Tuna 41.indb - Rahvusarhiiv

Sisukord 

T O I M E T U S E LT 

E S S E E 

S I S U K O R D 4 / 2 0 0 8 

Ott Raun: Tuna kümme aastat 2 

Doris Kareva: Mäletamise kunst 4 

K Ä S I T L U S E D 

Vladimir Sazonov: Kuninglik propaganda Kesk-Assüüria suurriigis 

1365–1208 e. Kr. valitsejate tiitlite näol 5 

Mati Laur: Kohtumõistmine vallasemade üle Pärnu maakohtus 

1740. aastatel 16 

Tiina-Mall Kreem: Neitsi valge linikuga. Evangeelsete luterlike kirikute ehitus, 

nurgakivipanekud ja pühitsemised Aleksander II aegses 

eesti ajakirjanduses 26 

Mikk Lõhmus: Linnaosad ja linnajuhtimise detsentraliseerimine 

Eesti Vabariigis 1918–1940 44 

D O K U M E N T J A K O M M E N TA A R 

Urmas Salo: Au kallim kui rahu. Poola sõjalis-poliitiline olukord 

1939. aastal Eesti sõjaväe esindaja silmade läbi 56 

Jaak Pihlau: Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel 80 

Arvo Pesti: Dissidendi ettepanekud riigikorralduse asjus 97 

Eesti Filmiarhiiv: Carl Sarap 102 

K U LT U U R I L O O L I S E S T A R H I I V I S T 

Vilve Asmer: Kirjastaja ja piltnik Carl Sarap 109 

Carl Sarapi kaheksa kirja Friedebert Tuglasele 113 

A R V U S T U S E D 

V A R I A 

Vello Helk: Haridusreisid reformatsioonist valgustusajastuni 119 

Aleksander Loit: Ikaldus – nälg – surm 124 

Heino Arumäe: Üks vägagi piinlik lugu 

Aivar Niglas, 

127 

Meelis Maripuu: Punalaevastiku tung läände 135 

Linda Kaljundi: Henriku Liivimaa kroonika tõus rahvusvahelisele teadusareenile 141 

Birgit Kibal: 16. üleilmne arhiivikongress Kuala Lumpuris 145 

Liivi Uuet: Ajalookonverentsilt “Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis” 150 

Ivi Tomingas: 10 aastat Tuna fotonurka 152 

Summary 154 

Tuna sisukord 2008 158 

Tuna 4/2008 1

T O I M E T U S E L T 

Tuna kümme aastat 

Kümne aasta eest detsembris, kui kalender kuulutas veel eelmist aastatuhandet, nägi 

ilmavalgust ajalookultuuri ajakirja Tuna esimene number. Selleks ajaks olid mitmedki 

kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel ilma teinud väljaanded jõudnud 

hingusele minna, traditsioonilised teadus- ja kultuuriajakirjad aga kõige kiuste püsima 

jäänud. Sellesse stabiliseerumismärke ilmutavasse aega sisenes Tuna oma tolmulõhnase 

pealkirja ja kummalisevõitu alapealkirjaga. Miks just Tuna, mida mõista ajalookultuuri 

all ja kas tegemist on teadusliku või populaarteadusliku ajakirjaga ja kas arhiivide ajakiri 

tähendab vaid arhiivindusajakirja? Avaleheküljel kuulutati: 

“Tuna tahab olla ajalookultuuri ajakiri. See tähendab nii arhiivimaterjalide publikatsioone 

(dokumente, mälestusi, kirju), tõsiteaduslikke analüüse arhiivindusteooriast 

ajaloofilosoofiliste vaatlusteni kui ka diskussioone, ja populaarseid ning alternatiivseid 

käsitlusi. Enesestmõistetavalt on Tunas koht nii arvustustel, tutvustustel kui ka ajakohasel 

informatsioonil.” 

Ent sõnad on üks asi, nende paikapidavust peab kinnitama sisu. Esimese numbri juhatas 

sisse Ilmar Vene essee “Minevik mälus”. Edasi tulid kirjutised Tõnu Tannbergilt, 

Ivi Tomingaselt, Heino Arumäelt, Peeter Väljaselt, David Vseviovilt, Indrek Jürjolt, Mart 

Kivimäelt, Piret Noorhanelt, Enn Küngilt, Arvo Teringult, Ants Viireselt, Peep Pillakult, 

Jüri Andilt, Tõnis Ritsonilt, Indrek Jürjolt, Priit Raudkivilt, Ea Jansenilt, Heino Eelsalult, 

Jüri Tammojalt ja Valdur Ohmannilt. Enamik neist kujunes Tuna püsiautoriteks ja vaid 

astronoom Heino Eelsalule jäi see kirjutis üldse tema elu viimaseks. 

Aga üksiknumbri õnnestumiste või ebaõnnestumiste järgi ei saa põhjapanevaid järeldusi 

teha. On ajakirju, mis esimesest numbrist kaugemale pole jõudnudki. Oli neid, kes 

Tunalegi hingekella lõid, nagu kriitik, kelle meelest oli tegu kopitanult sündinud asjaga. 

Enamik lugejaid suhtus aga ettevõtmisesse ootustega ja nii on nüüdseks esimesele numbrile 

lisandunud juba nelikümmend uut. 

Küll oli kohe selge, et iva ja kooruke, sisu ja välimus peavad olema kooskõlas, sest nii või 

teisiti mõjutab üks teist. Esimesest numbrist peale on fotod täitnud ajakirjas mitte ainult 

illustreerivat, vaid ka sisulist funktsiooni. 

Öeldakse, et aeg loksutab kõik paika, kuigi päris nii see pole. Kui esimeste numbritega 

sai selgeks, et ajakirjal on tulevikku, tuli arengusuundi täpsustada. Toimetus organiseeris 

omamoodi mõttetalgud, milles osales ligi poolsada ajalooteadusega seotud inimest. Punkti 

arutelule pani kolleegiumi koosolek. Loomulikult ei tähendanud arutelu kaugeltki seda, 

nagu oleks nüüd kõik ja igavesti paigas. Põhilises toetuti seisukohtadele, mis olid tegelikult 

üsna lähedased 1922. aastal asutatud Ajaloolise Ajakirja algaastate põhimõtetele. Nimelt, 

et ajakiri “tahab kinni pidada teaduslikkuse põhimõttest. Kuid teades, et teaduslikkust ei 

tarvitse samastada raskepärasuse ja raskesti-arusaadavusega, püüame pakkuda seda, mida 

meil on anda, arusaadaval ja võimalikult niisugusel kujul, mis ajalooliste nähtuste jälgimiseks 

võiks äratada huvi ka rahva laiemais ringkonnis väljaspool uurijate ja ajaloo õppijate 

väiksearvulisi, kitsaid rühmi.” Selline lähenemisviis on Eesti jaoks ilmselt optimaalne. 

Tuna kui ajalookultuuri ajakirja edu pant on algusest peale olnud kollegiaalsus. Kui 

2 Tuna 4/2008

Ott Raun / Tuna kümme aastat 

Eesti Arhivaaride Ühing ja viis arhiivi – Eesti Riigiarhiiv, Ajalooarhiiv, Filmiarhiiv, 

Tallinna Linnaarhiiv ja Pärnu arhiiv – poleks oma jõudusid kokku pannud ja asunud 

toetama uue ajakirja loomise ideed, poleks Tunast kunagi asja saanud. Idee ise oli ilmselt 

mitmetes peades liikunud juba ennegi, kuid tulemuseni jõudis see tänu Riigiarhiivi 

tollase asedirektori Jaak Valge initsiatiivile ja kõikide arhiivide juhtkondade ning riigiarhivaari 

toetusele. Esimese numbri väljaandmisel tuli rahaliselt appi Kultuuriministeerium 

ja teisest numbrist peale on Tunat toetanud Eesti Kultuurkapital. Moraalset, 

aga kultuurirahastu kaudu ka materiaalset toetust sai ajakiri ka tollaselt Eesti Vabariigi 

Presidendilt Lennart Merilt. Ning hea sõnaga on põhjust meenutada ka Rahvuskultuuri 

Fondi. Kuigi Tuna toimetus ise pole kuigi suur, seisab tema selja taga praegu juba seitsmeteistkümneliikmeline 

teotahteline kolleegium. Koos käiakse vähemalt kolm korda 

aastas ja pea alati on kohal mõni välismaalasest kolleegiumiliige (USA-st, Rootsist, 

Soomest, Hollandist või Saksamaalt). 

Ehkki Tuna on eestikeelne kvartalikiri, on ilmunud ka venekeelne koondväljaanne, 

millele on oodata järge, ning valmimas on ingliskeelne erinumber. 

Igapäevast tööd on teinud toimetuse väikesearvuline koosseis. Praeguste tegijate nimed 

on esisisekaanel kirjas. Ei tohiks aga unustada ka neid, kelle nimesid kaanel ei ole, aga 

kelle vaevata oleks Tuna algus mõeldamatu. Need on sisutoimetaja Velly Roots, kunstnik 

Tõnu Soo ja kujundaja Jaan Klõšeiko. 

Kümme aastat ei ole liiga pikk aeg, pigem koguni väga lühike, kui võrrelda, et just 

tänavu sai üheksakümneseks Eesti Vabariik ja üheksakümneseks saab üks Tuna autoreid 

esimesest numbrist peale – Ants Viires. Veel algas üheksakümmend aastat tagasi Vabadussõda. 

Tallinna Linnaarhiiv aga pidas koguni oma 125. sünniaastapäeva. 

Õnne kõigile, tänu tegijale ja lugejale! 

Ott Raun 


E S S E E 

Mäletamise kunst 

Doris Kareva 

Palju kordi olen püüdnud muukeelsele seltskonnale seletada, kuidas on võimalik elada 

ja mõelda keeles, kus puudub tulevik. Olen püüdnud kirjeldada elutunnetust, kus 

eksisteerib üksnes kestev, voolav, ulatuv olevik – mis sedamööda, kui ta tulevalasid 

hõivab, teisest otsast koltub ja kuhtub, muundub minevikuks; elu saab looks, mis toidab 

uusi lõpmatuid olevikke. 

Tuna on sõna, mis meenutab Juhan Viidingu värsirida: ainus viide ajale on: ammu. See 

hõlmab arvutuid aegruume, just nagu sellenimeline ajakirigi – ja ennekõike Aja Kiri Tuna 

ongi mitte aja veetmiseks ega viitmiseks kokku pandud, vaid truult talletav, märkav Aja 

enese märke, mis alles teatud kauguselt vaadates moodustavad teate, sõnumi, küsimuse 

ja/või vastuse... 

Mäletamine pole niisama. Mälu on petlik ja subjektiivne, niisama kui märkaminegi. 

Lõputud lood võivad põimudes moodustada selle, mida nimetatakse ajalooks, ometi on 

alati mõnes loos tõeluse kontsentraat mitmekordne võrreldes mõne teisega. Mitte ilmaasjata 

ei tulita spartalaste langemisel sõnum: Rändaja, tõtta ja vii Lakedaimoni rahvale 

teadet! Mitte ilmaasjata ei vannuta Hamlet Horatiot: Sa räägi minust ja mu asjast tõtt! 

Tuna on jätkuvalt teel, kus tuuakse teadet, kus kõneldakse ajast ja asjast tõtt. See tee 

on kestev olevik, mis üha lahti rullub tuleviku poole – ja selja taha avarduvad vaated avavad 

silmapiiri lõpmatusele. Ajaloo ilu ja kunst seisneb kõigest kunstlikust lahtiütlemises; 

süvenevas äratundmises ja äratuntu edasiandmises. Selles meenutamises peitub äratuse 

jõud. 

Doris Kareva 

(1958) 

Lõpetanud Tartu ülikooli romaani-germaani filoloogia erialal 1983, töötanud ajalehes Sirp 1978–1993 

ja 1997–2002. 1992. aastast UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni peasekretär. 


Vladimir Sazonov 

Sissejuhatus: ajalooline taust 

Võimas Kesk-Assüüria impeerium, mis oli 

loodud 14.–13. saj. e. Kr., sai alguse väikesest 

Aššuri linnast. Aššur oli III aastatuhande 

lõpus Akkadi (2334–2154) ja seejärel Uus- 

Sumeri 1 (2112–2004) suurriikide koosseisus 

ning hiljem, pärast seda kui Uus-Sumeri riik 

2004 e. Kr. oli kokku varisenud, III aastatuhande 

lõpus ta iseseisvus. 2 

Aššur ise – hiljem tulevase tugeva Assüüria 

impeeriumi poliitiline keskus ja tuumik, oli II 

aastatuhande alguses veel väike ja nõrk, kuid 

samas rikas linnriik. Selle majandusliku tugevuse 

baas oli loodud juba 20.–19. saj. e. Kr. 

Aššuri linna kaupmehed koloniseerisid edukalt 

Väike-Aasia idapoolseid alasid. 3 Niisiis, 

Aššuri linn rikastus tänu oma kaupmeestele, 

kes rajasid enda kolooniad Kesk-Anatoolia 

aladele, nagu näiteks muistne karum Kaneš 

(türgi keeles Kültepe). 4 

Kuid 19. saj. lõpus sattus Põhja-Mesopotaamia, 

sh. ka Aššur, amorealase Šamši- 


Kuninglik propaganda Kesk-Assüüria 

suurriigis 1365–1208 e. Kr. 

valitsejate tiitlite näol 

Adad I (1813–1781) võimu alla. Ka kaubandus 

langes tema range kontrolli alla ja Aššuri 

kaupmeeste võimalused olid nüüd piiratud. 

Šamši-Adad I lõi Põhja-Mesopotaamias esimese 

tugeva ja tsentraliseeritud suurriigi. 

Šamši-Adad I kontrollis tervet Põhja-Mesopotaamia 

piirkonda kuni Eufrati jõeni välja. 

Ta määras oma poegi vallutatud aladele 

asehalduriteks, üks tema poegadest – Išme- 

Dagan – sai valitsejaks Ekallatumi linnas ning 

ta võimu all olid impeeriumi idaalad, teise 

tema poja Jasmah-Adadi residents paiknes 

aga Süüria aladel asuvas Mari linnas ning talle 

kuulusid Eufrati jõge ümbritsevad maad. 

Oma pealinnaks valis Šamši-Adad aga Šehna 

linna, nimetades selle ümber Šubat-Enliliks 

(“Jumal Enlili residents”). 5 Kuid Šamši-Adadi 

surmaga (1781 e. Kr.) varises kokku ka tema 

loodud impeerium. 6 

18. saj. keskel e. Kr. langes Aššur järgmise 

vallutaja, Babüloni kuninga Hammurapi 

1 Ur III dünastia. 

2 E. Cancik-Kirschbaum. Die Assyrer. Geschichte, Gesellschaft, Kultur, Verlag C. H. Beck, München, 2003, lk. 

31: “Spätestens jedoch mit dem endgültigen Zusammenbruch des Reiches von Ur infolge massiver kriegerischer 

Auseinandersetzungen und innepolitischer Instabilität zum Ende des 3. Jahrtausends, dürfte Assur zunächst 

seine Selbständigkeit wiedergewonnen haben.” 

3 Istorija Drevnego Vostoka, red. V. I. Kuziščin, izdanie treté, pererabotannoe i dopolnennoe. Võsšaja škola, 

Moskva, 2007, lk. 139. 

4 Tänapäeva türgikeelne Kültepe – Kesk-Anatoolias asuv muistne varemeküngas Kaneš oli juba rajatud vähemalt 

III eelkristlikul aastatuhandel. Kuid II aastatuhande alguses e. Kr. lõid Aššuri kaupmehed seal oma kaubandusfaktooria, 

mis lõi õitsele ja sai teiste faktooriate peamiseks keskuseks. Niisuguse kaubanduskeskuse ehk 

faktooria nimetus akkadi keeles oli karum. Vt. E. Cancik-Kirschbaum, samas, lk. 32; Vt. ka W. Mayer. Politik 

und Kriegerkunst der Assyrer. Abhandlungen zur Literatur Alt-Syrien-Palästinas und Mesopotamiens. Bd. 

9, herausgegeben von M. Dietrich, O. Loretz, Ugarit-Verlag, Münster, 1995, lk. 145: “In Anatolien hatten die 

Handelsniederlassungen ihre eigene assyrische Gerichsbarkeit mit dem zentralen Sitz in Kaniš/Kültepe.” 

5 E. Cancik-Kirschbaum. Die Assyrer, lk. 37–38. 

6 E. Cancik-Kirschbaum. Die Assyrer, lk. 38. 



(1792–1750) suurriigi koosseisu, kuid juba 

Hammurapi poja Samsuiluna (1749–1712) 

ajal kaotasid Vana-Babüloonia kuningriigi 

(1894–1595) kuningad kontrolli Põhja-Mesopotaamia 

üle – sinna tungisidmägirahvad 

kassiidid. 15. sajandil muutus Aššur sõltuvaks 

hurriitidest, kes lõid Süüria ja Põhja-Mesopotaamia 

aladel tugeva Mitanni suurriigi. 7 

Kui 16. saj. alguses (1595) varises Hammurapi 

loodud Vana-Babüloonia suurriik 

kokku ja Babüloni vallutasid 1595. a. e. Kr. 

hetiidid, siis hakkasid Babülooniat valitsema 

hetiitide liitlased kassiidid – tundmatut 

päritolu mägilased, kes ilmusid kusagilt 

Iraani aladelt. Põhja-Mesopotaamias eksisteeris 

terve rida linnriike ning üks neist oligi 

Aššur, mis oli sõltuv hurriitidest ja mõnikord 

kassiitidest. Aššur üritas iseseisvuda ja saavutada 

suuremat mõjuvõimu ning pidas sel eesmärgil 

mitmeid sõdu, mh. ka tugeva kassiidi 

Babülooniaga. 

Aššuri valitseja Aššuruballit I (1365–1330) 

oli esimene tõeline Assüüria kuningas, kes 

oli võimuahne ja oma välispoliitikas edukas. 

Aššuruballit I hakkas suhtlema Egiptuse 

vaaraoga nagu võrdne võrdsega ning nimetas 

vaaraod vennaks ja sai isegi peaaegu 

kogu Ülem-Mesopotaamia ülemvalitsejaks, 

nimetades ennast juba kuningaks (šarru), kuigi 

mitte ametlikes raidkirjades, vaid üksnes 

kirjavahetuses. 8 

14. saj. e. Kr. tugevdasid niisugused valitsejad 

nagu Aššuruballit I (1365–1330) ja 

Adadnārārī I (1307–1275) riiki. Adadnārārī I 

(1307–1275) oli edukas sõjas nii Babüloonia kui 

ka teiste vastastega. Tema poeg Salmanassar I 

6 Tuna 4/2008 

(1274–1245) sõdis Mitanniga (hurriitide kuningriik), 

hetiitide ja aramealastega, samuti 

uruatri hõimudega (tulevane Urartu). 9 

Salmanassari järeltulija ja poeg Tukūltī- 

Ninūrta I (1244–1208) vallutas hulga maid, 

tugevdades niigi juba võimsat Assüüriat ja 

laiendades impeeriumi piire teiste riikide 

arvelt. Ta suutis kontrollida suuremat osa 

Lähis-Idast, lõpuks vallutas kassiitidele kuuluva 

Babüloonia, kusjuures kassiitide kuningas 

Kaštiliaš langes vangi. 10 Babüloni linn oli 

vallutatud ja laastatud, jumal Marduki kuju 

oli assüürlaste poolt Babülonist minema viidud. 

11 Tukūltī-Ninūrta I oli tüüpiline idamaine 

despoot. Kuid tema õukondlastele ei meeldinud 

despootlik ja karm valitsemine ning ta 

kuulutati hulluks ja hukati seejärel 1208. a. 12 

Kõik Tukūltī-Ninūrta I vallutused olid kaotatud. 

Assüüria käis alla, kuid ees olid uued ja 

veelgi hiilgavamad Assüüria tõusud ja lõplik 

häving 612. a. e. Kr. 13 

Kesk-Assüüria riigi kuningliku 

propaganda uurimisest 

Kesk-Assüüria kuningliku propagandaga pole 

erialateaduses seni peaaegu tegeldud. Kuigi 

tegu on huvitava ja eriti suurte muudatuste 

ajaga, mil kerkis esile tugev Kesk-Assüüria 

impeerium. Mõningal määral on pööratud tähelepanu 

Uus-Assüüria impeeriumi (883–612) 

riiklikule propagandale. Võib mainida selliseid 

üksikuid uurimusi nagu näiteks P. Garelli 

artikkel “La propaganda royale assyrienne”, 

mis ilmus ajakirja Akkadica 1982. a. numbris 

7 Istorija Drevnego Vostoka, lk. 140. 

8 Vt. nt. P. Artzi. The Rise of the Middle-Assyrian Kingdom according to El-Amarna Letters 15&16. A Contribution 

to the Diplomatic History of Ancient Near East in the mid-second Millennium B.C.E., kogumikus: 

Bar-Ilan Studies in History, Bar-Ilan University Press, ed. by P.Artzi, Ramat-Gan, Israel, printed by Ahva 

Cooperative Press, Jerusalem, 1978, lk. 27, Letter No 15, line 3. 

9 Salmanassar I vallutustest ja Assüüria administratsiooni loomisest Hanigalbatis (hurritide riik) vt. A. Harrak. Assyria 

and Hanigalbat. Texte und Studien zur Orientalistik, Bd. 4, Georg Olms Verlag, Hildesheim-Zürich-New York, 1987, lk. 

132–205; Vt. ka W. Mayer. Politik und Kriegerkunst der Assyrer, lk. 203–205; Vt. ka RIMA I, A.0.77.1, lk. 183–185. 

10 W. Mayer. Politik und Kriegerkunst der Assyrer, lk. 214–215. 

11 E. F. Weidner. Studien zur Zeitgeschichte Tukulti-Ninurtas I., Archiv für Orientforschung, Bd. 13, hrsg. von 

E. F. Weidner, Berlin, 1939–1941, lk. 119. 

12 Tukūltī-Ninūrta I surma kohta vt. E. Cancik-Kirschbaum. Die Assyrer, lk. 53–56. 

13 Vt. Uus-Assüüria impeeriumi lõpu kohta: V. Sazonov. Arad-Ahhešu kiri Aššurbanipalile. – Tuna 2006, nr. 1, lk. 

83; W. Mayer. Politik und Kriegerkunst der Assyrer, lk. 412-418; Cancik-Kirschbaum. Die Assyrer, lk. 96–98.

Vladimir Sazonov / Kuninglik propaganda Kesk-Assüüria suurriigis 1365–1208 e. Kr. valitsejate tiitlite näol 

nr. 27, 14 või H. Tadmori “Propaganda, Literature, 

Historiography. Cracikng the Code of 

the Assyrian Royal Inscriptions”. 15 

Mainimisväärt on Mogens Trolle Larseni 

poolt välja antud ainulaadne konverentsiettekannete 

kogumik “Power and Propaganda”, 16 

mis on pühendatud propaganda ja võimu küsimustele 

Lähis-Idas ning antiikmaailmas, 

kuigi pearõhk on asetatud Mesopotaamiale. 

Kogumik sisaldab veel mõningaid üksikuurimusi, 

mis on suuremal või vähemal määral pühendatud 

assüürlaste propagandale, enamasti 

Uus-Assüüria ajastu kohta (9.–7. saj. e. Kr.). 

Mis aga puutub Kesk-Assüüria ajastusse, siis 

pole Kesk-Assüüria riiklikku propagandat 

analüüsivaid uurimusi peaaegu ilmunud. Et 

aga siinse uurimuse raames pole võimalik kõiki 

propagandaga seotud aspekte käsitleda, siis 

piirduksin vaid tähtsamaga. Esiteks, kuninglikud 

tiitlid kui osa riiklikust propagandast. 

Teiseks, valitseja isikukultus. 

Kesk-Assüüria valitsejate tiitlid ja 

epiteedid ametliku propaganda osana 

Kuna Assüüria kuningad olid alates 13. eelkristlikust 

sajandist muutunud juba despootlikeks 

(Salmanassar I, Tukūltī-Ninūrta I) 

piiramatu võimuga monarhideks, keda kummardati 

nähtavasti kultuslikult ning kes oma 

auahne poliitika ja tiitlitega pretendeerisid 

pantokraatori staatusele, siis kajastasid nende 

tiitlid kuningate universalistlikke taotlusi 

kõige paremini. 

Valitsejad, kes valitsesid enne Aššuruballit I-t, 

ei pretendeerinud veel isegi kuninga staatusele 

ega nimetanud ennast kordagi kuningaks. 

Ükski Vana- või Kesk-Assüüria valitsejatest 

alates 23. saj. kuni 14. saj. keskpaigani e. Kr., 

v. a. Šamši-Adad I (1813–1781), 17 kes lõi lühikeseks 

ajaks tugeva impeeriumi ja kandis tiitleid 

“kuningas” (šarrum) ja “universumi kuningas” 

(šar kiššatim) 18 , ei kasutanud tiitlit “kuningas”. 

14 P. Garelli. La propaganda royale assyrienne. – Akkadica 1982, nr. 27, lk. 16–29. 

15 H. Tadmor. Propaganda, Literature, Historiography. Cracking the Code of the Assyrian Royal Inscriptions. 

– S. Parpola, R. M. Whiting (eds.). ASSYRIA 1995. Proceedings of 10 th Anniversary Symposium of the 

Neo-Assyrian Text Corpus Project. Helsinki, September 7–11, 1995. The Neo-Assyrian Text Corpus Project, 

Helsinki, 1997, lk. 325–338. 

16 Power and Propaganda. A Symposium on Ancient Empiries, ed. by. M.T. Larsen, Mesopotamia, Copenhagen 

Studies in Assyriology, Volume 7, Akademisk Forlag, Copenhagen, 1979. 

17 Šamši-Adadi võimuletulekuga Põhja-Mesopotaamias ning Aššuri linnriigi sattumisega tema võimu alla leidis 

aset tähtis ja kardinaalne pööre Assüüria kuningavõimu ideoloogias. Kuna Šamši-Adad I rajas suurriigi ning 

soovis allutada oma võimule terve tollaegse maailma, üritas ta oma võimu ja üha suurenevaid ambitsioone 

legitimeerida. Võrreldes Šamši-Adad I tiitleid tema eelkäijate (Aššuri linnriigi valitsejad) omadega, polnud 

Šamši-Adad I enam lakooniline ega kaugeltki tagasihoidlik. Ta võttis kasutusele niisugused tiitlid ja epiteedid, 

mida varem ükski valitseja Põhja-Mesopotaamias polnud kasutanud. Ta nimetas ennast šar māt Aššur – Aššuri 

maa kuningas, šar kiššatim – maailma kuningas, šar ekalattim – Ekalattumi kuningas, šarrum dannum – võimas 

kuningas etc. Esimesena Assüüria valitsejate seast (kuigi ta ise polnud assüürlane, vaid hoopis amorealane) 

võttis Šamši-Adad I kasutusele muistse tiitli šar kiššatim – “maailma kuningas”, vt. nt. RIMA I, (A.0.39.1), 

rida. 2; RIMA I, (A.0.39.2), rida. 4. 

18 Muistne akkadikeelne tiitel šar kiššatim (sumeri keeles LUGAL KIŠ), mille võttis kasutusele Šamši-Adad I, oli 

leiutatud juba varadünastilises Sumeris ca 28.–27. saj. e. Kr. LUGAL KIŠ alguses võis tõlkida sumeri keeles vaid 

kui “Kši (linnriigi) kuningas” ning see tiitel esineb esimest korda Kiši linna valitsejatel alates En-Mebaragesist 

(28. saj. e. Kr.). Vt. V. Sazonov. Sumeri varajane kuningavõim 28.–24. sajandil e. Kr. – Akadeemia 2007, nr. 9, 

lk. 2007; Vt. näiteks En-Mebaragesi raidkirja Mebaresi 2: (1-3.) me-bará-si, lugal-[k]iš - (1-3.) Mebaresi, Kiš[i] 

kuningas (FAOS 5, 213-214.); Kuid hiljem, juba varadünastilisel ajal sai see tiitel väga tähtsa positsiooni ning 

LUGAL KIŠ’i all hakati mõistma vahel ka terve Lõuna-Mesopotaamia ülemvalitsejat. Tohru Maeda arvates: 

“The title “king of Kish (lugal-kiš ki )”, which was held by Sumerian rulers, seems to be regarded as holfing 

hegemony over Sumer and Akkad.” – T. Maeda. “King of Kish” in Pre-Sargonic Sumer. – Orient 1981, nr. 17, 

lk.1. Kuid alles järgmisel perioodil – Akkadi ajastul (2334–2154), mil Akkadi kuningad ühendasid oma võimu 

alla terve Mesopotaamia, sai see tiitel täiesti uue tähenduse. See tiitel muutus universaalseks ning seda tõlgiti 

akkadi keelde kui šar kiššatim, tähenduses “maailma kuningas”. Vt. nt. FAOS 7, 64; “Lugal kiši” kohta vt. ka 

S. Stadnikovi artiklit “Universalism kui fenomen” (lk. 93–142) – S. Stadnikov. Vana Egiptuse kultuurilugu: 

valitud artikleid, tõlkeid ja esseid. Kodutrükk, Tallinn, 1998, lk. 132; Vt. ka M.-J. Seux. Les titres royaux “šar 

kiššati” et “šar kibrāt arba’i”. – Revue D’Assyriologie et D’Archéologie Orientale, Vol. 59, 1965, lk. 1–18. 



Esimesed Aššuri linnavalitsejad 23.–20. 

saj. e. Kr., nagu Ititi, Zarrikum jt., kes olid vasallsõltuvuses 

Akkadi või Ur III kuningatest, 

kandsid selliseid tiitleid: 1.) PA (akk. waklum) 

2.) ÉNSI, mis akkadi keeles kõlas kui išši’akum 

3.) GÌR.ARAD (akk. šakkanakkum). Kõik 

need tiitlid tähendasid “asehaldurit” või “linna 

valitsejat”. Aššuri valitsejad alates Puzur- 

Aššur I-st kandsid tiitlit išši’ak Aššur, 19 ehk siis 

“Aššuri jumala asehaldur”. 

Õigem oleks neid vaadelda siiski vaid “jumal 

Aššuri asehalduritena”, kelleks nad ennast 

ise ka nimetasid. Seda märkis ära juba 

Henri Frankfort oma uurimuses “Kingship 

and the Gods” 1948. a. 20 On säilinud üks 

Assüüria valitseja Silulu raidkiri – Silulu 

A.0.27.1 mis kõlab: 

1.–7.) a-šùr.KI LUGAL şi-li-lu ÉNSI a-šùr.KI 

DUMU da-ki-ki NIMGIR URU a-šùr.KI. 21 

1.–7.) Aššur on kuningas, Silulu on Aššuri asehaldur, 

Dakiki, Aššuri heeroldi poeg, sinu ori. 

K. F. Mülleri poolt välja antud uurimus 

“Das assyrische Ritual” (8:9 I 29) näitab 


meile, et isegi Kesk-Assüüria ajal käsitati 

kuningana siiski pigem jumal Aššurit, kes 

oli Assüüria peajumal: “ d a-šùr LUGAL 

a-šùr MAN” – “Aššur on kuningas, Aššur on 

kuningas!” 22 Alles pärast jumal Aššurit mainitakse 

kuningat. 23 Selles, et jumal Aššur, 24 

Assüüria peajumal ning Aššuri linna patroon, 

oli ametlikult Assüüria kuningas, pole kahtlust, 

sest Assüüria valitsejad ei kandnud tiitlit 

kuni 14. saj. keskpaigani ja olid sisuliselt jumal 

Aššuri “asehaldurid” ((w)aklu) maa peal. 

Ka hiljem, Kesk-Assüüria ajastu lõpul ja Uus- 

Assüüria impeeriumi ajastul (883–612), kui 

kuningal oli oma riigis juba praktiliselt piiramatu 

võim, käsitati kuningat siiski tihtipeale 

jumal Aššuri esindajana. 25 

Assüüria valitsejate amet oli muistsetest 

aegadest alates seotud tihedalt assüürlaste 

peajumala Aššuriga, esialgselt alates 

21.–20. sajandist kuni 14. sajandini e. Kr. oli 

Assüüria valitseja vaid “jumal Aššuri asehaldur” 

(išš(i)ak (d) Aššur) ning esindas Aššurit 

maa peal. Valitsejat peeti vaid “linnavalitsejaks” 

(išš(i)ak) ning ka preestriks, ta oli “puhastuspreester” 

– i-ši-pu reš-tu-ú. 26 

19 B. Cifola. Analysis of Variants in the Assyrian Royal Titulary from the Origins to Tiglath-Pilesar III. Instituto 

Universitario Orientale, Departimento di studi asiatici, Series Minor XLVII, Napoli, 1995, lk. 8. 

20 H. Frankfort. Kingship and The Gods. A Study of Ancient Near Eastern Religion as the Integration of Society 

and Nature (Oriental Institute essay). University of Chicago Press, Chicago, 1948, lk. 227: “The kings of 

Assyria used the designation “Governor of Assur” in their titulary; thus they retained the modest rank of a 

ruler exercising stewardship for the city-god in whose temple they had received their insignia.” 

21 Vt. RIMA I, A.0.27.1, lk. 12–13. 

22 Vt. K. Fr. Müller. Das Assyrische Ritual, Teil I, Texte zum assyrischen Königsritual. – Mitteilungen der 

Vorderasiatisch-Aegyptischen Gesellschaft (E.V.), 41. Bd., 3. Heft, J. C. Hinrichs Verlag, Leipzig, 1937, 8:9, 

I 29: “Aššur šar Aššur šar” – “Aššur on kuningas, Aššur on kuningas!” 

23 W. Röllig. Zum “Sakralen Königtum” im Alten Orient. – B. Gladigow (Ed.), Staat und Religion, Düsseldorf, 

1981, lk. 122; Vt. ka K. Fr. Müller. Das Assyrische Ritual, 8:9 I 29. Wolfgang Röllig kirjutab: “Die Grundidee 

ist also eine theokratische, die Herrschaft des Königs ist von der Staatsgottes Aššur abgeleitet. Der Titel 

des Königs ist deshalb auch in der Frühzeit des assyrischen Staates und über viele Jahrhunderte hin aklum 

“Obmann” – nämlich der Reichgottes.” (samas, lk. 122). 

24 B. Groneberg. Die Götter des Zweistromlandes. Kulte, Mythe, Epen, Artemis&Winckler Verlag, Düsseldorf- 

Zürich, 2004, lk. 109: “Der Gott Assur galt seit den ersten Inschriften, die überliefert sind, als lugal “König” 

dieser Stadt, während die Stadoberhäupter sich selbst als Vizeregent und Verwalter des Gottes sahen.” 

25 Vt. nt. “Adadnārārī II annaale”: “400. (1) Adad-nerari, great king, strong king, king of the universe, king of 

Assyria, king of all the four quarters, select of Ashur, attentive prince, who acts witch the support of Ashur 

and the god Ninurta the great gods his lords and (thereby) has felled his foes.” – A. K. Grayson. Assyrian 

Royal Inscriptions, Volume II, Part 2, From Tiglath-pileser I to Ashur-nasir-apli II, Records of The Ancient 

Near East, Edited by Hans Goedicke, Harrassowitz, Wiesbaden, 1976, lk. 82 (rida 400 (1).). Siin on kuningas 

nimetatud kui “select of Ashur”. 

26 Vt. K. Deller, A. Fadhil, K. M. Ahmad. Two New Royal Inscriptions Dealing with Construction Work in Kar- 

Tukulti-Ninurta. – Baghdader Mitteilungen 25, 1994, lk. 464, IM 76787, obv. rida 2., kus K. Deller, A. Fadhil, 

K. M. Ahmad tõlgivad i-ši-pu reš-tu-ú kui “the foremost purification priest”.

Jumal Aššuri hiigelrolli kuningavõimu 

ideoloogias ja riigis näitavad meile kas või 

Assüüria valitsejate teofoorsed nimed, mis 

sisaldavad enamasti jumal Aššuri nime, nagu 

Aššur-nārārī, Aššur-rabî, Aššur-bēl-nišēšu, 

Aššur-rêm-nišēšu, Aššuruballit, Aššur-nādinaplī, 

Aššur-dān jne. 

14. sajandi keskpaigast alates on titulatuuris 

nähtav kardinaalne nihe ning 

see on seotud sellega, et Aššuri linnriik 

muutus piisavalt tugevaks ja temast hakkas 

kujunema vägev impeerium. Esimene 

valitseja, kes ennast kuningaks (šarru) 

nimetas, oli Aššuruballit I (1365–1330). 27 

Kui oma ametlikes raidkirjades nimetasid 

Aššuruballit I (1365–1330) ja tema järeltulija 

Enlil-nārārī ennast veel kui išši’ak aššur 

– (Aššuri asehaldur), 28 šakin md en-líl (Enlili 

väljavalitu), 29 siis oma ametlikus kirjavahetuses 

vaaraoga nimetas Aššuruballit I ennast 

juba “Aššuri maa kuningaks” (šar (mâtu) 

Aššurma). 30 

EA 15 


1.–3.) a-na mâtu M[i-iş-ri] qí-bi-[ma] umma 

(1) (ilu) A-šur-uball[it] šar (mâtu) 

Aššurma. 31 

1.–3.) Egiptuse maa kuningale, ütle! Nii räägib 

Aššuruballit, Aššuri maa kuningas. 

Tsiteerin teise Aššuruballiti poolt vaaraole 

saadetud huvitava kirja algust (EA 16): 

EA 16 

a-na m Na-ap-hu-ri-i-└a’ ? └LUGAL GAL 

LUGAL KUR Mi-is-sa-ri ŠEŠ-ia └qí └-[bi-ma] 

um-ma md A-šur-TI.LA LUGAL KUR Aš-šur-└ma’ ? 

└LUGAL GAL ŠEŠ-ka-ma. 32 

Naphurijale, [suurele] kuningale, Egiptuse 

maa kuningale, Minu vennale, üt[le]: Järgmisel 

viisil (räägib) Aššuruballit, Assüüria maa 

kuningas, suur kuningas, sinu vend. 33 

Nagu näeme, nimetas Aššuruballit I end 

siin kogu Assüriamaa kuningaks (LUGAL 

KUR Aš-šur), ning lisaks ka veel “suurkuningaks” 

(LUGAL GAL) ning ta suhtles vaaraoga 

kui võrdne võrdsega, nimetades teda 

“vennaks” (ahhu), mida tohtisid teha vaid 

võrdväärsed suurkuningad. 

Järgmine väga tähtis samm kuningliku 

propaganda arengus on Assüüria kuninga 

Adadnārārī I raidkirjad ja eriti tiitlid, mis on 

juba tunduvalt auahnemad kui ta eelkäijatel. 

On näha, kuidas Assüüria kuningate riiklik 

propaganda neid tiitleid välja töötas, et ülistada 

valitsejaid ning näidata nende ambitsioone 

olla Lähis-Idas hegemoonid. Adadnārārī I 

võttis kasutusele muistse Akkadi kuningate 

tiitleid, eriti universalistlikke tiitleid, mis näitasid 

ta pretensioone domineerida kogu universumi 

üle. Sellise oikumeenilise valitseja 

tiitel oli muidugi “universumi kuningas” ehk 

“kõiksuse kuningas“ (šar kiššati), tuntud juba 

24. saj. e. Kr., mil eksisteeris Akkadi impeerium. 

27 Vt. Aššuruballit I pitsatit: Reallexikon der Assyriologie und Vorderasiatischen Archeologie, I. Band, herausg. 

von. E. Ebeling und B. Meissner, Walter de Gruyter&Co, Berlin und Leipzig, 1938, Unveränderter photomechanischer 

Nachdruck 1993, Tafel 36; Vt. samuti M.-J. Seux. Épithètes royales akkadiennes et sumériennes, 

Ouvrage publié avec le concours du Centre National de la Recherche Scientifique, Letouzey et Ané – Paris, 

1967, lk. 301. 

28 RIMA I, A.0.73.2, rida. 1, lk. 111. 

29 RIMA I, A.0.73.2, rida. 13, lk. 111. 

30 Artzi, samas, lk. 27, Letter No 15, line 3; Artzi, samas, lk. 29–30: “Yet the most typical feature which bore 

witness to the rapid adjustment of Assyria to the international situation is the appearance of new political 

title “King of Assyria”.... Until Aššuruballiţ’s time (and – partly – also thereafter) Assyrian kings used 

‘pristly’ political titles which accorded with their position as Priest-Kings such as: šakin Enlil, “the Governor 

(in the name of god) Enlil” and chiefly: išši’ak (Aššur), The Ruler of the Land Assyria/ in the name of the 

god Aššur.” 

31 P. Artzi. The Rise of the Middle-Assyrian Kingdom..., lk. 27, Letter No 15, lines 1–3. 

32 Samas, lk. 320–336; Vt. W. L. Moran. The Amarna Letters. Edited and Translated by the John Hopkins 

University Press, Baltimore and London, 1992, EA 15, lk. 38. 

33 Vt. W. L. Moran. The Amarna Letters, EA 16, lk. 39. 



1.) md IŠKUR-ÉRIN.TAH LUGAL KIŠ 

LUGAL dan-nu 2.) LUGAL KUR Aš-šur 

DUMU GÍD-DI-DINGIR 3.) LUGAL KUR 

Aš-šur DUMU d En-líl-ÉRIN-TAH. 34 

1.–4.) Adadnārārī, Universumi kuningas, 

võimas kuningas, Assüüria maa kuningas, 

Enlinārārī poeg. 

Salmanassar I, kes järgnes Adadnārārī I-le, kasutas 

teisigi universalistlikke ja veelgi auahnemaid 

epiteete, mida Adadnārārī veel ei kasutanud. 

Muu hulgas oli ka tema “Universumi kuningas” 

(šar kiššati), 35 aga lisaks kõigile leiutas 

ta veel ka sellised tiitlid nagu: 1.) šar kiššat nišē 

(LUGAL KIŠ UN MEŠ) 36 – “kõikide inimeste 

kuningas”; 2.) útul 5 abrāti – “kõikide inimeste 

karjus”; 3.) šakkanakki/šakanki ilāni (GÌR. 

ARAD DINGIR.MEŠ) 37 – “kõikide jumalate 

asehaldur” 4.) rē’u puhur dadmē 38 – “kõikide 

asulate karjus” ja veel mitmeidki muid. 

Kuid tõelise tipu saavutas kuninglik propaganda 

ja titulatuur aga Salmanassar I poja 

Tukūltī-Ninūrta I ajal. Tukūltī-Ninūrta I kasutas 

muu hulgas selliseid tiitleid nagu: šar 

kiššati (universumi kuningas) 39 , šar kibrāt 

arba’i (nelja ilmakaare kuningas) 40 , šamšu 

kiššat nišē (kõikide inimeste päikesejumal) 41 , 

šar tâmti elīti u šupalīti (Ülemise ja Alumise 

Mere kuningas) 42 , bēl bēlē (isandate isand) 43 , 


malik malkī (vürstide vürst) 44 , šar šarrāni 

(kuningate kuningas) 45 , šar māt Karduniaš 

(Karduniaše 46 maa kuningas) 47 , šar māt Šumeri 

u Akkadî (Sumeri ja Akkadi maa kuningas) 48 , 

šar māt Tilmun u Meluhhi (Tilmuni ja 

Meluhha kuningas) 49 , šar kullat mātāt Nairi 

(Nairi maade kuningas) 50 , šar māt Šubarî 

u Qutî (Subaru ja Kutu maade kuningas) 51 , 

šarru dannu (võimas kuningas) 52 , šar Sippar u 

Bābili (Sippari ja Babüloni kuningas) 53 jne. 

Niisiis võtsid Kesk-Assüüria kuningad kasutusele 

muistsete Akkadi (2334–2154) ja Ur 

III (2112–2004) kuningate universalistlikud 

tiitlid, nagu “universumi kuningas”, “nelja 

ilmakaare kuningas”, toonitades sellega, et 

nad on nende muistsete kuningate legitiimsed 

järeltulijad. Kuid nad mõtlesid välja ka uusi 

tiitleid, nagu “kõikide inimeste päikesejumal” 

jms. Lisaks, vallutades mingi piirkonna, võtsid 

Assüüria kuningad kasutusele vallutatud 

piirkonna kuninga tiitli. Näiteks, vallutades 

Kassiitide suurriigi, mis asus Babüloonias, 

võttis Tukūltī-Ninūrta I kasutusele järgmised 

kassiidi kuningale kuuluvad tiitlid: Sumeri 

ja Akkadi maa kuningas (šar māt Šumeri u 

Akkadî) 54 , Karduniaše 55 maa kuningas (šar māt 

Karduniaš) 56 jne. On näha selge suund universalismile 

ja despotismile. Tukūltī-Ninūrta I 

ajaks saavutas see tendents oma maksimumi. 

34 RIMA I A.0.76.3, read 1–4, lk. 136. 

35 Vt. näiteks RIMA I A.0.77.7, rida 2, lk. 196. 

36 RIMA I A.0.77.18, rida 3, lk. 207. 

37 RIMA I A.0.77.1, rida 3, lk. 207. 

38 RIMA I A.0.77.1, read 7–8, lk. 182. 

39 RIMA I A.0.78.1, rida 1. 

40 RIMA I A.0.78.2, rida 2. 

41 RIMA I A.0.78.5, rida 3; RIMA I A.0.78.19, rida 2. 

42 RIMA I A.78.5, read 5–6, lk. 244. 

43 RIMA I A.0.78.3, rida 3, lk. 241. 

44 K. Deller, A. Fadhil, K. M. Ahmad. Two New Royal Inscriptions..., IM 76787 obv., rida 3, lk. 464. 

45 RIMA I A.0.78.3, rida 3, lk. 241. 

46 Babüloonia kassiidikeelne nimetus. 

47 RIMA I A.0.78.5, rida 4, lk. 244. 

48 RIMA I A.78.5, read 4–5, lk. 244. 

49 K. Deller, A. Fadhil, K. M. Ahmad. Two New Royal Inscriptions..., IM 76787, Read 17, lk. 464. 

50 RIMA I A.78.5, read 8–9, lk. 244. 

51 RIMA I A.78.5, read 7–8, lk. 244. 

52 RIMA I A.0.78.1, rida 2, lk. 233. 

53 K. Deller, A. Fadhil, K. M. Ahmad. Two New Royal Inscriptions..., IM 76787, read 16–17, lk. 464. 

54 RIMA I A.78.5, read 4–5, lk. 244. 

55 Karduniaš – Babüloonia kassiidikeelne nimi. 

56 RIMA I A.0.78.5, rida 4, lk. 244.


Kuninglikud raidkirjad 

Kuninglikke raidkirju Adadnārārī I, Salmanassar 

I ja Tukūltī-Ninūrta I ajast iseloomustab 

kuningate liigne ülistamine ja vahel 

ka vaenlaste halvustamine. Kuningat näidatakse 

vahel jumaliku ja võitmatu kangelasena, 

erinevate jumalate lemmikuna, õiglase valitsejana, 

pantokraatorina (ehk maailmavalitsejana). 

Näitena tutvustame vaid paari väikest 

fragmenti umbkaudu 60 säilinud Tukūltī- 

Ninūrta inskriptsioonist, mis kõik ülistavad 

teda ning kirjeldavad ta vallutusi jne. Oma 

raidkirjades nimetas Tukūltī-Ninūrta ennast 

tavaliselt nii: “Tukūltī-Ninūrta, Universumi 

kuningas, võimas kuningas, Assüüria maa 

kuningas, nelja ilmakaare kuningas, kõikide 

inimeste päikesejumal, Salmanassari poeg 

jne. jne...” 57 Või siis nii: “Tukūltī-Ninūrta, 

Universumi kuningas, võimas kuningas, 

Assüüria maa kuningas, Sumeri maa ja 

akkadlaste maa kuningas, nelja ilmakaare 

kuningas, Aššuri ja Šamaši lemmik olen ma 

– ülistatud võimukandja, kuningas jumal 

Enlili soosingul, kes õnnega oma valitsuskepiga 

maad rahulikult karjatab, kõrgem lunastuspreester, 

Anu poolt kutsutud...” 58 Ning 

see pole veel kaugeltki lõplik nimekiri, sest 

ainuüksi valitsejanime epiteetide loend on 

selles raidkirjas 24 rida pikk, alles siis tuleb 

juttu tema vallutustest ja vägitegudest, millega 

võrreldes jäävad lihtsalt kahvatuteks isikuteks 

mitmedki Rooma ja Bütsantsi keisrid 

ning Türgi sultanid. 

Tukūltī-Ninūrta I kui “päikesejumal” 

Tukūltī-Ninūrta I võttis kasutusele mitmed 

universalistlikud tiitlid, mille olid leiutanud 

veel Sargon, Naram-Su’en, ja teised auahned 

tiitlid – nagu “Universumi kuningas” 

(šar kiššatim) 59 ja “nelja ilmakaare kuningas” 

(šar kibrāt arbaìm). 60 Osa tiitleid mõtles 

Tukūltī-Ninūrta I ise välja, nagu “Kõikide 

inimeste päikesejumal” ( d šamšu kiššat nišē). 61 

Tiitel d šamšu kiššat nišē, mida võib tõlkida kui 

“kõikide inimeste päike/päikesejumal”, esineb 

Mesopotaamias esmakordselt just Tukūltī- 

Ninūrta I inskriptsioonides. 

Kuid selle tiitli üks osa “kõikide inimeste...” 

(kiššat nišē) esineb juba Adadnārārī I 

(1304–1273) ja Salmanassar I (1273–1243) 

ajastu tekstides. Salmanassar I nimetas ennast 

oma inskriptsioonides kui šar kiššat nišē – “kõikide 

inimeste kuningas”. 62 Tukūltī-Ninūrta I 

modifitseerib Salmanassar I poolt kasutatud 

tiitlit “kõikide inimeste kuningas” (šar kiššat 

nišē) 63 ja sellest saab – “kõikide inimeste päike/ 

päikesejumal” ( d šamšu kiššat nišē). Nimetades 

ennast “päikesejumalaks”, pretendeeris Tukūltī- 

Ninūrta I kahtlemata jumalikule staatusele. Assürioloog 

Stephan M. Maul nimetab oma artiklis 

(1999) Kesk- ja Uus-Assüüria kuningaid, 

kes kasutasid tiitlit “kõikide inimeste päikesejumal” 

– d šamšu kiššat nišē: Tukultī-Ninurta I, 

Adadnārārī II, Tukultī-Ninurta II, Aššurnasirpal 

II, Salmanassar III ja Assarhaddon. 64 

Ühes tekstis nimetab Tukūltī-Ninūrta I 

end järgmiselt: 1.) d GIŠ.tukul-ti- d nin-urta 

MAN KIŠ MAN dan-nu MAN KUR aš-šur 

2.) MAN kib-rat 4-i d šamšu kiššat UN.MEŠ 65 

57 ITN 18, 1–3, lk. 31. 

58 ITN 16, 1–9, lk. 26. 

59 Esmakordselt võetud kui “universumi kuningas” kasutusele Akkadi kuninga Sargon I (2334–2279) poolt 

– RIME 2 Sargon E2.1.1.1, rida 6 

60 Kuninglikku tiitlit “nelja ilmakaare kuningas” kasutas esimest korda Akkadi kuningas Narām-Su’en (2254– 

2218). – FAOS 7, S-13, lk. 42. Hilisematel ajastutel oli see tiitel väga levinud mitmete muistsete Lähis-Ida 

valitsejate puhul (Babüloonia, Assüüria). 

61 ITN, 11; RIMA I A.0.78.5, rida 3; RIMA I A.0.78.19, rida 2. 

62 RIMA I A.0.77.17, rida 3. 

63 RIMA I A.0.77.18 rida 3, lk. 207 

64 S. Maul. Der assyrische König – Hüter der Weltordnung, in K. Watanabe (Hrsg.), Priests and Officials in the 

Ancient Near East, Papers an the Second Colloquium on the Ancient Near East. – The City and its Life, held 

at the Middle Eastern Culture Center in Japan, March 22–24. 1996, Heidelberg, 1999, lk. 206. 

65 RIMA I A.0.78.19, read 1-2, lk. 267 



– “(jumalik) Tukulti-Ninurta, maailma kuningas, 

Assüüria kuningas, nelja ilmakaare 

kuningas, kõikide inimeste päikesejumal”. 

Nagu näha, esineb Tukūltī-Ninūrta I siin kui 

d GIŠ.tukul-ti- d nin-urta ehk “jumalik Tukūltī- 

Ninūrta”. Siin on kuninga nime ees jumalikustamise 

determinatiiv “dingir” (jumal), 

mida Mesopotaamias võisid nimede ees 

kanda vaid jumalused või jumalikud olendid: 

deemonid, madalama staatusega jumalused 

ning jumalikustatud kuningad. 

Tiitli “kõikide inimeste päikesejumal” 

( d šamšu kiššat nišē) päritolu kohta oletan, et see 

tuli semiidi mõjutustel. Võimalik variant on, 

et ta tuli läänesemiidi päritolu ammoriitidest, 

kes ca 20.–19. saj. e. Kr. hõivasid Mesopotaamia. 

Näiteks on teada, et üks tuntumaid 

ammoriite, kes vallutas Põhja-Mesopotaamia 

ja keda peetakse Vana-Assüüria kuningaks, 

kandis nime Šamši-Adad I (1813–1781). Nime 

Šamšī-Adad kirjutati kiilkirjas kui d UTU ši - 

adad, mis tähendas “Minu päike on Adad”. 66 

Babüloonias olid kasutusel mitmed “päikesega” 

seotud epiteedid eriti populaarsed, näiteks 

ammoriidi päritolu kuningas Hammurapi 

(1792–1750) poja nimi oli Samsuiluna, kes 

valitses Babülooniat 1749.–1712. a. e. Kr. 

Samsuilana nimi tähendas ammoriidi keelest 

tõlgituna – “Meie Jumal on Päike”. 

Mõned Babüloonia kuningad nimetasid 

ennast järgnevalt: “Võimas kuningas, Babüloni 

päike” – šarru dannu ša-[am-šu] Bābilim. 67 

66 Vt. näiteks RIMA I, Šamšī-Adad I A.0.39.2003. 

67 CAD, vol. 17, part I: 337. 

68 A. Archi, H. Klengel. Ein hethitischer Text über die Reorganisation des Kultes, AOF VII, Berlin, 1980, 143, 

rida 6. 

69 CAD, vol. 17, part I: 336: umma dUTU-ši Suppiluliuma LUGAL GAL..., mida võib tõlkida järgmiselt: “järgmisel 

viisil (kõneleb) Minu Päike (Majesteet) Suppiluliuma, suurkuningas...” 

70 Vt. “Hattusilis III; apologia Pro Vita Sua” Jaan Puhveli tõlkes: Muinasaja kirjanduse antoloogia. Koostaja 

A. Annus. Varrak, Tallinn, 2005, lk. 211–218. 

71 H. Otten. Die Apologie Hattusilis III. Das Bild der Überlieferung, Otto Harrassowitz, Studien zu Bogazköy- 

Texten, Heft 24, Wiesbaden, 1981, lk. 4, rida 7. 

72 Vt. Tukūltī-Ninūrta eepost B. Machinisti transliteratsioonis ja tõlkes. The Epic of Tukulti-Ninurta 

I. A Study in Middle Assyrian Literature. A Dissertation Presented to the Faculty of the Graduate 

School of Yale University in Candidacy for the Degree of Doctor of Philosophy, May, 1978; Vt. ka E. 

F.Weidner. Studien zur Zeitgeschichte Tukulti-Ninurtas I., Archiv für Orientforschung, Bd. 13, hrsg. 

von E. F.Weidner, Berlin, 1939–1941, lk. 110: “Die spätere assyrische Tradition hat freilich in Tukulti- 

Ninurta nur den ruhmreichen Kriegshelden gesehen. Das beweisen die umfangreichen Abschnitte in 

dem grossen assyrischen Königs-Epos, die von ihm und seinem Triumph über babylonischen Herrscher 

Kaštiliaš IV. berichten.” 


Kuninglik epiteet “Minu päike” ( d Šamši) 

sai populaarseks hetiidi valitsejate epiteediks 

kuni hetiidi impeeriumi kokkuvarisemiseni 

u. 1190. a. e. Kr., mil mererahvad tungisid 

Anatooliasse ja hävitasid hetiidi impeeriumi 

pealinna Hattuša (tänapäeval Kesk-Türgi 

aladel asuv Bögazköy). Näiteks mainitakse 

hetiidi tekstis kultuse reorganisatsioonist 

(KUB XLVIII 105 ja KBo XII 53) koguni 

mitu korda hetiidi valitsejat “Minu Päikesena”. 

68 Mh. kasutas seda näiteks hetiidi kuningas 

Suppiluliuma I (1380–1340), 69 üks tuntumaid 

hetiidi vallutajaid. See kuninglik epiteet 

“Minu Päike” ( d Šamši) leidub veel väga paljudes 

tekstides. Näiteks üks olulisi tekste on 

“Hattušili III apoloogia” 70 , kus hetiidi kuningas 

Hattušili III (1275–1250) nimetab ennast 

kui d UTU-ši 71 . 

Tukūltī-Ninūrta eepos ja kroonikad 

3.) “Tukūltī-Ninūrta eepos” 72 oli üks propagandistlikumaid 

teoseid, mis ülistas Assüüria 

kuninga Tukūltī-Ninūrta I vägitegusid ja vallutusi. 

Tukūltī-Ninūrta I on kujutatud kui jumal 

Enlili poega ja jumal Ninurta venda, jumaliku 

kangelasena. 73 Erilist huvi pakub rida 20’, kus 

Tukultī-Ninurta I. on mainitud “Enlili pojana” 

– ú-šar-bi-šu-ma d E/Illil (BE) ki-ma a-bi 

a-li-de/i ar-ki mār(i) (DUMU) bu-uk-re/i-šu 

– “Enlil kasvatas teda nagu päris isa, pärast


oma esmasündinud poega”. 74 Eepos oli loodud 

muidugi Tukūltī-Ninūrta I Babüloonia 

vallutuspoliitika legitimeerimise ning kuninga 

isiku ülistamise eesmärgil. 

4.) Mainimist väärt on ka hilisemal ajal kirja 

pandud (diakroonsed) allikad, sh. akkadikeelsed 

kroonikad, mis käsitlevad Kesk- 

Assüüria aega (“Sünkronistiline kroonika”, 75 

“Adrik-Dēn-Ili kroonika” 76 , “Tukūltī-Ninūrta 

I kroonika” 77 jne.) ning kajastavad samuti assüürlaste 

ametlikku propagandat, kuid antud 

artikli raames pole neid võimalik käsitleda. 

3. Kokkuvõte 

Nagu näha, kujunes Assüüria 13. eelkristliku 

sajandi keskpaigaks tugevaks impeeriumiks. 

Kuningavõim oli muutunud praktiliselt piiramatuks. 

Sellega kaasnesid ka propagandistlikud 

tekstid, mh. raidkirjad, mis kajastavad 

valitsejate tegusid ning ülistavad nende vallutusi. 

Tekkimas on tugev valitseja isikukultus, 

mis kulmineerub Tukūltī-Ninūrta I ajal, keda 

hakati pidama jumal Enlili kasupojaks ja jumalikuks 

olendiks. Tema nime ette kirjutati 

jumaluse determinatiiv “dingir” (“jumal”) ja 

lisaks kõigele leidis aset erinevate universalistlike 

ning muude väga auahnete tiitlite ja 

epiteetide kasutuselevõtt. 

Kuningas oli samas ka erinevate jumaluste 

lemmik ja väljavalitu, tihtipeale ka peapreester 

jms. 

