Enesetapp ja süütunne
Surm on loomulik osa meie elust, mis saabub meile loomulikul teel, kuid enesetapp on sekkumine loomulikku kulgu. Enesetapp tekitab alati erinevaid reaktsioone, osa inimesi süüdistavad lahkunut arguses, teised tema lähedasi osavõtmatuses, kuid on ka neid, kes kiidavad inimese julgust selline samm teha. Eestis on kristlik kultuuripärand ja kristlikus kultuuriruumis ei peeta enesetappu väärikaks surmaks. Selles artiklis ma ei soovi anda hinnangut enesetapjatele, vaid jagada mõtteid nendega, kes temast maha jäävad.
Enesetapp on sageli lähedastele suur ehmatus, sest inimene vahetult enne enesetappu räägib rahulikku juttu, naeratab, viskab kilde, on täiesti tavaline inimene ja siis äkki veel sama päev- teda enam ei ole. Spetsialistid on toonud välja mitmeid ohumärke inimese käitumises enne suitsiidi, kuid kas me oskame neid näha. Kahjuks ei ole elus asjad alati must-valged ja väline imago ei peegelda mitte alati seda, mis toimub meie sees.
Tänapäeva meditsiin on teinud tohutuid edusamme ja oskab efektiivselt sekkuda, kui me abi vajame. Teisalt on meditsiiniteaduses veel palju arenguruumi diagnoosimaks efektiivselt seda, mis toimub ülalpool kaela. Selles valdkonnas osatakse hästi seletada mis toimub, kuid aitamine toimub enamasti katse- eksituse meetodil.
Meie sees on väike keemiakombinaat ja see keemiakombinaat toodab erinevaid aineid - erinevaid hormoone. See loomulik keemiakombinaat kingib meie ajule positiivset energiat läbi - serotoniini, dopamiini, oksitoksiini ja endorfiini ja need pole ainsad kemikaalid, mida toodame. Kui meie sisemine keemiakombinaat on rikutud, tootmisliin on katkenud või toodab praaki (neid põhjusi võib olla mitmeid), siis ka meie maailmapilt ei ole enam adekvaatne - ta kaotab palju värve ja ellu tuleb pimedus ning süngus. Kui inimene väsib sellest koormast - jääb enesetapp tema jaoks ainukeseks lahenduseks. Enesetapp ei ole alati põgenemine elu sotsiaalsete aspektide eest, vaid on haiguse tagajärg ja arvan, et arstiteadusel selles valdkonnas on veel piisavalt arenguruumi.
Katkine keemiakombinaat põhjustab inimesel teistsugust arusaamist ümbritsevast ja me ei saa öelda, et tema käitumine oli adekvaatne või ratsionaalne.
Rääkisin kord oma lapsepõlve mängukaaslasega, kelle tütar tegi enesetapu. Ta rääkis mulle oma tütre lapsepõlvest ja kasvamisest. Siis ta vaatas mulle otsa ja ütles: " Kõige raskem on see, et me tegime vanematena kõik mis teha oskasime - viisime arsti juurde, toetasime , kuid oma sisemuses me teadsime, et üks päev see tuleb mis tuleb ja see oli kõige raskem. Välimiselt oli kõik temaga korras - paistis tore inimene, kuid ta ei tohtinud pingutada, kuid ta võttis endale suure koorma õppis ja töötas, tahtis olla tubli ning ta lihtsalt murdus - tal oli kogu aeg probleem oma süngete mõtetega ja neid ta välja ei näidanud. Ainuke, mis mind lohutab on teadmine, et oleme teinud kõik, et tema ellu anda nii palju kui oleme suutnud."
Paljud inimesed elavad sisemise ängiga, kuna nad tunnevad süüd, et nende lähedane tegi enesetapu.
Me ei saa ennast süüdistada selles, mida muuta ei ole meie võimuses. Me jääme elama koos leinaga, kuid ei ole päriselt õige elada koos süütundega. Kalli inimese tervis - nii vaimne kui füüsiline, see ei ole meie teha ja kas me saame tunda ennast süüdi selles, mis ei ole meie teha?
"Probleemide eest põgenemine on arguse vorm ja kuigi on tõsi, et enesetapja julgeb surra, ei tee ta seda mõne õilsa eesmärgi nimel, vaid selleks, et pääseda mõnest haigusest." Aristoteles