Hej!
Jag talar svenska! Tõsi, ma olen viimasel ajal rootsi keelt õppinud. Sa mõtled, miks küll? Ma varsti seletan, miks.
Ma loodan, et te pole hakanud arvama, et olen teid unustanud ja lõpetanud kirjutamise. Meil on olnud lihtsalt niiniii kiire nädal ja me oleme vahepeal teise riiki reisinud. Oehh.. nii palju on juhtunud sel nädalal. Kas sa oled põnevil kuulmaks kõike? Silmadega kuulmaks. Muidugi oled! Ma ka!
Niisiis, läinud nädalal olime osa üritusest nimega Awakening Europe/Awakening Baltics (Euroopa/Baltimaade ärkamine vms). See on üks väga võimas üritus, kus on ülistust, jutlustamist, väljaminekut tänavatele ja ülistus+jutlustamine õhtul koos inimestega, keda kohtasime tänaval.
Sel nädalal polnud meil palju klassiruumis õppimise tunde, kuna olime osa üritusel toimuvast, aga sellegipoolest õppisin palju. Nii praktilist kui teoorilist. Ma õppisin, kuidas me ei peaks kartma inimesi, sest meie Jumal on palju suurem ja pole oluline, mida inimesed meist arvavad. Oluline on vaid, mida Jumal meist arvab. Pealegi, pole olemas hirmu, mis oleks Jumalast, välja arvatud jumalakartlikkus. Ta tahab, et me jagaksime seda armastust, mis Tal on kõikide vastu ja Ta ei ole kunagi pettunud meis. Meie inimestena ei pea tegema palju, me peame lihtsalt usaldama Jumalat ja tegema, mida Ta on kutsunud meid tegema ja küll Tema hoolitseb kõige muu eest.
Peamiselt tahan sel korral keskenduda lugudele, inimestele, keda kohtasime ja mida on nii mul kui Sul õppida nendest lugudest. Lisaks tuleb juttu ka rootsi keele õppimisest.
Aga kuulge, alustame Rootsist. Muidu ehk läheb mõte rändama sellele kogu aeg. Võib-olla. Seega, teisipäeval, vist, me saime teada, kuhu me lähme misjonireisile! Jaaa, tiim, kus mina olen, läheb Rootsi! Kui päris aus olla, siis ma väga väga väga tahtsin juba enne DTSi minna Gruusiasse (siis ma veel riike ei teadnud), aga Jumal ütles, et mitte veel. Ma palvetasin 4 korral misjonireisi sihtriigi pärast ja kõigil 4 korral oli läbiv sama teema, mis kõik viitasid Rootsile. Seega ma võtsin vastu Jumala otsuse ja panin kõrvale oma soovid, sest Jumal teab paremini. Nädal enne NIKOt tegelt nägin ma unenägu, kus öeldi, kuhu me lähme ja minult küsiti, kas olen väga kurb, et Gruusiasse ei lähe. Ka siis ma veel ei teadnud, mis on outreach (misjonireis)’i lõppvalikus. Ja ma vastasin: ei, ma pole kurb, kuna pole oluline, kuhu Jumal mind saadab. Oluline pole riik vaid inimesed. Oluline pole see, et saame reisida teise riiki, vaid et saame jagada Jumala armastust Tema lastega. Teades, et Rootsi on riik, kuhu lähen, hakkasingi Duolingo kaudu rootsi keelt õppima, et võimalikult paljude inimestega seal rääkida saaksin, ka nendega, kes inglise keelt ei oska. Ja just selle pärast olen nii põnevil õppima! Kusjuures, rootsi keel on palju lihtsam kui arvasin! Veidralt lihtne lausa, just grammatika poolest. Lisaks, meie tiimis on 2 brasiillast ja 3 eestlast ja me oleme tohutult põnevilt nägemaks Jumalat tegutsemas Rootsis!
Aga nüüd tagasi Awakening Europe’i juurde.
