What do you think?
Rate this book
Aino Kallas – Maailman sydämessä
Maailman sydämessä on ensimmäinen elämäkerta kirjailija Aino Kallaksesta (o.s. Krohn, 1878-1956).
Aino Kallas on Suomen ja Viron yhteinen kirjailija, josta on muotoutunut hyvin erilainen kuva kummassakin maassa. Suomalaissyntyisen kirjailijan tie Virossa tunnustetuksi kirjailijaksi oli pitkä ja mutkikas, ja Suomessakin Kallas joutui taistelemaan paikastaan kotimaisten kirjailijoiden joukossa.
Lontoossa vuosikausia asunut Aino Kallas onnistui luomaan oman aikansa naiskirjailijaksi aivan poikkeuksellisen kansainvälisen kirjailijauran. Kansainvälisen menestyksen kääntöpuolena oli juurettomuuden kokemus, josta kirjailija kirjoitti sekä päiväkirjassaan että kaunokirjallisessa tuotannossaan vuosikymmenten ajan.
Aino Kallaksesta on syntynyt vahva mielikuva kielletyn rakkauden kuvaajana, jonka elämän tunnetuin episodi oli rakkaussuhde runoilija Eino Leinoon. Elämäkerta luo kuvan Aino Kallaksesta kirjallisen kutsumuksensa varhain löytäneenä kirjailijana, jonka tuotannossa välittyvät hänen oman elämänhistoriansa raskaatkin kokemukset.
Aino Kallas on Suomen ja Viron yhteinen kirjailija, josta on muotoutunut hyvin erilainen kuva kummassakin maassa. Suomalaissyntyisen kirjailijan tie Virossa tunnustetuksi kirjailijaksi oli pitkä ja mutkikas, ja Suomessakin Kallas joutui taistelemaan paikastaan kotimaisten kirjailijoiden joukossa.
Lontoossa vuosikausia asunut Aino Kallas onnistui luomaan oman aikansa naiskirjailijaksi aivan poikkeuksellisen kansainvälisen kirjailijauran. Kansainvälisen menestyksen kääntöpuolena oli juurettomuuden kokemus, josta kirjailija kirjoitti sekä päiväkirjassaan että kaunokirjallisessa tuotannossaan vuosikymmenten ajan.
Aino Kallaksesta on syntynyt vahva mielikuva kielletyn rakkauden kuvaajana, jonka elämän tunnetuin episodi oli rakkaussuhde runoilija Eino Leinoon. Elämäkerta luo kuvan Aino Kallaksesta kirjallisen kutsumuksensa varhain löytäneenä kirjailijana, jonka tuotannossa välittyvät hänen oman elämänhistoriansa raskaatkin kokemukset.
- GenresNonfictionBiography
322 pages, Hardcover
First published January 1, 2017
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 10 of 10 reviews
March 13, 2019
Aino Kallase olulisust on mul enda jaoks keeruline sõnastada. Piinlik tunnistada, tema loominguga olen halvasti kursis, käsi pole haaranud tema teoseid, mis iganes põhjusel. Ent naisena, loojana, Soome-Eesti sillana on ta alati mu jaoks esirinnas olnud. Tema avaldatud päevikud, algselt mõeldud küll rahahäda leevendamiseks, kuid kiiresti populaarsust kogununud, on ometigi mu lemmikud.
Siinne elulugu on põhjalik ja minusugusele äärmiselt sobilik. Kallase elulugu on võetud viimse detailini lahti ja mis peamine - seotud tihedalt loominguga. Iga teose - mis teose! koguni novelli - puhul saab nüüd lugeja täpselt teada kõik seosed päris eluga. Ja meist keegi ju ei kahtle, et päris elu mõjutab loomingut iga nurga pealt. Neist Saaremaa ja hiljem Hiiumaagi mõjudest oleme kõik ilmselt mingil määral juba lugenud, kuid märksa üllatuslikum oli minu jaoks paralleelide tõmbamine või otsene mõjutatus mõningate salaarmastustega. Sest jah, Aino Kallas oli moodne naine kui nii võib öelda. Psühholoog Juhan Luiga Tartu-aastaist, rääkimata peamisest, Eino Leinost, ja veel mõned, saavad kõik tihedalt loomingusse valatud.