Tukūltī-Ninūrta I ja tema eelkäijate pantokraatlikud 

soovid on hästi väljendatud 

kuninglike inskriptsioonide fraseoloogias, 

samuti kuninglikes tiitlites ja epiteetides, mis 

toonitavad, et valitseja on oikumeeni isand, 

kõikide elavate olendite valitseja, kuningate 

kuningas, kelle kohta võib kokkuvõtlikult 

kasutada hellenistlikku mõistet “despótes 

okikuménes” 78 jne. 

73 B. Fosteri tõlkes: “His radiance is terrifying; it overwhelms all foes, 

Every pious king of the four world regions stand in awe of him. 

When he bellows like thunder, mountains totter, 

And when he bandishes his weapon like Ninurta, 

(15’) all regions of the earth everywhere hover in panic. 

Though the destiny of Nudimmud, he is recogned as flesh 

godly in his limbs, 

By fieat of the lord of the world, he was cast sublimely 

From the womb of the gods. 

It is he who is the eternal image of Enlil, 

Attentiv to people’s voice, the counsel of the land, 

Because the lord of the world appointed him to 

Lead the troops, he praised him with his own lips, 

Enlil exalted him as he (Enlil) were his (Tukulti-Ninurta’s) 

(20’) Own father, right after his fistborn son (B. R. Foster. Before the Muses. An Anthology of Akkadian 

Literature, Third Edition, CDL Press, Bethesda, Maryland, 2005, read 15’–20’, (Tukulti-Ninurta Epic) lk. 

301–302) 

74 B. Machinist. The Epic of Tukulti-Ninurta I. A Study in Middle Assyrian Literature. A Dissertation Presented 

to the Faculty of the Graduate School of Yale University in Candidacy for the Degree of Doctor of Philosophy, 

May, lk. 68–69, rida 20’. Kuid silmas peab pidama seda, et Tukūltī-Ninūrta I pole Enlili tõeline, vaid adopteeritud 

poeg. Võrdluseks: I. Isini dünastia valisteja Lipit-Eštar oli tegelikult hoopis Enlili poeg. Vt. (Lipit-Eštar D, 

rida 39): [d]li-pi2-it-eš4-tar2 nun za-a-še3 ĝal2-la dumu den-lil2-la2-ke4. J. A. Black, G. Cunningham, J. Ebeling, 

E. Flückiger-Hawker, E. Robson, J. Taylor, and G. Zólyomi. The Electronic Text Corpus of Sumerian 

Literature (http://etcsl.orinst.ox.ac.uk/), Oxford 1998. c. 2.5.5.4., rida 2. 

75 J.-J. Glassner. Mesopotamian Chronicles, Writings from the Ancient World, Society of Biblical Literature, 

Atlanta, 2004, lk. 176–183. 

76 Samas, lk. 184–187. 

77 Samas, lk. 186–187. 

78 despótes okikuménese ja basileùs okikuménese kohta eriti Egiptuses vt. S. Stadnikov. Gottkönig und Fremdländer. 

Universalistische Ausdrücke der Könige des Alten Reiches in Ägypten nach offiziellen Texten. 

– Mitteilungen für Anthropologie und Religionsgeschichte (MARG), Bd. 9, herausg. von M. L. Dietrich, 

Ugarit-Verlag, Münster, 1994, lk. 300. 



Kesk-Assüüria valitsejad pretendeerisid 

ka maailmavalitseja staatusele ning neil õnnestus 

lühikeseks ajaks vallutada isegi peaaegu 

terve Lähis-Ida, sh. Süüria, Põhja-Mesopotaamia 

ja Babüloonia. Aga pärast Tukūltī- 

Ninūrta I vägivaldset surma 1208. a. (tapetud 

Lühendid 


oma kaaskondlaste poolt) käis vägivallapoliitikale 

üles ehitatud võimas, despootlik ja 

militaristlik Kesk-Assüüria impeerium alla. 

Artikkel on valminud ETF grantide 6625 ja 

6685 toetusel. 

AOF = Altorientalische Forschungen. 

CAD = The Assyrian Dictionary of The Oriental Institute of University of Chicago. 

ITN = Die Inschriften Tukūltī-Ninurtas I. und seiner Nachfolger. 

MARG =Mitteilungen für Anthropologie und Religionsgeschichte. 

KBO = Keilschrifttexte aus Boghazköi. 

KUB = Keilschrifturkunden aus Boghazköi. 

RIMA = The Royal Inscriptions of Mesopotamia. 

RIME = The Royal Inscriptions of Mesopotamia. 

Allikad: 

A. Archi, H. Klengel. Ein hethitischer Text über die Reorganisation des Kultes, AOfF VII, 

Berlin, 1980. 

J. Black, G. Cunningham, J. Ebeling, E. Flückiger-Hawker, E. Robson, J. Taylor and 

G. Zólyomi. The Electronic Text Corpus of Sumerian Literature (http://etcsl.orinst.ox.ac.uk/), 

Oxford 1998 

CAD, vol. 17, part I: The Assyrian Dictionary of The Oriental Institute of University of Chicago, 

volume 17, Š, part I, (ed.) J.A. Brinkman, M. Civil, I.J. Gelb, L.A. Oppenheim, E. Reiner, 

Published by The Oriental Institute, Chicago, Illinois, U.S.A. and J.J. Augustin Verlagsbuchhandlung, 

Glückstadt, Germany, 1989 

K. Deller, A. Fadhil, K. M. Ahmad. Two New Royal Inscriptions Dealing with Construction 

Work in Kar-Tukulti-Ninurta. – Baghdader Mitteilungen 25, 1994, lk. 459–472. 

FAOS 5, Teil II. – H. Steible, H. Behrens. Die altsumerische Bau- und Weihinschriften, Teil 

II, Kommentar zu den Inschriften aus Lagaš Inschriften außerhalb von Lagaš, Freiburger 

Altorientalische Studien 5/I-II., Franz Steiner Verlag, Stuttgart, 1982. 

FAOS 7: I. J. Gelb, B. Kienast. Die altakkadischen Königsinschriften des Dritten Jahrtausends 

v.Chr., Freiburger Altorientalische Studien 7, Franz Steiner Verlag, Stuttgart, 1990. 

B. R. Foster. Before the Muses. An Anthology of Akkadian Literature, Third Edition, CDL 

Press, Bethesda, Maryland, 2005. 

J.-J. Glassner. Mesopotamian Chronicles, Writings from the Ancient World, Society of Biblical 

Literature, Atlanta, 2004. 

A. K. Grayson. Assyrian Royal Inscriptions. Volume II, Part 2, From Tiglath-pileser I to 

Ashur-nasir-apli II, Records of The Ancient Near East, Edited by Hans Goedicke, Wiesbaden: 

Harrassowitz, 1976. 

KBo XII: H.Otten. Texte aus Stadtplanquadrat L/18, I. Teil – Keilschrifttexte aus Boghazköi, 

XII, Berlin, Mann, 1963.

KUB XLVIII: H. Berman, H. Klengel. Texte des hathitsches Kreises und verschiedenen Inhalts. 

– Keilschrifturkunden aus Boghazköi, XLVIII, Akademie-Verlag, Berlin, 1977. 

ITN: E.Weidner, Die Inschriften Tukulti-Ninurtas I. und seiner Nachfolger, Archiv für 

Orientforschung, (her.) E.Weidner, Beiheft 12, Biblio Verlag, Osnabrück, 1970. 

B. Machinist. The Epic of Tukulti-Ninurta I. A Study in Middle Assyrian Literature. 

A Dissertation Presented to the Faculty of the Graduate School of Yale University in 

Candidacy for the Degree of Doctor of Philosophy, May, 1978 

Muinasaja kirjanduse antoloogia. Koostanud A. Annus. Tõlkijad A. Annus, M. Heltzer, 

K. Kasemaa, U. Masing, J. Puhvel, V. Sazonov, E. Soosaar, S. Stadnikov, R. Veede. Varrak, 

Tallinn, 2005. 

K. Fr. Müller. Das Assyrische Ritual, Teil I, Texte zum assyrischen Königsritual, in: Mitteilungen 

der Vorderasiatisch-Aegyptischen Gesellschaft (E.V.), 41. Bd., 3. Heft. J. C. Hinrichs 

Verlag, Leipzig, 1937. 

H. Otten. Die Apologie Hattusilis III. Das Bild der Überlieferung, Otto Harrassowitz. – Studien 

zu Bogazköy-Texten. Heft 24. Wiesbaden, 1981. 

RIMA I: A. K. Grayson. Assyrian Rulers of the Third and Second Millennia BC (to 1115 BC), 

The Royal Inscriptions of Mesopotamia, Assyrian Periods volume 1. University of Toronto 

Press, Toronto-Bufallo-London, 1987, reprinted 2002. 

RIME 2: D. Frayne. Sargonic and Gutian Periods (2334–2113 BC). The Royal Inscriptions of 

Mesopotamia, Early Periods. – Volume 2. University of Toronto Press, Toronto-Bufallo- 

London, 1993. 

W. L. Moran. The Amarna Letters. Edited and Translated by The John Hopkins University 

Press, Baltimore and London, 1992. 

Vladimir Sazonov 

(1979) 


Lõpetanud 2003 Tartu Ülikooli ajaloo osakonna, aastast 2005 magister artium. Hetkel Tartu Ülikooli 

ajaloo osakonna doktorant. Õppinud Tartu Ülikoolis Lähis-Ida vanu keeli (sumeri, akkadi, hetiidi, 

ugariti jt.), ajalugu ja arheoloogiat ning täiendanud end Göttingeni Ülikoolis. Eesti Assüroloogia Seltsi 

esimees. Osalenud rahvusvahelistel assüroloogia konverentsidel. 



Kohtumõistmine 

vallasemade 

üle Pärnu 

maakohtus 

1740. aastatel 

Mati Laur 

Varauusaja politseikorraldusele on viimastel 

aastakümnetel, iseäranis saksakeelses 

ajalookirjutuses pööratud üpriski põhjalikku 

tähelepanu. Ühine probleem, millega politseikorralduse 

uurijad kokku puutuvad, on küsimus 

normi ja tegelikkuse vahekorrast. 1 Ajaloolaste 

käsutuses on märksa rohkem norme 

kehtestavaid allikaid kui andmeid normidest 

kinnipidamisest või nende ignoreerimisest 

igapäevaelus. Kehtestatud normide järgimi- 

1 Lähemalt vt. K. Härter, M. Stolleis. Einleitung. – Repertorium der Policeyordnungen der frühen Neuzeit, 

hrsg. von K. Härter und M. Stolleis, Bd. 1, Frankfurt am Main, 1996, lk. 1–36; M. Weber. Die schlesischen 

Polizei- und Landesordnungen der frühen Neuzeit, Köln u.a., 1996, lk. 3–21, 225–232; H. Reinalter. Polizei. 

– Lexikon zum Aufgeklärten Absolutismus in Europa, hrsg. von H. Reinalter, Wien u.a., 2005, lk. 485–486. 

Liivimaa 18. sajandi politseikorraldusest vt. K. G. Sonntag. Die Polizei für Livland von der ältesten Zeit bis 

1820, Riga, 1821. 

2 Iseloomulikuks näiteks Baltikumist on Riia kindralkuberneri patent 4. novembrist 1760, milles teatatakse 

süüfilise puhkemisest Pärnumaal ja selle ulatuslikust levikust talurahva hulgas. Kui enamasti sisaldasid taolised 

korraldused väga üksikasjalikke tegevusjuhendeid, siis antud patendis piirdutakse soovitusega “tugineda 

igaühe enese tarkusele ja ettevaatlikule toimetamisele“ (Liivimaa kindralkuberneri patendid, nr. 1391 Karl 

Gottlob Sonntagi registri järgi, siin: Tartu Ülikooli raamatukogu Estica fondist). 

3 [Heinrich Johann Derling] Auswahl derer wichtigsten in denen Landes- und Stadtgerichten des Herzogthums 

Ehstland, auch noch jetzt geltenden Königl. schwedischen Verodnungen, Reval, 1777, lk. 480 (Cap. XV, §.I). 

4 Igas Liivimaa maakonnas asunud maakohus oli esimese astme kohtuks kõigi talupoegade tsiviil- ja kriminaalasjade 

lahendamisel. Pärnu maakohtu alla kuulus kogu Liivimaa kubermangu eesti asustusega mandriala 

lääneosa. Selle idaosa jäi Tartu ning lätlastega asustatud kubermangu lõunaosa Riia ja Võnnu (läti Cēsis) 

maakohtute alla. Eraldi maakohus tegutses Saaremaal. Kuigi maakohus toimis riikliku kohtuorganina, valis 

kohtunikud ja assessorid ametisse Liivimaa rüütelkond, seega seisuslik institutsioon. Vt. M. Laur. Eesti ala 

valitsemine 18. sajandil (1710–1783), Tartu, 2000, lk. 39, 106–107. 

5 Pärnu maakohtu materjalid asuvad Eesti Ajalooarhiivis Tartus (edaspidi: EAA), fond 915. 1740. aastatest 

(nimistu 1) on säilinud Protocollum in Sachen contra Sextum 1740. (f. 915, n. 1. s. 1144), 1743. (f. 915, n. 1, 

s. 1169), 1744. (f. 915, n. 1, s. 1175) ja 1747. aasta (f. 915, n. 1, s. 1206) kohta. 1745. aasta protokollid asuvad 

erandlikult Läti Riiklikus Ajalooarhiivis (edaspidi: LVVA, Latvijas Valsts vēstures arhīvs) Liivimaa konsistooriumi 

materjalide hulgas (f. 233, n. 1, s. 525). 


ne võimaldab omakorda määratleda võimu 

haldussuutlikkuse taset. 

Varauusajal seksuaalkuritegudena kvalifitseeritud 

üleastumised kuulusid oma privaatsuses 

kindlasti haldussuutlikkust enim 

proovile panevasse valdkonda. Ühelt poolt 

ei saanud toonane riigivõim kuidagi läbi sõrmede 

vaadata üleastumistele, millega rikuti 

kristliku moraali alusnorme, teisalt oli nende 

üleastumiste avastamine ja karistamiseks 

avaliku võimu ette toomine nende varjatuse 

tõttu märksa keerulisem kui mõnes teises eluvaldkonnas. 

2 Rootsi 1686. aasta kirikuseadus, 

mis oma põhijoontes kehtis Baltikumis 1832. 

aastani, andis seksuaalasjade menetlemise ilmaliku 

kohtu pädevusse. 3 Kuigi seaduse ees 

oli kogu abieluväline seksuaalelu karistatav, 

jõudsid kohtu ette reeglina vaid need juhtumid, 

kus abieluvälisest vahekorrast sündis 

laps. 1740. aastatel Pärnu maakohtu 4 ette 

jõudnud seksuaalsetest üleastumistest moodustas 

peamise osa – rohkem kui 30 kohtuasja 

aastas – abieluväline rasestumine. 5 Nende 

kõrvale mahtus terve aastakümne jooksul 

veel vaid seitse talurahvast puudutavat ja 

seksuaalsfääriga seotud muud kohtuasja: 

viis sodoomiajuhtumit, üks intsestisüüdistus

Eesti naiste pilt. 

W. Hupel. Topographische 

Nachrichten, II kd. 

ning üks abielurikkumine. 6 Erinevalt viimati 

nimetatud kohtuasjadest oli väljaspool abielu 

lapseootele sattumist ning vallaslapse sündi 

peaaegu võimatu varjata. Niisamuti ei saanud 

ka riigivõim sellistele avalikkuse ette jõudnud 

juhtumitele reageerimata jätta. Nõnda langeski 

pea kogu seksuaalsfääri üleastumiste 

karistuskoorem just vallasemade kanda. 

Vähemalt kord aastas andsid pastorid kihelkonnas 

sündinud ja ristitud vallaslastest 

maakohtule teada. Pastorite teadete alusel 

saatis kohus mõisaomanikele, -rentnikele 

või -valitsejatele korralduse tagada, et nende 

mõisaalal elunevad vallasemad jõuaksid 

kuupäevaliselt kindlaks määratud ajal reeglina 

kolm korda aastas vaheldumisi Pärnus 

ja Viljandis toimuvale kohtusessioonile. Et 

Mati Laur / Kohtumõistmine vallasemade üle Pärnu maakohtus 1740. aastatel 

vallaslaste suhteline arvukus oli väike – Heldur 

Palli on vallaslastena sündinute osakaalu 

Eesti maakihelkondades 18. sajandil 

hinnanud 2%-st allapoole; suhteliselt väikest 

vallaslaste arvu Liivimaal kinnitab ka August 

Wilhelm Hupel. 7 Võib väita, et kohtupidamine 

vallasemade üle oli Liivimaal muutunud 

tähelepanuväärse perfektsusega toimivaks 

rutiinseks protseduuriks. Kohtu ette ei õnnestunud 

tuua vaid mõnd üksikut vallasema, 

kelle asukoht oli mõisast pagemise tõttu või 

mingil muul põhjusel teadmata, mis aga ei 

välistanud nende hilisemat karistamist. 

Sageli tulid vallasemad kohtu ette koos alles 

imikueas lastega. Juhul, kui pastori teates 

sisaldus lapse oletatava isa nimi, nõuti temagi 

kohtusse. 8 Nagu allpool näeme, jäi aga erinevalt 

6 Contra den Kirchen-Bettler Saint Jaack aus dem Euseküllschen in peccatum sodomiae (EAA, f. 915, n. 1, s. 

1148); Contra den Tammistschen Bauer Pakki Märt und dessen Stiefmutter Mai in peccatum incestus insimulati 

(EAA, f. 915, n. 1, s. 1156); Contra den Fennerschen Bauer Rausa Hans in peccatum sodomiae (EAA, f. 915, 

n. 1, s. 1180); Contra den Wehhofschen Bauer Kinge Jaan in peccatum sodomiae (EAA, f. 915, n. 1, s. 1199); 

Contra den Böcklershofschen Bauer Lehli Henn’s Bruder Hans in peccatum sodomiae (EAA, f. 915, n. 1, s. 

1201); Contra den Kockenkauschen Bauer Jiska Märt’s Jungen Jürri in peccatum sodomiae (EAA, f. 915, n. 1, 

s. 1203); Contra die Lieutenantin Anna Magdalena Kornilow geb. Bernhardi in peccatum mit dem Kerkauschen 

Kubjas Kolli Mihkel verübten Ehebruches (EAA, f. 915, n. 1, s. 1212). 

7 H. Palli. Eesti rahvastiku ajalugu 1712–1799, Tallinn, 1997, lk. 66; A. W. Hupel. Ueber den Werth der 

Jungfrauschaft unter Ehsten und Letten. – Nordische Miscellaneen, hrsg. von A. W. Hupel, Stück 26, Riga, 

1791, lk. 285–286. 

8 Nimetatud korraldus lähtus samuti Rootsi 1686. aasta kirikuseadusest: “Kui abieluväliselt sündinud last ristima 

tullakse, peab preester ka lapse vanemate üle pärima. Kui tal ka ei õnnestu sellele jälile saada, ei tohi ta last 

mitte ristimata jätta, vaid peab sellise lapse sündimisest ja ristimisest teada andma ilmalikule kohtule, kes vanemate 

väljaselgitamisega talle kohasel viisil edasi tegeleb.” (Cap. III, §. XI). – H. J. Derling. Auswahl..., lk. 436. 



vallasemadest enamik vallaslapsi sigitanud mehi 

kohtumõistmisest kõrvale ja karistamata. 

Vallaslapse sigitamist kvalifitseeriti hooramiseks 

(Hurerey), mille karistuseks sätestas 

Rootsi 1686. aasta kirikuseadus häbistuskaristuse: 

“Kes on end tavalisele hooramisele 

kõverdanud, olgu ta siis mees või naine, see 

peab pühapäevase jutluse ajal selleks puhuks 

seatud karistuspingil seisma [– – –] ja pärast 

kantslist väljahõikamist kogu koguduse juuresolekul 

patuandestuskuulutuse vastu võtma.” 

(Cap. IX, §. IV). 9 Kirikuseadus võimaldas 

häbipingist pääseda 100 hõbetaalri 10 suuruse 

rahatrahvi tasumisel, mis Baltikumi talupoegadele 

oli ilmselgelt ülejõukäiv. Gustav 

Johann von Buddenbrocki andmetel sätestati 

juba Rootsi kirikuseaduse sisseviimisel Liivimaale 

1692. aastal “hooramise” karistamiseks 

rahatrahvi asemele ihunuhtlus neli paari vitsu 

koos võimalusega asendada iga vitsapaar ühe 

hõbetaalri suuruse trahviga. 11 Tõenäoliselt oli 

tegemist siiski täiendava ilmaliku karistusega, 

mis 1740. aastate kohtupraktikas oli kasvanud 

juba vähemalt viiele vitsapaarile ega asendanud 

kirikliku patukahetsuse nõuet. 

Isabel V. Hull eristab varauusaegses karistusõiguses 

kolme seksuaalsfääri kuuluvat 

keelatud toimingut, millest siin vaadeldavas 

kontekstis on olulisemad kaks: vägistamine 

või muu heteroseksuaalne vägivald ning usu ja 


moraalinormidega vastuolus olevad seksuaalsed 

toimingud, mis on aset leidnud vabal tahtel 

ilma sunni ja vägivallata. 12 Esimesel juhul oli 

naine ohver, teisel juhul süüdlane. Enamik 

kohtu ette jõudnud vallasemadest väitiski lapse 

sigitamise põhjusena kas langemist vägistamise 

ohvriks või siis õigustades seda abielulootusega 

(in spe matrimonii). Järgnevalt vaatlemegi vallasemade 

ülestunnistusi 1744. ja 1745. aastal 

Pärnu maakohtu ette jõudnud 67-s “kuuenda 

käsu rikkumiseks” (in Sachen contra Sextum) 

kvalifitseeritud kohtuasjas. 13 

Kohtulik ülekuulamine toimus trafaretse 

küsimustiku alusel: “Kas sa oled vallaslapse 

sigitanud? – Kes oli lapse isa? – Millal ja kus 

te lihalikult koos olite? – Miks sa ta endale 

ligi lasid?” Sõltuvalt naise ülestunnistusest 

võisid ülekuulamisele lisanduda ka manitsussõnad: 

“Kas sa pole siis ristiusuõpetust saanud 

ja ei tea, et hooramine on keelatud asi?” 14 

Vallasemade 15 antud tunnistuste alusel võib 

nimetatud 67 kohtuasja rühmitada kolmeks: 

25 (37%) väidetavat vägistamisjuhtumit, 22 

(33 %) vahekor(ra)d sub spe matrimonii ning 

20 (30%) juhtumit, mis mahuvad määratluse 

alla “vabatahtsi toimunud üleastumised”. 

Naise poolt kohtu ees vallaslapse isaks 

tunnistatutest moodustavad märkimisväärse 

osa – tervelt 28 – ümbruskonda majutatud 

Vene soldatid. 16 21 juhul tunnistas naine, et 

9 H. J. Derling. Auswahl..., lk. 444. 

10 Ametliku kursina võrdsustati kaks Rootsi hõbetaalrit (Taler Silbermüntze, Taler S.M.) riigitaalriga (Rtlr. Alb.), 

mida omakorda loeti võrdseks ühe rublaga. Seega võrdus ametliku kursi järgi Rootsi hõbetaaler 50 kopikaga. 

11 Sammlung der Gesetze, welche das heutige livländische Landrecht enthalten, kritisch bearbeitet, hrsg. von 

G. J. von Buddenbrock. Zweiter Band, zweite Abteilung und Anhang: Kirchenrecht und Richterregeln. Riga, 

1821, lk. 1771. 

12 I. V. Hull. Sexualstrafrecht und geschlechtsspetzifische Normen in den deutschen Staaten des 17. und 18. 

Jahrhunderts, in: Frauen in der Geschichte des Rechts: Von der Frühen Neuzeit bis zur Gegenwart, hrsg. 

von Ute Gerhard. München, 1997, lk. 222–223. Vt. samalt autorilt ka: I. V. Hull: Sexuality. State, and Civil 

Society in Germany, 1700–1815. Ithaca – New York, 1996. 

13 Lisaks seksuaalsfääri kuuluvatele üleastumistele sisaldavad “Protocollum in Sachen contra Sextum” pealkirjastatud 

toimikud ka üksikuid perevägivallaga seotud kohtuasju, nagu isa, (kasu)ema või ämma peksmine. 

14 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 33. 

15 Rangelt võttes ei olnud kolmel juhul tegemist vallasemaga: kahel juhul lõppes abieluväline rasestumine 

nurisünnitusega ning ühel juhul suri naine sünnitamisel ning kohut mõisteti vallaslapse väidetava isa üle. 

16 Baltikumi paigutatud maavägedes teenis 18. saj. keskpaigas 45–55 tuhat meest [M. Laur. Eesti ala valitsemine, 

lk. 99]. Kui arvestada neist Eesti alale ka kõige tagasihoidlikumalt 30 tuhat meest, tähendas see toonast Eesti 

rahvaarvu arvestades – umbes 300 tuhat elanikku – üht sõdurit iga kümne tsiviilelaniku kohta. Suhteid sõjaväe 

ja kohaliku rahva vahel pingestas asjaolu, et majutatud sõdurid ei olnud kohalikku päritolu, vaid toodud Venemaa 

sisekubermangudest. Liivi- ja Eestimaa talupojad olid Katariina II valitsusaja lõpuni nekrutikohustusest 

vabastatud.

soldat(id) oli(d) teda vägistanud, seitsmel 

juhul oli naine soldatiga vabal tahtel kokku 

elanud, sealhulgas neljal juhtumil koguni 

abielu lootuses. Nagu allpool näeme, võidi 

soldat-vägistaja kohtule ette tuua ka hädavalena, 

varjamaks vallaslapse tegelikku isa 

ja/või lootes karistusest pääsemisele. 

Sögge Andrese tütar Anu Tarvastust, kes 

polnud oma nooruse tõttu veel armulaualgi 

käinud, tunnistas, et pärast jõule, kui peremees 

olnud talust ära, “olla soldat Mihhail (Michel) 

joobnuna koju tulnud ja teda väevõimuga võtnud”. 

Sama kordunud “järgmisel kevadel, kui 

ta metsas loomi karjatanud ja mees temaga 

veel kahel korral vägisi oma tahtmise sai”. 17 

Seppa Eriko Reet Viljandi mõisast väitis oma 

vallaslapse isaks Muromi polgu grenaderi nimega 

Ivan. Reeda tunnistust mööda “polnud 

ta meest mitte omal tahtel ligi lasknud, vaid 

mees olla talle kogu aeg järel käinud ja ka 

löönud ning kui peremees veskile ja perenaine 

kirikusse läinud ning tema päris üksinda 

koju jäänud, olla mees teda vägisi võtnud”, 

mis kordunud veel teiselgi korral, kui ta üksi 

kodus oli. 18 Vändra Piista Tõnise tütre Mari 

ütlust mööda “olnud kaks korterisse majutatud 

venelast tuhkapäeva öösel, üksi kodus toas 

olles teda vastu tema tahtmist kumbki kaks 

korda vägistanud”. 19 Jaagu Tõnise tüdruk Maret 

Vana-Tänassilma mõisast tunnistas, et lihavõtte 

ajal, kui pererahvast kodus polnud, “olla 

sinna majutatud soldat ta öösel kinni haaranud 

ja teda omatahtsi võtnud, mis juhtunud 

ka järgmisel öösel”. 20 Mustriku Mari Viiratsist 

tunnistas lapse isaks eelmisel aastal korteris 

olnud Vene soldati Pjotri (Peter). Tüdruku 

tunnistust mööda “olla mees teda korduvalt 

löönud, mida ta enam kannatada ei suutnud 

17 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 15–16. 

18 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 9–10. 

19 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 17. 

20 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 23–24. 

21 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 10. 

22 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 7. 

23 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 7–8. 

24 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 19. 

25 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 32–33. 

26 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 18. 

27 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 30–31. 


ja mehe volile järgi andis”. 21 Ruistama Ann 

Pööraverest tunnistas, et kui ta tahtnud pärast 

uusaastat mõisa isa vaatama minna, tulnud tee 

peal vastu kolm soldatit, “kes naise reelt maha 

tõmbasid ja kaks neist ta vägistasid”. 22 Madli 

Kaelase mõisast oli samuti teel Pööravere 

mõisasse sugulase juurde, kui maanteel kaks 

venelast talle kallale tunginud ja ta “teineteise 

järel väevõimuga vägistanud”. 23 

Kõigil nimetatud puhkudel sai kohus tugineda 

vaid naise tunnistusele. Soldateid kohtu 

ette ei kutsutud. Seda polnud võimalik teha 

juba seetõttu, et enamikel juhtudel jäid vägistamises 

süüdistatud soldatid tundmatuks. Isegi 

juhul, kui naine teadis väidetava vägistaja 

nime, oli kohtuistungi ajaks tavaliselt väeosa 

sellest paikkonnast juba lahkunud. See andis 

soldatitele karistamatusetunde, teisalt aga 

võimaldas ka naistel tuua vägistamist ettekäändeks 

lapse tegeliku isa salgamiseks. 

Herma Teppi tüdruk Elo Patkülast väitis 

kohtule, et kolm nädalat enne lihavõtteid oli 

talle metsateel vastu tulnud neli või viis venelast, 

kes ta kinni võtnud ning üks neist ta 

vägistanud “suu rätikuga kinni toppides, et ta 

karjuda ei saaks”. 24 Järgmisel kohtuistungil 

tunnistas tüdruk hoopis, et lapse isaks olla 

Herma Teppi vend Ado, kes olla ta võrgutanud 

ning “manitsenud ähvardustega naist teda 

mitte üles andma”. 25 Vastukäiv oli ka Vändra 

mõisa Rätsepa Jaani tütre Anne ülestunnistus, 

kes väitis lapse isaks tallu majutatud vene 

soldatit Ivani. Kui Ann läinud suviste paiku 

vähki püüdma, tulnud soldat talle järele. Ann 

üritanud küll ennast peita, kuid soldat “saanud 

ta kätte ning võtnud teda omatahtsi kahel 

järjestikku korral”. Kohtu ees antud seletust 

mööda “ei saanud ta ka karjuda, kuna mees 

tal kätt suu ees hoidnud”, küll aga teatanud 

ta toimunust päev hiljem oma kasuemale. 26 

Järgmisele istungile kutsutud kasuema tunnistas 

kohtule, et Ann “polnud talle midagi 

teatanud”, tema emaaimdus aga ütlevat, et 

tüdruk sigitanud lapse hoopiski kevadel neli 

nädalat Pärnus olles ning ta märganud juba 

Anne tagasipöördumisel, et tüdruk on lapseootel. 

Pealegi polnud kasuema ütlust mööda 

suviste ajal ümbruskonnas enam ühtegi soldatit. 

27 Tunnistuse vastukäivust suurendas 



veelgi pastori esildis, kelle teadmist mööda 

peeti Anne lapse isaks hoopiski abielumeest 

Taarikõnnu Marti, mida Ann küll kohtu ees 

eitas, väites, et ta ei tunnegi sellist isikut. 28 

Juhul kui mõni teinegi eespool kirjeldatud 

vägistamisjuhtum võis olla antud valetunnistusena 

lootuses, et see mõjutab kohut 

karistuse määramisest loobuma, ei osutunud 

hädavale kohtu mõjutamisel kuigi tõhusaks 

vahendiks. Naine, kes põhjendas oma abieluvälist 

rasestumist vägistamisega, vabastati 

karistusest vaid siis, kui ta sai kohtu ette tuua 

tunnistaja, kes vägistamist kinnitas või siis 

tunnistas, et naine oli juhtunust kõnelenud 

kohe, mitte alles siis, kui rasestumise tundemärgid 

olid juba ilmnenud. Paraku püüdis 

enamik väidetavatest vägistamisohvritest toimunut 

varjata. Ülalnimetatud Ruistama Ann 

Pööraverest, nagu paljud teisedki, arvanud, 

“et sellest midagi ei juhtu”, ja et mitte häbisse 

jääda, pidasid targemaks vaikida. 29 Orika 

Jüri tüdruk Liisu Tõstamaalt tunnistas, et ta 

oli vägistamisest kohe isale rääkinud, kohtu 

ees aga väitis isa, et “tütar polnud talle enne 

midagi lausunud, kui end juba lapseootel tundis”. 

30 

Vaid kahel juhul 21-st mõistis kohus naise 

tunnistused õigeks. Tohvri Hansu tütar Leenu 

Suislepast saanud Tarvastu kirikust tulles 

veerand miili jagu mõisast kokku kahe tollal 

sinna majutatud soldatiga, kes ta “vägisi kinni 

võtnud ja mõlemad ta vägistanud”. Tüdruk 

oli mõisa jõudes nutnud ja teada andnud, et 

venelased olla teda teel “kimbutanud”. Et 

järgmisele istungile kutsutud mõisavalitsejanna 

Anna Margaretha Herman tüdruku tunnistust 

vande all kinnitas, vabastas maakohus 

Leenu nii kiriklikust kui ka ilmalikust karistusest. 

31 Nigula Mari Viljandi mõisast sattus 

koos vanatüdrukust Mutne Andrese Reedaga 

samuti teel kirikust koju kokku venelastega, 

28 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 31, 45. 

29 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 7a. 

30 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 27, 59. 

31 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 2, 10–11. 

32 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 23. 

33 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 23, 27. 

34 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 13–14. 

35 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 16–17. 


kellest kaks tüdrukule kallale tulnud ja ta 

vägistanud. 32 Reeda tunnistuse põhjal, kelle 

sõnul “olla venelased Nigula Mari kinni võtnud 

ja ta metsa tirinud”, vabastas kohus veel 

leeritamata tüdruku karistusest. 33 

Kohus ei pidanud piisavalt usaldusväärseks 

ka ülejäänud nelja väidetavat vägistamisjuhtumit, 

mis ei olnud seotud Vene 

soldatitega. Viljandi kaupmehe teenijanna 

Mari seletust mööda olla lihavõtte ajal “kaks 

saksasoost teenrit ning üks sakslasest sepp”, 

kelle nimesid ta ei tea, “öösel majja tulnud 

ning õlut ja viina nõudnud. Kui ta ukse lahti 

teinud ja nad sisse lasknud, olla nad üksteise 

järel ta vägistanud.” Juhtunut ta kellelegi ei 

kaevanud, väites kohtule “et mis sellest enam 

abi olnuks”. 34 Reet Tuhalaanest tunnistas 

kohtule, et “mõned päevad Tuhalaanes viibinud 

võõra poola härra sakslasest teenija, 

kelle nime ta ei tea, olla õhtul pimeduses, 

kui ta tiigi äärde vett tooma läinud, ta kinni 

võtnud ja vägistanud”. Tüdruku tunnistust 

mööda “olnud härrased juba magama heitnud 

[– – –]. Ta olnud küll küllalt karjunud, keegi 

aga polevat kuulnud, kuniks viimaks, kuna 

mees teda rahule jätta ei tahtnud, haaranud 

noa, millega sundinud lõpuks mehe minema.” 

Ka olla vägistaja tüdruku viinaköögi lähedal 

asunud tiigist kaugemale tirinud. Juhtumist 

rääkimata jätmist põhjendas tüdruk lisaks 

häbitundele ning usule “et midagi sellest ei 

juhtu” ka kartusega, et “tema mõisaproua 

tema ütlusi ilmselt ei usuks [– – –] ning laseks 

teda pigem karistada.” Kohus mõistis tüdrukule, 

kes juhtunu tõttu oli niigi “vanemate ja 

vendade põlu alla langenud”, süüdimõistva 

otsuse, “võttes arvesse, et viinaköögis olnud 

inimesed pidanuksid tema karjumist kuulma, 

kui saksa teener olnuks teda seal läheduses 

väevõimuga minema tirinud. Pealegi võinuks 

ta algusest peale julgemalt vastu panna, mida 

ta enda tunnistust mööda alles lõpus teinud, 

ning toimunu kohe üles tunnistada.” 35 Kõigi 

väidetavate vägistamisjuhtumite puhul on 

märkimisväärne, et vaadeldavatel aastatel 

pole ainsalgi korral esitatud süüdistust mõnele 

(kohalikule) talupojale. 

Juhul kui vallaslapse eostamine oli sündinud 

pärast abielukokkulepet, asjaosalisi süüdi

ei mõistetud. 36 Nõnda ei määratud karistust 

Vilbarti Juhani Anule Viljandi mõisast, kelle 

abielu samast mõisast pärit Mardiga oli jäänud 

sõlmimata, kuna poiss ei olnud veel leeris 

käinud. 37 Orika Mari samast Viljandi mõisast 

olnuks oma vallaslapse isa Sammuli Toomasega 

abiellunud, “kui mehe haigus poleks seda 

takistanud”. 38 Varepä Hansu õde Kärt Kärstnast 

tunnistas oma nurisünnitusel surnud lapse 

isaks Karro Hanni Peetri sulase Matsi Tuhalaanest: 

“mees tahtnud küll teda ära võtta, kuid 

mõis olla seda keelanud”. Nüüd andis kohus 

pastorile laulatuseks loa. 39 Ka Eestimaa kubermangu 

(Türi-)Alliku mõisast pärit ja juba 

Roodi mõisas lapse sünnitanud Kosti Jaani 

Mari abiellumist oli edasi lükanud härra loa 

puudumine. 40 Kas laste sigitamist võidigi kasutada 

mõisalt abiellumisloa tagamiseks, pole 

käesoleva uurimuse allikmaterjali alusel võimalik 

öelda, kuid välistada sellist võimalust ei 

saa. Kõigil ülalnimetatud juhtudel kohus karistust 

ei määranud, kihelkonna pastorit kohustati 

vallaslapse vanemaid vajaduse korral esmalt 

leeritama ja seejärel abiellu laulatama. 

Kuigi Hupel hindab eesti ja läti talupoegade 

abielueelseid seksuaalsuhteid pigem tollasest 

tavaarvamusest tagasihoidlikumaks, tunnistab 

temagi, et pärast kihluse sõlmimist peeti 

koosmagamist igati loomulikuks: “Eestlastel 

tuleb peigmees juba esimesel kokkusaamisel 

viina ja muude kingitustega pruudi juurde, ja 

heidab öösel tüdruku kõrvale, tehes seda sugugi 

mitte vargsi, vaid kõigi tares elavate silme 

ees, kuna nii on kombeks. Need, kes selle 

maa eluviise tunnevad, ei saa salata, et selline 

kokkuheitmine sugugi mitte alati tegeliku 


magamise või lihaliku koosolemiseni viib.” 41 

Liivimaa talurahva suhtumine abielueelsetesse 

seksuaalvahekordadesse ei erinenud ülejäänud 

Euroopast, kus abielutõotus ja kihlumine 

selleks loa andis. Nagu märgib Richard van 

Dülmen: “...vallaline naine võis vallalise mehega 

alles siis vahekorda astuda, kui nad olid 

endid teineteisele lubanud.” 42 Seesugust suhtumist 

toetas ka kirikuseadus: “Kui keegi meelitab 

neitsi abielulubadusega endaga magama, 

siis peab ta Jumala käsu kohaselt ka temaga 

abiellu heitma, ega tohi teda maha jätta.” Selle 

korralduse rikkujad kuulusid kohtumõistmise 

alla (Cap. XV, §. XX). 43 

Kui 25 vägistamist väitvast tunnistusest pidas 

kohus usaldusväärseks vaid kahte, siis 22 

tunnistusest, et laps on sigitatud abiellumise 

lootuses, aktsepteeris kohus viit. Kõigil nimetatud 

juhtudel kinnitas vallaslapse isana üles 

antud mees abiellumissoovi lapse emaga. Kui 

mees aga naise väidetud abiellumistõotuse 

andmist eitas, nagu seda tegi Suislepa mõisa 

talusulane Kampsi Hans – “Lapse isa ma küll 

olen, aga ma pole kunagi lubanud temaga abielluda 

ega mõelnudki teda ära võtta.” 44 –, tuli 

naisel mehe abielutõotust tõestada, mis reeglina 

osutus kohtule väheveenvaks. Ka siis, kui 

väidetav isa oli pagenud või ei saadud teda 

mingil muul põhjusel kohtu ette tuua, ei loetud 

naise ütlusi talle väidetavalt antud abielulubadusest 

usaldusväärseks. Nii ei lugenud kohus 

karistusest vabastavaks Tarvastu mõisa Kerrele 

Paveli tütre Kati tunnistust, mille kohaselt talle 

lapse teinud juba abielus talusulane Märt “olnud 

talle lubanud, et jätab oma naise maha ja 

läheb temaga kuhugi, kus neid keegi ei tunne, 

36 Ka siin tuleb teha reservatsioon: Rootsi 1686. aasta kirikuseaduse kohaselt keelati neil naistel, kes olid oma 

peigmehega enne pulmapäeva maganud “ja taoline eksitus ilmsiks tulnud”, tavapäraseid pruudiehteid kanda 

(Cap. XV, §. XX). – H. J. Derling. Auswahl..., lk. 462. Ka vaadeldavates kohtuasjades on pastoritele selle 

korralduse järgimist ettekirjutatud. 

37 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 23. 

38 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 12, 14. 

39 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 30–31. 

40 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 8–9. 

41 A. W. Hupel. Ueber den Werth der Jungfrauschaft, lk. 285–286. Hupeli seksuaalteema käsitlusest vt. ka I. 

Jürjo. Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819. Tallinn, 2004, lk. 269–275. 

42 R. van Dülmen. Kultur und Alltag in der Frühen Neuzeit, Bd. 1. Das Haus und seine Menschen 16.–18. 

Jahrhundert, 3. Aufl., München, 1999, lk. 186–187. 

43 H. J. Derling. Auswahl..., lk. 462–463. 

44 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 16. 



tahtes temaga abielluda”. 45 Peebo Hansu tütar 

Malle Kaubi mõisast tunnistas vallaslapse 

saamist külas talvekorteris olnud Belozerski 

polgu soldati Stepaniga (Teppan), kes tahtnud 

temaga abielluda, kuid pidanud kevadel koos 

väeosaga lahkuma. 46 Karistuseta ei jäänud ka 

kilter Punnaste Jaani tütar Riinu Olustverest, 

kes oma lapse väidetava isa, kokk Märdi kohta 

väitis, et viimane oli lubanud ta ära võtta, aga 

ta ei tea, “kas see oli nali või tõsijutt”. 47 

Eranditult kõigi sub spe matrimonii juhtumite 

puhul tunnistasid vallaslaste kohtu ette 

jõudnud väidetavad isad lapse saanud naise või 

tüdrukuga vahekorras olekut, küll aga keeldus 

neist neli end tunnistamast lapse isaks. Holdre 

mõisa Kiini Jüri tütre Mari lapse väidetav isa 

Rätsepa Jaan samast külast ei salanud, et on 

Mariga “lihalikult kokku puutunud”, last aga 

omaks ei tunnistanud, “kuna naine ka mitmete 

teiste, eriti aga Pumpa Jaaniga läbi käis”, ning 

ta olla ise Marile “mõisa heinamaal nimetatud 

poisiga in actu peale sattunud”. Mari enda 

väitel olla ta “Pumpa Jaaniga heinamaal vaid 

naljatlenud (nur gespielet), mitte aga lihalikult 

kokku puutunud”. 48 

Lapse isaks keelduti end tunnistamast ka 

siis, kui laps sündis mõni kuu varem või hiljem, 

kui seda toimunud vahekord eeldanuks. 

Seetõttu tuleks Hupeli väitesse – “Tuleb ette, 

kus noor abielumees mõned kuud pärast pulmi 

isaks saab, ise teadmata kuidas ja misläbi: ta 

isegi ei märka, et tema naine juba lapseootel olles 

tema juurde tuli.” 49 – vaadeldava kohtumaterjali 

alusel suhtuda siiski reservatsiooniga. 

Loodi mõisatüdruk Madli tunnistas lapse 

isaks mõisa koka Clasi. Madli väitel olid nad 

esimest korda vahekorras juba paastuajal, 

Clasi tunnistust mööda aga alles suviste ja 

45 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 9–10. 

46 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 3. 

47 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 33. 

48 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 20, 31–32. 

49 A. W. Hupel. Ueber den Werth der Jungfrauschaft, 

lk. 291. 

50 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 27–28. 

51 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 23–24. 

52 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 18. 

53 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 22. 

54 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 22. 


jaanipäeva vahel. Kuna laps sündis enne mardipäeva, 

ei tunnistanud Clas end lapse isaks. 50 

Mulgi Aadama õde Els Tarvastust teatas oma 

lapse isaks Kalpuse Peetri poja Jüri Kuresaare 

mõisast, kellega nad olid poolteist aastat kokku 

elanud. Jüri polnud aga nõus mihklipäeva 

paiku sündinud last omaks tunnistama, kuna 

Elsu ütlusel olla enne jõule, kui talu ülejäänud 

rahvas pulma läinud, “viis venelast talle tallu 

tulnud, neile majutatud venelane olnud veel 

kuuendaks, kes hakkasid temalt õlut ja viina 

nõudma, kui ta aga vabandanud, et õlut ega 

viina pole, olnud üks neist teda sellepärast 

pähe löönud ja ta voodisse lükanud. Mis pärast 

seda temaga juhtunud ja kas venelased teda ka 

lihalikult pruukinud, ei teadvat ta mitte.” Naise 

ütlust, et ta olnud Jüriga ka kadripäeva ja 

jõulude vahel koos, mees eitas. 51 

Ülejäänud 20 kohtuasja liigitusid vallasema 

ülestunnistuste alusel vabatahtsi toimunud 

seksuaalüleastumiste hulka. Küsimusele 

“Miks sa ta enda juurde lasksid?” vastas Tuhalaane 

köögitüdruk Ann, et “see olla himu 

pärast sündinud”. 52 Tule Hansu tütar Maret 

Loodist tunnistas, et “oli seda teinud oma 

rumalusest” 53 , Hummuli mõisa karjatüdruk 

Eddo aga, et “alguses olla ta küll veidi vastu 

puigelnud, siis oli see aga ikkagi nii juhtunud”. 

54 Nimetatud juhtudel tunnistas naine 

end kohtu ees ise süüdi, küll aga seadsid ülestunnistused 

mitmelgi korral kohtu kimbatusse 

vallaslapse isa väljaselgitamisel. Siitame 

Andrese tütar Ann Karistest väitis oma vallaslapse 

isaks juba abielus olevat Kõrtsi Peetri 

poega Hennu, kellega ta oma venna pulmade 

ajal, kus Hennul naist kaasas polnud, kolmel 

korral vahekorras olnud. Esimesel kahel korral 

juhtunud see “saunas, kuhu ta olla läinud 

pulmakülaliste kindaid ja riideid kuivama riputama”. 

Henn olla talle järgnenud “ja teda 

omatahtsi võtnud”, kolmas kord toimunud 

see aga rehe all, kuhu Ann “tahtnud isa käsul 

hobusele heinu ette andma minna” ja Henn 

talle jälle järele tulnud. “Ta olla küll mehele 

küllalt seletanud, et tal on endal naine ja jätku 

ta teda rahule, mees aga polnud sellest miskit 

hoolinud.” Lisaks Hennule, tunnistas Ann, 

olla ta ühe korra maganud ka Hennu venna 

Jaaguga: “ta kahetsevat küll, et nõnda juhtu-

nud, nüüd aga ei saavat enam midagi muuta.” 

Anne kohtu alla andnud Halliste pastor pidas 

Anne lapse isaks hoopiski Senni Peedu sulast 

Hansu, mida Ann ka ise lapseootel olles pastorile 

tunnistanud. Nüüd Ann eitas seda ning ka 

kohtu ette kutsutud Hans tunnistas, et “oli küll 

mõned korrad naise juurde heitnud, aga polnud 

teda puutunud”. Pärast seda kui vennad 

Henn ja Jaak tunnistasid kohtu ees, et pole 

kunagi Annega maganud, kinnitades seda ka 

vande all, 55 tunnistas Ann üles, et oli nii enne 

jõule oma venna pulmade ajal kui ka pärast 

kolmekuningapäeva ikkagi sulase Hansuga 

vahekorras olnud. Viimast kinnitas nüüd ka 

Hans, eitades küll pulmade ajal Annega koos 

olemist. Nüüd meenus ka Annele, et ta “venna 

pulmade aegu siiski vahekorras ei olnud, 

vaid ühel ainsamal korral pärast kolmekuningapäeva”. 

56 Mari Koonga mõisast andis oma 

vallaslapse isana üles Lepse peremehe Madise, 

kellega ta “metsas tule ääres maganud”. Madis 

ise eitas vande all Mariga koos olemist ning ka 

kohus leidis lapse sünniaega arvestades, et isa 

peaks olema keegi teine. Pastorile teadaolevalt 

oli selleks Lepse küla kingsepa Lorentsoni 

poeg Wilhelm. Ka Mari tunnistas, et kolm-neli 

nädalat enne väidetavat Madisega magamist 

“olla Wilhelm Lorentson temaga karjatamise 

juures puselnud, tüdruku riided üles tõstnud ja 

ta peale heitnud. Kui aga tüdruk seletanud, et 

ta kaebab poisi emale ära, olnud ta kohe järele 

jätnud ja tüdruku juurest minema läinud.” 57 

Kärt Asu mõisast tunnistas, et sai lapse lä- 


heduses korteris olnud soldati Pjotriga (Peter). 

Soldat oli tallu külla tulnud “ja teda viinaga 

kostitanud, mis olla ta nii uimaseks teinud, et 

soldatilt armastust lootes ei suutnud ta enam 

meest enne jüripäeva, mil viimane [sõjaväega] 

minema marssis, rahule jätta.” Nagu Kärt 

kohtule teatas, uskus ta, “et viina sisse võis 

olla armastusjooki segatud”. Et Kärt oli ka 

varem vallasemana kohtu ees käinud, määrati 

nüüd talle topeltkaristus. 58 

Kuigi Hupeli väitel “teadvat mõned tüdrukud 

vahendeid lapsevoodisse jäämise vastu” 59 , 

pole põhjust talupoegade oskusi soovimatut 

rasestumist vältida üle hinnata. Hupeli väitel 

“väldivad mõned mehed rasestamist onanismi 

abil”. 60 Indrek Jürjo sõnul kasutab Hupel 

siin onanismi mõistet selle sõna vanemas tähenduses, 

mille all peeti silmas katkestatud 

suguühet. Sellisel puhul, väidab Jürjo, olnuksid 

eesti talupojad selle rakendamises “ees” 

oma Lääne-Euroopa seisusekaaslastest, kelle 

hulgas hakkas coitus interruptus’e praktika alles 

mõnevõrra hiljem levima. 61 

Tavaliseks karistusmääraks “hooramise” 

eest oli naisele viis, mehele kümme paari 

vitsu. Lisaks mõisteti nii naine kui mees patukahetsuseks 

pühapäeval kiriku häbipinki. 

Juhul kui vallasema oli juba teist korda 

samas asjas kohtu ees, määrati talle topelt- 

ning kolmandal korral (selliseid juhtumeid 

oli vaadeldavate kohtuasjade hulgas üks) 

juba kolmekordne karistus: 15 paari vitsu 

ning kolmel pühapäeval kiriku häbipinki. 62 

55 Vande tekst on eesti keeles toimikus talletatud: “Minna N. N. wannun Jummala ningk temma puhha 

Ewangelium päle, et minna Se Sitama Andres tüddar Ann ihha [ikka] ilmas ei ollen putnud, et se mis temma 

minno wasto on Keisri Kochto ette on tunnistannut, mitte tössi on, ni tööste ja wissiste kui Jummal mind 

awwitab Ihho ningk Hinge polest. Amen.” – LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 5. 

56 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 3–6, 36. 

57 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 34–35. 

58 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 25. 

59 A. W. Hupel. Ueber den Werth der Jungfrauschaft, lk. 286. 

60 A. W. Hupel, Ueber den Werth der Jungfrauschaft, lk. 286. 

61 I. Jürjo. Liivimaa valgustaja, lk. 271. Vt. ka: I. Jürjo. Aufklärung im Baltikum. Leben und Werk des livländischen Gelehrten 

August Wilhelm Hupel (1737–1819), Köln u.a., 2006 (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte, 19), lk. 232. 

62 10 paari vitsu oli Baltikumi tollases politseikorralduses kõige tavalisemaid karistusi. Sellest väiksemat karistust 

määrati väga harva: nii karistati metsas kuival ajal tule tegemist vaid kuue vitsapaariga. 1765. aasta 12. aprilli 

patendiga kehtestas Riia kindralkuberner George Browne ihunuhtluse ülemmääraks kümme vitsapaari. 

– Livländische Gouvernements-Regierungs-Patente, nr. 1630. Vitsakaristuse kohta lähemalt vt. ka J. G. Eisen. 

Eines Liefländischen Patrioten Beschreibung der Leibeigenschaft, wie solche in Liefland über die Bauern 

eingeführet ist. – Sammlung russischer Geschichte, Bd. 9, SPb., 1764, lk. 496. 



Süüdimõistetu võis ihunuhtlusest vabaneda, 

tasudes iga vitsapaari kohta 50 kopikat rahatrahvi. 

Tavapärase karistuse korral tuli naistel 

seega peksukaristusest vabanemiseks tasuda 

2 rubla ja 50 kopikat. Kui raha kogu ihunuhtluse 

väljaostmiseks nappis, võidi maksta ka 

vaid osa: Tuhalaane mõisatüdruk Reet tasus 

rahatrahvi kolme vitsahoobi eest, kaks aga oli 

ta sunnitud ikkagi peksuna kätte saama. 63 

Võrreldes teiste seksuaalüleastumiste 

eest määratud karistustega, olid vallasemadele 

mõistetud karistused kõige väiksemad. 

Üldjuhul ei olnud “hooramise” puhul tegemist 

abielurikkumisega, kus karistused olid 

märksa suuremad. Vallasemale lapse teinud 

abielumehele adulterium simplex süüdistuses 

määrati topeltkaristus 20 vitsapaari. 64 Kahekordse 

abielurikkumise korral, kui mõlemad 

üleastunud olid abieluinimesed (adulterium 

qualificatum, adulterium duplex), karistas 

sama maakohus juba 30 vitsapaariga. 65 Sodoomias 

süüdi mõistetuid karistas kohus samuti 

30 vitsapaariga (10 paari kolmel järjestikusel 

pühapäeval), millele aga lisandus veel 

kuni viis aastat sunnitööd. 66 

Tänu 15. juunil 1744 Rootsi üle saavutatud 

võidu tähistamiseks väljakuulutatud 

amnestiale, 67 vabastati suurem osa 1744. 

aasta sügisesel ja 1745. aasta talvisel kohtusessioonil 

süüdimõistetuist ilmalikust karistusest 

(ihunuhtlus või rahatrahv), mitte aga kiriklikust 

patukahetsusest. Nõnda sai reaalset 

ihunuhtlust vaadeldavates kohtuasjades süüdi 

mõistetud vallasemadest 27, üheksal juhul tasusid 

süüdimõistetud kogu ja kahel juhul osa 

peksukaristuse asemel rahatrahvi. 

Kui võrrelda naiste ja meeste karistamist, 

siis vaadeldud 67 vallaslapse juhtumist, millest 

leidsid kohtulahenduse 63 (neljal juhul 


lükati kohtuotsuse tegemine edasi), tunnistati 

55 korral naine süüdi ning vaid 7 korral vabastati 

karistusest. (Ühel juhul oli vallasema 

sünnitamisel surnud ning kohtu ette toodi 

väidetav isa.) Mehi jõudis kohtu ette vaid 

27, kellest 19-le määrati karistus. Viit meest 

vabastas karistusest abiellumine vallaslapse 

emaga, kolmel juhul tunnistas mees kohtu ees 

vandega, et pole teda lapse isaks tunnistanud 

naisega vahekorras olnud, mida kohus reeglina 

aktsepteeris. Mõisasulane Vanka, keda 

Õisu mõisatüdruk Mai vallaslapse isaks tunnistas 

(“mees oli talle alailma peale käinud 

ega jätnud teda rahule”), kinnitas vande all, 

et “ta pole tüdrukut ilmaski puutunud” ning 

vabastati süüdistusest. 68 Vanka, kes Karksi 

pastori sõnul oli “taolisi lustimisi küllalt 

harrastanud”, sattus peagi uuesti kohtu alla 

Vidva küla peremehe Piiskopi Peetri tütre 

Anne vallaslapse isana, kuid Annega kihludes 

pääses seegikord karistusest. 69 

Kui kohtu poolt tuvastatud vallaslapse 

isa abiellumisest keeldus ja/või ei soovinud 

seda (ka) naine, mõisteti mehelt lapse toetuseks 

välja alimendid: piimalehm ja neli 

vakka (umbes 180 kg) rukist. Siin vaadeldavates 

kohtuasjades juhtus seda vaid kaheksal 

korral. Ühel neist loobus naine (Selga Ebbo 

Vana-Võidust) lehma nõudest, paludes, et 

mees tasuks tema eest ihunuhtlust asendava 

rahatrahvi. 70 

Vallasemade kohtulik ülekuulamine ja 

karistamine näitab küll kohtusüsteemi ladusat 

toimimist, teisalt aga tõstatab küsimuse, 

kuivõrd mõjutas peaaegu vältimatu kohtu 

alla sattumine abieluvälist rasestumist varjama 

ning vastsündinud last tapma. Lapsetapp 

oli sagedasim tapmiskuritegu naiste hulgas 

ning vähemasti 18. sajandil kõige sagedasem 

63 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 17. 

64 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 9. 

65 EAA, f. 915, n. 1, s. 1175, l. 7. 

66 Contra den Fennerschen Bauer Rausa Hans. – EAA, f. 915, n. 1, s. 1180, l. 5; Contra den Böcklershofschen 

Bauer Lehli Henn’s Bruder Hans. – EAA, f. 915, n. 1, s. 1201, l. 4. 

67 Polnoe sobranie zakonov Rossijskoj Imperii s 1649 goda (edaspidi: PSZ), Nr. 8992, Bd. XII, Sankt-Peterburg, 

1830, lk. 170–172. 

68 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 13–14. 

69 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 62. 

70 LVVA, f. 233, n. 1, s. 525, l. 22.

mõrvaliik üldse. 71 Tallinna kindralkuberneri 

10. veebruari 1726 eestikeelses patendis manitseti, 

et laste surnult sündimist ei saa lugeda 

vabandavaks, kui see on toimunud n.-ö. nurga 

taga. 72 Riia kindralkuberneri patent 18. maist 

1733 paneb iseäranis taluperenaistele südamele, 

“niipea kui nad märkavad oma majapidamises 

vallalistel naisterahvastel kahtlastele 

asjaoludele viitavaid märke, lasta neid ämmaemandatel 

üle vaadata ning neil valvsalt silma 

peal hoida”, vältimaks võimalust varjatult 

sünnitada ja vastsündinu tappa. 73 

Just põhjendusel, et paljud naised on oma 

vastsündinud lapsed tapnud häbist, hakati 

sarnaselt muu Euroopaga 74 ka Baltikumis 18. 

sajandi keskpaigas häbistuskaristusi piirama. 