Esmaspäevast laupäevani oli meil väljaminek (välja arvatud kolmapäeval), mis tähendab, et läksime Riia kaunitele tänavatele, rääkisime juhuslikult mööduvate inimestega erinevatel teemadel, ka Jeesusest ja andsime neile tasuta pileteid õhtusele kontserdile ning palvetasime nende eest. Inimeste reaktsioonid olid erinevad: osad olid segaduses, osad naersid, vihastasid, tahtsid rohkem teada, osad nutsid, osad olid heas tujus, põnevil või üllatunud. Sel nädalal väga paljud võtsid Jeesuse vastu oma ellu või uuendasid oma suhet Jumalaga (umbes 1000. Ei, ma ei teinud kirjaviga. 1000), mitmed said tervendatud ja ilmselt kõik said puudutatud ja tundsid seda suurt armastust, mis Arena Riga õhus oli lendlemas.
Esimesel päeval me peamiselt ülistasime tänavatel lauldes koos ühe noorega DTSist. Me küll ei rääkinud kellegagi sel päeval (tegelt ühe itaalia daamiga hetkeks, aga ta ei osanud inglise keelt), aga minu jaoks oli too päev mingis mõttes läbimurre. Ma tavaliselt pea mitte kunagi ei laula avalikus kohas setskonnaga, kus on vähem kui 4 inimest. Üllatavalt aga polnud mul mitte mingit hirmu laulda kahekesi. Tavaliselt värisen ma ka siis, kui 4kesi laulame. Oli nagu üks tavaline päev Jumalat ülistada tänaval lauldes, noh, nagu ma iga päev teen (eksole). Ma isegi tahtsin minna kohtadesse, kus oleks rohkem inimesi, et meie laulul oleks suurem mõju rohkematele inimestele. Avastasin, et kui laulda Jumalale ja unustada kõik muu su ümber, siis hirm kaob. Sa ülistad Jumalat ja see ei ole seotud otseselt inimestega su ümber. Ja seal ma olin, täiesti hirmuta, ülistamas Jumalat. Ja see oli nii hea.
Teisipäeval kõndisime taaskord ringi ja mõtlesime, kellega rääkida. Ühel hetkel nägime 4 noormeest kõrge hoone ees, pudelid käes, midagi joomas. Esimest sekundist peale teadsin, et peame minema nende juurde. Alguses oli nagu veidi hirmus. Tagasi mõeldes oli see hirm nagu kuskilt väljaspoolt. Nagu et loogiline oleks tunda hirmu, aga mida rohkem ma mõtlesin hirmudele, seda ebaloogilisemaks need muutusid. Teades aga, et pole hea teha otsuseid, toetudes hirmule, sest Jumal on suurem kui meie hirmud, otsustasime õnneks ikkagi minna. Tundusime neile ilmselt mingid veidrikud, kes nendele üha lähemale läksid. Peagi mõistsime, et nad rääkisid viipekeelt, aga see ei takistanud meid. Hetkeks nad nagu lootsid, et ei pea ehk meiega suhtlema, kuna me ei mõista üksteist. Aga teate, Jumal teadis juba hommikul, et me nendega kohtume, ja pani mulle südamele kindlasti kaasa võtta paber ja pliiats, kuna mul läheb neid vaja. Ja, läkski vaja. Nad said üsna kiiresti aru, et oleme misjonärid, kuigi me küsisime neilt tavalisi küsimusi. Kaks neist on kristlased ja kaks mitte. Näitasin neile ka piletit Todd White’i pildiga ja see jäi nende kätte, kuigi nad ütlesid, et kahjuks ei saa tulla. Lühidalt kokku võttes: üks neist kirjutas mulle pühapäeval ja küsis, millisest sissekäigust peaks ta Arena Rigasse sisenema. Mul oli nagu et.. oot.. sa lähed kontserdile? Wow, lahe! Aga.. on sul ikka 2 piletit? Ja teate, tal polnud alguses, aga ta õde oli saanud 2 piletit ja seega ta sai minna koos oma emaga, kes talle vajadusel tõlkis. Jumal on nii võimas! Tal on alati hea plaan. Olin palvetanud pea iga päev, et keegi neist tuleks kohale ja üks tuligi! Igatahes ta ütles, et talle meeldis ja me oleme vahepeal ka suhelnud. Ma täpselt ei tea, kuidas Jumal teda ja ta ema puudutas, aga ma usun, et midagi suurt on tulemas! Nad kõik on nii eriliselt armsad Jumalale ja ma väga loodan ja palvetan, et nad kõik kogeksid seda.