Ja kas saab seda Aino Kallasele ette heita? Olles küll suure rutuga Oskar Kallasesse armunud, nõudis argipäev oma: elu võõrsil, liigtihedad rasedused, pereelu kohustused, mis lämmatava laviinina ta õlgadele langesid, lisaks peagi ka saadiku kaasa esindusülesanded, võisid ilmselgelt üle jõu käia. Ega Oskargi vist kerge loomuga olnud, konservatiivne nagu ta oli. Neid hetki, mil see abielu oleks võinud tuhandeks killuks unustusemeres vajuda, oli rohkem kui üks kord. Ent ikka see eelmise sajandi inimeste perekonna hoidmise vajadus... Ja ennäe, elusügisel olid nad jälle vaimliselt samal lainel. Ehk ei olnud see kirg ja enneolematu armastus, ent see oli kõik see muu. Mis on ka oluline, kas pole? Kirg läheb mööda, see muu, mitte iial.
Saatus ei olnud Aino Kallasele kerge. Alates lapsepõlve kaotustest isa uppumissurma näol, millele kohe järgnesid mõlemad vanavanemad, ema raske depressioon, lastega läks samuti nagu läks. Oma eluajal jõudis ta vist viiest neli ise matta. Ja samas vaimus aina edasi.
Minu jaoks olid põnevad ka kõik loomepiinad. Nende tagantjärele kujutamiste juures jääb sageli kõlama et ah, kus tuli idee ja ah, kuis sai see paberile pandud ja kõik kohe läks kuidagi... ludinal. Aino Kallase puhul, kui õrnalt üldistada, siis enamus asju tulidki raskelt. Mõni asi ei jõudnudki kuhugi välja (Ungru krahvi epohhiloov romaan), mõni asi tuli paar aastakümmet hiljem ümber kirjutamisele, mõni asi sai koguni ladumiselt tagasi "kutsutud", nii mõnigi teos lihtsalt leige vastuvõtu (kusjuures olulist rolli mängisid igati subjektiivsed põhjused või inimlikud nõrkushetked), rääkimata kogu sellest juurtetuse teemast. See kõik on niivõrd aktuaalne, et pöörake sellele tähelepanu, see saab olema meie lähitulevik. Sest tõepoolest, Kallase elust suurem osa kulus juurte määramisele, otsimisele. Eestlasega abielludes kaotas ta Soome kodakondsuse, mistõttu jäi paljudeks aastateks kõrvale ka stipendumidest ja auhindadest (olgu, osalt oli siin põhjuseks ka nn saadiku abikaasaks olemine, nö jaanalinnusulgede-skandaal), ainesekski oli tal ju suuresti eestlaste ajalooline saatus. Ja samas kirjutas ta ikkagi soome keeles. Keeruline olukord.
See lõputu tasakaalu otsimine oma füüsiliste ja loominguliste laste vahel, see jäi vist lõpuni Aino Kallase saatust määrama ja mõjutama.
Siinne elulugu on põhjalik ja minusugusele äärmiselt sobilik. Kallase elulugu on võetud viimse detailini lahti ja mis peamine - seotud tihedalt loominguga. Iga teose - mis teose! koguni novelli - puhul saab nüüd lugeja täpselt teada kõik seosed päris eluga. Ja meist keegi ju ei kahtle, et päris elu mõjutab loomingut iga nurga pealt. Neist Saaremaa ja hiljem Hiiumaagi mõjudest oleme kõik ilmselt mingil määral juba lugenud, kuid märksa üllatuslikum oli minu jaoks paralleelide tõmbamine või otsene mõjutatus mõningate salaarmastustega. Sest jah, Aino Kallas oli moodne naine kui nii võib öelda. Psühholoog Juhan Luiga Tartu-aastaist, rääkimata peamisest, Eino Leinost, ja veel mõned, saavad kõik tihedalt loomingusse valatud.