Senati ukaasiga 30. märtsist 1764 arvati Balti 

kubermangudes patustamised abielu vastu 

kriminaalkuritegude hulgast välja: “isikuid, 

kes kuuenda käsu vastu eksivad [– – –], ei tule 

kohtu ette tirida”. Kiriku häbipingis istumine 

(Hurenschemel) asendati rahatrahviga: abielus 

olevatele talurahva hulgast pärit “kuuenda 

käsu rikkujatele” määrati trahviks üks rubla 

ning vallalistele 50 kopikat, mis oli senisest 

mitmeid kordi väiksem ning vaid “juhul, kui 

nad [rahatrahvi tasumiseks] suutelised pole, 

mitte avalikult, vaid privatim vitsakaristusega 

nuhelda. 75 9. aprilli 1785 senati korraldusega, 

mis avaldati Riia kindralkuberneri patendiga 

4. juulil 1785, deklareeriti, et kui kahtlus abieluvälises 

raseduses kinnitust leiab, “ei tohi 

taolisi isikuid mingi trahviga ähvardada ega 

karistada, ega ka vähimagi hirmutava sõimu, 

etteheidete või muu taolisega üle külvata, vaid 

halastuse ja inimarmastusega kohelda”. 76 


Nagu eeltoodust nägime, tõestas Balti 

erikord oma haldussuutlikkust ka delikaatses 

seksuaalvaldkonnas. Paraku asetati karistuse 

põhiraskus vallasemadele, keda oli kõige 

lihtsam nimetatud üleastumiste süüdlastena 

kohtu ette tuua. Ihunuhtluse ähvardus ning 

häbistuskaristused mõjutasid vallasemasid otsima 

kõikvõimalikke kaitsestrateegiaid, mis 

neid karistusest vabastaksid. Nagu vaadeldavatest 

kohtuasjadest nägime, oli selle tulemuslikkus 

väga väike ning tõi pigem kaasa 

ka süütute sookaaslaste karistamise. Vaevalt 

võis asjaosalisi lohutada teadmine, et nende 

1740-ndate aastate keskel sündinud vallaslapsed 

ei pidanud nende emasid tabanud karistusi 

omaenese elus enam kartma. 

Artikli saksakeelne versioon on ilmunud 

ajakirja Forschungen zur baltischen Geschichte 

kolmandas numbris (2008). Artikli valmimist 

on toetanud Eesti Teadusfond, grant nr. 6945. 

Mati Laur 

(1955) 

Ajaloodoktor (2000), Tartu Ülikooli üldajaloo 

professor (2003), Akadeemilise Ajalooseltsi 

esimees. Peamised uurimisteemad: valgustatud 

absolutism, talurahva emantsipatsioon, moodsa 

ajalookirjutuse kujunemine ja areng. 

71 O. Ulbricht. Kindsmord in der Frühen Neuzeit, in: Frauen in der Geschichte des Rechts, lk. 247. 

72 “Se naeste rahwas, kes wallatusse läbbi käima peäle sanud ja sedda enne omma mahhasamist ühhelegi ei 

kulutanud ning ommas lapse-waewas püab üksipäines olla, ning pärrast, kui laps saab ilmale tulnud, sedda 

ärasalgab, siis ei pea temmal sest ühtike abbi olema, kui temma ütleb, et see lomoke on surnud ilmale tulnud 

ehk enneaegne olnud.” – EAA, f. 3, n. 1, s. 431 (Riia kindralkuberneri patendid), l. 123. 

73 Livländische Gouvernements-Regierungs-Patente, Nr. 505; K. G. Sonntag. Die Polizei für Livland, 

lk. 114–115. 

74 O. Ulbricht. Kindsmord, lk. 242–243. 

75 PSZ, nr. 12113, kd. XVI, lk. 688–689; K. G. Sonntag. Die Polizei für Livland, lk. 116. Senati otsus on halduslooliselt 

tähelepanuväärne ka seetõttu, et kuna Venemaa sisekubermangudes niisugust karistust ei tuntud, 

võeti aluseks samalaadsed muudatused juba Põhjasõja-järgse Rootsi seadusandluses. Rootsis kehtestatud 

trahvisummasid küll oluliselt kärbiti, kuna need senati meelest “pokažutsja ves´ma strogi”. 

76 PSZ, nr. 16178, kd. XXII, lk. 333–335; Livländische Gouvernements-Regierungs-Patente (nagu viide 2), nr. 

2353; K. G. Sonntag. Die Polizei für Livland, lk. 117. 



Neitsi valge linikuga. 

Evangeelsete luterlike 

kirikute ehitus, 

nurgakivipanekud 

ja pühitsemised 

Aleksander II 

aegses eesti 

ajakirjanduses 

Tiina-Mall Kreem 

umalakoja püstitamine pole naljaasi. Ki- 

J riku ehitamine on suur ettevõtmine, mille 

puhul koonduvad mitme sotsiaalse grupi taevased 

ja maised huvid. Need huvid, olgu siis 

suunatud usuliste, seisuslike, rahvuslike või 

mõnd muud laadi eesmärkide saavutamisele, 

on alalises muutumises, jättes endast maha 

kindlalt ajas fikseeritavaid jälgi, näiteks ajakirjandusse. 

Käesoleva artikli sihiks on käsitleda 

eestikeelses ajakirjanduses ilmunud teateid 

luterlike kirikute ehitusest Aleksander II 

valitsusajal (1855–1881). Eestikeelne avalik 

diskursus kujutab endast üht olulist tahku 

vastuses küsimusele: mida tähendas luterliku 

pühakoja ehitus eestlastele sel ajal? 

Küsimuse piiramine Aleksander II valitsusajaga 

tuleneb tõsiasjast, et just siis aktiveerus 

eestlaste rahvuslik liikumine, teravnesid 

põliselanike ja baltisakslaste vahelised suhted, 

sai alguse sakslaste võitlus venelastega 

eestlaste hingede pärast. Just vaadeldavatesse 

aastakümnetesse jäi Eesti läbi aegade kõige 

ulatuslikum kirikuehituse buum. Viimase 


Eduard Magnus Jacobson. Halliste kirik. Puulõige. 

Repro: Eesti Postimees, 28.02.1868, lk. 67 

avataktiks näib olevat Tartu ülikooli kiriku 

ehituse alustamine 1855. aastal või õigemini 

– valmimine 1860. aastal. 1 Uusehitistena kerkisid 

üksteise järel Harju-Jaani (1860–1863) 

ja Mustjala (1861–1863) kirik, Tallinna Jaani 

ja Kaarli (1862–1867; 1862–1870/tornikiivrid 

1882) ning Viljandi Pauluse (1863–1866) kirik, 

Jämaja (1864), Anseküla (1864), Halliste 

(1864–1867) ja Emmaste (1867) kirik; Käru 

(1860), Meriküla (1863), Kärdla (1863), Piirsalu 

(1863), Käsmu (1863–1864), Treimanni 

(1866) ja Leesi (1867) kabel ehk abikirik. 

Lisaks algas kirikute seninägematult hoogne 

ümberehitus, mis ulatus kõrgete tornide püstitamisest 

kuni sisustuse uuendamiseni. 

1860. aastate lõpus maad räsinud põua- ja 

näljaaeg mõjus kirikuehitusele küll pidurdavalt, 

kuid ei peatanud seda. 2 1870. aastatel valmisid 

uusehitistena Nissi (1871–1873), Häädemeeste 

(1873–1874) ja Lihula (1876–1878) kirik 

ning Risti kabel (1872–1874). Samasse ritta 

kuulub sisuliselt Mustvee kiriku (1877–1880) 

ning Uulu, Pindi, Lohusuu, Vahastu ja ilmselt 

1 Pikemalt Tartu ülikooli kiriku ehituse tähendusest vt. T.-M. Kreem. Oma aja laps. Tartu ülikooli kiriku ehitusplaanidest 

19. sajandi kohalikus ja rahvusvahelises kontekstis. – Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2005/4 [14], 

Tallinn, 2005, lk. 81–114. 

2 Nt. 1868. a. katkestas alanud näljaaeg Võnnu kiriku laiendamise. Kiriku ehitust jätkati 1870. a. – Eesti Postimees 

(edaspidi – EPm), 24.06.1870, lk. 98.

Tiina-Mall Kreem / Neitsi valge linikuga. Evangeelsete luterlike kirikute ehitus Aleksander II aegses eesti ajakirjanduses 

ka Rohuneeme kabeli ehitus, mida alustati 

1870. aastate lõpul, kuid mis lõpetati järgmise 

aastakümne algul. Võrreldes 1860. aastatega, 

mil valmis kuusteist uut kirikut, ehitati 

1870. aastatel uusi pühakodasid vähem – kümme. 

Põhiliselt tegeldi vanade pühakodade ümberehitusega. 

Sealjuures tuleb meeles pidada, 

et paljude 1870. aastatel toimunud ehitustööde 

taustaks oli 1860. aastatel üles kerkinud kirikuehituse 

initsiatiiv ja alanud rahakogumine. 3 

Vaadates kõiki neid kirikuid, mis Aleksander 

II ajal jõudsalt suurenevale eesti rahvale 

ehitati, on üllatav, kui vähe on käsitletud kirikuehitust 

palju-uuritud rahvusliku liikumise 

kontekstis. 4 Seda enam, et eestlaste taskust 

kirikute ehitamiseks-kaunistamiseks antud 

annetused ületasid rahvusliku liikumise ühe 

mõõdupuu – Aleksandrikooli – heaks tehtuid 

vähemalt kümneid kordi 5 ning et üldiselt on 

“oma” kirikut uhkuse asjaks peetud. 6 Põhjus, 

miks kirikuehitus on ajaloolaste huviorbiidist 

välja jäänud, peitub ilmselt rahvusliku liikumise 

uurimise metoodikas ja selle rakendamise 

raskustes. Probleemi käsitledes on Mart Laar 

näiteks tunnistanud: “… raske on täie kindlusega 

väita, et mingi rahvusliku algatuse heaks 

annetati raha just oma rahvusliku teadvuse 

sunnil. 19. sajandil oli rahakogumine heategevusotstarbeks 

– piiblite trükkimiseks, kirikute 

ehitamiseks, näljahädaliste abistamiseks 

– laialt levinud.” 7 

See, et M. Laar on kirikuehituseks rahakogumise 

liigitanud 2004. aastal üldise heategevuse 

rubriiki, ei tähenda aga, et kirikuehitust 

ei võiks eesti rahvusliku eneseteadvuse kujundamise 

seisukohast 2008. aastal uuesti vaatluse 

alla võtta. Seda enam, et ka M. Laar on tunnistanud: 

“Siiski on ajaloolaste käsutuses piisavalt 

materjali, osutamaks sellele, milline osalus 

lähtus valdavalt rahvuslikust teadvusest ja milline 

mitte. Kaasa aitab nii omaaegsete hoiakute-arvamuste 

uurimine kui ka ühe või teise 

tegevuse seadmine tollasesse konteksti kas iseseisva 

või n.-ö. “hooldatud” tegevuse skaalal… 

Tegu, mida rahvusliku liikumise ühel perioodil 

võis lugeda rahvuslikuks, ei tarvitsenud seda 

olla teisel perioodil.[– – –] Ja vastupidi …” 8 

Kui 19. sajandi teise poole eestikeelset perioodikat 

ongi mitmest vaatekohast uuritud 9 

ning üksikute pühakodade ehituslugudesse on 

jõudnud sealt pärinevaid teateid, 10 siis kirikuhoonete 

ehituse kohta käivate suuremate üldis- 

3 1860. a. II poolel alanud rahakogumine Räpina kihelkonna Mehikoorma kabeli ehituseks kandis vilja alles 

1890. a. keskel; Kambja ja Kanepi kiriku vahele kabeli ehitamise plaan (EPm 01.05.1868, lk. 139) ei teostunud 

aga muutunud ühiskondlike olude tõttu iial. Mustvee kirik valmis 1870. a. lõpul samuti tänu sellele, 1863. a. 

alustatud rahakogumine ei katkenud (EPm 27.10.1876, lk. 258). 

4 Eesti rahvusliku ärkamisaja ja liikumise alastes uurimustes on seoses märksõnaga “kirik” käsitletud valdavalt 

eestlaste ja baltisaksa pastorite, baltisaksa ja eesti pastorite vahelisi suhteid, eestlaste võitlust patronaadiõiguse 

ja koolide kiriku mõju alt välja saamise ees. Üksikute kirikuhoonete, ennekõike linnadesse ehitatud pühakodade 

(Tallinna Kaarli ja Jaani kirik, samuti Viljandi Pauluse, Tartu Maarja ja Peetri kirik ning Peterburi Jaani 

ja Kroonlinna Nikolai kirik) puhul on “oma” kiriku ehituse tähtsusele rahvuslikus liikumises vaid põgusalt 

osutatud, nt. A. Hein. Maja kui sümbol. Tallinn, 2007, lk. 39–40; A. Hein. Kaarli kirik. – Eesti arhitektuur. 

Kd. 1. Tallinn, 1993, lk. 247–248. 

Erinevalt A. Heinast peab M. Laar Tallinna Jaani ja Kaarli kiriku ehitust mitte niivõrd rahvusliku eneseteadvuse 

kasvatajaks, kuivõrd juba piisavalt välja kujunenud rahvusluse tulemuseks. – M. Laar. Äratajad. Rahvuslik 

ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. Tartu, 2005, lk. 190. 

5 Aleksandrikooli heaks koguti aastatel 1872–1883 54 896,75 rubla (H. Kruus. Eesti Aleksandrikool. Tartu, 

1939, lk. 223), ainuüksi Tallinna Kaarli kiriku ehitus läks (1885. a. andmeil) maksma 88 300 rubla. – E. Tamm, 

T.-M. Kreem. Tallinna Kaarli kirik. Tallinn, 2007, lk. 35. 

6 E. Jansen. Eestlane muutuvas ajas. Seisuseühiskonnast kodanikuühiskonda. Tartu, 2007, lk. 334. 

7 M. Laar. Äratajad, lk. 144. 

8 M. Laar. Äratajad, lk. 144, laiemalt lk. 143–145. 

9 Vt. nt. E. Jansen. Eesti ajakirjanduse rahvuslikkusest venestamisajal. – Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadest, 

Tartu, 2004, lk. 181–204; E. Jansen. Carl Robert Jakobson muutuvas ajas. Tallinn, 1987, lk. 142–146; M. Laar. 

Äratajad, lk. 143–217; I. Talve. Eesti kultuurilugu. Keskajast Eesti iseseisvuseni. Tartu, 2004, lk. 431–436. 

10 Vt. nt. L. Lumiste. Eesti ajakirjanduse ajalugu. Stockholm, 1977, lk. 58; Tekstinäiteid kirikute kohta käivatest 

artiklitest on avaldatud kogumikus: J. Keevallik, R. Loodus, L. Viiroja. Tekste kunstist ja arhitektuurist. 

Kd. 1, 2. Tallinn, 2000, 2004. 



tusteni pole paraku jõutud. Ometi on üldtuntud 

tõsiasi, et ajakirjandusest sai vaadeldaval 

perioodil ühiskondlikke protsesse suunama hakanud 

jõud. 11 Ainuüksi Eesti alal hakkas pärast 

pikemat pausi Aleksander II ajal ilmuma kuus 

eestikeelset ajalehte: Perno Postimees (1857– 

1863, toimetaja J. V. Jannsen; 1863–1880 toimetaja 

G. F. Lorenzsonn, alates 1880 J. Lipp), 

Tallorahwa Postimees (1857–1859, toimetajad 

A. H. Willigerode, G. Theol, K. Körber), Eesti 

Postimees (1864–1880 toimetaja J. V. Jannsen, 

1880–1881 toimetaja A. Grenzstein), Sakala 

(1878–1882, toimetaja C. R. Jakobson), 

Ristirahwa Pühapäewaleht (1875–1919, 1875– 

1896, toimetaja W. Kentmann) ja Tallinna Sõber 

(1879–1895, toimetaja W. F. Eichorn). 

Et ajakirjanduslikud väljaanded vahendavad 

omaaegseid hoiakuid ja arvamusi, pakub 

nendega töötamine võimaluse jälgida mitte 

üksnes eestlaste rahvuslikku meelsust, vaid ka 

kirikuehitust (sh. kitsamalt kiriku arhitektuuri) 

puudutavate arvamuste dünaamikat. Lisaks 

sellele võimaldab ajakirjanduse vaatluse alla 

võtmine saada aimu, missugune oli 19. sajandi 

keskel ja teisel poolel Eesti lehetegijate-lugejate 

ettekujutust “ilusast”, s. t. jumalateenimiseks 

piisavalt auväärsest ehk sobilikust 

kirikust. 12 Vastavat informatsiooni sisaldavad 

valdavalt pühakoja tähtsündmuste, nurgakivipaneku 

või pühitsemise, puhul ilmunud 

artiklid. Kiriku pühitsemise puhul avaldatud 

artikleis leidub reeglina ka tagasivaade ehituse 


käigule, ehituskrundi- ja raha muretsemisele. 

Siit ka käesoleva artikli ülesehitus: kõikide 

kirikuehituse etappide vaatlus, alates ehituskrundi, 

-raha ja -plaani muretsemisest ning 

nurgakivi panekust kuni kiriku pühitsemise 

tseremoonia kirjelduseni. 

Ehituskrunt ja -raha 

Arusaama, et ainuüksi heast tahtest kiriku 

ehitamiseks ei piisa, vahendasid lugejaile kõik 

ajalehed. Kirikuhoonete puhul, mis kerkisid 

otse vanade kohale, polnud põhjust krundimuredest 

rääkida. Öeldu käib ka uute kirikute 

kohta, mis ehitati vanade kõrvale, samuti kirikumõisa 

maadele. Uue kiriku ehitamise eelis 

vana kohale seisnes varasema ehitussubstantsi 

(tavaliselt vundamendi, lääne- või idaseina) 

osalises ärakasutamises ja raha kokkuhoius. 

Uue kiriku ehitamise eeliseks vana kõrvale 

oli aga see, et seni kuni ehitus kestis, sai vana 

kirikut jumalateenistuste pidamiseks edasi kasutada. 

Pärast uue pühakoja pühitsemist vana 

kirik (v. a. Ruhnu) lammutati. Viimane oli nii 

enesestmõistetav, et ajakirjanduse tähelepanu 

ei pälvinud. Küll aga peeti leheveergudel kirjeldamist 

väärivaks vana kirikuga hüvastijätu 

tseremooniat. See toimus vahetult enne uue 

pühitsemist, näiteks Tartu Toomkirikus asunud 

raamatukokku sisse seatud kabelis enne 

ülikooli uue kiriku õnnistamist. 13 

11 Baltisakslaste seas algas “lugemisrevolutsioon” juba 18. saj. II poolel, eestlaste seas 19. saj. keskel. – E. Jansen. 

Eestlane muutuvas ajas, lk. 197–199. 

12 Vaatluse alt jäävad välja Aleksander II ajal ajalehtedes ilmunud artiklid, mis käsitlevad kiriku ehitust väljaspool 

Eestit, olgu siis Liivimaa kubermangu keskuses Riias, Vene impeeriumi teistes luterlikes piirkondades, 

protestantliku maailma südameks pürgivas Berliinis, sellele saksa pinnal ja katoliikluse nimel vastanduvas ning 

19. sajandi kirikuarhitektuuri käsitlustes möödapääsmatus Kölnis. Aleksander II aegse Eesti kirikuehituse 

laiemale taustale projitseerimise juurde loodab autor teine kord tagasi pöörduda. 

13 Perno Postimees (edaspidi – PPm), 17.02.1860, lk. 53; Või teine näide: Harju-Jaani kiriku pühitsemise päeval 

liiguti pidulikus rongkäigus vana kiriku juurde. Kõige ees sammusid kiriku vöörmündrid, nende järel tuli 

patrooni, Raasiku mõisahärra poeg suure ülekullatud hõbedast krutsifiksiga. Seejärel tulid Tallinna piiskop, 

[Eestimaa] kindralsuperintendent Ernst Wilhelm Schultz ja Harjumaa praost, Harju-Jaani õpetaja Erich 

William Danielsohn ning naaberkihelkondade õpetajad ja vöörmündrid, Perila ja Peningi mõisahärrad ning 

teised kutsutud külalised. Piduliku rongkäigu ees ja taga käis laulev kogudus. Vanasse ja varisemisohtlikku 

kirikusse enam suure rahvahulgaga sisse ei mindud. Uude kirikusse kaasa võetavad altaririistad olid asetatud 

kiriku ukse ette paigutatud lauale. Laua juures pidas õpetaja kirikuga hüvastijätukõne ning siis, uue kiriku 

kellahelina saatel, liiguti uue jumalakoja poole. – PPm 06.11.1863, lk. 350. Enam-vähem samamoodi jättis 

Tallinna Kaarli kogudus hüvasti oma uue kiriku ehitamise ajaks püstitatud hädakirikuga (Notkirche). Ainult 

et kirikuriistad toodi ära hädakirikus asunud, mitte trepi ette paigutatud altarilt. – EPm 13.01.1871, lk. 19. 

Kaarli kiriku hädakiriku kohta vt. nt. E. Tamm, T.-M. Kreem. Tallinna Kaarli kirik, lk. 21.


Suhteliselt lihtne oli leida sobiv krunt ka 

kihelkonnakiriku abikirikule: mõisnikud olid 

huvitatud sellest, et nende inimesed käiksid 

kirikus minekuks-tulekuks liialt aega ja jõudu 

kulutamata 14 , ning kinkisid krundi oma 

valdustes. Nii põhjendati Hiiumaale Emmaste 

koguduse loomist ja kiriku ehitamist – 30 

versta pikas Käina kihelkonnas, kus kabel asus 

kummagi otsa peal, ei jõudnud talurahvas jumalateenistusele 

ega õpetaja jumalateenistust 

läbi viima nii sageli, kui nad oleks soovinud. 

Emmaste kirik kerkis paruness De la Gardie 

kingitud krundile ja suuresti tema rahadega. 15 

Krundi kinkimine või/ja ehituse finantseerimine 

oli kindlasti tegu, mis lasi maavaldajalkinkijal 

tunda end mitte ainult hea kristlase, 

vaid ka maarahva ema-isana, ning mis tõi kaasa 

avaliku tunnustuse. Seisuslikus ühiskonnas on 

alamate eest hoolitsemine ju ka selgelt ülemate 

kohus. Türi abikiriku, Vahastu kabelile nurgakivi 

panemist kajastades näiteks mainitakse ehituse 

toetajatena Vahastu ja Piiumetsa mõisnikku 

von zur Mühlenit, nagu ka praost Hoffmanni, 

Türi õpetajat, Vahastu vöörmündrit ja koolmeistrit. 

(Kõigi nende meeste nimed pandi 

kirjarulliga ka nurgakivi sisse.) 16 Halliste kiriku 

pühitsemise puhul avaldati nimeliselt tänu 

ja tunnustust koguduselt väsimatult annetusi 

korjanud ja kiriku ehitust organiseerinud kirikuõpetaja 

Ernst Magnus Schneideri kõrval ka 

vöörmündritele, samuti Kaubi mõisnikule von 

Bockile ja Õisu mõisnikule von Sieversile. 17 

Nagu eelnevast nähtub, on krundi kinkijatest 

ja ehituse rahastajatest mõisnike kõrval 

pühakoja ehituse juures olnud oluline roll ka 

kirikuõpetajatel. Lisades juba toodule veel 

vastavaid näiteid ajakirjandusest – Mustjala 

kiriku ehituse algatas õpetaja Wilhelm Conrad 

Bergwitz ja viis lõpuni Carl Johannes Masing, 18 

Mustvee kiriku ehituse eestvedajaks oli Torma 

õpetaja Karl Selmar Landesen, 19 Rannu kiriku 

ümberehitamise eest kandis hoolt õpetaja 

Eduard Paul Assmuth, 20 Türi kirik sai torni 

tänu õpetaja Woldemar Eugen Grohmannile 21 

jne. jne. –, jõutakse samasugusele tulemusele, 

mis Horst Grave teistsuguste allikate põhjal: 

kunagi varem ega hiljem pole pastorid täitnud 

oma koguduse elu korraldajatena nii suurt rolli 

kui Aleksander II valitsusajal. 22 See, et osa 

õpetajatest eesti rahva silmis ehk liigselt mõisnikega 

sõbrustasid, ei pruukinud kirikuehituse 

vaatevinklist olla ainult soov “paremate seisustega” 

läbi käia. Õpetaja suhtlemine mõisnikega 

võis olla ka koguduse uut koda silmas 

pidades tehtud “lobby-töö”. 

Kui vanade kihelkondade uutele kirikutele 

ja abikirikutele maatüki saamine oli võrdlemisi 

lihtne, siis uute koguduste kirikute jaoks ehituskrundi 

leidmine oli peaaegu alati seotud 

suurte vaidlustega. Kasuks tuli, kui ehituse 

initsiaatoril oli häid sidemeid maavaldajaga. 

Tallinna Kaarli koguduse kirik, mille ehitusest 

oli väga huvitatud eestlasest ettevõtja ja Toomgildi 

vanem Hans Heinrich Falck, ehitati näiteks 

Toomgildilt kingiks saadud krundile ning 

Eestimaa Rüütelkonna toetusel. 23 Sidemete 

puudumine võis tähendada loodetud krundist, 

toetusest vms. lihtsalt ilma jäämist. Näib, et 

Tartu Peetri kiriku esialgse ehituskrundi puhul 

see just nii läkski: Köleri platsist tuli Peetri kogudusel 

rahapuudusel loobuda. Platsi omanik, 

Liivimaa krediidikassa, ütles krundi hinnaks 

14 Kui talurahval olid kirikusse sõiduks hobused, siis alevirahval, nagu Eesti Postimees kurdab, tuli ka kaugel 

asuvasse kirikusse minna jala (kui just kukkur üle keskmise kogukas polnud, et oleks võimaldanud hobust 

rentida). Just niisugusest ebamugavusest ajendatuna näib olevat kerkinud Torma kihelkonda Mustvee kirik. 

– EPm 27.10.1876, lk. 258. 

15 PPm 03.01.1868, lk. 5. 

16 EPm 18.10.1878, lk. 256–257. 

17 PPm 20.12.1867, lk. 416. 

18 PPm 01.01.1864, lk. 3. 

19 EPm 27.10.1876, lk. 258. 

20 EPm 22.09.1876, lk. 228. 

21 EPm 12.11.1875, lk. 272. 

22 H. Grave. Konfession und Nationalität. Ein Beitrag zum Verhältnis von Kirche und Gesellschaft in Livland 

im 19. Jahrhundert. Marburg/Lahn, 1878, lk. 104. 

23 E. Tamm, T.-M. Kreem, Tallinna Kaarli kirik, lk. 17–18. 



4000 rubla ega olnud ilmselt nõus tingima. See 

oli 15% olemasolevast kapitalist (26 000 rubla) 

ja ligikaudu 5% kogu kirikuhoone arvatavalt 

kolm korda suuremast maksumusest. 24 

Kui palju üks või teine kirik maksma läks 

või pidi minema, saab leheveergudelt teada 

üsna sageli: Halliste kirik koos materjalide, 

teo- ja hobusepäevadega läks Perno Postimehe 

andmeil maksma 45 000 rubla 25 ehk siis 

peaaegu poole vähem kui Tartu Peetri kirik. 26 

Mis kahe viimasena nimetatud, enam-vähem 

sama suure kiriku (Halliste kirik oma suure 

ladina risti kujulise põhiplaaniga väärib “külakatedraali” 

nime) hinnavahe määras, ei selgu. 

27 Ka teiste kirikute maksumusena nimetatud 

summad jäävad põhjendamata ehk pelgalt 

arvudeks, mis ei ütle midagi kirikuhoone ega 

koguduse panuse kohta pühakoja rajamisel. 

Samas võib ajakirjandusse pudenenud 

teadete põhjal saada üsna hea ettekujutuse 

sellest, kuidas toimus kirikute ehituste finantseerimine. 

Mõisnike tehtud krundi ja 

rahalistele annetustele sai juba viidatud. Olgu 

siinkohal veel lisatud, et ajakirjanduses leid- 


sid kajastamist enamasti ikka vaid suuremad 

annetused või need, mis tehti eestlaste poolt. 

Korduvalt on leheveergudel juttu olnud Hans 

Heinrich Falcki annetustest Tallinna Kaarli kiriku 

heaks. 28 Üsna regulaarselt ilmusid Eesti 

Postimehes teated ka selle kohta, kuidas on 

edenenud rahakorjandus Tallinna Jaani 29 ja 

Tartu Peetri 30 kiriku ehituse jaoks. Tartu uue 

eesti kiriku raha kogumise puhul tõstatati eriliselt 

esile näiteks koguduse liiget J. Kitterit, 

kes testamendiga pärandas pühakoja ehituseks 

500 rubla. Lugejaid Kitteri eeskuju järgima 

õhutades lisati: teost, kus eestlane siit ilmast 

lahkudes kirjutaks osa pärandusest mõne kiriku, 

kooli või seltsi edendamise arvele, “ei ole 

meie Eestirahwas weel mitte palju kuulnud”. 31 

Korduvalt avaldati ajalehtedes kirjeldusi, 

mis osutavad ka teistsugustele rahakogumise 

võimalustele. Täpsemalt – kuidas üks või teine 

kogudus oma liikmete vahel “koormisi” 

jagas, 32 kuidas raha panka intresse koguma 

pandi, kuidas trükitud laululehtede müügist 

tulu saadi, kuidas heategevuslikke kontserte 

ja õnneloose korraldati. 33 Nii näiteks korral- 

24 EPm 11.12.1874, lk. 291; EPm 13.04.1877, lk. 91. 

25 PPm 20.12.1867, lk. 417. 

26 Peetri kiriku ehituse kuludeks arvati 1876. a. 80 000 rubla. – EPm 28.07.1876, lk. 179. 

27 Tagantjärele targana võib arvata, et Peetri kiriku kõrgema hinna määras tellistest puhasvuuk-müüriladu (krohviga 

kaetud müüri puhul võis kasutada vähemkvalifitseeritud tööjõudu ja vähemkvaliteetset materjali). 

28 EPm 28.11.1873, lk. 280. 

29 1864. a. aprillist 1865. a. jaanuarini on kogutud ehituse jaoks 950 rubla. – EPm 27.01.1865, lk. 3. Veel 1868. a., 

mõni kuu enne kiriku pühitsemist avaldati Perno Postimehes teade, et kiriku ehituse tarbeks on kogutud 

700 rubla. – PPm 07.07.1868, lk. 44. 

30 EPm 15.04.1864, lk. 131; EPm 22.04.1864, lk. 139; EPm 06.05.1864, lk. 159; EPm 29.04.1864, lk. 148; EPm 

20.05.1864, lk. 175; EPm 16.12.1870, lk. 198; EPm 08.12.1871, lk. 290. – EPm 31.01.1873, lk. 25; EPm 11.02.1876, 

lk. 33; Ajaks, mil Peetri kogudus oli saanud 7-aastaseks, oli oma jumalakoja ehitamiseks kogutud 26 000 rubla. 

– EPm 19.01.1877, lk. 16. 

31 EPm 11.12.1874, lk. 291. 

32 Nt. Võnnu kiriku ehituseks raha kogumisel otsustati kõik koguduse 17–60-aastased liikmed maksustada 1 rublaga. 

Niimoodi saadi kokku 6187 rubla, millele lisandus kihelkonna mõisatelt saadud 1187 rubla 66 kopikat. 

Rahale liideti juurde tasuta tehtud tööpäeva hind – 508 rubla ning nii saadigi kokku 7882 rubla ja 66 kopikat, 

millega võis juba soetada ehituseks vajaliku materjali. – EPm 24.06.1870, lk. 98. 

Kajastamist, tõsi harva, on leidnud ka “vabatahtlikust-sunniviisilisest maksustamisest” tulenevad vastuhakud. 

Nt. kirjeldab Eesti Postimees seoses Narva eesti kiriku jaoks rahakogumisega, kuidas 20 rubla kuus teenivatele 

Kreenholmi vabrikutöölistele püüti panna kohustust annetada iga kuu 50 kopikat kiriku heaks ning kuidas 

sellest “suur mässamine, kisa ja kära” tõusnud: “Siin kisendas üks: Kes teab kui kaua mina siin elan, mispärast 

pean mina kirikut hakkama ehitama? teine jälle sääl: Meil on ju palwemaja, mis kirikut meil weel tarwis 

on?” – EPm 22.08.1879, lk. 135. Kirjeldatud mäss, näib nii, sai võimalikuks küll vaid maarahvast sotsiaalselt 

liikuvama ja vähem jumalakartliku linnarahva seas. 

33 Kambjas korraldati kirikukontsert ehituskassa täitmise eesmärgil, kusjuures appi kutsuti ka naaberkihelkonna, 

Võnnu laulukoor. Tasub ehk märkida, et kontserdi tulu jäi loodetust väiksemaks: kui korralduskulud maha 

arvata, siis jäi kiriku ehitamise kassasse 40 rubla. Selle põhjusena tuuakse välja nii kiriku väiksust, mis publiku 

arvu piiras, kui ka publiku rumalusest tulenevat kitsidust. – EPm 17.07.1868, lk. 228.


das Vanemuise Selts 1875. aasta suvel kontserdi 

Tartu Peetri kiriku heaks, 34 aasta varem 

oli parun Stieglitzi kalevivabriku lauluselts 

korraldanud kontserdi eesti koguduse uue 

kiriku heaks Narva Soome kirikus. 35 Saksa 

publikule antud kontserdid tõid teadaolevalt 

sisse rohkem raha kui eestlastele antud. 

Niisuguse võimaluse kasutamata jätmist on 

ajalehtedes korraldajatele ettegi heidetud. 36 

Ilmselt suuremat ja rikkamat publikut silmas 

pidades korraldas Torma köster Masing 

vaimuliku kontserdi oma kihelkonna kiriku 

ehituse nimel ühel päeval Rakveres ja teisel 

päeval Vinni mõisa “preilnade” koolis. 37 

Kohalike “rahaallikate” kõrval tutvustati 

ajalehtedes ka Venemaa luterliku kiriku toetuskassa 

tegevust, sh. Eesti kirikuehituse edendamisel. 

38 Ajakirjanduse toel leiab kinnitust ka 

tõsiasi, et mitte ainult kiriku ehituseks, vaid ka 

kaunistuseks laekus raha kiiremini, kui kavas 

olevatest väljaminekutest koguduseliikmeid 

konkreetselt teavitati, ning loodi sihtotstarbelised 

kassad, olgu siis altari(pildi), 39 oreli 40 või 

millegi muu jaoks. Sihtotstarbelistesse kassadesse 

koguti kõigil eelnimetatud viisidel, mh. 

loosirattaid keerutades. 41 

Rahalistest annetustest vähem tähtsad 

polnud kirikuhoone jaoks tehtud materjali ja 

esemelised annetused, alates ehituskividest 

ja kirikukelladest ning lõpetades sisustuse, 

altari(pildi), kantsli, oreli, pinkide, kroonlühtrite, 

küünlajalgade ja ristimisvaagnatega. 

Sedasorti teateid ilmus ajakirjanduses õige 

ohtrasti. 42 

Enesestmõistetavalt oli raha ja kõiki nimetatud 

vara vaja mitte ainult uute kirikutekabelite 

püstitamisel, vaid ka vanade ümberehitamisel-renoveerimisel. 

See võis seisneda 

mõnikord vaid kiriku akende kuju muutmises 

ja aknaavade suurendamises, 43 kuid ka selleks 

läks vaja nii raha, tahet kui ka teadmisi-ettekujutusi 

“auväärsest” kirikust: aknaid hakati 

suurendama siis, kui mõisteti, kui tähtis on 

valgus, olgu siis kas laulu- ja palveraamatu 

tekstide jälgimiseks või Jumala olemusele 

osutamiseks. 44 Eesti Postimehe andmeil 

öelnud Rannu õpetaja ümberehitatud kiriku 

taaspühitsemisel: “Jumal on walguse Jumal, 

siis ei sünni teda mitte pimedas kojas 

teenida, waid tema kogudused kui walguse 

lapsed, peawad teda ka walgustatud kojas 

teenima...” 45 

Ümberehituste-kujunduste hulka tuleb 

lugeda muidugi ka kiriku sisustuse uuendamine 

ja interjööri koloriidi muutmine. Just 

viimaste väljaselgitamiseks on ajalehtedes 

avaldatud teated väärtuslikuks abimaterjaliks 

ja teejuhiks arhiiviallikate juurde. 46 Nii 

34 EPm 11.06.1875, lk. 139; Peetri kiriku ehituse heaks korraldatud kontsertide kohta leidub ka teisi teateid, nt. 

– EPm 12.05.1871, lk. 109. 

35 EPm 16.10.1874, lk. 225. 

36 EPm 11.06.1875, lk. 139. 

37 PPm 17.05.1867, lk. 160. 

38 Nt. avaldati ajalehes teade, et Jämaja ja Anseküla kiriku ümberehituseks on saadud toetust Venemaa luterlike 

koguduste abikassast. – EPm 11.11.1864, lk. 376. 

39 Altaripildi kassa oli nt. Tõstamaa kirikul. – PPm 22.01.1864, lk. 27. 

40 Nt. annetas Mõniste mõisnik Hargla kiriku orelikassasse 1000 rubla. – EPm 28.09.1877, lk. 242. 

41 Tori kogudus ostis oma kirikusse altaripildi peamiselt mõisahärra initsiatiivil läbi viidud loosi raha eest. Sellele 

lisandusid mitmed rahalised annetused. – PPm 16.10.1863, lk. 325; PPm 26.06.1863, lk. 196–197. 

42 Kaks Tallinna raehärrat kinkisid all-linna eestlaste uue (Jaani) kiriku heaks kumbki 10 sülda ehituskive. 

– PPm 31.01.1862, lk. 39; Tallinna Jaani kirikule kinkinud kella raehärra Rotermann, hõbedast ristimisvaagna 

bürgermeister E. Bälge – PPm 10.01.1868, lk. 12; Laiuse kirikule kingitud kroonlühtritest, altari- ja kantsli 

tekkidest vt. – EPm 17.11.1876, lk. 276; Juba enne, kui Tartu Peetri kirikule nurgakivi pandi, avaldati ajalehes 

teade selle kohta, et keegi helde proua Lätimaalt on lubanud uuele eesti pühakojale kinkida (ehk oma kulul 

teha lasta) kantsli, kõik pingid ja toolid. – EPm 11.12.1874, lk. 291. jne. jne. 

43 EPm 22.09.1876, lk. 228. 

44 Rääkides Tartu Jaani kiriku ülekoormusest (kirikus tegutses neli kogudust), osutatakse just asjaolule, et “külaliskogudused” 

peavad talviti matusetalitusi, armulauda jne. küünlatule valgel läbi viima. – EPm 08.12.1871, lk. 290. 

45 EPm 22.09.1876, lk. 228. 

46 Neljaköitelises teatmeteoses “Eesti arhitektuur” (üldtoim. V. Raam, Tallinn, 1993–1999, edaspidi – EA) � 



näiteks leiab väärtuslikku informatsiooni 

(Teises maailmasõjas purustatud) Põltsamaa 

kiriku siseruumi 1863. aasta viimistluse kohta 

Perno Postimehest: altar, kantsel ja viis koori 

(neli pikihoone külgedel, viies oreli juures), 

nagu ka koore kandvad toed ja ruumi kattev 

(“plekiga” kaetud) lagi on taevakarva siniseks 

värvitud. Ristid ja iluliistud on kullatud ning 

suurendatud aknaavadesse paigutatud värvilised 

klaasid (vitraažid). 47 Et 1842. aastal valminud 

Tartu Maarja kirik sai 1864. aastal uue 

altari ja kantsli, kroonlühtrid ja “etc”, võib 

samuti lugeda Eesti Postimehe artiklist. 48 

Kirikuplaan ja -mudel ning ehitusstiil 

Küsimus, kelle plaani järgi kirik ehitatakse 

või ehitati, hakkas vaadeldaval perioodil 

tasapisi eesti lehetegijate ja -lugejate tähelepanu 

pälvima. Äramainimist leiavad nii 

uute suurte (linna)kirikute kui ka mahukamate 

ümberehituste kavandajad. Neist üks, 

Eesti 19. sajandi teise poole kirikuehituse 

nägu (kvantitatiivselt) kõige enam määranud 

mees, Johann Gottfried Mühlhausen, 

võttis korduvalt (küll tema tööde arvustajast 

provotseerituna) ka ise leheveergudel 

sõna. Uhkusega nimetas J. G. Mühlhausen 

1874. aastal oma töödena Käsukonna kabeli, 

Põltsamaa, Simuna, Ambla, Rõngu, Järva- 

Peetri, Türi, Väike-Maarja ja Pilistvere kiri- 


ku ümberehitust, 49 millele hiljem lisandusid 

tööd Võnnus, Kursis, Järva-Jaanis ja mitmel 

pool mujal. See, kas J. G. Mühlhausenist 

tuleks rääkida kui arhitektist või kui ehitusmeistrist, 

on jäänud siiani vaieldavaks. 

“Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafilises 

leksikonis” seisab J. G. Mühlhauseni nime 

taga nii tiitel “arhitekt” kui ka “ehitusmeister”. 

50 Omaaegsed ajalehed nimetavad teda 

küll valdavalt ehitusmeistriks. 51 Meistriks 

nimetatakse ka Kambja ja Rannu kiriku ümber 

ehitanud A. Schillingit, 52 kes erinevalt 

J. G. Mühlhausenist pole “Eesti kunsti ja arhitektuuri 

biograafilisse leksikoni” pääsenud. Et 

aga ka Tallinna Jaani kiriku kavandanud Eestimaa 

kubermangu arhitekt August Gabler on 

leidnud ajalehes tutvustamist kui “ehhitusemeister 

Göbler” 53 ning Hannoveris ja Zürichis 

arhitektiks õppinud Matthias von Holstist 

räägitakse kui ehitusplaani joonistajast, 54 siis 

võib väita, et lehetegijate ja -lugejate jaoks 

olid arhitekt ja ehitusmeister kui mitte sünonüümid, 

siis vähemalt enam-vähem sama 

tähtsad mehed. Samal ajal kui professori või 

akadeemiku tiitel, mida kandis Tallinna Kaarli 

kiriku projekteerinud Otto Pius Hippius, oli 

nii arhitekti kui ehitusmeistri ametinimetusest 

üle. Öeldu kehtib ka kirikutele maale loonud 

akadeemilise kraadiga meeste kohta. 55 

Olgu lisatud, et nii mõnigi kord leidsid 

lehtedes äramärkimist ka plaani järgi töötavad 

ehitusmeistrid, 56 müürsepad, puusepad, 

� ei leia kuigi tihti viiteid sellele, et nt. mõni keskaegne pühakoda on 19. saj. keskel renoveeritud, uue vormi või veel enam 

– värvilahenduse saanud. 19. saj. kiriku seinu ja sisustust katnud värvikihid on mattunud uute alla. Kirikute koloriidiuuringud 

on Eestis ikka veel lapsekingades. Mis on seda taunitavam, et arhitektuurispetsialistid peavad 19. sajandile 

iseloomulikku värvikasutust tähelepanuväärselt peeneks ja intellektuaalseks. – E. Hamman. Aspekte der Farbigkeit 

in der Architektur des 19. Jahrhunderts. – Denkmalpflege in Baden-Würtenberg. Baden-Würtenberg, s. a., lk. 111. 

47 PPm 11.12.1862, lk. 390. 

48 EPm 07.10.1864, lk. 335. 

49 EPm 17.04.1874, lk. 260. 

50 Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Peatoim. M.-I. Eller. Tallinn, 1996, lk. 336. 

51 EPm 24.06.1870, lk. 98; Sakala, 27.01.1879, lk. 3. 

52 EPm 22.09.1876, lk. 288; EPm 30.10.1874, lk. 256. 

53 PPm 31.01.1862, lk. 39. 

54 PPm 20.12.1867, lk. 416. 

55 “Niihästi [Tallinna Kaarli] kiriku-plaani, kui ka altari-pildi meister, mõlemad auustatud kunstnikud, herra 

akademikus professor J o h a n K ö l e r – W i l i a n d i ja herra akademikus architekt H i p p i u s , …” 

– EPm 22.08.1879, lk. 133–134. 

56 Peterburi arhitekti ja arhitektuuriajaloolase D. Grimi (V. Raam. Mustjala kirik. – EA, kd. 2, lk. 73) plaani järgi 

ehitas Mustjala kiriku Pööraverest pärit Hindrik Jakobson, kelle üheks varasemaks tööks olla olnud Vändra 

kiriku torniehitus. – PPm 01.01.1864, lk. 3.


tislerid jt. 57 Kuidas toimus kiriku arhitekti, 

ehitusmeistri ja -tööliste leidmine-palkamine, 

seda ajakirjandus ei kajasta. Näib, et olulist osa 

etendasid isiklikud tutvused, samuti valminud 

ehitiste eeskuju. Üks ilmekamaid näiteid on 

J. G. Mühlhauseni juhtum: jälgides tema projekti 

järgi ehitatud kirikute-tornide kerkimist 

kihelkondade kaardil, tuleb tunnistada nn. 

naabriefekti (soov olla naabritest parem) toimimist: 

1850. aasta teisel poolel sai kõrge gooti 

tornikiivri Ambla kirik. 58 Vaid aasta pärast 

Türi kiriku torni (1867) valmis (fassaadikujunduse 

poolest lihtsam, kuid samas kõrgem) 

Järva-Peetri kiriku torn. 59 1881. aastal kordas 

J. G. Mühlhausen Türi kiriku toretsevat läänetorni 

projekti mõneti varieerides Järva-Jaani 

koguduse soovil nende kiriku juures. 60 Kirjeldatud 

tähelepanekuni omaaegne ajakirjandus 

loomulikult ei jõudnud: naaberkihelkonna eeskuju 

ei leia iial äramärkimist. 

Tähelepanu ei leia lehtedes ka ehitusplaanide 

kinnitamisprotsess ning kingade kulutamine 

Peterburis teede ja avalike ehitiste 

peavalitsuse ukse taga. Ehitusplaanile vajaliku 

kõrgema kinnituse saamine näib olevat 

olnud eelkõige arhitekti mure. Koguduse ja 

selle eestseisuse tegevust ehitusloa puudumine 

reeglina ei peatanud. Ajakirjandus kirjeldas 

juhtumeid, kus pühakoja vundamendi 

rajamisega, näiteks Tallinna Jaani kiriku puhul, 

alustati enne ehitusloa saamist. 61 Umbes 

kolm kuud hiljem avaldas sama leht aga loo, 

milles siiski mainitakse vajadust “Peterburi 

linna ministri herra” juures Jaani kiriku plaan 

siiski kinnitada. 62 

Teateid selle kohta, milline ühe või teise 

kiriku ehitusplaan konkreetselt välja näeb, 

kohtab ajakirjanduses küll harva, kuid siiski: 

“Kirrik on, nago nüüd uemad kirrikud 

ennamiste ehhitakse, r i s t i w i s i allusmüride 

peale ehhitud ja wägga wisaka plani järrele. 

[… seest] rumika [– – –]. Nelja ristrumi wahhe 

kohhal seisab kesklaggi nago poolümmargune 

kummi üllewal, ilma et sambad tedda kannaksid…” 

63 Tallinna Kaarli kiriku põhiplaani 

iseloomustuse – “Kui ristikirrik [– – –] seestpoolt” 

– leiab muide ka Johann Voldemar 

Jannseni Helsingi toomkiriku kirjeldusest. 64 

Halliste kiriku pikihoonele põikhoone lisamise 

kohta öeldakse näiteks, et “meil nüüd üks 

risti kirrik on”. Täpsustavalt lisatakse kiriku 

välismõõtmed, sise- ja tornikõrgus, akende 

ja uste arv. 65 Sõnalise kirjelduse ahtust püüti 

Eesti Postimehes 1860. aastatel leevendada 

Halliste (ill. 1) ja mitme teise kiriku välisvaadet 

kujutava puulõikega. 66 

Enam kui kiriku ehitusplaanist ja -viisist 

räägitakse üldemotsionaalsel tasandil hoone 

üldisest mõjust. Opereeritakse selliste subjektiivsete 

mõistetega nagu “ilus”, 67 “nägus” 

ja “armas”, 68 samuti “sünnis”, “puhtalt ja 

ausalt tehtud” 69 , “wäga kena” 70 või hoopis 

57 Halliste kiriku pühitsemise puhul ilmunud ja mh. pühakoja taastamist meenutavas artiklis nimetatakse kohalikku 

müürseppa Juhan Siili ja tema tööd jätkanud Šveitsi meistrit Haussermanni, samuti kirikule aknad, 

uksed ja toolid [pingid] teinud kohalikku tislerit Mart Kirnu. – PPm 20.12.1867, lk. 416. 

58 V. Raam. Ambla kirik. – EA, kd. 3, lk. 74. 

59 V. Raam. Järva-Peetri kirik. – EA, kd. 3, lk. 86–87. E. Tamme andmeil on Järva-Peetri kiriku torni puhul (67,5 m) tegemist 

Eesti maakirikutest kõrgeimaga. – E. Tamm. Eesti kirikud. Postkaarte Aivo Aia kogust. Tallinn, 2001, lk. 57. 

60 V. Raam. Järva-Jaani kirik. – EA, kd. 3, lk. 78. 

61 Jaani kiriku vundamendiaugu kaevamine algas 1862. a. kevadsuvel, mil oli veel teadmata, kas ehitusplaan 

muutmata kujul kinnitust leiab. – PPm 10.10.1862, lk. 31. 

62 PPm 31.01.1862, lk. 39. 

63 EPm 25.08.1871, lk. 197–198. 

64 EPm 01.09.1871, lk. 203. 

65 PPm 20.12.1867, lk. 416, 417; EPm 28.02.1868, lk. 67. 

66 EPm 28.02.1868, lk. 68. 

67 Öeldu kehtib Paistu kiriku kohta reservatsiooniga, et puudub torn. – Tallorahwa Postimees (edaspidi TalloPm) 

21.02.1858, lk. 268. 

68 Halliste kiriku kohta. – PPm 20.12.1867, lk. 416. 

69 Kambja kiriku kohta. – EPm 30.10.1874, lk. 256; Mustjala kirikut kiidetakse samuti kui “ausat tööd”. – PPm 

01.01.1864, lk. 3. 

70 Tallinna Jaani kohta. – PPm 31.01.1862, lk. 39. 



“moodne” 71 . Neid sõnu kaustades on ühtaegu 

heaks kiidetud niisiis ümarkaarstiilis Halliste 

ning teravkaarstiilis Tallinna Jaani, Mustjala, 

Kambja ja Viru-Jaagupi kirik. Ühtviisi on 

hinnatud nii keskajast inspireeritud uusgooti 

kui ka ümarkaarstiili, nii krohviga kaetud kui 

ka katmata jäetud maa- ja telliskividest, nii 

ristikujulise kui ka ristkülikukujulise põhiplaaniga 

pühakoda. 

Kirikuid on püütud iseloomustada ka mitmesuguste 

metafooride, eelkõige pühakirjast 

pärinevate võrdluste abil. Paistu kiriku pühitsenud 

Põltsamaa õpetaja Maurach olevat 

lehetegijate andmeil näiteks öelnud, et kirik 

on taevavärav, mille kaudu eestlased, mitte 

kui maa-, vaid kui taevarahvas peab kord, 

kui igal ühel oma rist on kantud, sisenema. 72 

Taevaväravaks nimetati kirikut ka Harju-Jaani 

uue pühakoja pühitsemise ajal. 73 Ka Anseküla 

õpetaja jutluse mõte kiriku pühitsemisel oli, et 

kirik on värav: koht, mille kaudu inimene oma 

viimase hingamise saab, mille läbi ta maisest 

hädaorust pääseb. 74 Paistu koguduse õpetaja 

Woldemar Adolf Hanseni sõnul oli kirik rahva 

A ja O, mille varju kõik ilmalik, ka töö ja laadalkäimine 

pidid jääma. 75 Nagu A ja O [alfa 

ja oomega] ehk algus ja ots, nii on ka kiriku 

kohta kasutatud võrdlust “tempel” 76 ja Noa 

laev”. 77 Neile, tihtipeale kiriku (nurgakivi) 

pühitsemise jutluse kirjakohast pärinevatele 

võrdlustele sekundeerisid loodusest laenatud. 

Näiteks selgitati 1871. aastal eestlastele 

uue kiriku vajadust leheveergudel mesipuu 


näitega: ei saa ju olla nii, et kaks peret ühes 

mesipuus elavad; Tartu Jaani kirik aga on justkui 

mesipuu, kus mõnel pühapäeval lausa neli 

peret – Jaani kogudus, Läti kogudus, Peetri 

eesti ja saksa kogudus – ära peavad mahtuma. 

78 Sama on seletatud ka pesa ja pääsukese 

näitega: nagu pääsuke pesa, nii peab kogudus 

leidma oma kiriku. 79 Kõige enam on aga eestikeelsetes 

ajalehtedes kasutatud metafoori, 

mille kohaselt kirik on kui ehitud pruudike, 

kui neitsi valge linikuga: näiteks Paistu, 80 

Anseküla, 81 Halliste 82 ja Leesi kabel. 83 

Hoone konkreetsele arhitektuursele ilmele 

ja omapärale antavad hinnangud on, 

nagu mainitud, ajalehtedes harvad. Näib, et 

trükimusta on need leidnud vaid juhul, kui 

tegemist on millegi seninägematuga, näiteks 

tornita ja kahel tasandil paiknevate akendereaga 

kirikuga: Tartu ülikooli kirikut võrreldi 

kahekordse majaga. Et tegemist oli “suurkooli” 

kirikuga ning kirikuehitajate kompetentsuses 

kahelda oleks olnud sama kui oma 

rumaluse avalik tunnistamine, jäi üldhinnang 

hoonele vaoshoituks – “...isseennesest wägga 

kenna Jumala kodda. Torni temmal kül ei 

olle, agga ees otsas kellakambri kohhal suur 

kullatud rist kattuse peal...” 84 

Laiema avalikkuse jaoks oli paberile pandud 

ehitusplaan arhitekti ja/või ehitusmeistri 

töövahend. Plaani täitmine ise seisis suuremal 

või vähemal määral koguduse eestseisuse tähelepanu 

all. Kui terviklikku nägemust omasid 

plaanitud kirikuehitusest aga koguduse 

71 Moodsaimaks maakirikute seas pidas oma kirikut Viru-Jaagupi kogudus. – EPm 18.10.1878, Lisaleht, 

lk. 260. 

72 EPm 03.11.1876, lk. 264. 

73 PPm 6.11.1863, lk. 350. 

74 EPm 11.11.1864, lk. 371. 

75 EPm 03.11.1876, lk. 264. 

76 Templiga võrdles ehitatavat Vahastu kabelit Järvamaa praost Hoffmann. – EPm 18.10.1878, lk. 256–257. 

77 Halliste kiriku pühitsemisel võrdles Pärnumaa praost kirikut Noa laevaga, “kus usklikud, kes senna pöggenewad, 

hukkatussest peästetud sawad”. Samas võrdles ta kirikut Siinai mäega, kus jumal käskude läbi oma tahtmist 

ilmutab ja hingesid patu-unest patukahetsusele äratab, ning lõpuks ka Kolgata mäega, kus Jeesuse surma läbi 

kõigi patud lunastatakse ja kõigile igavene elu kingitakse. – PPm 20.12.1867, lk. 416. 

78 EPm 08.12.1871, lk. 290. 

79 Tartu ülikooli kiriku pühitsemist kajastavas artiklis. – EPm 17.02.1860, lk. 52. 

80 TalloPm 21.05.1858, lk. 268. 

81 EPm 11.11.1864, lk. 371. 

82 PPm 25.10.1867, lk. 347. 

83 PPm 20.12.1867, lk. 418. 

84 PPm 17.02.1860, lk. 53.


lihtliikmed, on vähe teada. Seda tähelepanuväärsemad 

on juhtumid, kus kogudusele on 

püütud nende tulevast pühakoda silme ette 

manada nurgakivipaneku tseremoonia ajaks 

püstitatud “kirikumudeliga”. Just nii toimiti 

1862. aastal Tallinnas Kaarli ja aasta hiljem 

Viljandi Pauluse kiriku nurgakivipanekul. 

Mõlemat sündmust vahendas ajakirjandus. 

Perno Postimehe andmeil pandi Kaarli 

kiriku nurgakivi kuuseokstest ehitatud väikesesse 

risti kandvasse ja kantsliga varustatud 

sümboolsesse kirikusse tulevase altari kohale. 

85 Viljandi Pauluse kiriku nurgakivi paneku 

juures mindi uue pühakoja visualiseerimisega 

kaugemale. Nagu Perno Postimehest selgub, 

oli nurgakivi panemise päevaks ehitusplatsile 

püsti pandud puudest ja okstest, samuti lilledest 

kirik. See oli ennenägematu vaatepilt, 

mis oli loodud kolme päeva jooksul kolmekümne 

inimese poolt saksa kärneri juhatusel. 

Koledaks ega kohatuks ei peetud seda “imevärki” 

ometi, pigem vastupidi. 86 

Nii mõnigi kord on ajalehed, andmaks lugejatele 

uuest kirikust paremat ettekujutust, 

toonud ära pühakoja mõõtmed 87 ja istekohtade 

arvu. 88 Harva võrreldakse ehitatavat hoonet 

mõne juba olemasolevaga. Tallinna Jaani 

kiriku puhul seda tehakse: “Kirriko surus saab 

13½ sülda lai ja 30 sülda pitk, nisamma suur 

kui Tallinna Niggula-kirrik.” 89 Võib-olla pole 

see nii, kuid eestlaste Jaani kiriku võrdlus Nigulistega, 

nagu ka Kaarli kiriku võrdlus teise 

sakslaste vana ja kõigile Tallinnas käinutele 

teadaoleva Oleviste kirikuga, 90 ei pruugi olla 

juhus. Võimalikul arvamusel, et Jaani kirikut 

võrreldakse Nigulistega põhjusel, et sel on mitmeid 

Tallinna gooti ehitustraditsioonist laenatud 

motiive, pole ilmselt alust. Niisuguste Jaani 

kiriku detailide jaoks, nagu talumiplaadiga 

välisportaalid või interjööri rippkonsoolid, 

polnud Aleksander II aegseil ajakirjanikel 

ega lehelugejail veel silmi. Ja Kaarli kirik, kui 

seda arhitekti-arhitektuuriajaloolase silmade 

läbi vaadata, on nii üldproportsioonide ja põhiplaani 

kui ka detailide poolest täielik Oleviste 

kiriku vastand. Järelikult ei saanud eesti 

ja saksa kirikute võrdlus lähtuda ehituskunsti 

tasandilt. Pigem on kirikute võrdluste taga 

eestlaste soov tunda end samaväärseina linna 

vanade valitsevate kihtidega. 

Nurgakivid ja ajamärgid 

Juhusele on 19. sajandi kirikuehituse juures 

siinkirjutaja silmis vähe ruumi jäetud. Vaadakem 

kas või seda, mida kiriku nurgakivi sisse 

müüriti ja kes müüris. Näiteks Tallinna Kaarli 

kiriku vundamenti müüritavasse kastikesse 

pandi eesti ajakirjanduse teatel Eestimaa 

kuberneri, Järva-Jaani praosti, Kaarli kiriku 

patroonide Heinrich von Schonerti ja Hans 

Heinrich Falcki ning teiste tähtsate inimeste ja 

suure rahvahulga juuresolekul luterliku kiriku 

abikassa ja Keila Lutheri kuju ülespanemise 

kohta käivaid dokumente, samuti üks eesti 

keelde tõlgitud Lutheri kiri, Perno Postimehe 

40. number, Tallinna aadresside raamat jm. 

85 PPm 07.11.1862, lk. 348. 

86 PPm 07.08.1863, lk. 243. Viljandi pastor Ferdinand Hörschelmanni kroonikas on sama kirjeldatud põhjalikumalt: 

ehitusplatsil oli näha rohelist, kunstipäraselt püstitatud kiriku kujutist. Kiriku keskel olid kõrged, kuuseokstega 

kaetud sambad, mis oma tippu paigutatud roheliste kroonide ja ristidega markeerisid tulevase kiriku katuseharja. 