Kohtasime ka 2 türklast (oi, kui põnevil ma olin! Ma sain neile öelda merhaba. Ja väga raske oli mul põnevusest mitte harjutada nendega kõiki sõnu, mida tean), kellel juba olid piletid. Aga oli väga tore nendega tutvuda ja suhelda. Nad tulid ka ühel õhtul üritusel ning järgmisel päeval sain taaskord nendega kokku, kuna ühel neist oli sünnipäev. Jutustasime niisama, käisime poes, sõime ja pargipingil istudes nende kolmas sõber küsis minult midagi Jumala kohta. Meil oli sisukas vestlus Jumalaga seonduvalt ja näis, et nad mõtlesid kaasa ja tahtsid teada rohkem.
Üks naine, keda kohtasime, polnud eriti rõõmus meid nähes. Ta polnud heas seisundis ja istus maas tekikesel. Kui me temaga vestlust alustasime, sai ta pahaseks ja ütles kohe, et ei taha midagi Jumalast rääkida. Ilmselt oli keegi teda varasemalt kõnetanud. Me ei osanud seda oodata ja kohkunult lahkusime. Aga miks ma seda välja siis üldse toon? Ma hiljem mõtlesin veel sellele olukorrale ja ehk oleksime saanud teda lihtsalt teenida ja tema lugu kuulata, öeldes juba alguses, et ei räägi Jumalast, kui see ta soov on. No ei tea, kas ta oleks meiega rääkinud, aga oluline on teada, et evangeeliumi kuulutamine ei ole ainult sõnaline vaid ka tegudega ja vahel piisab ainult sellest, et teenida inimesi armastusega, et nad tunneksid end armastatuna.
Kokkuvõtteks: meil oli mitmeid vestlusi veel vene prouadega, kellel oli rõõm, kui palvetasime nende eest; vanema härraga, kes rõõmustas kommi üle, mida talle andsime ja kes naeris, kui püüdsime puterdama vene keeles kuidagi; laulsime tänavatel; rääkisime meestega, kes olid märjukest võtnud; vestlesime 2 noore neiuga, kes olid kristlikust perest jne.
Laupäeval, kui meil oli viimane võimalus minna tänavatele antud ürituse raames, teadsin ma, et pean kindlasti minema, isegi kui meil soovitati pigem puhata. Seekord olin ma üksi. Kõndisin mööda linna palvetades, et leida inimesi, kelle juurde Jumal mind saata tahab. Jõudsin promenaadile jõe kõrval, kus inimesed istusid üksikult pinkidel, seisid rühmadena paadi juures, vaatasid igatsevalt vee poole või naersid sõbrannadega juttu rääkides. Ühel hetkel tundsin, et kuskil seal nende inimeste hulgas on keegi, kellel on enesetapumõtted. Aeg oli hiline ja ma oleks pidanud tagasi hakkama kõndima, aga ma ei suutnud. Ma ei saanud lahkuda enne, kui leian selle inimese. Lõpuks kiirel sammul ringi liikudes nägin meest, kelle pilk oli tühi ja otse vaatamas. Ta möödus minust ja läks vaid paar sekundit, kui pöörasin ümber, et ta juurde minna. Ta kõndis ebalevalt, vaatas vett, liikus veel edasi, uuesti vaatas jõge, sülitas ja vaatas ikka vett. “Stravstvuite, või gavarite po-engliski? A po-russki?” (Vene keeles: tere, kas te räägite inglise keelt? Aga vene keelt?) Pean tunnistama, et tundsin end üsna kehvasti, et polnud koolis piisavalt Lehepuud kuulanud. Ilmselt umbes 70% meie vestlusest ma ei mõistnud. Aga oli üks lause, mida ma oskasin: Jeesus armastab sind. Ta võttis hetke, et mõelda ja siis vastas mulle midagi, millest ma päris täpselt aru ei saanud. Sain ta ka nõusse minema koos kontserdile. Niisiis me läksime, mina ja purjus mees. Ta hoidis mu käest kinni ja ma püüdsin teda tagant kiirustada, et bussile jõuda. Inimesed vaatasid põlgusega, aga teate, mind ei häirinud see. Ma ei tundnud häbi, kuna teadsin, et Jumal armastab seda meest täpselt sama palju kui mind. Ja sel hetkel Jumal tahtis kasutada mind, et näidata talle, et ta on väärtuslik. Kes olen siis mina, et öelda ei? Ta küll ülistusõhtule ei jõudnud, aga ma siiski loodan, et ta tundis seda armastust ja et ükskõik, mis mõtted tal ka enne ei olnud, siis nüüd olid tal paremad mõtted.
