igale grupile 6 võistluspäeva. Kui mõnel klubiliikmel pole võimalik mängida kaasa oma grupiga, siis ta võib mängida mõne teise gru­ piga omal valikul ja vastava grupi nõusolekul. §59. Nelja mängu keskmine silmade arv kuuli kohta määrab ära klassi kuhu mängija kuulub. I klasi kuuluvad kõik, kellel keskmine 9 ja rohkem, Il klassi kuuluvad kõik, kellel kesk­ mine 7,5 kuni 9 ja III klassi kuuluvad kõik, kellel keskmine alla 7,5. § 60. Iga klubiliige on kohustatud tasu­ ma grupivanema kaudu klubi kassasse juha­ tuse poolt määratud klassivõitluse maksu, ka 'sel juhtumil kui ta ei võta osa eelvõistlustest. Võistlusmaks läheb pokaalide ostmiseks. Puuduv osa pokaalide hinnast tasutakse klubi summadest. § 61. Kõik kiassieelvõistlusi mittelõpeta­ nud klubiliikmed jäävad endisesse klassi. Varemalt klassi mittekuuluvad arvatakse III klassi. Isik, kes varem E. V. Liitu kuuluvas klu­ bis mänginud teatud klassis, jääb mängima üle tulles T. G. V. klubisse esimesel aastal samasse klassi. Kõrgemas klassis mängijat ei või paigutada madalamasse klassi. § 62. Klubi poolt pannakse igale pokaalivõistluseie välja kuus pokaali, mis on ühesu­ gused ja sarnanevad juba esimestel võistlus­ tel annetatutele. Pokaalid jaotatakse klasside vahel proportsionaalselt pokaalivõistiustest osavõtjate arvule. § 63. Lõppvõistlustest võivad võtta osa kõik klubiliikmed. Võistlused korraldatakse iga aasta detsembri ja märtsi kuudel. Lõpp­ võistlused koosnevad 30 viskest 5-kuulilistes 10 seeriates, kordamööda kummalgi teel. Võist­ lejate järjekord klassides kuni 8-mehelistesse gruppidesse määratakse loosiga. Korraga mängib üks grupp. § 64. Pokaalid omandatakse lõppvõistlustel saavutatud silmade paremuse järjekorras. Võitjaks tulnud klubiliige, kellel juba vare­ malt on pokaal, teist pokaali enam ei saa, vaid tema pokaalile tehakse vastav pealkiri, kuna pokaal antakse järgmisele samas klassis. § 65. Pokaalile kirjutatakse: „Tallinna Garnisoni Veeremängu-klubilt NN-le, daatum, klass ja silmade arv”. Järgmistel võitmistel ainult daatum, klass ja silmade arv. Pealkiri kirjutatakse ja pokaal antakse välja alles pärast seda, kui võitja on olnud kolm aastat klubi liikmeks kas järgimööda või vaheldamisi. Vähem kui kolm aastat klu­ bi liikmeks olnute võidetud pokaalid hoiab juhatus alal. Lahkub pokaali võitja enne kolme aastat klubist, siis jääb pokaal klubi omanduseks. B. Klubi meistrivõistlused. § 66. Meistrivõistlused peetakse üks kord aastas. § 67. Võistlused koosnevad eel- ja lõpp­ võistlustest. § 68. Eelvõistlustena arvestatakse kevadis­ te pokaali-eelvõistluste tagajärjed. § 69. Lõppvõistlused korraldatakse aprilli­ kuus. Võistlused koosnevad 60 viskest 10 kuul: kaupa, ä 5 viset kummalgi teel järgi­ mööda. Lõppvõistlustele pääseb eelvõistlusi lõpetanud klubiliikmeist ükskolmandik pare­ muse järjekorras. Võistlused peetakse kuni 8mehelistes gruppides, millede koosseis ja män­ gimise järjekord määratakse loosiga võistle11 jäte hulgast. Korraga võistleb ainult üks grupp. § 70. Klubi meistriks tunnistatakse lõpp­ võistlusest osavõtja, kes saavutanud suurima .silmade arvu. Meistrile antakse vastav diplom. Kolmele esimesele kohale tulnuile antakse auhinnad. C.Klubi rändauhinnavõistlused. § 71. Klubi rändauhinna omandamiseks korraldatakse võistlused kaks korda aastas — detsembri ja aprilli kuudel. § 72. Võistlustest võivad võtta osa kõik klubiliikmed. Mängimise järjekord kuni 8-mehelistes gruppides määratakse kindlaks loo­ siga kõigi klubiliikmete vahel. Korraga võist­ leb üks grupp. Visatakse 30 kuuli § 63 ette­ nähtud korras. Võitjaks loetakse suurima sil­ made arvu saavutaja. § 73. Rändauhinda tuleb võita 2 korda jär­ gimööda või 3 korda vaheldumisi, siis ta lä­ heb võitja isiklikuks omanduseks. § 74. Rändauhinnale kirjutatakse võitja ni­ mi, võistluse daatum ja saavutatud silmade arv. Trükikoda „Estotrükk”, Tallinn, S. Karja 8.
	A 14.176	tekstituvastus (ocr)										VaataSAUE-JÕGISOO HARIDUSSELTS 1925 - 1935 SAUE-J...SAUE-JÕGISOO HARIDUSSELTS 1925 - 1935 SAUE-JÕGISOO HARIDUSSELTSI KIRJASTUS 1935 SAUE-JÕGISOO HARIDUSSELTSI 10-AASTASE TEGEVUSE ÜLEVAADE 1925—1935.a. ENSV R. Kirjandusmuuseum RAAMATUKOGU 105417 S.-J. HARIDUSS. JUUBELI PUHUL 10. veebruaril 1935. aastal 10-aastase tegevusjuubeli pidustused 10. veebr. 1935. a. Jõgisoo rahvamajas. Aktus kell 3 päeval. KAVAS: I. Ettekandeid puhkpillide orkestrilt. II. a) Koraal, „Võta nüüd Issandat . . ." b) Vaimulik kõne Keila kog. õp. . A. Köögardal’ilt. c) Koraal, „Oh võtkem Jumalat . . ." III. a) Avasõna. b) Kõne Haridusliidu esindajalt. c) Ülevaade seltsi 10-aast. tegevusest. d) Teadaanded. IV. a) Kõne ajutise Harju Maavalitsuse esim. P. Männik’ult. b) Tervitused. V. Ettekanded puhkpillide orkestrilt. VI. Lõppsõna. Õhtul kell 8 samus ruumes Pidu. Aug. Kitzbergi 4 vaatusi, näidend „Neeud talu." TEGELASED: V. Tammerik. Pähni-Jaak H. Reinfelt. Selle lapsed: Heinrich K. Laube. „ „ Julius L. Soone. „ „ Urve L. Otsmann. „ „ Virve H. Preibach-Käpp. Anne, peren.asem. Pahnu R. Soone. Jüri, sulane M. Otsmann-Ehrmann. Epp, tüdruk R. Tiirvelt. Juku, karjapoiss A. Tiirvelt. Raiooniülem A.Isop. Ääksi-Aadu Rikkalik einelaud Loterii allegrji Äeokl“aT Pääsmed toolid 80 st., I pl. 60 st., II pl. 40 st., tantsuks 35 st. TAN Mälestusi Saue Jõgisoo Haridusseltsist. Täna, kui seda kõike üle vaatad, mida Selts on teos­ tanud 10-ne aasta jooksul, siis tahtmatult jääd mõtlema: „Kuidas see ometi võis olla, et saadi valmis ilma oma majata ?“ Kõik need kursused, loengud, kool ja peod. Meelestub üks külm-niiske sügisõhtu, kui korraldasime valgevärava küünis peo. Küüni ühte otsa oli asunik ehitanud endale toa, elamiseks. Teises otsas oli loomade asula ja keskmine, see puhtam paik, anti meile peo ruumiks kr. 10 õhtu eest üüri võttes. Kuidas siis säras noorte silmis loomisrõõmu kui tassiti noori kaski, et vähegi krobelist ja mustunud seina varjata. Hiljem, aastate möödudes nähtub see kõik nii nal­ jakana, fantaasia nagu kuivaks kokku, pole enam neid ilusaid kujutlusi — elu oma tõsidusega nagu peletaks need. Tööd ja tegevust sageli peetakse sunnituks. Poisid higistasid suurte palkide üksteise otsa tõstmise juures, et saada vähegi kõlbulist lava ettekanneteks. Põrand sääti kokku kitsastest lauaservadest ja pinna otstest. Kõikus ja raksus kui pääle astusid. Kord män­ gides murdsin kinga kontsa alt, õnneks aga just viima­ sel etteastel ja parajasti väljudes nii, et publik suurt ei märganud. Väljusin tagurpidi. See oli väikene viga, tuli aga leppida ka sellega, kui taevataat pahandus ning külma vihma kaela rabistas. Urbne katus aina kobises ja suured jämedad külmad piisad kukkusid soo­ jale seljale läbi õhukese riide. Rahvas kobis hirmunult ühte kindlamasse nurka, kuna tegelased aga kõikumatus rahus edasi pidid mängima. Halb oli ka veel see, et tegelasil tuli riietuda lava taga vankrite, regede ja muu kolude vahel, poolpimedas. Kõrval oli heina virn hommikupoole täis väsinud puhkajaid. 3 Kõige tüütavam oli aga asuniku suur karvase jal­ gadega kukk. Pääle keskööd ta kuriloom põristas teinekord niisuguse baritoniga, et aitas kohe. Juhtus ka sedagi, et karjus kass või ammus mullik, kui laval oli kurb ja tõsine etteaste. Aga rahvas puhkes naerma — polnud parata. Kord tuli isegi väevõimuga meest tagasi hoida, kes tagant väravast saani ja hobusega, kellad peal, sisse sõitis, ise tujus olles, tugevasti lauldes. Seoti hobu kinni, võeti kellad kaelast ja manitseti meest kainusele. Viimane aga pani kellad oma kaela ja piits peos tah­ tis otse lavale tormata etenduse aeg. Ja see kõik ajas valusalt mõtlema — kuidas saada oma maja? Siis meelestub teine õhtu. Kevade — udune ja soe, lõpmatu palju sääski, ära tahtsid süüa otsemas mõttes. Koolipingid olid toodud õue istumiseks. (Kool asus seekord praeguse valgevärava poe ruumis). Õpilased said lõputunnistused. Need olid seltsi esimesed kasvandikud, kes annetasid ka pr. Depman’ile kimbu si­ releid. Prl. Rannus, sel korral kooliõpetajanna, üks agaramaid seltsi elus töötajaid, oli korraldanud kohviõhtu lastevanemaile ja seltsi juhatusele. Pidasime juhatuse koosolekut, istudes sääl sääskede pureda ja niiskest udust rappudes õlgadest. Unistasime kõik soojast valgest ruumist. Ja samal koosolekul siis hr. J. Depman kõneles omamaja ehitamisest. Ta kõneles sel korral nii soojalt ja elavalt, manas silmi ette selles sumedas udus, suure valge maja, öeldes : „Siin, kus ennem asus kõrts, ka valge maja, kuid seespidiselt must ja tahmunud, sama kui nende inimeste hinged, kes sääl käisid aega veetmas." See maja, aga mida meie kavatseme püstitada, peab saama seespidiselt valge, soe ja kodune. Kus võiks puhata igaüks tunnikese argi-elust ja nautida kodusust. Samal platsil olid siis ainult paarkümmend palgi jändrikku virnas ja kupik või paar paekive. Vesistunud maalapp lõikudega, mille kallastel maltsakad lepad si- 4 * nendasid. Jalg otsis kuivemat kohta, kuhu astuda. Vara­ kevadel võis paadiga sõita. Uskumatuna paistis, et siin võiks kord olla suur ja nägus maja. Nüüd on see teostunud — see oma maja. 10 aastat juubeli tähe all seisad sina. Säärasele ülesandele peaksid töötama kõik. Selleks jõudu ja püsivust kõigile! Mel. Ehrmann-Otsmann. Saue-Jõgisoo Haridusseltsi 10-aast. tegevuse aruanne. Koostanud R. Soone. ♦ ♦ ♦ Seltsi asutamine. Kolmandaks jõulupühaks, s. o. 27. dets. 1924. a. kutsus endine Jõgisoo kooliõpetaja Juhan Depman jõgisoo koolimajasse ümbruskonna elanikke rahvakoos­ olekuks kokku. Pääle Jõgisoo, Koppelmanni ja Voore kogukondade oli ilmunud esindajaid ka Sauelt, Ääs­ mäelt ja Tuulast. Kokku viibis koosolekul 52 inimest. Koosoleku avas J. Depman, kes põhjendas koos­ oleku kokkukutsumist sellega, et Jõgisoole tuleks hari­ duslikke sihte taotlev selts asutada. Eriti tõuget sel­ lele andnud Saue vallavolikogu otsus 6. dets. 1924., kus valla avalikkude raamatukogu võrgu koostamisel tahetud Jõgisoo raamatukogu võrgust välja jätta. Sa­ muti kavatseti ka Jõgisoo algkool avalikkude algkoo­ lide võrgust välja jätta. Kõike eelpooltoodut arvesse võttes J. Depman leidis, et ümbruskonna vaimlise arengu kaitseks ja edendajaks tuleb asutada vastavaid sihte taotlev selts. Pärast pikemaid läbirääkimisi koosolek otsustas ühel häälel asutada haridusselts, nimega „Saue-Jõgisoo haridusselts/' Samas valiti ajutine juhatus, kelle üles­ andeks jäi seltsi põhikiri registreerida ja peakoosolek kokku kutsuda. 5 Ajutisse juhatusse valiti 14 liiget: Juh. Depman, Herberi Reinfelt, lak. Tiirvelt *j*, Jak. Ekemann J*, Juh. Alsok f, Mihkel Tipner, Melitta Ehrmann, Karl Lohmann, Vold. Ehrmann, Marta Alsok ja Aug. Fhilibert. Esimene peakoosolek kutsuti kokku 1. veebr. 1925. a. Jõgisoo koolimajas. Ruumid olid puupüsti rahvast täis. Koosolekul tehti teatavaks, et „Saue-Jõgisoo Haridusseltsi“ põhikiri on registreeritud rahukogus 17. jaan. 1925. a. Samal koosolekul valiti ka esimene 15 liik­ meline juhatus, kuhu kuulusid: Beate Esko, Melitta Ehrmann, Gustav Lauter, Jak. Ekemann f, Mihkel Tip­ ner, Juh. Depman, Marta Link, Herbert Reinfelt, Rudolph Pahkjalg, Jak. Tiirveltf, Juh. Alsokf ja Aug.PhiRevisjoni komisjon valiti 5 liikmeline : Juh. Vilberg, Juh. Viiburg, Aug. Neimann, Gustav Meierov ja Ed. Valk. _ , Lähemasse töökavasse võeti vastu hoolitsemine raa­ matukogu ja algkooli eest, samuti kursuste, pidude ja laulukoori harjutuste korraldamine. Seltsi talu. Kuna seltsil oli kavatsus tulevikus tegevust laien­ dada, selleks oli tarvis oma maalappi, kuhu võiks asu­ tada seltsimaja, spordiplatsi, aia jne. Seda silmaspidades otsustas seltsi juhatus oma koosolekul 9. apr. 1925. a. osta Jõgisoo mõisast eraldatud maakoha Nr. 15, mis oli kasutamisel Kustas Eilbergi käes, ja mille suu­ rus oli umbes 16,78 hektaari. Samal koosolekul sõlmiti ka vastav leping eesõiguse üleandmisega K. Eilbergilt. Tasuks sai Eilberg seltsi käest 25.000 marka. .Kuna selts selle järgi asus rahvamaja — koolimaja ehitami­ sele, mis kogu tööjõu omale riisus, pole suudetud maa kultiveerimisega suurt ära teha. On istutatud ainult ma;a juurde elav aed ja mõned kraavid tehtud. Seltsi töökavas on ette nähtud käesoleval aastal energilisem maa kultiveerimine, kuna maja enam-vähem juba kor­ ras on. 6 Talu ostumüiigi leping- sõlmiti põllutööministeeriumiga 15. dets. 1934. a., millise aktiga selts sai talu täieõiguslikuks omanikuks. Maja ehitamine. Kuna Jõgisoo koolimaja ruumid seltsile, selle te­ gevuse laienedes kitsaks jäid, ja seltsi poolt ülalpee­ tav kool üüriruumides pidi tegutsema, otsustati pärast maa omandamist ka maja ehitusega algust teha, kuhu võis koonduda kogu seltsi ja ka kooli tegutsemine. Metsamaterjali muretsemisega alustati juba 1925. a. sü­ gisel, millal ümbruskonna talupidajad materjali tasuta Jõgisoo rahvamaja. kohale vedasid. 1927. a. suveks jõuti nii kaugele, et majaehitus kaubeldi ehitusmeister Mihkel Puusepale 9. juulil tükitöö alusel välja. Maja nurgakivi pidu­ lik panemine toimus juba 10. juulil samal aastal. Vaimuliku talituse pidas Keila kog. õpet. A. Köögardal. Tervitusi ütlesid Harju maavalits. harid.-osak. juh. J. Reintam, Haridusliidu sekretär E. Vender, Saue vallavanem A. Kürbisf ja paljud teised. Siit edasi läks 7 ehitus juba täie hooga ja maja avamine võis toimuda juba samal-aastal jõulu teisel pühal, s. o. 26. dets. 1927. a. Kuna peosaali ei jõutud valmis teha, siis ra­ kendub seltsi edaspidine töö ja tegevus selle saa­ vutamiseks. Siin tuleb palju tänu avaldada ümbrus­ konna talupidajatele, kes tasuta voore tegid materja­ lide kohale toomiseks. Mõned peremehed olid isegi rohkem seltsi töös kui oma kodustes talitustes. 15. juulil võidi juba seltsi uues saalis pidulikul koosviibi­ misel olla. Peale paariaastast seisakut ehitati 1931. a. maja teisele korrale üks elukorter valmis. Kuna seltsi peosaal ja näitelava osutusid kitsasteks, siis alustati ka uue näitelava juureehitusega. 1931. a. sügisel ehitati uue näitelava alusmüürid valmis 1932. a. sügisel viidi näitelava katuse alla ning 24. veebr. 1933. a. avati uus näitelava M. Aitsami näi­ dendi „Salmisto“ ettekandmisega. 1933. a. värviti maja väljastpoolt Soome-Rootsi värviga talgude teel. 1934.a. sügisel alustati sisemise remondiga, milline lõpetati nüüd, s. o. seltsi 10-daks hällipäevaks. Kogu summas on maja ehitus maksma läinud umbes 18.000 krooni. Maja on ehitatud arhi­ tekt J. Väli plaani järgi ja hinnatud 18.000 kr. Raamatukogu. Saue-Jõgisoo Haridusseltsi esimeseks ülesandeks oli raamatukogu asutamine Jõgisoole. Kuna 10 aasta eest ei tahetud Jõgisoole avalikku raamatukogu asutada, on siis, tänu haridusseltsi toetusele, Jõgisoo raamatu­ kogu nüüd kujunenud Saue valla suuremaks raamatu­ koguks. Ka sisult on raamatukogu väärtuslik. Instr. G. Puu revideerides Harju- ja Lääne av. raamatukogu­ sid, leidis, et Jõgisoo raamatukogu sisaldas 99°/# Hasomini poolt soovitatud raamatutest, tulles seega sisu­ lise väärtuse poolest esimesele kohale. Lähema üle­ vaate raamatukogu arenemisest annavad ligilisatud ta­ belid. Raamatukogu juhatajaks on olnud alates 1926. a. Rud. Soone. 8 03 > 03 'Tn 7l> C/5 C/5 3 XJ C3 X 1556 736 1556 1390 1 1009 1009 Kokku 1351 i 05 05 05 00 00 «> 0\ CN T—1 CN r-» UO VO S oo r>cm CTi rH vo lO CN o § m >0 CM Oi H o co ! 1 o C/5 ’b£) lO ÜÜ5 lJ 3 03 CD 1 1934 Kuni 1.XII CN r-H 00 r-H tH o nt o vo Tarvita ­ jate arv 3 1351 03 03 u, 1351 B r-< CO O co CJi 837 03 00 os 300 3 UO o 00 H vo Kr. 3 &£> O JäC Väärtus 03 3 u. CS CM CN CO 805 c c co CT5 co co 09 CO Oi H 805 CO CO 200 Oi K öidete arv iO (M V0 in 1931/32 CO Oi rH 1928 C3 1926 Saue - Jõgisoo Hari­ dusselts ja Jõgisoo 6-kl. algkool ning täienduskool on olnud üksteisest lahu­ tamatud osad. Selts on olnud nende ristiisaks nii vaimliselt kui ka majan­ duslikult. Kuni 1925. a. töötas Jõgisool 4-kl. alg­ kool, mis oli määratud järgnevatel aastatel sul­ gemisele. Jõgisoo Hari­ dusselts leidis aga, et sel­ lega tehakse ümbruskon­ na lastevanematele üleko­ hut, sundides neid oma lapsi 10—12 km kaugu­ sele valla servadel asu­ vatesse koolidesse saat­ ma. Seepärast asusid selts ja lastevanemad ener­ giliselt abinõusid otsima, et kool Jõgisool alles jääks. Ühiselt peeti siin algkooli V—VI klassi oma kulul ja makseti õpetaja palka 2 aastat. Selts ehi­ tas kooli jaoks ruumid oma majja ja alles 1928. a. võeti Jõgisoo 6-kl. algkool av. algk. võrku. Ka pärast seda pole selts külmaks pealtvaatajaks jäänud. Ta andis oma ruumid tasuta 5-aastaks koolile tarvitada ja asutas 1929. a. Jõgisoo täien­ duskooli (mis hiljem muu- A astad Selts ja kool. 9 >—*• 00 \o to h-»• —J NO OO on vo ht—1 VO Ilukirjandus o i —1 ÜSdteosed Usu-, mõtteto ja õigusteadus Ühiskonnaja õigusteadus Keele-, kir­ jandusteadus ja kunst Matemaatika, looduse- ja arstiteadus Rakendusteadus oo dL ■ on On Maade- ja rahvaste tea- <1 dus On Ajalugu <1 00 co deti Jõgisoo-Ääsmäe täien­ CO c duskooliks) ning võttis, väl­ CD jaarvatud õpet. palgad, kõik o> ülalpidamise kulud enda kan­ QTQ. 55' da 4-aastaks. Kooliõpilastel o on kasutada peale muude o ruumide veel avar saal ja suur mängu-muru. Kuna X ca ruumid puhtuselt jätsid pal­ güt ju soovida, on ka nüüd sel­ Cu cn lest üle saadud ja õpilased O c» ct> võivad päikesepaistelistes ja avarates ruumides õppe­ JQ töid edukalt sooritada. ca — < • SL Kursused. CL pr <3> c Peale kooli toetamise on oo C0 selts korraldanud hulga üld(—i kui ka erihariduslikke kur­ cd 3 OJ SD susi. Iseäranis kursusteJL. <“* . c rohke on olnud ajavahemik co o 1925. a. ja 1929. a. vahel, CfQ mille kestel korraldati 18 C mitmesuguse erilaadiga kur­ sust. Keskmine osavõtjate arv igalt kursuselt on ol­ nud 40—50 isikut. 1929. a. * i—l o o on kursusi korraldatud juba 7T o 7T VO vähem, kuna siis alustas te­ C gevust täienduskool, aseta­ des sellega kursused. On korraldatud ainult erilaadilisi kursusi, näit. näitekunsti, värvimise jne. kursused. H—1 Laste kirjandus 'vO Raamatute jaotus keelte järgi: Eestikeelseid Venekeels. Saksakeels. Prantsusk. : 917 10 54 30 8 Kokku 1009 Näitetrupp. Üheks suuremaks tegevusalaks on seltsil olnud pidude korraldamine, taotledes seega kahte sihti : rahva vaimlist ja kunstilist taset tõsta ja anda ühtlasi seltsile ka sissetulekuid. Kuna selts on olnud majan­ duslikult ärarippuv pidude sissetulekuist, siis ei ole saadud eeskavade osas seda kõike pakkuda, mida hariduslislikult seltsilt oleks pidanud lootma, kuna kuns­ tiliselt kõrgema väärtusega eeskava laiemat publikut sageli ei tõmba nii palju, kui vast mõni labasem ja jandikam asi. Ei tahaks siiski ütelda, et Jõgisool õige Jõgisoo Haridusseltsi näitetrupp. labast janti on tehtud. On paigutatud kritikaliselt nõr­ gemate kavade vahele ka palju sellast, mida võib pä­ ris heaks lugeda. Tänu agarusele, millega seltsi näitelava eest hoolitsetud, võib näitelaval ka tehniliselt * raskemaid asju hää eduga ette kanda. Näitleja tööd, seda ei peeta vast maal tööks üldse, vaid mõeldakse, et eks nad käi oma lõbuks sääl „komejanti“ tegemas. Kuid, tuleb ütelda neile, kes nii arvavad ja seda „komejantiu ise kaasa pole teinud, et asi on sootuks teine. Maanäitleja on läbi päeva rasket tööd teinud, ja siis, 11 kui teised rahulikult puhkavad, peab tema marssima teinekord 6—7 km kaugelt ehk isegi kaugemalt näi­ dendi proovile. Peab veel oma osa õppima ja harju­ tama, harjutama kuni vähegi vastava tüübini välja jõuab. Ja seda iga näidendi puhul vähemalt 10 — 12 korda. Seda teeb näitleja kõik publikule ja seltsile. S.-Jõgi­ soo Haridusselts ei saa oma näitetegelaste üle nuri­ seda. Nad on alati tulnud, kui neid vaja on olnud. Ja vaja on neid alati olnud ! Olgu siinkohal tänatud kõik tegelased, kes on S.-Jõgisoo näitetrupis mänginud. Selts ei ole nii rikas, et saaks näitlejatele nende tööd rahaga tasuda. Kuid ta otsustas näitlejatele, kes 10 aas­ tat vahetpidamata näitetrupis on töötanud, mälestuseks tänulehed anda. Ühes seltsi 10-aastase juubeliga pü­ hitsevad ka oma 10-aastast näitelegevuse juubelit 4 näit­ lejat, nimelt Melitta Ehrmann-Otsmann, Hilda KäppPreibach, Herbert Reinfeldt ja Karl Laube. Olgu neile veel eriti tänu siinkohal avaldatud! Selts soovib, et nad järgmised 10 aastat sama edukusega edasi töö­ taksid. Selts on lavastanud 10 aasta jooksul 52 näidendit. 1926. a. alates on näitejuhiks R. Soone. Näitetrupis on tegevad olnud : Hilda Preibach-Käpp, Melitta OtsmannEhrmann, Villem Tammerik, Herbert Reinfeldt, Karl Laube, Liska Otsmann, Felix Dunkel, Lilia Dunkel, Ella Samlas-Käpp, Rudolf Soone, Alice Reinfeldt, Ella Kann-Otsmann, Arnold Otsmann, Magda Otsmann, August Tiirwelt, Adele Rannus, Olga Mae, Woldemar Tiirwelt, Hans Kirpson, Albert Tiirwelt, Paul Kilgas, Marta Univer, Willem Baumann, Alide Paal-Hanschmit, Matwei Januskewitš, Hans Norberg, Rudolf Toolwelt *j*, Leida Soone, Wladimir Januskewitš, Eduard Valk, Her­ bert Markus, Beate Depman, Anette Kraut, Eduard Kruus, Otto Kruus, Artur Korvas, Alma Poltov-Arenschild, Leida Berg, Helene Lund, Edgar Nooni, Endla Prinkfeldt, Linda Prinkfeldt, Arnolt Miilwerk, Artur Pukk, Miša Soom, Eduard Uusberg, Ernst Bork, Her­ bert Aalberg, August Isop, Adele Uusberg, August Gutmann, Herbert Laube, Hendrik Pann J", Arnold Örmus, August Philibert, Marta Paalberg, Paul Januske- 12 co CO rH CO co o o O CO co xO xO O td-* 05 o -rH o OO xO 05 o co 05 00 co t>* xO CO co CM 05 co CO IH xO o co cd |h o CO ri co co Oi O) c cos 3 Ui & T3 O O Cu T3 3 ■*-* oS 2 <73 U U O co co 1 Id- oo CM CO o lO -sh co tH CM co o CM 05 xO CM M co 05 rH 1 H t— co r—’< X<0 05 xO co 05 o o CO 05 M 05 rH T—< 00 CM CM CM H co cc oo IH co 05 co rH 05 o O. o CA) 3 ! CO CM *o 3 <73 C/3 o d xO> o y—i xa CM cd co CM CO CM tn H Ih -HH CO co tH CO r—1 xO d CO CM tH xO td-* CO CO xC CM co’ IH rH co CM* -H rH H o tdCO CO rH 05 o O co CO co o lO CO 05 rH xO 03 GO xO rH r—^ 03 co H 03 00 o o o tH xO co xO> CM 05 C/3 ‘5b CM t— CM T3 CS C/3 < td- > u cS CL) 0) c c J* CL) w *03 0) 361 *35 <-» 2 ’u cö X O O CM xO CO 05 co xc£ xO rH 388 witš, Jüri Koolmann, A ugust Aavik, A ugust Uusberg, Johannes Grünbaum , Hans Ikmelt, Julie Kuusmann, Rudolf Ehrmann, A. Sams-Vedermann. sš rf ro a 2 sg > :cs ?? :co* :rt -2 :c3 <2 0- tH r-< H CO —r- ^ d d < —' CO CO co co (M U, S C/3 U M ^ 2 3 ■* s £ ^ < rV3 -' Ctf t- -G o 13 Aastad Kr. (mrk.) 1925 112.101 cn £0 £ fD 1926 Oi GTQ^ c/3 O o ! 212.826 794.018 tO Orkester. H-1 eo LO X —J w ■-S 51 CO> to cc c O C/3 C/3 tsO CD 1929 O o p ^4 pr sa 0861 eo eo C/3 C/3 £3 so: ST sc w: to to 1931 ‘m cr: b< eo eo 1932 to p CD ro U< to OI 1933 CD 1934 ja OJ ►P» CC 1.354.97 to —1 o o GC -3 14 Saue-Jõgisoo haridusseltsi peod kannatasid alati muusika puudumise all, mis publikut vaheaegadel lõ­ bustaks. Kuna Saue valla põllu­ meeste kogu muretses omale puhk­ pillid väiksema orkestri jaoks, siis leppisid S. J. H. ja Saue valla põl­ lumeeste kogu kokku nii, et hari­ dusselts ostab omalt poolt muusi­ kariistu juure, ja orkester oleks ühine. See osutus ka õnnelikuks mõtteks, kuna orkester mõlemi seltsi ülesandeid ja kohustusi on rahul­ davalt täitnud. Alguses andis prae­ gune Tallinna konservatooriumi ins­ pektor hra J. Vaks paari nädalalise kursuse ja siis hakkas juhatama R. Soone. Kuna Soone 1 oli pääle orkes ri juhatada veel palju muid, seltsi ja kooli tegevus-alasid, loobus ta orkestri juhatamisest ja kutsus oma asemele hää muusikalise an­ dega orkestri liikme Felix Dunkefi, kes senini on orkestrit hää eduga juhatanud. Orkester on 13 liikmeline, kus kaasa mängivad F. Dunkel, V. Tammerik, J. Ikmelt, H. Ikmelt, J. Kõr­ vas, W. Krabi, A. Takenberg, R. Meindok, H. Aalberg, J. Migur, H. Aalberg, R. Dunkel ja H. Dunkel. Sport. PC o 7? C j Haridusseltsi asutamisega alga­ sid oma tööd seltsi nooremad liik­ med ka spordi alal. Hää nõu ja jõuga oli neile abiks härra K. Rauss. Mõne aastaga poisid arenesid niivõrd, et Tallinna suuremad spordi seltsid nad oma hõlma kiskusid, kuna seal avanesid suuremad võimalused spordi alal tegutsemiseks. Edukamatest sportlastest tuleks nimetada F. Dunkel’it, kes tihtipeale linna meeste nina alt näppab I—II kohti ning on oma­ nud juba suure kogu väärtuslikke auhindu. Peale selle võib mainida veel H. Beekmanni ja teisi. Kuna viima­ sel ajal kaitseliit sporti oma erialana harrastab, siis on sel mõjul haridusseltsi spordiosakond oma tegevusega soigus. Seltsi varandusline seis. 31. dets. 1934 a. oli Seltsi varandusline seis......................................................... Kohustusi asutustele ja kutele umbes Seega varandust.................................. Kr. 21.728.00 „ 3.000 „ 18.728.00 Saue-Jõgisoo Haridusseltsi liikmestik 1925—1934 a. Aastad 1925 1926 1927 1928 1929 1930 1931 1932 1933 1934 Liikmed Eluaegs. liikmed 167 218 218 211 152 91 99 77 — — — — — — — — — — — — — — Auliikmed — 70 83 7 — 2 Eluaegsed liikmed. Beate Depman, Jaan Palk, Karl Rauss, Voldemar Uusberg, Mihkel Tipner. Auliikmed. Saue-Jõgisoo Haridusseltsi peakoosolek 10 veebr. 1935 a. hinnates Juhan Depman’i ja August Ehrmann’i 15 teeneid seltsi kasuks töötamisel, valis nad Seltsi au liikmeteks. Peakoosolekud. Korralisi ja erakorralisi peakoosolekuid on pee­ tud 20. Seltsi juhatus. 1925—1935 ajavahemikus on peetud juhatuse koos­ olekuid 246. Juhatuse liikmetena on tegutsenud : 10 aastat Juhan Depman ; Melitta-Otsmann-Ehrmann; August Ehrmann, 9. a. Hindrek Otsmann. 8. a. Ru­ dolf Soone. 7 a. Hans Kruus, Mihkel Tipner. 6 a. Jaan Palk. 5 a. Adele Rannus, Jaan Paris. 4 a. Juhan Alsok *f, August Pann. 3 a. Herbert Reinfeldt, Karl Tiirvelt, Jakob Plink, Hermann Kilgas. 2 a. Olga Mae, Edgar Nooni, Jakob Tiirvelt *j~, Jakob Ekeman “j*, Au­ gust Philibert, Jüri Prinkfeld, Marta Link, Beate Dep­ man. 1 a. Karl Lohmann, Voldemar Ehrmann, Ella Otsmann-Kann, Marta Alsok-Paalberg, Voldemar Minn, Karl Rauss, Ernst Albert, Gustav Lauter, Rudolf Pahkjalg, Hilda Käpp-Preibach, Alfred Vederik, August Torbek, Villem Tammerik, Felix Dunkel, Ferdinand Tiirvelt. 1934 a. juhatuse koosseis. Esimees: Juhan Depman, esimehe abid: R. Soone ja H. Otsmann. Kirjatoimetaja: E. Nooni. Abi: F. Dunkel. Kassapidaja: A. Ehrmann. Abid: M. Otsmann ja H Kilgas. Liikmed: H. Kruus, A. Pann, V. Tam­ merik, F. Tiirvelt. Revisjoni komisjon. Revisjoni komisjonis tegutsenud. 6 a. Voldemar Uusberg, Hans Kirpson. 5. a. Gustav Lauter. 3 a. Karl Tiirvelt, August Neiman. 2 a. Juhan Vilberg, 16 Juhan Viiburg, Eduard Valk, Jaan Palk, Johannes Paalberg, Juhan Ekberg, August Tamberg, Hermann Kilgas. 1 a. Gustav Meierov, Olga Mae, Johannes Larka, Mihail Soom, Evald Berg, Herbert Reinfeldt, August Torbek, Artur Kõrvas, Robert Dunkel, Eduard Uusberg, Johannes Grünbaum. 1934. a. revisjoni komisjoni liikmed: Voldemar Uusberg, Eduard Uusberg, Johannes Grünbaum, August Tamberg, Robert Dunkel. Juhan Depman. Ei saa kujutada S. J. H. ilma Juhan Depman’ita. Seltsi asutamise päeval 27. dets. 1924 a. enne rahva koosolekut oli Jõgisoo vanas koolimajas jõulu­ puu. Kui jõulupuu ees­ kava läbi oli ja rahvas välja hakkas minema, siis tõusis J. Depman pingi pääle püsti ja palus rah­ vast veel mõneks minu­ tiks sisse jääda. Ta se­ letas, et meie peaksime ikka Jõgisoole ka asu­ tama haridusseltsi. Sääl aga hüüdis ühe mehe hääl rahva hulgast: „Ära aja lora, Depman, seda lora taha keegi kuulata. “ Aga näete, seda „lora“ on siiski kuulatud ja hästi kuulatud. See säde, mis Seltsi auliige J. Depman. tuli esimeseks J. Depmani suust, sai suureks tuleks — Jõgisoole asutati haridusselts, ja täna on tema 10 a. juubel. Vähe on neid seltse, kes 10 a. jooksul küla keskele on nii- 17 suguse maja oma jõuga valmis ehitanud. Depman, ära teine kordki niisuguse mehe „lora“ kuula! August Ehrmann. Tänu seltsi kassapidajale, August Ehrmann’ile, kelle kohta peame ütlema, kui teda poleks olnud, siis, kui mitte rohkem, vähemalt poole maa peal oleks olnud selts sellest arenemisest, mille­ ni ta praegu on jõudnud tema kaasabiga. Kui tei­ nekord kõigil tegelastel kadus lootus ja tuju seltsi töösse, siis oli tema veel ainuke, kelles oli lootussädet ja tahet — ütles: „Ega Jõgisoo mehed ikka hätta jää!“ Andis sel­ lega usku ja jõudu ka teistele tegelastele. Jõ­ gisoo noored, võtke ees­ kuju sellest mehest, me­ hest, kes paljudes selt­ sides on tegev olnud ja palju ka mure päivi sel­ lest tunnud, kuid kellel ikka jätkub usku ühisSeltsi auliige A. Ehrmann. tegevusse ja kaasinimes­ tesse. Au sulle, „Mäe“ August! Jaan Palk, Liisa Uusberg ja Karl Tiirvelt olid need, kes usaldasid laenama ehitusmaterjali noorele seltsile. Ei mingit allkirja, mingit vekslit — aga andsid. Teie tegu mõjutas mõndagi meest usaldava pilguga seltsi peale vaatama. Selts ei unusta teid — kuigi kaovad ükskord need, kes nägi seda oma silmaga. Tänu teile! 18 Olgu veel kord tänu kõigile tegelastele, keda siin ei jõua nimetada ja kes on aidanud, kas või ühegi naela, ühegi kivikese kokku kanda seltsi kasuks. SaueJõgisoo Haridusselts jääb lootma, et tulevikus kõik need, kes senini on kaasa töötanud, edasi tegutsevad sama innuga ja kaasa tõmbavad ka neid, kes senini eemale on jäänud. Ühisel jõul, ning meelel edasi — kasuks meie rahvale ja riigile. Saue-Jõgisoo Haridusselts. Surma läbi lahkunud Saue-Jõgisoo Haridusseltsi liikmeid. Juhan Alsok, Aleks Frommik, Rudolf Ehrmann, Jakob Ekeman, Kustas Eilberg, Aleksander Kürbis, Marianne Larka, Jaan Leenhold, Voldemar Minn, Jakob Matjuvei, Alfred von zur Mühlen, Hendrik Pann, Leenu Reimann, Kustas Reinberg, Jakob Tiirvelt, Albert Tiirvelt, Juhan Tammerik, August Teevet, Rudolf Toolvelt. Olgu rahu teil puhata mullas! Püsigu igavesti teist mälestus SaueJõgisoo Haridusseltsis! KeHäsJ.Iähe ruumides ■MliHH Mates 1. jaanuar. 19^5. O Kraasimine $ Ketrus © Kudumine Tööstus on täiendatud uute masina­ tega ja töötab vilun, meistri juhatusel. 1m t lambavilla päevakohase hinnaga. HambacLFsl Keila R. Siias nahalööslus 1 Keilas, Teeme igasuguseid Jaama länav zi. Vastuvõtte tunnid : kella 10—2 ja %-6p.l. Esmaspäeviti vastuvõttu ei ole. Teen igasuguseid maalritöid odavate hindadega ja korralikult: Saanide, jalgrataste, siltide, mööbii jne. värvimist. Teen majadele siseja välis-värvimistöid. Olen lõpetanud Riigi Tööstuskooli. nahaparkimise töid korralikult ja odavalt. ilustusega K. Rullinkof K ella, Tallinna mnt 8. Valmistan soodsate hindadega soome-kangaspuid, VANKRIRATTAID ja igasugust puu tööd. li lauti H. HUKU Jõgisoo rahvamajas. JÕGISOOL, Aru talus. hcv Telef. 45 KEILAS Telef. 45 Qoovitab oma elketrijõul vorstitööstuses v-' valmistatud tä i e vää rt u s I i k k e kaupu: Suitsusinke Suitsuvorste Keelevorste Teevorste Maksavorste Viinivorste Krakovivorste j.n.e. Jällemüüjatele kõrged protsendid KÕIGE SOODSAMALT OSTATE -Harju Majandusühingust KAUPLUSED: KEILAS, HARUTEEL, VASALEMMAS, PALDISKIS, HARJU-RISTIL. ÕGiSOO i- mummi JAHVATAB, SAEB, HÖÖVELDAB. MÜÜGIL KÕIKSUGU EHITUSMATERJAL: _______________ PRUSSID, PÕRANDA-, VOODRI-, LAE-j. n.e, LAUAD, J. IÄHE miiinmimimitiiiiiiKimitimiiHimiuM VESKI 1 rv KEILA ALEVIS uhime lugupeetud tarvitajaskon­ na tähelepanu sellele, et ainult meie veski,. Keilas, on varusTELEF. 28 ja 29. I . tatud kõige uuemate ja täiuslikumate masinatega, milliste i-***»*—— töö võimaldab rahuldada isegi II kõige nõudlikumat tarvitajat. Siinjuures ei saa märkimata jätta, et oleme truuks jäänud oma vana põhi­ mõttele; „ausalt, asjatundlikult ja kor­ ralikult kõik omad tööd täita." MEIE TÖÖ TAGAB TEILE PUHTAMA JA MAITSEVAMA: SAIAJAHU ja MANNA, KRUUBID ja TANGUD, ÜLESÕELA- ja LEIVAJAHU, IGASUGUSED UHTJAHVATUSED. SEEMNEVILJA SORTEERIMISE!), VIUAPESU, HARJAMINE j.n.e. Kes veel seni meie uue sisseseade võimetes teadlik ei ole, tulge ja veenduge selles, sest „oma silm on kuningas". Kõige austusega OMANIKUD. ,,Külvaja“ (om. R. Kaups) trükk, Keilas 1935.
	A 14.177 1935	tekstituvastus (ocr)										VaataRIIDEKAUPLUS «RAHVA KASU» KALENDER 1935 ...RIIDEKAUPLUS «RAHVA KASU» KALENDER 1935 TARTUS, POE TAN. NR. 7 RIIDEKAUPLUS RAHVA KASU Poe tänav nr. 7. HÄRRADELE DAAMIDELE ülikonna- ja palituriided, inglis- ja kodumaa sephir. moeuudised mantlija kleidi riietest, siidist, villasest, sa­ metist ja puuvilla­ selt sortidest. Peale selle: Villased, siidi ja puuvillased voodivaibad; tüll ja kodu­ kootud aknakardinad, akna rulood, madratsi ja sulekotiriideid, suur-rätid, villased pääshallid, kõiksugu pleegitud ja pleekimata pesuriie, kangalõim jne. U. Tartu Pank Peapank Tallinnas OSAKONNAD: TARTUS PÕLTSAMAAL Toimetab kõiki pangaoperafsioone Korrespondendid kõigis kodumaa linnades Pangaühendus Londonis: THE BRITISH OVERSEAS BANK LTD 2 K/m Tealer & Muusika Tartu, Küüni 6, tel. 4-68. Klaverid, W )f/Lx KU A W M E-If/tx r/,-5^ Härm onriu mid. Raadio. Jalgrattad. Elektri­ pirnid. Grammofone. $&'7- Raadio-elektrotehnika tööstus UNIVERSAAL CC 81 Tärtus, Kalda ja Raekoja t. nurk 1/2, tel. 4-77. Raadio aparaatide ehitus, ümberehitus ja parandus, raadio ja signalisatsiooni sisseseadmine. — Akumulaatorite laadimine ja korrastamine. — Igasuguste elektriaparaatide parandus. Töötab vilunud eriteadlaste juhtimisel. — Odavad hinnad ! >1/j W/i Ur,wW/i tftriMÄ*5.'- TARTUS, TEL. 5-12. Iga pühapäev rootsi laud, mugavad kabinetid ja muusika. pp W Z^xlx M\ M JA|/Mi 7,Sl) pp KU M 3 Jalanõude ja reisitarvete kauplus R. HANSEN Tartus, Kaubahoov nr. 1. Soovitab rikkalikus valikus igasuguseid ja igale hoo­ ajale vastavaid naiste, meeste ja laste jalanõusid. B o ti kuid ja kalosse parimatelt firmadelt. Talvehooajaks viite. Täielikust reisitarvete osakonnast: kohvreid, naister. käekotte, portfelle, koolimappe j. n. e. Enamostetav tualettseep — meeldiva püsiva lõhnaga PROOVIGE JA OTSUSTAGE 4 Kõige täielikum, valikurikkam ja soodsam L7 jahk ja lasketarvete, elekrtmaterjalide jne. jne. ostukoht on Vidrik Särgi, Tartus, Promenadi 2, tel. 71, li />/ 8fj suuremas ja täielikumas importäris MÜÜK SUUREL JÄ VÄIKESEL ARVUL. €t tunne mina oma looma üle muret, sest Tartus Lontudes peatun alati stssesoiduhooLuis ..Pariis". Oarwa t. 10. tel. 4-30. Samuti teen ka kõik omab sisseostud samas asuwast D. Z»tamber'i talurahwskauplusest, Kus oba&mD hinnad ta korralik teemmme. FIRMA JAHUVESKI ja LAUAVABR1K TARTUS, MFLTSIVESKI 40/42 Mehaaniline jalanõude tööstus • MMM Erik Hopp Tartus, Riia t. 4. Telefon 2-10. Valmistab kõrges headuses härrade ja daamide — jalanõusid. -------------------Sealsamas jalanõude kiirparandus. v Jällemüüjatele kõige soodsam ostukoht. Hinnad võistluseta! Hinnad võistluseta! ö )c^c^c^c^c\\\coc^ooc«oojööc«oc^oa ! JÄRGU SÖÖGISAAL > Q ie o c ^ o o c ^ o o c s ? e c > « B lO C ^ O O C ^ o 6 1 TARTUS, SUURTURG 2 TELEFON 8-51 OC^OOC^OCSNSOC^OOCS^C^OOC^OC^OC«SOC^OO IGASUGUSEID MATUSETARBEID nagu : puusärke, riste, pärge jne. leiate suures valikus ja ajakohaste odavate hindadega A. ENNO puusärgiärist raetKom tänIv Samas võetakse vastu ristisiltide graveerimistöid Maja- ja köögitarvete ning lampide SPETSIAALÄRI A/s. D. MIRVITZ JA POJAD TARTUS, RAEKOJA 6. 2 White Horse Whisky DAAMIDE & HÄRRADE fiiiife* e1öö*tus KÄTV EBER TARTUS, ROOSI 39. TELERON 8-18 Osakond daami­ dele ja härradele Kestvad lokid, 1934. a. mudel „Vello“ ja teistel aparaatidel, alates kr. 3.— soeng. Töötoas töötavad Üliõpilased alati vilunud jõudteretulemast! 8 T. -TO R PATS MOODNE, VASTU- ! PIDAV JA HINNAVÄÄRNE MÖÖBEL MÖÖBLIÄR1 JA MEHAA­ NILINE MÖÖBLITÖÖSTUS TARTUS ASUTATUD 1893 AASTAL ÄRI: GUSTAV-ADOLFI TÄN. 15, TELEFON 1-28 • TÖÖSTUS: ELISABETI TÄN. 22, TELEFON 2-58 RESTORAN „ROOM“ RIKKALIK ROOTSI LAUD IGA PÄEV KL. 11—3 P. L. ä 75 SENTI TARTUS, SUURTURG 7, TELEFON 7-78. 9 Kr upid algajaile ja edasijõudnuile. — Stiiliõpetus. Rahva- ja karaktertantsud. — Eratunnid igal ajal. Õppekava ajakohane. Üliõpilasile krappides suurem hinna­ alandus. Kordamisõhtud igal pühap. kl. 9 õht. Õpetajaiks ainult dipl. ja soliid õppejõud. — Iseõppimiseks ja korda­ miseks ilmusid trükist: 1) Täielik mcetäntsude õpetus. 14 tantsu täpsa kirjeid, ja 85 ilust, skeemi ja joonisega. H. kr. 2.— ja 2) Tantsuõpetus II. 1934—35. a. viimaste uudistega. H. 65 senti. Saadaval J, Adamtau'It ja ramatukauplusist. Karusnaha ja mütsitööstus G. KANGRO Tartus, Aleksandri tän. 15. Valmistan suve-, tali- ja vormimütse, kasuka- ja kraenahkn. Korralik, kiire ja odav töö. Rätsepatööstus Valmistab ..Siietes” igasuguseid rõivastustöid oma kui ka tellija riidest Tartus, Ülikooli 11. Telefon 11-87. „Riietus“ omanik ^ NtiUSB. 10 Kalendris tarvitatavad märgid ja aegade seletused. D = noorkuu I 3 = esimene veerand @ = täiskuu | C — viimane veerand Kella aeg kalendris on Ida-Euroopa aeg, mis ka Eestis maksev. Kalendris märgitud aeg on ainult Tartu kohta õige ja läheb teiste lin­ nade kelladest järgmiselt lahku, mida tuleb märgitud arvudele igakord juure lisada: Põltsamaal -j- 3 min., Viljandis -j- 5 min., Pärnus -j- 9 min., Paides -j- 5 min., Haapsalus -j- 13 min., Kuresaares -j- 17 min. Aasta - ajad. Kevade algab Suvi , Sügis „ Talv „ 21. märtsi! kell 3 18 p. 1. 22. juunil . 10,38 e. 1. 24. septembril „ 1,38 e. 1. 22. detsembril „ 8,37 p. 1. Varjutused 1935. a. Sel aastal on 5 päikese- ja 2 kuuvarjutust: 1) Osaline päikese­ varjutus 5. jaan. Ei ole meil näha. 2) Täielik kuuvarjutus 19. jaan, Algus kell 5,03 p. 1., lõpp k. 6,30 p. 1. Eestis osaliselt näha. 3) Osaline päi­ kesevarjutus 3. veebr. Ei ole meil näha. 4) Osaline päikesevarjutus 30. juunil. Ei ole meil näha. 5) Täielik kuuvarjutus 16. juulil. Algus kl. 6,09 p. 1., lõpp kl. 7,50 p. 1. Eestis näha. 6) Osaline päikese­ varjutus 30. juulil. Ei ole meil näha. 7) Ringkujuline päikesevarjutus 25. dets. Ei ole meil näha. Pühad ja puhkepäevad. Täielikud pühad, millal tööd ei tehta on järgmised: 1) Uus aasta (1. jaanuar). 2) Kolmekuningapäev (6. jaan.). 3) Iseseisvusepäev (24. veebr.). 4) Palvepäev (13. märts). 5) Suur Neljapäev (18, apr.). 6) Suur Reede (19. apr.). 7) Ülestõusmisepühad (21. ja 22. apr.). 8) 1. mai püha. 9) Taevaminemisepüha (30 mail). 10) Suvistepühad (9. ja 10. juunil). 11) Võidupüha (23. juunil). 12) Jaanipäev (24. juunil). 13) Usupuhastuspüha (31. okt.). 14) Jõulupühad (25., 26. ja 27) dets. Töö lõpetatakse kell 12 päeval: 1) Ülestõusmisepüha laup. (20. aprillil). 2) Suvistepüha laup. (8. juunil.). 3) Võidupüha laup. <22. juunil). 4) Jõulu laup. (24. dets.) ja 5) Vanal aastal. Sel aastal on 365 päeva. 11 1 Jaanuar — Näärikuu Uus kalender **1 | 2 3 4 5 **6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Tähtpäevad Uus aasta [ehk Näärip. # kl. 7,20 e. 1. Koi mekunlngapäev P a a v 11 p. 3 kl. 10,55 p. 1. Korjuse p. Tartu [vabastamine. T Õ n i s e p. Z) kl. 5,44 p. 1. | i c kl. 9,50 p. 1. ] 1 > 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 31 p. Märkused Päike tõuseb: 1. jaanuaril kell 9,02 11. . „ 8.55 21. , , 8.42 Läheb looja: 1. jaanuaril kell 3,31 IL .. . 3.47 21. „ „ 4,07 m. . . m. . . Il TRUMM II H|] Tallinnas: Veneturg, Kalevi maja 6, telel. 310 66. Illil lillil d UU* Tartus, Raekoja tänav nr. 7, telefon 13-03. Hs VENE PÕLLUTÖÖRIISTADE TÖÖ RIISTAD E, MASINATE JA LAMPIDE AINUESINDUS EESTIS. 12 II Veebruar — Küünlakuu Uus kalender 1 2 Reede Laup. 3 Pühap. 4 Esmasp. 5 Teisip. 6 Kolmap. 7 Neljap. 8 Reede 9 Laup. 10 Pühap. 11 Esmasp. 12 Teisip. 13 Kolmap. 14 Neljap. 15 Reede 16 Laup. 17 18 19 20 21 22 23 Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. **24 Pühap. 25 Esmasp. 26 Teisip. 27 Kolmap. 28 Neljap. Tähtpäevad Küünlapäev G k. 6,27 p. 1. Luuvalupäev 3 k. 11,25 e.l. (g> k. 1,17 p. 1. Päästekomitee 1. 1918 fi. Vabariigi aastapäev C k. 12,14 p. I. ATRUHM&Ko > 19 •20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 1 2 • 3 28 p. Märkused Päike tõuseb: 1. veebr, kell 8,21 m. 11. . „ 7,58 , 21. . „ 7,34 . Läheb looja: 1. veebr, kell 4,33 m. 11. „ „ 4,57 „ 21. „ , 5,22 , .! 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 TALLINNAS, Veneturg, Kalevi maja 6, tel. 310-66 TARTUS: Raekoja tänav nr. 7, telefon 13-03 13 Märts — Paastukuu 111 Uus kalender 1 2 3 4 5 6 7 8 , 9 10 11 12 **13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 Reede Laup. Piihap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. 31 p. Märkus ed > Vene isevalits. langus 1917. 16 Päike tõuseb: 17 1. märtsil kell 7,12 m. 18 .. 6,43 „ 19 11. 21. „ . 6,15 „ V a s 11 a p. # k. 4,40 20 21 T u h a p. e. 1. Läheb looja : 22 1. märtsil kell 5.40 m. 23 „ „ 6,04 , 24 11. 21. .. „ 6,27 „ 25 26 27 Taliharja p. J 28 Palvepäev [k. 12,30 e. 1. 1 2 3 VENNAD 4 TÕNISSON & Ko. 5 6 Tartus, Suurturg 2. 7 ig) k. 7,31 e. I. 8 Kevade algus k. 3,18 p.l. 9 1i 10 11 12 Paastu-Maarjap, Seemned, 13 14 k. 10,51 p. 1. aiandustarbed 15 16 ja puukool. 17 j 18 Tähtpäevad ERIKA VENE PÕLLUTÖÖRIISTADE TÖÖRIISTADE, MASINATE JA LAMPIDE AINUESINDUS EESTIS. 14 IV Aprill — Jürikuu Uus kalender 1 Esmasp. 2 Teisip. 3 Kolmap. 4 Neljap. 5 Reede 6 Laup. 7 Pühap. 8 Esmasp. 9 Teisip. 10 Kolmap. 11 Neljap. 12 Reede 13 Laup. **14 15 16 17 **]8 **19 20 Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. **21 **22 23 24 25 26 27 28 29 30 Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. A.. 30 p. £6 > Tähtpäevad 19 20 21 22 23 24 Karjalaskm. päev G k. 2.11 p. I. Liivimaa eesti, vabast. [orjaikkest 1819 3 k. 7,42 p. 25 26 27 28 29 30 31 Palmipuude P. [Künni p. Suur Neljap. k. 11,10 Snur Reede [p. 1. 1. Ülestõusmise p. 2. Ülestõusmise p. Jürip. Asut. Kogu [kokkuast. 1919 Markuse p. C k. 6,21 e. 1. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 p 15 pr 16 T 17 Märkuse d Päike tõuseb: 1. aprillil kell 5,44 m. 11. . . 5,15 . 21. . „ 4.48 . Läheb looja: 1. aprillil kell 6,52 m. 11. . . 7,14 . 21. .. „ 7.37 . VENNAD TÕNISSON & Ko. Tartus, Suurturg 2. Seemned, aiandustarbed ja puukool. trumm: tfc Ko TALLINNAS: Veneturg, Kalevi maja 6 TARTUS: Raekoja tänav nr. 7 Telefon 310-66 Telefon 13-03 31 p. Mai — Lehekuu V Uus kalender **1 | 2' 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 **30 31 Kolmap. | Neljap. | Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Tähtpäevad 1. maipühaVolbrip. G k. 11,36 p. 1. Ristileidmisep. Tuule rlstip. 3 k. 1,54 p. 1. Linnu risti p. ® k. 11,57 e.l. Märkused > < 18 3" 19 o. 20 21 22 23 N-. 24 D 26 P* 27 28 29 9° 30 7? 1 < 2 5* 3 o. 4 ' 5 6 Lehe r i s t i p. C k. 11,44 e. 1. Taevaminem. püha 7 :r 8 < 9 o 10 Cl 11 12 Oi 13 14 bi 15 P- 16 Bi: 17 18 Päike tõuseb: 1. mai! kell 4,21 m. 11. . , 3,57 . 21 ,, „ 3.36 .. Läheb looja: 1. mail kell 8— m. 11. .. 21. „ 8,22 . . 8,44 „ VENNAD TÕNISSON & Ko. Tartus, Suurturg 2, Seemned, aiandustarbed ja puukool. VENE PÕLLUTÖÖRIISTADE TÖÖRIISTADE, MASINATE JA LAMPIDE ainuesindus Eestis. -16 Juuni — Jaanikuu VI Uus kalender j 1 Laup. 2 Pühap. 3 Esmasp. 4 Teisip. 5 Kolmap. 6 Neljap. 7 Reede 8 Laup. ** g Pühap. *10 Esmasp. 11 Teisip. 12 Kolmap. 13 Neljap. 14 Reede 15 Laup. 16 Pühap. 17 Esmasp. 18 Teisip. 19 Kolmap. 20 Neljap. 21 Reede 22 Laup. **23 Pühap. **24 Esmasp. 25 Teisip. 26 Kolmap. 27 Neljap. 28 Reede i j 29 Laup. 30 Pühap. Tähtpäevad • k. 9.52 e. 1. Tallinnamaa eesti. [vab. orjaikkest 1816 Märkus ed > g. 19 I 20 1 UT 21 pr 22 B 23 3 24 CD: Q. 25 26 1. Snv. p. 3 2. Snv. p. [k. 7,49 e.l. Viidipäev Kolmainu J um. p. [§> k. 10.20 p. 1. [e. 1. Suve algus k. 10,38 Võidu püha £ k. Jaanipäev [4,21 p. 1. 4^ pr B <, S: e* pr 3< 7. magaja p. 5" Cl Peetripäev D k. 9,45 p. 1. 27 28 29 30 31 1 2 w 7T Ei < 5" pi >- 3 Päike tõuseb: 1. juunil kell 3,18 m. 11. , . 3,07 . 21. , „ 3,05 „ Läheb looja: 1. juunil kell 9,04 m. 11. , . 9,17 . 21. „ . 9,24 . Jol M l nahatööstus 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 Kvistenthalis, Telefon 110. Soovitan võistlemata hääduses ja hindadega oma tööstuse saadusi, mis ostjaskonnas laialdase poolehoiu on võitnud. Vabriku ladu Kaubahoovis nr. 14, A. TRUMM TALLINNAS: Veneturg, Kalevi maja 6, Telefon 310-66. TARTUS: Raekoja tänav nr. 7, Telefon 13-03. 30 p. telefon 15. & Ko ♦ 17 Uus kalender 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 31 p. Juuli — Heinakuu VII Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Märkused Tähtpäevad Hein a-Maa r j a p. k. 12.28 e. 1. 7 venna p. k. 7 e 1. Maarja-Magdaleena p. £ k- 9-42 P- 1 Päike tõuseb: 1. juulil kell 3,11 m. 11. , , 3,22 . 21. , 3.40 . Läheb looja : 1. juulil kell 9,23 m. 11. „ . 9.14 . 21. „ . 8,59 . Naha-, saapa-, teraskaupade ja hobuseriistade ladu B. Asutatud 1890. a. Tartus, Kaubahoov 23 Telefon 6-67 Jakobi päev O1evipäev G k. 11.32 e. 1. Austria vastutusega vikatid „Austria Brilliant-teras* Ainuesindaja Eestis. f EN E PÕLLUTÖÖRIISTADE TÖÖRIISTADE, MASINATE JA LAMPIDE ainuesindus Eestis. 18 VIII August — Lõikusekuu Uus kalender 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp; Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Tähtpäeva d K t i s t. setet. p. 1 k. 3,23 p. 1. Lauritsapäev Z> k. 2.44 p. 1. Rukkl-Maarja p. c k. 5,17 e. 1. Pärtlipäev Johannese surmapäev G k. 3 e. 1. > 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 31 p Märkused Päike tõuseb: I - augustil kell 4,02 m. 11. . 4,24 . 21. . „ 4,46 . Läheb looja : 1. augustil kell 8,36 tn. 11. . 8,14 . 21. , . 7,47 . A. TRUMM & KO VENE PÕLLU TÖÖRIISTADE, MASINATE J IX September — Mihklikuu Uus kalendei 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 Tähtpäevad Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. 3 k. 4,26 e. 1. Ussi-Maarja p. G k. 10,18 e.l. • c k. 4,23 p. I. Madisepäev Sügise algab k. 1,38 e. 1. Op. Johannese p. G k. 7,29 e. i. Mihklipäev Jsj Märkused > 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 30 p. Päike tõuseb: 1. sept. kel! 5.10 11- . . 5,32 21. . . 5,54 Läheb looja: 1. sept. kell 7,17 11. 21. „ . Raekoja tänav nr. 7, AINUES1NDUS „ . Kõik tarvisminevad paberikaubad kooli­ tarbed, tapeedid leiate A. VIND’I paberi-ja tapeediärist „ RÄPINA" Uueturu tän. 9. Telefon 5-64. Müük suurel ja väiksel arvul. telefon 13-03. ÖÖRIISTADE \MPIDE min. Iga eestlane ostab Eesti ärist! UXINNAS: Veneturg, Kalevi maja 6, telel. 310-66. ÄRTUS: . 6,49 , 6,20 min. . . EESTIS. X Oktoober — Viinakuu Uus kalendei ) 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 **31 Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap, Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip Kolmap. Neljap Tähtpäevad Maarja kaitsm. p. 3 k. 3,40 e. I. Lõikusepüha > 18 19 20 21 22 23 24 (§) k. 6,39 e. 1. Kolletamisep. 25 26 27 28 29 30 1 2 3 4 C k. 7.36 e. 1. Kaasan i -Maarja p. G k. 12,15 e. 1Simunapäev Usupuhastuse püha A. TRUMM 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 & 31 p. Märkused Päike tõuseb.1. oktoobril kell 6,16m. 11. „ . 6,38 .. 21. „ . 7,01 , Läheb looja: 1. oktoobril kell 5,51 m. 11. . . 5,23 „ 21. . . 4.56 . lilli IMfii1 Im Ih 11 JU L lill Ula 1MULA w 11 1 ■ VII* nahatööstus Kvistenthalis, Telefon 110. Soovitan võistlemata hääduses ja hindadega oma tööstuse saadusi. mis ostjaskonnas laial­ dase poolehoiu on võitnud. Vabriku ladu Kaubahoovis nr. 14, telefon 15. Ko. TALLINNAS: Veneturg, Kalevi maja 6, tel. 310-1 TARTUS: Raekoja tänav nr. 7, telef. 13-< November — Talvekuu Xl Uus kalender 1 | Reede 2 j Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. 17 Pühap. 18 Esmasp. 19 Teisip. 20 Kolmap. 21 Neljap. 22 Reede 23 Lauo. 24 Pühap. 25 Esmasp. 26 Teisip. 27 Kolmap. 28 Neljap. 29 Reede 30 Laup. Märkused Tähtpäevad Pühade päev Hingede päev 3 k. 1,12 e. 1. Karl Abeli riidekaupl. [asut. 1920 30 p. 21 22 23 24 25 26 27 Päike tõuseb: 1. nov. kell 7,27 7.50 11. 21. , „ 8,14 Läheb looja: nov. kell 4,28 1. 4,04 11. 21. , - 3,45 m. „ „ m . „ Mardipäev @ ]k. 4,42 p. 1. C k. 12.36 e. 1. Leemel i-Maarja p. Surnute püha Kadripäev G k. 4,36 e. 1. Andresepäev 'ENE ‘ÕLLU TÖÖRIISTADE TÖÖRIISTADE, MASINATE JA LAMPIDE AINUESINDITJS EESTIS. 22 XII Detsember — Jõulukuu Uus kalender 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 **25 **26 **27 28 29 30 31 Pühap. Esmasp. Teisi p. Kolmap. Neljap. Reede. Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Kolmap. Neljap. Reede Laup. Pühap. Esmasp. Teisip. Tähtpäevad 3 k. 9,28 e. 1. Nigula-Maarjapäev ® k. 5,10 e. 1. Luutsinapäev C k. 11,57 p. 1. Toomapäev Talve algus k. 8,38 p. 1. 1. Jõuln p. G k. 7,49 2. Jõuln p. [p. 1. 3 Jõuln p. Süüta laste p. >' 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 31 p. Märkused Päike tõuseb: 1. dets. kell 8.34 min. 11. , , 8,50 . 21. » * 9,01 * Läheb looja: 1. dets. kell 3,30 min. 11. . , 3,23 . 21. . . 3,22 „ A. TRUMM & Ko. TALLINNAS: Veneturg, Kalevi maja 6, tel.310-66. il jj TARTUS: Raekoja tänav nr. 7, telef. 13-03. VENE PÕLLUTÖÖRIISTADE TÖÖRIISTADE, MASINATE JA LAMPIDE AINUESINDUS EESTIS. 946 -HELISTAGE JA TEIE SOOVID TÄIDETAKSE l 10 MIN. JOOKSUL 24 M. AUN’1 rätsepatööstus TARTUS, RIIA TÄN. 23 Valmistab tellimiste peale kõiksuguseid moodsaid meesterahva rõivastus» tõid. —... Töö tuntud headuses, hinnad mõõdukad. ■ Mööbülööslus Hans Illisson TARTUS, TÄHE TÄN. 22 VALMIS TAB : modern- ja stiilmööblit, kabinettgarnituure, moodsaid kušette, toole, jõhv-, mereheina ja vedrumadratseid TÖÖ EEST TÄIELIK VASTUTUS 25 Soovitame suures valikus, parimas headuses torte, kooke ja kõiki teisi pagari- ning kondiitrisaadusi. Tellimised täidetakse kiiresti. PAGARI- JA KONDIITRIÄRI P. Potsep Tartus, Ülikooli tän. 34 Telef. 12-79 OSK AR HEINE klaverivabrik iartus, Karlova tän. 69, tel. 12-98. Oma majas. Soovitab kõrgeväärtuslisi tiibklavereid ja pianiinosid. SOOVIKORRAL SOODSAD MAKSUTINGIMUSED. 26 Kõige värskemaid kalakaupe: silke, heeringaid, kilusid, sporte jne. leiate alati soodsate hindadega Jakob Kippasto ärist Kaubahoovis 22 a vastu Emajõge. Alati saadaval kuulsad A. M. Andersoni kilud, sprotid, skumbriad, silmud jne. Kõik kaubad, parematest firmadest. Kiire läbimüük võimaldab kõrgeväärtuslik kaupa anda. Kiilaulage ja teie veendutel Valmiskleite, pesu, moe ja pudukaupa soovitab võistlemata odavate hindadega puduäri J. MALIN TARTUS, KIVISILLA JUURES. VEOAUTO B-104 Võtab igasugust kaubavedu vastu. Elukoht: Ülikooli 21/23 (vastu ülikooli), telefon 13-34. A. PEDAJA. Laadad. Langeb laat laupäewa wõi pühapäewä Peale, siis Peetakse laata järgmisel töö- wõi esmaspäewal. Kuulaatu peetakse: Laura alewis iga kuu 10. ja 25. Päewal; Ir­ boska jaama j., iga kuu 20. päewal; Rootowo wallamaja j. iga kuu 5. päewal; Wana-Jrboska alewis tga kuu 4. ja 21. päewal; Obinitsas iga kuu 8. päewal; Petseris iga kuu 1. ja 15. päewal; iga kuu esimesel kesknädalal loomade laat Orisaare alewikus. Jaanuar. 7. Mõrus; Digital, Haimre w. — 8. £aitu§. 10. Suure-Jaanis; Laatre w. Tsirgulinuas; Tamsalu saama j;.; Elwas. — 12. Antslas; Koerus. — 13. Jõgewal. — 14. Põltsamaal. 15. Soosaare w.; Pärsama w., Wõlupel; Otepää alewis. — 17. Mehtkoormas; Mustla alewis; Mustwees; Koloweres; Paaswere w.; Laekweres. — 19. Märska alewis. — 20. Kuresaares; Misso wallam. v; Järwa-Jaanis. — 22. Türil; Jmawere w., Päia kõrtsi j. — 23. Mal­ gas; Haapsalus; Nasina w., kõrtsi j. — 24. Paides; Jõelehtme hitilt ? _ 25. Wõõpsus. — 27. Esnas. — 28. Torma w., Lullikatku külas; Keilas: Meltsa w. Keblastes. — 30. Nissis. Veebruar. 1. Mässu w., Kõmsil; Nõela w., endise kõrtsi j. 2 P.; Kallastel 2 P. — 2. Raplas; Kilingi-Nõmmel. — 3. Jõgewal; Maasi w., Liigalasmas. — 4. Mõrus. — 5. Tõrwas. — 6. Narwas 2 P., Pärnus; Oru w., Linnamäel. — 8. Elwas; Raasiku wallam. j. 9. Tapal; Saare postij. j. — 10. Rakweres 2 P.; Räpinas; Antslas; Keinas; Ellamaal. — 11. Põltsamaal. — 14. Nõmküla w., ^amsalus; Otepää alewis. — 15. Paldiskis; Pukas; Lähtrus; Leisil. — 16. Wiljandis 8 p. — 17. Tartus; Kernu w., Haiba Poe j.; Albu w., Arawete k. — 18. Rakkes.— 19. Paides. — 20. Kuresaares; Misso wallam. Rawila ix»., Kose külas; Marbola w., Kurawa poe j. — 21. Malgas; Muhu-Suure Wallam. j. — 22. Mustwees. — 25. Mõrus 8 p.; Lihu­ las. — 26. Wõõpsus; Illuka w., Kuremäel. — 28. Miljandis 2 p.; Maasi w., Tagawerel; Peipsiäärses wallas Nina külas. VALMISRIIETE TELLIMiSÄR G. HARK TARTUS, ALEKSANDRI TN. 9 Soovitab igasuguseid valmisriideid ja võetakse tellimisi vastu. 28 Märts. 1. Jõgewal; Kehtna w., Keatoal; Ristil; Kärdlas. — 2. Rutikwere asund.; Nabala asund. — 3. Jõhwis 2 p.; Lehtses; Em­ maste to., Koderna külas. — 4. Wõhmas; Peningi w., Kiwiloo kõrtsis. — 5. Kirolas; Kõrgesaare Lnidjal; Salla w.; Leisi to., Metsakülas; Alliku to., Oisu-Wäljaotsal; Elwas. — 8. Põltsamaal; Laewa w. end. kõrtsi j.; Antslas; Iisakul 2 p.; Uuemõisa to., Tumalas 2 p. — 9. Ha­ geri kiriku j.; Emmaste to., Wiru-Jaagupis 2 p. — 10. Haapsalus: Pilisttoeres; Puhjas; Mehikoormas: Paatsalu to., Watlal; Tõrtoas. — 11. Tapal; Petseris. — 12. Wõrus; Wenetoere Kaubatartoitajate Ühi­ suse poe j.; Hellamaa to. end. teemasa j.; Amblas. — 13. Puurmanni asund.; Triigi to., Aksi külas. — 14. Waimasttoeres; Kodijärtoes; Jmatoere to., Käsukonnas; Mõisakülas; Mustjala toallam. j. 15. Raplas: Suuremõisa to. — 16. Rannu toallam. j.; Maasi to., Ranna kulas. — 18 Sadalas, Laius-Tähktoere to.; Kellastes 2 p.; Sangaste kiriku j.; Keilas; Wiru-Nigula kiriku j.; Järtoa-Jaanis. — 20. Türil; Kuresaares; Atoinurme toallam. j.; Pindi to., Leetoil; Misso toallam. j.; -jun kiriku j.; Märjamaal; Atoanduse to., Simunas. — 21. W.-Ulilas; Skarjatina toallas. — 22. Albu toallamaja j. — 23. Walgas; Katoastu to., Warnja k.; Walgjärtoe to., põllum. seltsimaja j.; Wasknartoa to., Leisi aletoikus. — 24. Laiuse to., Mõra m.; Paastoere to., Laektoeres 2 p. — 25. Saadjärwe to., Woldi m. — 26. Krüüdneri to., Wana-Pranglis; Kärgula to., Sulbil; Wihterpalu to., Puunal; Wahastus. — 27. Rakweres 2 p.; Musttoees 2 p. — 28. Paides; Walguta m.; Kloostri to.,' Kasepere p. j.; Kaarma-Suure to., Kellamäe kõrtsi j. 2 p. Aprill. 1. Juurus. 2. Antslas; Põlgaste to., Pus karus; Iisaku to., Alajõel; Saue to. Arudetoahel. — 5. Wäike-Kolkjas, Peipsiäärses toallas; Harku to., Mäe öömaja j.; Järtoa-Jaanis. — 6. Taeblas. — 7. Lümada toallas. — 8. Kastre-Wõnnu to., end. Suitsu k. j.; Pärsama to., Roopaku asunduses; Tamsalus. — 9. Eltoas. — 10. Põltsamaal; Ellamaal; Loona toallam. j.; Kasepää toallam. j. — 11. Wesneri toal­ lamaja j. — 12. Wõrus; Kolotoere to., Jõgetoal. — 13. Kärla turu­ platsil; Torgu toallam. j. — 14. Wastse-Kuuste to., Kooratoere kõrtsi j.; Hummuli Soel; Peipsiääres, Nina külas. — 15. Säru toallam. j.; Kiiv to. Kuusalus; Kihelkonnas; Rakkes; Otepää aleto.; Petseris; Tõsta­ maal. — 16. Palitoeres. — 17. Paides; Tapal; Karula kiriku j. — 1 i 1 Kõige parimaid ja odavamaid jalanõusid E 1 OSTATE | Tartus, Riia tän. 25. • saapakauplusest J .VÕISTLUS", | 29 18 Mustla alewis; Kiwi-Wigalas; Kogula to., Ltttoa Poe *.; Koerus; Nehatu to., Liiwakandil. — 19. Rogosi to., Luutsniku asund.; KllmgtNõmmes; Palmse to., Wiitna kõrtsi y Lüganuse krrrku j. — 20. Wmwaras; Kuresaares; Misso wallam. y Alawere wallam. j3 Lihulas; Pritsu alewikus. — 21. Laanemetsa w., Koiküla as.; Mõru E. Pollum. Seltsi platsil. — 23. Raadi w. end. Rojasilla kõrtsi j.; Keilas: Kurmetsa wallamasa i; Leisil; Wäike-Maarjas; Mõrus. — 24. Wastselima toaltom U tilas; BSnaS; Soela alunb. - 25. Tartus; Wiljandis 2 )>.; Kabala wallam. j.; Erastwere m., Kanep: aletorkus; Perl w.; Marja­ maal; Marblas: Laimjala to., Kõiguste kortst j. 2 p.; Narwas; Aule­ pas — 26. Suure-Jaanis; Päidla to., Lutikul; Jogetoal; Laatre Tstraulinnas; Kohila wallam. j.; Alatskiwil; Mootse wallam. j.; Kunda alewis 2 p.; Hallingu to., Jakobi alewik. - 27. Saare to. kortst y M -Suislepa wallam. j. — 28. Rakweres 2 p.; Kruudnerr to., Sula­ ojal; Abja-Paluojas; Pihtla to., hobusepostijaama j; Kärus; Srpa w; Kablis, Orajõe to.; Kõmsil, Mässu to. - 29. Malgas; Torma to., Lullikatku ?.; Ahja to., Kärsa k.; .toiga to., Liitval: Petseris; Katoastu asund — 30 Meeri to., Mastse-Nõos; Kuremaa to., Palamusel: Haanja to., asund.; Kergu aletoik.; Nissi alewikus; Tsooru to., alunb.: Triigi to., Ardu külas; Masalemmas. Mai. 2. Tõrtoas; Mõniste wallam. j.; Kõlleste to., Alamustel; Räpinas: Mändras; Maikna to., Päri nt. y Järtoa-Jaants; Saue wallam? j. - 3. Kawastu-Koosal; Kaarepere to., Pthartoe kortst y Otepää alewis 2 p.; Krabi wallam. y Lelle-Hiiekõnnus; Am;a wallam. j; Oru to., Linnamäel; Uuemõisa to., Tumala u^und.; Wotstku to., Rõikal; Mustwees; Mõru to., Potikoha krundil; Kastre-Monnu Peratvallas. — 4. Tahetoa wallam. j.; Mõhma kula Mustjala to ; MaRõuges, Rõuge toallas. - 5. Haapsalus; Pala w Pollum. Seltsi plat­ sil; Saaluse wallam. j.; Melise to.; Salla to.; Eltsttoere to., ^gatoe^e^., Haaslawa to., Tuigo as.; Kuigatsi piimaühis. j.; Eltoas. — 6 Tapal; Järtoakandi wallam. j.; Risti aletoik.; Wai^ka aleto. —■ 78oI)Uluito 2 p.; Põlwa kiriku j.; Kogula to., Kaubil; Jogetoal. — 8. Kõnnu to., Walaejõel; Pärnus. — 9. Uue-Antsla wallam. j.; Häädemeeste!; Kernu to., IdiHa p y Koigi to. — 10. Põtsamaal; Rõngus; Wcma-Roosna wallam. y Kuitoajõe wallam. j.; Weriora to., Wrluste kulas. — 11. Valmisriideid ja kiiret tellimiste täitmist leiate alati ajakohases headuses ja hinnas M. F. Furmansky valmisriiete ärist Tärtus, Aleksandri t. ~7 30 Petseris; Wana-Kuuste Reola nt.; Misso wallam. j. — 12. Oisu jaa­ ma j., Kaarli w.; Kudina to., Maarja-Magdaleena alewikus; Antslas. — 13. Mõrus. — 14. Holstre wallam. j.; Karilatsi to., Ala-Jaani t.; Puka alewikus; Kallastel. — 15. Kuresaares; Soosaare wallas; Ahja Läänistel. — 16. Paides. — 18. Samaste kirikukõrtsi j. — 20. Misso wallam. j.; Kaarma Suure wallam. j. 10 p. — 22. Mõõpsus. — 23. Malgas; Pärsamaa to., Mätjal. — 25. Koerus; Ahja to., Läänistel. — 29. Suure-Kambja asunduses. — 31. Petseris. Juuni. 1. Rasina to.; Kärgula to., Sulbil. — 2. Türil. — 5. Wiljandis 2 p.; Paatsalu to. Watlal. — 8. Raplas; Koiola to., Himmaste külas. — 9. Antslas. — 10. Hageri kiriku j.; Tamsalus; Nõmküla ro.; Kärdla alewikus; Kasepää wallam. j. — 11. Kose aleto. 12. Eltoas; Paides. — 14. Wastse-Kuuste to., Lootwina m. — 15. Mustla aletois; Märjamaa to.; Laius-Tähktoere wallam. j.; Otepää aletois; Kallaste aletois. — 16. Tapal; Mana-Roosa to., Marstul. — 18. Kei­ las; Jõgetoal; Räpinas. — 19. Kilingi-Nõmmel; Wärska aletois; Järtoa-Jaanis. — 20. Põltsamaal; Musttoees 2 p.; Patküla to., Pika­ sillal; Misso wallamaja j.; Nissi alewikus; Wihula wallam. j.; Puh­ jas. — 21. Mõrus; Simunas. — 25. Petseris. — 26. Wiljandis 2 p.; Piirsalu-Ristil; Laiksaare to., Urissaares; Keinas. — 27. Raktoeres 2 p. — 28. Kõrgesaares. — 29. Lihulas. Juuli. 1. Malgas; Haapsalus. — 3. Paides; Pärnus; Pala­ muse to., Wiitna kõrtsi j. 2 p. — 4. Tartus; Antslas. — 8. Taagepera wallam. j. — 10. Tartoastus; Eltoas. — 12. Wärska aleto. — 15. Karksi-Nuias. — 18. Tõrtoas; Põltoas. — 20. Misso wallam j. — 23. Kuresaares 2 näd. — 24. Mõrus. — 27. Raktoeres 2 p. August. 1. Kilingi-Nõmmes. — 3. Eltoas. — 6. Türil; Pärnus 3 näd. — 7. Holstre wallam. j. — 9. Kaarli wallam. j. — 10. Kure­ saares; Esnas; Laatre to., Tsirgulinnas; Musttoees. — 12. Tõrtoas; Wana-Wõidu wallam. j.; Tamsalus. — 15. Petseris; Tuhalaane toal* lamaja j.; Koerus; Otepää aleto. — 16. Martna to. — 17. Põltsamaal; Pukas. — 19. Wärskas. — 20. Walguta asund.; Misso wallam. j.; Keilas. — 21. Kallastel 2 p. — 23. Malgas; Tõstamaal. --- 24. Tapal; Puiatu asund. — 25. Nartoa-Jõesuus 2 p.; Mustla aletois; Uue* Korralik riietus on igale inimesele väga tähtis, sellepärast laske oma ülikond, kleidid jne. puhastada ja värvida auruvärvim se, keemilise ja kiirpressimise töökojas Hof MarVs Method Rüütli tän. 11. mille järele iga kantud riie omab uue ia viisaka ilme. Kohapeal pressimiseks, mis toimub 15 minuti jooksul, eri ooteruum. Töö kiire ja korralik. Hinnad mõõdukad 31 Wändras, Suurejöe aleto.; Lohusuus. — 26. Mõrus; Paides; MõisaMas — 28. Taewere Kaansoos; Orajõe Kablis. — 29. Rakweres 2 p. _ 30. Antslas. — 31. Helme asunduses; Häädemeestel. September. 1. Suure-Köpu w.; Kaarma-Suuremõisa j.: NW alewikus; Kuigatsi piimaühis. j. — 2. Suure-Jaams. -- 3. Maheru alew., Karula w.; Eelistes. - 4. Laanemetsa to, Kõrkkülas. — 5 9B Ir jandis 2 p.; Wana-Roosa to., Warstul; Otepää alewrs. — 6. Wastsemõiia tvallamaja i; Meeri tv, Mastse-Nõos. — 7. Hummulr tooel* Nõmmküla tv., Tamsalus; Leisil. — 8. Kihelkonnas; Illuka to, Kure­ mäel' Elwas — 9. Mõru E. Pöllum. Seltsi krundil. — 10. Olustwerc jaama j; Kärstna asund.; Puhjas; Krabi wallam. j.; Kilingi-Nõmmes: Lama- mb. icenJja j. SeSora to., miuZtt fiitaf; Mutittocte ata. dus.; Kastre-Wõnnu Periwallas. - 11. Lelle-Hnukonnus. - 12. Tü­ ril; Laewa end. kõrtsi j.; Maasi to., Tagawerel; Loodi kõrtsi j. 13 Malgas; Soosaare to., Kolga-Jaanrs; Jstakul 2 p. " ^^Zalllistel. 15 Jõgetoal; Tammistes, Taalr to.; Abja-Paluojal, Kohila toall^maja j; Saulepi to., Warblas; Sipa toallas; Ahza toallas; Laanrstel: Jõgetveste asund, Orajõe Iklas. - 16. Tapal; Rõngus. - 17-Uusna mõrsas; Räpina wallam. j. 2 P - 18. Kaarepere to. end. Pcharwe kõrtsi j.; Sangaste kirikuk. y, Alatoere tvallarm j, — /O. Musttoees, Kergu aletois; Koguka to., Kallikülas. - 20 Paistu alewrs; Morsiku to., Rõikal; Kärgula to., Sulbil; Misso wallam. y Kitor-Migalas; Emmastes; Alliku to., Oisu-Mäljaotsal. 21. Rõuge to., Ala-Rõuges, Pärsama to., Wõlupe kõrtsi j.; Wahastus; Tahetoa wallam. I-; Laik­ saare to., Urissaares; Järtoa-Jaanis. — 23. Tartus; Pardes; Surgatoere asund.; Järtoakandi wallam. j.; Keinas; Holdre asund, Helme kihelk.; Audru wallam. j. — 24. Mõrus; Kirblas. — 25. Mana-Surslepa wallam. j.; Antslas; Kose alewikus; Paatsalu to.,,Matkas; Maasi to , Liiqalasmal; Wana-Wõidu Oiul; Loona wallam. ^.; Hallrngu to, Jakobi aletoik. — 26. Tallinnas 3 p.; Taeblas; Alatskitorl; Puurmani asund.; Pööratveres; Kunda aletois 2 p. — 27. koormas; Poltva kiriku j.; Koigi toallas. — 28. Kuresaares; Toris; Põltsamaal — 29. Haapsalus; KirepiZ; Wara to. end. Matjamaa kõrtsi j.; Warbola to., Kuratoa poe j.; Karksi-Nuias; Kuimetsa wallam. lähedal; Roela to. kõrtsi j. 2 p.; Amblas; Kõrgesaare to,, Luidjal; Palmse to. Wirtna kõrtsi juures 2 p.; Wasalemmas. — 30. Haanja to. asund.; Lesti to., Metskülas. Oktoober. 1. Petseris; Nasinal; Kolga to., Liitval; Kehtna tv., Keatval; Waikna tv., Päril; Oru tv., Linnamäel; Tudolinnas 2 p.; Uuemõisa tv., Letvalas 2 p.; Kärdla aletois; Krüüdnerr tv. Maarrsiel; Tsooru as.; Elisttvere tv., Jgatveres; Wana-Kuuste as. — 2. Nartoas 2 p; Pärnus; Nabala asund.; Märjamaal. — 3. Katvastu-Koosal; Wändras; Pihtla tv., hobupostijaama j.; Tõrtvas; ,, Kambja w. end. Liitva kõrtsi j. — 4. Rakweres 2 p.; Paldiskis; Pardla to., Lutrkul, Rõuge to., end. Sänna kõrtsi j.; Kuitoajõe wallam. j.; Kallastel. — 5. Lihulas; Eltvas; Ollepa jaama j.; Kasepää wallam. j.; Mõru to. Poti koha krundil. — 6. Kudina Maarja-Magdaleena alewikus; Mana- 32 Laitsna wallam. j.; Jõhwis 2 p.; Kaarma-Suuremõisa j. — 7. Wiljandis 2 p.; Hageri kiriku j.; Wõhma külas Mustjala wallas; Lum­ mava wallas; Taeblas. — 8. Tapal; Waimastwere wallam. j.; Pukas; Welise w.; Mustjala m. j. 2 p.; Koiola to., Himmaste !.; Walgjärwe w., Saberna as. — 9. Albu w. j.; Jõgewal. — 10. Malgas; Jmawere to., Paial; Lohusuus 2 p.; Kõnnu w., Walgejõel; Lüganuse kiriku j.; Sutlepa w. Aulepas; Suuremõisa w. — 11. Riidaja asund. j.; Torgu wallam. j. — 12. Tartus; Keilas; Wastseliina wallam. j.; Meltsa to., Keblastes; Leisil 3 P.; Roela to., kõrtsi j. — 13. Salla w.; Kärla turuplatsil. — 14. Mõrus; M.-Tännassilma wallam. j.; Erastwere w., Kanep: alewikus; Kilingi-Nõmmel; Rannus; Awinurmes; Säru wallam. j.; Raplas. — 16. Wastse-Kuuste as.; Karula kiriku j.; Muhu Suure w. magasiaida j.; L.-Täykwere wallamaja j. — 17. Ote­ pääl 2 p.; Anija wallam. lähedal; Koloweres 2 p.; Rakkes. — 18. Kuresaares; Suure-Jaanis; Roela asunduses; Wõõpsus; Antslas; Em­ mastes; Wäike-Maarjas. — 19. Tarwastu asund.; Rogosi wallam. j.; Põlgaste to., Puskarus; Jõelehtme kiriku j.; Wäike-Kolkja külas, Perpsiäärses wallas. — 20. Põltsamaal; Misso wallam. j.; Wana-Roosa wallam. j.; Uue-Antsla wallam. j.; Kölleste to., end. Tille kõrtsi j.; Nulus; Koerus; Laimjala wallam. j.; Tabiweres (Moldis); Koogna wallam. j. — 21. Haapsalus; Kastre-Mõnnus; Saaluse wallam. j.; Mihterpalu to., Puunal; Taewere to., Kaansoos. — 22. Kärgula to., Sulbil; Kodijärwe wallam. j. — 23. Kõo asund.; Raadi to., Masulas; Mooste to.; Kloostri to., Kasepere p. j.; Mustwees. — 24. Tsirgulinna alew., Laatre to.; Haaslawa to., Tuigo asund. — 25. Leebiku to., Pika­ silla Mangu talus; Ellamaal; Maasi to., Rannakülas; Esnas; Menetocre kaubatarw. ühingu poe j.; Katoastu asund. — 27. Saare to. kõrtsi j.; Paastoere to., Laektoeres 2 p. — 28. Mõrus; Puurmani to., Pikanurmel; Krüüdneri to., Pusu kõrtsi j.; Misso wallam. j.; Loosi to., Lindoras; Järtoa-Jaanis; Taagepera „Ala" aletoik.. Taali to., SindiLodjas. — 29. Torma to., Lullikatku 1; Abja to., Kärsal. — 30. Nehatu to. Liitoakandil. — 31. Mõniste wallam. j. Nowember. 1. Harku to., Mäe öömaja j.; Miru-Jakobis 2 p.; Pärsama to., Mätjakülas; Maitoaras; Mesneri wallam. j. — 2. Pai­ des; Kodatoeres; Laiuse to., Mõra m.; Uue-Wändra Suurejõel. — 3. Tapal. — 4. Tõrtoas: Nissi alewikus; Tamsalus Einmanni to. — 5. Kambja to., Suure-Kambja asund.; Antslas. — 6. Kaarepere to., Aruküla kiriku j.; Rõuge to. end. Ala kõrtsi j. — 7. Malgas; Eltoas; Kölleste to., Krootuse asund.; Kogula to., Kaubis. — 8. Palitoeres; Mõru E. Põllum. Seltsi krundil. — 10. Jõgewal; Saue to., Arudewahel; Leisil; Tõstamaal. — 11. Wiljandis 2 p.; Mõrus. — 12. Kuresaares; Karlatsi to., Ala-Jaani 1; Triigi to., Ardu külas; SuureLähtrus; Kallaste alewis. — 14. Tartus; Kärus. — 15. Põltsamaal; Uuemõisa to., Tumala asund. — 17. Kernu to., Haiba poe j. — 19. Pärnus 2 p. — 20. Pindi to., Leetoil; Misso wallam. j.; Kuusalu ale­ wikus; Ristil; Atoanduse to. Simunas. — 21. Tamsalus, Nõmmküla w. 2 p.; Otepää alewis. — 23. Paides; Mustwees. — 25. Türil; Raa- 33 siku wallam. i.; Mäetaguse w. Atsalama k. — 26. Walgjärwe to., Pollum. Seltsi platsil: Wõõpsus. — 27. Wiru-Nigulas 2 p.; Amblas. 28. Keilas. — 29. Wõrus. — 30. Wigalas. Detsember.' 1. Abja-Paluosal. — 2. Saare postijaama j.; Juuru alewikus. — 3. Malgas; Tapal; Iisaku to., Alajõel; Räpinas. — 5 Rakweres 2 p.; Haapsalus. — 6. Mihula wallam. }. — 7. Kallastel 2 P; Jõhwis 2 P. — 8. Miljandis 2 p.; Lelle to., Hnekonnus. — 9. Albu to, Arawete k.; Märska alewis. — 10. Sadalas, L.-Tähkwere w.; Kilingi-Nõmmes; Jüri kiriku j.; Lääniste külas; Ahja w; Kemas; Kasepää wallam. j. — 11. Narwas 2 p. — 12. Tõrwas; Wandra alewrs; Paluperas; Järwa-Jaams; Kloostri w., Kasepere poe j. 13^ Tartus; Põltsamaal; Kõrgesaare wallas. — 14. Antslas, Wasknarwas; Nma kulas, Peipsiäärses w.; Koerus. — 15. Jõgewal; Kohila wallam. j.; Kardlas. — 16 Mõrus; Nissil; Otepääl; Türil. — 17. Mooste w., end. Kaukst kõrtsi j.; Raplas. — 18. Pärnus; Paides; Ellamaal; Krüüdnerr w., Sulaoja kõrtsi j.; Põlwas. — 19. Lehtses; Elwas; Mõisakülas. — 20. Wõõpsus; Misso wallam. j.; Märjamaal. — 21. Kuresaares. — 22. Mustwees 2 p. — 28. Malgas; Kawastu w., Marujas. Kodumaa värvitaimede korjamisest. Taime värvidega lõnga ja villu värvides saame ilusaia, püsivaid, sulavaid ja vähe ning ühtlaselt pleekuvaid värvi­ toone. Õige värvitooni saamisel on väga tähtis värviitaimede korjamise aeg ja nendega ümberkäimine. TAIMED tuleb korjata täiesti väljaarenenutena, kuid siiski peavad nad olema küllalt mahlased. Kui tahetakse värvida tooreste taimedega, võib hoida neid mõni päev lah­ tiselt varjulises kohas või keldris, aga mitte hunnikus, kus taimed muutuvad mustaks ja kaotavad palju värviaiinet. Värvitaimed, mis kogutakse talveks, tuleb kuivatada kii­ resti varjulises., tuulises kohas, näiteks lakas, pööningul või kuskil esikus, aga mitte kunagi päikese käes. Samuti ei või taimi liig suure hulgana kuhjata üksteise pääle ega panna hoiukohta enne kui nad on täiesti kuivad. Alal hoida kuivatatud taimi võib õhukesest marlist või riidest kotis Õhulises, kuivas kohas. Värvitaimedest korjatakse juunis; nõgesed, paiselehed, sookaelad, kollase madara juured, oblikad, mustasõstra 3 34 ja roosi lehed, koeraputked, berberitsi (paburitsa) ladvad ja Õied. Hiljem korjatakse kanarbik ja samblad. Sügisel korjatakse kartuli värsi, tammetõrusid. PUUKOORED korjatakse siis, kui puu koor on lahti. Koort ei sünni võtta alla 2—3 aasta vanuselt sammeldamata okstelt. Puukoort tarvitatakse värvimisel toorelt ja kuivata­ tult. Kuivatatult annab koor tugevama ja punakama tooni­ lise värvi. Toominga ja paakspuu koori on kõige parem võtta aastastelt okstelt. Neid võib alal hoida kas kui­ vatatult või lasta keldris hunnikus seista. Viimasel juhul saadakse värvimisel tume pruuniikas-punane toon. Rauavitrioli juure lisamisel annavad puukoored hästi tumedaid, pruunikaid, hallikaid ja musti toone. Lepakoor annab kollakashallikadd toone. Paakspuu koorest saab pronkskollast, kui aga lõngad panna peale värvimist kliima lehelisse, saab telliskivi-punast. Pihlaka-koor annab kollakaspunakad toone. Õunapuukoor — tugevat punakaskollast. T oomingakoorest saab punakasko 1 Kaseid toone, kui aga tarvitada ühes lehtede ja marjadega, annab ta kollakast ohe Kaid toone. Kla s e k o o r (toht enne kõrvaldada) annab hallikaskollast värvi. Tammekoor aga enamasti halli ja musta. Saar jälle oliivrobekaid ja kollakaid toone. Haab — kollakaid ja punakaid . LEHED korjatakse umbes jaanipäeva ajal. Lepaj a kaselehed annavad mitmesuguseid kollakaid toone. Lehti tarvitatakse tooreist ja kuivatatult. ÕIED korjatakse enne puhkemist, PUUKASVUD ja KADAKAMARJAD umbes juuli alul, täiesti arenenult. TAIMEDE JUURED kogutakse enne taimede õitse­ mist, nagu taimed isegi. SAMBLAD kogutakse peale vihma, mil nad kerge­ mini eralduvad puude ja kivide küljest. KUUSEKÄBID korjatakse kevadel, kui nad lume alt välja tulevad. Korjatakse neid, mis katkimurdes osutu­ vad seest punasteks. 35 VALMISRIIETE ÄRI M. E. KATZ TARTUS, ALEKSANDRI TÄNAV 5. SOOVITAB ajakohaseid ja odavahinnalisi meeste- ja naiste-valmisriideid, Materjal ja töö eeskujulik. Telli­ mist täidetakse kiirelt ja korralikult. :: :: :: :: Kas Teie ajakirja tunnete juba kodumajanduse ja kodukultuuri ..TALUPERENAINE", mida loevad kümned tuhanded eesti naised kogu maailmas. Toimetus ja talitus : Tartus, Peeter Põllu 5. Telefon 9-37. Saares vali huis Tartus, Aleksandri tän. 10 Põllutööriistade tööstus ALBERT LOOKE Tartus. Filosoofi tän. nr. 25 soovitab põllumeestele oma tööstuses valmistatud künniatru, adraosi, tsik-tsak ja seemendamise äkkeid. Tööstuses parandatakse kõiksugu põllutööriistu. 36 Moodsaim, täielikum ja odavam I järgu juuksetööstuseäri härradele, daamidele ja teatritele Tartus, üllflmS tän. Z, telefon 6~S0. Lp. härradele ja daamidele üliõpilastele on minu äris matrikli esitamisel 10—15 nrets. hinnaalandus Ainukesed originaal Grieser kestvad aurulokid Tartus, täiesti ilma elektrita, eht Grieser kemi­ kaalid ja kauaaegne praktika kindlustavad töö võistlemata häädust. Loomutruude lokkide, suurte rullide, kestvus garanteeritakse 8—10 kuuks. E. LÜÜ&EP, dipl. juuksetööstuse meister. SADULSEPA JA POLSTERMÖÖBLI TÖÖSTUS JOH. BUSCH TARTUS , ELISABETI TÄN. 17 KAUPLUS ALEKSANDRI TÄN. 12 — ASUTATUD 1894. AASTAL LAOS SAADAVAL: kõiksugu reisitarbeasjad, rahataskud, aktimapid, moodsad naisterahva käekotid, koolilaste raamatu hoidjad, traksid, vööd jne. — Tellim istel valmistatakse korralikult kõik' sugu naha-, polster- ja dekoratsioonitöid LAOS SAADAVAL MODERN DIIVANEID, TOOLE, JÕHV-, KARVA- JA MEREHEINA MADRATSEID JNE. ===== 37 EESTI VALMISRIIETE & TELLIM1SÄRI A.VALDSON TARTUS, ALEKSANDRI TÄN. 1, TELEFON 12-66. Osakond Petseris, Turuplats 12, tel. 1-13. Sügise ja talvehooajaks suures valikus moodsaid naiste ja meeste üliriideid, ülikondi jne. HINNAD ÕIGLASED. l.iJiniIiii»hnilMiiTiniiii!iliiiiIi:wlnii!iiiiliniliiiJiiiiliniluiilmi!uiiliHilmižniilunliniliniliiiilnitliinluii»HtH»mHiimmnHlmunwltmiHHBBtumimntig- Pagari- & kondiitri äri ♦ V Äntsov Rüütli iän. 12, Tartus 1IIIIIIIIIIHNIII1IIIBIIII1IIIIII1I1IIIIIIIIIIIUIIIIUIIII kõneir. 10-48. 38 meevurre, suitsulõõtse, näokaitsevõrke, vahasulatamisvanne, aiapritse jne. Soovitab odavate hindadega JAAN OTSA TÖÖSTUS Tartus, Giidi t. 11, tel. 6-74. lCiüCüluuÖjlöXiulö355liXXX)luudB 39 Alati y saadaval PAGAR!* & maitserikkad KON DIITR1ÄRI Aug. Univer TARTUS. Rüütli tän. 16. Telel. 10-69 >1 tordid, koosid, küpsised, kohvlsalad. pirukad jne. Tellimised täidetakse kiirelt ja korralikult. Rüütli tän. 16. Telefon 10-69. Augult Univer. J. REBANE TARTU, LAO T. 2-a valmistab: auto- ja vankrivedrusi, vedruäkke ja kultivaatori piisid, kõik­ sugu spiraal- ja muid vedrusid. Aiatööriistu : labidaid, mullaharke, reha­ sid, kõplaid, oksa- ja tarakääre, taravõrgu ku­ dumise masinaid, käsikul tivaatoreid. Mitut tüüpi pritse: viljapuude, põõsaste ja taimede pritsimiseks. Viljapuupritsid on Tartu Ülikooli Entomoloogia katsejaama poolt kont­ rollitud ja selekohase tunnistusega varustatud. libnlib»fffWn#fhrnih«i#fh«»linnlihwlfhnlfbirtfhn#fhnWbrnfhtnffh»rtfbnlfhwtfhwlthHd I 40 tellides me- J. TUULAS’E ÖÖLOKAAL „SIN!MANDRIÄ“ TARTUS, TELEFON 1-27. Avatud kella 9 hommikul kuni kella 6 hommikul. Jgct pžliapäcv kella 5-tee Meie jalanõud on ele­ JA VASTUPIDA­ VAD, SELLEPÄRAST SOOVI­ TAN IGAL AKADEEMILISEL KODANIKUL NEID KANDA. gantsed K.MWSEH’1 JALANÕUDETÖÖSTUS TARTUS, RIIA 18, TEL. 12-85. 41 Viljapuud ja marjapõõsad. I ÕUNAPUUD. A. Suvesordid : 1. Valge klaarõun. 2. Suislepa3. Krügeri tuiõun. 4. Tallinna pirnõun. B. S ü g i s e s o r d i d : 1. Sügisejoonik. 2. Borowinka. 3. Liivi kuldrenett. 4. Kronseli läbipaistev. 5. Treboux seemik. C. Tali sordid: 1. Antonovka. 2. Tartu roosoun. 3. Tšernogus. 4. Paide talirenett. 5. Liivi Borsdorf (Sibulaõun). 6. Leedu peping. Õun. II PIRNIPUUD. 1. Punane sügisebergamott (külmakindel). 2. Seem­ ne tu (Bessemjänlka), külmakindel. 3. TervishoiunÕuniku võipirn (meie parim pirn). 4. Liivi roheline vÕipirn. III PLOOMIPUUD. 1. Emma Leppermann (varajane ja kaunis külmakin­ del). 2. Wangenheim’s Frühzwetsche (tugevakasvuline ja kaunis külmakindel). 3. Liivi kollane munaploom (kül­ makindel). IV KIRSIPUUD. (Hapukirsid): 1. Ostheimi veiksel. 2. Varjumorell (hiline, hapu, kuid saagirikas). 3. Hindenburg. 42 V KARUSMARJAD. A. Punased: 1. WinhanVs Industry (Rote Triumphbeere). 2. Roaring Lion (Rote Preisbeere). 3. Maihertsog (May Duke). B. Rohelised : 1. Green Willow (Grüne Flaschenbeere). 2. Katiharina Ohlenburg. 3. Lady Delamere. C. Kollased : 1. Fmheste Gelbe (väga varajane, karvane). 2. Triumphant (Gelbe Triumphbeere), sile, viljarikas. 3. Macheraudh,i seemik. D. Valged : 1. Wbitesmith (Weisse Triumph­ beere). 2. Shannon (Weisse Volltiragende). 3. Kolumbus. E. Väikeviljalised jahukast ejk ind.lad: 1. Houghton Seedling. 2. Lepaan valio. 3. Pellervo. VI SÕSTRAD. A. Punased: 1. Hollandi punane. 2. Rheinland. 3. Heros. B. Valged : 1. Jüterbogi valge. 2. Versali valge. 3. Inglise valge. C. Mustad : 1. Boskoopi hiiglane (Rosenthali pikakobaraline). 2. Koljat (Goliath). 3. Bangup. 1. Preussen. VII VABARNAD. 2. Lloyd-George. 3. Marlborough. VIII MAASIKAD. A. Varajased: 1. Deutsch-Evern. B. K e s km ised : 1. Võitja (Sieger). 2. Punane elevant. C. Hilised: 1. Ülem-Sileesia (Oberschlesien). 2. Lepoldshairi hiline. 3. Jucunda. D. Punasel ih alised keed isemar jad : 1. Ernst Preuss. 2. Piinitz. 43 Paremad põllutaimede sordid. Rukis. Sangaste, Jõgeva 1 ja 2 ning Jaanimkis. Talinisu. Sangaste ja Kuusiku 75. Suvinisu. Kitchener, Diamant, Janetzki varane ja Rudin. Oder. a) kabet ah u 1 i n e : Danubia, Jõgeva 453 ja Kuld. b) neljatahuline: Rathlefi, Jõgeva ja Heine. Kaer. Pööriskaer: Dippe Überwinder, Svalöfi kuninga, Kuldviihm.il, Kehra Saagirikas, Kehra Varane ja Kehra Tangukaer. b) Lipu kaer: Ratlhlefi valgeteraline, Jõgeva Roostekindlam, Dr. Eisenschmidti. Kartul, a) Varajased: Varasem kollane, Yorgi hertsog (ainult aias ja heas mullas), Odenwaldi sinine. b) Söögi- ja väljaveo sordid: Majestic ja Kalev. c) Hilisemad söögi-, vabriku­ ni n g väljaveo sordid: Parnassia, Hero (savikad, Topaas) ja Kungla (söögikartul). Peedid. Eckendorfi kollane. Köögiviljataimede kastmisest. Köögiviljaaias on suvel suuremaid muresid taimede kastmine, milleks kulub palju aega ja vett, sest meie kesk­ suvel ei ole küllaldaselt sademeid köögiviljataimede kas­ vuks. Et kastmine annaks paremaid tagajärgi, peab silmas pidama järgmist: 44 1. Kasta tuleb alati Õhusooja veega, mitte kunagi kiülma kaevuveega. 2. Kasta tuleb alati õhtul peale päikese loojaminekut või hommikul vara. Õhtul on soovitavam. Vilu ja pilves ilmaga võib kasta kogu päeva kestel. 3. Kastmisel tuleb anda taimele niipalju vett, et see tungiks 10—15 sm. sügavuseni: vähematele taimedele 1—3 liitrit taime kohta, suurematele, nagu kõrvits, tomat, 10—20 liitrit taime kohta. Peale niisugust tugevat kast­ mist tuleb maapind järgmisel hommikul kohendada. Sar­ nast kastmist pole tarvis korrata sagedamini kui iga 5—9 päeva järele. 4. Sage ja pääliskaudne kastmine toob ainult kahju, sest edendab mulla päälispinna paatumist. Kastmise hõlbustamiseks on soovitav taimi külida või istutada madalasse vakku (nagu kurgid), või siis peale taimede tärkamist mullas kolmnurkse kÕblaga teha ridade vahele vaokesed, kuhu sisse valades vesi laiali ei valgu. Kuidas kasvatada kurke ja kindlustada rohket saaki. Hapukurk salatina lõunalaual on perenaise uhkus, sest kurk oma hapetega ja mahlakusega aitab palju tõsta toidu isuäratavust ja maitset. Neid perenaist, kellel oleks talvel, eriti peale jõulu, veel kurke, on vähe, olgugi et igal kevadel külitakse kurke ja suvel nende eest hoolitse­ takse. Kurgid ei taha meil hästi kasvada, sest nad on nõudlikud päikese ja ilmastiku suhtes. Siiski hea tahtega ja mõningaid erinõudeid silmas pidades võime kurke igal suvel oma tarbeks kasvatada. Kurgikasvatamisel tuleb silmas pidada järgmisi asja­ olusid : 1) Kurgi kasvatamise koht olgu võimalikult vastu päikest ja tuulte eest varjatud (lõunapoolsete hoonete sei- 45 naääred), peenarde siht lõunast põhja. Parimaks maaks on huumusrikas aiamaa. 2) Peenrad valmistada ühe rea kurkide jaoks. Peenra põhja kaevata labida laiuselt ja sügavuselt kraavikene, milline täita 6—9 päeva enne kurkide istutamist värske hobusesõnnikuga ja kinni tallata. Peenra kõrgus 25—30 sm. Liivamaas madalam, kus puudub ka eriline tarve sõn­ niku alla panemise järele. Raskematel muldadel on aga sõnnik tingimata tarvilik. Peenra laius vahest vaheni 50—70 sm. Peenra peal 5—7 sm. sügavune vaokene, kuhu kurgid istutada. 3) Kurgi seemned külida juuni lõpul või juuli alul soojas ruumis (15°—25° C) kohedasse aiamulda. Kohe ülestõusmisel asetada nad kastiga aknale, või sooja ilmaga Õue, öösel tuppa tagasi tuua. Kui idulehed juba täiesti rohelised, 3—5 päeva peale ülestõusmist ja taimed väljaõhuga harjutatud, tulevad taimed õhtu hilja võimalikult suurema mullaga peenrale istutada 15—25 sm. vahedega üksteisest. Peale istutamist tublisti (1 liiter iga taime kohta) Õhusooja veega kasta. 4) Kui taimed juba juurdunud (4—6 päeva peale is­ tutamist) kasta neid virtsaveega (virts lahjendada 1:3 vastu veega), millele võimaluse korral lisada üks peotäis superfosfaati iga pangi kohta. (Värskelt valmistatud virts lehma väljaheiteist tuleb lasta seista 3—4 päeva enne kast­ mist). Virtsaveega võib iga 2—4 päeva tagant kasta kuni kurgid Õitsema hakkavad, mil kastmine tuleb lõpetada. 5) Peenra päälispind tuleb päeval peale kastmist ko­ hendada ja umbrohi hävitada, et maapind ei paatuks. 6) Õitsmise ja viljakandmise ajal ainult siis kurke Õhusooja veega kasta, kui muld läheb liiga kuivaks ja kurgi lehe servad tõmbuvad kollakaks. 7) Vili kogumisel ära lõigata (mitte tõmmata ega nä­ pistada) täiesti rohelisena, et mitte kurnata värsi. 46 Auruvärvimistööstus „Ekstrau Vanutab, värvib, käärib, pressib, dekateerib igasugiist RIIET. Värvitakse villa, lõnga ja kantud riideid. Töö kiire ja korralik. Hinnad mõõdukad. Tartus, Raekoja tän. 33, tel. 12-97. H/ KR. SAAR a K2 TARTUS, Raekoja 2, telefon 6-94. Pea1adu: TALLINNAS, Viru 3. telefon 461-20. Soovitab oma ladudest võistlemata odavate hindadega kuulsamate firmade : „PFAFF“, „VESrA“ ja ,NAUMANN“ õmblusma­ sinaid, „Naumann“ JALGRATTAID ja nende osasid Inglise mootorrattad ja kuulsad „Öva“ abimootoreid jalgratastele ja nende osasid. — järelmaksu võimalused. } 47 SUURÄRI ÜLIKOOLI 30.. RAEKOJA TAGA ^KÕIKSUGUSED 6RAMMOFOM1D ~7toÄ6a&Jp/>e£ pzJšuafa.f, Järc&aa&s OSAD, VEDRUD, TTÖELAD,WEOWÄRQID HELIPLAADID a nr. 0,75, I; 1.85,1.50,2: j.n.e. L JrammofõnicfeJa pnemS^aaatž^e />anxmžu$ec2 Raadio-osakond 1 aasta järelmaks Labidasäke on kõige moodsam ja parem PÕLLUTÖÖRIiST v a1mistab: AUG. PUUSEPP, Saadjärve v., Koogi, tel. Voldi 3-a. K; Lõige vanem ja täielikum jalanõude kiirparandus ja uute tööstus on „JALATS" Tartus, Tähe ja Riia tn. nurgal. Asut. 1923. Tallutab saapad poole tunniga. Kasulik maainimestele : linnatulles annate sisse — kojuminnes saate kätte. Kallosside parandus, tõmbelukkude ette panek. Viltidele nahkade ümber panek. Tehakse häid uusi säärsaapaid. Hinnad asja ja ajakohased. Kõikide tööde eest vastutus! Tööstust juhatab kingseppmeister, (omanik ise) T EST1 KARUSNAHKADE TÖÖSTUS TARTUS, TURU TÄN. 26. TELEFON 7-32, 6-92. O IGASUGUSTE KARUSNAHKADE par­ kimine, värvimine, pleekimine ning vavananenud nahkade uuendamine. ® LAMBANAHKADE parkimine valgeks, mustaks, kollaseks j. n. e. ning ümber­ töötamine kraenahkadeks. G LAOS alati saadaval kõige rikkalikumas valikus mantli-, jaki-, krae-jateised nahad. ® OSTETAKSE suurel ja väiksel arvul igasugu karusnahku. NÄITUSTEL KÕRGEMAD AUHINNAD — GRAND PRIX. ,Postimehe" trükk, Tärtus. Kes soovib odavasti ja hästi omada kõrges headuses riidekaupa, see läheb riidekauplusse RAHVA KASU ja ostab valikus: sealt maitserikkas siidi-, sameti- ja villast kleidi riiet moodsais mustreis ja värves plüüsi, villast-ja siidiriiet mantliteks ja neile sobivat voodririiet, karusnahku ihu-, laua- ja voodi pesuriiet boi, tüll, pikee ja tikitud voodivaibad akna eesriided TARTUS, POE TÄN. 7 härrade ja daamide vihmavarjud, suurrätid, kangalõim ja kõiksugu muud riidekaupa esimese klassi vabrikutest. Kirjastus „Kalender-käsiraamat“, 1934.