Katuseharja ühte otsa olid seatud pikemad lipuvardad, mis tähistasid kiriku torni. Tulevaste välismüüride 

kohale olid seatud madalamad, omavahel ilusate oksavanikutega ühendatud sambad. Kogu kiriku piirjooned 

olid markeeritud metsast toodud kuuskedega, mille read katkesid kujuteldavate uste kohal, avades niiviisi juba 

nurgakivi panemise päeval kogudusele justkui sissepääsu pühakotta. Seal, kus paiknes kujuteldava kiriku koor, 

kõrgus katteta, vaid krutsifiksi ja lühtritega kaunisatud altar ning rikkalikult ehitud kantsel. – F. Hörschelmann. 

Viljandi Pauluse kiriku kroonika, lk. 138–139. Käsikirja asukoht EELK Viljandi Pauluse koguduse arhiivis. 

87 Nt. Võnnu kiriku pikkuseks pärast ümberehitust pidi saama 21 sülda ja laiuseks 8½ sülda. – EPm 24.06.1870, 

lk. 98; Tallinna Kaarli kiriku tulevaseks pikkuseks ja tornide kõrguseks pidi saama 28 sülda. – EPm 25.08.1871, 

lk. 197–198. 

88 Nt. Tallinna Jaani kiriku istekohtade arvuna nimetatakse 1800, kiriku üldmahtuvusena 3000 inimest. – PPm 

10.01.1868, lk. 12. 

89 PPm 31.01.1862, lk. 39. 

90 Tallinna Oleviste kirikut mainitakse Kaarli kiriku ilust rääkides. – EPm 02.06.1871, lk. 126. 



Kiriku nurgakivi kinkinud eestlase nimi jääb 

ajalehele teadmata. 91 Toimunut võiks interpreteerida 

umbes nii: on “baltisaksa kevad” 92 , isaliku 

helduse ja hoolega on sakslased valmis ehitama 

oma lastele kirikut. Neist lastest mõned, 

H. H. Falcki sugused, kannavad juba kaela, ajavad 

äri ja teevad lehte. Martin Luther ja tema 

õpetus on see, mis eestlased sakslastega seob. 

Eestlased saavad sellest aru ning on uhked selle 

üle, et eesti mees H. H. Falck seisab nii tähtsal 

päeval, kui seda on nende oma “toomkiriku” 

nurgakivi panemine, sakslaste reas. 

Või teine näide: Perno Postimehe korrespondendi 

andmeil pandi Viljandi Pauluse 

kiriku nurgakivi alla plekktoosi üks eesti- ja 

teine saksakeelne lauluraamat, “1 Ria seitung, 

1 Tarto päwaleht ja meie wanna “Postimees” 

omma wanna piboga; ka pandi senna jure mõned 

meieaegsed rahhatükkid ja üks kirri meie 

ma üllematest wannast aeast kunni siamale.” 93 

Eesti lehes puudub viide aga selle kohta, et 

nurgakivi alla pistetud plekktoosi pandi kalender 

ning kiriku ehitusplaan ja -eelarve. Viite 

viimastele leiab pastor Hörschelmanni kroonikast. 

Et eestikeelses lehes avaldatud nurgakivi 

sisse pandud esemete loetelu mitmes punktis 

kroonika omast erineb, 94 tuleb arvata pigem 

eesti korrespondendi kui saksa pastori eksimuseks. 

Perno Postimehes avaldatud lootus, et kirik 

ikka igaveseks ajaks evangeeliumi õpetust 

jagama jääks, 95 on võetud otse saksa härra(de) 

koostatud pidupäeva kõnest. 96 

Võnnu kiriku “Nurgakiwwi sisse, nago se 

pruuk on, sanud zinkplekist kastikene müritud 

ja selle sisse mõnnesuggusi mällestusi, nõnda 

kui: Protokol, kus kirriko uendamise ehk 

surendamise hakkatus üllewal ja mähhärduse 

Keisri al, mil aastal etc. ja kirriko eestseis- 


ja herra, õppetaja, köstre, wallawannemate, 

koolmeistride ja wöörmündride nimmed 

seiswad ka ehhituse meister Mühlhausen 

Põltsamaalt ja tö üllewaataja Joh. Mutson.*) 

Peale selle on üllespannud, et rahwas ennam 

teoorjust ei tee, lammast, kanna, munne, lõga, 

lõnga, kannepit ei maksa, muud kui rahharenti 

3 kunni 9 rubl. taalri pealt, ja et ostmise hinnad 

siin 130 kunni 200 rubl. Taalri pealt on; 

ka sanud jure lissatud praegused wiljahinnad, 

teenripalgad, kolipiddamised ja mis eesti kolides 

praegu õppetakse; siis on weel karbi sisse 

pandud selle aastane Kalender, Jubeli pühha 

jutlus ja laulud, uus tallokogukonna seadus, 

katikismus, selleaegsed hõbbe ja waskrahhad 

ja kõige wimaks ka 1869. aasta “Eesti Postimehhe” 

numrid: 5, 9, 11, 16, 20 ja 25, kelle 

sees meie koggokonna seisus ja Jubeliaasta 

ärrakõnneldakse, kui ka selle näddala nummer, 

mil nurgakiwwi paigale pandi.” 97 

Eraldi võiks tähelepanu juhtida siin asjaolule, 

et teoorjuse kaotamise 50. aastapäeva 

tähistamisest (aasta tagasi!) on otseselt juttu 

kolmel korral, Eesti Postimehe kuuele 

numbrile osutades aga veelgi laiemalt. Lehe 

toimetaja, nimetatud tähtpäevale pühendatud 

esimese, 1869. aasta eesti laulupeo korraldaja 

J. V. Jannseni jaoks oli 1819. (pärisorjuse kaotamise) 

aasta eesti rahva tuleviku seisukohalt 

üks tähtsamaid. Et Jannseni selleteemalised 

kõned-kirjatükid otseselt Eesti kirikuehitusse-kaunistusse 

oma jälje jätsid, kinnitab näiteks 

Karja koguduse poolt oma pühakojale 

kingitud karikas pealiskirjaga “50 aastase 

priusse mälestusseks koggodusse liikmette 

polest kingitud …”. 98 

1878. aastal alustatud Vahastu kabeli nurgakivi 

sisse müüriti lisaks müntidele vaid üks 

91 PPm 07.11.1862, lk. 348. 

92 Mõistet “baltisaksa kevad” kasutab nt. E. Jansen, osutamaks Aleksander II valitsusaja algul tekkinud baltisakslaste 

uutele lootustele (eriti aastatel 1863–1864) eelnevate valitsejate ajal kaotatud positsioone Balti kubermangudes 

taas kinnitada. – E. Jansen. Carl Robert Jakobson muutuvas ajas. Märkmeid, piirjooni, mõtteid. Tallinn, 1987, lk. 29. 

93 PPm 07.08.1863, lk. 243. 

94 Nt. nimetab F. Hörschelmann nelja nurgakivi alla pandud ajalehte: Riia, Tartu ja Tallinna seitungit ning Pärnu 

Postimeest, samuti seda, et nurgakivi panemise enda kohta käiv ürik oli pärgamendile kirjutatud nii saksa kui 

eesti keeles. – F. Hörschelmann. Viljandi Pauluse kiriku kroonika, lk. 139. 

95 PPm 07.08.1863, lk. 224. 

96 F. Hörschelmann. Viljandi Pauluse kiriku kroonika, lk. 138–139. 

97 EPm 24.06.1870, lk. 98. 

98 EAA, f. 3133, n. 1, s. 107, pagineerimata.


saksakeelne (Neue Dörptsche Zeitung) ja 

lausa kolm eestikeelset ajalehte (Eesti Postimees, 

Ristirahwa Pühapäewaleht ja Sakala), 

samuti 1878. aasta kalender. Lisaks pandi 

nurgakivi sisse paber, millele oli kirjutatud, 

missugusel keiser Aleksander II valitsusaastal 

Vahastu kabelit ehitama hakati, kuidas on 

lood käimasoleva Türgi-Vene sõjaga ning kes 

ehitust toetasid. 99 Kas keisri ja Vene poliitika 

mainimine on märk eestlaste rahvusliku liikumise 

käigus idanema hakanud uuest mõttest 

– “meie” õigusi sakslaste ees toetab keskvõim 

–, on küll vaieldav, kuid mitte välistatud. 

Keisrivõimule oldi varemgi osutatud, nii 

kirikule nurgakivi panemise juures kui ka 

ajalehe ülevaateis, näiteks nii Tartu ülikooli 

puhtalt sakslaste algatatud kui sakslaste-eestlaste 

poolt ühiselt alustatud Tallinna Jaani kiriku 

juures. Ülikooli kirik sai nurgakivi keiser 

Aleksander II troonile saamise esimesel 

aastapäeval – 26. augustil 1856. aastal. Jaani 

kirikule pandi aluskivi 10. oktoobril 1862 ehk 

“Aujärje pärria sündimisse ja Wene rigi 1000 

aastase mällestuse päewal”. 100 

Toodud näited ei peaks jätma kohta kahtlusele, 

et kirikule nurgakivi paneku päev valiti 

poliitilistel kaalutluste ning eesmärgiga 

keisririigi ladvikut meelitada, oma truualamalikkust 

demonstreerida. (Eel)tsensuurist 

sõltuvad ajalehed 101 omalt poolt aga kandsid 

hoolt selle eest, et kirjeldatud poliitilise sammu 

kaja võimendada. Ka kirikuehituses, nagu 

lehetegemises ja ühiskondliku elu muudes 

avaldusvormides, kehtis põhimõte – eesmärk 

pühitseb abinõu. 

Eelneva taustal näib tähendusrikas aga as- 

jaolu, et kirikute pühitsemised toimusid eranditult 

kiriklikel pühadel, nt. lõikustänupühal, 102 

taevaminemise pühal, jõulude ajal või muul 

sarnasel, ka rahvakalendris oma kindla koha 

saanud pidupäeval. Kui kirikuhoone oli juba 

valmis, polnud enam erilist põhjust maise valitseja 

poole kummardada. 

Torn ja ukselävi 

Paistu kiriku 1876. aasta pühitsuse ülevaates 

räägiti jumalakojast, “mis omast iluta ja korratu 

olemisest ehituse läbi wõimalikult ümbermuudetud 

oli” 103 . Läänetorni oli kirik saanud 

juba aastatel 1862–1866, 104 ning et seda enam 

nüüd eraldi ei mainita, näib kinnitavat – torni 

peeti kindlalt kauni kiriku osaks. Torne on peetud 

küll taeva poole näitavaks sõrmeks, 105 küll 

inimese mõtete taeva poole juhatajaks: “Nagu 

maailmakerra, kelle pääl me elame, ümargune 

on, nõnda ka torni nup, ja nõnda kui selle pääl 

rist seiab, peab ka maailmakera pääl Jeesuse 

rist seisma jääma, täheks ja tunnistuseks, et 

Jeesuse ristisurma läbi meid on ärapäästetud 

pattust, surmast ja kuradi käest.” 106 

Torni ehitamine oli suur ja riskantne 

ettevõtmine. Eesti kirikuarhitektuuri loos 

on teada mitmeid juhtumeid, kus ehitatav 

torn kokku varises, kus vana torn tuli varisemisohu 

tõttu maha tõmmata või lühemaks 

lõhkuda. 107 Torni mõõtmed, proportsioonid 

kirikuhoone muude osade suhtes muutusid 

vaadeldaval perioodil üha tähtsamaks. Olgu 

ülal toodud Paistu kiriku näitele lisatud veel 

samalaadne Kambjast: Kambja rahvas pidas 

99 EPm 18.10.1878, lk. 256–257. 

100 PPm 10.10.1862, lk. 315; EPm 03.01.1868, lk. 6. 

101 Võrreldes oma eel- ja järelkäijatega liberaalseks valitsejaks peetud Aleksander II ajal algas uus ajajärk 

tsensuuri kui riikliku võimuaparaadi institutsionaalse osise väljakujunemisel. – E. Jansen. Eestlane muutuvas 

ajas, lk. 199 jj. 

102 1876. aastal põhjaliku siseruumi renoveerimise läbi teinud Paistu kirik pühitseti lõikuspühal, 17. oktoobril. 

– EPm 03.11.1876, lk. 264. 

103 EPm 03.11.1876, lk. 264. 

104 K. Alttoa. Paistu Maarja kirik. – EA, kd. 2, lk. 188–189. 

105 Nt. Karksi kiriku torni puhul. – EPm 02.03.1877, Lisaleht, lk. 58; Sama mõtet – torn juhatab inimesi taeva 

poole – korrati nt. ka Harju-Jaani kiriku pühitsemisel. – PPm 06.11.1863, lk. 350. 

106 EPm 22.10.1875, lk. 224–225. 

107 Anseküla kiriku torni mahakiskumisest – EPm 10.06.1864, lk. 195; Halliste kiriku torni lühendamisest – PPm 

20.12.1867, lk. 415. 



oma kirikut pärast selle ümberehitamist Eesti 

üheks kaunimaks reservatsiooniga: “Ainus 

tük, mis kudagi wiisi muu ehitusega kokku 

ei sünni ja wäljastpidi kiriku nägu rikub, on 

torn. See on wana jäänud ja suure ehituse 

kohta liig pisukene ja näotu.” 108 (1937. aastal 

sai Kambja kirik vana baroksete vormidega 

haritorni asemel Tallinna Oleviste kiriku läänetorni 

meenutava uue torni. 109 ) 

Oma hinnanguid ei ole ajalehe korrespondendid 

reeglina põhjendanud. Üks selline 

subjektiivsest sisetundest lähtunud hinnang – 

antud J. G. Mühlhauseni ehitatud, Jaan Jungi 

arvates liiga kõrge telkkiivriga Väike-Maarja 

kirikutornile – põhjustas ühe kõige sisulisema 

vaidluse küsimuse üle, missuguste mõõtmetega 

kiriku torn peaks olema ning keda-mida 

torni tellijad ja -ehitajad võiksid eeskujuks 

võtta. Et valdavalt Saksamaal ilmunud kirjanduse 

ja ehitatud kirikute eeskuju teema 

konkreetsem avamine ei ole käesoleva artikli 

seisukohalt hädavajalik, olgu siinkohal vaid 

osutatud mõnele J. G. Mühlhauseni–J. Jungi 

suleduellis viitamist leidnud ning 19. sajandi 

arhitektuuriajaloolaste seas hästi tuntud 

väljaandele, nagu näiteks Franz Kugleri 

“Geschichte der Baukunst”, Wilhelm Lübke 

“Abriss der Baustyle...” ja Gottfried Semperi 

“Der Styl in des technischen und tektonischen 

Künste....”. Mustriväärtusega on aga ehitusmeister 

J. G. Mühlhausenile olnud Saksamaa 

kirikutest Kölni toomkiriku kõrval ka näiteks 

Hamburgi Altona linnaossa arhitekt Johannes 

Otzeni plaani järgi ehitatud Jaani kirik 

(Johanniskirche) ning Eesti kirikutest Tallinna 

Oleviste kirik. 110 Viimase läänetornist oli, 

nagu eelpool osutatud, inspireeritud näiteks 

J. G. Mühlhauseni Türi kiriku torni projekt. 

Torni tähtsust näitab seegi, et nii mõnigi 


kord pühitseti seda ka eraldi. Nii võib Perno 

Postimehest lugeda, et 1867. aasta suvel, enne 

Tallinna Jaani kiriku lõplikku valmimist, toimus 

selle tornikiivri tippu paigutatud kuldse 

risti ja muna pühitsemise tseremoonia: pärast 

vanas, Püha Vaimu kirikus toimunud jumalateenistust 

liikus kogudus õpetaja Theodor 

Dietrich Lutheri juhtimisel uue kiriku esisele 

väljakule, kus konvent juba ootas; kiriku ees 

lauldi lauluraamatust Kristuse ristist jutustav 

laul ning eemaldati ristilt ja kuldmunalt 

katted. 111 Järgnes laul: “Kida, ristikoggodus, 

Jummalat, kes armo heitnud / Pühha koea 

ehhitust. On siit sadik awwitanud. Temma 

armo näeme weel ristitähhest torni peal. / 

Risti-täht nüüd paista sa ikka meie silma ette 

...” Koguduse laulule järgnes risti õnnistamine 

ning lauluseltside “Revalia” ja “Estonia” 

poolt tornist lauldud koraal “Oh võtkem jumalat”. 

112 

Samal ajal, kui ajakirjanduses ilmusid teated 

uute ja uuendatud vanade kirikutornide 113 

kohta, tuli olude sunnil aktsepteerida ka kiriku 

pühitsemist enne tornide lõpetamist. Tallinna 

Kaarli kiriku puhul püüti 1867. aastal 

levivat kuulujuttu, et tornid jäävad lõpetamata, 

parimate lootustega kustutada. 114 Ometi 

tuli kirik 1870. aastal, ilmselt ka koguduse kiirest 

kasvust tulenevalt, lõpetamata tornidega 

sisse pühitseda ja kasutusele võtta. Majanduslanguse 

tõttu valmimata jäänud Kaarli kiriku 

tornikiivrid pühitseti alles 1882. aastal. 115 

Sagedamini kui tornide kohta, avaldati 

ajalehtedes muidugi teateid kirikuhoonete 

kui tervikute sisseõnnistamisest. Pühitsuse 

tseremoonia esimene kõrghetk näib saabunud 

olevat pühakoja trepil: Liikunud Harju-Jaani 

vanast jumalakojast pidulikus rongkäigus uue 

kiriku ukselävele, pidas Juuru praost kõne, 

108 EPm 30.10.1874, lk. 256. 

109 K. Alttoa. Kambja Martini kirik. – EA, kd. 4, Tallinn, 1999, lk. 78 

110 EPm 12.09.1873, lk. 214; EPm 07.11.1873, lk. 262; EPm 12.12.1873. lk. 292; EPm 30.01.1874, lk. 26; EPm 

20.03.1874, lk. 68; EPm 17.04.1874, lk. 90, 91. Jaan Jung varjab end viidatud diskussioonis initsiaalide “J. J.” 

või lühendi “…r” taha. 

111 PPm 12.07.1867, lk. 228. 

112 PPm 12.07.1867, lk. 228–229. 

113 Nt. Põltsamaa kiriku tori uuendamine – PPm 11.12.1863, lk. 390. 

114 PPm 12.07.1867, lk. 229. 

115 Kaarli kiriku tornide lõpetamisest pikemalt vt. E. Tamm, T.-M. Kreem. Tallinna Kaarli kirik, lk. 35.


mille järgi Anija mõisahärra kui kirikuehituse 

kulude peamine kandja ulatas uue jumalakoja 

võtmed piiskopile. Tõstnud võtmega käe taeva 

poole, hüüdis piiskop: “Isa, Poja ja Püha 

Vaimu nimel!” ning avas ukse. 116 

Anseküla kiriku pühitsemise päeval lauldi 

kirikutoast kirikuriistadega uue pühakoja 

ukselävele jõudes kooris: “Nüüd ehhitud kui 

prudike, Mis walwab peio järrele, Siin seisad 

meie silma ees, Meil rõmo pärrast silmad wees. 

Halleluja!” Seejärel andis vöörmünder kiriku 

võtmed piiskopi kätte, kes kohalviibijatest kui 

kõige auväärsem ukse lahti keeras. 117 

Endisest koguduse kasutuses olnud raekabelist, 

Tallinna Püha Vaimu kirikust liikunud 

Jaani kogudus pidulikus rongkäigus, 

pillimehed kõige ees, uue kiriku juurde. 

Selle ette püstitatud auvärava juures jäädud 

seisma ning Jüri koguduse õpetaja Robert 

Johann Luther pidanud kõne. Seejärel andnud 

bürgermeister Alexander Luther, üks 

suuremaid kirikuehituse eraisikust toetajaid, 

kirikuvõtmed üle kiriku vöörmündrile 

C. Elfenbeinile, kes need omakorda superintendent 

dr. Christoph Heinrich Otto 

Girgensohnile andnud, et see saaks ukse 

lahti keerata. Pasunahelide saatel astunud 

kogudus oma uude kirikusse. 118 

Samamoodi peatuti ka Tallinna Kaarli, 119 

Halliste, 120 Kambja, 121 Laiuse, 122 Võnnu, 123 

Mustjala, 124 Paistu 125 ja teiste pühakodade 

ukselävel, et kõne või/ja lauluga kogudust 

järgmiseks tähtsaks sammuks – kirikusse astumiseks 

– ette valmistada ning uks pidulikult 

lukust lahti keerata. Kes konkreetsetest 

isikutest ukse lahti keeras, sõltus külaliste 

ühiskondlikust positsioonist või isiklikust panusest 

pühitsetava kiriku valmimise juures. 

Kirikusse minek ning esimesed 

toimingud 

Kui kiriku uks oli lukust lahti keeratud, võis 

kogudus sisse astuda. Kus orel oli juba olemas, 

nagu näiteks Tallinna Kaarli kirikus, 

tehti seda meeliülendavate orelihelide saatel. 

(Oreli puudumist hakati aasta-aastalt 

üha enam pidama veaks, ükskõik kui armas 

ja nägus jumalakoda ise ka polnud. 126 ). Kus 

orel puudus, asendas seda koorilaul. Harju- 

Jaani kiriku rõdult tervitas uude pühakotta 

sisenejaid lausa neljahäälne koorilaul. 127 

Kuidas kiriku pühitsemine edasi läks, kirjeldasid 

ajalehed meelsasti: osutati kõlanud 

lauludele ja kõnede aluseks olnud pühakirja 

kohtadele; sellele, kes altaririistad altarile 

asetas ning kiriku, altari ja kantsli pühitses, 

kes kelle kõrval seisis või kelle järel sõna 

sai. 128 

Kiriku pühitsuse tseremooniale järgnes 

tavapärane jumalateenistus, enamasti esmalt 

eesti- ja siis saksakeelne. 129 Läbi viis selle kas 

koguduse enda õpetaja või mõni naaberkihel- 

116 PPm 06.11.1863, lk. 350. 

117 EPm 11.11.1864, lk. 371. 

118 EPm 03.01.1868, lk. 6. 

119 EPm 13.01.1871, lk. 19. 

120 PPm 20.12.1867, lk. 416. 

121 EPm 30.10.1874, lk. 256. 

122 EPm 17.11.1876, lk. 276. 

123 EPm 06.10.1871, lk. 234. 

124 PPm 01.01.1864, lk. 3–4. 

125 EPm 03.11.1876, lk. 264. 

126 Oreli puudumine leiab äramärkimist muidu väga positiivses võtmes kirjutatud Kose kihelkonna Tuhala 

abikiriku 100. aasta mälestuspäeva kirjeldavas artiklis. – EPm 28.09.1877, lk. 243. Seda, kuivõrd kasvas oreli 

tähtsus, näitavad oreli muretsemiseks tehtud koguduste jõupingutused. Teema, mis vääriks kirikuehituse 

kontekstis omaette käsitlemist. 

127 PPm 06.11.1863, lk. 349–350. 

128 Nt. Tallinna Jaani kiriku pühitsemise puhul. – EPm 03.01.1868, lk. 6. 

129 See, et eestikeelne jumalateenistus toimub esimesena, ei olnud reegel. Nt. Halliste ja Kambja kiriku pühitsemisel 

oli küll esmalt eesti- ja siis saksakeelne jumalateenistus (PPm 20.12.1867, lk. 417; EPm 30.10.1874, 

lk. 256), kuid Viru-Jaagupi kirikupühitsemisel vastupidi. – EPm 18.10.1878, Lisaleht, lk. 260. 



konna oma, pidupäevast osa võtma saabunud 

pastor. Nii mõnigi kord, näiteks Harju-Jaani 

ja Kambja kiriku pühitsemise päeval, oli 

rahvast kiriku juures nii palju, et kõik sisse ei 

mahtunud. Kambjas viidi seetõttu läbi kaks 

jumalateenistust: samal ajal kui Põlva õpetaja 

Johann Georg Schwarz jutlustas kirikus, tegi 

Otepää õpetaja Jakob Hurt seda kirikuõuel. 130 

Ei Kambjas ega mujal unustatud koguduse esimesel 

kogunemisel uude/uuendatud pühakotta 

tänada kõiki (ümber)ehitust toetanuid. Tallinna 

Kaarli kiriku puhul tänati Eesti Postimehe 

andmeil ka keisrit, 131 kuigi Aleksander II-lt 

isiklikult (senistel andmetel) toetust kirikuehituseks 

ei saadud. Abiosutajaks oli hoopis 

suurvürstinna Jelena Pavlovna. 132 

Leheveergudele võis jõuda ka märkus 

toetajate tänamata jätmise kohta, mis juhtus 

näiteks 1871. aastal Helme väikese Taagepera 

abikiriku sissepühitsemisel. Samas tekitasid 

vastava etteheite teinud Eesti Postimehe 

korrespondendi silmis võõristust veel teisedki 

asjaolud: et Helme õpetaja pidas uuendatud 

kabeli ukse ees vaid lühikese kõne, et kabel ise 

oli ehtimata ja orelita, et ei trükitud laululehti 

ega kutsutud peole teiste koguduste õpetajaid. 

Artikli lõpust jääb kõlama kõhklus: kas 

juhtus see kõik nii kogemata või meelega. 133 

Mõrumaiguline on ka Eesti Postimehe korrespondendi 

Jaan Jungi Paistu kiriku pühitsemise 

kirjeldus, mille kohaselt pastor Woldemar 

Adolf Hanseni kõnes kõlanud nõuet eestlastele 

– Jumalat orjata! – püüti küll koorilauluga 

kaunistada, kuid edutult. 134 

Taagepera kabeli ja Paistu kiriku pühitsemise 

puhul väljendatud mõningane eestlastepoolne 

pahameel näib olevat siiski pigem 


erand kui reegel. 1876. aastal sisemise uuenduskuuri 

läbi teinud Laiuse kiriku taaspühitsemise 

ülevaates, nagu paljude teistegi puhul, 

jääb kõlama mõte, et eesti ja saksa koguduse, 

eesti ja saksa pastori vahel valitseb rahu. 135 

Vähemalt nii pidi see üldjoontes olema päeval, 

mil aastaid kestnud ehitus lõpetati kiriku 

pühitsemisega ja üldrahvaliku peoga. 

Seisuslikkust ületanud ja usuvendlusena 

väljendunud üksmeelt kirjeldas 1867. aasta 

lõpul Halliste kirikule pühendatud artiklis 

J. J.: kiriku pühitsemisele järgnenud pidusöögil 

visanud eestlased oma kiriku vöörmündreid 

hõisates õhku ja härrad hõisanud vastu, et 

elagu Halliste kogudus. Seda, et see sündis 

rõõmujoovastuses ja viinaklaasi juures, J. J. ei 

salanud. Aga ta ei varjanud ka oma lootust, et 

kui haruldane pidu läbi sai, võeti koju rutates 

kaasa arusaam, “et tösine usk armastusses 

keiki siin aealikult ja ükskord seal iggaweste 

ühhendab”. 136 Olgu lisatud, et toodu pole ainus 

näide selle kohta, kuidas ajalehtedes eestlaste-sakslaste 

teravnevaid suhteid vähemalt kirikuehituse-kaunistamise 

tasandil siluda sooviti. 

Rääkides Saaremõisa pärishärra Manteuffeli 

Kodavere kirikule kingitud altarimaalist ning 

tänulike alamate poolt talle korraldatud hommikusest 

pasunakontserdist, lõpetab Eesti 

Postimees artikli sõnadega: “Muidugi on lõbus 

kuulda, kui ülemad ja alamad rahus ja armastuses 

ühe teisega koos elawad ja see mitte 

ühelt poolt üksi ei pea tulema, waid wastastiku 

mõlemilt poolt. See`p see on, mis meie ikka 

oleme soowinud ja ikka saame soowima. Üks 

käsi ei pea ega saa üksi teist pesta, waid mõlemad 

wastastiku.” 137 

130 EPm 30.10.1874, lk. 256. 

131 EPm 13.01.1871, lk. 19. 

132 E. Tamm, T.-M. Kreem. Tallinna Kaarli kirik, lk. 32. 

133 EPm 08.12.1871, lk. 290. 

134 EPm 03.11.1876, lk. 264. 

135 EPm 17.11.1876, lk. 276. 

136 PPm 20.12.1867, lk. 417. Toodud tsitaati interpreteerides tuleb silmas pidada Halliste kiriku nurgakivipanemise 

puhul ilmunud negatiivse tooniga kirja, kus öeldi: pärast pastor Schneideri kõnet, milles avaldati lootust, et 

“koggodus soema süddamega seal [ehitatava uue kiriku] sees hakkaksid käima, kui see ehk enne on sündinud”, 

anti sõna ühele eesti mehele – vanuse ja halvatuse tõttu peaaegu kõnevõimetule vöörmündrile. Et just 

temale, see tundus ajalehe korrespondendile veider, nagu ka asjaolu, et nii tähtis toiming nagu kiriku nurgakivi 

panek viidi läbi argipäeval, mil paljud inimesed kibedasti tööga seotud olid. – EPm 15.07.1864, lk. 237. 

137 EPm 30.08.1878, lk. 215.


Tähelepanekud ja kokkuvõte 

Niisiis – mida tähendas eestlastele, nende 

mõtteid suunavale-peegeldavale ajakirjandusele 

luterliku pühakoja ehitus Aleksander II 

ajal? Kõige laiemas plaanis vaadates võib 

öelda, et 1850. aastate teisel – 1860. aastate 

esimesel poolel ilmunud ja kirikut puudutanud 

eestikeelsete ajalehtede artiklitele oli 

iseloomulik rahvuslik vaoshoitus. Kutsudes 

rahvast üles hoolitsema selle eest, et pühakojad 

ei tolmuks ega tee kirikusse rohtuks, 

nimetati rahva isamaaks 1857. aastal taevariiki. 

138 1860. aastate algul rõõmustati eesti 

lehtedes sakslaste üle, kes aitavad eestlastele 

kirikuid ehitada ja sisustada. 

Samas sisendasid lehed: me suudame 

ka ise endale kirikuid ehitada. Üks ilmekamaid 

näiteid siin on Tallinna Jaani ja Kaarli 

kiriku ehituse algus: “Same nähha, kas Eestlastel 

tõsine kirriko ihhalus olnud, kas neil 

mehhine nõu olnud omma isama pealinna 

– omma wanna kunninga K a l l e w i haua 

peale ommale Eesti kirrikut ehhitada. See uus 

[Jaani] kirrik altlinnas, mis S a k s a d neile 

[all-linna eestlastele] nüüd lubbavad ehhitada, 

olgu neile [eestlastele] eesmärgiks. Kas 

jõuawad järrele?” 139 See on veel üks kirikuehituse 

vallast toodav näide eestlaste soovist 

sakslastele, kultuurrahvastele, järele jõuda. 

Ja kui mõnikord näiski, et lootus hakkab 

kustuma, trükiti leheveergudel ära niisugused 

julgustavad ja rahvuse iseloomu eripärale 

viitavad read nagu: “Kui nõnda edasi läheb, 

siis saab Narwa linnas teiste kirikute hulgas 

omal ajal ka Eesti kirik seisma. Läheb ehk ka 

pitkalt, nàgu kõik eesti asjad, aga ta läheb 

ometi. [– – –] aga Eestlaste wanker pitkamisi 

läheb ja mõnikord ka soppahaukudest läbi. 

Usaldust ja lootust ei pea seepärast keegi 

ärakautama ja nukraks ega rahutumaks 

saama, waid wäsimata tegema, mis kellelgi 

wõimalik on.” 140 

Aastakümne teisel poolel hakati varasemast 

rohkem rõhutama eestlaste osa kirikute 

ehitamisel-kaunistamisel. Nii näiteks öeldi 

Kambja kiriku pühitsemist kajastavas artiklis, 

et pasunamäng ja koorilaul olid need, mis 

muidu valdavalt saksa pastorite poolt toimetatud 

jumalateenistusel andsid eestlastele 

“meie-kiriku” tunde. 141 Öeldu taustal näib 

igati ootuspärane, et koguduse panus oma 

kiriku suuremaks ehitamiseks oli silmatorkavalt 

suur. Asjaolu, mida rõhutati ja toodi 

teistele kitsaks jäänud kirikutega kogudustele 

eeskujuks ka Eesti Postimehes: Kambja kiriku 

ehitus läks maksma 16 582 rubla, millest eesti 

koguduse panus oli 13 640 rubla ehk enam 

kui 82%, pluss materjali kohalevedu. 142 Neli 

aastat hiljem rõhutati koguduse ehk “meie” 

osa veel kord seoses Kambja kirikule oreli 

ostmise ja leerilaste maja ehitamisega. 143 Eeskujuks 

teistele on toodud ka teisi kogudusi, 

näiteks Tori kogudust, kes esmalt endale uue 

jumalakoja ehitas, siis oreli muretses ja lõpuks 

altaripildi raha kokku kogus. 144 

Kohtades, kus meie-tunne oli nõrgem, 

edenes ka kirikute ehitus kehvalt. Vastava 

näite võib tuua Viru-Jaagupist, kus rahvuslik 

aktiivsus võrreldes Kambja kihelkonnaga oli 

palju madalam. 145 Viru-Jaagupis kandis kiriku 

suuremaks ehitamise (sh. kõrge torni püstitamise) 

ja sisetööde kulud peaasjalikult Kütti 

mõisahärrast vöörmünder Stackelberg. 146 Hädas 

oldi kirikuehituse korraldamisega, nagu 

ülal juba märgitud, ka Narvas, kus linnaelu 

138 PPm 19.06.1857, lk. 114–115. 

139 PPm 14.02.1862, lk. 55. Või teine näide: pärast loetelu, kui palju ja kuidas üks või teine kogudus oma kiriku 

heaks on teinud, öeldakse Eesti Postimehe 1868. aasta numbris: “Se kõik on wägga hea ja kidowäärt assi 

ja sedda illusam, kui rahwas isse omma tarwituste eest hakkab murretsema ja seks middagi ohwedrama...” 

– EPm 01.05.1868, lk. 139. 

140 EPm 16.10.1874, lk. 225. 

141 EPm 30.10.1874, lk. 256. 

142 EPm 30.10.1874, lk. 256. 

143 EPm 22.11.1878, lk. 286. 

144 PPm 26.06.1863, lk. 197. 

145 Võrdle nt. M. Laar, Äratajad, tabel 7, 8, lk. 328–331, 333–336. 

146 EPm 18.10.1878, Lisaleht lk. 260. 



rahva kõlbelisust Eesti Postimehe korrespondendi 

(ja ilmselt mitte ainult tema) arvates 

ohustama kippus ning kus eestlasi oli vaja 

korduvalt õhutada kiriku ehituse jaoks raha 

annetama. 147 

See, et Eestis Aleksander II ajal hulgaliselt 

uusi, suuremaid ja väiksemaid kirikuid kerkis 

ning enamik vanu pühakodasid uuendatud ja 

senisest kõrgema torni said, näib suuresti olevat 

eesti ajalehtede, nende missiooni-teadlike 

toimetajate teene. Tallorahwa Postimees 

kutsus näiteks juba 1858. aastal kirikute torne 

kõrgendama, kõneldes nii: “Üks assi agga 

olli mul ikka selgeks mele pahhanduseks, 

se et illus Paisto kirrik ilma tornita on, ja et 

temma kõrval kellatornikenne seisab, nago 

peast mahawõetud müts. – Kord ma küssisin 

küllamehhe käest – “Wennakenne, miks siis 

teie illus kirrik ilma tornita seisab, nago neitsike 

ilma wanikota?” – Küllamees wastus: 

“Wata, meie kirrikule on mitu kõrda torn 

peale pantud, agga ni pea kui torn walmis 

sai, tulli pitkne wälkoheitmissega, ja sõi torni 

ärra. Jo Jummal ei tahha, et Paisto kirrikol 

torn olleks.” – Toho! Kui Jummal sedda teggi, 

siis näitas, et Paisto kirrikule parremat torni 

waja on, kui wanna olli, ja peälegi torni 

külge rauda kuldnuppoga, mis wälgu mulda 

sadab.” Ja lõpetades hea uudisega – kõrgel 

mäel seisev Paistu kirik saab endale korraliku, 

kaugele paistva torni! – ning üleskutsega 

teistele kogudustele – järgida Paisto koguduse 

eeskuju, koguda raha ja ehitada oma kirikule 

ka torn! 148 

Kui ajalehed, ennekõike siiski Eesti Postimees, 

poleks sihikindlalt rahakogumise 

üleskutsetega esinenud, 149 heldeid anneta- 


jaid ja ettevõtlikke kogudusi teistele eeskujuks 

toonud, poleks “baltisaksa kevadest” 

kiriku(ehituse) vallas “eesti suve” saanud. 

Viimase magusamate viljade hulka kuuluvad 

lisaks Tallinna Jaani ja Kaarli ning Viljandi 

Pauluse kirikule kindlasti ka Tartu uue eesti 

(Peetri) kiriku ning Narva esimese eesti 

(Aleksandri) kiriku ehitamine. Kuigi plaanidest 

ehitustegevuseni jõuti alles Aleksander 

III valitsusaja algul, tuleb ka nende kirikute 

sündi pidada Aleksander II aegse liberaalse 

usu- ja rahvuspoliitika tulemuseks. 

Võrreldes 1860. aastatega ning õpetajate 

valimist ja koolimajade ehitamist kajastavate 

artiklitega, jäid 1870. aastatel kirikuhoonetega 

seotud uudised eesti lehtedes tagaplaanile. 

Pärast Johann Voledemar Jannseni ja Ado 

Grenzsteini Eesti Postimehe toimetamise 

aega redutseerusid kirikuhoonetele seni 

pühendatud artiklid juba nn. nuppudeks. 

Postipapa lehtedele iseloomulikke kirikute 

ehitamise-kaunistamise üleskutseid tolleaegsetes 

ajalehtedes enam peaaegu ei kohta. 

Siit veel edasi minnes võib öelda, et võrreldes 

oma nime edasielamisse kiriku nurgakivi all 

uskunud Jannseni 150 ajalehtedega ei leidnud 

oma “papivaenulikkusega” silma paistnud 

Jakobsoni Sakalas pühakodade temaatika 

peaaegu üldse tähelepanu. 151 Samas peab 

arvestama ka ajafaktorit: ajal, mil Sakala ilmuma 

hakkas, oli kirikuehitus kaotanud oma 

1860. aastatele iseloomuliku aktuaalsuse (mis 

kajastub ka uusehitiste statistikas). Et eestlastel 

on oma suured-ilusa kirikud, näis olevat 

muutunud enesestmõistetavaks. 152 

See, miks baltisakslased tegid eestlastele 

kirikute ehitamise-sisustamise nimel 

147 EPm 05.03.1875, lk. 56; EPm 22.08.1879, lk. 135. 

148 TalloPm 21.05.1858, lk. 268. 

149 “Ehitagem, suurendagem, kaunistagem kirikuid ja koolisid; kõrtsid etc. sünniwad ja kaswawad ise enesest...” 

– EPm 18.10.1878, Lisaleht, lk. 260. 

150 Võnnu kiriku nurgakivi paneku kirjelduses on Eesti Postimehe toimetaja joonealune märkus: “*) Ka on 

waene J. W. Jannsen kui teine Eesti zeitungi wäljandja (essimenne olli 50 aasta eest O. W. Masing) seal 

[mitme lehenubri näol] nurgakiwwi sisse kinnimüritud, kus ta muidogi kauem seisab, kui pärrast pusärkis 

haudas.” – EPm 24.06.1870, lk. 98. 

151 Erandeid siiski on, nt. napilt Lihula kiriku õnnistamist, maksumust ja ehitusmeistrit mainiv nupp. – Sakala 

27.01.1879, lk. 3. 

152 Kui 1860. aastate algul Perno Postimees veel tänitabki selle kallal, et eestlased Tallinnas on endale koguni 

kahte kirikut ehitama hakanud (PPm 18.04.1862, lk. 117), siis pärast seda, kui kirikud on valmis saanud, 

rõhutati igati nende eesti päritolu. – EPm 22.08.1879, lk. 133–134.


pingutusi, paistab välja ka eestikeelsest 

ajakirjandusest: tegemist oli sooviga kaitsta 

omaenda luterlusest lahutamatut identiteeti 

ning vältida 1845.–1847. aastal toimunud 

usuvahetusliikumise kordumist. 153 Viimase 

taustal on ka mõistetav, miks ülikooli kiriku 

nurgakivi panemisele ja pühitsemisele 

saksakeelses pressis eesti ajalehtedest palju 

enam tähelepanu pühendati. Mis ei tähenda, 

et ülikooli kiriku valmimine eestlasi puudutanud 

poleks. Ülikooli kiriku pühitsemist 

kajastav Perno Postimehe artikkel lõpeb 

mõttega: Tartu suurkooli kiriku valmimine 

on eestlastele tähtis seetõttu, et seal kasvavad 

(käivad jumalateenistustel, peavad oma 

proovijutluse) meile puhast evangeeliumiõpetust 

jagavad õpetajad. 154 

Kirik oli baltisakslastele ka neile soodsa 

seisusliku ühiskonna püsimise üks olulisemaid 

tagatisi. Ühiskonna seisuslikkust rõhutasid 

nad kõikjal, loomulikult ka kirikute 

nurgakivipanekute ja pühitsemiste kirjeldustes. 

Võrreldes saksakeelse ajakirjandusega on 

seisuste kirjeldused eestikeelses aga selgelt 

napisõnalisemad. Võimalusel leidis äramärkimist 

ka mõni nurgakivipanekul või pühitsuse 

tseremoonial osalenud, kas või teisejärgulist 

rolli täitnud eesti mees. 155 

Mis aga puutub küsimusse, millist informatsiooni 

Aleksander II aegsed eesti 

ajalehed kirikute arhitektuuriajaloo jaoks 

kannavad, siis vastus sellele on lühike – pealiskaudset. 

Üksikud kirikuehitusalased diskussioonid, 

mis eesti lugeja ette kanti, annavad 

küll aimu sellest, et Eesti kirikuehitajate 

seas leidus Saksamaal toimunud ägedate 

kirikuehitusalaste vaidlustega kursis olnud 

mehi, kuid rahva põhjalikku valgustamist 

neis küsimustes ei pidanud tollane ajakirjandus, 

nagu ei pea ka tänane, vajalikuks. 

Või oli/on tegemist ajakirjanike (arhitektuuri 

spetsiifilisust silmas pidades igatahes 

– mõistetava) võhiklikkusega? Ajalehtedes 

kiideti ühtviisi nii kogudusesaalist eraldatud 

altariruumiga kui ka kooriga ühendatud pikihoonega 

pühakodasid, nii terav- kui ümarkaarstiilis 

kirikuid. See, et kerkinud kirikud, 

ka rahvuslikeks sümboliteks saanud, ei esindanud 

“eesti stiili”, ei olnud probleem. Oli 

aeg, mil rahvuslikkusest räägiti ideede, mitte 

vormi tasandil. Probleemiks hakkas rahvuslik 

vorm või selle puudumine kujunema “… 

alles 20. sajandi alguskümnenditel, ajal, mis 

langes ühte Euroopa vallutanud ja rahvuslikkust 

romantiseeriva sümbolismiga, ning 

teisalt eesti kunsti (s. t. eesti soost kunstnike) 

esimese generatsiooni professionaliseerumisega…”. 

156 

Tiina-Mall Kreem 

(1971) 

Kaitses 1999. aastal magistrikraadi Tartu Ülikoolis 

kunstiajaloo erialal. Töötanud 1993. aastast 

Eesti Kunstimuuseumis teaduri ja skulptuurikogu 

kuraatorina, Eesti Kunstiakadeemia doktorant. 

Peamised uurimisvaldkonnad: 17.–19. 

sajandi skulptuurikunsti ajalugu ning 19. sajandi 

protestantlik sakraalarhitektuur ja kunst. 

153 Soovi, et mitte üksnes uus kirik, vaid kogu (Liivi- ja Eesti)maa ning rahvas igaveseks ikka evangeeliumi 

õpetusele truuks jääks, väljendati nt. Halliste kiriku pühitsemisel. – PPm 20.12.1867, lk. 417. 

154 PPm 17.02.1860, lk. 52–53. 

155 Nt. sai Viljandi Pauluse kiriku pühitsemise tseremoonial “Issameie” palve juhtimiseks sõna eestlasest 

vöörmünder Jaan Porri. – PPm 07.08.1863, lk. 244. 

156 K. Kodres jätab õigusega eesti esimese generatsiooni professionaalsete kunstnike seast tsiteeritavas artiklis 

välja Johan Köleri ja August Weizenbergi, kelle jaoks rahvuslikkus väljendus kunstiteose teema-, mitte 

vormivalikus. – K. Kodres. Rahvuslik identiteet ja selle vorm. Sada aastat otsinguid. – Akadeemia 1995, 

nr. 6 (75), lk. 1137–1338 jj. Vt. ka nt. A. Hein. Maja kui sümbol, lk. 39–40, eriti lk. 40. Rahvusliku vormi 

otsinguist Eesti kirikuehituses vt. E. Tamm. Moodsad kirikud: Eesti 1920.–1930. aastate sakraalarhitektuur. 

Eesti Arhitektuurimuuseum, 2001. 



Linnaosad ja linnajuhtimise 

detsentraliseerimine Eesti 

Vabariigis 1918–1940 

Mikk Lõhmus 

innajuhtimise detsentraliseerimine ku- 

L junes Euroopas aktuaalseks 19. sajandi 

lõpus ja 20. sajandi alguses, tulenevalt kiirenevast 

linnastumisest ja linnade elanike 

arvu suurenemisest. Linnad vajasid laienemiseks 

maad ja seetõttu liideti tuumiklinnaga 

ümbritsevad väiksemad satelliitlinnad, 

alevid ja vallad. Linnade laienemisest tingitud 

linnaosade moodustamise protsess jätkus 

teatud määral kogu 20. sajandi vältel. 

Uuesti muutus linnasisene detsentraliseerimine 

aktuaalseks eelmise sajandi kahel 

viimasel kümnendil. Põhjamaades, aga ka 

teistes arenenud riikides tingis selle heaoluriigi 

kriis ning vajadus efektiivsemate 

juhtimismudelite järele. 1 Seevastu Ida- ja 

Kesk-Euroopas ning Baltimaades olid 

märksõnadeks demokraatia ja detsentraliseerimine 

– kohalik omavalitsus tuli pärast 

totalitaarsete režiimide kokkuvarisemist 

uuesti üles ehitada. 2 

Käesoleva artikli eesmärgiks on tutvustada 

Teise maailmasõja eelses Eestis kasutatud 

linnajuhtimise detsentraliseerimise praktikat 

ning võrrelda seda 2008. aastal kasutatava 

mudeliga. Oluline on leida vastus küsimusele, 

missugustest väärtustest linnaosade 

tegevuse korraldamisel lähtuti ning kuidas 

need väärtused praktikas ellu viidi. 

Artiklis võrreldakse erinevaid Eesti Vabariigis 

kehtinud ja linna detsentraliseeri- 

1 H. Bäck jt. Urban Political Decentralisation: Six Scandinavian Cities. VS Verlag, Wiesbaden, 2005. 

2 M. Illner. Territorial Decentralization: an Obstacle to Democratic Reform in Central and Eastern Europe? 

– J. D. Kimball (ed.). The Transfer of Power. Decentralization in Central and Eastern Europe. Budapest, 1998 

(Local Government and Public Service Reform Initiative), lk. 7–42. 

3 Sellist detsentraliseerimise analüüsi metoodikat kasutatakse ka teaduskirjanduses, nt. H. Bäck jt. Urban Political 

Decentralisation. Six Scandinavian Cities. VS Verlag, Wiesbaden, 2005. 


mist käsitlevaid seadusi ja seaduseelnõusid, 

alustades Vene Ajutise Valitsuse 1917. aasta 

dokumentidega ja lõpetades 1938. aasta linnaseadusega. 

Artikkel keskendub kolme olulise 

aspekti analüüsile: 3 

1. kuidas oli tagatud kohaliku demokraatia 

põhimõtete järgimine; 

2. missugune oli linnaosade õiguslik autonoomia, 

s. t. kuidas kujunes linnaosade 

pädevus ja toimus järelevalve; 

3. missugune oli linnaosade fiskaalse autonoomia 

määr? 

Eelpooltoodud lähtepunktidele tugineb 

ka erinevate seaduste/eelnõude analüüs. 

Seaduste rakendamist analüüsitakse Narva 

linna Narva-Jõesuu linnaosa näitel, sest 

viimase näol oli tegemist ainsa omavalitsusüksusega, 

kus detsentraliseerimist praktikas 

rakendati. Viimases alapeatükis on toodud 

võrdlus 2008. aastal kasutatava mudeli ning 

Tallinna linnaga. Analoogiliselt ennesõjaaegse 

perioodiga on 2008. aastal Eestis üks 

linn, mis detsentraliseerimist kasutab, ja see 

on Tallinn. 

Eesti ajalooalases teaduskirjanduses pole 

linnasisese detsentraliseerimise teemad arvestatavat 

tähelepanu pälvinud. Linnasisest 

detsentraliseerimist Teise maailmasõja eelses 

Eestis pole uuritud sõjaeelses kirjanduses

Mikk Lõhmus / Linnaosad ja linnajuhtimise detsentraliseerimine Eesti Vabariigis 1918–1940 

ega ka kaasaegses teaduskirjanduses, välja 

arvatud üksikud viited erinevates artiklites. 4 

Ühest küljest on põhjuseks kindlasti see, et 

meie kohalike omavalitsusüksuste väiksuse 

tõttu laiem detsentraliseerimise praktika 

puudus. 

Töös kasutatavatest allikatest moodustavad 

põhiosa Riigi Teatajas ilmunud õigusaktid 

ning arhiividokumendid. Viimastest olid olulisemad 

Narva Linnavalitsuse 5 , Siseministeeriumi 

Omavalitsuste Talituse 6 , Riigikantselei 7 

ja I–V Riigikogu 8 materjalid. 

Eesti Vabariigi kohaliku omavalitsuse 

taustast 

Eesti lähtus kohaliku omavalitsuse ülesehitamisel 

ja arendamisel riikliku kohaliku 

omavalitsuse teooriast. Juriidiliselt väljendus 

see juba 1920. aasta põhiseaduses, mille 

§76 sätestas: “Omavalitsuste kaudu teostab 

valitsemist kohal riigivõim, kuivõrd seaduses 

selleks ei ole loodud eriasutusi.” 9 Praktilises 

elus tähendas riigistatud omavalitsuse teooria 

keskvalitsuse suurenevat mõju kohaliku 

tasandi otsustusprotsessis ja ulatuslikku järelevalvepädevust. 

Kui ajajärku 1934. aastani iseloomustasid 

veel debatid kohaliku omavalitsuse 

võimalike edasiste arengusuundade üle 10 , 

siis riigikeskne lähenemine saavutas võidu 

12. märtsi 1934. a. riigipöördele järgnenud 

“vaikival ajastul.” Juba 9. mail 1934. a. andis 

riigivanem “Omavalitsuste ajutise järelevalve 

seaduse täiendamise dekreedi”, 11 

millega lisati nimetatud seadusele §31, kus 

anti valitsusele õigus vabastada siseministri 

ettepanekul ametist omavalitsuse täitevorganite 

liikmeid, kui siseminister leiab, et nende 

tegevus on riigi või kohaliku omavalitsuse 

huvidele kahjulik. 19. detsembril 1934. a. 

andis riigivanem dekreedina “Omavalitsustesse 

puutuvate seaduste muutmise ja 

täiendamise seaduse!”, 12 mille V peatükiga 

muudeti senist õigusaktide järelevalve korda. 

Kui kehtiva korra kohaselt oli siseministril 

õigus otsuse täitmine peatada ja anda asi 

kohtule lahendamiseks, siis nüüd tugevnes 

riigipoolne kontroll veelgi ja peatatud otsuse 

vastu võis kohtule protesti esitada otsuse 

vastuvõtja, s. t. kohaliku omavalitsuse üksus. 

Täidesaatva organi, eriti selle juhi staatuse 

tugevnemine esinduskogu võimuvolituste 

arvel on nähtav vallaseaduses, 13 juba varem 

mainitud linnaseaduses 14 ja kõige tugevamini 

maakonnaseaduses 15 . Kui tänapäevane 

kohaliku omavalitsuse õigus ja ka Euroopa 

kohaliku omavalitsuse väärtused sätestav 

Euroopa kohaliku omavalitsuse harta sätestavad 

riigi ja kohaliku omavalitsuse järelevalve 

alusena üldiselt seaduslikkuse kontrolli 

printsiibi, siis käsitletaval ajaperioodil teostati 

kohaliku omavalitsuse üle nii seaduslikkuse 

kui ka otstarbekuse järelevalvet. 

Vene Ajutise Valitsuse 1917. aasta 

määrused 

Eestis jäid iseseisvumisel kehtima Vene 

omavalitsusseadused. Esimene alus linnades 

4 S. Mäeltsemees, M. Lõhmus. Tallinna juhtimise detsentraliseerimine. – Riigikogu Toimetised 2006, nr. 13, 

lk. 133–141. 

5 ERA, f. 2536. Narva Linnavalitsus. 

6 ERA, f. 40. Siseministeeriumi omavalitsuste talitus. 

7 ERA, f. 31. Riigikantselei. 

8 ERA, f. 80. I–V Riigikogu koosseis. 

9 Riigi Teataja (RT) 1920, nr. 113/114. Eesti Vabariigi Põhiseadus. 

10 Sellekohaseid diskussioone vt. nt.: XI õigusteadlaste päeva protokollid: Tartus, 31. märtsil ja 1. aprillil 1932. 

– Õigus, Tartu, 1932. 

11 RT 1934, nr. 41, art. 361. Omavalitsuste ajutise järelevalve seaduse täiendamise seadus. 

12 RT 1934, nr. 109, art. 854. Omavalitsustesse puutuvate seaduste muutmise ja täiendamise seadus. 

13 RT 1937, nr. 32, art. 310. Vallaseadus. 

14 RT 1938, nr. 43, art. 404. Linnaseadus. 

15 RT 1938, nr. 43, art. 405. Maakonnaseadus. 



Narva-Jõesuu tänavapilt 1925. a. Postkaart 

linnaosade moodustamiseks anti juba 1917. 

aastal Vene Ajutise Valitsuse poolt 15. aprilli 

1917. a. õigusaktiga “Ajutised määrused jaoskonna 

linna omavalitsuse kohta”. 16 Seaduse 

kohaselt oli vähemalt 150 000 elanikuga linnade 

volikogul õigus moodustada jaoskondade 

linnaomavalitsusi. Linna võis jagada 

jaoskondadeks (edaspidi kasutatud terminit 

“linnaosa”), arvestades olemasolevat administratiivjaotust, 

topograafilisi, eluolulisi ja 

teisi linnaosa iseärasusi. Vene Ajutise Valitsuse 

puhul peab autor vajalikuks rõhutada 

järgmisi aspekte: 

Esimese ja kõige olulisemana tuleb esile 

tõsta demokraatia põhimõtet – linnaosa juhtimine 

toimus linnaosa elanike poolt vahetult 

valitud esindajate kaudu. Linnaosa volikogu 

liikmete arvu määras linnavolikogu, lähtudes 

linnaosa elanike arvust. Liikmete arv ei tohtinud 

olla alla 20 ja mitte üle 50. Linnaosa 

valitsus moodustati linnaosa volikogu poolt. 

Linnaosavalitsuse liikmete arvu ja tasu suuruse 

määras linnavolikogu. 

Teiseks oluliseks nüansiks on meetodid, 


millega tasakaalustati linna ja linnaosa õigusvahekord. 

Linnaosa ülesanded määras 

linnavolikogu, samuti jäi linnavolikogule õigus 

hinnata linnaosa otsustuste seaduslikkust 

ja otstarbekohasust. Seega oli õiguslikult tagatud 

nii linnaosa piiratud autonoomia kui 

ka linnavolikogu esmane roll linnale oluliste 

küsimuste lahendamisel. Linnavalitsusel oli 

kohustus linnaosade tegevuse ühtlustamiseks 

korraldada linnaosade valitsuste ja linnavalitsuse 

ühisistungeid. Kui volikogus või valitsuses 

arutati linnaosa puudutavaid küsimusi, 

oli linnaosa esindajatel koosolekul nõuandev 

hääleõigus. 

Kolmandaks väärib tähelepanu see, et 

linnaosa eelarve kujunes valdavalt linnaosa 

volikogu poolt kehtestatavatest kohalikest 

maksudest. Linnaosa eelarve koostas linnaosa 

valitsus, kiitis heaks linnaosa volikogu ja 

kinnitas linnavolikogu. 

Kuigi puuduvad andmed, et nimetatud 

seadust oleks Eesti territooriumil vahetult 

rakendatud, oli see eeskujuks hilisemate õigusaktide 

väljatöötamisel. 

16 O proizvodstv´ vyborov glasnyh´ Gorodskix´ Dum´ i ob´ učastkovyh´ gorodskix´ upravlenijax´. Post. 

15.04.1917 g. Sbornik ukazov i postanovlenij Vremennogo Pravitel´stva . Vyp. 1, 27 fevralja – 5 maja 1997.g. 

Sostavlen Otdeleniem Svoda zakonov Gosudarstvennoj kanceljarii, Petrograd.


1922. aasta linnaseaduse eelnõu 

1922. a. esitas valitsus Riigikogule uue linnaseaduse 

eelnõu. 17 Nimetatud eelnõu arutati 

küll Riigikogu omavalitsuste komisjonis, 

kuid seaduseks see mitmesugustel põhjustel 

ei saanud. 18 Sellegipoolest väärib tähelepanu, 

et eelnõusse olid sisse viidud sätted linnaosade 

moodustamise kohta. Seaduseelnõu §64 

(täiendatud versioonis §70) kohaselt võisid 

linnad, “kellel laialisem maa-ala ja suurem 

elanikkude arv, volikogu otsuse alusel valitsusringkondadesse 

jagatud saada” [kirjapilt 

muutmata – autor]. Ringkonna tegutsemispõhimõtted 

olid järgmised: 

1. Igale ringkonnale nimetas volikogu ringkonna 

elanike hulgast ringkonna eestseisja 

ja tema asetäitja. Teatud ülesannete lahendamiseks 

lubati moodustada ka kollegiaalsed 

ringkonnavalitsused. 

2. Ringkonna eestseisja ja ringkonnavalitsused 

olid “linnavalitsuse orgaanid, kes ko- 

Narva-Jõesuu kuursaal 1925. a. Postkaart 

hustuvad viimase korralduse täitma ja teda 

kohalikus asjaajamises toetama”. 

3. Ringkonna täpsemad ülesanded oleks 

määranud linnavolikogu. 

Termin “valitsusringkonnad” on otsene 

laen tolleaegsest Saksa õigusruumist ja eelnõu 

koostamisel oli seletuskirjas leiduvate 

vihjete järgi aluseks võetud tolleaegne Preisi 

linnaseadus. 19 

Vaatamata eelnõu lakoonilisusele võib 

siiski välja tuua olulise erinevuse võrreldes 

eelkäsitletud Vene Ajutise Valitsuse määrusega. 

Eelnõu ei näinud ette valitavat linnaosa 

volikogu ja kärpis sellega seaduse alusel moodustavate 

linnaosade demokraatlikkust. Seega 

olid linnaosa organid pigem täidesaatvad, s. t. 

linnavalitsuse otsustuste elluviijad. Linnaosa 

elu puudutavate iseseisvate otsuste vastuvõtmise 

õigus oleks neil seega sisuliselt puudunud. 