Aeg Riias oli imeline, ma võikski jääda jutustama lugusid. Ülistuse ajal oli hetk, kus ruum täitus helidega, nagu inglid laulaksid. Jutlustamised olid võimsad. Oli suur õnnistus kuulata paljude lugusid ja näha inimeste elude muutumist, tervenemist. Seljavalud, puusavalud, depressioon, kaelakahjustus, 50% kuulmine ühest kõrvast, põlveprobleemid – miski pole võimatu Jumalale, kes on võimsaim kogu universumis. Ta on Tervendaja ja tahab parandada meie füüsilised kui vaimsed valud. Ta tahab taastada meid ja vahetada murtud südame puhta terve südame vastu täis Jumala armastust.
Jagasin teiega vaid väikest osa sellest, mis juhtus ja mida Jumal tegi selle aja jooksul Riias.
Järgmise korrani!
Jumal õnnistagu teid kõiki!
Oi, ma tahan veel pisikese asja mainida. Olen märganud, et mul on olnud lugejaid nii mitmetest erinevates riikidest, isegi kohtadest, kus mul enda teada tuttavaid pole (17 erinevat riiki, kui mu matemaatika mind alt ei vea). Te olete nii LAHEDAD! Ma olen avatud kuulama erinevaid lugusid üle maailma, kōiki lugusid, kus Jumal tegutseb. Ja kui keegi tahab jagada soovitusi Rootsi osas, siis andke teada!
NING pühapäeval rändasime imelise bussiga EESTI. Juhuu!! Järgmise nädala oleme ilusas Tartus.
Okei, kohtumisteni!
Hej då!
—> Jätkub..
Ma just otsustasin, et kirjutan 5. nädala kohta ka, aga lühidalt.
Esimene nädal Eestis (Tartus) oli väga huvitav. Meie imeline Annelise õpetas meid teemal “Ülevaade Piiblist”. Ja muidugi õppisime me ääretult palju. Võin nüüd öelda, et tean paremini tervet lugu Piiblis ja näen, kuidas kõik lood on omavahel seotud. Ma toon välja vaid mõned olulised punktid, mida teada:
Piibel on koht, kus me kohtume Jumalaga
Piibel on kirjutatud sulle mitte sinu jaoks. Piiblis kirjutatu on kirjutatud antud aja inimestele teatud olukorras, seega ei saa lugeda sealset lugu, nagu kõik oleks just sinule otse kirjutatud. Küll aga on Piibel kirjutatud, et sa saaksid kasutada seda oma elus, aga tihtipeale mitte sõna-sõnalt vaid tuleb vaadata antud aja konteksti ja mõtet kirjutatu taga, mida saab oma ellu kaasa võtta.
Ja jõudsimegi kontekstini. Kõige olulisem on teada konteksti(!!!). Näiteks 5. Moosese 22:28-29. Esmalt lugedes tundub väga jõhker ja mõtleme, kuidas Jumal sai küll sellise seaduse luua. Kui aga teada, et tol ajal, kui inimesed said teada, et kedagi on vägistatud, siis ta ei saanud kunagi mingit positsiooni elus omada, ta ei saanud teha lepinguid, ta (naine) oleks olnud ühiskonnas põlatud kui ebapuhas ja seega ka ükski mees poleks temaga abiellunud tulevikus. Seega Jumal tegi seaduse, et kaitsta samas olukorras olevaid naisi. Kui peakski nii juhtuma, siis on naisel olemas mees, kes ta eest hoolitseb ja ka varaline kindlus, et ta ei jää hätta. Kuna aga rahaline osa oli juba väga suur ja ka tagajärg, et mees peaks naise eest terve oma elu hoolitsema, siis antud seadus ennetas selliste olukordade teket. Niisiis on oluline teada konteksti, kultuurilist tausta ja üldiselt ka seda, mis on enne ja pärast kirjakohta.