	A 14.319	tekstituvastus (ocr)										VaataHELSINGI JUHT 1935 ÜHING .EESTI TURISIT K...HELSINGI JUHT 1935 ÜHING .EESTI TURISIT KIRJASTUS 1055 71 EESTLASED! Helsingi jõudes pidage meeles, et kõige kasulikumalt ostate ülikonnad, palitud ja mantlid Helsingi suurriideärist MIKONKATU 8 (PUUMAJA) MIPEREEH PlIHUTEHDflS HELSINGI ÄRI MIKONKATU 8 Tasub sõita Helsingi ja osta meilt uhkeid riideid Äri on suuremaid Soomes ja on tuntud hea väljavaliku pooiest • (Soome äri) • Juureiõikajad — nii meeste kui ka naiste riietele — on oma eriala paremaid ametmehi. Nõnda siis on meie valmistatud riided ajako• hased ja hästi sobivad • Ühe päeva jooksul valmistame teile naiste mantli, ülikonna ehk palitu, ühekordse prooviga • Odavad hinnad • Valmilt äris: naiste mantleid, vihmamantleid ja kostüüme; meeste ülikondi, vih• mamantleid ja palituid • I JÄRGU TELLIMISTÖÖDE ÄRI P. ESPLANAADINKATU 39 HELSINKI Helsingi sõites soovitame järg­ misi esimese klassi hotelle: Carlton Hotel tel. 25981, telegr. aadress: Carlton Hotel Grand Hotel tel. 20546, telegr. aadress: Grand Hotelli Helsinki tel. 30701, telegr. aadress: Hotelli Helsinki Hotel Kämp tel. 20411, telegr. aadress: Kämp Hotel Societetshuset tel. 20441, telegr. aadress: Societetshuset Hotelli Torni Hotel tei. 30611, telegr. aadress: Torni Soome suurim tehas omal alul on Kestilän Pukimo, kes valmistab meeste ülikondi ja üliriideid, igasugu spordiriideid jne., eriti aga naiste mantleid, milliseid valmistatakse aastas üle saja erilügi- Äri on kasulik riiete ostupaik, kust leiate ele­ gantseima naismantli, samuti korrektse meesteülikonna, Eesti hindadega võrreldes aimamata oda­ valt. Kui Helsingis käite, ärge jätke kasutamata seda soodsat juhust. Tehase Helsingi äri asub kesklinnas, Mikonkatu 5 ILcstšišin Pukimo '\ Helsinki, Mikonkatu 5 Turku — Pori SüKKaResKüs I Aleksanterinkatu 11 üldenburgi saapa-äri kõrval II Soome suurim ja vanem eriäri hm PAULA SAXELL KORSETTIEN ERIKOISLIIKE Erottojank. 19. Tel. 23484 suure väljavalikuga häid ja moodsaid sukk e I NAISTE k KÄNGHSUUDISTE ERIÄRI PARIISI viimased uudised alati saadaval Osakeyhtiö AITTA Helsinki, Kluuvikatu 4. Tel. 25766 m. . _ s K-*- wm r:i rfi— Praetud, maitsvat ja“” puhast kohvi: Nr. Nr. Nr. Nr. Nr. Nr. 1 3 5 7 9 11 Rio Rio — segu Santos — segu Salvador — segu • Colombia — segu Guatemala-Costariea — segu. OTK praetud kohvi on saada OTK ühisuse kauplustest ja Helsingis ELANTO KOLONIAALKAUPLUSTEST I Eestlased — autoostlad! Pruugitud koorma ja sõidu- autosid ja nende osi müüb MITEN) MMIIIIEII Meritullinkatu 13 A 14 Telet. 29421 Ühendatud hotellid KALEUALA & LIBERTY Helsinki. Kaleva nk. 1 Heikink. 16. Tel. 39787 Stockmanni kaubamaja vastas REISIJ ATEKODUD: ASUNTOLA BULEVARD Bulevardi 4 B. Tel. 22362. Pension TURIST Bulevardi 4. Tel. 37949. Hotelli KESKUS P. Esplanaadink. 37 Tel. 36852.* Matkustajakoti FYLGIA Annankatu 25 A. Tel. 21472. . Hotelli HEIMO Hallituskatu 15. Tel. 20542, Matkustajakoti HAMPURI Bulevardi 6. Tel. 37450. Hotelli PILVILINNA Vilhonkatu 6. Tel. 30260. Hotelli COMFORT Heikinkatu 13. Tel. 21285. . ...... ........ ........... ................ j — .................... ....................... . .. . ................. ... Matkustajakoti PELLERVO Heikinkatu 20 A. Tel, 22166 Pension ESPLANAD P. Esplanaadink. 37. 7 korral. Lift. Tel. 23343. Hotelli KLUUVI Kluuvikatu 1. Tel. 25354. Pension KALEVA Mikonkatu 23 A. Tel. 31167 „LOTTA-SARKATAKKI“ Fabianinkatu 30 B. Tel. 22972. Matkustajakoti APOLLO Snellmaninkatu 15 A. Tel. 25748. Matkustaj ako ti PÄIVÖLÄ Bulevardi 28 B. Tel. 30252. HELSINGI UUSIN Matkailijakoti Vuorikatu 4. Tel. 31623. Uusi MATKA1LIJAHOTELLI I. Robertinkatu 3 A. Tel. 39702. Turistihotelli EROTTAJA Erottajankatu 15—17. Tel. 22791. i| Hotell LÄHETYSHOTELLI Helsinki, Annank. 1. Tel. 22702 ja 22067. Puhtad ja odavad tõad. Teenismisraha ja °/o°/o ei võeta. Hotell HOSPIZ Vuorik. 17. Tel. 20481. Odavaid tube reisijatele linna tsentrumis. Peatuge privathotell HÄLLBERG’is Aleksanterini 48. Asub kesklinnas, võidate aega. Vaiksed toad rahuldavad teid. Head voodid, magate magusalt. Kõnetraat tubades. Mõõdukad hinnad. N. N. K. Y. HOSPIZ K. F. U. K. Helsinki , Poh. Rautatieiikatu 23. Hotell-R(jstoraanTal. 449 21. Kohvik. Teenimisraha ei võeta. . Reisijatekodu TERMINIUS Viihonkatu 6. Tel. 36239. Soovitab odavaid ja puhtaid tube. Uus omanik. _______ ___ _____ Hotell HANSA Heikink. 9. Tel. 22041. Puhtad ja odavad toad. ,% AJANTIETO Helsinki, KLUUVIK. 4. Tel. 26794. Usaldatavate kellade usaldatav ostu- ja ja paranduskoht. Maailmakuulsa H. MOOSE R & Co. tehaste pe ae s in t a j a Soomes. KULD-, HÕBE-ja TINATEOSEID ja EHTEID suures ja maitserikkas väljavalikus TUTVUGE MESSIHALLIGA, põhjamaade suurima saaliga. Ruume, kuhu võib mahutada 7000 inimest, üüritakse koos­ olekute, pidude, kontsertide, spordivõistluste, näituste j.n.e. jaoks. Sõitke sügisel Helsingi suurmessile, mis peetakse 5.—13. oktoobrini 1935. a. messihallis, kus leiate võimaluse ülevaatli­ kult tutvuneda tööstuse, käsitöö ja rakenduskunsti esmajärguliste saavutustega. Helsingi vaade Suurkirikuga Ajaloolisi andmeid Helsingi linna rajas Gustav Vaasa 1550. aastal Vantaa-jõe kaldale. Kuninga kavatsus oli luua linna, mis valitseks kogu Soomelahe kaubandust ja võiks edu­ kalt võistelda teisel pool lahte asuva Tallinnaga. Et aga linna asukoht osutus ebasobivaks, viidi linn kuninganna Kristina valitsemise ajal üle oma praegusele kohale. Linn püsis alguses pikemat aega võrdlemisi väga väiksena. Nii oli elanikkude arv 1650 a, ümber umbes 600—800. Alles Viapori (praeguse Suomenlinna) kindluse ehitamine, mis algas 1750, aastal, andis linna kasvami­ sele tugeva tõuke ning 19. sajandi alguseks tõusis ela­ nikkude arv juba 4000-ni. Aastal 1812 nimetas Aleksan­ der II Helsingi Soome pealinnaks, selle linna lähema asukoha tõttu Peterburile, kui senine pealinn Turku. Aastal 1828, peale Turku linna põlemist, toodi Turkust 9 Helsingisse ka ülikool, mis omakord tähtsalt kaasa mõ­ jus Helsingi arengule ja kasvule. Alguses linn asus peamiselt praeguse Kruunuhaan linnaosa kohal. Seal kus praegu kerkivad Aleksanterin-, Mikon- ja P. Esplanaadinkatu uhked äripaleed, oli veel sada aastat tagasi meri—osa Töölö lahte. Kaivonpuisto oli 1830 a. veel asustamata mets. Praeguse Valtioneuvosto juures oli soo. Inimeste käed ja kapitaal on sellest loo­ nud nüüdisaja Helsingi. Kui elanikkude arv 1812 a. oli 8000, 1863 a. — 20.000 ja 1898 a. — 80.000, küünib see nüüd üle 273.000. .. . r , Aastal 1918 sai Helsingi Soome vabariigi pealinnaks. Helsingi, kui võrdlemisi noor linn, ei oma vanu aja­ loolisi ehitusi ning selle tõttu puudub ta välisilmes ro­ mantiline ajaluule. Ta on aga väljapaistvalt tähelepanu­ väärne oma kõrgelt kunstiväärtusliku arhitektuuriga, mis kõneleb soome ehituskunstnikkude kõrgetest võimetest ja suurest kultuurist. Restoraan KAIRO Helsinki, Liisankatu 14 Telef. 35696, 35897 V Tuntuim seltskondlik lõbustuskoht Muusika ja tants igal õhtul Tere tulemast, eestlased! 10 Tähtsamaid ehitisi ja vaatamisväärsusi Sadamast linna poole sammudes jõuame Kauppatori’le (Kaubaturule), kus varasest hommikust keskpäe­ vani müüakse toiduaineid. Turu keskel purskkaev Meren­ neito (Mereneiu) — kujur Ville Vallgren’i teos. Turu põh­ japoolsel äärel asuvad linnavalitsuse hooned, Rootsi saat­ konna maja ja äärmisena, Katajanokka linnaossa viiva silla lähedal, Soome vabariigi presidendi loss. Teiselpool silda on Katajanokka linnaosa, mille tähtsamaks ehitiseks kreeka-katoliku Uspenski katedraal. Selles linnaosas asu­ vad veel riigi rahakoda ja ohvitseride kasiino. Kauppatorflt mööda Esplanaadi puiesteed läänepoole sammudes, jõuame Helsingi tsentrumi. Esplanaadil, Kaup­ patori poolses otsas on kuulus Kappeli suverestoraan. Puiestee keskel kerkib rahvusluuletaja Johan Ludvig Runebergi ausammas — luuletaja poja Valter Runeberg! teos. Esplanaadi lääneotsas asub Rootsi teatrihoone, mille eest jõuame Keskuskatu’le. Selle ääres seisab Helsingi suurim — Stockmanni — kaubamaja. Edasi minnes jõuame 11 Eesti naisel kaunis keha oskab hästi kleiti kanda ja T. E. Niitgnen võib odavalt seda Teile anda. II KLE1DIÄR1 Aleksanterinkatu 11 T Moodsaid korseiette, korsette, rinnahoidjaid, aluspesu, sukke, kindaid j. n. e. suures valikus Uusi Naisten - Aitta Kaisaniemenkatu 4 Saate rikkaks, kui ostate ülalkujutatud nahakaupa Soomest. KäsllauHhu-Allla HELSINKI Kaisaniemenkatu 6 12 Rautatientorüe, mille ümber asuvad monumentaalne raudteejaamahoone, ehitatud soome kuulsaima arhitekti Eliel Saarinen’i poolt (lõpet. 1919. a.), Suomen Kansallisteatteri (Soome Rahvateater) Ja kunsti­ muuseum Ateneum. Rahvateatri taga asub põline Kaisa niemi puies­ tik Maamme laulu (Soome-Eesti ühise hümni) looja heli­ looja Fredrik Paciuse rinnakujuga. Samuti asub siin juba 1830 a. asutatud Kaisaniemi restoraan, mille alaliste kü­ laliste hulka omal ajal kuulusid Snellman, Runeberg, Lönnrot ja teised soome vanemad suurmehed. Rautatientorit lähevad omnibused alevitesse ja linna ümbruskonda. Raudteejaama esiküljest möödudes jõuame Kaivokatu kaudu Heikinkatule, kus on ehitusel uus postkon­ tor, ning siit laiale Turuntie’le, mille ääres asub võimas graniidist Eduskuntatalo (Parlamendihoone), soome ehituskunsti kõige uuem hiilgesaavutis (arhit. J. S. Siren, 1931); selle taga kaunis Konservatooriumi hoone ja Tai­ demuseo (Kunstimuseum). Kaugemal Turuntie! omapä­ rane, stiilne, kõrge torniga Kansallismuseo (Rah­ vusmuuseum, arhit. E. Saarinen, 1910) ja selle vastas Helsingi linnamuuseum. Esplanaadi ja Heikinkatu ühinemiskohalt, üle Erot­ taja platsi, algab puuderikas Bulevardi (Puiestee) tänav suurte lõhmustega. Puiestee paremal äärel asetseb Van­ hankirkon puisto (Vanakiriku puiestik) Helsingi valluta­ misel võitluses enamlaste vastu 1918 a. surma saanud soomlaste ja sakslaste ning järgmisel aastal Eesti Vaba­ dussõjas langenud soomlaste haudade ja mälestusmärki­ dega. Puiestikus on veel Vana (puust) kirik aastast 1827 ning selle taga „Kalevala“ looja Elias Lönnrot! mälestus­ sammas. Siin lähedal, Kalevan- ja Yrjönkatu-nurgal, ker­ kib Helsingi esimene „pilvelõhkuja“—hotell Torni, mille tornist avaneb suurepärane vaade linnale ja ümbruskon­ nale. Hotell Torni vastas tähelepanuväärne Soome rah­ variiete ja kodukäsitöö eriäri „Tellervo“. Tulles tagasi HeikinkatuTe jõuame Ylioppilastalo (Üli­ õpilasmaja) juure, kust algab Aleksanterinkatu, mis on 13 PEALINNA LÕBUSTUSKESKKOHT L AU AT ELEFONID TANTS IGAL ÕHTU L HELSINKI KAISANIEMENK. 13 TELEFON 37291 Reisijad, tähelepanna! Helsingi vaatamisväärsustega tutvun edes, soovite loomulikult käia ka linna paremateses suurärides. Siis kindlasti tulete heatahtlikult tutvunema ka Soome kuulsaks saanud jalanõutoodetega, millede kestvus, ilu ja moodsus on leidnud tun­ nustust ka välismail. Teie soov täitub, kui tulete peaärisse, kus teie käsutada on daamide ja härrade eriosakonnad. SOOME SUURIM KODUMAA JALANÕUDEÄRI TAMPEREEN JALKINEKAUPPA — 14 ' .O.-Y. ■ ■ PEAÄRI: ALEKSANTERINKATU 17 YRJÖN K. 8-10 * HELSINGIN K. 9 ... —- linna ärielu tuiksoon. Aleksanterinkatu^ edasi sammu­ des jõuame Senati ehk Suurkiriku platsile. Suurkirik sellel platsil, ehitatud a. 1830—1852, arhit. C. L. Engeli plaanide järgi, on Helsingi klassitsisliku ehitusjärgu kau­ nimaid ja mõjuvamaid arhitektuurteoseid; 12 apostlikuju kaunistavad ta välimust. Platsi ääres on samalt arhitek­ tilt veel kaks suurepärast stiilset ehitust — ülikooli h o o n e (ehit. 1828—1832) ja selle kõrval ülikooli raa­ matukogu (1836—1845, uuem osa G. Nyströmi plaanide järgi 1903—1905). Platsi keskel Aleksander II mälestus­ sammas (Valter Runebergi teos). Valtioneuvosto eest läheb Snellmaninkatu, selle ääres on Säätytalo puiestik, mille ümber asuvad Soome pank, Riigiarhiiv ja Säätytalo (Seisustemaja). Puiestikku Soome panga ees kaunistab J. W. Snellmani mälestussammas (E. Wikströmi teos). Aleksanterinkatu lõikab Suurkiriku platsi kohalt läbi pikk Unioninkatu, mille põhjapoolses otsas kerkib oma­ pärane moodne Kallio kirik (arhit. Lars Sonck), lõu­ napoolses aga T ä h e t o rn, mille lähedal kujur R. Stigelli mõjuküllane skulptuursammas Merehädalised. Tähetorni mäelt on ilus vaade üle sadama merele. Siit lõunapoole alla minnes saabume Kaivopuisto’le, mis on helsinglaste mõnusaim jalutuskoht. Puiestikus on hea restoraan Kai­ vohuone, samas mererannal supelasutus Ullanlinna ja vabaõaukohvik Vedutan. Kaivopuisto idaosas asub uus Eesti saatkonna hoone ja selle läheduses pension Riviera. Linna läänepoolsel serval — Lapinlahti’s — asuvad krematoorium ja surnuaed. Viimane on oma korrashoiu ja ilu poolest kauneim Põhjamaadel, Surnuaia taga asub supelrand Hiekkaranta, kuhu on omnibuse-ühendus Erottaja platsilt. Piimas seisab tervis ja jõud! Eelistatud uudis restoraani alal on MAITO BAARI (Piimabaar) Mikonkatu 1. Tel. 21411 Kiire teenimine. Mitmekesine söögikaart. Praadimiseks tarvita­ takse ainult võid. 15 Tähelepanu: oma soome saun. 16 Hotell UNTOLA e Kaivokatu 8 Raudteejaama vastas. Tel. 28713, 27684> Helsingi vanem reisijatekodu. Hiljuti ajakohaselt ümberehitatud. Toad Smk. 20. — 70. Soe vesi ja lift. Omanik soomlane. Kansallismuseo — Rahvusmuuseum Muuseumid Suomen Kansallismuseo (Soome Rahvamuuseum), asub Töölö linnaosas, Turuntie 6. Sisaldab rikkalikke ja väärtuslikke soome ja hõimurahvaste etnograafilisi (rahvateaduslikke) ja kultuur ajaloolisi esemetekogusid eelaja­ loolisest kiviajast kuni uusajani. Avatud igapäev, peale laupäeva, kl. 12—15. Sisseminek Smk. 2:—, pühapäevadel maksuta. Ateneumi Kunstimuuseum raudteejaama vastas. Suurim Soome kunstimuuseum; sisaldab arvuka kogu soome parimate kunstnikkude väljapaistvamaid teoseid ning vähema välismaise kunstikogu. Avatud igapäev, peale laupäeva, kl. 11—16. Sisseminek Smk. 3:—, püha­ päevadel 2:—; kesknädalad kl. 18—20 maksuta. 17 »Tublide meeste riietusäriu, eriti spordiharrastajate poolt lugupeetud jä samuti esinduslikum* eriäri on härrade pesuäri Helsingis Rautatientori äärel. Äris leiate mitmekesise väljavaliku kõigest, mida mees riietumise' alal vajab: sokkidest — kaabuni. Eriti mainimisväärsed on omaj tehases valmistatud inglise riidest päevasärgid Ameerika ja Inglise viimaste moodide järele. Need on kaunid ja odavad, nagu kõik riidekaup Soomes. Jääte rahule Helsingi sõiduga, ostes paar särki ELO kauplusest. X Helsingin kaupungin museo (Helsingi linnamuu­ seum) Hesperian puisto’1 Rahvamuuseumi vastas. Sisaldab peaasjalikult linna ajalugu valgustavaid esemeid. Avatud igapäev, peale laupäeva, kl. 12—15. Sisseminek Smk. 1:—, reedeti kl. 17—20 maksuta. Rautatiemuseo (Raudteemuuseum) raudteejaama vasakus tiivas. Avatud igapäev kl. 12—15. Sisseminek Smk. 2:—. Sotamuseo (Säjamuuseum) Suomenlinnas. igapäev, peale laupäeva, kl. 12—15. Avatud Sinebrychoffein taidekokoelmat (Sinebrjuhhovi Kunstigalerii), Bulevardi 40. Rikkalik kogu välismaa (eriti hollandi ja flaami) kunstnikkude maale, arvurikas miniatüüride kogu, ajalooline sisustuskunst (stiilne möö­ bel jne.). Avatud igapäev, peale esmaspäeva, kl. 12—15. Sisseminek Smk. 5:—. Taidehalli (Kunstihoone), Nervanderinkantu 3, Töölos. Vahelduvad kunstinäitused. Avatud kl. 11 —17, püha­ päevadel kl. 12—16. Taideteollisuusmuseo (Kunsttööstuse muuseum), Keskuskatu 2. Avatud igapäev, peale laupäeva, kl. 12—15. Yliopiston veistokuvakokoelma, (Ülikooli skulptuurgalerii), Snellmaninkatu 5. Avatud kolmapäevadel kl. 13—14 ja pühapäevadel kl. 14—15. Cygnaeuksen galleria. igapäev kl. 11—16. Kaivopuisto 17. Avatud Yliopiston elänitieteellinen museo. (Ülikooli zooloogiline muuseum), P. Rautatienkatu 13, Töölos. Ava­ tud pühapäevadel kl. 12—15, koolidele ka teistel päevadel. i Yliopiston kasvitieteellinen puutarha (Ülikooli botaanika aed), Unionin k. 44. Avatud igapäev kl. 8—21. Postimuseo (Postimuuseum), Yrjönkatu 5. pühapäeval, kesknädalal ja reedel kl. 14—16. Avatud 19 Ajakohane valik kodu- ja välismaa lõhnaõlisid, kosmeetilisi ja haigeravi artikleid Moderner Auswahl einheimischer u. ausländischer Parfüme, Kosmetikas u. Sanitäts-Artikeln o-v. DURCHMAN Asutatud Mikonkatu 1 1892 J a-b Segründet Michaelsstr. 1 Atkinson, Bourjois,Chanel,!Cheramy, Colgätes, Coty, Cutex, Guerlain,’ Houbigant, Lentheric, Marinello, Mury, Pinaud, Piver, Pond, Princess Pat, Roger & Gallet, Thibaud, Gibbs & Cie, Vinoliä, Wolff & Söhn, Worth, „4711“ j. n. e. u. s. w. Eriti soovitame: MARINELLO maailmakuulsaid ILURAVI TOOTEID Im Besonderem rekomendieren wir: MARINELLO weltberühmte SCHÖNHEITS-PFLE GUNGSMITTE LN KLEITE ja HOMMIKUJAKKE KLE1DER und MORGENRÖCKE suur valik Grosser Auswahl o.y. ANNA LINDSTRÖM MIKONKATU 2 :: MICHAELS-STR. 2 20 a.b. Suomenlinna museo (Suomenlinna kindluse muu­ seum). Avatud iga päev. Suomenlinna sõiduks peab olema eriline luba, mida saab telefoni teel Suomenlinna nr. 20581—241, kl. 9-11. Valtiontyöväensuojelu näyttely (Riikline tööliskaitse näitus) E. Esplanaadi katu 4. Avatud iga päev, peale esmaspäeva kl. 12—14; kesknädalal ka kl. 17.30—19.30. Rakenusainenäyttely (Ehitusmaterjalide näitus), Fredrinkinkatu 51—53. Avatud igapäev kl. 10—16, Sisse­ pääs vaba. Ursan tähtitorni (Ursa tähetorn), Kaivopuisto 5. Avatud igal täherikkal pühapäeva, kesknädala ja lau­ päeva õhtul kl. 20—22. Sisseminek Smk. 3:—. Herttuaniemen museo, Topeliuse muuseum Herttuaniemes. Avatud pühapäeval ja neljapäeval kl. 12—16. Ühendus omnibusega Kasarmintorflt kaks korda tunnis. Seurasaaren ulkomuseo, Seurasaare vabaõhu­ muuseum samanimelisel saarel. Avatud igapäev kl: 12 —18. Laev läheb Ruoholahti sadamast ja omnibused Kasarmintori’lt. Restoran ..Perämies nr. 2“ HELSINKI. _ ui #111 Iso-Roobertinkatu 24. Tel. 33.162. LÕUNA: SMK. 5:—. Puhas ja korralik teenimine. Kindlasti parim einetamise koht. 21 OTK, ---- 1 RiietetööstuseySärgitööstuse- ja Voodipesutööstusesaab tooteid OTK-iihisuse Koperatiiu-Kaupiusiest HELSINGIS ELANT 0’st Hämeentie 19. (OTK majas) Suur ülesvõttetarvete eriäri SO L I O HELSINKI, KESKUSK. 5 Abikauplused igas suuremas linnas A.|B. K. F. WINTER O./Y. CITYPASSAGE Soome suurim mänguasjade eriäri. Alati suures väljavalikus igasuguseid kodu- ja välismaa mänguasju, samuti spordiriistu; lastele ja noortele trapetse, rõngaid, õhupüsse, autosid, jalg­ rattaid, lastetoole jne. Peale selle veel majauõusid — klaasi, fajanssi, portselaani ja ehteasju. Käige vaatamas vaateaknaid. 22 Helsingis käies ostke meilt: suvekingad, jalutuskingad, supelmantlid, supelkingad, sandaletid, rannakingad, supeltrikood, supelmütsid, moodsad vihma- ja suvemantlid E. LÖNNBECK O. Y. Helsinki, Pohj. Esplanaadink. 35. TELEFONID : Ilo!-SS soome vanem ia täielikum hummiäri. Helsingis viibides maitske head kohvi PRimULfl kohvikutes GRAND ja koju sõites võtke kaasa maitsvat kosti PRIMULA KORKE AV UORENK. 5. Lõunasöök Smk. 6.— Soovitame. pagariäridest Laivurink. 10 Heikink. 14. 23 OLDENBÜRG Helsinki, Aleksanterink. 11 Soome suu­ rim ja vanem saapaäri. Maitse rik­ ka id kingi. Alati suur valik kvali­ teedi ja hinna suhtes. Odavaid kingi Tugevaid kingi. OLDENBÜRG Helsinki, Aleksanterink. 11 Heade prillidega ja hea binokliga näete Soome kaunist maas­ tikku kõige paremini, s Meilt ostate soodsalt esmajärgulisi prille ja binokleid. O. Y. FENNO—OPTIKA A. B. -------- 24 * Optiline äri Helsinki, P. Esplanaatlik, 25. Tel. 26230 -------- LUKLEM1S VA HENDID Tänavraudtee: Helsingi tänavraudtee jookseb tihe­ dalt läbi kesklinna ja selle ümbruskonna, ühendades 13 eriliiniga kõik linnaosad. Eriliinide vaguneid tuntakse erivärvilistest nimetahvlitest ja suurtest numbritest. Nr. 1—-Rohelise lfiini vagun, lähtub Tehtaan­ katu algusest (Eirast) Kauppatorit, sealt Snellmaninkatu kaudu Hakaniemetorfle ja Hämeentie’d mööda edasi kuni Hermanni’ni (Vana linn). Vagun tuleb tagasi sama teed. Nr. 2 — Valge-Rohelise liini vagun, läheb Kauppatori’!! sama teed mööda, nagu Nr. 1, Hermannit. Nr. 3 — Kollase liini vagun, algab teekonda Kallio’st, läheb Urheilukenttää mööda jõudes Turuntiet mööda Ylioppilastalo juurde, sealt Kauppatorit, Eira’sse, Erottajat ja tagasi Ylioppilastalo juurde, kust jatkab teekonda Rautatientori kaudu Hakaniementorit ja sealt Kalliot. Nr. 4 — Sinise liini vagun, lähtub Hietalahti rannast Bulevardi, Heikinkatu ja Turuntie kaudu kuni linna väravateni Töölös, kust pöördub tagasi. Nr. 5— Valge -Kollase liini vagun läheb Katajanokka’st Kauppatori ja Ylioppilastalo kaudu Arkadiankatu’le ja Runeberginkatu t Töölös ja sealt tagasi. Nr. 6 — Punase liini vagun, algab teekonda Lapinlahdenkatu algusest (surnuaia juurest), sõites Eeri­ kinkatu kaudu Ylioppilastalo juure, siit Rautatientori kau­ du Hakaniementorit ja sealt edasi Hermanni’ni. Nr. 7 — jValge-Punase liini vagun algab tee­ konda Kasarminkatut Kirurgia haigemaja eest, läheb Erottaja kaudu Ylioppilastalo juure ja sealt Rautatientori kaudu Hakaniementorit ja sealt Diakonissi. Sini-Kollase liini vagun läheb Erottaja’!! Huopalahti (Haaga) ja tuleb sealt tagasi. 25 Valge liini vagun (Kulosaari ehk Brändö vagun) lähtub Kauppatorit ja sõidab rohelise liini teed mööda Kallio kaudu Kulosaarele, kust tuleb sama teed mööda tagasi. Sõiduhind on Smk. 1. Seeria piletid 6 tk. — Smk. 5 ; — ja 12 tk. — Smk. 10: —. Kui teekond vajab üleminekut teisele liinile, peab sellest piletiandjale teatama, kes teeb piletile märkuse, mis õigustab vagunit kaks korda vahetada. Piletimüüjaid saab osta tänavraudtee kaarte, hind Smk. 5:—. Taksiautod. Maks 1 kl. autos (klassi märk on auto ees ja uksel) esimese 600 mtr. pealt Smk. 7: —, edasi iga kilomeeter Smk. 5: —, II kl. autos esimese 750 mtr. eest Smk. 6 : —, edasi iga kilomeeter Smk. 4: —. Sõiduvoorimehed. Nende taks on linnajagude järele; põhitaks on päeval Smk. 6 : —, öösel Smk. 9: , tunniviisi Smk. 36: — tunnilt. Peale vaadeldud liiklemisvahendite käivad veel omnibused. Post ja telegraaf Postkontor asub Snellmaninkatu 2 — 4, avatud kl. 9—17, postmarkide müük kl. 9—18. Postmarke müüdakse ka raudteejaamas kella 7—23. Telegraaf asub P. Makasiininkatu 9 ja on alati avatud. Telegramme võetakse vastu ka raudteejaamas kella 8—22. 26 ■ »Just sarnane, nagu õlu peab olema!“ — on helsinglased juba 50 a. korranud, kõneledes BASTM A N I tooteist. Januks või lauajoogiks nõudke l/2 pudelit BASTMAN I Laagriõlut, seda saab restoraanidest ja alkoholiäridest, kuna BASTMANI häid karas­ tavaid jooke ja mi­ neraalvett saab igalt poolt, isegi piimapoest. NAISSALONG CHARME Permanentlokid, vesilained, koiks, juustesoenguid, värvimist ja llllllllliilllll iluravi, iiiuiiiiiiiiiil Räägitakse eesti keelt. ALEKSANTERINK. 50 TEL. 31636 27 GOLF CASINO MUNKKINIEMI * Telefon 49000 HELSINGI PÄRL! Reisijate poolt eelistatud I kl. restoraan 0 Täied alkohoolj müügiõigused • Võimalus miniatüür-golfimänguks £ Kiirühendus trammiga ja autobusega osiEe il ( h9 ci oomu i (u i) t.ei ( vsaaclTLs iega. m uj / (i ( ' i m ( cl PESUTÖÖSTUS BULEVARDI 3 28 Kulosaari, Helsingi lähedal Helsingi ümbruskond Korkeasaari. Kaunis kaljusaar metsaga ; saarel linna loomaaed, restoraan ja supelmaja. Laev läheb saarele Pohjoissatama’st (Põhjasadamast) Aleksanterinkatu algu­ sest, esimene laev kell 10 ja siis iga poole tunni järgi. Suomenlinna (Viapori). Saar vana kindlusega, sõja­ ajaloolise muuseumiga ja paljude ajalooliste vaatamisväärtustega. Laev läheb Kauppatori lt iga tunni järgi. Saarele sõiduks on vaja eriluba, mida saab muretseda kõnetraadi teel Nr. 20581—210. Lauttasaari, Maaliline kaljusaar, mille kõrgemalt paigalt avaneb kaunis vaade saarestikule. Saarel on res­ toraan ja supelrand. Saarele pääseb laevaga Ruoholali sadamast. Seurasaari. Suurepärane metsarikas rahvapark vabaõhumuuseumiga, supelasutise ja restoraniga. Saarele pääseb laevaga Ruoholahti sadamast ning omnibusega Kasarmintori’lt või Erottaja’lt. Mustasaari ja Hevossaari. Saarekesed Lauttasaari ja Seurasaari vahel. 29 TÕESTI ODAVALT ostavad eestlased meilt. vihmavarje, jalutuskeppe, jaapani rannapäikesevarje ja aiapäikesevarje Ainuke eriäri Soomes Helsingin sateenvarjoteiidas o-v. Helsinki. Mikonkatu 1 Tel. 28981 Soomes on päevasärgid head ja odavad. Pallo märgiga särk ci vaja krae tagumist nööpi ja kraekülgedel on „hoidjad", mis ei lase kraed ker­ kida üles. Helsingi saabudes on kasulik peatuda Hotell GOSmOPOLITlS Saadaval meeste riietusärides. PALLO PAITOJA 0-Y. 30 Mugavad toad alates Smk. 25:— — On ka tube oma vanniga. Helsinki, Kalevank. 3 Tel. 25847 Munkkiniemi saar Seurasaari läheduses. Saarel Kadettikoulu (Kadettidekool), restoran ja golfi mänguplats. Seal saab mängida ka murutõnist ja võtta päikesevanne mererannal, kus on veekarussel ja muud lõbustu­ sed. Saarele pääseb trammiga Erottajalt ja ka omnibusega. Pihlajasaari. Kauni looduseilu ja liivaranna tõttu helsinglastele ja ka turistidele eelistatuim suvepäevade veetmiskoht. Laev läheb Hietalahti sadamast. Mustikkamaa. Korkeasaari naabersaar. See on peaasjalikult töörahva meelelahutuskoht, kus pühapäe­ viti käib vahel kuni 20.000 inimese ümber. Hea liivarand, vabaõhuteater, mitmesugused lõbustused. Võtke kaasa Eestisse kilo colombia-Wi — nõnda palju võite viia tollita, aga see tasub juba poole sõiduhinda. Soomes on kohv odav ja maitsev eriti COLOMBIA-KOHV. Seda maailma paremate kohviistanduste aladel äärmiselt aromaat­ seks kasvanud kohvi ei ole Eestis saadaval. Seda leiate meie kol­ mest reklaamkohvikutega ühendu­ ses olevast kohvikukauplustest. Meie kohvikud on helsinglastele eelistatuimad Asuvad: Aleksanterinii. 13, Keskusk. 4, Siltasaarenk. 12. Cafe de COLOMBIA HELSINKI, MIKONKATU 9 Vajalisemaid soomekeelseid sõnu ja lauseid Päivää ! (Terve !) Tervetuloa! Hyvää huomenta, iltaa. Näkemiin! Hyvästi! Onnellista matkaa! Onnea matkalle! Voikaa hyvin! Elage hästi! Kiitos ! Kiitoksia paljon! Tänan! Palju tänu ! Mihin menette, matkustatte? Kuhu lähete, reisite? Lähen jalutama, linna vaa­ Menen kävelylle, kaupunkia katselemaan. tama Haluan mennä hotelliini. Tahan minna hotelli? Kus elate, kas võin Teid Missä asutte, saanko luvan saattaa Teitä? saata? Kuidas elate? Kuidas käsi Kuinka voitte? käib? Milloin laiva lähtee? Millal läheb laev? Milloin saavumme Helsinkiin? Millal jõuame Helsingi? Tere! Tere tulemast! Tere hommikut, õhtut! Nägemiseni! Jumalaga! Õnnelikku reisi! Hotellis. Kas Teil on vabu tube? Palju see tuba maksab? Hea, mina võtan selle toa. Tükk seepi, käterätt, joogi­ vett, joogiklaas, riide­ hari. Palun äratage mind üles homme kell seitse, pool kaheksa! Hotellissa. Onko Teillä huoneita va­ paina? Paljonko tämä huone maksaa? Hyvä, minä otan tämän huo­ neen. Palanen saippuaa, pyyheliina, juomavettä, juomalasi, vaateharja. Olkaa hyvä, herättäkää minut huomenna kello seitsemän, puoli kahdeksan. 33 Mis ajal söödakse hom­ Milloin saa aamiaista, päiväl­ listä, illallista. mikueinet, lõunat, õhtu­ einet. Matkustan huomenna. Sõidan homme. Restoraants. Lubage klaas õlut, pudel õlut, pool pudelit õlut, Piisen eri, musta. Lubage söögikaart, veini­ kaart. Tass rammuleent, portsjon suppi. Lubage vasikapraadi, sea karbonaati,Viini šnitseli. Lambapraadi, praetud kana, singi-omeletti. Keedetud mune, praetud mune. Keedetud kala, praetud kala. Haugi, koha, siiga, latikat, kameljat. Soola, pipart, sinepit, äädi­ kat. Taldrek, klaas, tass, nuga, kahvel, lusik. Rõõska piima, haput piima. Riisipudru, mannapudru, herkulapudru. Magust sööki. Kohvikus. Ravintolassa. Saanko kolpakon olutta, pul­ lon olutta, puolikkaan olutta, pilsneriä, tummaa. Saanko ruokalistan, viinilistan. Kupillinen lihalientä, annos keittoa. Saanko vasikanpaistin, siankyljyksen, viiniläisleikkeleen. Lammaspaistin, paistettua kanaa, liikkiömunakon. Keitettyjä munia, paistettuja munia. Keitettyä kalaa, paistettua kalaa. Haukea, kuhaa, siikaa, lah­ naa, kampelaa. Suolaa, pippuria, sinappia, etikkaa. Lautanen, lasi, kuppi, veitsi, haarukka, lusikka. Maitoa, piimää. Riisipuuroa, mannapuuroa, kaurapuuroa. Jälkiruokaa. Kahvilassa. Saanko annoksen kahvia, Lubage portsjon kohvi, lasin teetä, kupin kahvia? klaas teed, tass kohvi. Lubage koort, suhkurt, sid­ Saanko kermaa, sokeria, sit­ ruunaa. runit. 34 Kansallisteatteri — Rahvusteater Saanko ranskanleipää ja voita. Lubage prantssaia võiga. Lubage kooki, torti, viini- Saanko leivoksen, kaakkua, viinerleipää. saia. Saanko lasi mehua. Lubage klaas morssi. Lubage sidronisoodat, sel- Saanko pullo sitruuna-soodaa, vischyvettä. tersi. Palun arve. Soovin maksa. Saanko laskun. Haluan mak­ saa. Lubage paberosse, sigareid. Saanko savukkeita, sikaareja. Kaupluses. Kaupassa. Tahaksin osta ülikonna, pa­ Tahtoisin ostaa puvun, pääl­ lystakin, sadetakin, talvi­ litu, vihmamantli, talve­ takin, turkistakin, hatun, palitu, kasuka, kaabu, lakin. mütsi. Tahaksin osta kostüümi, Tahtoisin ostaa kävelypuvun, leningin, kapan, hameen, kleidi, mantli, kuue, puseron, hatun. pluusi, kübara. Spordiülikond, kuub, pük­ Urheilupuku, takki, housut, liivit. sid, vest. 35 MEES■ ja NAISRIIETUSÄRI Kõige soodsamini ostate meie hästi varus­ tatud äridest. Räägitakse eesti keelt. M. VALTONEN ALEKSANTERINKATU 19. L. HEIKINKATU 26. EERIKINKATU 18. I. ROOBERTINKATU 21. „YLÄ-BRONDIN“ K O HV1 K-RESTORAAN ETELÄ ESPLANAADIKATU 20 Esmajärguline kohvi, maitsvad toidud ja võileivad, külm õlu ja vein. Eriti odavait. Muusika igal õhtul kella 8—V2I2. TELEFON 3755 2. RÄTSEPAÄRI KARVINEN valmistab esmajärgulisi spordi-, päeva-, ja piduülikondi mõõdukate hindadega. Suur valik soome ja inglise riideid♦ Reisijatele täidetakse tellimine 2 päevaga. PUKIMO KARVINEN Helsinki, Keshusk. 5, III kord, tel. 23589. 36 Päevasärk, öösärk,^pidsha- Paita, yöpaita, yöpuku, ihoma, ihusärk, aluspüksid, paita, alushousut, olkai­ traksid, sukad, suka­ met, sukat, sukkanauhat. hoidjad. Kaelaside, krae, kõva, pool­ Solmio, kaulus, kova, puolipehme. pehmeä. Manseti nööpe, krae nööpe. Kalvosinnappeja, kauluksennappeja. Nahkkindad, trikookindad, Nahkakäsineet, trikookäsikaelarätt, taskurätt, jasineet, kaulahuivi, nenä­ lutuskepp, vihmavari. liina, kävelykeppi, sateen­ suoja. Kombinee siidist, puuvil­ Alushame silkkinen, pumpu­ last, korsett, rinnahoidja, linen, korsetti, rintaliivit, garnituur. yhdistelmä. Hommikujakk, hommiku - Aamutakki, aamukengät. kingad. Must, valge, sinine, pu­ Musta, valkea, sininen, punane, hall, roheline, kol­ nanen, viheriä, harmaa lane; tume, hele. keltanen; tumma, vaalea. Suur, väike, kitsas, lai, Iso, pieni, kapea, leveä, kor­ kõrge, pikk, lühike. kea, pitkä, lyhyt. Mis see maksab? Mitä tämä maksaa? Kallis, odav, hea, halb. Kallista, halpaa, hyvä, huono. Linnas. Tänav, peatänav, paremale, vasakule. Kus on tänavraudtee peatuskoht ? Mis linnajakku see vagun läheb ? Tahan minna Messihalli, Turuntie’le, Eira’sse, Katajanokkale, Hakaniemele j. n. e. Millise vaguniga sinna pää­ seb ? Palun teha piletile üleminekumärkus. Kaupungissa. Katu, pääkatu, oikealle, vasemmalle. Missä on raitiovaunupysäkki? Mihin kaupunginosaan tämä vaunu menee? Haluan mennä Messuhallille, Turuntielle, Eiraan, Ka­ tajanokalle, Hakaniemeen, y. m. Millä vaunulla sinne pääsee? Saanko lippuuni kinnän. siirtomer­ i/i. .suoiir -— eelistatuim reisijate aurik TALLIIIII - HELSINKI liinil Lähemaid teateid annavad ja piletid müüvad Tallinnas: fl-s. Tallinna Laeuailhisus SUUR KARJA 18. HELSINGIS: 1 ROVINTOLA CENTRAL Keskusktu 6 Zentralstr. 6 TELEFON 426-90 John Nurminen O-Y. Meilt ostate soodsalt: jumpreid — käsitöö angooralõngast, pluusid väljaõmblustega ja kõiksugu pesu * Maitsevad söögid. Mõõdukad hinnad. Tuntud restoraan va­ nade tratitsioonidega. Täielikud alkoholiõigused. Tellimised täidetakse 2 päeva jooksul n * Gesehmackvollen Essen. Mässige Preisen. Beliebtes Res­ taurant mit alten Traditionen Alkohol-Recht O.-lf. S. TAMMILEHTO 38 Frederikink. 24,_telef. 38631 Aikasanoja. Ajamõisted. Aasta, kuu, nädal, päev, tund. Jaanuar, veebruar, märts, aprill, mai, juuni, juuli, august, september, ok­ toober, november, det­ sember. Pühapäev, esmaspäev, tei­ sipäev, kesknädal, nelja­ päev, reede, laupäev. Täna hommikul, eile õhtul, üleeila, ülehomme. Vuosi, kuukausi, viikko, päi­ vä, tunti. Tammi-, helmi-, maalis-, huhti-, touko-, kesä-, heinä-, elo-, syys-, loka-, marras-, joulukuu. Sunnuntai, maanantai, tiistai-, keskiviikko, torstai, per­ jantai, lauantai. Tänä aamuna, eilen illalla, toissapäivänä, ylihuomen­ na. Läinud nädalal, sellel kuul, Viime viikolla, tässä kuussa, tuleval nädalal. ensi vuonna. Talvel, sügisel, kevadel, Talvella, syksyllä, keväällä, suvel. kesällä. DAAMID!------ - ------------ SOOVITAME MOODSAID HOOAJA KÜBARAID ODAVATE HiNDADEGA „GERMAINE“ E. ESPLANAADINK. 22, Rootsi teatri vastas. Räägitakse ENBERG’1 eesti, saksa, vene ja teisi keeli. rohukauplus ALEKSANTERINK. 19. Müük suurel ja väiksel arvul. Tarvitajatele kaht­ lemata soodsaim ostukoht. Parfüüme, seepe, puudreid, kreeme ja muid kosmeetika aineid parimateks tunnustatud tehastest, kemikaliaid ja õli­ sid. Apteegi ja haigeravi vahendeid. Sõlgi, diadeeme ja teisi selle ala kaupe. ÜHING ,.EESTI TURIST11 Tallinn, Pikk t. 41. Postkast 421. Telefon 449-96 Õppeekskursioonide kava Helsingis 1. päev: Kogumine ^lO hommikul Atenumi ees. kell 11—12 Surnuaed ja krematoorium. „ 1 Presidendi loss. „ 1,30 Sõit loomade saarele(4 Smk.) „ 3— Tuletõrje torn. Lõuna vaheaeg. ,, 6— Kogunemine Ateneumi ees. Vaadatakse Vana surnuaeda. Eira linnaosa, Tähetorni mäge ja Kaevopuistot. 2. päev: Kogumine kell 10 -12 12- - 1 1- 2 3 2 - • - / IO homm. Suurkirikko (end. Nikolai kirik) ees. Kaljukirik. Botaanika aed. Ateneum. Parlament. Rahvuskunsti muuseum. Lõuna vaheaeg. Väljasõit Põhja sadamast Soome saarestikku, osavõtt SMk. 10.—. 1 2 Kaasas asjatundlikud juhid. 40 o/y. iie BEniLEmaii HELSINKI Pohjois Esplanaadink. 33 Tel. 32907 NOOBLITE HÄRRADE RIIETUSÄRI Tähelepanu! ODAVAD HINNAD! Nõudke kõikjalt esmajärg u! ist JÄÄTIST „ESKIMO“ ja „STELLfl-POLARIS“ Valmistab Helsingi jäätisetehas PRIMA" Omanik A. Magi HELSINKI, Pitkänsillanranta 7, tel. 71402 HELSINGIST KOSTIKS PUUVILJA JA KOHVI! Mahlakamat puuvilja ja maitsevamat kohvi Ä HOK m*. HELSINGIN OSUUSKAUPPA R. L. -------36 kauplust -------Lähim kauplus asub tsentrumis Vuorik. ja Kaisaniemenk. nurgal. Telefon 28656 RÄTSEPAÄRI ÄD. GRÖNDÄHL Aleksanterinkatu 7-a. iet.2Si79. On tõesti I kl. äri, kus valmista­ takse ainult tellimise peale. SUUR VÄLJAVALIK PRIMA INGLIS-R1IDEID. -----ÜLIKOND VALMISTATAKSE 3 PÄEVAGA_______ Helsingi sõitjatele soovitame restoraani ^ KOITON RAVINTOLA ilüiiUlf Yrjö- ja Simonkatu nürgal. Telefon 20961. ^ AVATUD KL. 7 — 22,30. Maitsev ja odav söök, hea kohv, kiire teenimine. R. Y. KOITO. Naiste käekotte, kindaidf reisitarbeid ostate soodsalt Soome vanimalt eriärilt SPENNER T’ilt Keskuskatu 2. E. Esplanaadink. 2 SOOVITAME uomin la Konuihm Kauppatori ääres Helsinki, P. Esplanaadinkatu 17 NjlSSENIN KAHVIKAUPPA OLLEIAAA-AESTORAAA „PIK-NIK“ Aleksanterinkatu 46. Passage. telef. 32118. Alkoholi õigused Helsingi eelistatuim kiireinetamise koht EESTLASED, PIDAGE MEELES, ET T. ARVONEN Helsingis, Vilhonk. 4. Tel. 32049 Raudteejaama lähedal Müüb odavalt naiste, meeste, ja laste aluspesu, sukke, kindaid, särke j.n.e. ja voodiriideid, nagu: patju, vaipu, viite, voodilinu, padjapealiseid j.n.e j.n.e. • Tutvuge hindadega! • Tähelepanu ! ARVONEN müüb alati oda­ valt. — Eestlastele eriline hinnaalandus ! Turistid! Käige Rühmhinnaäris TEM.PO’s Huvitavad mälestus - esemed Kõrgem hind Smk. 25.— Restoraan kust ostate odawalt, kiirelt ja ülevaatlikult belleuue Omanik eestlane Rahapajankatu 3 Telefon 31429 Kleit on hea ja sobiv mälestus Soomest KLEIDIÄRI Maitsvad toidud Soodsad hinnad Hea teenimine Alkoholi müügiõigused II RISSANEN Helsinki * Yrjönk. 14 Uudenmaank. nurgal Müüb ilusaid kleite odavalt Tere tulemast! Astuge ———— Suomen matkailijayhdistys'e —. - (Soome tuvistideühingu) Täitke kõrvalseisev sooviavaldusleht ja saatke matkailijayh­ distys^ hüroosse Aleksanterink. 7a, Helsinki. liikmeks! Allakirjutanu soovib astuda Suomen matkailijaydistys’e liikmeks ja palub saata »Vuosikirja 1935“ (Aastaraamat 1935). Välismaalaste aastamaks Smk. 50:— saadetakse ette koos sooviavaldusega. Nimi:............................................................ .......... Elukutse: ......................................... .................. Aadress: ............................................................ Suomen matkailijaydistys annab liikmetele m. s. järgmised soodus­ tused: 100lo htnnaalandust ühisuse reisijate kodudes. 1 ö°/0 hinnaaland. Oulu jõe kärestikusõidul. 1 ö°/o hinnaland. tähtsamatel sisevee sõiduliinidel. 12 [vabareisi Soomes loosimise kaudu ja väärtusliku aasta­ raamatu. Liikmemaks välismaalastele Smk. 50:— THE ENGLISH TEA-ROOM pakub puhkust ja naudingut, maitsva tee juures Helsingi ümbruskonnas liikuvaile tu­ ristidele, Unioninkatu 30. UnionspSO^ j_| Esp/onqod/ [ • Aouppotori põllumajandustoodete ja hala engros-ari ANTERO MÄKINEN ostab õunu, sigurid, sibulaid, toorest kala j.n. e. Müüb soolasilke. Tutvunege hindadega enne kui müüte või ostate. Kontor: Meritullink. 13 A 14. Tel. 29421. L adu: Etelä Magasiinink. 1. Custom Maailmakuulus EHTNE mUBTELL KONJAK on Soomes odav, juba 124 Smk. eest saab terve pudeli head Martelli Nr. 375, ja pisut enam maksavad luksus­ margid : Martell *** ja Martell V.S.O.P. Isegi Martell Extra — parim ja kallim konjak, mis põhja­ maades on saadaval — seegi maksab ainult 254 smk. >/2 pudelit. Helsingis käies ostke alkoholi äri­ dest pudel Martelli reisukohvrisse — see on hea arsti­ rohuks ja seda võib juua mõnutundega veel koduski. EESTLASED » — KASUTAGE —JUHUST! Kõrgeväärtusega soome LEIJONA- (LÕVI-) märgiga riietumistooted kannatavad arvustust ja konkurentsi. MEESTE ülikonnad, sügis-, ke­ vad- ja talvepalitud ja vihmamantlid NAISTE mantlid, kostüümid ja kombineed on alati viimase moe järele valmistatud hoolsalt ja asjatundlikult parem atest kodumaa kangastest. .................. Küsige LEIJONA- (LÕVI-) tooteid! Soome esimeseklassi kvaliteetkaup. YHTYNEET PUKUTEHTAAT O/Y. TAMPERE KAUPLUSED: HELSINKI: Mikonk. 1. Tel. 24235 Siltasaarenk. 4. Tel. 73250 TAMPERE: Hämeenk. 6 TURKU: Eerikink 10 PORI: Antink. 7 WAASA: Vaasan puist. 9 k KODUKÄSITÖÖ ESEMED ON PARIMAD REISI­ MA LEST ISE D JA KAUNID KINGID KOJU VIIMISEKS EESTI TURISTID! KUI TULETE HELSINGI, TUT­ VUGE SOOME SUURIMA JA MIT­ MEKESISEMA KODUKÄSITÖÖ ESEMETE VÄLJAVALIKUGA • =!■= - Kodukäsitöö 01Y. TELLERVO KALEVANKATU 3, YRJÖNKATU NURGAL Hotel TORNI vastas • TELEFON 37154 Kaardi seletus: 1) Edela sadam. 2) Presidendi loss. 3) Runebergi ausammas. 4) Erottaja ja rootsi teater. 5) NiameläinenM i-4- jfisuuräri Bulevardi 6. 6; Vanakirik ja sangarite hauad. Helsingis viibides ostate kõige soodsamalt meilt mitmesuguseid naiste riietustarbeid nagu: villa-, siidi- ja puuvillakangaid, kindaid, sukke, trikookaupu, ilustusi j. n. e. raa—s— Soome suurim ja täieiiüum naiste riietumistarvete eriäri Bulevardi 6. TeleL 275-32. Trükikoda ..KIIRTRÜKK'4 Tallinn—Eesti Rüütli 4. 1935.
	A 14.365	tekstituvastus (ocr)										VaataPAIDE SELTSKONDLIKU ELU ARENEMISTEELT PAIDE RAHVA...PAIDE SELTSKONDLIKU ELU ARENEMISTEELT PAIDE RAHVAMAJA ASUTAMISE 10. AASTAPÄEVAKS. V. KRABI. VABADUSSÕJAS LANGENUD JÄRVAMAA KANGELASTE MÄLES­ TUSMÄRGI PÜSTITAMISE KOMITEE KIRJASTUS. PAIDE, 1935. Paide Rahvamaja asutamise 10. aastapäevaks. V. Krabi. Vabadussõjas Langenud Järvamaa Kangelaste Mälestusmärgi Püstitamise Komitee kirjastus. Paide, 1935. A. Seidelbergi pärij. trükk. Paides, 1935. Vabadussõjas Langenud Järvamaa Kangelaste Mälestusmärgi Püstitamise Komitee juhatus otsustas koostada Komitee 10. aastapäevaks 21. sept. 1935.a. ülevaate Komitee senisest tegevusest. Kui tahame ühte isikut õppida õieti tundma, hinnata tema tege­ vust, on tarvis tutvuda tema päritoluga, õppida tundma tema minevikku ja neid olusid, ning seda ümbrust, milles tal tuleb tegutseda. Veel enam on need nõud­ mised .maksvad seltskondliku organisatsiooni kohta, kelle ilmele ja tegutsemisele ning tööviljakusele aval­ davad tuntavat mõju väga mitmesugused tegurid mitte ainult olevikust, vaid ka minevikust. Komitee 10 a. tegevus moodustab väikese lüli eesti seltskondliku elu arenemise alalt Paides. Et seda tegevust hinnata objektiivsemalt ja saada enam-vähem õige pilt Paide seltskondliku elu arenemisest, on käes­ olevas kirjutuses püütud ühtlasi anda Ka ülevaade Paide vanemate seltside tegevusest, niipalju kui seda lubas käsitada olev materjal ja piiratud aeg. Paides, sept. 1935. a. V. K- ' - .. Puudulikud ja vähesed on andmed Paide mine­ vikust. Veel vähem on teateid Paide kodanikkude seltskondliku elu kohta varematelt aegadelt. Teame küll. et kohe peale Paide ordulossi rajamise a. 1265 lossi ümber tekkis alevik,kuhu asusid kaupmehed, käsi­ töölised j. n. e, ning et sellele alevikule juba a. 1291 ordumeistri poolt anti mõningate muudatustega Riia linna õigus. Edasi teame veel, et linn lühikese aja jooksul tõusis õitsvale järjele, nii et 15. sajandi kes­ kel siin oli juba 360 maja ja 3 kirikut. Russovi tea­ tel elatud Liivimaa linnades keskajal väga lõbusat ja lodevat elu, milleks orduhärrad, aadel ja kirikuõpetajadki ise eeskuju andsid. Kaupmehed ja käsitöölised võistlesid omavahel joomapidude korraldamisega ning oma naiste ja tütarde uhkete, kallite riietega ja ehe­ tega, millest nii mõnigi kord tekkisid suured tülid. Kaupmeeskond ja käsitöölised olid siis organiseeritud oma kutsealaliste huvide kaitseks gildidesse. Sõna „gilde“ on taani päritoluga ja tähendab „pidu“, kuna gildede koosolekud olid seotud õllejoomisega. N. n. väikegild koosnes käsitööliste tsunftidest, missugused olid organiseeritud tööharude järgi. Olevatel andmetel Paides puudus kaupmeeste või suurgild. Käsitöölised olid aga organiseeritud ja neil oli isegi maja, mis asus Pikal tänaval, arvatavasti praeguse Bergmanni maja asukohal. Kodanikkude lõbustamiseks rändasid paigastteise igasugused rändartistid: akrobaadid, tantsijad, silma­ moondajad, klounid, loomadetaltsutajad ja igasugu muud „spielmannid“ (sellest „pillimees“). Suvel sõi­ deti linnast välja lõbutsema, eriti suviste pühadel. 5 Pulmi ja muid perekondlikke sündmusi ja tähtpäivi peeti ikka tantsu ja priiskamisega. Üldiselt tuttav oli ütelus: „Jumal võtku neid hoida Viljandi hüppamise, Paide joomise ja Rakvere tantsimise eest.“ Paides ei kestnud see „kuldne“ elu aga kaua, sest orduriigi langemisega käis Paide kindlus ühe riigi käest teise kätte, linn hävitati pea täielikult ja suur osa elanikke viidi sõjavangi. Rootsi valitsuse alla sattudes kaotati Paide kindlus, linn aga, mis anti Mäo mõisale, ei saanud tekkinud oludes enam kosuda. Põhja sõja ajal 1703. a. põletati Paide venelaste poolt jällegi maani maha ning osa elanikke viidi Venemaale. Tollest ajast ei ole Paide küll enam sõdade läbisaa­ mid kannatada, kuid soodsaid tingimusi talle arene­ miseks pole tekkinud. A. 1783 vabanes Paide Mäo mõisa ülemvalitsuse alt Katariina II käsukirja põhjal ja nimetati maakonnalinnaks, mis tõttu ka kodanik­ kond võis hingata vabamalt. A. 1784 oli Paides 43 käsitöölist-ettevõtjat, 9 kauplust, apteek ja 7 joogikohta (Schenkerei). Tsunftid väikese käsitööliste arvu tõttu kiratsesid ja mitmed surid hoopis välja. Kõige elujõulisem oli kingseppade tsunft, missugune tegut­ ses veel 19. sajandi viimasel veerandil. • Paide Kodanikkude Klubi. A. 1796 tekkis tolleaegsel Paide kaupmehel üing bürgermeistril Vilhelm Friedrich Luppianil mõte asu­ tada kodanikkude halli argielu mitmekesistamiseks or­ ganisatsioon. Ta leidis omale mõttekaaslasi vasksepa Michael Braunsteini ja kantseleiametniku G. R. Hellerströmi. Asutati selts „Bürgerliche Einigkeit“, 17 liikmega, nende seas ka kullasepp Chr. Rottermann, kelle poeg a. 1826 Paidest lahkus ja Tallinnas prae­ gusele Rottermanni suurärile aluse pani. Mälestusena ja ainsa dokumendina tollest ajast on püsinud Hellerströmi poolt klaasile maalitud huvitav sümboolne kujutis seltsi asutamisest, missugune hiljem Paide maalermeistri L. Lembergi poolt restaureeriti ja praegu 6 Paide Kodanikkude Klubi einelauaruumi seina ehib. Edasi puuduvad seltsi kohta andmed kuni 1810. aasta 16. veebruarini, mis ajast on pärit Carl Rudolph’ilt kirja pandud „Einrichtungen und Gesetze der Bürger­ lichen Abendgesellschaft in Weissenstein.“ Kas on vahepeal seltsi nime muudetud, või on asutatud hoo­ pis uus selts, on teadmata. Samast aastast leidub ka üürileping, mis sõlmitud pottsepp Joh. Löschiga, kelle majas Tallinna tän. nr. 11 selts asus. Seltsil oli 20 liiget linna tähtsamate kaupmeeste ja Lsunftimeistrite seast. Seltsimaja üür — 80 rubla — oli liikmemak­ suna liikmete arvule jagatud. Seltsil oli ka einelaud, mille pidajaks oli majaperemees Lösch. Ei ole seltsist järel ühtegi jälge kuni 1836. a., mis ajast leidub „Gesetze der Bürgermusse in Weissenstein“. Tekib jällegi kahtlus, kas pole endine „Abendgesellschaft“ likvideerunud ja asutatud uus selts. Kuid tähele pan­ nes, et selts asub samades ruumides ja einelauapidaja on sama, kes 1810. a., paistab olevat tõenäoline, et tegemist on ainult seltsi nime muutmisega. Kuna va­ rem olid seltsi liikmeteks ainult kaupmehed ja tsunftimeistrid, võeti nüüd liikmeteks ka sellisid, kuid nad ei võinud kaasa hääletada uute liikmete vastuvõtmi­ sel ega neid ei tohtinud valida seltsi juhatusse. Nüüd oli seltsil juba 40 liiget. Sellide vastuvõtmine tõi aga segadusi seltsi sisemises elus. Sellid olid seltsimajas ja seal peetavatel ballidel purjuspeaga lärmitsenud ja kakelnud, mispärast seltsi peakoosolek detsembris 1828. a. 8 selli jäädavalt välja heitis ja otsustas sel­ lisid liikmeteks enam mitte võtta. Ülejäänud varem vastuvõetud selle lubati aga liikmeiks edasi jääda. Sellid võisid nüüdsest peale ainult külalistena, meist­ rite vastutusel, seltsimajas käia ja pidid selle eest maksma kas kuu- või aastamaksu. Seltsi tegevus sei­ sis ainult kooskäimises, mängudes ja napsutamises. Kaks korda aastas peeti suurejoonelisi ballisid, mis­ sugustest osavõtt olnud väga elav. Nii elati vaikselt kuni 1846. a, millal liikmete arvu kahanemise pärast ähvardas seltsi väljasuremine. Dr. Hesse ja kooliins7 pektor Tegeleri ning mõningate teiste kaasabil suu­ deti siiski 22 uut liiget juurde koguda, kuid kahe aasta pärast oli jälle liikmete arv kokku sulanud, nii et isegi üüri maksmine tekitas raskusi. Kuidagi suu­ deti aga kuni 1853. a. vastu pidada. Vahepeal oli selts kolinud uude korterisse Ed. Bergfeldti majja Vee t. Seltsi esimeheks oli majaperemees Bergfelt. Üht­ lasi oli ta ka einelauapidajaks. Aprilli lõpul andis juhatus, eesotsas esimehega, seltsi asjaajamise ja va­ randuse üle fogtei kohtule, seletusega, et selts ei ole enam elujõuline. Teiste liikmete poolt kutsuti aga 10. mail kokku peakoosolek ja valiti uus 3-liikmeline juhatus, kuna endine juhatus tagandati. Asjaaja­ mine ja inventar toodi kohtust tagasi. Ometi ei taht­ nud selts kuidagi jalgu alla saada. Seltsimaja oli muu­ tunud avalikuks kõrtsiks, kuhu igaüks võis vabalt jooma minna. Liikmed aga astusid üks teise järele seltsist välja. 1860. a. algul oli seltsil ainult 9 liigetr kellest aasta jooksul astus välja veel 7. Üür oli tasu­ mata, leping uuendamata. Loiust tegevusest annab tunnistust juba see, et 35 a. jooksul on ainult 14 protokolli "kirjutatud. Neist selgub, et kogu aeg on seltsis valitsenud suured lõhed ja väikese Paide ko­ danikkond oli iuba siis jagunenud kildkondadeks, kes omavahel tülitsesid. Kaks järelejäänud seltsi liiget Franz ja Johann Thiel’id andsid seltsi varanduse det­ sembri lõpul 1860 jällegi fogtei kohtu hoole alla. 15. jaan. 1861 kutsus dr. Hesse endised liikmed kokku peakoosolekule, kus otsustati asuda uue põhi­ kirja väljatöötamisele, missugune 22. jaanuaril 50 allkirjaga kubermangu valitsusele kinnitamiseks saa­ deti, Ühtlasi paluti kuberner Ulrich seltsi auliikmeks. 13. veebruaril tuli põhikiri kinnitamata tagasi, kuna ta oli koostatud saksa keeles. Nõuti põhikirja esita­ mist otsekohe vene keeles. Nõue täideti, kuid põhi­ kiri jäi kinnitamata, sest tulekahju puhul ministeeri­ umis jäi ta kadunuks. Selts jäi töötama vana põhi­ kirja alusel. 8 Vahepeal asutati ühe osa endiste liikmete poolt*, kelle seas olid ka eeltähendatud vennad Thiel’id,. kaupmees Ina algatusel uus klubi, missugust rahva­ suus kutsuti „Inaklubiks“, kuna koosolekuid peeti Ina majas. Uus klubi nõudis fogteikohtult endise klubi varanduse väljaandmist. Kuna varandus oli aga vahe­ peal dr. Hesse poolt uuesti elluäratatud „Bürgermussele“ välja antud, kaebasid „Ina“ mehed kubermangu valitsusele. Kaebus jäeti tähele panemata ja „Inaklubi“ lagunes sama ruttu kui ta oli tekkinud. 1864. a. tekkis „Bürgermusses“ tüli, mille taga­ järgede! oli suur mõju klubi sisemisele elule. Üks? käsitööline kukutati kaupmeeste ja literaatide poolt: vastuvõtmisel läbi. Kui järgmisel korral üks mõisa­ omanik vastuvõtmisel oli, olid käsitöölised organisee­ runud ja kukutasid mõisniku läbi. Dr. Schnellil, tol­ leaegsel presidendil, keda tunti tasakaaluka ja targa* mehena, läks vaevu korda tülitsejaid pooli rahustada. Selle tüli tagajärjel loodi 1865. a. klubi juurde n. n_ valimiskomitee, mis koosnes 15 liikmest ja kus lite­ raatidel, kaupmeestel ja käsitöölistel, s. t. seisusel oli 5 esitajat. Liikmete arv oli vahepeal tublisti tõusnud mispärast tekkis vajadus avaramate ruumide järele. 1. okt. 1862 kolis klubi mölder Tesloni uue kivi­ maja teisele korrale Tallinna tän. nr. 10 (praegune politsei jsk.). Ühtlasi tekkis oma maja muretsemise mõte. 1867. aastal ostetigi Rüütli tän. nr. 2 Dr. Fritsch’i leselt maja 3600 rubla eest. Maja remont läks? maksma 900 rubla. Raha saadi liikmetelt 90 aktsia vastu ä 50 rubla. Iga aasta kustutati loosimise tee! 2 aktsiat. A. 1888 osteti välja viimased aktsiad. 26. sept. oli maja õnnistamine ia tollest päevast peale ora „Bürgermusse“ asunud ikka samades ruumides. 60-tel ja 70-tel aastatel oli „Bürgermusse“ õitseaeg.. Sel ajajärgul astus seltsi liikmeteks mõisnikke j st Paide elama asunud haritlasi. 1861. a. oli liikmeid* 60, 1869. a. aga juba 100. Ümbruskonna mõisnikud5 tekitasid klubi elus eriti suurt elevust. Neljapäevastel klubiõhtutel oli seltsimaja hoov täis mõisnikkude ka- lessisid. Koos linna bürgeritega mängiti kaarte, biljardit, keeglit ja napsutati. Samal ajal tekkis klubi juures meeskoor „Liederlafel’i“ nime all v. zur Mühleni algatusel ja hiljem .segakoor R. Hoffmanni juhatusel. Lühikest aega te­ gutses ka teatriring. 1880. a. paiku algas „Bürgermusse“ elus jälle tagasiminek. Selle põhjustasid majanduslikud rasked ajad, mis tekkisid vi lj ai kalduste tagajärjel. Mõisaoma­ nikud ei näidanud endid klubis enam muul ajal kui laatade puhul. Ka linna kodanikud jäid tagasihoid­ likumaks, nii et neljapäevased klubiõhtud kadusid hoopis. Pikkamööda hakkasid ajad ja olud paranema ja mõisnikud, saanud üle oma muredest, hakkasid jälle külastama „Bürgermusset“. 1896. a. peeti „Bürgermusse“ 100 aastast juubelit. Siis tekkis ka dr. V. Grohmann’i algatusel mõte ma­ jale juurde ehitada ajakohane teatrisaal. A. 1899 alati ehitusega ja viidi 1900.a. algul lõpule; — läks maks­ ma 11.000 rubla, missugune summa saadi kokku laenu­ na. Uus saal näitelavaga suutis tolleaja nõudeid rahul­ dada tuntuval määral. Varsti hakkasid ka teised selt­ sid, kellel omal puudusid ruumid, seda saali tarvitama pidude korraldamiseks. Olgu tähendatud, et vahepeal olid Paides tekkinud: „Eesti Käsitööliste Selts,“ Paide Karskuse Selts“ ja „Paide Vabatahtlik Tuletõrjujate Selts,“ kuid nendest lähemalt edaspidi. Uue saali ehitamisega muutus „Bürgermusse“ tegevus jällegi märksa elavamaks ja see elevus kes­ tis kuni 1914. a. suure ilmasõja puhkemiseni. Olgu märgitud, et 1905. a. rahutuste puhul pai­ gutati karistussalk korterisse „Bürgermusse“ ruumides­ se, kus ka ihunuhtlust olevat jagatud. 1917. a., Vene revolutsiooni järele, jäi klubi tege­ vus aga hoopis seisma. Vabadussõja ajal olid „Bürger­ musse“ ruumid Eesti sõjaväe tarvitada. Vabadussõda möödunud, hakati järeljäänud liikmeid jälle koondama, "kuid õiget elu seltsile pole sisse saadud. „Bürgermus­ se“ asutati saksa seltsina ja selleks on ta ka jäänud V senini. Esialgu ei võetud klubi liikmeks ühtegi eest­ last, peale saksastunute, n. n. „kadakate.“ Hiljem, Eesti iseseisvuse ajal, on küll ka mõned eestlased vastu võetud, kuid suure ettevaatusega, nähtavasti kartes, et eestlased seltsi üle võtavad. Kinnise seltsi ilme on klubi hoopis kaotanud, sest ruumid on muu­ tunud avalikuks joogikohaks, kuhu igaüks vabalt sisse minna võib, nagu see oli 1853. a , ainult selle vahega, et nüüd seltsi liikmed ise seal väga harva käivad. Paide saksa seltskonnal on praegu teised mured: kohaliku saksa kooli ülalpidamine. Nende vähesed jõud on rakendatud kõik selleks ja kõik peoõhtud, mis nad oma „klubis“ peavad, on korraldatud saksa kooli heaks. . „Paide Kodanikkude Klubi“ juhatusse kuuluvad: A. Stamm (auesimees, endine õllevabriku omanik), E. Kõik (kaupmees). K. Johanson (kaupmees), E. Götsch (veskiomanik) j. t Paide Eesti Selts ,,Ühendus“ Eesti iseseisva seltskondliku arenemise algust võib hakata arvama alles möödunud aastasaja teiselt poolelt, olgugi et rahvas teoorjusest juba aastasaja algul vormiliselt vabaks sai. Talupoja õigused sai ta aga kätte alles aastasaja keskel. Samal ajal LääneEuroopas hoogu võtnud tööstuse edenemine leidis vas­ tukaja ka Eestis. Eesti linnadesse tekkisid üksteise järele vabrikud ja äriettevõtted. Nende omanikud olid aga teisest rahvusest, kelle kätte ka tööstuse ja kau­ banduse kapitalid kontsentreerusid. Eesti rahvas seisis nendest eraldatud ja kujutas enesest pea viimase ajani põlduharivat ja karjakasvatavat talupoegade kihti. Ärkamisaja seltskondliku liikumise peale, mis kandis rahvuslikku laadi, tuleb seega kui talupojakihi liikumise peale vaadata. See rahvuslus sai rohkem hoogu majanduslikkudest kui aatelistest allikatest, sest ainelist vara oli rahvale hädasti kõige esiti tar­ vis. Peale selle kihutas rahvustunnet elevile ka vaen 11 endiste rõhujate vastu. Agraarolude reformi tõttu muu­ tus üks osa inimesi maal ülearuseks. Samal ajal hak­ kas elu linnades kiiremini tuksuma. Tõusis tarvidus hulga uute tööjõudude järele ning maal tööta jäänud inimesed hakkasid voolama linna. Seda voolu soo­ dustas veel 1866. a. maksmapandud käsitöövabadus. Tekkisid eesti soost käsitöölised, kõrtsmikud, kaup­ mehed ja majaomanikud, moodustades linnas eesti soost väikekodanluse. See väikekodanlus, alles esi­ mest põlve adra ja sirbi küljest lahus, oli maaga tihedate huvidega seotud. Kuid sakslaste tulunduslik, kultuuriline ja poliitiline rõhuv üleolu kutsus esile n. n. kadakasaksastamise. Eestlased, kes olid jõudnud tulunduslikult vähegi haljamale oksale, suu­ remale jõukusele, olles ilma rahvusliku iseteadvuseta, püüdsid saada „saksaks“ ja sulasid ühiskondlikult valitsevasse ülemkihti. Meie ärkamisaja juhtivad jõud olid kadakasaksastamise hädaohust täiesti teadlikud. 11. sept. 1878 võeti Tartus ühel omavahelisel nõu­ pidamisel vastu otsus: — „Iga haritud eestlane peab ennast oma rahva liikmeks, s. o. Eestlaseks tunnis­ tama ja ei tohi mitte oma sugu saigades ennast Sak­ saks ehk mõneks muuks arvata“ —. Ärkamisaegne rahvuslik aktiivsus pani püsivama aluse ka kohalikule eesti seltsielule, mis arendas rah­ vuskultuurilist liikumist. Eesti kohaliku seltsielu eoks olid laulukoorid. Nende loojateks ja juhtideks olid peamiselt köstrid. Laulukoorid olid ilma kindlama ja kestvama korralduseta, kuid üksikutest neist kujune­ sid põhikirja alusel töötavad laulu- ja mänguseltsid. Nii tekkis Tallinnas 1863. a. „Revalia“, siis Tartus 1865. a. „Vanemuine“ ja temaga üheaegselt Tallinnas „laulo ja mango“ selts „Estonia“. Selle asutajateks olid peaasjalikult käsitöölised, magistraadi teenrid ja väikekaupmehed. Hiljem tekkisid: „Koit“ Viljandis (1869), „Lootus“ Tallinnas (1877), „Endla“ Pärnus (1878). Koostudes peaasjalikult mitmeliigilistest ,,antvärkidest“, laiema silmaringiga haritlaste juhtimiseta, hingitsesid mitmed neist kaua kaardi-, piljardi- ja 12 joogiklubidena ja üldiselt mannetult, kuid etendasid siiski eesti linna-seltskonna koondamisel tähelepanu­ väärset osa. Mida väiksem linn, seda suurem oli kadakasaksastamise hädaoht. Kuni viimase ajani peeti Paidet üheks tugevamaks saksluse kantsiks. On pandud tä­ hele, et jõukamad kihid kergemini assimileeruvad kui vaesemad. Kuna Paides puudusid suuremad töös­ tused, siis koosnes Paide eestisoost kodanikkond möödunud sajandi keskel peamiselt käsitöölistest, mõ­ nest üksikust kaupmehest ja majaperemehest, kes ihust-hingest tahtsid saada samasugusteks „saksteks“ kui senine linna valitsev ülemkiht. Ülejäänud eestlas­ tel — majateenijatel, kaupmeeste ja kääsitööliste sel­ lidel j. n. e. ei saanud rahvuslik iseteadvus tärgata juba nende isikliku sõltuvuse tõttu muulastest või kadaklastest-tööandjatest. Ometi asutati ka Paides juba 1879. a. esimene eesti selts. Selle seltsi asutamisajast ja esimestest tegevusaastatest pole säilinud mingisugu­ seid kirjalikke mälestusi, peale liikmete nimekirja 1879. a. alates, mis kannab pealkirja: „Eesti Handverki-Selts Ühhendus Paides.“ - Aastast 1884 on jä­ rel „Eesti Käsitööliste Seltsi Ühhenduse Protokolliraamat Paides.“ — Jääb selguseta, kas on seltsi ni­ metust vahepeal muudetud või pidas liikmete nimekirja kirjutaja „peenemaks“ tarvitada „Käsitööliste“ asemel „Handverki.“ Seltsi esimeste tegevusaastate kohta on ainult väheseid suulisi teateid vanematelt Paide kodanik­ kudelt. Liikmete nimede järele otsustades on suur enamus esimesi liikmeid olnud eestlased. Esimesel kohal nimekirjas seisab tolleaegne Paide kirikuõpetaja parun Tiesenhausen, siis koolmeister A. Luik, kreis­ kooli inspektor L. Jürgens, tisler G. Leinberg (proh­ vet Maltsveti poeg), G. Veber (pärastine linnapea). Ainsa auliikmena on märgitud tolleaegne Paide kös­ ter A. Kappel (esimese kõrgema muusik, haridusega Eesti helilooja J. KappePi isa), mis arvama sunnib, et Kappel kas seltsi asutamise mõtte algataja või vähe­ malt üks agaramaid asutajaid oli. „Ühenduse“ esi13 meseks presidendiks oli sakslane G Veber. Liikmeid oli seltsil esimesel aastal 46, neist 21 käsitöölist, 4 kaupmeest, 4 kooliõpetajat, 3 põllumeest, 3 kõrtsmikku 3 kodanikku (majaomanikku). kirikuõpetaja, köster, mõisavalitseja ja teener. J. Randi mälestuse järele, kes ise a. 1886 seltsi liikmeks astus, ei olevat seltsi asutamisel, olgugi ta nimetatud Eesti seltsiks, olnud rahvuslikku tagapõhja See näib olevat usutav. Kuna „Ühenduse“ asutamise ajajärgul „Bürgermusses“ valitses aristokraatlik vaim ja seal käsitöölisi, pealegi veel eestlasi, näha ei soovi­ tud, mispärast neil võis tekkida tarvidus oma koos­ käimise ja ajaviite koha järele. J. Randi mälestuse järele olevat „Ühenduse“ esimeseks korteriks olnud E. Simsoni praegune maja Pikal tänaval, mis siis kuulunud pagar Fabriciusele. Einelauda seltsil pole olnud ja liikmed on hakanud salaja viina kaasa tooma, mis tekitanud nii sekeldusi ametivõimudega kui ka tülisid seltsi sisemises elus, mispärast liikmed on haka­ nud seltsist välja astuma ja seltsi tegevuses on tek­ kinud seisak. Nii näemegi liikmete nimekirja raama­ tust, et a. 1881 on seltsil olnud 65 liiget, kuna a. 1882 ei ole ühtegi liiget sisse kirjutatud. 1883. a. kohta on jälle koostatud nimekiri ja seltsil on 46 liiget 24. apr. 1884 algab seltsi protokollide raamat. Selgub, et seltsile on üüritud uus korter Bergfeldti majas Pärnu ja S. Aia tänava nurgal. Avatakse alko­ holiga einelaud. Seltsi presidendiks on mölder Th. Küpre. Liikmeid on 30. 1. juulist 1885 kolis selts Pärnu tan. Puhki majja (praegune Ahlmanni maja). A. 1886 lahkus pre­ sident Küpre ja tema asemele valiti seltsi 7. aasta­ päeva puhul peetud peakoosolekul 17. veebr, rätsep J. Lilienthal. Peale abipresidendi valiti seltsi juha­ tusse veel 5 direktorit, nende seas kassahoidja abiga, kirjatoimetaja ja „tantsu ja mängu eestseisja“, kel­ leks sai velsker E. Jürgen. Nädal hiljem pidasid uued „direktorid“ nõu, kuidas „Ühenduse“ sisemisi 14 asju, mis siiamaale, kus ennast ka pöörad, igalt poolt üsna sassis on, jällegi õige korra peale seada võiks,, nii et ta üle rahva seas liikuvaid paha kõnesi peaparema ja tulusa ettevõtmistega suutumaks äralämmatada suudaks.“ Otsustati: 1) einelauapidajalt nõuda,, et võõraid sisse ei lastaks ja neile alkoholi ei müü­ daks, 2) korraldada igas kuus liikmetele lõbustusõhtu,. 3) korraldada tautsumeister M. Jägeri juhatusel 3 nä­ dalased tantsukursused. Ühel järgneval koosolekul arutati jällegi seltsi sisemisi asju, misjuures kaks „direktorit“ käsitsi kokku, läksid. Seda tüli lahendati paar kuud ja asi lõppes, sellega, et mõlemad seltsist eemaldati. Järgnevad pro­ tokollidaga näitavad, et kord seltsimajas ei paranenud,,, vaid korrarikkumised ja tülid suurenesid. „Et selts rahaasjades suutumaks pankrotti jäänud“, otsustati 1. jaan. 1887 senisest kallist korterist Pikale tänavale Kirsi majja (praegune M. Bötkeri m.) kolida. 1888. a. kavatseti korraldada maakonna laulu­ pidu, kuid ettevõte jäi teostamata, sest seltsi tegevus tuli ajutiselt lõpetada. Nagu protokollidest nähtub, ei saa­ nud juhatus muud tehagi kui liikmete korrast üle­ astumisi ja süütegusid lahendada. Ka einelauapidaja ei seisnud oma ameti kõrgusel: müüs viina ka mitte­ liikmetele. Alalised kaklemised ja korrarikkumised viisid asja niikaugele, et politsei ähvardas seltsi sul­ geda, mispärast 17. apr. 1888. a. „arvas peakoosolek ühelmeelel heaks Paide Eesti käsitööliste setisi „Ühen­ duse“ tegevust, seltsi liikmete kasinuse pärast, puhuksajaks tänasest päävast saadik seisma jätta.“ — Seltsk vähene inventar anti salmilaulja H. Tamberg’i hoiu alla. 12. jaan. 1891. a., ligemale 3-aastase uinaku järele, peeti jällegi peakoosolek ja otsustati alata* tegevust. Üüriti uus korter Pikale tänavale H. Bambergi majja (praeg. A. Springi m.). Presidendiks valiü seppmeister Schiffer. Varsti selgus, et korrarikkumi­ sed seltsimajas kestsid edasi. Juhatus püüdis küll' tantsuõhtute ja näokattepidude korraldamisega liik­ meid kasvatada, kuid see ei andnud soovitud taga­ 15 järgi, sest isegi juhatuse liikmeid tuli karistada tant­ suõhtutel joobnud olekus lärmitsemise ja „kombevas­ tase ülevalpidamise“ pärast. Paljud liikmed astusid seltsist välja, sest ei suutnud leppida sealvalitseva olukorraga. 1892. a. taheti korraldada käsitööde näitust, mil­ leks aga ei antud luba, põhjusel, et „Ühendus“ ole­ vat lõbuselts. Ei jäänudki sellistes tingimustes liik­ metel muud üle kui korraldada tantsuõhtuid ja lõbus­ tada endid napsuvõtmisega. Kord oli küll seltsi põhi­ kirja muutmise küsimus päevakorral, kuid mõte jäi .millegipärast teostamata. Kuni 1898. a. ei ole seltsi tegevuses midagi sil­ mapaistvat. Liikmete arv kõigub 30 — 60 vahel. 1898. a. kolis selts Laiale tn. A. Treufeldti majja <(praeg. K. L. maleva staap). Avaramad ruumid või­ maldasid ka klubielu mugavalt korraldada. Ajavahe­ mikul, arvates seltsi asutamisest, oli Paidesse juurde tulnud kogukene Eesti rahvusest kodanikke kooliõpe­ tajate ja kantseleiametnikkude näol, samuti ka valla­ kirjutajaid, mõisavalitsejaid ja kaupmehi lähemast ja kaugemast ümbrusest, kelle seast „Ühendus“ lei­ dis omale uusi liikmeid. 1898 a oli seltsil üle saja liikme: ametnikke, vallakirjutajaid, mõisavalitsejaid jne. — 40; (36,3%), käsitöölisi — 23 (21%), kaup­ mehi — 19 (17,2%), tööstureid ja ettevõtjaid — 11 <10%), taluperemehi — 7 (6,3%), kõrtsmikke — 7 (6,3°/o) ja kooliõpetajaid 3 (2,7%). Nagu selgub neist arvudest, olid käsitöölised käsitööliste seltsis arvult teisel kohal, moodustades ainult 21% liikmete üldarvust. Tähelpanuäratav on aga, et kooliõpetajate ^rv seltsis oli äärmiselt väike. Meie rahvuslik liikumine oli juba jõudnud ajajärku, kus Eesti väike­ kodanlus linnades uute juhtidega avaliku elu näite­ lavale asudes oma idealoogiaga, mis tuntavalt lah­ ku läks ärkamisaja maarahva ajajärgu idealoogiast, uuele ajajärgule oma pitseri vajutas. Ometi ei märka meie Paides „Ühenduse“ ümber kogunenud võrdle­ misi rohkearvulise Eesti väikekodanluse ridades min­ 16 gisuguseid püüdeid selle, mujal esilekerkinud liikumise süvendamiseks kohapeal. Kui 70-tel aastatel Paide väi­ kekodanlus oli saksa mõju all, lämmatab nüüd, venesta­ mise ajajärgul, slaavi mõju siin täiesti rahvusliku mõtte. „Ühenduse“ liikmeteks püütakse ja isegi valitakse au­ liikmeteks kohalikke kõrgemaid vene ametnikke. Seltsi tegevus piirdub ikkagi ainult kooskäimisega lõbusaks ajaviiteks ja pummeldamiseks. 1898.a. sügisel saadab üks seltsi liige (raamatukaupmees Põltsamaalt) kuberne­ rile südaööl telegrammi, et „Ühenduses“ elatavat liider­ likku elu. Iseloomustav on ka lugemislauale tellitud aja­ lehtede väljavalik; „Postimees“, venekeelne ajakiri „Ni­ va“, „Revaler Beobachter“ ja „LustigeBlätter“. Ometi ilmusid eesti keeles veel ajalehed: „Olevik“, Sakala“, mida ei tellitud „rahapuudusel“. Seltsi preisidendiks tollel ajajärgul oli riidevärvija J, Stephan, raskejõustiku harrastaja Paides, kelle kutsel Lurich esines Paides ja astus isegi „Ühenduse“ liikmeks. 1901. a. korraldati esimene suurem rahvapidu, kus esinesid mustakunstimehed ja maadlejad ning korraldati rahvale: kotis jooksmist, posti otsa ronimist, põrsapüüdmist j. n. e. 1905. a. suvel peeti „Ühenduse“ 25-aastast juu­ belit. „Lootuse“ näitlejad Tallinnast esinesid näite­ mänguga, sest sisetülide pärast oli oma jõududega võimata esineda. Viljandist telliti muusikakoor. Pidu tõi seltsile 192 rubla kahju. 1906. a. kerkis ülesse seltsile oma maja ostmise küsimus, kuid rahapuudusel jäi kavatsus teostamata. 1908. a. muudeti seltsi põhikiri ja võeti uueks nimeks „Paide Eesti Selts „Ühendus“, jättes välja käsitööliste nimetus. Samal aastal ehitati maja pere­ mehe poolt seltsimaja juurde uus saal näitelavaga, mis tuntavalt elustas seltsi tegevust ja soodustas liik­ mete arvu juurekasvamist, Nüüd juba katsuti korral­ dada sagedamini lavalisi ettekandeid ja pidusid, kuid suureks võistlejaks „Ühendusele“ sel alal oli „Paide Karskuse Selts „Idu“, kellega tekkisid tõsised arusaama2 17 tused, kuid sellest lähemalt järgmises peatükis. Olgu vaid siinkohal tähendatud, et ärksamad, seltskondli­ kult ja rahvuslikult mõtlejad isikud olid suuremalt osalt koondunud „Idu“ ümber, mis tõttu „Ühendus“ jäi veel enam teatud kitsa ringi lõbutsemis kohaks seltsimaja aga muutus peaaegu avalikuks joogikohaks, olgugi et põhikirja järele sissepääs sinna oli lubatud ainult liikmetele ja nende poolt kaasatoodud külalis­ tele. „Ühenduse“ sisemises elus valitsesid kuni lõpuni, 1914. aastani, suured lahkhelid. Presidendi kriis tek­ kis sagedasti mitu korda aastas. Kui 1914. a. sügisel, ilmasõja puhkemisel, suleti alkoholi müügikohad, ei antud palvetele vaatamata „Ühendusele“ alkoholi müügi luba ja seltsi tegevus jäi hoopis soiku, sest ilma alkoholita nähtavasti oli edasielamine vanade harjumuste järele võimata. Hulk aastaid seisis seltsi varandus kasutamata, kuni see viimaks 1927. a. sund­ likvideerimise järele anti üle Paide Rahvamajale. Oleks ülekohtune „Ühenduse“, kui Paide esimese eesti seltsi, tähtsust siiski hoopis alla hinnata. Kohalikke tingimusi arvesse võttes peab tunnistama, et see selts 35 aasta jooksul siiski Paide eesti seltskonna koon­ damisel on etendanud tähtsat osa. Paide Vabatahtlik Tuletõrje Ühing. — „ ... ja päästa meid sõja, nälja ja katku ning tule eest“, seisis keskaegses kiriku eestpalves. Teh­ niliselt viletsasti varustatud inimene ei suutnud mõju­ valt vastu astuda lõõmavale tuletondile ja võttis tule­ kahju ränga jumalavitsana. Aegamööda hakkasid lin­ nades omavalitsused korraldama kaitset tuleõnnetuste vastu. Pandi maksma naturaalkohustuslik printsiip. Iga kodanik pidi olema tuletõrjuja ja pidi omama vastavad tuletõrje abinõud, nagu redel, pootshaagid, ämbrid jne. Selline kord maksis ka Paides. Tulekah­ jud tehti teatavaks kella helistamisega kirikutornis ja trummilöömisega. Alarmi peale pidid kodanikud, eriti aga majaperemehed, tulekahju kohale ilmuma 18 oma tulekustutamiseabinõudega, milleks peale eelpoolloetletute olid veel väikesed puust käsipritsid. nagu neid võib näha veel Paide muuseumis. Kuna vabatahtlikule tuletõrjele oli alus pandud Tallinnas juba 1862. a. ja tekkisid tuletõrje seltsid juba ka teistes linnades, kutsuti kokku Paide linnaomavalitsuse poolt 4-liikmeline tuletõrje asutamise komisjon, kuhu kuulu­ sid: aktsiisi jsk. inspektor O. v. Gernet, puuseppmeister G. Leinberg, maalermeister L. Lemberg ja viinavabrikant-kaupmees R. Hoffmann. 15. aug. as­ tus komisjon kokku ja see seadis teiste seltside põ­ hikirjade eeskujul kokku Paide tuletõrje seltsi põhi­ kirja saksa keeles. 16. sept. samal aastal peeti esi­ mene peakoosolek, võeti vastu kodukord ja toimetati valimisi. Peameheks sai R. Hoffmann, abiks G. Leinberg. varahoidjaks kaupmees Nigols, selle abiks katelsepp Johanson ja laekuriks ning kirjatoimetajaks O.v. Gernet. Seda kogu nimetati „Vertrauungsrat“ (usaldusnõukogu). Asutati ronijate jaoskond 11 mehega, pritside jaoskond (4 kolonni) 38 mehega, veemeeste jaoskond 7 mehega ja korrapidajate ning päästjate jaoskond 14 mehega. Korraldati õppuseid ja harjutusi ning asuti kustutusabinõude muretsemisele, millised esialgu olid võrdlemisi primitiivsed, kuid tolleaegne linnapea Silsky annetas seltsile ajakohase pritsi ja 1886. a. muretseti ühingu summadega ka teine sar­ nane juurde. Linn ehitas tuletõrje tarbeks turuplatsile puurkaevu. 1880. a. valmis seltsi pritsikuur, milleks kogukonnalt 1000 rubla toetust määrati, kuna puuduv summa saadi korjanduste teel ja osatähtede müügist. Paar aastat kestnud korjandusega saadud summadega muretseti seltsile lipp pealkirjaga saksa keeles: „Ju­ malale auks, ligemisele kaitseks“. 1885. a. valiti seltsi peameheks algkooli õpetaja Andres Luik, kes sellel kohal püsis kuni oma surmani 1914. a. 1887. a. asutati seltsi juurde keelpillide koor. 1886. a. kinnitati seltsile uus põhikiri, mis pidi olema venekeelne. Seltsi asjaajamise keeleks jäi endiselt saksa keel. Uue põhikirja alusel valiti seltsi esimeheks 2* 19 R. Hoffmann. 1905. a. olid sagedased tulekahjud, mis suuremalt jaolt tekkisid süütamisest. Takistati isegi tuletõrjet kustutustööde juures, lõigati voolikud läbi, paisati ümber veeaamid. 1906. a. püstitati puust pritsikuurile kivist juurdeehitis. 1912. a. muretses selts puhkpillid ja asutas orkestri. 1914. a. puhkenud ilmasõda nõudis hulga noort, tugevat jõudu sõjaväkke, mispärast meeskond, kus oli juba üle 100 liikme, vähe­ nes 60 peale. 1917. a. revolutsiooni järele võeti asja­ ajamise keeleks eesti keel, kuid okupatsiooni ajal 1918. a. oli tarvitusel jällegi saksa keel. Vabadussõja möödudes algas seltsi õitseaeg 1920. a. valiti juhatuse esimeheks Jaan Margus, abiks A. Ahlmann, Meeskond suurenes aasta-aastalt. 1923. a. osteti juurde kaks käsipritsi ja 1925. a. mootorprits 6 000 krooni eest. 1929. a. muretseti mehaaniline redel, 16 m kõrge. 1932. a. jatkati pritsikuuri kivist osa ehitamist ja osteti uus mootorprits 6.800 kr. eest. 1935. a. kevadel muretseti omnibus, millele asetatakse väike mootorprits ja veepaak. 1929. a. kuni 1935. a. kevadeni oli ühingu pea­ meheks Adolf Grünberg, kelle asemele valiti F. Vii­ dalepp. Esimeheks on 1932. a. peale C. Thomson. Paide tuletõrje on 56 a. jooksul näidanud ener­ gilist tegutsemist. Peaasjalikult pidude ja annetustega on suudetud muretseda hulk varandust, mille väärtus tõuseb üle 20.000 krooni. Nagu märgitud, sai seltsi tegevus eriti hoogu iseseisvuse saabumisega. Selts oli asutatud ajal, mil saksad ja kadakline element oli domineerivaks Paide seltskondlikus elus. Eesti rahvuslikku mõttet püüti seltsist hoida eemale kui katku, mille tõenduseks on asjaajamine saksa keeles, et teha takistusi eestlastele juhtivatele kohtadele pääsemiseks. Kui saksa keele tarvitamine võimude poolt keelati, ei võetud asemele mitte eesti- vaid vene keel. Seltsi koosviibimisi ja pidusid korraldati saksa seltsimajas, kuigi selleks muid võimalusi oli. Kasutati igasuguseid muid abinõusid ja kõrvalmõjusid, et seltsi juhtimisest eestimeelseid 20 kodanikke eemale hoida. Ometi oli aga enamusseltsi liikmetest ja tegevatest tuletõrjujatest eestlased. Kui eestlaste poolt hakati astuma samme õhuvärskendamiseks seltsis, tekkisid suured tülid ja lahk­ arvamused ning eestlasi hakati süüdistama seltsi lõh­ kumises ja poliitika tegemises. See viimane väide oli eriti heaks suitsukatteks vanale saksameelsele voolule, kes ruttas seletama, et tuletõrje alal ei tohi teha va­ het ei eestlase ega sakslase, ei venelase ega juudi vahel, sest tuletõrje annab abi igale tulehädasolijale. Selle juures jäeti aga targu ütlemata, mis nemad sõna „poliitika“ all mõistavad, sest kui „poliitika“ all mõis­ tame üksikute ilmavaateliste rühmituste ja ideede võitlust, siis loomulikult on see „poliitika“ tuletõrjele vastuvõtmata. Kuid niipea, kui meie „poliitika“ mõiste alla asetame selle tegevuse, mis tarvilik riikliku ise­ olemise säilitamiseks ja rahvusliku mõtte süvendami­ seks, ei või enam tarvitada lööklauset — „tuletõrje seisab väljaspool poliitikat“, sest hoopis vastupidi — iga rahvus-riikliselt mõtleva kodaniku kohus on just teha „poliitikat“, mis riigile kasulik, ning valvata, et igasugune muu „poliitika“ organisatsioonist kaoks. Meie ei saa salata, et Paide tuletõrje rajajateks olid sakslased ja saksastunud eestlased ja et nemad omal ajal kodulinna kasuks on teinud tänuväärt tööd. Teame ka, et nemad võisid seda teha teatavate ees­ õiguste abil. Samuti teame, et sakslased ihu ja hin­ gega püüdsid hoida alal oma seisukohta tõusva eest­ lase vastu ja eestlasi, kes oma rahvuse vastu patus­ tanud polnud, ei lasknud seltsi juhtimisele, et hoida ära seltsi eestimeelseks muutumist. Aastaid kestnud võitluse ja selgitustöö tagajärjel on „Paide Vabataht­ liku Tuletõrje Ühingu“ vahekorrad ometi selgeks saanud ja juhtivatele kohtadelte on valitud eestimeel­ sed mehed. Paide Karskusselts „Idu“. Silmapaistvam koht eesti seltsielu arendamises XIX sajandi 90-test aastatest kuni ilmasõja alguseni oli karskusseltsidel. Oma algelisemal kujul hak­ kas karskusliikumine Eestis levima 80-date aastate lõpul. Nelja aasta jooksul (1890—93) asutati Eestis 33 eesti karskusseltsi. Kuna XIX sajandi lõpul ja järgmise alul oli muude seltside asutamine raskendatud, astusid paljud karskus­ seltside liikmeks üldiste seltskondlikkude huvide pä­ rast, mille tõttu nimetatud seltsid olid tol ajal olu­ lisemaks keskuseks eesti seltsielus üldse. Mitmed, neist arendasid eriti hoogsat hariduslikku tegevust iseäranis oma avalikkude kõnedega mitmesugustelt aladelt. Karskusseltside seltskondlikust ja üldharidus­ likust tööst nende hoogsamal tegevusjärgul annavad kujuka pildi 1902. a. aruanded, mille järele oli 59 eesti karskusseltsi toime pannud 203 peakoosolekut, 249 rahvakoosolekud, 326 näitemängu- ja peoõhtut ning 53 kontserti. Seejuures oli neist seltsidest 21-1 oma raamatukogu, 21-1 lugemistuba ning 52-1 lauluja mängukoor. Paide Karskusseltsil, mis asutati a. 1893, on mitte üksi Paide, vaid ka maakonna-seltskondliku elu aren­ damises kahtlemata suuremaid teeneid kui ühelgi teisel kohalikul seltsil. Kuna „Ühenduse“ ümber olid koondunud Paide jõukamad käsitöölised ja kaupmehed, koosnes Kars­ kusseltsi liikmeskond algusest peale kehvematest käsitöölistest ja teistest väikese sissetulekuga isikutest4 ametnikkudest ja kooliõpetajatest. See ringkond oli ka rahvuslikult puhtam, kuigi seltsi asutamise aja­ järgul rahvuslik liikumine polnud leidnud Paides veel kindlat pinda. Seltsi põhikiri registreeriti 28. juunil 1893 ja aug.kuu 1. päeval peeti esimene peakoos­ olek. Koosolekust võttis osa ka Paide kirikuõpetaja C. Rail, kes ise aga seltsi liikmeks ei astunud. Seltsi juhatusse (eestseisusse) valiti esimeheks- kooliõpetaja 22 Jaan Lööser, abiks — majaomaniku poeg Gustav Tahves, kassahoidjaks puusepp J. Hirtentreu ja kirja­ toimetajaks Mündi möldri poeg E. Sõnajalg. Esimesel tegevusaastal loodi seltsi juurde para­ juse või kainuse osakond. Selle osakonna tegutse­ mine pandi aga varsti võimude nõudel seisma. Kainuse osakonna kohta leiame protokollist 26. jaan. 1894: „Kainuse osakonna liikmetel on ainult luba sündimise, pulma, varrude ja matuste päevadel juua veini tervi­ seks ja janu kustutuseks kerget kodust õlut mis värs­ ke; kodust õlut ei tohi nad iialgi nii palju juua, et nad purju jäevad; õlle poodi ehk kõrtsi ei pruugi nad ka minna, ainult siis võivad nad seda teha, kui neil midagi asja tarvitust on. . . Kõik kasinuse liikmed võivad valimiste kohta karskuse liikmetele nõu anda, aga hääie õigust neil valimise kohta ei ole.“ — Kes soovis saada seltsi tegevliikmeks, pidi olema 6 kuud kandidaat, missuguse aja jooksul ei tohtinud alkoholi tarvitada. Tegevuse esimese aasta lõpul oli seltsil 21 liiget 1 auliige (Prääma mõisa omanik V. v. Renteln, kes seltsi rahaliselt toetas) ja 2 prooviliiget. Alkoholi tar­ vitamise pärast olid 5 liiget noomituse saanud ja 2 seltsist välja heidetud. Esimeseks korteriks oli seltsil koguduse leerituba kirikumõisas, kust paari kuu pärast Pärnu tän. Prii­ manni majasse koliti. Seltsi tegevus seisis esialgu ainult koosolekute korraldamises, kus seltsi liikmed kõnedega või karskussisuliste raamatute ettelugemisega esinesid. Jagati ka laiali karskussisulisi lendlehti. 1894. a. otsustati asutada raamatukogu ja asuti vajaliku raha kogumi­ sele, milleks samal ja ka järgneval aastal -korraldati näitemüük. 1895. a. asutati puhkpillide koor. Muusika­ riistad osteti 60 rubla eest. Segakoor, mis asutati 1893. aastal, kuid oli hingusele läinud, kutsuti 1895. a. uuesti ellu. Samal aastal tekkis ka meeskoor. Mõle­ mad koorid võtsid osa laulupeost Tallinnas. 1896. a. vahetati korterit, asudes J. Thomsoni majasse S. Aia 23 tän. (praeg. Juhveldti maja), kus avati tee- ja söögi­ maja. Samal aastal esineti auliikmele v. Rentelnile palvega, et viimane ostaks seltsi tarvis maja Rüütli tän. (praegune Eifeldti maja), kuid v. Renteln lubas seltsile maja ehitada. Esineti palvega, et kõrtsid pühapäeviti jumala­ teenistuse lõpuni kinni oleks, 1897. a. valiti v. Renteln seltsi esimeheks. Samal aastal astus seltsi liikmeks J. Molnik, politsei sekre­ tär, kellest sai energilisem seltskonnategelane Paides. 1898. a. kavatseti korraldada laulupidu 18 laulu­ koori osavõtul ja kutsuti üldkooride juhiks Dr. K. A. Hermann, kuid kuberner ei andnud selleks luba. Ka raamatukogu asutamiseks ei saadud luba, sest vastu­ tajaks ülesantud isikut ei peetud küllalt usaldusväär­ seks. Taheti esitada märgukiri joogikohtade vähen­ damiseks, kuid õpet. Rail laitis mõtte är.a, seletades, et riigivalitsus olevat ise juba hakanud selle peale mõtlema (tehti eeltöid monopoli sisseseadmiseks), mispärast ei kõlbavat minna valitsust õpetama. Samal aastal vahetati jällegi korterit ja asuti Pärnu tän. Erfeldti majasse, kust järgmisel, 1899. a. koliti v. Rentelni poolt seltsile ehitatud majasse Pärnu tän. nr 45 (praegune koguduse maja). Sinna asudes oli seltsil umbes 300 rubla võlgu, mis tekkinud sellest, et v. Renteln oma iubatud abiraha paaril aastal polnud korralikult maksnud. Uues avaramas korteris muutus seltsielu tuntuvalt elavamaks ja tegevus intensiivse­ maks. Seltsi näiteseltskond, kes juba mõnda aega oli tegutsenud, esines nüüd sagedamini. Võeti ette ka külaskäikusid Koeru, Amblasse, Türile, Põltsamaale ja isegi Suure-Jaani. Seltsi „üldisi koosolekuid“ peeti talve hooajal pea igal pühapäeval. Neist koosolekutest võisid ta­ suta, harvasti vabatahtliku maksu eest võtta osa ka võõrad. Ettekanneteks olid kõned väga mitmesugusel alal, ilulugemised, udupildid, muusikalised ettekanded ja „küsimised ja kostmised“. Igaüks võis seltsimajas olevasse kasti lasta sedeli küsimisega, millel seletus 24 anti koosolekul, Osavõtt nendest koosolekutest oli väga elav. Harrastati ka tantsu näitemängude järel. 1901. a. tekkisid seltsil tülid majaomanikuga kes ise kunagi seltsi poolt korraldatud ettekannetel ja koosolekutel ei käinud, kuid oma „silmaks“ seadis õp. Ralli. Viimane, et saada täielikku informatsiooni seltsi tegevusest, tegi ülesandeks kiriku vöörmündril J-l astuda karskusseltsi liikmeks ja seltsi tegevust peensusteni jälgida ning nähtust-kuuldust enesele ette kanda. J. valiti isegi seltsi juhatusse. Olles vennaste koguduse liige, hakkas ta seltsimajas liikmetele ka palvekoosolekuid korraldama. Ühe kõne pealkirjaks oli: „Rahvapidu“ — Näitus kõlvatumate ringmängude kohta, ja pandi lunastamise kombe kohta, mis istu­ kile mängude järeldused on (iseäranis musud)“. — Neist koosolekutest oli osavõtt väga leige ning pal­ vevenna kulul hakati isegi tegema nalja. J. esines nüüd õp. Ralli ja v. Rentelni ees ettekandega, et Karskusseltsis elatavat kõlvatumat elu,tantsitavat liiga palju ja seltsi liikmed tarvitavat alkoholi. Ühtlasi esi­ tas ta samasisulise märgukirja juhatusele, 1 mis tuli arutusele seltsi peakoosolekul, kus otsustati J. seltsi teotamise pärast anda kohtu kätte. J. seletas, et ta on talitanud majaomaniku v. Rentelni käsul. Koos­ olekul viibiv õp. Rail andis aga oma sulase ära, tea­ tades, et v. Renteln küll polevat sarnast kirja käski­ nud kirjutada. Esitas majaomaniku nimel nõudmi­ sed: 1) et vanemate inimeste tarvis erilisi tõsisema sisuga kõnekoosolekuid (vististi mõtles ta sellega pal­ vekoosolekuid) peetaks, 2) et seltsimaja kell 12 öö­ sel suletaks ja 3) et tantsuõhtuid vähendataks. Selts oli sunnitud nende nõudmistega arvestama, kuid tantsu asi tekitas veel hiljemgi arusaamatusi maja­ omanikuga. 1903. a. avas selts Türil, Lõvi majas, teise teemaja, mis muutus selstimajaks Türil elutsevatele Paide Karskusseltsi liikmetele ja kus korraldati samuti kui Paides, kõnekoosolekuid ja näitemängu õhtuid. 25 1903. a. teatas v. Rentein seltsile, et ta oma maja on müünud Paide kogudusele, kes sinna tahab paigutada kooli ja vanade varjupaiga, mispärast selt­ sil tuleb kolida välja. Seltsi ümber oli kogunenud juba ligi 100 liiget, nende seas hulgakene kooliõpe­ tajaid, ametnikke ja teisi avarama silmaringiga koda­ nikke, kellest võiks nimetada: õigeusu preester J. Teis, kooliõpetajad A. Kärk, J. Depmann, Mängel ja J. Kuusk, kuntsnik R. Leppik, politseiametn. J.Molnik ja A. Mätlik, aktsiisi ametnik M. Alev, ehitusmeister J. Mamberg j. t. Need olid kõik seltskonnas üldiselt lugupeetud rahvusmeelsed isikud, kellel oli suur mõju mitte üksi Karskusseltsi liikmeskonnale, vaid kogu sellele osale Paide seltskonnast, kes ei pool­ danud „Bürgermusse“ ja „Ühenduse“ alkoholiuimas mõnulevaid ringkondi. Õpet. Rail, kes oli läbi ja läbi saksameelne, kuid selle juures väga tark ja ettenäge­ lik mees, haistis vististi juba neid rahutuid tuuli, mis oüd puhumas valitsevate ühiskondlik-poliitiliste olude ümber ja nähes, et selts, kellelt ta lootis vagusate, saksu austavate tallekeste kasvatajat, võib saada hä­ daohtlikuks vabameelsuse taimelavaks, mõjutas just ise v. Rentelnit korteri ülesütlemiseks Karskusseltsile. Mida enam laienes ja süvenes XIX sajandi lõpul eesti ühiskonnas alganud tõusuaeg, seda teravamini hakati rahvastiku eriosades tundma ka valitsevate olude kitsust ja seda teravamaks kujunes nende pu­ hul rahulolematus. Uue sajandi alul tegevusse astu­ nud radikaalsed voolud olid selle rahulolematuse sõnastajad ja laiematele rahvakihtidele uute sihtide ja ülesannete tähistajad. Maal kestsid senised väärolud agraaralal edasi, sest üle poole rahvastikust oli maata ja selle kihi ideaaliks oli „oma maalapike". Ka kohaomanikkudel tuli kanda suuri raskusi ostuvõlgade tasumise, kohalikude ja riiklikkude maksude ja koormatise näol. Tööstuslikku tõusengu tagajärjel hoogsalt suurenenud tööstusproletariaat polnud suut­ nud enesele võita soodsamaid palgatingimusi. Laial­ dane ja sügav rahulolematus valdas kogu eesti ühis­ 26 konda maksmapandud rahvusliku surve puhul. See rahulolematus põhjustaski asjaolu, et Venes algata­ tud revolutsiooniline liikumine leidis elavat vastukaja ka Eestis. Rahutuste laine, mis valdas Eesti territooriumi, ulatas ka Järvamaale. Siin asetleidnud mõisade rüüs­ tamised ja põletamised said aga algatuse väljast sis­ setulnud salkade poolt. Ometi vangistati ja lasti maha hulk kohalikke inimesi. Ka Paide Karskusselts ei jäänud puutumata rahutust ajast. 1905. a., pärast ok­ toobri manifesti, korraldati Paide Karskusseltsi ja „Ühenduse“ ruumides rida rahvakoosolekuid, kus aru­ tati päevaküsimusi ja valiti esitajaid ülemaalistele rahvaasemikkude koosolekutele Tartus. Neist koosole­ kutest võtsid aktiivselt osa ka mitmed Karskusseltsi juhtivad tegelased, missugune asjaolu sai saatuslikuks seltsi edaspidisele tegevusele. Karskusseltsi esimees J. Molnik vangistati ja saadeti asumisele Ust-Sõsolskisse, kust ta võis tulla tagasi alles sõjaseaduse lõp­ pedes. Teine seltsi juhatuse liige J. Kuusk päästis enese põgenemisega. Järeljäänud tegelased lõid kart­ ma, ning hoidsid tagasi seltskonnategevusest. Need asjaolud ja rahva üldine pettumus nurjunud liikumi­ sest tõid seltsi ellu ajutise seisaku. Vahepeal oli selts kolinud Adamsoni majast, kusta oli 1903. kuni 1905. a. kevadeni, S.-Aia tän. Altpere majasse. Elav tegevus seltsis algas jälle 1907. a. Paide politseivalitsuse sekretär Anton Rüütel, kauaaegne Tallinna „Valvaja“ tegelane, võttis seltsi juhtimise oma kätte. Seltsil oli siis veel 3 liiget ja kassas 5 kopikat raha. Asutati segakoor, korraldati näitemängu õhtuid ja asuti juba seltsi algpäevadel kavatsetud raa­ matukogu käimapanemisele. Samal aastal loodi ka alaealiste osakond laulu­ kooriga ja näiteseltskonnaga. 1908, a. kolis selts Turu pl. Niigolsi majasse (praeg. linnavalitsuse maja). Soodsa asukoha ja häs­ ti korraldatud einelaua tõttu oli liikumine seltsima­ jas elav. Peeti sagedasti loenguid, perekonna- ja näi27 temanguõhtuid. Seltsi esimees Rüütel oli suure tahte­ jõuga ja haruldase energiaga isik. Ta oli ühtlasi lau­ lukoori- ja näitejuht ning hea kõnemees. Peale selle oli ta veel kirjanduslikkude kalduvustega. Tema su­ lest on A. Nölv’i nime all ilmunud rida näidendeid ja nende tõlkeid. Sellejuures oli ta veidi paentdumata iseloomuga ja järsk, kuid avameelne, mis põhjustas arusaamatusi teiste seltsi tegelastega. Oma vaimse üleoleku tõttu jäi ta ikka võitjaks ja seltsi liikmete ja Rüütel’i poolehoidjate arv suurenes päev-päevalt. Energilisematest isikutest, kes siis väsimatult seltsi juures töötasid, võiks nimetada: Paide rahvakooli inspektor ja endine Põltsamaa Aleksandri kooli juht Antson, koo­ liõpetajad A. Eglon, P. Lenk, Veera Välbe, J. Sõnajalg, A. Peutmann ja Mängel, renteiametnik J. uustel, maak. veter. velsker A. Tobro, politsei lauaülem A. Mätlik, postiametnik Mikk j. t. Avati seltsi juurde avalik raamatukogu, mis pal­ jude aastate kestel Paides leidis laialdast tarvitamist. Lugejate seas oli ka palju õpilasi, sest vene koolide juures puudusid eestikeelsed raamatud pea täiesti. Peale intensiivse töö haridus- ja seltskondliku kasvatuse alal püüti ka võimaluse piirides teha karskuspropagandat ja esineti märgukirjadega joogikoh­ tade müügiaja ja arvu piiramiseks. Olgu tähendatud, et tol ajal oli Paides umbes 30 alkoholimüügikohta ja käidavamatel tänavatel oli õllepood igas teises-kolmandas majas. „Ühenduse“ ja Tuletõrje Seltsi juhtivate tegelas­ tega, kelle tähelpanu esimees Rüütel julgelt ja ava­ meelselt julges juhtida nähtetele, et nende seltside koosolekute ja ettevõtete puhul liialdatakse alkoholi tarvitamisega ja et neis seltsides sallitakse eesti rah­ vusmeelsuse vaenulist vaimu, sattus Karskusselts peagi vastollu. Tüli tõusis haripunktile, kui Rüütel Karskus­ seltsi 15. a. juubeli puhul peetud kõnes tähendas, et „Ühendus“ on Paide seltskonna mädapaise. Samal ajal elas paar suvekuud Paides noor üliõpilane J. Anvelt, praegune eesti enamlaste juhtiv tegelane Vene28 maal, kes juba siis oli veendunud s-d. enamlane. Sotsialism teatavasti ei tunnista kodanlist karskustööd propaganda kujul, vaid õpetab, et alkoholism on kapi­ talistliku ilmakorra tekitatud pahe. „Ühenduse“ läbi ja läbi kodanline ringkond, nii imelik kui see ka ei olnud, korraldas kättemaksuks Rüütel’ile mitu kõne­ koosolekut, kus enamlane Arnelt esines kodanlist karskustööd mahategevate kõnedega. Kõnedele järg­ nesid läbirääkimised ja Rüütel oma poolehoidjatega ilmus Anvelt’ile vastu vaidlema. Teatavasti on Anvelt küll hea organisaator, kuid kõneoskuses oli Rüütel temast tugevam ja suutis murruna kokkutulnud rah­ vahulga ees Anvelfi väited ümber lükata, mis tõttu RüüteTi populaarsus veelgi tõusis. Samal ajal muutus Paides teravamaks ka rahvus­ küsimus. Karskusseltsi ümber oli koondunud erandi­ tult eesti rahvusmeelne ringkond. Kuna linnaomavalitsus oli täiesti sakslaste ja kadakate käes, kes linna asju ajasid oma huvide seisukohalt, ilmusid Rüütel’i sulest eesti ajakirjanduses sakste tegevust paljastavad kirjutused. Õhkkond kahe leeri — üheltpoolt Kars­ kusseltsi ja teiselt poolt sakste ning neile sallivalt suhtuva „Ühenduse" ning Tuletõrje Seltsi ümber koon­ dunud ringkondade vahel läks palavaks. Karskusseltsi ja selle tegelaste peale esitati 1909. a. kubernerile kaebus. Kuberner Korostovets paari ametnikuga sõitis Paide ja Karskusseltsi asjaajamine võeti valju revi­ deerimise alla. Huvitavad ja iseloomustavad tolle aja kohta on revideerimise tulemused, mis näitavad kui­ das tolleaegne võim eestlaste rahvusliku ja kultuuri­ lise edendamise halvamiseks tegutses. Seltsile heideti ette, et see põhikirjast kõrvale kaldudes on korral­ danud joonistuse ja kingsepatöö kursused, on asuta­ nud alaealiste osakonna, korraldab sagedaid pidusid, mis õpetavad inimesi ula-elu elama, õhutavat rahvusliselt vihavaenu kodanikkude vahel, seltsi ruumid ole­ vat õhtuti liiga kaua avatud (kella 12-ni), ajalehtede valik lugemislaual olevat sihilik, sest seal leiduvat valitsusevaenulised „Virulane" ja „Birshevõja Vedc29 mosti“ jne. Seltsi avalikust raamatukogust kõrvaldati rida populaarteaduslikke raamatuid, nagu Bölsche, Haeckeli, Meieri ja teiste tööd, sest need olevat kõlb­ lus- ja usuvastased. Seltsi liige E. Purfeldt, kes ku­ berneri sisseastumist seltsi lugemistuppa ei märganud ja istuma jäi, sõimati kuberneri poolt kõige jämeda­ mate sõnadega läbi. Ka teised seltsi tegelased said jämeda sõimu osaliseks. Seltsi vastased hõõrusid hea­ meelega käsi, kuid ihatud sihti — seltsi kinnipane­ mist — siiski ei saavutatud, mis seltsi tegelaste suur­ te jõupingutustega ja tolleaegse kreisiülema E. v. Grünevaldt’i eestkostmisel suudeti ära hoida. Samal aastal korraldati maal koolimajades rida kõne- ja kirjandusõhtuid, Paides peeti esimene suu­ rem suve-laulupidu, kus ühendatud segakoorisid ju­ hatas A. Topmann. Pidu kujunes esimeseks võimsa­ maks rahvuslikuks meeleavalduseks Paides. Peo lõpul ei tahtnud lõppeda tervitused ja õnnesoovid. Nagu ürginstinktist vallatud, hakkas mitmetuhandeline rah­ vahulk ilma kellegi algatamiseta laulma „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Paljastati pead ja isegi tsaariaegne umbkeelne politseiülem hoidis auandmiseks käe kõrva juures, kuni ta eestlasest abiline ruttas eksitust sel­ gitama. Suve-laulupidusid, maakonna kooride osa­ võtul, korraldas selts veel 1910., 1911., 1912., 1913. ja 1915. aastatel. Need pidud leidsid suurtpoolehoidu ja osavõttu. Tähtsama osana peale laulude oli kavas harilikult kõne väliskülaliselt. Kõnelemas käisid Leeni Ploompuu, T. Kuusik, H. Raudsepp, Ed. Hubel j. t. Võimude poolt tehti nende pidude korraldamiseks suuri takistusi. Kuna peo korraldajaks oli Karskusselts, sunniti kõne sisu siduma karskuskürimusega. Kitsen­ dused õpetasid tarvitama kõrvalteid ja kõnelejad os­ kasid siduda karskusküsimust teiste ainetega. Maa­ kondlikkudeks laulupäevadeks neid pidusid nimetada ei lubatud. Suve-laulupidudel oli mitte üksi Paide, vaid kogu maakonna kultuuri ja seltskonnaelu aren­ damisel väga suur tähtsus, ning nad aitasid tunta­ valt kaasa eesti seltskonna enesetunde ja iseteadvuse 30 kasvatamiseks. Ühtlasi oli lõpp ka seni „Ühenduse“ poolt korraldatud „rahvapidudel“ veiderdajate ja maad­ lejate ülesastumisega, kotisjooksmisega j. n. e. 1910. a. tegi selts katse osta omale maja. Samal aastal asutatud Paide Põllumeeste Selts, kus kaasa töötasid ka Karskusseltsi juhtivad tegelased, kavatses asutada põllutööriistade ladu, et muretseda liikmetele mitmesuguseid tarbeasju odavama hinna eest. Seda kuuldes sattusid Paide tolleaegsed kaupmehed, kes turuäärsed kauplemiskohad viimaseni omale pikema aja peale olid kindlustanud, ärevusse. Oli kuuldusi, et Turu platsil asuva end. kaupmehe Nigolsi pärijad kavatsevad oma majasid müüa. Ühes neist majadest asus Karskusselts ja viimane, kui üürnik, astus Nigolsi pärijatega läbirääkimistesse, et osta maju seltsima­ jaks ja Põllumeeste Seltsi ladu tarvis. Maja ostukaup edenes jõudsasti ja lepiti hinnaga 26.000 rubla kokku. Silmapilgul, kui ostja esitajad ilmusid notari juurde ostu-müügi lepingule alla kirjutama, tõi keegi Paide kaupmees teate ühelt pärijalt, et see ei anna oma nõusolekut maja müümiseks. Sellega oli majaostmise küsimusele tõmmatud kriips peale. Samal aastal läks aga seltsil korda osta maja Tallinna tänavale (praegune Bünsovi maja), kuhu koliti järgmisel aastal. 1905. aastale järgnev ajajärk tõi tulundusliku arengu alal suure tõusu. Rahva tulundusliku „oma­ abi“ mõte polnud Eestis võõras varemailgi aegadel. Seda oli propageeritud ajakirjanduses ja põllumeeste seltsides, kus sellega silmapaistvalt oli esinenud C. R. Jakobson. Oli asutatud juba isegi praktilisi samme sel alal. Nüüd aga tärkasid suurel arvul põllumeeste seltsid ja ühistegeline liikumine sai erilist hoogu. Põllumeeste Seltsiga pea ühel ajal asutati Paides ka „Laenu-hoiuühisus“. Põllumeeste Seltsi kavatsusest asutada põllutööriistade ladu, kasvas välja uus mõte— kutsuda ellu ühistegeline ostu-müügi ühisus. Jällegi oli Karskusseltsi esimees A. Rüütel see, kes 1911. a. jaanuaris kutsus seltsi ruumidesse salajasele koosole­ 31 kule kümmekond meest, kes otsustasid asutada „Paide Kaubatarvitajate Ühisus „Iva“. Põhikirja kokkuseadjateks valiti karskusseltsi juhatuse liikmed A. Rüütel, A. Tobro ja J. Gustel. Sama aasta septembris jõudis põhikiri kinnitatult tagasi ja pühapäeval, 4. detsemb­ ril avati kauplus Adelheidi majas turu ääres. Kars­ kusselts oli vahepeal, muutes põhikirja, võtnud omale nimeks „Idu“. Kaubatarvitajate Ühisuse ristimine „Ivaks“ pidi näitama, et „Iva“ on „Idust“ võrsunud. Karskusseltsi õitseaeg, mis algas 1907. a. A. Rüüteli asumisega Paide, lõppes ka tema lahkamisega siit 1912. a. Mitu aastat kestnud vastaste urgitsemised ja salakaebused olid kannud vilja ja A. Rüütel pidi siirduma erateenistusse Tallinna, kusta 1913. a.suri. Ennastsalgamata seltskondlik tegevus ei annud aega pöörata tähelpanu halvenevale tervisele. Eesti selts­ kondliku elu arendamise ja Vabale Eestile teerajamise alal jääb Anton Rüütel Paide mineviku lehekülgedele unustamata kujuna. A. Rüütel’i lahkumisega ei jää­ nud „Idu“ tegevus siiski soiku. Järele jäänud tege­ lased J. Gustel, A. Tobro, J. Sõnajalg, T. Käsebier, V. Krabi, O. Jürgen ja hiljem juurdetulnud J. Söödor jätkasid endist tööd. 1914. a. muretseti seltsile puhkpillid ja A. Rüütel’i asemele asunud politseisekretär J. Treummann’i juha­ tusel ning noortest energilistest mängijatest koosnev orkester võis paari nädala pärast juba esineda, Samal sügisel Iahtipuhkenud ilmasõda andis selt­ sile tuntava hoobi. Suurem osa elujõulisi tegelasi kutsuti sõjaväkke. Pidude korraldamine võlgu oste­ tud maja ostusumma tasumiseks oli raskendatud ja 1916.a. oli selts sunnitud müüma maja edasi. Selts kolis Pärnu tän. Aviku majasse (praeg. Ahlmanni maia). Seltsi hilisem tegevus seisis peaasjalikult avaliku raamatukogu ülalpidamises ja täiendamises, 1917. a. revolutsiooni .järele tekkisid tegelastel uued ülesan­ ded ja erakorraline aeg juhtis terve rahva tähele­ panu ja huvi hoopis tähtsamale alale — uue Eesti kodu kindlustamise ja ülesehitamise tööle. Oli täiesti 32 loomulik ja mõistetav, et „Idu“ seltskonnategevuse kooli läbi teinud tegelased, kes olid tuntud kogu m lakonnas, valiti Järva maakonnanõukogusse ja maakonnävalitsusse. Paide Karskusselts on annud liikme­ test veel rea tegelasi, kes Paidest lahkudes mujal seltskonnategevusest silmapaistvalt on võtnud osa. Mitte ainult Paides, vaid ka igalpool mujal sündis uue ajajärguga murrang karskusseltside senises tege­ vuses.''Oli ju karskustöö neis seltsides õieti teisel ko­ hal, kuna esimesel seisis rahvusliku mõtte süvenda­ mine ja propageerimine. Nüüd, kus riiklik ja rahvus­ lik iseseisvus oli saavutatud, kaotasid karskusseltsid ka senise tähtsuse. Praegu leiab „Idu“ ulualust oma kasupoja „Iva“ ruumides. Möödunud aastal algas mõnda aega seis­ nud raamatukogu jälle tegevust. Vabadussõjas Langenud Järvamaa Kangelaste Mälestusmärgi Püstitamise Komitee. Hiilgavama ajajärguna eestlaste ajaloos jääb kind­ lasti püsima Vabadussõda, mille läbi jõudsime ammu igatsetud riikliku iseseisvuseni. Kohe peale vabadussõja lõppu asuti püstitama mälestussambaid vabadussõjas langenud kangelastele. Iga linn, maakond ja kihelkond tahtis püstitada vää­ rika mälestusehitise oma parematele poegadele. Mälestusmonumentide ajalugu ulatab kaugele inimsoo minevikku, ajajärku, kus ei tuntud veel kir­ jatähte. Kui inimese mälu tundus ülekoormatuna, kui inimsoo mälestuste pagas raskeks ja segamini oli läi­ nud, pandi eriti kallis mälestus maha maapinna peale kõige nähtavamal, kõige kestvamal ja loomulikumal kujul. . . Esimesed monumendid olid lihtsad kaljurahnude tükid. Pandi kivi püsti ja see oli täht — hireoglüüf, milles asus ideede kobar. Hiljem hakati juba moo­ dustama sõnu, üks kivi pandi teise otsa. Kui käe­ 3 33 pärast oli palju kive, hakati kirjutama isegi lauseid. Graniidist silbid liideti ühte, kuni sai kivine raamat. Nõnda arenes ehituskunst koos inimese mõttega ja sai hiiglaseks, mis sümboli valas nähtavasse vormi. Nii tekkisid püramiidid, Ramseion, Salomoni tempel ja keskaja uhked katedraalid. Sõna, mälestus, suleti ehitusse. Nõnda on ehituskunst kuuetuhande aasta kestes olnud ikka inimkonna suureks kirjakunstiks, mälestuste, suurte sündmuste edasikandjaks põlvelt põlvele. Kuigi Gutenbergi tinatähed tõukasid troonilt ehituskunsti selle täielikkuse ja kunstiküpsuse tipul, pole paberine, abras raamat inimsoo mälestuste eda­ sikandjana, suurte sündmuste jäädvustajana, suutnud võita siiski usaldust. Ürgajast päritud traditsioonid on püsinud senini ja kui meie päi vii püstitatakse mälestussambaid isegi tsemendist, mis aastakümnete pärast varisevad kokku, tundub, et monum antide püstitamisel on püstitajatel, peale sündmuse või isiku mälestamise, veel teine ees­ märk. Meie teame oma lähemast minevikust, et suurte eesmärkide ja ilusate ideede nimel on tehtud palju sõnu, on köetud ärevaks hulkade meeled, kuid kõla­ vate sõnade taga peitunud sagedasti kitsad, isiklikud huvid. Need huvid ei pruugigi igakord taotleda ainult materjaalseid sihte, vaid tihtipeale ainult tung i ennast lasta väljapaista. Viimasel ajal on tulnud kuuldavale hääli, et mäles­ tussammaste püstitamisega on mindud Eestis liiale. Tuuakse ette, et kuskil ega kunagi pole püstitatud mälestusmärke sarnasel hulgal nagu meil. Kui võtta kokku kõikide sammaste ehituskulud, teeb see välja sajad miljonid. Küsitakse, kas miljoniline väikerahvas on oma sõjaslangenute mälestamiseks valinud ainsa ja õige tee ja kas pole rahvamaja, koolimaja, muu­ seum, raamatukogu, või lihtne mälestustahvel elavam ja otstarbekam kui surnud kivi, tsement või pronks, pealegi veel siis, kui enamik püstitatud sammastest kivi- või tsemendihunnikute näol omab kahtlase kunstiväärtuse. Selle juures pole sugugi vabandatav, 34 Komitee juhatus. Istuvad, parem, pahemale: G. Pärli, Dr. P. Nääris, V. Vessart (esimees) J. Tilling, H. Leemann. Seisavad: J. Eilart, V. Krabi, O. Laube. Pildil puudub J. Sõnajalg. 03 C* et samba avamisega luuakse silmapilkselt meeleolu ja rahvas mälestusmärgi avamisel elab hardumuses sündmusele kaasa, sest mitte niivõrd praegusele, kui just tulevastele põlvedele peab mälestussammas tule­ tama meelde sündmust või isikut, kellele ta püstitatud. Vabadussõjas langenutele mälestusmärgi püstita­ misest Paides kõneldi juba esimestel aastatel peale vabadussõda. Määrati selleks otstarbeks isegi pidude, peamiselt Vabariigi aastapäevade, sissetulekud. Konkreetsema kuja võttis kavatsus 1925. a., kui 21. septembril kutsuti Paide linnavalitsuse ruumi nõu­ pidamisele Paide seltskondlikkude organisatsioonide ja ametiasutuste esitajad ning üksikud seltskonnate­ gelased ja otsustati asutada Vabadussõjas Langenud Järvamaa Kangelaste Mälestusmärgi Püstitamise Ko­ mitee. Komitee asutamiskoosolekust võtsid osa 42 organisatsioonide esitajat ja seltskonnategelast. 21. september on võetud seepärast Komitee aastapäevaks, kuigi põhikiri, mis 21. sept. koosoleku otsusel seati kokku Arnold Egloni poolt, kinnitati alles 3. novemb­ ril. Peakoosolekul 21. novembril valiti komitee juha­ tus. Juhatusse kuulusid: A. Eglon—esimees, L. Lõhi — abiesimees, J. Tilling — laekahoidja, A. Rehe — sekretäär, V. Uukareda — ametita liige, samuti ka Paide linna- ja Järva maakonnavalitsuse esitajad Ed. Purfeldt ja J. Sõnajalg. Komitee asutamisel ei võetud vastu kindlat otsust mälestusmärgi välise kuju ega iseloomu kohta. Ko­ mitee põhikirja esimene § lausub: „Vabadussõjas Lan­ genud Järvamaa Kangelaste mälestusmärgi Püstitamise komitee sihiks on Järvamaa kangelaste mälestust ja teeneid jäädvustada Paide linnas mälestusmärgi püs­ titamisega.“ Et komitee loomiseni oli-pidudega korjalud ai­ nult 667 kr. 25 snt, missugune summa oli hoiul Paide linnavalitsuses, hakkas komitee esijoones korjama raha, et hiljem, kui selgub kuivõrd seltskond toetab ettevõtet, määrata kindlaks ka mälestusmärgi kuju.. Asuti energiliselt liikmete kogumisele ja raha kor36 ' J j j ; | jamisele annetuste, toetuste ja pidude naol. Kuna mälestusmärk Paides oli mõeldud ülemaakondlikuna, pöörduti kõigi Järvamaa omavalitsuste, seltskondlik­ kude ja ühistegeliste organisatsioonide poole palvega toetuse määramiseks. Trükiti hulgaliselt liikmemaksu kviitunge ja saadeti need laiali liikmete kogumiseks. Üleskutse leidis elava vastukaja. Annetusi tuli kokku rohkesti ja liikmete kogumine edenes jõudsasti. Väinjärve vald, määrates komiteele toetuseks 15.000 mrk., andis teistele valdadele järeltegemisvääit ees­ kuju. Iseloomustav on aga Tapa alevivalitsuse tegu­ viis, kes liikmemaksu kviitungid saatis tagasiteatega, et Tapal komitee liikmeks astuda soovijaid ei ole. 1926. a. suvel, 27. juunil korraldati muusikapäev 26 segakoori ja 9 pasunakoori osavõtu], kokku üle 1000 tegelasega. Üldjuhiks oli J. Saar, peo kõnele­ jaks kindral J. Laidoner. Muusikapäev andis puhast tulu üle 200.000 marga. Ühes annetuste ja liikme­ maksudega oli 1926. a. sügiseks, komitee esimese tegevusaasta lõpuks, korjatud juba ümarguselt 370.000 mrk. mispärast komitee juhatus asus nüüd juba te­ gema ettevalmistustöid mälestusmärgi püstitamiseks. Oli küll omavahel avaldatud mõtteid selle üle, mis kujul mälestusmärk püstitada Üks osa juhatusHikmetest (V. Uukareda) pooldas mälestussammast, teine osa (J. Tilling, E. Purfeldt J. Sõnajalg j.t.) pi­ das otstarbekohasemaks püstitada langenute mälestu­ seks seltsimaja, näidaies, et eesti seltskonnal puudub Paides oma kodu ja seni tegutsenud seltsid on pida­ nud kolima ühest üürikorterist teise, ning olema puhüti ulualuta, kuna pidude ja näitemängude korral­ damine oli hoopis raskendatud, sest ainsa „Bürgermusse“ saali saamine selleks otstarbeks olenes Paide saksa .ringkonna heast tahtmisest. Olgu tähendatud, et end. Ühenduse“ saal oli ehitatud ümber kinoks, mispärast seal näitelava puudus. Kolmas osa juhatuse liikmetest olid äraootaval seisukohal, ega teadnud kumbale poole kalduda. Kaaludes mälestussamba püstitamist, otsiti sellele sobivat paika. Siin pooldasid ühed Vallimäge, teised turuplatsi, kolmandad Reopalu kalmistut, neljandad Pärnu mnt. ja Präama tee nurgal asuvat maatükki j.n.e. Vahepeal oli komitee esimees A. Eglon käi­ nud välismail ja tutvunud seal langenutele püstitatud mälestusehitustega. Kuuldu-nähtu põhjal liitus ka tema seltsimaja pooldajatega ja hakkas propageerima Paide Rahvamaja ehitamist. Komitee liige E. Purfeldt oli pidanud eraviisilisi läbirääkimisi Paide „Bürgermusse“ juhatuse liikme E. Kõikiga võimaluste üle saksa seltsimaja ostmiseks, et seda ümberehitada ajanõuetele vastavalt. Sealt­ poolt vastati aga kategoorilise ei’ga. Kuuldavasti ole­ vat üks „Bürgermusse“ vanim ja mõjukam liige maja müümisele vastu vaieldes tähendanud, et nii kaua kui tema veel elab, ei saa maja müümisest eesti selts­ konnale üldse kõneleda. Komitee juhatuse liige V. Uukareda, kui Järva maakonna nõukogu liige, oli tutvunud Anna vallas asuva „Pikaküla“ end. härraste­ majaga, missuguse maakonnavalitsus oli ostnud Põllutöömimsteeriumilt äravedamiseks ja kavatses Paides ehitada maakonnavalitsuse hooneks. Põllumeeste rühm maakonnanõukogus, kuhu kuulus ka V. Uukareda, ei pooldanud seda maakonnavalitsuse kavatsust. Kuigi V. Uukareda oli senini komitee juhatuses järjekind­ lalt nõudnud mälestussamba ehitamist, esines ta nüüd ettepanekuga omandada „Pikaküla“ härrastemaja ja see Paides ülesehitada rahvamajana. Kui tolleaegne maakonnavalitsuse esimees J. Sõ­ najalg avaldas kahtlust, kas maakonnanõukogu ena­ mus sellega lepib, avaldas V. Uukareda iootust, et makonnanõukogu maja rahvamaja ehitamiseks annab isegi tasuta. Juhatuse protokollist 15. okt. 1926. a, nähtub, et juhatus on ühel häälel otsustanud Paides Vabadus­ sõjas langenud Järvamaa kangelaste mälestamiseks püstitada rahvamaja. Seda otsust põhjendatakse asjaoluga, et seni kogutud kapitalist ei jätku korraliku 39 ja ajakohase mälestussamba ehitamiseks, ning et „Paide ja Järva maakonna omavalitsuse asutused, seltskond­ likud organisatsioonid ja üksikud isikud rahvamaja ehitamisel aitavad kaasa meelsamini ja suuremate toe­ tustega, kui surnud mälestmsamba püstitamisele.“ Ühtlasi otsustas juhatus esineda palvega Järva maakonnavalitsusele annetada end. „Pikaküla“ här­ rastemaja komiteele eeltähendatud otstarveks. Samuti otsustati esineda palvetega: 1) Põllutööministeeriumile, anda rahvamaja aluseks, põliseks tar­ vitamiseks, maa-ala Pärnu tn. saksa kooli kõrval ja 2) Paide linnavalitsusele, annetada samaks otstarveks, eeltähendatud maaala kõrval asuv maatükk 3802 sülla suuruses. Arnold Eglon. f Juhatuse esimees 40 ’ a. 1925 — 1927. Tehtud otsuste täideviimiseks kutsuti kokku komi­ tee peakoosolek 21. novembriks, kus esimees A. Eglon kandis ette eeltoodud juhatuse otsused. Tekkis mõte­ tevahetus mälestussamba pooldajate ja rahvamaja pooldajate vahel. Ühelt poolt arvati, et rahvamaja ehitamine Paidesse peaks jääma ainuüksi Paide linna mureks, kuna maal juba igal pool seltsimajad olemas. Kaheldi ka, kas „Pikaküla“ härrastemaja selleks kõl­ bulik. Koosolekul viibiv Riigikogu liige Jaanis soovi­ tas arvestades kohalikke olusid mälestusmärgina püs­ titada rahvamaja. Pikemate vaieluste järel võeti vastu 28 häälega poolt, 2 vastu J. Sönajalg’i ettepanek „püstitadja langenud kangelaste mälestuse jäädvusta­ miseks Paides ajutine mälestusmärk rahvamaja kujul“, p. Samal koosolekul otsustati raha saamiseks anda välja 50 osatähte ä; ]0.000 mrk., mis kuuluksid välja­ ostmisele viie aasta jooksul, alates 1930. a. Lahkarvamised maja ehitamine asjus ei lõppenud aga peakoosolekuga. Ka kohalikus ajakirjanduses ilmus seda sammu arvustavaid kirjutusi. Eriti suured rahvatnaj;a ehitamise vastased olid kohalikud saksasõbralikutd isikud, kes uues seltsimajas nägid võistle­ jat „ Bürgerin usseie“. f Kasutades tekkinud olukorda, lasti segaduste sün­ nitamiseks eesti seltskonnas lendu igasuguseid, võib öelda iseg*i provokatsioonilist, juttusid. Seletati, et endine mõisa hoone, kui parunite eluase, ei olevat sünnis ega -kõl-bu-lik 4a-ngenute -mälestusmärgi püstita­ miseks j n. e. Kõigile sellele vaatamata jätkas juha­ tus energiliselt eeltöid rahvamaja püstitamiseks. 6. detsembril otsustas Järva maakonnanõukogu 12 häälega poolt, 1 erapooletusel „Pikaküla“ hoone mis-oli hinnatud maakonnavalitsuse poolt 1.000.000 marga peale, anda komiteele tasuta, tingimusel, et Paide linnavalitsus komitee poolt ja tema kasuks toi­ mepandavate pidude pealt lõbustusmaksu ei võtaks ja- et maakonnavalitsusel õigus komitee juha­ tusse oma esitaja saata. 5'\. ' 41 Paide linnavolikogu võttiski vastu sellekohase ot­ suse ja vastavad lepingud, nii linna-kui maakonna­ valitsuse vahel, kirjutati alla. Paide linnavalitsus sai samuti õiguse saata komitee juhatusse oma esitaja. Tegelikult oli see olukord juba varem, komitee põ­ hikirja alusel, maksmas. Jakob Sõnajalg. Juhatuse esimees a. 1927—1931 ja a. 1932—1934. 1926. a. lõpul asuti maja plaani koostamisele. Juhatuse liige E. Purfeldt koostas mitu kavandit, mis­ suguseid mitmel puhul sõeluti ja muudeti. 2. märtsil 1927. a. anti maja ehitustööd vähem­ pakkumisel ettevõtja J. Jakobsoni kätte 2.400.000 marga eest. Märtri lõpuks oli „Pikaküla“ hoone lam­ mutatud ja Paidesse veetud, ning maja ehitus algas. 42 Maja vundamendi kaevamistöid alustati piduli­ kult* mis puhul kaevamisest võttis osa suur hulk Paide seltskonnategelast Maja ehitustööde järelvaatajaks Komitee poolt määrati A. Eglon ja E. Purfeldt. Pidulikku maja nurgakivi panemist toimetati 29. inail 1927. a. Vaimuliku talituse pidas õpetaja Som­ mer. Aruandega komitee tegevusest esines E. Pur­ feldt, kes rõhutas ajaloolist silmapilku Paide selts­ kondlikus elus, kus rajatakse esimene seltskondlik hoone Paides — eestlaste tarvis ja nende algatusel. Nurgakivi asetas paigale Riigivanem J. Teemant, ala­ tes sõnadega: „Uus aeg toob uusi nõudmisi“. Rõhu­ tades omaalgatuse tähtsust, tuletades Riigivanem meelde kahte momenti: 1) seda, mille tõenduseks ja meeldetuletuseks on üle linna paistvad võõraste vallu­ tajate poolt püstitatud vana ordulossi müürid ja 2) seda ,et teostunud ,bn aastasadasid ihatud Eesti rahva soovid. Samuti toonitas sündmuse tähtsust kaisteliidu ülem kindral Roska. Nurgakivi panemise pidulik talitus lõppes esimehe A. Egloni lõppsõnaga. Ehituseks tarvisminev puumaterjal saadi Põllu­ töö/n in isteeriumilt taksihinnaga. Komitee juhatusel algasid kibedad päevad, sest ehitus nõudis suuri summasid. Lisaks varem xäljaantud osatähtedele oli aprilli kuul otsustatud anda välja veel 50 osatähte ä 5000 mrk. Samal aastal saadi toetust kultuu rkapitalilt 100.000 mrk. ja Riigivanemalt 25.000 mrk. Augusti kuul pandi maja ehituse tehniline järel­ valve ins. M. Lühti peale. Kuigi maja ehitusega oli tehtud algust, töötas ins. Luht ehitusplaani uuesti ümber, sest vaheajal kerkisid ruumide asjus esile uued nõudmised. Kavatseti ehitada rahvamaja juurde ka spordiplats, kuid spordiselts „Järvapoegadega“ ei saadud selles asjas kokkuleppele, ja kuna kerkis esile staadioni ehitamise mõte jõe äärde, jäi spordiplats rahvamaja juurde ehitamata. 43 Mais 1928. a. läks korda avada konio-korrent arve Paide Ühispangas, kus esialgu avati krediit 8000 kr. ulatuses ja sami aasta sügisel saadi laenu Türi ühispangalt kr. 2.000. Laenu tegemine Pikalaenu Pan­ galt ei läinud korda mõnesuguste vormiliste takistuste tõttu. Kuigi esialgu maja kütmiseks olid nähtud ette ahjud, telliti augustis 1928. a. keskkütte radiaatorid A./S. Krullilt ja katel „Ilmariselt“. Hiljem aga selgus, et katel ei ole tehnilistel põhjustel sobiv, mispärast see asetati lokomobiiliga, mis osteti O. Laubelt. Jaanuari algul 1929. a. jõuti ehitusega juba nii kaugele, et seati sisse elekter ja telliti näitelava jaoks reostaat A./S. Kapsilt. Maja kinnitati 50.000 kr. eest. Rahvamaja pidulik avamine toimus 3. veebr. 