Huvitav on eelnõu seletuskirja märkus, et 

linnaosa puudutavad sätted võiksid kõne alla 

tulla Tallinna linna ja Nõmme alevi liitmisel. 

17 ERA, f. 31, n. 3, s. 2572. Linnaseaduse eelnõu, 28.09.1922, lk. 32–44, seletuskiri 2-29P. 

18 Samas, lk. 90–92. Eelnõu tagasivõtmine toimus siseministri 17. mai 1924. a. ettepaneku alusel Vabariigi Valitsusele. 

19 Samas, lk. 9, 11, 12p. 1920. aastal võeti vastu Suur-Berliini seadus. Linna territoorium jagati 20 valitsemisringkonnaks 

(die Verwaltungsbezirk). 



Tsiteerides eelnõu seletuskirja: “...tarvidus 

selle korralduse järgi oleks iseäranis seal 

antud, kus linna administratiivse piirkonna 

laiendamise tõttu alevi sarnased asundused 

uude piirkonda satuvad, kuna nad ehitiste 

tõttu linna üldise ehituspiirkonnaga kokku 

kasvanud ei ole, näiteks Nõmme alev kui ta 

linna piirkonda üle viiakse, missugune kavatsus 

praegu olemas on.” 20 

1934. a. “Narva Jõesuu alevi Narva 

linnaga ühendamise seadus” 

Riigikogu poolt 16. märtsil 1934. a. heaks 

kiidetud ja riigivanema poolt 26. märtsil 

1934. a. välja kuulutatud Narva-Jõesuu alevi 

Narva linnaga liitmise seadus21 oli esimene 

jõustunud Eesti Vabariigi seadus, mis käsitles 

linna detsentraliseeritud juhtimiskorraldust. 

Üksikjuhtumi reguleerimiseks ja mitte kogu 

omavalitsuskorraldusele laieneva seaduse 

eesmärgiks oli linna ja alevi liitmisega kaasnevate 

küsimuste lahendamine, kusjuures 

Narva-Jõesuu sai Narva linnaosana piiratud 

omavalitsusliku staatuse. 

1. Linnaosa esinduskoguks oli vahetult elanike 

valitud jaoskonnavolikogu. Jaoskonnavolikogu 

valimistest võisid osa võtta Narva- 

Jõesuu linnaosa piires elavad kodanikud 

linnavolikogu valimise seaduse 22 alusel, 

samamoodi said valimistest osa võtta linnaosas 

kinnisvara omavad isikud. Eelnõu 

seletuskirjas põhjendati viimast sellega, et 

just suvituskohas kinnisvara omavad isikud 

on suvituskoha käekäigust eriti huvitatud. 

Narva-Jõesuu hääleõiguslikud elanikud 

võtsid seega osa kahe volikogu, linna ja 

jaoskonnavolikogu valimisest. Jaoskonnavolikogu 

nimetas jaoskonnavalitsuse 

esimehe ja aseesimehed, kes moodustasid 

jaoskonnavalitsuse. 


2. Linnaosa ülesanded kinnitas Narva linnavolikogu 

ettepanekul siseminister. Linnaosa 

ülesannete lõpliku kindlaksmääramise 

õigust ei antud seega linnavolikogule. Narva-Jõesuu 

alevi Narva linnaga ühendamise 

seaduse seletuskirjas tõdeti, et ülesandeid, 

mida peaks täitma linnaosa, on võimatu 

ammendava loeteluna kindlaks määrata. 

Seetõttu tulnuks küsimus lahendada iga 

ülesande puhul eraldi ja arvestades otstarbekust. 

Linnaosa õigusaktid hakkasid 

kehtima alles siis, kui linnavalitsus oli need 

läbi vaadanud ega olnud neid protestinud. 

Linnavalitsus kontrollis nii linnaosa otsustuste, 

sh. eelarve, seaduslikkust kui ka otstarbekust, 

s. t. ka otsustuse vastavust Narva 

linna üldhuvidele. Protesti korral tegi lõpliku 

otsuse linnavolikogu. Linnavalitsuse 

poolt heakskiidetud jaoskonnavolikogu õigusaktid 

allusid ka siseministri kontrollile. 

3. Linnaosa eelarve koostas linnaosa valitsus, 

võttis vastu linnaosa volikogu ja kinnitas 

linnavolikogu. 

Seega põhines seadus üldjoontes Vene 

Ajutise Valitsuse 1917. a. määrusel. Sellele 

viitavad nii õigusakti mainimine seaduse seletuskirjas 

kui ka kasutatud organite nimetused 

(“jaoskonnavolikogu” ja “jaoskonnavalitsus”). 

Praktiliselt terviklikult oli üle võetud 

linnaosa volikogu otsevalimise põhimõte. 

Linnaosade õiguslik alus vastavalt 

1938. aasta linnaseadusele 

19. aprillil 1938. a. riigihoidja poolt dekreedina 

antud linnaseaduses oli linnaosadele 

pühendatud terve III peatükk. Linnaosa 

moodustamise võis algatada pealinna, esimese 

või teise astme linna volikogu. 23 Sellekohane 

otsus ei kuulunud üksnes volikogu 

kaalutlusõiguse valdkonda, lõpliku otsuse 

20 Samas, lk. 11p. 

21 RT 1934, nr. 27, art. 226. Narva-Jõesuu alevi Narva linnaga liitmise seadus. 

22 “Linnavolikogude valimise seadus” (RT 1926, nr. 84, art. 89) §3 sätestas, et kuni 5000 elanikuga omavalitsusüksusel 

on 15-liikmeline volikogu, volikogu suuruse määrab eelmine volikogu koosseis. §5 alusel olid 

hääleõiguslikud vähemalt 20-aastased alaliselt linnas elavad isikud. 

23 “Linnaseaduse” §6 nägi ette 4 kategooriat linnu: pealinn, esimese astme linnad elanikearvuga üle 50 000, 

teise astme linnad elanikearvuga 10 000–50 000 ja kolmanda astme linnad.

Narva-Jõesuu 

Vabadussõja 

ausammas 

1938. aastal. 

Postkaart 


tegi siseministri ettepanekul Vabariigi Valitsus. 

Seetõttu kadus vajadus anda igakordselt 

uute linnaosade asutamisel eraldi seadus. 

“Linnaseaduse” sõnastuse alusel võib järeldada, 

et linnaosa moodustamise võimalus oli 

ette nähtud eelkõige üksiku eritunnustega linnapiirkonna 

tarvis: “§121. Linnavolikogu võib 

linnaomavalitsuse ülesannete soodsamaks 

täitmiseks ellu kutsuda linna üksikute osade 

jaoks linnaomavalitsuse kohalikud organid.” 

See erineb tänapäevast Eestist, kus linnaosadeks 

jagatakse terve linna maa-ala. 

Seadus ei muutnud olulistes üksikasjades 

senist linnaosade korraldust. Seaduse 

IX peatükiga tunnistati kehtetuks senini 

Narva-Jõesuu linnaosa tegevust reguleerinud 

Narva linna ja Narva-Jõesuu alevi ühinemise 

seadus. Linnaomavalitsuse kohalike 

organite nimetusi muudeti, nendeks olid 

nüüd linnaosa elanike poolt 5 aastaks valitud 

12–15-liikmeline linnaosa volikogu ja viimase 

poolt nimetatud linnaosa vanemast ja 

tema abist koosnev linnaosa valitsus. Uueks 

institutsiooniks oli linnaosa revisjonikomis- 

jon, mida eelmises seaduses ei olnud eraldi 

organina välja toodud. 1939. aasta linnavolikogude 

valimise seaduse §85 alusel toimus 

linnaosade volikogude valimine võrdsel alusel 

maakonnalinnade hulka kuuluvate kolmanda 

astme linnade volikogude valimistega. 24 

Huvitava nüansina võib välja tuua, et uus 

seadus suurendas kaudselt linnaosade autonoomiat. 

Nimelt ei kuulunud linnaosade 

ülesannete määramine enam linnavolikogu 

võimkonda, vastavalt seaduse §126-le määras 

linnaosa ülesanded siseminister linnavolikogu 

ettepanekul. Kuigi sätte mõte oli eeldatavalt 

kontroll linnavolikogu tegevuse üle, tingis 

säte ka linnaosa autonoomia suurenemist, 

linnaosa ülesanded ei sõltunud enam üksnes 

linnavolikogu kaalutlusest. 

Seaduste rakendamine 

Narva ja Narva-Jõesuu näitel 

Narva-Jõesuu alev moodustati iseseisva omavalitsusüksusena 

1919. aastal. Alevi piirid kin- 

24 RT 1939, nr. 41, art. 329. Linnavolikogude valimise seadus. Näiteks Narva-Jõesuu linnaosa volikogu saadikute 

arvuks kehtestas siseminister 12. (Siseministri otsus linnavolikogu ja linnaosa volinike arvu kohta. – RT 1939, 

nr. 59, art. 495.) 



nitas Viru Maakonnanõukogu 18. detsembril 

1920. a., 25 kuid siseminister alles 12. aprillil 

1922. a. 26 

Iseseisev Narva-Jõesuu alev seisis silmitsi 

mitmete tõsiste probleemidega. Tsaari-Venemaa 

ajal oli Narva-Jõesuu juriidiliselt staatuselt 

Narva linnale kuuluv mõis. 27 Seetõttu 

kuulusid ka pärast alevi moodustamist Narva 

linnale pärisrendile (obrokile) antud kruntide 

ja alevi tänavate ja parkide alune maa ning 

isegi mererand. Seega puudusid alevil peaaegu 

igasugused kinnisvarad ja nendest tulevad 

sissetulekud. See ei võimaldanud alevil 

ka piisavalt puhkekoha arengusse investeerida. 

Paratamatult tõusis mõne aja pärast 

Narva linna ja Narva-Jõesuu alevi ühinemise 

küsimus uuesti päevakorda. Arvestades eriti 

1930. aastate majanduskriisi, mis veelgi vähendas 

alevi võimalusi suvituskohta arendada 

ning kärpis riigi huvi olulise suvituskoha vastu 

30ndate aastate keskel. 

3. oktoobril 1933. a. toimunud Narva Linnavolikogu 

istungil võeti 27 poolthäälega vastu 

resolutsioon, milles leiti, et Narva linn kui 

suur omavalitsusüksus saab Narva-Jõesuu kui 

looduslikult ilusa suvituskoha arendamisega 

paremini hakkama kui Narva-Jõesuu alev 

ning seetõttu tuleb vajalikuks pidada Narva-Jõesuu 

alevi ühendamist Narva linnaga 

üheks omavalitsusüksuseks. 28 Lähtudes linnavolikogu 

resolutsioonist esitati 22. novembril 

1933. a. Vabariigi Valitsusele taotlus alevi 

ühendamiseks linnaga. Alevi juhtimise osas 

esitati järgmised seisukohad: “Narva-Jõesuu 

kodanikest üks osa kardab, et liitudes Narva 

linnaga kaotavad Narva-Jõesuu elanikud oma 

poliitilised õigused, jäävad nii öelda teise järgu 

kodanikkudeks, kuid see kartus on põhjen- 


damata, sest Narva-Jõesuu elanikud võtaksid 

osa Narva linna valitsemisest ja omavalitsuse 

tööst ühesugustel alustel teiste Narva kodanikega. 

Muidugi ei oleks Narva-Jõesuust valitud 

volinikkude arv Narva Linnavolikogus nii 

suur nagu praegu alevivolikogu, kuid teisest 

küljest ei ole tema ka nii väike, et Narva-Jõesuust 

valitud volinikud ei saaks kaasa rääkida 

oma huvide kaitseks.[– – –].” 29 

Narva linn ei näinud seega ette Narva- 

Jõesuu linnaosa moodustamist. Narva-Jõesuu 

alevivolikogu ja alevivalitsus esitasid 

omapoolsed vastuargumendid. 30 Muu hulgas 

rõhutati järgmist: “Alevivalitsuse kaotamisel 

satuksid Narva-Jõesuu elanikud halvemasse 

seisu. Kuna Narva Linnavalitsus asub Narva- 

Jõesuust 14 kilomeetri kaugusel, on linn alevi 

elanikele raskesti kättesaadav ja seetõttu 

kulukas.” 

Alevivolikogu tunnistas alevi likvideerimise 

kavatsuse lubamatuks ja kohaliku rahva 

huvidele kahjulikuks. 

Riigivanema poolt 16. veebruaril 1934. a. 

Riigikogule esitatud Narva-Jõesuu alevi Narva 

linnaga ühendamise seaduse eelnõu kujutas 

endast tegelikult kompromissi – ühelt poolt 

vajadus kujundada Narva-Jõesuust Narva linna 

kaasabil elujõuline suvituskoht ning teiselt 

poolt kohalike elanike õigus osaleda kohaliku 

elu arendamisel. Eelnõu seletuskirjast leiab 

järgmised read: “...et Narva-Jõesuu linnaosa 

Narva linnast eemal asub, siis on kodanikkude 

kergenduseks tarvilik koha peal luua vastavad 

omavalitsuse organid, millede moodustamisest 

ja kohalikkude asjade ajamisest kohalikud elanikud 

võiksid osa võtta. Seda tarvidust silmas 

pidades ongi seaduse eelnõus vastavad organid 

nende õiguste ja kohustusega ette nähtud.” 31 

25 ERA, f. 40, n. 1, s. 5953. Viru maakonnanõukogu 18.12.1920 otsus “Naroowa-Jõesuu alevi piiride määramine”, 

lk. 2. 

26 RT 1922, nr. 55, art. 258. Naroowa-Jõesuu alevi piiride määramine. 

27 Narva Jõesuu juhtimise ajalugu kuni 1917. aastani on ülevaatlikult välja toodud Narva Linnavalitsuse 11. novembri 

1933. a. ettekandes Vabariigi Valitsusele. ERA, f. 2536, n. 1, s. 1081, lk. 1–6. 

28 ERA, f. 2536, n. 1, s. 1071, lk. 13p–16. Narva linnavolikogu 3. oktoobri 2006 protokolli p. 3. 

29 Sama, lk. 3–9. Linnavalitsuse ettekanne Vabariigi Valitsusele. 

30 ERA, f. 3138, n. 1, s. 798, lk. 180, 180p. Narva- Jõesuu alevivolikogu 5. novembri 1933 protokoll nr. 9, p. 1; 

ERA, f. 2536, n. 1, s. 1081, lk. 12. Narva-Jõesuu alevivalitsuse 24. novembri 1933 avaldus. 

31 ERA, f. 31, n. 3, s. 934, lk. 21–25. Narva-Jõesuu alevi Narva linnaga ühendamise seaduse eelnõu. Riigivanema 

16. veebruari 1934. a. otsus nr. 17.

Narva linn oli jäigalt Narva-Jõesuu linnaosa 

juhtorganite moodustamise vastu, 

esitades vastavad seisukohad ka Vabariigi 

Valitsusele. 32 

Riigivanem esitas ühinemisseaduse 

eelnõu 16. veebruaril 1934 Riigikogule. 

28. veebruaril 1934. a. jõudis eelnõu Riigikogu 

menetlusse ja suunati Riigikogu esimehe 

resolutsiooniga üldkomisjonile läbivaatamiseks. 

Riigikogu üldkomisjon vaatas 

eelnõu läbi ning toetas seda, lisades ettepaneku, 

et Narva-Jõesuu peab valima oma 

esindajad Narva Linnavolikogu koosseisu. 33 

Riigikogu kiitis 16. märtsil 1934. a. eelnõu 

koos muudatusettepanekutega heaks ja riigivanem 

kuulutas selle 26. märtsil 1934. a. 

välja. 

Linnaosa juhtimine 


Kohaliku omavalitsuse esinduskogu ülesandeks 

on traditsiooniliselt ühiseluliste reeglite 

kehtestamine, järelevalve teostamine ning 

fiskaalküsimustega tegelemine. Näitena 

olgu siinkohal toodud Narva-Jõesuu jaoskonnavolikogu 

5. juuli 1934. a. aasta istungi 

päevakord: 34 

“– Revisjonikomisjoni liikme valimine. 

– Eesti kooli hoolekogu liikme valimine. 

– Jaoskonnavolikogu kodukorra vastu võtmine. 

– Restoran “Pauli” pidaja Helmi Paasi palve 

1934. aasta trahterimaksu vähendamise 

asjus. 

– Kuurhoone pidaja A.Waldovi palve tuletõrje 

valve maksu vähendamise asjus. 

– Kuurhoone pidaja A.Waldovi palve elektrimaksu 

vähendamise asjus. 

– Eesti Draamastuudio juhatuse palve teatrietenduse 

lõbustusmaksust vabastamise 

asjus. 

– Palved mitmesugustest maksudest vabastamise 

asjus. 

– Endisele jaoskonnavalitsuse esimehele 

J. Jostmannile eritasu määramine. 

– Jaoskonnavalitsuse 1934/1935 aasta eelarve 

vastu võtmine. 

– Turu korraldamise küsimus.” 

Jaoskonnavalitsuse teenistujate loetelu kinnitati 

samal jaoskonnavolikogu 5. juuli 1934. a. 

istungil. 35 Kokku oli jaoskonnavalitsuse palgal 

18 inimest: 

1. Sekretär – tänapäeva mõistes linna- või 

vallasekretäri staatuses ametnik, Ametniku 

kuupalk oli 95 krooni kuus, siia lisandusid 

prii korter, küte ja valgustus; 

2. Raamatupidaja kuupalgaga 95 krooni 

kuus. 

3. Koristaja-käskjalg kuupalgaga 25 krooni 

kuus. Siia lisandusid prii korter, küte ja 

valgustus. 

4. Tööbörsi ametniku kuupalk oli 20 krooni 

kuus. 

5. Suvitus- ja aadressbüroo ametnikud 

– kokku 3 ametnikku, neist 2 hooajalised 

–, kuupalk vastavalt 50, 40 ja 20 krooni 

kuus. 

6. Hooajalised pargi- ja rannavahid, 3 isikut, 

kuupalk 50 kr kuus. 

7. Kooliteenijad – Eesti algkooli teenija kuupalgaga 

45 krooni kuus, lisandusid prii korter, 

küte ja valgustus, Vene algkooli teenija 

20 krooni kuus, lisandusid prii korter, küte 

ja valgustus. 

Lisaks eelnimetatutele oli jaoskonnavalitsuse 

teenistuses raamatukogu juhataja (palk 

20 krooni kuus), arst (palk 30 krooni kuus), 

turukorraldaja (palk 40 krooni kuus), elektrivõrgu 

montöör (palk 40 krooni), vanadekodu 

ülevaataja (palk 10 krooni kuus) ja arestimaja 

valvur (palk 30 krooni kuus). 

32 ERA, f. 2536, n. 1, s. 1081, lk. 16. Narva Linnavalitsuse avaldus Vabariigi Valitsusele. 

33 ERA, f. 80, n. 5, s. 2436, lk. numereerimata. Üldkomisjoni koosoleku protokoll. Kohalikud valimised toimusid 

14.–15. jaanuaril 1934, seega Narva-Jõesuu esindajaid Narva Linnavolikogus ei olnud. 

34 ERA, f. 2536, n. 1, s. 1081, lk. 131. Jaoskonnavolikogu 5. juuli 1934 protokoll nr. 6. 

35 Samas, Jaoskonnavolikogu 5. juuli 1934 protokoll nr. 6, punkt 11. 



Linnaosa ülesanded 

Narva Linnavolikogu ei jõudnudki kuni 1940. 

aasta sündmusteni teha siseministrile ametlikku 

ettepanekut Narva-Jõesuu linnaosa 

ülesannete kindlaksmääramiseks, kuigi küsimus 

oli volikogus siiski korra päevakorras – 2. 

märtsil 1937. a. toimunud istungil. Eelnõu seletuskirja 

kohaselt jäeti pärast linnaosa moodustamist 

ülesanded määratlemata põhjusel, 

et jaoskonnavalitsus oli Eesti õigusruumis uus 

institutsioon ja puudusid nii kogemused kui 

ka praktika. 36 Vastavalt juba kujunenud tööjaotusele 

olid eelnõus linnaosale sätestatud 

järgmised ülesanded: 

– Heakord – sh. sõidu- ja kõnniteede, avalike 

aedade, puiesteede, kraavide, jõeületuskohtade, 

musta-vee-kanalisatsiooni ja veetorustike 

korrashoid. Ehitustööd (investeeringud) 

teostaks linnaosa, kuid linnavalitsuse tehnilise 

järelevalve all. 

– Sotsiaalhoolekanne – hoolekande valdkonnas 

peeti õigeks, et linnaosa korraldaks nn. 

lahtist hoolekannet ja võitleks kerjamisega. 

Nn. kinnise hoolekande osas peeti õigeks, et 

linnaosa katab eelarvest linnaosa hoolekannet 

vajavate isikute hoolduskulud Narva vastavates 

asutustes. Ka töötute registreerimine 

toimuks linnaosa ametniku poolt, kuid Narva 

Linnavalitsuse vastava asutuse (tööbörsi) järelevalvel. 

– Ettevõtlus – kohaliku kaubanduse ja tööstuse 

edendamine, sh. turgude, laatade, kaubaladude 

jne. asutamine ja ülevalpidamine ning 

kontrollimine. 

– Haridus – hariduse valdkonnas jäid linnaosa 

kanda koolide ülalpidamiskulud ning nii 

kooli kui ka koolivälise hariduse korraldamine 

Narva linnakoolivalitsuse juhtimise ja 

järelevalve all. 

Planeerimis- ja ehitusjärelevalve alal peeti 

otstarbekaks selle ala jätmist linnavalitsuse 


kontrolli alla. Küll leiti seletuskirjas, et “ei ole 

aga hea, et jaoskonnaomavalitsuse organid 

täiesti sellest tööst kõrvale tõrjutakse, mispärast 

võiks neile jätta õiguse teha ettepanekuid 

linna plaani hilisemate muutmiste kohta 

Narva-Jõesuud puudutavas osas”. 37 

Linnavolikogu ja linnavalitsuse protokolle 

uurides ilmneb, et selliseid juhuseid, 

kus Narva-Jõesuu linnaosaorganite otsuseid 

oleks tühistatud, oli vähe. Näitena võib tuua 

juhtumi 1937. aastast, kui linnavalitsus leidis, 

et Narva-Jõesuu jaoskonnavolikogu otsus lubada 

ühel ettevõtjal kaubelda Narva-Jõesuu 

sadamasillal kõikide alkoholiliikidega ei vasta 

Narva linna huvidele ning õige oleks, kui seal 

saaks kaubelda üksnes veini ja õllega. Linnavolikogu 

toetas linnavalitsuse taotlust ja tühistas 

jaoskonnavolikogu vastava otsuse. 38 

Linnaosa maksupoliitika ja eelarve 

Narva-Jõesuu jaoskonnavolikogu esimeses, 

5. juulil 1934. a. kinnitatud 1934/1935. aasta 

eelarves kogumahuga 38 812 krooni jagunesid 

eelarvetulud järgmiselt: tulud suvituskohalt 

(heakord) oli 22,23%, tulud ettevõtetelt 

10,87%, varamaksud 11,99%, ettevõtlusmaksud 

17,65%, tarbimismaksud 4,5%, laenud 

25,77% ja muud tulud 7%. 39 Jaoskonnavolikogu 

poolt 6. detsembril 1934 kinnitatud 

1935. aasta maksumäärade kohaselt kehtis 

linnaosas 15 kohalikku maksu: kinnisvaramaks, 

lõbustusmaks, ärisildimaks, kuulutuste 

ja reklaamide maks, kandekauplejate maks 

(10 kr aastas), käsivankrite maks (10–50 

krooni aastas), rändpäevapiltnike maks 

(30 krooni), koeramaks (4 krooni aastas), 

jalgrattamaks (2 krooni), mootorpaadimaks 

(2 krooni aastas), paadi- ja süstamaks (2 krooni 

aastas), vooriärimaks (3 krooni aastas), 

hooajamaks (täiskasvanutele 2–4 krooni, ala- 

36 ERA, f. 40, n. 1, s. 866, lk. 386p. Narva-Jõesuu jaoskonnavolikogu- ja valitsuse ülesannete kohta valitsemise 

ja majandamise alal. Määrus ja seletuskiri, lk. 392–395. 

37 ERA, f. 40, n. 1, s. 866, lk. 392p. Narva-Jõesuu jaoskonnavolikogu ja -valitsuse ülesannete kohta valitsemise 

ja majandamise alal. 

38 ERA, f. 40, n. 1, s. 866, lk. 110, 110p, 111. Narva Linnavolikogu protokoll. 

39 ERA, f. 2536, n. 1, s. 1081, lk. 132p.–133p. Jaoskonnavolikogu 5. juuli 1934 protokoll nr. 6.

ealistele 1–2 krooni), turumaks, laadamaks. 40 

Linnaosa kulud jagunesid aga järgmiselt: 

üldvalitsemiskulud (eelnõus täidesaatvad organid) 

13,5%, pensionid ja abirahad 2,86%, 

heakord 18,42%, haridus 17,66%, hoolekanne 

10,19%, ettevõtted 5,52%, mitmesugused investeeringud 

(peamiselt heakorrale) 25,77% 

ja muud kulud 6,09%. 41 

Tabel 1 

Linnaosa staatust reguleerivate 

seaduste/seaduseelnõude võrdlus 

2008. aastal kehtivate õigusnormidega 

Erinevatel aegadel Eesti linnaosade tegevuse 

analüüsimisel on lähtealusteks võetud demokraatia, 

pädevuse ning fiskaalautonoomia 

printsiibid. 

Linnaosa staatust reguleerivate seaduste/seaduseelnõude võrdlus 2008. aastal kehtivaga 

Linnaosa 

moodustamine 

Elanike 

poolt valitud 

esinduskogu 

Linnaosa 

valitsus 

Linnaosa 

valitsuse/vanema 

nimetamine 

Ülesannete 

määramine 

Iseseisev 

tulubaas 

Linnaosa eelarve 

vastuvõtmine 


1917. a. 1922. a. eelnõu 1934. a. 1938. a. 2008. a. 

linnavolikogu linnavolikogu eriseadus linnavolikogu linnavolikogu 

ettepanekul 

Vabariigi 

Valitsus 

jah ei jah jah ei 

jah jah jah jah jah 

linnaosa 

volikogu 

linnavolikogu linnaosa 

volikogu 

linnavolikogu linnavolikogu linnavolikogu 

ettepanekul 

siseminister 

linnaosa 

volikogu 

linnavolikogu 

ettepanekul 

siseminister 

jah ei jah jah ei 

linnaosa 

volikogu, 

kinnitab 

linnavolikogu 

sätestamata linnaosa 

volikogu, 

kinnitab 

linnavolikogu 

linnaosa 

volikogu, 

kinnitab 

linnavolikogu 

Märkus: tabelis on läbivalt kasutatud linnaosa volikogu ja linnaosa valitsuse mõistet. 

Esimene oluline erinevus tänapäevase 

õigusliku korralduse ning minevikus kehtinud 

seaduste vahel on demokraatia printsiibi 

rakendamine. Nii 1917. a., 1934. a. kui 

40 Samas, lk. 203–204. Narva linna Narva-Jõesuu jaoskonna 1935. a. maksumäärad. 

41 Samas, lk. 132p–133p. 

42 RT I 1993, nr. 37, art. 558. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. 

linnavalitsus 

linnapea 

ettepanekul 

sätestamata, 

seega 

linnavolikogu 

linnavolikogu 

ka 1938. a. seadused nägid ette linnaosa 

esinduskoguna vahetult elanike poolt valitud 

volikogu. Kehtivas kohaliku omavalitsuse 

korralduse seaduses 42 reguleerib linna 



sisemist detsentraliseerimist seaduse VIII 

peatükk “Osavalla ja linnaosa moodustamine 

ning töökorraldus”. Linnaosa elanike 

poolt valitud esinduskogu seadus ei tunne. 

Seega, isegi kui linn on otsustanud kohalike 

valimiste tulemustel põhineva koosseisuga 

linnaosa volikogud (Tallinnas halduskogud) 

moodustada, on nende osa linnajuhtimises 

marginaalne. 43 Kohaliku omavalitsuse korralduse 

seaduse §57¹ kohaselt nimetab linnaosa 

juhtorgani, linnaosa vanema, linnapea 

ettepanekul linnavalitsus. Seega sarnaneb 

praegune linnaosade õiguslik regulatsioon 

pigem 1922. a. linnaseaduse eelnõus välja 

pakutud lahendusega, kus linnaosa oli 

eelkõige dekontsentratsioonil põhinev kohapealne 

juhtimisstruktuur, mitte linnaosa 

elanike võimalus osaleda neid puudutavate 

küsimuste lahendamisel. 

1917. a. seadus sätestas, et linnaosa ülesanded 

määrab linnavolikogu. Sama põhimõtet 

järgivad ka järgnevad seadused. 1934. a. ja 

1938. a. seadustes oli tollele ajale iseloomulikult 

linnaosa ülesannete määramine antud siseministri 

kompetentsi, jättes linnavolikogule 

küll vastava ettepaneku tegemise õiguse. Kohaliku 

omavalitsuse korralduse seaduse järgi 

määratakse linnaosa pädevus linnavolikogu 

poolt. 

Linnaosade fiskaalne autonoomia oli 

maailmasõdadevahelise Eesti tingimustes 

küllaltki suur, hõlmates nii õigust kehtestada 

kohalikke makse ja maksusoodustusi 

kui ka õigust koostada iseseisev eelarve. 

Linnavolikogule jäi õigus kontrollida eelarveprotsessi 

seaduslikkust ja tehtavate kulutuste 

otstarbekust. Analüüsides 2008. aastal 

kehtivaid õigusnorme, võib välja tuua kaks 

põhimõtet: 

Igasugune maksude ja maksusoodustustega 

seonduv, samuti linnaeelarve vastuvõtmine 

on linnavolikogu ainupädevuses. Seega ei saa 

linnaosadel olla iseseisvat eelarvet. 

43 S. Mäeltsemees, M. Lõhmus. Tallinna juhtimise detsentraliseerimine. – Riigikogu Toimetised 2006, nr. 13, 

lk. 133–141. 

44 M. Lõhmus. Fiskaalse detsentraliseerimise koht linnasiseses juhtimises [Fiscal decentralization and City 

Governing]. – XIII majanduspoliitika teaduskonverents. Berliner Wissenschafts Verlag GmbH. Berlin, 

2005. 


Samas on linnaeelarve täpsem koostamise 

kord jäetud seaduse tasandil üldiselt lahti 

kirjutamata, mistõttu võiks teoreetiliselt ka 

eelarve osas linnaosadel olla suhteliselt suured 

õigused. 

Tallinnas on valitud fiskaalse tsentralismi 

tee. Eelarve projekt koostatakse Tallinna 

Linnavalitsuse poolt ning eelarve kinnitab 

Tallinna Linnavolikogu. 2004. aastal moodustas 

linnaosadele eraldatud raha linna eelarve 

tegevuskuludest 9,66%, kusjuures need 

kulud jagunesid järgmiselt: üldvalitsemiskulud 

30%, sotsiaalhoolekanne 26%, heakord 

20%, elamumajandus 9%, kultuur 4%, sport 

3%, noorsooüritused 2% ning muud kulud 

6%. 44 

Kokkuvõte 

Linnaosade moodustamine ja linnasisene 

detsentraliseerimine tervikuna on vastuoluline 

protsess. Ühest küljest võiks seda tõlgendada 

tsentraliseerimisena, seda eeskätt 

siis kui linnaosad moodustatakse linna laienemise 

käigus (nagu ka Narva-Jõesuu näite 

puhul). Samas õiguslikult ja avaliku halduse 

seisukohalt on samaaegselt tegemist ka 

detsentraliseerimisega, sest linna keskvõim 

loovutab osa oma pädevusest linnaosadele. 

Autori hinnangul tuleb siinkohal lähtuda 

sellest, missugused eesmärgid ja väärtused 

detsentraliseerimisprotsessis aluseks võetakse. 

Kui linnaosade tegevuspõhimõtted 

lähtuvad demokraatia printsiibist ja linnaosa 

tasandi otsustusorgan on vahetult elanike 

poolt valitud, siis saame ikkagi rääkida 

detsentraliseerimisprotsessist. Vene Ajutise 

Valitsuse määrustes sätestatud linnaosa 

volikogu otsevalimise põhimõte leidis järgimist 

nii Narva linna ja Narva-Jõesuu alevi 

ühinemise tingimusi sätestavas seaduses 

kui ka linnaosade üldised õiguslikud alused


kehtestanud linnaseaduses. Kui seda aspekti 

käsitleda kontekstis üldiste tsentraliseerimist 

ning kohaliku omavalitsuse üle tugevat järelevalvet 

pooldava praktika rakendamisega, 

siis linnaosade juhtimismudel tundub nii tolle 

ajastu raamides kui ka tänaste õigusnormidega 

võrreldes ootamatult demokraatlik 

ja liberaalne. Sealjuures andis keskvalitsuse 

tsentraliseerimispoliitika linnaosadele paradoksina 

täiendava autonoomia, linnaosade 

ülesanded ei määranud vahetult linnavolikogu, 

vaid lõpliku otsuse tegi siseminister. 

Seega järgib linnaosade juhtimiskorraldus 

ligi pool sajandit hiljem, 15. oktoobril 1985. 

a. valminud Euroopa kohaliku omavalitsuse 

hartas väljendatud demokraatlikke väärtusi 

– demokraatiat ja kodanikulähedust. 45 

Kahjuks ei jõutud enne Nõukogude okupatsiooni 

Eestis linnasisest detsentraliseerimist 

laiaulatuslikult rakendama hakata, välja 

arvatud käesolevas artiklis käsitletud Narva 

linna ja Narva-Jõesuu näide. Nimetatud puhul 

oli aga tegemist pigem erandliku sümbioosiga. 

Seetõttu puudub ka pikemaajalisem 

praktika ning järeldused seaduse toimimise 

ja tulemuslikkuse kohta. Arvestades üldist 

linnastumisprotsessi ja linnade elanike arvu 

kasvu, oleks vähemalt Tallinna linnas see 

kindlasti kõne alla tulnud. 

Tänapäeva Euroopa suurlinnades ei ole 

linnaosade moodustamise põhjuseks mitte 

linnade kiire laienemine, vaid vajadus rakendada 

bürokraatlike ja elanikust kaugenenud 

juhtimisstruktuuride asemele senisest efektiivsemaid 

ning demokraatlikul otsustusprotsessil 

ja lähimuspõhimõttel toimivaid 

juhtimismudeleid. Selles plaanis on XX sajandi 

esimesel poolel kasutatud linnaosade 

juhtimismudelid igati tänapäevased. 

45 Harta väärtused vt.: 20 aastat Euroopa kohaliku 

omavalitsuse hartat ja selle tähendus Eestile. 

– Konverentsi materjalid. Koost. S. Mäeltsemees. 

Tallinna Tehnikaülikool ja Euroopa Nõukogu Tallinna 

Infotalitus. Tallinna Tehnikaülikool. Tallinn, 

2006. 

Mikk Lõhmus 

(1976) 

Lõpetanud 1999. a. Tallinna Tehnikaülikooli 

haldusjuhtimise erialal, haldusjuhtimise magister 

2001. aastast. Tallinna Tehnikaülikooli kohaliku 

omavalitsuse ja regionaalpoliitika õppetooli 

lektor ja doktorant, Saue abivallavanem. 


D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R 

Au kallim kui rahu 

Poola sõjalispoliitiline 

olukord 

1939. aastal 

Eesti sõjaväe 

esindaja 

silmade läbi 

Urmas Salo 

� 1939. aasta oli dramaatiline nii Eesti kui ka 

Poola ajaloos. 1939. aasta Euroopa sündmuste 

arengus oli Saksamaa tegevuse kõrval määrav 

Poola positsioon. Poola järeleandmatus Saksamaa 

nõudmistele viis sõjani, millest sai maailmasõda. 

Poola häving seadis surve alla ka Balti 

riigid. Kas selline areng oli paratamatult ette 

määratud või oli mingeid reaalseid alternatiive? 

Selleks, et paremini mõista olukorda, on 

kasulik vaadata seda tolle aja silmade läbi ilma 

hilisemate poliitiliste mõjutusteta. Teise maailmasõja 

koledused mõjutavad väga palju meie 

tänapäeva hinnanguid. 1939. a. kevadel ja suvel 

polnud aga kõik nii selge nagu praegu. 

Kuidas kajastasid Teise maailmasõja eelset 

Poola olukorda Eesti diplomaadid? Kas 

nad tajusid sõjaohtu? Kas Poola ja Saksamaa 

vahel oli kompromiss võimalik? Miks seda ei 

saavutatud? Selle selgitamiseks on väga huvipakkuvad 

Eesti sõjaväe esindaja kolonelleitnant 

Tombacki ettekanded 1939. aastast. 

Rein Tomback (Tombak) sündis 18. juulil 

1896. aastal ja läks 1915. a. vabatahtlikuna 

1 ERA, f. 495, n. 1, s. 727. Rein Tombacki teenistustoimik; Ü. Uluots. Nad täitsid käsku. Eesti ohvitseride saatus. 

SE&JS, Tallinn, 1999, lk. 362–363. 


Eesti sõjaväe esindaja Poolas ja Rumeenias 1939. a. 

kolonelleitnant Rein Tomback. Repro 

Vene armeesse. Lõpetas Peterhofi lipnike 

kooli ja sõdis Esimeses maailmasõjas Galiitsia 

rindel. 1918. a. tuli ta Eesti rahvusväeosadesse 

ning teenis Inseneriroodus. Osales 3. diviisi 

ja Viru rinde sideülemana Eesti Vabadussõjas 

(VR I/3). 1927. a. lõpetas Tallinnas Kõrgema 

Sõjakooli ning teenis Kaitsevägede Staabis. 

1932–1933 stažeeris Rumeenia armees ning 

1934–1936 õppis Poola Kõrgemas Sõjakoolis. 

1936–1939 oli Sidepataljoni ülem ehk Eesti 

sõjaväe sideülem. 1939. a. detsembrist kuni 

Eesti sõjaväe likvideerimiseni 1940. a. Sõjavägede 

Staabi III osakonna (sõjaväe veod) 

ülem. Tomback oli polüglott, peale saksa, 

vene ja prantsuse keele kõneles ta vabalt ka 

poola ja rumeenia keelt. Punaarmees oli ta 

Eesti 22. territoriaalkorpuse sideülem. Ta arreteeriti 

14. juunil 1941. Väidetavasti osales 

ta territoriaalkorpuses nõukogudevastases 

vandenõus, kavatsedes relvajõudude abil kukutada 

Nõukogude võimu Eestis. Tomback 

mõisteti juba 1941. a. detsembris surma ja 

lasti maha 1942. a. 20. juulil Norilskis. 1

Urmas Salo / Au kallim kui rahu. Poola sõjalis-poliitiline olukord 1939. aastal Eesti sõjaväe esindaja silmade läbi 

1939. aasta veebruarist sai Tomback sõjaväe 

esindajaks ehk sõjaväeatašeeks Poolas 

ja Rumeenias. Saksa-Poola sõja ajal lahkus 

Eesti sõjaväe esindaja koos teiste riikide sõjaväe 

esindajate ja diplomaatidega ööl vastu 

6. septembrit Varssavist. Pärast oli ta Poola 

valitsuse juures kuni selle üleminekuni Rumeeniasse 

17.–18. septembril. 2 Rumeenias 

käis kolonelleitnant Tomback Bukarestis ja 

pöördus tagasi Eestisse. 

2 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 20–21. 

ERA , f. 495, n. 12, s. 246, l. 153 

Eesti Riigiarhiivis Sõjavägede Staabi II 

osakonna materjalide seas on need sõjaväe 

esindaja ettekanded ühes toimikus (ERA, 

fond 495, nimistu 12, säilik 246). Selles on 

esimene ettekanne 1. veebruarist 1939 (nr. 

3) ja viimane ettekanne sõjaväe esindajana 

17. septembrist Cernautist ilma numbrita. 

Sellele eelnev ettekanne 5. septembrist kannab 

numbrit 171. Numeratsiooni järgi leidub 

toimikus vaid üks kolmandik saadetud 



ettekannetest ja teadetest. Mida sisaldasid 

toimikust puuduvad ettekanded, pole selge, 

võib-olla informatsiooni teiste riikide, näiteks 

Nõukogude Liidu ja Saksamaa kohta. Sama 

numeratsiooni all oli ka osa Tombacki kirjavahetusest. 

3 Kokkuvõtte oma tegevusest Saksa-Poola 

sõja ajal on Tomback esitanud juba 

sõjaväe sideülemana 9. novembril 1939. 

Enamik ettekandeid on Poola kohta, kuid 

vähemalt kolm ainult Rumeeniast. Ettekanded 

on adresseeritud Sõjavägede Staabi ülemale 

(kindralleitnant N. Reek) või II osakonna, 

s. t. sõjaväeluure ülemale (kolonel Villem 

Saarsen) ja suurem osa on salajased. Osa ettekandeid 

saadeti koopiana edasi välisministeeriumi 

poliitilisse osakonda. Peale ettekannete 

leidub toimikus erinevaid ülevaateid ja lisasid 

(seaduste ja määruste tõlkeid). Ettekannetest 

on näha, et kolonelleitnant Tomback sai informatsiooni 

põhiliselt Poola relvajõudude 

peastaabi II osakonna ülema asetäitjalt kolonel 

(polkovnik) Józef Englichtilt, 4 mõnedelt 

vanematelt staabiohvitseridelt, välisministeeriumi 

ametnikelt, samuti teiste riikide sõjaväe 

esindajatelt. 

Ettekannetes leidub materjale põhiliselt 

järgnevatel teemadel: välispoliitiline ja sõjalispoliitiline 

olukord, sõjalised sündmused, sõjaväe 

seisund, sõjalised ettevalmistused, uued 

riigikaitsealased seadused ja määrused, uus 

relvastus ja sõjatehnika, sõjatööstuse areng, 

finantseerimisprobleemid, sisepoliitiline olukord, 

välisriikide diplomaatide, Eesti sõjaväejuhtide, 

samuti Prantsuse ja Inglise kõrgemate 

sõjaväelaste visiidid Poolasse. Ettekanded 

augusti lõpust sisaldavad infot Poola sõjaväe 

mobilisatsiooni kohta ja viimased ettekanded 

septembrist sõjategevuse kohta. 


Poola armee peastaabi II osakonna ülema asetäitja polkovnik 

Józef Englicht. Foto Poola Sõjaväe Keskarhiivist (CAW) 

Teise maailmasõja algus sõltus Hitlerist, 

aga ka Poolast ning lääneriikide ja Nõukogude 

Liidu poliitikast. Poola oli 1932. a. sõlminud 

mittekallaletungipakti Nõukogude 

Liiduga ja 1934. a. vastava deklaratsiooni 

Saksamaaga. Poola välispoliitika põhimõtteks 

Piłsudski ajast oli hoida normaalseid, 

tasakaalus suhteid mõlema suure naaberriigiga, 

hoiduda liigsest lähenemisest kummalegi 

neist. Siiski arenesid Poola suhted 1934. a-st 

paremini Saksamaaga. Julgeoleku kindlustamiseks 

oli oluline 1921. a. sõlmitud sõjaline 

liit Prantsusmaaga, mis oli küll 1938. a. koostöö 

tõttu Saksamaaga kannatanud. 5 

Saksa-Poola kriisi põhjuseks, õigemini 

3 ERA, f. 495, n. 12, s. 260. 

4 Józef Englicht (1891–1954), polkovnik, teenis Esimeses maailmasõjas Poola Leegionides, 1918. a-st Poola sõjaväes, 

1924–1926 õppis Kõrgemas Sõjakoolis, 1926–1929 Poola armee peastaabi II osakonnas referaadi ülem 

ja 1929–1937 osakonna ülema asetäitja, osales staapidevahelistel konverentsidel Eestis (1935), 1937–1939 oli 

79. jalaväepolgu ülem, märtsist 1939 II osakonna ülema I asetäitja, juhtis IV jaoskonna (arvestuse ja uurimuste 

jaoskond) ja sõjaväeatašeede tööd. Septembris 1939 lahkus Prantsusmaale, hiljem oli emigratsioonis Inglismaal. 

Kotkaristi 3. ja 4. klass (1932, 1933). 

5 M. Zgórniak. Militärpolitische Lage und Operationspläne Polens vor dem Ausbruch des Zweiten Weltkrieges. 

– Der Zweite Weltkrieg. Analysen. Grundzüge. Forschungsbilanz. Piper, München, Zürich, 1989, lk. 447–451; 

E. Duraczyński. Vnešnjaja politika Pol’ši (1939–1941): uslovija, vozmožnosti, celi i rezul´taty. – Meždunarodnyj 

krizis 1939–1941 gg.: ot sovetsko-germanskix dogovorov 1939 g. do napadenija Germanii na SSSR. Prava 

čeloveka, Moskva, 2006, lk. 155–156.


ajendiks oli Hitleri nõue loovutada Rahvasteliidu 

kontrolli alune vabalinn Danzig 

Saksamaale ning lubada ehitada eksterritoriaalne 

autotee ja raudtee läbi Saksamaad ja 

Danzigit eraldava Poola koridori Pommeris 

(Pomorzes). Vastu pakkus Hitler Poolale piiride 

garanteerimist, mittekallaletungilepingu 

pikendamist ja ühinemist Kominterni-vastase 

paktiga, s. t. liitu Saksamaaga tulevasteks vallutusteks 

idas (Ukrainas). Saksa välisminister 

von Ribbentrop esitas ettepanekud Poola 

saadikule J. Lipskile 6 24. oktoobril 1938. 

Poolakatele pakuti järgnevalt kaht varianti: 

vabatahtlik loovutamine või jõuga hõivamine 

Poola juhtkonna varjatud nõusolekul. Juba 

1938. a. novembris oli Saksa armeele antud 

korraldus selliseks hõivamiseks poliitiliselt 

soodsas olukorras. Pärast Poola küsimuse lahendamist 

planeeris Hitler aga tungida kõigepealt 

mitte itta, vaid läände. 

Hoolimata natside võimutsemisest Danzigis 

ei soovinud Poola selle üleminekut 

Saksamaale. Danzig asus Visla suudmes ja 

sealt sai Saksamaa kontrollida Poola kaubandussuhteid 

muu maailmaga. Veel olulisem 

oli sadamalinna strateegiline positsioon. 

Danzigi võimalik muutmine Saksa laevastikubaasiks 

tähendanuks Poola iseseisvusele 

suurt ohtu. 7 

Eestis mõisteti iseseisva Poola tähtsust 

ja jälgiti murega Saksa–Poola suhete halvenemist. 

Eesti valitsus ja sõjaväe juhtkond 

pidasid paremaks sõja ärahoidmist järeleandmiste 

hinnaga. Loodeti Poola välisministrile 

Józef Beckile, 8 kes idast ähvardavat 

ohtu silmas pidades oli ikka püüdnud Saksamaaga 

kompromissi leida. Kindral Johan 

Laidoner püüdis oma visiidi ajal Poolasse 

17.–27. aprillil sealsetele juhtpoliitikutele ja 

kõrgematele sõjaväelastele selgitada, et Poola–Saksa 

sõda tähendaks katastroofi kogu 

Ida-Euroopale. Välisminister Beck oli samal 

arvamusel, kuid teised vestluskaaslased pidasid 

sellist seisukohta kapitulantlikuks. Becki 

ettevaatlik poliitika oli vastuolus poola rahva 

patriootlike tunnetega, seepärast polnud tal 

võimalik oma tegelikke soove realiseerida 

ning sündmused arenesid paratamatult sõja 

suunas. 9 

Esimesed kohtumised ja visiidid 

4. veebruaril tegi kolonelleitnant Tomback 

ametlikud visiidid sõjaväe ja riigi juhtkonnale 

seoses enda ametisseastumisega. Kohtumine 

Poola relvajõudude peastaabi ülema, brigaadikindral 

Wacław Stachiewicziga 10 kujunes 

ettenähtud 15 minuti asemel 70 minuti pikkuseks. 

Arutati planeeritud kindral Laidoneri 

külaskäiku Poolasse. Poolakate poolt loeti 

kevad selleks sobivaks ajaks ja öeldi, et kõik 

uksed Poolas on kindralile lahti ja mingeid 

saladusi tema ees pole. Stachiewicz oli huvitatud 

Eesti vahekordadest Soome, Läti, Leedu, 

Saksamaa ja Nõukogude Venega. 11 Kindral 

avaldas ka rahulolu, et Saksamaa huvi on 

kandunud läände (asumaade nõudmine). Ta 

arvas, et Saksamaa on sõjaliselt teistest Lääne-Euroopa 

riikidest niivõrd ette jõudnud, et 

võib oma tahet teistele teatud määral peale 

suruda. 12 

Kohtumine Poola armee peastaabi II osakonna, 

s. t. sõjaväeluure uue ülema, endise 

6 Józef Lipski (1894–1956), Poola diplomaat, 1934–1939 suursaadik Saksamaal. 

7 Versailles’i rahulepingu kohaselt ei võinud Danzigit kindlustada ega rajada sinna laevastikubaasi. Vt. A. Duff- 

Cooper. Danzig ja Poola. – Päevaleht 05.06.1939, lk. 2. 

8 Józef Beck (1894–1944), polkovnik, Poola riigimees, diplomaat ja sõjaväelane. Esimeses maailmasõjas teenis 

Poola leegionides, 1926 toetas Piłsudski riigipööret, al. 1926. a. sõjaministeeriumi kantsler, asevälisminister ja 

asepeaminister, 1932–1939 välisminister, 18. septembrist 1939 kuni surmani Rumeenias. 

9 H. Arumäe. Eduard Laamani päevik lähiajaloo allikana III. – Tuna 2000, nr. 3, lk. 38–39; Eduard Laamani 

päevik. – Akadeemia 2004, nr. 6, lk. 1415, 1426. 

10 Wacław Teofil Stachiewicz (1894–1973), brigaadikindral (1964 diviisikindral), Esimeses maailmasõjas teenis 

Poola leegionides, 1918. a-st Poola sõjaväes, Poola relvajõudude peastaabi ülem 1935–1939, 18.09. lahkus 

Rumeeniasse, oli järgnevalt Prantsusmaal, Alžeerias, Suurbritannias, 1946. a-st Kanadas. 

11 Järgnevalt on Nõukogude Liidu nimetus kirjas nagu ettekannetes – Nõukogude Vene. 

12 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 227–228. 



Poola armee peastaabi II osakonna ülem 1939. a., polkovnik 

Józef Smoleński. Repro 

ratsaväe õppekeskuse ülema kolonel Józef 

Smoleńskiga 13 ei olnud sisukas, sest kolonel 

oli vaid kaks kuud tegelnud osakonna ülevõtmisega 

ja polnud asjadega veel täielikult kursis. 

Smoleński avaldas lootust jätkata tihedat 

koostööd. 14 

Poola–Saksamaa suhete halvenemine 

1939. a. algupoolel 

1. veebruari ettekanne kirjeldab meeleolusid 

pärast Saksa välisministri Joachim von 

Ribbentropi visiiti Varssavisse: Poolakad 


on läbirääkimiste tulemustega rahul – väidetavasti 

on Suur-Ukraina loomise küsimus 

paariks aastaks edasi lükatud ja Saksa huvid 

kalduvad Lääne-Euroopasse ja väljapoole 

Euroopat. Ehkki liidulepingute muutmiseks 

Prantsusmaa ja Rumeeniaga polnud survet 

avaldatud, on mõned Poola välisministeeriumi 

ametnikud avaldanud eraviisiliselt 

arvamust, et Poola-Prantsuse liiduleping on 

säilinud veel ainult formaalselt. Poola esindajad 

olevat lubanud mitte sekkuda Saksa 

ekspansiooni kavatsustesse Kagu-Euroopas ja 

Balkanil ning polevat enam huvitatud ühistest 

piiridest Ungariga. Danzigi küsimuses olevat 

poolakad nõustunud olemasoleva olukorraga, 

kusjuures mõlemad pooled olevat andnud 

lubaduse hoiduda vahekordade teravamaks 

ajamisest. 15 

On näha, et läbirääkimiste tegelikku 

edutust varjati. Poola ei nõustunud Saksamaa 

ettepanekutega Danzigi ja eksterritoriaalse 

autotee suhtes ega soovinud ühineda 

Kominterni-vastase paktiga. Kokku lepiti 

vaid, et kui Rahvasteliit Danzigist tagasi tõmbub, 

jääb Danzigi staatus muutumatuks ning 

saab kahepoolsete kokkulepete objektiks. 16 

Hitler pidi Danzigi küsimuse lahendamise 

edasi lükkama. 

28. veebruari ettekandes on ülevaade 

Itaalia välisministri Ciano visiidist Poola. 

Poolakad rõhutasid, et nad ei soovi ühineda 

ühe või teise ideelise blokiga. Visiiti häiris 

Danzigi poola ja saksa üliõpilaste vahelise 

konflikti vastukaja Varssavis. Üliõpilaste 

esimene demonstratsioon Varssavis lõppes 

Saksa saatkonna akende purustamisega. 

27. veebruaril toimus teine demonstratsioon, 

kus osales mitusada üliõpilast, kar- 

13 Marian Józef Smoleński (1894–1978), polkovnik, ratsaväe väljaõppekeskuse ülem Grudziadz’is 1935–1939, 

armee peastaabi II osakonna ülem alates 01.02.1939, septembris lahkus Prantsusmaale ja hiljem Inglismaale, 

juhtis edasist võitlust, sai brigaadikindraliks. Enne teda, 1935–1939 (samuti 1929–1931) oli II osakonna ülem 

polkovnik Tadeusz Pelczyński (1892–1985), kes määrati 19. jalaväediviisi ülemaks. Osakonna ülema vahetamine 

keerulises rahvusvahelises olukorras oli ebasobiv. 

14 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 227. 

15 Samas, l. 230–231. 

16 Dokumenty z dziejów polskiej polityki zagranicznej 1918–1939, tom II 1933–1939. Instytut Wydawniczy Pax, 

Warszawa, 1996, lk. 206–208. 

17 OZON, OZN-i ehk Obóz Zjednoczenia Narodowego (Rahvusliku Ühendamise Laager) hüüdnimi (“osoon”). 

Poolas võimul olnud poliitiline organisatsioon, loodi nn. tervendusrežiimi (sanacja) liidrite poolt, formaalselt 

01.03.1937. 1938. a. oli selles u. 100 000 liiget: paljud sõjaväelased, riigiametnikud ja teenistujad.


Saksa ja Nõukogude rünnakusuunad. Mõte ja Mõõk. Repro 

juti “Maha von Beck!”, “Maha OZON 17 !”, 

“Poola sõjavägi, marss Danzigi suunas!” 

jne. Seega nõuti Poola välispoliitilise suuna 

muutmist. Tomback mainib kuuldusi Poola 

võimuringkondade seotusest demonstratsioonidega. 

18 

15. ja 16. märtsi ettekannetes on info 

muudatustest Poola piiridel seoses Tšehhoslovakkia 

likvideerimisega: Ungari okupeeris 

Saksamaa nõusolekul, pärast ultimaatumi 

esitamist Tšehhoslovakkia valitsusele, Karpaatide-aluse 

Rusi 19 , kuid pole veel Poola 

piirile jõudnud. Piirile on saadetud ka Poola 

väeosad. Poolas polnud hoolimata kuuldustest 

osalist mobilisatsiooni siiski toimunud. 20 

Seoses Tšehhoslovakkia likvideerimise ja 

Saksamaast sõltuva Slovakkia riigi loomisega 

kujunenud olukord tekitab Poolas meelehärmi, 

sest Tšehhoslovakkia jagamine oli toimunud 

suuremal määral, kui Poolas ette nähti. 

Diplomaatilistes ringkondades arvatakse, et 

Poola senine poliitika Tšehhoslovakkia suhtes 

polnud õige, ei mõistetud, et Tšehhoslovakkia 

võinuks Saksa ekspansiooni takistada. 21 

Sakslased levitasid Euroopa uue jaotusega 

kaarte. 16. märtsi ettekandele on Tomback 

18 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 210, 214–215. Üliõpilaste julgustajatena tegutsesid mõned Poola sõjaväejuhid. Vt. 

Päevaleht 28.02.1939, lk. 6. 

19 Praegune Taga-Karpaatia Ukrainas. 

20 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 200, 202. 

21 Samas, l. 202–203. 



lisanud koopia, millel on näha Poolat ja tema 

naaberriike tükeldatuna. 22 

18. märtsi ettekandes on analüüsitud Poola 

uut sõjalis-poliitilist olukorda pärast Tšehhoslovakkia 

riigi likvideerimist märtsis. Info pärineb 

mõttevahetusest Poola Kõrgema Sõjakooli 

lektoritega. 

Seni polnud Poolal sõja korral Saksamaaga 

vaja karta oma seljataguse julgeoleku pärast 

Prantsusmaaga liidus oleva Tšehhoslovakkia 

suunast. Poola võis nii julgelt koondada 

vägesid, et kaitsta Pommerimaad, tungida 

Ülem-Sileesiast Breslau 23 suunas, s. t. Poseni 

(Poznani) suunas pealetungivate Saksa vägede 

selja taha. Sõja korral Nõukogude Venega 

oli ka seni arvestatud Tšehhoslovakkia kallaletungiga, 

nii et olukord palju ei muutunud. 

Tšehhoslovakkiat tõsiseks vastaseks ei loetud. 

Sõda samaaegselt Saksamaa ja Nõukogude 

Vene vastu oli seni vaadeldud eriolukorrana, 

mida tuleb püüda vältida. 24 

Sõjalis-poliitiline olukord halvenes eelkõige 

Saksamaa suhtes, kes haaras Poolat nüüd 

nii lõunast kui põhjast. Rinne Saksamaaga pikenes 

piiri võrra Slovakkiaga (Saksamaa protektoraadiga) 

400 km, nüüd oli vaja kaitsta 

2300 km pikkust rinnet. Poola sõjatööstuse 

asutamisrajoon Kielce–Radomi–Sandomierzi 

rajoonis muutus Saksa pommituslennuväele 

kergesti kättesaadavaks: see oli 300–400 km 

kaugusel võimalikest Saksa lennuväljadest. 

Poola pidi nüüd Pommeri asemel pöörama 

suuremat tähelepanu Ülem-Sileesiale, kus 

asuvad loodustagavarad. Samas oli muutunud 

küsitavaks Poola koridori kaitse ja 

Pommerimaa käeshoidmine. 