Kõike kirjutatut ei saa otse võtta – pea meeles, et kirjutatu kirjutati tuhandeid aastaid tagasi elanud inimestele. Aga muidugi saab igast kirjakohast õppida, sest inimesed teevad ikka ja jälle samu vigasid ning kirjutatud printsiibid kehtivad ka tänapäeval. Näiteks 5Moosese 22:8. Tänapäeval ei ehitataks käsipuud katusele, aga tuleb olla kindel, et sinu ehitatu ei ohustaks kellegi elu.
Põhimõtteliselt vaatasime me läbi terve Piibli olulisemad lood, kuid teistsuguse perspektiiviga kui tavaliselt ollakse harjutud neid lugema. Ta (Annelise) oskas seda väga hästi teha.
Aga nüüd, mu kallid, mul on teile üks lugu. See näitab, kuidas me vahel mõtleme, et võtame aja maha ja puhkame, et mitte midagi teha terve päeva, aga Jumalal võivad olla hoopis teised plaanid meile.
See lugu algas esmaspäeval, meie vabal päeval. Istusime jõe kõrval, vaatasime paati kalda ääres, nautisime linnulaulu ja päikest. Kui meil sai sai otsa, pakkusime lindudele muru. Nad läksid nii põnevile sellest. Nii õel minust. Igatahes, seal me olime, päeva nautimas. Ühel hetkel enamik meie hulgast lahkus ja jäime ühe neiuga kahekesi veel hetke nautima. Polnud nagu sellist tunnet, et viitsiks istuda jõe ääres, aga millegipärast siiski jäime. Järsku tungis meie vahele üks tundmatu nägu. Ta istus me kõrvale ja jagas oma päevast, ühes käes suits ja teises õlu. Kuigi sisimas oleksime tahtnud lahkuda, me siiski jäime. Pikk lugu lühidalt: too noormees rääkis umbes pool oma eluloost, millest oli aru saada, kui katki ta tegelt on, kuigi tahtis näidata end tugevana. Üks hetk möödus meist üks Ukraina noormees, kellega too mees oli varasemalt kakelnud. Ja see algas uuesti. Nad kukkusid peaaegu vastu kivitreppi, ukrainlasel jooksis peast veidi verd, tuli politsei, kiirabi, oli tunnistuste andmist, noortekampasid pealt vaatamas ja filmimas, ühesõnaga, kõike. Ja kuigi tundus, et meil pole enam midagi teha, tundsin, et peame ikkagi jääma. Enne kui lahkusime ja kui rahvamass oli ära läinud, küsisime, kas me võime ta eest palvetada. Ta küll ei soovinud, aga saime temaga jagada, mis meil südamel oli ning ühel hetkel ta ka tunnistas, et ta tarbib alkoholi, kuna ta on palju haiget saanud. Kohtusime veel mitmete ta tuttavatega sel ajal, kõik Tartu elanikud vist teavad teda. Oli ka üks noormees, kes tuli hiljem Kolgata noortekale koos sõbrannaga. Ma ei usu kokkusattumustesse. Kindlasti oli sellel põhjus, et me tol päeval kauemaks jäime ja nende inimestega kohtusime. Too esimene mees ütles, et ta pole väärtuslik, aga ma loodan, et ta sai tunda, et ta on palju rohkem väärt kui ta arvab enda olevat. Tihtipeale me kõnnime kiirustades mööda tänavaid ja meil jääb nii palju nägemata, nii mitmed inimesed märkamata, lood kuulamata. Julgustan teid rohkem märkama ja veetma aega inimestega, kellega tavaliselt ehk ei läheks rääkima.
Järgmiste seiklusteni!
——————————————————–
Hej!
Jag talar svenska! Yes, I have been learning Swedish past few days! You are wondering why? I will explain it very soon.