1929. Avasõna oli Komitee esimehelt J. Sõnajalgelt, mis järele rahvamaja avas Kaitseliidu ülem kindral Roska. Vaimuliku talituse pidasid praost' Beermann ja prees­ ter Uusna. Järgnesid rohkearvulised tervitused ja tele­ grammide ettekandmine. Ülevaatega rahvamaja ehi­ tusest esines juhatuse liige E Puurfeldt. Õhtul kanti ette esimese näidendina uues rahvamajas SophoklesHoffmansthali tragöödia „Kuningas Ödipus“. Paide ühispanga juhataja H. Sepp tegi aktusel teatavaks, et Ühispank on otsustanud annetada rahvamajale 15 tosinat toole. Maja oli nüüd küll katuse all, kuid sisemised tööd olid pooleli. Ehitamisel tekkisid tuntavad võlad, sest annetuste ja toetuste näol ei suudetud saada kok­ ku tarvilikku summat. Pealegi nõudsid erakordseid kulusid mitmesugused muudatused maja ehituspro­ jektis, missuguseid varem ei teatud ette näha. Juha­ tusel tuli näha palju vaeva ja pingutada ülejõu, et mitte lasta ettevõtet kokku variseda. Peakoosolek otsustas teha pikaajalist laenu Kr. 30.000 — suuruses. Lootusi laenu saamiseks anti,kuid selleks tuli maja kreposteerida komitee nimele. Et maa-ala oli Põllutööministeeiriumi oma, osteti see rii­ gilt päriseks. Kreposteerimine, mis juures juhatusele 44 Villem Vessart. Juhatuse esimees a. 1935. energiliselt kaasaaitas komitee liige J. Söödor, nõu­ dis tükk aega. Lõpuks selgus, et Pikalaenu Pangal, jällegi vormilistel põhjustel, polnud võimalik anda laenu. Rahvamaja ruumides oli leidnud omale kodu ja tegutsemisvõimalused rida Paide seltsisid : spordist lls „Järvapojad„, Teatriselts „Voog“, Karskusselts „Idu“, kes seal avas lugemislaua j. n. e. Rahvamaja väike saal üüriti Paide Seltskondlikule Klubile võrdlemisi kõrge tasu Kr. 40.— eest kuus. Teatriselts „Voog’iga“ sõlmiti leping, mis alusel „Voog“ pidi ruumide kasutamise eest andma komitee 45 heaks teatud arvu lavastusi aastas. Kavatseti asutada puhkpillide orkester ja tehti ettevalmistustöid kino avamiseks rahvamajas. Kuna maja oli ettevõtjalt J. Jakobsonilt allesvormilikult vastuvõtmata, anti ehitustööde aruanne, mis seisis ins. Luht’i käes, läbivaatamiseks ins. Võsobergile. Alles 13. dets. 1932. a. võis juhatus aruande Kr. 38.833,89 suuruses summas kinnitada. 1931. a. läks korda saada Kr. 15.000 väärtuses pantkirje Tartu Hüpoteegi Pangalt. Komitee pidi be leidma võimalusi pantkirjade paigutamiseks. Kuna juhatuse esimeheks tol ajal oli Paide Ühispanga ju­ hataja H. Sepp, sattusid pantkirjad komitee võlausal­ daja — Paide Ühispanga kätte, kes need edasi pan­ tis. Komitee majanduslik olukord ei paranenud selle operatsiooni tõttu sugugi, vaid muutus osaliselt halvemaks>ki. Suuri sekeldusi sünnitas ka Paide Ühispanga poolt rahvamaja avamisel annetada lubatud toolide asi. Panga juhatus teatas, pärast H. Sepa lahkumise komitee juhatusest, et ta annab toolid komi­ teele tarvitamiseks määramata aja peale. Pikkade vaieluste järele jõudsid toolid viimaks oktoobri algul 1930. a. kohale. Samal aastal annetas Naiskodukaitse Paide jaos­ kond, eesotsas prl. A. Lussmanniga (praegune pr. Sööt) komiteele kontsertklaveri, mis annetajatele jäl­ legi palju sekeldusi ja pahandust sünnitas, sest mit­ med komiteest väljaspool seisvad isikud ei pooldanud seda Naiskodukaitse sammu. 1932. a korraldas Komitee koos „Voog’iga“ ülemaakondliku laulupäeva. Sel puhul ehitas komitee oma ruumikale maa-alale muldkehast laululava, mis vist ainukene selletaoline Eestis. Samal aastal sõlmiti leping Järvamaa Põllumeeste Seltsiga näituste korraldamise asjus rahvamaja platsil. Põllumeeste Selts kohustus ehitama platsi ümber plangu ja püstitama vajalikud hooned. 46 Et saada raha hädavajalikkude kulude katteks, tuli komiteel, olgugi et oli kokkulepe „Voog’iga„ lavastuste asjus, korraldada omaette pidusid Nii on tra­ ditsioonilisteks kujunenud ja suurt poolehoidu leidnud igaaastased Mardi õhtud ja,Uue aasta vastuvõtul teed komitee korraldusel. 1931 a. lavastas komitee oma algatusel ja nende seltskonnategelaste osavõtul, kes varem laval esinenud ei olnud, komöödia „Elu aabits“. Ettekanne võeti soojalt vastu ja seda tuli veel kor­ rata Paides ja Türil. Ka Vabariigi aastapäeval, 1935.a. lavastati komitee poolt näidend „Libahunt“. Samuti häid tagajärgi andis seltskondliku kohtu korraldamine. Traditsiooniks on kujunenud ka komitee algatatud iga aastane Jüri-öö pühitsemine 1343. ä. Vabadus­ võitluse puhul Paides langenud nelja eesti vanema mä­ lestuseks. Ka Vabariigi aastapäevade pühitsemine toimub Rahvamajas komitee eestvõttel, koos Kaitseliidu ja teiste organisatsioonidega. j Peale selle on komitee 1934 ja 1935. a. korral­ danud Võidupüha pühitsemist koos Kaitseliidu ja Paide Tuletõrje Ühinguga. Rahvamajas avati alkohoolita einelaud. 1931 a. oli einelaud Naiskodukaitse Paide jsk. käes;: Ühtlasi olid rahvamaja ruumid tol ajal ka meeskaitšeliitlaste kasutada klubi ruumina. Kui K. L. maleva staap sai omale praegused avarad ruumid, loobus naiskodu­ kaitse einelaua pidamisest. 1930 a. katsetas komitee rahvamajas ka kinoga. Et komiteel enesel puudusid võimalused kulukä apa­ ratuuri muretsemiseks, sõlmiti leping M. Õnnisega, kes oma sisseseade andis rahvamaja kasutada,jjäädes ise vastava lepingu alusel kino ärijuhiks. Kino tege­ vus lõpetati märtsis 1931 a. kokkuleppel teise Paide kino pidajaga Rothlga, kes kohustus komiteele maks­ ma selle eest kahjutasu. Praegu peab Roth oma kino rahvamajas, makstes komiteele ruumide kasutamise eest üüri. Komitee juhatus on võimaluse piirides püüdnud hoolitseda nii maja sisemuse kui välise külje korral48 damise ja kaunistamise eest, mis juures alati nii nõu­ ga kui jõuga abiks on olnud kunstnik A. RoosilehtViimane on ka alati abivalmis olnud komitee poolt korraldavate ettekannete jaoks dekoratsioonide val­ mistamisel ja saali kaunistamisel. Samuti on komitee ettevõtetel, pidudel ja aktustel lahkesti kaasa aidanud laulukooride ja orkestrite juhid J. Zeiger, Fr. Mätlik N. Sihvart, „Voog’i“ näitejuht M. Orgo ja mitu sada teist tegelast, kelle nimesid ruum ei luba kahjuks lugeda üles. Komitee varandusline seis 1. jaan. 1934. a. oli kokku kr. 70 634.80. Selles summas on arvestatud ka toolid, mis loodetavasti komiteele päriseks antakse. Kohustusi samaks ajaks oli Kr. 44.859,09. Et selline võlasumma, mis koosneb pealegi pal­ judest vähematest laenudest ja võlgadest, sünnitab komiteele palju raskusi ja takistab teda oma otseste ülesannete täitmisel, asus juhatus, vaatamata äpardu­ nud katsetele endistel aastatel, jällegi otsima abinõu­ sid olukorra normaalsemaks muutmiseks. Praegu on juhatusel lootusi saada odavaprotsendilist, pikaajalist laenu, mis võimaldab tasuda vähemad võlad. Pealegi on mitmed võlausaldajad lubanud loobuda osast võ­ last komitee kasuks. Komiteele on laenudega suuremate annetustega vastutulelikult kaasaaidanud; Paide linnavalitsus, Järva maavalitsus, Tartu Hüpoteegi Pank, Paide Ühispank, Paide Kaubatarvitajate Ühisus „Iva“, Järvamaa Ühis­ pank, Järva-Jaani Ühispank, A/S. „Ilmarine“, Dr. P. Nääris, H. Kõva, A. Limberg, L.Rästas, O. Kolnesj.t, Komiteel on praegu üle 100 liikme. Komitee juhatusse on kuulunud möödunud 10 a. jooksul: 1925—1926 a. A. Eglon — esimees, A. Lõhi abiesimees, J. Tilling—laekahoidja, A. Rehe - sekre­ tär, V. Uukareda, Ed. Purfeldt ja J. Sõnajalg—ametita liikmed. A. Rehe surma järele kutsuti juhatusse kan­ didaat H. Oidermann. 50 1927.a, A. Egion —esimees, A. Lõhi—abiesimees, J. Tilling — iaekahoidja, H. Oidermann — sekretär, V. Uukareda, Ed. Purfeldt ja J. Sõnajalg — ametita liikmed.’ 1927. a. sügisel lahkus Paidest A. Egion, kelle asemele kutsuti kandidaat O. Kurs. Juhatuse esimeheks A. Egloni asemele sai J. Sõnajalg. 1928. a. J. Sõnajalg —- esimees, — A. Lõhi — abiesimees, — J. Tilling — Iaekahoidja, H. Oider­ mann — sekretär, V. Uukareda, E. Purfeldt ja O. Kurs — ametita liikmed. Aasta sees lahkunud liikmete A. Lõhi ja V. Uu­ kareda asemele kutsuti kandidaadid A. Tobro ja R. Summer. Abiesimeheks A. Lõhi asemele sai E. Pur­ feldt. 1929. a. J. Sõnajalg — esimees, — E. Pur­ feldt — abiesimees, — J. Tilling — Iaekahoidja, H. Oidermann — sekretär, V. Krabi — abisekretär, Dr. P. Nääris ja R. Summer — ametita liikmed. 1930. a J. Sõnajalg — esimees, — E. Purfeldt — abiesimees, J. Tilling — Iaekahoidja, H, Oider­ mann — sekretär, V. Krabi — abisekretär, Dr. P. Nääris ja R. Summer — ametita liikmed. Kuna J. Sõnajalg oli valitud juhatusse komitee peakoosoleku poolt, määrati maavalitsuse esitajaks — Dr. P. Nää­ ris. Linnavalitsuse esitajaks määrati E. Purfeldti ase­ mele uus linnapea G. Perli. 7. dets. samal aastal täien­ dati juhatus kahe liikmega ja valiti juurde H. Sepp, kes sai esimeheks, ning maavalitsuse senine esitaja Dr. P. Nääris, kelle asemele tuli maavalitsuse esimees V. Vessart. Abiesimeheks E. Purfeldti asemele valiti Dr. P. Nääris. 1931. a. H. Sepp. — esimees — Dr. P. Nääris — abiesimees, J. Tilling — Iaekahoidja, V. Krabi — sekretär, H. Oidermann — abisekretär, J. Sõnajalg, R. Summer, V. Vessart ja G. Perli — ametita liikmed. Aasta keskel Paidest lahkunud R. Summeri asemele kutsuti kandidaat H. Leemann. Mõni nädal enne aastapeakoosolekut lahkus juhatusest H. Sepp ja tema 51 Müsteerium „Kristofferus“ Rahvamaja laval. asemele valiti J. Sõnajalg. Juhatust täiendati kanditaat O. Laubega. 1932. a. J. Sõnajalg — esimees, Dr. P. Nääris — abiesimees, J. Tilling — laekahoidja, V. Krabi — sekretär, H. Oidermann — abisekretär, O. Laube, H. Leemann, V. Vessart ja G. Perli — ametita liikmed. 1933. a. J. Sõnajalg— esimees, Dr P. Nääris — abiesimees, V. Krabi — sekretär, H. Oidermann — abisekretär, J. Tilling — laekahoidja, H. Leemann, O. Laube, V. Vessart ja G. Perli — ametita liikmed. 1934 a. J. Sõnajalg — esimees, Dr. P. Nääris — abiesimees, J. Tilling — laekahoidja, V Krabi — sekretär, H. Oidermann — abisekretär, H. Lee­ mann, J. Eilart, G, Perli ja V. Vessart — ametita liikmed. Aasta sees lahkus H. Oidermann, kelle ase­ mele kutsuti kandidaat O. Laube. Praegu kuuluvad Komitee juhatusse: V. Vessart — esimees, Dr. P. Nääris — abiesimees, J. Tilling —laekahoidja, H. Leemann — sekretär, O. Laube — abisekretär, V. Krabi — lavavanem, J. Sõnajalg, J. Eilart ja G. Pärli — ametita liikmed. Ülaltoodust selgub, et Komitee juhatuseesimees­ teks on olnud: A. Eglon 1925. — 1927. a., J, Sõna­ jalg 1927 — 1931 a. ja 1932 — 1934 a., H. Sepp — 1931 — 1932 a. ja V. Vessart 1935. a. Praeguses juhatuses on kaks liiget, kes komitee asutamisest saadik vahetpidamata on täitnud juhatLSliikme kohuseid. Need on J. Sõnajalg ja J. Tilling. Viimane on kogu aeg kandnud laekahoidja, viimastel aastatel ühtlasi ka majavanema rasket ja vastutusrikast koormat, ning kogu oma vaba aja pühendanud rahvamajale, olles ise väga täpne ja korraarmastaja, ning nõudes seda ka teistelt. Alates 1929. a. on komitee juhatuses püsinud Dr. P. Nääris ja V. Krabi. Dr. Nääris on 1930. a. alates abiesimehe kohal, ning on rasketel silmapilku­ del Komiteed toetanud suuremate annetustega ja lae­ nudega. 53 Linnapea G. Pärli on komitee juhatuses alateš 1930. a., samuti maavalitsuse esimees V. Vessart, kes väga energiliselt on samme astunud komitee võla­ koorma kergendamiseks. H. Leeman ja O. Laube on juhatuses alates 1931. a. J. Eilart valiti juhatusse 1934. a. Lõppsõna. Möödunud aastal tehti mulle ülesandeks esineda ühel Komi­ teelt korraldatud nõupidamisel ülevaatega Paide seltskondlikust elust. Hakates lugema üles Paides asuvaid seltskondlikke orga­ nisatsioone selgus, et neid, nii uskumata kui see ka näib, on kokku üle 70. Kui aga vaadata, palju neist organisatsioonidest avaldavad enam-vähem korrapärast tegevust, selgub, et need võib üleslugeda sõrmedel. Aga ka nende viimaste juhtivad tegelased kaebavad, et tundub terav puudus tegelastest. Kui arvata iga organisatsiooni juhatuse keskmiseks arvuks 5 liiget, oleks meil umbes 350 seltskonna elu juhtivat tegelast. Tegelikult on see arv küll väiksem, sest paljud tegelevad mitme organisatsiooni juhatuses, aga paarisaja ümber võib neid siiski olla. Kas ei pane see mõtlema, et kõik enam-vähem teovõimsad seltskonna liikmed Paides on koormatud organisatsioonide juhti­ misega, nii et harilikke töötegijaid ei jatkugi. Polegi siis põhjust imestada, kui kiratsevad meie laulukoorid ja lavastust kohalikult asjaarmastajate näiteseltskonnalt oodatakse kui ilmutust. Paar aastakiimmend tagasi tegi Eesti kultuurtööd peaasjali­ kult rahvakooliõpetaja. Õpetas sentimentaalseid näitemängusid ja harjutas rikkiläinud orelil ehk käriseval viiulil isamaalisi laule madalas, poolpimedas koolimajas. Linnas uuris sama mees ka teadust, näitas udupilti Siberi mammutist ja pidas tema üle loen­ guid, ning tegi näitemängu mõne käsitööliste- või karskusseltsi saalis. Sedagi siis, kui, politsei ei keelanud. Tegelastest ja publi­ kust polnud puudu. Aga nüüd ! Meil on korralikud, nägusad ja avarad ruumid, mis võimaldavad igakülgset laialdast tegevust. Pole puudu ka haritud jõududest, nii et „koolmeistril" pole tarvis ennast enam iile jõu käiva tööga tappa. Ja politseid ei tarvitse meie ka enam karta. Ometi leitakse sada põhjust, mis takistavat seltskonnatöcd. Kuuldub isegi mõne tegelase suust, kelle püham kohus oleks oma võimeid ja teadmisi rakendada rahvuslikule tööle seltskond­ likul alal, et Eesti ärkamisaeg olevat möödas ja seltskonnategevus endisel kujul olevat praegusel ajal naeruväärt ja lapsik. Milleks siis meie püstitame rahvamajasid, asutame raamatu­ kogusid, hariduslikke seltse j. n. e. Peame küll asjatult ootama, 54 et riik või omavalitsus seab ametisse palgalised laulukooride juhid, raamatukogude hoidjad, asutab elukutselised teatrid igasse väikelinna või külasse, sest seltsid ise võivad seda teha ainult suuremates keskustes. Niikaua, kui seda ei sünni, on meie ko­ hus tegutseda ikkagi ärkamisaegsete metcodidega. Raamatuaasta puhul esines peaministri asetäitja K. Eenpalu Tallinnas kõnega, milles tähendas, et meie iseseisvuse uuestisünni viimane ajajärk on olnud meie ainelise elulaadi ülesehitamise ajajärk. Sellesse oleme suhtunud südamega ja oleme jõudnud edasi. Meie suhtu­ mine vaimse kultuuri küsimustesse, sellesse, mis on meie kõikide südame ja hinge edasiandja, on olnud seni külm. Oleme meie seltskondliku elu arendamisse suhtunud ükskõiksusega, oleme võtnud seda kui tühja ajaviidet, mis meile käega katsutavat, ai­ nelist kasu ei anna. Mis tuleks teha seltskondliku elu tervendamiseks ja elus­ tamiseks Paides, sest praegune olukord, kus suure arvu seltside juures need kõik kiratsevad, pole see sugugi normaalne? Tuleks esijoones leida võimalusi mitme enam-vähem ühiseid eesmärke taotleva organisatsiooni 'liitmiseks üheks tugevaks ja elujõuliseks organisatsiooniks. Kui varematel aegadel Paide selt­ sid kiratsesid peamiselt vastavate ruumide puudumisel, ei tohiks see põhjus nüüd olla enam takistuseks. Kui oleme suutnud, ehkki suurte jõupingutustega, püstitada avara rahvamaja, peaksime suutma leida ka ühise keele selle kasutamiseks. Teiseks tuleks tugevasti koputada iga rahvuslikult mõtleva kodaniku südamele ja mõjutada neid võtma osa seltskondlikust tööst. Tuleb asuda võitlusse viimasel ajal valitsema pääsenud, ainult ainelisi huvisid taotleva ilmavaate vastu. Igasugune vaban­ damine ajapuudusega või muude põhjustega on ainult kõrvalepõiklemine, mis taga seisab kas ükskõikne suhtumine avalikule elule, või väikekodanlik mõnulemine väikelinna vaimsete huvidevaeses õhkkonnas. Eeskuju selleks peaksid andma eeskätt meie haritlased ja need vanemad tegelased, kes ühiskondlikult kõrge­ matele positsioonidele jõudes sagedasti seltskondliku tegevuse peale muiates ülevalt alla vaatavad, seda tegevust tuuletallami­ seks pidades. Riiklik propaganda ei tohi seista ainult sõnades. Tarvis on rakendada tegelikule tööle rahvusliku kultuuri tõstmiseks kõik kodanikud. Asudes sellele seisukohale võib loota, et ka Paide selts­ kondlik elu terveneb ja muutub normaalseks. Allikaid. Käesoleva ülevaate kirjutamisel on tarvitatud peale autori enese ja teiste kaasaegsete isikute mälestuste järgmisi allikaid: 1. Dr. Vold. Grohmann. Zur Geschichte der Weissensteinschen Bürgermusse. Reval, 1896. 2. Paide Käsitööliste Selts „Ühendus“ protokollid. 3. Paide Vabatahtlik Tuletõrje Ühing 50 a. 1879 — 1929. Paide 1929. a. 4. Paide Karskusselts „Idu“ protokollid. 5. Paide Kaubatarvitajateühisus Tallinn, 1926. a. „Iva“ 15 aastat 1911 — 1926. 6 Vabadussõjas Langenud Järvamaä Kangelaste Mälestusmärgi Püstitamise Komitee protokollid. 7. H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. „Loodus“, Tartu 1927. a. 8. P. Ruubel, Poliitilised ja ühiskondlikud voolud Eestis, „Varrak“ Tallinn, 1920. a. Sisu: 1. 2. 3. 4. Eessõna..................................................................................... Paide Kodanikkude Klubi............................................... Paide Käsitööliste Selts „Ühendus“ . . . . Paide Vabatahtl. Tuletõrje Ühing . Ihk. „ . 3 6 11 „ 18 5. Paide Karskusselts „Idu“............................................... 6. Vabadussõjas Langenud Järvamaa Kangelaste Mäles­ . 22 tusmärgi Püstitamise Komitee...................................... „ 33 7. Lõppsõna........................................................................... 8. Allikaid........................................................................... . „ 54 56 56 Paide osakond toimetab kõiki pangaoperatsioone. Riigihoiukassa võtab raha hoiule. Pikalaenu Pank Volinik Paides annab laenusid. 4 |||ii!lllllli|ll!lllllllllli*llllll!lllllll«lllllllllllllitllllllllll!lli«llllllll!lllll«ill!lll!lllll^l!ll!l!llllli«lllll||||||!ll»l!llllllii|| H vanim ja täiuslikum I riidekauplus Paides | asut. 1885. a. § Rikkalikum valik kõiksugu | siidi-, villaste ja puuvilla | I | uudiskaupadest. | § | Meeste ülikonna ja palituriided, voodrid ning manused. j | I i Suure läbimüügi ja erikokkulepete tõttu vabrikutega kõige soodsamate hindadega pesuriiet, lõimu ja muid esmajärgu tarbekaupu. Trikoo-aluspesu, kindad, sukad, sokid, kalossid ; Näputöö materjalid. Karusnahad. Valmisriiete osakonnas alati ladus hästiistuvaid j | 1 | j j§ 1 i | naisterahva § 1 1 1 ja meeste valmisriideid, parimast materjalist I järgu töö, võimalikult madalate, õiglaste hindadega. I I i | Naumann’i esindus. | | | Masina nõelad igale süsteemile, süstid, osad ja õli. | | I 1 mantleid õmblusmasinate Võimsama ja suurima Eestis Pärnu Linatööstuse aktsiaseltsi vabriküte rahvatööde vastuvõtt H. Kull — Paides. I | Lugupeetud ostjaskond! Enne, kui ostate valmisriideid ja muid riidekaupu, külastage meie äri Järva-Jaanis apteegi vastas. Tutvuge meie kaupade suure valikuga, kõrge kvali­ teediga ja mõõdukate hindadega. Sügishooajaks kohale jõudnud suures valikus: naiste ja meeste sügismantleid, üli­ kondi, kleite, kübaraid ja pesu. Kangariideist mitmesuguseis mustreis: mantli-, ülikonna-, kleidi- ja pluusiriideid. Karusnahku. Saadaval veel suures valikus: surnupärgi, klaas-ja kivinõusid, jalanõusid ja palju muud Austusega j Järva-Jaanis. Firma H. & A. Rööpson Telefon 40. Kindlustage oma elu ja varandus EKA’S suurimas kodumaa kindlustusseltsis. f Koeru Ühispank ( i Koerus, omas majas. Telef. 1. 1 Võtab raha hoiule makstes ajakohast protsenti Annab laenusid välja igasugustel kindlustustel. Toimetab kõiki pangaoperatsioone. iwilllinmillllll iiiiiiimmini1^ Ö A. Seidelberg’i pärij. Trükikoda valmistab kõiki trükitöid, g Raamatu- ja kirjutustarbete kauplus y soovitab omast laost täielikus valikus Q kooli- fi ja kantseleitarbeid, Paides, Pärnu tän. 5, telefon 115. .. ..............................................:;»hi:;;:iiii;:::iiii!:::iiiqiiioiii^ FR. AVIKO Jahu- ja saeveski Esna jaama juures, telefon Esna 17. Jahvatab jahu kõrges headuses, valmistab püüli, tangu ja kruupe. Sealsamas lõigatakse laudu, servatakse palke ja hööveldakse kõiksugu ehitusmaterjale jne. Töö korralik. Hinnad odavad. Karl Johanson vanim äri kohapeal. Paides, Tallinna tn. nr. 7. Soovitab häid veine, napse ja likööre, tubakasaaduseid parematest vabri­ kutest, alati värsket koloniaalkaupa, teras-, raud-, ja malmkaubad, värvilakke, värnitsat ja õlisid, lampe, söögiriistu ja muid portselaan- ning klaasasju, emaileeritud, aluminiu­ mist ja plekist nõusid, nööri, raudköisi ja kette, seina ja katusepappi. Parimaid maiustusi ning maitseaineid. Kõiksugu saage. Raudvoodid. Kõige suurem valik tapeete. Restoran „Central Järva-Jaanis, tel. 44. Alati saadaval head maitsvad soojad ja külmad söögid ning suupisted. Alkohoolseid jooke suures valikus. Mugavad kabinetid ja numbritoad. Külastage kõik! Peetri Tarvitajate Ühing Peakauplus Esnas, telefon 15. Osakonnad: Peetris, Kahalas, Kõigis ja Oötlas. Rikkalikus laos alati saadaval kõik põllupždajaile vajalikud kaubad Tarvitajad! Tehke kõik omad ostud meie ühiskauplusest. Juhatus. Daamid ja härrad ! Riietus loeb inimvälimuse. Seda lahendate enda juures kõige soodsamalt Ed. Soiltsi valmisriiete, riide-ja pudukaupluses Türil, Viljandi t. 7, tel. 71. Loodan, et minu kauaaegsed ja uued ärisõbrad mind külastamata ka tulevikus. Alati Teie teenistuses ED ei jäta SQILTS. J. Leithammel’i kauplused Paides, Tallinna 1.12 ja Turupl. 12 Soodsam ostukoht kõigile riide- ja koloniaalkaupadest ning ehitusmaterjalidest. Vajalikke kaupu põllumeestele. Külastage kõik restoran-võõraste maja . ,,Room“ Paides, Pärnu tänaval. Saadaval alkoholsed joogid, külmad ja soojad söögid jne. jne. Numbritoad uuesti remonteeritud, Austusega OMANIK. J. Vöhrmanni telliskivitehas Türil, telefon 50. Saadaval kõrgeväärtuslikud ehitustelliskivid ja ahjupotid. Keraamika saadustes suur valik majapidamise nõusid. Kunstkeraamika osakonnast: eesti mustrilisi kannusid, iluvaase, tirinaid, kõiksuguseid peenemaitselisi kunstglasuuriga kaetud kujusi ja gruppe — mille eest omandatud kaks suurt kuldauraha. Sündsad kingitusteks. ANTON EPNER Soovitab : Paides, Tallin uuemates lõigetes igasugu jalanõusid Suur valik meeste ja naiste veesaapaid. Hobuseriistad: rangid, rangiroomad, päitsed, sedelgad, rihmad j. n. e. oma tööstuse saadustest. Ostan tooreid nähku. Tapa Põllumeeste Ühispank Tapal, Pikk t. 9, telefon 75. Võtab raha hoiule, makstes hoiusummade pealt ajakohast kõrgemat protsenti. Annab laenusid liikmetele ja mitteliikmetele. Toimetab kõiki pangatalitusi. Panga juures kindlustuss. „EEKS-MAJA“ peaagentuur. ... .......... ......... ........ ............ ::::!!iillli!!!!i::!!!!'>ll|l!!j::::!!!iii»!!!!!:::!!!!ll!!!!!!!!,-!^::!!!!!!:!!=Bl 1 I Järva aj. Maavalitsuse Järva-Jaani 2 aastase kursusega täienduskoolis 1 algab õppetöö 10. okt, k. a. Koolis õpetatakse : 1 1 kangakudumist, rõivaõmblemist, tikandu.stmajapidamist, aiandust ja üldhariduslikke aineid. || H M Kooli võetakse vastu algkooli lõpetanuid sooviavalduste esitamise järjekorras. Kooli juures on internaat. 1 Õppemaksu ei ole. gj|lliiiifriiillMliiiimiiillliiilllliiii?riiilllllliiiifriiilllllliiii*riiilllllliiiifriiillllliiiimiiill!liillllliimiillllllllinvriiilll^ | Järva aj. maavalitsuse § j Vodja Põllutöökooli j Ü f, võetakse vastu õpilasteks isikuid, kes vähemalt 16 a. vanad, algkooli haridusega ja talutööd tunnevad. g j| = e = g g | Koolis õpetatakse kõiki põllumajapidamises tarvisminevaid õppeaineid, nagu põldtaimekasvatust, loomakasvatust, aiandust, mesindust, põllutööristade tundmist jne. Peale teoreetiliste tundide tuleb töötada õpilastel kõigis koolitalu majapidamises ettetulevates töödes. p ä = n g 1 š 1 Tehtud töö arvel saavad õpilased koolilt tasuta söögi, korteri, kütte, valgustuse ja pesupesemise. = = = Õppetöö koolis kestab IV2 a., s. o. 2 talvet ja = p M 1 suvi. Kui õpilane soovib omandada tööjuhataja§ eestöötegija kutset, tuleb tal töötada 2 suvet. iilil!IUALIIIIIIillllUAUIIIIililllUAUI|l!l|Mil|||UiAUlllUI|||IUAUI||JllllllU*UI||||lllllU*UlimillllU*Uimii/mil(IU«UmH^ J Paides, Pärnu tän. 6 (omas majas), tel. 102. 2 Soovitab oma rikkalikust kaubatagavarast i kõiksugu moodsaid riidekaupu. 1 # i Suures valikus pudu- ja moekaupu, igasuguseid klaas- ja kivinõusid, kõrges headuses koloniaal-, naha- ja rauakaupu ning teisi kaupu võistlemata odavate hindadega i 4 Ostetakse kõiksugu metslooma- ja 4 tooresnahku, makstes ajakohast kõi4 ge kõrgemat hinda. # Pleki sepa täidab # töökoda igasuguseid plekisepa töid kiirelt ja korralikult, mõõdukate hindadega. f Saadaval telliskive. ^n" ... ......... ......... ........................... ih" ...... Ambla Ühispanga arveteseis 31. aug. 1935. a. Aktiva. Passiva. Kassa-ja hoiuarv. 34.763 14 6.245 33 Väärtp.javäärtus. Laenud . . . 204.125 20 Vallas- ja kinnis. 15.441 35 1.077 75 Korrespondendid Muud aktivad . 20.810 41 282.463 18 Kapitalid . . 38.650 81 195.869 93 Hoiusummad 1.437 65 Riiklikud laenud 6.493 32 Korrespondendid 18.556 44 Muud passivad . Ambla Piimaüh. deposiit a-e . 21.455 03 ___ 282.463 18 Toimetab kõiki pangaoperatsioone sise- ja välismaal. Välisvaluuta ost. Ambla telefon nr. 1. . j A. Judelovitsch ........................................................... .......... . ..dii* 4)1....lii.... ...............lil., Raha ja pakkide saatmine Nõukogude Venesse. JUHATUS. Järvamaa Ühispank Paides, Pikk tn. 2, telef. 105. Võtab raha hoiule, makstes ajakohast protsenti. Annab laenusid mitmesugusel kindlustusel. Toimetab kõiki muid pangatalitusi. Järva Majanduse Ühisus Paides, Pikk tänav 2, telefon 90 ja 105. Parimas headuses ja soodsamail tingimusil pakume oma ostjatele: koloniaal-, riide-, naha- ja rauakaupa, kirjutusmaterjali, koolitarbeid, majapi­ damise- ja köögitarbeid, ehitustarbeid, masinarihmu jne. Põllutööriislu, rehe­ peksumasinaid, traktoreid, mootoreid. Kunstväetist ja muid talurahva kaupu. Palume lahkesti külastada ja veen­ duda kauba hääduses ja odavuses. Paide nööritehas vahetab ja valmistab köie-ja ohjanööri linadest ja linade vastu. Ostab kõva kiuga linavarsi, Soovitab kõiksugu põllumajanduse nööre ja koetud masinarihmu. Saadaval ehituste jaoks takku ja lina­ luid. Ostetakse hobusesaba jõhvi. Suurim valik kauplus Roosna-Allikul. Tel. Järva-Jaani 3-1. Pakub kõiki kaupu ümbruskonnale. Viina-ja õlle mii „Union“ jalanõudest Paides on vabriku esindaja 0. Laube äris Tumpl. 12. Hinnad odavad Saku õlletehas A.-s. Paide ladu Paide ladu Alati saadaval värske Saku õlu pudelites ja väikestes ankrutes, alates 10 liitrist ja :: : suuremad, ning tuntud Saku mõdu ::: Sealsamas A. Grünbergi limonaaditööstus. Paides, Veski tän. 12, telef. 93. A. GRÜNBERG. (*rr**------- :-------------------------—--------------------s-------- J. Kübler Pagari- ja kondiitriäri Paides, Pärnu t. 4 ja Tallinna t. 5 Pakub maitsevaid omatööstuse kaupu : saia, kooke, küpsiseid, pastillaadi jne. Palub lugupeetud tarvitajaid veenduda. Tallinna t. 5 äri avatud iga päev kella 10 õht., ka pühapäiviti. KAUBAMAJA J. LAUPA Järva-Jaanis tel. 10. Soovitab oma suurtest tagavara­ dest kõiki kaupu põllumehele: Koloniaal-, raua-, naha- ja manufaktuurkaubad. Val­ misriided. Ehitusmaterjalid. Linade vastuvõtmine ümbertöötamiseks Mõisaküla linavabrikule. Rootsi põllutööriistade esitus. Superfosfaat 18/20 °/o (Hollandi ja Rootsi) Segafosfaat 22/23% Fosforiit 25/27 % Kaalisool Petrooleum Bensiin Määrdeõlid. Põllutööriistad ja masinad. Ostame nisu ja rukist kõrgema päevahinnaga. J. Puhk ja Pojad Paide kontor Tallinna tän. 7, tel. 69. 0. Simson’i jahu-, leiva- ja villatööstus Paides, Parkali tän. nr. 2, telefon 52. I Restoran ED. TIISEL saapa, naha ja hobuseriistade kauplus Paides, Pikk tän. 2. I I i „Estika“ I • ' ' | Paides, Tallinna t. 8. m (Kõva uues majas) Hääd ja maitsvad soo­ jad söögid ja suupisted. ■ (Soovitab suures valikus igat liiki Soe baar. (hobuseriistu ja nahakaupu j Müük suurel ja väikesel Avatud kuni kella 1-ni öösel. • arvul. I | Õlu, vein, liköör, mõdu ja limonaad. Jällemüüjatele protsendid. Austusega Hinnad väljaspool võistlust. A. Aur-Udu. ItM 9«»« •••••••••••••••••••e««eeeeee•«••••»©ase**eeesee 9**99«»*»«* Plekisepa töökoda ja segakraami kauplus Paides, Pärnu t. 3 liyj Qr\lm«|n OfJUnyin Võtab kõiksuguseid välis-kui ka sisetöid enda peale. Katuste katmine, kuivatuste ehitamine, piimanõude ja plekkahjude valmistamine. Saadaval kõiksuguseid tembeldatud vedelikkude kui ka kuivainete jaoks. lntrimõõdud, w | jj J r -------------------------------------------------------------------- ^ L. Rästas, kauplus Paides. Alati saadaval suures valikus kosmeetika-, rohu- ja kummikaubad, maaldri värvid ja tapeedid. Mootorsõidukitele parimad õlid: Castrol, Aero-Shell, Golden-Shell j. t. tsilindriõlid, kuullaagrite rasv. Välis- ja kodumaa bensiin. ^ ^ J J. LAGGE Jahu- ja saevesk i Türil, Kiriku tän. 3, telefon 26. Jahuveski valmistab kõrgewäärtuslikku püüli, mannat, sõredat, poolsõredat ja pehmet saiajahu, kruupe ja kuura tangu sorteeritud, lihtjahvatust — leiva ja loomajahu. Täielik te ravi I ja pesemine. Saeveski saeb laudu, prussib palke, seemerdab ja hööveldab igasuguseid ehituse laudu, nagu lae, põranda, voodri jne. Töö hinnad mõõdukad. yj'i: •nillllfcifluj R. Blumberg’i valmisriiete äri Paides, Turuplats nr. 13. Alati saadaval rikkalikus väljavalikus kõige moodsamaid naiste- ja meeste mantleid, palituid ja ülikondi. Laos kõik­ suguseid karusnahku, kraesid, mütse, plüüsh- ja vilt­ kaabusid. Suur valik kujutud kampsonitest, s h a 11 i d e st j. n. e. j. n. e. Hinnad väljaspool! võistlust! I järgu töösaadused! nn,,,,nn,,„nn ... UI 'UI ..... . ... Paides, oma majades, Pikk t. 1-3, telefon 32. . ... . ........ H > . ... w . . . .. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ..... ii nn . . . . .. . . . . . . . . . . . . .. . . . . . . . . . . . . . . . . . . nn. . . . . . ..... . ... . ... . Paide Kaubatarvitajate Ühisus Harukauplused: Paides, Pärnu tän. Vodja asunduses Anna vallas, Purdi asunduses, Kirna vallas Kirna asunduses. Soovitab oma ladust liikmetele ja võõrastele •. kõiksugu majapidamises tarvisminevaid koloniaal-, naha-, raua-, klaas-ja portselankaupa. Suures valikus riide- ja pudukaubad, kalossid ja saapad. Mööblid: toolid, lauad, voodid ine. Koolidele ja õpilastele koolitarvete odavam raamatute ja ostukoht. Oma liha- ja pagariäridest alati saadaval mõõdu­ kate hindadega head maitsevat kau­ pa : looma- ja sealiha, rasva, vorsti, sinki, võid, margariini, leiba ja saia. Oma petrooleumi-, bensiinija naftaladu. Soodsam ostukoht. Ostab põllumeestelt piiramata arvul kõrgema päevahinnaga vilja jne. *
	A 14.377 1935,dec	tekstituvastus (ocr)										VaataMINISTÈRE DES AFFAIRES ÉTRANGÈRES CORPS DIPLOMATI...MINISTÈRE DES AFFAIRES ÉTRANGÈRES CORPS DIPLOMATIQUE à TALLINN DECEMBRE 1935. isndus/n / -yr’f'nf7 fAiuve^ RIIGI TRÜKIKOJA TRÜKK. 10S6L8 Préséance des Chefs de Mission. Saint-Siège. Mgr. Antonino Arata Nonce Apostolique. ...................... (agréé). Envoyés Extraordinaires et Ministres Plénipotentiaires. Pays-Bas. M. \V. L. F. C. de Rappard . . 9. juin 1922. f Danemark. M. F. E. H. A. de Lerche. . . . . 14. juillet 1922. Norvège. M. J. F. W. Jakhelln.................. . 21. févr. 1928. Belgique. M. le Baron F. de Selys-Fanson . France. M. A. Bruère 5. janvier 1929. ............................... 10. juin 1931. Allemagne. M. 0. Reinebeck.......................... . 19. août 1932. Autriche. M. M. Hoffinger.......................... 8. févr. 1933. Lithuanie. M. B. Dailidé................................... . 22. févr. 1933. Finlande. M. P. J. Hynninen...................... 4. août 1933. 1 États-Unis d’Amérique. M. J. Y. A. MacMurray .... . 4. janvier 1934. Union des Républiques Soviétistes Socialistes. M. A. Oustinoff............................... . 15. février 1934. Hongrie. M. S. de Kish............................... . Pologne. M. Y. Przesmycki.......................... . 21. janvier 1935. Grande-Bretagne. M. E. St J. D. J. Monson 7. mai 1934. . . . . 4. juillet 1935. Tchécoslova qnie. M. J. Lîpa........................................ . 8. juillet 1935. Suède. M. P. B. Johansson...................... . 29. août 1935. Turquie. M. 0. Nuri Batu.......................... . 19. sept. 1935. Italie. M. V. Cicconardi........................... . 24. oct. 1935. Lettonie. M. E. Kreewinscli...................... 7. nov. 1935. déc. 1935. Espagne. M. J. R. Gomez-Acebo.................. 30. mai 1933. . Roumanie. M. G. Davidesco.......................... Iran. M. « Chargés d’Affaires. ALLEMAGNE. » Chancellerie: Toomkuninga tän. 11. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 454-94. S. Exc. M. Otto Reinebeck, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Reinebeck. Toom-Kuninga tän. 11. Alexandre Freiberr von Dornberg, Secrétaire de Légation. Freifrau von Dornberg. Poska tän. 38-2. Tél. 305-42. M. le Lt. Colonel Rössing, Attaché Militaire et de l’Air. Helsinki. ÉTATS-UNIS D’AMÉRIQUE. Chancellerie: Kentmanni tän. 20. Tél. 449-80. S. Exc. M. John Y. A. MacMurray, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me MacMurray. M-lle Joan MacMurray. Riga, Elizabetes iela 51. Tél. 33-813. Tallinn, Kentmanni tän. 20. Tél. 449-81. M. Félix Cole, Conseiller de Légation. M-me Cole. Riga. M. Harry E. Carlson, I-er Secrétaire de Légation, Chargé d’Affaires a. i. M-me Carlson. Tallinn, Kentmanni tän. 20-3. Tél. 456-18. M. James Everett Henderson, 3-ème Secrétaire de Légation. M-me Henderson. Tallinn, Vabaduseplats 7-8. Tél. 471-94. M. le Commandant breveté William E. Shipp, Attaché Militaire. Riga. Bureau: Tél. 21-501. 4 AUTRICHE Chancellerie: Varsovie, Koszykowa 11-b. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 8-64-96. S. Exc. M. Max Hoffinger, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Hoffinger. Varsovie, Koszykowa 11-b. Tél. 8-15-79. M. Félix Strautz, Conseiller de Légation. M-me Strautz. Varsovie, Poina 74. Tél. 9-50-98. BELGIQUE. Chancellerie et Bureau des Passeports. Riga, Antonijas iela 1. Tél. 22-110. S. Exc. M. le Baron Florent de Selys-Fanson, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me la Baronne de Selys-Fanson. Riga, Antonijas iela 1. Tél. 20-905. M. Joseph Dermine, Chancelier de la Légation. M-me Dermine, Riga, Vašingtona laukum 3. Tél. 34-310. 6 DANEMARK. Chancellerie: Uus tän. 14. Tél. 435-62. S. Exc. M. Flemming E. H. A. de Lerche, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me de Lerche. Helsinki. M. Rasmus H. Kampp, Secrétaire de Légation, Chargé d’Affaires a. i. M-me Kampp. Tallinn, Weizenbergi tän. 10-1. Tél. 307-15. 7 ESPAGNE, Chancellerie: Helsinki, Puistokatu 1-A. Heures de chancellerie: 14—17. Tél. 36-150. M. José R. Comez-Acebo, Chargé d’Affaires. Helsinki, Puistokatu 1-B. Tél. 36-150. M. Federico Ferrer Sicars, Consul, Chargé d’Affaires a. i. Tallinn, Jaani tän. 6-6. M. Emilio Navasques y Ruiz de Yelasco. Attaché Commercial. Varsovie. 8 FINLANDE Chancellerie: Kohtu tän. 4. Heures de chancellerie: 10-—15. Tél. 432-11; 432-92. S. Exc. M. Paavo Juho Hynninen, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. Kohtu tän. 4. Tél. 432-55. M. Martti Ingman, Attaché. M-me Ingman. Kohtu tän. 4. Tél. 432-11. M. le Capitaine Ragnar Ingelius, Attaché Militaire. M-me Ingelius, Helsinki. FRANCE. Chancellerie: Alendri tän. 3. Heures de chancellerie 10—13. Tél. 454-08. S. Exe. M. André P. Bruère, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Bruère. M-lle Françoise Bruère. Alendri tän. 3. Tél. 454-08, 432-32. M. Jean Ricard, Consul-adjoint. M-me Ricard. V. Roosikrantsi tän. 5-b—5. Tél. 450-27. M. le Commandant Jean Ganeval, Attaché Militaire. M-me Ganeval. Riga, Strielneku iela 9. M. le Commandant Louis Abraham, Attaché Militaire Adjoint. M-me Abraham. Riga, Strielneku iela 9. M. le Capitaine de Corvette Arzur, Attaché Naval. M-me Arzur. Varsovie, Ambassade de France. M. le Capitaine Albert de Ponton d’Amécourt, Attaché de l’Air. Vicomtesse A. de Ponton d’Amécourt. Varsovie, Ambassade de France. M. Olivier Depret-Bixio, Attaché Commercial. M-me Depret-Bixio. Riga, Elisabetes iela 41-43. Tél. 21-900. 10 GRANDE-BRETAGNE. Chancellerie: Lai tän. 17. Tél. 438-15. S. Exc. M. Edmund St. John D. J. Monson, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. Riga, Jura Alunana iela 5. Tél. 29-111. Tallinn, Vene tän. 30-3. Tél. 443-00. M. Cyril J. W. Torr, 1-er Secrétaire de Légation. M-me Torr. Riga. M. Wilfred Hansford Gallienne, C. B. E. I-er Secrétaire de Légation. Chargé d’Affaires a. i. M-me Gallienne. Tallinn, Lai tän. 17. Tél. 438-15. M. le Capt. G. C. Muirhead-Gould, D. S. C., R. N., Attaché Naval. M-me Muirhead-Gould. Ambassade de Grande-Bretagne, Berlin. M. le Commandeur E. R. Cobb, R. N. Adjoint à l’Attaché Naval. Berlin. M. le Lt. Colonel J. T. Godfrey, Attaché Militaire. Varsovie. 11 HONGRIE. Chancellerie: Helsinki, Kirkkokatu 2-B. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 372-05. M. S. de Kish, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me de Kish. Helsinki, Pohjoisranta 4. Tél. 372-04. M. le Dr. J. Kail, I-er Secrétaire de Légation. Helsinki, Kaivopuisto 3, B. M. le Commandant Bêla de Lengyel, Attaché Militaire. M-me de Lengyel. Varsovie, Mokotowska 55. 12 Tél. 21-088. ITALIE Chancellerie: Suur-Pärnu mnt. 23. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. : Légation 473-28. Chancellerie 473-27. S. Exc. M. Vincenzo Cicconardi, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. Suur Pärnu mnt. 23. Tél. 473-29. M. le Lt.-Colonel Mario Marazzani, Attaché Militaire. M-me Marazzani. Varsovie. IRAN. Chancellerie: Moscou, Ambassade de l’Iran, Pokrovski Bl. 3. Tél. Taganka 1-62-14. S. Exc. M. Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. Moscou, Ambassade de F Iran. Tél. 1-62-20. M. Mohamed Khan Saed, Ministre Plénipotentiaire, Chargé d’Affaires a. i. M-me Saed. M-lles Leila et Camila Saed. Moscou. M. Mostafa Samii, I-er Secrétaire de Légation. M-me Samii. Moscou. M. Ghassem Khan Behnam, 3-ème secrétaire de Légation. M-me Behnam. Moscou. M. Ali Khan Malek, 3-ème secrétaire de Légation. Moscou. 14 LETTONIE. Chancellerie: Tõnismägi 10. Heures de chancellerie: 11—14. Tél. 453-18. S. Exc. M. Edgar Kreewinsch, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. Tõnismägi 10. Tél. 453-20. M. Jânis Gilberts, I-er Secrétaire de Légation. M-me Gilberts. Tõnismägi 10. Tél. 450-22. M. Pëteris Pakalnietis, 3-ème Secrétaire de Légation. M-me Pakalnietis. S. Tatari 34-1. Tél. 431-26. M. le Lt.-Colonel Reinhold Yeckalninš, Attaché Militaire. M-me Yeckalninš. Tõnismägi 7-1. Tél. 457-03. LITHUANIE. Chancellerie: Valli tän. 4-1. Heures de chancellerie: 11—13. Tél. 468-09. S. Exc. M. Bronius Dailidé, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Dailidé. Valli tän. 4-1. Tél. 468-10. M. Viktoras Ceceta, Attaché. M-me Ceceta. Valli tän. 4-5. Tél. 450-75. M. Boleslas Jakutis, Colonel brevété d’Etat-Major, Attaché Militaire. Riga, Voldemaras iela 33. 16 Tél. 304-34. NORVÈGE. Chancellerie: Helsinki, Eteläranta 14. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 31-439. S. Exc. M. Johan F. W. Jakhelln, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. Helsinki, Hornintie 1. Tel. 21-481. M. Einar Ulstrup, Attaché de Légation. M-me Ulstrup (absente). Helsinki, Eteläranta 14. M. le Capitaine Odd Lindbâck-Larsen, Attaché Militaire. M-me Lindbâck-Larsen. Helsinki, Eteläranta 14. PAYS-BAS. Chancellerie: Copenhague, Amaliegade 42. Heures de chancellerie: 10,30—13. Tel. Central 6293. S. Exe. M. Willem L. F. Ghr. Chevalier de Rappard, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me de Rappard. Copenhague, Amaliegade 42. M. le Jonkheer J. W. M. Snouck Hurgronje, I-er Secrétaire de Légation. Copenhague. M. le Dr. A. Methôfer, Conceiller Commércial. Helsinki. 18 POLOGNE Chancellerie: Kohtu tän. 10. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 457-38. S. Exc. M. Yaclav Przesmycki, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Przesmycka. Kohtu tän. 10. Tel. 434-42. M. Zbigniew Lasinski, Attaché. M-me Lasinska. Toom-Riiütli tän. 7-3. Tél. 470-14. M. le Lt.-Colonel breveté André Liebich, Attaché Militaire. M-me Liebich. Riga, Miedniku iela 6-b. Tél. 29-525. M. le Capitaine Georges Radomski, Attaché Militaire Adjoint. Tallinn, Toom-Riiütli 7-1. Tél. 472-86. ROUMANIE Chancellerie : S. Exc. M. Georges Davidesco Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Davidesco M. le Lt.-Colonel N. Diaconesco, Attaché Militaire. Varsovie, Viejska 10. M. C. Balacesco, Attaché Commercial. Varsovie, Viejska 10. 20 SAINT-SIÈGE. Chancellerie: Munga tän. 4-4. Tél. 432-88. S. Exc. Mgr. Antonino Arata, Archevêque de Sardes, Nonce Apostolique (agréé). Riga, Jura Alunana iela 2, dz. 5. Tel. 29-004. 21 SUÈDE. Chancellerie: Kentmanni tän. 20-9. Heures de chancellerie 10—13. Tél. 449-42. S. Exc. M. Per Birger Johansson, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Johansson. Riga, Exporta iela 5 dz. 8. Tel. 28-132. M, le Baron C. O. Anders Koskull, Ministre Plénipotentiaire, Chargé d’Affaires a. i. Tallinn, Kentmanni tän. 20-9. Tél. 449-42, M. Nils F. H. de Berencreutz, I-er Secrétaire de Légation. M-me de Berencreutz. Riga. M-le Baron Louis Cari de Geer, Attaché. Riga. M. le Commandant N. R. A. Brunsson, Attaché Militaire. M-me Brunsson. Riga. M. le Capitaine G. H. E. Lindeborg, Adjoint à l’Attaché Militaire. Tallinn, Kentmanni tän. 20-9. M. le Lieutenant de Vaisseau Uno C. B. Larsson, Attaché Naval. Stokholm. M. E. F. W. de Silfverhjelm, Conseiller Agricole. M-me Silfverhj elm. Riga. 22 TCHÉCOSLOVAQUIE. Chancellerie: Kiriku tän. 6. Tél. 433-78. S. Exc. M. Jaroslav Lîpa, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Lîpa. Riga, Elizabetes iela 41/43. M, Jaroslav Galia, Conseiller de Légation, Chargé d’Affaires a. i. M-me Galia. Tallinn, Kiriku tän. 6. TURQUIE. Chancellerie: Kentmanni 9. Heures de chancellerie: 10,30—14,30. Tél. 474-22. S. Exc. M. Nuri Batu, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Batu. M-lle Batu. Kentmanni 9. M. Settar F. Iksel, Secrétaire de Légation. Kentmanni 9. 24 UNION DES RÉPUBLIQUES SOVIÉTISTES SOCIALISTES. Chancellerie: Pikk tän. 19. Heures de chancellerie 10—13. Tél. 442-25, 438-01. S. Exc. M. Alexis Oustinoff, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Oustinoff. Pikk tän. 19. Tel. 437-07. M. Vladimir Parouchine, Représentant Commercial. M-me Parouchine. Pikk tän. 19. Tél. 442-26. M. Jean Kliavine, 1-er Secrétaire de Légation. M-me Kliavine. Pikk tän. 19. Tél. 442-27. M. Basil Toupikoff, Attaché Militaire. M-me Toupikoff. Pikk tän. 19. Tél. 442-62. M. Pierre Lapine, 2-me Secrétaire de Légation. M-me Lapine. Pikk tän. 19. Tél. 442-35. 25 ■ . FETES NATIONALES. Saint-Siège — Couronnement de Sa Sainteté............................................ Lithuanie — Fête Nationale Estonie — Fête Nationale Iran — Anniversaire de naissanc du Souverain ....... Grèce — Fête Nationale . . . Espagne — Fête Nationale . . Allemagne — Fête Nationale . Autriche — Fête Nationale . . Pologne — Fête Nationale . . Roumanie — Fête Nationale Norvège — Fête Nationale . . Argentine — Fête Nationale Grande-Bretagne — Fête du Roi Suède — Fête Nationale . . . Suède — Fête du Roi .... Etats-Unis d’Amérique — Fête Natio nale .......... France — Fête Nationale . . , Suisse — Fête Nationale . . , Hongrie — Fête Nationale . . Pays-Bas — Fête de la Reine . Chili — Fête Nationale .... Danemark — Fête du Roi . . Boulgarie — Fête du Roi . . Portugal — Fête Nationale . . Tchécoslovaquie — Fête Nationale Turquie — Fête Nationale . . U. R. S. S. — Fête d’Etat . . Italie — Fête du Roi .... Belgique — Fête du Roi . . . Lettonie — Fête Nationale . . Islande — Fête Nationale . . . Finlande — Fête Nationale . . 12 Février 16 „ 24 „ 15 Mars 25 „ 14 Avril 1-er Mai l-er „ 3 10 17 25 3 Juin 6 16 4 Juillet 14 „ 1-er Août 20 31 18 Septembre 26 3 Octobre 5 „ 28 „ 29 7 Novembre H 15 18 1-er Décembre 6 27
	A 14.377 1938, fev	tekstituvastus (ocr)										VaataMINISTÈRE DES AFFAIRES ÉTRANGÈRES CORPS DIPLOMATI...MINISTÈRE DES AFFAIRES ÉTRANGÈRES CORPS DIPLOMATIQUE à TALLINN /05630 i/;/ivru /y. m' Préséance des Chefs de Mission. Saint-Siège. Mgr. Antonino Arata Nonce Apostolique.....................5 décembre 1935. Envoyés Extraordinaires et Ministres Plénipotentiaires. Danemark. M. F. E. H. A. de Lerche . . . 14 juillet 1922. Belgique. Le Baron F. de Selys-Fanson . 5 janvier 1929. Lituanie. M, B. Dailidé. ........ 22 février 1933. Finlande. M. P. J. Hynninen..................... 1933. 4 août Pologne. M. Y. Przesmycki..................... 21 janvier 1935. Tchécoslovaquie. M. J. Llpa .......... 1935. 8 juillet Suède. M. P. B. Johansson ...... 29 août 1935. Turquie. M. 0. Nuri Batu......................... 19 septembre 1935. Italie. M. Y. Cicconard ....... 24 octobre 1935. 1 Lettonie. M. E. Kreewinsch ...... 7 novembre 1935. Roumanie. M. G. Davidescu............ .... 2 décembre 1935. Allemagne. Le Dr. H. Frohwein................ 9 mars 1936. 20 août 1936. Norvège. M. J. Michelet................ .... France. M. J. Helieu............................. . 10 septembre 1936. Autriche. M. H. Schmid ........ 13 mai 1937. Japon. M. Shin Sakuma........................ 20 mai 1937. Hongrie. M. Bêla de Török 1937. ...... 13 août Union des République Soviétistes Socialistes. M. K. Nikitine ........ 7 décembre 1937. Pays-Bas. - Chevalier H. W. G. M. Huyssen de Kattendyke............................. 13 décembre 1937. Grèce. M. Kimon A. Collas 18 décembre 1937. ALLEMAGNE. Chancellerie: Toom-Kuninga tän. 11. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 454-94, 481-58. S. Exc. le Dr. Hans Frohwein, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Frohwein. Toom-Kuninga tän. 11. Le Dr. Günther Bock, Conseiller de Légation. Kohtu tän. 5. Tél. 428-22. Le Dr. Franz Breer, Attaché. Toom-Kooli tän. 1. Tél. 462-71. Le Capitaine de Vaisseau von Bonin, Attaché Naval. M-me von Bonin. Helsinki. Le Colonel Rössing, Attaché Militaire et de l’Air. M-me Rössing. Helsinki. Le Capitaine Körner, Adjoint à l’Attaché Militaire. M-me Körner. Helsinki. 3 ÉTATS-UNIS D’AMÉRIQUE. Chancellerie: Kentmanni tän. 20—4. Tél. 449-80. S. Exc. M. Frederick Augustine Sterling, (nommé) Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Sterling. Riga, Ausekla iela 22. Tél. 35-38. M. Walter A. Leonard, I-er Secrétaire de Légation, Chargé d’Affaires a. i. Kentmanni tän. 20—3. Tél. 456-18. M. William Cattell Trimble, 3-ème Secrétaire de Légation. M-me Trimble. Vabaduse plats 7-11. Tél. 454-60. Le Commandant breveté Gustav B. Guenther, Attaché Militaire. M-me Guenther. Riga. 4 AUTRICHE. Chancellerie: Varsovie, Koszykowa 11-b. Heures de chancellerie: 10—13. Tel. 8-64-96, 8-15-79. S. Exc. M. Heinrich Schmid, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M -me Schmid. Varsovie, Koszykowa 11-b. Tel. 8-15-79. M. Max Attems, Conseiller de Légation. M -me Attems. Varsovie, Mokotowska 61133. Tél. 8-71-33. BELGIQUE. Chancellerie et Bureau des Passeports: Riga, Antonijas iela 1. Tél. 22-110. S. Exc. le Baron Florent de Selys-Fanson, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. La Baronne de Selys-Fanson. Riga, Antonijas iela 1. Tél. 20-905. M. Albert Hupperts, Secrétaire de la Légation. Riga, Vašingtona laukum 3. Tél. 315-14. 6 DANEMARK. Chancellerie: Vabaduse plats 7—8. Tel. 435-62. S. Exc. M. Flemming E. H. A. de Lerclie, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me de Lerche. Helsinki. M. Rasmus H. Kampp, I-er Secrétaire de Légation. Chargé d’Affaires a. i. M-me Kampp. Tallinn, Vabaduse plats 7—8. Tel. 429-00. FINLANDE. Chancellerie: Kohtu tän. 4. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 432-11; 432-92. S. Exc. M. Paavo Julio Hynninen, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. Kohtu tän. 4. Tél. 432-55. M. Uno Salomon Koistinen, Conseiller de Légation. M -me Koistinen. Tallinn. Le Commandant Ragnar Ingelius, Attaché Militaire. M-me Ingelius. Helsinki. 8 FRANCE. Chancellerie: Alendri tän. 3. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 454-08. S. Exc. M. Jean Helleu, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Helleu. Alendri tän. 3. Tél. 454-08, 432-32. M. Pierre Armand, 2-ème Secrétaire de Légation. Roosikrantsi tän. 4-a-12. Tél. 479-43. M. Jean Laloy, Attaché. M-me Laloy. Tõnismägi 3. Le Lieutenant-Colonel Hoppenot, Attaché Militaire. M-me Hoppenot. Riga, Strielneku iela 9. Le Capitaine de Corvette Gruillot, Attaché Naval. M-me Gruillot. Varsovie, Ambassade de France. Le Lieutenant-Colonel Arbitre, Attaché de l’Air. M-me Arbitre. Varsovie, Ambassade de France. M. Fernand Malgrat, Attaché Commercial. M-me Malgrat. Riga, Elisabetes iela 41-43. Tél. 21-900. GRANDE-BRETAGNE. S. Exc. M. Charles William Orde, C. M. G., (nommé), Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Orde. Riga, Jura Alunana iela 5. Tel. 29-111. Tallinn, Vene tän. 30—-3. Tel. 443-00. M. Wilfred Hansford Gallienne, C. B. E., I-eç Secrétaire de Légation, Chargé d’Affaires a. i. M-me Gallienne. Tallinn, Lai tän. 17. Tel. 438-15. Le Capitaine Thomas Hope Troubridge, R. N., Attaché Naval. M-me Troubridge. Berlin. Le Commandeur G. Hearson, R. N., Adjoint à l’Attaché Naval. Berlin. Le Lt.-Colonel Croxton Sillery Yale, M. C., Attaché Militaire. M-me Yale. Riga. Le Lt.-Colonel Ferdinand Maurice Félix West. A. C., M. C., Attaché de l’Air. M-me West. Helsinki. 10 GRECE. Chancellerie: Varsovie, Matejki 5. Tél. 8.21-23. S. Exc. M. Kimon A. Collas, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M -me Collas. Varsovie, Matejki 5. Tél. 8.21-23. M. Georges Argyropoulos, I-er Secrétaire de Légation. M-me Argyropoulos. Varsovie, Aleja Szucha 16jl5. Tél. 8.64-80. HONGRIE. Chancellerie: Helsinki, Kirkkokatu 2-B. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 372-05. S. Exc. M. Bêla de Török, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. Helsinki, Pohjoisranta 4. Tél. 372-04. Le Dr. Emil Walter, I-er Secrétaire de Légation. Helsinki. Le Lt.-Colonel Bêla de Lengyel, Attaché Militaire. M -me de Lengyel. Varsovie, Mokotowska 55. 12 ITALIE. Chancellerie: Pärnu mnt. 67. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 473-27. S. Exc. M. Vincenzo Cicconardi, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. Pärnu mnt. 67. Tél. 473-29. M. Raffaele Ferretti, I-er Secrétaire de Légation. M-me Ferretti. Tallinn. Le Lt.-Colonel Giuseppe Roero Marchese di Cortanze, Attaché Militaire. Varsovie. 13 JAPON. Chancellerie: Riga, Jura Alunana iela 2—2. Tél. 34-251. S. Exc. M. Shixi Sakuma, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M -me Sakuma, Riga, Jura Alunana iela 2—1. Tél. 23-503. Le Lt.-Colonel Makoto Onodéra, Attaché Militaire. M -me Onodéra, Riga, Baznicas iela 19—4. Tél. 27-660. M. Shun Murakawa, Chancellier. M -me Murakawa. Riga, Elizabetes iela 17—4. Tél. 23-744. M. Shigekazu Tabuchi, Chancellier. M -me Tabuchi. Riga, Zaubes iela 4—5. Tél. 91-770. 14 LETTONIE. Chancellerie: Tõnismägi 10. Heures de chancellerie: 11—14. Tél. 453-18. S. Exc. M. Edgar Kreewinsch, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. Tõnismägi 10. Tel. 453-20. M. Jânis Gilberts, I-er Secrétaire de Légation. M -me Gilberts. Tõnismägi 10. Tél. 450-22. M. Peteris Pakalnietis, 3-èine Secrétaire de Légation. M -me Pakalnietis. S. Tatari tän. 34—1. Tél. 431-26. Le Lt.-Colonel Reinhold Veckalninš, Attaché Militaire. M -me Veckalninš. Tõnismägi 7. Tél. 457-03. LITUANIE. Chancellerie: Valli tän. 4. Heures de chancellerie: 11—13. Tel. 468-09. S. Exc. M. Bronius Dailidé. Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Dailidé. Valli tän. 4—7. Tel. 468-10. M. Viktoras Ceceta, Attaché. M-me Ceceta. Narva mnt. 62. Tel. 302-60. M. Povilas Meškauskas, Colonel breveté d’État-Maj Attaché Militaire. Riga. Antonijas iela 1. NORVÈGE. Chancellerie: Helsinki. Eteläranta 14. Heures de chancellerie: 10—13. Tel. 31-439. S. Exc. M. Johan Wilhelm Michelet, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Michelet. Helsinki, Hornintie 1. Tel. 21-481. M. Christian Mohr, Secrétaire de Légation. Helsinki, Unionink. 7. Tel. 62-615. Le Capitaine Wilhelm von Tangen Hansteen, Attaché Militaire. M-me Hansteen. Helsinki. Tehtaankatu 11-B. Tel. 39-429. PAYS-BAS. Chancellerie: Riga, Baznicas iela 19, dz. 1. Heures de Chancellerie: 10—1. Tél. 33-290. S. Exc. H. W. G. M. Chevalier Huyssen de Kattendyke, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Huyssen de Kattendyke. Copenhague, Amaliegade 42. M. L. P. J. de Decker, Chargé d’Affaires a. i. M -me de Decker. Riga, Baznicas iela 19, dz. 1. Le Dr. E. Star Busmann, I-er Secrétaire de Légation. M -me Star Busmann. Copenhague, Malmögade 3. 18 POLOGNE. Chancellerie: Kohtu tän. 10. Heures de chancellerie: 10—13. Tel. 457-38. S. Exc. M. Yaclav Przesmycki, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Przesmycka. Kohtu tän. 10. Tel. 434-42. ■J M. Joseph Tyszka, Attaché. Kaupmehe tän. 14. Tel. 470-14. Le Commandant Stanislaw Szczekowski, Attaché Militaire. M-ine Szczekowska. Lembitu tän. 24. Têl. 472-86. ROUMANIE. Chancellerie: Raua tän. 48. Heures de chancellerie: 11—13. Tél. 314-80. S. Exe. M. Georges Davidescu, Envoyé Extraordinaire ja Ministre Plénipotentiaire. Raua tän. 48. Le Commandant Nicolas Baiculescu, Attaché Militaire. Varsovie, Ujazdowska 47. M. Jean Floru, Attaché Commercial. Varsovie, Ujazdowska 47. SAINT-SIÈGE. Chancellerie: Poska tän. 47. Tel. 317-39. S. Exc. Mgr. Antonino Arata, Archevêque de Sardes, Nonce Apostolique. Riga, Jura Alunana iela 2, dz. 5. Tel. 29-004. Mgr. Antonio Sainoré, Secrétaire de la Nonciature Apostolique. Kaunas, Duonelaicio gatve 44—3. Tel. 2-62-06. Très Rév. Dr. Angelo Abbo, Secrétaire de la Nonciature Apostolique. Riga, Jura Alunana iela 2. dz. 5. Tel. 29-004. 21 SUÈDE. Chancellerie: Kentmanni tän. 20—9. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 449-42. S. Exc. M. Per Birger Johansson, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Johansson. Riga, Exporta iela 5 dz. 8. Tél. 28-132. Le Baron C. O. Anders Koskull, Ministre Plénipotentiaire, Chargé d’Affaires a. i. Tallinn, Kentmanni tän. 20—9. Tél. 449-42. M. Karl Lennart Hjalmar Nylander, I-er Secrétaire de Légation. M-me Nylander. Riga. M. Erik de Sydow, Attaché. Riga. Le Commandant K. A. Lindqvist, Attaché Militaire. M-me Lindqvist. Riga. Le Capitaine O. de Sydow, Adjoint à l’Attaché Militaire. Tallinn, Hôtel Room. Le Capitaine de Corvette S. J. Nordgren. Attaché Naval. M-me Nordgren. Stockholm. M. E. F. W. de Silfverhjelm, Conseiller Agricole. M-me Silfverhjelm. Riga. 22 TCHÉCOSLOVAQUIE. Chancellerie: Vabaduse pl. 7. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 433-78. S. Exc. M. Jaroslav Lxpa, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Lîpa. Riga, Elizabetes iela 41143. M. Jaroslav Šejnoha, Conseiller de Légation, Chargé d’Affaires a. i. M-me Sejnoha. Vabaduse pl. 7. Tél. 433-78, 479-94. Le Colonel de l’Ë.-M. Oldfich Farskÿ, Attaché Militaire. Riga. Elizabetes iela 41j43. TURQUIE. Chancellerie: Kentmanni tän. 9. Heures de chancellerie: 9.30—13.30. Tél. 474-22. S. Exc. M. Nuri Batu, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M -me Batu. M-lIe Batu Kentmanni tän. 9. Tél. 474-22. M. Settar F. Iksel, 2-ème Secrétaire de Légation. Kentmanni tiin. 5/5. Tél. 474-97. M. Hayreddin Senozan, Attaché Commercial. Stokholm. 24 UNION DES REPUBLIQUES SOVIÉTISTES SOCIALISTES. Chancellerie: Pikk tän. 19. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 442-25, 438-01. S. Exc. M. Kuzma Nikitine, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. Pikk tän. 19. Tél. 437-07. Pierre Krasnoff, (nommé) Représentant Commercial. Lai tän. 18. Tél. 442-26. I-er Secrétaire de Légation. Pikk tän. 19. Tél. 442-27. Le Colonel Eugène Tsoukanoff, Attaché Militaire. M -me Tsoukanoff. Pikk tän. 19. Tél. 442-62. FÊTES NATIONALES. Saint-Siège — Couronnement de Sa Sainteté.............................................. 12 Février Lituanie — Fête Nationale....................... 16 „ Estonie — Fête Nationale....................... 24 „ Iran — Anniversaire de naissance du Souverain......................................... 15 Mars Grèce — Fête Nationale........................... 25 Espagne — Fête Nationale....................... 14 Avril Japon — Anniversaire de l’Empereur 29 „ Allemagne — Fête Nationale.................. 1-er Mai Autriche — Fête Nationale.................. 1-er „ Pologne — Fête Nationale....................... 3 „ Roumanie — Fête Nationale.................. 10 Norvège — Fête Nationale....................... 17 Argentine — Fête Nationale.................. 25 „ Suède — Fête Nationale............................ 6 Juin Suède — Fête du Roi................................ 16 „ Grande-Bretagne — Fête du Roi . . . 9 „ Etats-Unis d’Amérique — Fête Natio­ nale .................. .... ................................ 4 Juillet France — Fête Nationale ...... 14 ” , Suisse — Fête Nationale ....................... 1-er Août Hongrie — Fête Nationale....................... 20 Pays-Bas — Fête de la Reine .... 31 Chili — Fête Nationale............................ 18 Septembre Danemark — Fête du Roi....................... 26 Boulgarie — Fête du Roi....................... 3 Octobre Portugal — Fête Nationale................... 5 Tchécoslovaquie — Fête Nationale . . 28 Turquie — Fête Nationale 29 U. R. S. S. — Fête d’Etat 7 Novembre Italie — Fête du Roi . . 11 Belgique — Fête du Roi 15 Lettonie — Fête Nationale 18 Islande — Fête Nationale 1-er Décembre Finlande — Fête Nationale 6 26 .'V • kao.AiÄtar rou« RIIGI TRÜKIKODA (194-38).
	A 14.377 1939, dec	tekstituvastus (ocr)										VaataMINISTÈRE DES AFFAIRES ÉTRANGÈRES CORPS DIPLOMA...MINISTÈRE DES AFFAIRES ÉTRANGÈRES CORPS DIPLOMATIQUE à TALLINN DÉCEMBRE 1939 V; WS6$3 Yt\4Cr-'Š Préséance des Chefs de Mission Saint-Siège. Mgr. Antonino Arata Nonce Apostolique...................... 5 décembre 1935. Envoyés Extraordinaires et Ministres Plénipotentiaires. Danemark. M. F. E. H. A. de Lerche . . . 14 juillet 1922. Belgique. Le Baron F. de Selys-Fanson 5 j anvier 1929. Lituanie. M. B. Dailidê.......................... . 22 février 1933. Finlande. M. P. J. Hynninen ..... . Turquie. M. 0. Nuri Batu 4 août 1933. .................. . 19 septembre 1935. Italie. M. Y. Cicconardi...................... . 24 octobre 1935. .... 9 mars 1936. Norvège. M. J. Michelet.......................... . 20 août 1936. Allemagne. Le Dr. H. Frohwein 1 Union des Républiques Soviétiques Socialistes. M. K. Nikitine ............................... Grèce. M. Kimon A. Collas 7 décembre 1937. .................. 18 décembre 1937. Grande-Bretagne. M. Charles William Orde, C.M.G. Lettonie. M. Vilis Šumans ........................... 2 juin 1938. 3 novembre 1938. États-Unis d’Amérique. M. John C. Wiley...................... 24 novembre 1938. Suisse. Le Dr. K. Egger . ...................... 2 février 1939. Pays-Bas. M. L. P. J. de Decker.................. 14 avril 1939. Roumanie. M. Georges Lecca...................... 20 juin 1939. Japon. M. Shojiro Ohtaka ...... 20 juin 1939. Argentine. M. Ludovico L. Lôizaga (agréé) Hongrie. Le Baron L. Villani (agréé) Chargés d’Affaires. Espagne. M. Federico Ferrer Sicars ... 24 mai 1939. Suède. M. Svante Hellstedt 1939. 25 juillet ALLEMAGNE. Chancellerie: Toom-Kuninga tän. 11. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 454-94, 481-58. S. Exc. le Dr. Hans Frohwein, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Frohwein. Toom-Kuninga tän. 11. Le Baron Nikolaus von Schleinitz-Prokesch, Conseiller de Légation. La Baronne von Schleinitz-Prokesch, Narva m. 116. Tél. 309-22. Le Dr. Franz Breer, Secrétaire de Légation. Toom-Kooli tän. 1. Tél. 462-71. Le Capitaine de Vaisseau von Bonin, Attaché Naval. M-me von Bonin. Helsinki. Tél. 63-800. Le Capitaine de Corvette Alexander Cellarius, Adjoint à l’Attaché Naval M-me Cellarius (absente). Hôtel Bristol. Le Colonel Rössing, Attaché Militaire et de l’Air. M-me Rössing. Helsinki. Tél. 63-701. Le Capitaine Körner, Adjoint à l’Attaché Militaire. M-me Körner. Hôtel Bristol. ÉTATS-UNIS D’AMÉRIQUE. Chancellerie: Vabadusväljak 7—15. Tél. 449-80, 449-81. S. Exc. M. John Cooper Wiley, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Wiley. Riga, Rainas boni. 9, Tallinn, Vabadusväljak 7-14. Tél. 419-24. M. Walter A. Leonard, I-er Secrétaire de Légation, Chargé d’Affaires a. i. Vabadusväljak 7-11. Tél. 456-18. M. Montgomery H. Colladay, 3-ème Secrétaire de Légation. M-me Colladay. K. Pätsi 20—5. Tél. 454-60. M. G. Frederick Reinhardt, 3-ème Secrétaire de Légation. Kohtu 10. Tél. 357-66. Le Commandant breveté George E. Huthsteiner, Attaché Militaire. M-me Huthsteiner. Riga. 4 BELGIQUE. Chancellerie et Bureau des Passeports: Riga, Antonijas ielä 1. Tél. 22-110. S. Exc. le Baron Florent de Selys-Fanson, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. La Baronne de Selys-Fanson. Mademoiselle de Selys-Fanson. Riga, Antonijas ielä 1. Tél. 20-905. M. Frédéric Collon, Conseiller de Légation. Riga, Elisabetes ielä 23, dz. 14. Tél. 34-211. DANEMARK. Chancellerie: Vabadusväljak 7—8. Tél. 435-62. S. Exc. M. Flemming E.H.A. de Lerche, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me de Lerche. Helsinki. M. Johan Oluf, Conseiller de Légation, Chargé d’Affaires a. i. M-me Oluf. Tallinn, Vabadusväljak 7—8. Tél. 429-00. b ESPAGNE. Chancellerie: K. Pätsi tän. 20—1. Heures de chancellerie: 14—17. Tél. 445-51. M. Federico Ferrer Sicars, Chargé d’Affaires. K. Pätsi tän. 20—1. Tél. 445-51. M. Manuel Orbea Biardeau, Attaché Commercial. Spanska Handelsdelegationen, Stockholm, Skepparegat 49 В. III. FINLANDE. Chancellerie: Kohtu tän. 4. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 432-11, 432-92. S. Exc. M. Paavo Juho Hynninen, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. Kohtu tän. 4. Tel. 432-55. M. Une Salomon Koistinen, Conseiller de Légation. M-me Koistinen. Kohtu tän. 4. Tél. 432-11. Le Commandant Erkki Arthur Hallakorpi, Attaché Militaire. M-me Hallakorpi. Helsinki. FRANCE. Chancellerie: Veetorni tän. 3. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 454-08. Bureau de l’Attaché Naval — Tél. 418-84. Veetorni tän. 3. S. Exc. M. Roger le Saulnier de Saint-Jouan, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire (agréé). M-me R. le Saulnier de Saint-Jouan. Veetorni tän. 3. Tél. 454-08—432-32 (app.) Tél. 424-90 (bureau du Ministre). M. Ludovic Chancel. 1-er Secrétaire de Légation. M. Jean Laloy, Attaché. M-me J. Laloy. Kiriku põik 4—2. Tél. 479-44. Le Lieutenant-Colonel H. Hoppenot, Attaché Militaire. M-me H. Hoppenot. Riga. Strielneku ielâ 9. Le Capitaine de Frégate Georges Gruillot, Attaché Naval. M-me G. Gruillot. Tallinn. Tél. 418-84. Le Colonel Luguet, Attaché de l’Air Moscou. Ambassade de France. L’Ingénieur d’Artillerie Navale de I-ère classe Jacques Bernoux, Adjoint à l’Attaché Naval. M-me J. Bernoux (absente). Tallinn. Tél. 418-84. M. F. Malgrat, Attaché Commercial. M-me F. Malgrat. Riga. Elizabetes ielâ 41/43. Tél. 21-900. 9 GRANDE-BRETAGNE. S. Exc. M. Charles William Orde, C.M.G., Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Orde. M-lle Orde. Riga, Jura Alunäna ielä 5. Tel. 29-111. Tallinn, Vene tän. 30-3. Tél. 443-00. M. Wilfred Hansford Gallienne, C.B.E., 1-er Secrétaire de Légation, Chargé d’Affaires a. i. M-me Gallienne. Tallinn, Lai tän. 17. Tél. 438-15. M. James Edmund Peter Leslie, Secrétaire-Chancelier. Tallinn, Lai tän. 17. M. Chester Kenneth Otho Brian Giffey, 2-ème Secrétaire. M-me Giffey. Tallinn, Hollandi põik 4—9. Tél. 309-10. Le Capitaine Henry Clanchy, R.N., Attaché Naval. Moscou. Le Lt.-Colonel Croxton Sillery "Vale, M.C., Attaché Militaire. M-me Yale. Riga. Le Lt.-Colonel J.C.E.A. Johson, R.A.F., Attaché de l’Air. Stockholm. 10 GRÈCE. Chancellerie : S. Exc. M. Kimon A. Collas, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Collas. M. Ch. Zamarias, I-er Secrétaire de Légation. HONGRIE. Chancellerie: Helsinki, Kirkkokatu 2-B. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 372—05. S. Exc. le Baron Louis Villani (agréé) Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. La Baronne Yillani Helsinki, Pohjoisranta 4. Tél. 372-04. Le Dr. Etienne Gombô, I-er Secrétaire de Légation. Helsinki. Le Lt.-Colonel Dr. Ladislaus Deseô, Attaché Militaire. Helsinki. 12 ITALIE. Chancellerie: Pärnu mnt. 67. Heures de chancellerie: 10—13. Tél 473-27. S. Exc. M. Yincenzo Cicconardi, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. Pärnu mnt. 67. Tél. 473-29. M. Luigi Riccio, I-er Secrétaire de Légation. M -me Riccio. Hôtel Kuld Lõvi. Le Lt.-Colonel Giuseppe Roero Marchese di Cortanze, Attaché Militaire. Riga. 13 JAPON. Chancellerie: Riga, Jura Alunâna ielâ 2—3. Tél. 34-251. S. Exc. M. Shojiro Ohtaka, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiare. M-me Ohtaka. Riga, Jura Alunâna ielâ 2—1. Tél. 23-503. M. Shigeru Shimada, I-er Secrétaire de Légation, Chargé d’Affaires a. i. M-me Shimada. Tallinn. M. le Capitaine de Frégate Mitunobu Suzuki, Attaché Naval. Riga, Eksporta ielâ 3—4. Tél. 29-527. M. le Lt.-Colonel Hiroshi Onouti, Attaché Militaire. Riga, Baznicas ielâ 19—4. Tél. 27-660. M. Hideo Ota, III-ème Secrétaire. M-me Ota. Riga, Jura Alunâna ielâ 2—4. Tél. 61-904. M. Hisashi Nakamura, Chancelier. M-me Nakamura. Riga, Strelnieku ielâ 9—8. Tél. 61-111. M. Isamu Mokudai, Chancelier. M-me Mokudai. Riga, Alberta ielâ 11—1. Tel. 61-906. 14 LETTONIE. Chancellerie: Tõnismägi 10. Heures de chancellerie: 11—14. Tél. 453-18. S. Exc. M. Yilis Šumans, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Sumans. Tõnismägi 10. Tél. 453-20. M. Juris Fïlholds, Conseiller de Légation. M-me Fïlholds. Tõnismägi 10. Tél. 450-22. M. Peteris Pakalnietis, Attaché. M-me Pakalnietis. Kaupmehe 14—1. Tél. 431-26. Le Lt.-Colonel Yoldemârs Veiss, Attaché Militaire. M-me Yeiss. Tõnismägi 5—4. Tél. 457-03. 15 LITUANIE. Chancellerie: Valli tän. 4. Heures de chancellerie: 11—13. Tél. 468-09. S. Exc. M. Bronius Dailidé, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Dailidé. Valli tän. 4—1. Tél. 468-10. M. Povilas Meškauskas, Colonel breveté d’État-Major Attaché Militaire. Riga, Antonijas ielä 1. 16 NORVÈGE. Chancellerie: Helsinki, Eteläranta 14. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 31-439. S. Exc. M. Johan Wilhelm Michelet, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Michelet. Helsinki, Hornintie 1. Tél. 21-481. M. Thor Brodtkorb, Secrétaire de Légation. M-me Brodtkorb, Helsinki, Tölötullin katu 7. Le Commandant Wilhelm von Tangen Hansteen, Attaché Militaire. M -me Hansteen. Helsinki, Tehtaankatu 11-B. Tél. 39-429. PAYS-BAS. Chancellerie: Riga, Baznicas ielâ 19, dz. 1. Heures de chancellerie: 10—13 Tél. 33-290. S. Exc. M. L. P. J. de Decker, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. Riga, Baznicas ielâ 19, dz. 1. M. A. van der Stal, Chancelier de I-ère classe. M-me van der Stal. Riga, Valdemâra ielâ 61. 18 ROUMANIE. Chancellerie: Helsinki, Esplanadgatan 33. Heures de chancellerie: 11—13. Tél. 36-147. S. Exc. M. Georges Lecca. Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Lecca. Drumsô Gard. Tél. 67-085. M. Constantin Govella. Secrétaire de Légation. Idrottsgatan 46. Tél. 92-952. M-me Govella (absente). M. Alexandre Leist. Secrétaire-Archiviste. Esplanadgatan 33. Tél. 36-147. M. Mihail Enesco. Attaché Commercial. Mechelingatan 43. Tél. 40-610. SAINT-SIÈGE. Chancellerie: Poska 47. Tél. 317-39. S. Exc. Mgr. Antonino Arata, Archevêque de Sardes, Nonce Apostolique. Riga, Jura Alunäna ielä 2, dz. 5. Tél. 29-004. Mgr. le Dr. Angelo Abbo, Secrétaire de la Nonciature Apostolique. Riga, Jura Alunäna ielä 2, dz. 5. Tél. 29-004. 20 SUÈDE. Chancellerie: K. Pätsi tän. 20—10. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 449-42. M. Svante Hellstedt, Chargé d’Affaires. M-me Hellstedt. Tallinn, K. Pätsi tän. 20—9. Tél. 449-42. Le Capitaine de Frégate S. J. Nordgren, Attaché Naval. M-me Nordgren. Stockholm. Le Commandant K. A. Lindqvist, Attaché Militaire. M-me Lindqvist. Riga. Le Lieutenant С. E. Almgren, Adjoint à l’Attaché Militaire. M-me Almgren. Tallinn, Mundi 3—7. Tél. 484-42. SUISSE. Chancellerie: Weizenbergi tän. 14—2. Heures de chancellerie: 10—14. Tél. 306-20. S. Exc. le Dr. Karl Egger, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Egger. Helsinki, Kluuvikatu 4. Le Dr. Max Troendle. 2-ème Secrétaire de Légation. Helsinki. M. Arthur Wegmüller, Secrétaire-archiviste. M-me Wegmüller. Helsinki. 22 TURQUIE. Chancellerie: Pärnu mnt. 40—8. Heures de chancellerie: 10—13.30. Tél. 477-54. S. Exc. M. Nuri Batu, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Batu. M-lle Batu. K. Pätsi tän. 9. Tél. 474-22. M. Cernai Tuygar, I-er Secrétaire de Légation. Pärnu mnt. 40j 14. UNION DES RÉPUBLIQUES SOVIÉTIQUES SOCIALISTES. Chancellerie: Pikk tän. 19. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 442-25, 442-35. S. Exc. M. Kuzma Nikitine. Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Nikitine. Pikk tän. 19. Tél. 437-07. M. Pierre Krasnov, Représentant Commercial. Narva mnt. 62, Tél. 307-47. M. Vladimir Botchkarev, Conseiller de Légation. M-me Botchkarev, Pikk tän. 19. Tél. 442-27. 1-er Secrétaire de Légation. Le Colonel Eugène Tsoukanov, Attaché Militaire. M-me Tsoukanov. Pikk tän. 19. Tél. 442-62. M. Vladimir Gousev, Adjoint au Représentant Commercial. Narva mnt. 62. Tél. 307-47. M. Valentin Rjabov, 2-ème Secrétaire de Légation. M-me Rjabov. M. Arseni Isakov, Attaché. M-me Isakov. Pikk tän. 19, tél. 442-49. 24 PÈTES NATIONALES. Saint-Siège — Couronnement de Sa Sainteté................................................ Lituanie — Fête Nationale...................... Estonie — Fête Nationale...................... Iran — Anniversaire de naissance du Souverain ............................................ Grèce — Fête Nationale.......................... Japon — Anniversaire de l’Empereur Allemagne — Fête Nationale .... Roumanie — Fête Nationale.................. Norvège — Fête Nationale...................... Argentine — Fête Nationale.................. Suède — Fête Nationale ....... ,, — ,, du Roi............................... Grande-Bretagne — Fête du Roi . . . Etats-Unis d’Amérique — Fête Na­ tionale ..................................................... France — Fête Nationale...................... Espagne — Fête Nationale .................. Suisse — Fête Nationale ...................... Hongrie — Fête Nationale...................... Pays-Bas — Fête de la Reine .... Chili — Fête Nationale........................... Danemark — Fête du Roi...................... Bulgarie — Fête du Roi ...................... Portugal — Fête Nationale .................. Turquie — Fête Nationale...................... U.R.S.S. — Fête d’État.......................... Italie — Fête du Roi............................... Belgique — Fête du Roi ...................... Lettonie — Fête Nationale...................... Islande — Fête Nationale...................... Finlande — Fête Nationale...................... 12 mars. 16 février. 24 „ 15 mars. 25 „ 29 avril. 1-er mai. 10 И 25 _ „ 6 juin. 16 „ 8 „ 4 juillet. 14 18 1-er août. 20 31 18 septembre. 26 3 octobre. 5 „ 29 „ 7 novembre. 11 15 18 1-er décembre. 6 25 Riigi Trükikoda, 1939»
	A 14.377 1939, fev	tekstituvastus (ocr)										VaataMINISTÈRE DES AFFAIRES ÉTRANGÈRES CORPS DIPLOMATI...MINISTÈRE DES AFFAIRES ÉTRANGÈRES CORPS DIPLOMATIQUE à TALLINN FÉVRIER 19 3 9 ^.Kirjandus/?;^ <Г Préséance des Chefs de Mission. Saint-Siège. Mgr. Antonino Arata Nonce Apostolique.................... 5 décembre 1935. Envoyés Extraordinaires et Ministres Plénipotentiaires. Danemark. M. F. E. H. A. de Lerche . . 14 juillet 1922. Belgique. Le Baron F. de Selys-Fanson 5 janvier 1929. Lituanie. M. B. Dailidé........................... 22 février 1933. Finlande. M. P. J. Hynninen.................... 4 août 1933. Pologne. M. Y. Przesmycki.................... 21 janvier 1935. Suède. M. P. B. Johansson ..... 29 août 1935. Turquie. M. 0. Nuri Batu........................ 19 septembre 1935. Italie. M. V. Cicconardi........................ 24 octobre Roumanie. M. G. Davidescu........................ 1935. 2 décembre 1935. 1 Allemagne. Le Dr. H. Frohwein................ 9 mars 1936. Norvège. M. J. Michelet............................ 20 août 1936. France. M. J. Helleu................................ 10 septembre 1936. Hongrie. M. Bêla de Török.................... 13 août 1937. Union des Républiques Soviétiques Socialistes. M. K. Nikitine........................... 7 décembre 1937. Pays-Bas. Chevalier H. W. G. M. Huyssen de Kattendyke............................ 13 décembre 1937. Grèce. M. Kimon A. Collas ..... 18 décembre 1937. Grande -Bretagne. M. Charles William Orde, C.M.G. 2 juin Lettonie. M. Vilis Shumans.................... 3 novembre 1938. États-Unis d’Amérique. M. John C. Wiley................. 24 novembre 1938. Suisse. Le Dr. K. Egger..................... 2 février Chargé d’Affaires. Tchéco slova quie. M. Jaroslav Sejnoha................ 4 juin 2 1938. 1939. 1938. ALLEMAGNE. Chancellerie: Toom-Kuninga tän. 11. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 454-94, 481-58. S. Exc. le Dr. Hans Frohwein, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Frohwein. Toom-Kuninga tän. 11. Le Dr. Günther Bock, Conseiller de Légation. M-me Bock. Kohtu tän. 5. Tél. 428-22. Le Dr. Franz Breer, Secrétaire de Légation. Toom-Kooli tän. 1. Tél. 462-71. Le Capitaine de Vaisseau von Bonin, Attaché Naval. M-me von Bonin. Helsinki. Tel. 63-800. Le Colonel Rössing, Attaché Militaire et de l’Air. M-me Rössing. Helsinki. Tél. 63-701. Le Capitaine Körner, Adjoint à l’Attaché Militaire. M-me Körner. Helsinki. ÉTATS-UNIS D’AMÉRIQUE. Chancellerie: Kentmanni tän. 20—4. Tel. 449-80, 449-81. S. Exc. M. John Cooper Wiley, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Wiley. Riga, Rainas boni. 9, Tallinn, Kentmanni tän. 20—3. M. Walter A. Leonard, I-er Secrétaire de Légation, Chargé d’Affaires a. i. Vabaduse pl 7—11. Tel. 456-18. M. Montgomery H. Colladay, 3-ème Secrétaire de Légation. M-me Colladay. Kentmanni tän. 20—5. Tel. 454-60. Le Commandant breveté George E. Huthsteiner, Attaché Militaire. M-me Huthsteiner. Riga. 4 BELGIQUE. Chancellerie et Bureau des Passeports: Riga, Antonijas iela 1. Tél. 22-110. S. Exc. le Baron Florent de Selys-Fanson, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. La Baronne de Selys-Fanson. Mademoiselle de Selis-Fanson. Riga. Antonijas iela 1. Tél. 20-905. M. Pierre Roersch, I-er Secrétaire de Légation. Riga, Kalpaka bulv. 7. dz. 1. Tél. 31-485. DANEMARK. Chancellerie: Vabaduse plats 7—8. Tél. 435-62. S. Exc. M. Flemming E. H. A. de Lerche, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me de Lerche. Helsinki. M. Rasmus H. Kampp, I-er Secrétaire de Légation, Chargé d’Affaires a. i. M-me Kampp. Tallinn, Vabaduse plats 7—8. Tel. 429-00. 6 ESPAGNE. Chancellerie: Kentmanni tän. 20—1. Tél. 445-51. Heures de chancellerie 14—17. M. Federico Ferrer Sicars, Secrétaire d’Ambassade. Représentant du Gouvernement National Syndicaliste a. Kentmanni tän. 20—1. Tél. 445-51. FINLANDE. Chancellerie: Kohtu tän. 4. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 432-11, 432-92. S. Exc. M. Paavo Juho Hynninen, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. Kohtu tän. 4. Tél. 432-55. M. Uno Salomon Koistinen, Conseiller de Légation. M-me Koistinen. Kiriku põik 4—1. Tél. 413—85. Le Commandant Ragnar Ingelius, Attaché Militaire. M-me Ingelius. Helsinki. 8 FRANCE. Chancellerie: Alendri tän. 3. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 454-08. S. Exc. M. Jean Helleu, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Helleu. Alendri tän. 3. Tél. 454-08, 432-32. M. Pierre Armand, 2-ème Secrétaire de Légation. Hôtel Bristol. M. Jean Laloy, Attaché. M-me Laloy. Tõnismägi 3. Le Lieutenant-Colonel Hoppenot, Attaché Militaire. M-me Hoppenot. Riga, Strielneku ielâ 9. Le Capitaine de Frégate Gruillot, Attaché Naval. M-me Gruillot. Varsovie, Ambassade de France. Le Lieutenant-Colonel Arbitre, Attaché de l’Air. M-me Arbitre. Varsovie, Ambassade de France. M. Fernand Malgrat, Attaché Commercial. M-me Malgrat. Riga, Elizabetes ielâ 41/43. Tél. 21-900. 9 GRANDE-BRETAGNE. S. Exc. M. Charles William Orde, С. M. G., Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Orde. Riga, Jura Alunäna ielâ 5. Tel. 29-111. Tallinn, Vene tän. 30—3. Tel. 443-00. M. Wilfred Hansford Gallienne, С. B. E., I-er Secrétaire de Légation, Chargé d’Affaires a. i. M-me Gallienne. Tallinn, Lai tän. 17. Tel. 438-15. Le Capitaine Thomas Норе Troubridge, R. N., Attaché Naval. M-me Troubridge. Berlin. Le Commandeur G. Hearson, R. N., Adjoint à l’Attaché Naval. Berlin. Le Lt.-Colonel Croxton Sillery Yale, M. C., Attaché Militaire. M-me Yale. Riga. Le Lt.-Colonel J. С. E. A. Johnson, R. A. F., Attaché de l’Air. Helsinki. 10 GRÈCE. Chancellerie: Varsovie, Matejki 5. Tél. 8.21-23. S. Exc. M. Kimon A. Collas, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Collas. Varsovie, Matejki 5. Tél. 8.21-23. M. Ch. Zamarias, I-er Secrétaire de Légation. Varsovie, Matejki 5. 11 HONGRIE. Chancellerie: Helsinki, Kirkkokatu 2-B. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 372-05. S. Exc. M. Bêla de Török, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. Helsinki, Pohjoisranta 4. Tél. 372-04 Le Dr. Emil Walter, I-er Secrétaire de Légation. Helsinki. Le Lt.-Colonel Bêla de Lengyel, Attaché Militaire. M-me de Lengyel. Varsovie, Mokotowska 55. 12 ITALIE. Chancellerie: Pärnu mnt. 67. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 473-27. S. Exc. M. Yincenzo Cicconardi, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. Pärnu mnt. 67. Tél. 473-29. M. Raffaele Ferretti, I-er Secrétaire de Légation. M-me Ferretti. Tatari 6/2. Tél. 413-20. Le Lt.-Colonel Giuseppe Roero Marchese di Cortanze, Attaché Militaire. Varsovie. 13 JAPON. Chancellerie: Riga, Jura Alunana ielâ 2—2. Tél. 34-251. S. Exc. M. Shojiro Otaka (agréé), Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Otaka. Riga, Jura Alunäna ielâ 2—1. Tél. 23-503. M. Atsushi Kimura, I-er Secrétaire de Légation. M-me Kimura. Riga, Jura Alunäna ielâ 2. Tél. 23-503. Le Lt.-Colonel Tamotsu Takatsuki, Attaché Militaire. M-me Takatsuki (absente). Riga, Baznicas ielâ 19—4. Tél. 27-660. M. Shun Murakawa, Chancelier. M-me Murakawa. Riga, Valdemära ielâ 20—18. Tél. 26-286. M. Isamu Mokudai, Chancelier. M-me Masako Mokudai. Riga, Auseklu ielâ 20—6. Tél. 34-447. 14 LETTONIE. Chancellerie: Tõnismägi 10. Heures de chancellerie: 11—14. Tél. 453-18. S. Exc. M. Vilis Shumans, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Shumans. Tõnismägi 10. Tél. 453-20. M. Janis Gilberts, I-er Secrétaire de Légation. M-me Gilberts. Tõnismägi 10. Tél. 450-22. M. Peteris Pakalnietis, Attaché. M-me Pakalnietis. S-Tatari tän. 34—1. Tél. 431-26. Le Lt.-Colonel Reinhold Veckalninš, Attaché Militaire. M-me Veckalninš. Tõnismägi 5—4. Tél. 457-03. LITUANIE. Chancellerie: Yalli tän. 4. Heures de chancellerie: 11—13. Tél. 468-09. S. Exc. M. Bronius Dailidê, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Dailidé. Valli tän. 4—I. Tél. 468-10. M. Yladas Žilinskas, Attaché. M-me Zilinskas. Äia tän. 5-Ъ—10. Tél. 420-50. M. Povilas Meškauskas, Colonel breveté d’État-Major, Attaché Militaire. Riga, Antonijas ielä 1. 16 NORVÈGE. Chancellerie: Helsinki, Eteläranta 14. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 31-439. S. Exc. M. Johan Wilhelm Michelet, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Michelet. Helsinki, Hornintie 1. Tél. 21-481. M. Christian Mohr, Secrétaire de Légation. Helsinki, Unionink. 7. Tél. 62-615. Le Capitaine Wilhelm von Tangen Hansteen, Attaché Militaire. M-me Hansteen. Helsinki, Tehtaankatu 11-B. Tel. 39-429. PAYS-BAS. Chancellerie: Riga, Baznicas iela 19, dz. 1. Heures de chancellerie: 10—1,. Tél. 33-290. S. Exc. H. W. G. M. Chevalier Huyssen de Kattendyke, Envoyé Extraordinare et Ministre Plénipotentiaire. M-me Huyssen de Kattendyke, Copenhague, Amaliegade 42. M. L. P. J. de Decker, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire (agréé). Riga, Baznicas ield 19, dz. 1. M. J. G. de Beus, I-er Secrétaire de Légation. Copenhague. M. A. van der Stal, Chancelier de I-er classe. M-me van der Stal. Riga, Valdemar a ield 61. 18 POLOGNE. Chancellerie: Kohtu tän. 10. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 457-38. S. Exc. M. Yaclav Przesmycki, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Przesmycka. Kohtu tän. 10. Tél. 434-42. M. Joseph Tyszka, Attaché. Kaupmehe tän. 14. Tél. 470-14. Le Lt.-Colonel Stanislaw Szczekowski, Attaché Militaire. M-me Szczekowska. Lembitu tän. 24. Tél. 472-86. ROUMANIE. Chancellerie: Raua tän. 48. Heures de chancellerie: 11—13. Tél. 314-80. S. Exc. M. Georges Davidescu, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. Raua tän. 48. Le Lt.-Colonel Alexandre Pelimon, Attaché Militaire. Varsovie, Ujazdowska 22. M. Jean Floru, Attaché Commercial. Varsovie, Ujazdowska 22. 20 SAINT-SIÈGE. Chancellerie: Poska 47. Tél. 317-39. S. Exc. Mgr. Antonino Arata, Archevêque de Sardes, Nonce Apostolique. Riga, Jura Alunäna ielä 2, dz. 5. Tel. 29-004. Très Rév. Dr. Angelo Abbo, Secrétaire de la Nonciature Apostolique. Riga, Jura Alunäna ielä 2, dz. 5. Tél. 29-004. SUÈDE. Chancellerie: Kentmanni tän. 20—10. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 449-42. S. Exe. M. Per Birger Johansson, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire^ M-me Johansson. Riga, Exporta ielâ 5, dz. 8. Tél. 28-132. M. Svante Hellstedt, Conseiller de Légation. Chargé d’Affaires a. i. M-me Hellstedt. Tallinn, Kentmanni tän. 20—9. Tél. 449-42. M. L. H. Ôhrvall, 2-ème Secrétaire de Légation. M-me Ôhrvall. Riga. Le Lieutenant B. de Paijkull, Adjoint à l’Attaché Militaire. M-me de Paijkull. Tallinn, Kentmanni 20—10. Le Capitaine de Frégate S. J. Nordgren, Attaché Naval. M-me Nordgren. Stockholm. M. Erik de Sydow, Attaché. Riga. Le Commandant K. A. Lindqvist, Attaché Militaire. M-me Lindqvist. Riga. M. E. F. W. de Silfverhjelm, Conseiller Agricole. M-me Silfverhjelm. Riga. 22 SUISSE. Chancellerie: Weizenbergi t. 14—2. Heures de chancellerie: 10—14. Tél. 306—20. S. Exc. le Dr. Karl Egger, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Egger. Helsinki, Kluuvikatu 4, M. Arthur Wegmüller, Secrétaire^archiviste. M-me Wegmüller. Helsinki. 23 TCHÉCOSLOVAQUIE. Chancellerie: Vabaduse plats 7. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 433-78. M. Jaroslav Šejnoha, Chargé d’Affaires. M-me Šejnoha. Vabaduse pl. 7. Tél. 433-78. Le Lt.-Colonel de l’E. M. Prokop Kumpošt, Attaché Militaire. Varsovie, ulice Koszykowa 18. 24 TURQUIE. Chancellerie; Pärnu mnt. 40—8. Heures de chancellerie: 10—13.30. Tél. 477-54. S. Exc. M. Nuri Batu, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Batu. M-lle Batu. Kentmanni tän. 9. Tél. 474-22. M. Settar F. Iksel, I-er Secrétaire de Légation. Kentmanni tän. 5/6. M. Hayreddin Senozan, Attaché Commercial. Stockholm. Tél. 474-97. UNION DES RÉPUBLIQUES SOVIÉTIQUES SOCIALISTES. Chancellerie: Pikk tän. 19. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 442-25, 438-01. S. Exc. M. Kuzma Nikitine, Envoyé Extraordinaire et Ministre Plénipotentiaire. M-me Nikitine. Pikk tän. 19. Tél. 437-07. M. Pierre Krasnov, Représentant Commercial. Lai tän. 18. Tél. 442-26. M. Anatoli Beliaev, I-er Secrétaire de Légation. M-me Beliaev. Pikk tän. 19. Tél. 442-27. Le Colonel Eugène Tsoukanov, Attaché Militaire. M-me Tsoukanov. Pikk tän. 19. 26 Tél. 442-62. FÊTES NATIONALES. Saint-Siège — Couronnement de Sa Sainteté.................................................. Lituanie — Fête Nationale................. Estonie — Fête Nationale..................... Iran — Anniversaire de naissance du Souverain............................................. Grèce — Fête Nationale..................... Espagne — Fête Nationale................. Japon — Anniversaire de l’Empereur Allemagne — Fête Nationale .... Pologne — Fête Nationale................. Roumanie — Fête Nationale . . . . Norvège — Fête Nationale................. Argentine — Fête Nationale .... Suède — Fête Nationale..................... ,, — ,, du Roi......................... Grande-Bretagne — Fête du Roi . . États-Unis d’Amérique — Fête Na­ tionale ................................................. France — Fête Nationale..................... Suisse — Fête Nationale..................... Hongrie — Fête Nationale................. Pays-Bas — Fête de la Reine . . . . Chili — Fête Nationale........................ Danemark — Fête du Roi................. Bulgarie — Fête du Roi ..................... Portugal — Fête Nationale................. Tchécoslovaquie — Fête Nationale . Turquie — Fête Nationale................. U. R. S. S. — Fête d’État................. Italie — Fête du Roi............................. Belgique — Fête du Roi..................... Lettonie — Fête Nationale................. Islande — Fête Nationale ................. Finlande — Fête Nationale................. 16 février. 24 „ 15 mars. 25 „ 14 avril. 29 99 1-er mai. 3 10 И 25 _ „ 6 juin. 16 „ 9 4 juillet. 14 ” 1-er août. 20 31 18 septembre. 26 3 octobre. 5 ,, 28 „ 29 „ 7 novembre. H 15 18 1-er décembre. 6 27
	A 14.378	tekstituvastus (ocr)										VaataMINISTÈRE DES AFFAIRES ÉTRANGÈRES CORPS CONSULAIR...MINISTÈRE DES AFFAIRES ÉTRANGÈRES CORPS CONSULAIRE EN ESTONIE DECEMBRE 1935. %!l. ‘ A Z i. -. f RIIGI TRÜKIKOJA TRÜKK. , ALLEMAGNE Tallinn: M. Hellmuth Witte, Consul (hon.) M-me Witte. S. Brokusmägi 14, Tel. 435-93. Chancellerie: S. Brokusmägi 14. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 435-98. Tartu: M. Otto Hermann, Consul (hon.) M-me Hermann. Tähe tän. 16. Tel. 747. Pärnu: M. Robert Schmidt, Consul (hon.) M-me Schmidt. Kalda 6. Tél. 1-58. Kuressaare: M. Aleksander Allik, Consul (hon.) M-me Allik. Turu tän. 2. Tél. 14. >r. jj ~tNS Kirjandusalu-.! se m . ‘ARHIIV RA A--* <•- I0&634 -OGIJ * ÉTATS-UNIS D’AMÉRIQUE. Tallinn: M. Harry E. Carlson, Consul (car.) M-me Carlson. Kentmanni tän. 20-3. Chancellerie: Kentmanni tän. 20-4. Tél. 449-81. M. James Everett Henderson. Vice-Consul (car.) M-me Henderson. Vabaduseplats 7-8. Tél. 471-94. 2 ARGENTINE. Tallinn: M. Richard Ränk (jim.), Vice-Consul (hon.) M-me Rank. Raua tän. 31-8. Tel. 308-74. Chancellerie: Valli tän. 10. Tél. 442-57. AUTRICHE. Tallinn: M. Arthur Ströhm, Consul (hon.) M-me Ströhm. Tõnismägi 6. Tel. 453-30. Chancellerie: Pikk tän. 9 „K!uge & Ströhm“. Heures de chancellerie: 10-—13. Tél. 429-46. 4 BELGIQUE. Tallinn: M. Michel Edouard Nicaise, Consul (lion.) M-me Nicaise. Viimsi tän. 11. Chancellerie: Viimsi tän. 11. Tél. 301-09. Tartu: M. Hugo Vihalem, Vice-Consul (hon.) M-me Vihalem. Ülikooli tän. 30. Tél. 9-47. Pärnu: M. Erich Rosenberg, Consul (hon.) M-me Rosenberg. Riia tän. 16. Tél. 327. BOULGARIE. Tallinn: M. Nikolai Wöhrmann-Hill, Consul (hon.) Narva mnt. 58-3. Tel. 312-29. Chancellerie: Y. Karja 1. Tél. 426-72. Heures de Chancellerie: 10—16. 6 CHILI. Tallinn: M. Juhan Nihtig, Consul (hon.) M-me Nihtig. S. Tatari 28. Tel. 464-52. Chancellerie: Pikk tän. 40. Tél. 478-67. DANEMARK. Tallinn: Service consulaire à la Légation. Uus tän. 14. Tel. 435-62. Narva et Narva-Jõesuu: M. Theodor Hansen, Vice-Consul (hon.) Pärnu: M. Jaak Jakobson, Vice-Consul (hon.) Jänesselja 8. 8 ESPAGNE. Tallinn: M. Federico Ferrer Sicars, Consul (car.) Jaani tän. 6-6. Tel. 445-51. Chancellerie: Jaani tän. 6-6. Heures de chancellerie: 15—18 (sauf les samedis). Tél. 445-51. Visa des documents maritimes: 13—15 (y compris les samedis). 9 FINLANDE. Tallinn: Service consulaire à la Légation. Kohtu tän. 4. Tel. 432-92. M. Joakim Puhk, Consul Général (hon.) M-me Puhk. Vabaduse p. 5. Tel. 458-03. Haapsalu: M. Taavet Akermann, Consul (hon.) Viedemanni tän. 15. Tel. 3. Kuressaare: M. Carl Bergmann, Consul (hon.) M-me Bergmann. Lossi 5. Tel. 91. Narva: M. Jaan Lust, Consul (hon.) M-me Lust. Vestervalli 35. Tel. 2-21. Paldiski: M. Aleksander Treugut. Consul (hon.) M-me Treugut. Katariina 19. Pärnu: Tel. 18. M. A. Martinson, Consul (hon.) M-me Martinson. Hospidali 22. Tel. 2-26. Valk: M. Karl 0. Uibopuu, Consul (hon.) M-me Uibopuu. Valk, Tél. 11-96. 10 FRANCE. Tallinn: Service consulaire à la Légation. M. Lazare Heumann, Agent percepteur a. i. Chancellerie consulaire: Alendri tän. 3. Tél. 454-08. Narva: M. Boris Dultz, Agent consulaire (hon.) Pärnu: M. Jaan Leesment, Agent consulaire (hon.) Tartu: M. August Jõudu, Agent consulaire (hon.) 11 GRANDE-BRETAGNE. Tallinn: Wilfred Hansford Gallienne, C. B. E. Consul (car.) M-me Gallienne. Lai tän. 17. Tel. 438-15. Chancellerie: Lai tän. 17. Tél. 438-15. M. James E. P. Leslie, Vice-Consul. Lai tän. 17. Tél. 438-15. M. le Commandant Chester K. O. B. Giffey, Chef du Service des Passeports. M-me Giffey (absente). Hollandi põik tän. 4-9. Chancellerie: Vana Posti tän. 7-11. Tél. de chancellerie 451-49. M. Sidney Ch. J. Steers, Vice-Consul au Service des Passeports. M-me Steers (absente). Vana Posti tän. 7-5. Tél. 446-79. 12 GRÈCE Tallinn: M. Oskar Kerson, Consul Général (hon.) M-me Kerson. Nõmme, Nurme tän. 40. Tel. 522-12. Chancellerie: S. Karja 18. Heures de chancellerie: 14—15. Tél. 444-97. HONGRIE Tallinn: M. Märt Raud, Consul (hon.) M-me Raud. M-lle Raud. Paldiski maantee 1. Tel. 465-47. Chancellerie: Valli tän. 4-3. Heures de chancellerie: 11—13. Tél. 450-62, 450-85. 14 ITALIE. Tallinn: Service consulaire à la Légation. M. Carlo Ponti, Chancelier de la Légation, Chargé des affaires consulaires. Chancellerie consulaire: Suur Pärnu mnt. 23. Pleures de chancellerie: 10—13. Tél. 473-27. 15 LETTONIE. Tallinn: Service consulaire à la Légation. Tõnismägi 10. Tel. 453-18. M. August Trankmann, Consul Général (hon.) M-me Trankmann. Valli tän. 10. Tel. 442-59. M. Jaan Salmann, Vice-Consul (hon.) M-me Salmann. M-lle Salmann. V. Reimani tän. 37. Tel. 310-62. Chancellerie: Tõnismägi 10-1. Heures de chancellerie: 11—14. Tél. 453-18. Narva: M. August Pahla, Consul (hon.) Peetri plats 2. Pärnu: M. Aleksander Schmidt, Vice-Consul (hon.) Pühavaimu tän. 8. Tél. 93. Valk: M. Otto Hassmanis, Consul (car.) V. Sepa tän. 3. Tél. 5. 16 LITHUANIE Tallinn: Service consulaire à la Légation. Valli tän. 4-1, Tel. 468-09. 17 LUXEMBOURG. Consulat de Belgique. NORVÈGE. Tallinn: M. Richard Kinghorn, Consul (hon.) M-me Kinghorn. M-lle Kinghorn. Jaani tän. 6. Chancellerie: Jaani tän. 6. Heures de chancellerie: 10—14. Tél. 436-18. Pärnu: M. Reinhold Schmidt, Vice-Consul (hon.) Kuninga tän. 28. Heures de chancellerie: 10—14. Tél. 1-33. PAYS-BAS. Tallinn: M. Gerhard Lukk, Consul Général (hon.) Peeter Süda tän. 1. Chancellerie: Peeter Süda tän. 1. Heures de chancellerie: 10—13. Tél. 455-79. M. Jemke Greve, Vice-Consul (hon.) M-me Greve. Kuressaare: M. Victor Lange, Vice-Consul (hon.) Kauba tän. 6. Pärnu: M. J. P. Dorff, Vice-Consul (hon.) Suur Jõe tän. 40. 20 POLOGNE. Tallinn: Service consulaire à la Légation. M. Zbigniew h asin ski, Attaché de Légation, Gérant de la Section Con­ sulaire. M-me Lasinska. Toom-Rüütli tän. 7-3. Tel. 470-14. Chancellerie: Kohtu tän. 10. Heures de chancellerie: 10—12. Tél. 457-38. M. August Merits, Consul (hon.) M-me Merits. Paldiski mnt. 19. Tél. 460-72. Kuressaare: M. Peeter Varest, Vice-Consul (hon.) Narva: M. Oskar Tuisk, Consul (hon.) Tartu: M. Johan Sepp, Consul (hon.) 21 PORTUGAL Tallinn: M. Richard Uritam, Consul (hon.) M-me Uritam. L. Koidula tän. 17-1. Tel. 301-12. Chancellerie: L. Koidula tän. 17. Heures de chancellerie: 14—15. Tél. 301-12. 22 ROUMANIE. Tallinn: M. Arthur Hüüs, Consul (hon.) M-me Hüüs. Toompuiestee 4a-l. Tel. 451-05. Chancellerie: A.-S. Tallinna Laevaühisus, Suur Karja tän. 18. Tél. 426-90. 23 SUÈDE. Tallinn: Service consulaire à la Légation. Kentmanni tän. 20-9. Tel. 449-42. Kuressaare: M. Reinhold Buxhoeveden, Vice-Consul (hon. M-me Buxhoeveden. Tolli tän. 2. Narva: M. Jakob Simenson, Vice-Consul (hon.) M-me Simenson. Kreenholm 42. Pärnu: M. Heinrich Rambach, Vice-Consul (hon.) M-me Rambach. Kuninga tän. 28. Tartu: M. Julius Lill, Vice-Consul (hon.) M-me Lill. Aleksandri tän. 44. 24 SUISSE. Tallinn: M. Charles Bosshardt, Consul (hon.) M-lle Bosshardt. Veizenbergi tän. 14-2. Tel. 306-20. Chancellerie: Veizenbergi tän. 14-2. Tél. 306-20. TCHÉCOSLOVAQUIE. Tailinn: Service consulaire à la Légation. M. Josef Boudyš, Secrétaire de Chancellerie. M-me Boudyš. Narva mnt. 80. Chancellerie consulaire: Kiriku tän. 6. Heures de chancellerie: 11—13. Tél. 433-78. 26 TURQUIE. Tallinn: Service consulaire à la Légation. Kentmani 9. Tél. 474-22. UNION DES RÉPUBLIQUES SOWIÉTISTES SOCIALISTES. Tallinn: Service consulaire à la Légation. Hobuse tän. 3. Tel. 442-35. 28
	A 14.495	tekstituvastus (ocr)										VaataMaanoorte kirjandus nr. 1. MAANOORTERINGI PÕ...Maanoorte kirjandus nr. 1. MAANOORTERINGI PÕHIKIRI Registreeritud Põllutöökojas Ülemaalise Maanoorte Ühenduse sekretariaadis nimega 193 - nr. all. PollutÖÖkoja väljaanne. 1 9 3 6. I. Maanoorteringi ülesanded Ja tegevus. 1. Maanoortering on põllu- ja kodumajanduslik vabahariduslik maanoorsoo koondis. 2. Maanoorteringi eesmärgiks ja ülesandeks on: a) koondada maanoori enesearendamise tööle, äratades neis huvi ja armastust maatulundusliku kutseala, kodu ja maaelu vastu; b) kasvatada omi liikmeid teadlikkudeks, kehalt ja vai­ mult terveteks, iseseisvateks, algatusvõimelisteks ja vastupidavateks teoinimesteks; c) kasvatada omi liikmeid vilunud maaühiskonna tege­ lasteks, ausateks, ustavateks ja aktiivseteks Eesti Vabariigi kodanikkudeks; d) arendada omis liikmeis põllu- ja kodumajanduslikke kutseoskusi, ning taluelus vajalikke teadmisi ja tulunduslikku mõtlemisviisi; e) kaasa aidata maaelu ja külaühiskonna kultuuriliseks arendamiseks ning põllumajanduslikkude ja kodumajanduslikkude teadmiste ja oskuste tundma õppi­ miseks ning levitamiseks. 3. Eesmärgi saavutamiseks ring korraldab: a) põllu-, kodumajanduse, käsitöö ja muid tööettevõtete õpperühmi ringi liikmete kodutaludes; b) vabaharidustöö, spordi j. m. õpperühmi ringis; c) korraldab kursusi, loenguid, näitusi, võistlusi, näiteja katsetöid, õppereise, noortepäevi, ajaviiteõhtuid ja lugemislaudu; d) organiseerib ja korraldab oma liikmetele ühisoste ja müüke; . .. .... e) soetab kirjandust, töö-, õppe- ja manguvahendeid; f) koostab ringi ajakirja-kroonikat, määrab ringiliikmetele auhindu ja lahendab igasuguseid maanoorte enesearendamisega seotud küsimusi; g) astub ühendusse teiste samasihiliste noorte koon­ distega. II. Maanoorteringi õigused ja varad. 4. Maanoorteringil ei ole juriidilise isiku õigusi. 5........................................................... maanoortering on asutatud seltsi juurde noorte osakonnana iseseisva ringina või kooli juurde 3 6. Ringi otsekoheseks tegevuspiirkonnaks on ................................................, kuid ta võib luua sidemeid Vabariigi piirides asuvate teiste maanoorteringidega ning noorte koon­ distega, millega on temal ühiseid ülesandeid. 7. Ringil võib olla oma nimega pitsat ja lipp. 8. Ringi varad kujunevad liikmemaksudest, toetustest, annetustest ja mitmesugustest kinnistest või avalikkudest koos­ viibimistest saadud tuludest ning tarvitatakse ringi ülesannete ja jooksvate kohustuste õiendamiseks. Ring ei või omandada kinnisvara ega teha lepinguid. III. Maanoorteringide registreerimine ja juhtimine. 9. Maanoorteringe organiseerib ja juhib üleriikliku kesk­ korraldusena Põllutöökoja juures asuv Ülemaaline Maanoorte Ühendus, kellele pärast ringi asutamist saadetakse põhikiri registreerimiseks. 10. Maanoorteringi tööd juhivad kohal: a) kohalik maatulunduse ja kodumajanduse konsulent või maanoorte usaldus­ mees, b) ringivanem, c) üldkoosolek, d) ringi juhatus. IV. Maanoorteringi liikmed, nende õigused ja kohustused. 11. Maanoorteringi liikmed võivad olla mõlemast soost ja jagunevad: a) noor-, b) tegev- ja c) toetajateks liikmeteks. 12. Noorliikmeteks loetakse liikmed, kes alla 13 aas­ tat vanad. 13. Maanoorteringi tegevliikmeteks võivad olla isikud 13—25 a. vanuseni. Töörühmades jagunevad tegevliikmed kuni kolme vanuse astmesse. 14. Toetajateks liikmeteks võivad olla endised tegevliik­ med kui ka teised isikud, kes pooldavad ja aitavad kaasa noorteringi tööle ja tegevusele. 15. Noorliikmetel ja toetajatel liikmetel on maanoorte ringi koosolekutel ainult sõnaõigus ning nad ei võta osa hääletamisest. Kõigil ringiliikmetel on õigus kanda maanoorte rinnamärki. 16. Liikmeid võtab vastu üldkoosolek maanoorteringi juhatuse ettepanekul. 17. Iga tegevliikme kohus on aktiivselt osa võtta maa­ noorteringi tööst, kõigist liikmete koosolekutest, kodutalu töö­ rühmadest, ringi esinemistest ning võistlustest ja täita korra­ likult kõiki teisi maanoorteringi poolt temale antud ülesan­ deid ja kohustusi. 4 18. Kui ringi liige ei allu kodukorrale ja üldkoosoleku otsustele, või kui tegevliige ei täida § 17 tähendatud kohus­ tusi, siis kustutab üldkoosolek ta juhatuse või ringivanema esitise alusel ringiliikmete nimestikust. 19. Maanoorteringist võib igaüks vabatahtlikult lahkuda ainult aasta lõpul, teatades sellest juhatusele. 20. Iga aasta hinnatakse vastava komisjoni poolt maanoorteringi liikmete tööd ja antakse välja ringiliikmetele vas­ tavad autasud või tunnistused. V. Maanoorte ringivanem. 21. Ringi tegeliku töö ja tegevuse korraldamiseks ning juhtimiseks ja noortele nõu ning juhatuse andmiseks on noorte­ ringil ringivanem, kelleks võib olla ainult täisealine isik. Ringi­ vanem on ühtlasi ka ühenduse pidajaks organisatsiooni või asutuse juhatusega, kelle juurde on asutatud ring. Märkus: Ringivanemal võivad olla ka abid. 22. Maanoorte ringivanema valib noorteringi üldkoosolek kolmeks aastaks ja teatab sellest organisatsiooni või asutuse juhatusele, mille juurde asutati maanoortering. Iseseisvalt asutatud maanoorte ringivanema valikust teatab ringi juhatus Ülemaalise Maanoorte Ühenduse sekretariaadile. 23. Enne tähtaega võib ringivanem lahkuda omal soovil või ringi üldkoosoleku otsusega, milleks on nõuetav ringi liik­ mete absoluutne enamus. 24 Ringivanemal on juhatuse koosolekutel sõna- ja hääle­ õigus ning ringi tegevuses ettevõetavaid samme ja otsusi saab täideviia ainult ringivanema nõusolekul ja heakskiitmisel. 25. Maanoorte ringivanema eemal olles täidab tema ko­ huseid ringivanema poolt määratud täisvoliline asemik. Ringi­ vanem võib määrata enese asemele, osa ülesannete täitmiseks, mõnda teist vastavate kogemustega isikut, ning eriülesannete läbiviimiseks võib kutsuda ringivanem tarviduse järele abiks asjatundjaid väljaspool! Ringivanem võib teha ülesandeks vanematele ringi liik­ metele anda nõu ja juhatusi noorematele liikmetele ja valvata nende tegevuse järele töörühmades. VI. Maanoorteringi liikmete koosolekud. 26. Maanoortering võib korraldada: a) liikmete üldkoos­ olekuid, b) töörühmade ja õpiringide koosolekuid ja c) avalikke koosolekuid. 27. Liikmete üldkoosolekutel otsustatakse igasugused ringi tegevusse ja liikmete omavahelisse suhtlemisse puutuvad kü­ simused, kantakse ette referaate, korraldatakse vaidlusi j n. e.; töörühma koosolekutel lahendatakse töörühma küsimusi; avalik­ kudest koosolekutest on osavõtmine võimalik ka mitteliikmetel. 5 28. Üldkoosolekud võivad olla korralised ja erakorralised. Korralised üldkoosolekud ou soovitav pidada igal kuul eelmisel üldkoosolekul määratud kohal ja ajal. Erakorralisi koosolekuid kutsub kokku juhatus tarviduse järgi, enese äranägemisel, ringivanema või Vio liikmete nõud­ misel. Iga aasta jaanuari kuul kutsutakse kokku aasta üld­ koosolek. 29. Üldkoosoleku ülesanneteks on kodukorra, tegevuskava, liikmemaksu, eelarve, aruannete ja juhiste kinnitamine, vali­ mised, liikmete vastuvõtmine ja eemaldamine ning muude põhimõtteliste jooksvate küsimuste otsustamine. 30. Kõik kokkukutsutud üldkoosolekud on otsusvõimelised, vaatamata kokkutulnud liikmete arvule. Otsused tehakse liht häälteenamusega. 31. Aasta üldkoosoleku juhataja ja kirjatoimetaja valib koosolek liikmetest, kes ei ole juhatuses ega ka revisjoni­ komisjonis, teistel üldkoosolekutel on iga kord uus juhataja ja protokollija. Avalikke koosolekuid juhatab ringivanem või tema poolt määratud täisealine liige. Töörühmade ja õpiringide koosole­ kuid juhatab töörühmade või õpiringide juhataja. VII. Maanoorteringi juhatus. 32. Üldkoosolek valib ringile vähemalt kolmeliikmelise juhatuse ühes kahe asemikuga. Juhatus jagab ise omavahel ametid: esimees, kirjatoimetaja ja kassapidaja. Igal aastal iildaastakoosolekul uue juhatuse valimisel jääb endisest üks juha­ tuse liige ümbervalimata edasi uude juhatusse. Ümbervalimata juhatuse liikme otsustab enne üldkoosolekut juhatus loosi teel. 33. Ringi juhatus esitab ringi ja juhatab selle tegevust kooskõlas põhikirja, kodukorra ja üldkoosoleku otsustega ringi­ vanema teadmisel ja nõusolekul. 34. Juhatusliikme kandidaadi kutsub ametisse juhatus* kui keegi juhatuse liikmetest ei saa täita oma kohustusi või astub tagasi. VIII. Komisjonid. 35. Kui ringi liikmete arv on üle 10 inimese, siis ringi tegevuse ja raamatupidamise revideerimiseks valitakse iga aasta 3 liikmeline revisjoni komisjon. 36. Komisjone võib valida tarbekorral ka igasuguste eriülesannete teostamiseks, näit. raamatukogu valitsemiseks, eten­ duste, õppereiside korraldamiseks j. n. e. 37. Ringi liikmete omavaheliste arusaamatuste ja tüli­ küsimuste lahendamiseks võib moodustada ringi liikmetest ringi kohtu. 6 IX. Maanoorteringi töörühmad kodutalus. 38. Ringi liikmed jagunevad tegelikkude tööde ja maatulunduslikkude ettevõtete läbiviimiseks huvide kohaselt töö­ rühmadeks: köögiviljakasvatus, marjaaed, seemnekasvatus, juurvilja- ja teiste põldtaimede kasvatus, kodujänesekasvatus, mesilastepidamine, linnukasvatus, seakasvatus, katseasjandus, koduümbruse kaunistamine, kodukäsitöö, kodumajandus ja mitmesugused muud maatulunduslikud töörühmad. Iga liige võtab osa ühest või mitmest töörühmast. 39. Iga töörühm võib hakata tegutsema, kui on osa võtmas vähemalt 3 liiget, kes omavahel tööettevõttega võistlevad. Vähema liikmete arvu puhul võistlevad liikmed otseselt maatulunduskonsulendi tegevuse piirkonnas. 40. Eritöörühmade liikmed võivad koos käia ringi üldkoos­ olekutest vabal ajal oma eriküsimuste arutamiseks, sellest ringi juhatusele teatades. Eritöörühma liikmed valivad oma töö­ rühmast esindaja üheks aastaks, kes töörühma koosolekutel tehtud otsused kannab ette järgmisel juhatuse koosolekul ja esitab ülevaate oma töörühma tegevuse tulemustest ringi juhatusele. X. Maanoorteringi vahekord seltsiga ja ringi tegevuse lõpetamine. 41. Maanoortering oma tegevuses on iseseisev, kuid täht­ samate algatuste ja avalikkude esinemiste puhul informeerib seltsi juhatust ringivanem, kes vastutab ringi tegevuse eest. 42. Ringi tegevust võib lõpetada 3/4 hääleõigusliste liik­ mete koosolemisel 2/3 koosolijate häälteenamusega. Ringi lik­ videerimisel tulevad ringi varad ja abinõud üle anda organi­ satsioonile, kelle juures ring tegutseb. Selle puudusel lähevad varad ja arhiivi materjal Põllutöökoja valdamisele. Maanoorteringi kirjade adr. on: ............................................... Põhikiri vastuvõetud ringi koos­ olekul „....... “ ................................... 193 Ringivanem Esimees Sekretär V. Ehrenpreis’i trükk Tallinn, Rüütli t. 11 1935,
	A 14.618	tekstituvastus (ocr)										VaataEEST! KESKKOOLIÕPETAJATE KOGU KESKKOOLI- JA GÜMNA...EEST! KESKKOOLIÕPETAJATE KOGU KESKKOOLI- JA GÜMNAASIUMI MAATEADUSEÕPETAJATE PÄEV TALLINNAS 23. JA 24. APRILLIL Eesti Keskkooliõpetajate Kogu kirjastus. Geograafia teaduslikke edusamme viima­ seil aastakümneil. A. Tammekann. 1. Humbold t’i, R i t t e r’i, P e s c h e l’i ja R i c h t h o f e n’i poolt alustatud üldgeograafia areng viis 20. sajandi teise aastakümne alguseks selle geograafia haru kristallinemiseni kogu maakera ja tema pealispinda käsitlevate eriteaduste koguks, nagu see väljendub eriti selgesti H. W a g n e r’i üldgeograafia tuntud käsiraamatu 1912. a. trükis. 2. Kogu maakera ja tema pealispinda puu­ tuv teaduslik aines oli aga samal ajal paisunud sedavõrt laialdaseks, et seda käsitlevad teadused muutusid iseseisvaiks teaduse harudeks, nagu geodeesia, kartograafia, geomorfoloogia, hüdro­ loogia, okeanograafia, meteoroloogia ja klimatoloogia, taime- ja loomageograafia, antropogeograafia. 3. Selle juures jäi aga suurel määral kõrvale maapinda moodustavate eri aineste vormide ühisesinemine ja neis avalduvate nähtuste koos­ toime. Need küsimused tõstsid selgekujulisemalt esile pinnavormide suhtes ameeriklane D a v i s („Die erklärende Beschreibung der Landformen“ 1912) ja sakslane Passarge („Physiologische Morphologie" 1913). 4. Järgmiseks astmeks üldgeograafia arengus oli üleminek maakera pealispinna vertikaalsest „koorimisest“ üksikute homogeensete aineskatete kaupa horisontaalsele „tükeldamisele“ heterogeense koostisega, kuid ühtlase üldilmega ümbruskompleksideks. Selle seisukoha esiletoojaiks on Passarge oma teosega „Grundlagen der Landschaftskunde" 1920 ja Granö („Geograafia kui teadus ja ülikooli õppeaine" 1920 ja „Eesti maastikulised üksused" 1922). 5. Granö andis ühtlasi oma „Eesti maastik-üksustega" (1922) ühtlase ilmega ümbruskomplekside tuletamiseks (s. o. maakera pealis2 pinna horisontaalseks „tükeldamiseks“ ehk teiste sõnadega alade jaostamiseks) eksaktse meetodi kartograafilise sünteesi alusel. 6. Üldjoontes samas suunas on arenenud Ameerika maateadlaste „korograafiline“ suund, mille peamiseiks esindajaiks on S au er („Morphology of Landscape“ 1925) ja J o n e s. 7. Regionaalgeograafia sisu ja ulatuse kohta ei ole seni jõutud üksmeelsetele seisukohtadele. Regionaalgeograafia ainestik koguneb jõudsalt ühelt poolt ametiasutiste korraldatud vaatlus- ja kaardistamistöö, teisalt aga nii üksikute uurijate kui uurimisekspeditsioonide poolt reisidel teh­ tava vaatlus- ja kirjeldamistöö kaudu. Eesti ristlemisalana. E. Markus. Eesti asend kohustab meid põhjalikult tundma maid, millest sõltume geograafiliselt, majandus­ likult või kultuuriliselt. Maateaduslik ettevalmistus keskkoolis ja gümnaasiumis ülikooli seisukohalt. Edg. Kant. 1. Ülikooli stuudiumi seisukohalt on maa­ teaduslik ettevalmistus meie keskkoolis ja güm­ naasiumis puudulik, nii üld- ja regionaalgeograafiliselt, kui ka kaarditundmise ning -lugemise ja topograafia alal. 2. Suureks puuduseks tuleb lugeda asjaolu, et mitu aastat enne gümnaasiumi lõpetamist, tähendab enne ülikooli tulekut, lakkab maateaduse õpetus. See pikk hiatus põhjustab sageli isegi tähtsamate faktide unustuse. 3. On tarvilik, et maateaduse õpetus jätkuks õpilase küpsemate aastateni ja esineks kuni güm­ naasiumi lõpuklassideni kas või väiksema tun­ dide arvugagi. 4. Eriti tuleb rõhutada kodumaa, tähtsamate kultuurriikide ja poliitilise ning majandusgeo­ graafia viimist gümnaasiumi õppekavadesse. 3 Maateaduse tunni- ja õppekavad kesk­ koolides iseseisvuse ajal. D. Koppel. 1. Õppekavade koostamisest võimaldatagu alati osa võtta aineõpetajail ja eriteadlasil. 2. 1934/35. õppeaastal maksma pandud aju­ tiste maateaduse õppekavade läbivõtmisel tekib raskusi: 1) maateaduse kursuse lõppemisega IV keskkooli klassis kuhjub III klassi kahe aasta aines — Välismaailmajaod ja Euroopa. Ainese rohkuse tõttu saab põhjalikumalt käsitella vaid ühte kahest alast, või mõlemaid ainult pinna­ pealselt. Esimesel juhul jääb teostamata amet­ lik õppekava, teisel kannatavad õpilaste tead­ mised; 2) puuduvad õpperaamatud ajutistele õppekavadele vastava ainesejaotusega. 3. Et vältida nende asjaolude tõttu tekkivat lünka õpilaste teadmistes, tuleks maksma panna ülemineku kava ja võimaldada Euroopa kursus läbi võtta 1935/36. õppeaastal IV klassis. Maateaduse õpetamine välismail. G. Vilberg. 1. Maateaduse õpetamine toimub välismail kogu keskkooli ulatusel püsivalt. 2. Gümnaasiumides on antud maateadusele väärikas koht, kuigi teda püütakse ka ühendada loodusteadusega. 3. Kodumaad käsitellakse enamasti igal pool kahe õppeaasta kestes; teist korda kodumaa käsitlemine kuulub peamiselt gümnaasiumi kur­ susesse. Õpilase arenemisastme tähtsus maa­ teaduse õpetamisel. E. Markus. 1. Maateadus, rajatuna loodus- ja humani­ taarteadusile, nõuab õppijalt võrdlemisi kõrget arenemistaset. 4 2. Maateaduslikke teadmisi tuleb pakkuda neile õpilasile, kes on jõudnud tarvilisele are­ nemisastmele. Maateaduse tunni- ja õppekavad uues keskkoolis ja gümnaasiumis. £. Valdas. 1. Maateadus ulatagu 2 nädalatunniga läbi kesk­ kooli viieaastase õppekursuse. 2. Maateadus ulatagu läbi gümnaasiumi kolme­ aastase õppekursuse. 3. Eestit käsitatagu keskkoolis ja gümnaasiumis kõige vanemas klassis. 4. Maateaduse aine jaotus õppeaastate järgi: Keskkool. I kl. Tarvilisi üldmaateaduslikke ja karto­ graafilisi mõisteid. Ülevaade tähtsamatest avastamisreisudest ja Maa kuju kujutluse arenemisest. Euroopa Vahemeremaad, Lääne-Aasia, Aafrika, Arktis, Antarktis. II kl. Välismaailmajaod: Austraalia. Aasia, Ameerika, III kl. Üldmaateadus. IV kl. Euroopa. V kl. Eesti. Gümnaasium. I kl. Reaalharu: meteoroloogia ja biogeograafia. Humanitaarharu: inimesgeograafia. II kl. Majandusgeograafia. 5 III kl. Tähtsamaid põhiküsimusi Eesti ja meile majanduslikult, kultuuriliselt või geo­ poliitiliselt tähtsate riikide maateaduse alalt. Kooligeograafia suhe teadusliku geograafiaga. J. Kents. 1. Kooligeograafia suhete selgitamine teadus­ liku geograafiaga on muutunud viimasel ajal akuutseks küsimuseks. 2. Geograafial kui teadusel on omaette eri­ ülesanded, eriseadused ja erilised uurimisviisid. Need uurimisviisid on enamvähem ühteviisi ra­ kendatavad kõigil mail. Üksikute maade ja üksi­ kute teadlaste uurimissaavutised rikastavad ühist teadusliku geograafia varasalve. Teaduslik geo­ graafia on seega rahvusvahelise ilmega. 3. Kooligeograafia eesmärk ja ülesanne on teeniv, s. o., ta peab: 1) kasvatama ja aren­ dama kasvava lapse hingelisi võimeid ja 2) andma tulevasele kodanikule igapäevases elus vajalikke geograafilisi teadmisi ja oskusi. 4. Kooligeograafia sisu peab olenema laste arenemistasemest ja laste lähemast ümbrusest. Seega iga rahva või maa kooligeograafia kannab kohalikku ilmet, mis oleneb antud rahva üldi­ sest kultuuritasemest, ajaloolistest, majandus­ likkudest ja looduslikkudest oludest. 5. Kooligeograafia ainestevald on palju laia­ lisem kui teadusliku ehk „puhtgeograafia“ ainestevald. Kooligeograafia peab paratamatult viljelema ka teadusliku geograafia abi- ja naaberteadusi, näit, geoloogiat, klimatoloogiat, sotsiograafiat jne. jne. 6. Olemuslikult on kaks geograafia hõimuriiki: 1) teaduslik ehk „puhas geograafia" ja 2) kooligeograaf i a. Seda tuleb silmas pidada koolimeestel, eriti aga geograafiaõpetajail, kes teadusliku geo­ graafia saavutisi kasustavad kooligeograafiliste kursuste ja süsteemide koostamiseks. 6 Rahvuslikust kasvatusest maateaduse õpetamisel. K. Türp. I. Põhimõtteid. Isamaa- ja koduarmastus on suurim mõjur uute väärtuste loomisel. Eesti maateadus ei pea piirduma ainult väärtuste loomise võimaluse kättenäitamisega, vaid peab ka kasvatama tahet nende väärtuste loomi­ seks. Seda 'suudab ta ainult siis, kui õpe­ tab kasvavat sugupõlve oma kodumaad ja rahvast tõsiselt armastama. II. Abinõud. Isamaa-armastuse äratamiseks peab maa­ teadus vaatlema mitte ainult maa füüsilisi omadusi, vaid ka selle eetilisi ja esteeti­ lisi väärtusi, nimelt looduslikult kauni­ maid ja muinsus- ja ajalooliselt tähtsaid kohti. III. Tulemus. Kas sellekohasel kasvatustööl on tule­ musi? On. Tõendusi pakub meie riigi rahva elu küllaldaselt. Maateadusliku õpetuse rakendus iseloomu kasvatuses. P. Lükin. 1. Seni on maateadust käsitletud rohkem õppeainena kui kasvatusvahendina. 3. Metoodikat võib ja tulebki arendada nii, et õppeainest kujuneks tähtsaim tegur iseloomu kasvatuses. 3. Meie geograafiliste tingimuste ja poliiti­ lise olukorra tõttu peame eriti vajalikuks rõhu­ tada järgmisi iseloomuomadusi: a) ettevõtlikkus, b) seiklushimu laiemas ja õilsamas mõistes, d) julgus ja tahe takistusi võita, e) rüütellikkus (sportlikkus). 7 4. Iseloomukasvatuse vaatekohast tuleb õpe­ tusest (teoreetilisest) tähtsamaks pidada: a) reisukirjanduse ja biograafiate esitamist valitud palade näol, b) ekskursioonide korraldamist pioneeride kasvatamise vaimus, d) õpetaja isiklikku, sugereerivat eeskuju. 5. Maateaduse (ka loodusteaduse) õpetaja ettevalmistus peab olema teaduslik ja sportlik sel määral, et õpetaja oleks võimeline teadus­ likku tööd tegema ja matkaraskusi ületama. 6. Maateadlaste perest õpetajat valides tu­ leb arvestada neid iseloomuomadusi, mida tahe­ takse õpilastes arendada. 7. Lisaks: Õpilaste hinnang maateaduse õpetuses olgu mitmekülgsem. Hinnatagu: a) ise­ loomu, b) oskusi (isetegevust) ja d) teadmisi. G. Roht’i trükk, Tartus 1935.