Ja kas saab seda Aino Kallasele ette heita? Olles küll suure rutuga Oskar Kallasesse armunud, nõudis argipäev oma: elu võõrsil, liigtihedad rasedused, pereelu kohustused, mis lämmatava laviinina ta õlgadele langesid, lisaks peagi ka saadiku kaasa esindusülesanded, võisid ilmselgelt üle jõu käia. Ega Oskargi vist kerge loomuga olnud, konservatiivne nagu ta oli. Neid hetki, mil see abielu oleks võinud tuhandeks killuks unustusemeres vajuda, oli rohkem kui üks kord. Ent ikka see eelmise sajandi inimeste perekonna hoidmise vajadus... Ja ennäe, elusügisel olid nad jälle vaimliselt samal lainel. Ehk ei olnud see kirg ja enneolematu armastus, ent see oli kõik see muu. Mis on ka oluline, kas pole? Kirg läheb mööda, see muu, mitte iial.
Saatus ei olnud Aino Kallasele kerge. Alates lapsepõlve kaotustest isa uppumissurma näol, millele kohe järgnesid mõlemad vanavanemad, ema raske depressioon, lastega läks samuti nagu läks. Oma eluajal jõudis ta vist viiest neli ise matta. Ja samas vaimus aina edasi.
Minu jaoks olid põnevad ka kõik loomepiinad. Nende tagantjärele kujutamiste juures jääb sageli kõlama et ah, kus tuli idee ja ah, kuis sai see paberile pandud ja kõik kohe läks kuidagi... ludinal. Aino Kallase puhul, kui õrnalt üldistada, siis enamus asju tulidki raskelt. Mõni asi ei jõudnudki kuhugi välja (Ungru krahvi epohhiloov romaan), mõni asi tuli paar aastakümmet hiljem ümber kirjutamisele, mõni asi sai koguni ladumiselt tagasi "kutsutud", nii mõnigi teos lihtsalt leige vastuvõtu (kusjuures olulist rolli mängisid igati subjektiivsed põhjused või inimlikud nõrkushetked), rääkimata kogu sellest juurtetuse teemast. See kõik on niivõrd aktuaalne, et pöörake sellele tähelepanu, see saab olema meie lähitulevik. Sest tõepoolest, Kallase elust suurem osa kulus juurte määramisele, otsimisele. Eestlasega abielludes kaotas ta Soome kodakondsuse, mistõttu jäi paljudeks aastateks kõrvale ka stipendumidest ja auhindadest (olgu, osalt oli siin põhjuseks ka nn saadiku abikaasaks olemine, nö jaanalinnusulgede-skandaal), ainesekski oli tal ju suuresti eestlaste ajalooline saatus. Ja samas kirjutas ta ikkagi soome keeles. Keeruline olukord.
See lõputu tasakaalu otsimine oma füüsiliste ja loominguliste laste vahel, see jäi vist lõpuni Aino Kallase saatust määrama ja mõjutama.
August 23, 2023
ma ei teadnud Aino Kallasest enne selle raamatu lugemist mitte midagi. "Reigi õpetajat" ja üht novelli olen talt lugenud, aga eluloolise koha pealt null, ma üsna hädavaevu teadsin seda, et ta oli soomlane.
nüüd, ma arvan, tean ma temast kõike, mis teadmist väärt on, sest see oli üks hea põhjalik elulugu küll. privilegeeritud lapsepõlv soome haritlasperes (tõsi, kohe alguses tabab isa traagiline surm), abiellumine eesti teadlasega, kellest hiljem sai diplomaat ja Eesti saadik, liiga paljude laste liiga kiire sünd ajal, mil Aino tahtnuks pigem kirjanikutööle keskenduda... hiljem jällegi nende laste surmad ja tegelikult ju kodumaatu elu, pendeldamine Soome päritolupere ja Eesti pere vahel, saadikuproua elu Londonis, elu lõpupooles veel pagulasena Rootsis. jah, selle inimesega ikka juhtus asju. samas, tol ajal (20. sajandi esimene pool)... juhtuski kogu aeg igasugu asju.