Tomback märgib, et muutunud olukorra 

tõttu tuleb ümber teha Poola operatiivkavad: 

Poolal on võimatu Saksamaale laias mastaabis 

peale tungida, sest nii jäädakse sakslaste 


tiivalöögi alla. Tuleb pidada vaid kaitsesõda 

ja kõige kasulikum on pidada sõda Saksamaa 

vastu koos Prantsusmaaga. Kuid on küsimus, 

kas Prantsusmaa astub välja, kui Poola saatus 

on kaalul. Selles pole ka poolakad kindlad. 25 

23. märtsi ettekandes märgitakse, et Poola 

ametlike ringkondade lootustes ja tulevikukavatsustes 

on toimunud põhjalikud muudatused: 

Poola seisund on Saksa ekspansiooni 

tõttu Kesk-Euroopas äärmiselt raske. Valitsuse 

ees seisab küsimus, kas minna Saksamaaga 

või ühineda Prantsusmaa ja Inglismaaga või 

ajada edasi iseseisvat välispoliitilist joont. Üldiselt 

tundub, et Poola ei taha olla see, kes 

prantslaste ja inglaste huvides läheks esimesena 

oma pead tulle panema. Valitsusringkondades 

ja sõjaväe juhtkonna seas arvatakse, et 

Prantsusmaa ja Inglismaa peaksid kõigepealt 

aitama Poolat sõjaliselt tugevdada, finantseerima 

Poola sõjatööstuse ülesehitamist. 26 

Ettekandes arvatakse, et vaevalt Poola võtab 

ette aktiivseid samme sakslaste tegevuse 

takistamiseks Kesk- ja Kagu-Euroopas. Kui 

aga sakslaste edaspidine tegevus peaks kuidagi 

otseselt puudutama Poolat, siis on poolakad 

valmis sõdima. Nii Tomback kui ka ettekannet 

lugenud kindral Reek on arvanud, et 

poolakad ei alusta sõda Saksamaaga Danzigi 

pärast. Reek on aga juurde märkinud: poolakad 

lähevad võitlusse iseseisvuse pärast. 27 

27. märtsi ettekanne näitab sisepoliitilisi 

tegureid, mis edaspidi mõjutasid Poola välispoliitikat. 

Tšehhoslovakkia häving ja Memeli 

liitmine Saksamaaga sundisid Poola opositsioonilisi 

ringkondi (talupoegade erakond, rahvuserakond 

ja sotsiaaldemokraatlik erakond) välja 

astuma valitsuse vastu. Nõuti välispoliitilise 

suuna muutmist ja muudatusi valitsuse koosseisus 

ehk välisminister Becki ja ka peaminister 

(ühtlasi siseminister) kindral Składkowski 28 

22 Samas, l. 201. 

23 Praegune Wrocław. 

24 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 196–197. 

25 Samas, l. 197–199. 

26 Samas, l. 194. 

27 Samas, l. 194. 

28 Felicjan Sławoj Składkowski (1885–1962), diviisikindral, arst ja poliitik, teenis arstina Poola leegionides, 

1918. a-st Poola sõjaväe sanitaarteenistuses, 1926–1929 ja 1930–1932 siseminister, 1932. a-st II asesõjaminister, 

1936. a. maist peaminister ja siseminister, 17.09 lahkus Rumeeniasse, kus interneeriti. 1940 läks Türgisse, 

1941. a-st Poola vägede sanitaarinspektor Palestiinas, 1947. a-st Inglismaal.


lahkumist. Beckile heideti ette saksasõbralikku 

välispoliitikat, mille jätkamine võivat muutuda 

Poola iseseisvusele ohtlikuks. Samad ringkonnad 

nõudsid Poola deklareeritud koostööd 

Prantsuse ja Inglismaaga. President 29 ei nõustunud 

opositsiooni esindajate ettepanekuga 

valitsuse koosseisu muuta ning lükkas Seimi 

ja Senati kokkukutsumise edasi. 30 

Tomback informeerib, et võimul olevates 

ringkondades on tekkinud kaks leeri välispoliitika 

tulevase suuna suhtes: sõjaväelaste ringkond 

peastaabi ülemaga eesotsas ja valitsuse 

ringkond välisminister Beckiga eesotsas. Sõjaväelised 

ringkonnad, kes senini ei pooldanud 

koostööd Prantsusmaa ja Inglismaaga, olevat 

nüüd oma seisukohti revideerinud ja leidvat, et 

ainuke pääsetee Poolale on kaasaminek Prantsusmaa 

ja Inglismaaga. Sõjaväelased arvavad, 

et varem või hiljem tuleb Poolal arveteõiendamine 

Saksamaaga ja seepärast on kasulikum 

kohe deklareerida oma solidaarsust Prantsusmaa 

ja Inglismaaga, et hiljem mitte üksi jääda. 

Välisminister ja valitsusringkonnad pooldavad 

aga olukorra selginemise äraootamist – ei ole 

mõtet ette rutata ja Saksamaad provotseerida, 

pealegi on Poola majanduslikult tihedalt seotud 

Saksamaaga ning Poola enda sõjatööstus 

on alles arendamisel. 31 

Tomback esitab ka info Saksa piiri äärsete 

väeosade tugevdamisest. Piiriäärsetesse 

korpustesse olevat kutsutud kaks aastakäiku 

reservväelasi, kokku u 70 000–100 000 meest. 

Peale selle olevat sisse kutsutud viie aasta 

spetsialistid. Ohvitseride puhkused olevat 

lõpetatud. 32 

Poola relvajõudude kindralinspektor marssal Edward 

Rydz-Śmigły. Chronik 1939, lk. 130. 

31. märtsil saadetud ettekanne annab 

ülevaate 28. märtsil Varssavis toimunud valitsuserakonna 

Rahvusliku Ühendamise Laagri 

OZON’i nõupidamisest, millel osales ka 

marssal Rydz-Śmigły. 33 Pikema kõne pidas 

OZON-i juht kindral Skwarczyński 34 , kes rõhutas, 

et oma rahupoliitika suuna alalhoidmiseks 

tuleb kinni pidada mittekallaletungipaktidest 

Saksamaa ja Venemaaga: “Seepärast ei või 

Poola alistuda mingisugusele survele ega või 

29 Ignacy Mościcki (1867–1946), Poola riigimees ja teadlane (keemik), poliitikuna Piłsudski mõttekaaslane, 

vabariigi president 1926–1939, lahkus 17.09 Rumeeniasse, detsembris Šveitsi, kuhu jäi surmani. 

30 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 174. 

31 Samas, l. 175. 

32 Samas, l. 175. Märtsis 1939 kutsuti teenistusse u. 81 350 reservväelast. Arvestusel aluseks tabel: E. Kozłowski. 

Wojsko Polskie 1936–1939. Próby modernizacji i rozbudowy. Wydanie II. Wydawnictwo Ministerstwa Obrony 

Narodowej, Warszawa, 1974, lk. 356. 

33 Edward Rydz-Śmigły (1886–1941), Poola marssal ja poliitik, 1917–1918 Poola Sõjaväelise Organisatsiooni 

peakomandant, 1918 sõjaminister, 1919–1920 sõjas Ukraina ja Nõukogude Venemaaga, 1921–1935 sõjaväeinspektor, 

relvajõudude kindralinspektor 1935–1939, Poola tegelik juht, 1. septembrist 1939 ülemjuhataja, 

17/18.09 lahkus Rumeeniasse. 1941 oktoobris läks salaja okupeeritud Poolasse, suri haiguse tagajärjel Varssavis. 

34 Stanisław Eugeniusz Skwarczyński (1888–1981), brigaadikindral, teenis Poola leegionides, 1918. a-st Poola sõjaväes, 

peastaabi operatiivosakonnas, oli 1. leegionide jalaväediviisi ülem. 11.01.1938 sai OZON-i juhiks, 13.08.1939 

määrati Danzigi-vastase Interventsioonikorpuse ülemaks, 01.09 armee “Prusy” lõuna operatiivgrupi ülem, lahkus 

Rumeeniasse, kus interneeriti. 1941–1945 vangilaagris Saksamaal, edasi emigratsioonis Inglismaal. 



lubada end kaasatõmmata ühegi agressiivse 

väljaastumisega, mis on suunitud meie ida või 

lääne naabri vastu.” Kindral lisas aga juurde: 

“Meie piiride ja õiguste, meie poliitika ja majanduse 

iseseisvuse, meie rahva au eest oleme 

valmis igal ajal võitlema…” 

Tomback märgib, et seega ei kavatse Poola 

oma välispoliitika põhisuunda muuta ega ühineda 

Saksa-Itaalia ega ka Prantsuse-Inglise 

blokiga. 35 

Toimikus pole ettekannet, mis kajastaks 

poolakate seisukohti vahetult pärast Inglismaa 

garantii andmist Poola iseseisvusele (31. 

märtsil) ja Becki visiiti Londonisse. Poola julguse 

kasv on järgnevatest ettekannetest siiski 

näha. Garantiide andmist on poliitikud ja ajaloolased 

hiljem hinnanud kriitiliselt. 36 

13. aprilli ettekandes on ülevaade ühe Poolale 

sõbraliku riigi sõjaväelise esindaja kohtumisest 

II osakonna ülema asetäitja kolonel 

Józef Englichtiga, kes rääkis sõjalis-poliitilisest 

olukorrast: “Sõjaline konflikt Saksamaaga on 

arvatavasti möödapääsmatu. Küsimus seisab 

vaid ajas. Praegune moment oleks Saksamaale 

vist kõige kasulikum, kuna ta õhujõudude 

mõttes on Prantsusmaa ja Inglismaast ees.” 

Englicht arvas, et aeg töötab üldiselt Saksamaa 

kahjuks, sest arvestades Prantsuse ja Inglise 

sõjatööstuse suuremat koguproduktsiooni, 

võivad nad tulevikus Saksamaad ületada. Sisepoliitiliselt 

on sõda Saksamaal praegu populaarne 

ning ka Saksamaa majanduslik olukord 

ei luba sõja pikemat edasilükkamist. 37 

“Poola seisukord sõjas Saksamaaga on 

raske, kuid mitte lootusetu. Saksamaa ei saa 

kõiki oma jõude suunata Poola vastu. Ta on 

sunnitud osa oma jõude jätma läänerindele. 

Poola vastu võib ta suunata umbes 50 diviisi. 38 

Muidugi on Poolal arvatavasti esialgu raskusi 


ja Saksamaal võib sõja algul olla edu, mille 

tulemusena võib langeda isegi Varsssavi. Kuid 

see pole siiski veel sõja lõpp. Sõda venib pikale 

– kurnamissõjaks ja seda ei kannata Saksamaa 

välja. Usume kindlasti, et lõpuks ikka 

võidame koos Prantsusmaa ja Inglismaaga,” 39 

rääkis Engicht. 

Kolonelleitnant Tombacki arvates oli II 

osakonna hinnang võrdlemisi objektiivne. 

Kuid Poola armee peastaap arvestas seejuures, 

et Nõukogude Vene jääb neutraalseks ja 

võib-olla isegi aitab materiaalselt. 

Nõukogude Vene ametlik erapooletu seisukoht 

võib kergesti muutuda Poolale kahjulikuks. 

Saksamaa üleolek 10 diviisi ulatuses 

pole suur, kuid raskesuurtükivägi, lennuvägi, 

tehniline varustus ja motoriseeritus on tunduvalt 

paremad. Sellepärast pole selge, kas Poola 

suudab Saksamaa välja kurnata enne lõplikku 

lüüasaamist, leiab Tomback. 40 

Ettekanne 29. aprillist kirjeldab välispoliitilisi 

seisukohti pärast Hitleri kõnet 28. aprillil. 

Poola poliitilistele ringkondadele ja ajakirjandusele 

oli 1934. aastal sõlmitud mittekallaletungilepingu 

ülesütlemine sakslaste poolt ootamatu, 

kuid sellesse suhtuti siiski külmavereliselt. 

Ajakirjanduse põhjal tundus aga, et Danzigi 

küsimuses ollakse leplikum ja nõus järeleandmisteks. 

“Eksterritoriaalne autostraad” oli samas 

täiesti vastuvõetamatu. Saksa suursaatkonna 

ringkondades heideti välisminister Beckile 

ette, et ta olevat lasknud end mõjutada sõjaväelistel 

ringkondadel, asudes teele, mis võib 

muutuda Poolale ohtlikuks. Mõeldud on bilateraalset 

kokkulepet Inglismaaga. Saksa sõjaväe 

esindaja 41 sõnul ei taha Saksamaa sõda, vaid 

uute läbirääkimiste algust. Tulevat jõuda vaid 

ühisele arusaamisele vastastikuste huvide osas. 

Koos Saksamaaga olevat Poolal palju võita. 42 

35 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 172–173. 

36 Julgeolekugarantiidest vt. E. Medijainen. 1939: võimalused ja valikud. – Ajalooline Ajakiri 2000, nr. 1, 

lk. 28–44. 

37 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 153. 

38 Saksamaa koondas augustis 1939 Poola vastu 54 diviisi ja ühe brigaadi. 

39 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 153. 

40 Samas, l. 153–154. 

41 Saksa sõjaväeatašee Poolas 1938–1939 oli ooberst Kurt Himer (1888–1942), hiljem sai kindralleitnandiks, suri 

haavatuna Ukrainas. 

42 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 148.


Saksa lennuväe esindaja 43 , marssal Göringi 

isiklik sõber, märkis, et Poola sõjaväeline 

kamarilja on takistanud Saksa–Poola 

vahekordade normaliseerimist. Omal ajal 

olevat kadunud marssal Piłsudski kui reaalpoliitik 

öelnud, et “egas meie Ülem-Sileesiat 

ja Pommerit ikka kaua käes hoida ei suuda, 

need tulevad tagasi anda”. Sakslane leidis, 

et sõjaväelased ei tunne nähtavasti oma riigi 

sisepoliitilisi meeleolusid – tasub vaadata, mis 

sünnib Lvovis. Diplomaatilistes ringkondades 

arvatakse, et Saksamaa võib hakata mängima 

Poola vähemusrahvuste ja Leedu meeleoludega 

ja tekitada seega Poolale tõsiseid sisemisi 

raskusi. 44 

4. mail saadetud esimesest ettekandest 

selgub, et aprilli lõpus, mai algul kutsuti Saksa 

piiriäärsete korpuste ringkondades veel 

üks aastakäik reservväelasi teenistusse. Seega 

oli reservväelasi teenistuses ligi 180 000 ja 

sõjaväes kokku u. 500 000 meest. 45 

3. mail Varssavis toimunud vabariigi aastapäeva 

paraadi võttis vastu sõjaminister ja 

sellel osalesid kohaliku garnisoni väeosad. 

Paraadil polnud presidenti ega marssal Rydz- 

Śmigłyd. Marssal oli aastapäevapidustustel 

Poznanis, kus peeti tavalisest suurem sõjaväeparaad. 

Marssali sõit Saksa piiriäärsesse 

garnisoni oli poliitiline demonstratsioon teravate 

vahekordade puhul Saksamaaga. 46 

4. mai teise ettekande põhjal oli viimastel 

päevadel Poola juhtivates ringkondades ja 

samuti ajakirjanduses toimunud järsk pööre 

(konfrontatsioonile Saksamaaga): Danzigist 

tahetakse teha Euroopa tähtsusega probleem. 

Väidetakse, et kui Danzigi küsimuses järele 

anda, nõuavad sakslased järgnevalt koridori, 

Ülem-Sileesiat ja Pommerimaad. Poolakate 

õigusi Danzigis tuleks vastupidi suurendada, 

anda linn Poola protektoraadi alla. Ajakirjan- 

duse toon on väga sõjakas ja rahva meeleolu 

on palavaks köetud. Tombacki arvates tekib 

küsimus, kas Poola ei kavatse provotseerida 

sõda Saksamaaga. Mängus on ilmselt Inglismaa 

ja Prantsusmaa huvid, kel on poolakate 

käitumise üle hea meel. Sakslaste huvid kanduvad 

seega läänest itta. Tundub, et lääneriigid 

mängivad Poolaga halba mängu. Poola 

välisministeeriumi ringkondades hinnatakse 

olukorda väga heaks. Hitler peab kas nõudmistest 

loobuma või alustama sõda. See tooks 

endaga kaasa maailmasõja ja lõpeks kindlasti 

Saksamaa lüüasaamisega. 47 

Tombackile tundub, et poolakad on sattunud 

ühest äärmusest teise. Senisele saksasõbralikule 

välispoliitikale on pööratud selg 

ja liigutakse vastassuunas. Ta leiab, et tegelikult 

on see loobumine senisest tasakaalupoliitikast. 

Pole ka teada, mida teevad venelased, 

kui Poola peaks sattuma sõjalisse konflikti 

Saksamaaga. Tomback arvab, et Poola mängib 

õige ohtlikku välispoliitilist mängu. Poola 

armee peastaabi ohvitserid pole vestlustes 

andnud Danzigile üldse nii suurt tähtsust, 

nagu see ajakirjanduses üles puhutud. Keskmine 

kindralstaabi ohvitser on nõus Danzigi 

ära andma, sest see on peaaegu saksa linn, 

kus vähe poolakaid (250 000-st 25 000). Poola 

äärmised parempoolsed – monarhistid, kel 

küll pole avalikus elus suurt mõju – nõuavad 

avalikult koostööd Saksamaaga ja huvipiirkondade 

jaotamist. 48 

Olukord sõjaeelsetel kuudel 

Mai teisel poolel oli Hitler langetanud lõpliku 

otsuse alustada sõda Poolaga (augustis). 

Eesmärk oli Poola purustada, kuid enne oli 

ta vaja isoleerida. Edasisi läbirääkimisi peeti 

43 Saksa õhujõudude atašee Poolas ja Rumeenias 1938. a-st oli ooberst Alfred Gerstenberg (1893–1959), hiljem 

sai ta kindralleitnandiks. 

44 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 149–150. 

45 Samas, l. 87, 144. Tegelikult oli Poolas sõjaväkke kutsutud reservväelasi vähem, 1. mail kokku 95 316. Sõjaväes 

oli kokku 445 711 sõjaväelast. E. Kozłowski. Wojsko Polskie 1936–1939, lk. 356. 

46 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 144–145. 

47 Samas, l. 142–143. 

48 Samas, l. 143. Danzigi Vabalinnas tervikuna oli 1938. a. 407 500 elanikku, neist 5–10% poolakad. – Brockhaus 

Enzyklopädie. 21. Auflage. Band 6. F. A. Brockhaus, Leipzig, Mannheim, 2006, lk. 280. 



vaid selle eesmärgiga. Hitler ei uskunud, et 

Prantsusmaa ja Inglismaa hakkaksid Poola 

pärast sõdima, ja teadis, et Nõukogude Liit 

on valmis koostööks Saksamaaga. Poola purustamine 

pidi muutma ka teised Ida-Euroopa 

riigid sõnakuulelikeks. 

Poolakad uskusid, et Inglise-Prantsuse 

garantiidest piisab Saksamaa tagasihoidmiseks. 

Hoolimata lubadustest ei mõelnudki 

aga lääneriigid kiirelt abi anda, pealetungi 

Saksamaale peeti võimalikuks 1941.–1942. 

aastal. Ehkki välisminister Beck oli valmis 

kompromissi otsima, oleks Hitler läbirääkimistel 

augustis nõudnud rohkem kui algselt. 

Vastuseks Saksamaa survele ja propagandale 

algas ka Poola ajakirjanduses kevadel Saksavastane 

kampaania ning ägenes saksa rahvusvähemuse 

tagakiusamine. 49 

Nõukogude juhtkonnal oli juba mais luureinfo 

Saksamaa kindlast kavatsusest rünnata 

Poolat ja et pärast Poolat ründab Saksamaa lääneriike, 

mitte Nõukogude Liitu. 50 Moskvas alanud 

Inglismaa–Prantsusmaa–Nõukogude Liidu 

läbirääkimistel kujunesid põhiprobleemiks 

Nõukogude Liidu järjest kasvavad nõudmised, 

sealhulgas nõue lubada Punaarmee Poola ja 

Balti riikide territooriumile. Kuna Hitler oli 

valmis Stalinile lääneriikidest rohkem lubama, 

oli läbirääkimiste saatus ette määratud. 51 

15. juunil märgitakse ettekandes, et pärast 

välisminister Becki viimast maikuu kõnet 

on välispoliitilistes suhetes toimunud teatud 

rahunemine: Ajakirjanduse toon sakslaste 

suhtes on muutunud leplikumaks, puuduvad 

ähvardused. Ajakirjanduses on avaldatud 

kirjutisi, milles kriipsutatakse alla Poola 

valmisolekut läbirääkimisteks Saksamaaga. 

Sisepoliitilistel kaalutlustel on poolakatel aga 


raske sakslaste nõudmistele vastu tulla. 

Muutus toimus ilmselt seoses Inglise saadiku 

(Sir Howard Kennard) jutuajamisega 

välisminister Beckiga. 52 

Tomback märgib samas ka, et Poola–Vene 

vahekorrad on viimasel ajal paranenud ja olukord 

idapiiril rahulikum. Piirivalvekorpuse 

luureosakonna ülema teatel juhtub piiril siiski 

peaaegu igal öösel tulevahetusi. Poola ajakirjanduse 

suhtumine Balti riikide viimastesse 

välispoliitilistesse sammudesse on heatahtlik. 

(Mõeldud on Eesti ja Läti mittekallaletungilepinguid 

Saksamaaga.) Vahekordadest Saksamaaga 

saavad poolakad aru ja võtavad neid 

paratamatusena. Inglise–Prantsuse–Nõukogude 

Vene kokkuleppe suhtes ollakse äärmiselt 

tagasihoidlik. 53 

Ettekandes on ka sõjaväelaste arvamusi 

edasisest. Sakslased ei taha Danzigi küsimuses 

teha järeleandmisi, sest neil aega on: “Las poolakad 

kannavad armee ülalpidamise kulusid. 

Vaatame, kui kaua nad suudavad vastu panna.” 

(Tombacki andmeil maksis juuli lõpus osaliselt 

mobiliseeritud Poola armee ülalpidamine 

päevas 2,5–3 miljonit zlotti. 54 ) Poola vanemad 

ohvitserid pooldavad Danzigi osas sakslastega 

kokkulepet, kui oleks kindel, et pärast seda 

ei esita sakslased uusi nõudmisi. II osakonna 

ülema (kolonel Smoleński) väitel püüavad nad 

sakslastega vahekordi enam mitte teravamaks 

ajada. Samas on poolakad sõjakad ja usuvad, 

et sõja korral nemad koos prantslaste ja inglastega 

võidavad. Saksa sõjalisi jõude hinnatakse 

liiga madalalt, nt. hinnatakse Saksa ohvitseride 

erialast ettevalmistust nõrgaks, vanemat juhtkonda 

politiseerituks jne. Saksa sõjaväge peetakse 

nõrgemaks, kui see oli 1914. aastal. Poola 

vanem sõjaväejuhtkond unistab Ida-Preisimaa 

49 L. de Jong. Pjataja kolonna v Zapadnoj Evrope. (Zagadki tret’ego rejxa). Veče, Moskva, 2004, lk. 58–60; O. 

Heike. Die deutsche Minderheit in Polen bis 1939. Ihr Leben und Wirken kulturell, gesellschaftlich, politisch. 

Leverkusen, 1985, lk. 439–442. 

50 Vt. Nõukogude sõjaväeluure ettekanded 17. maist, 4. juunist ja 9. juulist: Razvedka informiruet. Dokumenty 

razvedupravlenija Krasnoj armii. Janvar´ 1939 – ijun’ 1941 g. – Rossija XX vek. Dokumenty. Meždunarodnyj 

fond “Demokratija”, Moskva, 2008, lk. 81–84, 99–101, 113–115. 

51 Läbirääkimistest Moskvas vt. H. Arumäe. Briti–Prantsuse–Nõukogude läbirääkimised. – Sõja ja rahu vahel. 

Koguteos. I kd. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani, lk. 101–109; E. Kimm. Balti riikide iseseisvuse kaotus 

Euroopa globaalpoliitika vaatevinklist. – Akadeemia 1991, nr. 11, lk. 2384–2398. 

52 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 109–111. 

53 Samas, l. 111. 

54 Samas, l. 78. Poola sõjaline eelarve oli 1939/1940. eelarveaastal 800 miljonit zlotti. Samas, l. 218–219.


liitmisest Poolaga ja sellest räägitakse avalikult 

kui ühest tulevikusõja eesmärgist. 55 

Seda, et poolakad Saksa sõjaväge alahindasid, 

kinnitavad ka muud allikad. Levitati 

infot, et Poolal on end kerge kaitsta ja asuda 

vastupealetungile. 56 

Poola–Prantsuse vahekorrad olid viimaste 

kuude jooksul muutunud väga soojaks. Sõjaminister 

kindral Kasprzycki 57 käis Pariisis. 58 

3. juuli ettekandes on toodud diplomaatide 

hüpoteese läbirääkimistest Moskvas ja 

Saksamaa edasistest kavatsustest: Üldiselt 

arvatakse, et kolmepoolsed läbirääkimised 

Moskvas venivad sakslaste tõttu. Nõukogude 

Vene ja Saksamaa vahel käivad mitteametlikud 

läbirääkimised majandusküsimustes, 

kuid pole võimatu ka poliitiliste küsimuste 

arutamine. Hitler tahab kõigepealt lahendada 

vahekorrad Poolaga. Prantsuse sõjaväeesindaja 

järgi on Prantsuse ja Inglise valitsused 

otsustanud igasugusele Saksamaa agressioonile 

relvadega vastu astuda. Arvatakse aga, et 

sakslased püüavad kolmiklepingust eraldada 

Danzigi küsimust, see tähendab, et Nõukogude 

Vene ei sega end Poola–Saksa vahekordade 

lahendamisse Danzigis. Selle eest saab 

Nõukogude Vene Saksamaalt laenu 700 miljonit 

marka. Inglismaa soovitaks siis Poolale 

järeleandmist ja Saksamaa okupeeriks kartuseta 

Danzigi. Balti riigid olevat selles mängus 

teisejärgulised, nende täielikust iseseisvusest 

on huvitatud nii Nõukogude Vene kui ka Saksamaa 

ning seega pole nendel vaja karta. 59 

Kõik see näitab, et diplomaatilistes ringkondades 

levitatavate kuulujuttude seas leidus 

ka tõeteri. 

8. juuli ettekandes on ülevaade vestlusest 

II osakonna ülema abi kolonel Englichtiga, 

tema hinnangutest välispoliitilisele olukorrale. 

Kolonel pidas võimatuks ükskõik millist 

poliitilist kokkulepet Saksamaa ja Nõukogude 

Vene vahel, majanduslikku kokkulepet pidas 

ta aga võimalikuks. Samas arvas ta aga, et vaevalt 

Inglise–Prantsuse–Nõukogude Vene läbirääkimised 

annavad soovitud tulemusi – Poola 

ei nõustu mingisuguse Nõukogude Vene poolt 

nende suhtes nõutava garantiiga. 60 

Poola–Saksa suhetes ei pidanud Englicht 

Poola poolt võimalikuks mingeid järeleandmisi: 

“Prantsusmaa olevat andnud Poolale carteblanche 

otsustamiseks, millal ta peab välja astuma 

oma eluliste huvide kaitseks relvadega.” 

Kolonel ei uskunud, et Saksa huvid kanduksid 

Ida-Euroopast mujale, näiteks Kaug-Itta: Hitler 

on fanaatik, kes näeb sakslaste tulevikku 

ja loomulikku eluruumi ikkagi vaid idas, see 

on kõigepealt Lõuna-Venemaal (Ukrainas) ja 

seepärast on kokkupõrge Saksamaa ja Nõukogude 

Vene vahel möödapääsmatu. Tee Venemaale 

läheb muidugi üle Poola, aga Poola 

vallutamine pole võimalik ilma Euroopa sõjata. 

Kolonel Englicht ei uskunud, et Saksamaa 

üldisest sõjast Euroopas võitjana väljuks. 61 

Tomback oli saanud andmeid, et Poola 

kõrgemates sõjaväelistes ringkondades oli 

tekkinud soov provotseerida sõda Saksamaaga, 

sest üldpoliitiline olukord Euroopas 

oli Poola kasuks, eriti pärast Prantsuse 

ja Inglise välisministrite Bonnet´ ja Halifaxi 

deklaratsioone. Danzig olevat muutunud 

uue Euroopa-sõja casus belli’ks. Välisminister 

Beck olevat aga energiliselt sõjaväejuhtide 

sõjakate plaanide vastu välja astunud ja 

soovitanud oodata. Sel juhul polnud kindel, 

kas Inglismaa Poola toetuseks välja astub. Ka 

Poola suursaadik Londonis Raczyński 62 andis 

55 Samas, l. 109–110. 

56 M. Vasold. August 1939. Viimased üksteist päeva enne Teise maailmasõja puhkemist. Tänapäev, Tallinn, 2008, 

lk. 17, 26; Th. Kirkien. Kuidas kujuneks Saksa-Poola sõda Poola asjatundjate arvates? – Päevaleht 03.06.1939, 

lk. 4. 

57 Tadeusz Adam Kasprzycki (1891–1978), diviisikindral, teenis Poola leegionides, 1918. a-st Poola sõjaväes, 

sõjaminister 1935–1939, septembris interneeriti Rumeenias. 1944 läks Suurbritanniasse, 1954. a-st emigratsioonis 

Kanadas. 

58 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 110. 

59 Samas, l. 90–91. 

60 Samas, l. 86. 

61 Samas, l. 87. 

62 Edward Raczyński (1891–1993), Poola diplomaat, 1934. a-st suursaadik Suurbritannias. 



Poola välisminister Józef Beck ja Briti kindral Edmund 

Ironside (P.P. Wieczorkiewicz. Kampania 1939 roku, lk. 15). 

nõu oodata. Seepärast oli Danzigi küsimuse 

ümber tekkinud ebamäärane vaikus. Poola 

ootab sündmuste edasiarenemist. Kuna inglased 

ei hinda Poola sõjalist jõudu sõja korral 

Saksamaaga väga kõrgelt, püüavad nad jõuda 

kokkuleppele Nõukogude Venemaaga. See 

tekitab poolakates meelehärmi. 63 

23. juuli ettekandes on ülevaade Inglise 

relvajõudude kindralinspektori kindral 

Edmund Ironside’i 64 visiidist Poola 17.–21. 

juulil. Rahvale püüti selle külaskäiguga näidata, 

et Poola ei jää tulevikusõjas üksinda. 

Arvatavasti tutvustati kindralile Poola sõjaväe 

koosseisu, sõjatööstuse seisukorda, selgitati 

Inglismaalt laenu saamise võimalusi ning 

koostöövõimalusi sõja korral. Tomback arvab, 

et Inglise ja Poola sõjavägede koostööst 

kõneldi õige pealiskaudselt. Ta ei usu ka, et 

Ironside’ile anti õige pilt Poola relvajõudude 

seisukorrast. Midagi konkreetset läbirääki- 


mistel ei olevat otsustatud. Poolas viibisid 4.– 

9. juulil aga Inglise ja Prantsuse kindralstaabi 

ohvitserid, mis näitab, et koostöö peastaapide 

vahel oli siiski alanud. 65 

Tegelikult arvas Ironside, et Poola armeel 

on hästi ettevalmistatud kaader, kuid varustus 

on ebapiisav. Ta soovitas valitsusel anda Poolale 

kiiremini laenu sõjaväe paremaks relvastamiseks. 

Kindral andis ka poolakaile mõista, 

et Inglismaa ei taha astuda maailmasõtta juhusliku 

kokkupõrke pärast Danzigis või piiril. 

Teistel andmetel hindas kindral Ironside 

oma raportis Poola sõjalist võimekust väga 

kriitiliselt. Ta arvas, et Poola variseb kiiresti 

kokku ja et Prantsusmaa ei peaks Siegfriedi 

liini ründama. 66 

Marssal Rydz-Śmigły rõhutas samal ajal 

intervjuus Ameerika ajakirjanikule: “Kasutame 

kõiki võimalusi, et Danzigi küsimust 

lahendada rahulikul teel. Kui aga sakslased 

jäävad oma Anschlussi plaanide juurde, siis 

Poola alustab võitlust isegi siis, kui tal tuleks 

võidelda liitlasteta.” See avaldus näitab, et 

suurt usku poolakatel prantslastesse ega inglastesse 

ei olnud. 67 

9. augusti ettekandes on märgitud, et 

oodatud marssal Rydz-Śmigły kõne leegionäride 

aastapäeva puhul Krakovis jäi välispoliitika 

osas tagasihoidlikuks. Marssal kinnitas, 

et Poola on nõus rahu kõigi abinõudega alal 

hoidma, kuid kõne lõpus hoiatas ta Saksamaad. 

Poola kõrgemates sõjaväelistes ringkondades 

on märgata kainenemist pärast seda, 

kui nõutud rahalise abi saamine nurjus. Seltskonnas 

ja poliitilistes ringkondades avaldatakse 

arvamust, et milleks peame just meie 

end Inglise-Prantsuse huvide eest ohverdama. 

Liiguvad jutud läbirääkimistest Poola ja 

Saksamaa vahel kompromisslahenduse leid- 

63 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 87–88. 

64 William Edmund Ironside (1880–1959), lord, Suurbritannia feldmarssal, 1918–1919 juhtis liitlasvägesid 

Põhja-Venemaal, relvajõudude kindralinspektor meretagustel territooriumidel (Oversea Forces) V–IX 1939, 

3. septembrist 1939 impeeriumi kindralstaabi ülem, 27.05.–19.07.1940 metropoli jõudude (Home Forces) 

juhataja, 1941 läks erru. 

65 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 77–80. 

66 Documents on British Foreign Policy, 1919–1939. Ser. 3. Vol. 6. London, 1953, lk. 379, 416, 486; B. Bond. 

Edmund Ironside. – Churchill’s Generals. Edited by John Keegan. Grove Weidenfeld, New York, 1991, lk. 21. 

67 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 79.


miseks Danzigi küsimuses. Sellise lahenduse 

leidmine pole sisepoliitilistel kaalutlustel aga 

sugugi kerge. 68 

Inglismaalt loodetud laenu 20 miljonit 

naela sularahas asemel saadi augustis 8 miljonit 

naela, s. o. u. 200 miljonit zlotti kaubakrediiti. 

See väike summa Poola riigikaitse 

vajadusi halvenevas finantsolukorras ei rahuldanud. 

69 

Tomback selgitab, et Poola välispoliitika 

suuna kardinaalne muutmine toimus kevadel 

opositsiooni ja mõningate kõrgemate sõjaväelaste 

– peastaabi ülema Stachiewieczi, sõjaminister 

Kasprzycki, tema I abi, armee inspektori 

Sosnkowski – survel. 70 Rahva üldine 

meeleolu on valitsuse juhitud ajakirjanduse 

ässitusel tugevalt saksavastane. Riigimehed 

on korduvalt toonitanud, et Danzigi küsimuses 

ei saa olla mingeid järeleandmisi Poola 

poolt. Seetõttu on Poolas tekkinud selline 

psühholoogiline õhkkond, mis võib valitsuse 

järeleandmise korral sakslastele kutsuda esile 

demoraliseeriva reaktsiooni, hävitada rahva 

võitlustahte. 71 

Prantslased on poolakatele teatanud, et 

sõja korral Saksamaaga on abi neile kindel. 

Kuidas prantslased endale seda abi ette kujutavad, 

näitab Prantsuse sõjaväe esindaja 72 

vastus Tombacki küsimusele: “Kas see ei 

kergenda Poola seisukorda, kui meie sunnime 

sakslasi jätma 30–40 diviisi Reini kallastele? 

Jätavad nad aga vähem, siis läheme üle 

Reini…” Sõja algatajaiks peaks prantslaste 

arvates olema ikkagi poolakad ja siis alles 

tuleb prantslaste abi. 

Kokkuvõttes arvab Tomback, et mõtteva- 

hetusi Danzigi küsimuse rahulikuks lahendamiseks 

on olnud. Võib arvata, et ka inglased 

ei taha sõda, sest marssali kõne võeti Inglise 

ajakirjanduse poolt hästi vastu. 73 

21. augustil on märgitud sõjaohu kasvu. 

Rahvasteliidu ülemkomissari Danzigis 

Burckhardti visiit Hitleri juurde Berchtesgadenisse 

ei lahendanud kriisi. Danzigi küsimus 

on paisunud ja haaranud endasse koridori ja 

Pommeri maa-alad. Poola teeb ettevalmistusi 

sõjaliseks konfliktiks, rajatakse välikindlustusi 

Ülem-Sileesias ja Poznani piirkonnas. 74 

Tomback teatab, et sõjalise konflikti korral 

kavatsevat poolakad tungida kohe Ida- 

Preisimaale. Loodes on Poola diviiside koondamise 

esialgne raskuspunkt, arvatavasti on 

Ida-Preisimaa piiri äärde koondatud 9 jalaväediviisi. 

Ida-Preisimaa vallutamise eesmärk 

oli laiendada oma merepiiri ja tagada armee 

paremat tiiba. Samas pidi armee pidama viivituslahinguid 

Poznani rajoonis ja kaitsma 

Ülem-Sileesiat. 75 

See oli Poola sõjapropaganda. Tegelikult 

tugines 1939. a. Poola operatiivplaan 

“Zachód” (“Lääs”) koalitsioonisõja põhimõttele. 

Kuni Prantsusmaa abistava rünnakuni 

läänes planeerisid poolakad ainult kaitset. 

Poola väed olid paigutatud kordonitaoliselt 

piki Saksamaa ja Slovakkia piiri, püüti katta 

kõiki strateegiliselt olulisi piirkondi. Vajadusel 

nähti ette sissetungi ainult Danzigisse, 

selleks oli määratud interventsioonikorpus 

– 2 jalaväediviisi Poola koridoris. Pealetung 

Ida-Preisimaale oli varasemas, 1936. a. sõjaplaanis, 

1939. a. peeti pealetungi võimalikuks 

pärast liitlastelt abi saamist. 76 

68 Samas, l. 67. 

69 Samas, l. 72–73, 79, 94, 110, 150, 154. 

70 Kazimierz Sosnkowski (1885–1969), kindral, Poola armee inspektor, sõjaministri asetäitja, sõjatööstuse 

koordinaator, septembris 1939 juhtis armeed “Małopolska” ja Lõunarinnet. Läks Prantsusmaale, organiseeris 

poola vägesid, pärast sõda Kanadas. 

71 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 68. 

72 Prantsuse sõjaväeatašee Poolas 1938–1939 oli kindralmajaor Félix-Joseph Musse. 

73 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 68. 

74 Samas, l. 55. 

75 Samas, l. 55. 

76 J. Ciałowicz. Polsko-francuski sojusz wojskowy 1921–1939. Państwowe Wydawnictwo Naukowe, Warszawa, 

1970, lk. 296–300, 362–363; Polskie siły zbrojne w Drugiej wojnie światowej. Tom I. Kampania wrześniowa 

1939. Część pierwsza. Polityczne i wojskowe położenie Polski przed wojną. Instytut Historyzny im. Gen. 

Sikorskiego, London, 1951, lk. 262–283. 



19. augustil toimunud vestluses arvas kolonel 

Englicht ise, et Danzigi küsimuse võiks 

lahendada Poola-Saksa segakomisjoni loomisega, 

kes kaitseks mõlema riigi huve. Poolakad 

olid seni sakslastele maksimaalselt vastu 

tulnud. Ta rõhutas: ehkki Danzigi vabalinnast 

kui Poola hoolealusest on jäänud fiktsioon, ei 

taha me seda kaotada. Kolonel lisas, et nad 

hakkavad Danzigit kaitsma kas või ilma välisabita. 

77 

77 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 56. 

78 Samas, l. 56–57. 


Saksa karikatuur: 

“John Bull ja 

Poola Kotkas”, 

Simplicissimus 

21. mai 1939. 

Tõlge: “Kas ma peaks 

ta lendu laskma? Kas 

ma ei peaks teda 

lendu laskma?” 

Chronik 1939, lk. 89. 

Siiski jäi mulje, et poolakad panevad liitlastele 

suuri lootusi, eriti prantslastele. Hästi 

mõjus hiljuti Prantsusmaalt saadud 430 miljoni 

frangi (u. 65 miljonit zlotti) suurune kaubakrediit. 

Arvestades Poola riigikaitse vajadusi, 

oli seda aga vähe. 78 

Kolonel Englichti väitel hoiduvad nad 

sakslaste suhtes igasugustest provokatsioonidest. 

Tomback teatab aga, et Poola valitsusvõimud 

tegid piiriäärsetes rajoonides suurt


Poola karikatuur: Marssal Rydz- 

Śmigły hoiatus Berliinile: käsi eemale, 

naabrihärra! Mucha, 25. august 1939. 

P.P. Wieczorkiewicz. Kampania 

1939 roku, lk. 21. 

puhastustööd. Sakslaste organisatsioonid suleti, 

Saksa talupoegadelt ja mõisaomanikelt 

võeti maid ja jaotati Poola talupoegadele. 

Ligi 1000 sakslasest Poola kodanikku oli arreteeritud 

poolavastase tegevuse kahtlustusel. 

Ajakirjanduses tehti saksavastast kihutustööd. 

Tomback pidas vahekordade rahulikku klaarimist 

võimalikuks, kui Inglismaa oma mõju 

Poola suhtes maksma paneks. 79 

Saksamaa ja Nõukogude Liidu mittekallaletungileping 

tuli Poola valitsusele ja sõjaväelistele 

ringkondadele täieliku ootamatusena. 

Poola armee peastaabis ei varjatud üllatust 

ega pahameelt. Väljapoole esitatud ametlike 

ringkondade hinnang sisaldub Tombacki 

23. augusti ettekandes 80 : 

1. Poola pole kunagi lootnud sõjalisele abile 

N. Vene poolt; 

2. Poola vahekorrad N. Venega on viimasel 

ajal olnud täiesti korrektsed; 

79 Samas, l. 56–57. 

80 Samas, l. 64–65. 

3. Poola ja Saksamaa vahekordades pole 

sõjalispoliitiliselt midagi muutunud; 

4. Arvatakse, et Saksamaa siiski praegu sõda 

ei taha; Saksamaa sammud Moskvas on 

vaid püüe ajada kiilu Poola–Prantsuse ja 

Inglismaa vahekordadesse. Inglise valitsus 

on juba lubanud, et vastastikused kohustused 

jäävad muutuseta. 

5. Poliitiliste vahekordade ülessoojendamine 

Nõukogude Vene ja Saksamaa vahel näitab, 

et Vene püüab õhutada Saksamaad 

sõja algatamiseks Euroopas, et siis omada 

võimalusi Kominterni ideede hõlpsaks realiseerimiseks. 

Viimane oli kahtlemata väga õige hinnang. 

Diplomaatilistes ringkondades vaadati 

lepingule siiski laiemalt ning leiti, et kui see 

sisaldab üldiseid poliitilisi põhijooni Euroopa 

mastaabis, võib Saksamaa agressiivsus 

veelgi tõusta. Sel juhul on aga Poola seisu- 



kord väga tõsine. Igal juhul on nüüd Saksamaal 

võimalik oma nõudmisi Poola suhtes 

energiliselt läbi viia. Peastaabi II osakonna 

ülem kinnitas aga, et 3–4 kuud tagasi oleks 

Poola olnud väga raskes seisukorras, kuid 

nüüd on sõjaline olukord tunduvalt paranenud. 

Seega mõeldi osalise mobilisatsiooni 

läbiviimist, koondamist piiri äärde ja teatud 

kindlustustöid. 81 

On üllatav, et Poolas ei osatud õigesti 

hinnata Molotovi-Ribbentropi pakti, selle 

salaprotokollidest poolakatel aimu polnud. 

Poola poliitikud ja sõjaväejuhid ei uskunud, 

et senised verivaenlased asuvad tihedat koostööd 

tegema. 82 

25. augusti ettekandes on ülevaade ööl 

vastu 24. augustit läbi viidud osalisest mobilisatsioonist 

ja vägede ümberpaigutustest. 

Tomback märgib, et olukorda peetakse väga 

tõsiseks ja ollakse valmis relvadega oma seisukohti 

kaitsma. Sakslaste ringkonnad väidavad, 

et nemad sõjategevust ei algata. Katsetatakse 

poolakate närvide vastupidavust. 

Oodatakse, et Danzigis astutakse samme, 

mis poolakad tasakaalust välja viivad ja sunnivad 

relvadega sekkuma. Seni polnud aga 

Försteri määramine Danzigi “Statthalteriks” 

ja Danzigi raudteeliikluse kontrolli ülevõtmine 

sakslaste poolt, mis olid Danzigi statuudi 

rikkumised, poolakaid tasakaalust 

välja viinud. Tomback lootis, et Prantsusmaa 

ja Inglismaa sammud aitavad veel pinevust 

kõrvaldada. 83 

28. augusti ettekandes on mainitud, et sõjaväelistes 

ringkondades kinnitatakse endiselt 

Poola järeleandmatust kõigis küsimustes. Samas, 

eraseltskonnas kritiseeritakse valitsuse 

välispoliitikat ega saada aru, miks ei peaks 

sakslastele Danzigi küsimuses järele andma. 

Sõjaväelistes ringkondades ollakse aga mures 

Nõukogude Vene võimaliku tegevuse suhtes, 


juhul kui Poolal läheb juba sõja algul halvasti. 

Küsitakse, kas Nõukogude Vene jääb neutraalseks. 

Poola valitsusringkonnad püüavad 

raadio ja ajakirjanduse abil rahva meeleolu 

tõsta. Olukorda Saksamaal esitatakse väga 

mustades värvides ja väidetakse, et Itaalia ei 

taha sõdida Danzigi pärast. 84 

Rahalised kulutused sõjaväe ülalpidamiseks 

olevat tõusnud kuni 5 miljoni zlotini 

päevas. 85 

USA presidendi rahusobitus ei tekitanud 

Poolas sensatsiooni. Poola presidendi 

Mościcki vastusest võib välja lugeda Poola 

valmisolekut läbirääkimisteks. Tomback 

märgib, et Poola valitsusringkonnad on oma 

seisukohtadega läinud liiga kaugele. Nendest 

taganemine kas või välissurve tõttu tooks 

kaasa valitsussüsteemi nõrgenemise. Diplomaatilistes 

ringkondades arvatakse siiski, et 

prantslased ja inglased sunnivad poolakaid 

järeleandmisele. 86 

30. augusti ettekandes on juttu Saksa ja 

Inglise läbirääkimistest ning Poola sõjalistest 

ettevalmistustest: 

29. augustil lõuna ajal oli Poolas pinevus 

haripunktis, kuid langes pärast lõunat, kui 

selgus, et Inglise valitsus nõustus Hitleri ettepanekutele 

vastama. Diplomaadid arvavad, et 

kokkuleppele jõutakse. Ameeriklaste arvates 

on trumbid sõja kõrvaldamiseks Inglise valitsuse 

käes. Itaallased väidavad, et võimalik 

on kokkuleppe saavutamine Saksamaa ja Inglismaa 

vahel väga laiadel alustel. Seejuures 

tuleb kõrvale jätta kõik prestiižiküsimused. 

Poolale võidakse Danzigi ja koridori eest 

vastu pakkuda mingeid maid väljaspool Euroopat 

(asumaid). 87 

Diplomaatilistes ringkondades arvatakse, 

et Saksa–Inglise kokkulepe võib kõrvaldada 

sõjaohu Euroopast pikemaks ajaks. Kõige 

raskemaks peetakse Poola rahuldamise kü- 

81 Samas, l. 65. 

82 M. Vasold. August 1939, lk. 39; È. Duračinski [E. Duraczyński]. Vnešnjaja politika Pol’ši (1939–1941): uslovija, 

vozmožnosti, celi i rezultaty, lk. 160. 

83 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 49–51. 

84 Samas, l. 62. 

85 Samas, l. 62. 

86 Samas, l. 63. 

87 Samas, l. 36.


simust – Inglismaal on Poolale lubatust väga 

raske taganeda. 88 

Viimane sõjaeelne ettekanne 31. augustist 

annab ülevaate üldmobilisatsioonist Poolas: 

Üldmobilisatsiooni väljakuulutamine on 

valitsusringkondade seletusel tingitud Saksa 

vägede koondamisest Slovakkiasse ja Saksamaa 

viimastest sammudest Danzigis. Valitsus 

tahtis üldmobilisatsiooni välja kuulutada 

juba paar päeva varem, kuid arvatavasti 

lükati see samm Inglismaa vahelesegamisel 

edasi. 89 

Tomback teatab, et Poola vastu suunatavaid 

Saksa jõude arvestatakse maksimaalselt 

70 jalaväediviisile, 8 ratsadiviisile ja 5 motomehhaniseeritud 

diviisile, seega arvestatakse 

tugeva ülekaaluga. Kindral Reek on juurde 

märkinud, et Eesti Sõjavägede Staabi arvestuse 

kohaselt pole sakslastel nii palju jõude 

(Poola vastu). 90 Saksa vägesid oli 1. septembriks 

Poola piiridele tõesti vähem koondatud: 

kokku 54 erinevat diviisi (sh. 6 tankidiviisi) ja 

1 ratsaväebrigaad. Järgnevalt saadeti rindele 

reservist juurde 8 diviisi. 91 

Tomback kirjutab spekulatsioonidest seoses 

Inglise–Saksa läbirääkimistega: arvatakse, 

et praegused läbirääkimised Saksa ja Inglismaa 

valitsuste vahel lõpevad mingisuguse 

konverentsiga, ja seda poolakad kardavad. 

Eeldatakse, et konverentsi tulemused võivad 

olla Poolale ainult negatiivsed. Seepärast 

kardetakse, et kui Berliini–Londoni-vahelistel 

läbirääkimistel jõutakse mingitele positiivsetele 

tulemustele, võib Poola alata ise 

sõjategevust. Lõpuks on märgitud, et üldiselt 

on olukord endiselt pinev ja Poola ametlikes 

ringkondades peetakse sõja puhkemist väga 

võimalikuks. 92 

Poola jõudude mobiliseerimine 1939. a. 

augustis 

Poola suutis sõjaväe esindaja 13. aprilli ettekande 

järgi 15. mobilisatsioonipäeval välja 

panna kuni 40 diviisi, millele pidid esimese 

sõjakuu jooksul lisanduma veel 15 diviisi. 

Seega kokku 55 diviisi, u. 20 ratsabrigaadi, 2 

soomusbrigaadi ja tehnilised väeosad. Lennukeid 

arvestati 600, neist üle poole vananenud 

tüüpi. 93 

Tegelikult nägi Poola mobilisatsiooniplaan 

W 1939. a. juunist ette formeerida 40 

jalaväediviisi, ühe merelaskurite brigaadi, 11 

ratsaväebrigaadi ja ühe soomus-motoriseeritud 

brigaadi, 105 üksikpataljoni (laskuri- ja 

rahvakaitse pataljonid). Sõjalennukeid oli 

Poolal lahingukorras 400. 94 

Ööl vastu 24. augustit viidi Poolas läbi 

täiendav osaline mobilisatsioon nimeliste kutsetega. 

Mobiliseeritute üldarv võis tõusta 600 

000 meheni. Poola sõjaväe koosseis tõusis kuni 

1,2 miljoni meheni. Terve rahuaegne sõjavägi 

viidi 30. augustiks sõjaaegsete koosseisudeni. 

Ööl vastu 28. augustit viidi läbi uus erialaspetsialistide 

mobilisatsioon. Piirivalve väeosade 

koosseisu tõsteti 30. augustiks 100 000 meheni. 

Seda tehti vajadusest jätta Idapiiri kaitse ja 

valvamine ainult piirivalve hooleks. 95 

30. augustil kella 14 paiku kuulutati Poolas 

välja üldmobilisatsioon. Mobilisatsiooni 

esimene päev oli 31. august. Arvatavasti võidi 

koos varem teenistusse võetutega mobiliseerida 

kokku 1,8–2 miljonit meest. 96 

Tegelikult jõuti mobiliseerida vähem. Sõjaväes 

oli septembri algul u. 1 miljon inimest. 

Sõjaväe määratud sõjaaegne koosseis oli aga 

1 346 000 inimest. 97 

88 Samas, l. 36–37. 

89 Samas, l. 43–45. Üldmobilisatsioon lükati 29. augustil edasi Inglise suursaadiku Howard Kennardi ja Prantsuse 

suursaadiku Leon Noёli soovitusel. 

90 Samas, l. 44. 

91 B. Mjuller-Gillebrand [B. Müller-Hillebrand]. Suxoputnaja armija Germanii 1933–1945 gg. Izografus, EKSMO, 

Moskva, 2002, lk. 153–155. 

92 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 45. 

93 Samas, l. 153–154. 

94 E. Kozłowski. Wojsko Polskie 1936–1939. lk. 345. 

95 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 37, 49–50, 62. 

96 Samas, l. 37, 43–45. 

97 E. Kozłowski. Wojsko Polskie 1936–1939, lk. 330. 



17. septembri ettekandes on Tomback esitanud 

Poola lüüasaamise põhjused. Sõjaliste 

tegurite kõrval on loetletud ka sõjalis-poliitilised 

ja strateegilised valearvestused98 : 

1. Kuni viimase momendini oldi nii Poola sõjaväelistes 

kui ka poliitilistes ringkondades 

arvamisel, et Saksamaa blufib ega julge 

alata sõda kahel rindel, sõdida Prantsuse 

ja Inglismaa ülemvõimu vastu; 

2. Saksa sõjalist jõudu võeti liialt kergelt; 

3. Oma jõudude ülehindamine ja moodsate 

sõjapidamisvahendite mittetundmine; 

4. Riigi ettevalmistamatus sõjaks; 

5. Poola sõjaväelised ringkonnad arvasid et 

nad on suutelised sakslastele pikemat aega 

vastu panema ja tegutsema Ida-Preisimaa 

suhtes isegi aktiivselt; 

6. Hiline üldmobilisatsioon; 

7. Eeltoodud Poola sõjaplaan osutus olukorrale 

mittevastavaks; 

8. Sakslaste suur ülekaal lennuväes, soomusväes, 

raskesuurtükiväes ja sides. 

Lisatud pole liitlaste passiivsust, lubaduste 

täitmata jätmist. 

Hinnangud ja järeldused 

Kas Poola käitus toonases olukorras õigesti? 

Ehk oleks pidanud ikkagi minema kompromissile 

ja loovutama Danzigi, mis oli tegelikult 

sakslaste kontrolli all. Üldiselt võib tänapäeval 

Poola käitumist pidada ikkagi õigeks, 

arvestades, mida teame nüüd Hitleri režiimi 

kuritegudest ja et Teise maailmasõja võitsid 

Poola liitlased. Kindlasti poleks ka Saksamaa 

leppinud vaid Danzigiga, vaid oleks hiljem 

nõudnud uusi järeleandmisi. Poola kindlameelsuse 

tõttu aga uut Müncheni lepingut ei 

sündinud. 

Reaalselt oli Poola valitsusel raske teisiti 

käituda, ta oli osalt oma poliitika pantvang. 

Valitsus pidi arvestama opositsiooniga ja 

avaliku arvamusega, mis oli valdavalt Saksavastane. 

Oluline roll otsuse langetamisel oli 

Poola kõrgematel sõjaväelastel. Valitsus lasi 

ka ajakirjandusel üles kütta Saksa-vastase 

98 ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 24–27. 


propagandakampaania. Väga oluline oli Inglismaa 

poolt antud garantii, ehkki siin võib arvata, 

et garantii anti eelkõige selleks, et Poola 

ei liituks Saksamaaga. Reaalselt 1939. a. septembris 

kohest abi ei antud, ehkki sõda Saksamaale 

kuulutati. Nii võib öelda, et garantii 

suurendas sõjaohtu, andis Poolale alusetuid 

abilootusi, suurendas sõjakust. Prestiižikaalutlused 

ei lubanud Danzigi küsimuses minna 

kompromissile ei Poola juhtkonnal ega Hitleril, 

pealegi pidas Hitler garantiid blufiks. 

Poola otsusest astuda Saksamaa vastu 

võitis kõige rohkem Nõukogude Liit. Paistab, 

et paljuski tänu sellele sündis Molotovi- 

Ribbentropi pakt: Baltikum ja Ida-Euroopa 

jagati salaprotokollidega. Poola juhtkonna 

suurim viga oli see, et nad ei uskunud Nõukogude 

Liidu koostööd Saksamaaga, vaid arvasid, 

et Nõukogude Liit säilitab neutraliteedi. 

Poola jagamine oli Nõukogude Liidu 

kaitse seisukohalt strateegiline viga, sest 

Poola kui vahebarjääri kaotamine võimaldas 

Saksamaal Nõukogude Liitu 1941. a. suvel 

ootamatult rünnata ja tungida sügavale riigi 

sisse. Stalini eesmärk oli aga punaimpeeriumi 

laiendamine, mitte kaitsmine. 

Poola ja Balti riikide nõustumine Nõukogude 

Liidu garantiidega Suurbritannia–Prantsusmaa–Nõukogude 

Liidu liidulepingu heaks 

oleks 1939. a. sügisel nende riikide jaoks andnud 

ilmselt sama tulemuse, mis Molotovi- 

Ribbentropi pakt. 

Mis oleks juhtunud, kui Poola oleks astunud 

liitu Saksamaaga, võib igaüks arvata. 

Nõukogude Liidule oleks see ilmselt tekitanud 

väga tõsiseid probleeme ja muutnud 

Teise maailmasõja käiku. Kahtlemata olnuks 

see 1939. aastal soodne Balti riikidele. Pikemas 

perspektiivis oleks liit Saksamaaga olnud 

Poolale aga ilmselt kahjulik. 

Nõukogude Liit oli tehtud otsuse eest 

Poolale väga tänulik. Võib öelda, et ta ründas 

šaakalina oma raskelt haavatud naabrit selja 

tagant, et kergelt saaki saada. Järgnevalt mõrvati 

ligi 20 000 Poola ohvitseri Katõnis. Veel 

tänapäeva Venemaal püütakse neid kuritegusid 

teiste kaela veeretada või õigustada.


Nõukogude–Saksa 

relvavennad Poolat jagamas. 

P.P. Wieczorkiewicz. 

Kampania 1939 roku, lk. 98. 

1939. aasta näitas, et poliitikute soovmõtlemine 

on ohtlik riigi julgeolekule. Alati peab 

valmistuma ka halvemaks arengustsenaariumiks. 

Eesti sõjaväe juhtkond oleks sõjaväe 

esindaja ettekannete põhjal pidanud mõistma 

hiljemalt 1939. a. suvel Saksa-Poola sõja 

paratamatust. Elmar Tambeki mälestuste 

põhjal kindral Laidoner augusti lõpus siiski 

sõja puhkemist ei kartnud. 99 Ilmselt lootis ta, 

et Inglismaa mõjutab Poolat järeleandmistele. 

On aga selge, et ükskõik, kuidas keegi 

olukorda hindas, ei lubanud au Poolal võitluseta 

alistuda. Suurriikidel au polnud, neil 

olid huvid. 

Poola välisminister Beck ütles 5. mail 

1939 Seimis esinedes oma sõnavõtu lõpetuseks: 

“Rahu on väärtuslik ja ihaldusväärne 

asi. Meie sõjas veristatud generatsioon väärib 

kindlasti rahu. Aga rahul, nagu peaaegu 

kõigil asjadel siin ilmas, on oma kõrge, kuid 

mõõdetav hind. Meie Poolas ei tunne mõistet 

nagu rahu iga hinna eest. Ainult ühel asjal 

inimeste, rahvaste ja riikide elus pole hinda. 

See on au.” 100 

“Jest jedna tylko rzecz w życiu ludzi, narodów 

i państw, która jest bezcenna. Tą rzeczą jest 

honor.” 

1939. aasta kroonika 

5.–6. jaanuar: Poola välisminister Beck kohtub 

Berchtesgadenis Hitleri ja välisminister 

von Ribbentropiga. Hitler soovib Danzigit ja 

eksterritoriaalset autoteed. 

25.–27. jaanuar: Saksa välisminister von 

Ribbentrop külastab Varssavit, ei saa nõusolekut 

Danzigi ja autotee küsimuses. 

30. jaanuar: Hitleri kõne Riigipäevas, räägib 

sõprusest Poolaga, asumaade vajadusest, 

usust kestvasse rahusse. 

99 E. Tambek. Tõus ja mõõn. Tallinn, 1992, lk. 197; Eduard Laamani päevik. – Akadeemia 2004, nr. 6, 

lk. 1420–1421. 