	A 14.632	tekstituvastus (ocr)										VaataRaamatu-aasta juubilar Peeter Grünfeldt Tema ...Raamatu-aasta juubilar Peeter Grünfeldt Tema elu ja töö S* Raamatu-aasta juubilar Peeter Grünfeldt  Edu* trükk Tallinnas, Vene 16. 1935. Peeter Griinfeldt Käesolevad read tahavad anda lühikese ülevaate Peeter Grünfeldi elust, tööst ja te­ gevusest. Peeter Grünfeldt (elukoht : Nõmme, Valdeki t. 11) on oma esimese luuletuse ilmu­ mise hetkest nüüd juba 55 aastat seisnud silmapaistval kohal meie avalikus elus 1 u uletajana, kirjanikuna, ajakir­ janikuna, õpetajana, ühistegelasena ja seltskonnategelasena. Umb. 450 raamatuga, milline arv ületab kõigi meie kirjameeste produktsiooni, väärib ta õigusega „Raamatu-aasta juubilari" nime. Kindlasti on õigus kirjanik August Gailitil, kui ta ütleb, et Peeter Grünfeldt on olnud Eestis suur kirjanduse teerajaja, kes rahva on õpetanud lugema ja raamatuid armastama. Koguteose „Eesti avalikud tegelased" järele on Peeter Grünfeldt sündinud 1. ok­ toobril (19. septembril) 1865. a. Tartumaal Aakre valla Pühaste koolimajas õpetaja Kristjan Gr.-i pojana, õppinud Rõngu kihel­ konnakoolis 1875—80, Puhja kihelkonnakoo­ lis 1881—82, Tartu õpetajate-seminaris 1883 — 86. Olnud siis õpetaja Aakre-Põhus 1886, a., Valgas Peetri kirikukoolis 1887—88, 5 Aakre-Pühastes 1888—91. —Töötas Tartus „Eesti Postimehe*4 toimetuses 1891—93, «Postimehe44 toimetuses 1893. — Oli siis raamatukaupmees Valgas 1893—96. Edasi töötas uuesti ajakirjanikuna ! Tallinnas «Eesti Postimehe44 toimetajana 1896—98, Tartus «Põllumehe1* toimetuses 1898—1901, Tallin­ nas «Eesti Postimehe1* toimetajana 1901 —04, «Rahva Lõbulehe** tegeva toimetajana 190406. — Asutas a. 1905 «Päevalehe1* ja oli selle lehe pea- ja vastutavaks toimetajaks 1905—08, töötas «Virulase1* toimetajana 1909—10. Praegu veel (1913. a. saadik) ametis «Kinnisvaraomanike Pangas** (mis asutati «Põhja Laenu ja Hoiu ühisusena" ja muudeti Eesti iseseisvuse alul «Põhja Eesti Ühispangaks*1), — A. 1922 asutas ajakirja «Romaani1* ja oli selle lehe toimetajaks 1933 .a. lõpuni. Nii on Peeter Grünfeldt 1891. aastast — 1933. aastani möödunud 42 aasta jooksul olnud terveni 31 aastat juhtiv ja vastutav toimetaja, kusjuures ta lisaks mainitud leh­ tedele on osa võtnud veel paljude teiste ajalehtede ja ajakirjade toimetamise tööst või neid pidevalt toetanud oma kaas­ tööga, alates «Meelejahutajast**, «Olevi­ kust**, «Lindast1*, «Tallinna Teatajast1* ja lõpetades Eesti Lauljate Liidu «Muu­ sikalehega", Kaitseliidu «Kaitse Koduga**, «Vikerkaariga**, «Sõduriga1*, Eesti Pu­ nase Risti «Noorte Punase Ristiga**, „Välis-Eesti Almanakiga**, Eesti Ajakirjanike Liidu albumitega, «Olioniga**, «Koduga14 jne. Jäädavaiks jälgedeks tema tööst kodumaa ajakirjanduse põllul on «Päevalehe** asutamine a. 1 90 5 ja selle lehe juh­ 6 timine esimese kolme aasta jooksul kui ka ajakirja «Romaani11 algatamine a. 1 9 2 2 selle lehe juhtimisega läbi 12 aasta. Peeter Grünfeldt on £esti Ajakirjanike Liidu liige. Ajakirjandusliku töö kõrval on Peeter Grünfeldi sulest ilmunud (alates 1888. aas­ tast) algupäranditena ja tõlgetena üle 450 raamatu, arv, mida õigusega peetakse re­ kordarvuks meie kirjandusloos. Neist raamatuist on olnud ligi 300 lastele ja noorsoole, umbes 30 vaimuliku, üle 10 tea­ dusliku ja 28 populaarteadusliku sisuga, kuna ülejäänud kuuluvad ilukirjanduse liiki. Nende raamatute tähtsust ja väärtust il­ mumisaja olustikus aidaku selgitada nende kokkuvõtlik loetelu ja sisuline jaguvus. Rik­ kalikust noorsooraamatute ko­ gust mainime siin järgmisi: „Laste õieväli“, „Priiuse helinad", ^Mõistlik seltsiline,u ^Noorrahva käsiraamat", „Kunst viisakas olla“, ,.Mardi-onu taevareis“, „Frithjof’i" ümberjutustist Esaias Tegneri järele, „Heal tujul — kaunil kujul"; viimane ilmus omal ajal Eesti Kirjanduse Seltsi noorsookirjavara sarjas ja tunnustati pärastise pro­ fessori J. Jõgeveri poolt parimaks Eestis. — Ilukirjanduslikest - ai gu pä rän­ de i s t peale noorsookirjanduse all maini­ tute nimetagem : proosakogusid „K ü 1 a tänavast", _»Killud“, Külakaker", luulekogusid „Õilmestik", „Sinililled", „Ara unusta mind" kahes väljaandes, „Mind mee­ les pea", „Minu Kodu" (a. 1930). — Memuaarikirjandust on P. Gr. rikastanud kahe tähelepandava teosega : ä1e s tu7 sed Juhan Liivist* ja „Minevikku jälgimas". Teaduslikest töist mainigem: dr. Steuerti «Koduloomade arstimisõpetuse" ja prof. dr. Schultzi «Ämmaemandate õpiraamatu" tõlkeid, mille viimase tõlkis P. Gr. Eestimaa ämmaemandate-kooli direktori dr. Knüpfferi soovil ja mis siis oli selle kooli peamiseks õpikuks ; edasi F. Carneri «Moodne inimene", dr. Zehdeni «Äkilised haigused", Hellmuth v. Gerlachi «Parlament", mis viimane oli esimeseks parlamenditööd tutvustavaks teoseks iseseisvas Eestis. — Populaar tead uslikest paistavad veel praegugi silma kuulsa inglise õpetlase Samuel Smiles’i «Elutarkuse" neli suurt an­ net, K. v. Rengarteni „Jala ümber maailma" 16-nes andes, Orison Swett Mardeni „Mis sa teed, tee õieti", E. S. Politovski «Liibavist Tsusimani", B. H. Bürgeli suuri töid tä­ heteadusest jne. — Keeleõp et usi on juubilari hoolel valminud kaks: varjunime Artur Oberlandi all «Saksa keele õpperaa­ mat" (1918. a.), mille tookordne arvustus (Villem Ernits «Eesti Kirjanduses") luges parimaks tol ajal ilmunute hulgas ja mis le­ vis kolme kuuga 8000 eksemplaris, ja M. Vellevilii «Soome keele õpetus". — Vaimu­ likku kirjavara onP. Gr. rikastanud järgmiste suuremate teostega : õpetaja Ludvig Schnelleri „Kas tunned maad ?“ ja «Pau­ lus, paganate apostel", siis veel: „Naomi“, «Herodias", „Tiitus, õnnistegija seltsiline ristisambas", «Jeesuse jälgedes" jne. — Peale nende on tema sulest ilmunud veel rohke valik tõlkeid kõigi maailmarahvaste ilukirjanikkude varasalvest]. 8 Ilmunuist mainime siin Henryk Sienkiewicz’i «Ristirüütleid", Marja Rodziewicz’i „Dewaitist“, Ernst Ecksteini «Neerot", A. Berkow* «Gustav Vaasa poegi", vürst Ljubomirski «Peterburis ja Siberis", J. W. Jenseni „Madame d‘Ora“, Clara Tschudi «Marie Antoinette‘i" ja «Napoleoni poega", «Valitud uudisjutte" jne. — Ka näidendeid on P. Gr. tõlkinud — niihästi kirjastajaile kui ka otse teatritele, neist kaks ooperit ja 4 Henrik Ibseni draamat. Kui otsitud ja nõu­ tud rahva keskel olid Peeter Grünfeldi tööd, näitab kas või ainult seegi, et temal oma pika töö- ja eluaja jooksul on olnud ü 1 e 40 kirjastaja (jällegi rekordarv!), kes kõik enamasti ise palusid temalt midagi kir­ jastamiseks, ja et keegi neist pole kunagi kahju saanud, kuna P. Gr.-i kirjutatud, tõl­ gitud ja valitud teosed ei jäänud kaupluste riiulitele, vaid leidsid ruttu tee rahva kä­ tesse. Kultuuriloolise huvi pärast avaldame siin tähestikulise loetelu kirjastajaist, kes on avaldanud juubilari raamatuid. Need oleksid mäletamisi : kirjastuse o.-ü. «Areng", Theo­ dor Awendt, August Busch, Joh. Busch, K. Busch, Ado Grenzstein, dr. Karl August Hermann, Micha Hermann, Victor Jakobson, Carl Keyler, kirjastus-ühisus ,,Kool", J. Kreutzberg, J. Kurg, T. Kõll, H. Laakman, Hendrik Laas, Hans Leoke, kirjastus-ühisus «Loodus", M. Millistfer, Eduard Mäesepp, Jakob Mäesepp, kirjastus «Odamees", Ernst Pihla­ kas, Gustav Pihlakas, Hugo Pihlakas, Pirita Kaunistamise Selts, Jakob Ploompuu, T. E. K. Ü. «Päevaleht", kirjastus-ühisus «Rahvaülikool", P. Rootslane, J. Rubin, 9 A. Schnackenburg, A. Seidelberg, Sisemisjoni Selts, Karl Eduard Sööt, kirjastus „Teadus“, Walter Tegeler, K. Tätte, J. H. Vaht­ rik, kirjastuse a.-s. „Varrak". K. Zero jne* Peeter Grünfeldi raamatuina ilmunud töid on viimase 47 aasta jooksul (alates 1888. a.) levinud kaugelt üle miljoni ek­ semplari, mõni tema töist on ilmunud mitmes trükis, nii „Mõistlik seltsiline" ka­ heksa korda suures eksemplaride-arvus. Vae­ valt leidub Eestis inimest, eriti vanema põlve ja keskealiste hulgas, kes ei oleks mõnda tema tööd lugenud või sealt äratust saanud. Mitu korda on seda kirjanikule ise tunnista­ nud mitmed meie silmapaistvad tegelased, nagu agr. J. Hünerson, agr. J. Kalm. adv. A. Kann, direktor Chr. Kaarna, adv. G. Linkvist, major K. Utuste ja teised. Suure tunnustusega on suhtunud juubilari töösse ka meie riigi- ja rahvaelu juhid kõigilt aladelt: riigivanem K. Päts, haridusminister N. Kann, rektor prof. J. Kõpp, piiskop H. B. Raha­ mägi, riigikohtu esimees Kaarel Parts, prof. Jaan Tõnisson, saadik K. R. Pusta, praost A Kapp, kirjanik Ernst Särgava-Peterson, prof. Aug. Topman, abilinnapea A. Uueson, dir. J. Reintalu, dir. V. Neggo, dir. V. Lin­ namägi jne. Kõnelemata vanemaist arvustajaist, on Peeter Grünfeldi tööle ja tegevu­ sele lasknud osaks saada kiitvaid sõnu meie kesk- ja nooremagi ea arvustajad: Rasmus Kangro-Pool, Juhan Jäik, Karl Ehrmann, J. Pert ja teised. P. Crünfeldi algupärandeist on mitmed tõlgitud soome, läti, saksa, vene ja isegi 10 tšehhi keelde. Samuti on ta saanud mitu korda oma tööde eest auhindu. Vaevalt leidub meil ka lauljate ja koori­ juhtide hulgas kedagi, kes aastate jooksul poleks palunud juubilarilt sõnavarust u s t oma ettekandeile ja seda ka alati saanud. Pidevamalt on Peeter Grünfeldt varustanud sõnadega eesti teatri isa dir. August Viira «Vanemuise" teatrit ja Aino Tamme, Paula Brehmi, Ella Masingu, Marie Mieleri, M. Lüdig-Sinkeli, Õlga Mikk-Krulli, Ida Järve jne. repertuaari. Anna Raudkatsi soome-rootsi rahvatantsudele on juubilar samuti eestindanud ja loonud sõnu. Ja kui võtta kätte iseseisvusaegsete kohalike ja üldlaulupidude programmid ja pea kõigi Tallinna kooride kontsertees­ kavad, peaaegu üheski neist ei puudu sõnaloojate hulgas tema nimi. Eriti rohkesti on ta varustanud sõnadega eesti meeskooridevõrgu algatajat ja meeskooride repertuaari loojat Tallinna Meestelaulu Seltsi ja ka Nõmme laulu­ koore, peale selle E M O segakoori, „R a u d a m i“ ja ÜENÜTO koore. Suurel arvul on saanud sõnu meie noorimadki solistid ettekandmiseks kontsertidel ja raadios. Peeter Grünfeldi hoolt on küündinud Eesti Ev.-Luteriusu Kiriku lauluraamatu komisjoni abistamiseks «Vaimulike Laulud e" väljaandmisel — omapoolse annusega. — Meie üli õpilaskondki laulab tema sõnu, nagu see selgub ilmunud .tudengilaulikuist". — Samuti kõlavad tema sõnad kaitseliitlaste ja noorkot­ kaste suust. IL Juubilari osa eesti muusikaelu arengus ise­ loomustab asjaolu, et tema originaalsõnad on vaimustanud 18 eesti heliloojat ja üht soomlast looma viise. Need heliloojad on : prof. Ju­ han Aavik, K. Hacker, dr. K. A. Hermann, Miina Hermann, Otto Hermann, Joh. Jür­ genson, prof. Artur Kapp, A. Kasemets, K, Kirscbbaum, Arkadius Krull, Raimund Kull, K. Lampson, Aleks. Läte, Mihkel Lüdig. Mart Saar, Konstantin Türnpu, Tuudur Vettik, Enn Võrk ja soomlasist Leevi Madetoja. Peale kõige muu on Peeter Grünfeldt kaunistanud omapoolsete proloogidega meie rahvaelu pidulikke sündmusi, nii „E s to n i a“ teatri 50. aastapäeva 1915. a. ja sama teatri 60. aastapäeva a. 1925 ja varustanud sõnadega teisigi juhtumeid (Eesti-Tšehhi, Eesti-Leedu aktusi jne.). Tema on loonud terve rea sõnu meie rügementide, kaitseliidu malevate, üliõpi­ lasorganisatsioonide ja koo­ ride lipulauludeks. Omaette peatükiks juubilari elutöös on 12-aastasel ajavahemikul 1922 —1933 toime­ tatud ajakiri „R o m a a n“. Selle väärtus hakkab selguma alles nüüd, kus see ajakiri pärast suuna muutmist «Uudislehe" rühma käes — hingusele läks. Nüüd näitab Bernhard Linde oma geograafilis- ajaloolisis mo­ nograafiais («Poola", „Taani“, «Tšehhoslo­ vakkia", „Läti“, «Rootsi", „Leedu“, ^Ungari“), milline rahvusvaheline kultuuritutvustaja oliP. Gr.-i toimeta­ tud «Romaan", kus aastate jooksul tutvustati 12 meie rahvale kogu maailma rahvaste (arvult üle 60-ne) kirjanduslikku loomingut kõige esinduslikumate nimedega. £riti suuresti on püüdnud juubilar seal hoolitseda meie kauge^ hõimurahva — ungarlaste — kirjanduse tut­ vustamise eest, andes lugejaile 12 aasta jooksul 109 tööd-tõlget ungari kirjandusestSeltskondlikugi tegevuse alal on juubilaril suuri teeneid, alates Rõnguga, kus ta õpeta­ jana oli Rõngu Laulu ja Mängu Seltsi kirja­ toimetaja ja tihti esines deklamaatorina ja kõnemehena, olles peale selle kehaliku meeskoori liige. Siis Valgas, kus ta oli too­ kordse ainsa kohaliku eesti seltsi (Karskus­ seltsi) esimees. Tallinnas oli ta hulk aega Jaani koguduse nõukogu liige ja sama ko­ guduse vaestehoolekande-seltsi esimees ajal, kus selts lõi oma e ilusa vanadekodu Hee­ ringa tänaval. Kaua aega kuulus P. Gr. Tallinna Meestelaulu Seltsi ju­ hatusse sekretärina ja on 1928. a. saadik seltsi auliige. Koos K. Türnpu ja Ado Birgiga läks juubilari poolt välja kirjalik algatus Eesti Lauljate Liidu loomiseks ja mujalegi on jätkunud tema ennastsalgavat energiat (Nõmme teatriseltsi «Lämmeküne" esimees, Raamatu-aasta Nõm­ me komitee abiesimees jne.). Vabadussõja ajal võttis P. Grünfeldt osa tookordse kaitseliidu tegevusest, pidades koos teistega korrateenistust öises Tallinnas. Kui nüüd veel juure arvata 6- aastane töö õpetajana ja veerandsajandini ulatuv tegevus ühistegelisel alal, millest 17 aastat Kinnisvaraomanike Pangas juhatusliikmena ja 22 aastat kassapidajana, siis on meil ülevaade 13 käes juubilari töö- ja vaevarikkast elust, mille kestes tema ilma liialdamata on teinud kolme mehe töö. Trükitud andmeist, mis pühendatud Peeter Grünfeldi tegevuse hindamisele, olgu mai­ nitud peale eelpool toodud andmete read, mis kõnelevad temast meie seni ilmunud biograafiliste koguteoste veergudel: „Postimehe“ juubelialbumis (a. 1907). Akadeemi­ lise Ajaloo Seltsi „Eesti Biograafilises Lek­ sikonis" (a. a. 1922—29), Eesti Kirjanduse Seltsi „Eesti Avalikkudes Tegelastes" (a. 1932) ja K. ü. „Looduse“ ,,Eesti Entsüklopeedias“ (ä. 1933). A. 1934 hindas Eesti Punase Risti pea­ valitsus iuubilari ühiskondlikke teeneid oma II järgu I astme mälestusmärgi annetamisega. Koostanud ja avaldanud Peeter Grünfeldfi elutöö austajate ring. \ t
	A 14.710	tekstituvastus (ocr)										VaataSoomustüdruk Leida Kibuvits №47 LOODUSE KRO...Soomustüdruk Leida Kibuvits №47 LOODUSE KROONINE ROMAAN Looduse Universaal - Biblioteek 1 aastakäik (nr. 1—52), Il aastakäik (nr. 53—104), III aastakäik (nr. 105—156) ä 12 krooni ja IV aastakäik (nr. 157—180) — 5 krooni. Üksiknumber 25 senti. Edraond Rbout — Mägede kuningas. Nr. nr. 88/89, 90/91. R. Rdson — Toomapäev. Nr. 27. Betti fllver — Invaliidid. Nr. 153/156. J. Barbey d’Rcreviliy — õnn roimas. Nr. 109. Honore de Balzac — Armastus. Nr. 142/145. Rrnold Benaett — Simon Fuge’i surm. Nr. 123. 0. Berting — Jaava jumal. Nr. 94. Ü. J. Bierbaum — Siugnaine. Nr. 11 R. G. Einöing — Surematus. Nr. 100 R. Blamnaa — Surma varjus. Nr. 23. Louis Boussenard — 10 000 aastat jääs. Nr. 26. F. R. Chateaubriand — Viimase Abenserraadži seiklused. Nr. 10. G. K. Chesierton — Saladuslik aed. Nr. 105. Sinine rist. Nr. 30. fi. Coaan-Doyle — Baskervillide koer Nr. 169/170. Brasiilia kass. Nr. 112. J. Conrad — Duell. Nr. 53. F. Dostojevski — Väike kangelane. Nr. 61. H. Duvernois — Põgenemine. Nr. 179/180. I. Ehrenburg — Viis piipu. Nr. 49. R. Ers — Sakristaan ja kurat. Nr. 119. H. H. Ewers — India ja mina. Nr. 42. Kum­ malised lood. Nr. 33. Kuningate süda­ med. Nr. 122. Claude Farrere — Oopiumisuits. Nr. 104. Walter Flex — Wallensteini pale. Nr. 83. Rnatole France — Önnesärk. Nr. 52. John Galsworthy — Esimene ja viimane. Nr. 1. D. Garnett — Daam rebaseks. Nr. 8. G. ai Geijerstam — Raamat väike-veilest. Nr. 130/133. N. V. Gogol — Taras Bulba. Nr. 68/69 V. J. Gregri — Latvia kuningas. Nr. nr 13,16. fl. Grin — Sunnitööline. Nr. 97. Per Hallström — Okasroosike. Nr. 116. Knut Hamsun — Tuisupea. Nr. nr. 95, 96. J. Hašek ja K. Vanek — Vahva sõduri Svejki seiklused. Nr. nr. 5, 9, 12, 17, 20, 21, 28, 29, 36, 37, 45, 46, 50, 51, 57, 58, 66/67, 75/76, 77/78. Ferenc Herczeg — Djurkovitši pojad. Nr. 150/152. Djurkovitši tütred. Nr. 157/158. Elu värav. Nr. 171/172. H. Hesse — Eelkevad. Nr. 101. W. v. Heydenstam — Karl XII. Nr. 92. E. T. Ä. Hoffmann — Preili de Scuderi. Nr. 71. Vanne. Nr. 107. Ricarda Huch — Juudi haud. Nr. 117. R. Huxley — Richard Greenow’ jantlik lugu. Nr. 2. Henrik Ibsen — Rahvavaenlane. Nr. 6/7. R. Jakovlev — Hiina vaas. Nr. 80. Richard Janno — Neitsi Maaria. Nr. 120/121. Ed. v. Keyserllng — Pastori armastus. Nr. 177/178. B. Klpling — India jutud. Nr. 34. Viljo Kojo — Päike, kuu ja valge hobune. Nr. 49. Ollikaise õnnis lõpp. Nr. 102. V. Krõmov — Dollarite maalt. Nr. 38. Hara­ kiri maalt. Nr. 55. Linn-sfinks. Nr. 65. Oopiumi maalt. Nr. 25. Samuraide maalt. Nr. 19. R. Kuprin — Vedel päike. Nr. 93. S. Lagerlö! — Soosauniku tütar. Nr. 47. D. H. Lawrence — Pastori tütred. Nr. 118. B. Linde — Kenad naised. Nr. 22. Joh. Linnankoski — Karjatüdruk Hilja. Nr. 4. Jack London — Elu seadus. Nr. 39. Hundipoeg. Nr. 103. Lõunamere jutud. Nr. 43. McCoy.—Yah! Yah! Yah! Nr. 98. Pok­ sija Tom King. Nr. 87. Põhjala Odysseia. Nr. 106. Valge vaikus. Nr. 110. P. Loti — Ühe võõrlegionääri ■ romaan. Nr. 167/168. P. Lonys — Naine ja hüpiknukk. Nr. 161/162. Thomas Lowell — Merikurat. Nr. nr. 64, 72/73, 81/82. G. de Maupassant — Nülitud käsi. Nr. 56. Õeksed Rondolid. Nr. 111. Tugev kui surm. Nr. 126/129. E. McDell— Üheteistkümnes tund. Nr. 173/174. Prosper Merimee — Tamango. Nr. 54. C. F. Meyer — Munga pulm. Nr. 165/166. — — Muinasseikiusi. Nr. 15. Zsigmond Mõricz — Härras-mürgel. Nr. 134/137. R. Neverov — Viljalinn Taškent. Nr. 124/125. R. Niedra — Nälg ja armastus. Nr. 32. L. Nikuitn — Saladuste müüjad. Nr. 159/160. Marcel Prevost — Julienne’i abielu. Nr. 115. Wl. SL Reymont -— Kaebealune nr. 437. Nr. 60. B. Ruck — Tema ametlik mõrsja. Nr. 138/141. George Sand — Kuradi mülgas. Nr. 41. R. Schnitzler — Karjusefiööt. Nr. 74. Joh. Sepp — Kuld!!! Kuld!!! Nr. 14. E. Seton-Thompson — Tänavatrubaduur. Nr. 35. B. G. Shaw — Südamemurdumise maja. Nr. 44. F. E. Siilanpää — Hiidu ja Ragnar. Nr. 3. Upton Sinclair — Tööstusetuus. Nr. 48. R. L. Stevenson — Kurat pudelis. Nr. 24. Lugu valest. Nr. 59. R. Strindberg — Abielu. Nr. 18. K. H. Strobl — Riivatu nunn. Nr. 86. Miklös Suränyi — Tulesüütaja. Nr. 113/114. Dezsö Szabö — Muinaslood naervast ini­ mesest. Nr. 31. Rabindranath Tagore — Pärandusehoidja. Nr. 40. Hilja Valtonen — Ara hõiska enne õhtut. Nr. nr. 62, 63. Edgar Wallace — Mees, kes ostis Londoni. Nr. 146/149. Ministri hukkamine. Nr. 175/176. Surma meloodia. Nr. 163/164. H. G. Wells — Mees, kes võis teha imet. Nr. 108. Lajos Zilahy — Minu vaar-isa armastus. Nr. 84/85. Emile Zola — Uputus. Nr. 79. Steian Zweig — Kiri tundmatult. Nr. 70. > W, fjöILMUB TARTUS 12 KORDA AASTAS LOODUSE KROONINE ROMAAN TELLIMISHIND AASTAS 10 KRO0NI NOVEMBER Nr. 47 ÜKSIKNUMBRI HIND 1 KROON 19 3 2 LEIDA KIBUVITS Soomustüdruk Romaan K./C. „LOODUS“, TARTU, 1932 | ENSV TA Fr. R. Kre::fzvai,Kirja!uIu«'Tj.j . . ; * ARHIIV RA A‘ /• ■ • OGU f 106047 K. MATTIESENI TRÜKIKODA O./Ü., TARTU, 1932. 1. Jaoskonna ämmaemand jooksis lõõtsutades peh­ mel metsateel, kõrgete pedajate all, mille juured, köitena sitked ja jämedad, looklesid ja harunesid maapinnal, vingerdades erilise meeleheaga sõlme­ deks otse jalgrajal, teekäija ruttavate varvaste ees. Sadas vihma. Ei tilkadena, ei piiskadena — teist päeva juba peente, pidevate niitidena, nagu jäähalli villast lõnga venis sealt ülalt. Pigimust hilisõhtu oktoobri esimesel poolel. Mets kui meistri­ teos mustis toones — mustjaspruunis, tuhmis ja sinkjasmustas, nõrgalt hiilgavas. Krobelisilt puilt ruttas vesi imetasa luksudes alla, vaevalt läiklevaisse lompidesse. Ämmaemand ruttas hingeldades, muidu muhe­ lev nägu morn, vettinud viltkaabu vasakul kõrval viltu. Jumal teab, kas ongi tema, ruttaja, oma kaabu, võibolla haaras esimeses meelesegaduses veel vanamehe peakatte. Otsekui pomm, sihitud rätsepa majast nende vaiksesse elamusse, oli saa­ bunud kisav Kitsel-Lüs, kibelev ja ahastav. Lunas­ taja küll, tulgu nüüd emandake kohe, joostes, hüpa­ tes, lennates, rätsepa noorikul olla ukse ees see raske ja valus tund. Nemad, Liis ja sajatav rätsep, pole muud ette võtta mõistnud kui oigava ja vintsleva nooriku toobrisse, sooja vee sisse pistnud. 1* 3 Nüüd kaeblevat vaene seal ja rätsep krigistavat toobri ääres hambaid, loendades kõiki hirmsaid asju ja olendeid, sekka alates Meieisa palvet ning süs jälle vandudes. Lehmaks nimetanud ta ämmaeman­ dat, sest et see nii kaugel elutsevat, kandes oma ametikohuseid mitte liiga südame ligidal: nii võib kaotsi minna tema kallis ja kauaoodatud lapsi Taevas aga, must ja raske, on puuladvul süga­ vais võides, neist voolab alla vett, mille niiskelt ohates neelab vettinud sammal. Mütsti, kukub jooksja, kolksti, lausub arsti­ mite kott. Pedajajuur, teel otse kunstipäraselt keras, põhjustaski inimsoo heategija languse. Istub nüüd see heategija märjal metsateel, jalad abitult laiali, viltkaabu vajunud ninani, arstimitekotist tolk­ nemas peen kummitoru... Suvimaja sinisest nurgatoast rohetab nõrka val­ gust, uksel seisab mees ja vannub, tõotades kahe­ korra käänata ämmaemanda, selle laisa lehma kaela. Laisaks lehmaks nimetatu lükkab aga kuk­ lasse viltkaabu, ukselt kõrvale rätsepa ning vuhi­ seb trepist üles, kaenlas peen kummitoru, mille ots lustlikult viipab. Rätsep Juhan toetub uksepiidale. Kogu ümb­ rus kui vesiklaas, laisalt lainetav mustas nõus — no mida heledamat võid siit hinge ammutada, isegi paluda ei saa ses sulinas. Paluda... Tea kas aitaks, võiks ju katsetada... Nurgatoa aken löödi lahti, haagid klirisesid, kõr­ ges kaares lendas alla roheline lambivari, otse laastuhunnikule. No, kurat, tuksahtab läbi ukselseisja, nüüd ämmaemand, see poolmeest, teotseb; seal ülal kaunis koduselt... 4 V aikus. Tuleks ometi midagi uut, kas või oigeid ja kisa. Kuski sulksub vaid vesi mingis plekknõus. Kui nüüd saaks paluda, tuleks usuj õud, see võimas, saaks läkitada taeva poole sellise vägeva palve, lühikese küll, kuid kokkuvõtliku! Teeks sel­ geks Jumalale, kuis üks laps ja naine on ikkagi hädatarvilised tegurid mõistlikuks eluks — aga näe, ei saa kuidagi, ikkagi kisuvad mõtted laiali, kokutab nüüd sinna juurde veel kana ja luksub vesi seal mannergus. Põlvitab uksepakule ja ristitab käed. Meie isa, algab sosinal — küll lõhnab see kuusepuu kaua, isegi paksu ookrikorra all — piriseb palvesõnade vahele ninatark mõtteke; kes sa oled taevas, pühit­ setud saagu sinu... Võimsalt vuhiseb tuul läbi lat­ vade, kostub märgade tiibade laksuv löök — no vaata, nemad just leidsid aja... sinu riik tulgu — püss on rõdul, sosistab mõtteke. Aga pime on... Sinu tahtmine sündigu — Nurgatoast kõlab plaksak, nagu lööks keegi lah­ tise peoga mingile pehmele, hüppab järsku läbi akna öhe hele kisa, jookseb pedajaisse, jääb oksisse takerduma ja täitub. Taamal, metsniku maja kohal, heliseb veel tasa. „Käes ta on,“ röögatab rätsep rõõmsalt. „Poiss või laits?“ kilkab Kitsel-Lüs kuuri alt. „Ükskõik,“ hõiskab õnnis isa vastuseks, „peaasi, et on laps ja elab.“ Oli laits see, kes kisendas nüüd sinises nurgatoas. Kortsuline, punalilla rauganäoga. Koomiline olend, kui miniatuurne mungake, pärg süsimusti karvu ümber palja lagipea, silmnäol, pisikesel kui peopesa, joobnu lustlik ja muretu ilme. Vasem suu5 nurk kerkis veidi, nagu tahaks vastsündinu mõrult naeratada, kuid aevastas süs kui väike kass, mõnuga sähvides. „ Jaj ah, varakult Juba ilma ja elu üle aevas­ tama," kuuldus ämmaemanda jämedat häält läbi vee sulina. Oli saabunud tütarlaps, kes pühal ristimisel nimetati Loo naks ja keda üks mees omas suures tarkuses hüüdis aastaid hiljem Soomustüdrukuks... Naeratab ja laulab ema, nimega Müna, kui kaalub väikest tüdrukut. „Na, tärrsilm," ütleb, köi­ tes last halli südrätti, „nüüd teeme sõlme ja nüüd upitame margapuu otsa." Iga päev kõigub nii tüd­ ruk, väike nägu õunana üle siidräti hall-lillelise serva, tuues oma kehakaaluga emasüdamele ka­ rastust. Muide hakkab tundma sama emasüda, et lon­ kab nende majas miski õige tugevalt, ei lonka, vaid kaldub sügavalt viltu. Päris upakile aga päeval, mil tütarlapsele kavatseti kinkida kogu eluks üks viisipärane nimi. Tema, Müna, oleks eelistanud midagi õrna, lillelist, midagi naiselikku. Vaevalt sai aga väljendada oma soove, kui puhkes torm ja maru. Peremees majas olla tema, see kärkiv Juhan Tuisk, ja laps olla tema isiklik omandus. Nime valib juba tema, lapse täisõiguslik isa. Nimi, see sobiv, olevat Loona, sinna ei saavat parata enam ükski kurivaim, ei tuhm, ei tuline. Ema Müna aga läheb sinisesse nurgatuppa, kus puhkab tüliõun, rahulik ja roosa. Jajah, on sattu­ nud imelikku paika Münakene. Rahu ja leplikkus ei elutse väikeses majas pedajate all, sest kõik 6 ruumid on hästi ja odavalt üüritud tülile ja hammastekiristamisele. Neid allüümikke näeb noor ema aga nende täies säras oma tütrekese ristimisel, lumelörtsilsel päeval märtsis. Kui vihane härg tormab rätsep läbi maja. Keegi emaahv olla seganud liiga vedela saiataigna ja kõik see neetud kört lainetab nüüd ahjupõrandal! Vaa­ daku Miinagi, et otse letilaua alla jätnud enesest hunniku kugaraid see tõbras, taks. Midagi sün Is­ sanda halli taeva all ei võidavat usaldada naiste kätesse, määratu kahju, et tema ise, Juhan Tuisk, ei saa valvata seda askeldust — peab jooksma seltsi­ maja vahet kui narr, sest need pärdikud, need näit­ lejad, ei saa kuidagi toime tema abita. Äga et laps ei saavat toime ristiisata — risti­ ema kui naisterahvas on muidugi vähem tähtis, nü kombe täitmiseks võib teise ju valida —, selle­ pärast olla tema, lapse isa ja lavastaja, näitlejate hulgast noppinud paar puhast tera. Perepoeg Kus­ tas, kas ei ole ta ristiisa kui tellimise peale val­ mistatud? Ristiema, naisinimene ikka naisinimene, suurt sealt nüüd loota, aga rikka talu tütar, võib­ olla pudeneb ta näpust tulevikus nü mõndagi ristitütrele. Ei ole aga õnne sel ristirahval — õpetaja ei ilmu ega ilmu. Ahastav isa vannub vaimuliku maa­ põhja, kuid pole tulemusi sellelgi. Ruttab seltsimajja tagasi, kus käimas draama „Õhuneitsi“ teine vaatus. Siis saabub ka õpetaja, kiiresti kui keravälk, ümmar ja ruttav, talaaril õlekõrs ja mingi heinasordi seemned. Rutata, rutata, ta tahtvat otse len- 7 nui, aega kaotamata, jumalalaste nimestikku torgata selle väikese, sest peab edasi tõttama, Võigu met­ sas vigastada saanud puutööliste juurde. Tuleb veel pühitseda nendegi hingi enne surma. Otsekohe kut­ suda isa ja ristivanemad, kas või näitelavalt rebida nad maha ning tuua oma hingekarjase palge ette, kähku ja kärata! Kähku küll, aga suure käraga ilmub süs lapse täisõiguslik isa, paremal ristiisa alpiküti rohelises mundris, kaabul õõtsumas koketselt kirju kukesulg, vasakul ristiema taevas-sinises marlis, rinnal neitsilikkuse tunnusena tohutu liilia valgest kalingorist Kogu pühalik toiming kujuneb kuidagi kärsi­ tuks, nii lennul ja mööda minnes kõlavad pühad sõnad. Lapse ema, kellele Jumal saatnud suure rõõmu väetikese näol, silmitseb laudlina ristpistelisi nimitähti — kuis julgeks ta silmi tõsta sellise kometi hulgas... Raske mõte ronib kui kohmakas põrnikas ümber esimese tähe sakilise nurga — mis küll saab sest elust, mis küll saab sest elust... Jõuab see ronija siis vaevaliselt teise tähe tühe­ messe, langeb sinna selili, siputab abitult peeni koibi — parem, kui poleks ilmunud toda väetikest ja rõõmutoojat, mis peab temagi kõik nägema sel okkalisel teel... Õpetaja lõpetab. Pääseks süt ometi rutemini, väriseb soov vanahärra lõuavoldes. Ole, vanaini­ mene, otsekui näitemüügil, rahvale nalja tegemas. Tema palge ees pole ta pika praktika jooksul seis­ nud veel ükski ristivanem nii ilmlikus ürbis! Krooniks kogu piinlikule toimingule lällutab ris­ titav järsku valjult, naerab ja rebib oma roosakalt 8 tanukeselt põhja. Palja pealaega, pitsiräbalad kõ­ vasti pisikeses peos, silmad rõõmsad kui noorel oraval, vahib ta ümber. Suukesel roosatav tänu täiskasvanuile, kes korraldasid tema auks sellise nalja. Olgu päris rahulikud nood suured, tema, väike, oskab juba hinnata huumorit parajal paigal! Õrnalt vaigistavale vaimulikule vaata!) viidaku tanu alt vastu üks tumepruun silm imepikkade rips­ metega. Seda silma näeb vanahärra veel Võigu õuel päris selgelt enesele otsa vaatamas, nii jäi ometi meelde tolle pisikese pilk. Issand ise heitku liiva selle tütarlapse libedale teele, mõtleb hingekar­ jane ... Võtabki kuulda oma sulase palvet armas Jumal — väike tüdruk roomab aasta või paar hiljem punasel liival pedajate all, elujaatavalt kui visa maasikavõrse. Püksikesteta, sukakesteta, sest vana hingekarjase palve on leidnud helde täitja: päike on soojaks kütnud liiva, mida nii rohkelt on rapu­ tatud väikese ronija teele. Kummalisi nurki moodustavad viltukasvanud männitüved, veidraid sõlmi ja sompe jämedad oksad, millel virvendavad värvilised laigud: kõrgemal hele­ kollane, ülal, seal, kus päike kuldab. All aga soe ruuge ja nõrgalt punane. Nagu lindude parv peatuks puul, kõrgemal salk rasvatihaseid kollaste kõhukestega, all aga leevikeste rida punavate pugudega. Veel allpool muutuvad toonid pruunikaks, segune­ des kerge violetiga, umbes väikese rätsepaplika pea kõrgusel. Väike taob kahe rusikaga vastu tüve, puult eraldub suur hall lind, mille vari poole suu­ 9 remana ja mustana ujub hääletult üle liiva. Taguja sädistab lendajale järele. Pedajad tolmlevad. Ülalt, punavalt nõlvakult, virvendab kollane pilveke alla orgu, hiilgab kui uuskuld vastu taeva sügavalt ja rahulikult hingavat sina. Nagu sõeluksid laiad ladvad päikesekulda, see langeb nüüd imepeenena alla, kolletab väikese siristaja ninasõõrmeil ja kulmukarvul. „Kurrat,“ kargab järsku kärin läbi metsa. Laps võpatub ja kükitab puu juurtele. Istub seal kui punktike, võimsa, kohiseva samba all, nagu tumeda peaga putukas. Käed värisevad ning keha muutub palavaks. Hääled aga ägestuvad, madalam neist muutub kriiskavaks, katkeb kui läbilõigatu, algab uuesti, kliriseb üks aken ja kolisedes langeb kuskilt kõr­ gelt midagi rasket. Väike puu all väriseb kui palavikus, vaatab kartlikult ümber, huultel mõru nutuvari ja koper­ dab süs metsa poole. Roomab langenud puutüve alt, läbi mustikavarte. Läheb veidralt voksudes kui väike jänes, kord kerkib tume peake, süs jälle helendab roosast kleidikesest pronksivarjundiga istmik. Vanemad aga vaidlevad edasi, tuliselt ja tige­ dalt, summutamata hääli. No öelgu süs üks mõist­ lik ja erapooletu, kas pole süs näotu suur kummutikolask ühe muidu maitseka elutoa nurgas? Tema, Mürna, tarvitaks seda moonutist tuleläiteks, võtaks aga tüki ja põletaks... Ei mahu enam niipalju viha Juhanisse, kui tekitab see mõistmatu naisterahvas. Voolab nii võimsalt, see tuline viha, et kibeleb sõrmeotsis ja 10 väriseb vurrutipel — kõik see õnnetus sellest, et ei mõista su hingeliigutusi üks naisetükk. Tema, Juhan, nikerdas ja poleeris ju kummutit terve aastal „Aga noh," sähvab mehe nukra mõtiskelu vahele Miina, „olen mina oma elus juba peenemat näinud, ei hakkagi ühe viletsa maatõugu mööblitüki juures vaidlema/' „Seda saksapreili haisevat koli mina peene­ maks ei pea, vaat mitte ei pea," karjub Juhan too­ lilt, upitades seinale, naela otsa pilti, millel kolm pruuni karu suvatsevad murda üht frakki rõivasta­ tud, suure pussnoaga vehklevat härrat. Ümber iga­ vene jää mürkroheliste varjudega. „Ometi seda haisevat koli sa ihaldasid, ega sa muidu poleks mulle kosja roninud," salvab Miina. „Ah sa kurat," karjatab rätsep, lüües ärritu- . ses kogemata pöidlale. „Kes oleks sind, vana lehma, enam koristanud, kui mul poleks selleks küllalt hale süda olnud?" „Vana lehm küll, aga sinusugusele rikutud här­ jale tõi veel priske vasika," kõlab suure kummipuu tagant mõnitav naer. Rätsep virutab uhke pildi kolme karuga ja fra­ kis isandaga põrandale ning tormab välja. Vaat, millega tasutakse su heategu, kosi ära vanatüdruk ja hiljemini sõimab ta riivatult täis kogu su mehe­ liku silmnäol Heliseb nüüd jälle ta valutavas peas jonnakas vilepill, virvendab silmade ees kui puna­ sega häiritud härjal. Alul tormab metsa, siis jookseb juba parajat traavi ning longib süs selle järgi, kuis nõrgeneb vihajõud. Lõppeks istub kännule ja mõtleb. Mui­ dugi oleks võinud teisele korrale paigutada tolle 11 kummuti, olekski teist vahel vaadelda saanud rahus ja üksi. Aga näe, tüli tekkis sellest, et ei jõudnud oodata alp naisterahvas, kuni tema, pere­ mees majas, ise oleks asunud seda mööblitükk! eitavale seisukohale. Viha sulab ja sulab. Mis õige peaks ka vastu sellele kuumale, mis levib nüüd puude all! Südamegi lööb soojaks. Läheks nüüd koju, teeks näo, nagu poleks seda kummutit üldse olnud nende elutoas, muidugi, vabandama ja andes­ tust paluma tema, Juhan, ei hakka. Ning kodu poole liigub ka hästi aeglaselt, las tunneb veidi hirmu ja kahtlust see naine, kes oma mõistmatu­ sega kodust peletas oma seadusliku mehe. Seisatub ja vaatab. Ülal, paekalda serval, ukerdab kadakapõõsa all midagi. Mägrakoer? Aga roosa ja musta kuklaga. Jehoova, lapsi Vaata saatanat, seda hooletut ema, kuhu laseb roomata maimuke­ sel, sel armsal! Kui ta sealt nüüd alla, surnuks kukkunud oleks... Sus oleks õnnetu isa haara­ nud püssi ja tapnud enese, naise ja poole valda. Kogu see julm veretöö oleks sündinud vaid ühe naise lohakuse tõttu. Nutab, pühkides pisaraid lip­ suga, nuuskab sus ninagi sinna ja võtab sülle väi­ kese. See vaatab isa tõsiselt ja uurivalt, peene kulmujoone kohal kaks kortsu. Asuvad teele, võrsuv viha nähtamatuks kaasla­ seks. Peaks taipama ometi ajutuim naisterahvas, kuis armastab tema, Juhan, seda musta peaga ukerdajat. Ja sellest hoolimata, mõelge, ta suurest isa­ armastusest hoolimata, lastakse laps lambatallena metsa! Tahab poolkuuldavalt väljendada üht uut vandesõna, mis eriti sobiv sellisele mõtlematusele, kui puurib ta kõrvaauku üks väike ja terav sõrm. 12 Väike ta õlal naeratab jälle oma poolikut naera­ tust, nagu kitsi oleks teine oma muigega. Päikesel vist ääs kadakais ja alas mändide all, ega muidu ei hõõgu kogu lüvanõlvakult kuuma kui sepipajast. Kuldne põrnikas sibab liival no kuhu küll peaks ruttama niisugune, sina aga peatu ja lase saksal minna; seisatu ning anna teed tõtta­ jale, kelle selg välgatab kadakapõõsasse kadudes kui roheline sõrmusekivi. Isa ja tütar aga liginevad kodule, kolmas kaas­ lane, see võrsuv viha, on väikese tüdruku kehasoo­ juse mõjul närbuma löönud. Aiakeses ähvardab aga jälle tõsta pead: kaks kivihalli kana siblivad peen­ rad. Ega ei saa enne elus vihastumiseta läbi, kui ei panda kogu maailmale uued talad ja põikpuud... Eeskoda lõhnab lapsepesust, lae all keerleb eksinud mesilane; kirju, räbalaist kootud põrandarüe on puhas — ei, siia ei saa tema, Juhan, haakida oma viha. Kogu õhtupooliku otsib rätsep seda haaki, kuid kogu maja täidab sooja päeva unine vaikus. Väike tatsutab ringi, sibab sus neljakäpuli, tõttab nü köö­ gist tuppa ja toast rõdule. Jääb seisma, kaenlas endise papphobuse esiveerand. Seisab üsna vaik­ selt ja vaatab kummutile. Kaks küünalt, kaameid kaelu pidi hõbelühtreis, üks terve, teine poolpõle­ nud. Oskab oma soove juba väljendada see väike plika, pisike kere sirutub, toetudes kummutinurgale. Sõrmed püüavad vöökirjalise lina narmaid. „Eeh,“ ütleb väike, pingutav inimene ja saadab vanal sohval pikutava isa suunas tõsiselt etteheitva pilgu. Algab siis tatsutamist põrandal väike, roosa jalg — ei aita seegil Jorin, leplik ja otsekui hoiatav. 13 Uurib lebajat. Jonnakas kiige ja sellele järgneb hele kisa... „Miina,“ hüüab isa piinatult, „anna talle need küünlad/' Kisa vaikib veel enne kui ema tuppa astub. Ohates võtab Miina hõbedasist lühtreist küünlad, mille otsad mässitud ajaleheribadesse, sest lühtri haigutav hõbekõri olnud liiga suur. Loona hõiskab ja nuusutab üht küünalt. Teist hammustab ta juba. Siis peab ta nad kuidagi ase­ tama pingile. Esimene katse ebaõnnestub, teine samuti. Jälle algab kärsitut tatsutamist üks väike jalg, teine aga kaotab tasakaalu ja pisike asjataja kukub, lõuga vastu pingi serva maraskile lüües. Juhan kargab püsti. Järsku, nagu fakiiri istu­ tatud eksootiline seeme, lööb puhkele juba närbu­ nud viha. Paisub suureks ja mühavaks puuks — kohiseb ja voogab, rodu punaseid hobuseid tormab kivisel kosekaldal, metssead kihutavad tulisel lagen­ dikul. Haarab pingi, selle neerukujuliste aukudega, ja virutab ta kööki. Tapaks selle vihaga kõik... Aga iste kukub kolisedes kolde kõrvale, väike tüd­ ruk karjub, kael ja nägu vähkpunane. Miina aga võtab varnast salli ja väljub sõnalausumatult. Aias siblib nüüd kolm kivihalli kana — perenaine ei hooli sest, ruttab tagasi vaatamata kui jalahoobi saanud koer... Ruttab jõekaldal, ruttab linna poole. Nüüd jääbki ta sinna — otsustab, lõug jonnakalt püsti, rinnaesise pitskaunistisel pisarad. Oli üldse üks mõtlematu temp, et läks maale tema, kes juba aas­ taid oli harjunud peene ja pehme eluga. Seal on nüüd see rublatükk: mees märatsev kui metshärg, kogu elamine lootusetu kui jääpangale jäänud koera14 poeg. Väike tüdrukutaim, kes juba nüüd, õrnroosas eas, kergesti ehmuv ja ruttu värisev, mida õpet­ likku näevad tolle silmad ümbritsevast kodusõjast. Viletsusi Viletsusi Kummardub Müna ja nuuskab nina alusundrukusse. Nüüd jookse tulema otsekui varas või hatt omast kodust, mida kujutles vanasti nü soojana ja kondipärasena kui suvist õhtupooli­ kuti Rutta nü, et ei saa haarata ninarätikutki, kuhu nuusata kogu oma haledus... Müna poolpime äi linnas ei üllatugi eriliselt, kraabib lambitahti ja pakub miniale praetud kala. Ta ju ammu olevat oodanud midagi sellesar­ nast, raske ju olevat see nü ja raske teisiti. Kuid last nüüd üksinda sinna jätta... ärgu Munake seda raatsigu... See Loona, kas ei ole just tema nahal õitsele lõõmas see vana õpetaja needus, on teine oma ea kohta liiga kräbe ja vaatab vaheldi nü imelikult... nagu ta vanaemagi, see mustlas­ tüdruk. Üks tohter olevat temale seletanud, et mõnikord, harva küll, aga siiski, tulevat lapsed vanavanemaisse, täielikult, nü... nagu poleks oma vane­ maid vahel olnudki. Mine nüüd uskuma sihukest loba, aga õigus võib tal ka olla, kes selgitab neid keerukaid käike ja uduseid teid... Vanamees vahib lambi sabaliputavat leeki ja naine ta vastas täidlasi pirne luitunud tapetil... Uueks päevaks on Müna jälle kodus. Kaks tinarasket köit jalus: arsti teooria ja vaimuliku nee­ dus. Kaks küünalt on lõpuni põlenud, kaks tasku­ rätikut niiskeks nutetud, kaks valvajat, suur isa ja väike tütar, magavad nüüd. Väiksem virgub varsti. Äsjatab väsimatult ja kõikjal. Tõmbab köögilaualt omale kaela tosina tasse ja klaase kõige kandmi15 kuga, võpatub ja jääb siis kivistunult seisma, suured silmad hirmust klaasised, suu maigutab kui liivale paiskunud ahvenal. Veerand tundi hiljem, joonud kaks klaasi suhkruvett, rändab ta rõdu kaudu aeda, järele lohistades pesukorvist õngitsetud ema särki või isa aluspükse. Kui ta uuesti tuppa ilmub, lõbu­ salt jorutades, on tal peos juba sibulapealsed või floksivarred, pesu aga vedeleb aias sirelipuhmaste all. Täiskasvanute kõnelust ja sõnelust jälgib kui kõigest arusaaja ja õige hindaja. Naeratab vahele oma poolikut naeratust vasema suunurgaga. Noil silmapilgel tunneb Miina kuklal kerget külma, ta ei saa lahti kujutelmast, nagu ei olekski ta ise sünnitanud seda pilkavalt silmitsevat väikest, vaid leidnud kuskilt vanast, keskaegsest tornist. Laa­ nest, umbrohu ja vabarnavõsuga kattunud kantsist. Sinna oli tüdruk uinunud ühe inimpõlve eest, aas­ tat kuuskümmend tagasi. Nüüd tuli tema, endine põetaja, nüüdne rätsepanaine, äratas magaja ning tõi ta ellu. Loona armastas vett, klaases, pesunõus, ämbreis. Karjus hingetuks, kui peale igapäevast kümb­ lust kõrges, kollases kolmjalas toodi ta vägivald­ selt kuivale. Prääksus kui püütud metspart ja ahmis suukesega, salvata püüdes tõstja käsivart. Koeri, kasse ja sigu silmates kokutas õndsu­ sest. „Kek, kek, kek,“ lausus avasui ja koperdas armastatud neljajalgsele järele. Harva püüdiski nii mõne, surus siis õrnalt vastu karvast loomakeha tumeda peakese ja vaatas elajaloomale alt üles otsa. Sageli aga põgenes kallis koduloom kaugele ja Loona ulgus, nuttis, luksus siis ja uinus. Kõik suure­ 16 mat seltsi südamevalud möödusid temal vaid ma­ gama jäädes, väiksemaid ravis mingi uue ja huvi­ tava esilekerkimine. Oli Hakipalus suvitavate daamide lemmik. Tul­ les einelauast sidrunisoodat või kvassi viima, päri­ sid nad väikese pruuni preili järele. Pruun preili tatsutas lähemale, tumedad salgud äsjasest imest sobivalt sassis. Uuris tõsiselt võõrast süleshoidjat, laubal peen korts. Suudles lahke daam teda korra või kaks, naeratas preili ühe suupoolega armulikult. Oli võõras aga kallistustega liiga helde, sirutus välja väike käsi ja tõukas eemale tüütava näo. Palju pahandust ja tüli tärkas noil ajul rät­ sepa majakeses pedajate all. Pahandati ja kiruti, vaen võrsus ja lärm lokkas. Ja kuis väikesed ja tillukesed olid põhjused: auk plekkvanni põhjas, paar sabasulge, mille röövinud kukelt siga, liiga soolased kartulid ja krääksuv uks. Asuti õhinal lahendamisele, karjuti teineteisest üle — no mui­ dugi, on roppuse ja kasimatuse tulemus too pragu pesuvannis, perenaine on kurjaks ja vaenlikuks õpetanud sea, muidu nii tasase kodulooma, ega too muud ei kavatsenudki kui murda kirjut kukke 1 Milline majapidamine! Kaks eluseltsilist otsekui võistlesid, kumb saab vastaspoolt varemini kahetsema sundida seda saa­ tuslikku eksisammu, et kord võetud õlule abielu muidu nü ilus ja hea kandam. Mõlemad aga, ühi­ sel nõul ja jõul — muidugi teadmata ja tahtmata — toitsid vastikust, mis vaikselt võrsuma lõi väikeses Loonas, vastikust abielu ja koduse elu vastu. Kaks viimast tähendasid kõikejälgivale lapsele vaid tüli 2 Soomustüdruk. 17 norimist, selle õhutamist ja võidukat lõpule­ viimist. Äiul oli vannete ja sõimu keskel võrsuv tüdrukutaim arg ja pelglik, iga uue puhangu puhul tõmbus küüru ning varjas sõrmedega silmi. Kuul­ des aga, kuis vaidlevad pooled ikka enam ja enam ägestusid, kriiskas isegi järsku tigedalt, ronis too­ lile ja turtsus kui metskass. Magas lapsele omast sügavat, õiglase und vaid õhtupoolikuil, töil aga lebas ärkvel. Võpatus pisemastki helist. Värises hiirena, kui praksus pedajaoks, vilistas tuul rõduruutudel, huilgas öökull või laksutas tübu mõni valgust pelgav lendaja. Pikil öil, tuulised ja pimedad, kuulis enese kõrval ema vaikset nuttu. Isa viibis oma armsa­ mal teerajal — salakütina metsas. Vahel ka jõel, tõrvatud künaga, võrratu kannatlikkusega oodates kalapoja õngehakkamist. Sellal kui perekonnapea istus kartulikoopa varjus või varitses metsaserval, nuttis Müna taga endisi päevi. Jõena voolasid pisa­ rad, kui mõtles, et kõik käesolev on vaid karistus nooruselolluste eest — vinskle üksi keset metsa, uks juba teist päeva väljastpoolt lukustatud ja võti selle küti või kaluri taskus, kes lubas minna viivukeseks. Toiduks enesele ja lapsele jäänud vaid kerkiv tai­ gen leivaastjas. Söö või sure... Väike lebab nutja kõrval liigutamata. Ega teda ennast, seda Loonat, olegi enam, tema asemel tuksub nüüd ema kõrval vaid üks surn: süda, täis suurt kurbust ja heledat hirmu. Tuks, tuks, lausub see süda ja ema nutt väriseb läbi ta laienemise ja tõmbumise. 18 Öö on aga pikk ja pime, lebab kui lohe metsa kohal, süsimust kõhualune puuladvus. Kaua veel, kaua tuleb oodata koitu, see lohe ei mõtlegi veel hakata ronima metsade ja rabade taha. Tuul viskab kamaluga käbisid vastu seina. „Rap, rap, rap,“ ütlevad kukkudes pruunid käbikesed; noid hüüab Loona päeval puludeks, öil on aga kri­ bivad küüned, mille omanik, suur, must ja karvane, nuhib ümber nende majakese ning nuusutab aeg­ ajalt. Väike tüdruk ägab tasa — väriseb kui rott, kes lagedale jäädes otsib pisematki auku, kuhu peita kerekest. Kõrval nutt, kahetsus ja kaeblemine, ülal must ja murelik öö, seina taga hiiliv karvane — tore, kui kinnituks päike jäädavalt nende maja kohale. See on Loona esimene igatsus. Esimene ta rikkali­ kust täitmatute soovide seeriast... Hommikuks on laanest tagasi ka isa Juhan. Kuuris, heinte all, aga on suur põder. Kellel aega jändama hakata ta nülgimisega, kui on pühapäev ja voolavad linnast lõbusõitjad, kompsud ja pakid. Majateenijad, mehaanikud ja majaomanikud agu­ list. Koputavad kõverate jalutuskeppidega vastu laudu karskusseltsi einelauas, pinkidel reas eman­ dad ja lapsed. Nõuavad mõdu ja vaadikvassi, praetud säinaid ja lüvakooke. Pudel ja paar, toop ja pool. Hõisatakse, nutab laps ja puruneb klaas. Jälle vüs kopikat puhast, mõtleb ökonoom Juhan Tuisk kibedalt. Kaks noormeest askeldavad ümber grammofoni, millel tohutu toru kui kooldunud õis. Samas, taustaks mänguriista foruõis, lavastubki Juhani viimane tüli karskusseltsi ruumes. No kas polegi ime — tema, einelauapidaja Tuisk, hoiatab 2* poisipaari, kes lasevad lustlikult lendu korgi vägi­ joogi pudelilt. Ja selline poisinolk irvitab ning osa­ tab seega Juhani tulist viha — see paisub ja vahu­ tab. Krüsked, vanded, kõrvalops, teine veel hele­ dam. Kiljub üks naine ja krabisevad kompvekipaberid põgeneva lapse peos. Välja kõik, välja, kadugu kõik vehkleva Juhani silmist. Kadugu seegi narr, seltsi esimees, kes täis alpust ja uhkust tuleb manitsema teda, õiglast meest... Siis kisub õiglane mees maha eesriided aken­ delt ja poollahti kuivanud tapeti seinalt — need ju kõik ostetud ta oma rahaga. Veel täna, hiljemini homme, lahkub ta siit mõistmatust maakonnast, põgeneb otsekui puusepp Joosep kord püha lapsu­ kesega. Ning tol juudil oli veel kasutada eesel — kuid kristlik käsitööline peab kolima käsitsi! Tütar Loona uinub kuuris, hommikul laanest toodud põdra kõrval. Oh ligimeste ülbust ja üle­ kohut — põgene kui mustasaja eest, jäta tulises vihas veel hooletusse lapsuke, kes nii lastud looma ligiduses lameskelles võib saada põdralutikaid, suuri ja vastikuid roomajaid... 2. Loona on nüüd linnalaps. Kannab nahkkingakesi villaste tupsudega, leinab mustvalges sitskleidis oma vanaisa. Esimene mälestis linnast on hall. Hall hallil ja hall hallis. Suur, avar väli, sillutatud ümmarate munakividega — see on hall, päris hele. Üle platsi traavivad hobused, neljakesi hiirhallid tumehalli 20 vankri ees. Trah, trah, traavivad nad korraga, siis jälle üksik kabjalöök, korraga ja üksik. Loona sei­ sab, imepisike imetlev punkt hallil väljal, isegi hoidja emakäsi tundub suurena, rääkimata majust, mis kahel pool platsi kerkivad sinkjashallilt, seinaÕnarusis helehallid kujud — naised ja mehed, käes rukkivihud, sirbid ja hammasrattad... Jäme kuulutustulp, täis meetripikkusi tähti — punast ja rohelist, pikk aiaplank ja säravad nöö­ bid mundrikuuel, kahvatu pnaisenägu, kolisevad pikad raudlatid vankril, mida veab must hobune, laubal valge laik. Kindlasti on hobu täkk, arvab Loona. Millest muust tuntakse süs varsa isa, kui mitte valgest tähest otsmikul? Juhan Tuisk on nüüd kaupmees. Vürtspoodnik madalas, pruunis majas. Pikal tänaval, mis algab linna südamest ja lõpeb luhal. Käsitööliste ja voori­ meeste tänav. Tuisu kaubamaja seinal uhkeldab sidrunkollane silt, asjalikult seletavad mustad tähed, et saadaval riisi, mannat, tangu ja soola, seepi ja petrooleumi. Juhani rahanatuke uinub nüüd toose s, kärbes ja kotes pisikese kaubamaja riiuleil. Kitsad uksed ja aknad, nurgast tuleb ülbe rott ja lipsab elutuppa, pisikesse, poolpimedasse. Maja tagaküljel, vastu räpast õue, tagatrepil istudes tutvubki Loona lastega linnast. Väikesed Truutsid, neid on palju. Niipalju kui Loona 1 sõrmi. Istuvad suurel kivil ja taovad väiksema kiviga puruks vasika- ja loomakonte, mille õngitsenud pühkmekastist. Kondi kil­ dudeks purunemisel teeb selle sisemuses paar nobe­ dat liigutust üks räpane sõrm ja mingi valge, hall ja veniv kaob õnneliku leidja kurku. Teised tagu­ jad peatuvad hetkeks, et jälgida valge ja veniva 21 teekonda neelatava kõrisõlmeni. Siis koksivad edasi, tugevamalt ja kiiremini... Loona seisab samas. Võibolla võtaks temagi, lapse uudishimust aetuna, katsetada kondiga ja veni­ vaga, kui oleksid suuremad, need kõksijad, veidi vastutulelikumad väikesele võõrale. Aga ei see ka mõni laps, puhas ja sile kui nukk poeaknal, see pole Truutside maitse. Sellisega võib tülli minna põhjusetagil Truutsi Roosi, kõksijate ema, venib palvetundi. Õhtul peksab teda ta mees, veovoorimees Truuts. Tumedad hoobid langevad nätsudes, tillem lastest röögib, temast suuremad seisavad teispool tänavat ja naeravad. Vahemaa on selleks soodus... Loona aga kükitab leivaahju ukse ees, hambad plagisevad nii, et heliseb tasa roop, millele toe­ tanud pea. Iga uue mütsaku puhul hüppab poolpüsti, oigab ja surub süs näokese rüppe. Väike, hall lind, kes sattunud lahinguvälja kohale... Tund hiljem tuleb Truutsi Roosi poodi, lõual lapsemähkimisest kollased jäljed, silm sinine. Ta paluvat pool naela petrooleumi ja pakk piibutuba­ kat. Vanamees laupäeval maksvat Poeemanda tõrelevale küsimusele, miks end tubli ja elujõuline naine nii kolkida lubavat, veni­ tab suur Roosi leebe vastuse: „Las ta kolgib ihu, ega ta hinge ikka kätte ei saa, see juba Jeesusele pärandatud." Ja uksel pöördub ta veel ja ümiseb: „Ega üle mehe armu pole ka midagi." Loona seisab leti najal kartulikastil ja imeb enesesse kõnelust, ahnelt kui väike käsn, mis näda­ laid lebanud kuival. Jälgib liigutusi, pilke, hääle­ 22 varjundeid. Kui kella plirisev, hädaldav helin ukse koha1 vaikinud, ohkab käsnake: „Kas mehearm ikka lööb, kas alati on leivatuppa kuulda?" Mees ise, kelle armust alles hiljuti jutt, ilmub ka Tuiskude tuppa, tuleb tagauksest, pärib poeproualt, kas ja kuis saaks ta toda... jänesekõrva eli... veidigi... nii vesiseks võtnud see tüli südame nagu merelahing... Kuid poeproual pole seda jänesekõrvaõli, poeproua kardab majja tuua sellist ohtu. Keegi ei vastuta ju, kas ei pöördu süs tagasi endisile teile ta mees, kes kunagi ju sammunud vaid neil radadel... Ei saa ega saa sel õhtul magama tütar Loonat. Iga krõbina puhul kerkib istukile kui vedru. Õhfupalveke, nii hea-halb kui ta temaealistel on, ammu loetud. Korratudki teist paar korda. Aga ikka ei saada veel Jeesuke oma ingleid Loona jalutsisse vürtspoe tagatuppa, ei puista rahulikku und. Müna katsub teisiti. Ilmliku lauluga. Laulab kahest armastajast, kes kõndisid kord metsas ja istusid siis villu... Lambil prigiseb taht. Tänaval komberdab keegi, paar rasket sammu kividel, siis müdin, otsekui oleks see astuja sooritanud paar hüpet õhus. Väravalaud kolksatab, pehme mütsak ja raske samm. Omanik neil, jah see, kurb küll, tüürib aga vürtspoe tagatuppa. Väike voodis seisab nüüd püsti, vaatab tõsiselt meest, kes hõljub lävel, kaelas valge rätik, peos hingetu prantssai. Jajah, ärgu põrnitsegu keegi ta otsa, õk-k, tema on ju nende kallis mees ja armas papa. Muidugi on ta veidi joonud, nagu see paslik viisakale kaup­ 23 mehele. Olnud pritsimajas. Saanud kahekümneviieaastaseks see suur prits, mis hoidvat ja kaitsevat neid kõiki. Temagi istunud lauas, pidanud kõne kõigi vürtspoodnikkude nimel ja, õk... Voodikesest ronib üks väike inimene, lipsab trepile ja nii edasi. Ikka ruttu. Värava poole. Siis jõuab ema järele. Istuvad kivile, ema katab tütrekese pluusiholmaga. Loona sosistab ruttu ja hirmunult. Ei saa arugi ema, mida seletab talle tütar tõsiselt ja asja­ likult kui väike vanainimene. On ju ka nii sega­ sed need poolikud sõnad, ega nad kõik vastagl täiskasvanute mõisteile, aga taipab siiski, sest oma soovid lapse omadega nii sugulased. Loona tahtvat ära. Kaugele. Ema pidavat tulema, mitte keegi teine. Siin kukkuvat alla lagi, igas nurgas istuvat niisugune sarvedega, sabaga, silma­ deta. Ema pidavat leidma selle koha, kuhu päike end õhtuti peidab — vaat sinna ligidale tuleks kolida. Kahekesi. Sosistab nii, sõrmeke suul, otsekui suuri sala­ dusi seletab. Kui kuu jõuab Truutside kuuri kohale, magab ta juba, katteks ema pluusihõlm. Ega ta seda õhtut unusta. Veel keskpäeval vaatleb isa pahuralt, nii poole pilguga. Poolpudenenud sai, mille ema asetanud lauale sama puutu­ matult kui see õhtul isa käest vabanes, vedeleb prae­ gugi seal. Isa algab lepituskäiku, lükkab ara liigu­ tusega saia lapse poole, endal silmis koera aland­ likkus. Väike viipab vaid korra — vurrdi, lendab nurka sai! Küllalt osav on see käeke, küllalt pahuralt punnis väike suu ja kortse laubal on juba külluses. 24 Rätsep tõuseb aeglaselt. Läheb poodi ja jääbki sinna. Loona aga istub tagatrepil ja nutab. Roosa põlleke pisaraist niiske, nägu sügav-kurb ja määrdinud. „Papa silmad nii kurvaks tegi," püüab suureks ja väljendusrikkaks ajada pruuni silmapaari. „Äga siis Loo,nai siin nii paa..." Ta mõtleb vist südant, see väike nutja, kui näitab sõrmega kõhule. Jääb nukralt trepile küki­ tama ja vaatleb, kui ema toobripõhjal nühib min­ git kirjut, lillelist. Seebivahtu paiskub üle toobriserva, Truutsi valge kana uurib langevaid laike ligemalt, pöörab siis pea viltu ja vaatab pesijale ühe silmaga otsa. Loona kurbus on juba kaugel, nüüd on ju kana nii ligidal, näe — ümmar pea ja konarlikud varbad! „Tahad, ma näitan, nii vahib kana ja nii kõn­ nib kana. Kui ta redelilt alla astub, siis teeb ta nii." Ja Loona näitab emale, kuis kana laskub rede­ lilt või trepilt, seisatub iga astmel, sirutab ette kaelakese, siis vasakule, siis paremale. Piilub ühe silmaga ringi. Ema naeratab, südames aga kurbusevimm. Nii vaatleb ja paneb tallele see väike kelm nii mõndagi, pisiasigi ei jää nägemata. Kahju vaid see, et ei mõista see koguja veel eraldada head kurjast. Lootuses viimasele asjaolule on ka Truutsi noorpõlv sepitsenud oma plaani. Loona juurde ilmub Oskar, teised väiksemad aeglaselt järel. Oska­ ril oo pilt. Kolmveerand sellest puudub küll, aga vea katab olemasoleva veerandi värvirohkus. Kar­ vane mehekäsi, sooneline käsivars, peos apelsin, ülal nurgas aga roosa pilv, naeratlev naisenägu ja 25 pool lopsakat Õlga. „Uhke pilt,“ leiab Ossil Loona jääb aga külmaks. „SaJs taha omale?" küsib Ossu lõppeks pettu­ nult. Küsitav raputab eitavalt peakest. Küsija vaa­ tab aga abitult õeste-vennaste ringile. Läinud see ilus kaval Kurvalt hiilgavad märjad ja punetavad ninaalused. Vahetuskaup ei sobi. Tuleb teisiti aiata seda asja. „Küll on ikka tore lutsutada kompvekki, pehmet,“ lausub Ossu nukralt ja kergitab näruseid pükse. Sellega on Loona nõus. Nüüd vaja taguda rauda... „Too meile poest kompvekke, nii... et vana­ mees ei näe,“ lausub Ossu järsku, ehmudes isegi oma avameelsusest Tõstab kuresaapas sääre ja sügab seda. No näis nüüd... „Kui palju?" küsib Loona ja tõuseb püsti. „Hulka, mitu, palju," ägestuvad saagihimulised. Nähes, et avanemas piiramatud võimalused, unusta­ vad nad ettevaatuse ja kisendavad läbisegi, nina­ alused lootusrikkalt õitsel. Nii jäävadki trepile. Mõttes on juba põses kompvekk, roosa, pehme ja magus mügarik. Ei tea, milliseid toob see väike loll, paberiga või ilma? Paberiga oleks ju poole ette — Noh, sirutub poolpimedast kojast pruun käsi, peol kauaigatsetud kaup. Paberiga tõi! Vähid. Punased, sõrgadega vähid! 1 Lühike krabin, ragin ja ümin. Siis vaatlevad Loonat jälle näljased silmad. See ju ainult vere tõi hamba alla ja vee suhu. Mingu uuesti, pangu parem põlle — kuivatatud õunu, saia ja prääni­ 26 kuid... Soove on liiga palju, higised ja õnneli­ kud, karjuvad poisid ja plikad otsekui kullakaeva­ jad uue soone avastamisel. Poes on pime. Plekktoosid läigivad vaevalt. Heeringatünn nurgas lehkab. Karbis lebavad roo­ sad seebid, nende kohal ripneb kimp pruune kinga­ paelu. Loona hangib endale põlle siit natuke ja sealt veidi. Ükski ei takista teda, sest isa selgitab vana­ mehele, nende karvasele kundele, midagi huvi ja innuga. Muidugi ei müüvat tema, kaupmees, nüüd rahata tulijaile enam midagi. Maksmata arved ja tasumata võlad tegid ta targaks. Enne raha ja siis kaup, kui ei, võidavat tema pärast vana võla tasasaamiseni süüa kas või... Väike varas leti varjul noogutab pead. Väljub. Trepil sirutuvad talle vastu räpased käed, rebivad ta põlle. „Enne raha, siis kaup. Makske vana võlg kah.“ Jõmpsikad naeravad. Ossu pigistab Loona sõrmi — „ruttu, ruttu, muidu saad veel vanamehe käest soomida". ,,Saatana hing,“ kähvatab Loona järsku, kraapab Ossu palgele punase juti. Küürus, silmad kollakad, seisab nii trepil, põllenurgad kramplikult peos. Poiss surub krümustaja vastu seina, et avaneks ometi põllesül. Loona kummardub aga ja ham­ mustab Ossut käsivarde, igemeid paljastades vahib ringi kui tige hundikoer. „Itske plika,“ vihastub poiss, pühib käeseljaga ninaalust, „ma sulle ehitan —“ Jääb aga ehitamata seekord, sest tõotuse lõppe­ des tõstab Loona häält, kiledalt ja jonnakalt kar­ 27 jub trepil. Juba see kisa üksi heidutab ründa­ jaid veidi eemale — nende hääles puudub see kius­ lik toon, mis Loona omale annab selle omapärase värvingu. Kuski paugub uks, veel teine ja ilmub trepile poemees. Ja see on juba vihasem kui juudi lauavabriku öövaht, kes Truutside kodaraisse pillub kive ja kaikaid! Põgenemine. Kiiresti ja kärata. Äiaaugus välgatavad veel kellegi pruunid sääred, siis mustad, otsekui juhtnahast jalaalused. Kus­ kilt kostub kärin: vaene mees on leidnud naela, mis aastaid igatsenud õnnelikku juhust... Vihane rätsep aga möirgab üksi õuel. Ta taoks kõik ühte hunnikusse need koerapojad, kes ta last kimbutama tikuvad. Ikka uusi ja uusi ähvardusi leiutab ta, kuuri ja pesurulli taga küürutavate hir­ muks ja ahastuseks. Kolm päeva hiljem kuuleb Muna, kuis Loonake lausub liivahunnikul askeldavale Ossule: „Kondipureja, küll mu papa annab sulle ühe vastu kaelasooni.“ Nü löövad pelgama Loonat nood Truutsi pojad ja tütred. Loona aga julgeneb, jalutab õuel, käe­ kesed seljal, ja püüab vilistada. Esialgu jääbki see vaid püüdeks, sest vile pole selline sisin ometi... Paari kuu järel vaatab Juhan Tuisk hämaras vürtspoes ringi ja lausub endamisi: „Ikka nood nurgad ja seinad, ikka üks ja seesama...“ Loona kõnnib isa kannul, käed seljal ja pomi­ seb: „Nood nurgad ja seinad.. Nü kolitaksegi ühel õhtupoolikul. Ukse ees nukrutseb kõhn, must hobu. Loona aga kükitab ta ees ja uurib looma alumist mokka, kõverat, otsekui 28 hapult naeratavat Ruttab siis tuppa ja kummardub peegli ette. On ikkagi hea, see kolimine, sel puhul asetatakse kõik muidu kättesaamatus kõrguses ole­ vad asjad madalamale, seina najale, kus nad ka väi­ kestele inimestele kasulikud on. Nüüd kükitab peegli ees üks neist inimesist ja katsub kuidagi väänata oma suukest selliseks kui vanal mustal väljas. Võtab sõrmegi appi. Ei, jälle mitte, kui­ dagi ei saavuta toda kulpmokka! Ruttab veel kord õuele, vaatab kurvale neljajalgsele otsa, veel kord ja siis katsetab ta jälle peegli ees. Videvikus jõuab Tuisu kraamikoorem uue kol­ lase majani lihunikkude ja lõpetamata elamute täna­ val. On vastu kitsast õue toogi elutuba. Luukides on südamekujulised augud, otse akende all kuivab madalal aiakesel verine põll. Lahtise katuse all, vankri inahkkattel, tukub punane bernhardüner, laiad käpad kui labidad üle vankri serva. Oi, oi — lubagu ema, Loonake vaid korraks tahab vaadelda seda koerakest. Natuke, õige veidi puudutada, pealaelt — tasa, silitades. Anub nutuselt korraldamata poeruumis. „Papa ei luba,“ tuleb vastus ja virgad käed rivistavad riiulile tubakapakke. Vaikus. Siis pahuralt: „No miks meil siis papa on?" Miina laob nööpe letile, klaasi alla. Asetab sinna rea suhkrunukke, roosasid, rohelisi ja helesiniseid. „Kõigil on papa, naljakas, kui meil ei oleks." „Aga... ega kõik ei karju nii, ei lõhu korve, ei ütle, et kurat... mõni lubab ikka kutsu juurde." „Aga siin on kuri perenaine." 29 See aitab. Ega seal palju valet polnudki. Maja­ omanikuks on kahvatu naine, kes venib üle õue, jalas kotad, seljas kirju flanelljakk. Ta ei või lihtsalt näha väikesi lapsi, sest ta omad surnud ka noorelt. Meele tegevat nii hapuks, et tervis selle all otsekohe kannatama löövat. „Ma põõn nüüd," ütleb perenaine. Põõn, ütleb ta, sellega mõista andes, et ta põeb, see perenaine lihunikkude tä­ navalt. Aga ühel päeval, kui ema võtab leibu ajust, higine ja kärsitu, seisab Loona siiski õuel, nahkkattega vankri ees ja vaatab vaimustusega, kuis punane peni killustab konti. Kuuri seinal krabiseb punavalge laiguline vasikanahk, selle all krõbiseb kubu pikki õlgi. Tumehall pilv kui raske katus, milles heledad augud — neist poevad läbi kellahelid, pärit vene kiriku rohelise kupli alt. Nagu hõbehemed pude­ nevad nüüd pilvest. Väikest tüdrukut vallutab järsku segane, poolik mõte: see taevas on raske ja madal, rõhub pealaele, surub selle lamedaks kui ussil. Selle vältimiseks peab aeg-ajalt ajama üsna lahti suukese, süs säilib kolba pikergune kuju. Nii seisabki ta süs vankri ees, vaatleb suurt peni ja avab suu ja suleb selle jälle. Hetkeks peatub kondmärija, uurib tülitajat poolpahuralt, karvane nägu kergelt kuri. Suur säärekont libiseb aga lõugadest, pea­ tuma jäädes nahkpõlle ja vankriserva vahele. Jäme nina ja suur käpp — asjata too katse, kadunut kit­ sast praost päevavalgele tuua! „Oofa, pidikene punane," ütleb Loona enesest neli korda suuremale, „küll Loona annab sulle kondi." 30 Pisike punane vankripõllel mõistab aga teisiti väikese käe urgitsemist: nüüd tahab sedagi säärekonti endale õngitseda kahejalgne, kes vaevu ulatub vankri porilauani. Larr, hüppab suur peni vankrilt ja haarab suhu väikese näo. „Ehl“ kilgatab Loona otsekui imestu­ nult. Tea, miks tormavad kõik õuele need suured kahejalgsed, punane peni ei hüpanudki ju oma viimse vihaga, sõbramehena tahtis hoiatada väikest. Väike seisab, näoke üleni verine, vaid pare­ male palgele on jäänud valge väike pudelikujuline laik. ^ Loona ei tunne valu. Näol oleks nagu nahk liiga pingul, rebeneks, kui nüüd praotada suud. Tilgub kaelusele mingit sooja, aga lügatada ei saa, nagu vaipa oleks keegi mässinud Loona. Läbi vaiba nurga näeb nüüd, kuis üle õue lendab kirju flanelljakk, selles põdur perenaine, punase näoga lihunikusell saadab penile laia püksirihmaga laksuva löögi. Koer tänab bassihäälel. Süs muutub kõik punaseks, ripsrnetel kleepub midagi venivat, keegi pühib selle ja Loona näeb, et naabriõuelt vahib läbi aialattide paar nägu, maast vaid veidi kõrgemad, sinab üks kleidike, punab üks paljas põlv. Juhan kannab vaikiva lapse tuppa. Kui ta ometi kisendaks ja siputaks — nüüd aga heliseb isal kõrvus õuel kuuldud naiste kisa: „Ei tollest enam elulooma saa.“ Kõik on kirju ja virvendab, viker­ kaar on ülal, kuski tulises õhus, sulanud ja voolab nüüd laia, helkiva jõena üle õnnetu isa. Süda on nii imeliselt nõrk ja mage, otsekui oleks joonud paaril kuul vaid vihmavett. Sigib Tuiskude tuppa üks võõras vanahärra. 31 Loonal ununeb see kipitav ja kibelev, mis algab paremast silmast ja jookseb põiki üle näo. Kogu ta huvi ja tähelepanu keerleb vaid ümber hallide tut­ tide arsti kõrva taga. Kus ometi, kus on ta näinud neid tutte? Ahah, käes! Loona seisab ühele jalale. See ta on! See öökull, see tuttkõrv. See ta on, rõõmustub väike ja vahetab jalga. Nü ei karjugi ta valust ega takista võõrast, kes toimetab ta näo kal­ lal midagi jahutavate kätega. Kui tuba lõhnab kolloodiumist, Loona silmade ees käib välkudes mingi kõver nõel, rõõmutseb vana arst kui laps. Otse ime läbi on terveks jäänud väikese neiu parem silm, vaevalt paar millimeetrit ja oleks jäädavalt kadu­ nud see pruun nöps, mille pilk uurib nüüd midagi tema, kõneleja, pealael. Loona naeratab natuke, napilt nagu alati, ja ütleb siis mahedalt: „Öökull!“ „Kuidas?“ hämmastub vanahärra ja kummardub ligemale. „Öökull,“ kordab Loona ja sõrmeke näitab karvatutte kõrva taga. Siis heliseb poe kolloodiumilõhnalises tagaruu­ mis vana meediku rõkkav naer. „Hehehee,“ naerab ta. Pagana pihta, pole ta sellist patsienti seni veel kohanud oma joodisel eluteel, kuigi ta palju tegelnud selliste poolemeetrilistega. Loona naerab kaasa. Näoke endal poolitatud punase diagonaaliga. Nojah, too kaduvat pea, armigi jätmata. Nagu kuri unenägu. Selliste nahk ju pehme ja paranev. Kui väike vaid liiaks ei ehmunud, too oleks räbalam... Seda ei tahtvat ta aga uskuda sel­ lisest humoorikast tüdrukust. Mõlemad mõistku 32 nalja, plika ja kutsu, kes oleks ju vaevata võinud, otsast hammustada Loomal peakese. Ja ega siis tule­ vikus või vaenu ja viha kanda armsate neljajalgsete vastu selle tühise tüli pärast. Neljajalgsed olevat inimeste väiksemad vennad ja head sõbrad. Vana arst naerab veel trepil, kaenlas hõbenupuline kepp ja nupul koerapea. Hehehee, seda nalja peab ta veel täna värskelt edasi andma, kuis nime­ tas teda öökulliks üks väike, huumorisoonega preili... 3. Juhan Tuisk on nüüd kojamees. Suures majas, tohutus pruunpunases kuubis kesk kidurat aeda. Loona, ta tütar, seisab söögilaual, lõuake aknaser­ val, ja uurib läbi kollaka, tolmunud klaasi kõndi­ jate jalgu. Saapaid ja kingi, kotakesi ja kalosse, osakesi sukist, harva seelikusüle, sest kojamehe tuba asetseb keldrikorral. Nurgis mustavad varjulaigud ka keskpäeval ning seinalt pudeneb rõskusemardikaid. Härraslapsed mängivad õhtul tagaõues, suurte kastanite all, klaverikasti ees. Kellelegi üürnikest oli kaugemalt toodud kohale tiibklaver. Suur, läi­ kiv pill, millele hoolikalt valmistatud pesa tohu­ tusse kasti, laastude vahele. Nüüd on kirik see suur kast ja ta portaali ees seisab Lotar, käes veme-ladina sõnastik. Tüse poiss hallis on pastor, kavas on nimelt laulatus ja pulm. Väike Harald, kelle isa raamatupidaja villavabri­ kus, on peigmees sinises sametülikonnas pitskraega. 3 Soomustüdruk. 33 Tulevase abielumehe kõrval aga tühi koht, sest Harri ja juudipoiss Jeitel kuuluvad mõlemad tuge­ vasse sukku. Nii lööb siis laubale veine-ladina sõnas­ tikuga endale tüse vaimulik ja hädaldab: „Äga kust võtta see pruut, see naisterahvas ?“ Otsitav ilmubki järsku Haraldi kõrvale, näol juba mängu eelrõõm. Oli istunud kaua üksi keldri­ trepil, nüüd võib ta ometi natukegi hüpelda... „Mis,“ hämmastub Lotar. «Majahoidja mamsel* katsu, et sa, sandiplika, kaod/* vehkleb ta sõnas­ tikuga. „Kegu, kas leiba või raha?“ küsib ninatark Jeitel. Vaikne Harald aga pühib sõnalausumatult sinist sametit, mida puudutanud Loona külg. Häbe­ matult, otsekui omasugusel. Loona pöördub järsku ja jookseb tagasi keldri­ trepile, poisid käratsedes ja sõimeldes järele. Mingu ometi tänavale kojamehepreili ja kitkugu rohtu kivide vahelt, korjaku paberosslotsi. Või pruudiks kipub selline räbalanael... Keldritrepi ülemisel astmel kükitab kivikild* nagu loodud pruuni peo jaoks. Selle saadab nüüd Loona teele. Määras ta küll Lotarile, ükskõik kuhu, kivi aga langes vaikse Haraldi sinisele sametõlale* Nüüd istub hüljatud pruut poolpimedas keldritoas. Nurgas, oma kollase riiuli juures. Selg vastu külma seina, lõug põlvil, nii oigab ta nüüd — sest pisaraid ei tule nii pea, viha on nii tuline, et kustu­ tab haledusvee juba tekkimisel. Nagu oleks süda­ mega astunud pudelipõhjale, teravale klaasikillule. Teadlik klassivahedes, täis sappkibedat viha. Kas on tema halvem teistest, puhtas kleidis, uued sukadki täna jalas? 34 Tahtis ju vaikselt ja rõõmsalt mängida, kilka­ mata, tõuklemata, veidi liikuda. Tal oli üksi igav ja jahe seal all; ema jälle kodunt kaugel, päeviti pesunaiseks, härraste söögil ja seebil... Istub nurgas ja nukrutseb kui karvane koeranäss, kes küllalt julge oli kippuma tõukoerte ritta. Pisarad on nüüd saabunud, voolavad soolaselt suu­ nurka. Pimedus tuleb aga kõhuli roomates läbi aknameljandiku ja laskub laisalt põrandale. Varjud nurgis tumenevad meeleheast ja ruttavad talle vastu, kaisutavad ja ühinevad. Loona väriseb külmast ja hirmust. Vaatab kahtlevalt koldenurka, altkulmu uurib voodivarju, kas nad seal taga... Kui saaks ometi midagi teha noile, Lotarile, Haraldile, Jeitelile, karvustada, kribida, hammus­ tada 1 Oi, kui tuleks suur ja võimas mees, ütleks, et Loona papa, kes istub praegu „Karu“ trah­ teris, oin selle maja omanik. Lotari isa aga, paks vanamees, keelteõpetaja keskkoolist, olgu majahoid­ jaks. Oi, siis kõnniks Loona jalgteel, kojamehe aknapilu ees, kõnniks kaua ja näitaks Lotarile keelt! Nii uhkelt, üle õla. Korjaks prahti ja paiskaks täna­ vale, Lotari papa aga pühkigu seda luuakontsuga... Või, parem veel, nad koliksid ära, see võimas mees maksaks veokulud ja kannaks seinakella. Koliksid kaugele ära, nii ef Lotari suur vendki neile järele ei jõuaks! Suurde, ilusasse majja kastanite all, õuel oleks aga tühi klaverikast ja selle ees mängiks kari lapsi laulatust. „Äh,“ hüüaksid need lapsed pettunult, „ei saa ju ometi Loonata!“ Huilgaksid siis, käsi suul toruks, tulgu Loona ometi pruudiks neile. Ta läheks süs, seljas sametkleit pitskraega... 3* 35 Lööpadi, lööpadi, lohistab keegi jalgu kõnni­ teel ja Loona ajus sähvab järsku hele sädemeke. kust sai ema tema, Loona, ja kust hankis Lotari mamma oma poja, selle vastiku jõmpsika? Miks viimane aga esimesest parem? Ostsid? Poest? Pin­ gutub väike mõistus. Ema on vaene, ei maksta ju suuremat selle pesemise eest, ta ei jõudnud lapse eest tasuda nõutud hinda. Parema ja kallima lapse eest. Nü võttis siis ohates Loona. Katsub käega põlve ja õlga — kindlasti on ta odavamat sorti! Aga Lotar võeti vist ülemiselt riiulilt, ilusas kuld­ paberis, pappkarbis? Loonake aga oli lihtsas paberkotis, hallis. Selle võttis ema kaenlasse ja läks... Kui ema tuleks, süütaks pesemisest valkjasroosade kätega petrooleumilambi seinal, alles siis ei kahtlustaks ta enam seda kapitagust ja musta nurka. Seal istub Too, jalad kui pardil, kuid suurte küün­ tega. Kuule, krabises midagi kivipõrandal, kas ta ei terita juba küüsi — haarab siis Loona, tõm­ bab ühes tüki seinagi ja rüulinurga, kugistab kõik süsimusta kõhtu, ragistab, krabistab... Kivide vahelt, põrandalt, kerkivad väikesed kuri­ vaimud, virvendavad kui suitsujoad, peened kui jõhvussid — hiilivad kõik nurka, Loonale seltsiks. Juuksejuured pealael lügatavad, iga ümber suriseb midagi külma, alumisel huulel hüplevad aga ham­ bad, kuidagi ei saa neid seisatada, plagisevad vastu alumisi — nüüd kuuleb too must seda plaginat ja tuleb süs... Kui laulaks õige, vahest oleks siis julgem see olemine... Äga häält ei tule, see imepeen virin vaid suurendab õudu. Parem on nü: suru nägu põl­ lesse, tõmbu kerra ja mõtle millestki ilusast. Värvi- 36 karbist Võimsast mehest, kes väikest sõrme liiguta­ des muretseb paari klaaskingi, naela kompvekke ja kuldpaberisse keerutatud, kallimat sorti lapsi tosinatekaupa... Uni aga tiheneb uduna. Loona mängib kõrgete kastanite all. Klaverikast on rohelisest klaasist Loona on õpetaja, pruut ja peigmees ühes isikus. Teised, kallimat sorti lapsed, on vaid pulmarahvaks, kes hõisates kiidab tublit vaimulikku, õrna pruuti ja üllast peigmeest. „Loo-oo-na,“ hüüab aia tagant Lotar, nägu kahetsuspisaraist kriim, „Loo-oo-na,“ hüüab ema ja süütab roosade kätega suitsunud lam­ bikese ... Tütreke siis juba magas? Muidugi, ema ju hili­ nes tublisti. Ei saanud varemini, pühkerätikud pruu­ nid ja paagatanud kui jalanartsud. Söögi üle ei saa­ vat just nuriseda, näe, mis head ja paremat tõi kaasa Loonalegi. Paberisse mähkis, vargsi, ega ei märga­ nudki keegi, kuis peitis maiuspala oma väikesele. Pasteeti, segatud heast ja rammusast värgist. Võib keelest ilma jäädal Puuh, puhastab pasteeditükki, näe, kuis taskus talle kleepunud prügi. Söögu nüüd tütreke, tal vist kõhuke tühi... Loona seisab, peos tükike muljutud, alles sooja pasteeti. Küll võib olla vahel valus seal kuski — Selle võttis ema vargsi, salaja jättis osakese endale määratust üle! Hõõrus ise tühja kõhuga, nühkis roosade kätega noid pühkerätikuid, pruune kui jalanartse. Armetule väikesele aga varastas härraste laualt... Loona pigistab kokku peo, sõrmede vahelt pigistub pasteet väikeste joakestena põrandale. Vis­ kab siis kättejäänu põrandale ja laskub ise kummuli kividele. Nüüd alles tulevad nad, need pisarad! 37 Nüüd alles katkes pais ja soolased vood ruttavad. Nüüd ulub Loona, ulub kui koerake tänaval. Siis käratab järsku, luksub, sosistab: räägib nüüd emale oma luhtunud pulmadest, pimedusest, mida pel­ gas... Miina naerab sunnitult ja lohutab lootusetut last. Loona ei tükigi nende tühjade ligi, homme juba toob ta tütrele värvikarbi ja paberit, viib Loonakese pildinäitusele. Nemad kahekesi, ei nad hoo­ ligi suuremat noist kehkenpüksest... Nü saabki Loona lohutuseks värvikarbi juba järgmisel päeval. Sülitab Loonake oma kollasele riiulile ja nühib siis niiske koha puhtaks — sinna, just sinna asetab ta armsad värvipulgad. Ja varsti ilmub paberile kummalisi kriipse ja ringe. Eh, neis on hoogu ja lendu, närvlikku virvendust ja järske nurkil Mõnigi laine paisub otsekui ekstaasis, look­ leb võimsalt üle paberi ja lõpeb alles laua konar­ likul pinnal. Sõõr, kriips ja nurgake — need on koer, vorst ja tool. Juurde paar joont ja siis on nad juba siga, õun ja konn — kõik rahutuis virvendusis, otsekui veaks pliiatsit sipelgas, surmahirmus sibades üle kruusa ja liiva... Nü töötavad isa Juhan ja tütar Loona hämaral hommikutunnil. Esimene valmistab rüdevarna — pruun laudosa ja tolle külge metskitse saledad jalad. Kitsesäärile riputatakse siis rõivad. Loona veab paberile jooni, paigutab kirjusid laike ja triipe. Too seal on sinine hobune, see siin helekollane konn. Tüdruk tarvitab pliiatseid kuivalt ja suus niisutatuina. Taas küsib ta midagi ja ta hääl heli­ seb madalas keldris tumedalt kui otsiv linnuhäälitsus rõskes udus. 38 Selgitagu ometi isa, kuis surrakse ja miks üldse võetakse ette selline temp. Miks mullaga kaetakse nii palju roosat liha ja konte, mis enne liikusid. Kuhu jääb see, mis enne liha ja luude vahel nut­ tis ja naeris, vihastus ja värises. Äknaruudul väriseb poolik ämblikuvõrk, Loona imeb kuulates pliiatsit, isa nokitseb kitsesõrgade kallal ja kõneleb. Varjud nurgis nokutavad laiu päid — kojamehel võib õigus olla... Iga inimese põues pesitsevat väike lind. Väike hall, umbes nagu varblane. Kui too lendavat mi­ nema, kukkuvat omaniku maine kest kokku ja ta kaaskodanikud asetavat ta ruttu mulda, sest et ta kolmandal päeval lehkama löövat. Linnuke aga lendavat kui kivi kadapuult otse taevasse. Peetrus vaatab siis uurivalt üle prillide, kinnitab uustul­ nuka jalga plekist numbri. Lööb lahti paksu raa­ matu, tolle taevase lauajuhendi. Kirjutab sealt pabe­ rile patte ja patukesi: süütamine, tapmine, abielu­ rikkumine, vanemate löömine, loomade piinamine, tütarlaste petmine, muidu valetamine, varastamine ühes liigkasuvõtmisega ja palju teisi. „Joomine kah?“ küsib Loona süütult. Ega vastust tule, isa nokitseb erilise hoolega kitsesõra kallal. Ta olevat nüüd tütrele loendanud kõik peapatud ühes kõrvalistega. Vaadaku siis Loona ette, et temagi surma puhul ei kirjuta Peet­ rus sealt lauajuhendist pikka paturida, ettekand­ miseks armsale Jumalale. „Jah, eks või ka,“ nõustub Loona. „Äga... kas on patt, kui tütarlaps viskab poisile kiviga? Koge­ mata ja ainult õlale?“ 39 Ja istutatakse Loona südame kohedasse mulda kättemaksuseeme. Muidugi ei olevat too patt, kui poisslaps toime saanud mingi tasumist väärivaga. Isegi süs, kui kivi oleks juhtunud näkku ja oleks teele saadetud meelega. Kunagi ei tohtivat tasumata jätta mõnd halba ega head ka, viimast tuleb mui­ dugi täita võimalust mööda... Nü nokitsevad keldripõrandal. Loona joonis­ tab jälle loomi ja ohkab ise: „Jälle kass ja jälle koer, hobune ja siga. Loona tahab looma, kes ei elagi, aga oleks tore, kui elaks niisugune." Higistab minutit viis, tarvitab pliiatseid kuivalt ja suus nüsutatuina. Vaatab oma kätetööd siis kau­ gemalt, süs otse silmade ligi tõstes. Pettunult lausub: „Nagu lasteaed." Sellega mõtleb ta lilledest kirjut mängumuru südalinnas. Ega tea aimatagi pettunud plika, et kari võõ­ raid loomi on juba teel kojamehe korterisse. Sest koputab uksele võõras, karvamütsis isand, kõnetab kojameest mingis võõras keeles ja annab talle suure paki liivpruunis, krobelises paberis. Tõstab siis käe laisalt karvase peakatte kõrgusele ja lahkub. Nüüd on toas vaid kaks Tast, üks suur ja teine pisike. Rebivad ja arutavad, ei võeta aega sõlmede lahtinäppimiseks, kuigi vanarahvas hoiatab, et vaid kannatlikust seose avajast tuleb eeskujulik naine ja korralik mees. Kräuh, lõigatakse nöör läbi, rebitakse puruks krobeline paber ja kannatamatud sõrmed sorivad paki sisus. 40 „Ah, ah, ah,“ kilkab Loona õnnest, „raamat loomaga, veel üks ja veel üks." On veel mitugi pildiraamatut, suuri, palju ilu­ sat värvitrükki kriitpaberil. Need on Loonale mää­ ratud. Temale on aga põhjas veel midagi: punane kuueke, valge kaleviga äärestatud, õitega ja leh­ tedega. Juurdekuuluv mütsike, lame kui alustass. Loona läheb kilkelt sosinale üle. Silmad õnnest ümmarad ja suured, küsib ta tasa: „Kas seda saatis keiser?" „Ei,“ uhkeldab Juhan. „Miinu lellepoeg. Näe, karp paberosse. No lõhnast juba tunda, et ehtsad kasakate sigaretid. Küll on ikka hea, kui sul rikkad sugulased." Nüüd kuuleb Loona esmakordselt oma kaugest sugulasest. Tuisu Juhani lellepoeg, nimega August Tuisk. Tol poisil minevat hästi, ta seal kaugel, kaugel ametnikuks, kroonuametnikuks. Kas see on nüüd Arhangelsk, Tomsk või Irkutsk, mitte ei või anda pead — aga kaugel ta on. Ta vana ema elavat siin, Loonaga ühes linnas, olevat vastik vanaeit, kuid kirjutanud pojale, et tekkinud selline väike sugulane, nimega Loona. Kirjutavat nüüd lellepoeg August tervisi Loonakesele. Mis tühja tervistest, vaat need teised asjad... Jah, need loomakesed, oi, loomakesed. Suur lõvi olevat karvase peaga, kirju aga tiiger. Too kael­ kirjak ja see neeger. Särab seal lind, sün aga kiren­ dab liblikas, raske õlekarikas on mingil taimel vaju­ nud longu. Imevad isa ja tütar seda ilu. Siis aga ilmub ema ja naine, talle jutustatakse kogu lugu põhjali­ kult. Milliseid kallimeelseid inimesi ikka veel ilmas 41 leidub, haruldasi praegusel ajal. Nüüd aga tulgu kohe siia, ema juurde, see Loona, puhastatakse ja ilustatakse, selga see punane tatari kuueke, kuk­ lale lame müts. Nad jooksevad kohe ülesvõtja juurde, et lähemas tulevikus teele saata pilti Loonast. Sinna Arhangelskisse, Tomskisse või Irkutskisse... Väike tatarlane asetatakse fotoateljees korvtoolile, surutakse talle pihku kimp paberist lilli ja palutakse preilit seista võimalikult vaikselt. „Lapsed ikka pelglikud ja nutavad. Ei tea, kust siis see pärit on?“ ümiseb vana fotograaf pahaselt, kogu ülakehaga mingi musta räti all. Vastuseks visatakse korvtoolilt põrandale kimp lilli. Loona ei tahtvat noid inetuid, ei tahtvat ja küllalt! Protestib vana onkel ja punetavad ema kõrvad. Loona ei salli neid lilli ja pihku ta neid ei võta. Ja küllalt. «Nagu filmidiiva/' toriseb vanahärra musta rätiku alt. 4. Proua Taube Ruby on ilus ja elegantne daam, kel puuduvad kõik juuditõu välised tunnused. Nüüd asetab ta tagaõuel ettevaatlikult oma kitsaid jalgu kollaseis kingis kivilt kivile. Millised ilmad, otse­ kui loodud jume rikkumiseks, milline pori! Uudis­ himust aetuna tuli tagaõue kaudu, tahtis näha, kuis teotsenud kastanites hilissügisesed vihmahood. Oo ja, teotsenud on nad küllalt, neid aitas ju novembri esimese poole lumelörtsi sillutamata õu on muu­ 42 tunud päris keskmiseks savikastiks. Kuis küll pää­ seda edasi? Ahah, sinna on keegi pildunud lauaotsi ja poolikuid kive. Parema jalaga kivile, vasak Õhus, süs hüpe, ah see tasakaal, see tasakaal... Peatub, kuski naerab keegi. Kindlasti lõbustab Taube Ruby kedagi otse kuninglikult, sest naer heliseb lustlikult, vaba kahjurõõmust. Keldritrepi ülemisele astmele toetuvad kaks kirjut kleidikäist, puhkab peopesas ümmar, pruun lõug. Vaata, vaata, kui kaunis on too tumedajuukseline, pruuni nahaga plika! Näol mingi helepruun varjund, nagu kahva­ tanud mustlasel. Nagu paistaks päike näole. Vilus võib see värv olla vähemalt kohvpruun, mõtleb ilus ja elegantne juuditar, ja unustab, et päike juba kaks nädalat peidus. Väike on nüüd tõsine. Naerust säilinud suule vaid nõrk vine. Sama uurivalt ja julgelt vaatleb võõrast kui see teda. „Kas sa teretada ei oskagi?“ hõikab proua Taube, hoides end vaevu tasakaalus poolikul tellis­ kivil. „Oskan küll, aga alati ei taha.“ „Millal sa süs tahad?" naeratleb Taube Ruby. „Kui hea tuju on.“ — Pahur toon heliseb kergelt. „Kas praegu ei ole?“ võitleb naeru ja kukku­ misega ilus proua. „EL Ilm pilves." „Kas sa tahaksid tulla väikese tütarlapsega mängima? Väikese Marusjaga?" Vaikus. Loona mõtleb tühjale pruudikohale Ha­ raldi kõrval. Venitab siis, otsekui vastumeelselt: 43 „Eks või minna ka, kui kutsutakse. Muidu küll ei taha." Ilmubki trükiva Müna juurde Juudi-Ida, laia näoga teenija. Saatku aga seltsiks Marusjakesele Loona. Prouale teine meeldivat. Mil ema seob Loona kleidile rohelist linti, jutustab suur, tuge­ vate puusadega Ida Miinale oma armastuslugu. Seda on Loona juba kuulnud saunas. Tookord unustas ema kuulates Loonale kõige vastikuma toimingu: peapesu ühes paratamatu seebi silma tikkumisega. Nüüd jälgib ta jutustajat vaid ühe kõrvaga, sest kurba lugu, mäletab ta täpsalt. Ida armastab Karlat, paksu poissi raua- ja heeringapoest. Karla Idat ka. Äga naiseks võtvat vaid selle, kel sada rubla. Idal kõigest seitseküm­ mend kaks ongi. Nüüd käivat Karla Veskipargis jalutamas lesega, kel nõutud summa olemas, sinna juurde veel jalaga õmblusmasin, firma „Singer“. Ida on õnnetu. „Näe," näitab oma lihavat käsivart, „kuis lõpeb ometi liha sest piinast. Ainult inimese vari on jäänud." Kui see inimese vari upitab endale kukile Loonat, sest et õuel sügav pori, lausub kandam kand­ jale kuldseid sõnu: „Ütle, et on sada rubla. Võta oma proualt juurde ja näita Karlale. Kui pulmad ära, anna prouale tagasi. Ega ta pärast enam küsi, usub muidugi." Valge lastetuba Rubyde juures lõhnab emailvärvist ja kolmveest. Seinal hüplevad ringmängus pöialpoisid roheliste konnadega. Nurgas kummuli suur teddy-karu, istmik liigutavalt uppi. Taldrikul vedeleb purustatud tordilõik ja põrandal istub väike 44 Marusja, süsimust, valge ja roospunane, laps kui ingel. Ingel kisub nukult jalgu ja käsi, need aga on kangekaelsed ja ingel uriseb tigedalt. Väike juut ja väike mustlane askeldavad õhtuni. Kumbki ei valda teise keelt, kuid toime nad tule­ vad. Siis aga võtab Ida Loona kukile ja viib ta keldrituppa, mis tundub nüüd mitmekordselt niis­ kena ja pimedana. Loona kössitab voodijalutsis, pahuralt ja vaikides, niisutab suus sõrme ja nühib sellega voodisamba nikerdatud otsa. Siis pöörab viltu peakese ja uurib oma niisket näputööd. Ei läigi enam pruun puu... Ida aga puhkab veidi jalgu. Jutustab nüüd Miinalegi oma hirmsast õnnetusest. Ega ta muidu, aga Muna ju lahke kui oma ema... Tasandab häält ja jätkab sosinal. Märg sõrm ei tööta enam, sest omanik surub end voodile ja kuulatab. Vaat, käib vaimus tallamas Karla Idat. öösiti, luupainajana. Tuleb poiss raua- ja heeringapoest ja sõtkub valusaks kõik kondid. Südaööl seisab uksel, Karla kere, aga vasika pea. Seda hirmu, sõrme­ otsagi ei saa liigutada... Voodi otsal plagisevad kaks rida hambaid kuul­ davalt. Kuid kaks naist ei kuule — nood arutlevad juurte ja varte üle, mida sisse juua veega ja pii­ ritusega, et kaoks kummitis. Sel ööl Loona ei uinu. Kisub kerra, tõmbab vaibagi üle. Kindlasti märkab aga teda see painaja, sest süda tuksub nii kuuldavalt, et hääle järele otsib ta nurgast Loona, see vasikanäoga Karla... Piilub ukse poole, närib kõik küüned sõrmilt. Kui natuke tuksatab, hiilib kohe mingi karvane ja tädi 45 otsib tikutulega uut tädimeest, otsib nende voodi alt.. . Järgmisel päeval vahib Loona eeskoda läbides kartlikult ringi. Ega muud kui istub kuski nurgas see Karla ja varitseb teda, kaenlas vasikapea... Õhtul jookseb ta aga üksi üle pimeda õue, sest Loona viha on Loona hirmust suurem. Äigas kenasti see õhtupoolik. Ema tõi linnast jaanikõtru. Johannisbrot, ütles Loonale ja see pidi veidrat sõna kordama. Kordas sõna ja krõbistas kaunu. Ida ilmus. Tulgu Loona kohe. Marusjasse tük­ kinud vist juudi kurivaim, nii pahur teine, tea kas mõjub see pilvitus või mis... Tulgu Loona kohe. Valge lastetoa põrandal vedeleb pool nukupead. Roosa oimukoht peene kulmukaare lõpuga. Viimast kildu uuribki Loona, kui hakatakse jootma Marus j ale mingit vedelikku kirjust tassist. Kosu­ tavat ja karastavat, nagu seletab Loonale Ida. Aga Marusja ei taha, ta ei mõtlegi juua täna vastikut sodi munakollasest, rõõsast koorest ja apelsinimah­ last suhkruga. Kisendab ja kriibib Idat. See on aga kavalam juudist, kutsub Loona ja teeskleb, nagu annaks nüüd temale terve tassitäie. Tõstab esimese lusikasisu Loona huulteni — oh, nuusutab kojamehetütar, kuis lõhnab see! Lõhnab nii, et haara Idalt tass ja tühjenda samas. Sirutabki kaela, et vähegi keelele saada toda maitsevat, Ida aga tõm­ bub lusikaga tagasi, vaadeldes Marusjat. Ega ei kannatagi enam sellist ülekohut väike juudiplika. Kraaksatab korra, jookseb ligi, tõukab eemale Loona ja joob ahnelt. 46 Loona seisab vaikselt. Alumine huul väriseb tasa. Siis välgub silmis rohekaskollast, haarab laualt valge elevandi, virutab põrandale. Portselanist õnne­ tooja puruneb, nukunäo kildude kõrvale langeb lont ja tagumine jalg. „Et see vasikapeaga sind surnuks tallaks, vana punapea... ei olegi sul sadat rubla... vana,.. Juudi-Ida1“ Puhkeb nutma, jookseb välja, satub teise tuppa, sealt kolmandasse, siis kööki. Tagatrepist alla — kotakesis tormab läbi pori, leiab jalake augu, komis­ tab ruttaja, kukub kõhuli. Käsi porist pühkimata lendab tuppa, sädistab kui vihane ristnokk. „Nagu Ossu tegi kassile... Andis Pontule, et Pontu säh, kass ei taha. Kass... ütles siis kräu... sõi ise ära... Pontu limpsas keelt, silmad kur­ vad ... Kas mina olen nende koer? Ma nad upu­ tan, need juudid, kuradid, uhl“ Kärgib, jalgadega toolil trampides, peod saviporiga. „Kõik uputada — aah,“ nuuksub ja kisendab siis kõigest kõrist, kisendab välja oma valu ja viha, häbi ja pettumuse... Isa pooldab märatsejat. Kas olevat tema laps halvem konnast, et koheldakse teda selliselt? Peaks Õige minema sinna, tuulutama veidi noid upsa­ kaid ... Ema on pahane. Tõsiselt. Tulnud süs viisa­ kalt tulema, öelnud alandlikult, nagu tütarlapsile kohane, et tahab koju, soovinud viisakalt head Õhtut ja tänanud. „Ei,“ karjub Loona ägedalt „Ma neile ängaksin, kiili ma lööksin/* lõpetab virisedes. 47 5. Kui ema tõi pööningult kuiva pesu, suured kor­ vid kuhjaga valget ja värvilist, lõhnas keldritoas külmalt puhtast pesust ja kirjust seebist. Loona toe­ tus seljaga kummutile, asetas vasaku jala parema ette, et oleks hõlpsam siledaks sikutada linu — valgeid voodi omi, värvilisi söögilaua katteid ja lil­ lelisi kummutilinikuid. „Üks, kaks, kolm,‘c luges ema — plaksat, plaksat, lõid nad kahekesi kokku ja laiali lina. Jahedat ja värsket tuulekest teki­ tasid nii. „Noh,“ lausus siis vanem ja nad sikuta­ sid kumbki enda poole kogu jõust toda riidetükki, et oleks sile ja kortsuteta, kui rändab rullile. „Sooh,“ siis panid nad lina kokku, ääri ja nurki ühtlasiks hoides. Pesu rändas korvist lauale rüta ja Loona mõt­ les. Plaksat, plaksat, lausus lina kui puri tuules ja väike peake lahendas ikka veel odavate ja väärtus­ likkude laste küsimust. Kus peaks küll peitvana see tunnus, et temas võis otsekohe näha poisihakk üht halvemat? Lõhnas? Kleidis? Näos? Vaatles lina siniseid ruute — tuleks õige küsida... Plak-sat, plak, lausub apteekriproua lai voodi­ lina pahuralt ja ema jutustab Loonale toonekurest. Toidab väikest näljast muinasjutu magedaga. Valge pesuvirn laual kerkib, kasvavad Loona teadmised. Hoiab kirju voodikatte nurki ja naeratab. Tore lin­ nuke, see kurg, punased jalad teisel, lendajal. Vuhi­ seb pimeduses, nokas punt lapsi. Ruttu lendab, nii et lehvivad mähkmepaelad ja virisevad sõitjad. Hea­ südamlik too punakoib — isegi Jeiteli tõi — ometi lehkavat juudid... Tore, kõik olid samas puntras, 48 Lotar ja Loona ja.,. Aga vea tegi lapsetooja no kas poleks ta võinud heita nokast Loona mõne maja­ omaniku tuppa, arsti kambrisse, koguni keisrikotta! Sa paha lind — nüüd emaks pesunaine ja isaks kojamees, kes õhtuil ja öil istub ,,Karu trahteris. Aga — kui nüüd jalga tõmmata uued sukad, selga kirju kleit, joosta kaugele tänavale, võõrasse majja, puhtasse, helerohelisse... „Aega on,“ lohutab ema. „Kasvad suureks, saad mehe, rikka ja suure, kel mitu helerohelist maja. Loona käed vajuvad nõrgalt alla, kogu väike nägu lausub: otsas see ilus kava ja kaunis lootus... Helerohelisse majja pääseb vaid mehe kaudu... Papa ju ka mees... Vannub, lõhub turukorvi ja voodivarju, vahib vihaselt, nimetab lehmaks naist. Aga igatsus puhta ja kauge maja järele loidab kärsitu leegikesena... „Ara’s kohe pikka nägu...“ ergutab ema. „Egas kõik nü... mõni hulgas päris hea.“ Jälle heitub Loona. Vaat, on olemas häidki — küllap nood harvad korjatakse ära... Enne veel, kui sirgub Loona... Aga kui juba nüüd üks valmis vaadata... Too ei tohi kärkida, trahterisse minna ja tuikudes tulla. Peab ostma Loonale klaaskingad ja emale nisuleiba ja võid. Pesunaiseks oleks neil Lotari ema, seebikivilahusest punsunud kätega. Proua Loona aga pühiks linasse tinti ja joodi, vana­ eit hõõruks oiates 1 Kojameheks palkaks Lotari... Oo, heleroheline maja... Kumma peaks Loona endale meheks võtma, kas piimamehe või maroosinamüüja? Kumb see nüüd parem on, kas palju hapukoort või sada lusika­ täit maroosinat päevas? 4 Soomustüdruk. 49 Ema Müna naerab. Olgu päris muretu väike tanu alla ihkaja. Küllap paslik leidub. Olgu vaid alati viisakas, virk ja tasane. Hoidku kleidike puhas ja peake sile. Ärgu vandugu kurja, ärgu ihaldagu võõrast vara, pidagu ikka meeles selle maailma võimsamaid ning ärgu unustagu armast Jumalat. Oo, Loona juba teab kõiki võimsamaid, tunneb armast Jumalat, kes vanapoolne mees. Too saadab emale päikeseküllaseid ilmu, mis otsekui loodud pesukuivatamiseks. Saadab parema tööandja, peene ja puhtama pesuga. Kui pimedas toas pelgad, läkita talle palveke, ta pühib nurgist nood... Loonale see vanahärra meeldib — kord vihahoos olevat ta uputanud kõik juudid ja säästnud loomi. Nii leo­ taks Loonagi Jeiteli, armu andes ta puudlite. Juma­ lale allub keiser, siis kuningas, kel palju maju, puhtaid ja muidugi helerohelist Kortereid ta aga üürile ei anna, kummaline. Järgneb kroonu — see võib vanglasse pista isegi majaomanikke. Viimastele allub kojamees, Loona isa. Ema, pesunaine, on majahoidja, oma mehe, vahetu alluv. Loona ohkab kas siis kuidagi ei saaks lüüa segi seda järje­ korda, sest tema, ohkaja, on viimane, teda ei karda isegi Jeiteli valge puudel. 6. Kojamees Juhan ilmub viimasel ajal ikka hom­ mikuti. Valgel päeval, nagu lausub ise. Kuis võikski leida öösi teed sellisesse keldrisoppi — läved kõik kõrged ja uksed kitsad — vaaru nende vahel ja vannu. 50 Õhtul ohkab ema Muna, mähib punasesse suur­ rätt! unise ja viriseva tütre ning viib ta enesega ööks pesukööki. Puuda viis või kuus on ootamas musta pesu, jõuad sa oodata trahterist üht raisku­ nud meest — nühi aga ise päeval tänavaid ja öösi pesu. Ema Miina pühib silmi ja asetab Loona pesukoja põrandale, kolde ette. Külje all apteekri pruun öökuub, vaatleb Loona punast sädemepõrnikat, kes priginal sibab üle süte... Loona tõmbub kerra. Nii olla soojem. Hõõrub ninakest ja pilgutab silmi. Uinub nii, rusikas põse all. Punane sädemeke aga prigiseb üle süte. Miina ohkab ja pöörab pika öösärgi laksatades ümber. Kogu pesuköök on kui nõiapada vee all, keerise kohal. Lae all hõljub aur, valge ja lainetav kui vesi. Pesija pea kõrgusel hõreneb veidi, roosatab, kipi­ tab silmis. Mudasel põhjal aga lirtsub vedel pori. Väike lambike on auru uppumas, ahastuses nilpsab tulekeel... Apteekri pruunil öökuuel magab rahulikult Loona, keras kui siilike, rusikas põse all. Pesunõust paiskub seebivahtu, langeb punasele rätile kui val­ geid nööpe. Palgelgi kobrutab valge vahuring. Pon­ dunud kätega pesija on kurb. Ime veel, et hommi­ kuni ei pimesta nii seebivahuga lapse silmi. Paremal palgel on juba kuivada jõudnud see saast, näib, nagu kasvaks Loonale sinna hõbedasi soomuseid... Öö kahaneb. Temaga pesugi, millele, lisaks see­ bile ja soodale, langeb soolaseid tilku pesija silmist.. Vimmas selgadega ja kurja sabarõngaga on loo­ madki, mida veab Loona järgmisel päeval paberile. Nohiseb ja jälgib isa. See kraabib tubakakasti põhja. Taskunoaga. Kra, kra, kraapsti, tõmbab ta. 4* 51 Otsas, mis otsas. Ohkab haledalt Loona rõõmutseb. Kuid veider on see meelehea, mitte ei soo­ jenda südant. Poolkibe teine, nagu oleks ühes põses peen suhkur, teises aga pipar, sama peen ja imekibe. Kraabi, kraabi, kahjurõõmutseb tütar endamisi. Suur mees ohkab jälle, pöördub seljaga naise ja tütre poole ning ta laiad õlad värisevad. Loona tun­ neb, kuis see pipar põses sulab ja vägisi toob silma vee. Tunneb järsku tahet ulguda. Kõigest jõust ja häbenemata. Vilksti, vaatab ema poole. See aga valmistab lõunat endale ja tütrele. Mitte üht iva ei pudenevat nüüd enam tema, Miina, raha eest oste­ tust tolle logardi kurku. Ta ei vaatagi oma hukkaläinud mehe suunas, vaid uurib suure huviga puu­ lusika kaha. Ütleks ema ometi midagi 1 Kas või viskaks selle lusikaga. Või keedaks valmis supi, pakuks suurele, ohkavale mehele ka. Võiks ju olla kas või tema, Loona, osa... Vaikus. Pingil konutav mees mõõdab pika ja kurva pilguga tühja tubakakasti. Sellist pilku ei kannata Loona. Seal kuski, riiulil, kolmejalgse hobuse kere ja papist põdra all istub kipsist mops, näol totrus, seljas auk ja kõhus Loona kopikad. Nood hoolega kogutud. Võtab mopsikese sülle ja väljub. Eeskojas raputab halastamatult vaest looma, kuni veerevad kõlisedes kivipõrandale rahad. Kui mopsi kõht enam ei kõlise, asetab omanik looma nurka kahe luua kõrvale ja keksib õuele. „Vaata tütrekest, kui virkade jalgadega teine, jookseb isale tubakat tooma,“ sõnub paks poeeit ja ulatab lapsele kirju pakikese. „Papa väsinud. Saatis Loona." 52 Vaatleb mõtlikult paari rahatükki, mida poeproua tubaka eest ei tahtnud. Raha olevat ülearu, oli lausunud. Kas sus papa ei lugevat raha, kui annab selle nii väikese inimese kätte. „Loeb küll. Selle eest käskis kompvekki tuua. Roosat, haput." Värske vile huulil, sammub nii üle tänava. Kuis nüüd ema oli saunas seletanud naistele? Ah jah. Et kuidagi ei andvat süda rahu, ei saavat silma und, kui tead, et sul veel raha olemas. Alles siis saab kergemaks elamine, kui raha viimseni minema veerenud. Küll olevat õnnis elada, kui kopik kadu­ nud, oli ema naernud. Keldritoa uks avaneb tasa ja tulija ütleb: „Küll on õnnis elada, kui kopik kadunud." Vaikus. Isa endiselt nukker. Ema lürbib suppi, pisarad silmis. Väike asetab „Kuldkala" lauale. Kompvekid, need roosad ja hapud, aga lükkab nime­ tissõrmega ema poole, üht silma kelmikalt pilgu­ tades, suunurgas paluv muie... Õhtul tuleb Müna õemees, roosa näoga, kuld­ blondi habemega voorimees Joosep. Külitavat nimelt kõike Münale kuuluvat. TCortergi võetud, kuhu nüüd elama tahab asuda ema ühes tütrega. Juhan toetub raskelt töölauale. Ära viib nii see energiline naine ta tütrekese, keda isa otse emase ahvina armastab. Kui õige minna ja öelda... Sõna anda... Võib ju jälle õmblema hakata... Lähebki. Tõmbab köie otsast, mida teiselt poolt pingutavad üle ümmara laua Müna ja ta õemees. „Naine," ütleb ta vaikselt ja kerib köit ümber käe. „Kanname kraami alla tagasi. Ei võta enam tilkagi." 53 Ja kannavadki tagasi. Loonake joosku poeeide juurde ja sosistagu talle otse kõrva. Müna ise läki­ tab nii keelatud teele oma lemmiku. Olgu siis tema, naise, poolt see viimane tilk senise elu mõru maigu suust loputamiseks. Mööda kõrtse ja trahtereid kolamist ta ei salli, toogu koju see sorokohvka ja võtku siis... Võtavadki siis. Blond Joosep, kes näib rüütlina ristisõitude ajast, tõstab jalata klaasi ja hõiskab: „Maailm on roosiaed ja meie kärnerid sääl sehes." 7. Kevadel sirutavad kaelu isa ja tütar. Jälle üks parv, jälle üks kolmnurk, isasega tipus... Äh, lin­ nukesed, linnukesed... Isa istub trepil ja tütar seisab ta ees. Kõrval, sauna õuel, laob keegi rüta puid ja vilistab. Kui jääks iga halu vahele triller, mõtleb rätsep. Tore, kui sügisel riidast puid võttes need heliseksid... Puude asemel heliseb aga midagi muud. Tütre hääl. Madal ja pehme, varjatud kiusutooniga. Nagu tahaks omanik meelitada vaidlemisele. Häirida kõnetatavat. Väikselt norida tüli. „Küll nüüd kolitakse palju. Kõik kolivad. Mamma terve päeva tassib noid sakste asju." Vaata sänikaela, kui peenelt oskab alata, kui küünega kribib lahti soovisoone. Süs voolab see... „Küll on ikka ilusad võõrused, milles ei seisa vanu vokke nurgas, ei söögikappe ega luudi. Sahver ei haise, seintel on sinised vöödid." 