Londoni-aegade osas tekkis mul paralleel Viivi Luigega, kes sai aastakümneid hiljem Roomas täpselt samamoodi tunda, kuidas noor Eesti riik oma saadikut ja saatkonda ikkagi päriselt ülal pidada ei jaksa, aga vanad kultuurrahvad ootustes järeleandmisi ka ei tee. ja nii tuligi mehe kolmandiku aastapalga eest osta jaanalinnusulgi, et nendega õukonnas vastuvõttudel käia, ja nii Eestis kui vist ka Soomes õelutseti selle kallal, et kus nüüd prouad elavad hästi. (raamatus ei olnud ühtegi pilti ja no ma neid sulgi oleks ikka kohe väga näha tahtnud kogu selle jutu peale.)
tuli ka välja, et Aino kuulsusele ja eriti sellele, et teda inglise keelde (ja hiljem teistessegi) tõlgiti, andis hoo sisse ikkagi see, et tegu oli saadiku abikaasaga, keda igale poole meeleldi kutsuti oma loomingut tutvustama ja deklameerima. muidu ikka poleks selline Eesti lugusid kirjutav Soome kirjanik jalga PEN-klubi ukse vahele saanud.
siin on Aino loomingust ka väga palju juttu muidugi, aga ma vist väga õnnetu pole, kui juhtub nii, et ma selle "Reigi õpetajaga" piirdungi - kuigi ma mäletan, et mulle see Kallase leiutatud arhailine keel vähemalt Tuglase tõlkes meeldis. aga paistab, et väga piiblimõjuline ja -hõnguline on see looming tal kõik ja ma ei tea, kas ma viitsin.
nüüd, ma arvan, tean ma temast kõike, mis teadmist väärt on, sest see oli üks hea põhjalik elulugu küll. privilegeeritud lapsepõlv soome haritlasperes (tõsi, kohe alguses tabab isa traagiline surm), abiellumine eesti teadlasega, kellest hiljem sai diplomaat ja Eesti saadik, liiga paljude laste liiga kiire sünd ajal, mil Aino tahtnuks pigem kirjanikutööle keskenduda... hiljem jällegi nende laste surmad ja tegelikult ju kodumaatu elu, pendeldamine Soome päritolupere ja Eesti pere vahel, saadikuproua elu Londonis, elu lõpupooles veel pagulasena Rootsis. jah, selle inimesega ikka juhtus asju. samas, tol ajal (20. sajandi esimene pool)... juhtuski kogu aeg igasugu asju.
Londoni-aegade osas tekkis mul paralleel Viivi Luigega, kes sai aastakümneid hiljem Roomas täpselt samamoodi tunda, kuidas noor Eesti riik oma saadikut ja saatkonda ikkagi päriselt ülal pidada ei jaksa, aga vanad kultuurrahvad ootustes järeleandmisi ka ei tee. ja nii tuligi mehe kolmandiku aastapalga eest osta jaanalinnusulgi, et nendega õukonnas vastuvõttudel käia, ja nii Eestis kui vist ka Soomes õelutseti selle kallal, et kus nüüd prouad elavad hästi. (raamatus ei olnud ühtegi pilti ja no ma neid sulgi oleks ikka kohe väga näha tahtnud kogu selle jutu peale.)
tuli ka välja, et Aino kuulsusele ja eriti sellele, et teda inglise keelde (ja hiljem teistessegi) tõlgiti, andis hoo sisse ikkagi see, et tegu oli saadiku abikaasaga, keda igale poole meeleldi kutsuti oma loomingut tutvustama ja deklameerima. muidu ikka poleks selline Eesti lugusid kirjutav Soome kirjanik jalga PEN-klubi ukse vahele saanud.
siin on Aino loomingust ka väga palju juttu muidugi, aga ma vist väga õnnetu pole, kui juhtub nii, et ma selle "Reigi õpetajaga" piirdungi - kuigi ma mäletan, et mulle see Kallase leiutatud arhailine keel vähemalt Tuglase tõlkes meeldis. aga paistab, et väga piiblimõjuline ja -hõnguline on see looming tal kõik ja ma ei tea, kas ma viitsin.
December 24, 2022
Biography of Aino Kallas, who was born in Finland, but lived most of her adult life in Estonia and in London as wife to the Estonian ambassador to UK. Today she is recognized as an important Finnish-Estonian writer.