I hope you were not thinking I forgot about you all and stopped writing in here. We just had super busy week and we were also travelling. Uhh so much have happened during this week. Are you excited to hear? Of course you are! Me too!
So, past week we were part of Awakening Europe/Awakening Baltics. It is a powerful event where we have worship and preaching in the morning session, outreach to people on streets on afternoon and worship + preaching in the evening with the people we met on the streets.
This week we didn’t have much teaching during our own time because we had preaching at Arena Riga etc but it was so powerful time. I learned how we should not be afraid of people because our God is so much bigger and it’s not important what people think about us. It’s only important what God thinks about us. There is no fear that is from God except the fear of God. He wants us to share the love He has for people and He will never be disappointed in us. We as people doesn’t have to do much actually, we just need to trust God and do what He asks us to do and He will do the rest.
Mainly I want to focus this time on stories what happened this week, what kind of people I met and what I learned through this experience. And I will talk about purpose of learning Swedish as well.
But hey, let’s talk first about Swedish. Otherwise you may think about it too much. Maybe. So, on tuesday, I think, we got to know where we go to outreach! Yess, I’m going to Sweden! To be honest, I really really really wanted to go to Georgia already before DTS but this time God told me that not this time. When I prayed for the outreach country, I got all together 4 scriptions and they all wrote about the same topic which led me to Sweden. So I embraced God’s decision and decided to put down my own desires for now. I even had a dream a week before NIKO that I won’t go to Georgia (at this time we didn’t know the final options for outreach). But I’m not sad because it is not important where I go. It’s not about the country but it’s about people. It’s not about travelling but it’s about sharing God’s love with His children. And so I started to study Swedish with Duolingo to get ready because it’s hard to speak with people who doesn’t speak English when you don’t know Swedish (in Sweden of course). So I’m super excited about learning it! And it’s been easier (so far) than I thought. We have the best team of 2 brazilians and 3 estonians and we are excited to see where God leads us and what He will do at this outreach!
But now back to Awakening Europe.
From Monday to Saturday we did outreach (except Wednesday) which basically means that we went on Riga’s beautiful streets, talked to random people about random things, about Jesus and handed them a free ticket to evening’s concert (or more like worship, preaching). Some people were confused, some laughed, some were angry, some were interested, some cried, some were happy, excited or suprised. During this week many accepted Jesus or renewed their relationship with Jesus (around 1000. Yes, 1000), many people got healed and most of them got touched and felt loved.
First day we were mainly worshipping God by singing on the streets with one student. We didn’t talk with anybody on this day but it was a big thing for me to sing in public because I normally am so afraid to sing when there is less than 4 people singing together. But what was weird or rather suprising this time, was that I didn’t feel any fear. It was just like a regular day singing in public. I even wanted to go to places where there are more people to have bigger impact. I realised that if you sing to God, then you just want to worship God and it has nothing to do with people. I never thought I would be able to do it without the fear. But there I was, completely fearless with my fellow DTS student.
On tuesday we were walking around the city and thinking with who we should talk to. At one point we saw 4 guys who were drinking something. At the same moment I knew we have to go and talk to them. It was kinda frightening a little bit in the beginning, because you know, (maybe) drunk people, men, and we are all ladies, 3 of us. Luckily God reminded us that most of the time our fears are much bigger than the reality and we should not make decisions based on our fear. Also, when we thought about the fears we kinda had, it didn’t make sense and so we went. First seconds walking towards them, they were looking like, who are we. Soon we understood that they all speak sign language and probably can’t hear but of course this wasn’t a problem for us. In the morning I felt like I really need a paper and a pen to take with me. So now I actually needed them. We had quite long conversation with by writing and they were very nice. They realised that we were missionaires and we found out that 2 of them believed in God and 2 didn’t. I showed them the ticket with Todd White but they said they are busy and can’t come. Long story short: one of them wrote me and asked which entrance he should entry at Arena Riga which meant that he went there! And what is really cool is that he took his mom with him (she translated everything) and they had 2 tickets because his sister got tickets from a stranger on the street! How great is our God! He always has a good plan. So I was very happy about it. I prayed almost every day after meeting them that some of them would come to the concert and meet Jesus. I don’t know if it happened but I believe God can use this concert and this meeting to start something big. They are so special to God and I really hope and pray that they all would experience it. Btw, he writes in latvian and I know almost any latvian (only thank you and ice cream) so it’s interesting to talk through google translate (it actually helps!).