54 Loona toksib kui väike rähn. Palju see voori­ mees nüüd vümatigi võttis kraamikoormast... Kat­ suks õige kuhugi vee ligemale... Kalad... Õhtul tuleb ema väsinuna kolimistelt. Tiri nii, et sooned venivad, kõik vaid näruse raha pärast... Viskab nurka vana korseti, lillekorvi ja vihmavarju. Tuleläiteks. Ulatab Loonale pudelikese ja sõnub: „Neil rikastel pole ka peale narruste midagi teha. Vaata nüüd sedagi. Võetud vars ühes õitega ja torgatud pudelisse, piiritusse, või mis pagan võib veel olla see lõhnav vedelik. Kork peale ja ligu­ nema. Kolimisel aga unustatakse sinnapaika/' Loona uurib ligemalt toda asja. Ei, pudelil pole viga. Keskelt jäme, kuldkorgiga. Veider on see, mis loksutamisel pudelis tasa hõljub. Lillevars, jäme, heleroheline. Hüatsindiroots õiekellukestega, läbipaistvalt valgetega. On vist kaua seisnud ses vedelas taim, vars ja õied on pondunud, süldina pehmed. Õislehed näivad aga pärit olevat liha­ sööjalt taimelt — lihavad, nagu oleks äsja neelanud midagi hallikat või valget. Näiteks teo... Loona kruvib korgi pudelilt ja nuusutab. „Aaah,“ hüüatab ta pikalt, trambib kärsitult jalaga, kuni jälle saab tagasi pudelikese isalt ja emalt, kes omakordagi nuusutavad ja imetlevad. Vaat, kuis ikkagi lõhnab lilleke, magu paradiisiaias... Loona istub nurgas põrandal, silmad suletud, ja nuusutab jälle ja jälle. Nüüd ei ole teda enam. Nüüd ei viibi ta enam kojamehe keldrikambris. Ei. Puhtas lastetoas. Email, lakk ja peen pesu. Ravitud lapse mahe lõhn. Ilusate eesriiete, atlass55 vaiba lõhn. Nagu kino eesruumiski lõhnab — ootus­ test ja segunenud parfüümest... Öösi ärgates võtab Loona padja alt pudelikese ja tõmbab sügavalt hinge. Kinnisilmi, õnnelikult naeratades... Kui nad kolmandal päeval kolivad, kannab Loona laualampi ja pudelit ligunenud hüatsindiga. Jõudes uude koju, peatub Loona räpasel, pudenenud astmetega kivitrepil. Avab pudeli ja nuusutab. Haa­ rab siis uuesti astmelt lambi ja läheb ohates edasi. Ärklituba. Sopiliste seintega. Endise üürniku pruun kapp veel nurgas, uksel sibab lutikas ja kapis varnas rida mürkrohelisi helmi. Keskel suur, siis väiksemad, lukuni jõudes om kuulikesed juba tibitillukesed. „Ojaa,“ venitab Loona ja nuusutab pudelist. Trepil ja õuel, tänaval ja jõekaldal käratsevad lapsed. «Homme on vihmane," ütleb Müna. «Kuule, paskrästad lärmitsevad." Kuid paskrästad käratsevad ka järgmisel, sama selgel kevadpäeval, käratsevad ööni. Pruunid, tõrvased, katkiste, iialgi paranevate põlveotstega. Õngitsevad, ukerdavad paatides, mida madalas vees, kalda läheduses, karja kaupa. Poisid mängivad konni ja tüdrukud klassi. Esimesed istuvad ja küü­ nitavad tänaval, koksides metallraha vastu metall­ raha. „Hääh,“ hõiskavad nad kooris, „Kustil läks kobedamini." Tüdrukud on terava kivikilluga kirjuks kisku­ nud kõik prügitamata jalgteed. See suur ruut on algkool, väiksem kimnaasium, too pisim aga üli­ kool. Igasse peab sattuma potitükk või kivike. Ei 56 satu ta aga, kahjurõõmutsevad teised: „Vuga, vuga 1“ Õnnetu võistleja siirdub erru. Õnnestub aga heide, pühib väike plika ninaaluse käeseljaga puhtaks, võtab hoogu ja keksib ühel jalal algkooli, tollest kimnaasiumi, järgneb ülikool ja hüpe harkseisangusse. Ja süs uue hooga tagasi, näpus potikild või värviline klaasitükk. Viimaseid koguvad pühkmekastest, rämpsuhunnikuist luhal. Leidub agaraid kollektsionääre, kel terve plekkpange täis seda värvilist ja valget vara. Õllepudelite tumerohelist, keedetud mõdu omade härjaverepunast. Joodiklaasikeste rebasekollast, purunenud ukseruutude helepunast, rohirohelist ja pümvalget. Kogutakse veel lilli ja marju tas­ side ja taldrikute kildudel, lusikakahasid, katkisi nukupäid. Nii nad elavad ja teotsevad. Pruunid ja terved. Jõekallas ei kasvata kiduraid, vere vaeseid olendeid, nagu neid hiilib romaanes sageli ringi. Ikkagi kuju­ tatakse neis agulilapsi kollasema ja pelglikena. Kal­ las aga kasvatab ülbeid ja ülemeelikuid, terveid ja tõmmusid poisse ja tüdrukuid. Poistest tulevad laevamehed, parvepoisid, masinistid, tüürimehed. Plikad kasvavad neile naisteks. Varakult tirivad juba trepest üles-alla väiksemaid õekesi. Laps upi­ tatud kõhule, jalad ripnevad sageli ähkiva kandja põlvini. Juba väikesina on plikad täis emalikke tundeid ja naiselikke omadusi. Muidugi, mõnegi tee vedas viltu. Sai kontoriametnikuks lauavabrikusse, elektriarvete kasseeri­ vaks, plikast sai lõbunaine kaldaäärsesse kõrtsi, kuid teisest kullasepa proua peatänavale, mõelge, kullasepa, kel koguni kahe vaateaknaga äril 57 Ega nad kõik saanud suureks. Neid oli palju ja sellest hulgast pudenes kinnise nupuna nii mõnigi. Aega kiratsemiseks aga polnud, lühidalt läks see suremine, ruttu ja lärmita. Mõni astus naelale, veremürgistus, rohkem ta ei vajanudki. Teine kuk­ kus vette vabriku paisult, jäigi sinna. Ja üks kadus jäljetult. Leidis südatalvel oma mõõtudele vastava jääaugu... Juhul, kui lahkunu laip aga olemas oli, kandsid selle kalmistule suuremad vennad. Vahel, kui kadu­ nuke eriti väike ja vend suur, tegi seda viimane päris üksi. Ema aga pistis sahvrisse, talade vahele, kimbukese kadunud lapse hilpe ja kinkis kogu klaasi- ja potitükkide kollektsiooni naabri väikse­ male. Kõige pangega. Mälestuseks. Ei vea Loonal siingi. Käratsevad paskrästad ei salli võõrast. Kakleks teisega, kuid kust sa hing haarad seda tüdrukut, kui kõik kohad äsja pestud ja trügitudl Sile ja läikiv, häbi on puudutadagi sellist. Rätsepaplikat, kes — nagu teadsid sosistada tütarlapsed — pesevat end päevas kaks korda. Hom­ mikul ja õhtul. Vaat, milline õnnetus võib juhtuda inimlapsel, kui on selline kõva käega isa! Loona isa kätt on tunda saanud juba nii mõnigi, kes võõrast tütarlast Loonat liiga ligidalt vaadata tahtsid. Sai too poisski oma jao, kes vaid ähvardas tühja vasevitriolipudeliga... Rätsep istub suurel töölaual ja paikab pükse. Tondinahkseid. Villa vabrikandi omi. Loona aga loeb igavat lugu Doni kasakatest. Lugeja on vihane. Väljas särab päike, nii et jookse trepile, kaisuta esimest vastutulijat, istu siis kaldale, väikese Meose Edmu kõrvale, kolmeaastase, poolpalja noormehe 58 kõrvale ja kisenda. Puhtast elulustist! Nüüd aga venita lugeda noist venelasist... Täna on ta tubli pool tundi nurgas seisnud, seljaga väljapoole. Isegi tõmmata on lubanud talle suur püksipaikaja. Luba­ duse täitmisse usub ta ise sama vähe kui Loonagi, keda seni pole karistatud isegi sõrmeotsaga. Laes mängib päikeselaik, siis virvendab seal — ahah, päike paitab jõel laineid, tollest ongi kiuna lael. Isa veab kriidiga tondinahale kriipsu õige õmbluse sihiks ja kõneleb. Vaadaku nüüd Loona, isa ju ei tahtvat talle halba. Lugegu parem, joonistagu, kuid ärgu tükkigu nende räpaste põrsaste kilda. Sügisel mine­ vat ju kooli... Paarist, kolmest talvest aitavat naisterahvale. Siis aga õppivat Loona ühe mõist­ liku kampsunikuduja juures ametit. Selgivat siis Loonalegi peenemate kudumistoodete saamislugu. Kui amet klaar, aitavat isa avada tütrel poekese kuhugi tänavanurgale, kust voorib linna maainimesi. Sildile maalivat isa süs rõõmsa neiu, käes uisud, seljas sportkampsun juurdekuuluva mütsi, salli ja sukkadega. Alla aga suurte tähtedega, kas mustas või kullas: Kudumisäri. Tore, eks ju? Tulevane kudumisäri omanik ei lausu sõnagi. Ta kujutleb vaid pikka, halli tänavat kõrgete majade vahel. Toda tänavat mööda ta põgeneks siis, kui tahetakse teda pista sinna poekesse nurgal, kus voorib palju maainimesi... Trepil mütsatab midagi, sellele järgneb veniv kisa. Kisendaja ise ei hooli kuuldavasti suuremat tollest toimingust, kuid kukkumise puhul peab ki­ sendama. Kaheksa-aastane Liide laskis vist sülest 59 trepile langeda kaheksakuise venna, keda tassib kolmandale korrale ja alla vahel hälliga, vahel ilma. Kui mütsak pehme, veereb poiss hällita... * * Juhan Tuisk tõrvab paadi põhja. Sellise suure, lameda lootsiku oma. Künaks nimetavad säärast, Juhani enese meisterdatut, nurgal konni taguvad poisid. Vana Tukk värvib pruuti! Kihistavad räpa­ sesse pihku. Nad ei salli seda vana Tukki, suurt ja musta, vihase pilguga meest. Ligi ei tohi talle kunagi minna, kui su südametunnistus puhtusest ei sära. Ja millal ta õige särab... Mida kaugemale hoidud, seda targemini oled toiminud. Tõe leiutas Koosa-Volli, kes rätsepa pajndurist ahvenaid läks võtma. Nojaa... aga vana Tukk haaranud kui haa­ kidega, kuigi kala vaid naelane... Ega selle plikagagi nalja saa, kui kivi teele saadab, vääratab visatav harva. Niisugune veider, nõrk hirm valdab sind vahel, kui oled sattunud ta ligidusse, kuigi teine väike ja tütarlaps... Juhan värvib suure hoole ja hellusega loot­ sikut. Põhi, see alati vees ligunev, tõrvatakse; kül­ jed roheliseks ja punaseks. Alumine, veest ker­ kiv pool, punaseks — peegeldub tumedal veel rõõmsamini. Ülemine roheliseks kui pajulehed. Põhjalauad, aerud ja krihvid aga valgeks... Loona aerutab ja vanemad vaatavad. Sõidavad nü uuele tööle. Tütar sõuab kui vana kalur. Keel suunurgas, jalad põhjalaua toel. Tõmbab küllalt pikalt ja küllalt sügavalt. Katsub mõladega veel libistadagi, nagu sakslased, sõudesportlased. Isa 60 künapäras rõõmus: saab, saab asi tütrest Ja veel milline \ Kui veel vedelavedamise selgeks saab! Vedelavedamist Loana juba tunneb. Umbes. Selline metallist, läiklev vurr, sabas tutt tulipunast lõnga, taga kole pikk nöör. Sõudja sõuab aeglase­ malt, siis ruttu, jälle tasa — nõksudega, et anda sügavas vees, nööri otsas keerlevale vurrile kalale omast liikumist. Teist nööriotsa hoiab aga aerutaja suus. Peab keele ja hammaste abil tundma, kui ampsab sügavuses kala suhu metallkera terava krutsikuga. Toda viimast sõna Loona ei salli, veider teine, otsekui torkab... Sellise julma spordiga peab nüüd Loona har­ juma — küll isa ise näitab tütrele neid võtteid. Vaat süs lusti, kui sõidavad kahekesi püügile. Ter­ veks nädalaks, kaheks koguni... Ema aga naeratab endamisi. Tema ei usu, et Loonast, kes koolnud varblase juures kaks päeva nutab, iialgi tuleks kalurit. Kalakesed ärgu kartku ka — ei ole Loona laitmatus hammastikus ega kee­ lel nü palju kannatust ja püsivust. Ei oota see Loona tundide kaupa kala, ritv peos... Nü ongi. Jalutab nüüd muidu seal luhal, samal töötab isa emaga. Vanemad liigutavad edasi-tagasi suurt saagi — kriuhat, kriuhat, lõikab see läbi lepaja kasepalkide. Nood määratud küttepuiks. Isa ja ema peavad pooltoored halud sülda laduma. Raha saavad laupäeva õhtul lauavabriku kontorist. Aga vähe saavad nad saagimise ja ladumise eest... Perekonna tarbeks hangib Tuiskudele küttepuid Loona. Sõuab jõel ja vaatab. Must ront või värske lauaots liugleb lustlikult pärivett. Teekonna lõpp on Loona paadis. Harva ilmuvad haludki, kuski on 61 neid pudenenud lodjast. Hallid, tohik tolknemas, nü hõljuvad lainetel kui surnud kalad. Loona saak on rikkalik. Aga võistleja ilmub. Pruun paat ja selles poiss, valge rätik kukla taha sõlme seotud. Nü, nü, noo­ gutab Loona mõtlikult pead, kui poiss krapsab otse ta paadi kõrvalt halu. Ja veel kasehalu! Veel vii­ bides kuuleb kaldal olijate hääli imeselgesti. Kuu­ leb Loonagi, kuis pervel peatub saag ja isa sõnab lootusrikkalt: „No näis nüüd." Heledalt hädaldab ema: „Ega muud kui uputavad nii ühe." Tunneb aga hirmu võõra poisslapse elu eest, sest nagu juba korra öeldud, et käbi ei kuku kännust kaugele... Seekord jääb aga käbi rahulikuks. Juhib vaid paadi poolristi konkurendi oma kõrvale. „Laksti", plaksatab järsku vesi mõlaotsa all ja paiskub siis suures kaares pruuni paati. Laksti, laksti! Poisi tumesinine, poollinane pluus muutub mustaks, ta aerutab kähku kalda suunas. Kiusaja kannul, ühe aeruga juhib küna, teisega kergelt, altkäe laksutab aga lustlikult vastu vett. Sama lustlikult, laias kaa­ res lendab veejuga. Äga poisil, kes lidub üle luha, märjad püksid lotendamas, pole sugugi lustlik näoke... „Too halg ka ära, võta künast," hüüab teiselt kaldalt isa. Tulemustega võib rahulduda. Tore tüdruk1 „Ega ma halu pärast,“ heliseb vastus üle vee. Kaldal lisandab võitja: „Ma sellepärast... et poisslaps... tuli mind segama...“ Keskmine uulitsatüdruk, mõtleb ema. Tulevikus ängab vist mõlaga. Kriuhat, kriuhat, iriseb jälle saag läbi lepa vesise südame, langeb saepuru ja ema mõt62 leb, kuis ometi vagad ja kenad olid tütarlapsed tema nooruspäevil... Loonal on igav. Luidab luhal — palju puid, pruune palke, rebenenud tohikut. Ja riidad pikas reas. Halud hallid, otsad vettinud, noil õitseb hele­ hall hallitusseen. Valendab ruut — sellelt on alles hiljuti võetud rõhuv riit või raske palgivim. Rohi sel ruudul on hele, vaevalt roheline, kiud pikad ja nõrgad. Vedeleb pleekinud räbal, sinine kirja­ ümbrik ja tikutoos. Lõhnab kui pilliroos — veest ja ligunenud heinast. Taamal, prügihunnikul, käratsevad lapsed, särahtab hetkeks plekiriba päikeses kui vääriskivi. Vanker koliseb auklikul teel, ta lükatakse pühkmekuhjani jõudes külili. Uus saadetis on saabunud. Käratsevad lapsed ja kanakari kukega eesotsas ruttavad kohale. Kauge­ male näib nagu pistaksid nad kokku üle värske risulademe ninad ja nokad... Ega vaatleja, Loona, ei rutta sinna, ta oskab juba veidi hinnata oma ninakest, pisut kongus, väri­ sevate sõõrmetega nina. Õigust öelda, nende kanade vastu pole tal midagi erilist, on armsad loomakesed ja leplikud ka. Äga nood teised... Loonal on juba kogemusi... Neist hoidub ta võimalikult kauge­ male ... Need teised soovitavad Loonal kõndida sinna, Pauluse turule, seal hangeldavat ta pruunid suguvennad, ostavad, vahetavad, varastavad, värvi­ vad ja nülivad hobuseid. Varastavad katla, varas­ tavad jahugi sisse, keedavad körti, puudki varasta­ tud. Loona ei mõista selle soovituse soojust, temas vaid kihvatab iga kord selline hele vihake, ham­ bad lööks pilkajaile lagipähe ja salvaks süs... 63 Ning mine pärima süs mõnelt suuremalt, näi­ teks emalt. Too punastub päevituse all, pöördub ja pomiseb midagi. Sama tark kui ennegi... Üle luha sibab väike tüdruk, kaenlas suur, si­ nine teekann. Nagu veaks ruttajat sinine õhupall, nii libisevad üle roheluse. Loona seisab puurütade vahel ja naerab: õnnelikule leidjale lippab järele poistejõuk. Sellelegi südamesse läinud sinine tee­ kann. Kaovad kõik halli maja väravasse luhaäärsel tänaval. Poisid, tüdruk ja teekann... Laupäeva õhtul trügib ja muljub Loona kaelasooni. Isa omi ja emal ka. Kergelt tagudes on „prantsuse moodi", selle eest saab Loona kahe turja eest kokku kaks kopikat. Võimsalt pigista­ des ja hõõrudes, sekka paar elustavat lööki — toda aga ei saa kuidagi odavamalt kui viie eest, too on nimelt „inglise moodi". Lauavabriku kontorist saab raha. Raha eest aga alumisel korral asuvast vürtspoest saia ja suitsu­ vorsti. Kui vorst söödud, peab Juhan Tuisk veel viivuks linna ruttama. Vaatama sissesõiduhoovile, kas on juba lahkunud ja teele asunud tema, Juhani, kergemeelne tädipoeg. Poiss selline nõrgake, linna tulles kukub jooma. Raha lõppedes asetavad ta vankrile, selle ees vana ja tark ruun, kes teed koju tunneb paremini kui peremees. Sõitjale köidetakse aga kaabu nööriga kaela, siis jõuab peakate omaniku ja vankriga ühel ajal koju. Seda sõitu lähebki nüüd üle vaatama hoolitsev sugulane Juhan. Kui ta südaööl koju jõuab, on ta ikka veel hoolitsev. Toonud oma naisele ja lapsele kala. Ongi teisel õigus, sel lällutaval ja taaruval. Kaenlas suur 64 sägapea, pikad vurrud abitult rippumas üle kandja nõrga käsivarre. Selle pea, kaheksa naela kaaluvat see, toonud hoolitsev isa Miinale ja Loonale. Sellest peast, kaheksanaelasest, saavat imetore kalasült Ja kui odavalt saanud ta, Juhan, selle, otse seenehinna eest... Loona ei käratse. Turtsub vihaselt ja ema kuu­ leb, kuis ta kaua veel vaiba all nuuksub. Koerad hauguvad, jõel möirgab joobnud seltskond. Oh, seda elu... Neljandal päeval seisab Juhani voodi ees pisike vanamees. Pistab talle lusika kurku, nohiseb ja raputab pead. Köhatab. Kõneleb. Kopsupõletik. Üheksandal päeval selguvat... Selgub aga juba kuuendal haiguspäeval. Naabri Loviisa asetab voodi ette veenõu, et haigel oleks hingata veidi niiskemat õhku. Siis hüüab Juhan järsku ahju kõrval kössita­ vale Miinale: „Kuule, ära sa teda lasteaeda annal Kooli ka ei maksa saata. Võta silguputka, lase kantseldab ainuga, saab teisest asja.“ Vaikus. Süs vaikselt ja trotslikult: „Äga varastanud ja abielu rikkunud pole ma iialgi." Lahkub vaikselt süt ilmast, nagu hiljemini lausub surmakuulutuski. Loviisa vajutab tal sil­ mad kinni. Müna ei tundvat toda tööd. Pelgavat ka veidi... Loona seisab voodi ees ja vaatab isa nägu. See on sama hall kui vaipgi, mille isa sõdurilt ostnud. Nüüd teeb tema, Loona, enesele sellest vildid, nagu 5 Soomustüdruk. 65 ta ammu kavatsenud. Keelajat ja karistajat ei ole enam... Nutab ema. Loviisa otsib linaseid nartse, savikaussi ja toopi. Leiab järsku, et talle risuks, otse jalus on seitsmeaastane leinaja. Nüüd pesevad nemad, naised, puhtaks papa. Loona aga mingu Loviisa tuppa ja lohutugu seal. Naatan ka üksi. Äga Naatan, Loomast vanem, kuid väiksem poiss, vaatab tigedalt. Ta on küürakas, vigaseile omase vastiku ja jonnaka ilmega kahvatul näol. Hiilib üle voodijalutsi ja kiristab: „Paras vanale Tukile. No ära lõppes ometi! Nüüd laseme ketist lahti küna, läheb see järvele kui tirin." Loona haarab pingilt alumiiniumist seebialuse seebiga ja saadab selle voodi suunas minema. Isegi vahutavas vihas ei viska tüdruk viltu. Naatan kar­ jatab ja Loona tormab välja. Redelile. Pöönin­ gule. On üks vastikumat lüki liiv seal pöö­ ningu põrandal, pisaratega segunedes annab näole sitke pori. Eriti, kui lamad näoli... Kui ema pea ilmub luugile — luksumine kuul­ dus alla — tõstab Loona porise näo ja oigab: „Äga... kampsunikudujaks... ma... ei õpi. . . 8. Preili Kartlang on pisike, krobeline pähkel. Seitsmekümnekolmeaastane. Ent juhatab veel ise oma era-keskkooli, milles viiekümne aasta jooksul vülitud ja lihvitud tütarlapsi — muulasi — naise­ likest omadusist hõõguvaiks vääriskiveks. Nood 66 leidsid muidugi elus vastava raami ja tulevad nüüd, kõrval väike tütarlaps, mõnel koguni kaks, tagasi süngesse majja turu ääres. Suudlevad — ema ja tütar — preili Kartlangi kiprunud käekest ja ema jätab tütre noisse kiprunud kätesse. Preili Kartlang juhatab lihvimisfcöid oma maga­ mistoast. Sest juba kella ühe paiku päeval ase­ tab madam Weier, kes on tseremooniameister, maja­ pidaja, kooliteenija ja asjaajaja ühes isikus, seitsmekümnekolmeaastase pähkli voodisse. Suurde Biedermeierisse. Ja äratab järgmisel päeval kella küm­ neks. Semestris kord läheb preili Kartlang klassi. Kroonima tolle semestri parimat õpilast. Asetab ta esimesele pingile ja usaldab ta kätte hõbetatud kella ja musta kaustiku. Esimest peab klassi parim tunni lõpul helistama. Aega, seda täpsat, ütleb talle madam Weier. Avab ukse ja hõikab minuteid ja sekundeid klassi. Musta kaustikusse peab priimus aga märkima õpilasi, kes vaheajal kõnelevad peale vene, saksa või prantsuse keele midagi teist... Muidu näevad õpilased preili Kartlangi, Saarat, nagu nad valju ja karmi rauka nimetavad, vaid nõrkusehetkel. Kui nad Saara magamistuppa nurka asetatakse, kui samas toas noomituse saavad — süs aga ei julge nad noomijale otsagi vaadata, nii kardetakse väikest vanakest, kelle pead ehib õig­ luse, kõlbluse ja vagaduse oreool. Preili Kartlangist kõneldes peab sosistama. On juba selline tradit­ sioon turuäärses majas. Peab suudlema ta kätt. Võõrastele, kes kobavad pimedal trepil ja sihile jõudes võetakse madam Weieri poolt üksikasjani uurimisele, ütleb terane uurija tähtsama: „Kätt suu­ delda 1 Mitte eestlane ollal“ 5* 67 Nii valmistab ette ka Miitiat ja ta tütart. Vaat­ leb ema, vaatleb tütart, küsitleb, juurdleb ja leiab paari vastuvõetava olevat. Ema küll kohmetu küllap see hirmust, et peab astuma võimsama ette, kes juhib kogu tegevust oma magamistoast nagu ämblik praost valitseb oma võrke. Laps aga... Hm, väliselt... pisike ingel. Äga seda liiki nagu need, keda Issand kord oma käega heitis taevast. Kuri ingel. Inglike vaatab nüüd teda, madam Weierit, varjamatu halvakspanuga. Naah, väike Affe, siin aias muutud sa viisakamaks ! Loona aga laob riita oma riivatuid mõtteid, iga halu alla pisike põikpuu: kartus. Ega lõppeks too vanaeit, kes uurib teda üle prillide, kobab ta põlle, ei tule mõttele koguni nuusutada või maitseda teda... Siin tuleb vist üllatusega harjuda... Ema Müna kummardub üle preili Kartlangi käe. Preili on äsja söönud. Mune. Seda leiutab muidugi Loona, kes jälgib nüüd tükikese muna­ kollase värisemist vanakese suunurgas. Lustlik eideke, kui vaid ei tuleks suudelda tal kätt, külma ja niisket. Kuis nüüd suruks huuled sellisele! Nagu mingi olend, jahe ja värisev, vastiku nahaga. Noh, kui just pigistada kokku huuled ja teotseda ruttu ning pealiskaudselt... „Preili Kartlang tunneb lapsi. Emand Tuisk, te tütar on vaikne natuur ja unistab.“ Ojaa, unistabki ja ta unistus on julge lend ja kärpimata tiivad. Sageli kuulevad kaasõpilased õrnu legende ja võimsaid müüte Loona Tuisu esi­ vanemaist. Jutustaja õhetab, nüüd pole ta enam rätsepatütar agulist, kelle ema küürib põrandaid 68 Kariseni apteegis. Oh ei — kadunud rätsep on nüüd vürst, ei, krahv olevat ta papa. Krahv Kaukaasias või Kirgiisias. Tal olevat pea­ aegu kõik hambad kullast ja pikk, palmitud habe. Ja kuis pilduvat ta osavalt nuge seina, see Loona Tuisu isa! Varandusi, hobuseid ja veiseid olevat tal mustmiljon. Suuremat arvu enam ei olevat... Äga see krahv Kaukaasiast andnud oma tütre, Loona, siia külmale maale kasvatada, et see näeks ka lund ja jääd. Nüüd aga, varsti, tulevat isa Loonale järele ja viivat ta tagasi, sinna Kaukaasiasse või Kirgüsiasse... Uhkelt tõstab krahvitütar lõua ja vaatab naab­ rit üleolevalt. Naabrike katsub endki upitada kõrge­ male ja pomiseb: „Äga minu papa on suur tark, seal... Hom­ mikumaal. Tal on palju viirukit ja mirri..." Loona pahaneb. Nüüd tuleb selline väike ja kisub endale isa Piibliloost. Ei viitsi kujutella endale mõnd paremat papat, võtab vana, millest ammu juba olnud juttu... „Vüruk ja mirr ei maksa nüüd midagi," ütleb Loona naabrile. „Ma tean väga hästi, mul ema rohupoes." Selline päritolu selgitamine toob Loonale tüli. Tõreleb klassijuhataja, tüse daam aastais. Loona aga vastab: „Ainustki sõna pettust. Kui ma jutustan, siis ma ise usun. Ja kui ma usun, süs on õigus!" Ja klassijuhataja asetab krahvitütre Kaukaa­ siast kaheks tunniks nurka. Sageli, oi, väga sageli seisab nii Loonake nur­ gas, tume kukal ja ahtake piht väljapoole. Nagu 69 must kass oleks lipsanud vaiksesse majja turuser­ val, nagu kiuslik paharett segaks üksmeelt — Loona Tuisk. «Vastik laps,“ ohkab klassijuhataja. «Oleks aga tema pea minu või mõne teise otsas, see teine võiks imet teha.“ Imet teeb Loonagi, keret vahetamata. Muidugi vaid siis, kui tahab. Ta arusaamine küsimusist ja ta vastused on samavanuste kaasõpilaste omist kau­ gel ees. Selged, väikese kibedusmaiguga. Kui ta seletab piibliloo tunnis ülesantut, naeratab vasem suupool ja Taavet ja Koljat saavad soonisse verd. Nende taplus inäib nii uus, nagu oleks see toimunud eile. Kas ajalehis ei kirjutatud siis sellest? Jutus­ taja lühikesed, liiglihata laused kujundavad moodsa loo... Sama lühikeste lausetega, mis kuidagi meenu­ tavad teravaid mööblinaelu, kirjeldab ta koduloomi. Ei loenda nende jalgu ja värve. Ei, paar sõna ja kirju kassi groteskne hüpe on valmis. Siis kõver­ dab sama kass käpakese labidaks ja õngitseb sel­ lega midagi trepi alt. Kassi nurgelised, järsud liigu­ tused mõjustavad jutustaja toonigi. Või karvane koe­ rake limpsab roosa keelega üle inimlapse suu. Ka suudlusi Kõneleja hellast häälevärvingust võib arvata, kuis ta väga hindab koera suudlust ja suud­ lejat koera. Ta satub hoogu, seletab oma karvase sõbra läiklevaist silmist, mis on nagu kaks pruuni mopsi. Jah, just magu kaks nöpsi — vaikib siis järsku ja puinastub. Ta on kõnelnud palju. Täna­ seks aitab. Temast ei meelitata enam midagi välja. Vaikib, pahuralt vahib oma küüsi. 70 Koduseid töid kirjutas peene, selge, lapse kohta liiga puhta kirjaga. Tähed otsekui vormist vaia­ tuma reas. Sidus kuivatuspaberi roosa lindikesega vihu külge, mis rõõmustas silmi ja südameid oma puhtusega. Kui siis õpetaja vihke kätte vibutas, kiitis ta Loona Tuisku. Mõlemaid tegi ta osavalt, vibutamist ja kütmist. Paar hoogsat hingetõmmet, elegantne viibe ja sinine nelinurk vihises õhus, maabudes omaniku pingile. Võtku kõik eeskujuks Tuisu käekirja ja puhtust, vaadaku, kuis püüdlikkus ilus­ tab isegi süngemat silmnägu... Noil päevil hüples rõõmus vile jõeäärse kivi­ maja eeskojas. Keksti, keksti, tuli see trepist üles, ikka kolm astet korraga. Kolme sammuga üle puust põrandaosa — müt, müt, müt. Uks kisti laiali ja laiali ta jäigi. Uksel seisab aga Loona ja kisendab: «Kiideti! Kiideti! Kiideti t“ Äga... Oktoober. Sügisesed sajud. Nädal ja poolteist kerib vihm oma halle niite. Jälle on kõik hall. Jõgi paisub üle kallaste, aias ja õues lok­ sub porine vesi. Paju peksab raagus okstega seinu ja nutab ise halle tilku. Tassitakse kuurest ja keldrist puid ja kartuleid kuivale, taga aga loksub sogane vesi ja naerab kuristades. Sulksub eeskojas alumisel, purunenud trepiastmel, uhab nurka õlgi ja pilpaid. Nüüd pole Loomaga enam midagi mõistlikku ette võtta. Ei teos ega sõnas. Nutab põhjuseta, kramplikult, alumine lõug värisemas. Vihastub samuti põhjuseta. Ei tohi ema pliidi juures kolis­ tada kausse, ei tohi helistada lusikaid. Kõik muu­ tub viriseja kõrvus hiiglalärmiks. Astub ema hom­ 71 mikuti, Loona pikutades, põiki iile põranda, nagisevad lauad, siis tõmbub lebaja nägu valust ja vihast viltu. Just müüd veetakse noid jalgu järele! Naks, ütleb jälle põrandalaud, toks, taob kõrva sisimas väike, kannatamatu haamrike... Loona longib kooli. Söömata, pesemata. Hilinebki. Istub pimginurgal, põrnitsedes kui öökull. Puudutab teda mõni õlast või käsivarrest, karja­ tab valust, suuke tigedalt tõmbunud näo vasakule poolele. Valus on tal, valus kõik nahk õlal ja käsi­ varrel, kogu kehalt Miks tükitakse teda käper­ dama, miks poetakse talle ligi. Võidavat kõnelda kaugemalt, asjalikult. Tema, Loona, ei sallivat min­ geid kaisutusi, pigistusi, kobaras jalutamist, kus tüdruk tüdrukule kleepub. Särtsub ja kiristab hambaid. Asetatakse nurka. Alles seal rahuneb. Ei hõõru ju enam keegi end vastu ta valutavat õlga. Ja kuis see vihm, see vas­ tik vedel, nü viletsaks muudab Loona tuju ja ter­ visel Kõikjal märga: trepel, käsipuil, mantlikrael. Ei leidu enam kuiva kohakest, kuhu istuda ja nutta oma mõrusid pisaraid. Vihma perioodil on viletsas, väga viletsas seisu­ korras Loona kaustik, kuhu kirjutas koduseid töid selgelt ja puhtalt. Siis, kui olid ilusad ilmad. Aga nüüd... Lehel naerab suure, musta suuga tindi laik, temaga ühinevad teised, väiksemad vennad. Viimaseid on ohtralt riputatud ridade vahele. Nagu ilustuseks. Nüüd naeravad kõik tindisuud ridu, mis vaaruvad üle lehekülje kui salgake kõrtsist tuli» jäid. Täht toetub raskelt eelmise tähekese õlale, nõrk käsivarreke vaevalt kolmanda kaaslase turjal. Äga kõik kolm on väsinud, igatsevad kõik tuge. 72 Mõni ongi juba minema taarunud, jättes enesest leheküljele vaid kahvatuid jälgi Noodki pleeki­ nud mingis vedelikus, mis langenud kuskilt kõrge­ malt suurte piiskadena. Sügisene sadu... Ja roosa lindike, millega kinnitas Loona kuiva­ tuspaberi kaustiku külge, on rebitud lahti. Tolk­ neb nukralt. Kurjalt kõneleb järgmisel hommikul preili. Tee­ maks kirju lehekülg Loona Tuisu kaustikust. See Loona Tuisk olevat jultunult petnud oma kasvatajat ja juhatajat, ulatades talle oma vihu võõra tööga. Kui tema, petetud preili, kord kiitis Tuisu peent ja puhast kirja, siis võtvat ta öeldu täna tagasi. Mitmekordselt tagasi. Loona pidas end temast targemaks. Laskis kirjutada koduseid töid enesega ühes majas elaval Meeta Joosual, kes vare­ mini käinud selles koolis. Ja häbenemata oli Loona lõiganud võõralt põllult loorbereid. Lõppeks ole­ vat ta aga kuidagi vihastanud ära Meeta Joosua — vihastamist ta, see Loona, juba oskavat — nüüd andnud ta vihu oma kirjaga õpetajale, sest Meeta on ikka veel pahane. Ja millise vihu! Vaadaku kõik. Teda, preilit, petta ei saavat, ta tundvat liiga hästi inimesi ja nende kavalusi. Loona seisab tahvli ees ja kuulab. Käes pühkelapp ja tükk kriiti. Siis ilmub ta parema silma alla, palgale, punane kolmnurk, paisub ja tume­ neb. Kui maraskil ja valus on kogu kere, siis just tuleb sind vihastama üks naisterahvas, ülbe oma rumaluses ja kindel oma võimus! Kurat — „Äga petnud ma ei ole. Kuulete? Teie valeta­ site, et varemini kirjutas Meeta. Ma’i tunnegi sel­ 73 list narri, kes lõpuni käis niisuguses koolis, Hi tahagi tunda I Kas kuulete?“ Klassis kärgib väike tüdruk. Hääl kõlab hästi, sest ruumis valitseb vaikus otsekui kirikus. Mida kibedamalt tikuvad silmi pisarad, seda rohkem kisendab väike. Virutab kriidi ja pühkelapi põran­ dale, otse preili jalgade ette. Valge pulgake puru­ neb kolmeks. Pühkelapilt kerkib nõrk ja madal tolmupilv. Väike tüdruk aga vabiseb. Naerab järsku, suu kramplikult viltu. Ninasõõrmest niriseb peen, punane niit lõuani... Kuidas töö, nõnda palk. Loonale tasuti rikka­ likult. Seisku see märatseja õpilane nurgas. Igal hommikul pool tundi, kahe nädala kestel. Saa­ lis, palve ajal. Näoga koraali venitava kooli poole. Vana, hõbehall õpetaja mängib harmooniumil. Mänguriist on mängijast vist palju vanem. Köha­ tab kuivalt, algab siis laulu Loojale, vaikib aga järsku ja krigiseb. Kriginat saadab Loona kahjurõõmus naeratus. Plika seisab just mängija kõrval, näol ilme kui kuningatütrel, kelle auks mängib vana, värisev õpe­ taja tõrkuvat pilli ja laulavad noored kõrid koraali. Ei anna soovitud tulemusi Loona nurgasseismine. Taipavad seda juba esimesel hommikul õpe­ tajad ja karistatav ise. Häbi ja alandus, mis pidid nii õrnalt mahendama süüdlase tumedat palet, on taganema löönud. Põgenenud trotsi ja ülbuse eest. Karistatav seisab püsti päi ja muigab. Iga poole tunniga, iga hommikuse häbipostis seismisega üha kasvab see trots ja kangekaelsus — hoiab kõrgel süüdlase lõua ja surub ta suunurgad pilkavalt alla. 74 Kogu asend lausub: „Vaadake, väike olen, väike suure mänguriista kõrval, väike paarisaja tütar­ lapse ja paarikümne õpetaja ees. Äga paljastage päid aukartuses, sest suur ja murdmatu on mu kius ja kangekaelsus. Otsekui lõkkaks vägev palm liiga pisikeses potis." Kuid Loona poeb tundide lõppedes ja teiste lahkudes sinna, lehkavasse kambrikesse eeskojas. Nutma. Alul oigab ta tasa. Pisar järgneb pisarale. Siis aga virisedes kui väike koer, keda ööks-päevaks jäetud üksi. Siis turtsub vihaselt, põrutab jalga kivipõrandale, kõneleb poolkuuldavalt. No kuis saakski unustada, kui pilkab sind keegi... naine, vana naine... Seletab, et olla kirjutanud kõik, mille kallal ;nü palju vaeva näinud Loona kuivil päevil, keegi Meeta, keda nähtud vaid korda paar, mööda minnes. Nutab veel viivu ja longib siis koju. Veidi vimmas, nägu pahur. Vastutulijaid nägemata. Ei astu kõrvale, ei anna teed. Nüüd ronib ta trepest üles. Ei, roomates jõuab kolmandale korrale ja poeb tuppa. Suleb uksegi. Ei, süüa ta ei tahtvat. Ei saia, ei lahjat sealiha, mis naeratab talle taldriku servalt. Mida tungiva­ malt soovitab ema söömist, seda kõrgemaks muutub väikese pahur toon. Ta süda ei sallivat mingit söögipoolist. Jäetagu ta ometi rahule! Ega emal pole aegagi enam meelitada tõrku­ jat. Tuleb jälle lipata piki jõekallast. Joosta rohu­ poodi. Pigistada hammaste vahele keel, muidu, jooksuhoos, lased teise ripakile otsekui lõõtsutav peni. Nüüd haarab vaid paar kuuma kartulit pihku 75 ja lippab süs. Jõekaldal, seal vähem inimesi, seal nosib ära kartulid. Pistab põske ja jookseb. Lühike see tema lõunatunnike... Söögu aga Loona, süs kosuvad närvid ja õppimine läheb mängides... Loona aga ei asu oma närvide kosutamisele. Laskub rinnuli jõepoolsele aknale ja vahib halle laineid. Suur paju kõigub laisalt, lehed välgatavad, liigutades oma kahvatuid, vaevalt rohekaid kõhte. Alumiselt korralt kostub tilin. Voorimeeste kõrtsis, suitsust sinises ja süljeplärakaist kirjus, mängib seinal selline kapike. Vana on mängutoos, kigiseb ja kordab üht ja sama. Kui ohverdab metallraha üks paljudest habetunud kliendest, ohkab pill ja algab süs jälle valssi. Väsinult, lõõtsutades, väriseval häälel. Üles, Loonani, kostub nõrk, hõbedane tilin. Nagu paljude sukavarraste kokkulöömine. Seda muusikat kuulab Loona iga päev. Tund ja paar. Vahel kolm. Iga nõrk, väsinud triller, sädelev tuh­ milt kui vanahõbe, viib enesega kipitavaid heinapebresid, mis pudenenud Loona südamevoldesse. Tüdruk kummardub aknast, et vaadata, kas ei jookse eemale üks vallatu helike kui mänglev foksterrier, hambus tükike Loona murest. Peaks ometi rohkem noid rahatükke heitma pilli kurku voori­ mehed, siis heliseb kauem valss ja viib Loonalt suure kandami, mille tõi täna koolist. Viimasel ajal on tekkinud Loonasse veider kuju­ telm. Et muusika ja helid on käega katsutavad. Tabatavad. Isegi nuusutada ja maitseda võib neid. Kummaline, naera kas või ise... 76 Tuletõrjeorkestri mängides sirutab vargsi käe, sõrmed liikvel, nagu silitaks mõnd looma või laseks läbi peo libiseda raske, pehme koe, milles hel­ gib üksikuid metallniite. Nüüdki uurib majaseina, vaatleb üksikuid, lipendavaid väätkasve kergelt punetavate lehtedega. Muidugi jääb neisse peatuma väike triller, pisike poiss. Virildab näo ja vigiseb. Eesruttajad ei kuule aga ja järgnevad uued trillerid viivad vigiseja robi­ nal kaasa. Lehed lipendavad tühjalt, heliparv jõu­ dis aga pajule, hallikaile lehile. Laskub alla ja vajub tänavale, liivasse... Ojaa. Kuulaja mõtiskleb. Tema ise, Loona, tah­ tis ju kord teha muusikat. Tühjale kondiliimikastile pingutas nööri, peent ja jämedat. Klõpsutas süs teisi, noid keeli. Oli neilgi hääl — nagu külmu­ nud paradiisiõunakesed puult langevad, tarn — pots, tarn — pots, tarn — pots... Järgmise muusika­ riistana võttis ta käsitsusele tindipoti vaskkaaned. Vargsi. Aga, hästi need kõlasid, need vasktornikesed. Peen tilin voolas Loonal läbi sõrmede. Nagu oleks pihku joosnud hõbejahu, sõredat ja peh­ met. Tagus nii mänguhoos künkaliseks ja küürakaks kaaned, tüdis ja ihkas muusikat, mida võib nautida kinnisilmi. Liigutamata kätt ja jalga. Nii võib näha helisid, millel kindel kuju. Igal neist. Jäädvustas neid paberilegi. Värvigi laenas neile. Seal nad süs kirendavad, ümmarad kui rattad, nagu vetikad ja võimlemisnuiad. Kimp piikkõveraid olen­ deid, suust ripnemas kollased keeled. Siis madu — üks õige madal toon. Keskelt jäme, nagu oleks asja neelanud konna. Mao kohal aga rahulik, rohe­ line palmik. Vabalt voolav, sirgejooneline... 77 9. Kevadpäeval ootab ema kogu lõunatunni. Kärsitult. Karistati? Juhtus lõhkuvale hobusele liiga ligi­ dale? Jäi auto alla? Hilineb tööle, ärijuhi etteheitvat pilku nägemata läheb keldrisse. Istub sidrunlhappetünnile ja palub Jumalat. Hoidku too ise last, kes ähvardab kasvada viltu kui taim, mida kisub päike ja lükkab pimedus... Nüüd ehk jõudis juba koju... Vaat, kuis ei vea inimesel, just täna pole tal, Münal, lõõskamist linna mõne arve või pakiga. Laseks keeruga kodust läbi, vaataks... näeks... Vesi on juba tõusnud kaldale, selle paari tun­ niga on pugeda jõudnud purretele ja sillakestele. Kärsik see kevadine suurvesi, loksub kergemeel­ selt ja pilgutab kivide ja lauaotste vahelt rutta­ jale silmi... Ruttaja aga pahaneb. Nüüd peab ta minema järgmisest tänavast ja kaotama jälle veerandtunni. Aga ta peab ju tõttama, nägema, kas on juba koju jõudnud see. Nii kisub Müna süs jalast katkised kingad ja lõimesukad ja sammub läbi külma vee. Sääred tõmbuvad sinakas-roosaks, paremal jalal punetab heledalt suur muhk... Aga Loona pole veel tulnudki. Ei tulegi... Minna kooli, vaadata, küsida... Tänavale... Pimeneb. Trepil kutsub kass teist kassi. Pikalt ja kaeblikult. Tänaval puhastab keegi rentslit. Kraabib mingi raudrüstaga, mis heliseb jääkillukeste vahel. Naaber, vanapoiss Sammul, loeb pomi­ nal ajalehte. Need seinad kah, kõik neist läbi kos­ tub ... „Ehemt“ kergitab rindu lugeja. Kindla vahe­ 78 aja järel ütleb lugeja ,,ehem" ja vihastab nü oota­ jat ... Siis kostuvad sammud. Ei, see ei ole jälle... Tulija ju hiilib otse, seisatub ja hiilib jälle edasi. Mõni haige, võõras, seisatub ja silmitseb uksenumbreid... Kas mõni saadeti haiglast teatama, et Loona... Kisub ukse lahti ja ohkab siis kergen­ datult. Tulija oli siiski tütar. Väikese, halli näoga tüdruk. «Issand," sosistab ema. „Kus sa hulkusid? Kas koolist visati välja?" Loona liigutab paremat kätt. Eitavalt. „No süs räägi ometi, inimesetükk, kus sa olid selle aja? Kõnele. Oota sind kas või surnuks/4 Ema hingeldab. „Kinni... istusin..." „No miks siis, nü kaua?" «Hammustasin Eerikat. Käsivarde." «Nojah, ega sind või ka kusagile usaldada..." Vaikus. Müna on rõõmus. Teeskleb vaid pahaneinut. Mis karistusest hoolida, hea vaid see, et lapse luud ja kondid paigal ja terved. Tõstab pajast herneid ja asetab taldrikule. Tulgu ja söögu nüüd see paha plika, herned juba neljandat korda soo­ jendatud. Aga ikka veel ei tulnud sööja... Loona vaikib ikka veel. Vaikides istub toolile, võtab lusikaga ainsa hernetera ja pistab selle suhu. Paar ringi teeb hallroheline kerake kuivas suukoopas, süs võtab Loona ta suust ja asetab lauale, tald­ riku kõrvale. Ema jälgib hirmunult tütre liigutusi. Need oo jõuetud ja aeglased. Nagu oleks lükmekohil valu ja sõrmeotsad tuimad, nii liiguvad Loona käed. 79 Jumal olgu tänatud, nutnud ta pole, sest silmalaud ja nägu on ühetasaselt hallid, mingi muu varjundita. Siis võtab Loona laualt herne ja pigistab selle pöidla ja nimetissõrme vahel puruks. Lausub siis vaikselt, toonis sügav kurbus, otsekui täiskasvanul: „Miks sa petsid... valetasid, et lapsed tii­ gist... Ja mina nii uskusin... Tiigiga oleks see... lastesaamine... päris ilus olnud... ma mõtlesin... et... isegi telliks... tiigist ühe lapse... aga .. Oigab kui raskelt haavatu ja kisendab süs järsku: „Miks sa valetasid, miks ma uskusin... Nüüd... Ma ei taha, et lapsi saab nii... ja lehm ja hobune ja koer... kõik ühtemoodi... Kole." Loona ulub edasi. Sõrmed konksus, nina terav ja valge kõh­ nas näos: „Mehed ja naised... kõik loomad... Ei ole kuretiiki, kõiki kistakse kui vasikaid../' Langeb kummuli põrandale ja kisendab. Kogu kehake rappub, tõmbub kõveraks üks jalg, sellele järgneb teine... Siis oigab pikalt, veel korra ja veel... Müna kannab vintskleva lapse voodisse. Loona luksub veel tasa, suu avatud, kinnisilmi. Määrib siis ema tütre kukalt ja meelekohti puupiiritusega. Too jahutab. Loona istub ja lausub pahaselt: „Ära sellega... Haiseb...“ „Kes sulle neid rumalusi rääkis?" pärib ema ettevaatlikult. „Eerika. Ta teab kõik. Juba ammu. Ta ema on ämmaproua, too, kes noid... Eerika joonistas kõik tahvlile, teised naersid. Siis Eerika ronis pin­ gile ja tahtis näidata... Äga siis ma lõin Eerikat, 80 kaks korda lõin... Ja kui ta mind lükkas, siis hammustasin... Palju verd ja kõik karjusid. Eerika, lapsed kõik ja preili ka.. Suu sinakas näos inetult viltu, rusikad vehkle­ mas, kisendab Loona järsku: „Miks see Jumal :nü... inetult... Ma tahtsin kuretiiki, sallisin nii roosasid, üsna väikesi... Nagu kalamaimud tiigis ja kaldal oleks orkester mängi­ nud. Ma... ma neid mehi... nüüd ei salli, inetu, inetuuuhl" See oli viimane puhang sel õhtul. Väike keha lõdveneb. Kael on tänasest koormast väsinud ja nõrk. Und piserdub otsekui pühitsetud vett. Helerohekalt. Süs aga järsku voolab seda rohelist ja pühitsetut laia joana. Sügav kosk selle põhja vajub väsinud Loona kui tükike tina. Ruttu ja raskelt. Jõel vajuvad suured jäälahmakad hääletult pärivett. Vanasilla juures aga pragisevad nad, nende vahel lobiseb lapsikusi kevadine vesi. Trepil hüüab kass kassi. Hääles viha hilineja vastu. Hüüa ja kutsu teist, aga ta ei ilmu. Kämäuuu... Müna toetub rohelisele ahjule. Sellele on Loona maalinud moosekante — vile, torupilli ja lõõtspillidega. Kõik kolm meest ühepikkused, toru­ kübarate, vasak jalg uhkes sammus parema ees. Kuskilt puhub aga vali tuul — ega muidu lehvi nii lustlikult kolme pillimehe laiad põlvpüksid... Nii, nü. Jaa, jaa. Teeb enesele pesa Miina ajus sinna järsku, lennult laskunud mõtteke. Peaaegu on see ju parem nü, et ei leidnud tema, Müna, noid parandavaid sõnu. On parem, et sellisele seisu­ kohale on asunud tütar Loona. Nüüd võib ema 6 Soornustüdruk. 81 kahtluseta ja muretult tõsta rohupoes pudeleid ja purke. Päevas kaheksa tuindi. Meesseltskonnast hoi­ dub üksi kojujäänu nüüd eemale. Koguni õige kau­ gele ... Reedel läheb Müma sauna. Kui ta viha krabisedes peatub hetkeks väraval, kuuleb ta tütre häält. Sõneleb vana kojamehega. „Sa, vanamees, kõnele peenemalt. Sa ütled liht­ salt, et mina olla halb. Äga, kuule, ütle nii: «Loona, sinus idaneb kurjuse uba.“ “ Ema kutsub Loona ühes idaneva oaga enese juurde ja manitseb teda veel. Olgu ometi mõist­ lik, ärgu ronigu telliskividele, noile uutele, mida peremees rüta ladunud. Tema, ema, läheb nüüd sauna, soputab pehmeks tööst väsinud kondid. Tagasi tuleb nii tunni või paari pärast... Kui ta tunni või paari pärast saunast tuleb, näeb ta hallil õueväraval inimesi. Kisendatakse, keegi naerab ja läkastab. Sõdurimundris mees rut­ tab eemale, hoides käega pead, sõrmede vahelt niriseb aga punast. Kui see Loona nüüd sinna ligi­ dale ei tikuks... Küllap vist kaklevad jälle lodja* mehed... Äga lodjamehed seisavad rahus ja üks­ meeles ning muigavad. Siis hõikab üks naine ja näitab sõrmega Müna suunas. Issand, ega see Loona ometi... Äga Loona olevat haaranud virnast pooliku kivi ja valanud sellega sõdurile pähe. Õige käega, sel­ list viskajat tuleb küta! Sõdur tükkinud Loonale lüga lähedale, järgnenud talle õuelegi. Tahtnud plikat sülle võtta, see aga taganenud kivideni, sealt ta selle paraja haaraski. Paras, mehed kui hun­ did, varitsevad lapsi... 82 Loona istub keldris ja väriseb. Kuis sõdur viha' selt röögatas, veri talle sõrmile valgus! Seisis nii otsekui rõõmsalt üllatatu, silmad ümmarad. Kar­ jatas veel ja tahtis haarata Loonat. Äga tema oli kärmem... Kära tänaval vaibub. Jõel suriseb mootorpaat. Heledalt ja plagisedes. Päramootoriga... Keldrilaest tilgub külmi piisku. Tsilk, tsolk, tsilk, tsolk... Kui see värin ei lahkugi Loona kehast? Mis küll süs saab? Süs aga hüüab keegi õuel. Tasa ja aralt. Ema. Joogu Loona paar klaasi suhkruvett. Ema til­ gutas sinna paar tilka palderjanigi. See rahustab. „Oi, tütreke/* lausub ta süs kurvalt. „Mis küll meist saab nii — sa oled ju päris laadakakleja." «Joo ise oma palderjan, kui sa nii loll oled. Mina ei salli, et mind... selline vastik... mees!u 10. Miina tahab maale sõita — kasutada oma kahe­ nädalast puhkeaega talutööks. Pudeneks jälle natuke raha... Jumalaõnn, et kobis end linna ta vanem õde Mari, nüüd keetku vanainimene Loonale süüa ja karjatagu teda. Ning karjatatav olgu mõistlik, hoidugu kisklemisest ja otsigu endale aja­ viiteks sõbratar, selline viisakas tütarlaps kui Ella alumiselt majakorralt. Kui laev kaob manitseva Miinaga käänaku taha, hüüab sadamasillal tumepruun tütarlaps värisevale vanaeidele: „Mul on nüüd vähe aega. Ma pean otsima endale sõbra. Viisaka ja tütarlapse. Kas kuulsid?" 6* 83 Mari-tädi kuulmine on vilets. Loona karjub talle kõrva ja sadamas naeravad veel kaua laeva­ mehed ja noor saianaine. Taamalt kostub veel kord: „Keeda lõunaks rüsisuppi. Pärast lõunat lähen välja ja otsin endale sõbra. Tütarlapse. Viisaka/' Leiabki otsitava. Luise on aastat kuus Loonast vanem. Heleblond. Ta isal on kaldal kiosk, kus Luise ja ta noorem vend müütavad paberosse ja ma'Iustisi. Vargsi ka viina. Kaubatarvitajaiks on parveta jad, lodjamehed ja pootsmanid. Need vii­ mased on lootsikupoisid paadisadamast. Igal lootsikutepidajal on kaldal väike platsike, sellel putka, putka ees rõdu ja jõel parv. Laudadest sild tühja­ del vaatidel. Sillal aga ootab aerutajaid poiss, keda palgatakse suveks. Kümnest kuueteistkümneni võib olla pootsmanil aastaid. Kõik pootsmanid külastavad Luiset. Vihastavad nii Loonat, kes nüüd tundidekaupa istub kioskis ja tahaks kõnelda ka millestki muust Luisega. Kas loomadest... Või raamatuist. Aga ei saa. Tuleb üks ja tuleb teine. Ostab paberosse, kõditab Lui­ set ja ütleb talle paar rõvedust. Luise kilkab ja suitsetab. Pahandab Loonaga: „Sa ära vahi pahuralt! Siin peab olema äriinimene. Sa tee ka veidi lahkem nägu, siis nagu kenam, kui istuvad leti taga kõrvuti valge ja must pea. Su näolapil pole viga. Ainult need kulmupõõsad tulek­ sid kärpimisele. Ma toon papa habemenoa ja ajan nad sul kitsaks. Kuule, hõõru punast kriiti pee­ neks, päris jahuseks. Toda võta süs lapile, peh­ mele nartsule ja tõmba õrnalt üle põskede. Sul muidu see näoke kahvatu ja kollane." 84 Õhtul lippab Loona välja. Ta minevat külla oma sõbrale. Tollele viisakale tütarlapsele. Nõelugu Mari-tädi ta valgeid sukki... Rikutud on Loona ilus õhtuke: kioskis istuvad poisid, Luise sätendab õnnest. Talle kingitud äsja käevõru. Vaadaku Loonagi, kui vahvad on poisid, keda ta omas nooruses ja lolluses nii vihkab: Nüüd toonud nad talle käevõru, ringi hõberahadest, kõlisevaist... Loomal on imelik. Halb on. Ei saa kuhugi istuda, ikka ees üks vastik meesolend. Vastikuim veel see, kes tahab haarata põlvile Loonat. Put­ kake on suitsust pime. Luise sunnib Loonatki suit­ setama, asetab ta ette klaasikese punava vedelaga. Loona ei saa ega saa aru, miks ta mii kelmikalt pilgutab oma siniseid silmi, kui sunnib teda jooma. Kas see Luise ongi viisakas tütarlaps? Järsk mõte lööb Loona kõige kaugemasse nurka, ta hoidub naabrist eemale ja põrnitseb tigedalt. Naaber hõikab Luisele: „Hei, Lüsbet, löö lavka kinni! Väike preili pimedas ei häbeme." Luise kuristab naerda ja laseb kioski kattel kolisedes kukkuda. Uksepragu helendab vaevalt, väljaski juba pime. Luise kilkab ja kellegi sõrmed kobavad Loona põlvil. Aga nüüd on Loomake jälle Juhani tütar, rohkem kui kunagi enne. Iialgi pole ta tundnud sellist viha, ei varemini, ei hiljemini. Hüppab pin­ gile püsti ja ruttab ukse poole. Need, kes enne istu­ sid pingil, hullavad nüüd põrandal keras. Keegi haarab Loona kaelast. Loona rusikas langeb mingile kondisele. Ta naabri, pika poots­ 85 mani nina. Poiss surub tüdruku enese vastu. Nüüd kisendab Loona vihast. Vannub täpsalt nagu ta kadunud isa. Vehkleb kätega, haarab riiuli servast. Käe alla jääb midagi külma. Klaas. Vist ongi suur morsikarahvin, millest Luise täna rääkis. Suur ja lihvitud. Ja süs tõmbab Loomake selle suure ja lihvitu sealt riiulilt kaela. Nõu langeb raskelt õlale pootsmanile, kes hoiab rabelevat Loonat. Vanne ja kõlin. Loona pääseb järsku vabaks, ta otse lükatakse pingilt, langeb ukse ette kõhuli. Ved­ runa püsti. Jookseb vastu ust, ise hambaid kiris­ tades. Kogu putka rappub, keegi vannub ikka veel ja Luise hädaldab. Lubab kutsuda kordniku ja isa... Keegi raputab enesest morssi, märga paiskub ringi. Nurgas naerab väikesim poistest. Küll saab lõbu täna... Äga Loona jookseb kaldal. Koju. Ei vaata tagasi, käed rusikas, tormab lõõtsutades... Nüüd ei lähe ta enam iial selle Luise, selle... juurde! Järgmisel hommikul tuleb Luise Tuiskude tuppa ja nõuab uhkelt ja külmalt, otsekohe makstagu talle välja lõhutud karahvin. Loona, see hobune, kes arvas end koplis olevat, tasugu nüüd see suur ja lihvitud... Tema papa käskinud tal tulla... Loona istub aknal ja pajatab: „Vurle, litsu varvast! Me, naised kahekesi, tädi ja mina, teeme sul muidu kere heledaks. Ja polit­ seile ütlen mina, et sinu papa müüb viina. Naatani vanamees ostis. Ta ütleb ka." Loona esimene sõbratar, viisakas tütarlaps, taga­ neb ukseni. Mine sa hulle uskuma, see vanaeit nurgas noogutab, peab vist Loona öeldut õigeks. 86 Siis lükkab Loona toast Luise, viisaka tütar­ lapse, ja viskab ukse laksudes kinni. Luise seisatub eeskojas, ajab keele suust ja lällab: „Vana Tuki tütar, vana Tuki tütar! Ema müüb sul juudasitta ja sa ise ei oska ujudagi.“ Kurb küll, aga Luisel on õigus. Loona ei saa ega saa püsida veepinnal. Kisub põhja. Roomad küll madalal, siputad jalgu, käed põhjas. Puristadki. Kaugelt näib see muidugi nagu ujuksid. Äga nagu põhi kaob, inü vajud alla, vesi tikub otse­ kohe suhu ja ninna ja kohiseb seal vastikult. Ning teised — Luise ja lootsikupoisid, ujuvad kui kalad. Koera viisil, konna sarnaselt, vürfeldades— Kilkavad ja õõtsuvad lainetel, kui möö­ dub mõni laev või mootorpaat. Jõuavad teisele kal­ dale, hüplevad seal ja algavad jälle ujumist, väsi­ mata, vajumata... Kuidagi peaks ravima seda viga. Põitega? Nood aga ümmarad ja libedad, kes neid kurjevaime usal­ dada võib! Kui jätavad häppi ja hätta. Loona kadunud papa ujus selili ja külili. Samuti peab oskama seda tütar... Ostab Terase-eidelt korgikoti. Terase-eit üürib punavalgeid paate, rohelise tüüriga. Võtab Loonalt raha, nuhib putkanurgas, kisub süs aerude alt kaks nööriga ühendatud kotti. Tarvitagu Loona neid ter­ visega, kuid pangu enne korkidele uus kate. Vana juba pehkinud ja pudenenud. Ei jandagi uue kattega, mõtleb Loona. Jook­ seb piki kallast, kotid kõikumas õlal. Kallas roo­ sa tab kehadest. Punab mõni mütsike ja rohetab 87 sõdurite salgake. Künkal, mille kohal jõepõhi lii­ vane ja puhas, lebab seltskond. Heleblond tüdruk, nimega Luise, ja ümber tal palju poisse. Pootsmanidel on puhketund... Loona jookseb. Lebajad hõiskavad: „Tukk, kuule, noor Tukk, kõik korgid kaotad ära. Jälle kukkus üks. Nii jäävad kõik augud kor­ gita ... Kuule, Tukk, korgid pudenevad/' Loona jookseb edasi. Valetavad, need rojud. Süs aga potsatab midagi ta kannale. Ongi kork. Ja korkidest rada kaldal... Lebajad aga irvita­ vad ja vingerdavad meeleheast... Loona viskab korgikoti kaldale ja jookseb üle luha. Hambad nimetissõrmes, midagi soolast suus ja suur viha südames. Eh, kuis need raisad teda naersid... Nüüd ujub ta varsti, peab ujuma, koera viisil, konna sarnaselt, ussi moodi... Ja juba järgmisel päeval piilub linna supelasu­ tuse korrapidaja pahuralt pruuni tüdrukukest, kes seisab sügavaima osa serval, otse ta kohal hoiatab silt: ujujaile. Kui too plika nüüd sealt kukub, jäl­ gib nü teravalt ujujaid, liigutab käsi ja jalgu. Lööb siis, otsekui vihas, hambad ninletissõrme ja hüppab vette! Karjutakse, keegi toob hingeldava Loona kal­ dale. Kükitab värisedes pingil, vihased silmad kol­ lakad märja juuksetuka all. Nimetissõrmest tilgub verd ja päästetu käratab järsku: „Mis te... vahite. „. lollid naised... Ma õpin nü ujuma... kuis kutsikad... surmahirmus uju­ vad, eh!" 88 11. Lodjad küttepuudega ja lõputud palgiparved vajuvad pärivett, on südasuvi. Loona, poisslaps Edmu ja kaks väikest tüdrukut mängivad liivahunni­ kul. Mängitakse jahuveskit ja Loona on mölder, talunik, hobusemees ning ostja. Ärgu praotaguneed teised liiga palju oma suid, vastasel korral lööb mölder veski jalaga laiali ja lõpetab loo. Otse mängijate taga kerkib majasein, kõrge ja punane, nelja pisikese aknaga. Kaks teisel korral ja kaks kolmandal. Viimastest lehvivad valged ees­ riided — ema näputöö. Äga teisel korral elab Vriduliini-preili. Muulane, kes teeb kübaraid. Veidi ogar vanapiiga, sõimab alumisel korral elavaid king­ sepp!, et nad puhast ja kallist jumalaandi, kliistrit, määrivad nahale. Pisisulile ja kontsale. Tema, preili Vridulün, aga söövat sama kliistrit ja tänavat Loojat igapäevse leiva eest. Preili Vridulün valmistab praegu sinist kübarat. Eest siledat, otsmikule rõhuvat. Tagant aga näib selline peakate kanana, kelle sabasulisse puhub vali tuul. Kroogi ja kõverda nüüd, vanainimene, ripsi ja atlassi, hoia neid suus ja venita... Kui preili Vridulün naudib atlassi tuhmi sära ripsi krobelisel pinnal, kuuleb ta järsku väljast, Õuelt, helisemas oma nime. Kummardub üle lillede, fuksia ja pelargoonia. Ja õuelt heliseb selge lapse­ hääl, pikkamisi ja õpetlikult rõhutab sõnu: „Sa, Edmu, oled veel noor ja loll. Vana Vridu­ lün on nõid, ütlen ma sulle. Kübaraid teeb ta muidu, niisama... et keegi ei teaks, et ta haudub välja sarviku mune... Kõigis neis kübarais, mida talt 89 keegi ei osta, on munad. Suured, helerohelised ja tumekollased. Noid munes sarvik ise, nii nagu Naatani kirju kana. Aga sarviku omad on kõik nahkmunad... Nende peale istub vana Vridulün, sööb kliistrit ja soojendab mune. Sus hüppavad välja pisikesed sarvikud, sabad nagu nööril kõnnil, öösi vuhisevad läbi korstna ja toovad Vriduliinile südi ja klüstrijahu." Aknal karjatab vihaselt preili Vridulün: „Sa tüdruk... halb laps... uulitsaplika... Ma kaeban su emale, küll see õmbleb sulle paari kirju­ sid pükse." Vanapiiga on tulivihane. Teda, teda tuleb teo­ tama see jõnglane, see... Aga jõnglane on veel vihasem. Teda, teda tuleb otse jutuhoos segama too vana... Just siis eksi­ tama, kui talle meenus nii palju ilusaid pilte sar­ vikute lennust... Keset ilusamat kõnevoolu tuleb ja karjatab vanaeit... Ja Loona käsutab. Otsekohe kerkivad neli ist­ mikku ja vaatavad silma aknal ägavale Vriduliinile. Neli agulitaime, kes näitavad vanainimesele oma juureosa... Loona valged püksikesed naeratavad puhtalt, Edmu sinine särgike on pingul, kuid kahe väiksema tüdruku kehaosad hiilgavad roosalt... Aknal värisevad fuksia ja pelargoonia, lendab põrandale sinine kübar. Ja vana preili Vridulün trambib ripsil ja atlassil. See oli ju ta oma mater­ jal. Nü tuleb see odavam, see vihahoog... Kui ema Miina tahab läbida halli väravat, sei­ sab seal kübarategija, preili Vridulün, ja algab kohe, sissejuhatuseta. Selgitab nukrale emale ta tütre rüvatuse, kordab veel üksikuid, mõjuvamaid 90 osi ta häbematusest ja lõpetab tungiva palvega, et veel täna löödaks kirjuks Loona püksid... Äga Miina lükkab hädaldava vanapiiga kõrvale ja ütleb: „Ei mina hakka selle tühja asja pärast rik­ kuma lapse istmikku. Ja veel tütarlapse oma...“ Kui ema tuppa astub, loeb Loona Piiblit. Vaga ilmega, lektüüri süvenenult. No kuis minna nüüd külge sellisele... Aga ütlemata ka ei võiks jätta... Harjubki nii inimestega haukuma... „Kuule, sa ära aja kokku nii palju lora ja ära jutusta noile väiksemaile... Nii harjud valetama. Külvad pahandust ja lõikad pisaraid." Ongi nii ja Loona saak on rikkalik, ühel ree­ desel õhtupoolikul lõikabki pisaraid, neid teenituid. Ja see juhtus ,nü. Nurgas, madala kuuri ees, askeldab preili Vridulün. Tõstab põhjata kübarakarbi vankrile, selt­ siks kingib sellele lillelise päikesevarju. Kaste ja karpe. Pulki ja torusid. Nii kolib vanapiiga, kes elanud ühes ja samas majas kakskümmend aastat ja soetanud endale maist vara, mille päritolu ja otstarvet ta isegi ei tea. „Sealt saab midagi," sosistab Liide Loonale ja kergitab kõrgemale viiekuist õekest. „Sealt rebeneb midagi..." Rebenebki, aga mitte Loonale. Vanapiiga tuhnib kuuripõrandal ja leiab mingi eseme. Musta mügeriku. Ahah, käekott, tungil täis nööpe ja pandlaid, räba­ laid ja lõngaotsi... Selle kingib ta nüüd Lüdele, et näeks teine, vastik Loona, kuis ikka veel viha kannab ta vastu eneses preili Vriduliin. 91 „Lüdia?“ hüüab heldelt „Tule siia, ma kingin sulle midagi." Ulatab Liidele kotikese ja saadab Loonale hävi­ tava pilgu. Loona istub palgil ja vaatleb taevast On päris kena, et võib kuklasse ajada pea. Nii ei saa voolama hakata pisarad... Ega tal kahju pole kotist... Vanast, rõskusest lõhnavast, rämp­ suga täidetust... Äga miks keegi pidas kedagi temast, Loonast, paremaks... Miks vanapiiga eelis­ tas räpast Lüdet... Kui preili Vridulün upitab voorimehega vank­ rile kasti kübaratega, pistetakse läbi kolmanda korra eeskojaakna katkise ruudu välja üks tume pea ja ülemeelik hääl hõiskab: „Vrollein Vridulün, võta kaasa oma sarvikumunad. Muidu lähevad siin mädaks, need sinu kallid munad. Vrollein Vridulün, vanatüdruk, kuuleee...“ Kübarategija vibutab rusikat ja sõimab. Ta näib kolmandal korral irvitavale Loonale nii imepisike seal all. „Vrollein Vridulün, taevatui/' tänitab Loona ja tunneb, kuis hele valu ja tume viha närivad hürepaarina südame kallal. Äh, kahju nööpidest ja nöö­ ridest, käsitaskust, mis vanapiiga poolehoiu kehastisena kõigub nüüd Liide räpases käes. Ja nüüd jookseb silmist suunurgisse soolaseid tilku — süüdi kõiges kõhetu vanatüdruk peleriinis. Jah, vibuta aga rusikat, vana nõid, Loonal süda valust kortsus. Koormast viipab rebenenud roosa sall ja kol­ mandalt korralt kisendab Loona. Kõripõhjast, nägu pisaraist krüm, hääles kraaksub kaasa viha. 92 „Vrollein Vridulün, aja haududes tiivad laiali! Vrollein Vridulün!" Siis ilmub röökija silmapiirile võõras paar. Ta vaatab ülalt otse härra pealaele ja näeb, et see niiskelt läigib. Võõra proua soengus aga kõigub uhkelt pruun kamm, suur ja sakiline. Nü saabuski onu August Arhangelskist, Irkuts­ kist või Tomskist Tõi kaasa prouagi. Viimane on aastatelt neljakümnene ja silmnäolt inetu. Valges vene pluusis, mille punasega tikitud kaelus ulatub ta suure kõrisõlmeni, mis veidralt liigub. Proua Lonni Tuisk tahab olla veetlev ja noor, tarvitab alpi tooni, uskudes, et see mõjub kuulajaisse lapselikuna, la liigutused on kärsitud, aeg-ajalt heidab ta oma mehele kõrvalpilke, silmi suureks ajades — nad on ju ka alles teist aastat abielus... „Ah,“ hüüatab nüüd onunaine heledalt. „Kui hirmus laps, nägu väike, silmad suured, ja kõik tõmmu. Aga noh, ehk aastatega muutub." Kaks naist vaatlevad teineteist, Loona vasem suunurk kerkib, silmis helgib kollakat — nüüd peab ema Müna sirutama välja käe, et lahutada Loonat onunaisest... „Muidugi,“ vastab Loona rahulikult „Mul on veel palju aega, muutungi ilusaks. Äga sellised... inetud, vanad ja kortsus... nagu teie, kas need ei saaks kah kuidagi?" Vaikus. Sügav vaikus. Siis hüüab onu August: „Vaata, Roti, kui ilus vaade jõele." Roti kõrisõlm liigub, otsekui kugistaks ta omanik hapult-kibedat. Roti närbunud, puudrist krõbedaks söödud palgel punetab hele laik. Ja onunaine pöördub Müna poole. Hääl kõrge ja käre, 93 üksikute sõnade vahele jäävad kinni kähisevad too­ nid. Nü häälitsevad pimedad, tigedad linnud. Õõn­ salt. „Nojah, jooksed ise tööle, senikaua laps ula­ kaks lähebki. Äga et ta Augustile ikka omane, võtan ta mõneks ajaks eneste juurde. Ehk saab teist veel siluda." Nü tülitsevad siis nad kahekesi juba järgmisel hommikul Tuiskude rohelises söögitoas. Proua Lonni ja preili Loona. Loona ei joovat kohvi. Hommikuti vaid piima. Vanad võivat juua seda pruuni leent... Äga tädi Lonni joob hommikuti ainult kohvi. Nü joob seda ka iga teine haritud ja kasvatatud inimene. Nü peab ka Loona jooma... Aga Loona ei joo. Jonni pärast ei joo. Rohelises söögitoas korgitakse ja tädi kaotab kõik oma õrnuse. Milleks ja kellele olla ka õrn ja mahe, kui August, nende naiselikkude omaduste ainus uskuja, viibib teenistuses? Nü juhtub süs ka, et Lonni käsi satub Loona tumepruunesse salgesse. Aga teotseda ta seal ei saa. Väike libiseb suurema käest, lipsab kööki ja hüüab juba ukselt: „Kuulge, tulge vaatama, tädi tahab mind kol­ kida \“ Tädi Lonni nuuksub toas, vaheldi uriseb tige­ dalt. Köögis irvitab paks tüdruk ja naerab laginal Loona. Jutustatagu talle veel kord... Nojaa, nü see oli. Onuke muretsenud omale kaugel Venemaal elades kaela suured võlakoormad. Nende tasumi­ seks laenanud raha piiskopi virtinalt, enesest vane­ malt piigalt. Ja kui süs onuke viidud teise linna, 94 sõitnud talle järele piiskopi virtin. Ladunud ehmu­ nud Augusti korteris oma kuus sumadani ja kaheksa kohvrit põrandale. Elanud ja olnud. August korja­ nud kokku oma viimase elujõu ja sõitnud uude linna. Piiskopi virtin korjanud kokku oma kuus sumadani ja kaheksa kohvrit ja ladunud nad uues korteris jälle põrandale. Siis löönud onu August lootusetult käega ja kosinud piiskopi virtina. Vaa­ daku ette pisike preili, küll see paharett tedagi pigistama hakkab. Ennustus täitub veel samal õhtul. Loona jälle tülis tädiga. Sädistavad mõlemad, kõnelus paisub praginal, otsekui leek kuivis kadakais. Loona ei tõmba selga uut kleiti. Ei, sellist näotust Loona enesele kehakatteks ei himusta. Si­ nine põhi, roosad lilled, roheline vöö, punane krael Ja kuis veel avar see ürp — Loona võivat ahjunurgalt sellisesse hüpata ommelgu tädi pihaosa koomale, kõrvaldagu krae ja vöö. „Vastik laps," Ütleb tädi. „Mis sa, töölise laps, uhkeldad? Nõuad ja valid. Riiakas oled, ei sinust saa selle maja pärijat, mida me onkliga varsti üles ehitame. Ja sinusarnane ei parane." „Noh, venitab Loona. „Kuj maja valmis, eks ma süs vaata." Elustub järsku. Peaks tollele naisele õige sel­ gitama, et tema, Loona, võib samuti saada maja­ omanikuks ... „Ega mul teie maja vajagi pole. Saan suureks ja lähen mehele, kellel isegi suur ja heleroheline maja." Tädi naerab, suure kõrisõlme liikudes. Too on hea tunnus. Siis on tädi vihane. Seda just Loona tahtiski. 95 „Sind..♦ sellist vastikut, vaeste inimeste last võtab mõni majaperemees? Oeh, oeh, ma ei jõua enam naerdagi, vaat kus mul preili, oeh, oeh, naer kipub peale, ei tea, kuis mõtled sa õige kinni püüda nii rikast meest? Oeh, oeh.. Äga naer lakkab varsti. Loona pöördub, pare­ mal palgel punane laik, ja ütleb pikkamisi: „Noh, püüan nii: ostan endale mitu sumadani, turukorvi ja kompse. Viin need selle mehe majja ega tulegi enne ära, kui ta mind naiseks võtab." Kriisked. Suhkruvesi. Värisevad onu Augusti käed ja hääl. Külalised võivat saabuda, rahustugu, rahustugu tema noorik, väike Rotike. Juba homme viib tema, armastaja abikaasa August, vastiku tütar­ lapse tagasi jõekaldale. Ärgu irvitagu Loona, see kurjajuur... Tund hiljem inäitab proua Lonni Tuisk, näol rüspuuder ja magus naeratus, külalistele oma kasulast. „Jah, juba pikemat aega kasvatame teist, met­ sikut ja inetukest... Muidugi, vaeva ja kulu see ju võtab." Nüüd peab Loona oma esimese peokõne. Uus kleidike liiga avar ja võides, kaelus pigistamas kui kitsas kaelarihm. Ütleb selgelt ja vihaselt, järsud sõnad kui murduvad jääpurikad: ,,Eile õhtust alates olen siin. Ja oma mamma kasvatab ja koolitab. Mamma teenib raha. Rohupoest. Ja siia ma kauemaks ei jää, tädi tahtis mind juba hommikul kohvi pärast kolkida." Järgneva vaikusega on Loona rahul. Nüüd sai ta ometi tasuda, teadku see vana, rüspuudrine, et tema ei lase enesele öelda... Või teda ei võtvat ükski majaomanik... 96 12. Jälle sõidab kevad linna. Hommikuti jälgib Loona voodis lebades aknast paistvaid värve. Ümi­ seb laulu ja loeb: esimene, lauavabriku rõõmus pu­ nane, sama hoone katusel juubeldav ruuge. Pajufiive rohekaspruun — vanainimese sitskleidi värv. Noorte lehtede haiglane roheline, sekka kahtluse hall: kas need öökülmad ikka veel... Sinilillat näitavad ruttavate lainete küljed ja kõhualused, hõbehalli nende sakilised seljad. Sellisel värviheldel päeval peaks tegema midagi suurt ja uut. Peaks ronima kõrgele kiviposüle ja jutlustama, mõtleb Loona ja tõmbab jalga tömbiminalise sandaali. Hehee, selline jalanõu on parim vahend madam Weieri, preili Kartlangi kooli selg­ roo, vihastamiseks. Ja nii teda Loona vihastab: tormab piki pimedaid treppe turuäärses majas ja taob tömbi kinganinaga vastu astmelaudu. Eh, kõlab see aga toredalt — trepi tipul tõreleb madam Weier, peos tolmulapp ja tolknev kärbsepaber, läikiv, liimine lint. Vups, lipsab tulija tõrelejast mööda ja läikiv riba kleepub Weieri pluusile. Tulgu ometi Jeesus appi ja pühkigu nende koolilt häbiplekk, nimega Loona Tuisk. Irvitagu ülbe tüdruk, kruus käib seni kaevul, kuni puruneb__ Madam Weier tõreleb veel süs, kui ronib lauale, et kinnitada lakke kärbsepüünist. Pöörab süs viltu pea ja kuulatab: klassist kõlab imetuttav hääl. Ilkuv ja ülbe — nü kõlab ehk faunide häälitsus, kui nad meelitavad teineteist taplusele. Loona seisab tahvli ees, kõneleb ja tükeldab ise kriiti — nii kulub see rutemini ja rõõmutseb 7 Soomustüdruk. 97 tükeldaja süda: sai jälle natuke kahju teha koo­ lile ... „Oh, ei, ega vanaeit veel klassi ei tule, ta kirjutab meie tunnistusi. Sina, Johanna, kuula ja mäleta. Ära vaimustu tühjast sõdurist, vahest oli ta sind kallistades joobnud. Vaat minu papa suudles nii kord vorstimeistri koeragi. Ja truu, pähäh, sa ahvi Sul oli ju üks — ©jaa, siis kõverdasid sina ja su ema kaela vana Saara ees, et sind ikka veel kooli jäetaks. Ja su ema tõi Saarale terve lännikutäie võid. Lännikutäis võid sõduri eesti Mis? Mina? No ma ütlen, mina täna Saara kätt ei suudle 1“ Hoopleja lõpetab, sest madam Weier viib ta koolijuhataja tuppa. Seisku preili Kartlangi ärka­ miseni nurgas, häbenegu ja kahetsegu. Loona nuusutab. Hm, lavendli ja linase kanga lõhn. Tuba tulvil mööblit, kõverjalgset, punase plüüsiga kaetut. Eh, kui nüüd mängida sün Saara pühimikus raudteeõnnetust, taguda kõik alabastervigurid kildudeks, küll kosutaks selline toiming südant 1 Aknast paistab Jaagupi kiriku punane torn» mille luugist pudeneb halle tuvisid. Siis sätendab päike mingil klaasisel ja Loona sepitseb muinas­ lugu peidetud vääriskivist Püha Jakobuse tornis. Ei, parem nü — too vilkuv seal on ema hall, kurb silm, mis manitsedes pilgutab ülemeelikule, nurgasseisvale tütrele... Nikerdatud, peente jalgadega riiul ägab Bngelhorni punase koorma all. Nagu oleks kitsele laotud turjale raske kandam. Raamatute ees aga kükitavad ja kepslevad loomad, hall linnukoer, põder ja punane hobune. Loona tõmbab sõrmekesega üle mahagoni 98 — nõrka tolmukorda jääb tumedam kriips. Loona tõmbab veel kord — olgu see tema, Loona poolt meeleheaks madam Weierile. Kui Saara need jutid avastab, siis... Loona silitab punast plüüsi toolil. Kattel pole viga, kuid puuvärk, sooneline, nikerdatud ja treitud, äratab vähe usaldust. Kui just pihku võtta üks jalake ja veidi väänata, süs ragiseb see muidugi. Loona võtabki ühe, kuid tool langeb juba enne väänamist. Lahtine, murdunud jalg on osavalt nurga alla seatud, et vigane iste ikka toolina nurgas seista võiks. Nn petetakse süs selles majas, vahest oli Weieri-vanaeit nimelt püstitanud tolle vigase tooli Loona kõrvale nurka, et nurgasseisja, väsides ja tuge otsides, oleks süs kukkunud põrandale! Muidugi, teisiti ei võigi see olla. Ah süs nii teotseb see vanaeit! Ega Saaragi parem pole. Nad, see Saara ja ta ümmardaja, lootsid vist, et hiljemini saavad tooli lõhkumise veeretada Loona kaela, loot­ sid vist, et Loona tasuks rappuva ja nigela istme. Oodaku, ta neile veel näitab... Hetk hiljem seisab katkine tool laua ääres. Oma terve kaaslase asemel, millel istudes võtab Saara ise vanematelt õpperaha. Las ta nüüd istuda sellele, küll süs tunneb teravalt, et tegi ülekohut oma väikesele kaasinimesele, Loona Tuisule! Muusika. Tarn, tarn, tarn, taob tumedalt suur trumm. Nagu oleks keegi kaastundlik pannud oma pehme käe vaese trumminaha ja tigeda nuia vahele. Ja suur pasun nagu kiidaks nüüd seda kaastundlikku ning temaga ühineksid teised, pisikesed pillid. Oi, hobused, Loona tahaks vaid näha noid hobuseid! Jalgu tõstvaid. Pöetud lakka ümmarduvat kõveral 7* 99 kaelal. Tuhmi läiget õige tumedatel külgedel. Hin­ gata õige sügavalt: tall, põhk, higine ratsu, auravad sõõrmed... Kuis see lõhnab, nagu märg villane, kergelt kõrbema löönud jõhv... Loona teotseb. Väike kurivaim, too pisike, kes elab Loonas ja aeg-ajalt tõstab peakest kahe sarvejupiga, abistab Loonat. Annab ta kätte keeru­ kad, hõbedased käärid ja näitab oma musta sõr­ mega, kuhu Loonake kääridega torkama peab. Ja nüüd ei lase Loona end mitu korda käskida, kui­ dagi peab ju tasa tegema selle ülekohtu, et teda takistati nägemast tervet eskadroni... Peos suured, tasa krigisevad käärid, käib ta tooli juurest tooli juurde. Eelistab aga selliseid, mis rohkem asetatud seina ligemale — noid ei klopi vana Weier nii pea. Urgitseb lahti kirju mööblipaela, mis pingutab punast plüüsi. Siis aga torkab otse istme keskpaika käärid pidemeni vaikselt kan­ natavasse mööblikattesse. Silub süs sõrmega rebe­ nenud servad koomale, tõmbab veel paela lodeva­ male — keegi ei tunne, kuis ta teinud puhta töö. Ei märgatagi toda haava. Märgatakse alles paari kuu pärast. Siis on tema, Loona, juba laskepürist väljas... Läheb kuhugi mujale, kooli, kus võib peale saksa, vene ja prantsuse keele kõnelda ka toda teist... Siin ela kui villase vaiba all, mida sikuta­ vad sul üle pea Saara ja Weier... Lootuses paremasse tulevikku torkab Loona sohvalegi. Vana iste nagiseb ja sülitab värskest haa­ vast mererohtu. Kas peaks uus mööblikate, mida nüüd Saara ligemas tulevikus muretsema sunni­ tud, olema võrdne selle summaga, mida ladus tema, 100 Loona, ema värisevail sõrmil Saara kortsulisse pihku? Lapse vaimutoidu eest... * * * Saara ilmub klassi. Lõpetama õppeaastat. Il­ mega, mis võis kord valgustada Jeesuse palet, kui ta rändas patuste hulgas ja tõotas neile lunastust ja igavest elu — Kõneleb väriseval häälel, kõlab kui rebitaks vana pärgamenti. Ta musta kleidi rinnaesisel väri­ seb kuldne ankur — seda jälgib Loona Tuisk. Tema’p see on — ime küll — kes õpinguis selle klassi parim. Kuid muidu — preili Kartlang kaht­ levat ja kaalutlevat, kas poleks see parem, kui ta, koolijuhataja, lõikaks välja sellise mädapaise oma Õppeasutise tervelt nahalt. Tulgu nüüd ligemale, võtku kell ja kaustik, tänagu ja parandagu end. Kui Loona pingireast möödub, kuuleb ta so­ sinat: „Müü kell ja raamat turul ära.“ See lauseke äratab Loonas midagi. Sooja igat­ suse vabaduse järele, pigemini juba turg ja kaubaputka... Kui Saara talle kella ja kaustiku ulatab, mär­ kides veel korra Loona edasijõudmist õpinguis, tõs­ tab värske priimus järsku pea, lõuake püsti, saa­ dab nü võidurõõmutseva pilgu üle klassi. Ah, õnnis tunne, rind on poole laiem — „Loona Tuisk, ega sa sikukene pole, kes nii nokutab." Saara hääl. Nagu rebitaks vana pärgamenti. Klass naerab — nüüd on nad jälle Loonast üle, Loonake on naeruvääristatud... 101 Loona parema silma all punab jälle ümmar laik, kasvab ja kahaneb. Häbi on, häbi... Ta uhku­ sele, suurele rõõmule valas vanaeit midagi segavat, sogast. Otsekui virtsa... Saara ulatab Loomale käe. Suudelgu seda tänu­ meeles ja aukartuses, parandagu end, enne kui hilja. Jumalal olevat pöördunuist eriline meelehea... Loona võtab pakutud käe ja raputab seda. Südamlikult ja pigistades. Rauga näole ilmub paar uut joonekest — noor käsi on liiga räpakas ja tugev. Parem pigistab koolijuhataja paremat, vasak aga laseb liikuda kellatilal. Heliseb, naerab kell, rõõmutseb, et ometi leidus üks, kes ei suudle vägeva kätt... Vaikus. Hingaminegi lakkab. Heliseb vaid kell, tasa, nü kogemata. Looma aga mõtleb: just nii oli eile kinos. Jokey raputas hobuseomaniku kätt, see virildas näo... Tolmusammas väriseb päikesepaistes, kui Looma sammub tagasi oma kohale. Preili Kartlang teeb nüüd lühidalt. Tuleval aastal pidavat ta lõpetama oma pedagoogilise tegevuse. Nii soovivat seda värske valitsus, too vabariik... Muidugi, väe ja võimu vastu ei saa ju keegi. Ega tahagi saada. Tema, preili Kartlangi kaasmaalased, ta esivane­ mad, kõik olevat vaid head tahtnud sellele väi­ kesele maale, tervelt seitse sajandit vaevanud endid, et külvata haridusseemet tooreste pärismaalaste südameisse... Rauk nutab. Tigedus väriseb aga ta suunurgis. Vinguv jonn heliseb hääles. Loona aga tunneb mi­ dagi, tunneb selgelt ja soojalt. Nüüd — „Ja elagu Eesti vabariik 1“ 102 Valjult ja järsult. Paarkümmend noort oota­ vad, mida ütleb Saara nüüd. Äga Saara on vanem ja targem kui paarkümmend ootajat. Ta naerab mõrult, tänab värsket priimust hapult — temal, preili Kartlangil, oleks peaaegu ununenud see vormitäide. Ega siis keegi temast uskuma hakka, et tema eas veel riigivastaseks võib muutuda... Pu­ haku kõik suvel, võtku aga vaheldi kätte ka raama­ tuid, inimsoo parimaid sõpru... Erafondide eest tasu aga toodagu veel selle nädala jooksul. Ja... Loona Tuisk astugu veel tema kambrisse, enne kui lahkub... Ja Loona astub. Kisub pärani ukse, seisab lävel ja vaatleb kaht vana daami, Saarat ja Lillentaali, oma senist klassijuhatajat. Vaatlevad naised lävelseisjat: kaunis tüdruk, nõrgalt ümmarate puusa­ dega, juba paisuvate rindadega. Helepruunis näos sarnasus kurikuulsa härra Luziferiga. Kongus ninake, suu pilkav poolkaar — kergelt-tige profiil. Ripsmete must poolring pruuni silmasädeme kohal ja paremal iirisel kollane täpike. Nüüd kerkib vasem suunurk ja sõnu langeb vaiksesse tuppa otsekui tuliseid kive seisvasse, sui­ kuvasse vette: „Ma lähen sügisel uude kooli... Eesti vaba­ riigi omasse... Ja kui mind keegi teist sinna laitma peaks tulema, seletan, et siin ollakse värske vaba­ riigi vastased. Siis te saate... Äga hüüd tahan kätte oma raha, seda ettemakstut... suviste erafondide eest. Teie tunde ma ei taha ja raha olgu mul käes, palun.“ Toetub siis piidale ja ootab. Preili Kartlang hüüatab, kohendab pitse rinnaesisel. Avab pärlmut­ 103 riga ilustatud kastikese ja viskab põrandale koini paberraha. Loona kummardub, kükitades vaatab (üles ja naerab. Võtab raha ja naeratab veel kord. Maja on tühi. Loona sammud kajavad hal­ les ruumes. Kuski vidistatakse ja siristatakse. Lin­ nud aknal. Kitsas puuris. Kaheksaks osaks jao­ tatud elamus. Paar leevikesi, isa punav, emane tagasihoidlikult hall. Paar väikest laulikut All, hingeldades puuripÕhjal, väsinud rasvatihane. Tuvi, lillakaid laike kaelal... Kojamehe poeg tõi nad siia, kingiks preili Kartlangile. Et oleks ka loo­ dust hallis majas turu serval. Loona näpitseb haagi lahti. Lindude vangipõli on vaid nädalat paar pikk olnud. Kõik on veel ergud ja liikuvad. Nagu see puntpaap, pisike kelm, kes esimesena lendab välja. Loona kummardub ak­ nast vaatama, nägu rõõmust särav. Läks! Nüüd lah­ kub ta nainegi, ise alandlikult hall. Siis teised, nel­ jakesi korraga. Plagin, vuhin ja piiksumine. Vii­ masena läheb väsinud rasvatihane... Loona vis­ kab tühja puuri kolinal nurka ja ohkab kergen­ datult. Jälle sai ta kuidagi tasuda oma kolme aasta vaeva ja pigistuse eesti Süda kohe kergem, et mil­ legagi sai vihastada noid... Saarat ja Weierit... Weieri hall kass jälgib lindude lahkumist sama huvi ja elevusega kui Loonagi. Aga perenaiste patud tasutakse ikka nende loomakestele. Loona astub toolile, süs lauale, rebib alla kärbsepüünise, liimist läikleva lindi. Hetk hiljem põgeneb hall kass kau­ gemale, ümber tagakeha ja vasaku tagumise jala aga kleepub riba, firma „Aeroxon“... Trepil hingab Loona sügavalt. Süa ei tule ta iialgi enam. Ei võigi tulla. Vaja nüüd mälestuseks 104 veel kord tõmmata kopsesse kopitanud õhku pikilt ja pimedailt trepelt... Traavib üle turu. Keskpäev puhus punnis põsil sooja üle ümmarate kivide. Nende vahel vedeleb sün-seal mõni murdunud õis. Lillenaised rebinud ta lauda koristades varrelt. Loona, uues kreppkleidis ja sandaales, korjab tühjalt turuplatsilt närbuvaid õisi. Tõstab punase ja ümmara redisegi maast — et lilled ja redis ei kuivaks kividel... Peos riismed, jook­ seb üle turu, hüppab üle madala traataia ja viskab peotäie jõkke. Vool keerutab redist ja keerutab õisi — veidi neil ikka jahedam... Alles siis ronib ema juurde kaubaputkasse. Ema Müna on nüüd kaupmees. Turunaine, nagu ütleb Liide Loonat sõimates. Üüris platsi turu servale, teiste kaubitsejate kõrvale. Pikk rida valgeid ja värvilisi majakesi, lahtise eespoolega. Letil marju, õunu, saia, vorsti ja kompvekke. Vaadis kvassi ja riiuleil pudeleid: mõdu, limonaad, keedetud mõdu. On ka neid, kes müütavad salmialbumeid, puuhobu­ seni ja liivapangi lastele, kõrvarõngaid ja rnesikooke, küünlaid ja seepi. Saapamääret, suitsukala ja õngeritvu... Ema lükkab riivi ette. Tuul nii suur ja häbe­ matu, vägisi kisub lahti väikese ukse. Toob kama­ luga tolmu ja viskab ta letile, otse värskeile sepikuile. No mida sa hing saad teha, mida tegemata jätta! Söögu nüüd Loonakene, vedel see supp ju on, nagu laket vea teist turuäärsest söögimajast Toobiga, loksuvat laket. Olgu rahul, ehk parane­ vad ajad... Tema, ema, jookseb aga üles, marjaaeda. Räägib ja pakub, jõuab nii ette teistest, 105 turunaistest, kes marjade valmides jooksevad mööda aedu kui emased hurdad, sõimeldes ja hinda kõrgeks kruvides. Nüüd juba soodus aeg Miinale, kes ei jõua võistelda vanade kaubitsejatega. Marjad alles rohelised, ega nüüd takista emased hurdad Miina teotsemist... Jäägu Loonake nüüd putkasse. Istugu vaikselt ja viisakalt, tänagu ostjat raha eest, ärgu olgu ninakas... Loona istub tühjale kvassivaadile. Seab biskvüdipaki enese ette letile. Nii ei näe keegi, et Loona Tuisk ajab äri turuputkas. Loona häbeneb. Punastub, kui ostja pilk peatub hetkeks ta näol. Vihastub, kui temavanused tütarlapsed mõõdavad teda, Loonat, pika ja põlastava pilguga. Äh, need tütarlapsed, need irvitavad ja pilkavad... Koo­ liski ... Võtab biskviidi ja närib seda, mõtted laokil. Oli kena vaikus see, mis asus klassi, kui tema, Loona, laskis vabariiki elada — Kuidas see kõik tuli__ Senini polnud ta baigi tundnud mi­ dagi oma kodumaa vastu... Vist oli väike ja loll... Ilmasõda, revolutsioon... Punased inimesed, kes tapsid valgeid, valged aga punaseid. Just Tuiskude akna all, jõel, lasksid punased inimesed maha rea valgeid, taustaks värske auk jääl... Järgmisel hom­ mikul aga punasid augu servad, nagu oleks midagi suurt ja rasket surutud läbi kitsa avause... Siis muutus. Valged rivistasid jõeäärse aiaplangu kõr­ vale punaseid. Trahh, trahh, trahh I Purskus midagi valkjat aiale. See külmus ja poisikesed kraapisid järgmisel hommikul küüntega jäätunud inimaju... Loona seisis aga akna juures ja vabises. Vabises öösigi magades. Karjatas ja võpatus. Aga, imelik, isamaad ta siis ei tundnud. Ei teadnudki, kumma 106 surm on kasulikum ta kodumaale, kas punase või valge inimese oma. Ta vaid pelgas noid pauke, jää­ tunud aju, pelgas tapmist... Täna tuli aga Saara, see vana. Soris Loona südamekastis ja leidis sealt uinuva tunde. Tunde isamaa vastu. Virisemise, pilke ja alahinnanguga ärataski Saara selle tunde... Ja Loona taob kandadega vastu tühja kvassivaati ja hõiskab: „Elagu Eesti vabariik 1“ Keegi aga ei ühine Loonaga. Kaubitsejate reas naerdakse. Vana daami mustas. Daam algas oma teekonda esimese putka juurest. Kas kaupmehel ei leiduvat sepikut. Soovitav oleks saada sooja sepi­ kut. Nimelt, olla suremas keegi vana preili. Vihas­ tunud, endal nõrk süda. Nüüd soovivat ta enne veel sepikut. Sooja... Esimesest putkast ta otsitut ei leia. Ei leia teisestki. Kolmandas irvitab paks kaupmees: „Kas sakslased jälle sisse marsivad, et vanad preilid sooja saia otsivad? Sepikut ei ole, aga võtke paberist lilli, ilusad hobustele kõrva taha pistmi­ seks. Hää-hää-hääf‘ Naer ja hüüded. Loona kuulatab. Otse tema pisikese kaubamaja kõrval hädaldab kaeblik hääl. „Surija viimne soov. Andke sooja sepikut! Vihastus, tal nõrk süda, nüüd tahab veel enne sooja sepikut/* Loona võpatub. Too ju vana Lillentaal. Otsib.. ♦ Saarale... Millest Saara süs nii vihastus... Ega... Ja kaubaputkast number kümme sirutub tume pea ja kartlik hääl hüüab: 107 „Preili Lillentaal, preili Lillentaal, tulge süa! Meil on veel sooja sepikut.“ Vana daam mustas lööks ette risti ja kaks,, aga ta usk ei võimalda seda. Seal istub ju see väike saatan, kes vihastas preili Kartlangi surmavarju oru väravani! Ja preili Lillentaal tänitab, unustab surija ja ta viimse soovi. Nüüd lahkuvat Loona patu pärast siit ilmast üks kuldne hing. Nemad raputanud teist, Weier toonud nuuskpüritust, kuumi pudeleid... Kõik Loona Tuisu süü... Kaubitsejad väljuvad poekesist. Seisavad ja irvitavad. Hüütakse roppusi. Soovita' takse uusi ja hullemaid elustamisvahendeid. Paks kaubitseja rappub naerust. Loonal on kuum, kipitav higi valgub silmi. Süda tuksub meeletult. Ega muud, kui sureb Saara, ei leia hauas rahu, rändab siis kummita des Tuiskude toas... „Preili Lillentaal, preili Lillentaal, võtke kohe kolm sepikut. Ma annan rahata, siis ei ole preili pärast surma minu peale vihane. Preili Lillen­ taal .. Preili Lillentaal sulab järsku. Ah, rahata and­ vat Loonake sepikud? Muidugi, see ju ka ristiini­ mese kohus. Saab veidigi kergendada surija südant ja oma süükoormat. Küllap elus näeb Loonake, kuis palju pahandust ja viletsust võib ta valmistada ligimesile. Nojaa, selle suurema sepiku ta võtaks, võtaks tolle teise, pehmema. Ja valigu Loonake talle kolmas hästi kohe... Kuldpruuni kooruke­ sega ... Loona laob sepikud Lillentaalile sülle ja hüüab; „Kui te nü kaua seletate, asja ees, teist taga, siis jahtuvad sepikud ja surijagi." 108 13. Loona sugulane, proua Lonni Tuisk, leiab, et Loona haisevat rohelisest seebist. Tuleb tütarlaps sugulasile külla, istub veerandtunnikese, tõstab Roti nina ja nuusutab. „Mis peaks siin küll lehkama nii vängelt? Enne ei olnud seda...“ August Tuisk köhatab, puhastab nina ja küsib siis Loonalt midagi. Ükskõik mida. Ainult, et see Roti ei saaks... Aga Roti saab, sest ta üpris väga tahab kiusata seda Loonat. Lõunalaual jälgib tütar­ lapse pelglikke pilke. Issand, ahastab Loona mõt­ tes. Juba on jälle tema taldriku kõrvale sattunud raske kahvel, mille harud jämedad ja tömbid, otse­ kui puust... Ja veel nuga... Nüri, tera teisel sama jäme kui selgki. Algaks ometi onu August söömi­ sega, näeks, kuis lõikab tema saag... Loonal on alati palav, kui istub oma rikaste sugulaste lauas. Meeles mõlgub püsivalt vaese Laatsaruse paiserikas kogu. Tuleb veel see bulldog Reks, limpsab keelega Loona kätt, heites ise arglikke pilke perenaise poole. Täpsalt kui Laatsarus istu siin, tunne hirmu raskete riistade, noa ja kahvli ees; kui saaks natuke poe­ tada koeralegi... Aga ei, too natuke, mis langeb Loona taldrikule, on just mõõdetud noa ja kahvli jaoks: kaks korda lõigata ja kaks korda suhu pista... Majaproua tõstab toitu ise, tõstab toitu mehele ja külalisele, tema juba teadvat, millised on paremad palad. Nii satub Loona taldrikule mingi linnukondike, vaevu varjab end alasti luu paari nahaservaga, kerivad endid spiraali paar sooneotsa... Kartul sinna juurde, veel kartul, see aga 109 juba poolik, lusikaga vedelat ja pruuni üle — asugu nüüd Loona hävitamisele, ega ta ju kodus sellist maitsevat toitu saa. Ega vaesed inimesed mõista keetagi sellist, neile peab vaaritama ikka pajatäie... Loona võitleb kondikesega oma taldrikul, ta ei kuulegi, ei saagi kuulata pereema lahket juttu. Piin ja rist selle kondiga 1 Lähed torkama kahvlit pare­ malt, liugleb luuke lustlikult vasakule. Otse tald­ riku servani, viimasel hetkel saad veel kahvli toeks ette lüüa... Kartulid keerlevad kaasa, aga pruunist ja vedelast on tilku paiskunud linalegi. Kui lõpp ometi ligineks, kui ometi ligineks... Proua Lonni vaatleb pruune laike laudlinal ja algab. Ta hääl käriseb, sekka kostub õõnsaid toone: „Nagu see sinu emagi... Jookseb ja jookseb, mis tollest kõigest saab. Last tahetakse ikka kooli panna, see on see vaeste ja harimatute igatsus. Rais­ kamine, raiskamine, parem võiks ta endale palgast veidi mustadeks päevadeks säästa... Nüüd aga kas­ vatab ta vaid üht last ja juba vaesekesel kael nii kõhn. Ma viimati õige vaatlesin, no need kaelasooned on kui kuivanud ja kõrisõlm päris püsti jää­ nud... Vaat, kasvata last ja näe vaeva.,..“ Loona lööb vihaga raske kahvli kondisse. Õnnes­ tust Ja lausub siis, mõõdukalt naeratades, sonoorse häälega: „Ega need sooned lapse tõttu püsti ei aja. See tuleb vanadusest. Sina, tädike, pole ainustki last kasvatanud ja sul vahib ka kõrisõlm kaelusest." Tädi Lonni ei kuulegi öeldut. Ta tõstab mehe taldrikule kaht kartulit, lisab lusikaga kastet. Onu August aga küsib kärmelt: 110 „Äh ajalehes ka seisis, et vana Saar on trammi alla jäänud? Kuis ta meile nüüd sugulane oli, ega sina, Loona, tea? Vist minu ema õemehe onu, nii ta vist oli? Sa lugesid, kunas ja kuis see õnnetus siis juhtus?" Tädi Lonni sööb vaikides. Nohiseb, parem põsk punnis. Loona jutustab. Muidugi teab ta üsna hästi õnnetust. Saare, allajäänu, naine ise jutustanud seda emale. Turuplatsil vist juhtunud. Tramm lõiganud vanamehe keskelt pooleks. Täitsa pooleks... Loona jutustab tõsiselt, hääles väriseb kerge jä­ lestus kahe tombu vastu, mis jäid punama kahele poole läikivaid, nöörsirgeid rööpaid... Lonni aga lööb kokku kaht sõrmustatud kätt, ajab suuriks ja imestlevaiks silmad ning hüüab lapselikult: „Äh, ainult kaheks tükiks? Nad oleksid võinud ta ju süs kokku õmmelda, vaata mõistmatuid."1 Onu August punastub. Tal on piinlik, et ta naine teeskleb naiivset ja nooruslikku tütarlast tolle päris tütarlapse ees, kes vaatleb nüüd laudlina ja vaikib... „Muidugi,“ seletab Roti edasi. „Kõik maod ja soolikad võetakse inimesest välja, soritakse läbi ja õmmeldakse süs tagasi, seda nüüd ei saanud.. Naise jutuhoogu tahab kasutada August Tuisk. Valib praevaagnalt parema ja paksema tüki, sihib ja viib saagi oma taldrikule. Aga — „August, sa loom, küll sööd aga sina palju! Ega ma sulle keela, söö. Äga sa tead, et su tervis ei kannata sellist rasket. Isegi oled liiga paks. Oh, sa loom, August..." 111 Lonni õngitseb mehe taldrikult lihatüki ja ase­ tab selle endisele kohale. Ta tegevat seda suurest armastusest selle suure poisikese vastu. Ei võivat hetkekski lasta toda last silmast, kohe õgivat end kurguni täis ja vaevlevat siis mitu nädalat kõhuvalu­ des. Loona ohkab — kui juba pääseks! Äga ega süt veel pääse. Peab aitama sööginõusid loputada, toda toimingut Loona vihkab. Ei salli taldrikute pesemist koduski, ammu veel siin, kus tühjaks jäänud kõhuga pead puhastama riistu, mil­ lele asetati midagi otsekui linnule, nii silmapet­ teks ... Nü eemaldub Loona köögist. Kõnnib onu Augustiga rõdule, saali, vaatleb uusi pilte ja leiab pääsetee. Olgu nü mõistlik mees onu August ja andku talle paberit, andku plüatsitki — talle meel­ divat väga jahistseen, hüplevad hirved ja kihutavad koerad. Noist tahtvat endalegi valmistada koopia. Joonistab siin väikeselt, märgib vaid kontuurid. Kodus aga suurendab, värvib... Kui hüplevad hirved kihutavate koertega val­ mis, võtab onu August joonistise enda kätte. Vaatleb ja ümiseb, kortsutab kulme ja ümiseb jälle. Vaatab eemalt ja vaatab ligemalt. Lausub siis: „Kuule, tüdruk, sul on ju talenti! Nagu vala­ tud hirved ja koerad, täpsalt nagu pildilgi. Kuule, sinust saab asjagi, kui su peale kulutada veidi raha. Saad kuulsakski võib~olla.“ Onu August ja tädi Lonni otsustavad samas, vaadeldes hirvi ja koeri, saata Loona Kunstikooli. Tingimusel, et Loona aga kuulsaks saagu. Au teeb nimele, kuulsaks Tuiskude perekonna. Et kirjuta­ 112 takse kord, kuulsa kunstniku Loona Tuisu kasvatajaiks ja koolitajaiks olnud ta sugulane August Tuisk ja selle abikaasa Lonni. Tõotagu nüüd Loona, et ta Kunstikoolis ei logele, püüab ja hoolas on, süs maksvat nemad, helded sugulased, õpperaha... Loona tunneb, et nüüd peaks ta rõõmutsema, väljendama kuidagi oma õnne ja tänumeelt Lau­ suma paar tänusõna, kaelustama tädi. Äga — ei saa... Nagu uimane oleks veidi, pea raske ja süda tuim... Rõhub vist juba tõotus, raske tingimus, saada ilmtingimata kunstnikuks ja veel ilmakuul­ saks ... Homme juba mingu Loona sinna Kunstikooli, võtku peoga oma krüpseldisi kaasa ja näidaku här­ radele, öelgu, et on vaeslaps, ema tööline. Ning ärgu unustagu seletamast, et just onu ja tädi saatsid ta õppima! Loomal on halb, väga halb. Jälle meenub vaene Laatsarus, too paiseis... Korja nüüd palukesi, mida pilluvad sulle kaks... ei leia sobivat nimetustki sellele narripaarile... Kaks karikatuuri, kes taha­ vad pääseda kuulsa kunstniku monograafiasse. Kuid mõlemad otsekui loodud mõne lustliku lehekülje täiteks... Saaks nüüd ühelegi neist narridest hüpata kaela, tänada teda ülisuure lahkuse eest... Loona katsetabki, punastub ise, kui suudleb tädi närtsinud palet. Ei, midagi on siin võlts... „Jumala pärast,“ hüüab tädi lahkuvale Loonale järele. „Ära sa hakka maalima neljanurgeliselt, tead, noh, sellised ruudulised värviplärakad, vuturis­ mid ...“ 8 Soomustüdruk. 113 Kui Loona jõuab tänavale, avatakse aken ja onu Augusti paljas pea ilmub avausele. Viimane sõbralik manitsus: „Ja et sa kuulsaks saadi Mitte unustada, kuul­ saks/* 14. Aga ega Loonast saa kuulsat kunstnikku, sest tädi Lonni loobub oma kohast Loona monograafias. Onu August on äsja ostnud majaplatsi. Nüüd minna kogu sissetulek palkidesse ja betooni ning Loona kõndigu Kunstikoolist ära. Kogu aasta raisatud raha, aga kuulsusest pole kuuldagi. Oleks ükski ajaleht kirjutanud, kas või sõnakest paar, kas vaid Tuis­ kude nime... Õigus ta ju on, mõtleb Loona, viibides viimas korda ateljees, piidest ja kavandeis! kirjus. Istub kolmejalgset järil, veeretab peos grafüdijuppi ja nuk­ rutseb. See aastake läks vaid kohanemiseks. Selle ajaga harjus Loona alasti modelli vaatlema. Alul punastus, kuidagi ei saanud katmatut olendit pabe­ rile tuua. Kogu aasta oli värnitsast, sikatiifist ja tärpentünist lehkavasse õpperuumi astudes tundnud eneses suurt ja kärsitut küsimust: kust alata, mida teha, et saada kiiremalt ja väiksema kuluga kuul­ saks. Sekka hurjutas tädi Lonni ülal Vahtrate puies­ teel. Onu August andis imepisikese summa süte, paberi ja kriitide kuluks ning küsis pahuralt: „Mitu semestrit see vaapamine võtab? See vuturismi tegemine peaks minu arvates ju nii kerge olema?** 114 Loona vaikis. Ei vastanudki, et ta oleks vaja­ nud veel teistki summat, värvikasti ostmiseks. Õli­ värvide muretsemiseks... Loona ohkab. Ilus puu­ kast, kakskümmend värvi tuubides, viis pikka pints­ lit kõrval... Oli kujutelnud, kuis maalib viimase kompositsiooni juba õlis, võib-olla kiidabki mõni... Nüüd aga astub pahurana ateljeesse, kaenlas väike akvarell, mille asetab teiste alandlikumate hulka... Olgu, töö oli sunduslik, nüüd on ta täi­ detud. Täidetud aga nü, et isegi tahaks sellisele käperdisele sülitada. Kompositsiooni teemaks oli „KoIm tarka Hammikumaalt". Nüüd uhkeldab ateljee seinul vähe­ malt paarsada tarka, kirevat ja üksteisest erinevat. Nagu erinevad nende loojadki, kümmekond kunsti­ jüngrit. Kui Loona peatub suure maali ees, mis kuulub Kunstikooli paremale õpilasele, ja vaatleb valget mantlilaiku kaameli kollasel taustal, kuuleb ta enese seljataga kaht kõnelevat. Noormees, kõhn ja kollane, ning vana daam, hõbehall soeng ja pluusil kirju seos. „Ma vaatlesin seal akvarelle, mõnigi päris huvitav. Ühel oin kaamelitest kolmnurk kujunda­ tud, sellesse surutud kõik kolm tarka, ainult kin­ gitused veerevad otsekui voogudes maapinnal. Nägite vahest?" Küsija on kõhn noormees. Loona paitaks ta kollaseid põski, sest kolmnurk kaamelitest kuu­ lub temale, Loonale... Vana daam vastab: „Jah, ma nägin. Värvid on puhtad, eredad... Mul kogu aeg tunne, et maalija pidi palavikus olema, kui ta värve otsis. Sellised kärsitud varjun­ 8* 115 did, nagu tiisikushaigel. Oleks kompositsioon õlis, võiks teist vaadata. Algaja kohta igatahes ülihea.** Loona seisab püsti päi. Mitte uhkusest. Nii ei valgu vaid pisarad palgele. Ta vaatleb ikka veel val­ get laiku kollasel, nüüd virvendab laik, sest pisarad vajuvad silmanurgast teise: Loona pööras pead. Kui oleks õlis, süs... Muidugi, kui saaks õlivärvid, tuleks kuulsus kiiremini... Nüüd aga ostab Loona paberiärist naelavüsi pakkimispaberit. Skitsideks. Ema Müna ei kulutavat oma vaevaga teenitud penne sellisele tuuletallamisele. Pigemini ostab suhkrut ja leiba... Loona tunneb tahet ronida järile, rabelda ja ki­ sendada. Aga silmisse valgub uusi tilku. Loona heidab pilgu üle kirju seina, kallistab silmadega oma kaameleid ja lahkub Kunstikoolist... Jookseb nuuksudes üle turuplatsi. Pritsimaja värava kohal hõljub punane latern ja tuul rebib suuri pappkaasi ruttaja kaenlas. Tahab vist näha, kuis õnnestunud Loonal skitsid habemikust, alasti vanamehest, kelle põlved poseerimisel külmast sina­ kad. Järsku luksub Loona valjusti — nii kahju on kahest: vanaäti sinakaist põlvist ja krobelisest pakkimispaberist, mida Loona ostis poest naelakaupa... Ema Müna hädaldab, annab tütrele palderjanitilku. Vaat, otse oma käte vahel rikuvad tütar­ lapse, silmad sel ikust tursunud. Ja neid rikkaid sugulasi ning nende fujutsemist: lapsest tahetakse kuulsust teha, näidatakse teisele alasti inimesi ja muidki roppusi... Tuleb mingil tädil hookene, võtab lapse otsekui ahvi, kes peab tantsima tema, tujuka, trummihelide saatel. Tantsitaja tüdib, vis­ kab trummi pulkadega nurka, jättes ahvikese sinna­ 116 paika. Ja tollel jääb hammas verele ja pind süda­ messe, nukrutseb ja usub, et temast oleks võinud tulla kuulus kunstnik. 15. Loonale kiri. Odavas, sinises ümbrikus. Lebab sinine nelinurk Loona kirjutuslaual ja ootab. Aga millisel laual! Tormiks ei saa küll nimetada hoogu, mis pühkinud ühele nurgale kõik raamatud ja pabe­ rid. Küllap vist oli tuuleke tornaado ise. Raama­ tuid: romaane, romaane ja aina romaane. Lehekesil salme ja krüpseldisi. Rügement tindilaike rohe­ lisel^ kattel. Kõver puuoks, krobeline kivi, salguke halli sammalt, puust lehm. Laua nikerdatud võre on kadunud. Pooliti, sün-seal ripneb veel paar paigakest ümmara nupuga. Pole ka ime, sest igal lõunal, koolist tulles, viskab Loona üle laua nurka oma vana portfelli raamatutega. Muidugi juturaa­ matutega. Kui aga viskaja tuju halb, langeb narmen­ dav portfell — onu Augusti amnetis — madalas kaares üle kirjutuslaua võre ja viib sellest tüki kaasa. Nurka. Sealt tõstab ema Miina portfelli ja võretükke ja hädaldab sinna juurde. Sinine nelinurk ootab ja adressaat ilmubki, lau­ bal pilved ja silmis kollakat välgukest. Nuusutab. Nojaa, egas muidu — tatratangud. Tema kiuste tatratangud, ainuke liik jumalavilja, mida Loona vihkab. Koolis pahandust, kodu pahandust, eh... Mis kiri, kelle kiri? Ja miks siis muheleb eit, Las keegi rikas onkel pärandanud ehk Loonale mildollarit? Süs ostaks õpetajaile tsüankaalit ja sõidaks ise Indiasse... 117 „Mis patust juttu sa nüüd... Loe parem kirjake läbi. Ehk on su õnn ligemal kui Indiamaa “ Loona loeb ja ohkab pettunult, näoke pikk: „Ei, pärandust pole. Tahab vaid kohtuda üks poiss. Üks Kaspar." „Mis Kaspar see süs õige on? Kust sa said ta?" Ja kui hämariku helehalli, jahedat vett voolab tuppa, jutustab Loona emale Kasparist. Kergelt ja naerdes, see kõlab soojalt ja rõõmsalt, otsekui kudrutaksid päikesepaistel liivas püherduvad tuvid. Poisslapsel olevat roosa suu ja veidi vesised sil­ mad. Ja roosa suu on alati liikvel, sest Kaspar kõne­ levat palju. Eesti ja saksa keelt segi. Nah, kuis nüüd seda jäljendada... Umbes nii, ahah... Nimi olevat Kaspar Ust, komischer Name, nicht? Olevat völlig võõras siin linnas, sügisel astuvat Universiteeti. Kasparikeine koguvat kirjamärke ja suvel liblikaid. Tundvat kõiki konnalüke nende hää­ litsuste järgi ja teadvat tunnust Zitronenfalteri Männcheni tiivul. Toonud kaasa Mamagi, ega need söögimajad keeda ju nii schmackhaftilt ja Kaspar olevat suur Feinschmecker. Ohee, tarvitseb heita pilk Kaspari pihale. Kenake hulk sentimeetreid... Sellist ümbermõõtu vajavat Kaspar oma tulevaseks elukutseks. Usalduse ja aukartuse mõttes, sest Kas­ parist saab Pfarrer. Mamale meeldivat vaimulik sei­ sus, Kasparile enesele ka. Head palgad ja palju freie Zeiti. „Ohiee, ja paar tosinat lapsi,“ lõpetab Loona. „Mina’i mõista,“ ümiseb nurgast ema Müna. „Oma poiss ja nü irvitad teist. Alp oled. Näe, mina’i saa mõeldagi oma esimesele armastusele, ilma et kaks pisarat ei tibaks üle näo.“ 118 „Tühja," vastab Loona. „Ega ta minu poiss pole, nii ajaviiteks... Kakskümmend üks korda olen koh­ tunud ta narriga, täna ei tea... Sukakannas auk, ei viitsi nõeluda." „Eks mine ikka," ütles ema. „Kuula ära, mis tal südamel. Kui lollust kõneleb, tule koju. Anna sukk siia, ma ise tõmban augu koomale." * * * Loona longib piki jõekallast, tõstab nina ja nuu­ sutab. Muidugi, nõrka kevadelõhna on õhus, mus­ tavaid viirge jääl ja sulatuult vihisemas pajuoksis. Üle Vanasilla tumeda kaare ronib omnibus, lööb õitsele tulikuulide paar. Käsipuul mootorpaatide sadamas istub naine ja naerab. Ihiih, krüskab ta ja okk, okkooh, mökitavad ta kaks kaaslast, meest Vankritäis rohelisi ilupuid veereb üle silla, Loona ees hüpleb lombak tüdruk ja selle kannul kõverjalgne mägrakoer. Loona naerab tasa, iirisel särab lustlikult kollane täpike. Kuis veider mehike on too taks, imelõbusa muigega suunurgis. Liigub kallutades kui väike lodi, pruun kõhualune pea­ aegu puudutamas maad. „Adah, pisi koer," hüüab Loona tasa ja pöördub pikale ja pimedale kõrvaltänavale. Suured, sünged majad sinkjalt helkivate aken­ dega. Ühel sellisel helendab hüatsint. Nõrgalt lilla taim. Nagu langeks valgeile õiskellukesile violett! valguskuma. Majas aga mängib keegi klaverit. Loona kujutleb mängijat. Vana, kõhetu daam, kelle närtsi­ nud hinge langenud vist täna sulatuules rappuvailt pajudelt kevadpiisku. Nüüd ei tea kiprunud vana­ 119 piiga, mis küll peaks kipitama südamel. Ja män­ gib nüüd. Muidugi on see klaver pruun, mängija kleit kõrge kaelusega ja pitskäistega aga tumepruun. Ja kümme sõrme mänguriistal kollased. Kui vana pärgament... Kui õige nuusutada, milline lõhn ses suures majas, ega keegi tule... Ja Loona avab raske, lõvipeaga ilustatud ukse. Hm, vanade pallikleitide, kolletanute, kirstusseisnute lõhn. Rebene­ nud pitsi, sibulaõunte, vana mööbli lõhn. Mäng kos­ tub nüüd ligidalt, Loona pöördudes minekule ham­ mustavad tigedad, järsud helid ta kanda kui kääbuspintšerid. Uks vajub raskelt kinni, ta vahele jääb pikk ja hele helipiik klaverilt ning vingerdab. Kiim, bim — ja kari nooruslikke toone hüpleb majast, lippab tänavale lohakate liigutustega, otsekui kari noori settereid... Kaspar ja kohtumine unuvad. Loona seisab, pea kuklas, ja uurib tohutut kiviehitisi tänava lõpul. Õllevabrik — kui lõhkuda maha pikk ja punane korsten, lammutada kolm tornikest ja ehitada kivi­ dest uus ja kõrgem. Siis on too loss, suur ja punane. Omanikuks noor ja üllas mees. Loona juhtub — muidugi kogemata — lossiparki, samuti kogemata astub otse peenrale, millel lokkavad lossihärra lemmiklilled — tügerlüliad... Kära ja hüüded. Lastakse valla kümme verikoera... Äga lossihärra kummar­ dub Loona ette, suudleb ta kulunud kinganina ja hüüab: «Õnnistatud olgu see tund, mil ilmusid mu majja." Ja kosib süs Loona ja — nagu jutustatakse legendes ja muinasjutes — püstitab sõtkutud tügerlüliate peenrale obeliski valgest marmorist... Loona naeratab ja ohkab. Ojaa, kunagi see võis ju olla nii, kunagi ammu. Kui ta nüüd peaks astuma 120 sinna aeda, asetama jala peenrale, hõikaks nurga tagant öövahi jäme hääl: ,,Hei, mamsel, koristage peenralt oma koivad, kinganumber kolmkümmend kaheksa/' Kellelt küll pärinud tema, Loona, sellised kab­ jad, kas isalt või emalt? * * * Kaspar on kõndinud terve tunni «Centauri" ees ja ta roosa lapsesuu on nüüd mossis. Kooliplika laseb end oodata! Ja ei lausu enda vabanduseks sõ­ nagi. Naerab vaid ja vaatleb taevast. Kevad olla teel, ütleb õndsalt. Mis läheb see korda Kaspar iie? Kevadeti saab ta ikka oma suure nohu, kaelarahud paistetuvad — nüüd aga rõõmutseb too tütarlaps, et sellised ohud on teel Kaspari juurde. Ja Kaspar saadab poolpahase pilgu silmanurgist oma kaasla­ sele. Oleks tore, kui veidike oleks pikem ülbest tüdrukust, kes kõnnib ta kõrval ja naeratab. Patust naeratust. Küllap veetis oma aja mõne mehega, kuis siis muidu hilines — ja Kasparike tunneb, et ta ei salli, et tütarlaps, kes tast veidi, vaevalt mär­ gatavalt pikem, kohtuks mõne meesterahvaga peale tema. Ega seda aga väljendada või — siis vaatab pruun nõid ülalt alla ja lausub: «Ma ei kannata sõnu «meesterahvas" ja «naiste­ rahvas". Süs meenub mulle alati üks vana maal. Aadam ja Eeva. Karvased ja kõverjalgsed." No mine veel kõnelema! Kaspar vaikib ja kisub viha. Loona aga seisatub järsku ja sosistab: «Kass, vaata, kui ilus kass." 121 Lahtisel eesuksel istub kassipoeg. Mustvalge-laiguline kelm. Loona silitab loomakest, kõneleb, võtab väikese kelmi sullegi. „Küll ma varastaksin ta! Paneksin põue. Mis arvad sina sellest?" Aga Kaspar ei arvagi. Kaspar on vihane. Või­ vad mööduda, näha, kuis Kaspari kaaslane käper­ dab võõraid kasse. Kujutelge, noor daam — Noor daam kõnetab aga kino väraval ajalehepoissi. Poisil on pika, takuse nööri otsas koerake. Suur ja kollane kutsikas. „No poju, kas loomake jookseb vägisi käest?" Poiss uurib küsijat, sus naeratab ja algab: „No mis sa sõnnikuga teed, nagu kodust pää­ seb, nü ajama paneb. Nüüdki tuli mulle tänaval vastu. Ega ei saa muud kui tiri teist tõbrast köie otsas." Tõbras liputab saba, otsekui tahaks tõendada oma peremehe kõnet. Peremehe hääl on kõrge ja hele. Paljud pöörduvad ja vaatlevad naeratades preilit ja poissi, vaatavad koeragi. Kaspar tõmbab Loona poolvägisi tulema. „Kui nüüd keegi Mama tuttavaist märkas, süs... Kui vana sa õieti oled? Ma ei ole selles veel otsusele jõudnud. Vahel tundub, et kaheksa aastat, vahel koguni kolm. Aga süs — tõmbad suu schief ja kõneled kui viiekümnene. Mina küll ei mõista, kuis võid jutule kukkuda sellise räpase poisiga. Millised maneerid, millised maneerid! Su Betragen võtab veel eiin dickes Ende." Nüüd aitab Loonale. Seisatub ja ütleb: „Kuule, ära virise nii! Kui sa minuga kõndida ei taha, ära kõnni. Kui tahad, siis kõnni, aga sel­ 122 liseks ma jään — oleks ka hilja end ümber töö­ tada lasta vastavalt sinu ja su Mama maitsele." Lööb pea kuklasse ja kõnnib minema. Kaspar seisatub ja mõtleb. Meheau ei luba ju järele rutata. Vihastub ja pöördub minekule. Vastassuunas. Läheb sammu paarkümmend. Mõtleb veel. Ei... Too Loona, vahel teine selline kallis seltsiline 1 Offenherzig, fidel... Ja üle Vanasilla jookseb noormees põlvpükstes. Ruttab jõekaldale, jõuab järele lonkivale tütar­ lapsele, haarab ta käe: „Nah, Loonachen, piibliski seisab, et enne päi­ kese veeremist peame leppima oma vihameestega. Komm ja ole wieder gut!