Born in the end of 19th century and married to a conservative and religious husband, she struggled between her roles of writer and wife. The biography describes how many of her books reflect this stuggle.
It also discusses how Aino Kallas's work has been read and interpreted somewhat differently in Finland and Estonia. In Finland she was seen as a bridge builder between the two countries, whereas in Estonia she is read as a markedly independent, modern woman.
Born in the end of 19th century and married to a conservative and religious husband, she struggled between her roles of writer and wife. The biography describes how many of her books reflect this stuggle.
It also discusses how Aino Kallas's work has been read and interpreted somewhat differently in Finland and Estonia. In Finland she was seen as a bridge builder between the two countries, whereas in Estonia she is read as a markedly independent, modern woman.
August 17, 2019
4.5
Autor mainis ka teoses, et pole enam aktuaalne kirjutada klassikalist elulugu, kuid tunnen, et Aino noorusaastatest ja esimestest abieluaastatest on mööda libisetud, otsekui need ei oleks mõjutanud hilisemaid teoseid. Samas ei pruugi ma praegu oma suure Aino Kallase armastuse tõttu olla objektiivne.
Siiski on tegemist äärmiselt huvitava raamatuga, mis andis suurepärase ülevaate kõikidest Aino teostest ja nende taustadest.
Autor mainis ka teoses, et pole enam aktuaalne kirjutada klassikalist elulugu, kuid tunnen, et Aino noorusaastatest ja esimestest abieluaastatest on mööda libisetud, otsekui need ei oleks mõjutanud hilisemaid teoseid. Samas ei pruugi ma praegu oma suure Aino Kallase armastuse tõttu olla objektiivne.
Siiski on tegemist äärmiselt huvitava raamatuga, mis andis suurepärase ülevaate kõikidest Aino teostest ja nende taustadest.
January 11, 2018
Aivan hyvä peruselämäkerta kiinnostavasta ja monenlaisiin tulkintoihin taipuvasta kirjailijasta. Ehkä vähän kuivakka, vaikka eipä sensaatioita kannata väkisin vääntää. Kiinnostavinta antia syväluotaava kuvaus Kallaksen hankalasta asemasta Suomen ja Viron kulttuuripiirien välissä, ikään kuin ei-kenenkään maalla.
March 30, 2018
Perusteellinen ja sujuvasti kirjoitettu elämäkerta suosikkikirjailijastani.
December 5, 2018
Hyvin kirjoitettu ja kattava elämänkerta, joka herätti kiinnostuksen kirjailijan tuotantoon.
July 18, 2023
Sain selle raamatu kaudu teada nii palju Aino Kallase huvitavast elust ja tegemistest.
June 17, 2020
Kaua loetud kaunikene ja väga põhjalik raamat ühest huvitavast naisest ja kirjanikust. 1878. aastal Soome kultuuritegelase Julius Krohni peres sündinud Aino isa võttis meri, kui tütar oli vaid 10-aastane. 20-aastasena abiellus Aino endast vanema konservatiivse Eesti rahvaluulekoguja Oskar Kallasega ja nad kolis elama "musta jõe" linna Peterburi ja hiljem "ööbikute linna" Tartusse, kus sündisid ka lapsed. Eesti Vabariigi saadikutöö viis Oskari Londonisse, kus Aino tegutses aktiivse seltskonnategelasena, et oma kirjanduslikku loomingut tutvustada. Muu hulgas käis ta ka Ameerikas. Formaalselt Eesti kodanikuna ei saanud ta ka II maailmasõja ajal Soome jääda, vaid pidi põgenema Rootsi. Soome kodakondsus anti talle alles 1953. aastal koos elutöö auhinnaga ning nii sai ta sünnimaale tagasi pöörduda ja oma viimased eluaastad seal elada.