Before them we met 2 turkish guys (oh how excited I was! I could tell them merhaba. And I was trying really hard not to practice all the turkish words I know on them) who already had tickets. But we had a nice chat with them and they also came to the event in the evening which was awesome! I’m not sure how did they feel about it but it was cool that I met them the next day and we got to talk about God with them and they also had a friend there. One of them had birthday so we celebrated that as well. It was really good time!
Another lady we met, wasn’t very happy to see us. She was not in a good condition and she sat on the ground. When we approached her, she got very angry and said that she doesn’t want to know anything about God. Probably somebody had already approached her. But why I point this meeting out is that we were kinda confused and didn’t wait this kind of reaction. On that moment we just left her but when I thought about it, I was thinking maybe we could have told her that it’s okay and we won’t talk about God if that’s her wish. Maybe some food to her would have make her more approachable. Maybe not. But next time in this situation I definitely want to try to do it differently and try to make her feel loved. Maybe she would have rejected us even that case but now we don’t know because we didn’t tried. But that’s okay, I’m sure God will find another opportunity to show her that she is loved.
As a conclusion: We had shorter conversations with russian ladies who appreciated a prayer; with an older man who was happy over the candy we gave him and laughed when we tried to speak in russian with him; we sang on the streets; talked to men who were drinking; talked to 2 younger girls who were from christian families and so on.
On Saturday, when our team had a last chance to do outreach, I knew I have to go, even if the staff recommended not to go and rest instead. This time I was alone. I walked around the city looking for someone to talk with. I ended up at a promenade next to the river. I sat and walked there and when the time was getting late, I felt like there was someone who wanted to die, who wanted to commit suicide. Even if I had only 20 minutes left, I couldn’t leave. “Please, God, bring me this person, I don’t have much time left to get on the bus.” Sounds maybe weird or even stupid but I was even walking faster to find this person and to get to the bus. At one point I saw a man walking towards me. He had an empty look in his eyes. I wasn’t sure if he was high or drunk. But well, it didn’t matter. When he passed me, I went back to catch him. He walked, looked at the water, spit,looked at the water, walked again, stopped and looked at the water. “Stravstvuite, või gavarite po-engliski? A po-russki?” (russian: hello, do you speak english? But russian?) I have to admit I feel bad that I didn’t study enough russian at school and most of the time during conversation I didn’t understand him. But somehow we managed. I told him twice that Jesus loves him. He said nothing. So I invited him to the concert. I wanted to ask about God but I literally couldn’t because I didn’t know russian enough. After a while he agreed and we started to walk to the center to catch the bus. He was drunk, holding my hand, people were watching, probably wondering what’s going on, but you know what? I didn’t care about it. I wasn’t embarrassed because I knew that God loves him as much as He loves me. And at this moment God wants me to show His love towards this man, so who am I do not let Him do it. Eventually he didn’t come to the concert when he saw how full the bus was and he also met his friends at this bus stop. But I still hope and pray and believe that he felt worthy at least a little bit. And we never know what other things followed after this evening(in a good way).
This time in Riga was amazing, I could keep telling the stories. Worship at Riga Arena was amazingly beautiful, it even felt like angels were singing with us in there. Preaching was powerful. It was such a blessing to see so many people getting healed and accepting Jesus as their Saviour. Backpains, hip pains, depression, neck damage, 50% hearing in one ear, knee problems – there was and is nothing impossible for the Almighty God. He is a Healer and He wants to heal our physical and mental pain. He wants to restore our strength and change our broken heart with healed heart full of God’s love.
So that’s just a little bit of who I met and what I experienced and what God was doing in this week.
Until the next time! (Problaly also this week)
God bless you all!
By the way, I have noticed that I have readers all around the world, even from the places I can’t remember I know someone from(17 different countries if I did correctly my math). You guys are AWESOME! I am very open to hear different stories all around the world, all the stories of what God is doing. And if somebody has some tips related to Sweden, like what is good to know then let me know!