“ Loona naeratab. See oli sest narrist kena, et jooksis ja alandus. Oleks päris kahju olnud teisest, poleks millegagi täita olnud oma tühje õhtuid. Üks poisslaps peab inimesel ju ikka olema. Ja tema, Loona, juba andestust paluma poleks läinud 1 Tal polnud ju süüd. Ja kuigi oleks olnud... Väraval jutlevad nad kaua. Istuvad siis trepi alumisele astmele ja Kaspar Ust suudleb Loona Tuisku. Esimene, arglik katse ebaõnnestub mui­ dugi. Kaspari roosa suu juhtub kiviseinale, riiva­ tes vaid tumepruune sälke. Veel kord. Käes ongi too, mida ülistavad laulikud! Esimene suudlus. Loonake toetub aga kiviseinale ja mõtleb. Iial ei raseeri ta enam Gillet-teraga karvakesi huulel. Vähemalt siis mitte, kui kavatseb kedagi suudelda. Aga ega ta vist kavatse, ei tasu end see toiming..» Otsekui kaks niisket, poolsooja sõrme vajutataks su suule... Parem mitte. Ehk kui just, uudishimust... 123 Siis tuleb loobuda Gilletisf, sest karvatüükad üla­ huulel tekitavad valu... Kuid nüüd kõneleb Kaspar Ust, mees. Loona, kui õrn naisterahvas, istugu nüüd kuulelikult. „Tühja, kui palju see Hochschule siis ikka aega võtab, küll ma ruttan, nüüd me ju kihlusime. Lõpe­ tades saan aga varsti koha. Maale muidugi, seal paremad tingimused. Vähem tööd ka. Süs abi­ ellume.” Ja Kaspar Ust suudleb oma värsket pruuti ja asub teele. Pruut aga ronib veel trepi võrra kõrge­ male ja istub süs astmele. Sellelt astmelt kuk­ kus ta aastat kümme tagasi, kukkus pea ees, kivi­ põrandale. Keegi hooletu oli käsipuud libestanud kalalimaga ja Loonake oli langenud. Istukile tõus­ tes ei tundnud süs valu. Kobas vaid käega pead, kõik tundus pehmena ja tuimana, isegi mõtted ei joosnud enam vabalt... Nii on nüüdki lugu Loona mõtetega. Miks ei küsinud süs noormees temalt, Loonalt, ta arva­ must selle abielu, selle kihlumise kohta? Lihtsalt. Hm, ons see nüüd mees kinolinalt, peen, õrn ja tuline? Nöpsninaga, suudleb esmalt seina ja siis pruuti. Hm, hm. Peaks ütlema talle, et hoopis teisiti on Loona enesele kujutelnud meest, keda kavatses kord suudelda... Ja veel too abielu, toda ei salli Loona ju üldse. Ei Kaspariga, ei isegi mehega kinolinalt, õrna, peene ja tulisega. Üldse mitte. Kuis aga öelda seda, häbi on... Teine haavub, pettub. Lõppeks sõimab veel, haavatud meheau... Kui kirjutada, jah, kirjutada võiks küll. Hilje­ mini tänaval võiks ju vastu tulles mujale vaadata. Nii on raske elada, otsekui nähtamatu kammits 124 oleks jalus. Nagu imeks kuski puuk, selline lilla kui koertel. Imeks verd ja muudaks südame rahu­ tuks. Ei, abielu, toda Loona ei salli, kirikuukseltki põgeneks veel... 16. Kaspar Ust — morn nägu, sinine kuub ja tennispüksid — tõstab jala üle kõrge väravapaku agulitänaval. Uriseb pahuralt ja silmitseb ümbrust. Süa oli teda, Kasparit, veel vaja! Vaat, mida võtab ette inimene, kellel liiga pehme süda! Ta oleks võinud kirjutada sellele tüdrukule, seletada mõju­ vad motiivid ja lausuda kurvad lahkumlssõmad. Nüüd kõnni narrina mööda sopilist õue. Mõnigi vaatab aknast ja muigab: milline peen noormees agulis... Päike on madalal. Otse kalurimaja lameda katuse kohalt saadab kiiri. Suure kivimaja ülemine osa on ruske, alumine aga päikesepaistest ruuge ja rõõmus — seisab ju too kmlobudik otse luha serval. Tulevad kiired isegi alt aia, pehkinud tei­ vaste vahelt, virvendavad rohututtide kohal kui kuldsed lained. Nurgas, liivahunnikul, vedeleb pool puuhobust. Kirju pea, pungis silmis hullumeelse pilk, tagakeha ahvenkirju, pikk jõhvsaba must. Kas­ par turtsub vihaselt. Kas mitte Loona ise ei mängi­ nud seal äsja, jättes kriiskama liivale tühja, kol­ lase kiluanuma? Kilkavkollase. Võib uskuda... Kus peitus küll Kaspari mehemeel siis, kui tegi tol­ lele tüdrukule õrna ettepaneku? Järsku seisatub Kaspar ja kuulatab. Kui koer, keda tabanud põgenemiselt ebameeldiva peremehe 125 vile. Kuski hüplevad „Hoffmanni lood“, jagavad ühe käega kurbust, teisega rõõmu, keegi vilistab neid ja keksleb vist ise üle nööri, kuis siis muidu kõlab viis nü katkendiliselt? Üha lähenevad „Hoffmanni lood“, vilistaja jookseb vist tema, Kaspari, suunas. Kaspar toetub suurele, roostepruunile vihmaveetünnile ja ootab. Asetab käedki puusale. Kuid vilistaja kaugeneb jälle, nüüd hüpleb ta kuuride vahel. Ootaja silmitseb suurt paju — just tolle tagant peaks ilmuma veider vilistaja. Paju pigistab jändri­ kud sõrmed halli rusikasse, suurde, muhklikku. Äga krobeliste sõrmede vahelt niriseb rohelust: pikad ja kitsad oksad, rohekashallid, ovaalsed lehed. Siis ilmubki vilistaja. Muidugi, taevas tulgu nüüd ise appi, too ju Loona! Sitskleidis, palja jalu, peos mingi pulk ja ees tünnivits, viimast veeretabkt ja vilistab sinna juurde viise „Hoffmanni lugu­ dest". Kaspar kujutleb, kuis tüdruk kord tema naisena... Ei, Jehoova Jumal, pastoriproua ja vee­ retaks ratast! Keskkooli lõpetanud mõrsja, paari­ kümneaastane ! Mõrsja peatub, hingeldab ja riputab vastiku vaadivõru endale kaela. Küsib siis: „Noh, mu paaž, bleich ja blond, mis nad siis jälle pisikesele teinud, et pisike nii betrübt?" Kuis nüüd öelda, kuis rääkida, kuis alata? Ega muud, kui lõppeks sõimab oma endist peigmeest, kutsub majanaisedki välja, nood hurjutavad ja kisa­ vad. Kui katsetaks õige veidi õrnalt, lüüriliselt... Oleks diplomaat__Süüdi on ju kõiges Mama, kel muide, on tuline õigus. Ja Kaspar lööb lootusetult käega ja ohkab südamesse lõikavalt: „Otsas kõik, Mama ei luba! Mitte ei luba!" 126 Locma veeretab tünnivitsa kaelas ega küsigi, mida mama õieti ei luba. Ta teab seda ju küsi­ mata. Ja tunneb: ta südame pehmelt ja rohtunult pinnalt veereb järsku ära suur ja raske kivi. Kuid sügavale oli kohedasse pinda vajunud aja jooksul kivike. Harjumuse sitked kasvud olid juurigi ajanud ümber kivi. Nüüd aga langeb koorem ja kisub enesega tüki aluspindagi, värske, kohe mullapind kuivab eredas valguses silmapilkselt kõvaks. Nagu värskele haavale tõmbub korp. Kaspar vaatleb oma endist mõrsjat kõrvalt. Nüüd, nüüd ehk tõstab kisa, nuuksub ja palub! Ütleb, et ta vaene, ta ainuke varandus vaid hea nimi... Hädaldab ja lubab uputada. Kuid Loona lausub: „Hüva, wenn nicht, dann nicht! Vaata kui ilust" Jälgib Kaspargi ta sõrme suunda ja näeb. Paju all on tasane kord helehalli, puhast liiva. Madalad pajuoksad õõtsuvad õrnrohekalt üle halli liiva ja sellel hüpleb varblane, veidi tumedam kui liiv. Kasparike tunneb: oleks see tüdruk talle pigemini näkku sülitanud, krümustanud teda ja karjunud1. Aga nüüd, selline õudne ja pigistav tunne... „Eheh,“ katsub ta naerda, „vaata, kallis, nii hävitavad need vanemad meie, noorte, unistused. Nietschegi ütleb, et ikka hukkuvad õrnemad ja õilsamad südamed. Sa, Loona, ära kanna viha, ära ole pahane. Ma ei või teisiti. Ma... armastan sind väga__südame rebin seest. Aga, vaata, meie kõik peame kuulama oma vanemate sõna. Piib­ liski seisab nü.“ „Sa näed asjata vaeva. Lõppeks kukud koguni seotud kõnne. Tee lühemalt, mul pooleli võru... veeretamine." 127 „Mamal pole midagi sinu vastu, ta ei taha aga, et ma nii varakult abiellun. Ja kui maale pasto­ riks lähen... süs peaks ka naine maalt olema, või nii kuidagi... Katsu mind mõista! Ma — mul pole midagi sinu vastu." Kuid Kaspar jätab tasa ja targu ütlemata, et Mama karjus ja nuttis. Nimetas Loonat aguliplikaks, räpaseks, kasvatamatuks, perekonnata tüd­ rukuks, kes püüdnud õnge süütu poisslapse. Loona ei vasta ja naeratab vaid. Poolikut naera­ tust, silmis rohekat. Tuul pühib talle tumepruune sälke näkku, ta lükkab nood tagasi ja ütleb kergelt: „Ooh, egas minulgi sinu Mama vastu midagi eri­ list pole. Muide, ta on vist koguni tark naisterah­ vas, muidugi peab su naine olema maalt Sul ei pruugi olla nii... kohevil. Ahah, Elsinoi, mis sul süs südamel ?" Viimase küsimusega pöördub Loona väikese, räpase tüdruku poole, kes mõlema käega haaranud teda põlvest Väike näitab küsijale puuhobuse saba ja tagakeha ning hädaldab: „Tuli välja, saba tuli välja." „Või tuli," naerab Loona. „Ju sa suli sikutasid ptruul saba ära. Anna siial" Sellal, kui Loona pistab jõhvsaba osava liigu­ tusega endisesse auku, lööb peoga pealegi, süs ikka nagu kindlam, tõuseb väikese tüdruku räpane klei­ dike tuules ja puudutab Kaspari pümvalgeid tennispükse. Kaspar sirutab jala ja lükkab sellega väikese ettevaatlikult kaugemale. Loona pilgus sätendab järsku rohekaskollast. Nü lükatakse eemale agulilapsi, nü lükati eemale temagi! Jalaga. Ja Loona 128 võtab kätesse väikese Elsinoi määrdinud näo, pöörab ta Kaspari poole ja ütleb: „Vaata, nii räpane olin minagi varemini. Süs aga tulid peened noorhärrad südalinnast ja lakku­ sid mu palged puhtaks. Suudeldes, see puhastab kõige kiiremini!" Kaspari kõrvad hõõguvad punaselt. Loona surub väikest määrkassi, Elsinoid, enese vastu ja naerab: „Vaata, kui ilusad suured ja punased kõrvad onkul om! Kui nende taha lamp panna, süs saaks ilutuld, nü kenad punased laternad. Kaspar tahaks nutta. Võtta maast kivi ja lüüa sellega Loonale pähe. Kui palju ta selle eest ikka saaks? Romantilised põhjused, inü aastat kaks määratakse ehk... „Häbi võiks sul olla! Irvitad ja pilkad sellisel kallil minutil. Läheme lahku ja sina kõneled nü... Teised tütarlapsed uutaksid ja suudleksid veel, mälestuseks. Sina aga, sul polegi südant, Mamal on õigus, on õigus!" „Kas see Mama ei oota sind mitte Vanasillal või sün kuski? Ehk sa raiskad oma kallist aega, sammume aga väravale lähemale, ma saadan sind veidi." Kaspar ohkab ja sammubki. Kuis väga teisiti oli ta kujutelnud seda lahkumist! Loona langeb kummuli pingile aias, kohisevate väätkasvude all. Tema, Kaspar, silitab õrnalt ta pead ja suudleb teda lahkumisel. «Igavesti sinu," lausub see uhke tüdruk ja nuuksub. Tema, Kaspar, aga ohkab värava taga kergendatult ja jutustab uuel sügisel, korpo­ ratsiooni astudes, teistelegi oma armuseiklust ilusa 9 Soomustüdruk. 129 agulineiuga. Saab ehk varemini värvidki kätte, ikka südamemurdja või nii... Äga müüdi Nüüd sammub ta Loonaga värava poole ja Loona vilistab, kaelas tünnivits ja peos mingi pulk. Väraval seisatub Loona ja ütleb: „Mine aga nüüd, see Elsinoi tilpneb ka siin ja sinul selline ahastav nägu. Ega muud, kui naised arvavad järsku, et mina tolle väikese ema ja nõuan nüüd sinult kolekõrget kasvatussummat, sina aga kitsi ja tõrgud maksmast. Nun, hakka minema 1“ Seisab väraval ja naeratab. Kaspar katsetab veel kord lüürikaga. Sosistab: „Sa oled mu romaan." „Ojaa, kroonine, kuus kord ilmuv." „Loona, Loona, ma uskusin, et sul on hinge ja südant.“ Loona tõsineb järsku. Suu tõmbleb kurvalt ja silmad nüskuvad. Ise aga mõtleb: kuis küll vaatas Marion seal, filmis, kui saatis minema oma kalli? Nukra pilguga vaatas „kaugusse", paar pisarat veere­ sid aeglaselt üle näo. Suunurgad aga värisesid. Miks ei peaks süs tema, Loona, vaatama nii. Vähe­ malt katsetamagi. Võibolla avastab eneses suure ande... Ja Loona katsetabki. Tulemused hiilgavad. Kas­ par hellub ja sosistab: „Looma, Loona, ära nuta, on ju valus, et peame lahkuma, Loona, ma jään sulle truuks." Loona ripsmeil hiilgab märga, suunurgad liigu­ vad. Muidugi, temast saaks asja, näe nüüdki, võiks tahtmata nutta. Mõtle aga millelegi haledale, näi­ teks surnud linnule, ja pisarad veerevad kohe... m „Oo, Kaspar,“ sosistab läbi pisarate. „Luba mulle vaid ühte, tõota, et sa alati —“ Kaspar on õnnelik. Nüüd tõotab ta muidugi Loonale igavest truudust, lubab alati temale mõelda — kuid väraval seisja ilme muutub järsku. Vasem suunurk kerkib, silmis hiilgab taas kollast ja pil­ kav hääl ütleb: „Tõota mulle, et juhul, kui saad pastoriks maale, jooksed igal pühapäeval enne jumalateenistust paar ringi ümber kiriku ja veeretad sellist vitsa. Süs ei muutu sa paksuks ja talaari õmblused ei rebene. Mälestuseks jäägu sulle see võru.“ Loona asetab vaadivitsa Kasparile, kivistunule, kaela ja süs langeb kinni hall õuevärav. Kaspar põrnitseb pleekunud nelinurgale ja näeb: väravale on keegi rohelise kriidiga kirjutanud kaks roppu sõna... Virutab võru kaelast tänavale ja ruttab alla, jõekaldale. Tõttab linna suunas, kurgus mingi kipi­ tav. Ja veel silmad... Uued paadiputkad lõhna­ vad vaigust ja ookrist. Aerud, kuivama pandult, näivad hügelahvi kätena. Veel läigib laik viker­ kaarevärvilist moofcorõli, jõel lauldakse... Kaspar! jalg vajub punasesse liiva ja viha lan­ geb ta südamesse. Selline, selline, nimegi ei leia sobivat 1 Kuis küll õigus oli Mamal, sel kuldsel. Ropu kõneviisiga agulitüdruk, kus küll olid tema, Kaspari silmad ja kõrvad kord... Nüüd aga kirendab Kaspari silmade ees. Kas­ par sammub kahe neiu kannul. Ühel neist on tume­ punane seelik, helesinine vöö ja kollane pluus. Kübar on roheline ja sellel veel must sametpael. Kõige selle värvitoreduse omanik pöördub järsku 9* 131 ümber, tema taga turtsub keegi noormees vihaselt. Nägu higine, ta pühib ja ähib vihaselt, saates temale, süütule neiule, etteheitest raskeid pilke. Kaspar on väga pahane. Nüüd jalutab tema ees sün kohedal liival selline kirju... nagu Pfau. Tule­ tab talle meelde jälle Loonat. No kas oleks Loona iial hakkama saanud sellise sõgedusega? Ei, Loona oleks kandnud tumepunast seelikut vaevalt hele­ dama pluusiga ja juhtpunase vööga. Samavärvilist mütsi punase sametseosega. Kurat võtaks neid naisi, jälle peab ta mõtlema Loonale! Ja ta ju sugugi ei taha, üsna unustada kavatseb tolle tüdruku. Äh, kahju, süskx kahju... Kuis oli ta kujutelnud abi­ elu... Oi, tema ise, Kaspar, oleks pastor, armas­ tatud hingekarjane. Ta töötoas seinal oleks pruun arstimite kapike. Mahagonist, klaasuksega. Tolles oleks võideid, plaastreid ja tilku. Noid jagaks süs kannatajaile ta abikaasa Loona, sileda soen­ guga ja pikas, mustas kleidis. Kannatajad tooksid aga tervenedes talle, pastorile, sinke ja mune, või­ dest ja tangu. Milline elu, roosiline... Ehk oleks maaelu Loonast teinud veel asja... Ei, kuidagi ei usu ta seda, ei saagi uskuda. Sel­ line ülbe ja tujukas! Oleks ühel ilusal pühapäeva­ hommikul löönud seinalt maha arsfimitekapikese, sõtkunud segi kõik purgid, pudelid ja plaastrid, haaranud tünnilt vitsa ja veeretanud seda ümber jumalakoja. Tollest tüdrukust võib uskuda kõike. Ronib kui poisslaps... Ronib... Kuis see nüüd oligi? Nemad, Kaspar ja Loona olid jalutanud Väljateel. Veebruaris. Vinge tuul oli vuhisemas ladvus. Kaspar kartis nohu ja soovitas tagasi pöör­ duda. „Küll kevadel, im Mai, tuleme siia tagasi ja 132 ronime pajule, kohe kõrgele/'oli ta lausunud Loonale lohutades ja Loona oli nii veidralt naeratanud... Jõel kriiskab keegi heledalt ja süs algab laulu. Kaspar võpatub, just nüüd pidi tänitama hakkama üks naisolendi Aga naisolend laulab, keegi saadab teda kitarril: „Sõuab kevad üle maa, tütarlast sa kallista —" Kasparike ohkab. Kallista, kallista siis ka, kui Mama ei luba! Äh, rebivad su südame seest oma haleda lauluga... Loona aga astub trepist üles. Loeb ise. Neli, viis, kuus... Seitsmenda astme serv on purunenud, telliskivi punane silm vahib astujale vastu. Kümme aastat juba purunenud. Kümme aastat... Kaheksa, üheksa, kümme. Nii muutu vanaks ja halliks ühes ja samas majas. Tuleks õige laduda kraamike vank­ rile ja kolida, kaugele, võõraste inimeste hulka. Kakskümmend kaheksa, üheksa, kolmkümmend. Nüüd ei ole enam Kaspar,.. Loona avab ukse ja küsib emalt: „Kas sinki on veel? Süda nii vesine." „Miks ta süs vesine? Kas peigmees teist tahe­ daks ei rääkinud? Tal peaks ju küll seda juttu olema, tulevane õpetaja." „Peigmeest ei ole enam. Ma lõpetasin tolle jändamise ära." Nuga singi sees peatub hetkeks. Süs lõikab edasi, aga aeglasemalt. Ema Müna püüab vapralt naeratada, endal huul värisemas: „Hästi tegid, või mõnest vaimulikust ka tublit meest saab! Parem põrsas põgenema lasta, kui peran vedada." 133 Loona vaikib ja muigab. Ta teab ju nii hästi, kuis ema õnnis oli tolle tühja Kaspari tõttu. Sele­ tas naabernaistelegi, kuis ikka tasuvat end tütre koolitamine, olgugi see toiming raske ja kulukas. Äga tasuvat end. Temagi tütar — saab nüüd õpetajaprouaks. Uneski ei oleks võinud näha sellist asjal Ta naabernaised kadestasid kõnelejat, eriti tütarde emad. Jah, mitte uneski ei olevat võinud aimata... Õhtul, voodisse pugedes, kuuleb Loona, et ema voodis nuuksutakse. Jälle pigistub mingi võru ümber südame. Nüüd narr vanainimene kujutleb, kuis ta oleks hanekarja hoidnud kirikumõisa nurmel__ Päike oleks soojendanud selga, kellahelid oleksid vaikselt sõudnud üle inurme ja hanekarja ning pude­ lid ja purgid väävelhappe ja tärpentüniga oleksid nü kaugel ära olnud... Nüüd aga emal vilets tee­ nistus ja tütrel üldse mitte. Ei ole peigmeest, ei ole kandidaatigi veel... Kõige valusam oin Loonal süs, kui mõtleb, kuis jalaga lükati eemale väike Elsinoi, kes kehastas tervet aguli noorpõlve. Nü heideti eemale temagi... Narr, kui nutta nüüd kahekesi, teine teises voo­ dis. Vana ja noor. Ja Loona hüppab voodist, las­ kub rinnuli aknalauale ja vaatab välja. Jõgi helgib tuhmilt pimeduses. Selline sinakas läige on pet­ rooleumil. On ajuti koera silmil, kui see vaatab poolviltu. Vana atlassi sinakas läige... Ja tema, Loona, ei olnud küllalt hea põlvpükstes poisikesele. Isegi tollele mitte... ja ometi oli ta kujutelnud, et võib saada isegi majaomaniku... Loona nutab. Ta oskab nüüd hääletult nutta. Käsi liigutamata, silmi pilgutamata; voolavad aga 134 pisarad. Ta ei pühigi neid. Nii möödub nutuhoog kiiremini ja pisarad ei jäta näole jälgi. Nutja kõrvu kostuvad hääled. All, voorimeestekõrtsi trepil, istub soojal suviööl üks mees ja kõne­ leb. Üsna üksi. Kui vannub, on ta hääl madal, hädaldamisel aga kõrgeneb. Ja ta vannub ja hädal­ dab vaheldumisi. Järsku istub ta kõrvale aga naine, Loona näeb sellest vaid ümmarat lagipead. Nüüd kõnelevad mõlemad korraga, hädaldavad mõlemad. „Jah, kulla mees," haliseb naine. „Nü me oleme, need elu heidikud! Vaata mindki, mul oli ka maja, täpsalt nagu sulgi. Kaks maja ja vürtspood. Oi, elasime me tookord kenakesti, ei puudu­ nud viin majas — — —" „Sa... oled üks mõistlik naisterahvas, hõkk," toriseb mees. „Võta ja rüüpa! Mul oli rauapood, kus oli vikateid virnas! Ma ütlen sulle, kaks sülda oli vikaüvirn kõrge. Kas usud või mitte, oli kaks sülda." „No miks ma ei peaks siis uskuma, kulla mehe­ kene? Sa ju praegugi nii kaupmehe olemisega. Lust kohe vaadata." „Rüüpa veel," sunnib mees. „Meie ju oleme need vaeslapsed, kõik me varandus on läinud." Loona naerab ülal aknal ja jälgib paari kas­ vava huviga. Naine upitab pudeli suule ja joob. Tasane vulksumine, siis matsutatakse suud. Jooja kõneleb: ,Ja mindki. Mehel oli kulduur, endal oli kuldnur. Ketiga. Nüüd kõik läinud." Joobnu tõmbab taskust uuri. Midagi kõliseb ja langeb kividele. Uuri omanik aga uhkeldab: 135 „Aga vaata siia, kus ikka mehel kell kui ratas. Viiskümmend rubla, ütlen ma sulle, usu või ära usu.“ „No miks ei peaks uskuma, kui ütleb seda sinusugune tore mees. Äh, oleks mulgi selline mees.“ Ja joobnud paar kaisutab kõrtsi trepil. Loona naerab tasa. Siis aga tõuseb naine ja lahkub. Tulgu tore mees teda kord külastama, tulgu sinna üles­ poole, mäele, ja küsigu taga ilusat Ellat. Küllap ta sus juba... Kui ilus Ella on juba ammugi mäel, seal ülal, pomiseb mees trepil: ,,Kena, hõkk, naisterahvas, just südaöötunnil annab musi. Kui palju see kell, hõkk...“ Ja järsku tänitab ta, komberdades mäe suunas: „Kus mu kulduur ja rahakott, kuule, Ella, anna siia rahakott ja uuri Too on, hõkk, niklist, ega sa selle eest midagi ei saa.“ Loona aknalaual aga naerab, süda kerge ja meel hea. Ja mõtleb. Küll kasvatab agul sitkeid taimi, kasve, mis igas tuules ei kõigugi. Nagu tema praegu, ahastas ja nuttis, tuli aga selline lustlik paar ja pühkis ta mured. Mis tühja kulduurist ja kahest majast rauapoega, tähtis vaid see, et hing sul sees, et tunned sooja suviööd ja võid naerda oma ligimeste narrusi I Kust saavad vaesed südalinna lap­ sed, perekonnaga ja kasvatusega, sellist südaöist karastust? Nad nõrkevad peene mööbli ja südtapetite najal, agulis aga toetab ahastajaid elu ise, toob nutjaile lohutuseks lagedale veidraid tüüpe ja nende traagikat. Vaatle, naera ja kosu! Mis tähendab Kaspar, kulduur, majad ja poed, Loonal on aastaid vaid kakskümmend, ta selgroog on Õige ja kaks­ kümmend kaheksa ilusat hammast plombeerimata.., 136 17. „Toida ja kata täiskasvanud inimest otsekui laiska lehmal Kuidas kõik teised koha leiavad, kas sinu ees on tee püsti või? Mine ja paku ennast! Raamatupoodi, moeärisse, kontorisse. Maksku mina koolitamine, orja, vaeva ennast. Looda ikka, et noh, lõpetab kooli ja aitab süs vanainimest ka edasi. Oleksid võinud ju koolitamatagi lamada kodus. Kõik hilbukesed ja kingatükid lõpevad otsa, näis kuis sa vastu talve välja lähed... Ui, ui, ui, mind õnnetut ema!“ Ja ema Muna ulub jälle. Nii igal hommikul ja õhtul. Vahel, kui just ärkab, ka öösi. Loona aga lööb hambad huulde ja vaikib. Vastikuks muu­ tub vanainimene oma virisemisega. Temagi närvid on pudenenud. Pole ka ime. Viimase kuue aasta jooksul pole ta vist ainustki korda istudes söönud. Ikka tõttab sinna apteeki, jookseb linna poole ja närib ise rutates. Lõõtsutab ja kugistab. Küllap ta nü tormates kaotas viimased närvijupid. Kui ta ainult ei uluks nül See paneb Loona südames helisema sellise tigeda keele. Tunned tahet sõimata, isegi ulguda. Pakkuda ennast... Kuhu? Raamatukauplusse, moeärri... Loona tõuseb vihasena istmelt ja läheb välja. Ta minevat linna. Nojaa, sinna linna vajatavat vist Loonat! Jälle hädaldab ema Müna. Kes see ootavat tujutsevat ja räpakat tüdrukut, kes ise purustanud oma õnne. Tema, õnnetu ema, laulnud ju alati, kuis kena ja korralik olevat Kaspar. Vaata, nagu too poiss kadunud, nü keegi ei nuusutavat enam suurelist tüdrukut. .. 137 Loona haarab laualt taldriku ja heidab ta põran­ dale, helisedes paiskuvad killud laiali. Siis aga virutab ukse enese järel paukudes kinni ja läheb. Põlved värisevad. Ta toetub vähekeseks eeskoja aknale, kuni vaibub veidi hoog, mis sundis teda taldri­ kut killustama. Nelikümmend senti jälle läinud... Avatakse veel teinegi uks. Sellest astub Liide, nigel, hõõrdunud rebasenahk lohakalt üle õla visa­ tud. Rebase klaassilmad on otsekui piinast pungil ja ta kärepunane suu ammuli, nagu hääldaks ta just „hiihii“. Loona vaatleb tulijat ja mõtleb. Hm, milline nahakene! Otse hale vaadata. Sellise õlal kand­ mine on ju loomakese ja enese blameerimine. Liide silmad on tursunud, ta astub kangelt, nägu pahur. Lähevad koos tänavale. Loona küsib: „Kas sa tööl ei ole enam? Olid ju ettekandjaks «Sadamakail**?** „Ma kannan nüüd öösiti ette/* venitab Liide ja lõhnab kui kerkimata jäänud viinapudel. Tänaval aga kilkavad poisipõngerjad. Kuule­ vad Liide vastust ja hõiskavad: „Liide käib õmblusmasinaagendiga kraavis. Pudel mõdu saabt“ Loona seisatub järsku, toetub seinale. Tunneb, et kõik jäsemed kuidagi ülelügseina ripuvad. Tun­ neb füüsilist vastikust iseenese keha vastu. Nagu oleks kõik toit, mida söönud, terve nädala jooksul, poolseedimatult kõhus ja tuletaks end vastikult meelde. Laubale tekib külma higi, suu kuivab. „Noh, preilike, ära minesta/* irvitab Liide. „Küll sa isegi oleksid mõdupudeli eest tänulik, kui vanaeit su paar päeva söömata jätaks/* 138 Loona tunneb veel siiski seda kohutavat vas­ tikust, kui astub kollase maja eeskotta Veskrpargi serval. See kõrge esik sumiseb — kaheksakümmend noort tüdrukut ootavad järge. Ka Loona, kes leidis õhtulehest kuulutuse. Vajatavat õpilast apteeki, maale. Palk muidugi kokkuleppel. Loona vaatleb ootajate jalgu. Kollased kingad koorevärviliste lõigetega küljel. Mustad lakist, juurde hallikad siidsukad. Kõrval jühtnahast kin­ gad lõimesukkade otsas. Sus vaid ainus saabas pruunist ja krobelisest nahast, teise asemel aga puust pukike mingi raudklambriga. Umbes paar tundi hiljem asuvad pettunult kodu­ teele kollased kingad, mustad ja juhtnahksed. Ka ainus saabas, millel kaaslaseks pukike puust. Valiti ja sõeluti. Vaeti ja vaeti ning leiti kerge olevat. Valituks on mustjaspruun tüdruk, Loona Tuisk. Tal oli tugev seljatagune. Teda soovitas keegi kohali­ kest apteekreist, kelle juures tema ema pikemat aega truuduses ja aususes teeninud. Veel homme, neljapäeval, pidi sõidetama kohale. Alevikku kau­ gel sisemaal. Kuid kolmapäeva õhtul hädaldab ja nutab ema Müina. „No kas olen sind kunagi tahtnud enesest nii kaugele saata? Nüüd mul alati süda hirmul. Kuis need inimesed seal olla võivad, külmetud, jääd ehk nälga. Oi, seda õnnetut emasüdant. Iga päev torgatakse sisse seitse mõõka.“ Loona aga ei ütle midagi. Tunneb kurba, nõrka rõõmu. Ta näeb juba homme uusi inimesi... Pikk sõit raudteel ja alevik sisemaal... 139 Ema Müina nuuskab nina põhjalikult puhtaks ja ohkab süs: „Aga kui me nüüd päris õigust ütleme, ega sul seal ka midagi viga pole. Kõhuke ikka täis, rahapalka ka natuke. Ah, tolmu pead apteegis püh­ kima? Ja põrandat ka hommikuti üle tõmbama? Too ju lihtne, vääna aga lapp kuivaks ja nühi! Tee aga nurgad prahist puhtaks, urgitse kas või sõr­ mega, süs meeldid oma leivavanemaile ja võid nende juures kohe mitu aastat teenida. Igav? Tohoh, noorel inimesel nüüd ka igav, võta heegelnõel ja vardad kaasa. Valmista endale paar ilusat asja­ kest." Loona mõtleb järsku helerohelisele majale, mil­ lest lapsepõlves unistas. Nüüd aga läheb ta sise­ maale, peseb apteegis pudeleid ja hiljemini segab pulbreid. Ning õhtuti istub ja heegeldab endale paar ilusat asjakest... „Kuule, ära tee nii virilat nägu. Jumalat peak­ sid sa tänama, et sellise kohakese said... Mul ju sün igav on... Oli mis nüüd oli, aga elasime kahe­ kesi üsna ilusat elu. Kui tülitsesime, siis sõimlesime mõlemad. Siis aga leppisime jälle mõlemad... Sa ikka seletasid mulle kõik oma asjad ja lood ära... Kes mulle nüüd veel...“ * * * Kui Loona seisab pika apteekriproua selja taga ja vahib pealt oma kitsasse, kollasesse tuppa, mõt­ leb ta järsku kirstule. Saarepuust, kitsale kirstule. Toake on imeahtake, aknast paistab kaks halli vööti. Tumedam, määrdinud hall on maa ja heledam, 140 laiem triip nukker sügistaevas. Tumeda ja heleda vöödi piiril aga liigub midagi pruunikat. Vana, kondine mees ja sama kondine, vana hobune. Mõlemil pead raskelt longus, otsekui rõhuks sügistaevas halli kivina kuklale. Ronivad nii porisel pinnal, tae­ vast tibab külma vihma... Ojaa, lausub Loona poolkuuldavalt. Ojaa, kus peaks küll olema nüüd too pudel... hüatsindiga. Küll ta nüüd nuusutaks! Otse kitsa toakese akna all haliseb rida telefonitraate. Ulub pidevalt, sekka tiliseb vaid uksekell apteegis. Sus lükatakse kinni üks laegas, avatakse teine, kukub midagi kolisedes põrandale. Vist kaalupomm, mõtleb Loona ja lööb kohedaks oma peapadja. Kitsas, kollases kirstus on vaid ahtake voodi, pisike laud ja tool. Seinal telefoniaparaat ja baromeeter. Aitab sellestki. Kui vaid puuduks aparaat seal seinal... Tuleb järsku kiusatus, haara teine ja helista. Karju torusse, et sa sugugi ei taha... Et sa ei taha nühkida põran­ daid, pühkida tolmu, pesta pudeleid ja heegeldada siis ilusaid asjakesi villasest ja puuvillasest lõn­ gast ... Et tulid süa madalasse, lamedasse kivihoonesse mudasel lagendikul vaid sellepärast, et sul oleks midagi tegemist... Et eit kodus ei hädal­ daks ... Loona töötab tavaliselt vaid siis, kui tal selleks tuju. Nii oli see punases kivimajas linnas, nii kuju­ neb see siingi. Ema meelitas kümneaastast sööginõusid pesema, ähvardas ja tõotas midagi head pal­ gaks. Ei. Loona praegu ei tahtvat, ei olevat tuju. Kümneaastase tuju! Kuid süs tuli see tuju järsku. Ema koju tulles hülgasid pajad ja potid, mustim, 141 katkine taldrikki säras heledalt. Loonal oli puhas­ tamise ja pesemise tuju. Ta käis, peos lapp ja tükk seepi, mööda ärklituba ja nühkis. Otsis välja pisi­ magi risuhunniku ja hävitas tolle. Ema rõõmutses, temalgi nüüd kergem. Töölt tulles kõik juba puhas, ei tarvitse enam vaevata oma väsinud käsi. Äga, oota! Loonal oli vaid tuju. Kestis täpsalt ühe nädala. Kui puhastamisnädal lõppes, algas heegeldusnädal. Süs lõi Loona villaseid silmi villaseile, triipe triibule. Laupäevaks ehk lõpetaski. Kui ei, jäi heegeldis igaveseks pooleli, sest vastavat nädalat tol aastal enam ei kordunud. Tuli mõni uus tuju. Nü kordus see korda viiskümmend aastas... Aga siin, lamedas majas mudasel lagendikul.. * Hommikul tõuse kella kuue paiku. Ikka veel pole maas valget katet, mida sa nii väga ootad 1 Jumal teab, kas see vana maja kordki aastas soe peaks olema! Kui astud apteegiruumi, värised. Lõhnab mingist hallist. Loonal veider komme, lõhnus leida värve. See lõhn sün apteegis: nukker hall. Pude­ nenud pärnaõied, kuivatatud mustikad, mentool.. * No kuis pühid tolmu kõigilt purgelt ja riiuleilt, kui sul just pole vastavat tuju! Pole tolmutamisnädal. Nii roni mööda kappe ja laudu, pühi ja ohka. Neljanurkses purgis punab mingi pulber. Pu­ nane kriit. Creta rubra. Loona ohkab ja tõmbab nartsuga üle purgi punetava kaela. Creta rubra. Kui Loonast saaks järsku kuulus filmitäht, ta võtaks endale nimeks Creta Rubra — Kuid ruuduline kivipõrand ootab vett ja lappi. Ja Loonal pole ka selleks vastavat tuju. Hm, ta ju nühiks meeleldi seda külma jalgealust, kuid nii 142 korda kaks madalas. Kuid igal hommikul. ,. Ikka seesama... Ja põranda Iaudosale on pikk apteekri­ proua ise oma helde käega puistanud mingit val­ get segu. Loona nühib ja nühib. Kraabib küü­ nega. Kuid valge segu on pesueht. Kas ei võiks too naisterahvas hoida oma kümme pikka, kondist sõrme veidi koomal, nii raiskab ju nendega oma varandust... Apteekriproua kümme kondist sõrme aga tõm­ bavad hommikul ärri astudes üle laudade ja pur­ kide. Siis libisevad ta hallid pilgud üle seinte ja põranda. Loona, kes paberist tuutu abil ajab boorvaseliini tuubidesse, tunneb tahet kogu vaseliini tagavara põrandale heita ja põgeneda. Perenaine jaotab mingit segu kuueks võrdseks osaks. Osa pudeneb jälle põrandale ja nii saavad kuus doosi veidi väiksemad, kui just arst oma või­ matu käekirjaga määranud. Proua käed punetavad, suured külmamuhud kerkivad sün-seal käeseljal. Loona vaatleb punalillasid muhke ja oma ravitud, ovaalsete küüntega käsi. Pagan, prii söögi, kitsa toa ja kümne krooni eest kuus ohverda oma ilusad kaed... Olgu nüüd preili nü hea ja joosku kööki, hoidku veidi tule kohal aniisiõli pudelit. Siis sulavat sealt köharohuks. Olla ju selline inarr ajajärk, lapsed kõik köhivad... Kui mõni Loona apteegis üksi olles küsib midagi võimatut, andku siis preili talle kas destilleeritud vett või peent kriiti. Kuid ärgu iialgi näidaku, et apteegivärgist palju ei tea. Ostja nähes kaabitagu nii, et ostja nägu särama lööks. Eks ^Õnest teisest ainest, mis varemini valmis kaalu­ takse, võib seda ju tasa teha. Nii süs, joosku prei143 like kööki, toogu pudel ainiisiöliga süa, ronigu siis pööningule ja täitku kotike kummeliõitega. Siis tule­ vat aga valmistamisele pärasoolepulgad, küllap ta juba näitab, kuidas tehakse noid... Loona täidab koti kummeliõitega ja laskub siis rinnuli pööninguluugile. Väljas õhk puhas ja selge. Sügisene kargus, karskelt külm ja klaasina selge. Vana kirik on valge ja imekitsa torniga. Nagu sukanõel kerkib raagus puude vahelt. Ajuti tuleb vana, hõbehall õpetaja pastoraadist ja ostab apteegist kümme grammi söepulbrit. Peseb tollega hambaid... Loona naerab pööninguluugil, kaenlas kott kum­ meliõitega. Selge ja vaikne on kogu ümbrus, kuid tema, Loona, tunneb, et varsti peab tulema torm. Ta ei taha enam nühkida ruudulist kivipõrandat... Kui ta alla jõuab, võtab proua Heleene ta üpris külmalt vastu: „Ma lasen ikka õunu alla tuua, tööajal ei maksa nende pärast pööningul aega viita." Õhtul, pimeduses, jalutab alevikus kummaline paar. Sale tütarlaps pruunis mantlis ja temaga apteekri suur koer. Tohutu koeravolask, suurem vasikast. Apteekri pruunpunane Jupiter ja pruunis mantlis preili jalutavad kahekesi ja kõnelevad. Mui­ dugi kõneleb vaid preili, pooltasa, vabeldi naer­ des. Jupiter liigutab laisalt suurt saba ja turtsub sekka, nagu jutustataks talle ülilõbusaid lookesi. Teed on mudased. Jalg vajub üleni porri. Sajab lumelörtsi, rasket ja kleepuvat kui märga, vettinud vatti. Jaoskonnaarst tuleb haige lapse juurest, pöör­ dub teele, mis risti üle aleviku lookleb. Ja kuu­ leb, kuis noor ja rõõmus hääl hüüab: 144 „Jupiter, oota, kaloss jäi jalast poriauku ja auk vajus pealt kirnul" Kahekesi pühitsevad Loona ja Jupiter ühel ilu­ sal õhtul Loona kahekümnendat sünnipäeva. Ema Miina läkitanud linnast paki. Paar kilo küpsiseid, paarkümmend kirjamärki — söögu Loonake koogi­ kesi tervise ja rõõmuga ning kirjutagu oma vanale emale pikalt ja tihti! Loona nuttis tunni ja teisegi veel. Kaksküm­ mend aastat ja alevik sisemaal... Sünnipäev ja emast eemal... Hale, kurb ja lootusetu. Väljas aga langeb vettinud vatti, telefonitraades iniseb tuul... Siis aga iniseb keegi ukse taga. Jupiter tuli jalutuskäigule. Ta ei kahetse seda tulekut, sest sünnipäevalaps laseb tal istuda oma kitsale voodile ja söödab talle koogikesi. Nood on võist, kartuli­ jahust ja mandlitest. Selliseid pole Jupiter saanud kogu oma elus. Nüüd ta sööb ja Loona pole kitsi. Söödab talle kogu oma tagavara ja ütleb: „Söö aga sööt Kes teab, ehk juba homme norin tüli ja otsin casus belli. Ja vean siis mina enesega linna paar kilo kuivikuid?" Jupiter sööb ja tunneb, et enam ei taha. Kuid kuis sa jätad vedelema sellise hüva ande. Ja Jupiter snnnib end, pingutub, saates aeg-ajalt Loonale paluVaid pilke. Kuid Loona ütleb: ,,Nämmu aga nämmul Loona süda nii hale, et Midagi kõhtu ei lähe." Siis aga häälitseb suur Jupiter kaeblikult ja kraabib ust. Loona sünnipäeva pidustus on läbi... Kui Loona järgmisel hommikul läbib saali ja Söögitoa, peos anüsiõli-pudel, näeb ta kummalist Pilti. Kõikjal, põrandal, lävel, ühel toolilgi look10 Soomustüdruk. 145 leb mingi kollakasvalge palmik. Nagu oleks keegi pigistanud põrandale vedelat taignat ja see oleks nüüd külmas hangunud. Taignarea üle aga kummar­ duvad proua Heleene ja ta mees, apteeker. Apteekri vend ja vana majapidaja, Anne. ,,Kummaline. Kõigis ruumes. Mis see küll olla võib?“ „Nuusuta,“ soovitab proua Heleene. Vana Anne tõstab häält. „Ega ta head ei tähenda. Vaat, meil oli kord uusaasta ööl selline juga õuel. Suri peremees ja perenaine, laut põles. Mis prouake õige arvaks, kui ma laseksin Kont-Joosepil nõidust suitsutada?“ Kuid proua Heleene ei saa veel midagi arvata, sest järsku naerab keegi. Valjult ja südamest. Kõik pöörduvad ja näevad: värske apteekriõpilane sei­ sab lävel, käes pudel aniisiõliga. Naerab, ja kuis veel naerab! Nagu ehk kuueaastased tsirkuses nae­ ravad. Taltsutamatult, suu avatud, nii et roosad igemed ja keel paistavad. Pisarad veerevad silmist, kogu keha rappub. Roosa rõõm särab silmnäolt „Preili Tuisk, kui te terve mõistuse juures olete, siis vaikige! Kes siis hirnub nii võõras majas?“ Nii käratab proua Heleene. Ega neist meestest ju midagi saa, siin praegu tema enese meeski ja mehe vend. Muigavad mõlemad, ime veel, et varsti ei rokka kaasa jultunud tüdrukuga! Loona ei vasta midagi. Naerab ikka veel. Kuid süs tõsineb. Käes ta on, see casus belli, käes ta on... Linn, ema... Ole tänatud, Jupiterr.. „Kuis see oli, mis te ütlesite? Kas ma terve mõistuse juures olen? Kui te kahtlete, siis luban minagi enesele seda lõbu ja kahtlen teie aru juures/* 146 Tulemus on see, et alevikust tuuakse hobune ja pikkvanker. Ja Loona sõidab linna, öise kiirron­ giga. Kui ta kitsas kirstus oma asju pakib, kuuleb ta, kuis proua Heleene lausub apteegis oma mehele: „Villem, loe kassa üle! Ja jää ise siia, kes teab... Villem, loe veel kord! Kirjuta paberile, et nü ja nii palju. Villem, tee viiekroonisele pliiat­ siga rist." Kurat, see ei mahu enam hinge! Kui hüppaks välja kirstust ja lausuks tollele naisele paar mõist­ likku sõna. Loona vilistab. Süs kistakse uks lahti ja proua Heleene, inägu ja kael tulipunane, sei­ sab lävel. „Ega’s see mõni pordumaja pole, kus te vilis­ tate ja kõõrutate. See on viisakas maja, avalik asutis!" Loonal on peos hambahari ja roosa öösärk. Ta vasem suunurk kerkib veidi ja siis kuuleb proua Heleene järgmist: „Jah, päris korralik see avalik asutis! Ei kont^llita difteriidiseerumi tähtpäeva. Vananes ja uut saadud nü ruttu. Lihunik Muru mõlemad poisid surid ja arst jõi apteekriga pihlakaveini ja vaikis." „Uss," sisistab proua Heleene. „Madu, siug, uss." Kui Loona jaama sõidab, lõug sumadanil ja jalad vastu hobusemehe, igivana Kont-Joosepi selga, kattub lagendik ikka enam ja enam valge, värske lumega. Loona ümiseb endamisi. Kont-Joosep plak­ sutab piitsa ja rögiseb: >,NõÕ, tagumik... hõlpu täis... lase traavi" Loona aga vaatleb valendavaid välju ja laulab tasa: „Valge lumi ja must taevas, must taevas." 10= 147 Jaama jõudes vaatab tagasi. Pigistab silmad kinni. Läbi niiskete ripsmete näeb, et kogu maas­ tik on sinakas-hall. Kokkujoosnud akvarell. Ei paista enam lameda katusega maja. Suur ja sinakashall lollus, et sai tuldud siia lagendikule... 18. Lokaal sumiseb. Poodiumil rõkkab neeger. Pis­ tab suhu kaks musta kätt ja venitab huuled kõr­ vuni. Huilgab kui suur, metsik lind, eksootiline lendaja, kes püünises. Inimesi rõdul, seinaorbades, tantsupõrandal. Poolik serpentün langeb aeglaselt põrandale ja sellele astub uus paar... Paljud pöörduvad ja vaatlevad noort daami, kes astub üle parketi. Sammud julged, aeglased, veidi lohakad. Ja kõlavad hästi, sest daamil on jalas rau­ tatud uisusaapad. Paar uiske kõliseb tal käsivarrel. Seljas kitsas sportvest, selle juurde villane, tupsuga mütsike... Õhtukleides daamid vaatavad ja naera­ tavad. Milline olendi Kuid siis langeb helesinine serpentün vingerdades läbi suitsuse õhu ja langeb noore daami õlale. Preili puhub sinise lindi õlalt ja naeratab. „Vaadake/* hüüab paks arst oma laudkonnale. „Kus ikka hambad 1 Kui pärlid 1“ Ja õhtukleides daamid pöörduvad mujale ja muigavad halvusta­ valt ... Uustulnukas, preili Loona Tuisk, asetab aga uisud kõlinal lauale, istub, rautatud saapas jalg uhkelt üle paarimehe. Ja arutleb Loona Tuisk enda­ misi: kuis tõsta nüüd veiniklaasi, et tõstja näiks 148 kogenum? Mida öelda, kuis vaadata, et ta kaaslane, blond korporant, kes tema, Loona, otse uisuteelt siia suitsusesse ruumi tõi, ei märkakski, et ta daam esmakordselt lokaalis viibib. Ja Loona pigistab kinni parema silma, tühjem dab hooletult veiniklaasi, teise ja kolmanda. Loona vaatleb publikut ja vaatab seinu. Just paksu vanahärra kohal tantsitab seinal ungarlane oma lintidest ja paelust kirjut kaaslast. Ja vana­ härra kõrval kumab roosa tulikuul. Näib nagu kan­ naks vana õlul kaht pead. Juudi daamil seal pare­ mal väriseb õlal suur georgetfceõis. Valge pojengi laiad õislehed liiguvad tasa. Loona mõtleb: oleks kena, kui ta kaaslane, pikk noormees, puhuks daami õlale, liiguks valge õis kui tuules! Kõrval­ lauas liiguvad kaks jalga. Kaks daami on toolid lauast veidi eemale nihutanud, tõstnud vasema jala üle parema ja kõigutavad nüüd pealmist jalga. Kaks kingakest, must snd ja hele nahk, kerkivad taktis. Üle kergejalgse, rohelise veiniklaasi kummardub kahvatu nägu. Uppunu nägu roosakas, seisvas vees... Loona tunneb, kuis vein tasa peas laulab. Nagu kasemetsas nõrk tuul. Tantsiv ungarlane näib lii­ kuvat, ta daami kirjud paelad lehvivad keerutami­ sel. Roosa ving hõljub ruumis. Valge pujeng juudi daami õlal on närtsinud, üle kortsunud õie ja häl­ binud daami kummardub kellegi kollane, kõrgete Palgenukkidega nägu. Nagu hiinlane, kes tõotab kättemaksu... Loona joob veel klaasikese. Neeger huilgab, heliseb mingi mänguriist kurvalt ja kaeblikult. Daam kõrvallauas hammustab huulde, kortsud laubal. 149 Vaatleb vargsi oma jalgu ja vabastab vasema kin­ gast, heledast ja nahksest. Lükkab jalanõu laua alla ja naeratab ise magusalt. Ja Loona kaaslane kohkub. Laua alt sirutub üks jalg uisusaapas, otsekui konksuga tõmbab kingakese heledast nahast ja lükkab selle eemale. Kau­ gemale. Uisusaapa omanik aga naerab kui laps. „Preili Tuisk, mitu korda te juba armunud olete? Palju?“ „Ojaa,“ vastab Loona. ,,Kolmkümmend kaks korda/* „Oi, oi, oi. Natuke paljul Ja miks te siis pea­ tuma ei jää?“ „Peatuma? Noh, lihtne. Armastus jahtub 1“ Loona tunneb, kuis kuklas tasa kumiseb. Soe ja pehme rõngas keerleb peas. Ajuti põrkab ta vastu luud, siis suriseb otse kulmu kohal. Küllap vist metsmesilased teinud pesa tema, Loona, pähe! Kor­ javad mett nüüd kõigist klaasest, kõikide huulilt, toovad ja laovad selle kõik Loona pähe. Küll nüüd kõneleks 1 „Vaat, armastus jahtub nii. Kord armastasin noorpoeeti. Kaua ja kuumalt. Äga ühel laupäeva õhtul nägin, kuis noorpoeet kõndis sauna. Suur nuustik ja seebitükk paberiga kaenlas. Ja viht ka veel! Ja mu armastus jahtus samas. Momentaan­ selt. Siis — järgmine oli sportlane. Oli kena poiss. Äga ühel päeval kohtasin teda turul. Tuututäis punaseid sõstraid. Lips veidi viltu. Võttis peoga marju ja toppis endale suhu. Süs ma sülitasin ja mu armastus jahtus. Saate aru?“ Kiigatakse. Orkester algab valssi. Loona pöö­ rab viltu pea ja kuulatab. Hüüab siis: 150 „Teie, poiss, kas olete te kunagi muusikat näi­ nud? Kui nüüd mängitakse Doonau valssi, pigis­ tage kinni silmad Ja kujutelge. Mis, ei oska? Mida te süs õige oskate? Äh mida näen mina? Kuulakid Vaat, algab see valss nii. Alt, otse läbi südame tõmbab keegi viie plaatinaküünega. Korra, kaks, kolm. Siis — istub Doonau kaldal selline... kala­ sabaga, silmad rohelised. Pistab vette käe viie plaatinasõrmega, segab veidi põhjal Ja tõstab sealt peo­ täie pärle. Need Jooksevad tal sõrmede vahelt, kukuvad lainetesse. Sulpsuvad Ja hülgavad. Kuu­ lete, Just praegu. Tarn, ta, tamratatada, tratada... Kuulete? Ja süs viskab too... kalasabaga, rohe­ liste silmadega, peotäie pärle Doonau kallastele. Ja inimesed püüavad. Kalasabaga aga pistab taas peo vette Ja õngitseb vääriskive Ja helmi. Heidab kaldale. Rahvas Juubeldab, kivid säratavad lange­ des. Kas pole nii, mis?“ Korporant muigab Ja ütleb: „Ega me vist enam midagi ei Joo? Nagu näib, tänaseks aitab?*' Ja vaatleb Loonat. Loona kohal keerutab end undrukus ungarlane, pikad, mustad vurrud spiraalis. Tüdruk naeratab vasema suunurgaga kummaliselt. Süs kerkivad ta näo ette rohelised varred punaste õitega: vana lilleeit pakub oma kaupa... Ja Loomake valib kaaslaselt küsimata kolm suurt Ja punast Õit, veider naeratus ta suunurgas üha süveneb, kui lausub korporandile: ,,Armastus ei küsi Ju ohvritest, eks ole? Las­ kem lilledel kõnelda, eks?4* Ja lilled kõnelevad. See kõne maksab aga noor­ mehe viimase rahanatukese. Oh, ta Ju saab ajada ooberiga asju, too kirjutab ta nime, küllap süs 151 kunagi... Ja pealegi, võrdlemisi odav tuleb tolle tüdruku ülev tuju, paar klaasikest vaid. Ta hõikab tähtsalt: „Oober, too arve/* Loona vaatab teisale, kuid näeb siiski, kuis õiendatakse arvet seekord rahata. Kui oober lah­ kub, lausub Loona vaikselt: „Ja kord jahtus mu armastus nii: üks mees kisendas ooberile sõimusõnu, sinatas teda. Näitas vaesele, kes muide teenib endale võrdlemisi ausal teel leiba ja selle kõrvast — et oober temast, küla­ lisest, palju madalam. Ja teine mees peksis voori­ meest ... Mina ei salli, et näidatakse oma võimu õmbleja, juuksuri, ooberi ja voorimehe vastu. Mõis­ tate?" „Oo, muidugi, kallis tütarlaps! Mis me nüüd pureleme, oleme ju mõlemad veidi ülevas tu­ jus. Ja kui külm ilmake väljas olla võib... Mu korter siin ligidal, lähme istume veidi ja puhkame jalgu, eks ju?" Naeratus tumepruunis näos. Kuid selline poo­ lik muie. Ja Loona ütleb: „Jah, lähme ja puhkame jalgu." Jälle astub Loona üle parketi. Tantsitakse, tee­ kond on vaevaline. Jälle põrkab minnes vastu paare. Loona lükkab teelt ühe hüpleva mehe. Lükkab uisuotsaga... Väljas külm otse lõikab. Näpistab nägu, sääri lõikab pikuti ja risti terava noaga. Varsti külmu­ vad lillevarred Loona peos. Ta hoiab neid enesest kaugemal, otsekui matusrongis kõnnib, traatvartega paberlilled kramplikult käes. Kuu aga, suur ja 152 ümmar, näib nüüd peatuvat vene kiriku kuplitipul. Külm, külm, külm.,. Punased, rasked õied lange­ vad longu ja külmunud varred krabisevad ja mur­ duvad. Noormees peatub mingi pruuni maja ees, otsib võtme ja sosistab: „Tule nüüd trepist tasa, vanaeit võib ärgata. Katsu tasem, sul ju uisuplekid all..." Kõneleja pöördub ümber ja näeb: Loona sei­ sab kõnniteel, peos külmunud lillevarred, vasemas suunurgas veider naeratus. Kuupaiste süvendab jooni ümber ta suu. Trepilseisja võpatub järsku. Nagu kurat vaatab too tüdruk... Nagu kurata.. Ja siis ütleb kurat: „Vaata, sina ja kuu, mõlemad olete täna eksi­ nud. Kuu on kükitanud vene kiriku tornitippu. Pidas vist toda ehitist türklaste omaks. Ja sina, Romeo, oled roninud valele rõdule. Pidasid mind selliseks... armastusega proovireisijaks. Ütleme, kui ma nüüd oleksingi selline? Siis oleksin ka mina ■eksinud, sest sul pole ju pennigi, isegi ooberile, kelle ees mängisid käskijat, võlgned sa tänase arvel Viletsa arve, sest vein oli odav lake. Ja mida peaksin sinult näppama täna öösi? Uuri sul ei ole, raha jm mitte. Jäägu sulle mälestuseks: mina ei ole mitte üks noist meitsidest, kes hoiavad õli lambis korpo­ rantide jaoks. Jumalaga." Ja külmas kuupaistes sammub piki tänavat üks ü^iu, peos traatvartega paberlilled. Ta vari on süsi­ must, nüüd kaob ta nurga taha, sinine vari langeb risti üle kõnnitee. Läinud... Pruuni maja trepil seisab aga noormees ja uurib Sema. Kas süs tõesti ei jäänud seinale märke noist.. 153 sõnust. Nad ju vuhisesid kui kirved läbi frepilseisja tuikava pea. Otse seina... Loona aga sammub jõekaldal ja nutab. Vaevalt jõuab pisar ripsmeile, kui juba külmub pisikeseks kuuliks. Uusi soolaseid tilku aga ilmub juurde, kuulikesed sulavad ja voolavad üle palge. Süs kül­ mub märg jälg ja Loona tunneb, et nägu kisub kortsu... I : Paadiputkast langeb vari koonusena. Otsekui suhkrupeast. Varju teraval tipul aga kükitab midagi ja vingub. Millegi vari on ümmar, segaste piir­ joontega. „Kutsu,“ nuuksub Loona. „Kas väga külm on?“ Karvane koerake surub pea Loona põlvele ja vingub jälle. Kõhn keha väriseb, iga üksik kont õhukese naha all... „Tule, pisike/* sosistab Loona. „Tule sooja, tilluke/* Ema Müna nutab ja pillub patju. Selline hul­ kur, kogu öö oota teda kärsituse ja murega! Hulluks võivat muuta seesugune elu. Nii oli isa, nii ka tütar. Ikka piinle ja vaevle selliste närakatega! Nüüd veab veel koeragi südaöösi tuppa, võõra ja inetu koera. Nüüd ühe hulkuri asemel koguni kaks. Tulgu appi Kristus ja tulgu kohe käsitsi! Otse oma sil­ made all läheb hukka inimlaps. Homme juba pida­ vat Loona endale muretsema mingi teenistuse. Muidu mingu... Ühel hallil hommikul astubki Loona raskele tee­ konnale. Näeb punasest puust treppe ja käsipuid, libedat linoleumi. Valutavad silmad loevad tuhmklaasil kullas „Kontor“. Näeb vanu, kulunud kir154 jutu sp ui te, nende ees istmeiks tühje tünne. Lõhnab nööripuntraist ja raudnaeltest ning kõikjal laiutab kahetsedes lihavaid käsi kontori- ja äriomainik. Tööd ja teenistust ei leidu, astugu preili sisse :nü "kahekolme kuu pärast... Preili naeratab poole suuga ja tammub kodu poole, südames kahtlus, kas taevas üldse peetakse korralikku registrit ilmasaadetuist. Kuis muidu oleks sattunud ellu selline üleliigne, mitte kuhugi mahtuv olend kui Loona Tuisk, Juhani tütar. Nukrus ta j at peatab hele naisehääl. Endine kooliõde, kes nüüd huvi tunneb Loona kübara vastu. Olevat võluv asjake — ^Kakskümmend krooni. Masootte’ilt,“ venitab Loona ja näeb nõrga rõõmuga kollast kadedussädet teise silmas. „Nojaa, mis sul viga... Vahest mõni... peig­ mees. Inimesed kõnelevad ka... Ühega sa olnud kabarees... Ma’i usu muidugi sõnagi, mõtle kui häbematult räägitakse, sa olnud ühega öösi hotellis. Jessas, ei mina usu.“ Äga Loona kiristab vastuseks, ümber suu sina­ kas vine: „Jah, olin lokaalis, hotellis olin kah. Nah, vilets ÖÖ, tuba külm ja poiss kiskus vaipa enesele. Ju­ malaga 1“ Astub jõekaldal, pajude all ja oigab, hambad mantlikraes. Nagu hambulise klaasikilluga oleks käristatud süda pooleks. Kuid roosa ja narmendava foga säraks midagi terassiniselt ja külmalt ning juubeldaks. Otse nauding, nühkida hülgama kahtlast oreooli ümber iseenese pea, tore — räägi tühje jutte iseenesest! Kui vaid lakkaks see vastik pöö155 ritus — nagu oleks astunud konnale ja loomake oleks lõhkenud. Ilge sisikond lirtsuks nüüd taldade all... Pajusõrm koputab aiaplangule, selle taga ruigab kiuslikult siga. Loona naeratab poole suuga, ümber huulte sinakas vine: vaat üht see lobisev suguõde ei tea — et ta võttis kuurist vana, hallitanud vilt­ kaabu, uhtis seda vesimiku-ülihapendiga, värvis ja vormis kaabut põlve otsas. Kitkus siis võõral kanal sabast paar sulge, värvis noodki ja kinnitas küba­ rale. Nüüd on see pärit „Madame Mascotte’ilt“ ja maksab paarkümmend krooni... 19. Tuiskude toas kõlab Lonni-tädi hele hääl: „Vaatamata sellele, et sina, Loona, oled riivatu ja poolmetsik, muretses August sulle koha... Ja veel kroonukantseleisse! Kas vähe oli vaesel mehel sekeldusi sellega ja jooksmist?" Tädi Louni peatub hetkeks, tõmbab hinge ja hüüatab: „Vaata, August, kui ilus juustukuppel Miinatädil on! Ja mul ei ole neokest. Kuule, Müna, laena mulle see klaas. Või kunas need vaesed ini­ mesed õige juustu söövad...“ „Võta, võta," naeratab ema Miima õndsalt. Hin­ gegi annaks ta praegu Lonnile. Mõtle, Loonale muretsesid ikkagi koha... Äga tädi Lonni kõneleb nüüd edasi: „Tee juuksed vaseliiniga siledaks. Pikkade käistega kleit pane selga. Istu vaikselt, ära vahi 156 mehi — seal ju ainult mehed on. Ja ära pillu nii silmadega, ära vahi abielus olevaid ohvitsere/4 „Ei,“ ütleb Loona ja naeratab. „Ma vahin vab lalisi.“ Nüüd saab sõna ka onu August. Tädi Lonnil olevat õigus. Olgu Loona seal mõistlik, korrektne. Sõjaväeasutis, kõik mehed... Töötagu virgalt ja pidagu pool oma suurest suust kinni. Kas vähe vaeva vist näinud tema, August Tuisk, tolle koha leidmisega! Asutise ülem, kolonel, lausunud ise, et vaid selle tõttu võtab oma asutisse tütarlapse, et selle tütarlapse onu on selline kena mees. Ja kena mees lõpetab: „Homme kell kaheksa, täpsalt. Küsi vahisõdurilt teateid leitnant Kandelaabri kantselei kohta. Siis mine sinna, ütle, et see ja see olen. Onu saatis süa. Ja ära tee meie nimele häbi, ära vahi mehi, ära pea telefoniga erakõnesid, ära puuderda/4 „Ja pea alati meeles, et just tädi ja onu need °lid, kes muretsesid sulle kohakese, ole ikka hea laps ja paranda end.44 Hea laps sammub esmaspäeva hommikul üle Vanasilla ja ümiseb rõõmsalt. Leitnant Kandelaaber, leitnant Kandelaaber... Muidugi on too poiss roosa ja noor... Leitnant Kandelaaber... >,Leitnant Kandelaaber tuli just praegu/4 käratab vahisõdur ja lööb kannad kolksudes vastamisi. «.Preili läheb ehk üles, teisele korrale.44 Preili lähebki. Vaatab ringi, puudutab käsipuid, nuusutab. Säravad vasksildid ustel. Kõik kroonu... kõik kroonu, ohkab Loona ja ronib kõrgemale. TrePil tuleb keegi, tuleb allapoole. Pikk ja sale moor157 mees mundris. Loana peatub paar astet enne tulijat, näib nü teisest palju väiksem, ulatub pikale ohvit­ serile küünarnukini. „Ma... ma paluksin... leitnant Kandelaabriga rääkida." «Leitnant Kandelaabriga? Palun, preili." Ja pikk ja viisakas poiss kõnnib Loona ees. Loona vaatleb teda tagant ja mõtleb: muidugi kannab kehkenpüks korsetti, kuis siis muidu on keskelt nü sale. Kui sellist kallistada, tunneb kohe, kas ta korsetis või mitte... Pruun uks. Kollakalt helkiv vaskplaat. Keegi köhatab. «Härra leitnant, lubate sisse astuda? Keegi daam..." Daam seisab nüüd rohekas ja avaras toas. Kir­ jutuslaud ja selle kohal hõljuvad värsked suitsurõngad. Suure maakaardi ees seisab vanaldane mees. Peos pliiats, laup liiga kõrge ja hele, lühike, kius­ lik nina. Huulel punakas vurrututike ja selle all kalk suujoon. Kuid kalgist suust hüplevad soojad häälikud. Loona otsib pilguga kaardilt Võru linna ja selle ümbrust... „Tü sis olõt tuu preili Tuisk? Nojah, vana Tuisk ikke kõnõl. Ma sis ütli kah kolonelile, et ikke võiss..." «Olen teile väga tänulik," naeratab Loona ja talle meenub tädi Lonni manitsus. Ei, naeratada enam ei või... «Tänan, härra leitnant," parandab kalgi pilguga sõjamees. 158 Mingu preili nüüd kõrvalruumi, kantseleisse. Esinegu asjaajajale, too leiab süs värskele tööjõule vastavat tegevust. Loona seisab aga minutit viis kantseleis, ukse kõrval ja kuulab, kuis asjaajaja, väike, läikiva pea­ laega mehike, seletab alluvaile oma elamusi vee­ alusel paadil „Medved“. Alluvad — kõhetu noor­ mees ja blond naine, kuulavad jutustajat vist nii... viisakuse pärast. Et võimaldada endile väikest puh­ kust. Noormehel käes mingi poolik tabel arvudega 3a naise veidi sinakad käed puhkavad rüpes. Puh­ kab kirjutusmasingi... „Ja kui süs mina tõstsin jala laevale, kohe määrati mind kirjutajaks... Kes rõhumist ja suru­ mist märgib__ Et ikka haritud inimene, tragi ja töökas... Ja süs istusime me ühel ööl otse saksa veealusele selga... Too puhkas merepõhjas, no meie laskusime ja laskusime... Andke mulle üks raamat, ma näitan kohe... Vaat, minu peo on nüüd nii. ^h> mis te soovite, preili?“ Loona näeb kaht silma. Liiga heledat, liiga liikuva pilguga. Vasem vaatleb Loona laupa, parem aša telefoniaparaati seinal. >,Olen Loona Tuisk. Mind saatis leitnant Kan­ delaaber siia.** »Ah, preili Tuisk, tore. Teie onu kõneles, jah... nimi on Keksjen. Veider nimi, jah, preili päris naerab. Aga üks rootslane adopteeris mu, sellest ®ee... Algame siis pihta... Aga küll oli minul °Ömist, enne kui kolonel nõustus... Et kaitseväe Vark ja järsku jälle naisterahvas... Küll mina sõdiSlnl Ega selle meie vanaga muidu ei saa, kui raiu Vasfu kui rauda... Ega ma muidu ei olekski, aga 159 meie vana Tuisuga vanad kolleegid. .. Mina muidugi küll merimees — sinna valitakse ikka tragimaid — aga sõbrad me oleme.” Tutvustab Loonale teisigi. Proua nina punetab kergelt, otse nina kõrval aga vistrik, peaks valge tombuke. Proua käsi oin külm ja niiske, proua ülemine huul on veidi lühike. Noormees on tasane, kitsa, läbipaistva näoga. Midagi temas meenutab palderjani. Jahedat lina soojal suviööl... jjahah, preili,” lausub härra Keksjein. »,Telefon jääb teie hooldamisele. Lauajuhend ja kanderaamat on siin, tähestik ja kaustad seal kapis. Siin väikeses aga vanemad aktid.” Siis krüskab seinal mingi kell. Otsekui tuul raputaks järsku härra Keksjenit, kuulsat merisõitjat „Medvedilt”. Ta haarab ühe paberi, kisub poo­ liku kirja masinalt, tõmbab kaenlasse mingi raa­ matu ja hüüab veel ukselt: „Hoidke aruanne valmis, ju see vist vanal kri­ peldab!” Vaikne noormees kargab heitunult püsti, haa­ rab laualt suure paberi, asetab jala jala ette ja jääb nü ootavasse asendisse. Möödub minut ja -teine, kir­ jutaja käsi paberiga väriseb. Siis hüppab üle läve tuppa härra Keksjen ja hüüab juba lävelt. „Ruttu, ruttu! Kaust kolm-neli ja üheksa-üks. Varrahüli käsukiri number neli kahekümne kuu­ endast ja Kärnini -oma kaheksandast. Number kolm­ kümmend kuus.” Pühib laubalt higi, vehkleb kätega ja ütleb: „Preili Tuisk, minge kohe koloneli juurde.” Kolonel, asutise ülem, katab vasaku käega parema silma ja vaatab siis lahtisega Loonat. Ja 160 Loona mõtleb: vahi aga vahi, vana ahv, aastat neli­ kümmend. Siis aga avaneb võimsaima suu. Kit­ saste huultega, tige suu. Kolonel kõneleb ruttu, hääl kõrge ja terav. Salvab sõnul lõppe ja hüpleb lauselt lausele. Ainsa hingetõmbega viskab õhku rea lauseid ja sõnu. Pillab vahele veel üksikuidki: „Etj et, et, preili Tuisk, siis täna asume tööle, Asjaajaja küll ei tahtnud, et võtame daami. Et, et, et, mina aga tahtsin vastu tulla härra Tuisule, kes et, et, et... Et olete vaeslaps ja kas, et kas masinakirja oskate? Teate, meie elu on jn raske. Et üks minu tuttav magister on kojamees. Aga teie olete härra Tuisu sugulane... Palk on ju küll hari­ tud naisterahva kohta väike, mitu tähte te minutis kirjutate? Ma ütlen teile, inglise keel, kiirkiri ja masinakiri ja kõik uksed on meie ajal lahti. Mul üks tuttav preili, kuski saatkonnas, seal...“ Kui Loona seisab jälle eesruumis, lausub ta poolkuulda vait: „Et, et, et, mina olen rahul. Tsirkust saab ja leiba ka. Kui vaid emand Loogika oleks surunud suudluse tolle ahvi laubale. Kõneleb, otsekui istuks ta kuumal pannil." Kantseleis, otse Loona tooli kõrval, seisab leit­ nant Kandelaaber, peos telefonitoru. Ta on pahane, hääl on käskiv ja terav. „Mis tii ütlit? Ei saa? Tii tuut toda, mis ma tiU käse. Kes katkestab? Kaitseväe, hallooh, kas tü kuulõt?“ Siis aga sileneb pahanduja nägu järsku, ühe nõksuga asetub mees valveseisangusse, lööb kannad plaksudes kokku ja keegi vist valanud mett ta häälde, kui nüüd selgelt ja valjult lausub: 11 Soomustüdruk. 161 „Just nii, härra kindral. On, härra kindral. Kabinetis, härra kindral. Kuulen, härra kindral." Härra Keksjen sosistab Loomale, nagu kõneleks ta armsa Jumala külaskäigust Eestisse: „Härra kindral iset" Vaikne noormees kummardub iile paberi ja ümiseb: „Kindral kõneleb." Proua kirjutusmasina taga tipib hoogsalt ja so­ sistab, heitunud silmad ümmarad: „Ooo, härra kindrali" Ukse kõrval aga istub tumepruun tüdruk ja nae­ ratab. Peab see küll vägi ja võim olema, mis lööb läbi traadigi mehe valveseisangusse 1 Toda kõige­ vägevamat peaks tema, Loona, nägema kord ligemalt. Vaatama, kus peitub süs see üliinimlik mõju. Tänase päevaga võib rahul olla. See härra Keksjen, leitlant Kandelaaber, kolonel ja proua vistrikuga, nood kõik joonistab Loona veel õhtul oma linase köi­ detud skitsiraamatu esilehele. Ja tiitliks raamatule paneb ta „Lõbu ja leiba". 20. Loona seisatub laial kivitrepil ja loeb äsjasaabunud telegrammi. Varrahül teatab, et mingi maksu õiendamise tähtpäev olgu viimane veebruar. Lugeja naerab tasa. Viimasel veebruaril kaob süs asjaajaja, kuulus merisõitja Keksjen, paariks tunniks jäljetult. Taskus Varrahüli telegrammiga number nü ja nii nõutud summa ja selle summa sissemaksu kaaskiri. Ta läheb muidugi panka... Tagasi jõudes manab 162 rahvamurdu kassa ees. Nüüd löögu temasugune kohusetruu riigiametnik lahinguid, raisaku oma kal­ list aega, mis ju õieti riigile kuuluvat... Ning need tänavad! Selliseil konarlikel, künkalisil ja auklikel konniteil ei saa rutata isegi üks maarott, rääkimata temast, vanast merimehest, kes kuival käimist üldse vihkab... Trepil naerja kuulatab ja vahib üle käsipuu alla. Maja on viiekordne. Ülalt võid vaadata alla Ja kujutella seda sügavuses mustavat kivipõrandat kuristiku põhjana. Loona vilistab tasa ja noogutab pead, pole vist vaja kahelda... All, kuristiku põh­ jal kõnnib keegi. Astub raskelt. Sammud julged ja kindlad. Otsekui kuuluks jalgealune igaveseks te­ male. Loona otsib silmadega mõnd ust... Kuid peatub veel ja kuulatab. Ühe trepi võrra raskeist sammest kõrgemal ruttab keegi. Kergelt ja kärsi­ tult. Nagu põgeneks hiir elevandi eest. Ahah, Loona naeratab. Põgeneja on Uno, majas elutseva kapteni kuueaastane poja. Muidu väga julge ja varatark poisike. Nüüd aga sosistab Loonale, silmad hirmust ümmarad: »,Tuleb, kuule, üles tuleb!“ j,Tuleb,'“ vastab Loona. „Kuhu me nüüd.. >,Side tuppa!“ Hingeldav noormees võtab kaks astet korraga. Ja trepilt kaovad neli jalga, krabiseb rutates üks värske telegramm... Siis seisavad mõlemad poollahtise ukse taga ja ootavad kui hirmunud hiired. Loona telegrammiga Ja Uno, peoke suul. Muidu kakleb Unoke sõduri­ tega, norib autojuhtidega tüli ja vaidleb iga hingeega. Siis aga kõlavad rasked sammud ja Uno kaob kahku ja kärata. 11* 163 „Kuule, Unososistab Loona. „Miks sa õieti kindralit kardad? Isast ja emast sa põrmugi ei hooli, kõneled vastu. See kindral ei tee ju midagi. Vahel ta naerab koguni." Poiss ägestub. Hoiab sõrme suul ja kõneleb vaid poole suuga. Nii on ohutum. „Aga miks sina teda pelgad? Sa oled ju suu­ rem. Ja kõik suuremad, teised, kardavad ka. Velt­ veebel ütles, et varna kena mees olevat küll, aga püksid sõeluvat püüli, kui ligemale astub. Ja kui juba veltveebli püksid sõeluvad, mis siis veel minu pisikesed? Kohe nagu kindralit näen, nii... hak­ kab naljakas... kõhus lööb kohe külmaks. Nüüd aga vaikivad mõlemad. Tulija on üles jõudnud. Astub raskelt mööda uksest, mille taga värisevad kaks südant ja üks külm kõht. Ja Loona mõtleb, miks õieti pelgab tema, Loona, toda kesk­ ealist, tüsedat meest. Kuuleb vaid raskeid samme ja kaob süs täpsalt sama kiiresti kui kuueaastane. Tema, Loona, kes muidu nii julge, ei pelga mehi, ei noori, ei vanu. Siingi majas tarvitab sageli ülbet tooni, kohtleb nooremaid ohvitsere kui koolipoisse. Kuid süs kerkib trepi nurga tagant punane mütsiserv ja Loonat ei ole enam näha... Mis pagana võim ja mõju peaks olema vanal trepist ronijal, rida sõdureid otse kõigub ta liginemisel. Vana Kande­ laaber koguni kangestub. Nüüd hakanud see hirm koguni temasse, Loonassegi. Vist ikka õigus onu Augustil, kui lausus kord, et ainuke võim, mis Loonast veel asja tegevat, olevat kroonu. Imelik jah, kui ikka järele mõtled. Tujutsemist pole kaua enam kordunud, paberitükid viska ilusti korvi — kodus lennutasid neid lõbuga põrandale. Hilinemist ei ole. 164 Kuulekalt täidad igat käsku ja korraldust. Tunned küll sageli, et too käsk ja korraldus oleks võinud kolada teisiti, kuid täidad siiski. Nurisemata... „Õhk on puhas,“ hüppab Uno ukse tagant välja. «Laseme nüüd edasi." Kui Loona kantseleisse astub, vaieldakse seal. Asjaajaja, leitnant Jalak, masinakirjutaja, proua Inge Rosin ja vaikne noormees, esimese järgu kirjutaja, üleajateenija Oskar Päiv. Viimane küll vaid muhe­ leb omaette. Ajuti aga turtsatab kui lõbustatud orav. . j j : j j Loona surub telegrammi nurgale sissetulekustambi ja ohkab. Lõpetatakse mingit küsimust, nöpsninaga proua Inge lausub kirjutusmasina tagant: „M i n a küll mitte. Minu mees ka mitte. Minu mees ütles...“ Loona märgib telegrammile kuupäeva ega tunne eneses nõrgematki huvi proua Inge Rosina mehe arvamuse vastu. Sest kõiki lauseid algab ja lõpetab Proua Inge põhjendusega „minu mees tahab nii, minu mees ütles nii, minu mehele see ei meeldi, minu mees tegi nü“. Loonat ei huvita põrmugi karra Rosin, ega ta vist huvitaks prouatki, kuid nad on vaevalt aasta abielus. Uus luud pühib ikka hästi... i i j Kõneleb nüüd leitnant Jalak. Loona naeratab. Kt pikk ja sale poiss, kes teda kord Kandelaabri juurde juhatas, kor setti ei kanna, teab nüüd Loona ammugi. Loona väikeses taskukalendris on viima®ed kaks kuud märkmeist kirjud. Punasega on Uipsutatud päevad, mil nad jõekaldal ja VeskiPmgis kohtusid. Oleks ju teisiti võinud: tõmmata Su Ut* ümber kahe viimase kuu ja kirjutada juurde 165 avameelne märkus: „Kahe kuu jooksul iga päev raisatud kolm kuni neli tundi poisiga, kelle nimi Karl Jalak. Ta on leitnant, ei kanna korsetti ja on karsklane/* Vaid kaks päeva oleks süs puna­ sega eraldada võinud — noil suudles Loonat leit­ nant Jalak. Kummaline. Küsis enne Loonalt luba seks õrnaks toiminguks. Ja veel kummalisem Loona lubas... „Ei tea, milleks siis seda raha raisata... Kolm­ kümmend kaks tuhat varustusrahal Lõbutseda? Ei hooli just... Ei, elan möbleeritus. Muretsen üht ja teist väikest asjakest, süs hea võtta, kui kord pulmad lahti lähevad/* „Ega väga palju ka ei maksa toda koli soe­ tada/* Nüüd kõneleb härra Keksjen. Vilkad, veevärvi silmad alalises liikumises, paremas käes numeraator. „Vaat mindi Muretsesin endale abielludes palju prahti. Nüüd kõik toad täis. Lapsed sõtkuvad peal... Kolimine raske. Ja veel tulikahju... Nüüd koostasin sellise tabeli. Kirjutasin kõik mööbli ja asjad väärtuse järjekorras tabelile. Tolle riputasin magamistoa seinale. Naine õppis pähe, poisid ka juba tunnevad teist vähe. Et kui süs põlemine lahti läheb, siis haarab igaüks järjekorras... Paaril õhtul olen naise ja poistega häiret korraldanud. Kui vilis­ tan, süs eit ja poisid asuvad kohe kindlas järje­ korras tööle. Väga praktiline 1‘* Loona hammustab huulde ja naerab nüüd sees­ miselt. Sellegi kunsti on omandanud süt, kantse­ leist. Ta kujutleb nimelt, kuis leekide loomates ja kellade helisedes loeb segastunud inimene voodi kohal rippuvast tabelist asjade väärtust, nende 166 päästmise järjekorda. Haarab siiski esimese kätte" juhtuva ja jookseb õuele. Seal selgub, et hiina vaasi asemel on päästnud tolle teise, selle ühekõrvalise... „Ah minu naine ütleks mulle vastu, ei täidaks? No seda ei õlel Sellist asja võib juhtuda vaid maarottide abielus. Kui endine merimees kärgatab kord, siis naised täitku.. „Oi, minu mees küll...“ Loona ei kuule, mida ütleks sel juhul härra Rosin, sest seinal kraaksatab kell kaks korda. Peab koloneli ette ilmuma Loona Tuisk. Ülemus katab peoga ühe silma ja kõneleb: „Tooge mulle Kärnini käsukiri aastast, noh... Ununenud. Ei, Varrahüli oma, vaat numbrit ei mä­ leta ... Küsige asjaajajalt, see, kus keelatakse väe­ osa hobused varssu olemast. Jah, õigus, see on Varrahüli oma... et ärgu olgu, jah, väeosas hobu­ sed poegi... Ja süs ma tahan veel Garnüli käsu­ kirja, number viisteist käesolevast aastast. Et, et, et... üks plaan, kus laagris ehitatakse ümber poiss­ meeste elumaja naistemeesteks, ei... et, et, et, naise­ meeste majaks. Ja pange mu kuivatuspressile uus paber. Tänan, preili, see oleks esialgu kõik. „Vähe küll,“ ohkab Loona eesruumis. „Nah, ilu­ kõnelejat meie ülemusest ei saaks. Aga eeskujulik konferansjee tsirkusse. Varrahüli käsukiri, mis kee­ lab hobused sünnitamise... J orel Selline peaks avaldatama ka inimeste kohta. Olgu, naer on ter­ viseks. Ma ei ole kaua enam köhinud ega läkasta­ vad .. Kantseleis seletab härra Keksjen proua Rosinale, kui rääkimatult tähtis olla kaitseväes, et kaus­ 167 tad köidetaks linasesse. Ja kausta selg oleks just sinine. Loona viskab väljamineva posti kanderaamafu vahele ja mõtleb: ning kuis aitab riigi heaolekuks kaasa, et kõik käsukirjad õmmeldaks traadiga, ning kaante nurgad oleksid ilmtingimata kolmekandilised... * * * „Kahju, et härra Hašek ei ela enam. Ma loo­ vutaksin talle meeleldi oma koha. Saaksin süs võib­ olla osakese loorbereist, mida lõikab too härra oma uue romaaniga,“ inü ütleb Loona pikale Jalakale all, võlvitud kojas ja ulatab ootajale oma portfelli. Nü lähevad nad teele, iga päev. Loona astub pika poisi taga, süs on ta, peatudes paar-kolm trepiastet teisest eemal, kaaslasest pikem. Muidu alati selline narr tunne, kõneldes aja pea kuklasse ja alles alt vaadates näed teise nägu. Nägu, mis jätab enesest mulje, nagu oleks ta omanik äsja tulnud saunast. Mitte punane, kuid imepuhas nägu. Paari rahu­ liku, halli silmaga. Kui nad Loonaga kõrvu kõnni­ vad, on Loona silmad teise käsivarre kõrgusel. Isegi õlani ei ulatu ta tollele poisile. Ei saa tarvita­ misele võtta oma tavalist foonigi, ülbet ja üle­ olevat. Konini ja kõnele kui vaikne ja tasane tütar­ laps. Kuula, kuis teine seletab sulle lookesi oma karjapõlvest, vanast, vildakust talust rannikul. Mere­ tuuled tolle viltu lõõtsunud... „Ära kuku,“ ütleb pikk poiss. „Sün on libe, vahi ikka jalgade ette ka. Ikka sul nina kõrgel.** „Kuule, sa pole mulle veel kordagi öelnud, et ma kena olen. Teised ikka... Kuule, Karlikene.** „Ega sa ju kena pole. Teised kõnelevad lollust.** 168 „Aga kuule, Pikk-Karla, miks sa siis kenade tütarlastega ei käi? Miks sa minuga aega raiskad?" „Kuule, ole ometi ettevaatlikum, siin jälle libe koht. Ma ei hooli ju noist... tüdrukuist. Mõned usuvad kohe, et tahad võtta ära. Kui siis lahkud, tõstavad kisa. Toda naiste kisa ma ei salli. Siis nad ajavad selliseid lolle jutte, seletavad, et nad on kole hingelised. Et nagu kuud näevad, nii kohe hing liigub. Teised jälle kinnitavad oma ema hinge juures, et nad neitsid on. Et suudlevad vaid toda, kes kohe homme veel papalt nende kätt palub. Issand... kolm tundi seletavad sulle, kuis ometi Õmbleja rikkunud nende kleidi ja kleidiga ühes ka saleda talje. Kuis nende perekond on kuulus ja lugupeetud. Papal hea nimi, mammal hea, tüt­ rel veel parem. Ära keksi, libe oin... Äh kal­ dale pöördud? No kena, õhtul tuled jalutama — aga jalas olgu paksemad sukad. Ei salli ma nende siidilirudega külmetamist." 21. Aprill. Heledalt kolisevad plekknõud pümavankril, suur, hele pilv jaguneb raekoja kohal kol­ meks — nagu tõstaks keegi vandeks kolm tohutut sõrme. Loona lööb vasaku kiinganina plaksudes kivvi ja ümiseb: „Täna läheb midagi viltu. Kõveramini kui kunagi varemini." Minutit kakskümmend enne kaheksat sammub Loona läbi roostepruuni eesruumi ja kuuleb koloneli kabinetist kriiskavat häält: 169 „Mns, Võru? Äh Valga! No lubage Võru kaitse­ väe. Rügemendi majandusülem? Ei ole? Sa Issand! Viimast sõna venitab ta põlastavalt, kitsad huu­ led kõveras torus. Siis visatakse plaksudes põran­ dale paar kausta, põrutatakse kinni üks kapiuks ja härra kolonel väljub. „Vana läks saagile, kui nüüd keegi ette juhtub jääma,“ ütleb Loona ja korraldab hommikust posti. „Kas kael oli punane?" küsib heitunult vaikne Oskar. „Kui kolonelil kael punane ja hääl kõrge, siis ikka midagi...“ „Kaela ma ei näinud, aga hääl... Noh, kui sureme, siis sureme isamaa eest. Tommakem masti õnnetuste lippl“ Kuid Loona lootus ei täitu. Kõik algab nagu alati. Isegi Inge Rosin hilineb oma hariliku normi võrra. Ilmub jälle kantseleisse paar-kolmkümmend minutit peale teisi. Sammub läbi ruumi, ahtake labajalani. Too aga muutub järsku laiaks ja suureks, hoidub kõndides kuidagi kohmakalt väljapoole. Proual on ümber suu viril jooneke, midagi temas näib alatasa hädaldavat ja nurisevat. Miks süs vaa­ tavad teised nü etteheitvalt, kas nad siis ei näe ega märka, et tema on õrn ja habras naisterahvas, keda hiline uni väga kosutaks? Ning sellised põrnitsejad tahavad olla ristiinimesed..» Loona ei salli kitsast, laiade taldadega naist Kunagi käis ta Ingega ostmas kingi. Osteti ühed, peale kahetunnist kaalutlemist ja valimist. Süs vahetati nad järgmisel päeval ümber, ning viidi õhtuks lõplikult tagasi... Ei olevat proua jalale vastavad... Ja nüüd on juhtunud veel hullem lugu. Proua Inge Rosin olevat õnnistatud seisukorras. 170 Kõige rohkem kannatab selle seisukorra all Loona. Rääkimata hingelisest kannatusest — kandku nüüd proua eest kirjutusmasinat ühest ruumist teise. Tõstku see kaust riiulilt alla, ulatagu talle, vae­ sele naisele, kätte. „Kuulge," ütleb Loona. „See riiul ei ulatu ju teile isegi rinnuni." „Oi, sellest kõrgusest on küllalt, et last elu­ aegseks sandiks teha." Ja proua Inge Rosin seletab nüüd kõigile, kõi­ gile, kõigile, mida ta tunneb teisel raske jalgsuse kuul.. ♦ Loona surub hambad kokku, hoiab peoga kinni oma lauaservast. Muidu ehk hüppab ja annab tollele naisele kõrvakiilu. Hulga meeste seas kõnelda nii... Punastub isegi vaikne Oskar Päiv. Kurat koristagu toda naist, kes seletab otsekui laps, kellele pandud esmakordselt rõugeid... „Muidugi on see poissi Ja tark laps ka... Meie perekonnas on kõik võrdlemisi —" „Noh, kui just isasse juhtub, süs võib ehk rahul olla," kõlab Loona laua tagant. „Kui te last aga enne surnuks ei kõnele." Oskar Päiv turtsatab kui lõbustatud orav. Proua Inge Rosin aga ütleb nutuse häälega: „Minu mees juba hoiatas mind... Teid juba tuntakse... Et ehmatate mind veel surnuks..." „01eks kahju küll — —“ Edasi Loona enam ei saa. Juba kantselei ukse tagant hakkab helisema hädine hääl, alles süs ilmub lävele ka asjaajaja, härra Keksjen: „... kõik väeosade säästsummade aruanded, ei... eelarved... Issand, vana on vist herilane torganud... Ma, ma... olen nii ärritatud... Nagu 171 merelahing... Süs olla kunagi meilt läbi käinud selline paber, et raamatukogude summad... Härra Päiv, kas teie teate midagi raamatukogudest ja summadest? Andke rutemini eelarved! Ja otsigu preili Tuisk välkküresti too vahekiri." Preili Tuisk astub kahemeetrise virna ette nurgakapis. Kaustade sinised seljad pleekinud, mõned rebenemas, nii et üksikud paberid paistavad linase kinnitusnüdi taga. Kolm riita pabereid... Kui nüüd ometi häälitseks otsitav vahekiri, siputaks veidi ser­ va... Kolm rüta kirju! Tihkjalt kokku õmmeldud, pigistatud kahe sinise kaane vahele. Ja Loona tun­ neb patust mõtet. Mitte tema, Loona, ei peaks välk­ kiiresti asuma kahemeetrise paberihunniku kallale, vaid Issanda välk ise. Heidi, peaks ta lööma laiali tolle kirjavara... Klirr, klirr... Kolonel, silm katva peo all, hüüab Loonale: „Preili, kahekümne kuuendal aastal oli meil vist selline paber... et võladokumenti|de kustu­ tamine peab sündima... nii ja nii kiiresti... Oli selline kirjutatud, ei, ikka masinal trükitud... Ei, nüüd tuli meelde, härra kindral ise kirjutas tolle... Ei, rohelise tindiga... Otsige mulle too paber veel täna." i I 1 ; I i j j j | j Ja Loona kordab roostepruunis eesruumis: „Paber, et võladokumendid kustutataks nii ja nii. Ja see paber on kirjutatud tindiga, siis rohelise tindiga kirjutusmasinal ja pliiatsiga. Kirjutajaks aga härra kindral ise." Suur kell taob kolm, kui Loona asub järgmise riida juurde. Iga selline paberihunnik võtab sori­ miseks aega umbes neli ja pool tundi. Aprillikuu 172 ja üheksa tundi tolmuseid kaustu! Ja homsele ei maksa loota, sest tööd rassiv kolonel istub omas kabinetis ja kirjutab sedeleid, klõpsutab arvelaual... Ta ootavat paberit... Ta ootab kaua. Loona istub põrandal, ees hun­ nik pabereid, paremal, toolil, terve aasta kaustad, maokad köited. Vasemal aga kerkib juba läbisoritute riit, Loona peast kõrgem. Otsijal on põlvil avatud kaust, sirvib seda ja ümiseb laulu põrgu­ valust ... Ahah, üks roheline... Jälle mitte. Hädal­ dab vaid keegi, et ta käesoleval aastal pole saa­ nud korralist puhkust. Siis — Võrumaa südamest ilmunud väeossa mees, kelle saapanumber täpsalt nelikümmend kaheksa... Palutakse ühtlasi suuren­ dada tolle võrukese leivanormi__ Loona loeb ja laulab. Kui juba kord rikutud üks ilus õhtupoolik ja õhtu aprillis, siis olgu ta rikutud põhjani. Oi, nüüd veeres veel ümber madalam riit. Koiliblikas) lendab paberivirnade kohal ja väljas hämardub... Teisel korral kõnnib keegi. Edasi, tagasi. Edasi, tagasi. Loona leiab pika paberi, millel uhkustab keegi tehnik, et valmistanud kolm uut barakki... Teisel korral kõnnib korrapidaja-ohvitser. Kap­ ten Lagle. Ning ei mõista, miks just teisel siin­ viibimise päeval määrati ta toimkonda. Kapten Lagle toodi üle. Suurest ja kihavast linnast mere ääres, kisti lõbusast ringist. Ning istutati siis halli kasti, määrati veel korrapidajaks... Paremgi veel. Nüüd leiab ta aega kirja kirjutamiseks. Kirja kan­ nab ta juba teist päeva taskus, avamatult. Saadetis °n kapten Lagle naiselt. Elurõõmsalt, mondäänilt Älioe’ilt, kes kuidagi ei suuda lahkuda suurest ja kihavast linnast merekaldal... Ta peatub pige­ 173 mini vanemate juures, ootab, kuni Paul Lagle kar­ jäär teeb äkilise inõksu kõrgemale ning ta viiakse tagasi suurde linna... „Kallis Paul,** kirjutab mondään Älice. „Mul on väga igav sinuta. Eile õhtul käisime „Kuldses pant­ ris", toona aga sõitsime välja, Ankrule. Oli lõbus. Saada raha. Kõik otsas. Tervisi. Älice.“ Paul Lagle kõnnib mööda tuba. Kuhu ja kel­ lega sõitis lõbutsema mondään Älice, ei huvita teda sugugi. Ämmu enam. Sest ta ise ei anna enam aastaid aru oma tegevusest elurõõmsale kaasale. Nad pole iial tülitsenud, ainustki kurja sõna pole veerenud nende vahele. Nad vaid kõnnivad nagu kaks last üle aasa. Teine teisel serval ja nopivad just neid õisi, mida peavad ilusamaiks. Kuid lugu rahaga... Jälle, ikka ja alati tuttav lause „saada raha, kõik otsas". Paul Lagle seisatub akna juures ja vaatab täna­ vale. Aprilli hämaruses särab Suure Peetri vaskkukal. Tohutu härra seisab seljaga vaatleja poole, laiad õlad pooliti peidus puuoksis. Üle ta rohetava pea lendab kari linde. Hoiatab omnibus. Leedripuu oksad kõiguvad tuules — iga kord pilgutab siis ümmarat silma suur tulikera Rmgpoe fassaadil. Paul Lagle hingab sügavasti ja naeratab. Naised suu­ res ja kihavas linnas nimetasid teda ju „naeratava südamega leitnandiks". Kaaslased aga laususid: „Paul on südamega soldat." Viimase nimetuse sai ta juba Vabadussõjas, kui tõi rindelt haavatud kut­ sika ja kandis teda põues... Südamega soldat uurib valget tabelit seinal. Nimekiri kõigist majas töötavaist Naisi pole... 174 Ahah, Inge Rosini.. hm, ei jäta mingit pilti see magus nimi.,. Siis — Loona Tuisk. „Tõus ja mõõn," lausub Paul Lagle ja korral­ dab sidet ümber käsivarre. „T5us ja mõõn, peaks vaatama, millises ruumis töötab see Loona Tuisk..." Avab süs kantselei ukse ja hüüab: „Kas elektrikulutamine on sün praegu vajalik?" Kapi ees on suur hunnik pabereid ja kaustu, üksikuid akte ja köiteid. Nende vahelt kõlab vas­ tus: „Kuidas nüüd võtta. Võite ju kustutada, seda neetud lehte ma ei leia. Ei valges, ei pimedas." Südamega soldat astub ligemale ja näeb: Põran­ dal istub neiu tumepruunis sametkleidis. Täpsalt sama pruunid on ta juuksed, mis kuklal ja laubal segi. Sinna juurde hästi valitud toonis beež pits­ krae. Süles hunnik kaustu. Vaatab külalisele otsa, tumepruunil iirisel särab kollane täpike: «Masinal kirjutatud, käsitsi musta ja rohelise lindiga ja peale selle veel pliiatsiga. Kindral ise kirjutas. Vist on selline paber." Südamega soldat naerab. Kõneleja toonis säten­ dab terve huumor. Nüüd muutub see toon ülemee­ lik ükski. ,,Kui ma nüüd homme hullumajja kukun kroonu kulul muidugi — otsin ma üles härra Haseki 3a härra Sveigi, sest ma poen maaniat, et maini­ tud härrad elavad seal. Ning just nende käes on tahtis dokument: sinise, rohelise, musta ja punase Endiga kirjutatud. Peale selle veel pliiatsiga ja kirjutusmasinal. Siis pistetakse mind üksikkongi muidugi kroonu kulul----- -" 175 Klirr, klirr. Loona jätab südamega soldati ja paberivirna ning ruttab koloneli kabinetti. Ülemus vaatab ainsa silmaga alluvat ja lausub mahedalt: „Ma väga vabandan, preili. Äga just praegu torkas mulle meelde... Tookord me vaid kavat­ sesime kirjutada toda paberit. Nii siis, ega te otsides ei leia. Minge koju. Head õhtuti” „Homme ma siiski sinna majja ei lähe,” lau­ sub Loona naeratavale ohvitserile kantseleis. „Sest maaniat rohelisest paberist põeb vaid meie kolo­ nel. Ja meil sün linnakeses vaid ainus üksikkong... Nii siis, ma lähen nüüd koju!” „Hüva,” ütleb kapten ja korrapldaja-ohvitser Paul Lagle. „Äga kaustad jäävad põrandale, kapp lahti?” „Õigus, kallisvara peab enne kappi kühveldama. Teie ka? Noh, võtke süs sülega, raputage neid veidi kohedaks ja visake eelmisele riidale. Suruge põlvega vastu, süs jääb peatuma. Hoplaal” Ja Loona paiskab puntra punaseid akte kapipõhja. Südamega sõdur naerab ja korraldab kaustu. Kummaline tüdruk, nagu föön puhuks üle koltunud käsukirjade, määruste ja aktide. Nagu laps hei­ daks lutsukive, kutsikas klähviks karjamaal. Ja sõdur naeratava südamega ütleb: „Loona Tuisk, tõus ja mõõn. Tõus ja mõõn.” „Merevesi, mis alanegu ja tõusku kaitseväe kit­ sas pesuvannis,” ütleb Loona ja vaatab esmakordselt oma kaaslast. Süles sinised kaustad, pöördub ja näeb teise nägu. Ojaa, poisikese muretu nägu. Selle vanust öelda... Raske. Issand vist vormis toda silmnägu lauldes. Hommikul mais. Ümises rõõmsat viisi ja kastis sõrmi vaheldi roosi vette ja mandli- 176 Õlisse. Silus nü ümmaraks ja pehmeks lõua, pöid­ laga tõmbas paar lustlikku joonekest ninast suuni. Siis puhus naeratades sõõrmeisse eluhõngu. See pole sõduri silmnägu. Poisike, poeet, lambur mägedelt, tenorike operetist. Hm, midagi kääbusbulldogist ja lõbusast ahvipalgest on tolles näos. Selline narri Loona viskab sületäie sinist kappi ja küsib: ,Ja mis teie olete?" Kapten Paul Lagle kükitab kapi ees ja taob rusikaga vastu paberivirna, et ometi rivistuksid kaustaseljad. „Ah mina? Neljateistkümneaastaselt armasta­ sin meie köögitüdrukut. Neljakümnekolmeaastast. Muidugi põhjalikult... Siis kirjutasin värsse. Pikki ja lühikesi. Seitsmeteistkümneselt läksin vanema vennaga Vabadussõtta. Tapsin. Kord täägiga... Ja siis, hiljemini, jõin ja armastasin. Palju, väga palju. Ja nüüd ei ole enam midagi ega kedagi, millele või kellele ma pole kihutanud järele. Ja ikka eduga. Ja praegu ei huvita mind miski... Siiski,.. mõni suurem lahing... Kahurid..." „Korras," ütleb Loona ja lukustab kapiukse. „Tänan. Head ööd." „Head ööd," ütleb südamega sõdur tasa ja hoiab Loona kätt. „T e i d suudlen ma kord, vähemalt kord." Loona vaatleb kaht halli silma ega vasta. Sel­ line narr maik suus. Otsekui oleks sulanud pool­ pehmeks karamell ja takistaks nüüd, igemeile klee­ pudes, kõnelemist. Vaat, milline seisukord, lase enesele näkku öelda narrusi, punastu, seisa ja vaiki! Otsekui ootaksid, et veel täna suudleks sind too sõnu tegev narr... Kurat! Ja Loona lausub: 12 Soomustüdruk. 177 ,,Nah, süs annan teile kõrvakiilu, vähemalt ühe." Haarab mütsi ning käsitasku ja hüppab kantse­ leist välja. Komistab ukse taga kükitava veltveebli peale. Too oli jälle oma luuramiskäigul. Kui valaks õige tollele nüüd juba ühe tulise... Loona tormab tänavale, ruttu ja ruttu. Suure Peetri juurde jõu­ des tasandab samme ja naerab tasa. Homme juba kõneleb terve asutis, kuis Loona Tuisk tulemusteta võrgutanud üht ohvitseri. Muidugi, veltveebel pigis­ tab kinni parema silma ja sosistab: „Oi, kõiki näpis­ tab lõuast julge ja juurdetikkuv Loona Tuisk. Kat­ sus kord isegi kindralit lõuast silitada, aga too andis plaksaku vastu sõrmi." „No mida sa nii kaua tegid?" küsib pimedu­ sest rahulik hääl. «Ootasin, kas silm välja. Ei tule ega tulel" Loona tunneb järsku suurt rahu ja kindlust. Iga sõna pika Jalaka suust mõjub kui külm mähis palavikus olijale. Ja Ringpoe pimeda võlvi all jääb peatuma paar ning väsinud hääl ütleb: «Karli, suudle mind. Ma olen nii väsinud." „Oh sind ja su tempe! Vaat, kus leidis koha__ Väsinud... Pole ime, kooserdad seal keskööni mööda tolmuseid kappe. Kurat, ühtegi naist ei peaks tööle võetama, nõrgad teised ja kahju neist. Nagu sinagi. No ütle mulle, kui kaua mõtled sa kuivada kantseleis, laua taga? Viie aasta pärast oled sa kortsus ja kollane. Kümne pärast närvihaige ja hall. Viieteistkümne järel aga paigutatakse sind hullumajja. Tore! Kui kaua mõtled seal kolletada?" „Seal kolletada? Kogu elu. Aga edasi tahan, kaugemale kuhugi. Mõnda saatkonda välismaal. 178 Suurem palk. Saan rõivaid. Näen maailma. Sõita saan." „Sõita, rõivaid, maailmal Kui kaua? Vananed ja sinu asemel võetakse uus ja sile nägu. Siis kõnni mööda maailma, ilusad rõivad käsivarrel ja sul ei ole kodu. Kortsus vanainimene, kes kerjaku lõp­ peks kuski suurlinnas." „Kui vanaks jään, sõidan siia tagasi. Sügisel, suure saju ajal. Tulen mööda Jaamapuiesteed, sel­ jas vihmamantel. Vesi krabiseb tolle kraele ja mina mõtlen: Näe, süski sain õndsaks, nägin maa­ ilma." „Tühi loral Pigemini abiellu, kasvata paar, kolm last. Sul on kodu, peavari. Nii tuiskad maha ilu­ sama aja, ei ole sust kasu teistele ega enesele. Juba nüüd oled veidi närvlik, jandad nende kausta­ dega ja kaantega. Niis sa, pdrdik, rassid! Abiellu ja saa kord mõistlikuks inimeseks. Loona on pahane. Pahane, et too poiss teda nii sõimata võib ning tema, Loona, sugugi ei pahane. Isegi nagu nõrk kahtlus kerkib, et ehk on poisil siiski kübeke õigust. Vaja talle — — — „Nii, kuule nüüd ja ole vait. Ma sündisin selle linna külje all. Kogu aja olen veetnud vaid siin. Nüüd abiellun, jään ikkagi süa. Siis rasvun, vananen ja suren. Ja mind maetakse sama linna kalmistule. Tore väljavaade, eks? Ja selle juures on armas Jumal loonud maakera suureks ja ümmaraks — mine ja vaata! Ja igale andnud vaid ühe elu... Miks ei ole küll inimesepoeg selline kui põdravasikas ja jänesevõsu. Nagu sünnib, nii varsti kaob — laia maailma. Näeb ikka uut ja ilusat. Aga mina? Päh — alul, jah. Nii, süs kudrutatakse 12* 179 ja kallistatakse. Süs on kõik mehed Musid ja nai­ sed õrnad Rotid. Aasta, kaks. Siis tuleb selline roosa ja kisendaja. Mees haigutab. Nuusutab toas mähkmete ja piima lõhn! Läheb siis jalutama — veidi... Kohtab omnibuses maihommikvärsket plikat ja vaatab tollele õrnalt silma. Ise võrdleb mõttes oma kodus viibivat, lahtise pluusiga ja pümalõhnalist naist teisega, naeratavaga. Kui ta jälle koju jõuab, seletab talle naine õhinal, kuis ikka tark ja võrratu olla nende troonipärija. Mõtle, juba tulevad talle suhu esimesed kikid! Seepärast äkabki ta nii sageli, see Juku või Kusti. Ja kui mees kuulab siis nädala ja teise lugulaule lapse esimesist hambaist, läheb ta linna ja otsib tolle maihommikvärske plika...“ „Sa ära musta abielu... Mõtle, asutakse ühi­ sele teele, muretsetakse mööblit, iga üksiku juures kaalutellakse ja tuntakse rõõmu." „Hüva,“ ütleb Loona. «Neljal esimesel aastal ripun ma huvi ja innuga uue kapi ja kirjutuslaua juures. Vaatan mustreid saarepuul ja olen õnnis. Siis valin tapeteid ja tunnen rõõmu. Ja kord on nad kõik . mul käes, toad sisustatud ja korras. Ja siis, mida teen siis... Keedan ja praen... Esmas­ päeval jooksen turule, hingeldades tingin võinaelalt sendi ja paar. Teisipäeval lippan jälle 'turule, kolmapäeval samuti. Nii kogu nädala. Siis algab abieluhümni teine salm. Esmaspäeval turule, teisi­ päeval samuti... Ja kogu see hümn... Tuleb teda laulda kokkuhoiu viisil... Ma elan voib-olla inetu maja tagaküljel... Akna all kuivab pesu... Eeskoda lõhnab... Ja ühel päeval vaatan peeg­ lisse ja näen: Vana pärdik, aastat nelikümmend, 180 kortsuline ja inetu, vaatab mulle vastu. Otsas kõik... Abielu ja armastus. Jäi nägemata ilus ja ümmar maakera.. „Vaata, nüüd on sul soe,“ ütleb pikk Karl Jalak ja seisatub kivimaja väraval. „RääkisId enda soo­ jaks. Kui sa jälle jahtud, süs mõtle veidi järele... Oled selline tuisupea, juhtud astuma libedamale kohale, süs lendad. Kas ei oleks parem, kui sa raskuseks kinnitaksid endale jala külge abielupommi?“ „Veider poiss... Mulle kiidad abielu... Miks sa süs ise... Alati kardad, et tütarlapsed viimaks kosivad su ära.“ Nüüd ütleb pikk ja puhta näoga poiss tasa:^ „Kas sa... Loona, mind ei tahaks? Mõtle järele...“ See’p see oli, seep see oli, mis läks täna kõveramini kui iialgi ennet Pikk ja mõistlik poiss ütles sellise lolluse... Ja too teine, kes neljateistkümne­ aastaselt armastas põhjalikult köögitüdrukut... Häbi, Loona punastus abituses tolle ees, kelle näos natuke ahvi lõbusast ilmest ja kääbusbulldogi murelikkusest... Vildak päev ... 22. „Oi“ hädaldab naaber Lovüs. „Ei mina, Mu­ nake, laseks oma last minna kroonuga kaasa... sinna laagrisse... Kõneldakse ju imelugusid. Otse puruks kistakse seal naisi, just kui vanasti lõvid kristlasi. Ja vaene tütarlaps kolm kuud ema armuta, aina sõdurite ja meeste hulgas. Oi, oi, Münake, minu süda küll ei lubaks! Mis jääb lapsest järele? 181 «Loona eest ma ei pelga. Too lööb ennem mõnel silma peast, kui end puudutada laseb... Mis viga tal suvitada, maal hea õhk. Saab teine kolmeks kuuks linnast eemale. Päris ära kulub selline puhkus." „Laagrisse üks tütarlaps, sõdurite sekka elama... Issand," hädaldab naaber Lovüs ja pühib nutu­ selt huuli. Sama nutuselt ütleb Loona ise sõidupäeval pikale Jalakale, kes teda jaama saatma tulnud: „Karlike, kirjuta mulle, su kiri oleks nagu õlipuuoks kaamelile kõrves. Kurat, kolm kuud — On kahju, et meil pole sellist kallist kommet nagu inimessööjate saaril... Et lapsed söövad vanemad lihtsalt ära. Pigemini võiks inimene ära süüa oma ema, kui lahkuda temast kolmeks kuuks... Nagu närib südames. Pikk-sõdur, anna oma taskurätikut." «Narrike, nüüd nutab. Kui sul seal liiga... palavaks läheb... tule ära! Loona, juulis ja augus­ tis vahetatakse kortereid — on kolimise hooaeg. Kas ma vaatan valmis sellise kahetoalise, köögi ja eestoaga? Helerohelisse majja... Puhtale tänavale? Suuremat kui kahetoaline ma praegu küll ei... Korteriraha on kehv... Aga ütle, Loona." „Eeitea,“ nuuksub Loona. «Valmis võid ju vaa­ data, ära aga käsiraha maksa. Eei tea. Mitte ei tea. Ega vist siiski...“ «Vaata, Pikk-sõdur. Nagu jõulupuu munad kas­ tis. Rohekad ja sinakad," suunab äsja nuuksuja sõrme õllekorvile, mida kannab üle perrooni sini­ ses kitlis töömees. Päike sätendab pudelikaelul ja Pikk-sõdur pajatab: 182 „Ei ma sust sindrisf aru saa. Ulud arva, et nüüd on õrnaks jutuks soodus silmapilk.,. Samas aga... nagu soomustatud oleksid. Kuluks sulle üks mõistlik keretäis vitsu." * * * Väikeses jaamas piiri lähedal ootab Loonat leit­ nant Kandelaaber. Päike on salvanud ootaja silm­ näo punakaks ja särahtab nüüd loojudes oodatu sinisel pärlireal. „TervIst, Isakass," naerab Loona ja raputab ootaja kätt. Vana sõjamees naeratab, väriseb puna­ kas vurrunatuke huulel. Ikka ei unusta tütarlaps nimetust, mille leiutas ise ühel lõbusal tunnil, lin­ nas. „Ega Kandelaaber ei pahandu," oli ta naernud. „Isa eest ta mul ju on. Papa aseaine." Ja vana­ mees oli muhelnud — oleks enesel selline tütar! Tujukas ja ninakas ta ju sageli. Koguni tihti. Äga siis naerab jälle ja on väike ning armas tüdruk. Ja Kandelaabri südames ärkasid kõik uinuvad isa­ tunded. Tõi vahel tütarlapsele naela või poole kompvekke; päris, kuis arenevad armuasjad pika Jalakaga. Ja tütarlaps seletas naerdes uuemat, ava­ meelselt ja usaldades. Ja kuis lahtise mõistusega on tüdruk! Änna teisele kätte kava ja joonis, juhata ja töö edeneb. Taipab teine, nagu oleks poisslaps. Päris kahju, kui sellisel narrikesel siin elus äparduks Ja nii oli kõmpinud tema, Kandelaaber, läbi liivase nõmme laagrist jaama. Laagrisse lähe­ vad nad tagasi küla kaudu, näeb Loona todagi. Küla hingab sügavalt ja rahulikult õhtupäike­ ses. Aeg-ajalt tuleb järvelt külm puhang. Kostu­ 183 vad käsklused kahurilaevalt. Esimeses majas värvi­ takse aknaluuke. Pool neist sinetab värskelt. Liha­ poe sildil uhkeldab tsinkvalge siga. Suur puu ja selle all rohelise, sammaldunud katusega ma jalaks. Madal ja vildak. Teel majakese kohal surnud varb­ lane. Loona asetab laibakese roosatava murtudsüdame alla aianurka — aknal naeratab neiu puna­ ses kampsunis. Nurgamajal valendab silt „Kohvik“, lahtisest aknast poevad vaiksed kandlehelid, akna­ laual purk kurkidega. Kirju kirik kesk vana kal­ mistut, purunenud müüri üle upitab kõver puu ja puudutab ladvaga punast liiva teel. Kirikuuksel laiutab käsi Kristus, punase, rohelise ja sinisega maalitud. Torni suurt tulbisibulat poolitab punapruun tüvi — hiigelmänd teinud järsu nurga ja nüüd paistab ta kollakate laikudega sammas torni hele­ sinisel taustal. Kalmistul setu naised valgeis, linaseis kitleis. Suured, arad linnud. Kõikjale, aknaile, trepele ja teile puistatud ilustuseks sõdureid, rohe­ kaid rosinaid punetavale tordile. ' Võtaks ainult seepia, mõtleb Loona ja tõstab jala punasest liivast. — Teeks pruunika pildi õhtu­ sest külast — „Isakass, oleme vait, vaatame ja mõtleme muidu." Punane liiv, kadakapõõsad. Männid, männid. Tüvedel violetseid õhtuvarje. Jässakal tüvel laiguke punast. Pükõigelt puult tõuseb vurinal lendu hall lind ja pahandub: tsirüt, tsiriit... Lambad nurmel. Päike vaatab läbi sakiliste latvade ja kul­ dab pulstunud villa lammaste seljal. Nagu pühad lambad seal väljal, Jeruusalemma külje all, mõtleb Loona. Nagu kannaksid määrdunud seljal väikest 184 päikest, too piiluks kiiri läbi halli, musta ja räpase valge. Poisike kraavikaldal tõmbab naerule laia ja roosa suu... Kaitseväe laager. Suur liud sinisega — järv. Järsud kaldad, künkad punaste külgedega. Pedajate rohelusest paistavad kollased majakesed, katusest nurgake, üks hülgav aken. Mänglev laps on püstitanud pedajate vahele, järvekaldale, rõõmsa linna. Peoga pühkis puhtaks vastava maalapi. Otse lõikas puhtaks. Otsis päikesepaistelise kohakese, jäi süs sinna. Suu­ red sambad langesid raksudes. Värsked, vaiku nut­ vad lauad... Kuldooker ja naelakast. Haamer ja saag... Oli täppis too mänglev laps. Armastas korda. Asetas majakesed, puhtad ja punakaskollased tiku­ toosid, nõlvakuile ja tee servale. Sillutas tee ja lup­ jas tähiseid selle ääres. Püstitas uusi tikutoose. Kollaseid ja punaseid, tõmbas radu ja ajas sihte. Ehitas värskest puust ja vaigust lehkava linnakese. Roheline tuust, paar rusket sammast — suured männid. Kitsas, kõrge katus kerkib rohelusest Kol­ lane laik tumedal. Päike otsib ühelt aknaruudult kulda. Leiab ja nühib toda aknal. Vajub siis aegla­ selt sakiliste latvade taha ja viib kulla kaasa. Kül­ lap töötab tolle homseks ümber... Pikast tallihoonest jookseb järvekaldale salk hobuseid. Kruus lendab teelt kõrgele, kabjaplagin, suliseb vesi. Norskab ülemeelik neljajalgne, ta kan­ nul jookseb poiss punaseis pükstes ja manab... „Noh, tuu pikk maja, puul töisel mäe sehen... Sääl me kodu omgi... Mia ja Keksjen üten tuan, Ei õkva vasta. Tõsem. Tolle katus juusk küll läbi... kivi lahtitse... Aga noh, soe aig ja soe 185 vihm... Ärgu tn noid kive näpma hakaku, nuu lahtitse... Kui üte võtad, tulõvõ kõik robinal kaala. Relgian olevet ka nii, no nüüd on meil sis kah..." „Lahtised? Tore!" naerab Loona ja asetab kohvrikese põrandale. ,,Kui tuleb öösi üks sõdur, lau­ lab serenaadi ja teeb mulle poolkõlvatu ettepaneku, haaran katuselt kivi ja— süvendan meie sõprust." Hoone eesruumi vüb mäetipult mingi sillake. Alumisest korrast aga asetseb pool punases paes. Seal küpsetab allohvitser Mantel, viiekümneaastane, setu külast palgatud töölistega leiba. Laagri tarbeks. Teisel korral kaks pikka ja kitsast tuba. Lage­ deta. Läbi seinapragude läigib järv ja katuskivide vahelt roosatab taevast. Loona toal on aken kahe­ kümne nelja väikese ruuduga. Ruudukesil torisevad hallid ööliblikad. Suure keha ja jämeda peaga. Lapsena nimetas Loona selliseid sumisejaid surmaliblikaiks... Kõrgel mäel mürtsub orkester. Loona kükitab põrandal kohvrikese ees ja nutab... Trahh, trahhh, tram, hõiskab muusika mäelt. Laagri marss... Julge ja elurõõmus viis, miks siis nukrutseb tütarlaps, kükitab põrandal kui kurb konn? „Tü,“ karjub vastastoast leitnant Kandelaaber. „Kas tii haput piima tahat, siis tulgõ! Karastab südant" Loona istub rohekale sõdurivoodile ja rüüpab plekktassist hapupiima. Härra Keksjen on linnast laagrisse toonud heleda öökapikese, rosetiga uksel. Sellele asetab nüüd kaks pildiraami — kõverad hobuserauad. Ühes naeratab ise, seljas valge merimehe munder. Parem käsivars rinnal — et pais­ taksid paeljad ja lindid. Teises raamis hoiab kaht 186 poisikest hirmunud näoga ema. Too, kes linnas õpib pähe tulikahjutabelit ja kergitab vaheldi harju­ tuseks asju, väärtuse järjekorras, mõtleb Loona ja naerab. Süs aga sorib härra Keksjen kastis ja kotis. Pil­ lub segamini pabereid ja ohkab: „Neptun küll, kus ikka lops... Saapasulase, hambaharja ja habemenoa olen koju unustanud... Tule Ähti appi, triiksärgid ka. Oi, viletsust!" Tühja kah, mõtleb Loona, mis tollest noast ja särgest, kui vaid pilt merimehepäevilt ilutseb kapikesel. Toda võib ju vaadelda pika habemega ja pesemata triiksärgiga. Karastab südant. „01en väsinud. Magama heidan. Kas sinna... peakotti... sõdur õlgi ajas?" „Kõige pikemaid, ma ise valisin." „Ega me preili und ei sega, kui mängime siin kahekesi? Teeme paar õhtulaulu. Kandelaaber tõi kaasa viiuli ja mina kitarri... Harjutame kokku...“ Ja nad harjutavad kokku. Kandelaaber viiulil ja Keksjen kitarril. Loona toetub rinnuli aknale, tõrjub eemale suure peaga ööliblikaid ja kiristab hambaid. Issand, tule appi, tee paariks tunniks kurttummaks... Kas mitte ei jookse süa, meelita­ tud kokku tollest koledast saagimisest, pool patal­ joni sõdureid, lootuses, et mingid lahkusulised kor­ raldavad saatana minemapeletamise peo. Koledate häälitsustega... Loona mõtleb muule, vaatleb noori mände akna all, mäenõlvakul ja lõpmatuid puu­ ridu. Nendega kütab ahje vana Mantel, üliveider mehike niiskete silmadega ja vanakooli viisaku­ sega. Ta töötavat sageli kogu öö, hommikuni välja, sest teda „haaranud tunne, et ta kuidagi pole kasu­ 187 lik kallile kodumaale". Ja Loona oli kunagi, ühel sellisel hommikul, linnas, kui Mantli silmad eriti vesised, lausunud: „Nah, pärast surma tuleks teie nahk lüüa tühjaks ja toppida siis täis, tuleks teid asetada nurka, eeskujuks ja mälestuseks kõigile poollohakaile riigiteenijaile, nagu mina sün." Kräu, kräu, tim, tim, tim... Kuid muusikatund vastastoas jätkub. Kaks moosekant! töötavad särgi­ väel, teevad muusikat, nagu tahtmatult, kuid taba­ valt väljendas enne selle kontserdi algust härra Keksjen. Loona mõtleb: teevad muusikat, nagu kingsepp teeb saabast ja plekisepp valmistab uue teemasina... Hea tahtmisega, armastusest töö vastu... Nad taipavad vahest isegi, kuis mõjub nende töö, lausus ju enne algust vana Kandelaaber, see alandlikum, et ta mängivat vaid hingeliselt, kuna aga tehnika palju soovida jätvat. Tema mängus olla vaid südant, mitte sõrmede osavust. Ohka ja anna talle õigus. Härra Keksjen olnud muidugi parim kitarrimängija veealusel paadil „Medved“, nüüd aga olevat ta sõrmed jäänud kõveraks ümber sulevarre. Mäel aga mängib orkester, veeretab orgu elu­ rõõmsa vüsi. Vüs hõljub puude kohal, laskub mada­ lale tumesinisele järvele. Tuul tõuseb, pedajate lad­ vad vaatavad kõik vasemale. Loona toakeses krigi­ seb ja vingub, seinalauad ja põrand võtavad tuule lahkelt vastu... Loona kujutleb toda vüsi, mis veereb orkestrilt orgu. Nagu tantsiv husar, punane nägu õhetav ja elurõõmus. Laulab ratsameeste värsket, julget ja uhkeldavat laulu. Neiud seisavad ringis ja vaat­ levad jalgu tõstvat lauljat. Hoplaa, husar hõiskab ja 188 keerutab, säärsaapad läigivad, koriseb mingi kardlint... Hõissa, neiud, tantsige teiegi, keerutage keha ja ööritage puusi, kuni noil veel värske ja noor liha... Laske välkuda terved hambad, enne kui kukuvad teil suust. Laulge ratsameeste julget ja uhkeldavat viisi — laulge, neiud — Kräu, kräu, tim, tim, tarn, heliseb vastuseks vastastoast... Issand, otse orkestri kiuste saevad muusikategijad edasi. Pöörduvad vaevalise küsimusega Õrna ööbiku poole, laulavad kallimast, kes lainetelt, marusest kaugusest kaldale peab jõudma. Siis järg­ neb värisev viis, mis kõneleb kuke kasulikkusest... Loona katab kätega kõrvad ja kujutleb kinni silmi pikka ja rohtunud tänavat jõe ääres... Nüüd loojeneb vist sealgi päike, tänavalõpp õhkub kui ahjusuu, valgusjuga lainetab tollest pikuti tänavat vaatajani, rohetavast luhast hämarduva kiviteeni. Majad tänava ääres on aga tumedad, tumedad, pea­ aegu mustjaspruunid. Helepunane jõgi voolab tume­ date kallaste vahel... Siis mõtleb Loona ikka: too punane ja helkiv seal tänavalõpul on värav Unikülla... 