Teoses räägitakse paralleelselt nii Aino elukäigust kui ka teostest, mille ta mingi eluhetkel kirjutas. Selgub, et tema teostes on väga palju oma elu ainest ning oma valu ja vaeva on ta nendesse valanud. Kõige autobiograafilisem on ilmselt "Katinka Rabe", tuntumad aga kindlasti "Reigi õpetaja" ja "Barbara von Tisenhusen". Romaanikirjutajat Ainost vaatamata püüdlustele ei saanud, kuid elu teises poolses kirjutas ta näidendeid ja ka luuletusi. Näidend "Mare ja ta poeg" põhjustas 1930.-aastatel nii Soomes kui ka Eestis skandaali, nii et see tuli keset hooaega kavast välja võtta.
Lisaks eluloole ja loomingule avaneb raamatu kaudu ka pilt Aino Kallasest kui isiksusest. Sageli on teda kujutatud jõulise ja enesekeskse naisena, kes oma abikaasa saadikupositsiooni ära kasutades maailmas edu saavutas. Pealispinna all on aga tegemist kõigele vaatamata õrna naisega, kes kaotas 10-aastaselt oma isa ja avastas peagi pärast abiellumist, et konservatiivse Oskariga tal palju ühist pole. Abielu kestis siiski Oskari elu lõpuni, kuigi Aino jõudis vahepeal armuda nii psühhiaater Juhan Luigasse kui ka Soome luuletajasse Eino Leinosse. Peale selle painas teda pidevalt juurtetuse tunne, sest eks ole meiegi ju juurelnud, kas ta on siis ikka Eesti või pigem Soome kirjanik. Kirjutas Aino enamasti soome keeles, kuid ammutas ainest Eestist. Kirjutamisaega võttis Aino laste kõrvalt, tundes end sageli ka sellepärast süüdi. Aino pidi oma eluajal matma neli last, neist kolm täiskasvanuna. Kirjandusliku loominguga üritas ta tegeleda elu lõpuni, andes välja oma päevikuid.
Need päevikud soetan ma igatahes ka nüüd lugemiseks. "Reigi õpetaja" võtsin juba riiulist ootele. Kahju, et samanimeline ooper vaatamata jäi.
Kirjavigu oleks võinud raamatus vähem olla.
Teoses räägitakse paralleelselt nii Aino elukäigust kui ka teostest, mille ta mingi eluhetkel kirjutas. Selgub, et tema teostes on väga palju oma elu ainest ning oma valu ja vaeva on ta nendesse valanud. Kõige autobiograafilisem on ilmselt "Katinka Rabe", tuntumad aga kindlasti "Reigi õpetaja" ja "Barbara von Tisenhusen". Romaanikirjutajat Ainost vaatamata püüdlustele ei saanud, kuid elu teises poolses kirjutas ta näidendeid ja ka luuletusi. Näidend "Mare ja ta poeg" põhjustas 1930.-aastatel nii Soomes kui ka Eestis skandaali, nii et see tuli keset hooaega kavast välja võtta.
Lisaks eluloole ja loomingule avaneb raamatu kaudu ka pilt Aino Kallasest kui isiksusest. Sageli on teda kujutatud jõulise ja enesekeskse naisena, kes oma abikaasa saadikupositsiooni ära kasutades maailmas edu saavutas. Pealispinna all on aga tegemist kõigele vaatamata õrna naisega, kes kaotas 10-aastaselt oma isa ja avastas peagi pärast abiellumist, et konservatiivse Oskariga tal palju ühist pole. Abielu kestis siiski Oskari elu lõpuni, kuigi Aino jõudis vahepeal armuda nii psühhiaater Juhan Luigasse kui ka Soome luuletajasse Eino Leinosse. Peale selle painas teda pidevalt juurtetuse tunne, sest eks ole meiegi ju juurelnud, kas ta on siis ikka Eesti või pigem Soome kirjanik. Kirjutas Aino enamasti soome keeles, kuid ammutas ainest Eestist. Kirjutamisaega võttis Aino laste kõrvalt, tundes end sageli ka sellepärast süüdi. Aino pidi oma eluajal matma neli last, neist kolm täiskasvanuna. Kirjandusliku loominguga üritas ta tegeleda elu lõpuni, andes välja oma päevikuid.
Need päevikud soetan ma igatahes ka nüüd lugemiseks. "Reigi õpetaja" võtsin juba riiulist ootele. Kahju, et samanimeline ooper vaatamata jäi.