AND on sunday we travelled to ESTONIA. Wohoo!! For the next week we will be in a beautiful city called Tartu.
Okay, see you!
Hej då!
—> to be continued..
I actually decided to make one post about week 4 and 5. But shortly.
So first week in Estonia (Tartu) was very interesting. Our amazing Annelise was teaching us about the topic “Overview of the Bible”. And of course, again we learned a lot and now we can say (or at least I can say) that I know more about the whole story in Bible and how amazingly everything is connected to everything.
I will point out just a few things that are important when you are reading the Bible.
1) Bible is a place where we can meet God.
2) Bible is written to you not for you. Don’t take it directly what somebody wrote to somebody. It wasn’t written for you but it was written to specific people at specific time and specific situation. Of course you can learn from the situation but not directly with the acts what is written.
3) The most important is context(!!!). For example Deuterenomy (5th Moses) 22:28-29. First when we read, it is so cruel and we think how God can make this kind of law. But at this time when people found out that you were raped then you basically couldn’t get almost anything (like a job etc, I don’t remember exactly what) and you were being ashamed a lot. And you wouldn’t get a husband in the future because you were not pure anymore. So, to protect women in this kind of situations, there was a law that they have to marry and the man has to give a lot of money to the family (it was like a million euros in that time for them if not more). So that the woman would have husband, she wouldn’t be ashamed and she could freely get what she needs (i guess job etc but probably not exactly a job or maybe). But since already the money part was huge, it actually prevented those situations. And also, then the man would have to take care of that woman his whole life. So know the context! What was before and after the scription and also culturical context.
4) You can’t take everything directly – it was written for the people who lived thousands years ago to protect them, it wasn’t written to a person from 2018. But you can ofc take the message of the scription or story to your own life. For example Deuterenomy (5th Moses) 22:8. Nowadays you wouldn’t build this thing on your roof (btw their roofs were all flat) but you have to make sure that your house etc is safe, that it doesn’t hurt anybody.
We basically went through all the main stories in the Bible and were looking at them from a different perspective. She is very good at doing so. If you want to get nice overview about the Bible, go to the events where she is speaking! (Next one DTS in Finland)
But now, my dears, I have one story for you. It simply shows how we may want to relax sometimes and do nothing the whole day, but as you know, God’s plans and our plans are way different in most of the cases.
So, on Monday we had a day off. We went to sit next to a river to just eat and relax and feed some birds with bread. And grass. They were so excited to fly after the grass lol. How mean of me. But there we were, chilling and eating. At some point mist of the people left but me and one student for some reason stayed. We planned to just stay for a while and enjoy the weather and then go home. But nope, that wasn’t something God had planned. Suddenly a man’s head came between us. And the he sat next to us, still talking, beer in one hand and sigarette in another hand. It wasn’t the most pleasant smell (from the sigarette) but we decided to stay. Long story short: this guy was sooo talkative that it was almost mission impossible to say something in between but with God nothing is impossible. So we managed to talk as well. You could see that he really needed a friend, a real friend, who is not there for just to get a sigarette or alcohol from you. Basically there was also a conflict with another guy, I called police, it came with the ambulance because other guy’s head was bleeding a little (fell a little to the rocky ground), I had to be a witness, then we met some other young and old guys and talked about God and how He is taking care of our new friend and also asked to pray for him but he didn’t want, so we prayed anyways but not with him but after we left. I believe it wasn’t just a coincidence that we were there and he was there and that all of this happened. He and his friend both are non christians. The younger one that we also met, came to Kolgata youth event and our friend came to Salemi youth event but had to left after 10 minutes. I really hope he could see how valuable he is because when we met him, he said he is not valuable. He called me many times after this day and we met few times before we left Tartu and yeah, I really hope he saw God in this situation. And what I learned is that, notice people and listen what God is telling you about them. And then follow the instruction on what to do.
Generally this week was fun, I got to experience how it is to translate people who are speaking very fast (instant translation, without translate breaks etc). Also I met many people at Kolgata that I hadn’t seen for years and had some good conversations. And I met many other people from different backgrounds.
It was nice week.
Have a good night.
Silja 🙂
*
Silja's Adventures with God 