1 olles elab llnetaat ja kirjutab unelmaid paksu köitesse... Kogub pihku kõik kunagi õites nähtud ja ammu närtsinud lilled, elus kord näh­ tud inimesi võib ta sulle näidata... Võid kuulda ammusurnud linnukeste laule... Kord, kaheksa-aastasena, oli Loona tahtnud minna sinna, Unetaadi jutule. Kas ta kuidagi ei saaks näha mulluseid, lillasid võõrasemakesi, mis õitsesid Tuiskude aknal, Puukastis? Kräu, kräu, kräu, vihid — Loona hüppab jalule Ja jookseb välja. Peatub hetkeks uksel, sillakesel. Tuul voogab mäelt, seal kohisevad männid. Kuhu 189 nüüd__ Pisike punkt puude ja pilvede all otsib teed, ümber kanarbikused lagendikud ja punane lüv... Staabihoone. Kahel pool ust tohutud torud. Loona koputab sõrmega ühele. Kaheteistkümnetolline kahurikuul heliseb tasa. Nagu kõneleks ta mõnd õrna mälestist. Uksel istub kass. Hmh, isegi too on kuidagi kroonulik. Kuidagi kaitseväele vas­ tav. Keda ometi meenutab ta oma valge näo ja musta kikkhabemega? Ahah, käes ta on — vana Wallensteini... Wallenstein tõuseb ja jalutab pikil ja mõõdukad sammel üle liivase tee. Ta tagumisil jalul on püksid — valged laigud, mis lõpevad enne musta jalasäärel. Nojaa, vana Wallenstein kannab ratsasaapaid... Loona häälitseb tasa: „Kuule, Wal­ lenstein, Wallenstein." Teiselt korralt, telegraafist, kus töötab aparaat ühetoonselt loksides, pistab keegi sasipea aknast ja hüüab kassi: „Tamerlan, Tamerlain, tule supile 1" Aga Tamerlan liigub alla kaldale, kaob kadakapõõsaisse. Loona kuuleb, kuis heliseb teisel korral telefon ja tume, viisakas hääl ütleb: „Ei, preili. Kapten Lagle on puhkusel, ta sõidab süa ehk kuu aja pärast. Jah, kurb küll. Pole viga, preili." Pole viga, mõtleb Loona. Meie ei vaja ju Laglet nii nagu too daam, kes juba esimesel õhtul helistas laagrisse. Hmh, kallis lõbu, selline kaugekõne... Hämarik kerib end maanteele. Valge kogu rut­ tab läbi halli õhtu. Ja Loona tunneb järsku teravat liikvalõhna. Setu naine ruttab koju, sees armastatud ja karastavad tropid... Laagrikodu aken kumab punakalt, aknalaual põleb lambike ja leek liigub õhtutuules. Nüüd vist juba väsinud kaks mängu190 meest seal järvekaldal, vastastoas. Vaja vaadata. Loona hiilib oma tuppa ja istub voodile. Õled kra­ bisevad. Kott on topitud liiga täis, nagu paksu ho­ buse ütnmar selg on voodis. Aknal surisevad surmaliblikad, katuses nagiseb. Jahe on. Loona kisub vaiba lõuani ja lõdiseb. Katuskivide vahelt paistab taevast, nõrku valguslaike. Neid on ühes nurgas tihedamalt, siis aga hõre joon pikuti üle katuse. Nagu sabaga täht, mõtleb Loona. Mis teeb küll eit seal linnas? Südames algab idanemist narr ja valuline tunne. Nagu hernetera. Kodus, siis lüKkas eit vaibanurga Loonale kukla taha, et ei puhuks sisse jahedat. Äga siin — Vastastoas ümiseb Kandelaaber, sekka kostub KeksjenI heledat pirinat. Siis tõmbab keegi nak­ sudes üle pillikeelte ja kaks muusikut mängivad viisi „Kas emasüdant tunned sa —“ Setumaa südames, suure ja sinise järve kaldal, kivise katuse all nutab väike tüdruk. Endalgi häbi, et süda nii hale ja vesine, kuid pisarad veerevad. Ümber mäed ja männid, nurmed ja metsad. Ning ümber maja kõnnib vahisõdur, „et ei huiguks laagrimajade ligiduses kahtlasi isikuid“. Nii seisab käsu­ kirjas. Komp, komp, astub mees all, kaldal. Siis samm heledama kõlaga: saapanina põrkus vastu rööpaid, mis tulevad sadamast ja lõpevad Mantli ukse all. Noil veetakse vagonetes jahu ja soola... 23. Ojee, mõtleb Loona ja haigutab. Elatud juba kuuskümmend kaks päeva laagris. Igavad päevad. Hm, kui tuua siia — nii katseks — kokott Pariisi 191 bulvareilt, harjutada talle juurde laagri eluviis: vara tööle, tükike igavust ja vara voodisse. Ikka nii — daam muutuks kolme nädalaga nunnaks. Neljan­ dal kirjutaks eleegia „Neitsi kloostris" ja viiendal pooks enda kellegi vöörihmaga. Surmas süüdistaks igavust. Kuuskümmend kaks hommikut, päeva, ööd. Kõik sarnased, nagu oad kausis, tera sõsarteraga samane. Kuuskümmend kaks halli teivast igavas aiaplangus. Loona päev algab vara. All, leivaküpsetuses, sõnelevad setud, vana Mantli hääl vaigistab. Kõlis­ tatakse laudadega, keegi raiub puid peeneks. Kolksat, kolksat. K ah ekümnene 1jaruudulisest aknast lip­ sab äsja tõusnud päike ja veab värskele laudseinale heleda ringi. „Kui sa nü palju kõneled, ei saa taigen hea," sõnub vana Mantel kellelegi ja nuuskab ise nina. „Jaakup käis eile Alviine juures ehal, laske ta kõneleb," hüüab keegi irvitades ja siis naeravad kõik. Vana Mantel otse mökitab. Just Loona voodi all kõlab ta naer. Hele ring seinal laieneb. Kandelaaber ümiseb vastastoas laulukest. Ta ei pea viisi. Üht ja sama laulu võib ta korrata paarkümmend korda, iialgi ei samane see häälitsus eelmisega. Süs koputab keegi aralt välisuksele. Noor setu naine toob Keksjenile piima. Heliseb metallraha ja Keksjen küsib: „Jälle pudelis? Ega sa suuga teda pudelisse ei lasknud? Nagu Maarja teeb? Süs ma küll ei taha. Ja ega sa läbi undrukusülu teda ei kurnanud, ütle aga avameelselt." Vilu hommik. Loona möödub pesukausist suu­ res kaares — mitte ei saa sõrmi kasta külma vette! 192 Kaelasooned valutavad, meelekohil tuikab. Kui seda tuult ei oleks... Aga tuul puhub otse järvelt. Järv on sügavsinine, keskelt sile kui sinine süd, ääril aga hallikas — seal loksuvad väikesed lained. Sild kõmiseb — mingi väeosa ruttab õppeplatsile. Kabi kabja järel astub puule, jälle uusi, veel. Pikk, rohekas rida lookleb teel, kahe punaka, kõrge kalda vahel. Jõuab üle silla ja kaob tulilillist kollendava künka taha. Üksik ratsanik ruttab teistele järele. Trah, tram, trah, tram, traavib hobu üle silla... Ja jälle heliseb telefon, tulevad käskjalad hom­ mikuse postiga. Lauajuhend, kanderaamat, ootel olev kirjavahetus... Loona torkab nööpnõela läbi kolme vahekirja endale näppu ja imeb punase tilga ära. Kuski sädistab hele hääl, kolonel jagab vara­ sel tunnil juhtnööre. Pikk poiss palja jalu ulatab Loonale kanderaamatu. Käskjala sääred roosata­ vad — ta tuleb lauavabrikusf, järve vastaskaldalt. Tuleb otse läbi kraavide ja ojakese. „Minu mees ütles, et see laagri värk on ikka nigel... Ma külmetan end ära... Ja süüa ei saa kuskilt. Mõelge, lõunasöögist nõutakse nelikümmend senti! Jumaluke. Ainult kolm sööki ja neliküm­ mend senti. Ja milline maik jääb söögist. Rasval o|n kibe maik, kotleti maitse on viha, kurgid on hapud ja maasikad, noh, neist ma ei kõnelegi.“ Sellist nutulaulu kuuleb Loona igal hommikul. Kõrvast sisse ja teisest välja. Aga tunneb, kuis punetava ninaga, raskejalgne naine ikka enam ja enam kisub pingule ta närvinööre. Nõrk puude ja juba särtsub neis. Siis pillub Loona kaustu ja saja­ tab, tunneb kärsitut viha. Sellist, mis igatseb lõh­ kuda paar taldrikut, ei, terve serviisi! Viriseb too 13 Soomustüdruk. 193 hädaldav hääl, nüüd sajatab ta juba laagriarsti. Mil­ line toores meest Tema, nõrk ja õrn Inge Rosin, palunud paar päeva puhkust. Vana koletis aga ei lubanud. Siis oli Ingeke viimases hädas hüüdnud: „Äga ma olen ju nii... Tunnen, et liigutab juba.“ Ja toores mees vastanud: „No vaat, tore! Siis liikuge ja liigutage ise kah, et laps juba varakult tunneks, et ema tal virk ja tublL“ Oskar Päiv naeratab proua ruumist lahkudes süüdlaselt ja ütleb tasa: „Ma... vaadake, sellepärast ma... jäängi üksi. Süda palju kergem." „Nii minagi,“ vastab Loona. „Tahan kerge hoida üht südant ja kah ei.. ♦ Ega muud, kui muutun abi­ elus selliseks.. Ja jälle krabisevad kaks sulge üle paberi. Keksjen viibib koloneli kabinetis, sumisevad mõlemad mingi aruande kohal. Ajuti kraaksatab ülemus hele­ dal häälel. Loona vaatleb vana, õitsele löönud nur­ kadega kirjavahetust. Kaks, kolm, neli. *. Neli aas­ tat rändab paber ja vihastab registraatoreid... Nüüd otsigu Loonagi talle kaustast lisa. Kaust lehkab keldrina, milles hoitud kaua kaalikaid. Väljas aga särab päike. Tulikuumalt Männiladvus virvendab hõbedat — noored okkad. Keskpäev on käes. Kül­ lap tuleb veel täna vihma, otse kõrvetab. Wallenstein pöördub teelt, valged püksid välguvad, kui püherdab liivas. Loona ohkab. Päike naerab pedajate ladvus, õhk kui mesi, vesi järves vedel tina. Kuid sina pista oma kümme ilusat sõrme paberipuntrasse ja sori. 194 Otsi huvi ja innuga. Nagu õpetab vana Mantel: „Mis me teeme, seda tehkem armastusega. Kui vahekiri käänata huviga ja hoolega kahekorra, on see midagi palju ülevamat kui seda kirja käänata ükskõikselt kokku. “ „Et, et, et, jah, palun. Kas süs? Küll me juba. Jah, ma lähen lauavabrikusse, kell on kolm.“ Kell on kolm, heleda häälega kolonel läheb saevabrikusse, Loona näeb ta jonnakat profiili vastu päikesekullas majaseina. Päeva esimene osa on läbi. Alati samuti lõpeb ta: Loona viskab pika kanderaamatu vahele valgeid ja siniseid ümbrikke, tükki paarkümmend. Siniseil, salajasil ja täitsa salajasil punased ringid, kirjalakk. Alati ühe ja sama liigu­ tusega lööb ta raamatu kinni ja ulatab käskjalale, lühikesele ja tüsedale, kes võtab kaenlasse kaaned ja kirjad ja kaob. Loona aga sammub risti üle rohe­ lise platsi, astub jahedasse eesruumi Laagri Kodus ja küsib ettekandjalt: „Ja täna on?“ Tütarlaps, kas süs Emmi või Adeele, Ämanda või Hildegard, vas­ tab: „Riisisupp, loomaliharullid, kompott/* Või kui­ dagi teisiti. Kuid supp ta on, liha sinna juurde ja midagi magusat. Alati nii. Loona ohkab, astub toakesse teisel korral ja ootab. Ikka kümme minutit. Aknast paistab ambulants, rõõmus ehitis val­ gest ja punasest. Tuul rebib lippu ta katusel. Logis­ tab aknaraami ja Loona naeratab. Tuleks asetada Pöial süües taldrikuservale, ega muud, kui võtab tuuleke, kergest hoonest läbi kihutades, kaasa poole tema, Loona, igapäevsest leivast Ta on võimas siin järve kaldal, too tuul. Puhub aga sealt' läbi, kust just suvatseb. 13* 195 All kogunevad üleajateenijad, allohvitserid. „Ämanda, rüsisuppi, vedelamat" Loona võib teisele korrale kuulda, kuis kahvel puudutab süües sööja hambaid, heliseb taldrik teisega põrkudes, kuis sööja käsitseb lusikat Ohvitseride ruumis naerab keegi heledalt ja rõõmsalt kui väike poiss, keegi sammub trepist alla, rebitakse paberit. Loona kirjutab oma nime ja lõunahinna põigiti üle sinise lehekülje tsekiraamatusse, mille tõmbab Ämanda põlletaskust „Noh, mis uuemat ja hul­ lemat?" küsib Loona tütarlapselt „Ei ole kedagi. Ikka niisamuti" Jah, ikka samuti, pole kedagi, ohkab Loona ja läheb jälle risti üle rohelise välja, seekord oma tuppa. Istub ja närib punase kaelarätiku nurka. Viskub siis voodile ja ohkab. Pole ainustki raa­ matut, ajalehed — uued tulemata, endised tähest täheni loetud. Ei taha kirjutada — täna juba küllalt veetud ridu rea alla. Kõnelda ei taha ka — ja kel­ lega kõneldagi? Keksjen ja Kandelaaber. Esimene seletab ilusaist päevist meriväes ja teine suurest eksisammust, mille astunud kaitseväkke jäämisega. Kes teab, kas temast poleks mitte kujunenud kuulus kunstnik, kes oma viiuliga oleks rõõmustanud tuhan­ deid. Ja proua Inge Rosin seletab vaid liigutusist, mida tegevat juba too... Vihii, huilgab tuul ja kisub küüntega laiemale pragu kahe seinalaua vahel. Vihii, krabistavad ta varbad katuskivel. Tume vari libiseb üle toa, veel teine, pilved kogunevad ja tihenevad. Kaksküm­ mend neli väikest ruutu klirisevad, hunnikuke sae­ puru keerleb põrandal. 196 Siis langevad rasked tilgad. Põrandale tekib tumedam vürg, peagi läigib vööt märjalt. Süs lan­ geb tilku Loona kätele, heledale vaibale voodis. Loona tõuseb ja tirib voodi teise seina äärde. Põran­ dal läigib nüüd suur loik. Uusi ja uusi piisku poeb pragudest kivide vahel... Nii sajab õhtuni, hämar­ dub juba, kui Kandelaaber häälestab oma pilli. Päev on lõpule jõudmas, üle silla sammub rühm sõdureid. Märjad saapad tambivad punasel poril. Kräu, kräu, algab häälitsus kõrvaltoas. Ti, ti, tarn. Merimees jäi veidi hiljaks. Loona viriseb järsku tasa kui jonniv laps ja hammustab sõrmekonti. Kaks muusikut aga töötavad, vigased, küüra­ kad helid rändavad majas ringi, sandele omase kõverdunud ilmega. Ja öö tuleb üle punaste lüvalainete, järv loksub ja loendusplatsilt kostub ehasignaal. Tütarlapse juurde, vihmast märja vaiba alla poevad kurjad ja kummalised unelmad. Lakkmusta soenguga hiinlanna maniküürib Loonat. Ta must kukal helgib sinakalt. Süs naeratab hiinlanna tige­ dalt ja muutub major Saareks. Too nõuab Loonalt kaheksat aruannet... Otsitagu need veel järgmise kahe sekundi jooksul. Aruanded on pärit aga läi­ nud sajandist... Süs tormab läbi toa suur hundikoer ja kisub lõhki Loona käe õlani. Haavatu kisendab ja ärkab. Kuulatab, kas ei ärganud ka need kaks vastastoast. Ei. Nohisetakse ja norsatakse. Nende pärast võiks turjale võtta maja, nad magaksid süski odasi... Magab Loonagi. Kummaline unelm. Kummarduks nagu üle kuumust õhkuva, sügava kuristiku. Sirutaks kaela kaugele ette, et näha rohkem. Ja 197 kuristiku põhjast, kaugelt, kaugelt, hüüab kägu, kut­ sudes ja meelitades... Süs istub Loona kellegi põl­ vedel ja kuski luksub lind, luksub nagu liigsest naerust. Süs aga kolistab Jahu-Bedi all leivaküna, prak­ suvad ahjus puud. Uus laagripäev algab. Jälle täpsalt sarnane oma kuuekümne kabe õega... Kuuekümne kolmandal saab aga Loona kirja. Pika ja mõistliku. Kiri on sama pikk ja sama asjalik nagu ta saatjagi, leitnant Jalak. Ega Loona ei köhivat, kopsus pisteid ei tundvat? Kas tuba ka külma pidavat, sooja sööki Loona ikka saavat? Ta saatvat tuleval nädalal midagi lugemiseks... Paar ajakirja, piltidega... Mähkigu Loona magades ümber kaela villane sall, hoidugu märgade jalgade eest. Ja olgu kõigiti kuku ja pai... Loona lebab voodis ja loeb. Prauh, käratab püss lasketiiril. Prauh, ei taha kaaslasest maha jääda teine. Nii nad käratavad, iga kord tunneb Loona, et keegi koputab ta kolbale... Prauh, prauh, prauh... Issand, kes oli küll see mees, kes ehitas sellise paukuva — Metsa taga, vastaskaldal, ragistab aga kuulipil­ duja. Rat, rat, rat. Nagu koputaks keegi kondised sõrmil plekiga löödud uksele. Ukse taga aga väriseb süda, too aimab, et tuuakse sõnumeid surmast. Rat, rat, rat... Issand, Loona pole kunagi olnud eriti sõjakas, kuid siin... Praegu taoks ta küll... püssi­ päraga, nü tüütab see lärm. Rat, rat, rat, koputab saadik plekiga löödud uksele. Väriseb Loonagi süda. Kuid Loona toauksele, ookerkollasele, koputab keegi. Tasa ja mõõdukalt. Hele peake ilmub näh­ tavale — kas proua Inge Rosin võivat astuda sisse. 198 Tal olevat asja, suur palve... Ta valmistanud nimelt pudipõllekesi, terve tosina heegeldanud noid lapikesi, helesiniseid. Poistele ikka sinised. Kas nüüd preili Tuisk oleks nii lahke, joonistaks talle igale lapile midagi... mustriks. Süs ta õmbleb ise ... Kas kannikesed või äraunustamind... Prauh, prauh, rat, rat, rat... Loona ohkab ja lausub: „Ma kunagi ei joonista ette mustrit. Segab. Ma õmblen nii... Nõelaga siit ja sealt, siis tuleb isegi muster... Lillekesi? Parem juba mõnele pisike jänes, ühele pardipoeg, rida kasse... Vaat nii...“ Ja Loona kummardub helesinise pudilapi kohale. Antagu talle kollast ja punast. Natuke musta. Varsti seisab põllekesel kõverjalgne pardike, suured labajalad laiali, jäme nokk liigutavalt lahti. Must silm ja ongi valmis. „Oi Jumal/* ohkab Inge Posin. „Läheb see aga ruttu. Ja päris part kohe...** Kolm kassi hoiavad üksteist käpakesist ja tantsivad. Selleks vajavat Loona musta ja rohelist... Ta töötab innuga, helesiniste põllekeste juures unus­ tab ta ragina lasketiirul. Tal on jälle tegevust, eegi vajab jälle ta abi. Ta tunneb isegi huvi pardi­ poegade ja kassikeste vastu. Ja ta õmbleb, proua Inge istub voodiserval ja lobiseb... Kandelaaber tuleb kasiinost, Laagri Kodust. Ju vist pöördub põuale ilmake, tulist täis kõik kohad.. Ja see ainus väike naps, kahekümneviiene pol­ kovnik, suriseb ja sumiseb nüüd peas — põuda see lähendab, põuda see ennustab! Maja esikus peatub la veidi ja kuulab. Loona kõneleb kellegagi. Tasa 199 ja ükskõikselt, tundub, nagu ei hooliks ta kuu­ lajast palju: „Ärmastusele ohverdada? Võib aru saada nii ja teisiti.,. Ma tean ka näiteid... Tütarlaps, kes armastas ilusat kingseppa, uute kingade tegijat ja vanade parandajat, tahtis tutvuda meistriga. Kuid ta kinganumber oli nelikümmend — kuis viid sellise lataku armastatud mehe kätte parandada? Siis kor­ jas tütarlaps penne, jättis söömata lõunaid ja ostis säästetud summaga paari kingi. Number kolmküm­ mend neli. Ja viis kingakesed parandusele... Kas see pole ohver armastusest? Ja veel — panga­ ametnik abiellub. Palk on imepisike. Naine aga armastab oma meest ja hoidub söömast. Et vähen­ dada väljaminekuid. Ta olevat juba söönud, keetes maitsenud ta kõhu täis. Ikka nii. Ta kuivab kokku, jääb tiisikusse. Veel enne ta surma suudleb panga­ ametnik teist naist. Kas pole see jälle ohver?” „Eei...“ venitab linge Rosin. „Ma ei mõista neid... Kas need naised olid normaalsed? Eei, see nüüd mõni ohver... Raha raisata ja nälgida. Jah, ma saan aru, kui... andud enne laulatust juba, muidugi siis, kui teadi, et ta sind kindlasti kosib. See on ohver armastusele. Eks ju?” „Ei mõista,” ütleb Loona järsult. „Mina ei ole nü ohvrimeelne!” „Tore,“ hõiskab järsku eesruumis Kandelaaber, kes tunneb, et see ainus ja väike polkovnik mõjub otse oivaliselt. „TH olõt tore poiss,” tänitab ta nü, et vana Mantel all võpatub. „Tü kõnõlõt vahel nü hullõ sõnu, et päälae võtt külmas. Äga tn olõt sugulisõlt karske!” 200 Keegi ei vasta. Ja rõõmus leitnant möirgab veel: „Tü olõt sugulisõlt karske !“ „Vastik meesterahvas/* sosistab Inge Loomale. „Mina ei tea küll, kuis te sellisega kõrvu elada saate. Röögib roppusi, ei mina... Minu mees ütleb ka, et kaitseväelased../* Loomal on peos kaheksas põlleke. Nüüd aitab talle juba. Kuis küll vabaneda sellest naisest? Visata välja, järele heita helesinised lapid? Või teisiti kuidagi... Kui ta ometi hoiduks veidi kaugemale... Ta suu lehkab, soovitaks talle mõni Chlorodonti... Kuis küll suudleb ta mees säärast lehkavat suud... Loomal om palav, kirju sitskleit jääb kitsaks. Keres järsku selline kärsitus — jooksma pista, pudilapid põrandale heita... Kui ometi lahkuks vastik naine... Vahest saab nii... Ja Loona laseb sülle helesinise põllekese ühes niidi ja nõelaga ja vaatab kaaslasele kohkunult otsa. Ajab suureks silmad ja kõverdab suu. „Oi,“ ütleb imetasa. „Oi, oi!“ „Mis on?“ küsib Inge heitunult. „Pimesoolikas, pimesoolikasi Torkab kui noaga/* oigab Loona ja laskub kannataja ilmega pad­ jale. „Ta mul ammugi juba... ai, ai, nagu naask­ liga torkab/* Oigaja uurib teise nägu. Kas siis ei tule ikka veel naisterahvas mõttele, jätta hädaldav kaasinimene üksi? Et ta rahulikult puhata ja kosuda võiks... „Kui ma õige kerra tõmbuksin ja magama jääk­ sin, süs ehk annab järele, oi, oi.“ „Ei,“ hingeldab Inge. „Midagi peab tegema! Kuumi pudeleid, kaerakotte/* 201 Ja ta ruttab esikusse ja hüüab: „Leitnant, leitnant, preili pimesoolikas valu­ tab ... Sureb võib-olla... Kust saaks kuuma vett?" Kandelaaber hüppab toast, lõug seebivahuga, käes habemenuga. Hetk hiljem jookseb ta risti üle rohelise välja, kasiinosse. Toob sealt kolm õllepude­ lit kuuma veega. Pangu nüüd proua pudelid vae­ sekesele külje alla, otse valutavale kohale, katku haige vaibaga... Vahest tuleb uni... Lõug ikka seebivahuga, seisab ta uksel ja käsu­ tab. Inge asetab Loona kõhule kuuma pudeli. Loona oigab. Issand, kuis kuum klaas kõrvetab, kui nüüd ometi lahkuksid need narrid, mees ja naine. Loona oigab ja sosistab: „Ma katsun nüüd magama jääda." Inge tatsutab minema, kaenlas helesinised lapid pardipoegadega ja kassikestega. Kandelaaber kaob oma tuppa. Hõigaku aga preili teda kohe, kui suu­ renevad valud... Siis ta kutsub arsti. Preili aga võtab külje alt kolm pudelit kuuma veega, puhastab pesukausi ja valab vee sinna. Otsib siis uue tüki seepi ja peseb end. Üle kuu aja jälle kord kuuma veega. Järgmisel korral teab ta juba, kuis saada keedetud vett. Pruugib vaid asetada peoke kõhule ja oiata ning kuum vesi voolab ise tema, laisa Loona, juurde. Elagu pimesoolikas 1 Kuid süs astub Kandelaaber paar sammu Loona toauksele lähemale ja hüüab: „Ma tuu tül hapupiima. Karastab südant" Loona hüppab voodisse, haarab kaasa kolm tühja pudelit ja heidab nendele külili. Otse puusakomdi alla sattus üks — nüüd oigab Loona valust. Terav on selline muidu ümmar pudel... 202 „Vaenõkene,“ lausub Kandelaaber. „Nägugi punatses tõmmanu, ju palavik om.“ Miks ka mitte, mõtleb Loona. Saab näoke ju harva kuuma vett. Eks ta õnnest punaseks tõm­ bus ... 24. Hämaruses istub Loona mäeveerul, katkub pedajaxlt noori kasve ja pistab suhu. Nätsutab ja sülitab. Hapu ja kibe. Üks prohvet olevat ka kunagi iga­ vusest aetuna söönud ritsikaid Süs laskuvad Loona silmile kaks kätt, sooja kätt. Keegi hüüab, rõõmsalt kui poisike: „Tõus ja mõõn, kes on?“ Loona ei vasta. Kummaline vürg lainetab läbi keha. Nagu hüpleks vooralst sormeotsist sädemeid, lõhkeks temas, Loonas, ja annaks sooja. Ja see hääl, noot südist ja peenest traadist, sellega võiks vist püüda kalamaimegi... Ja Loona hüppab püsti, raputab enesest võõrad käed ja jookseb minema. Sõnalausumatult. Jalus aga noot südist ja peenest traadist... Trepil ootab Kandelaaber. Valge särk helendab videvikus. Sinine suitsupilveke ootaja kohal. „Tü hulkut ka ümber, oota tüd kui oma last. Kas tü hapupiima tahat? Karastab südant." Ei, Loona ei taha. Lipsab oma tuppa ja pahandub mõttes. Selline narr, too Lagle... Teeb oma vempe, nagu mõni... kergeke filmis. Jalak oleks temal, Loonal, käskinud suust sülitada hapu ja ki­ 203 beda männikasvu. Aga see... Muidugi, ei saa võr­ reldagi Jalakat tolle... kehkenpüksiga. Selline vas­ tik, libe poiss... * * * „Hei,“ hõikab rõõmus poisihääl pühapäeva hom­ mikul eeskojas ja Loomas tuksatub. „Vana Kan­ delaaber, kas sul hallitusseemi pole veel, lase nüüd sisse. Magad? No korralda ennast, mul daam kaa­ sas, tahab sind näha/* Naisehääl täiendab öeldut naeruga. Loona saa­ dab nurka tenniskinga ja muigab põlastavalt. Isegi siia tuli kehkenpüks ühe naisega! Küllap tõi näha vist oma viiekümneaastase kallima, tolle kõögitüdruku. Hea, et tema uksel on suur ja roostetanud riiv. Seda ta täna ei liiguta. Kui kaovad narrid, avab ta ukse ja kaob. Ei, riivi ta ei liiguta... Aga kui asuvad minekule külalised ühes Kande­ laabri ja sädistava Keksjeniga, küsib Lagle: „Võtame ehk preili ka? Igav teil sün ju on. Noor inimene, ela päevast päeva kahe vana see­ nega/* „Ahaah,“ venitab Kandelaaber. „Nüüd ma mõis­ tan. Ahaah.“ Ja ta vaatab vist uurivalt daami, keda toodud siia, ajalühendajaks temale. „Noh,“ pomiseb vana sõjamees endamisi ja hõikab: „Kas tii tahat jalutama tulla? Tiime paar tiiru ümbre järvõ?" Ja ta loodab, et Loona vastaks eitavalt Seda tahab Loona isegi. Kuid juba avab võõras käsi riivi ja võõras tütarlaps seisab lävel. Loomaga väga sar­ 204 nane, eriti nüüd, kui kergitab vasakut suunurka, ja küsib: „Te tahate sooritada ka palverännakut põua puhul või?“ „Oo,“ naerab südamega sõdur. «Tabavalt küsi­ tud, peab ütlema. Tabavalt küsitud/* Loona tunneb, kuis võõras daam teda vaatleb, ja ta punastub. Vaata narrust, punastu teise kallima eest Aga siis ütleb Lagle: «Kandelaaber, sa kõnni prouaga ees ja lõbusta teda. Tal mees kolmandat päeva lennus. Meie kõn­ nime siin kolmekesi, härra Keksjen armulise prei­ liga ja mina kõige taga.“ „Ähah,“ venitab nüüd Loonagi mõistvalt. „Ahaah.“ Külast tulevad kellahelid, peened ja hõbedased. Taevas on kõrge ja hele. Paar tooni vaid tumedam on järv, sellel valge täpike. Purjekas. Küllap vist istub kindral seal purjekal, selg vasena läikimas... Puhkab lill ja loom, alluv ja ülemus. Vaikne on, puhkab vist Jumalgi, kindral ja kõik muidu plirisevad telefonid laagris... Ring ümber järvesopi. Külas on järjekorraline praasnik. Naised, arad linnud valgeis kitleis, kõne­ levad nüüd elavalt, nägu õhetab, silmad säravad. Laat ja pulm ning püha korraga. Ja veel nali! Iivan pidi kosima Ekaterüna. Kõik korras, kosiski. Äi lubas pulmapäeval juba anda üle kaks majakest väimees Iivanile. Noh, heakene küll. Saabus pulma­ päev — tänane. Äga järsku, altari ees, lööb Iivan kahtlema. Annab, kurask, maja või ei anna? Ja Iivan tuli kirikust ära, ronis lakka, hädaldav pruut ja pulmalised järele. Ei, Ivan ei tulevat enne alla 205 kui vanamees kirjutab talle paberitükikesele, et annab majad. Vanamehe kiri aga vaevaline. Susib teine tundi paar, enne kui saab nõutud sõnad valmis. Seepärast hilineski pulm ja laulatus... Nü seletab lahke setu eit ja pakub ise vankrilt kaupa. Lastud metsparte. Siniseil kaelul tuhm läige, nokad avatud. Ja kärbsekari kallal. Loona toetub vankrile ja vaatleb vaesekesi. Lenda ja vurista, üle järve ja vee sõua — ning lõpp on setu vankril, hinnaks kroon ja viiskümmend senti. Ja kärbsed — „Hmh,“ ütleb Paul Lagle. Sentimentaalne ka olete? Nagu uskuda ei tahaks... Kräbe ja tubli tütarlaps...“ Tubli tütarlaps rändab järvekaldal, suus kõrs ja lauluviis, peos lilled. Vähemalt sajast erilügisL Ümiseb laulukest, ei kõnele. Äeg-ajalt kummardub ja nopib uue õie. «Ristikhein,“ ütleb ja Lagle sil­ mad suudlevad ta kaela. „Metsnelk,“ lausub, hääles pilge ja vaatleja märkab, et krümustanud tütarlast mingi terav kasv. Paar heledat verepüska kuivab säärel. «Rebasesaba/* trallitab Loona tasa. «Värvujalg, mesinõges, kassikäpp.** Kallas on soine. Kandelaaber sülitab pihku, haarab sülle oma daami ja kõnnib läbi pori. Paul Lagle pöördub küsivalt Loona poole. See aga vaa­ tab teisale, astub siis valge tenniskingaga porri, tõstab teise jalagi järele, vajub poole sääreni sisse, kuid jõuab siiski kuivemale kohale välja. Pigemini ta nühib tunni, kaks ja kolm mudaseid kingi, kui tunneb hetkeks seda sooja viirgu, seda vastikut... Kättki ei annaks ta Laglele... 206 Kuid Lagle asetab käe Loona õlale. Ta hoidvat preilit kitsal sillakesel. Muidu tormavat selline noor inimene kui varss koplis ning kukkuvat ojja. Loona lõdveneb teise käe all, tahaks minema tormata ja kisendada, kuid nahk oleks nagu kokku kasvanud käega, mis tasa surub ta õlga... Kui nad jälle seisavad kollase maja sillakesel ja Loona otsib oma toavõtit, küsib võõras daam Kandelaabrilt, kas nad ka õhtul tohiksid külastada seda maja. Muidugi, küsitav läigib üle näo. Tulgu nad aga, siis... Küllap juba midagi leidub, läheks kas või laevale, näiteks... Kui Paul Lagle suudleb Loona kätt, kuuleb Loona, kuis keegi võõras ja vastik tüdruk küsib lah­ kujalt tema, Loona, suuga, küsib tema häälega: „Tulge, jah, õhtul, palun!" Loona turtsub. Milline eesel ta küll on kas anna või enesele paar tulist kõrvakiilu! Palub sel­ list vastikut olendit, tulgu see. Nagu vajaks tema, Loona, toda kehkenpüksi... Näha kohe, et inimene muutub igavuses ja üksilduses totraks. Pigemini kirjutab pika ja õrna kirja Jalakale. Saadab veel õhtuse postiga linna, kuid laevale ta ei lähe... Kuid õhtul istub Loona Tuisk laeval sadamas ja vaatab värviliste laternate kõikuvaid peegelpilte sügavmustal veel. „Vaikne öö, oh kalla sa, möirgan Kandelaaber, silmad õndsusest udused. Võõras daam toetub raskelt laulja õlale ja ümiseb kaasa. Võõrast vüsi. Ümiseja silmad on suured ja lootu­ setud, ta lai suu tõmbleb ajuti valuliselt. Keksjen kolab laeval ringi. Ta ei vaaru, ainult ta pealagi ja kukal õhetavad. Ta saadab õhku aeg-ajalt väikesi, 207 lühikesi karjatusi. Siis, kui kobab mõnd uut köit ja kruvi, leiab uue lauatüki või õlikannu. „Nagu ahv, kes banaani leidnud/* lausub Loona ja jätkab oma jutustist. Nad istuvad laua nurgal ja vaatlevad mustavat järve. Loona, kelle pea tasa tuikab, ja Paul Lagle. „Ei, mitte nii... Äga ma kujutlen teisiti. Hoo­ pis teisiti... Kõnelema, miks? Et te pärast arvak­ site, ma olen veidi lollakaks. Vaat nii — Kasvab kuski suure, suure nõmme serval hügelpuu. Kõrge, kõrge. Tolle otsas ripuvad lapsed, kerratõmbunult... kui kookospähklid. Kui tuul puhub läbi okste, virisevad rippujad tasa. Edasi? Ja, süs nii... Ema tuleb üle nõmme, läbi kanarbiku ja liiva, lau­ lab ja naeratab. Puu alla jõudes sirutab käed, ajab kuklasse pea ja hüüab. Mõnd numbrit. Ja otse­ kohe langeb puult pähkel. Teel läheb ta lahti nagu langevari. Keereldes kukub nüüd laps, roosa istmik särab lennul. Ema kannab ta üle nõmme ellu ja laulab ise oma elulaulu teist salmi... Tore, vaa­ dake, kui joon veel paar klaasi, kõnelen pesuehtsaid lollusi..." Paul Lagle silitab tasa Loona sõrmi. Ei olegi nü kalk ja külm tüdruk, nagu näis alul... „Äh surm... Muidugi, hoopis teisiti... Sel het­ kel, mida nimetatakse surmakuulutusis väga deli­ kaatselt „lahkus vaikselt süt ilmast", sel hetkel astub väsinud hing üle läve... Musta väravakaare all. Ja värav langeb aeglaselt kokku. Küllalt aeg­ laselt, et lahkuja kuuleb veel ta vahelt leinalaulu, pärijate kisa ja oma „sügavas leinas" lese uusi armutõotusi. Na jaa... Ei, mitte enam konjakit, paluni Siis kõnnib hing üle nõlvakute ja mägede, 208 läbib orge ega kuule ainustki heli. Maapind on must ja tuhm. Samet. Taevas aga süsimust klaas. Nõlvakul seisab tempel, selline lahtine, väike... Ja hing astub sinna sisse, kükitab nurka j*a uinub. Otse ta kõrval leegitseb punakas tuli kolmejalgsel alusel. Ja samal hetkel, kui uinus hing seal temp­ lis, ärkab ta maailmas uue inimesena. Uuena ja väe­ tina. Kondid, nahk, liha ja veri. Ja algab jälle suurt ja mõttetut rännakut. Äga... nüüd tahan ma koju. Pea on nii raske, ma olen nii väsinud.. .** „Vaenekene,“ sosistab Paul Lagle ja suudleb tasa Loona palet. Hmh, mõtleb Loona. Täpsalt samuti, kui narr Ameerika filmis. Südamega sõdur aga rõõmutseb. Hellub seegi tüdruk, see kalk ja külm. No miks ka mitte, tema, kogenud südamete­ murdja * Äga korraga kerkib närbunud pea, silmanurgist saadetakse suudlejale selline pilk... nagu eemale tõukaks, otse sõrmega lükkaks kaugemale. Selline võrukael, teeskleb vaid joobnut — „Härra kapten,“ irvitab Loona ja pühib oma põski. „Teate, mu süda on nagu vanaaegne õmbluskastike. Aufomaatsuluga. Järsku avaneb, roosa sisemus. Uudis­ himulik ajab ligemale oma kümme sõrme — plaks, löövad kaaned jälle kokku/* „Ship — ohhoi,** tänitab Keksjqn otse Loona kõrva ääres. „Koju, viis seltsimeest! Viis vahvat merivähki, lähme laagrisse 1“ Viis merivähki roomab pimeduses laagri poole. Miks siis muretsetakse suure laulumehe, Keksjemi eest. Lastagu tal ometi häälitseda..'. Ei, kukku­ misest ei tulevat midagi paha — maapind ju pehme... Katsugu teisedki... Tema, merisõitja 14 Soomustüdruk. 209 Keksjen, tõi kaasa laevalt tüki torti, et oleks hom­ mikul võtta midagi muhedat ja magusat. Nüüd aga kaduvat otse sõrmede vahelt too magus — nagu pigistad, nü pudeneb teist maanteele. Lohakalt val­ mistatud, mis muud. Vaat, tehtagu nü: võid pan­ dagu sulatatult pool naela... Ja neli merivähki kuulevad maailma parima tordi retsepti. Kandelaaber aga hõiskab sekka: „Käi põrgu, uhke ratsamees, las ruubel lennata —“ „Ja muskaatpähklist pool, natuke kardamomi —“ „Las ruubel lennata, valeriih, valeraah!“ Loona peast on ammu kadunud väike kilk, mis sundis ta laeval kõnelema. Jäänud on suur kurbus. Isegi ei tea, miks just praegu nutta tahaks. Mets kahel pool teed, must sein, vaikib ka nagu kiuste. Kui ta ometi kohaks, siis ei kuuleks Loona häälit­ sevaid koeri. Kaugel, kaugel klähvib selline penike ja Loona tunneb kerget õudu. Ja valge;- mis liigub nüüd metsateel, kõrgemal Loona peast, ümmar laik — too on suur ja pime silm, mis näeb vaid) öösi... Pikk telegrafist möödub ja tervitab lõbusat seltskonda. Ta särgiesiine helgib pimedusest valgena. Taamal sõidab keegi vankriga. Puu login kostuks nagu kõrva ääres, nagu kolme kuiva ja kerge pul­ gaga klõbistaks keegi kolba kohal. Paul Lagle suudleb jälle Loona kätt ja lausub: „01en harjunud käima ikka kõige lühemat ja loomulikumat rada, sirgel joonel kahe punkti vahel. Ja ma ei armasta kõrvalhüppeid... Suudlen teid varsti, tõus ja mõõnl“ 210 Loona lükkab ette raske ja roostetanud riivi uksel. Kinni, kinni peab see olema 1 Jälle vastik tunne, seedimata toit kõhus... Kui nüüd minna ja laskuda järve, sulistada külmas vees, et kaoks vas­ tik õllehais. Kuis on vastik kelkiv Lagle, kerge ja ligitikkuv... Kui ometi näeks praegu Karli, suurt ja rahulikku. Küsiks talt, kas maksab ühekordse viinavõtmise pärast tunda sellist vastikut tunnet... Nojaa, aga Loonal oli siin nii igav... Aina setud ja sõdurid, vanad vahekirjad ja vihmased õhtud... Päh, nõelu kasse imiku pudipõllele... Ja katus jookseb ka veel läbi... * * * Järgmisel õhtul kõlab Kandelaabri toast rõõmus poisihääl: „Keksjen, tooge teie! Vähke... Kristallkümmelit. Ja veel üks pudel ja veel../* Loona on rinnuli aknal, vaatleb punaseid pilvi järve kohal ja tõstab aeg-ajalt otsekui haistes nina. Kuiv ja kuum, kuiv ja kuum, rohi nõlvakul on nagu puistatud tubakaga. Kui sinna langeks nüüd tule­ tikk ... Keksjen peatub minnes Loona akna all, seljas mingi pikk, must ürp, peas lai kaabu. „Eks ma ole tore? Nagu meriröövel...“ Ja meriröövel palub preilit eneste juurde õhtu­ söögile. Ta minevat külla, toovat noid... Ja mida tehagi siin Sahhaliinil muud kui istuda sõprade rin­ gis ja puhuda juttu... 14* 211 „Ei,“ ütleb Loona ja usub seda ise. „Miina ei lähe.“ Ja ta mõtleb, kui kena oleks, kui sõidaks kas või paariks päevaks siia pikk ja mõistlik poiss, Karl Jalak... Äga õhtul istub fa Kandelaabri toas ja vaatab, kuis võõras proua, kes tulnud süa Laglega, lõikab pooleks kurgi. Nuga on nüri, hädine, nagu kõik riis­ tad siin Sahhaliinil. Proua pigistab sõrmed kokku ja lauale tilgub libedaid kurgiseemneid. Tema, Loona, istub siin vaid vüvukese, vaatleb vanu narre, kes istuvad siin koos, kõnelevad ja hammustavad kurki. Ja nad sobivad üksteisega nagu sobiksid kaamel ja jääkaru, koolibri ja part. Linnas ei tun­ nekski snad üksteist, ei raatsiks raisata aega selli­ seiks istumisiks. Siin on nad aga südamesõbrad, igavus ja üksildus ise kitivad nende sõprust. Kui nad joonud juba poole laual läiklevast pudelist, imestlevad isegi, miks juba linnas ei vedanud neid südamed üksteise poole. Nad ju mõistavad üksteist hiilgavalt, eks... Kandelaaber jorutab laulu ja röögatab järsku, heledad silmad liiga kõrge lauba all tulivihased: „Lagle, sa olõt armunu mii preilisse, tuu om surmapatt..." Südamega sõdur aga kummardub ja suudleb Loona väikest sõrme. Vana sõjamees pahandub edasi. Punane vurrututike väriseb ta huulel, sel­ lele on peatuma jäänud kurgiseeme. Väriseb toogi: „Omal sul nainõt Ja see nuursugu, nii muudsa tüdruku, kes teeva meeste tüüd ja ei ooli aust ega häbist... Nü muudsa tüdruku, ma müd ei salli/* Lagle sosistab tasa, Loonale kuuldavalt: 212 „Tõus ja mõõn pole moodne tüdruk. Ajast jää­ nud, vanade vaadetega, väikekodanlik neitsi." Ja tasa, venitades, poollauldes: „Loona on Jeesuse mõrsja, Jeesuse mõrsja. Mul on üks õde, kolmekümnene, see on ka veel Jeesuse mõrsja. Kahetseb teine aga päevas paar korda, et lasknud libiseda mööda armuaja. Jeesuse mõrsja 1“ Ja Loona laulab talle vastuseks, trallitavat ja pilkavat viisi: „Hädaga sööb vanakurat armalaualeibagi, juut sealiha, kapten, maa-aadlisse kuuluv, aga kudrutab lihtsale ametnikule laulu kui armunud metsis. Iga­ vus ja naistepõud teeb imet..." Paul Lagle pöördub haavunud ilmega teisale. Ta suunurgad tukslevad valuliselt, langetab kire­ valt ripsmed. Süs ohkab ja lööb käega. Haarab pudeli ja joob. Eh, milleks süs armupüna... „Kui teid kord reservi lüüakse, astuge operetitruppi. Elukutseliseks armastajaks. Palk veidi näru­ sem, mundrit ka pole, kuid õhtuti saate ju ikkagi särada...“ Paul Lagle aga vaatab kõnelejale suurte ja kur­ bade silmadega otsa. Mängib hästi, mõtleb Loena. Poisil on püsivust ja talenti... Proua külast tahab näha, kas kuu tõusnud. Tulgu Keksjen ja aidaku tal vaadata, kahekesi jul­ gem. Ja kaks lähevad välja. Loona vaatleb kurgiseemneid laual ja naeratab vaidlusele, milles üha ägestuvad kaks. Kandelaaber ja Lagle. „Usk keel’ mul ära — ja ma ei puttu tõse naist! Tuu om halb. Ja ma’i tü tuut, mis tõs­ tele halb. Kuulõt?" Ülemeelik poisihääl aga vastab: 213 «Sina, su usk ja su Jumal, olete kõik vanad ja kivinenud. Kuivanud savi. Mina ei usu juma­ lasse... tollesse, kes maadlusi korraldas ja mees­ tel puusakonte paigast väänas. Ja hiljemini muret­ ses lapse üheksakümmeaastasele Saarale. Ja teen seda, mida just heaks arvan. Mis tähendab: ei tohi? Mina olen... üle kasvanud väikekodanlikest kõlblusnormest... mina... olen vaba inimene, vabalt teotsev mees...** «Purjus mees,** täiendab Loona ja hammustab kurki. Kandelaaber aga noogutab endamisi, raske pea vajub rinnale. „Mes Jumal käsk, peame täitma. Olgu sis kas või tolliste kästu. Mis ülemus käsk, täidame ju mütsatamata, ülemusel on alati õige. Kui üteldes: «Kandelaaber, pista pää tulid,** sis ma pista. Ja Jumalal om tuust hää mül.“ «Aamen,** ütleb Loona. „See suvituspühade vaim pudelist võiab meiegi keeli. Jumal teab, võib-olla pean minagi midagi kõnetoolist...** «Vastik tüdruk olete,“ kargab südamega sõdur järsku püsti. «Irvitate teisi —** «Nende hinge- ja ihuhädas," salvab Loona vahele. „... ja pilkate. Te olete külm ja tuim, soo­ nis vesi ja piim. Teil pole huvi kellegi ega mil­ legi vastu. Upsakas... täis iseennast. Te olete... soomustatud. Nagu soomusautod on... soomusrong ja soomustank... Olete soomustatud... Vastik... Soomustüdruk olete, ei hakka terarelv ega... hea sõna...“ 214 Lagle, pea raske ja süda hale, toetub lauale ja nutab. Viinaklaasi jalg vaatah ümmara rattana üles, märga voolab üle laua. Kurgiseeme keerleb väikeses loigukeses. „Soomustüdruk? Tore! Soomusauto, soomusrong, soomustüdruk. Ikka kaitseväe vaimus... Loo­ detavasti ei võeta seda... hahaa, soomustüdrukut erilise väelügina ja see ei tule Genfis väevähendamise konverentsil kaotamisele... Hahahaa.“ Loona valab endale pudelist klaasi. Helgib rohekalt vedelik, luksub kui salakaval naine, kes teeskleb nutmist... Kurat, südameservad otsekui veriseks hõõrdunud... Ole siin kõrves ja igatse midagi kirjumat ja uut. Kuid ise tead, et kõik on fatamorgaana. Kaamelikontide ja inimkolpade vahel. Võta kõik lindid ja pärjad, süs lehkab vastikult... Ja Loona valab veel pudelist... Kandelaaber aga hõiskab: „Tü olõt torõ, tü olõt kuradi torõl Tii piat kohe mehele minema. Vast tulõvõ latsegi nii torõda. Saass kangid tütrukit ja poisse. Paluss, otske omale müs ja soetage lats!.“ „Papa Kandelaaber,“ kummardub Loona lähe­ male hõiskajale. „Ei huvita mind see“------ — Kui Keksjen ja proua külast tuppa astuvad, ei pane neid keegi tähele. Laua ääres konutab üks mees, peos vünaklaas. Kaks aga kõnelevad. Loona Õhetab ja räägib tasa ja veenvalt. Kapten, see konutaja, tõstab ajuti pead ja kuulatab. Kandelaaber aga toriseb midagi Loonale vastuseks, silmad heitunult laiali. „...ja Kandelaaber, ikka midagi uut, enneole­ matut! Kui avatakse näiteks omnibuselün Maa ja 215 Saturni vahel... Soetatakse uusi elukaid, kunst­ likult. Kujutelge näiteks ristsugutist tiigrist ja põd­ rast. Tore loom, uudislooni, kirju ja sarvedega. Kõrged jalad ja pikk saba. Ja kollaka lõua otsas habe. Ooh, näiteks lehm ja kaelkirjak, saaks kena loomake... Ja ilves ja lammas — liigutav. Lolla­ kad silmad, aga tulitige suu... Ja veel rohkemgi — linde ja loomi segi, linde ja inimesi, loomi ja inimesil Hahaha, papa Kandelaaber, kas te kujut­ lete näiteks olendit, kelle isaks valge luik, aga emaks must neeger? Tore, kõver kael, otsas pea punnsilmadega ja punase suuga. Ja mustal istmi­ kul kimp valgeid sabasulgi. Lestjalad. Ja veel, oi, tore... paradiisilind ja känguru. Volksat, volksat, hüpleb edasi ja kirju ratas lehvib taga. Papa Kan­ delaaber, kas soovite veel mõnda... loomakest?" „EI," oigab küsitav. „Aga kas tü... vamiilis pole keaki põdenud ajupõletikku? Mõni sugulanõ..." „Ei,“ naerab Loona. „Kuid päris terved pole nad vist ükski olnud. Head ööd. Vaadake, et te ei jäta kerkimata pudelit, hingab teil hommikuks ära, eeldades muidugi, et see juba enne otsa ei saa...“ Ja Loona lükkab ette raske ja roostese riivi. Kunas luges ta viimati oma õhtupalvet? Näha kohe, et inimene purujoobnud, milleks palvekest... Ja kas ta mõjukski nüüd, pärast paari klaasi viina? 25. Põud imeb kuivaks setu põlluriba, kõrvetab tatraõisi ja asub külge kartulipealseile isegi kind­ rali aias. Järvekaldal, liival, on piir kuivanud vesi216 kasvest — sealt tõrjus see õhkuvate palgenukkidega Põud minema jahedate kätega Vee. Hingas kui tulist leili — nüüd vedelevad liival teokarbid, kaanekesed kuiva kriidina pudenemas, nende vahel aga pruunikas, kollakas, lilla tombuke. Põud avas pala­ vate sõrmedega karbikaaned ja imes mahla pehrneilt olendeilt. Sarapuulehed on roostesöödud plekist — krabiseb neid, kui laskud järsust kaldast ja puudutad mõnd põõsast... Setud korraldavad palverännakuid. Ehk peh­ mendab kalgi Issanda südant hingeldav ja vaaruv inimrodu, mis ronib kloostrisse, liigub piki järve­ kallast, üle silla. Vanal pühakupildil hõljuvad nar­ mad — küllap neid liigutab väsinud habemikkude, nutvate naiste ja tuigerdavate laste hingus. Kõik anuvad Issandalt vett — kägiseb sildki rongkäigu all... Põud aga surub põlve Maa rinnakorvile ja too hingeldab — ägavad laanes kuivad tüved, tõmbab lehm janust kibeda keelega üle kuivast krobelise tüve. Plaksudes viskab vitsad aam... Laagri majaseinule ilmuvad vaigutilgad, säten­ davad kollaselt, ajuti kuldseltki. Päike pole kitsi, ta teele on veetud vaid valgeid nütpilvi. Kuumus, vaigutilgad, unetud ööd... Minna, mitte minna, mõtleb Loona ja kirjutab lauajuhendisse seitsme asemele üheksa. Ja ei parandagi viga. Ei märkagi, sest ta mõtleb — kas minna vaiksesse majja setu külas... Ei, mitte... Eile oli seinud ta Laglega mäel. Päike vajus veripunasena vette, üle silla oli vankunud neli­ nurkne pühapilt ja selle taga must ja looklev 217 saba... Mindi kloostrisse tagasi... Süs oli Paul Lagle öelnud: „Pole ime, et inimesed selle kuumusega lolliks lähevad/' Ja kõneleja oli kiskunud korpa pedajatüve värskelt haavalt. Tüvve oli raiutud rist, mälesti­ seks ahtakesest, sünnimärgiga poisist, kes poos enda puule läinud nädalal. Loona mõtleb lillast mär­ gist poonu lõual ja jälgib teise sõrmi, mis näpi­ vad värsket koorukest puul. Ja Lagle kõneles: „Segil Arvesta kõik täpsuseni ja püstita siis elu noile arvestusile ja kaalutlusile. .. Näh, mul olid o m a d normid, et niipalju luban endale majan­ duslikult, niipalju kõlblalt... Et sammun ikka õiget teed, võtan, mis just meeldib. Nüüd, mokas see rehnung... Tuleb üks plika ja on su kiuste teis­ test erinev... Võib-toila halvem, kuid midagi muud." Loona vaatleb risti tüvel ja mõtleb, kui kau­ gele võisid küll ulatuda poonu rippuvad jalad. Kas ristimärgi lõpuni? Nii ei pruugi tal vaadata silma kõnelejale, mii on ta kindlam eneses. „Näed, ma arvasin, kui kergesti võib suudelda sindki. Lihtne, kääna käsivars ümber piha... Aga senini pole ma kaugemale jõudnud. Need soomu­ sed, soomused... Oled ju ajuti hell kui laps, sil­ mad hiilgavad niiskelt, suu poollahti... Aga mine sa ligemale — süs lendab sulle vastu selline pilk ja lauseke, et põrkad tagasi... Sa oled väiklane, küm­ nes käsus kinni... Kas sa ei mõista süs — aastaid sul ju selleks paras jagu —, et armastus on ilus 218 ja täiuslik laul süs, kui lauldakse teda kahel hää­ lel... Ja kaht inimest, kes peaksid kuuluma ühte, ei tohi ju takistada naeruväärsed, ammuiganenud tõkked... Ma küsin veel viimast korda — tuled sa täna õhtul või ei?“ Loona kobab käega kukalt ja ütleb: „Sinust oleks pastor pidanud saama... Küll oleksid naised kirikus nutnud \ Loed ju kui raa­ matust. Tunnet on — paatost ka. Kas nad nüüd ehtsad on... Aga mõjuvad, näe, otsin minagi praegu kuklal seda auku, mille rääkisid mulle pähe.. „Ja ühte ma ütlen sulle, Loona — nii kui mina suudlen, ei suudle sind keegi enam. Tuled või mitte?" „Maa — ma tulen," vastab Loona ja usub oma sõnu. Nü oli pildike seal kõrge männi all. Värske ristimärgi kõrval. Nüüd kirjutab Loona väljamine­ vale kirjale sissetuleku kuupäeva ja pistab tindise sule suhu. Alumine huul sinine, vaatleb ta mornilt oma lauda ja mõtleb — minna, ei, mitte. Kõik, mis kõneles Lagle puu all, võib ju olla kurb ja õm tõde, lauluke, mida meie ajal harva kuul­ dakse ja lauldakse,... Lauluke — kuis ta nüüd ütles? Äh jaa — süs olla armastus ilus, kui laul­ dakse ta kõiki salme, kahel häälel... Hm, seal lebab koer maetuna, too tõe lehkav peni — kap­ tenil oli lüvalagendikul igav, puudus vastav part­ ner koorilauluks, setu neiu hääl oli liiga kare. Siis valis ta Loona ja kavatses laulda ühe laulu — löök­ laulu, mis sügiseks moest läinud... 219 „Naah, kurat,“ ütleb Loona ja lööb lauajühend! laksudes kinni, ehmuv tindilaik vajub laiaks. „Täna peab tulema vihma, peab. Päiv, lõpetage teiegi, kell on kolm.“ Ehasignaali ajal toetub Loona seljaga tüvele. Loenduse lõppedes vaatleb marssivaid ridu. Vaatab läbi langetatud ripsmete — nii ronib üle loendusplatsi suur, rohekas lohe, läikivate vasknööpidega küljel. Sajajalgne, tugevate lõualuudega, selgrooks tugev terastross — distsipliin. Rohekas elukas on heasüdamlik, ta liigutab oma jäsemeid lasketiirul, metsas, ta ei karga esimesena kaklusse... Kui aga, siis surub ta kokku tugevad lõualuud ja purustab... Loona avab silmad. Eks ta õige ole, et pala­ vus mõjub juba ajule, temagi omale. Seisab siin ja sepitseb lugulaulu rohekast lohest vasknööpi­ dega küljel. Pigistab enne vaatamist silmad kinni 1 Nüüd sammuvad rohekad read üle avara platsi, toriseb suur pasun orkestris, ta kõhul läigib looje­ neva päikese punast. Ja marssivad read hargnevad — järsku aga pöörduvad kõik pruunid ja punakad näolapid paremale — künkal seisab rohelise lohe aju, mütsiserval punast ja punased lampassid... Loona poeb puu taha, künkalt alla ja järvekaldale. Parem karta kui kahetseda — suur, tüse mees ei sallivat, et tilpnevad laagris ringi naisolendid... Loona sammub nüüd mööda kallast, piki raudteekest. Vana Mantel rehitseb liiva rööbaste vahel. „Äh, preili — kolm tundi rehitsen ja ükski ülemus ei tule vaatama... Just siis, kui kõik kor­ 220 ras õrn... Aga kui midagi lohakalt, siis kogune­ vad... Tuleks ometi kindral, näeks, kuis tee tipptopp — kõik kriipsud ühtepidi. Eile öösi ei andnud süda rahu, tõusin ja rohitsesin natuke... Ah, olete teie aga täna kena... No oleksin mina miljonär, ma saadaksin teid Nizzasse ja Veneetsiasse, ostaksin teile jahi — — —" „Mamtlike, pigemini tooge mulle jälle külast triikraud. Vigane ta ju on, nagu haavatud elevant, aga siin... küll käib." «Homme õhtuks toon" lubab Mantel ja uurib taevast. Vaadaku preiligi, kas ei ole laotus täna vei­ der, nagu kipra kisuks teine. Loona läheb üle silla, pöördub metsateele, mis külla vüb. Kas nüüd minna või mitte... Karl... Ja järsku annab Loona parem mina teisele, nõrge­ male, heleda kõrvakiilu. Löödu ajab keele suust ja lällab kui väike laps: „Päh, väikekodanlik... päh, neitsi." Kuid lällaja saab teise hoobi veel, talle käratatakse: «Naisemehe armuke, päh." Ptüi, süli­ tab Loona ise ja jälgib pilguga, kuis sülg jääb pea­ tuma pikale kõrrele. Ptüi, ptüi, selline kekats, too Lagle, seisab kui pärlkukeke künkal ja kireb, kii­ dab oma võimeid... Pillub kiirgavaid sõnu kui kloun õhupalle... Igal sammul kerkib üles punane pilveke, sest Loona veab jalgu järele, pikalt, lohistades. Nagu jonniv ja pahur laps kooberdab mööda liivast teed. Purustab sõrmede vahel paar tuhkkuiva vääti. Peaks õige katsuma, kas nood pruuniks tõmbunud hernevarred ka praksuvad. Kitsad põlluribad alga­ vad oma looklemist otse väikese maja õuest. Nagu värvilised paelad jooksevad üle nõlvakute. Kõrge, 221 rohekaspruun — herned. Punapruun, roosakate lai­ kudega — tatar. Rohekas, paremale longus — kanep, Päevalille raske pea kummardub alla, Loona küki­ tab, et näha, kuis paistab majake madalamalt vaa­ datuna, päevalille kooldunud varre alt, herneste kõrvalt. Loona liigutab sõrmi — nii, nii ja nii veaks ta pintslit, tõmbaks pikergusi varje räästa alla, kollakasrohekaid vanale, pehkinud seinale. Ja ukseava kohale, sinna, kus katus samblast heleroheline, sinna — — — Väikeses majas kolksatab mingi nõu. Siis krüskab hele naisehääl, ukseavast hüppab must jooneke ja kaob kanepipõllule. Loona istub nüüd hernepõllu kõrval ja ootab. Hele naisehääl pahandub edasi, ilmub lävele roheline seelik ja ta omanik viskab peotäie kollakaspruune kilde kartulivaole. Hm, savikauss, naerab Loona tasa. Aga mis tõust võis küll olla too must kriips, mis otse lendas majast. Ahtake ja kärmas. Loona istub ja ümiseb laulukest. Siis pistetakse herneist ümmar, must pea kahe roheka silmaga ja kaks ahtakest, musta käppa. Välkkiirest! tõm­ butakse aga tagasi. Loona istub aga ja ümiseb laulu, ei vaatagi hiilijat „Pisike kassike, must ja murelik, perenaine vis­ kas välja pisikese, musta ja mureliku.” Nü laulab põllupeenral madal hääl tasa. Pisike, must ja murelik kuulatab. Loona aga laulab edasi, tema tunneb juba noid noote... Minutit kümme hiljem istub pisike, must ja murelik Loona kõrval. Lubab silitada läikivalt sel­ jalt oma roima jälgi — hapupiima pritsmeid. Loona 222 paitab kassi ja kõneleb tasa, nagu haige lapsega kõneldakse — „Ojaa, meil läks räbalast! 1 Plaks, lendas vist laudilt hapupiima-kauss — piim lendas lustlikult laiali, küllap vist hüppas riiulilt alla klaasist soolatooskL Haidaa, süs tegid sa sääred! Ja pikad sääred. Ma ise nägin, kuis nad hernesse välkusid. Nah, isamaja ja kodutalu sul enam ei ole.“ Kassike surub ümmara pea Loona lõua alla ja lööb nurru. Ta on süsimust, ahtake, imepeene kondiga. Loona võtab põgeniku sülle, otsib ta põh­ jalikult läbi, vaatab suhugi. Ei, kogu kerel ei leidu ainustki karva, mille värv poleks süsimust. No avagu ometi suuke — vaata, hambad valged, aga igemed mustad. On mustad padjakesed käpilgi. Süs kergitab Loona oma valge jaki hõlma ja asetab musta jooksiku sinna. Ja ütleb: „Sooh, pärast pikka ja mitmekülgset kaalutlust veendusime, et oled laitmatult must ja isane. Näid kui õnnestunud käärilõige nälginud kuradist. Tore poissi Ma varastan su ära. Näed, kuis kultuur rikub tõuvoorusi. Mu vanaema varastas veel hobu­ seid, võibolla valis neistki paremaid eksemplare — pojatütar aga varastab setult kassi. Na, olgu, lihtsuses seisab iludus. Olgu su nimi Mükael Pigi, lähemad sõbrad võivad sind hüüda Pigünikiks. Lähme nüüd." Ja lähevad. Metsateele, üle silla. Kass Loona jakihõlmas. Kõndija mõtleb, kuis ikka veidraks teeb inimese palavus ja üksildus. Aja pikki jutte kassipojaga, hellu igast pisemastki põhjusest. Narr lugu... 223 Eeskojas, võtit otsides, naerab ta tasa ja ütleb kassile: „Mükael Pigi, näed sa, et saatus oskab lüüa sõlmi. Ma läksin kodust õilsa kavatsusega, veeta armuööd naisemehega. Selle asemel aga varas­ tasin kassi. Sina lõhkusid savikausi ja sinust saab esimene neljajalgne mu majapidamises." Loona ronib toolile ja süütab küünlajupi talal. Leek virvendab, värsked seinalauad näivad laine­ tena — süa-sinna, süa-sinna... Miki istub talal, küünla kõrval, ta vari kükitab nurgas, suur ja süsi­ must. Loona uurib metsaseina, toda tumedat See paistab poole kõrgemana, kerkib siis veelgi. Ser­ valt tumehall, ronib pilv metsa tagant üles. Mantel kolistab veetümnidega, tuul logistab kahtkümmend nelja ruutu. Vaip voodis liigub, nii kihutab läbi toa vallapääsenud tuul. Leek talal ringutab käsi, Miki vari tõmbub kerra. Vupsti, nilpsab leegike ja kus­ tub. Nõrk ja järsk valguslaine. Veel. Veel. Ja süs tuleb — Säuhti, säuhti! Tulipüts vihiseb üle maastiku. Mürrr, mürrr! Miki hüppab talalt voodile. Seal istub ju ta uus perenaine, too veider, kes kõneles temaga, kassiga, pika jutu ja kandis teda hõlmas otsekui asjameest. Muidugi on uus perenaine julge, lõpetab ehk vastiku müra — — — Säuhti, säuhti! Mürrrrr! Voodil värisevad kaks — kahe- ja neljajalgne. Koliseb ja voolab, nõlva­ kult hüplevad nired, tambivad saviks punase liiva. Uusi juurde, sitke savi muutub üha vedelamaks ja voolab punase porina järve poole. Katuskivid ägavad raskete tilkade all — mürrrrr 1 Loona väriseb voodil. Oleks ometi kedagi majas. Ei, just nüüd kooserdavad külas kaks vana 224 narri, Kandelaaber ja Keksjen. Mürrr — nüüd vist tulevad kõik mäed ja künkad, murdunud puud ja lendavad kivid — mürrrr — küllap matavad hoone mäeküljel. Pilved, suured ja mustad, ripuvad vaid üht otsa pidi taevas, teised vist pühivad liikudes teelt puid ja maju — nüüd vist virutasid tohutu põllukivi vastu seina — väriseb sein, Loona ja kass. Loona oigab tasa. Ole siin üsna üksi, vaid loo­ make seltsiks. Nüüd sähvib tulipüts vahetult, pole mürinatki, aina lillakat tuld lööb toa täis. Põran­ dal vedelevad Loona punased tuhvlikesed — kärsi­ tus valguses näivad tumeda vereloiguna. Järv lok­ sub otse maja kõrval, laksub vastu seina lahtine aken Kandelaabri toas. Loona näeb õudses valguses vaid kaht — punavat vereloiku põrandal ja kassi rohekaid silmi. Paari klaasist nööpi. Nööbid on suunatud uuele perenaisele ja anuvad abi. Hele tuli tantsib läbi toa. Loona tõmbub kerra ja katab kätega näo. Jumalavits, jumalavits... Nagu piit­ saga tõmbaks risti üle väriseva turja. Karistuseks, et Loona võis idaneda lasta sellisel kiusatusel... Säuhti, mürrrr \ Klirr, kukuvad klaasikillud vastastoas. Lillakat tuld aga jätkub veel, Loona tunneb alles nüüd, et kleit ja nägu märjad. Läigib põrandal suur veeloik, üha suureneb, punane vereloik kes­ kel tumeneb järjest. Säiliks ometi kuiva kohta vabisevale loomale... Lilla tuli nõrgeneb. Sähvib nüüd taamal. Mürin tasasemalt ja kergelt. Nüüd voolab vihma. Aknalaualt tilgub põran­ dale, siis voolab pideva ojakesena ja heliseb tasa. Miki lakub külge, siis koputab keegi uksele. 15 Soorrmstüdruk. 225 Loona võpatub. Nüüd tuleb too... Ei, ta ei vastagi, teda ei ole kodus. Ja Loona vaikib. Äga koputaja hüüab õunalt: „Preili, kas te elate veel? Siin Mantel. Ma unustasin enne leiva... Nüüd kõik libe, kukkusin maoli, käed saviga...“ Loona võtab leivatüki savisest käest ja tänab. Ja vihmast niiske jumalaand võtab lahti pisarad. Loona hoiab süles leiba ja nuuksub. Nii haledaks teeb südame leivake, pisike, üinmar kakk, mille toob Loonale ülepäiviti setu külast vana Mantel. Kui Mantel oleks miljonär, võimaldaks ta Loonale reisu Nlzzasse. Äga ta on vaid üleajateenija all­ ohvitser ja toob Loonale leiba koju. tlmmara ja veel sooja. Krrnäuu, ütleb Miki. Kummaline too uus emand. Temal, neljajalgsel, koriseb kõht, kuid kahejalgne nuuksub, kummuli leival, niisutab nii leiva, kalli jumalaamni... * 26. Loona pea valutab. Kukal otse kleepub pad­ jale. Hommik on külm-nüske ja hall All köhivad küpsetajad, koliseb rööbastel vagonett. Miki istub aknal ja närib midagi. Mustad vurrud liiguvad matsutamisel üles ja alla. Loona pigistab järsku silmad kinni — kuradike sööb ju üht surmaliblikaist, jämeda kehaga lendaja ragiseb kassi ham­ maste all. Lõhnab siin toas kui märjas kuusemet­ sas. Esikus kobistab keegi. Küllap otsib pesuvett 226 vana Kandelaaber. Äga miks ta nuusutab ja haistab nii, vana narr, nagu peni otsiks jälgi — Loona avab ukse ja võpatub. Lävel seisab suur ja võõras hundikoer, kollakad silmad suunatud Mikile. Võõras, hulkuv, läbib Loonat mõte, ega laagris või ju koeri — Peni kargab, aga Loona takistab teda põlvega. Larrdi, lööb loom hambad Loonale käsivarde. Kandelaaber avab ukse. Jalahoope, urinat, kau­ genevat haukumist. Loona hoiab käega uksepiidast ja pigistab küüned puusse. Vaata, see veel oskab valutada, see kolmenurkne, ripendav nahatükki „Ehk oli marus, kohe ambulantsi,“ kilkab asja­ ajaja Keksjen, «jooske kohe ambulantsi/ Ambulantsis peseb arst haava vesiniku-ülihapendiga. Tema puhastavat ja siduvat tolle prao, muud ta midagi ei mõistvat praegu, vahest sinna­ poole... ' 1 „Aga... kui ta marutõbine oli?“ küsib Loona ja ta vasem suunurk kerkib veidi. „Noh, umbes paarikümne päeva pärast ilmu­ vad siis... tunnused/* venitab mees vastuseks. Ruumi läbib hele hääl: „Siis lubate... härra doktor... et ma teid esi­ mesena puren/* Hüüdja virutab ukse kinni. Helisevad pudeli­ kesed riiulil ja arst ütleb: «Häda nende naistega... Distsipliini neile sisse ei saa, ei nii, ei teisiti/* Lonkija, Loona, tunneb eneses jälle kuiva ja kärsitut viha. Täna, sel hallil ja tinasel päeval, sünnib midagi. Selline vimm on veres, küll nüüd 15* 227 tõmbaks kaela midagi purunevat ja helisevat... Täna sünnib midagi, see haav käsivarrel tuikab ka ja hässitab alatasa... Loona naeratab. Näha kohe, et Issand on õig­ lane mees ja kohtleb oma alluvaid ühtlaselt. Nii on öösi vihm maha peksnud sibulapealsed setu peen­ ral ja kartulivarred kindrali aias. Ole kiidetud, Issand, kui kannatame, süs kannatagem kõik... Kui nüüd kohtaks kedagi... Kohtabki. Kahe männi all ootab Paul Lagle. Väsinud silmad, nukker suu ja pahane hääl. „Ei tea, kelleks sa mind küll pead... murdjaks või... Tuleksid ja ajaksid paar sõna juttu, ega see sul tükki küljest ära võta... Oled ikka veider inimene, teist säärast narri enam ei leidu." Ega ei leidu küll, mõtleb Loona, kui istub kant­ seleis laua taga ja korraldab posti. Ta tahtis ju sõimata täis tolle meesterahva silmnäo, kuid selle asemel tõotas, et läheb veel täna sinna. .. vaik­ sesse majja külas... Ja Lagle lubas muretseda seks puhuks roose! Roose — Loona pole näinud enam kolmel kuul ainustki roosinuppu. Juba selle­ pärast ta läheb. Ta pole ju enam umbusklik ja pelglik aguliplika, ta on nüüd suur ja tark. Ta läheb, muidugi läheb... Härra kolonel helistab jälle. Ta vajavat veel täna üht vana vahekirja, ta ainult ei mäleta enam hästi, millest oli küsimus — olid need nüüd pal­ gid või lauaotsad,.. Või koguni pakud... Otsigu preili paber... Preili hilineb nii lõunale, otsib ja mõtleb ise roosele. Muidugi ta läheb, eilses leitsakus ja järg228 mevas äikeses ta nägi kõiki asju virilaina... Nagu kuueaastane, häbi sellisele... „Täna on kotletid ja leivasupp," ütleb Loonale ettekandja kasiinos. „Äga teisel korral on ruut purunenud, ma katan siia, väikesesse tuppa. Kõik on juba söönud, ainult need sealt õppeplatsilt tulevad veel.. Loona sööb ja kuuleb, kuidas teisel korral klõp­ sutab arvelaual kasiino majavanem. Süs tullakse kõrvaltuppa, tambitakse raskeid taldu põrandale. Tulijate säärsaapad on vettinud. Kogu öö kallas ju taevast alla vedelat. Ei jõudnud maapind alla neelata ammuigatsetud märga... Keegi viskab mütsi lauale ja tellib kotlette ja paar pudelit Õlut. Äga musta õlut toodagu talle. „Ämanda, leivasuppi,“ hüüab noor ja rõõmus hääl. Väike leitnant, kes seletab nüüd teistele üli­ õnnelikult, kuidas vedanud lasketiirul kihla ja võitnud. „Kurat, nagu sihtisin ja lasksin, nii otse võt­ messe. Kolm pudelit sain!" Loona naeratab. Ta tunneb kõnelejat Väikese leitnandiga võib jutelda vaid vintpüssist, padruneist, märklehtedest... Keegi närib, matsutab ja ütleb: „Kus ikka Lagle narr, saatis praegu poisi ratsa lilli tooma! Nagu pikne oleks teist tabanud." „Mhm, hmh," pomiseb keegi süües. „No tal ju täna, hähähäh, püha õhtusöömaaeg, hähäh." i , t „Ikka Tuisuga, jõudis ometi kord nii kaugele?" „Mhm, mis seal nüüd jõuda... Kes neid plika­ sid ei tea, sina või mina? Mhm, s(ellelgi, palk väike, 229 aga kivid kaelas kui printsessil. Eks ta ole... Ämanda, leivasuppi." Loona pea on laual. Kuklale kukuks nagu kive, ikka uusi ja kõik tabavad. Nagu puruneks kõrge telliskivitorn, pikk seebivabriku korsten. Loona aga nagu kummarduks ja ootaks — uusi kive rabiseb alla, nüüd kukub poolik torm ja matab oigaja... „Oh, see ammu juba selline... Alati naerab ja lõmpsib, sellest võib juba uskuda... Ja milliseid tempe teeb — naised külas kõnelevad, nagu imet kuula. Tantsinud teine laeval, jalas madruse pük­ sid, lasknud end pildistada külas, suure sea seljas. Ulata mulle leiba." Loona lööb hambad lauaserva. Ajus paisub mingi mull, üha suureneb ja surub meelekohile. Nägu on külm ja põlved värisevad. Küll nüüd kisendaks, röögiks närijatele ja kugistajatele seal, kisendaks tõtt... Lööks mõnele pöidlad silmaauku ja sunniks teda muutma oma viletsat ja virilat arva­ must... Tal, Loonal, pole isegi konnasilmi, nii rik­ kumata ja puhas on ta keha... Ja seal teispool seina, too lojus... „Naah, annaks aga Jumal jätku leivale, nüüd juba pikemad ööd. Ega tüdrukul viga pole... Ja kui ka oleks... Eks kurat söö kärbestki...“ Äh, sada räpast kapja astub üle Loona kolba. Iga kolmas kabi tallab ta kukalt. Sada irvitavat naist lööb talle näkku... Teed, metsateed, maan­ teed — nüüd tahaks tormata, mida kaugemale, seda parem... Ja ta oli alati uskunud, et mehed... samad kõnelejad, tunnevad ometi Loonatt Alati olid nad naeratanud ja kõnelnud temaga viisakalt. Ja 230 nii nad mõtlevad... Kõik on nad sellised, need... Aga Karl... Karl. .. Loona jookseb risti üle välja. Nüüd on temas suur ja külm nimetissõrm, too vaid juhib ja Loona komberdab kuulekalt. Rutemini! Kui annaks pisut järele tuikav peas, nii aga rappub see igal jooksu­ sammul, otsekui hammustab ajju. Kolonel töötab veel. Muide, ta töötab alati, õhtul, keskööl ja koidul. Istub ja uriseb paberite kohal. Tõstab pea ja kuulatab. Nüüd koputab keegi uksele ja preili Tuisk astub tuppa. Kindlasti on see naisterahvas haige, iialgi ei vaata terve ini­ mene sellise pilguga... Oi taevas, asjaajaja rää­ kis ju, et hommikul purenud preilit hulkuv koeri Too oli muidugi marutõbine... Ja on selliseid tüüpe, kellele ruttu mõjub. Muidugi, kuis ta vaatab, need silmad on ju — Loona Tuisk ulatab ülemusele paberlehe. Paar lohakat rida. „Härra kolonel... ma... mu lahkumispalve. Ma tahan minna... ma pean minema kohe praegu. Veel täna... Kirjutage resolutsioon peale...“ „Müs? Et, et, et... aga enne kaht nädalat ma ei —“ „Võib küll, ülemuse nõusolekul võib otsekohe... Ja kui te ei nõustu, teen ma midagi... et mind kohe vallandataks... Olen eraisik ja võin minna. „Äga, et, et, et, ma ei lu------- “ „Härra kolonel." Esmakordselt elus poolitab keegi koloneli sorava kõne. Terav ja vihane hüüatus, nii hoiatab tige loom vastast... Mõelgu see veel enne... 231 Ja kolonel mõtleb ja ütleb: „Äga... sõidulütrit ma alla ei kirjuta." „Pole vaja... Ma lähen laevaga... Hommi­ kuks jõuan Saarele, sealt läheb laev." „Äga hobust ma ei saa lubada." „Pole vajagi," käratab Loona järsku nii, et üle­ mus astub paar sammu tagasi. „Ma sõidan eesli seljas. Jumalaga!" Klau, ütleb uks ja kolonel ohkab kergenda­ tult. Kes võib teada, kas koer polnud siiski maru­ tõbine ... Loona aga ütleb Mantlile, vanale allohvitserile: „Maintlikene, olge nii pai ja minge töökomandosse, muretsege mulle hobusemees, hommikuks, Saarele sõiduks... Nü kella üheks juba. Kolonelil pole sellest vaja teada/* „Ega... te ometi minema sõida?" küsib vana Mantel. „Teil on niisugune veider nägu nagu hai­ gel. Ah siiski sõidate? Ja mina tassisin veel külast triikraua, vigase elevandi..." Nägu krobelisel laual, silmad kinni, nü ägab Loona tasa — selline häälitsemine kergendab südant Kui see südamenarr nüüd paraneb, pakib Loona kokku oma väikese varanduse ja läheb... Ja mis siis... kuhu ... Järsku läbib Loonat mõte. Esmakordselt elus. Nagu terav päikesekiir tabab kaldal päevitajate laiska liha, nii tabab see. Kui nüüd minna... Kan­ delaabri tuppa... öökapis on... revolver, lae­ tud... Aga, kurat, ei — siis tõmbavad naised ja mehed suud viltu ja heidavad koolnu üle nalja. 232 Kahetsevad kadunukest, kes ei jõudnud enam õigel ajal linna... targa ja abistava emanda juurde, selle­ pärast siis lahkus... Nah, oodake, lõkalõuadl Loona avab silmad ja vaatleb krobelist lauapinda. Joo­ ned ja kriipsud ristlevad, kui pigistada silmad piluli, näib puu vana gravüürina. Järsku meenub talle vaselõige „Linn viissada aastat tagasi". Puhas plats ja kitsad tänavad, peleriinis emand hüpleva poi­ sikesega... Viissada aastat... linn... palju linnu... Loomas kerib end lahti mingi rull, nagu suur sõnajalaõis rullub lahti ja hõljub tasa: mis on viis närivat ja kugistavat meest viiesaja aasta kõrval? Ja kõik keelepeksjad kokku ilusa elu kõrval? Issand ise on ta teele saatnud inimesi, kelle kulul ta saanud naerda, pisarateni, südamest... Miks ei peaks nüüd saama kuidagi üle neistki pärdikuist... Kui vaid pisaraid oleks, siis paraneks... Loona pigistab ja pingutab, kuid lauale ei ilmu ainustki lunastavat piiska. Eh, ütleb kannataja ja Miki teeb kõrge ja keeruka hüppe. Külge ees ajades tuleb perenaisele lähemale. Küllap see vist mängida tahab, miks ta muidu turtsub ja kummardub seal laua kohal... Keksti, hüppab Miki... Kui nüüd Karl näeks keksijat kassi, ta naeraks muidugi Karl... Loonat läbib järsku soe laine. Vaat, see ta on, too õige tee ja tõde, vaat see ta onl Oma kodu ja vaiksed tunnid; keegi, kes võtab sind just sellise narrina nagu sa tõepoolest oled. Vaat, see on õige tee ja tõde... Ja Loona sammub toas ringi. Ikka ümber laua. Miki kannul. Muidugi... aga kõik abielluvad ju, 233 tahab süs Loona jääda terveks eluks üksi tolle Mikiga... Näh, narr vist haistab tas juba vana­ piigat, sammub kannul, ilme kui uulitsapoisil... Karli juurde, Karli juurde,.. Too ei otsi õrnu sõnu, sõimab teda natuke ja kõik on korras... Aga kui Karl ei võta teda enam... Kui Karlgi usub noid jutte? Ja Loona seisatub järsku. Mis siis, mis süs? Kas mitte poleks tark ja praktiline, kui ta võtaks enesega kaasa Kandelaabri relva... Kui siis Karl ei taha, süs... Äga eit, see nutaks... Ei, tapma ta ennast ei hakka, pigemini müüvad nad eidega kõik majakraami, istuvad rongile ja sõi­ davad uude linna. Seal võiks ju Loona avitada ema pesupesemisel — parem ikka — Aga tapma ta küll ei — — -; | Loona süütab viimase küünlajupi talal ja kuula­ tab. Maanteel kolisevad vankrid ja leelutavad setud. Tee viib mäkke, kaua kostub orgu ühetoonilist hää­ litsusi Nagu kaeblevad linnud lendleksid läbi pimediku, ühtlaste, mõõdetud liigutustega. Loona pillub pesu korvi. Igat langevat tükki püüab Miki tabada, jääb mõne suurema alla ja rabeleb. Äga perenaine ei märka. Ta mõtleb vaid teerajast, millel ta senini sammunud. Näeb nüüd uut teed laiana ja tasasena ©es. „Karl,“ oigab ta, „ma olin totter. Imelik, et lollist saab just löögi läbi tark." Virutab padjagi kohvrisse — Miki näuksatab etteheitvalt. Milline hoolimatus, otse turjale heidetakse suur ja vetruv ese... Ja veel, nüüd len­ dab vaipki. Ei tea, millesse mähib küll nüüd teda, Mikit... Nü ei saa ju magadagi, üsna lagedaks teeb voodi... 234 Muidugi, Loona magama ei heida. Milleks ka — rähkleks niikuinii see tunnikest paar, paremal juhul näeks ehk seeria ilgeid unelmaid. Kui aga kõnniks mööda tuba ja loeks, sus ei märka, kuis aeg venib. Kõnnib ja vaatab Mikit — Prohvetid, kuhu küll pista Miki, näuguv ja rabelev? Kuhu küll mahutada too elukas... „Mantlikene," küsib vanalt allohvitserilt. „Kas teil väikest kartulikorvi on? Käevanguga, ümmar­ gust?" Kui Loona ronib mäkke, käes soovitud korvike, näeb ta punast setterit aelevat puude all. Staabikirjutaja koer, külastab sageli Loonat — lustlik ja viisakas loomake. Sageli tuleb öösitigi ja palub sisselaskmist „Rolf," hüüab Loona. „Rolf, tule siia." Kuid Rolf lippab juba taamal, ta ei kavatsegi tulla jumalaga jätma oma heategijat. Keda sün õieti jumalaga jätta? Hmh, järsku meenub talle, unustanud hoopis tolle kergatsi, Lagle. Kui nüüd saaks kuidagi... küll ütleks talle... Kui õige läheks, mõtleks juba teel valmis vägevad sõnad ja karjuks siis nii, et laager kajab... Äga, pimedus roomab mööda künkaid — ja seda Loona pelgab. Laagrimajadest paistavad nõrgad tuled, teel leelutab uus salk setusid. Ei, Loona pige­ mini kõnnib ja loeb... Mine veel kaugele külla, et sõimata üht... Päh... ) Nii ta siis kõnnibki ja loeb. Talal virvendab leegike, Miki vari liigub perenaise oma kannul. Nelisada viiskümmend ja kaks, nelisada viisküm­ mend ja kolm------235 Kandelaaber norskab ja puristab unes. Kui õige minna ja äratada ta... Äga siis pahandub ja tõre­ leb... Sellise tühja asja pärast antakse käest koht ja joostakse minema... Ei, parem mitte, kell on ju üksteist... Loona seisatub. Keegi sammub ukse ees sillakesel ja kobab linki. Kinni. Süs koputatakse, Loona tunneb, kuis ootaja kärsitult hingeldab. Julge mees, too Lagle, süa vedas veel oma kondid 1 Küllap vist kipitavad südamel roosid... Kui nüüd avada uks ja lüüa talle sõnalausumatult näkku. Kõigest jõust... või sülitada — kumb oleks mõjuvam? Ootaja koputab veel ja astub sammu kolm tagasi. Seisab puude all ega kaota lootust... Eh, kui nüüd Issand saadaks ühe võimaluse, ühe soodsa... „Vauhh-auuu, vauhh-auu,“ kostub sillalt. Rolf, see hulkur, leiab, et vilu ja niiske on õhtu, lasku Loona ta jälle kord sooja ruumi. Vauhh-auuu. Ja Loona avab ukse aeglaselt. Hüüab. Väljas ootavad kaks, mees ja koer. Naine aga hüüab vaid: „Tulel“ Ja kui mees astub paar lühikest sammu, täiendab ta oma kutset: „Ei, Rolf, Rolf, tule sinal Oled puhas koerake." Nõtke peni hüppab üle tuhmilt läikleva loigu. Mees seisab endisel kohal, naine aga lükkab ette raske riivi ja kiristab hambaid — rahuldusest. Natuke ta ikkagi sai... Aga talal turtsub Loona esimene koduloom. Kuhu jääb siis kord ja komme? Voodi riisutakse 236 lagedaks, nüüd laseb emand sinna voodisse heita veel sellisel lehkaval ja ilgel koeranäol. Loona kõnnib aga mõõda tuba ja loeb. Küünal vajub viltu. Suurt vaikust ei sega miski enam. Kandelaabergi ei norska. Miski ei sega enam, mõt­ leb Loona. Olen metsateelt välja jõudnud lagedale. Nüüd tean, kuhu astun... Kaks tuhat kolmsada ja viisteist... Kakstuhat kolmsada Sillal poriseb vanker. Siis koputab sõdur töökomandost piitsavarrega uksele. „Poja, teeme nüüd ahvikiirusega, ütleb Loona. „Tassige komps rattile, ma püüan kinni kassi. Miki kaob Mantli kartulikorvi, mis kaetakse kirju rätikuga. Sillal tõstab ta häält. Loona rahus­ tab pahurat ja vaatab tagasi. Mustavad^ majad ja puud. Tema endisest toast aga paistab nõrk valgus. Loona unustas küünla talale ja leegike hingeldab nüüd... „Poja,“ ütleb Loona. „Andke mustale piitsa. Pean ruttama/* Vali tuul on sõitjaile otse vastu ja must vankri ees ajab karvu. Tunni või poolteise järel tunneb Loona, et näonahk kuidagi pakseneb ja kivistub. Kui tahad kiirendada nohisevat sõdurit, tunned, et suuümbrus sõna ei kuule. Ja venib rattavärk, must sörgib ja sörgib. Ja ikka veel samad puud ja väljad. Rutemini, rutemini, rutemini... Taevas roosatab. Jahe, hallisegune roosa. Kaks piiksaledat puud otsekui hiigelkasteheina, nende all onn ja selle seina on parandatud punase vaadipõhjaga. Tsinnoober, mõtleb Loona ja jälgib hobuse 237 vasakul kintsul kooljaluud, rusikasuurust kera, mis sörkides liugleb üles-alla. Rutemini, rutemini. Näe, järvekaldal kükitab alev, punab katus. Sadamas suitseb valge laeva sinine korsten. Valagu poja mustale paar sirakat. Viimast. 27. Oi, pahandub heatahtlik vana voorimees sada­ mas. Praegu alles tõstis preili jala linnakividele, ise pikast reisust väsinud, aga kihutada tahab. Galoppi, traavi, tuhatnelja! Neid noori küll! Loona upitab ise korvi ja kohvrit, ronib vankrisse ja rututab. Nagu tulikahju oleks teisel kannul. Vanamees pukil muheleb ja annab valgele piitsa. Loona hoiab kartulikorvi Mikiga süles ja liigutab varbaid. Talle tundub, et siis nagu liiguks hobune kiiremini... Hobune sörgib mäkke. Miki häälitseb ja Loona mõtleb: ■•J ! ' : ! I i „Aga kui Karl siiski... ehk meelesegaduses tah­ tis abielluda, nüüd kahetseb... Vahest on kasarmus, polegi teist kodus. Võib-olla komandeeriti kuhugi kaugemale. Või on haige... Issand, küll venib see kronu mäkke, ja see vanamees----------- “ Voorimehe troskalt hüppab keegi noor daam, sekeldab veel veidi, annab juhatusi vanamehele, kuhu ta pidavat maha laadima kompsud. Ei, korvi ta võtvat enesega, tolles olevat mingi loom... Ja nü jookseb siis mäkke noor daam, käes kartulikorv. Helistab, tammub oodates jalalt jalale. Ukse avab vana proua lillas kleidis. 238 «Leitnant kodus?" küsib tulija kähku ja lükkab ukseavaja kõrvale. Too pahaneb. Need maainime­ sed küll, viisakuseta nagu rüblikud. Seegi siin, nägu määrdunud ja kriim, korv kaenlas. Tormab kui hobune, tallab nii vanainimese... Tormaja peatub lävel. Karl Jalak ajab habet, pool imepuhtast näost valges vahus, paremas käes läigib nuga. Nüüd vaatab tulijat kivistunult. Tulija aga küsib: «Võtad... sa mind endale naiseks... või ei võta sa mitte?" Läikiv nuga visatakse lauale ja noormees suud­ leb tulijat. Põrandale veereb väike kartulikorv ja kõigub veidralt edasi-tagasi, nagu liigataks korvis keegi eluline. Külaline asetatakse diivanile, võe­ takse tal peast määrdunud barefike. Loona näol on hobusekarvu ja seebivahtu. Ta nuuksatab ja küsib: «Äga... sina süs ei usugi, et.,,. ma olevat halb... tüdruk, hukkaläinud ja...“ «Sina?" naerab pikk Jalak. «Kes sind, okas­ siga, ka hukka sai ajada?" «Siis sa... ikka... abiellud minuga?" küsib Loona ja pisarad teevad teed hobusekarvade ja seebivahu vahele. Pikk Jalak tunneb suurt ja sooja hellust. Nutab siin kui kolmeaastane, nägu kriim ja hale. «Loomake, ära nuta. Ma teen sulle kiluga või­ leiba, siis sööd... Vaata, kui ilusad kilud — ära nuta emaml Sa tulid päris õigel ajal, helerohelise maja omanik ähvardab korterit teistele anda. Sooh, hammusta nüüd leiba, ma puhastan niikaua su nägu." 239 Loona hammustab ja nuuksub. Suur ja soe rahu voolab südamesse. Ja kui head ja soolased on kilud 1 „Mis sul seal korvis... liigutab? Kana poega­ dega või?“ „Eh, eh, eh,!“ luksub Loona ja hammustab uue suutäie. „Kass... on... Minu kaasavara.., Anna kilupead talle... eh.“ Ta nuuksatab veel sügavalt ja naeratab süs. 240 KROI0ININE ROMAAN ILMUB IGAL 15. KUUPÄEVAL, 12 NR. AASTAS. Vastutav toimetaja: H. Pürkop. Väljaandja: K./Ü. „Loodus . Tellimishind aastas 10 krooni, üksiknumber 1 kroon. Ilmunud numbrid: Zsigmond Mõricz. Mudakuld. Nr. 1. John Masefield. Sard Harker. Nr. 2. August Strindberg. Mere rüpes. Nr. 3. Hanns Heinz Ewers. Alraune. Nr. 4. Geza Gärdonyi. Nägematu inimene. Nr. 5. Nr. 6/8. F. M. Dostojevski. Kuritöö ja karistus. Änatole France. Thais. Nr. 9. Lajos Zilahy. Surmav kevad. Nr. 10. Henri Barbusse. Põrgu. Nr. 11. Mika Waltari. Suur illusioon. Nr. 12. E. Zola. Sa ei pea mitte abielu rikkuma! Nr. 13. Sigrid Undset. Kevad. Nr. 14. Ferenc Herczeg. Kuldviiul. Nr. 15. Nr. 16/17. Octave Mirbeau. Toaneitsi päevik. G. Meyrink. Golem. Nr. 18. 1. Ehrenburg. Trust D. E. Nr. 19. H. Tolstoi. Aeliita. Nr. 20. John Galsworthy. Tume õis. Nr. 21. V. Uibopuu. Suletud ring. Nr. 22. H. Valtonen. Noore naisõpetaja abiventiil. Nr. 23. Ed. Männik. Hall maja. Nr. 24. Ä. Bennett. Armastus haua varjus (Hugo). Nr. 25. Nr. 26/28. Knut Hamsun. Hulkurid. Claude Farrere. Kultuurinimesed. Nr. 29. Selma Lagerlöf. Hüljatu. Nr. 30. Pierre Benoit. Koenigsmarck. Nr. 31. Carl van Vechten. Neegrite taevas. Nr. 32. K. H. Strobl. Matthias Merenuse neli abielu. Nr. 33. Nr. 34/35. G. de Maupassant. Ilus sõber. Cecile Tormay. Vana maja. Nr. 36. Nr. 37/38 Upton Sinclair, õli! R. Dorgeles. Puuristid. Nr. 39. Johan Bojer. Suur nälg. Nr. 40. P. Busson. Hingede rännak. Nr. 41. P. Loti. Naine haaremist. Nr. 42. J. P. Jacobsen. Ühe naise saatus. Nr. 43. Paul Bourget. Armastuse kuritegu. Nr. 44. Joseph Conrad. „Narcissuse“ neeger. Nr. 45. P. Benoit. Soolajärv. Nr. 46. TÄNAPÄEVA ROMAAN Ilmub 12 nr. aastas, iga kuu lõpul. Tellimishind aastas 7 kr. 50 s. üksiknumber 75 senti. Vastutav toimetaja: H. Puskov. Väljaandja: K./0. „Löodus“. Ilmunud numbrid: Nr. Nr. Nr. Nr. Nr. Nr. Nr. Nr. Nr. Nr. 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. E. M. Hull. - Seik. Edgar Wallace. Üheksa hangeldajat. Claude Anet. Ariane. Ph. Oppenheim. Mäng vabadusega. L. Bromfield. Taevalik öö. M. E. delle Gracie. Raamat armastusest C. N. ja Ä. M. Williamson. Pulmapäev. Ivans. Vöröshegy viirastus. Gaston Leroux. Kollase toa saladus. Edgar Wallace. Hertsog agulis. Kulutades ainult 1 ya krooni kuus on igale kättesaadav suurteos ..Eest! Rahva Ajalugu' Toimetajad: J. Libe, A. Oinas, dr. phil. H. Sepp, dr. phil. J. Vasar Ilmunud I vihk „Juba välimuselt jätab Eesti Rahva Ajalugu" hea mulje... Keel on korrektne, stiil elav, sorav, tihti plastiline. Ka raamatu sisu on üldiselt õnnestunud, materjal hästi valitud ja kaasakiskuvalt, põnevalt edasi antud." V. Orav. („Päevaleht“ nr. 196, 23. VII. 32.) „Väga sümpaatne on raamatu püüe meie vanemat aja­ lugu ümber hinnata, välja minnes eestlase enese seisu­ kohast. On kirjutatud vaba rahva, mitte aga orjarahva ajalugu." As. („Vaba Maa" nr. 172, 24. VII. 32.) „Eesti Rahva Ajalugu" ilmub vihkude kaupa, 15 vihus, mis moodustavad kolm köidet (igas köites 5 vihku), kokku umbes 1600 lehekülge. Iga kuu ilmub üks vihk, välja arva­ tud juuni, juuli ja august. Teose hind tellijaile Kr. 1.50 vihu eest (selle ilmumisel), s. o. koguteos Kr. 22.50. Peale terve teose ilmumist mak­ sab „Eesti Rahva Ajalugu" 30 krooni. Üksikmüügile „Eesti Rahva Ajaloo" vihud ei tule. „EESTI RAHVA AJALOO" TALITUS K./Ü. „ LOODUS" — TARTUS HIND 1 KROON
	A 14.772	tekstituvastus (ocr)										VaataLEEVAKU VABRIKU KALENDER 1936 Leevaku villa...LEEVAKU VABRIKU KALENDER 1936 Leevaku villavabrik kraasib ja ketrab igasugust villa; pu­- rustab kaltse ja kantud villast riiet ja lõnga ning valmistab neist hääd kunstvilla, vatti, heiet ja lõnga. Leevaku auru-värvikoda vanutab, värvib, dekateerib, pügab appreteerib ja pressib igasugust riiet: kangaid, vaipu, rätte jne. puhas­- tab määrdunud ülikondi, mantleid ja muid riideid, puhastab, vormib ümber ja värvib peetud meester. viltkaabusid. Leevaku veski valmistab kõige paremat püüli ja mannat, kruupe ja tangu, Ieivaja loomajahu; puhastab ja sorteerib igasugust seemne- ja teravilja. Leevaku vabrikul on kasutada Võhandu jõe tugev veejõud ja kaks võimsat Franziesturbiini. Seepärast on töö Leevakul kiire ja odav. Töö haaduse eest taielik vastutus. Leevaku vabrik ja veski Võhandu jõel. MliKõigile Leevaku vabriku ja veski senistele ;a edaspidistele töötarvitajaile, lugupeetud perenaistele ja peremeestele ligidalt ja kaugelt avaldan oma südamlikku tänu senise ja edaspidise toetuse eest ja soovin kõige õnnelikumat uut aastat! Leev akul, 1. jaanuaril 1936. Voldemar Tamman, Leevaku vabriku omanik. 1 Leevaku vabriku esikülg. Minu põhimõtted ja põhilaused Leevaku vabriku juhtimisel. 1. Töö olgu võistluseta hää. Leevaku vabriku vanamoelised, kulunud masi­ nad hävitas tulekahju 1932. aastal. Praegu on Lee­ vakul töötamas kõik uued ja väga hääd ja ots­ tarbekohased masinad, mis võimaldavad kõige täp­ sema ja parema töö. Ka meistrid ja möldrid on Leevakul asjatundjad, vilunud jõud omal alal, hoolsad ja püüdlikud isikud, nii et Leevaku vab­ riku ja veski töö on kõige selle tõttu igapidi hää ja eeskujulik. 2. Töötamine olgu kiire. Suure veejõu, võimsate turbiinide ja jõuliste masinate tõttu on Leevaku vabrikus võimalik igas 2 osakonnas kõige kiirem töötamine. Eriti värvikoda on viimasel ajal täiendatud sisseseadetega, mis võimaldavad senisest poole kiirema töötamise. 3. Töö tasu olgu odav. Ainult hää ja kiire töö saab olla odav. Suur läbitöötamine annab ka mõõduka töötasu juu­ res ikka rohkem sissetulekut kui kallis töö, kui teda tuleb napilt. Kalli töö pääle ei joosta tormi, küll aga odava ja hää töö pääle. Sel põhimõttel on Leevaku vabriku ja veski tööhinnad äärmise või­ maluseni odavad. 4. Töötamine olgu äärmiselt aus. Viimane villakübe ja viljatera töötajale ümbertöötatult tagasi! Täpsa kaalu ja mõõduga võetakse vill, riie ja vili Teilt vastu ja antakse samuli täpsa kaaluga jälle Teile tagasi. Mingit kaotsiminekut ega puudujääki! Vastasel korral kaotame ju töötooja usalduse ja sellega ühes ka töö. Leevaku vab­ rik aga tahab oma tööpiirkonda järjest laien­ dada ja ikka enam ja enam töötoojate usaldust võita. Esimene tingimus selleks aga on: ausus ja täpsus. ____ Eelmainitud nelja põhimõtet pean Leevaku vab­ riku juhtimisel alati teraselt silmas ja annan täie­ liku kindlustuse selles, et töötamine meil on täiesti aus ja asjatundlik, töö võistluseta odav, kiire ja hää. Austavalt V. Tamman. 3 Villakraasimise osakond Leevaku vabrikus töötab eeskujulikult ja kiiresti ja on varustatud hää kaltsupurustaja ja villasegajaga. Vill ja villased kaltsud töötatakse kiiresti üm­ ber kõige paremaks vatiks ja heideks, mis ku­ nagi ei katke järgneval ketramisel ja kudumisel. Masinad on varustatud kõige paremate ja uuemate kraasidega, mispärast on võimalik kõige peenem ja kiirem töö. Tööhinnad on sellejuures haruldaselt ma­ dalad. Proovige meie tööd ja tutvunege meie tööhindadega. 4 Ketruse osakonnas töötab Leevakul suurepärane inglise automaat-iseketraja, 275 värtnaga. See töötab suure kiiruse ja haruldase täpsusega iga soovi kohaselt. Lõng tuleb täiesti ühtlane, soovitava keeruga, ilma tompudeta ja katkemiseta. Leevaku vabriku lõngast on lust kududa riiet, seda kinnitavad kõik meie töötarvitajad. Ja kui vill on pestud ja puhas, siis ei lähe teda meie vabrikus kübetki kaotsi, lõnga antakse täpselt sama palju tagasi kui palju oli villa. Äärmiselt mõõdukas töötasu arvatakse mitte villa, vaid valmislõnga kaalu päält. Kõik kokkuhoidlikud ja asjatundlikud perenai­ sed saadavad seepärast oma villa ikka ja alati Leevaku villavabrikusse. 5 Leevaku värvitööstus on võitnud aastakümnete jooksul laialdase kuul­ suse ja poolehoiu kogu Lõuna-Eestis. Seda sellepärast, et Leevakul töötatakse asja­ tundlikult ja hoolsasti: riie pestakse ja puhasta­ takse enne värvimist põhjalikult igasugusest mustu­ sest, higist ja õliollustest, värvitakse asjatundlikult kõige paremate välismaa värvidega, pügatakse siledaks, dekateeritakse ja pressitakse auru abil, nii et meie riided ei pleegi ega määrdu, ei kortsu ega tõmbu kandmisel kokku, ei kaota läiget ega muutu märjaks saades. Proovige meie tööd ning Teie jääte meie alaliseks töötarvitajaks. 6 Püücldaminc ja tangutegemine on Leevakul igapidi eeskujulik. Terade eelpuhastus prügist, vikist ja tolmust vastavates masinates: aspiraatoris, triöörides ja pürstmasinas, edasi terade koorimine automaatkoorijas, liiga kuivade terade niisutamine jne. toi­ mub äärmise põhjalikkusega. Alles siis pääse­ vad igapidi puhtad ja kooritud terad püülivaltsidesse ja sealt edasi plaansõela ja mannamasinasse, kust tuleb eeskujulik manna ja mitmet sorti pehme ja sõre püül. Samuti töötab kruubimasin kui ka tangulõikaja ja sorteerija ületamatult. Seemnevilja puhastamiseks ja sorteerimi­ seks on töötamas sellekohased eritriöörid, mille tööhäädus laialt tuttav. Tööhinnad on eeskujuliku töö pääle vaata­ mata äärmiselt mõõdukad. 7 Leiva- ja lihtjahu jahvatus toimub Leevakul kolmel võimsal kivipaaril, mille ühine töövõime tunnis 120—150 puuda, järelikult ei tule Leevakul jahvatuskorda kuigi kaua oodata. Terade kroovimiseks on töötamas eriline Kapleri vabriku kroovimasin, varustatud ventilaatori ja sõeltega, ja peene sõelajahu annab sellekohane tsentrifugaalsihter. Kiire ja hää jahvatuse töötasu on samuti kui teisteski osakondades väga mõõdukas ; ka on või­ malik tasuda jahvatuse eest raha asemel viljaga, s. o. võetakse ka matti. Seepärast võime ka kaugematele talupidajatele hüüda: Tulge Leevaku veskile! Töö Leevakul on võistluseta hää, kiire ja odav. 8 Vcskilisfcl on Leevakul kasutada soe ooteruum ja nende ho­ buste jaoks on õues olemas kuurialune. Kaugemalt veskilisi palutakse telefoni teel läbi rääkida, mis kella ajal täpselt veskile tulla, et järjekorda nii korraldada, et ei tuleks sugugi oodata. Meie telefon: Toolamaa, nr. 2. 9 1936. AASTA KALENDER Sel aastal on 366 päeva. Kevade algus 20. märtsil. Suve algus 21. juunil Sügise algus 23. septembril. Talve algus 22. detsembril. Päikese- ja kuuvarjutusi. Täieline päikesevarjutus 19. juunil. Meil nähtav osalise varjutusena varahommikul. Algus: kell 5.25 homm., lõpp kell 7.15 hommikul. Teine, ringikujul. päikesevarjutus 13./14. dets. ei ole meil nähtav. Täieline kuuvarjutus 8. jaanuaril. Meil nähtav. Algus kell 5.17 p. 1., lõpp kell 11.02 õhtul. Teine, osaline kuuvarjutus 4. juulil ei ole meil nähtav. Pühad ja puhkepäevad. Uusaasta — 1. jaanuar. Kolmekuningapäev — 6. jaa­ nuar. Iseseisvusepäev — 24. veebr. Palvepäev — 4. märts. Suur-Reede — 10 aprill. Ülestõusmisepühad — 12.—14. aprill. Kevadpüha — 1. mai. Taevaminemise püha — 21. mai. Neli­ pühi — 31. mai ja 1. juuni. Võidupüha — 23. juuni. Jaanipäev — 24. juuni. Usupuhastusepüha — 31. oktoober. Surnutepüha — 22. november. Jõulupühad — 25.—27. detsember. Töö lõpetatakse kell 12 päeval ametiasutustes ja töös­ tustes: Vaiksel laupäeval, Nelipühi laup., Võidupüha laup., JÕulu laup. ja Vana-aasta p. (31. dets.). 10 I Kuup. 2 3 4 JAANUAR — NÄÄRIKUU 10 11 Pühapäev E. 3-kuningapäev Teisip. (Täiskuu) K. (Kuuvarjutus) Neljapäev Reede Laupäev 12 13 14 15 16 17 18 Pühapäev Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev R. (Tõnisepäev) Laupäev 19 Pühapäev Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede (Noorkuu) Laupäev 5 **6 7 8 9 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 Laadad. Nädala ja tähtpäevad. Kolmap. Uusaasta Neljapäev Reede Laupäev Pühapäev Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede PERENAISED! 31 p. Petseris ja Pihtlas (nädalalaat). Vana-Irboska alevis. Võrus, Orgital, Rootovas. Tartus, Meremäe-Obinitsas. Tsirgulinnas, Elvas, Lauras, Tamsalus. Antslas, Jõgeval, Põltsamaal. Petseris, Kanepis, Koerus. Otepääl, Kolga-Jaanis. Mehikoormas, Mustvees, Mustlas. Värskas, Järva-Jaanis, Missos. Vana-Irboska alevis. Imaveres, Türil, Verioral. Rasinal, Valgas, Haapsalus. Paides, Jõelehtmes. Võõpsus, Lauras. Esnas, Kanepis. Keilas, Keblastes, Lullikatkul. Nissis. Kasvatage lambaid ja koguge villa. Leevaku vabrik ketrab Teile kõige paremat lõnga, millest võimalik kududa kõige peenemat riiet. Ja Teie saate riide mitu korda odavamalt kui poest ostes. 11 II VEEBRUAR — KÜÜNLAKUU Laupäev 2 3 4 5 6 7 8 P. Küünlapäev Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede (Täiskuu) Laupäev 9 10 11 12 13 14 15 Pühapäev Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede Laupäev 16 17 18 19 20 21 22 Pühapäev Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede Laup. (Noorkuu) 23 **24 25 26 27 28 29 Pühapäev E. Iseseisvusep. Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede Laupäev p. Laadad. Kuup. Nädala ja tähtpäevad. 1 29 Petseris, Kõmsil, Kallastel, Viru-Roelas. Jõgeval, Raplas, Kilingi-Nõmmes. Võrus, Vana-Irboskas. Tõrvas, Rooiovas, Pärnus. Narvas, Oro-Linnamäel, Pärnus. Elvas, Raasikul, Obinitsas. Räpinas, Tapal, Antslas, Saarel, Rakveres. Põltsamaal. Otepääl, Tamsalus. Petseris, Pukas, Lähtrus, Leisil. Türil, Aravetes, Viljandis, Kernus. Tartus, Rakkes Paides. Varbolas, Missos, Kosel. Vana-Irboskas, Valgas, Muhus. Mustvees. Võrus, Lauras, Lihulas. Võõpsus, Kuremäel. Ninal, Viljandis, Tagaveres. Korjake kantud villaseid kindaid, sokke, sukki, kamp­ suneid, salle, rätte ja riideid, peske need puhtaks, lisage natuke villa juurde ja saatke Leevaku vabrikusse. Sääl valmistatakse Teile sellest kõigest väga korralikku lõnga, millest uuesti võimalik kududa ükskõik mida soovite. 12 III MÄRTS — PAASTUKUU 5 6 7 Pühapäev Esmaspäev Teisipäev K. Palvepäev Neljapäev Reede Laupäev 31 p. Laadad. Kuup. Nädala ja tähtpäevad. 1 2 3 ' Jõgeval, Petseris, Rutikveres, Nabalas. Jõhvis, Lehtses, Emmastes. Võhmas, Põlvas, Elvas, Sallas, Vana[Irboskas. 8 9 10 11 12 13 14 Pühap. (Täiskuu) Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede Laupäev 15 16 17 18 19 20 21 Pühapäev Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev R. (Kevade alg.) Laupäev 22 23 24 *25 26 27 28 Pühapäev E. (Noorkuu) Teisipäev K. P.-Maarja p. Neljapäev Reede Laupäev Vasknarvas, Valgas, Varnjas, Leisil. Laekveres, Mõras. Voldis, Lauras. Sulbil, V.-Pranglis, Puunal, Vahastus, Rakveres, Mustvees. Paides, Valgutas. Pühapäev Esmaspäev Teisipäev Mustvees. 29 30 31 Otepääl, Antslas, Laevas, Iisakus. Mehikoormas, Lauras, Puhjas, Tõrvas. Tapal. Võrus, Amblas, Veneveres. Põltsamaal, Ardus, Puurmannis. Vaimastveres, Kodijärves, Mõisakülas. Petseris, Rannus, Raplas. Kallastel, Sangastes, Järva-Jaanis, Sadalas. Võõpsus, Pindi-Leevil, Türil, Avinurmes. Skarjatinas, Ulilas, Vana-Irboskas. Saatke Leevaku vabrikusse hästi puhast ja pestud villa ja kaltse, siis anname Teile täpsalt sama palju lõnga tagasi kui villa oli. Ainult pesemata ja sõnnikust villa läheb kraasmasinatel mõni protsent kaotsi. 13 IV APRILL — JÜRIKUU Laadad. Kuup. Nädala ja tähtpäevad. 1 2 3 4 Kolmapäev Neljapäev Reede L. Õppetöö lõpp [linnakooles. 5 6 7 8 9 Palmipuude-p. Esmaspäev T. (Täiskuu). K. Õppetöö lõpp S. Neljap. [maak. Suur Reede Laupäev ** 10 11 **12 **13 30 p. Juurus, Petseris, Pihtlas. Põigustes, Antslas, Alajõel. Vasalemmas. Vana-Irboskas. V.-Kolkjas, Järva-Jaanis, Rootovas, Petseris. Lümmadal. Suitsul, Tamsalus, Roopakul, Obinitsas. Elvas, Mõnistes, Tõstamaal. Põltsamaal, Kasepcal, Vesneris, Sauel. 15 16 17 18 1. Ülestõusm. p. 2. Ülestõusm. p. 3. Ülestõusm. p. K. Õppetöö algus N. [maakooles. Reede Laupäev 19 20 21 22 23 24 25 P. [linnakooles. E. Õppetöö algus T. (Noorkuu) Kolmapäev Neljap. Jüripäev Reede Laupäev Võrus, Keilas, Kuimetsal, Vasulas. Amblas, Vastseliinas, Roelas. Kanepis, Peril, Laural, Varblas. 26 27 28 29 30 Pühapäev Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Moostes, Jõgeval, Kundas, Saarevallas. Krüiidneris, Rakveres, Tsoorus, Kärus. Kärsal, Kavastus, Valgas, Türil. Haanjas, Nõos, Palamusel, Tsoorus. **14 Petseris, Võrus Otepääl, Rakkes, Ninal. Tartus, Viljandis, Paliveres. Väike-Maarjas, Tapal, Paides, Karulas. Mustlas, Koerus, Vigalas, Kogulas. Kilingi-Nõmmes, Pritsus, Missos, Petseris. Võrusool, Laanemetsal, Vana-Irboskas. Leevaku vabriku kraasmasinatele tõmmati hiljuti peale kõige paremad ja peenemad Belgia kraasid ja võime valmis­ tada seepärast kõige peenemat, ühtlasemat ja sitkemat heiet ja lõnga. 14 V Laadad. Kuup. Nädala ja tähtpäevad. ** ] 31 p. MAI — LEHEKUU 2 R. Kevadpüha Laupäev Räpinas, Päril, Tõrvas, Vändras, Petseris. 3 4 5 6 7 8 9 Pühapäev Esmaspäev Teisipäev K. (Täiskuu) Neljapäev Reede L. (Nigulapäev) Rõuges, Võru-Potil, Koosal, Mustvees. Haaslaval, Kodaveres, Elvas, Palal. Antslas, Narvas, Värskas, Tapal. Põlvas, Kaubil, Jõgeval, Lohusuus. Valgejõel, Meremäe-Obinitsas. Uue-Antslas, Haiblas. 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 **21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 Pühapäev Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede Laupäev Verioral, V.-Roosas, Reolas, Missos. Võrus, Antslas. Kallastel, Karilatsis, Pukas. Petseris, Võõpsus, Koiga-Jaanis. Paides. Pühapäev Esmaspäev Teisipäev K. (Noorkuu). N. Taevamin.-p. Reede Laupäev Pühapäev Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede Laupäev Sangastes, Leisil. Missos, Pikasillal Petseris, Võõpsus. Valgas, Mätjal. Läänistel, Koerus, Lauras. Kambjas. P. 1. Nelipüha PERENAISED! Kodukootud riide vanutab, värvib, dekateerib, käärib ja pressib Teile Leevaku vabrik kõige pare­ mini ja odavamini, täpselt Teie soovi kohaselt. 15 VI JUUNI — JAANIKUU Kuup. Nädala ja tähtpäevad. 2 3 4 5 6 E. 2. Nelipüha Teisipäev Kolmapäev Neljapäev R. (Täiskuu) Laupäev 7 8 9 10 11 12 13 Pühapäev Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede Laupäev 14 15 16 17 18 19 20 Pühapäev Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede (Noorkuu) Laupäev 21 22 **23 **24 25 26 27 P. (Suve algus) Esmaspäev T. Võidupüha. K. Jaanipäev. Neljapäev Reede Laupäev 28 29 30 Pühapäev E. (Peeter-Pauli Teisip. [päev). 30 p. Laadad. Rasinal, Kärgulas. Viljandis, Rootovas, Vatlas. Koiolas, Raplas, Obinitsas. Antslas. Lauras, Kogulas, Kasepääl. Kosel. Elvas, Paides. Vastse-Kuustes, Kallastel, Otepääl, Petseris. Vana-Roosas, Tapal. Räpinas, Jõgeval, Türil, Keilas. Kilingi-Nõmmel, Värskas. Mustvees, Põltsamaal, Patkülas. Võrus, Irboskas, Simunas. Lauras, Petseris, Võrus. Viljandis, Ristil, Laiksaarel. Rakveres. Lihulas, Kõrgesaares. Leevaku vabriku hää ja täpne vanutus, pügamine, dekateerimine ja pressimine on laialt kuulus. Leevaku vabrik annab kangad välja kõige paremas ja meeldivamas välja­ töötuses ja vastutab täiesti hää töö eest. 16 VII JUULI — HEINAKUU Laadad. Kuup. Nädala ja tähtpäevad. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 Kolmapäev Heina-Maarja p. Reede L. (Täiskuu) Pühapäev Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede Laupäev Pühapäev Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede L. (Noorkuu) 25 Pühapäev Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede L. (Jakobipäev) 26 27 28 29 30 31 1 Pühapäev Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede 19 20 21 22 23 24 31 p. Pärnus, Valgas, Paides, Viitnal. Haapsalus, Petseris. Antslas. Rootovas. Tartus. Taageperas, Meremäe-Obinitsas. Elvas, Tarvastus, Lauras. Värskas. Karksis, Petseris, Võõpsus. Põlvas, Otepääs, Tõrvas. Missos, Irboskas. Kuresaares. Võrus. Lauras. Rakveres. Leevaku vabrik tarvitab ainult kõige paremaid väljamaa riidevärve ja puhastab riide enne värvimist igasugustest kõrvalollustest ja mustusest. Seepärast ei muuda meil värvitud riie kunagi oma esialgset värvi ega jume. 1? VIII AUGUST — LÕIKUSEKUU Laadad. Kuup. Nädala ja tähtpäevad. 1 Laupäev 2 3 4 5 6 7 8 Pühapäev E. (Täiskuu) Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede Laupäev 9 10 11 12 13 14 15 Pühapäev E. (Lauritsapäev) Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede Rukki-Maarjap. 16 17 18 19 20 21 22 Pühapäev E. (Noorkuu) Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede Laupäev j Kilingi-Nõmmel, Petseris. Elvas. Rootovas. Pärnus, Türil. Holstres, Elvas, Meremäe-Obinitsas. Kaarlis, Mustvees, Esnas, Tsirgulinnas. Vana-Võidus, Tamsalus, Tõrvas. Otepääl, Koerus, Petseris, Tuhalaanes. Pukas, Põltsamaal, Martnas. Värskas. Valgutas, Kanepis, Keilas. Kallastel, Laiksaares. 23 Pühapäev 24 E. (Pärtlipäev). 25 Teisipäev 26 Kolmapäev 27 ■ Neljapäev 28 Reede 29 Laupäev Orajõe-Kablil, Taeveres. Rakveres. 30 31 Antslas, Pühapäev Esmaspäev 31 p. Valgas, Tapal, Puiatus. Võrus, Lohusuus, Mustlas, Lauras. Mõisakülas, Paides. Helmes, Häädemeestel. Leevaku vabriku püül ja manna on võistluseta hää ja igas suhtes eeskujulik. Terade eelpuhastus, koorimine ja niisutamine toimub äärmise täpsusega. IX SEPTEMBER — MIHKLIKUU Kuup. Nädala ja tähtpäevad. 30 p. Laadad. 1 2 3 4 5 Teisip. (Täiskuu) Kolmapäev Neljapäev Reede Laupäev Nissis, S.-Kõpus, Kuigatsis, Petseris. Suure-Jaanis. Karulas, Selistes. Laanemetsas. Viljandis, Otepääl, V.-Roosas, Rootovas. 6 7 8 9 10 11 12 Pühapäev Esmaspäev T. Ussi-Maarjap. Kolmapäev Neljapäev Reede Laupäev Nõos, Vastsemõisas, Hummulis, Nõmkiilas. Elvas, Kuremäel, Obinitsas. Võrusool. Verioral, Lauras, Puhjas, Peravallas. Lelles. Türil, Laevas. 13 14 15 16 17 18 19 Pühapäev E. Risti ülend. p. T. (Noorkuu) Kolmapäev Neljapäev Reede Laupäev Valgas, Iisakul, Ninal, Kallastel. Läänistel, Varblas, Jõgeval, Petseris. Tapal, Rõngus. Räpinas, Uusnal. Sangastes, Alaveres, Pikkjärvel. Mustvees, Kallikülas, Kergus. 20 21 22 23 24 25 26 Pühapäev E. (Madisepäev) Teisipäev K. (Sügise algus) Neljapäev Reede Laupäev 27 Pühapäev 28: Esmaspäev T. (Mihklipäev) 29 30 K. (Täiskuu) Rõuges, Taheval, Sulbil, Paistus, Õisus. Tartus, Paides, Audrus, Holdres. Võrus, Kuigatsis, Kirblas. Antslas, Lauras, Oiul, Vatlas, Kosel. Tallinnas, Alatskivil, Puurmannis. Mehikoormas, Põlvas, Põltsamaal. Amblas, Kirepis, Karksi-Nuias, Haapsalus. Haanjas, Mõnistes, Metskülas. Eriti kuulsad on Leevaku vabriku tangud ja kruubid, tänu suurepärasele kruubimasinale, tangulõikajale ja sor­ teerijale. 19 X OKTOOBER — VIINAKUU Kuup. Nädala ja tähtpäevad. 1 31 p. Laadad. Neljapäev Reede Laupäev Rasinal, Tsoorus, Maaritsel, Petseris. Nahalas, Märjamaal. Kavastus, Liival, Pihtlas, Tõrvas. 9 10 Pühapäev Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede Laupäev Kallastel, Kasepääl, Potil, Rakveres Sännas. Laitsnas, Jõhvis, Maarja-Magdaleenas. Viljandis, Taeblas, Lümmadal. Koiolas, Valgjärvel, Pukas, Tapal. Jõgeval, Albus. Valgas, Valgejõel, Lauras, Lohusuus. 11 12 13 14 15 16 17 P. Lõikusepüha Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev N. (Noorkuu) Reede Laupäev Vastseliinas, Roelas, Leisil. Võrus, Tartus, Sallas, Paides. Kanepis, Skarjatinas, Kilingi-Nõmmes. Palamusel, Rannus, Avinurmes, Petseris. V.-Kuustes, L.-Tähkveres, Karulas. Otepääl, Rakkes, Anijal. 18 19 20 21 22 23 24 Pühapäev Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede Laupäev Võõpsus, Antslas, Kolkjas, Roelas. Missos, V.-Roosas, Tillel. Kastre-Võnnus, Haapsalus, Irboskas. Kärgulas, Kodijärvel. Moostes, Vasulas, Mustvees. Tsirgulinnas, Tuigul. Pühapäev Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede (Täiskuu) L. Usupuhast.-p. Lauras, Kavastus, Esnas. Laekveres, Saarevallas. Võrus, Pikknurmes, Sindis. Kärsal, Lullikatkul. Nehatul, Missos. Mõnistes. 2 3 4 5 6 7 8 25 26 27 28 29 30 **31 Leevaku vabriku kolm paari veskikive töötavad seda­ võrd võimsalt, et siin ei tule kuigi kaua oodata leiva- ja liht­ jahu korda. Jahu hääduse eest täielik vastutus. 20 XI NOVEMBER — TALVEKUU Pühapäev E. Hingedepäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede Laupäev 8 9 10 11 12 13 14 Pühapäev Esmaspäev T. Mardipäev Kolmapäev Neljapäev Reede L. (Noorkuu) 15 16 17 18 19 20 21 Pühapäev Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede Laupäev **22 23 24 25 26 27 28 29 30 p. Laadad. Kuup. Nädala ja tähtpäevad. 1 2 3 4 5 6 7 30 Paides, Kodaveres, Tapal. Tõrvas, Tamsalus, Antslas, Kambjas, Rõuges, Rakveres, Valgas, Kr ootuses, Vesneris, Petseris. Nissis. Rootovas. Kassinurmes. Kaubil, Elvas. Võrusool, Paliveres, Obinitsas. Jõgeval, Sauel, Kogulas, Lauras. Võrus, Viljandis. Karilatsil, Kallastel, Lähtrus. Kärus. Põltsamaal, Tumalas, Petseris. Tartus, Kernus. Missos, Leevil, Simunal, Ristis. Otepääl, Tamsalus, Irboskas. P. Surnutepüha. Esmaspäev Teisipäev K. Kadripäev. Neljapäev Reede Laup. (Täiskuu) Lauras, Türil, Raasikul, Mäetagusel. Valgjärves, Võõpsus, Einmannis. Amblas, Viru-Nigulas. Keilas. Pühapäev E. Andresepäev Võrus, Vigalas. Paides, Mustvees. Lugupeetud perenaised ja peretütred ligidalt ja kaugelt! Kõige parema kleidi-, ülikonna- ja sukalõnga ketrab Teile kõige odavamalt Leevaku vabrik. Tooge vpi saatke oma vill Leevaku vabrikusse! 21 XII DETSEMBER — JÕULUKUU 31 Laadad. Kuup. Nädala ja tähtpäevad. Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede Laupäev Abja-Paluojal, Petseris. Saarevallas, Juurus. Räpinas, Valgas, Tapal, Alajõel. Irboskas. Rakveres, Haapsalus, Rootovas. 6 7 8 9 10 11 12 P. Nigulapäev. Esmaspäev Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede Laupäev Kallastel, Jõhvis, Vihulas. Viljandis, Hiiekannul, Obinitsas. Värskas, Aravetel. Võrus, Läänistel, Kasepääl, Lauras. Narvas, Põltsamaal. Tõrvas, Vändras, Paluperas. 13 14 15 16 17 18 19 Pühapäev E. (Noorkuu) Teisipäev Kolmapäev Neljapäev Reede Laupäev Antslas, Ninal, Koerus. Tartus, Jõgeval, Kohilas, Kärdlas. Pärnus, Türil, Otepääl. Moostes, Raplas. Põlvas, Paides, Sulaojal. Elvas, Mõisakülas, Lehtses. 20 Pühapäev Esmaspäev T. (Talve algus) Kolmapäev N. Jõululaupäev R. 1. Jõulupüha L. 2. Jõulupüha 1 2 3 4 5 21 22 23 24 **25 **26 **27 28 29 30 31 P. 3. Jõulupüha E. (Täiskuu) Teisipäev Kolmapäev N. Vana-aastap. p. Võõpsus, Missos, Märjamaal, Võrus. Mustvees, Keilas. Lõksul, Lauras, Valgas, Varnjas. Lugupeetud talupidajad! Kõige parema jõulupüüli, tangud ja jahu saate Leevaku veskilt kiiresti ja odavalt. Tulge Leevaku veskile! 22 Küll on ikka püül! Puhas kui kuld ja pehme nagu siid! Küll saab sellest tore sai! Ärge jätke oma pühade-püüli, mannaja tangutegemist liiga hiljaks pühade peale, vaid tulge juba varem, siis saate kohe korda. Samuti ärge saatke liiga hilja vabri­ kusse oma villa- ja kangatöid, kui need peavad veel enne pühi aegsasti valmis saama. 23 Ei tunne oma kangast enam äragi! Nii toredaks teh­ tud ta seal Leevakul! Küll saab sellest ilus pühade-kleit! No ei katke Leevaku vabriku lõng! proovidagi! 24 Ei maksa Tööde vastuvõtjad Leevaku vabrikule: Tartus: kaupm. Joh Müürsepp; Narva29. Tartus: Tarvit.-ühis. „Maja“, Riia 55, jaamaplats. Võrus: riideäri G. Scher ; Jürit. 14. Petseris : raamatukaupi N. Grünthal. Räpinas: kaupm. P. Loderaud. Mccksis: kaupm. M. Brunhof. Rasinal: kaupm. E. Vares, Moostes: kaupm. O. Vares, Võõpsus: kaupm. Paul Hanson. Ljubnitsas: kaupm. I. Gorski. Kärsal: kaupm. Ed. ReiltO. Hammastel: kaupm. D. Tenno. Melistel: kaupm. L. Kaarik. Nooritsmefskülas: meier O. La iv. Kursis: apteeker P. Meilt. Torma jaamas: kaupm. Rud.Velsker. Võetakse vastu villu ja kaltse kraasimiseks ja ketramiseks, kangaid ja riiet vanutamiseks, värvimiseks, pügamiseks ja pressimiseks, kantud ja määrdunud riideid puhastamiseks ja pressimiseks ja meester. viltkaabusid puhastamiseks, vormimiseks ja värvimiseks. Üulge Leevaku veskile! Villad ja kangad Leevaku vabrikusse!