Kirjavigu oleks võinud raamatus vähem olla.
February 16, 2019
"Mu tuhk tuleks viia laevaga keset Soome lahte ja seal tuulte hooleks jätta. Ma kuulun maailmale."
Nõnda kirjutas Aino Kallas oma päevikusse 1929. aastal, kui hakkas lõppema tema jaoks kirjanduslikult edukaid kümnend. Soomes ja Eestis olid ilmunud Kallase senini parimateks peetavad teosed ("Barbara von Tisenhusen", "Reigi õpetaja" ja "Hundimõrsja") ning isegi ingliskeelsete lugejateni olid tema tekstid hakanud vaikselt tõlke vahendusel jõudma.
Samas tundis Kallas aina kasvavat juurtetuse tunnet. Kui sa kuulud maailmale, siis ei kuulu sa ju tegelikult kellelegi? Mõlemal pool Soome lahte kirtsutasid kultuuriringkonnad ja aastapreemiate jagajad aastaid Kallase nime kuuldes nina. On ta nüüd soomlannast eesti kirjanik või lihtsalt Eesti kodakondsust omav ja peamiselt Eestist kirjutav soome kirjanik? Alatihti jõuti mõlemal pool otsusele, et las vennasrahvas kulutab ise oma markasid tolle kirjaniku peale, meil siin teisigi sõbramehi, kellele toetust ja tunnustust vaja jagada. Selline suhtumine tegi Ainole kõige rohkem haiget!
Eks ta lõpuks ikka soomlastele jäi, kuigi Kallas kuulus alates 1932. aastast Eesti Kirjanikkude Liitu ning osad hilisemad näidendid kirjutas paralleelselt soome ja eesti keeles. Nüüd on Kallase teosed meie raamatukogudes muidugi väliskirjanduse riiulites ning kirjanduse õpikutes temast tänapäeval juttu ei ole. Huvitav, kuidas olid lood 1930ndatel? Ehk oleks suure ilmasõjata teisiti läinud ning me räägiksime tänapäeval uhkusega meie esimesest suurest naisprosaistist Aino Kallasest. Kahjuks ei saa me seda kunagi teada.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Nõnda kirjutas Aino Kallas oma päevikusse 1929. aastal, kui hakkas lõppema tema jaoks kirjanduslikult edukaid kümnend. Soomes ja Eestis olid ilmunud Kallase senini parimateks peetavad teosed ("Barbara von Tisenhusen", "Reigi õpetaja" ja "Hundimõrsja") ning isegi ingliskeelsete lugejateni olid tema tekstid hakanud vaikselt tõlke vahendusel jõudma.
Samas tundis Kallas aina kasvavat juurtetuse tunnet. Kui sa kuulud maailmale, siis ei kuulu sa ju tegelikult kellelegi? Mõlemal pool Soome lahte kirtsutasid kultuuriringkonnad ja aastapreemiate jagajad aastaid Kallase nime kuuldes nina. On ta nüüd soomlannast eesti kirjanik või lihtsalt Eesti kodakondsust omav ja peamiselt Eestist kirjutav soome kirjanik? Alatihti jõuti mõlemal pool otsusele, et las vennasrahvas kulutab ise oma markasid tolle kirjaniku peale, meil siin teisigi sõbramehi, kellele toetust ja tunnustust vaja jagada. Selline suhtumine tegi Ainole kõige rohkem haiget!
Eks ta lõpuks ikka soomlastele jäi, kuigi Kallas kuulus alates 1932. aastast Eesti Kirjanikkude Liitu ning osad hilisemad näidendid kirjutas paralleelselt soome ja eesti keeles. Nüüd on Kallase teosed meie raamatukogudes muidugi väliskirjanduse riiulites ning kirjanduse õpikutes temast tänapäeval juttu ei ole. Huvitav, kuidas olid lood 1930ndatel? Ehk oleks suure ilmasõjata teisiti läinud ning me räägiksime tänapäeval uhkusega meie esimesest suurest naisprosaistist Aino Kallasest. Kahjuks ei saa me seda kunagi teada.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Displaying 1 - 10 of 10 reviews