100 Päevaleht 06.05.1939, lk. 4; Dokumenty z dziejów polskiej polityki zagranicznej 1918–1939, lk. 228. 



18.–20. veebruar: Heinrich Himmler jahil 

Poolas Białowieżas, kohtub välisminister 

Beckiga. 

19. veebruar: Moskvas sõlmitakse Poola– 

Nõukogude Liidu kaubandusleping. 

23.–27. veebruar: Konflikt Danzigi tehnikaülikoolis, 

saksavastased meeleavaldused Poola 

ülikoolilinnades ja poolavastased Danzigis. 

24. veebruar: Ungari ühineb Kominterni-vastase 

paktiga. 

25. veebruar–1. märts: Itaalia välisministri 

Galeazzo Ciano visiit Poola. 

9. märts: Tšehhoslovakkias puhkeb Slovakkia 

kriis. 

10. märts: Stalini kõne KP(b) XVIII kongressil, 

välispoliitika korrigeerimine, Nõukogude 

Liit ei taha teiste suurriikide jaoks kastaneid 

tulest välja tuua. 

15. märts: Saksa väed hõivavad Tšehhoslovakkia 

jäänuki, Hitler Prahas. 

17. märts: Briti peaminister Chamberlain 

kritiseerib Birminghamis Hitleri sõnamurdlikkust, 

appeasement’i poliitika lõpp. Algavad 

Inglise–Prantsuse–Nõukogude Liidu diplomaatilised 

kontaktid Saksamaa agressiooni 

vastu. 

21.–22. märts: Prantsuse president Lebrun ja 

välisminister Bonnet Londonis. Chamberlain 

kutsub Prantsusmaad, Poolat ja Nõukogude 

Liitu konsulteerima agressiooni vastu Euroopas. 

21. märts: Saksa välisminister nõuab Berliinis 

Poola saadikult Lipskilt vastust Danzigi ja 

autotee küsimuses. 

23. märts: Leedu loovutab Klaipeda (Memeli) 

Saksamaale, Hitler saabub Klaipedasse. 

Rumeenia sõlmib Saksamaaga majandussidemete 

tugevdamise lepingu. 

Poola viib läbi osalise mobilisatsiooni. Algavad 

õhu- ja gaasikaitse õppused Varssavis. 

24. märts: Hitler räägib maavägede ülemjuhataja 

kindralfeldmarssal von Brauchitschiga. 

Führer ei soovi Danzigi pärast rakendada 

jõudu, kuid vajadusel ei välista 

seda – sobivas poliitilises olukorras anda 

Poolale löök. 

26. märts: Poola suursaadik Lipski esitab 

Ribbentropile Poola eitava vastuse. 

28. märts: Poola välisminister Beck esitab 


Saksa suursaadikule von Moltkele hoiatuse 

Danzigi suhtes. 

28. märts: Nõukogude Liidu valitsuse hoiatavad 

noodid Eesti ja Läti valitsustele. 

31. märts: Chamberlain esitab parlamendis 

Inglismaa ühepoolse garantii Poola iseseisvusele 

(mitte piiridele), lubab kallaletungi 

korral Inglismaa ja Prantsusmaa abi. 

1. aprill: Hitler esineb lahingulaeva “Tirpitz” 

vettelaskmisel, kritiseerib Inglismaa ja Poola 

poliitikat. 

3. aprill: Wehrmachtí ülemjuhataja Keitel 

edastab Hitleri korralduse välja töötada 

direktiiv relvajõudude ettevalmistamiseks 

sõjaks, millesse (direktiivi) on lisatud Poola-vastane 

operatsioon Weiss, valmisolek 1. 

septembriks. 

3.–6. aprill: Poola välisminister Beck Londonis, 

Inglise-Poola ühiskommunikee, kohustus 

sõlmida kahepoolne vastastikuse abistamise 

leping. 

11. aprill: Antakse välja Hitleri salajane direktiiv 

relvajõudude ettevalmistamiseks sõjaks, 

milles on Poola-vastane operatsioon 

Weiss ja Danzigi hõivamine. 

13. aprill: Inglise ja Prantsuse garantiid Rumeeniale 

ja Kreekale. 

14. aprill: USA presidendi Roosevelti rahuüleskutse 

Hitlerile ja Mussolinile – anda 31 

riigile mittekallaletungi-lubadus ja sõlmida 

nõudmisel mittekallaletungilepingud. 

17. aprill: Nõukogude Liit alustab pinna sondeerimist: 

Nõukogude suursaadik Merekalov 

kohtub Saksa välisministeeriumi riigisekretäri 

von Weizsäckeriga, välisrahvakomissar 

Litvinov teeb Inglismaale ja Prantsusmaale 

ettepaneku sõlmida vastastikuse abistamise 

pakt. 

17.–27. aprill: Eesti sõjavägede ülemjuhataja 

kindral Laidoneri visiit Poola. 

20. aprill: Hitleri 50. sünnipäev, sõjaväeparaad 

Berliinis. Eesti Sõjavägede Staabi ülem 

kindralmajor Reek Berliinis. 

28. aprill: Hitleri kõne Riigipäevas, ta tühistab 

Inglise–Saksa mereväelepingu ja Poola–Saksa 

mittekallaletungilepingu, vastab 

president Rooseveltile. 

3. mai: Nõukogude Liidus saab Litvinovi asemel 

välisrahvakomissariks Molotov.


Konstitutsioonipäev Poolas, marssal Rydz- 

Śmigły sõjaväeparaadil Poznanis. 

5. mai: välisminister Beck esineb Poola Seimi 

ees, selgitab Danzigi küsimust, Poola rahusoovi, 

kuid ühepoolsete järeleandmiste võimatust. 

10. mai: Nõukogude välisrahvakomissari 

asetäitja Potjomkin kohtub Varssavis välisminister 

Beckiga, pakub Poolale vajadusel 

Nõukogude abi. 

12.–19. mai: Poola sõjaminister Kasprzycki 

Pariisis. Sõlmitakse Prantsuse–Poola sõjaline 

konventsioon. Prantsusmaa lubab anda abi 

15. sõjapäeval. 

17. mai: Nõukogude saatkonna nõuniku 

Astahhovi kohtumine Saksa välisministeeriumis. 

20. mai: Molotovi ja Saksa suursaadiku Schulenburgi 

kohtumine Moskvas. 

22. mai: Saksa–Itaalia sõjalise abistamise lepingu 

(Teraspakti) sõlmimine Berliinis. 

23. mai: Hitleri esinemine sõjaväejuhtidele 

Riigikantseleis, sõjaplaanide esitamine – rünnata 

Poolat esimesel sobival võimalusel, Poola 

enne isoleerida. 

23.–30. mai: Inglise sõjaline missioon Varssavis. 

Poolale lubatakse Inglise lennuväe 

toetust. 

30. mai: Saksa välisministeeriumi riigisekretär 

von Weizsäcker annab Nõukogude 

saadikule märku Saksamaa valmisolekust 

koostööks. 

4.–11. juuni: Eesti piirivalve ülema kindralmajor 

Ants Kurvitsa visiit Poola. 

7. juuni: Saksamaa sõlmib mittekallaletungilepingud 

Eesti ja Lätiga. 

15. juuni: Moskvas algavad Inglise–Prantsuse–Nõukogude 

Liidu läbirääkimised. 

1. juuli: Prantsuse välisminister Bonnet´ 

hoiatus Saksamaale Danzigi küsimuses. 

10. juuli: Chamberlain hoiatab parlamendis 

Saksamaad Danzigi küsimuses. 

17.–21. juuli: Briti kindralinspektori meretagustel 

territooriumitel kindral Edmund 

Ironsideí visiit Varssavisse. Poolale lubatakse 

uusi sõjalennukeid. 

18.–21. juuli: Suurbritannia ja Saksamaa 

esindajate salajased läbirääkimised Londonis. 

1. august: Poola rakendab majandussanktsioone 

Danzigi vastu. 

2. august: Briti valitsus annab Poolale laenu 

8 miljonit naela. 

6. august: Marssal Rydz-Śmigły kõne leegionäride 

aastapäeval Krakowis. 

11. august: Rahvasteliidu ülemkomissar Danzigis 

Carl Jacob Burckhardt kohtub Berchtesgadenis 

Hitleriga. 

12. august: Moskvas algavad Inglise–Prantsuse–Nõukogude 

sõjalised läbirääkimised. 

13. august: teine osaline häiremobilisatsioon 

Poolas. 

14. august: Hitler räägib Berchtesgadenis sõjaväejuhtidega 

tulevasest sõjast. 

Marssal Vorošilov nõuab läbirääkimistel 

Moskvas Punaarmeele kindlat läbimarsiõigust 

Poolast ja Rumeeniast. 

14.–21. august: Nõukogude Liidu ja Saksamaa 

salajased läbirääkimised saadikute kaudu. 

17. august: Prantsuse valitsus annab Poolale 

laenu 430 miljonit franki. 

19. august: sõlmitakse Berliinis Nõukogude 

Liidu ja Saksamaa vahel krediidi- ja 

kaubandusleping. Saksamaa eraldab Nõukogude 

Liidule krediidina 200 miljonit riigimarka. 

Poola välisminister Beck lükkab tagasi nõude 

Punaarmee läbimarsiõigusele. 

22. august: Hitleri kõne Berchtesgadenis 

kindralitele sõjaplaanidest, sõja alguse tähtaeg 

26. august. 

23. august: Danzigi senat kuulutab NSDAP 

Gauleiterí Albert Försteri riigipeaks. 

Molotovi–Ribbentropi pakti sõlmimine Moskvas. 

23. august: Hitleri käsk alustada sõda 26. augustil. 

24. august: Öösel osaline mobilisatsioon Poolas. 

24. august: Rootsi ärimees Dahlerus alustab 

vahendusmissiooni Inglismaa ja Saksamaa 

vahel. 

25. august: Inglise–Poola vastastikuse abistamise 

lepingu sõlmimine. 

USA presidendi Roosevelti rahuläkitus Hitlerile 

ja Mościckile. 

Varjatud mobilisatsioon Saksamaal. Mussolini 



ERA, f. 495, n. 12, s. 246, l. 64 



läkitus Hitlerile – Itaalia ei saa Saksamaad 

sõjaliselt toetada. Hitler lükkab sõja alustamise 

edasi. 

28. august: Öösel täiendav spetsialistide mobilisatsioon 

Poolas. 

28. august: Inglismaa pakub vahendust Saksamaale 

ja Poolale, suursaadik Henderson 

kohtub Hitleriga. 

Saksa vägede sissemarss Slovakkiasse, need 

liiguvad Poola piirile. 

29. august: Hitler kohtub suursaadik Hendersoniga, 

Poola esindajat oodatakse järgmisel 

päeval läbirääkimisteks Berliini. 

Poola lükkab Inglise ja Prantsuse saadikute 

soovil üldmobilisatsiooni edasi. 

30. august kell 14: Poolas kuulutatakse välja 

üldmobilisatsioon. 

Henderson kohtub Ribbentropiga, kes esitab 

suuliselt Saksamaa nõudmised. 

31. august: Hitleri käsk alustada sõda 1. septembril 

kell 4.30. 

Dahlerus teeb viimase katse sõda ära hoida, 

Göring kohtub Hendersoniga. 

Mussolini teeb ettepaneku 4 suurriigi konverentsiks. 

Poola nõustub pidama Berliiniga otseläbirääkimisi. 

Sakslaste provokatsioon Gleiwitzi raadiojaamas. 

Kroonika koostamisel kasutatud: Päevaleht 

1939. a.; Chronik 1939. – Die Chronik 

Bibliothek des 20. Jahrhunderts. 3., überarbeitete 

Auflage. Chronik Verlag, Dortmund, 

1989; Dokumenty z dziejów polskiej polityki 

zagranicznej 1918–1939, tom II 1933–1939. 

Instytut Wydawniczy Pax, Warszawa, 1996; 

G. Knopp, H. Schott. Sõjakülv. Olion, Tallinn, 

2002; M. Vasold. August 1939. Viimased 

üksteist päeva enne Teise maailmasõja puhkemist. 

Tänapäev, Tallinn, 2008; R. Frelek, 

W. T. Kowalski. Tormi eel 1939. Eesti Raamat, 

Tallinn, 1981. 

Urmas Salo 

(1960) 

Lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo osakonna 2000, 

ajaloomagister 2005. Praegu õpib sealsamas 

doktorantuuris. Töötab Eesti Kaitsejõudude 

Peastaabis staabiohvitserina, auaste kapten. 

Töötanud lepinguliselt ka välisministeeriumis, 

osalenud eksperdina Eesti–Vene läbirääkimistel. 

Peamised uurimisvaldkonnad: Eesti Vabadussõda 

ja Eesti kaitsevägi 1930-ndatel aastatel. 



Raadiomängud 

Eestis Teise 

maailmasõja 

ajal ja järel 

Jaak Pihlau 

II peatükk 

Abwehrgruppe 326 

“Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa salateenistused 

pidasid aastail 1941–1945 kõige intensiivsemat 

ja brutaalsemat luure- ja vastuluuresõda 

kaasaja sõdade ajaloos. Mingit armu ei palutud 

ega antud. Mõlemad salateenistused püüdsid kinni, 

dubleerisid, lasid maha, piinasid, küüditasid 

või vangistasid kümneid tuhandeid vastaspoole 

agente (arvesse võtmata miljoneid “mitteagente”), 

kellest enamik olid Nõukogude kodanikud. Sakslased 

kaotasid Venemaal peetud luuresõja täielikult 

ja kuigi nende sooritused Nõukogude Liidu 

vastu olid märksa paremad kui Läänerindel, jäi 

sellest siiski väheseks.” 

Robert Stephan. Stalin`s Secret War. Kansas 

University Press, 2003 

Luurekeskus Tartus, Aia t. 42 

Saksa-Vene rindel peeti Teise maailmasõja 

ajal arvukalt suuremaid ja väiksemaid raadiomänge, 

kus vastamisi olid Punaarmee vastuluureosakond 

Smerš ja Saksa Abwehr, FHO 1 

1 FHO = Fremde Heere Ost, Saksa kindralstaabi osakond, mille ülemaks 1942–1945 oli R. Gehlen, hilisem 

Lääne-Saksa luureteenistuse (Bundes Nachrictendienst) juht. 

2 G. Tarassov. Suur mäng, Moskva, 1997 (vene k.). 

3 R. Stephan. Stalin`s secret war. Kansas University Press, 2003, lk. 4–10. 

4 E. Hion. Tartu, Vanemuise 42. – Aja Pulss 1985, nr. 9, lk. 23. 

5 Kirjandusmuuseumi juubelikogumikus “Juurtega sajandite mullas” (Tallinn, 1990) kinnitatakse ekslikult, et maja 

läks 1943. a. Saksa välisandarmeeria kätte. Millal täpselt AG 326 hoonesse sisse kolis, pole teada, ametlikult 

anti maja neile üle 01.03.1943. 


või SD Ausland. Kui venelased endise vastuluureohvitseri 

G. Tarassovi andmeil 2 pidasid 

vähemalt 183 raadiomängu, millest enamiku 

toimumist on kinnitanud ka Saksa allikad, 3 

siis Saksa raadiomängudest on teada palju vähem. 

Üks kõige edukamaid nende hulgast oli 

kahtlemata Abwehrgruppe 326 (lühidalt AG 

326), mis 207. julgestusdiviisi ning Põhjarinde 

tagalaülema käsualusena loodi 1943. aastal ja 

saabus Eestisse sama aasta kevadel. 

Eesti territooriumil oli enne AG 326 kohalejõudmist 

Saksa sõjaväeluure kohalikuks 

keskuseks juba varem mainitud ANSt Reval, 

kust uuele luuregrupile anti üle vastuluurega 

seotud kohustused referaadi Sch-F 

(vastuluure vaenlase vastu) raamides. Kõigi 

ülejäänud referaatide (vastuluure Saksa armees, 

tööstuses, vangilaagrites jne.) osas jäi 

olukord endiseks, Tallinna linn ja selle ümbrus 

jäid endiselt ANSt Revali haldusalasse. 

Kui Saksa väed 1944. a. alguses Leningradi 

alt taganesid, anti AG 326 üle rindelt Eestisse 

saabunud 18. armee alluvusse. 

Grupi ülesandeks oli vastuluure tegevus 

Põhjarinde tagalas, seega võitlus Nõukogude 

parašütistide ja partisanidega, vastase taktikaliste 

kavatsuste väljaselgitamine, vaenlase 

desinformeerimine raadiomängude abil ja 

väljauurimine, kuhu Nõukogude luurajaid 

Saksa tagalas saadetakse, Eestis endale agentide 

ja usaldusisikute värbamine. 

Luurerühma uueks asukohaks valiti Tartus 

asuv hoone aadressil Aia (praegu Vanemuise) 

42, kus tollal asetses (ja asub praegugi) Eesti 

Kirjandusmuuseum (1940. aastani kandis 

Eesti Rahva Muuseumi filiaali nimetust). 

1943. a. kevadel asus sellesse hoonesse AG 

326 Saksa sideüksuse sildi all. Okupatsioonivõimude 

käsul olevat senistele valdajatele 

antud korraldus 24 tunni jooksul maja tühjaks 

teha 4 ja Saksa armeele üle anda. 5

AG 326 ülemaks oli Oberleutnant (hilisem 

kapten) Helmuth Dammerau, kes enne sõda 

oli olnud ühe Saksa väikelinna linnapea ja 

aktiivne natsipartei liige. Kahele teisele ohvitserikohale 

olid määratud tõlkidena töötavad 

Sonderführeríd (Sonderführer oli kogu 

Wehrmachtí hõlmavas süsteemis auaste, millega 

nimetati allohvitseri või ohvitseri auastmeta 

erialaspetsialiste, kes teenisid vastavalt 

ohvitseri või allohvitseri ametkohal) Leonhard 

Wiren ja Werner Redlich. Viimasest sai 

hiljem raadiomängude pidamise tegelik organisaator 

ja eestvedaja, kes on hiljem Nõukogude 

sõjavangis kirjutanud väga põhjaliku 

ülevaate AG 326 tegevusest Eestis. 6 

Redlich sündis 14.12.07 Saksamaal Neubukowis 

Mecklenburgis, kasvas üles Venemaal 

Harkovis, alates 1921. aastast elas nende 

perekond Eestis (Tallinnas ja vahepeal ka 

Rakveres). 1926. a. lõpetas Tallinna Saksa 

Reaalgümnaasiumi, seejärel töötas äriteenijana 

firmas Halberg-Bücting. 1928–1929 oli 

ajateenija Eesti sõjaväes, kuid EV Sõjakooli 

ohvitserideklassi teda kui sakslast vastu ei 

võetud. Hiljem töötas Tallinnas mitmes äriettevõttes, 

viimati A. M. Lutheri firma toodete 

müügijuhina. 1939. a. sügisel siirdus ta Hitleri 

kutsel ümberasujana Saksamaale, töötas 

seal ärijuhina ja oli kaupluse omanik. 1942. a. 

kutsuti sõjaväkke ning tänu keelteoskusele 

ja samuti Tallinnast pärit koolivenna Willy 

Krachti eestkostele pääses teenima Abwehrí. 

Viibis tõlgina Idarindel mitme Abwehrgruppe 

koosseisus (Abwehrgruppe 302 Poltaavas ja 

Kurjatševkas Starobelski lähedal, hiljem 

Kiievis, Abwehrgruppe 314 Torskajas Stalino- 

Starobelski vahel). Pidas viimases 1942. aastal 

oma esimese raadiomängu, kasutades radistina 

vangi langenud ja ümbervärvatud vene luurajat 

“Petjat”. Mais 1943 viidi Abwehrgruppe 

326 koosseisus Eestisse, olles alguses selle ainus 

liige, kes valdas puhtalt eesti keelt. 

Abwehrí süsteemis nimetati kõiki erialaspetsialiste 

(tõlgid, insenerid, keemikud jne.) 

Sonderführeríteks, kes võisid kuuluda kas 

kategooriasse “G” (auastmelt allohvitserid), 

“Z” (auastmelt leitnandid), “K” (auastmelt 

Jaak Pihlau / Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel 

Aia t. 42 Tartus Saksa ajal. Repro 

6 ERAF, f. 130SM, n. 1, s. 14288, lk. 75–132 (edaspidi lühidalt “Redlichi aruanne”). 

kaptenid), “E” (auastmelt majorid) või “R” 

(auastmelt kolonelid). Sonderführerí nimetus 

kehtis ainult Abwehrís teenimise perioodil, 

isikkoosseisus määratud ajavahemiku vältel 

ja ainult kindlaksmääratud väeosas. Redlich 

määrati esialgu Sonderführeríks-G, ametlikult 

kinnitati ta sellele ametikohale alles 

detsembris 1943, sest ta polnud päritolult riigisakslane 

(saabus ümberasujana Saksamaale 

alles 1939. aastal). 

Mõlemad AG 326 Sonderführeríd täitsid 

Dammerau äraolekul ka tema asetäitja 

kohuseid, 1943. a. tegid seda vahetevahel 

ka teised AG 304-st kohale komandeeritud 

ohvitserid – leitnandid Neumann, Köhler ja 

Schörmann. 

AG 326 ametlikult kinnitatud isikkoosseis 

oli 29 inimest, staabirühma kuulusid peamiselt 

sakslased, Dammerau ja Redlichi kõrval 

veel baltisakslased Leonhard Wiren ja Sire 

(mõlemad pärit Eestist), Ruprecht (fotograaf) 

Salmon, Born, Schreider, Mayer ja Dietrich. 

Nagu öeldud, täitsid tõlkide ülesandeid 

Redlich ja Wiren kahekesi. Viimane saabus 

väeossa alles sügisel 1943 ja tema keelteoskus 

ei olnud sellisel tasemel nagu Redlichi oma. 

Hiljem tegeles Wiren peamiselt paberitööga 

ja staabidokumentide tõlkimisega. Raadiomängude 

tegelik läbiviimine langes peaaegu 

täielikult Redlichi õlgadele, kuigi ka temal ei 

olnud õigust uusi agente värvata – see kuulus 

täielikult kapten Dammerau kompetentsi. 

Praktikas andis Redlich kõigepealt soovituse 



uue agendi värbamiseks ja Dammerau aktsepteeris 

selle. Ka raadiogrammide tekstid koostas 

kõigepealt Dammerau, misjärel Redlich 

pani teksti ümber vene või eesti keelde. 

Staabirühmas teenisid peale ohvitseride 

veel Hauptfeldwebel, majandusülem, kuus 

staabikirjutajat, kaks radisti ja kümme autojuhti. 

Teine oluline allüksus oli raadiorühm, 

mille tööd juhatas Saksa allohvitser Werther, 

erialalt raadiotehnik. Kõik ülejäänud raadiorühma 

liikmed olid ümbervärvatud Nõukogude 

parašütistid, kellel enne seda tuli töötada 

veidi aega AG 326-s agent-tuvastajana. 

Mis puutub Abwehrí vastaspoolesse, siis 

märgime kõigepealt, et 1943. a. esimesel poolel 

oli Eesti Partisaniliikumise Staap visanud 

Eestisse alla juba vähemalt viis parašütistide 

gruppi, mis kandsid tingnimetust “Viru”, 

“Harju” “Pärnu”, “Viljandi” ja “Tartu”. Enamikel 

juhtudel õnnestus Eesti Omakaitsel 

allavisatud parašütistid kiiresti kinni võtta, 

mille järel nad anti üle Saksa võimudele. 

Grupi “Harju” liige Endel Paevere andis 

märtsis 1943 enda vabatahtlikult üles Jõhvi 

GFP (Geheime Feldpolizei) kätte, tema järel 

tegi sedasama ka “Viru” radist Aleksander 

Traks. Mõlemaid hakati kasutama teiste Eestisse 

saadetud Nõukogude luurajate kindlakstegemiseks 

ja jälitamiseks.. Üldse jäid sõja 

ajal Eestisse saadetud parašütistidest tabamata 

vaid üksikud. Tuntumateks nende seas 

olid grupi “Pärnu” komandör Ilmar Jürisson 7 

ja grupi “Viljandi” komandör Otto Saks 8 . 

Esimesel õnnestus Omakaitse suurhaarangu 

ajal põgeneda ja kuni Nõukogude vägede 

naasmiseni Eestisse 1944. aastal varjuda oma 

tuttavate juures. Ka Otto Saksal õnnestus 

teistkordse ümberpiiramise ajal põgeneda, 

paljajalu läbi turbasoo, ja leida oma tuttavate 

juures varju. 

Paevere värvati AG 326 poolt agent-tuvas- 


tajaks varjunimega “Artur Palm”, Traks jäeti 

esialgu Jõhvi GFP juurde, kuid hiljem viidi 

samuti AG 326-sse agent-tuvastajaks varjunimega 

“Talv”, kusjuures Jõhvi GFP-s hakkas 

teda asendama äsja tabatud salga “Viljandi” 

liige Evald Järvekülg. Sügisel värvati 

AG 326-sse veel 8-liikmelise Aksel Präätsi 

luuregrupi endised liikmed Oskar Põldemaa 

(agent-tuvastaja varjunimega “Peremees”) ja 

Agu Teniste (varjunimi “Tisli”) ning “Pärnu” 

grupi endine liige Ralf Remmelg (agent-tuvastaja 

varjunimega “Rändur”). 

AG 326 erilise allüksuse moodustas 

1944. a. alguses loodud jahikomandorühm. 

See formeeriti põhjusel, et Eesti Omakaitsel 

tekkis oma suhteliselt nõrga sõjalise ettevalmistuse 

ja kehva relvastuse tõttu sageli tõsiseid 

raskusi partisanide tabamisel, peale selle 

ei suutnud nad sagedastele väljakutsetele vajaliku 

kiirusega reageerida. Saksa Põhjarinde 

staabis anti algul luba luua ümbervärvatud 

parašütistidest 30-meheline lahingurühm, 

mida hiljem lubati suurendada veel 10 mehe 

võrra. Lahingurühma ülemaks määrati endine 

EV nooremleitnant Edvard Vahuri. 9 

Nagu öeldud, moodustasid lahingurühma 

tuumiku juba mainitud agent-tuvastajad: 

rühmavanemaks (rühmaülema asetäitjaks) 

nimetati Oskar Põldemaa 10 , jaoülemateks 

olid varem radistina töötanud Artur Puusepp, 

Manivald Moses ja Kalju Vatsel. Lahingurühma 

kuulusid veel endised tuvastusagendid 

Aleksander Traks, Endel Paevere ja Ralf 

Remmelg, nagu eespool juba mainisime. 

Redlichi aruande järgi 11 olid suuremad 

Eesti tagalasse allavisatud grupid pärit Moskvas 

asunud Partisaniliikumise Keskstaabist, 

väiksemaid gruppe lähetasid ka Punalipuline 

Balti Laevastiku luureosakond, Leningradis 

asuv Eesti Partisaniliikumise Staap ja NKVD 

organid. Viimaste all pidas ta silmas Punaarmee 

vastuluureosakonda Smerši, mis komp- 

7 Ilmar Jürisson. (1912, Pärnumaa, Enge v. – 1985, Tallinn), hilisem põllumajandusdoktor. Vt. I. Jürisson. See 

ei unune. Rahvatasujad. I, Tallinn, 1962, lk. 48–76. 

8 O. Saks. Kõik algas kahest. Rahvatasujad. II, Tallinn, 1965, lk. 95. 

9 Edvard Vahuri (1914–1944), lõpetas Sõjakooli 1938, teenis 1. jalaväerügemendis. Vt. J. Pihlau. Auraamat EV 

kaadriohvitseridele. Tallinn, 2007. 

10 Oskar Põldemaa, s. 1919. a. Saaremaal; ERAF, f. 129, n. 1, s. 24236. 

11 Redlichi aruanne, lk. 26.

lekteeriti sõja alguses teatavasti endistest 

tšekistidest. Eesti Partisaniliikumise Staapi 

juhtis kompartei sekretär kindralmajor Nikolai 

Karotamm, staabiülema asetäitjaks oli 

alampolkovnik Paul Stamm. 

Eesti Partisaniliikumise Staap saatis välja 

peaaegu eranditult eestlastest koosnevaid 

partisanigruppe, mida juhtisid kas Venemaa 

eestlased või Eestimaa venelased. Algul koosnesid 

need kuni viiest inimesest, hiljem oli 

salgas umbes 10 liiget, 1944. a. alguses hakati 

saatma kuni 30-mehelisi gruppe, ühel juhul 

isegi 70 mehega ja märtsis Peipsi järve ületanud 

Makarovi partisanibrigaad koosnes 140 

eestlasest ja ligikaudu 350 venelasest. Kõik 

need luurajad olid ilma dokumentideta ja 

vaid erandjuhul varustatud rahaga. Nende 

tsiviilriietus oli kõigil peaaegu ühesugune 

– nad kandsid tumesinisest või pruunist kangast 

pluusi, nii et Redlichi iroonilise märkuse 

kohaselt võis peaaegu rääkida Nõukogude 

luuraja vormiriietusest. Omamata mingeid 

dokumente, ei saanud nad asustatud piirkondades 

vabalt ringi liikuda, vaid pidid metsa 

varju pugema, kus aga tegelikult midagi luurata 

polnud. Seetõttu oli nende tegevusraadius 

äärmiselt piiratud ja neid oli suhteliselt 

lihtne kinni võtta. 

Leningradi Partisaniliikumise Staap saatis 

välja 8–10-liikmelisi gruppe koos ühe raadiojaama 

ja radistiga. Need rühmad koosnesid 

peamiselt vene rahvusest ohvitseridest, eestikeelseid 

dokumente neil ei olnud ning nad 

kandsid kaitsevärvi vatikuube ja pükse. Neid 

oli samuti suhteliselt kerge tabada, kuid kinnivõtmisel 

avaldasid nad ägedat vastupanu, 

võideldes harilikult kuni viimase padrunini 

ja tekitasid Eesti Omakaitsele suuri kaotusi. 

Palju paremini olid ette valmistatud NKVD 

rühmad, kuhu kuulus nii eestlasi kui ka venelasi. 

Algul olid nemadki ilma dokumentideta, 

kuid alates 1944. aastast varustati nad suhteliselt 

hea kvaliteediga valedokumentidega. 

Parim varustus oli siiski Punalipulise Balti 

Laevastiku luurajatel, keda visati tavaliselt 

alla paarikaupa. Neil olid head valedokumendid, 

relvastus, binoklid, raadiosaatjad, 

12 Eestis oli selle organi täpne nimetus “Sicherheitspolizei und SD”. 


kummipaadid, baromeetrid, lõhkeained ja 

suur toiduvaru. 

Üldjuhul toimus Venemaalt saabunud ja 

kinni võetud agentide ümbervärbamine järgmise 

skeemi alusel. Suurem osa Eestisse saadetud 

Nõukogude luurajatest-parašütistidest 

võeti kinni kohaliku Omakaitse poolt ja pärast 

ülekuulamist kohalikus Omakaitse staabis anti 

üle Saksa okupatsioonivõimudele. Suuremate 

Omakaitse üksuste koosseisu kuulus sel ajal ka 

eriline vastuluureohvitser, kelle peaülesandeks 

oligi koostöö Saksa sõjaväevõimudega. Viimaseks 

võisid olla SD (julgeolekupolitsei) 12 , GFB 

(Geheime Feldpolizei ehk salajane välipolitsei) 

või Abwehr. Reaalselt kuulas kinnipeetud luureagente 

põhjalikult üle ainult viimane, välja 

arvatud mõned erijuhud, kui kinnipeetava 

vastu hakkas erilist huvi tundma julgeolekupolitsei. 

Põhimõtteliselt käis asi nii, et iga kinnipeetud 

parašütist tuli saata alguses SD-sse. 

Seal toimunud ülekuulamisel selgitati välja, 

kas arreteeritu on väejooksik (siis kuulus ta 

üleandmisele GFB-le) või vaenlase spioon 

(siis anti üle Abwehríle). Praktikas käis asi 

veidi teistmoodi. Kui allavisatud parašütist 

avastati ja tabati kohalike elanike või Omakaitse 

poolt, siis Omakaitsesse kuuluv vastuluureohvitser 

teavitas sellest kohe Abwehrí, 

mille töötajad kuulasid kinnivõetu kiiresti 

ja põhjalikult üle. Seejärel anti kinnipeetud 

parašütist täiendavaks ülekuulamiseks üle ka 

SD-le ja GFB-le, Viimastel aga puudusid teatavasti 

kogemused ja erivahendid raadiomängude 

pidamiseks. Tegelikult vaenuliku poole 

parašütistide otsimine ja kinnipüüdmine 

Abwehrí otseste ülesannete hulka ei kuulunudki, 

kuid selle töötajad püüdsid võimalusel 

osaleda kõigis haarangutes, sest peatselt sai 

selgeks, et omakaitselased riisusid kinnivõetud 

parašütistidelt mitte ainult varustust, relvi, 

toiduaineid ja suuri rahasummasid, vaid ka 

luuretööks mõeldud erivahendeid: märkmikke, 

raadiošifreid ja isegi raadiojaamu. Viimane 

asjaolu raskendas oluliselt Abwehrí tööd, 

mistõttu peaaegu alati lülitati haarangurühma 

koosseisu ka paar oma meest. Parašütistidelt 



ära võetud käsirelvad ja muu tavavarustus 

jäeti aga pea alati Omakaitse kätte. 

Arvatavasti sel põhjusel on mõned autorid 

(E. Sarv 13 , M. Laar 14 ) ekslikult arvanud, 

nagu oleks Eesti Omakaitse viinud läbi ka iseseisvaid 

raadiomänge. Allikana viitavad nad 

Olev Reintalu 15 ja Lembit Kriisa ütlustele. 16 

Näiteks kirjutab M. Laar: “Rahvuslikel ringkondadel 

tekkis ka plaan luua Eesti Omakaitse 

sisse salajane ehk põrandaalune Kaitseliit. 

Selle projektiga tegeles eriti aktiivselt Tartu 

Abwehri (Wehrmachti vastuluureasutus) osakonna 

nn Meldekopfi juht, 1941. aasta Tartu 

ülestõusu üks juhte Olev Reintalu. Värvates 

nõukogude parašütiste Saksa poole ümber, 

tekkis Reintalul idee kasutada neid raadiomängudeks 

Punaarmee partisaniliikumise 

juhtidega, lastes neil tuua Eestisse relvastust 

salajase Kaitseliidu jaoks. Radiogrammidega 

telliti punaväelt relvi, laskemoona ja toitu, 

süüdati kokkulepitud ajal ja kohas märgutuled 

ning Nõukogude lennukid tõid saadetise 

kohale. Reintaluga koos tegutsenud Lembit 

Kriisa andmetel jõudis sel viisil eestlasteni 

kümmekond relvasaadetist.” 

Tegelikult teadis Lembit Kriisa 17 raadiomängude 

pidamisest isegi vähem kui Olev 

Reintalu. Põhimõtteliselt said sakslaste 

poolt okupeeritud Eestis raadiomängud toimuda 

ainult Saksa julgeolekupolitsei (SD) ja 

Abwehrí range kontrolli all. Muidugi ei ole 

välistatud, et mõned SD või Abwehríga seotud 

eestlased (nagu Reintalu ja Kriisa) olid 

nende pidamisest üsna hästi informeeritud. 

Näiteks Reintalu juurdlustoimikust selgub, et 

ta osales vähemalt ühel haarangul parašütistide 

kinnivõtmiseks. 


Mis puutub põrandaaluse Omakaitse 

(salajase Kaitseliidu) olemasolusse okupeeritud 

Eestis üldse, siis selline organisatsioon 

tõepoolest eksisteeris, tegeldes peamiselt 

informatsiooni kogumisega, salajase sõjalise 

ettevalmistusega ning relvaladude loomisega. 

Admiral Pitka kavatses oma löögiüksuse 

rajada just salajasse Kaitseliitu kuuluvatest 

ja ennast metsas varjavatest meestest, kelle 

arv 1944. a. suvel ulatus juba tuhandetesse 

. 18 Paljud hiljem legendaarse kuulsuse omandanud 

metsavennad, näiteks Endel Redlich 

Läänemaal (RVL-i asutaja) ja Johannes 

Heeska (suur rongirööv 1. detsembril 1948 

Võrumaal), läksid metsa just Saksa okupatsiooni 

aastatel, mitte pärast sõda. 

Raadiomängud agentidega “Päike” ja “Julge” 

Varsti pärast Balti laevastiku luureoperatsioone 

Põhja-Eestis saatis NKVD aastail 

1942–1943 Ida- ja Lõuna-Eestisse (peamiselt 

Tartumaale) mitu partisanigruppi, kes 

aga sattusid kiiresti Omakaitse kätte ja anti 

üle AG 326-le. 

Redlich käivitas vangistatud ja ümber värvatud 

luurajatega mitu suuremat raadiomängu, 

millest esimeses oli radistiks tema poolt 

isiklikult ümber värvatud Robert Kattel 19 

(sündinud 1922. a. Hiiumaal Kõrgessaare 

vallas Poamaa külas talupidaja peres). 

Kattel oli noorukina töötanud mitmel 

Eesti kaubalaeval, sattunud 1941. aasta suvel 

ühe sellise kaubalaeva madrusena Leningradi, 

kus mobiliseeriti Punalipulisse Balti Laevastikku. 

15.08.1942 kutsuti ta Leningradi oblasti 

13 E. Sarv. Eesti põrandaaluse Kaitseliidu relvastuse kogumisest ja raadiomängudest Saksa okupatsiooni ajal. 

Käsikiri (12 lk.) autori valduses. 

14 M. Laar. September 1944. Tallinn, 2007, lk. 60. 

15 ERAF, f. 129, n. 1, s. 4325. Olev Reintalu (1903, Peterburi kub., Luuga mk. – 1960, Taišeti lähedal), lõpetas 

TÜ juristina, reservlipnik 1939, Tartu suvesõja juhte, töötas 1941–1942 SD-s ja 1942–1944 Abwehrís 

Meldekopfleiterína, arreteeriti 1949, vabanes 1958 invaliidina, suri invaliididekodus Siberis. 

16 Lembit Kriisa (1919, Tartu – 2001, Stockholm ), kuulus 1941 Eesti Tervishoiumuuseumi vastupanugruppi, 

1941–1944 oli Tartu SD ametnik, õppis 1944. aastani TÜ-s, arreteeriti aprillis 1944, viidi Stutthoffi, pääses 

1945 sõja lõppedes Taani kaudu Rootsi. 

17 Lembit Kriisa. Intervjuu Enn Nõule, Stockholm, 19.09.1999. Helilint E. Nõu arhiivis. 

18 J. Pihlau. Pitka Löögiüksuse ja selle viimase juhi major Süllaotsa saatusest. Löögiüksus “Admiral Pitka”, Eesti 

Sõjamuuseum, 2008, lk. 96–112. 

19 ERAF, f. 129, n. 1, s. 24564 (R. Katteli toimik).

NKVD Valitsusse, kus talle tehti ettepanek 

asuda õppima luurajate-radistide kooli. Viibis 

Leningradi luurekoolis kuni 26.10.1943, misjärel 

visati lennukilt 5-mehelise grupi koosseisus 

langevarjuga alla Eesti tagalasse. Samasse 

gruppi kuulusid veel Arnold Saar, poolakas 

Adam Adamowicz (Adamovitš), Nikolai 

Sjomin ja Pavel Russakov-Pavlov. Viimane 

oli ühtlasi määratud grupi ülemaks ja esiradistiks, 

Kattel pidi täitma varu-radisti ülesandeid. 

Maandumine oli kavandatud Võrtsjärve 

lähedale, kuid tegelikult toimus see 15 km ida 

pool – Tartumaal Laeva küla juures. Kogu 

luuregrupp tabati juba päev hiljem pärast 

seda, kui Arnold Saar oli läinud kilomeetri 

kaugusel asuvasse Laeva külla “maad kuulama”. 

Kinnivõetud Kattel viidi autoga Tartusse, 

algul kuulati teda üle Abwehrí peakorteris, 

seejärel ka GFB-s ja SD-s. Ülekuulamisel 

tunnistas ta kõik üles ja nõustus otsekohe 

alustama sakslastega koostööd. Uueks agendinimeks 

sai ta “Pada”. (Vene luure jaoks oli 

tema varjunimeks “Päike”.) 

Esimeses Leningradi keskusele suunatud 

raadiogrammis teatas Kattel: “Maandusin 

hästi, ainult Russakov murdis jalaluu. 

Päike.” Vastuses, millele oli alla kirjutanud 

Makarov, soovitati tal metsa varjuda ja hoolitseda 

Russakovi eest. Järgmises raadiogrammis 

teatas “Päike”, et Russakov suri saadud 

haavadesse. Tegelikult maandus grupi ülem 

Russakov tervena, kuid langes samuti sakslaste 

kätte vangi. Esimeste ülekuulamiste 

järel tõrkus Russakov topeltagendina tööle 

hakkamast, ja kui ta hiljem sellega nõustus, 

oli juba liiga hilja, sest vahepeal oli NKVD-le 

raadiomängu käigus teatatud tema surmast. 

Keskuses määrati uueks grupijuhiks senini 

luurerühma komissari kohuseid täitnud 

Adam Adamowicz. Jätkuvas raadiomängus 

teatati keskusele, et Omakaitse jätkuvate 

haarangute ning pidevate sõjaliste kokkupõrgete 

tõttu on maabumispiirkonnas äärmiselt 

keeruline tööd jätkata. Agent “Päike” 

teatas ka, et ühes kokkupõrkes Omakaitsega 

sai ta haavata, paludes ühtlasi saata nende 

grupile täiendavat toidumoona. Hilisema 

raadiomängu käigus kujunes peaküsimuseks 

andmete edastamine Saksa sõjavägede 


Robert Kattel. Foto: ERAF, f. 129, n. 1, s. 24564 

liikumise ja Eesti elanikkonna seas valitsevate 

meeleolude kohta. Need luureteated 

pidid olema võimalikult usaldusväärsed ja 

tõetruud, et mitte Nõukogude luurekeskuses 

mingeid kahtlusi äratada. Detsembri alguses 

saabunud raadiogrammis teatati, millal ja 

kuhu toiduainetesaadetis langevarjuga alla 

visatakse. Pakki, mis sisaldas toidumoona, 

sooje riideid, vilte ja akupatareisid, Kattel 

ise vastu võtmas ei käinud, kuid talle öeldi, 

et 15. detsembri paiku korjas selle üles AG 

326 lahingugrupp. 

Seejärel teatati Leningradi, et järjekordse 

haarangu tagajärjel sai üks luuraja haavata 

ja partisanide salk on sunnitud oma asupaika 

vahetama ning siirduma Tartu–Viljandi 

maantee lähikonda. Ühtlasi anti edasi uusi 

luureandmeid ja paluti haavatud luuraja 

jaoks alla visata medikamente. Kui neid aga 

ei saabunud, teatas Kattel keskusele haavatud 

langevarjuri surmast. Varsti saabus keskuselt 

teadaanne, et alla visatakse veel üks 

luuregrupp ja paluti selleks ette valmistada 

sobiv maabumisplats, mis oleks märgistatud 

kolmnurkselt paigutatud põlevate lõketega. 

Halbade ilmastikuolude tõttu uue luuregrupi 

väljasaatmine venis ja sai teoks alles veebruarikuu 

teisel poolel. Omakaitselased ja sakslased 

olid selle vastuvõtmiseks valmis ja seadsid 

maabumiskohal üles varitsuse. 



Uute partisanide allaviskamine toimuski 

25. veebruari paiku ja esimesena tabati 

nendest naispartisan Silvia Voskova. Üks 

langevarjur sai tulistamise käigus raskelt 

haavata ja suri varsti, ülejäänutel õnnestus 

metsa põgeneda. Hommikul leiti metsast 

grupijuht Morozovi laip (tema langevari ei 

avanenud) ja kott toidumoonaga. Leningradi 

teatati, et “Silva on meiega, ülejäänute 

saatus teadmata”. Seejärel teatati keskusele 

uuest lahingust Omakaitse üksusega, avaldades 

arvamust, et mitu nädalat ootevalmis olnud 

põlevad lõkked on nähtavasti Omakaitse 

piiluritele silma hakanud. Kardeti nimelt, 

et varem kohale jõudnud rühma radist oli 

selleks ajaks oma keskusega juba ühendust 

võtnud. 

Keskuse vastuses teatati nüüd järjekordse 

luuregrupi (Netšajevi 7-liikmeline salk) 

maandumisest lähipiirkonda ja määrati kindlaks 

koht, kus mõlemad salgad võiksid üksteisega 

kohtuda. 

6. märtsil 20 1944 toimus selles paigas uus 

haarang, millest võtsid osa nii AG 326 lahingurühm 

kui ka kohaliku Omakaitse salk. Veel 

enne hargnemispunkti jõudmist alustas AG 

lahingurühm otserünnakut partisanidele, kes 

vastasid omapoolse tulega. Lahingu ajal selja 

taga olevasse sauna peitunud rühma komandör 

avas ootamatult tule, mille tagajärjel tapeti 

neli Omakaitse meest ja üks sai haavata. 

Tekkinud segaduses õnnestus partisanidel 

põgeneda, jättes maha ühe surnu nimega 

Grigorjev. 

Järgnevatel päevadel selgus, et selsamal 

ööl oli Palupõhja piirkonda alla heidetud 

veel kaks langevarjurite gruppi, kes olid juba 

jõudnud omavahel ja kahe esimese grupiga 

ühineda. Nii kujunenud suure 20-mehelise 

salgaga puhkes äge lahing, mille käigus 

Omakaitsel tuli kanda suuri kaotusi. Kuid 

tapetuid oli ka partisanide poolel. Järgnevate 

päevade jooksul võeti siiski enamik Nõukogude 

langevarjuritest kinni, vaid vähestel 


Hendrik Hanson. Foto ERAF, f. 129, n. 1, s. 28061 

õnnestus ümbruskonna metsadesse hajuda 

ja pääseda. 

Vangi langenud partisanide seas oli ka radist 

Hendrik Hanson, kes Nõukogude luures 

kandis numbrit N118 ja varjunime “Julge”. 

Umbes samal ajal, märtsis 1944 sai agendi 

“Päike” raadiosaatja vigastada ja raadiomäng 

temaga tuli lõpetada. Nüüd otsustasid 

sakslased alustada paralleelset raadiomängu, 

kasutades radistina äsja kinni võetud Hendrik 

Hansonit. “Päike”, s. t. Kattel aga lülitati 

AG 326 raadiorühma koosseisu kontrollerina. 

Muu hulgas šifreeris ja dešifreeris ta ligi 

pooled Hansoni raadiogrammidest ja abistas 

ka teisi radiste: Pavlovit, Leod ja Ermi. Pärast 

AG 326 lahkumist Eestist sügisel 1944 viibis 

Kattel koos luurerühmaga Ida-Preisimaal, siis 

uutel luurekursustel Berliini lähedal Zosseni 

lossis, mille järel ta arvati uuesti formeeritud 

rindeluure pataljoni FAT 326 koosseisu. 

Kevadel 1945 langes ta Tšehhoslovakkias 

ameeriklaste kätte sõjavangi. Ameeriklased 

andsid ta koos tema kaaslastega üle Punaarmeele 

ning 25.07.1945 mõisteti talle 9. armee 

sõjatribunalis Budapestis 10+5 aastat. 

Uueks raadiomänguks värvatud radist 

Hendrik Hanson 21 oli sündinud 1917. a. Virumaal 

Käsmus kaluri pojana, 1941. a. mobiliseeriti 

ta Balti Laevastikku ja sõja alguses 

evakueeriti Paldiski kaudu Leningradi. 

20 Kuupäev 6. märts esineb Redlichi aruandes. Tegelikult toimus nn. Palupõhja haarang Vello Salo teatel 21. 

veebruaril ja seal langes koos oma nelja kaaslasega ka tema isa Aleksander Vaher. Sellest lahingust kirjutas ka 

ajaleht Sakala (23. ja 28. veebr.) ja seda on mainitud ka kogumikus “Auraamat Teises maailmasõjas langenud 

eesti vabadusvõitlejaile” (Võitleja, 1969–1983). 

21 ERAF, f. 129, n. 1, s. 28061 (Hansoni toimik).

1942. a. õppis Leningradi luurekoolis. Veebruaris 

1944 heideti ta partisani-luureagendina 

alla Saksa tagalasse Võrtsjärve piirkonda 

suures 15(8+7)-mehelises ja kaheosalises 

rühmas. Tema 7-liikmelise grupi vanemaks 

oli Netšajev, esimeseks radistiks Grigorjev 

ja varuradistiks tema ise. Gruppi kuulus ka 

üks naine – samuti radistikoolitusega Salme 

Rooberg. Eelnevalt samalt lennukilt alla visatud 

partisanidest jõudis kokkulepitud kohtumispaika 

ainult kolm võitlejat. Nüüd juba 

10-mehelist salka hakkas juhtima Netšajev, 

radistina töötas Grigorjev. Järgnevalt saabus 

keskusest korraldus ühineda Pedja ja Põltsamaa 

jõgede ühinemiskohas varem maabunud 

Adam Adamovitši salgaga. Seal oodati varem 

saabunud kaaslasi mõnda aega, kuid tagajärjetult, 

misjärel otsustati varjule jääda ühe 

metsatalu sauna ning paarsada meetrit eemal 

asuvasse küüni. Neli päeva hiljem partisanide 

grupp avastati ja Omakaitse haarangurühm 

võttis küüni piiramisrõngasse. Puhkenud lahingus 

omakaitselased paraku ei märganud 

selja taha sauna peitunud Netšajevi mehi ja 

neli piirajat said tulevahetuses surma, nagu 

eespool juba mainisime. Partisanidest langes 

metsa põgenemisel Grigorjev, hilisema jälituse 

käigus võeti kinni ka Hendrik Hanson. 

Vangistatud Hanson viidi Tartusse, ta 

veetis Tartu vanglas üle kuu aja, kuulati üle 

nii AG 326, GFB kui ka SD poolt. Lõpuks 

nõustus ta Saksa luurega koostööle asuma 

ja uueks agendinimeks anti talle “Haab”. 

Käivitatud raadiomäng sai koodnimetuse 

“Wussard”. 

Esimeses raadiogrammis Leningradi keskusele 

teatas agent “Julge”, et kohtas metsas 

juhuslikult Kattelit, kes oli talle rääkinud, et 

tema raadiojaam on vigastatud ja raadiosidet 

enam pidada ei saa. Edaspidi püüdis “Julge” 

sakslastele nii palju kui võimalik vastu puigelda, 

näiteks kasutas kahes esimeses raadiogrammis 

teadlikult moonutatud šifrit. Selle 

peale vastati Leningradi keskusest, et kohale 

jõudnud teksti pole võimalik dešifreerida. 

Alles paari nädala pärast, kui “Julge” oli 

kohtunud teise vangistatud agendiga “Päike”, 

nõustus ta ausat koostööd alustama ja 

järgnevalt edastas oma “Belka” tüüpi raadio- 


Harry Erm. Repro 

saatjalt raadiogramme ilma moonutusteta. 

Ühtekokku registreeriti Leningradi luurekeskuses 

raadiomängu “Wussard” jooksul 

ligikaudu 70 agent “Julge” raadiošifreeringut 

väga mitmesuguse sisuga. 

Mõningad näited: 

12.3.44 

Eile kohtasin Adam Adamovitšit ja tema gruppi. 

Nende raadiojaama kvarts on rikutud. Nad 

kuulevad teid iga päev, kuid pole suutelised 

vastama. 

23.3.44 

Mitu päeva järjest jälitavad meid omakaitseväelased 

ja sakslased. Tulevahetust pole võimalik 

vältida. Adam ja Kattel hukkusid. Dietsel on 

raskelt haavatud, arvatavasti surnud. Põgenesime 

koos Saarega, kes tee peal sai kergelt haavata. 

[– – –] Ööbime Rahanurmel. 

11.4.44 

Milline tee tagasitulekuks on kõige parem? Kas 

Peipsist lõuna- või põhjapoolt? 

25.4.44 

Meie asukohaks on Kivijärve Põltsamaalt lõunapool. 

Kõrgvee tõttu oleme äärmiselt kurnatud. 

Oleme jäänud ilma toidumoonata. 

05.05. 44 

Palume tungivalt teie juhiseid ja abi. 



15.05.44. 

Saatke meie salgale uut täiendust. Sidet meie 

grupiga pidage regulaarselt. Makarov. 

Vastavalt keskuse korraldusele raadiomängu 

“Wussard” alguses pidid ülejäänud partisanid 

kohe edasi liikuma Põhja-Tartumaale, kust 

nad edastasid Leningradi keskusele raadio teel 

mitmeid andmeid sõjaväetranspordi liikumise 

kohta raudteel ja maanteedel. Seejärel lubas 

partisaniliikumise staap ülejäänud meestel 

aktiivsest luuretööst tagasi tõmbuda ja asuda 

tööle ümbruskonna taludes. 

Vastavalt raadiomängu käigus tehtud eelkokkuleppele 

heideti Nõukogude lennukilt 

juulis 1944 Kurista piirkonnas alla veel üks 

neljaliikmeline luuregrupp ja mõned toidupakid, 

seejärel raadiomäng “Wussard” lõpetati 

ja Hanson arvati lahingurühma koosseisu tavalise 

reamehena. 

Veel Eestis viibimise ajal augustis 1944 

(Abwehrí-grupp asus sel ajal juba Paides) sai 

Hanson 10 päeva puhkust, sõitis oma isakoju 

Käsmusse ega pöördunud enam sakslaste 

juurde tagasi. Jaanuaris 1945 mobiliseeriti 

ta Rakvere sõjakomissariaadi poolt Punaarmeesse, 

kuid ta jättis seejuures mainimata, 

et oli varem teeninud Saksa sõjaväes. See asjaolu 

sai varsti ametivõimudele teatavaks ja 

NKVD arreteeris ta. 

09.06.1945 mõisteti Hendrik Hanson Leningradi 

sõjaväeringkonna NKVD vägede 

sõjatribunalis kodumaa reeturina surma ja 

hukati 08.08.1945. Teadaolevalt oli ta ainuke 

AG 326 raadiomängudes osalenud Nõukogude 

luuraja, keda tabas selline saatus – vaatamata 

sellele, et ta oli raadioseansside käigus 

korduvalt püüdnud märku anda enda sattumisest 

vaenlase kontrolli alla. Teistel AD 326 

liikmetel vedas rohkem: enamik neist (kaasaarvatud 

W. Redlich ise) mõisteti 9. armee 

sõjatribunalis Budapestis ainult 10 aastaks 

vangilaagrisse ja neil õnnestus hiljem elusalt 

Siberist tagasi tulla. 


Hans Ainsoni mõistatus 

22 Eesti biograafiline leksikon. Tartu, 1931. 

23 Album Academicum. II kd., lk. 637. 

24 ERA, f. 495, n. 7, s. 56 (reserv-nooremleitnant H. Ainsoni teenistusleht). 

25 ERAF, f. 130, n. 1, s. 4947E (Ainsoni 1941. a. toimik). 

1944. aasta aprillis levis Viljandimaal kõmuline 

uudis, millest kirjutas ka üleriiklik ajaleht 

Eesti Sõna. Nimelt oli oma kodutalu lähedal 

Võrtsjärve läänekaldal Tarvastus Nõukogude 

parašütistina maandunud endine Tartu pangadirektor 

ja linnapea, vapsina kolm kuud vangiski 

istunud Hans Ainson. Tema lühielulugu 

oli esimest korda ilmunud juba 1931. a. välja 

antud “Eesti biograafilises leksikonis”: “Hans 

Jaani p. Ainson sündis 22.03.97 Viljandimaal 

Tarvastu vallas, õppis 1918 Pihkva Kommertskoolis, 

osales Vabadussõjas 1919–20, lõpetas 

1924 TÜ kaubanduse erialal ja 1926 juristina. 

Töötas 1924–27 Räpina paberivabriku asjaajaja-direktorina, 

1927–32 vandeadvokaat 

Oskar Rütli abina.” 22 

Hiljem on Tartu Ülikooli väljaandes “Album 

Academicum” kirjutatud tema kohta 

veel järgmist: “...oli alates a-st 32-st v-adv 

Tartus. 34 Tartu linnapea, Aastast 36 Tartu 

Majaomanike Panga dir. 41 arret., Eestis tagasi. 

49 Mustla kk dir.” 23 

Lisame veel, et Vabadussõja ajal saadeti 

Hans Ainson ratsapolgust Sõjakooli, 

mille lõpetas septembris 1919 lipnikuna. 

1920. a. vabastati ta tegevteenistusest. 24 Tartu 

linnapea jõudis ta olla vaid kaks nädalat 

(02.–13.03.1934), kui vangistati vapsina ja tagandati 

oma ametikohalt, 28.06.1935 mõistis 

sõjakohtus talle 6 kuud tingimisi vangistust. 

05.06.41 25 arreteeriti bolševike poolt ning saadeti 

Sverdlovski oblastisse Sevurallagi. Tema 

pere – naine Elviine, poeg Heino, tütar Ivi 

– küüditati 14.06.41 ja saadeti Siberisse. Esialgses 

süüdistuskokkuvõttes 10.03.42 tegid 

uurijad ettepaneku H. Ainson §58-13 alusel 

surma mõista, kuid kohut ei toimunud. Selle 

asemel ta vabastati laagrist ja viidi Moskvasse 

Butõrka vanglasse. 

Üleliidulise NKVD 4. valitsuse otsuses 

20.07.1942 on öeldud: “Operatiivsetel kaalutlustel 

Ainsoni edasiseks ärakasutamiseks

Hans Ainson. Repro 

uurimisasi nr. 06187 katkestada, anda arhiivi 

ja Ainson vabastada.” Alla on kirjutanud 4. 

valitsuse vanemoperatiivvolinik julgeolekuleitnant 

Kamenev, 4. valitsuse 1. osakonna 5. 

jaoskonna ülem julgeolekumajor B. Kumm 

ja 4. valitsuse ülema asetäitja, julgeoleku vanemmajor 

Melnikov, otsuse kinnitas NKGB 

rahvakomissari asetäitja 3. järgu julgeolekukomissar 

Serov. 26 

Asumisel Novosibirski (hilisema Tomski 

oblasti) Kargassoki rajoonis viibiv Ainsoni 

pere vabastati veidi hiljem – augustis 1943. 

Kuuldavasti oli Ainsoni vabastamise taga 

Eesti Partisaniliikumise Staap, teiste hulgas 

olevat temaga vestelnud ka tollane ENSV 

peaministri asetäitja Hans Kruus. Ainson oli 

nõustunud Eestisse tagasi minema NKVD 

agent-luurajana tingimusel, et tema küüditatud 

perekond vabastatakse. Pärast kohtumist 

vabaks pääsenud perekonnaliikmetega asuski 

Hans Ainson oma luurajaülesannet täitma ja 

heideti langevarjuga alla Eesti territooriumile 

koos radist Sergei Pavloviga. Mõlemad 


luurajad maandusid otse Ainsoni kodutalu 

heinamaal Viljandimaal Tarvastus. Paar päeva 

hiljem ilmus ta sealsamas elavate omaste 

juurde ja andis seejärel end vabatahtlikult 

üles kohaliku Omakaitse staabis Viljandis. 

Mõne päeva pärast ilmus Viljandi Omakaitse 

staapi ka radist Sergei Pavlov, kes operatsiooni 

alguses oli end nimetanud hoopis Sergei 

Popoviks. 