	A 14.832	tekstituvastus (ocr)										Vaata August Tõnurist Endised August Tõnurist ... August Tõnurist Endised August Tõnurist ENDISED Pilte minevikust Kaugemate päevade kujud, Varemate aegade varjud, Meelta meile mölgutamas Klp. Autori kirjastus Narvas 1936. Põhja Eesti“ trükk. 1936. Praosti härra ja vallavanem „Eks ma ole omal „lühikesel“ eluajal (rää­ kija oli üle 70 a. vana) kõik võitlused läbi või­ delnud ja taplused läbi tapelnud. Sellest kõigest saaks isegi paks raamat, kui keegi oskaks seda ilusasti üles panna, mis eluajal nähtud ja läbi elatud. Kuid nimesid ei sooviks ma mitte üles panna — see oleks ilge, kui oma nime trükitud raama­ tust leiad — muidu aga võiks kõik nii olla, kui­ das olnud. Sellest on umbes 50 aastat tagasi, kui ma esimest korda punshi maitsesin — ei olnud ma sarnast jooki veel suu sisse saanud, olgugi et ma juba täismees olin, pealegi — naisemees. Nüüd suure sõja ajal, kus terve Venemaa viinapaastu põeb, ei maksaks viina meele tuletatagi, kuid usun siiski, et suurnikud ka tänavugi ilma punshita jõulusid ei pühitse. Küllap nemad mehed ikka üles nuusivad allika, kust ta voolab. Ja mis nüüd neid rääkidagi, kui juba meiesugused lihtmatsid pooletoobi puskari eest üle kümne rubla maksavad . „Noh, pidid ju meile midagi oma punshijoomisest kõnelema**, segasime meie Viru vana jutu vahele. ..Punshsist nehl õigemine selle joomise ta­ gajärjest... Oi! Tegi tema minuga tüki läbi: tap3 lesin mina kadunud * vanamehega" kas või tükid taga. Aga oot’, las’ ma räägin kõik korra järele, kuidas see tuli. See oli neljapäeval enne vanajõulu neil aastail, kui ma kadunud praosti juures midagi tahtsin õiendada, aga ei saanud, sest vanamees oli juba siis „luku taga". Noh, tühja kah, las istub oma luku taga ja peab hoolt meie hingekeste eest, küllap saab ilma tematagi mõnikord toime — arvasin mina. Viljakoti, mida E. mõisa valitseja minuga praostile palgaks oli saatnud, mõõtsime praosti kutsariga (kutsar oli ühtlasi ka aidamees ja kärner ja — ühe sõnaga kõik, mis ta nüüd oli...) aidas ilusasti ära, pidin aga siiski ikka veel kirikumõisa sisse minema, et vilja eest sedelit vastu saada. Pealegi oli mul veel üks teine asi südamel, mis praostiga kokku­ saamist nõudis: Meie vallas oli üks noor mees enese teise asemele 80 rubla eest nekrutiks müü­ nud ja temale oli õpetaja käest ristimisekirja tar­ vis. Ja kes muud pidi selle kirja siis ära tooma, kui vallatalitaja ? Ja . sedakorda olin just mina seda. Läksin kööki Öeldi — pean ootama. Ma kiirustasin köögis küll tüdrukuid, kuid praosti nad lagedale ikkagi ei toonud, mine n’d lagundisi! Ei läinud teised vist praostile ütlemagi, et talitaja ootab. Viimaks tuleb proua ise viljasedeliga ja ütleb mulle: „Ei minagi saa, armas talitaja, praostihärra juure, härra on luku taga.. Ah, see ristimisetäht on pisukene asi, küll ta siis selle ära õiendab, kui Narvast voorist tagasi tuled." Mis muud, kui tegin pikkamisi minekut — ega’s sakste kallal palju tohi norida !. ..“ Kõneleja köhatas, pani piibu põlema ja algas siis uuesti: 4 „Narvas sain meie nurga „munakapurnikuga“ kokku, kes Peterburist posthobustega Nar­ vani sõitnud ja nüüd minuga edasi kodu poole tahtis sõita. Raudteed siis ju veel ei olnud ja munad ja kanad Virust võõriti kõik hobustega pealinna müügile... Jõudsime just jõululaupäeva ho mmikul, kui vaevalt pisukene koit hakkas, kapurnikuga J. alevi ja ajasime hobuse „Allakõrtsi“ rehe alla. Kapurniku käest, kes mulle leerivend, ma sõiduraha ei võtnud. Tema tellis teed, — oli käre külm, et aina paukus. Leerivennad istuvad aga, vennike, sooja teekannu juures ja ei tee külmast väljagi! Aga kus kaks, seal varsti ka kolmas. Pahur viitas meile varsti kolmanda juure, ja see oli jälle meie leerivend — „tere! — tere — tere!..“ —Nüüd hakkas uus teejoomine. Kapurnikust leerivend, kes meist rikkam, tellis punshi teejoomise ja leerivendadega kokkusaa­ mise mälestuseks. Pistame mokad külge. Juuretulnud leerivend tellib teised klaasid: ühedest ei saanud suuei märjaks! — «Pistame! Oleme ju leerivennad!." Mina ei võinud, ega tohtinud leerivendadest taha jääda: tellin kolmandad täied... Pead see segaseks küll ei teinud, kuid jalgadesse hakkas kinni.. Ei ma enne säherdat jooki polnud joonud. Oli tarvis lõpuarve teha. Kapurnik ja teine leerivend maksid oma arved sõnalausumata leti juures välja. Ka mina lähen ja Rüsin: „Mis need minu klaasid maksavad?" — Üks rubla!..— Kas hakka kohe kisama või ikkema !.. Tervelt rubla 1 Aga parata pole midagi: maksingi ära, ehk kahju küll suur. Kodu naisele ära katsugi kohe lausuda, et rubla maha jõid, olgu siis alles sin­ napoole". — „Aga see teie punsh ei olnudki ju nii väga kallis", segasid kuulajad vahele. 5 „Teie arvate?.. Mis maksis siis viina kor­ tel. Kolm kopikat Mees võis enese kolme kopika eest purju juua, arvake ise! Ja teiseks, raha oli vähe ja kallis sel ajal. Raha saadi suuremalt jaolt vooriskäimisest. Oli hea, kui J. alevist Peterburini ühe otsa eest 5 rubla ja tagasi tulles teise otsa eest teine 5 rubla said, s. o umbes 400 versta maad hobusega ära sõita..." „Noh, edasi 1 Jutusta edasi, Virutaat!" „Jutustan, jutustan... Lahkumine leerivendade vahel oli südamlik. Aga nüüd praosti juure asju õiendama... Jälle seesama vana tuttav lugu: saada tüdrukutega «vanamehele" sõnumid ja siis — oota !... Oli see nüüd punshi süü, või ajas jõulueelne päev vere keema, aga oodata ma seekord ei tahtnud. Praost aga ei mõtlegi välja tulla, tee sina mis iial tahes! Noh, kas pole lugu, süda kippab sees ja ühtlasi tõuseb ju viha. Tuleb Kupu-Juhan meele, kuidas see kõva ja kange köhimisega kuberneri olla välja kutsunud. Mis teha?... Hakkan kõva häälega kisendama: .Tohoh imeti Kallis jõululaupäeva õhtu jõuab kätte, aga mina norutan siin ja jään kodus vihtlemata!...“ Kisendamine mõjub. Mind lastakse kirju­ tustuppa. .Tere hommikust!" „Mis sa kisendad, mis sa kisendad?“ „Noh, miks ma ei pea kisendama, kui ma juba teine päev õpetaja jutule ei saa", vas tan mina. Pahameelega ei annud talle enam praosti nimegi. .Kas sa ei tea, et meil täna jõululaupäev on, ja mul kahe jutluse vastu ettevalmistus käsil?!" «Miks ep tea ... Homme esimene püha ja täna (täna peale panin õige tugeva rõhu) pean 0 ma jutule saama... Ka ootasin ma ju neljapäe­ val ilma aegu õpetajat../ Proua, kes kõrval­ toas meie jagelemist kuulis, astub korraga lage­ dale ja praostile appi: „Millal sa, mees, neljapäeval siin ootasid?..!" .Kes andis mulle vilja vastu sedeli, kas tüdruk või?* Oh sa paraku! Proua pühkis nii kui tuul sinna, kust tulnud. .. .Näita siia see sedel 1“ pärib praost. .Sedel on kutsari kätte hoiule antud"• .Mine too ta siia!“ Lähen ja toon. Praost uurib sedelit ja kuu* päeva: õigus mis õigus, kuid ei mõtlegi mulle õigust anda: „Mine kutsu kutsar siia!" .Kui õpetajal teda tarvis läheb, siis kutsuge, minul teda tarvis ei ole!.." Tulebki kutsar tüdruku kutsel!... „Kas see mees ootas neljapäeval siin?" .Mina ei tea, kas ta ootas või ei oodanud, aga vilja ma ta käest küll vastu võtsin", seletas kutsar. Aga veel ei anna praost järele, olgugi, et mul õigus, katsu kas või käega. Niisugune jonn ja kius oli kadunul minu vastu enne kallist jõuluõhtut. .Maie? Kadri? Kas see mees ootas siin neljapäeval?" pärib praost veel tüdrukutelt... Tüdrukud ehk oleks praosti meelepärast rääkinudki, kuid ma vaatasin neile nii ähvarda­ valt otsa, et nad mind rohkem kartsid kui härrat. .Peaksite nüüd valetama, teie lehtsabad... küll ma teile!../ Vähe aega valitses toas vaikus. 7 Praostil ei olnud nähtavasti enam midagi öelda, ega mil-egagi peale hakata... Kuid tuuderitud inimene, on ikka tuuderitud inimene, ta leiab veel sealtki konksu, kust meiesugune enam midagi ei leia. .Aga miks sa ise joonega minu juurde ei tulnud?"... pärib õpetaja. „Nii rumal ma veel ei ole, et praostihärra uksi sisse hakkaks lööma... Kui praostihärra Juku taga" istub, siis ei tohi juba prouagi teie juure tulla..." Praost võttis kapist suure raamatu ja ohkas: „Oh sina ime! Ükskord juba olen selle ristimisetähe välja kirjutanud, nüüd tahetakse veel teist korda 1 Kes maksab mulle selle paberi­ kuhi? 1...“ „Mis see paber siis maksab?" küsin mina kasuka hõlma kergitades. Vastus jäi tulemata. Praost vaatas ainult uurides raamatusse ja küsis siis järsku: *Mis selle nekruti isa nimi on?" „Toomas“, vastan mina. Praost ei jää sellega veel rahule: „Mis ta eraa nimi on?“ Ära nähes, et ma vastusega viivitan, sõnab ta mulle etteheitvalt: „Ise talitaja ja ei tea nekruti ema nime!" Mul kargas hing uuesti täis: „Tohoh hullu! Kas mina kõikide külanaiste nimesid pean teadma, pealegi nende nimesid, kes meie vallast väljas elavad?!.. Teil raamat nina ees ja kiusate mind nekruti ema nimega". Praost vaatas võidurõõmsalt mulle otsa, siis sõnas rõhuga: „Ann on ta nimi!" 8 „Noh minu pärast olgugi ta Ann. Ema nime ei küsita kusagil". Praost krabistas vähe aega sulega, ulatas siis paberi minu kätte. Nüüd oli ta korraga kui ümbermuudetud ja päris lahkus ise. „Kuidas valla asjad seisavad?... Kuidas kooli asjad?" Nüüd kui veel minu juure tuled, tule otsekohe minu juure ja ära lausu enne sellest mitte kellegilel" Praost annab mulle kätt ja sooyib häid pühi. Mina temale vastu nõndasamuti. «Meil oli suur pahandus ees!" lau­ sub praost mulle veel lahkumiseks * * * Esimese püha hommikul läinud ka meie kiriku vöörmünder praosti juure. Viimane kurtma: «Küll oli aga eila meil üks suur pahandus ees\ „Ent kellega siis, praosti-härra ?“ „Teie talitajaga ikka." «Kuidas nõnda? Tema ei ole ju sugugi nii riiakas mees?" „Jah?... Aga temal oli eila hirmus ki i re...“ Ja enam ei sõnagi meie eilasest pahandusest. Edaspidi sain alati jalamaid praostihärra jutule. Kõik aina imestasid selle minu eesõiguse üle, kuid nad vaesekesed ei teadnudki seda võit­ lust, mis mina selle eesõiguse pärast olin pida­ nud läbi tegema. Ma olin head võitlemist või­ delnud ... Minu lool olekski lõpp, aga üks asi tuleb mulle ikkagi imelik ja arusaamata ette, kas ka­ dunud «vanamees" mulle tõesti südamest andeks andis, või oli ta sunnitud seda nimelt silmakirjaks 9 tegema?... Kui mind uue õpetaja, fyadunud praosti järeltuleja ajal kiriku vöörmündriks valiti, siis löönud uus õpetaja — ma ise seekord kiriku­ mõisas ei olnud — kirikuraamatu lahti ja sõna­ nud juuresolijatele: „Ja .. aga praosti-härra ei ole temaga mitte hästi läbi saanud...* Näete, üles oli märkinud meie pahanduse!..Noh, olgu ta n’d pealegi — kui meie kadunuga teises ilmas jälle kokku saame, küllap ma seletan talle siis meie riiu tõsise põhjuse ära. Mitte „kiire“ ei olnud siin süüdi — aega oli pärast kõrtsis küll jorutada — vaid pahanduse juureks oli klaas punshi, mida ma leerivendade seltsis maitsesin. Ta oli oma kohast küll hea, kuid — parem oleks siiski olnud, kui ma teda mitte ei oleks maitsenud. 10 „Härm" See oli Krimmi sõja ajal — no, kui palju sellest aega umbes võiks olla? Minu aru järele tuleb ikka mõnikümmend aastat, — arutas vana Tammetaat, piipu poptutades. Jah, olid küll ras­ ked ajad sel ajal läbielada, oi kui rasked! Küla­ mehed käisid vooris, vedasid maanteid mööda kroonu kraami ja käisid küüdis. Rahvas oli vaene, põllud ei kannud suuremat vilja ühtigi, mõisa „tegu“ oli ära teha, aga raha, noh — raha saadi sel ajal kogunisti vähe. Seda ei saanud mujalt, kui vooriskäimisest. Sai siis kõik Peeterburid, Tallinnad ja ka mõned pisemad linnad mitu ja mitu korda läbi käidud ja kõik maanteeäärsed kõrtsid olid kui peopesa peal teada, kus öömajal sai oldud. Nüüd vaatad, — ei ole enam paljude nimegi meeles, vaata, mis pikk aeg kõik ära ei teel Mina olin sel ajal vast parajas nooremehe eas — hakkasin isa kõrval ju poisikesena vooris käima — käisin pärastpoole üksinda kahehobu­ sega vooris. Ei ma kartnud külma ei palavat, ehk küll ohtuda tublistigi sai. Tervis oli hea, hakkamine kah, mis siis laita I Harva kui vankri ehk ree peal said istuda, kõnni koorma kõrval jalgsi, sest kuhu sa veel üles upitad, kui hobusel ju muidugi raske koorem vedada oli. Olid mul siis ka jalad, — koeralgi ei võinud paremad olla — mitte niisugused nuiad ja puupakud kui praegu mul all. Nende jalgadega ei saa .leskultki* maha tulla, ära pillavad raiped, vägise kas või otseti... li No jah, see oli siis... Järve härra, kelle käes sel ajal Ereda mõis rendil oli, saadab mulle käsu järele, tema juurde tulla. Lähen. — Kas sa, Jaan, ei võiks mulle Viljandist rehe ahjutorusid tooma minna, maksan suile hea hinna, 40 kopikat puuda pealt. — Miks ep või, härra. Aga, kas peab sinna tihe või paari hobusega sõitma? — Noh, parem ikka paariga — räägib härra. Ehk minu kodukohast Viljandi linna linnu­ teed umbes 150 versta on, oli veohmd siiski meelitav ja kuidas sa siis härra käsule vastu panna julged. Sõidan minema moonakotti ene­ sele ja hobustele kaasa võttes Ei mäleta enam, mis nimeline kõrts see Viljandi lähedal oli, kus ma hommikul vara pea­ tusin. „Kõrtsipealsel“, s. o. suures ruumis, ei olnud kedagi näha. ^Saksakambrist", kõrtsi puhtamalt poolelt, kostavad mehe hääled. Räägivad kõrtsmik ja üks võõras härra. Varsti astuvad nad seest välja. Võõras mees, või härra — kirjus mundris ta oli — küsib minu käest kuhu ma sõidan. Seletan, et olen sealt ja sealt mees ja lähen Viljandist ahjutorusid tooma. Väga hea! Kas võid ka mind kuni linnani sõidutada ? Noh, kui härrad reesõitu ei põlga, miks siis mitte, sõidan ju muidugi tühjalt. — Mis su nimi on? Kõrtsmik, andke voori­ mehele üks poolkortlit viina ja mu4e üks naps rummi — käseb võõras, — on lustilikum sõita. 12 Härra istub tagumisele reele, tahtis näed, teine ise hobust juhtida, mina — esimese reele ja laseme käia. Meile sõidavad hobusemehed vastu, sest kõrtsis oli natuke aega kulunud. Pahur nüüd seda härrat teadis, aga pentsik oli see härra 1 Kui hobusemees meile vastu tuli, siis karjus ta ju eemalt: „Hei, tee lahti*. Mind karistas ta, et ma teelt kõrvale ei läheks, ega kellegile mitte teed ei annatcs. Pidasin seda nõud­ mist enese kohta vähe veidraks, aga tegin siiski nõnda, kuidas härra käskis Mõned siis ka and­ sid teed, teised aga vahtisid võõrastades härra karjumise peale ja andsid vaevalt pool teed. Nad ei saanud aru, miks nad teed pidid andma, sest mis härra see on, kes ree peal sõidab. — Pea kinni 1 hõiskab härra mulle tagumi­ selt reelt. Pean kinni. Vaatan, tema astub reelt maha ja sammub tee ääres olevasse põõsastikku, kust ta tubli pajuse maha lõikab. — Noh, nüüd, laseme käia. Vaatame veel, kes meile teed ei anna ja istub nüüd minu kõr­ vale esimesele reele Asi läheb hulluks, mõtlen ma, kui nüüd härra tõepoolest tee peal mehi nööbeldama hakkab, siis võib meil veel paha lugu kätte tulla. Noh, vaatame, mis sest asjast välja tuleb. Ja nagu oleks härra minu mõtteid mõistnud, julgustas ta mind: — Sina ära karda midagi; aja aga hobust, muu eest lase mind muretseda. — Aga, kui härrad vahest mehi peksma hakkavad.., katsun ma vastu rääkida. — Kes loll, saab ka kirikus peksa, täismees ei saa kõrtsis ka karvugi kõrvetada, — lausub ta — näe sea! tuleb ju üks ja magab ree peal, sunnikukene. Noh, küll ma teda äratan 1 Kui ho­ 13 bused nokkapidi kokku puutusid, kargas härra maha ja mehe juurde ja kohe meest äratama. — Või sina magad tee peal ja ei näe oma hobust,— ja pats ja pats, mehele mööda kasukat. — Mees tõstab pea üles, vaatab esiotsa arusaamatalt ringi ja sõnab siis: „Toomas, mis sa teed"?!.. Ei siis muud suuremat ühti. Keerab hobuse teelt kõrvale ja vaatab veel vilksti meie poole tagasi. Mina mõtlen iseeneses: Hullu asi, mis Toomas see minu võõras küll võib olla ? Toomast härra aga räägib mulle edasi sõi tes* — äh, eksisin natuke selle tümitamisega, oli oma küla mees 1 Ja rohkem ei seletust midagi. Ma pean natuke oma jutuga kõrvale mi­ nema Teil, noorematel, ei ole sellest asjast aimugi, kui mina veel noormees olin ja vooris käisin. See oli õnnis — haagrehi ja peksuaeg! Haagrehti kartsid igaüks nagu tuld. Keda tema juurde kutsuti, ei see naljalt ilma nahatäieta tagasi tulnud. Haagrehi kohus oli „lühikene* ja rutuline: nii ja niipalju hoopisid. „Süüalune“ tõm­ mati pingile, kaks verekoera istusid talle kum­ magi otsale ja teised kaks virutasid vitstega tuli­ seid sirakaid „süüaluse“ palja ihu peale. Jäikus ja värin käib läbi, kui veel selle aja peale tagasi mõtled. Ja mis eest siis kõik peksta ei antud. Isegi leeriskäimise ajal ei olnud sa peksu eest kaitstud (vallakoolis suges koolivanem su naha läbi). Kui „süüd“ tegid, ehk õpetajale vastu hakkasid, saatis sind vaimulik härra kohe sedeliga haagrehile. Ise pidid viima, ise said seal oma nahatäie! Noh, peksa sai ka mujalgi, küll mõisa tallis, küll vallakchtus! Teadagi, et siis inimesed kartsid, kui igalt poolt selga siputati. Peksa võis iga tühise asja pärast saada. Ja... 14 nüüd naerate teie seda, kui kuulete, meieajal ei läinud suu ühti naerule... Ainult «vannutatud mehed*, nagu talitaja, kohtumees ja teised, ei käinud haagrehi peksu alla. Neid vitstega peksta ei tohiiud. Noh, mis sellest läinud ajast enam rääkida, igal ajal omad viisid ja seadused ja mulla all on ju peksjad ja peksetud. Näed, usuti ja uskusid inimesed sel ajal, et inimesest õiget inimest muidu ei saa, kui «nahka üle kõrvade ei tõmmata". Kuidas on inimesed ja ajad nüüd muutunud! Tuleb saks või keski «suurematest" sulle vastu, sul ei pruugi ühti mütsi peast tõm­ mata ega tee pealt koormaga kraavi minna, et saks mööda pääseks. Vanasti, kui see tegemata jäi, said haagrehilt ka selle eest sugeda ja veel kudas! Ei ole siis ime, kui meile vastutulejad Toomast härrat, teda tema käskiva hääle pä­ rast mõneks asjanikuks pidades teed andsid. Ja kes just küllalt kärme ei olnud, sai pajuvebalikku maitsta, ikkagi vähem vänge ja mõru, kui haag­ rehi oma. Lase nüüd käia! mõtlen mina — noh sellel härral ma küll ennast peksta ei oleks lasknud, olgu ta ei tea mis asjanik! Härra on minuga lahke, pärib ja küsib meie küla elust ja olust. Näha on, et ta meiesuguste elu hästi tunneb. Olime ju linna lähedal. Hakkame suitsu tege­ ma, tema paberossi, mina popsin piipu ja võtan taelaga tuld. Mädand! seda piipu sai ju noorest peast popsutada, ei saa teisest enne surma lahti, vaatad, vanal päevil on tä pealegi hea seltsi­ mees ja toidabki sind. Ei me pannud hea jutuga ega suitsetamisega tähelegi, kui meie ta­ gant üks tulisel ajul meist mööda kihutab. Tema aisa ots sattus meie hobuse rangi-roomade taha ja meil, lopsi hobune rakkest lahti. Säh sulle! 15 Mees aga sõidab veel püstiseistes linna poole ja hirvitab meie äpardust. Minu härra näitab vemmalt, mees näitab rusikat vastu. — Noh, selle... (ütles õige pahasti) selle peame meie küll kätte saama, maksku mis mak­ sab! See on linnamees ja kaugemale ta ei sõida, ütles ta, otsime, olgu ta või nööpnõel ise. Mul olid selkorral ka head hobused, kuid rakendus viitis oma aja ja mees meie ees kihutas kui pöö­ rane! Vist kartis ta isegi, et nahk seljas kiheleb ja et need mehed temaga nalja ei mõista, kui teel kinni tabavad, nõnda vihane oli härra ja mina kah veidi pahane. Võibolla oleks veel nooruse ägeduses minagi mehe läbi kolkinud. Mine tea! Kihutame, nii et lumi vastu nägu tuiskab. Ära ei saanud meest kätte! Kadus teine linna vist kuhugile hoovi. Minul ei olnud aega meest tagaotsima minna, — ei olnud enam ka isugi tüli teha ja läksin ühte poodi järele küsima, kust neid ahjutorusid saab. Härra maksis sõiduraha mulle linna jõudes välja ja läks üksinda meest tagaotsima. — Noh, meie saame veel kokku. Egas sa niipea veel linnast ära sõida ja selle kelmi pean ma kätte saama. Noh, meie ei saanudki enam kokku. Nägin veel, kui mu härra aknast mööda ruttas; näitasin kaupmehele ja küsisin, kas ta seda härrat tunneb? — Missugune härra? Ah see „härra“ seal... miks ei tunne. See on kroonu muusikant ja sealt selle valla mees (kaupmees nimetas veel valla ja küla nimegi). Säh sulle, vaat kus härra! 16 Aga härra hakkamine oli tal tõepoolest, — üks pentsik mees! — lõpetas Tamme vana oma jutu. — Noh, aga ahjutorud? — Sain kätte ja tõin ära. — Ja palju siis veoraha tuli? — Mis ta tuli! Oma viis rubla kahe ho­ buse pealt kokku. Taat ulatas oma piibu ja hakkas popsutama. Meie, nooremad, kujutasime omale aega ette, mida me mitte ei ole näinud ja mis meile nii võõras. 17 Kuusemäe-lell Ega teie Kuusemäe lelle ei ole silmanud? Vast olete teda siiski näinud! Kuusemäe-lell oli juba 70 aastane kuivetanud vanamees, halli habemega nagu kodukäija. Ta elutses oma endise üleaedse krundi peal, kus tal jõe kaldale oma elamise jaoks väike majake oli ehitatud. Sealt käis ta talus päeviti tööl. Lell oli nooremas eas isegi krundimees, aga lapsed läksid ta juurest kõik ära linnadesse ja mujale, ja lell pidi selle­ pärast krundi käest ära andma. Miks lapsed kõik ta maha jätsid, ei teata õieti. Vist osalt sellepärast, et lell kaks korda abiellunud ja esimese naise lapsed võõrasemaga hästi läbi ei saanud. Teise naisega lellel lapsi ei olnud. Nüüd oli lell juba ammugi lesk. Oma esimese naise kohta oli lellel hea mä« lestus jäänud. «Sõrmkübaraga tõstaksin praegu veel kadunukese haua pealt mulla ära" sõnus ta tihti. Teise naise kohta ütles ta aga hoolimatult: «Pidin seda „muhulast“ kakskümmend aastat ilmaaegu toitma." * * «Lapsed! Ma tulen nüüd Italist. Vaadake, missugused magusad õunad seal ei kasva! Jaah! Ma räägin tõesti tõtt!" Sarnaste sõnadega astub lell laste ette, võ­ tab oma õunakompsu, mis tal üle õla konksuga kepi oisas ripneb, õlalt maha ja kostitab lapsi oma aiast toodud „Italia“ õuntega. 18 Juhtus lell suvisel ajal maamesilaste pesa leidma, siis kõlas varsti hüüd: „Ae, lapsed! Tule siia, ma leidsin mett!“ Senikaua kui lapsed meega suud magustavad popsib lell oma piibunosu. Ja kui lastel meekärjed puhtaks imetud, siis alles panevad nad imeks, et lell magusat sugugi ei mekkinud. „Lell! Miks sa ise mett ei maitsenud?" — mille peale lell seletab: „01in korra merehädas ja tõotasin pühali­ kult, et ma mitte eladeski mett ei söö. Enne olin ta peale õige maias, jaah, lapsed! Ma rää­ gin õieti tõtt!" Ja lapsed, keda lell näis armastavat, usku­ sid, et lell merehädas meesöömise maha tõotas jätta, ja selle tõotuse murdmist patuks pidas. Lapsed ei saanud aru, et lell sellepärast ei tihkanud mett süüa, et neile kõigile seda muidugi nii vähe oli. Lell ei olnud ka sugugi maias. Kui talle kord, kui lell «natuke käest saanud", saiajahust küpsetatud kooki pakuti, siis tõrjus ta pakkumise tagasi : «Sööge ise närud koogid!" Hommikul, kui naps peast lahkunud ja talle ta ütelust meele tuletati, sai lell isegi aru, et ta kalli jumalavilja kohta pahasti oli öelnud ja katsus ennast va­ bandada. „Oi, oi! Kuda ma nii yõisin eksida ! Jehoova, anna minu patt mulle andeks! Jaah, aga kes käs­ kis Maalit mulle neid saksa-kooke pakkuda!" Talurahvas pidi arvamisele tulema, et lell «merehädas" ka koogisöömise tõotanud maha jätta. Millega lell siiski maiustas, oli kaunvili, oad, mis tal peenardes toa ümber kasvasid. 19 „Ma armastan kaunaviljasuppi, lapsed, nii­ sama hästi ka kapsaid!" Ei läinud tal korda kapsaid saada, siis os­ kas ta ennast teiste ees ilusasti trööstida: „Kivi imen ennemini, ehk raudrohtu tee äärest! Mis ta mul on? Liha või?! Va’ kapsaraagudest anna nüüd neli, viis rubla välja! Ae, ae, jaah! Tohohhl" Lell oskas inimeste ees oma tõsiseid tun­ deid ja nõtrustki tihti varjata. Ainult kui lelle süda täis kargas, siis plahvatas tõsine sisu lage­ dale. Nii vaga ja jumalakartlik kui lell ka püü­ dis olla, kõigest sagedasest kirikukäimisest hooli­ mata, pani ta vihatujus „mustagi“ lendu. Taevaväed vaheldusid siis sarvilistega. Kord läheb lell ühe teisega jõe ääre puid saagima. Lühem tee sinna viib küla kalmistust läbi. Vagad mõtted asuvad lellel rinda, kui ta endiste tuttavate kalmudest mööda sammub. Mütsi peast võttes palvetab ta kõva häälega: „Sina su-ur ja vä-ägev Jumal! O-ole minu vae esele patusele armuline! Oo, ma ei ole seda vä-ärt, et minu patune jalg sel le püha maa peale astub!* Puu juure saades palvetab ta jällegi käsi ristipannes enne töö algust: „Mu tööd las korda minna, ja õnnista kõik sina!" Vaevalt oli palve möödas ja saag puu läbi lõiganud, kui üks jäme oks teda valusasti peast riivas. „Äh, kurat! Vaata, vaata, pea kõik verine! Äh, ma pean ennast pagana rikaste töö juures tapma! Jaah, äh! Sina ime! Tohohh!" Lell armastas tihti palvetada, nõnda oli vist harjunud, või oli temal tõsine sisemine nõue. Tihti kuulis talurahvas tema ohkamist ja palve20 sõnu: oh, oh!... minu patusele andeks... ma vaene mullatükk!... Vaevalt teadis lell isegi, missugused «suu­ red patud* teda nõnda palvetama sundisid. See alaline palvetamise viis lelle juures läks vahel koguni pentsikuks ja sundis vägisi juuresolijaid muigele. Nõnda laskis leli kord purjus peaga talutuppa ahju ääre põlvili, kus ta oma harjunud ohkamisi ja palvesõnu kuulda laskis. Üles tõus­ tes sõnab ta rahustatud südamega: Ae, nüüd sain enne surma veel vene kirikus palve­ tada! Sina Issand!" Lelle «vintis" pea oli talutoa «vene kiri­ kuks* kujutanud, kus ta palvetada ihkas, sest lell kui kabelikoguduse liige oli seniajani ainult «väikeses" kirikus käinud. Taevas seda nüüd ise teab, kas see palvetamine «suureski kiri­ kus" lelle palju paremaks tegi. Lellel oli üks paha omadus, nagu inimesed rääkisid: «Lell on sooltepööraja" tõendasid mõned ja tõid näite. «Juuli, tule siia!“ „Ei ole, lelleke, aega! Loomad lähevad kaugele!" «Ae, ae! Aja loomad ka siia, minu juure! Mis sul täna õhtu veel teha on?" «Tarvis õhtul saunas käia, siis vaestetoa juure leiba viia; meil on täna leivakord!" „Ae, ae! Tapavad su tööga! Ise ilus lapsukene! Mine saksu teenima! Jaah! Hakkad siin talvel vastu mäge vett üles kandma, aa. Tõsi! Ma ütlen sulle, laps, tõtt!.. “ Pererahvaga kokku saades oli lellel teine jutt, ,Ae. ae! Küll on see lapsuke vigur! Ei viitsi loomi sööta, ajab minu toa juure loomad 21 hunnikusse nälgima! Küll ta on hooletu ja laisk... jaah!" Ehk jälle perepoega, kaheksa-aastast poisijõmsikat kiites räägib lell mesikeelil poisikese emale: „Ae, ae! Oo! Küll see on aga üks tark poisike! Oo! jaa, ma ütlen tõesti tõtt!" Selga pöörates sõnub sulasele: „Ae, ae! Küll on aga kiusupunn, hoia ja keela taevas!" Vist tuli see lelle paha omadus ja «sooliepööramine" sellest, et ta igaühe meelepärast tah­ tis olla. Lelle juttu ei ustud sellepärast hästi; siiski kuulas enamik heameelega, mis lell «puhub*. Iseäranis siis, kui lell jutu sekka häid meelitusi oskas põimida. Teisiti lell ei võinudki teha; ta tundis ini­ meste nõrkust, pealegi sundis teda talupäivilise seisund ja raugev rammu omale appi võtma meelitusi. «Naeravad küll — aga annavad ikkagi!.." Raske talutöö käis lellel, kes juba vana oli, üle­ jõu, kuid siiski ei tahtnud ta veel «jätkust järele anda" ja otsis väsimuse põhjuseid mujalt. Kord väsis ta heina niites. See äge vihtumine pala­ val, kuival päeval tahtis lellel hinge seest võtta. Ära nähes, et ta teistest niitjatest kaugele maha jääb, viskas ta vikati enesest kaugele ja hüüdis õiglase inimese täie meelepahaga: „Ae, ae! Pagan võtku! Kas sulane on minu vikati teritaja! Jaah 1 Ma ütlen tõtt: mina enam heina ei tee!" Lell ajas oma väsimuse sulase süüks, kes peremehe äraolekul perele, ka lellele, vikatid teritas. 22 Lell ei sallinud seda, kui keegi teda laisku­ ses kahtlustas. Ta kiitles, et ta vähe magavat ja alati midagi tegevat. Kuid see enesekiitus sai te­ male kord komistuseks. Perenaine oli selle kiituse kõrvataha pannud ja mängis lellele parajal ajal vingerpussi Oli lõuna aeg, kui lell töölt tulles rohuaia puude alla langes konte sirutama. „Mind ei ole tarvis ülesäratada. Ega ma magagi, muidu sirutan vähe“. MHea küll!“ Päike oli veel ainult „kolme mehe kõrgu­ sel", kui lell viimaks üles ärkas. Teised olid jubu ammugi tööl. Perenaine laskis lelle meelega ma­ gada. Lell märkas, et temaga paha nalja on teh­ tud, teda koguni „laisa kirja" tahetud panna, sellepärast hädaldas ta: Äh, miks te mind ometi üles ei ajanud! Ei mina julge selle häbi pärast peremehele enam oma silmi näidata, lähen merre! Otsekohe merrel" Laiskust ei võinud lell ka teiste juures sal­ lida. Nõnda tähendas ta ühe suvitaja kohta, kui see põllult mööda läks: .Päevavaras!" Suvitaja kuulis. Lell, kes sellest aru ei jaksanud saada, kui­ das tervel inimesel kiirel töö ajal lõbu pärast täib jalutada, nägi varsti enese ees vihast saksa keerutamas keppi. „ Varasta sina ka päevi, kui võid, vana nõid! Kas ma sind olen sundinud lõikama?!" Kui saks juba kaugele läinud, siis vast usal­ das lell silmi üles tõsta ja pererahvale lausuda: BPidin teisele ütlema, ae, mis sa nüüd oma keppi siin raputad, aga ei hakanud niisugusega ennast pahandama. Tema näe, paneb ka pahaks! 23 Mis muidu seesugune siis õige muud on, kui mitte päevavaras?!" Kui suvetöö tehtud, siis algas lellel veel enne talve tulekut üks „püha“ töö, mis ta mä­ lestuseks ütles tegevat. See oli heinamaa rooki­ mine ja puhastamine kändudest ja võsudest. «Lapsed, seda teen teile mälestuseks, selle töö eest ma tasu ei tahal Jaah, lapsed! Tõsi! Ma kinnitan teile seda kõvasti". Peremehega suvist lõpuarvet tehes, mis suu­ remalt jaolt moona, osalt ka rahaga tasuti, tõu­ sis lell istmelt üles ja sõnus pühalikult: „Ma austan teid, härrad! ae, jaah! Kust oleks mina vanainimene praegu enam raha näha saanud?! Lelle igapäevases, hallis elus oli see sügi­ sene palgasaamise tund püham ja pidulikum silmapilk aastas. Nüüd oli raha, millega võis omale «rohtugi" koju tuua, millest suutäis lellele «kosutuseks" ära kulus. Nüüd võis ka soojas toas pikutada ehk piipu popsutada ja mõnusaid mõtteid mõlgutada, kui väljas tuiskas: vanainimene on kurja ilma ja nälja eest hoitud! Kui aga toas igavaks läheb, siis talu juure «seitungi" tooma: juba nüüd neil endil nad läbi loetud. Pühapäeviti, kui jaksu oli, siis kuulama vana köstripapat; ega ta nii väga kaugel polegi. Kodu olles teed omale süüa ehk nositad midagi näpu vahel ja vaatad: talvekene ongi mööda ja jälle surma poole. Vahel üksi olles tikkusid lellele mustad mu­ remõtted. Tööd ta enam kaua ei jaksa teha, rahakopikat ka kusagilt ei saa. Tarvis maja ära müüa. Mis see on! Nüüd kastan ise silgusoolvett 24 ja lapsed panevad mu majakese pärast surma ilusasti paigale. Kas nad mõnikord on ka küsi­ nud, kuda mina elan! Söön paremini, muretsen ka „rohukest“ ja tunnen ehk vanuil päevil veel elust mõnu. Tõsi! Tõtt ma räägin... Ja vanal läks meel korraga heaks, nii kui oleks tal maja juba müüdud. Parim «ninaesine" auraks laual ja tema kõrval „va lagund" sini­ kael oma kelmika kubuga ja tema juures ilma kannaga pütimoodi «pitsklaas". Majake jäigi lellel müümata, seda müüsid juba teised, kes sellest enam ei küsinud, kas oli lellel sügusoolvesi või mõni kaunvilja-supp kehakinnituseks. Lellel oli veel üks salakartus südames, mis talle rahu ei annud: hirm üksinda omas maja­ keses surra. „Jaah!“ ütles ta haledalt, kui mina suren, siis ei näe mind vist ükski. Enne kui toas vist juba haisen! Lapsed, ma räägin selget tõtt! Aga viinasse ma ei sure. Seda peate teadma. See on tõsi; tõsi, jaah, tõsi! Osalt, ehk oligi see salakartuse põhjuseks, et lell enne surma oma majakesesse üürniku võt­ tis. Aga hea läbisaamine ei kestnud kuigi kaua. See üheselamine ähvardas lelle püha eraoman­ dust rikkuda ja selles suunas oli lell koguni hell ja õrn. «Välja, väljal Tuba olgu tühi. Praht olgu majast väljas, jaa, kohe välja, joonega. Ega see laps ei jäta, tõmbab pliidi uksedki maha, ae, jaah! See tõmbab maha!" Kui tähendati, et üürniku kaheaastane laps nii suur rammumees veel ei ole, siis tõendas lell kaljukindlalt: 25 „Eee, jaah! See võtab uksed maha, ee .. . see laps on kuri, jaah! Ma räägin tõtt!“ Ja üürnik lahkus majast. * * * Lahkus varsti ka majakese peremees ise. Liiva Annus tuli lellele tee peal järele, teades, et kodus, majakeses, teist elavat hinge ei olnud, kes lelle lahkumist oleks näinud. Nõnda näed vahest jämedat ja harulist pärnapuud üksinda lagedal väljal. Tema tüvi on õõnes, ainult jäme krobuline koor, olgugi tormide ja tuulte käes lõhkenud, tõotab veel kaua vastu panna. Ühel ilusal hommikul aga, kui päike naeratades tõuseb, ei ole vana puud enam alles. Öösine äkiline torm murdis ta Seal lamab ta hiiglakeha purus­ tatud okstega ja ootab kirvemehi, neile kõnele­ des: võtke veel seegi, mis minust elu ja aeg järele jätnud. Elavatele kõlbab ju kõik!.. Ja kirve- ja sae-mehed on seda rõõmsamad, mida kõrgemale puuriit tõuseb... Teekäija! Eks sa ole ühes ilusas kohas Pühajõel Kantsimäe varjus olevat Kuusemäe-lelle majakest tähele pannud? Juba peseb vihm ta kollase värvi seintelt ja endisest valgest korstnast paistab punane telliskivi serv. Maja ümber õitse­ vad kevadel paksud sirelipõõsad: mis lell istu­ tanud ja lumivalged õunapuuõied pudenevad kiikajatele lastele pähe. Maja on tühi, keegi ei ela enam seal. Harva katsub talusulane seal öö­ bida, aga ta uni ei ole seal kosutav ega rahuline. Läbi une nagu kõlaks lelle hääl kõrvu, käskivalt ja pahaselt: „Välja, väljal Tuba olgu tühi! Ega see poiss ei jäta, tõmbab pliidi uksedki maha!..“ 26 Ilmaaegu kardab poiss! Lelle uni lähedal kalmistul on magus. Temale laulab lepalind ja isaräästas vilistab puuoksal, sel ajal, kui emalind haudumas. Tema laul kuulutab uut elu. Vägevat elutungi avaldub ka noor võsastik sellel heina­ maal; mis lell rookinud. Nüüd tahavad noored võsud lelle vaevarikka töö oma kasvuga kogu­ nisti tühistada tema „mälestuse“ ära kustutada. Võib olla,ehk on rändaja „Kuusemäe-lellesid“ ja nende majakesi mujalgi näinud? Ehk on nad kodumaalt lahkumisel sinust maha jäänud? Vanad, hallid, huvituseta „lelled“, keda võõrsilt tagasi tulles enam ees ei leia! Sa tunned nüüd nagu puudust nende järele, ja korraga ärkab sinus huvi seal-elavate imestuseks; kuhu on lell jää­ nud?! . Meie kodumaal leidub paljugi sarnaseid väikesi majakesi talukruntidel, kas endised tuge­ vad taluperemehed vanul päevil elutsevad, kuni hauda varisevad. Need Jelled* püüavad enestest veel midagi „mälestusegi* järele jätta. See kaob aga varsti. Lapsed ehk mälestavad neid veel puhtema süda­ mega „Italist“ toodud õunte tõttu, kuna vanem inimene tuimalt ja ükskõikselt lausub: Oli ka üks vana patukott, keda armust ülal pidasime*. 27 Kohus maa-aluses Narvas Narvas oli omal ajal esimeseklassi kindlus ja teda ei olnud kerge äravõita. Vene valitsuse ajal aga kaotas linn oma kindlusliku tähtsuse 1863 a. (1864. a. viidi suurtükid linna vallidelt Peterburgi). Sellest ajast peale olid saladuslikud linna vallidealused õõnsused lahti ka lihtsureli­ kule; palju uudishimulikke käis neid siis uuri­ mas ja vaatamas. Huvi nende vastu ei ole millalgi haihtunud. Iseäranis «kullaotsijad" ei tahtnud salakäikudele rahu anda, isegi käike pu­ rustades ja lõhkudes. Just viimasel, Eesti ajal, on huvi salakäi­ kude vastu tõusnud. Neid on prahist puhastatud ja turistidele vaatlemiseks avatud. Seda teeb muidugi linnavalitsus linna huvides, kuid kõike käike ei ole veel jõutud korda seada. Neid Narva all on ju terve rägastik! Isegi südalinn varjab omis majus salakäike mis täna­ vate alt bastioonidesse või teadmata kuhu viivad. Võib ütelda—maa-alune Narva ei ole veel täiesti omi salakäike avastanud. Ja, mine tea, mis sala­ dusi need käigud veel edespidigi pakuvad, ehk mis on nendes sündinud. Kõditamiseks ja õudsuse pakkumiseks on nad aga alati olnud sündsad. Alamal kuulemegi ühe sarnase loo, mis bastiooni alustes käikudes sündinud, kuid lugejalt palun veidi kannatust. Asja paremaks arusaami­ seks tuleb enne seletada. 28 Eestlasi elas linnas tol ajal, kui Narva oli kindlus, koguni vähe; olid mõned ametmehed, kojamehed ja majateenijad. Linnamüüride vahel elutsesid sakslased, venelased, mõni perekond soomlasi ja rootslasi. Linna kui kindluse ümber oli lage, hooneteta tühi karjamaa Kui aga kind­ lusest lahtine linn sai ja kui vabrikud asutati (Kreenholmi vabriku nurgakivi pandi 30. aprillil 1857, aasta enne omandas parun Knoop Suthoffide perekonnalt Kreenholmi ehk Varessaare, kuhu vabrik pärast ehitati), siis rändasid töölised Narva tööd ja leiba otsima. Narva sai ka eestlastele sisserändamise kohaks ja uueks asumaaks. Kuue­ kümnendate aastate keskel toodi Kreenholmi vabrikusse hulk töölisi ka Saksamaalt, nimelt kangrutööüsi. Narva noortemeeste seas läks kihinkahm lahti saksa preilide ootel Telliti rätsepatelt uusi ülikondi, et Saksa preilide ees ei tarvitseks häbeneda. Tol ajal ei olnud Narvas palju sellekohaseid ametmehi, ainult 4 saksa meistrit ja paar vene riieteõmblejat; rätsepatest oli puudus, kui suurem töötellimine seisis ees. Oli ju iga päev laevatäit germaani iludusi oodata. Sel ajal raudteed veel ei olnud ja iga käsitööline pidi linnast linna jalgsi rändama. Oli vandersellide ajajärk, tehti tööd ühe meistri juures ja kui himu täis, mindi rändama teise linna, teise meistri juure. Nüüd siis on lugejal enam-vähem ettekujutus sellest ajast selge ja ma jutustan loo, mis selle ajaga ühenduses. Lugu on järgmine: Ilus kevadine maikuu päev oli käes. Meister Martinsberg kratsis kukalt ja võttis kõrva tagant nõu. Talle tegi rohke töötellimine muret, kuid osavatest ja kärmetest sellidest oli kibe puudus. 29 Küll oli vandersellidest, kes Narva tulnud, tal teada hea ja osav töömees, kuid see oli paran­ damatu joodik. Ta ei mõtelnudki tööle asuda ja ei jaganud meister Martinsbergi muret. Olles mõne päeva meistri juures töötanud, jõi ta teeni­ tud raha „toppeltkümlina“, selleaegse „hantvärgiM joogina, Siivertsi trahteris maha ja puhkas siis Saksa surnuaial väsimust — teiste puhkajate, haudade vahel. Siivertsi trahter Saksa surnuaia kohal oli narvalaste ja ka Vanderselli (olgu nii­ sugune nimi meie jutukangelasele) armsam joogi­ koht, mis linnast väljas rohelises asus ja kus rahuline puhkepäev haudade vahel ei oodanud üksi Vanderselli, vaid mõnikord ka teisi väsinuid. Nagu öeldud, meister Martinsberg oii mu­ res. Vandersell tööle ei hakka, tellimine tuleb aga kiires korras täita. Kuid kus häda suur, seal ka abi lähedal, ilma et ise teadki. Meister kurt­ nud oma häda voorimees Luukasele. See mõtel­ nud veidi aega, siis sõnanud: Tead, meister! Maksa mulle kolm rubla ja ma toon Vanderselli sulle homme tööle. — Kuidas! Sina tood ta homme tööle? Mul nii hädasti tarvis. — Toon! — Hüva, maksan! Siin on käsi. Meest sõnast, härga sarvist 1 * Vandersell ärkas oma uimastusest. Talle oli keegi heamees trahteris tubli peatäie „handvärgi jooki“ lisaks veel endisele ostnud, siis kaob tal mälestus. — Tähendab, mees on täis mis täis. Ärgates ta tunneb valu seal kohas, kus ta ennemini sarnastel ärkamisekordadel valu ei tunnud. Põrguvalu kohe! Ta kargab istukile. Nagu tuli põletab alumist kehaosa. Justkui oleks keegi 30 põletavat vedelikku või tärpentiini paljale ihule kallanud. Ta kobab ümber Pimedus valitseb igal pool. Ümberringi on külmad niisked kiviseinad, kobamisel puutub talle vastu rauduks, mida ta avada ei saa. Kus ma olen, kus olen? Ta tunneb, kuidas külm higi tilgub otsaesiselt..— Kas hauas või põrgus. Või ongi see joodikute põrgu, ni pime, nii õudne? Oh, kuidas ma siit veel eluga pääseksin, veel seekordki! — Ta tahab karjuda, kuid ainult korisemine tuleb kuuldavale. Vaikus... hauavaikus valitseb tema ümber, ta tunneb vaimlist ja kehalist piina ta ei saa aru, kuhu ta on sattunud, kes teda siia neetud paika toimetanud ja maha jätnud... Hirm tegi mehe nii küpseks, et ta kum­ muli heites Jumalat appi hüüdis ja oma joomist needis. Ja justkui olekski taevas tema appihüüet kuulnud. Rauduks avati ja lävele ilmusid kaks mustas riides meest küünaldega ja kaetud nägu dega, kes teda käskisid viimasepäeva kohtu ette tulla. Himust lõdisev vaene patune talutati nüüd mitmest käigust läbi, kuni ta jõudis kohtu ette. Mustal laual põles paar vahaküünali ja paar kinniste nägudega meest istusid kohtulaua taga. — Sina, joodik ja haudadeteotaja, kumises kohtuniku hääl kui maa-alt. Sinu lõõg on täis saanud — Armu, armu! palus patune. Ei elades taha maha enam viinasuutäit suhu võtta, ega surnuhaudade vahel magada. — Kas lubad seda? On’s see su kindel tahtmine ja tõotus? Nii kergesti see ei lähe. Sa pead vande andma ja sellele alla kirjutama, süs võid veel eluga pääseda, rääkis kohtunik Nüüd vannu ja ütle mulle järele järgmised sõnad: 31 — Mina, rätsep Vandersell, tõotan ja vannun viinajoomise maha jätta, ei iialgi ühte sinist esmaspäeva pidada, seni kui ma elan Ei pea ma seda tõotust, siis pärigu mind põrgu ja tema piinad. Väriseva käega, kuid lootus südames siit neetud paigast pääseda, kirjutab Vandersell oma nime paberile. — Nüüd kuule veel! rääkis kohtunik. Kui kell 12 lööb, viivad su kohtuteenrid välja. Senikaua ootad seal, kust sind siia toodi. Vandersell viidi nüüd vana paika tagasi, kus ta hirmu ja lootuse vahetusel ärapääsu ootas. Aastapikkusena näiva ootamise järele tulid samad kaks meest kes talle koti pähe panid ja välja tallutasid. Kahe mehe vahel viidi ta ikka edasi, kuni peatuti. — Nüüd oota veidike! sõna­ sid saatjad, kuni linna kell 1 ära lööb. Vandersell avas oma pea nüüd kotist ja lei­ dis enese Võllamäelt, Pähklamäe mõisa ja vana Rootsi kantsi läheduses, mis linnakarjamaal. Järgmisel hommikul oli Vandersell meister Martinsbergi juures kibedasti ametis, et Narva kavaleridele õigeks ajaks pidukuube valmis teha. Meister Martinsberg hõõrus heameelega käsi, niisama ka voorimees Luukas. Paar nädalat hil­ jem tuli Narva kauaoodatud laevatäis saksa neiusid. Siis olid suured rõõmupäevad linnas. Siivertsi trahter rõkkas nagu pulmapidude ajal muusikast ja tantsust. Lõbu oli Narva noormees­ tel laialt, kuid Vandersell ei võtnud peost osa; ta oli kaine mees ja jäigi selleks. Pärastpoole oli ta i?e meister, Peterburgis Ja seda tänu Narva vahialusele, voorimees Luukasele ja tema abi­ listele. 32 Õnnelik õnnetus — Kuda viimasel ajal elatakse ja ollakse, teate ise paremini ajalehtedest ja endi tähele­ panekutest. Naljaks ja ajaviiteks jutustan teile oma lapsepõlve mälestustest. Targemadki ehk pahandavad selle üle, aga ükskõik: kõik ei ole ju targa dl — Rääkige, rääkige, sundisime meie vana soldat Priidut. — Olen Palkanites käinud ja muid elu ras­ kusi läbi elanud, — ikka seda näinud, et mis eest „väikest" kuradikest karistatakse, see „suurtel“ libedalt läbi läheb. Sellest ei pääse sõjaega rahuajal, see oli vanasti, maksab ka prae­ gugi! Ainult mõni harv kord pääseb ka „ väikenetrahvist, ja sedagi kogemata kombel „suure* pähe. Sest on palju aega tagasi... — Mari, mitu aastat meil ju paaris saab oldudki ? — Kellel siis need aastad meeles on! On juba hulgake aega Kaks nädalat enne jõulu olid pulmad ... — Ah tühja aastatest! Ehk tulevad pärast­ poole iseenesest meele! hüüdsime meie kärsi­ tumalt. — Ei, pidage!.. Võisin vahest 7—8 aas­ tane poisijõmpsikas olla. Noh, olgu, jutustan edasi, aastate täpsus ei muuda minu jutustusi paremaks ega pahemaks!. 33 Politseimeistrit siis Narvas ei olnud, oli pürjermeister. Amet üks, nimi ainult teine! Rää­ gitud ajal oli Juhan Viibelmanri (Johann Viebbelmann. Aut.) pürjermeistriks, kes üht puusa pidi natuke lonkas. Meie elasime samas kohas, kus praegugi, ja minu isa oli ametipoolest õllemeister. Nagu näete, ka „meister", olgugi mitte pürjermeister. Ta, kadunuke, pruulis toop-õlut Novinka juures olevas mõisa õlleköögis, ja seda müüdi siis toobiviisi kõrtsides. Millest see nüüd tuli, aga minu isa kutsuti ümberkaudsete elanikkude ja tuttavate poolt ka Piibelmanniks, — härra Piibelmanniks, ehk küll nagu ise teate, meie perekonnanimi hoopis teine on. Tuli see taadi sarnadusest tõsise Piibelmanniga või millegist muust, ei tea ütelda. Vast oli see põhjuseks, et taat niisamuti ja sama jalga lonkas, kui pürjermeistergi. Noh, taat ei pannud nime ka sugugi pahaks; nimetas isegi end „härra Piibelmanniks". Muud kasu ega kahju sellest ei olnud. Siiski... Kord ometi tõi taadile härra Piibelmanni nimi rahalist „kasu“ ja mitte rohkem ega vähem kui 50 kopikat. Ja seda tahtsingi just teile jutustada. Narva linna päralt olev mõis, Pähklimäe, oli rendile antud. Seekord oli rentnikuks linnabürjer Gendit, kellel alevi lehmapidajatega oli niisama „karvanooda" kiskumist, kui ikkagi see on: lehmad, sunnikud, tikkusid mõisa vilja. Ainult lehmi, mui­ dugi ka inimesi oli tol ajal vähem kui praegu. Meil oli üks must lehm, kellest mäletan, et tal oli ainult sabaots valge. Heakene küll! Eks lehmake läinud ühel ilusal päeval ühes teistega mõisa kaera ja väljavaht Jüri — uus luud ikka 34 toa pühib, oli vast teine mõni nädal ametis — Jürike, va hundisitt, kus ta praegugi on, ajanud naiste suureks pahanduseks lehmad kõik mõisa lauta kinni: — Ega mõis nüüd nalja mõista! sõnas memm, kui õnnetusest kuulda sai. — Sina vurr oleksid ka lehma järel pare­ mini valvata võinud — kargad muidu ümber! tegi ema mulle tähenduse. Ei siis, kadunuke, minuga rohkem ei pa­ handanud — oo, mul oli kuldaväärt ema! — Noh, Priiduke, lähme siis lehma lunas­ tama! sõnab eit ja mässib raha rätikunurka. Mõisa jõudes näeme hulga naisi õues här­ rat ootamas. Kõik nad olid oma loomakeste jä­ rel tulnud, keda kuri Jüri mõisaiauta vangistanud. Minu ema jääb ka naiste salga taha seisma, tema kadunuke ei armastanud kusagil ettetükkida. Mina hoian hirmuga tema seelikusabast kinni; kartsin härrat. Viimaks tuleb härra opmaniga lauda poole. Nüüd algas vast peapesu Naised said saksalt küll ja küll kisendada. Egas nad sellest suurt hoolinud, teate „linnanaised!“ Härrale nad siiski vastu ei hakanud, teadsid ju et trahv siis suurem tuleb. — Iga lehma pealt tuleb 50 kop. trahvi maksta, otsustab viimaks isand. Mõni südikam naine palub trahviraha na­ tuke alandada. Ei aita, härra läheb uuesti tigedaks. — Makske välja, ehk muidu saadan teid kõiki „raadi“ (politseisse). Lunastamine algab. Jüri käsutatakse lehmi ükshaaval laudast välja tooma, kuna opman raha vastu võtab. Herra ise seisab, kepp käes ja vaa­ tab toimingut pealt. 35 Kõik on läbi käinud. Viimaks tuuakse meie Müstik välja. — Kelle oma see siis on? küsib härra. Keegi ei vasta. Teised naised on oma looma­ kestega ju kõik minema läinud. Kes lehma kätte sai, see pühkis nagu tuul minema! Aga keegi neist ei jätnud enne minekut heitmast kurja pilku Jürile. — Kelle see lehm on? pärib härra uuesti. — Piibelmanni! lausub eit aralt, kas mee­ lega või kogemata õiget nime varjates. — Piibelmanni?! Härra Biebbelmani? Härra vaatab suuril silmil ema ja siis opmani otsa — Jah, .Piibelmanni" oma ta küll on, lau­ sub opman ja pilgutab silma. (Tol ajal oli op* maniks vana Anovitsh, minu isaga suured sõbrad). — Jüri kurat! Mis kirevase päralt oled sa härra bürjermeistri lehma kinni ajanud? Lamba­ pea niisuke. Silmapilk aja härra Biebbelmani lehm sinna, kust ta tuli. Ära liiguta ühtegi kõrvu. Ruttu, kas kuulep. Sa oled mul küll üks hea eesel!.. Ja mis siis sina tahad, naine? Mis? pöörab härra meie poole, õigemini ema poole (mina olin ema seljataga kurja härra eest varjul ja piilusin sealt ettevaatlikult). — Ma ... tulin vaatama, kas vahest minu lehma ka siin laudas ei ©le! — Ei ole! Näed, et ei ole. Kust ma sulle lehma võtan. Pean oma laudast sulle looma andma, või mis? kurjustab härra, kes „Piibel­ manni prouat" näoliselt ei tunnud. Meie emaga kadusime. Vahepeal jahtis Jüri Müstikuga, kes heameelepärast, et vangist pääsis, isegi takka üles lõi ja Jüri meelepahaks uuesti kaera jooksis,, mis kahelpool teed kasvas. 36 — Sunniku tõbras 1 Niisugust „kitse“ et ole veel nähtud. Ja, tema pärast saa härralt veel sõimata! Piilelmanni lehm ? Mis asjamees see härra Piibelmann ise kurat, õige on, et tema lehm ilma trahvita, mõisa kaera võib parkida ? (Jüri ei teadnud ega tunnud kumbagi Piibelmanni, sest nagu ütlesin, oli ta alles võõras). — Küll meie, poisikesega lehma siit ära ajame! sõnub eit Jürile. Sel muidugi hea meel. Õige mul lõbu lehma järel pikas kaeras jooksta. Koju jõudes harutas eit rätikunurga lahti ja pani raha muheledes kappi tagasi. Siis läks ta sahvrisse, kust ta suure võileivakannikaga välja tuli. See oli minu jaoks. Ise läks ta kiiresti lehma lüpsma. — Noh kas oli tunda, et lehm rohkem piima andis? küsis üks peaitkuulajaist. — Ei mäleta! Arvan, et ikka vist! Usun et mõisakaer Müstikule rohkem rammusat toitu andis, kui rohust lage linna karjamaa. Parem ^ninaesine" ei oie kellegil põlata, olgu ta lehmal või vanal soldatil. Susi sõi Vallavolimehe enese jutustus. Kuidas kõik see kupatus meil mokka läks, seda tahan teile kohe jutustada. Kõigepealt: kes ja mis on üks valla volimees? Mees, kellel palju «ülekohut", keda iga­ üks oma püha kohuseks arvab süüdistada ja ki­ ruda. Mees, kes ühes teiste omasugustega valla kasusid peab kaitsema, kelle loal ja mitteluba­ misel valla kopikad ja rublad «pesasse" jäävad või «lendu" lähevad; mees, kes mõnikord ter­ ved päevad ilma tasuta valla heaks peab ohver­ dama ja ise oma leivamärssi kaasas kandma, kui ta tühja kõhtu kannatada ei taha. Jumal hoidku küll igaüht tõsist talumeest valla voliniku au eest! Siiski... oled korra valla poolt valitud, katsu oma kohuseid täita nii kuidas oskad ja kudas sul asjast arusaamist on. Imeks tuleb aga panna mõnda meest, kes eluotsanl ja alati volimehena valla ees tahaks *hiilgada\ ilma et tal valla asjaajamisest ja raa­ matupidamisest aimugi oleks. Ja ... niisugusi mehi leidub praegu veel paljugi. Kas siin vast süüdi valiatäiskogu ise vahest ei ole, kes volinikke valib? Vahest pandaks nagu narri pärast mõni mees ametisse, kellest kõik muud võiks saada, kuid mitte mõistlikku valla volimeest. Siin mängib tihti kadedus, kius,® rolli: enesel lootust volimeheks ei ole saada, siis ei pea ka targem, rohkem silmapaistvam mees selle ameti 38 peale saama, saagu parem see või teine! Ja paha on volikogus istuda ja vallaasju juhtida, kui neid tavijalgu rohkem on. Iga hea alga­ tuse pistavad nad ju idus mokka; sa ei jõua nendega jännata, neid arusaamisele viia, väsid sina, mitte nemad, need targad vallataadid. Meie valla volikogus õnneks niisuguseid tõrgeid taate palju ei olnud, nad olid vähemuses; meie edumeelsed ja nooremad mehed võitsime nad alati ära — siiski läks meil see „kupatus“ kõik mokka, — päris pintslisse kohe! Ja kuidas see kõik tuli. Keegi oli vägevam kui meie suure valla volikogu, ilma et tal mingisugust võimu meie üle oleks olnud, meie teada. Noh, jutustan järgemööda, küll siis mu jutust isegi aru saate. Ühe meie valla külale tahtsime teist «kool­ meistrit0 soetada. Külas oli lapsi palju ja üks koolmeister ei jõudnud nendest ülekäia. Mis seal muud, kui temale abi. Abi siis abi, kuid kool­ meister olgu naisterahvas, tegime otsuseks ja torkasime kuulutuse lehte. Miks just naiste­ rahvast koolmeistrit, see on meie oma saladus. Naisterahvale võib vähem palka pakkuda, naisterahvas-koolmeister ei lähe teise meesterahvastkoolmeistriga riidu ja — palju huvitavam on kauplemise ajal volimeestel enese ees ühte nais­ te r a h v a s t näha, pealegi kui ta igatepidi mõistlik ja ilus on. Kaupleks ehk iga külale kõik „naiskoolmeistrid“, kui see minu tegemine oleksl Minul oli tarvis vaksalisse enne kool­ meistri kauplemist veel koorem kartulaid viia — siis kohe sealt vallamajasse, kuhu teised ju ennemind läinud. Süda kipitas sees, et hiljaks vist jään: ei tea, missuguse nad seal valivad, sest 39 kriipsamine olin ju kuulda saanud, et meil kahe preili seast „koolmeistrit“ tuleb valida ja kaubelda. Pean ütlema, et ma „kaiede“, see on nais­ terahva hindamise juures natuke asjatundja olen. Kohe esimese nägemise juures ütled plaksti ära, mis see ehk teine „kai- väärt on. Ja on mehi, kes selle kunstiga tervel eluajal valmis ei saa, kes alati kobavad ja eksivad, justkui seal kuhugi eksida oleks I Meie, ametivenna Aabliga, tunneme naisterahvast, kes meeMida võib. Sest peaasi on ikka meeldimine, muu asi kõik tühi puru. Kes meeldib, on „tarka ja toimetab kõik oma asjad „iargasti“, miks siis mitte ka aabitsaõpetust valla jõngermannidele. Kahest iludusest tuleb ikka ilusam välja valida, on alati minu põhimõte, pealegi kui nad ühesuguse hariduse on saanud Noh, seda ei pruugi sul just ajalehes rääkida, olgu ja jäägu ainult meie kahe teada, tead, — teised volimehed saaksid kurjaks ja ka­ dedaks, meie, nooremate asjatundmise üle ja naiste käest kodus saaksime ka hurjutada: „vaata mehi, missugused ilmaaegused ja käest hukas nad meil ei ole!- Volikogus peab aga mehi mit­ mesuguseid olema: üks tunneb üht, teine teist asja põhjalikumalt kui teine. Astun vallamajasse. Meestel kõik kaelad õiele: «tulid joh ükskord, meie just sind ootasimegi!" — Kus nad on? — Seal teises toas ootavad otsust, kumba valid?! Tunneme ju sinu maitset... Teen ukse lahti. Päris pimedaks ja keele­ tumaks jäin esiotsa. „Tritvastein“! niisugust iludust ei lootnud ma siin eestoas leida. 40 Teine neiu, kes ka omamoodi keskmiselt ilus oli, ei saanud esimesele, keda kohe nägin* sugugi vastu, nii pergeli ilus oli see preili! Nii kui juturaamatus: saleda kehaga, õrna punaste palgedega, sinisilmadega ja lokis juus­ tega. Kahju, et ma jutukirjutaja ei ole, küll saaks selle preili iludusest ometigi kirjutada! Miks ei ole meil volikogus ka mõnd kirjanikku peale hariliku protokollikirjutaja 1 — Andku kodus Kai mulle andeks, aga mina valin selle! ütlen oma südames. Teist prei­ lit ei hakka rohkem enam silmitsemagi. Vaatan mees «koolmeistri" otsa, kes ka siia oma abilise valimist vaatama tulnud, loen sedasama soovi tema silmadest 1 Miks ei võinud mina koolmeist­ riks õppida ?! Selle preili kõrval klassis üheskoos töötada, «suust suhu rääkida, silmast silma" vaa­ data .. taevas, tükikene sinu telkidest oleks siia koolimajasse ilusasti alla libisenud I Ilma palgata teeniksin kohe ühe talve ja teisel nõuaksin vast poole palka. Kahju, et ma koolivanemgi ei ole, igapäev käiksin korra kooli katsumas. — Aga koolmeistri »Kaie“ ? Kumba nen­ dest neiudest valiks tema? sähvatab mul mõte häkiste läbi pea. See teine neiu, vähem ilus, on ju tema soovitatud. «Tritvastein 1“ Kui siin va­ hest harilise naiste haigusega, kadedusega vii­ maks tegemist ei tule teha. Minu Kaie paneks küli kõik «sarved ja sõrad" ilusama neiu vali­ mise vastu, nõnda päevaselge on mul tema sel­ ginud ilmavaade. Kuid siin on ju rohkem hari­ tud inimestega tegemist... tühi mõte ja vaat, mis lollusi vahel ka ühe valla volimehe pähe kõik ei tule! Noh ?!... 41 See küsiv „noh“ paistis iga voliniku näolt, kui toaukse vahepealt kinni panin. — Noh?l Mis seal nüüd noh, ehk nab, aga üks tuleb ikka tingimata ära valida. — Teame isegi, aga kumba siis? — Ma viivitasin meelega natuke aega ja lasksin põnevust kõigekõrgema kraadini tõusta. Siis köhatasin, tegin hääle puhtaks ja pidasin ametivendadele vist kõnegi, mida ma ise aga enam heaste ei mäleta. Niipalju on veel meeles, et nõnda algasin: Austatud X. vallavolimehed ja armsad ame­ tivennad! „Kuitura” ja „progress" nõuavad meilt, et meie täna kooli tähtsust silmas pidades, tema õppejõudusid suurendame ja tont teab, mis ma seal veel lorisin. Peaasi: ma soovitasin ilusamat neidu valida, mis ka vist ilma minu soovituseta oleks sündinud. Ühesõnaga kaup plaksti koos, isegi viit rubla palgast maha ei tingitud, nagu see volikogus harilik nähe ... Korteri pidi neiu koolimajas saama, sest koolmeistril oli neli või viis tuba. Näitasime korteri kättegi, koolmeister nõus, neiu nõus, ühesõnaga asi ilus ja kõigeparem. Ja nüüd seda tänu, seda ilusat tänu, mis valitud neiu meile avaldas! Sõnad, silmad, hääle­ kõla, aina südamesse tungis vägise. Vaatan Aablit, temal mehel mokk-ki torus ja teised nühivad nina hea-meele-pärast muidugi. Rõõmsas meeleolus lä­ heme kõik koju poole ... Ei tahaks seda lugu enam meelde tuletada ega rääkidagi! Püüad valla kasuks kõik ära teha, mis oskad ja võid noh, kool oleks saanud hea järjele, lapsed õpiksid kahe koolitaja juhatusel jõudsasti. Noorsugu saaks targemaks kui meie seda oleme Nende seast saaks tulevikus häid 42 volimehi ja teisi vallaametnikke ... Valla tüdru­ kud ja naised saaksid tulevikus targemad, nad ei oleks nii puitanud ega tagasihoidlikud jutuaja­ mises võõramate meesterahvastega. „I!m“ edeneks, ühe sõnaga, kuid susi sõi ja pani terve ilusa „kupatuse“ mokka .. . Kooliülemuselt saime ettekirjutuse: nais­ koolmeistrite tuleb korter ehitada, vaheseinu teha ja tont teab, mis seal „sikuläris“ kõik ei olnud. Just kui suures koolimajas kahe kool­ meistri jaoks küllalt ruumi ei olnud, nii kuidas kauplesime. Nüüd ehita korter, kellele seda ehitamist ja eraldamist tarvis oleks ?! Ei usu, et neiu seda eraldamist ja ehitust nii väga nõudis. Kuid see asjata nõudmine täitis volimeeste kopsu ja maksa : e i e h i t a ja lorilgi lõpp. Neiu jäi tulemata ja on tänapäevani tulemata; las kool­ meister üksi hulga lastega valmis saada! Kuid mõistatuseks jääb meile tänapäevani: kes see kooliülemuse juures meie „asja“ mokka pistis? „Tritvastein“, küll on see aga üks inimene! 45 Vaimude maja Õues pime; aknaklaasidelt valguvad alla sügisöö silmapisarad. Heledal elektrivarustusel ja soojas toas olles valdab toasviibijat mugav, kodune tunne. See tunne tõuseb veel mõne kraadi võrra kõrgemale, kui sõber sind külastab ja jutu­ ajamine täies hoos. Mõnikord juhtub nii, et jutt reaalselt pinnalt nagu kogemata kaldub müstika valda, iseäranis siis, kui ilm väljas pime ja tormine. Oli kord sarnane õhtu, kui sõbrad kokku juhtusid. Aeg oli juba kaunis hiline. Tõusti üles, et lahkuda. — Istuge veel vähe! Räägin teile loo, mis teid vististi huvitab ja ühtlasi ka „teekepiks“ oleks. Mõni teine kord ei ole mul jutustamiseks tuju ja vahest ei tule ka meele. Noh, istuge ikka, kuhu siis nii kiire! rääkis majaisa. — Vahest mõni hirmu- ja õudusejutt, mis kananahale ajab? Lase siis kuulda, sõnas üks äraminejatest. — Minu jutt ei ole ka pikk, mõne sõnaga öeldud, kui teil kuulamiseks kannatust ei jätku. Kuid enne lubage küsida: usute teie vaime või vaimutaolisi olevusi? — Hm, hm! tegid kuulajad. Nüüd üks lori küll algab! Raske uskuda neid, keda ei ole Ah, neid ei ole siis... tubli, tubli. Mulle jutustas keegi ustav inimene, kes nüüd isegi juba 44 vaimuderiiki rännanud, selle loo, mille teile edasi annan. Väljas oli ilm vahepeal pöörasemaks läinud, tuule vingumine ja vihma krabin segas vaikust toas. Sõbrad panid suitsud suhu ja olid kuulamise-valmis. — See oli maailmasõja 1915. aasta, algas kõneleja. Kujutelge ühes tuttavas linnas tellis­ kivimaja, mis pika tänava ääres. Maja taga park, vastu vallimäge. Majast lõuna pool viljapuuaed. Pargi pool on majal suur klaasist veranda, mida varemini triiphooneks tarvitati. Maja all keldrid, neist osa vallimäe poolt kinni müüritud. Veran­ dalt viisid paksust klaasist uksed saali. Pahemal pool saalist (saali kõrval) härraste magamistuba. Saali ja magamistoa vaheseinas müüri sees puuustega kapp, uksed magamistoa poole. — Sa kirjeldad ja maja nii, kui oleks ta sinu ... — Minu küll mitte, aga kord olen selles majas käinud. Miks see maja välimus ja sisemus mulle meele jäi, sellel on oma põhjas. Aga kuu­ lake! Räägitav maja oli tol korral saksasoost ad­ vokaadi L. omandus. See härra elas oma majas naise naise ja tütre seltsis, peale selle teenijad. Uue-aasta õhtul 1915. a. härrased mängisid kabi­ netis, mis teisel pool saali kõrval, kaarte. Kor­ raga hakkas magamistoas saali kõrval kloppi­ mine, otsekui oleks ta müüri sees olevast kapist tulnud. Ehmunud toatüdruk, kes magamistuba korraldas, pistis jooksul härrastele asjast teatama. Härra aga sõnas külmavereliselt: kloppigu kui isu selleks! Tollest ajast peale algaski majas sa­ laduslik kloppimine. Seda ei kuulnud mitte üksi toatüdruk, vaid ka preili, kes verandal magas ja 45 ööseti kohkunult tuppa jooksis. Vaimude, või kes nad olid — nende tegevus algas harilikult ikka peale kella 12-st, aga mitte igal õhtul. Kloppi­ mine oli ühemõõduline, vahel kajasid nagu ühemõõdulised sammud, nagu ukse lahtilangemine magamistoa seinakapis, köögiriistade tarin, mõni­ kord nagu kassi kisa. Teenijad seisid ukse taga ega usaldanud vaatama minna ja palusid vaime, et nad mõnegi riista seinakapis terveks jätaksid. Kui nad härrale oma hirmu kurtsid, julgustas neid see igal viisil. Jutustas, et praeguse maja asemel kord vana maja seisnud, kus keegi mees pööningul end ülesse poonud, ja et praegune maja allikasoonele ehitatud, ja mõnd muud imelugu, millest kloppimine võis tulla. Kõneleja peatus ja tuletas nagu midagi meele. — Sa jutustad nii, nagu oleks sul tõsi taga. Su vaimude ja kloppimise lugu tuletab mulle meele samasugust juhtumist aastakümnete eest Rakvere ümbruses kuski maal ühe vabadiku ma­ jas. Nagu läbi udu see on mul veel meeles. Oli vist Väike-Maarjas, või ka mujal, ei mäleta, kus, aga midagi oli. Kuidas see lugu lõppes, ka ei mäleta, rääkis üks kuulajatest. — Noh, näed! Asi hakkab sind huvitama. Kuid minu lugu on vist teisiti... Varsti L. andis oma maja riigile tarvitada ja kolis ise väikesesse majja, mis asus hoovis. Härra elas seal üksi, kuna proua ja tütar olid asunud Soome elama. Maja võeti nüüd Punase Risti haigemaja alla. Haavatuid ega haigeid veel majas ei olnud, kuigi maja sisemuses haiglaks juba kõik oli korda seatud. Majas elutses ainult halastajaõde ja veel keegi noor naisterahvas. 46 Õhtu. Õde ioeb, kaaslane magab... Teisel korral oli tühi tuba, mi !e trepp magamistoa ukse juure koridoris alla viis. Iga õhtu käidi hoolega uksi lukustamas ... Nojah, õde loeb ... Korraga kuuleb, et keegi tuleb ülevalt, teiselt korralt, raskete, ühemõõduliste sammudega alla. Lamp käes, õde läheb vaatama: kedagi! Loeb edasi, kuid mõtted on kuuldud sammude juures. Vähe aja pärast kuuleb jälle samme üleval ja siis sahi­ nat ukse juures. Vahepeal oli ka teine neiu ärga­ nud. Hirm valdas mõlemaid ja nad hüppasid aknast välja. Nende õnneks oli akna all prügikast, nii et nad ei saanud viga ja pääsesid värava kaudu uulitsale. Kui haiged sisse toodi, kuulsid nad ööseti seda-sama. Vaim ilmutas end ikka kaks või roh­ kem korda nädalas, aga ikka peale keskööd. — Ja edasi? Millega asi lõppes? «Lõppes? Ei see lugu veel lõppenud. Kui haigemaja varsti sealt ära viidi, paigutati majja ta asemele lastevarjupaik. Härra aga elas edasi oma väikeses majakeses. Kui varjupaiga juhataja sedasama kuulis, mis ta eelkäijadki, siis teatas ta loost politseile. Linnavaht oli nüüd mitmel ööl majas vahil, kuid vaimud ei annud enesest elu­ märki. — Vist ei olnud nad politseiga heas vahe­ korras ! — Nõnda’p see vist oli Kui vanast mõisnikusoost preilile, kes majahärrale oli majasõbraks, loost teatati, siis ütles ta varjupaiga juhatajale tähendavalt: Karta pole midagi, on rotid või inimesed. Ja — miks ei ole temale sellest vare­ malt teatatud. Peale selle jutuajamise jäi vaim palju vagu­ samaks; ta ilmutas end tasemini. Selle eest aga 47 palju varemini: juba videvikust peale, mõnikord koguni hommikuti Härra aga oli vahepeal väi­ kesest majast kaugemale suurde kivimajja kolinud, kus paar saksasoost preilit elasid, nendele seltsiks. Viimane vaimu ilmutamise öö, kus terve öö ^tegutsemisega" ära kulus, oli justament siis, kui päeval linnas suur sõjaväe mobilisatsioon läbi viidi. Nähtavasti mõjus inimeste ärevus ka vaimu­ dele, et nad järgneval ööl nii rahutud olid. — Aga härra?! Mis sai härrast? — Härra ei puutu asjasse... Ta reisinud ära Soome, oma naise-laste juure — — — 48 Kas mäletad? Kas mäletad, linn, kui sinu saatuse pärast heideldi? Aastad on läinud, ja elu nagu hoolas põllumees vagulise mulla tasaseks äestanud. Ai­ nult ajalugu hoiab sinu sügavaid kortse je endi­ seid muresid hoolega alal. Nüüd, kus sa raskete aegade, tööpuuduse ja külma toa üle kurdad, mõtle ja kujuta enesele aega, kus elu veel halvem oli. Nappus ja vilet­ sus olid, linna kodanik, sinu truud seltsilised. Kuid sa pidasid vastu, mehiselt vastu, olgugi, et surmaingel üle linna lehvis ja sulle igal minutil kõneles: o 1 ed, ja — ei ole! Kuis kisendas süda siis rahu järele, kuid rahu ei tahtnud tulla ega tulla. Nüüd on ta tulnud, millest nüüd siis see rahulolematus. * Sirvin vanu pabereid. Nad on ajajooksul kolletanud, kuid read, mida ma siis kirjutanud, on veel selged. Mälestus värskeneb ja silma ette kerkivad uuesti pildid sellelt «unustuse saarelt"— saarelt, mille juurde me mälestuse laeval nii tihti, alateadlikult sõuame. Siin nad seisavad need read. — «Lahingud Narva all ei ole veel lõppe­ nud. Sel ajal, kui rahusaatkonna härrad Tartus rahu projekte vastastikku vahetavad, tungib vaen­ lane nagu hullumeelne meile kallale. Mis kasu on ta ilusatest sõnadest, kui teod kõnelevad teisiti. 49 Seisan linnaaiakeses jõe kaldal ja kuulatan neid hääli, mida juba nädalate viivul olen kül­ lalt kuulnud. Kahurid mürisevad juba hommikust peale. Ei kuulen ka teisi hääli. Need on Jaani­ linna kirikute kella heiinad, mis rahvast palve­ tama kutsuvad. Kuis harmoneerib see mürin ja helin. Ja, looduse härmatanud puud kuulavad seda kontserti pühalikult, vaikselt. Palvetan ka mina ... Terve päeva pauguvad kahurid. Õhtu. Ikka mürin. Aknast näen, kuidas kahurituli pimedat taevast valgustab. Lähen maja pööningule, et paremini näha. Merepoolt küljest kestab osaline mürin. Vist tungivad punased jälle Feodorovka küla kallale. Näen, kuis mõlemaltpoolt tuli välga­ tas. Vahei on see tuli heledam, siis jälle puna­ kam. Siinsamas lööb taeva all nagu hele täht äkki särama ja kustub silmapilk. Shrapnellid lõh­ kevad. .. Siis tõuseb hele rakett kõrgele õhku ja valgustab kauemaks ajaks taevaalust... Tõuseb tulekahju kuma. Vist põleb mõni maja. Mõneks sekundiks vaikivad paugud, et siis ühiseks möir­ gamiseks sulada. Ka kuulipilduja kole ragin on vahest kuulda, nagu kirjutaks surm masinal lan­ genute nimekirju. Vaatan linnale, kus mõned üksikud tuled vilguvad. Linn magab rahulikult, või teeb ta ennast magama. Kell on alles 10—11. Ja seal, mõni kilomeeter eemal, kus surmavälgud sähva­ tavad, seal vaieldakse, linn, kõvasti sinu saatuse üle. 50 Sanitar Vaenlane kes iile Narva jõe tunginud, on õnnelikult meie poolt tagasi löödud. Meie ambulants peatus mõni kilomeeter linnast eemal, kusagil raudteeäärses külas. Ühe maja valisime välja, kus oli kolm tuba. Kaks jäi ambulantsi alla, kolmas pererahvale. (Pererahvast oli kolm inimest: taat, eit ja minia). Haavatud, kes rünnaku tagasitõrjumisel haavata saanud, oigasid põrandal õlgedel. Neile ei olnud anda patja ega tekki. Sanitar palus pererahvalt neile midagi pehmemat külje alla. Küsis mitu korda, kuid pererahvas vastust ei annud. Viimaks pa­ kuti ühte nöörist võrku. Sanitar murrab pead, kuhu otsad kinnitada. See, kurat, teeb küijekondid veel rohkem kibe­ daks! — uriseb ta võrku silmitsedes. Haavatud on aga nagu koerapojad pahnas!.. Vanaeide voodis seisavad kolm aluspatja üksteise peal. Voodi on pühadeks kõrgeks üles­ tehtud. Varsti poebki vanaeit poolsalaja voodi, sinna tuppa, mis ambulantsi alla võetud. Kuid eite ei lastud sinna puhkama jääda. Minia hääl teisest kambrist kajab: — Tule ära ja too kõik padjad ka ära! Vanaeit kobib padjad kaenlas ja ohkab. — „Oh Eesus, mis tüli küll kallil jõulu­ laupäeva õhtul! 51 Paljas voodipõhi haigutab vanaeidele järele, nagu kurdaks ta: Jõuluõhtu küll, aga mitte minule 1 Mehed hakkavad siiski jõule pühitsema. Nad valmistavad jõuluõhtust rooga sööma, mis neil enestel käepärast. Ehk nad sõjaliinil olles küll söögi juures kämmalt tarvitanud, ei arva nad seda "siiski sündsaks ühes peenemas majas kallil jõuluõhtul kämmalt tarvitada. Sanitar läheb koguni nii ülbeks ja üleannetuks et pererahva käest taldrekut ja „torkeriistu“ (kahvleid) palub. Kuid need on visad tulema. Sanitar läheb teistkorda õnne katsuma. Viimaks ilmub vanataat taldrikuga ja kahv­ litega. See nähe üllatab mehi nõnda, et ambulantsi juhataja rõõmu pärast üles kargab ja hõikab: Täname härrat, selle lahkuse eest! Vana­ taati paneb see auavaldus ja tänu kohkuma. Ta pomiseb enesele midagi ja kaob. * Sügav rahu valitseb maja ümbruses, kus ambulants asub. Kuused maja läheduses on tuk­ kuma jäänud, nagu unised lapsed. Ei kuuldu ligidal pauku, mis neid ehmataks. Ülevalt vaata­ vad alla tähed, nii kui valvurid, kes kõike tähelepanevad. Külas on tuled kustunud, külarah­ vas uinub kallil ööl rahulikult ja ei kuule kuke laulu. Mõni üksik koer hauguiab vahel kusagil taluõues, vist „hirmutab“ hunti oma haukumisega. Ambulantsis on tuli. Seal ei magata. Haa­ vatud oigavad vahetevahel põrandal õlgedel. Nende suu kuivab ja nad paluvad vett, mida sa­ 52 nitar neile ulatab. Öö venib ja venib, on otsatu pikk haigetele. Ka sanitarile. Ta mõtleb välja midagi mõ­ nusa küljealuse soetamiseks Varsti on tal mõnus küljealune ka valmis, olgugi et ta esiotsa teisiti arvas. Võrgu, mis talle antud, kinnitas ta otsa­ dega millegi viisil seinte külge. Nüüd pikutab ta võrgus ja muheleb endale. — Hea, väga hea! Polegi väsinud kontidele nii paha. Kui aga võrk ei rebeneks ja nööriotsad lahti ei läheks — mõt­ leb ta, olen sõjast hoolimata siiski raske poisu ja vana võrgunäru näib nii pehastunud. Ta suleb mõnususe tundel silmad, näeb pooleldi üleval olles undki. Ta on kusagil mere­ äärses suvilas. Võrk on kahe männi külge kinni­ tatud, ta lebab seal ja unistab. Unistab oma armsamast, sellest vallatumast naabriküla neiust.— Kus ta küll on? — küsib ta ja uinub uuesti. Vallatu neiu läheneb tasa hiilides, siis kõdistab uinuva poisi nina õlekõrrega, ise igal hetkel valmis jooksu pistma. Kuuleb ka neiu häält. Jõuluöö ja sina magad, häbene, häbene! Sa võrratu tüdruk! — Hüüab poiss ja tahab neiut tabada, kes teda narritanud. Seal käib praksatus ja sanitar lendab võr­ gust põrandale. Ta hõõrub silmi, oli see nüüd unes või ilmsi? Siin ei saa enam aru, millal üle­ val oled, millal magad. Aga kahju tipsist, et teda ei tabanudI — pomiseb ta iseenesele — nii lähedal oli. Haiged on prantsatusest ärganud. Mõni oi­ gab, mõni palub vett. Sanitab abistab haigeid, siis istub toolile, kindlal tahtel mitte enam uinuda. Ainult võrgu lükkab ta pahaselt nurka. — Raibe! Ei teeni võrgu nimegi. Kuid nalja saab igal pool, ka sõjaski. Tal tulevad mit­ 53 med naljakad juhused meelde, ta muhelebki. Siis jälle keerlevad ta mõtted tahtmata neidude ringis, kes kõik nii võluvad. Kuid kõige armsam nende seas on ikka tema oma „tips“. — — Sanitari pilk riivab ülemust, kes eide tühjas voodis paljaste põhilaudade peal pikutab Magab vist, — mõtleb sanitar, ta ei teinud minu kukkumisekolinast väljagi. Millist und küll tema ka kallil jõuluööl näeb? Noh, maga, maga, oled sõjaraskusi küllalt läbi elanud, — oled vahva vunts nagu minagi, — jah, nagu kõik meie küla poisid. — — — — — — — — Sanitari pea vajub rinnale. Ta uinus. Ka haavatud ei oiga enam. Nad on vaikseks jäänud. Jõuluingel on tasakesi tuppa tulnud ja kõigile vaevatuile püha rahu kaasa toonud. 54 Verihammas Kui ma olin väiksekene ... Verihammas elas lakas ja vahest haganikus. Ainult harukordadel tuleb ta oma peidupaigast kaugemale. Temal on verine suu ja koledad hambad. Ta varitseb lapsi ja murrab neid. Suvel, kui vanemrahvas heinamaal ja lapsed üksinda kodus, on ta eriti valvel. Siis võib ta kogunisti omast urkast välja tulla ja häda siis lapsele, kelle ta tabab! Verihammast on mitmed lapsed juba näi­ nudki. Eks Leeveti-Minni, Jurirahva-Lints, Abrami-Neete, Sameli-Juula, eks nad kõik tea verihambast koledaid lugusid rääkida! Ainult oma väleduse tõttu on nad pääsnud ta küüsist. Verihamba pärast on lapsed alati hirmul, sest ta luurab alati katuse olviaugust ja nilpsab keelt. Oh, millal küll see palav aeg mööduks, et et verihammast karta ei tarvitseks! Ometi on palav suveaeg nii ilus, ilus! Siis saab talu reheall volipärast kiikuda. Kas või õhtuni kohe, nii lõbus ja hea on hõljuda! Lapsi on palju kogunud taluõuele. Palju jooksmist, palju elu. Mõnel võileib käes, mõni nosib kaalikat. Seda vadinat, seda lõbu! Päris lõbu oleks aga lahti reheall, kus ootab ohjapäradest või käsitsi laudi külge teh­ tud kiik. Kui väike Mintsi kiikuma läheb, oo kuidas armastab ta lennutada! — Siis pidid rehevära­ 55 vad olema pärani, ei oleks hästi valge. Teadagi, et Lintsi ja Neetsi pidid kaasa minema, sest Mintsi oli ju väike ja arake. Prauhti! — löödi väravad lahti, kuid egas siis veel keegi julge asuda kiigele. Jookstakse väravast kaugemale, kogutakse julgust ja siis alles sammub mõni vahva poiss,—julgel „mehe“ sammul väravast sisse, kuigi vahval mehel süda tugevasti põksub. Teiste! kõikidel põnev silma­ pilk. Aga kui?! —- „Pole siin kedagi!" hõiskab seesoleja võidurõõmsalt — omal hea meel, et oma julgust sai näidata neile argadele, neile „naistele“, kes alati nii aralt suurt ämblikku ja santigi kardavad. Tema, mees, juba ei karda verlhammastki. Tulgu vaid! Üks pergli vahva poiss on Siitase-Jaan ja Madise-Mihkel ei anna temale põrmugi vahvuse poolest alla ; Jass ja Miku olid alati eestvedajad ja ühtlasi ka üksteisele võistlejad. Vahel võitis „naiste“ silmis Jass, vahel Mikk. On julgeolek reheall kindlaks tehtud, siis veavad Neetsi ja Lintsi väikest Mintsit kättpidi kiigele ja asetavad ta oma vahele. Teised lapsed asendavad end kuhu keegi saab. Kuid seljaga haganiku poole asub ainult kõige julgem, kas Jass ehk Mikk. Nad on harilikult ikka kiigelaua otsal, sest nad on head sõudjad. Jass lükkab, Mikk sikutab ja kiik käib et lust vaadata. Magus tunne käib Mintsi südamest läbi, kui kiik allapoole tuleb — just kui hõljuks õhus. Ta suleb silmadki... „Laulge kah!“ sõnab Neetsi ja alustab. „Akkama mehed minema, Panema piibud põlema, Tubakakotid tossama..." 50 Laulust hoogu saades hakkavad mehed mi­ nema ja Jass püüab Mikut küüruga vastu laudist lüüa. „Ära ülla, Jass!" keelavad Neetsi ja Lintsi. Keeld mõjub ja kiik käib tasemini. Varsti hak­ kavad aga poisid kiigega vigureid tegema, nad ei sõua korralikult ja panevad kiige vappuma. Väike Mints on juba valmis kisama. „Mikk, sa õled ikke üks rumal poissi" — pahandab Neetsi. Mikk jätab sõudmise, ainult Jass annab auru. Mikk on puudutatud, haavatud, sest «Neetsi rumal poiss" on tema arust tugevasti öeldud ja tahab ninakale Neetsile veidi tasuda. Varsti jorutab ta laulu: „Abrami õu õliroheline poisid-piigad segamini". Neitsit vihastab see laul, ta läheb näost punaseks. „ Poisid-piigad — segamini" on hirmus teotus Neetsile. Aga oota sa Mikk, vana rumal, paha poiss! Neetsi ei jää sulle võlgu ja korrutab: «Mihkel kihkel kiiliauk Suure sõnni suurem auk". «Jäta järele. Neetsi!" manitseb nüüd Jassi, kellel sõbrast, olgugi võistlejast, korraga kahju ja hale meel tuli. — Ah, sina kah! Püüad Mikuga hea olla... Jaan jaa japataa jaaveriku falleskiku Jassi ja Jassi... Tüli oli tõusnud ja ähvardas lööminguks minna... Äkki kõlab Lintsi suust hirmuhüüe: verihammas! 57 Algas ülepeakaela põgenemine. Kukuti ja jooksti kaugemale hirmsast verihambast. Ka Mikk ja Jass punusid teistele kaasa, seekord olid vah­ vad võistlejad üheväärilised. Kes hoidis põlve, kes kriimustatud kaela, kõige rohkem kisas aga väike Minni, keda Neetsi ja Lintsi „nahkapidi* verihamba hirmsate lõugade alt õnnelikult välja toonud. Rehe all oli nüüd rahu, ainult kiik viskles veel kramplikult sinna ja tänna, kui oleks verihammas ta peal istunud ja hirevil hambul laste hirmu üle hirvitanud. Endised lapsed on suureks kasvanud, iseg* juba vanaks saanud. Ammugi ei usu nad enam lapselikult, et verihammas lakas ehk hagan i k u s elab. Aga kusagil ta elab ja tuleb vahetevahel lagedale, iseäranis siis kui lapsed isekeskis tülitsevad ja hooleiuses omakaitse unus­ tavad. Siis tuleb kohe verihammas lagedale Ta on veel rohkem jultunud, kui enne. Kuid ta vä­ limus on endine: verine suu ja murdja koledad hambad. Omi ohvreid valib ta juba täisealiste seast. 58 Kohtla mõisas Oli 1922. a. suvi, kui ma Kohtla mõisas viibisin. Sellenimeline mõis asub Kohtla raudtee­ jaamast lõuna-õhtu poole. Põlevakivikaevanduste tõttu, mis teisel pool raudteed (mere pool) asuvad, on Kohtla nimi üleriikliselt tuttav, olgugi, et kaevandused mitte Kohtla maa peal ei asu vaid Järve külas, umbes 4 versta maad Kohtla jaamast. Väike Kohtla jaam on viimasel ajal palverändamise kohaks saanud, küll riigimeeste, kapitalistidele ja lihtturistidele. Jaama kaudu saab ju Eestimaa teemandiväljadele, kus higi voolab ja paksud mustavad suitsupilved eemalt seda kohta näita­ vad. Ma ei taha kaevandustest rääkida, vaid Kohtla mõisast, mis mind isiklikult rohkem hu­ vitab. Istun praegu härrastemaja suures saalis lihtlauakese taga, mis vallasekretäri abilise, noore preili jaoks määratud ja kus ta igavat „posti" valmis teeb, ehk tunnistusi produtseerib. Mind see laua „luuleline“ külg ei huvita. Mõtted liuglevad ja keerlevad nagu need pääsukesedki, härrastemaja*) ümber. Saal, kus praegu valla kontor asub, on mööblist lage; paar kirjutuslauda, vana näotu raamatukapp valla raamatutega, raudrahakast, milles raha ei ole ja telefon hallil sei­ nal, see on vallamaja sisseseade. Kolmed tiivukesed, mis omal ajal lumivalgeks värvitud, on aja pahavaim poriste kätega puutunud ja ühe *) Härrastemajas asub nüüd Kohtla algkool. 59- ukse poole peale koguni „Eesti näituse" müürilehe tänavusest sügisest üles pannud. Kõige „aristokratlikum“ on vist kõrge tahvelahi valkjassinakas kaunistustega. Külma rahuga seisab ta seina ääres ja tõotab veel mõnda head aastat saali soendada, et öistel vaimudel, kes tihti siin omast minevikust und näevad, veidi soojem oleks. Igal ajal on omad vaimud; vanad kõrged uhked vaimud, kes omal ajal härrastemajas elutsesid ja teised ülbusest kõrgid enamlised vaimud, kes siin kord ka peremeest mängisid ja omakorda näitelavalt kadusid. Mõisnik olia, ehk mõisnikuks saada oli omaaja ideaal. Ei tea, kas sellest ideaalist veel midagi järele jäänud, kui ju här­ rastemajad lagunemas, maad asunikkudele välja jaotatud ja mõisa pargidki nii metsikuks muutu­ nud! Tuleb meelde üks enamlusaja ,mõisnik". Vabadik, endine moonamees, laulnud igatsedes: Kõik võib olla, kõik võib tulla: ma võin maa­ peal mõisnik olla! Ja tema soov läkski täide. Kohtla mõisas, härrastesaalis istunud uus „mõisnik“ pehmel sohval ja popsutanud oma haisevat piipu, iseenesega täiesti rahul olles, et tal ju siin maapeal „paradiis“ käes. Teisel majapoolele, kus härraste võõrastetuba ja kirjutustuba vana sakste ajal olnud, lubanud uus härra oma sea ja lehma sisse panna, sest uus härra oli väga praktiline härra ja mõisa ruumid temale elamiseks ülearu suured. Nagu anekdoodina kuuldub veel sellest „härrast“: Endine seltsiline mõisa moonamees astub aralt ja tasa härrasest võimumehe jutule, et enesele midagi väljapaluda. Härra, nagu öeldud, mõnutses saalis sohval ja kärgatab käskival häälel: istu! Istu kurat, seia minu kõrvale sohvale ja räägi mis sa palud! 60 — Palun erradell natuke vilja aidast, leib majast otsas. — Saad! Minust ülem ei ole keski — uh­ kustab võimumees. Kuid ajad on tujulised: tulid sakslased ja enamline härra näitas päkkaid mõisa poole. Huvitav on vana mõisa vahimeest kuulata, kui ta vanadest «krahvi aegadest" pajatab Krahv, kes harilikult Püssi mõisas elas, käis harva Kohtla mõisas, kus terve tühi härraste­ maja teda ootas. Kadunud krahv olnud väga täpipealne ja korraarmastaja, kuid eht vanalaadiline kõrk mõisnik ja isevalitseja kalduvustega. Härrastemajja ei tohtinud keegi saabastega sissetulla, vaid pidi nad välja jätma. Jalad pidid pestud, puhtad olema, sest krahvilik pilk riivas neid ülevaatlikult. Talupere­ meestel oli lubatud kütteruumis (pime ruum, kust kõik mõisa ahjud köetud said ja kus puud hoiti) ainult «piipu juua", s. o. siis kui nad renti krahvile käisid maksmas. See oli krahvihärra heatahtlik soov ja vas­ tutulek ,oma“ peremeestele rendimaksmise ajal. Veel üks näide. Mõisa õuele on tammed istutatud, mis nüüd juba kaunis tugevad. Moonamehed riputanud omad märsid tammede okstele. Krahvihärra näinud seda ja keelanud kõvasti: Mitte minu puud vaevama! Vaatlen neid tammesid, kus all nii lopsakas rohi kasvab. Pool sellest õuest on vallasekretärile, pool kooliõpetajale heinamaaks antud. Asunik oma põriseva vankriga sõidab mõisa paraadtrepi eest mööda ja asuniku naine tõttab solgiämbriga lauda poole, kus enne krahvlik kari asus. Paraad-trepp on lagunenud, postid kõige 61 varjava katusega maha võetud. Kõrge trepi tuhvid on lagunenud, puudub käepide, kuid vallavanem või kogukonna liige ronib julgesti üles ja alla, arvates: ehk kestab veel seekord, ega ta ometi veel jalaluid ei murra! Maja on kohendamata, värvimata ja riigi omandus. Ühel poolel asub vallakontor, kirjutaja eluruumidega, teisal _ metsahärra korter, asunik ja teised. Ei läbene ka vanast pargist vaikida. Teed on rohitanud, vaevalt tundub nende asemeid, aed on lagunenud, risti-rästi tallatud on puudeaiune. Kuid vanad põlised pärnad tõstavad pead ikka niisama uhkelt taeva poole kui krahvi päiviigi ja võimsate leinakaskede nutjad oksad ki­ puvad mõnes kohas maad suudlema. Ei tea, kas ta neile nii kallis on see — maal? Ah, jah! Vana tamme pidin kirjeldusest ko­ guni välja jätma. Pargi puudest on ta arvata­ vasti vist kõige vanem. Ta tüvi ulatavad kaks meest süüleldi ümberhaarata ja tema tugevad harud, mis madalalt algavad, sünnitavad hiigla krooni. Vana tamm luuleliste jasmiinialeega ümbrisetud, on see tõsi, et sinna oksade külge on vanal hallil ajal pärisorje riputatud!? Igatahes oled sa omas auväärt eas mõndagi kurba üle elanud, kuid hoiad ka uuema aja sündmuste salakäiku tulevatele põlvedele alal. Teie vilus on hea viibida, vanad põlised puud! Kui päike lagedal kõrvetab, pikutan ma mõne jämeda tüve äärde murule, kuulatan mesi­ lindude suminat pärna õõnestikus ehk vaatlen kivitäksi, kes pesa lähedal traksutab. Siin unus­ tad, siin unistad, siin kerkivad uuesti kujud ja mälestused... 62 ENDISED SISU: 1. 2. 3. Praostihärra ja vallavanem „ Härra" Kuusemäe lell 4. Kohus maa-aluses Narvas 5. Õnnelik õnnetus 6. Susi sõi 7. Vaimude maja 8. Sanitar 9. wVerihammas“ 10. Kohtla mõisas 11. Kas mäletad? A. Tõnuristiit ilmunud raamatud. (Ajaloolised ja ilukirjanduslised). 1. Kriipsud. 2. Narva. Kirjatööde esimene kogu. .Mõtte" kirjastus. (1909). Kirjeldused Narva linna ja ümbruse minevikust ja ole­ vikust. Piltidega ja plaaniga. .Mõtte" kirjastus (1912). 3. Kui loodeti. Mälestused esimese Vene duuma päevilt. kirjastus (1909). 4. Patuoinas. 5. Lühike Narva ajalugu. 6. Yalgus ja varjud. 7. Narva lossid ja muinasjutud. 8. Sojapögeneja päevik. 9. Narva vanad mälestused. .Mõtte* Küla elust ,Mõtte" kirjastus. (1914), Piltidega .Põhja Kodu" kirjastus. (1921.). Kodumaa lähem, minevikust. Kirjastus .Kool" (1923.). .Vironia" kirjastus Narvas. (1924 ) Vabadussõja päevilt. Kirjastus „Kool“. 1924). Narva võidukilp. .Uue Elu" kirjastus Narvas (1925.). 10. Novelle ja miniatüüre. 11. Rüütel Karupea. Boheemlasrynna kirjastus, Narvas, MCMXXXIII. Narva legend jõealusest õõnesteest. Autori kirjastus, Narvas. (1934). 12. Suvemotiive. .Mere laul' ja .Vasavere nõmm*. Narvas. (1934.). 13. Vana koolmeister jutustab... 1905. aasta mineviku Narvas. (1935.). 14. Autori kirjastus. mälestusi. Autori kirjastus, Endised. Püte minevikust. Autori kirjastus, Narvas (1936.). 64 * ~v
	A 14.878	tekstituvastus (ocr)										VaataKAUBANDUSLIKU HARIDUSE EDENDAMISE SELTSI PÕHIK...KAUBANDUSLIKU HARIDUSE EDENDAMISE SELTSI PÕHIKIRI Siseministri 23. märtsi 1935. a. otsusel on Kaubandusliku Hariduse Edendamise Selts ühingute, seltside ja nende liitude registrisse nr. 4595 all sisse kantud. 9 $70% KAUBANDUSLIKU HARIDUSE EDENDAMISE SELTSI PÕHIKIRI. I. EESMÄRK JA ÕIGUSED. 1. Kaubandusliku Hariduse Edendamise Seltsi, all­ pool nimetatud Seltsi, eesmärgiks on kaubandusliku erihariduse edendamine ja oskuste õpetamise arenda­ mine kaubandusliku tegevuse ja kontoripraktika alal. 2. Oma eesmärgi taotlemiseks Selts korraldab konverentse, koosolekuid, päevi, kursusi, ankeete, näi­ tusi, ekskursioone. Organiseerib ja asutab kaubandus­ likke õppeasutisi, kaubanduslikke muuseume ja õppeärisid. Kirjastab raamatuid ja ajakirju. Asutab osa­ kondi ja toimkondi eriülesannete teostamiseks. Korral­ dab võistlusi kaubanduslikkude teadmiste ja oskuste alal ning toetab ja ergutab töid ja uurimusi kauban­ dusliku hariduse tõstmiseks. Astub ühendusse teiste samalaadseid . sihte taotlevate liitude ja ühingutega kodu- ja välismaal. 3. Seltsil on juriidilise isiku õigused. Seltsi tege­ vuspiirkonnaks on Eesti Vabariik. 4. Seltsil on pitsat pealkirjaga: Kaubandusliku Hariduse Edendamise Selts. Seltsi liikmed võivad kanda märki, mille kuju kinnitab peakoosolek. 5. Seltsi tuluallikateks on liikmemaksud, annetu­ sed, toetused jm. juhuslikud tulud. II. LIIKMED. 6. Seltsil on liikmed ja auliikmed. 7. Seltsi liikmeiks võivad olla kõik, kes soovivad toetada Seltsi eesmärkide teostamist. 8. Seltsi liikmeid võtab vastu juhatus kirjaliku sooviavalduse alusel. Juhatusel on õigus liikmeks­ astumise sooviavaldust tagasi lükata motiveerimatult. 9. Liikmed võivad välja astuda Seltsist igal ajal, teatades sellest kirjalikult juhatusele. 10. Liige arvatakse lahkunuks Seltsist, kui tal on õiendamata liikmemaks möödunud tegevusaasta eest. 11. Liige, kes ei alistu Seltsi otsustele või kes töötab Seltsi eesmärkide ja huvide vastu, heidetakse juhatuse esitusel peakoosoleku otsusega Seltsi liik­ mete hulgast välja põhikirja § 15. korras. 12. Auliikmed valib peakoosolek juhatuse esitusel isikute hulgast, kellel erilised teened kaubandusliku hariduse edendamise ja arendamise alal. 13. Liikmemaks määratakse eelarve korras pea­ koosoleku otsusega. III. SELTSI KORRALDUS. 14. Seltsi tegevust juhivad: a. peakoosolek, b. juha­ tus ja c. revisjonikomisjon. 15. Seltsi peakoosolekust võtavad hääleõigusega osa kõik Seltsi liikmed. Peakoosoleku kirjalikud kut­ sed peab juhatus saatma liikmeile vähemalt kümme päeva enne koosolekut. Peakoosolek on otsustusvõime­ line kokkutulnud liikmete arvule vaatamata; liikmete väljaheitmise, kinnisvara omandamise ja võõrandamise ning Seltsi tegevuse lõpetamise küsimuse otsustamiseks peab koos olema vähemalt üks kolmandik liikmeid ja otsustamine peab sündima kahe kolmandiku häälte­ enamusega. Koosoleku teised otsused tehakse liht­ häälteenamusega. 16. Peakoosoleku võimupiiresse kuulub: a. juha­ tuse ja revisjonikomisjoni valimine, b. Seltsi kodu­ korra kinnitamine, c. liikmemaksu määramine ja eel­ arve ning aruande kinnitamine, d. kinnisvara omanda­ mine ja võõrandamine, e. liikmete väljaheitmine, f. töö­ kava ja tegevusaruande kinnitamine, g. auliikmete vali­ mine, h. märgi kuju kinnitamine, i. põhikirja muutmine, j. Seltsi tegevuse lõpetamine ja varanduse määramine sel puhul. 17. Seltsi juhatus koosneb üheksast liikmest, kes valitakse kolmeks aastaks: esimees ja kaks abi, laekur, sekretär ja neli ametita liiget. Ametid jaotab juhatus ise. Juhatuse esimees on ka Seltsi esimees. 18. Juhatuse liikmeist lahkub iga aasta kolm: esi­ mesel kahel aastal liisu läbi esimesel peakoosolekul valitud liikmete vahel, hiljem valimiste vanuse järele. 19. Juhatuse liikmete kandidaate valitakse kolm, kes asendavad juhatusest lahkunud liikmeid tegevus­ aasta lõpuni. 20. Juhatus asub Tallinnas. 21. Juhatuse koosolekud on otsustusvõimelised, kui koos on vähemalt viis liiget, nende seas esimees või üks esimehe abi. 22. Juhatus on Seltsi esindajaks, täidesaatvaks organiks ja varanduste valitsejaks. Tema ülesandeks on peakoosolekute otsuste täideviimine, kirjavahetuse ja arvepidamise korraldamine, eelarve, töökava ja aru­ annete koostamine ning Seltsi asutiste ja ettevõtelje korraldamine ja valitsemine kodukorra alusel. 28. Seltsi tegevuse ja arvepidamise revideerimi­ seks valib peakoosolek üheks aastaks kolmeliikmelise revisjonikomisjoni ja neile kaks kandidaati. 24. Seltsi tegevusaastaks on kalendriaasta. 25. Tallinnast väljaspool asetsevais linnades, kus vähemalt kümme Seltsi liiget, võib asutada Seltsi osakonna juhatuse otsusega. Osakonnad töötavad Seltsi kodukorra alusel. Kohalikkude asjade ajamiseks valivad osakonnad vähemalt kolmeliikmelise osakonna juhatuse: osakonna vanem, laekur ja sekretär. Kohtadel, kus puudub osakond, nimetab juhatus Seltsi liikmete hul­ gast voliniku, kes Seltsi ülesandeid kohapeal korraldab. IV. SELTSI LIKVIDEERIMINE. 26. Seltsi tegevuse lõpetamiseks on vajaline pea­ koosoleku otsus põhikirja § 15- ja § 16. korras. Likvi­ deerimiseks valitakse peakoosoleku poolt viieliikmeline komisjon. Tallinnas, /. märtsil 1935. a. Otto Joh. Kiisel. Joh. Kiivet. J. Sihver. H. Kask. A. Veiderma. K. Mattieseni trükikoda o.-ü., Tartu 1935.