Viljandimaa Omakaitse vastuluureohvitser 

kapten Saar helistas kohe Tartusse AG 326 

staapi ja kohale sõitis isiklikult Sonderführer 

Werner Redlich, kes on sündmuste edasist 

käiku kirjeldanud järgmiselt: 27 

“Veel samal päeval saabusin koos Ainsoni 

ja Pavloviga Tartusse, kus Ainson paigutati 

erakorterisse, Pavlov aga jäeti Abwehr-grupi 

326 juurde, kus ta vabatahtlikult hakkas 

oma raadiosaatjal tööle. Ka teda ei pandud 

vanglasse, vaid jäeti elama kahe saksa sõduri 

juurde. 

Sellest kuulnud, saadi SD-s meie peale 

äärmiselt pahaseks ja nõuti nii Ainsoni kui 

ka Pavlovi ja kogu raadiomängu üleandmist 

nende kätte. Lõppude lõpuks meil tuligi seda 

teha, kuna neile polnud kaasa antud mingeid 

sõjalisi ülesandeid. Andsime nad üle koos 

nende isiklike toimikutega. Kuna aga SD-l 

Tartus oma radisti polnud, kes oleks võimeline 

raadiomängu kontrollima, samuti puudusid 

neil vastav aparatuur ja praktilised kogemused, 

siis peeti raadiomängu tegelikult meie 

ruumides ja meie radisti kontrolli all. 

Kõik raadiogrammid koostati Tallinnas 

SD ülema poolt ja saadeti edasi meile, kus 

mul tuli need ümber tõlkida. Samuti teostasin 

ma vastuvõetud telegrammide tõlkimist, 

mis seejärel saadeti edasi Tallinna SD-sse. 

Ainson ja Pavlov ei tunnistanud algul, et 

nende lähetajaks olid NKVD organid, sest 

kartsid, et ülestunnistuse puhul hakatakse 

nendega halvasti ümber käima, kuid olles 

aja jooksul meiepoolses heas kohtlemises 

veendunud, tunnistasid kõik üles, rääkides 

ka sellest, et neil on talusse peidetud ligi sada 

tuhat marka. 

26 Tollal kehtisid julgeolekus veidi teised aukraadid, leitnant vastas armee majorile, major armee polkovnikule jne. 

27 Redlichi aruanne, lk. 37. 



Hans Ainson. Foto: ERAF, f. 130, n. 1, s. 4947E 

Kohe käivitati raadiomäng, mis algul ei 

tahtnud kuidagi edeneda, esimene ühendus 

õnnestus saada alles 1944. aasta aprilli lõpul 

ja ka hiljem katkes side veel mitmel korral. 

Selle põhjuseks oli asjaolu, et kokkuleppe 

kohaselt pidi Pavlov sidet pidama ainult ühe 

korra nädalas ja sedagi erinevatel nädalapäevadel, 

mis läksid tal alguses segamini. 

Kuna kuuldused Ainsoni väljailmumise 

kohta levisid päevapealt üle kogu Eesti, siis 

tuli arvestada ka sellega, et mõni teine luuraja 

teatab sellest (venelastele). Siis otsustati 

teatada, et Ainson sõitis töö huvides linna, 

et seal end võimudele välja anda. Seejärel 

teatati, et Ainson pöördus Tartust tagasi ja 

sai oma sõprade käendusel loa elama asuda 

oma tallu, kusjuures peab endast politseile 

teatama ainult ühe korra nädalas. 

Sellele raadiogrammile tuli NKVD-lt 

vastus, milles Ainsoni selline samm kiideti 

heaks. Ainsonile tehti ülesandeks imbuda 

Eesti intelligentsi hulka ja jutustada sellest, 

et Nõukogude Liidus on loodud komitee 

“Vaba Eesti”, mille nõudmiseks on Inglismaa 

ja Ameerika toetusel Nõukogude Liidust sõltumatu 

iseseisva Eesti Vabariigi taasloomine 

sellisel kujul, nagu ta eksisteeris kuni 1939. 

aastani. Tal tuleks Eesti intelligentsi veenda 

asuma võitlusse Saksa okupatsioonivõimude 

vastu, et niiviisi tagada Eesti vabanemine 

sakslaste käest. 


Sel eesmärgil anti edasi ka raadiogramm, 

milles teatati, et Ainson külastas hiljuti Eesti 

põllumajandusdirektorit (ministrit), kelle talu 

asus Ainsoni talu läheduses ja kelle poolt läbiviidavat 

poliitikat ta toetas. 28 

Kui pärast Rootsi sõitva sidemehe arreteerimist 

Eestis vahistati sadakond tuntud 

inimest ja neid süüdistati Rootsi vahendusel 

spionaažis Inglismaa kasuks, siis saadeti 

(Moskva poole) teele ka sellest teatav raadiogramm, 

mille eesmärgiks SD ülema sõnade 

kohaselt oli teada saada, kuidas NKVD sellele 

reageerib. 29 Kuid sellele raadiogrammile 

vastust ei tulnud. 

Peale otseselt raadiomängu puudutavate 

sõnumite lähetati Venemaale ka nõudmisi 

uute akupatareide ja saatjale mõeldud voltmeetri 

järele, samuti paluti saata Ainsonile 

püstol ja Pavlovile värsket ihupesu. Lepiti 

kokku lennukilt allaviskamise päev ja koht 

ning tehti korraldus lõkete süütamiseks lennuki 

saabumise korral jne. Sellest Ainsonile 

teatamiseks sõitsin koos Tartu SD ülema 

Obersturmführer Prelbergiga Ainsoni tallu. 

Selle järel Ainson oligi öösiti valvel, lennukid 

ilmusid ja lõkked süüdati, kuid paraku 

mingit allaviset ei märgatud. Järelepärimise 

peale NKVD vastas, et langevarjuga kott oli 

siiski alla visatud, kuid Omakaitse otsingud 

mingeid tagajärgi ei andnud. Meie teate 

peale otsingute ebaõnnestumise kohta lubati 

saadetised uuesti alla visata ja ühtlasi 

küsiti, kas Ainson saaks ühe naisterahva 

oma juurde tööle võtta. Vastasime, et see 

on võimalik, kuid teda legaliseerida saab 

ainult sel juhul, kui tal on kaasas piisavalt 

head dokumendid. 

Tartust taganemise järel see raadiomäng 

lõppes ootamatult. Kuna SD lahkus enne 

meid ja nende asukohta me ei teadnud, siis 

puudus võimalus Pavlovi abil sidet jätkata ja 

me viisime ta üle lahingurühma koosseisu, 

kusjuures Paides oleku ajal töötas ta kingsepana 

ja hiljem Saksamaal meie rühma koka- 

28 Mõeldud on ilmselt Viljandimaalt pärit agronoomi Hans Saart, kes oli Saksa omavalitsuse põllumajandusjuht. 

29 Aprillis 1944 vangistati SD poolt suurel arvul lääneriikidega sidemeid pidavaid ja spioneerimises kahtlustatavaid 

eestlasi, sealhulgas ka Eesti Rahvuskomitee aktiviste, vt. J. Pihlau. Iseseisvuse taastamiskatsed Baltikumis 

1943–44 (ilmumisel).

na. Eestist lahkumise eel jäi Ainson oma tallu 

elama ja sealt möödasõidul külastasin seda, 

kuid kedagi kodunt ei leidnud. Ei tea, kas ta 

evakueeriti SD poolt või sõitis ise minema või 

läks hoopis varjule metsa, et rinne läbi lasta 

ja siis tallu tagasi tulla. Meie poolt ei jäetud 

talle enam mingeid uusi korraldusi.” 

Hiljem on selgunud, et Ainson jäi sügisel 

1944 siiski Eestisse. Ta arreteeriti uuesti 

julgeoleku poolt 29.03.1946, 30 peapõhjuseks 

veidi varem, juunis 1945 arreteeritud Sergei 

Pavlovi NKVD-le antud tunnistused. 31 

Mõlema mehe vahel korraldati julgeolekus 

10.05.1946 vastandamine, mille protokollist 

võib lugeda järgmist: 

“Küsimus Pavlovile: Kus te esimest korda 

Ainsonile ütlesite, et kavatsete Saksa poolele 

üle minna? 

Vastus: Oma kavatsusest Saksa poolele 

üle minna rääkisin esmakordselt märtsikuus 

Leningradis ja see toimus toas, kus me üheskoos 

elasime – kuskil Lesnoje rajoonis, kuid 

täpset aadressi ma ei mäleta. 

Küsimus Ainsonile: Kas kinnitate Pavlovi 

tunnistust? 

Vastus: Ei, Pavlovi tunnistust ma ei kinnita. 

Leningradis Pavlov mulle ei rääkinud, et 

kavatseb sakslaste poole üle minna. Esmakordselt 

rääkis ta ülemineku kavatsusest alles 

peale langevarjuga maandumist ja koosviibimist 

heinaküünis. Ta tegi seal ettepaneku 

võtta tema püstol endale ja teatas, et talle 

pole püstol enam vajalik, kuna ta ei soovi 

enam töötada Nõukogude Liidu kasuks ja 

kavatseb sakslaste poolele üle minna. Veel 

ta ütles, et selles suhtes oli ta varem Valdais 

kokku leppinud kellegi Pavlušaga. Leningradis 

olles aga leppisime Pavloviga kokku 

selles, et kui maandumise järel peaksime 

sattuma kohe sakslaste kätte, siis ütleme, et 

juba Leningradis viibimise ajal, 23. veebruaril 

olime kokku leppinud Nõukogude Liidu 

heaks mitte töötada ja Saksa poolele üle 

minna. 

Küsimus Pavlovile: Kas Ainson palus teil 


saata Moskvasse raadiogrammi selle kohta, 

et viibite sakslaste kontrolli all ja teil on kavatsus 

Saksa poolele üle minna? 

Vastus: Ei. Ainson ei palunud mul Moskvasse 

teatada, et viibime sakslaste kontrolli 

all, ja ka pärast maandumisi küünis olles ta ei 

öelnud, et kavatseb vastaspoolele üle minna. 

Hiljem Ainson küsis minult, kas ma ei saaks 

Moskvasse teatada, et oleme sakslaste kätte 

sattunud ja et üldse oleks aeg raadiosaatjat 

kasutama hakata. 

Küsimus Ainsonile: Kas see oli nii? 

Vastus: Ma ei nõustu Pavlovi tunnistusega. 

Selgitan, et kohe maandumise järel Pavlov ütles 

mulle, et kavatseb Saksa poolele üle minna, 

mina palusin teda, et kui me tõesti oleme 

sakslaste kätte sattunud, siis on vaja Moskvasse 

edasi anda märguanne selle kohta, et viibime 

sakslaste kontrolli all. Ma ütlesin talle, 

et kuigi oleme sattunud sakslaste kätte, tuleb 

siiski olla aus ka nende suhtes, kes meid välja 

saatsid. Seejärel soovitasin tal saatja üldse hävitada. 

Pavlov vastas, et saatjat ta hävitada ei 

saa, kuna see oleks koos kaasavõetud saatjaga 

selgeks tõendiks, et oleme üle läinud sakslaste 

poolele. Kuid raadiogrammi Moskvasse saatma 

meie sattumise kohta sakslaste kontrolli 

alla ta nõustus. Seejärel tõmbas taskust välja 

kaks paberit, kirjutas ühe sisu teisele, ühe 

neist põletas ära ja sõnas, et nüüd sakslased 

tema saatjat kasutada enam ei saa ja järele 

jäänud on vaid see, mis tal peas on. Veelkordselt 

palusin ma tal saata teade Moskvasse, kui 

viibisime Viljandi Omakaitses, Ta vastas, et 

pole vaja muretseda, tal on leppemärk meeles 

ja ta teeb nagu lubatud. Peale selle palusin 

Pavlovit Moskvasse teatada, et kindlatesse 

metsakvartalitesse partisane alla visata on 

täiesti võimalik. Tegelikult selletaolist ülesannet 

mulle kaasa ei olnud antud, kuid ma 

tahtsin Nõukogude luurele mõista anda, et 

viibime sakslaste kontrolli all. 

Küsimus Pavlovile: Kas Ainson tutvustas 

teile oma legendide sisu? 

Vastus: Ei, legendide sisu Ainson mulle ei 

30 ERAF, f. 130SM, s. 3086E (Ainsoni 1946. a. toimik) 

31 Sergei Pavlovi toimikut Eesti arhiivides ei leidu, ka on tema hilisem saatus jäänud teadmata. Võib ainult 

oletada, et kodumaa reeturina mõisteti talle surmaotsus. 



jutustanud. Teadsin ainult, et talle on antud 

kaks legendi, ja teada sain sellest siis, kui Leningradis 

Ainson vestles Goopiga. 

Küsimus Ainsonile: Kas kinnitate Pavlovi 

väiteid? 

Vastus: Ei, ei kinnita.” 

Viibinud veidi üle kolme kuu vahi all, 

Ainson vabastati, kusjuures julgeoleku vastavas 

määruses 04.07.1946 on öeldud: 

“Eeluurimisega on tuvastatud, et Ainson, 

viibides sakslaste poolt okupeeritud territooriumil 

ja toimides kooskõlas talle antud ülesandele, 

kuid seoses sellega, et radist Pavlov 

oma üleminekuga Saksa poolele läks reetmise 

ja kodumaa äraandmise teele, Ainson 

oli sunnitud oma käitumisliini muutma ja 

osalema raadiomängus Nõukogude organitega. 

Olles Saksa vastuluureorganite poolt 

arreteeritud, Ainson tegelikult ei teinud 

koostööd sakslastega ja palus radisti Pavlovit 

erilise tingmärgi abil teatada Moskvasse 

sellest, et nad töötavad Saksa võimude diktaadi 

all, või siis hoopis raadiosaatja rikkuda. 

Pavlov tunnistas, et Ainson teadis tema reetmiskavatsusest 

veel enne allaviskamist Saksa 

tagalasse, kuid Ainson eitab seda. Võttes 

arvesse, et Ainsoni reeturlikkuse kohta on 

andmeid ebapiisavalt, vabastada ta vahi alt, 

uurimisasi lõpetada ja üle anda A-osakonna 

arhiivi.” 

Vaevalt küll Ainson vabastati ainult tänu 

paljastele sõnadele ja julgeolekutöötajate 

leebusele. Milline aga oli tema ja julgeolekuorganite 

vahelise koostöö edasine sisu, 

see on tänase päevani jäänud mõistatuseks. 

On näiteks teada, et tema Moskva-päevade 

kontroller Lembit Goop töötas 1946. aastal 

samuti Eestis – olles välisluure (1. osakonna) 

üks juhtivaid operatiivtöötajaid. 1940-ndate 

aastate lõpus määrati Hans Ainson Mustla 

keskkooli direktoriks, hiljem elas ta Tartus. 

Ta suri 03.06.1980 ning on maetud Tarvastu 

kalmistule. Ühes hilisemas meenutuses on 

avaldatud arvamust, et tal õnnestus “ninapidi 

vedada nii venelasi kui ka sakslasi” 32 , mis 

vaevalt küll oli neil aastatel ja neis tingimustes 

võimalik. 

32 Tarvastu Teataja 2003, nr. 11. 


Stint ja Terling 

1944. a. suvel käivitati Saksa tagalas tabatud 

Nõukogude luurajate abil veel kaks raadiomängu. 

Ühe raadiooperaatoriks oli Venemaa 

eestlane Jaan Leo, teises esines radisti rollis 

Harri (Harry) Erm. 

Viimati mainitud luuraja kohta on ajakirjanik 

Ene Hion kirjutanud järgmist: 

“Nõukogude luuraja Harry Erm oli üks, 

kes sai ülesande astuda Tartus Abwehrgruppe 

326 koosseisu, võita sakslaste usaldus ja nõustuda 

Redlichi võimaliku ettepanekuga alustada 

raadiomängu Leningradi rinde vastuluureosakonnaga. 

Nagu meile nüüd teada on, tuli Harry 

Erm selle ülesandega toime. Pääsenud üle 

Peipsi Eestisse, andis ta end koos paarimehe, 

narvalase Goloviga sakslaste kätte vangi. 

Mõlemad viidi Tartusse, kus nad lülitati 

Abwehrgruppe 326 juures loodud jälitusüksusesse, 

mille ülesandeks oli tabada sakslaste 

tagalasse saadetud Nõukogude parašütiste ja 

otsida neile lennukitelt visatud moona. Ermi 

ja ta paarimehe kontrollimiseks korraldati 

mitmetel ülekuulamistel ristküsitlusi. Sakslaste 

kahtlused hajusid pärast Ermi kohtumist 

pealuuraja Werner Redlichiga. 

Sellest kohtumisest hoiatas Ermi keegi 

Abwehrgruppe-s teeniv mees. Usaldusest 

hoiataja vastu ei saanud esialgu küll juttugi 

olla, kuid eelteade kulus ära. Ermil oli aega 

oma käitumine üksipulgi läbi mõelda. Rakvere 

mehena oli ta omal ajal juhuslikult kokku 

puutunud Redlichi isaga, kes oli Rakveres 

arst. Ülekuulamisel rabas Erm Redlichi 

avaldusega, et ta tunneb leitnandi perekonda, 

tunneb ning on teda ennast näinud kodumaja 

aknalaual malet mängimas. 

Redlichil läinud silmad suureks. Ta hakanud 

nõudma seletusi. Kuulnud, et Erm elas 

Rakveres, tahtnud ta teada, mis oli Ermil 

asja tänavasse, kus oli Redlichide maja. Ülekuulaja 

nõudis tõendeid, mis Ermi tunnistusi 

tõendada võiksid. Erm öelnud, et tema 

käinud koolipoisina tihti oma tädi pool, kelle 

mees oli rätsep. Rätsepa laud olnud akna

all, sealt paistnud Redlichide maja. 

Leitnant tõusnud toolilt püsti ja näidanud, 

et püksid, mis tal jalas, on Ermi tädimehe 

õmmeldud. Erm oli paugupealt tehtud 

mees. Tentsikul lasti veini tuua. Luurehunt oli 

ninapidi veetud.” 33 

Redlich ise on Ermi kohta kirjutanud 

nii: 

“Samal ajal toimus radist Ermiga raadiomäng 

nimetusega “Stint”. Erm saadeti suvel 

1944 paadiga üle Peipsi järve koos kahe 

saatjaga ja ülesandega leida jälgi märtsis üle 

Peipsi jää saadetud Makarovi grupist. See 

raadiomäng algatati selle eesmärgiga, et esiteks 

juhul, kui ta ei vasta, siis mitte lubada 

seda, et välja oleks saadetud veel uus luuraja 

sama ülesandega, ja teiseks lootuses, et hiljem 

antakse talle uus ülesanne. Raadiomäng 

neid eesmärke ei saavutanud. Raadiomängu 

käigus Erm liikus mööda metsi Peipsi lähikonnas, 

teatades pidevalt oma asukohast. 

Lõpuks ta teatas, et leidis juhuslikult üles 

ühe otsitava grupi luuraja nimega Valter, 

kes omakorda juhtis ta veel ühe meheni, 

kes nagu Valtergi, töötas ühes talus, seejärel 

sai teada veel mitme Makarovi salga liikme 

asukohad Tartumaa piires. Selle asemel, et 

neile luurajatele uut ülesannet anda, tuli 

keskusest korraldus üle rindejoone tagasi 

tulla või saata teele üks luuraja Valteri poolt 

kirjeldatud täpsete andmetega selle kohta, 

mis Makarovi salgaga tegelikult juhtus, vastasime, 

et sellekohase kirjaga saadeti välja 

luuraja Laanemäe. Mõni päev hiljem tuli 

uus korraldus kõigil üle rindejoone tagasi 

pöörduda – ja sellega kogu raadiomäng lõppeski.” 

34 

Harri Ermist on kirjutatud ka teistes Nõukogude 

allikates, kusjuures ühes pikemas olukirjelduses 

esineb ta valenime Heino Kask 

all. 35 Selles loos leidub kahjuks palju moonutusi, 

näiteks tema kaaslast nimetatakse Viktor 

Kossoviks, Saksa tagalasse olevat ta saabunud 


langevarjuga, sõja järel lõpetanud meditsiiniinstituudi, 

töötavat maa-arstina jne. 

Hiljem avaldatud tšekistlikus kogumikus 36 

esinevad mõlemad luurajad juba oma õigete 

nimedega (tema kaaslase tegelik nimi oli 

Boriss Golov), enam-vähem tõepärased on 

ka andmed Harri Ermi hilisema elukäigu 

kohta. 

Tuleb veel alla kriipsutada, et nähtavasti 

oli Harri Erm üks väheseid eesti rahvusest 

luureagente, kes Teisest maailmasõjast eluga 

välja tuli. Sündinud 1921. aastal Rakveres, 

töötas ta 1941. aasta suvel Narva-Jõesuu 

pioneerilaagris spordiinstruktorina, mobiliseeriti 

Punaarmeesse ja käis Venemaa tagalas 

läbi samasuguse kannatuste ja vintsutuste 

kadalipu, nagu see tabas tuhanded teisigi 

temaealisi eesti noorukeid, kes sõja alguses 

Punaarmeesse olid sattunud. Ta viibis Tšeljabinski 

töö- ja ehituspataljonis, teenis seejärel 

Eesti Laskurkorpuses (7. diviisi 354. polk), 

kust Eesti Partisaniliikumise Staap värbas ta 

luurajaks. 

Nõukogude allikate kinnituse kohaselt 

toimus sakslaste raadiomäng Ermi-Goloviga 

Nõukogude luure täielikul teadmisel. Leonid 

Barkov on muu hulgas sellest kirjutanud nii: 

“Abwehrnebenstelle Revali juht Cellarius 

ja Abwehrigrupi 326 komandör Dammerau 

pidasid kasulikumaks neid (kinnivõetud) isikuid 

ellu jätta, sest et nende raadiosaatjate 

abil sai Nõukogude luurele valeteateid anda. 

Meie tšekistid aga teadsid säärastel juhtudel, 

et nende luuraja töötab vaenlase kontrolli all 

ja varustasid Saksa luuret valeteadetega. Niisuguse 

legendi varjul töötasid pikemat aega 

iseseisvalt Tallinnas kolm ja Tartus kaks vaprat 

nõukogude luurajat.” 37 

Kahe viimase all on tõenäoliselt mõeldud 

“Leod” ja Harri Ermi, Tallinnas töötanud 

agentide nimed pole teada. 

Kui AG 326 Eestist taganes, õnnestus 

Ermil üle rindejoone minna ja Nõukogude 

33 Vt. E. Hion. Tartu Vanemuise 42. – Aja Pulss 1985, nr. 9. 

34 Redlichi aruanne, lk. 41. 

35 A. Bogdanov, G. Vlassov, B. Ivanov, N. Pavlov. Otsijad. Kompromissid on välistatud. Eesti Raamat, Tallinn, 

1982, lk. 79–85; ilmus algupärasel kujul kogumikus “V poedinke s abverom”. Moskva, 1968. 

36 P. Kesküla. Operatsioon “Otsijad”. – Kogumikus “Operatsija sinij treugolńik”. Tallinn, 1988, lk. 115–119. 

37 L. Barkov. Abwehr Eestis, Tallinn, 1974, lk. 111. 



vägede juurde tagasi tulla. Tema kaaslane 

Boris Golov jäi aga teadmata kadunuks 1945. 

aastal Saksamaal või Tšehhoslovakkias. Sõja 

järel lõpetas Harri Erm Leningradi Lesgaftinimelise 

Kehakultuuri Instituudi ja määrati 

1950. aastal TPI kehalise kasvatuse kateedri 

juhatajaks, kus töötas õppejõuna järgmised 

40 aastat. Oli sulgpallimängu (badmingtoni) 

Eestisse tooja ja populaarse TPI õppejõudude 

korvpallimeeskonna “Kapa” asutaja. 

Teine eespool mainitud raadiomäng nimetusega 

“Terling” viidi läbi “Stintiga” samal 

ajal ja selle radistiks oli Jaan Leo, sündinud 

12.06.1912 38 Siberis. Kaaslaste teadete 

kohaselt oli ta Venemaa eestlane, saadetud 

vaenlase tagalasse NKVD või mingi Punaarmee 

sõjaväeosa luureosakonna poolt. Visati 

ööl vastu 21. maid 1944 alla koos venelasest 

kaaslase Mihhail Šmutoviga Tartumaale 

Pedja küla lähistele. Jõgeva Omakaitse tabas 

ta heinaküünist 4. juunil, mõlema parašütisti 

relvastuseks olid kaks uut saksa püstolkuulipildujat 

ja kaks parabellumit. Nende 

peaülesanne oli luuramine Jõgeva–Tapa 

raudteeliinil ja Jõgeva–Mustvee maanteel, 

laskemoonaladude ja lennuväljade asukoha 

kindlakstegemine ning sõjaväeosade liikumise 

jälgimine. Mõlemad mehed olid riietatud 

Saksa mundrisse ja väga hästi varustatud, 

kuid kukkusid sisse seepärast, et kandsid 

silmatorkavaid vene sõdurisaapaid (kirsasid). 

Kohe kinnivõtmise järel tunnistasid 

nad Omakaitses, et olid Nõukogude luure 

poolt saadetud. “Leole” tehti ettepanek 

alustada sakslastega kokkumängu, millega ta 

kõhklemata nõustus. Algul kasutas Redlich 

teda kongiagendina, et välja selgitada, mida 

vangivõetud parašütistid omavahel räägivad. 

Seejärel alustas ta oma luurekeskusega 

raadiomängu. Tema raadioseansid toimusid 

väga tihedalt: esimese kuu jooksul peaaegu 

iga päev, seejärel aga koguni kaks korda 

päevas, eetrisse andis ta peamiselt andmeid 

raudteeliikluse kohta. Desinformeerivate 

andmetega varustas “Leod” rindestaap. Samal 

ajal tuli Redlichil kasutada ka raudteelt 

saadud tegelikke andmeid, et nende abil 

38 Ad fontes. 11. Tallinn, 2002, lk. 346 (ERAF, Eesti julgeolekupolitsei aruanded 1941–1944). 


moonutatud raadiogrammide sisu veidigi 

korrigeerida. See tegi muidugi selle raadiomängu 

läbiviimise eriti keerukaks. Kuu aja 

pärast visati “Leole” alla pakk toiduainetega 

ja uute akupatareidega, mis korjati üles lahingugrupi 

meeste poolt. 

Kolm päeva hiljem saabus keskuselt veel 

üks raadiogramm, kus teatati, et tema jaoks 

visatakse alla veel üks pakk varustusega. Kui 

“Leo” vastas, et kokkulepitud ööl on ta valmis 

pakki vastu võtma, siis tuli toores toonis 

vastus, milles “Leole” tuletati meelde, et talle 

juba saadeti üks varustuspakk ja uue väljateenimiseks 

tuleb kõigepealt tööd teha. Sellele 

“Leo” vastas, et ettepanek uue paki allaviskamiseks 

tuli ju luurekeskuse enda poolt ja 

et lubatud raha ja raadiolambid on veel saamata. 

Mõne päeva pärast teatati uuesti paki 

allaviskamisest ja see sai teoks üks ööpäev 

hiljem varem kokkulepitud tähtajast. Paki 

vastuvõtjateks oli grupp Saksa ja Eesti sõdureid 

tuvastusagent Traksi juhtimisel. Vastavalt 

eelnevalt antud käsule viidi leitud pakk lähedal 

viibiva lahingurühma juurde, kus seda 

asus avama leitnant Vahuri isiklikult. Enne 

seda saabunud raadiogrammis oli muide 

öeldud, et raha ja raadiolambid asetsevad 

samasse kotti paigutatud eraldi sumadanis. 

Kui Vahuri hakkas väikest sumadani avama, 

kõlas tugev plahvatus, valades kogu ümbruskonna 

üle mingi põleva seguga. Põrgumasina 

sisse asetatud killud ja mutrikesed tapsid 

momentaalselt leitnant Vahuri, Traks ja üks 

Saksa sõdur said raskelt haavata, kusjuures 

kõigi kolme juuksed, käed ja näod said tugevalt 

põletada. 

Selle 3. augustil toimunud intsidendi tagajärjel 

lõpetati raadiomäng “Terling” otsekohe. 

Kõik hakkasid radist “Leod” reetmises 

süüdistama, “Leo” ise eitas seda. Redlich jäi 

teda alguses siiski uskuma, sest “Leo” oli juba 

eelneva paki saabumisel kõiki hoiatanud, et 

selle avamisel tuleb käituda äärmise ettevaatusega. 

Paraku leitnant Vahuri tema hoiatusi 

ei arvestanud. Redlich oli hoopis arvamusel, 

et allaviskekoha lähedal viibinud teine partisanisalk, 

keda juba mitu korda oli püütud

tagajärjetult tabada, oli raadio teel keskust 

hoiatanud läheduses viibiva Abwehrí lahingurühma 

suhtes. Hiljem töötas “Leo” 

Abwehr-grupi juures kokana, Tartust Paidesse 

siirdumisel põgenes ta rongist koos ühe 

kaaslasega (Laidvee) ja tema tagaotsimine 

ei andnud mingeid tulemusi. Siis hakkas ka 

Redlich uskuma, et “Leo” oli kogu aeg mänginud 

topeltmängu ja ilmselt teatas kohe oma 

juhtkonnale, et viibib vaenlase kontrolli all. 

Tema hilisema saatuse kohta ei ole Nõukogude 

allikates mingeid andmeid avaldatud. On 

võimalik, et “Jaan Leo” oli tegelikult luuraja 

varjunimi ja hiljem ilmus ta välja hoopis teise 

nime all. 

Barkovi raamatu järgi toimus kogu lugu 

veidi teisiti: “1943. aasta detsembri lõpus sai 

Nõukogude luure oma allikate kaudu teada, 

et abvehrgrupis 326 on loodud kolmekümnest 

inimesest koosnev jälitusallüksus Tartumaale 

saadetud Nõukogude parašütistide ja 

nendele allavisatud moona otsimiseks. Raadiomängus 

teatati Nõukogude luureorganitele, 

et see allüksus on Saksa tagalas tegutsev 

patriootiline organisatsioon. Tšekistid tegid 

näo, et usuvad seda, ja võtsid kasutusele väikese 

kombinatsiooni. Kui 1944. aasta suvel 

abwehrigrupi juht Dammerau palus raadiomängus 

oma mehele, keda ta patriootilise 

organisatsiooni liikmeks nimetas, järjekordset 

saadetist raadiojaama varuosade ja toiduainetega, 

teatati talle, et selle saadetisega 

visatakse alla midagi veel tähtsamat. Saadetis 

võeti vastu ja viidi abwehrigrupi juhi käsutusse. 

Selle pidi lahti võtma allüksuse ülem 

leitnant Vahuri.” 39 

AG-326 tegevusest on lühidalt kirjuta- 


nud ka Sergei Tšujev, eriliselt on ta maininud 

intsidenti pakipommiga (leitnant Vahuri 

nimekuju on ekslikult Bahuri) ja rääkinud 

Nõukogude naisluurajast N. I. Aleksandrovast, 

kes olevat kahe aasta jooksul saatnud 

salaja Moskvasse teateid Viljandi sõjavangide 

erilaagri, 18. armee osakonna 1Z, ROA propagandakursuste 

jms. kohta. 40 

AG 326 üritas raadiomänge alustada veel 

paari teisegi tabatud parašütisti abil, kuid 

Nõukogude vastuluure paljastas need katsed 

kiiresti ja värvatud agendid tuli üle viia 

kas AG 326 riviteenistusse või anda julgeolekupolitsei 

kätte. AG 326-s teeninud, juba 

mainitud Valter 41 mainib nendest naisradist 

Alide Kohverit (Kohffer) 42 , naisradist Salme 

Roobergi (Roovere) ja veel Leonid Rebast, 

kuid viimase puhul on ilmselt tegemist eksitusega, 

sest L. Rebane ise ei räägi sellest enda 

ülekuulamisel midagi. 43 

Augusti keskel 1944 jõudis rinne Tartu 

lähistele ja AG 326 evakueeriti 20. augusti 

paiku Paidesse, kus luuretööd varasemal 

kombel enam taastada ei suudetud. Osaleti 

küll mõnes haarangus väejooksikutele ja 

tabatud desertöörid anti üle salajasele välipolitseile. 

Paides allutati Abwehr-grupp väegrupile 

“Nord” ja 19. septembril tuli rindejuhatuselt 

käsk Eestist lahkuda. Sellest alates 

hakati luuregruppi nimetama FAT 326-ks 

(Frontaufklärungsgruppe 326). Redlich oli 

juba juunis jäetud Tartu lähedale kindral 

Wagneri võitlusgrupi juurde tõlgiks, seejärel 

teenis ta kindralleitnant Strasseri juures 

väegrupi “Narva” staabis. Uuesti ühines 

Redlich oma meestega Lätis Frauenburgi 

(Salduse) linnas, kus kapten Dammerau 

39 Leonid Barkov. Abwehr Eestis, lk. 111. 

40 S. Čuev. Specslužby tretégo reixa. I kd. Sankt-Peterburg, 2003. I, lk. 151. 

41 Arnold Valter. ERAF, f. 129SM, n. 1, s. 27942. Leitnant Arnold Valter, s. 1919 Ufaas, NLKP liige, oli Makarovi 

partisanibrigaadi komsorg, langes sakslaste kätte sõjavangi, värvati AG 326 koosseisu, viibis hiljem Saksamaal, 

vangistati ameeriklaste poolt ja anti üle venelastele; sõjatribunalis mõisteti 10+5 aastat, vabanemise järel elas 

Valgas. 

42 Nime järgi otsustades oli ta tuntud tšekisti Konstantin Kohveri (Kohfferi) sugulane. Konstantin Kohver 

(1904, Tambovi obl.) oli Eesti armees allohvitser, kes tegutses 1940–1941 22. territoriaalkorpuse eriosakonna 

uurijana, hiljem MGB kapten. Oli muu hulgas Pagari sisevangla ülem, B-eri-osk. ülema asetäitja ja 

6. spetsosakonna ülem, vallandati julgeolekust 1954. a. usalduse kaotamise pärast (varjas, et oli 1940. a. 

parteist välja heidetud). 

43 ERAF, f. 129, n. 1, s. 27936. Leonid Rebane. 



sõitis luuregrupile uut tegevuspaika otsima. 

FAT-326 anti seejärel tagasi 18. armee käsutusse, 

kes pidi taganemise käigus siirduma 

Leetu Renavasse. Sealt liiguti oktoobri alguses 

edasi Meemeli (Klaipeda) suunas. 9. 

oktoobril saabuti Heidekrugi, mille lähedal 

toimus kokkupõrge Punaarmee eelsalgaga. 

Osa mehi arvati nüüd Saksa võitlusgruppidesse 

(Kampfgruppe, kohapeal käepärast 

olevatest jõududest moodustatud ajutised 

koondüksused), osa taganes Ida-Preisimaa 

poole. Uuesti koguneti Insterburgi (hilisem 

Tšernjahhovsk) lähistel, kuhu koos luurerühma 

järelejäänud meestega saabus ka 

kapten Dammerau. Järgnevalt taganeti Poolasse 

Poznani rajooni, kus saabus uus käsk 

siirduda 75 km kaugusel Poznanist asuvasse 

Grenzhauseni. Sinna jõudis ka lahingurühm 

ja veel 350 Danzigi kaudu saabunud juhtkonnata 

jäänud eesti sõdurit. Ümberformeerimise 

järel loodi Dammerau juhtimisel järelejäänud 

meestest ja juhtkonnata eesti võitlejatest 

uus lahingupataljon. Jaanuaris 1945 

alustati selle pataljoni väljaõppega (Redlich 

täitis pataljoniülema adjutandi ülesandeid), 

jala marsiti pealetungivate Vene vägede eest 

peaaegu kuni Berliinini (Gross-Machnowi), 

seejärel Zosseni laagrisse Berliini lõunaserval. 

6. märtsil nimetati Redlich uueks FAT- 

326 ülemaks leitnandi aukraadis, pataljon 

allutati FAT-306-le, mis dislotseerus Tšehhoslovakkias 

Kolini linna lähistel. Osa väegrupist 

jäi Zossenisse, osa Lukausse (60 km 

Berliinist lõunas). 

Hiljem sattus enamik FAT-326 mehi 

Tšehhoslovakkia rindele, langes sõjavangi 

Ameerika vägede kätte ja anti üle Nõukogude 

9. kaardiväediviisi Smeršile. Nende seas 

oli ka leitnant Werner Redlich, kellele mõisteti 

sõjatribunalis suhteliselt tagasihoidlik 

karistus – 10+5 aastat. 1954. aastal vabanes 

ta Venemaa vangilaagrist ja tänu Adenaueri 

amnestiale pääses tagasi oma kodumaale 

Saksamaale, kus oli elus veel 1990-ndatel 

aastatel. 


Jaak Pihlau 

(1937) 

Lõpetanud TPI automaatika erialal (1961), tehnikakandidaat 

(1970). 7 leiutise, ligi 40 teadusliku 

artikli ja üle 10 raamatu autor. Käesoleval 

ajal tegeleb Eesti lähiajaloo uurimisega.

Dissidendi 

ettepanekud 

riigikorralduse 

asjus 

Sergei Soldatovi kiri 

Juri Andropovile 

Arvo Pesti 

ergei Soldatov (1933–2003), Narvas sün- 

S dinud Eesti dissident, insener, ajakirjanik 

ja hulga omakirjastuslike trükiste autor, oli 

poliitvang aastatel 1975–1981. 1960. aastate 

lõpus osales ta Nõukogude Liidu Demokraatliku 

Liikumise programmi ja taktika väljatöötamisel, 

1970. a. algul Eesti Demokraatliku 

Liikumise loomisel ning põrandaaluste ajakirjade 

“Demokraat”, “Eesti Demokraat” ja 

venekeelse “Lutš Svobodõ” väljaandmisel. 

4. I 1975 Soldatov arreteeriti. Järgnenud kohtuotsus 

arvas tema tegevuse kohta järgmist: 

“SOLDATOV tegi aastatel 1970–1974 

nõukogude võimu õõnestamise ja nõrgendamise 

eesmärgil süstemaatiliselt nõukogudevastast 

agitatsiooni ja propagandat sel teel, et 

omandas, paljundas ja levitas nõukogudevastaseid 

dokumente, mis sisaldavad üleskutseid 

võidelda nõukogude võimuga, aga ka laimavaid 

väljamõeldisi, mis halvustavad nõukogude 

riiklikku ja ühiskondlikku korda.” 1 

23. VI 1975 Riikliku Julgeoleku Komitee 

juurdlusosakonna vanemuurija major 

Pimenovi koostatud ülekuulamisprotokoll 

sedastas: 

“Küsimus: Rääkige uurimisele oma nõukogudevastastest 

vaadetest? 

1 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 29079, k. 60, l. 268–295. 

2 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 29079, k. 48, l. 170. 


Sergei Soldatov 

Vastus: Nõukogudevastaseid vaateid ja 

veendumusi mul ei ole, niisamuti ei pea ma 

oma tegusid nõukogudevastasteks. 

Olemasolev nõukogude süsteem kui võimu 

vorm sobib mulle täielikult. 

Kuid ma olen meie ühiskonnas humaansete 

ja liberaalsete ümberkorralduste jõuline 

pooldaja. 

Ma arvan, et nendest ümberkorraldustest 

võivad osa võtta 3 jõudu: kirik, omaalgatuslikud 

ühiskondlikud jõud ja kommunistlik 

partei. Ma arvan, et humaanseid, liberaalseid 

ja demokraatlikke ümberkorraldusi, mida 

nõuab aeg, ei saa ühiskonnas teostada vägivalla 

abil, eriti käesoleva ajastu tingimustes. 

Nendeks vahenditeks võivad olla ainult veenmine, 

sõna, informatsiooni vahetamine. Ka 

arvan ma, et ümberkorraldused ühiskonnas 

eeldavad eeskätt inimese enda kui isiksuse 

moraalset täiustumist.” 2 

Veidi varem, 20. V, viibides Moskvas 

eeluurimisisolaatoris, kirjutas Soldatov kirja 

NSVL RJK esimehele Juri Andropovile. 

Soldatovit valvavad vanglaametnikud pidasid 

seda kirja piisavalt oluliseks, et prügikasti viskamise 

asemel saata pöördumine edasi järgmise 

kaaskirjaga: 



“NSV LIIDU MINISTRITE NÕUKOGU juures asuv 

RIIKLIKU JULGEOLEKU K O M I T E E 

Eeluurimisisolaator 

“20.” mai 1975. a. 

Nr. C-47, Moskva 

NSV LIIDU MINISTRITE NÕUKOGU juures asuva RIIKLIKU JULGEOLEKU KOMI- 

TEE SEKRETARIAADI ÜLEMALE kindralpolkovnik sm. LAPTEVILE, P. P. 

Saadame Teile võimalikuks ettekandeks NSV LIIDU MINISTRITE NÕUKOGU juures 

asuva RIIKLIKU JULGEOLEKU KOMITEE esimehele sm. ANDROPOVILE, J. V. vahialuse 

SOLDATOVI, Sergei Ivani poja kirja. 

Kanname ette, et SOLDATOV, S. I. saadetakse tapi korras 21. mail 1975. aastal endisesse 

kinnipidamiskohta ja uurimise menetlemiseks Tallinna linna. 

LISA: tekst 4 lehel ja õiend. 

NSV LIIDU MINISTRITE NÕUKOGU juures asuva RJK EELUURIMISISOLAATORI 

ÜLEMA asetäitja polkovnik (PETRENKO).” 3 

Kiri ise oli järgmine: 

“NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmele NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva RJK 

esimehele Andropovile, J. V. 

Soldatov, Sergei Ivani pojalt, 

keda süüdistatakse Eesti NSV KrK paragrahvi 68 alusel 

Juri Vladimirovitš! 

Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva RJK juurdlusosakonna 27. XII 74. a. määruse 

alusel olen ma vahistatud kahtlustatuna laimavate väljamõeldiste levitamises ja olen uurimise all. 

Kuid ma ei taha puudutada oma süüasja, vaid midagi palju tähtsamat. 

Nagu paljusid inimesi, teeb ka mind murelikuks minu riigi tulevik. Loetlen vaid mõningaid 

üldtuntud fakte: looduskeskkonna saastamine, mineraalainete ja energia-, sealhulgas naftakriisi 

lähedus, loodusrikkuste taastumatud kaod, linnade ülerahvastatus, ebakindel olukord toiduainete 

osas, häired majanduses, Hiinaga sõja oht ja palju muud. Need nähtused üha kasvavad. 

Me kõik seisame ähvardavate katsumuste lävel. Prognoose tegevad teadlased ja religioosse 

teadvusega inimesed on ühtemoodi nõus sellega, et 1980. aastatel algab katastroofiliste sündmuste 

vöönd… 

Milliste meeleoludega läheb ühiskond sellele ajale vastu? Rahva seas on kuulda nurinat, intelligentsi 

seas kasvab rahulolematus, kõikvõimalikud kriitiliselt meelestatud ühiskonna aktivistid 

“hajutatakse” kergesti ja isoleeritakse ühiskonnast tänu võimsale võimuaparaadile. Kuid see ei 

leevenda pinget, vaid surub seda sügavustesse. Teie komitee teab hästi, et mitmesugused oposit- 

3 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 29079, jv., l. 48. 


Arvo Pesti / Dissidendi ettepanekud riigikorralduse asjus. Sergei Soldatovi kiri Juri Andropovile 

sioonilised rühmad, rühmitused ja ühendused, olgugi väikesearvulised, kasvavad nagu seened pärast 

vihma. See Teie jaoks mõistatuslik “nõukogudevastasuse” epideemia räägib sellest, et on küpsenud 

vajadus viia ellu mingid parandavad abinõud. Võimuaparaat ei ole vaatamata tema tohutule 

võimsusele siiski kõikvõimas. Aja poolt esitatud ülesanded võib edukalt lahendada ainult tõeliselt 

ühteliitunud ja sisemiselt lepitatud ühiskond, mida meil kahjuks ei ole. Seepärast ei tohi Võim, 

kui ta ei taha olla ainult Raudne Tahe, vaid ka Tarkus, harrastada ainult ranget karistuspoliitikat 

liberaalse intelligentsi ja elanike vastavate kihtide suhtes. Ta peab otsima elanike liberaalse osaga 

kokkulepet, ilmutama valmisolekut teha mõistlikke järeleandmisi ja häid muudatusi. Selle peale 

on vaja tõsiselt mõelda, Juri Vladimirovitš! 

Mulle ja ka väga paljudele teistele tundub, et NLKP Keskkomitee Poliitbüroo võiks enda jaoks 

valutult ja kõigi hüvanguks ellu viia järgmised mõistlikud abinõud: 

Esiteks. Anda legaalne võimalus avalikult arutada kõiki aktuaalseid probleeme ja nende lahendamise 

teid. Näiteks võiks olgu või Teie tsensuuri all anda kogutud vahendite arvel Moskvas välja 

mõõduka, kuid sõltumatu suunaga ajakirja. Selle tsensuuri piirid ei tohi olla niivõrd kitsad, et nõutaks 

tingimatut vastavust partei peajoonele, kuid ka mitte niivõrd avarad, et lubada olemasolevate 

põhialuste õõnestamist. Mis tahes mõõdukas, kuid sõltumatu kriitika on Valitsusele ja ühiskonnale 

kasulikum ja vajalikum kui parteiga tihedalt seotud inimeste pime kiidulaul. Kui Te küsite “Keda 

see ajakiri hakkab esindama?”, siis tuletan ma meelde, et meie maal on 80 miljonit usklikku ja 

tuhandeid mitteparteilastest liberaale. Said ju näiteks isegi Nikolai I (1846) raskel ajal Panajev ja 

Nekrassov avaldada “Sovremennikut”. Ja kas see tuli Venemaale kahjuks? Ma olen veendunud, 

et liberaalse intelligentsi mõõdukas osa teeb rõõmuga kaastööd niisugusele ajakirjale ning oleks 

valitsusele selle humaanse abinõu eest tänulik. 

Teiseks. Viia läbi kas või mingi poliitvangide amnesteerimine. Ega siis kõik poliitvangid ei ole 

inimesi tapnud, ei ole teisi selleks õhutanud, saanud välisvaluutat, kutsunud üles vägivallale jms. 

Poliitvangide seas on palju suurepäraseid inimesi, puhtaid ja ausaid idealiste, kes on toonud kõigi 

heaolu nimel ohvriks oma kõige kallima. Võib-olla ongi sellised rahutud inimesed inimkonna kõlbelise 

progressi pant, selle kullafond. Kas on siis vaja kõigi vahistatud liberaalide ja opositsionääride 

suhtes tingimata ilmutada halastamatust ja südametust, vaevata neid aastaid kinnipidamiskohtades 

ja pärast vabastamist mitte lubada neil elada koos oma perekonnaga (sissekirjutus!). Ja seda ajal, 

Juri Vladimirovitš, mil maailm püüdleb kannatlikkuse ja halastuse poole! Ma luban endale tuletada 

Teile meelde, et poliitvangide amnesteerimist ei kartnud rakendada Tsaari-Venemaa (eriti Aleksander 

II, Aleksander I ja Nikolai II) ja hilises minevikus Kreeka sõjaväehunta, fašistlik Hispaania, 

Iraan jt. Selline suuremeelne akt võib vaid aidata kaasa sellele, et suureneb liberaalse intelligentsi 

ja kogu elanikkonna lugupidamine valitsusest. 

Kolmandaks. Lubada mõningal osal liberaalidest ja dissidentidest, sõltumata nende rahvusest, 

sealhulgas ka venelastel, sõita lühemaks või pikemaks ajaks oma riigist ära. Te peate nõustuma, et 

elu tingimustes, mis on antud isiku ideaalist väga kaugel, jälitamise ja pideva pinge olukorras, võib 

olla väga piinarikas. Te küsite: “Sõita välja selleks, et ühineda nõukogudevastastega välismaal?” 

Kuid suurem osa sõidaks välja selleks, et leida rahu ja puhkust, täiendada oma haridust ja teadmisi. 

Ja üksikute inimeste avaldustel või isegi tegudel ei saa olla pärast seda, kui välismaal on ilmunud 

A. I. Solženitsõni “Gulagi arhipelaag”, enam suurt sensatsioonilist tähendust. Valitsus ise vabaneks 

inimestest, kes talle rahu ei anna. Siinjuures on kohane meenutada, et Tsaari-Venemaa valitsus ei 

kartnud lubada sõita pärast karistuse ärakandmist välismaale isegi Herzenil, Leninil, Martovil ja 

teistel silmapaistvatel tegelastel. Kodumaal toimuvaid sündmusi ei suuna nemad välismaalt, vaid 

need olid tingitud nende kodumaa arenemise sisemistest seadustest. Kas on vaja rõhutada, kui 



“Lutš Svobodõ” 


üllas ja kõrgelt kõlbeline tähtsus oleks valitsuse 

aktil, mis lubaks tema oponentidel ajutiselt lahkuda 

koos oma perekonnaga riigist. 

Ma ei ole poliitikas asjatundja, kuid insenerina 

ma tean materjalide tugevusõpetusest, et jäikades 

süsteemides tekivad koormuse puhul paratamatult 

väsimuspraod. Ainult paindlikud süsteemid 

säilitavad oma tugevuse. Ma arvan, et valitsus 

ilmutaks suurt paindlikkust ja ettenägelikkust, 

kui ta läheks mõistlikule kokkuleppele liberaalse 

intelligentsiga, söandades teha humaanseid järeleandmisi. 

Selles ei avalduks mitte nõrga kavalus, 

vaid tugeva arukus. Aeg selleks on käes. Praegu 

ei ole hilja, vaid igati õige aeg seda teha. Ma olen 

veendunud, et nimetatud humaansete abinõude 

tulemuseks oleks: 

1. Juhtkonna ja riigi kõlbelise autoriteedi tugevnemine, mille ees füüsiline võimsus on tühine. 

2. Elanike kõigi praeguste opositsiooniliste kihtide tänulikkus ja tunnustus. 

3. Meie ühiskonna suur sisemine ühtekoondumine ja leppimine. 

Puudutan ka küsimuse psühholoogilist külge. Poliitbüroo liikmete vanus kõigub 60–70 aasta 

piires. Keegi ei ole surematu. Me kõik lahkume igavikku. Usklikuna võiksin ma rääkida iga inimese, 

kui kõrge võimukandja ta ka ei oleks, individuaalsest vastutusest Jumala ees nii eluajal kui ka 

pärast surma, vajadusest lunastada oma patud, kohustusest teha head ja päästa hing, valmistumisest 

igaveseks eluks sealpoolsuses. 

Kuid ma nimetan ainult iga juhtija kohustust ja kohust anda peale oma ametitegevuse puhtkõlbeline 

panus oma kodumaa arenemisse, jätta endast mingi helge mälestus tulevastele põlvedele ja 

inimkonnale, ära teenida kiitus ja mitte ajaloo tulevaste aegade etteheited. 

Kõik võimukandjad surevad, võimsus kaob, aparaadid lagunevad, suurriigid hukkuvad. Ainult 

kõrgelt moraalsed teod elavad üle ajastute. Seda tuleb alati kainelt meeles pidada. 

Ma palun Teid kasutada kogu Teie suurt isiklikku mõjujõudu Poliitbüroos ja NLKP peasekretärile 

Leonid Iljitš Brežnevile, et viia nimetatud kaalutlused ellu. 

Võib-olla eksin ma koos tuhandete inimestega, kuid ma olen veendunud, et antud pöördumisega 

ma täidan võib-olla oma viimast kodaniku ja uskliku inimese kohust. Miski ütleb mulle – seda 

tahab Predestinatsioon. 

Lootuses, et Te võtate minu üksikut häält kuulda 

Soldatov, S. I., usklik 

20. V 75” 4 

4 ERAF f. 129 SM, n. 1, s. 29079, jv., l. 50–53. Vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa.

Adressaadi vastureaktsiooni kohta jäljed puuduvad, 

kui selleks mitte lugeda 31. X 1975 

välja kuulutatud ülemkohtu otsust, millega 

kohtunik Afanasjevi eesistumisel mõisteti 

Soldatov koos Artem Juskevitši, Kalju Mätiku 

ja Mati Kiirendiga paragrahv §68 alusel süüdi 

nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas. 

Soldatovile määrati kuus aastat range režiimiga 

parandusliku töö kolooniat. 

Pärast vabanemist 1981. a. jaanuaris Soldatov 

emigreeris, elas Münchenis ja Frankfurdis 

Maini ääres. Münchenis töötas ta Raadio 

Vabadus eestikeelsete saadete toimetuses. 

1998. aastal asutas Soldatov ajaloo ja filosoofia 

uurimiskeskuse “Katharsis”. Selle sildi all 

on ta välja andnud hulga oma eesti-, vene- ja 

saksakeelseid raamatuid. 2000. aastal naasis 

Soldatov kodumaale, kus jätkas kirjastamist 

(almanahh “Eesti 2000”). 

Sergei Soldatov suri 24. I 2003. 2006. aastal 

anti välja tema 15-köiteline venekeelne 

teostekogu. 5 

Arvo Pesti 

(1956) 

Lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli infoteaduse 

erialal (2004). Töötab Eesti Riigiarhiivi 

publitseerimistalituses. Tegeleb dissidentluse 

ajalooga. 

5 Vt.: http://soldatov.instituut.ee 

Arvo Pesti / Dissidendi ettepanekud riigikorralduse asjus. Sergei Soldatovi kiri Juri Andropovile 


F O T O N U R K 

Carl Sarap 

Kärdla veevõtukoht 1939. a. EFA 0-182820 

C 

arl Sarap sündis 04.03.1892 Sompas mõisavalitseja peres, õppis Tartus ning avas seal 

oma kirjastuse ja raamatukaupluse “Odamees”, mis küll 1927. aastal pankrotistus. 

Fotograafiaga asus Carl Sarap tegelema 1930. aastatel Rakvere perioodil, seda küll oma teise 

abikaasa J. Triefeldti nime all (ilmselt tasumata võlgade tõttu), kellele kuulus ka raamatukauplus. 

Carl Sarap rändas koos abikaasaga mööda Eestit, mille tulemusena valmis populaarne postkaardisari 

“Kaunis Kodumaa”. Teadaolevalt on ta koos G. Suitsuga külastanud ja üles pildistanud 

noore Kreutzwaldiga seotud paigad Virumaal, Fr. Tuglase ja fotoaparaadiga aga rännanud “Väikese 

Illimari” radadel. Koos Otto Liiviga külastas ta kindluste varemeid, linnuseid ja kuulsamaid 

lahingupaiku Tartu lähistel. Tema tippsaavutuseks on peetud fotoalbumit “Vana Narva” (1939). 

Leipzigi messil 1940 esindas ta Eestit kolme fotopannooga: linnade vaated (Tallinn, Narva, 

Tartu), loodus ja tööstus. 

Sarapi elutee lõppes traagiliselt: nimelt sattus ta 1941. aasta juuniküüditamisel juhuslikult 

küüditajate kätte, kes fotovarustust nähes tembeldasid ta spiooniks, ja pärast piinarikkaid 

ülekuulamisi vanglates suri ta 05.11.1942 Solikamski vangilaagris. 

Carl Sarapi taasavastas teine Virumaa mees – nüüdseks samuti lahkunud Peeter Tooming –, 

kes fotoaparaadiga läbis Carl Sarapi teekonna, pildistades 1990-ndatel uuesti üles needsamad 

objektid ja kohad, mis Carl Sarap oli jäädvustanud 1930-ndatel. Nii sündis sari “55 aastat hiljem”. 

Carl Sarapi fotokogu asub Rakvere muuseumis ja Tallinna Linnamuuseumis. 

Need fotod on vastu võetud Filmiarhiivi TA Kodu-uurimise toimkonna kogude koosseisus, 

ja fotode tegemise aastaarvudele 1939–1940 mõeldes on ilmselt tegu C. Sarapi plaaniga võtta 

maakondade kaupa üles kultuuriloolisi paiku ning objekte, et sellest välja anda üldteos, mis 

haaraks kogu Eestimaad piirkondlike fotoalbumite kogumikena. 


Ivi Tomingas

Rooslepa kirik 1939. a. 

EFA 0-183129 

Puidust Saksa kabel Kärdlas 1939. a. EFA 0-182788 


E E S T I F I L M I A R H I I V I F O T O N U R K 

Hullo rahvamaja Vormsil 1939. a. EFA 0-183031 


Peasissepääs Haapsalu 

piiskopilinnusesse 1938. a. 

EFA 0-182982

Lihula mõis 1939. a. EFA 0-183066 

Lihula ühiskauplus 1939. a. EFA 0-183072 



Paastu-Maarja kiriku pastoraat 1940. a. EFA 0-186286 


Viljandi raekoda 1936. a. 

EFA 0-186159

Olustvere mõis 1940. a. EFA 0-186534 

Posti tänav Mustlas 1940. a. EFA 0-186563 



Talu Tarvastu–Pikasilla tee ääres 1940. a. EFA 0-186580 

Sinialliku linnamägi 1940. a. EFA 0-187211 


Kirjastaja ja piltnik 

Carl Sarap 

Vilve Asmer 

otograaf, filmimees ja fotoajaloolane Peeter 

F Tooming avaldas rohkem kui kümne aasta 

eest mõnevõrra intrigeeriva pealkirjaga kirjutise 

“Fotograaf Carl Sarap, oli ta üldse olemas”. 1 

Selle jätkuks on kiusatus küsida: “Kirjastaja Carl 

Sarap, oli ta üldse olemas?” 

Ehkki 1918. aastal Tartus kirjastustegevusega 

alustanud ja seda mitmeid aastaid innukalt 

suunanud ning 1930. aastatel Eestimaa maalilisi 

loodusvaateid ja linnaehituslikku omapära 

jäädvustanud Carl Sarapist võime rääkida kui 

tegusast kirjastajast ning produktiivsest piltnikust, 

kes omal ajal ei olnud sugugi tundmatu 

nimi, ei leia me tema kohta andmeid ühestki 

leksikonist ega teatmeteosest. Samuti ei ole 

temast kirjutatud Kaljula Tederi fotoajalugu käsitlevas 

raamatus “Eesti fotograafia teerajajaid” 

(Tallinn, 1972). 

Eesti Kultuuriloolises Arhiivis on Sarapit 

puudutavaid allikmaterjale üsna kesiselt, kuid 

selle puudujäägi korvavad kindlasti tema kirjad 

Friedebert Tuglasele aastaist 1919–1941, 2 mis 

hõlmavad kogu Carl Sarapi elutöö perioodi. 

Tähelepanuta ei saa jätta ka kirju Aleksander 

Kruusperele3 ja Aleksander Tassale, 4 mis 

puudutavad peamiselt 1920. aastatel tekkinud 

majandusraskusi. Kõigist neist kirjadest selgub 

lisaks ta töödele-tegemistele enamatki – on äratuntav 

kiire elutempoga, teotahteline, olukorda 

1 Kultuurileht 20. detsember 1996, nr. 47, lk. 25. 

2 EKLA, f. 245, m. 57:8. 

3 EKLA, f. 183, m. 26:15. 

4 EKLA, f. 219, m. 5:33. 

K U L T U U R I L O O L I S E S T A R H I I V I S T 

Carl Sarap 1915. a. Foto: A. Lomp 

kontrolliv, optimistlik ning haigusi ja raskusi 

trotsiv karakter. 

Carl Sarap sündis 4. märtsil 1892 Virumaal 

Voka vallas. Tema isa Johann oli mitmeid aastaid 

töötanud Vokas koolmeistrina, hiljem aga 

pidas Sompas mõisavalitseja ametit. Hariduse 

sai C. Sarap kohalikus Voka koolis ning Tartus 

Hugo Treffneri gümnaasiumis. Õpingud ülikoolis 

katkestas Esimene maailmasõda. 

Carl Sarapi ettevõtlikkuse ja riskijulguse kinnituseks 

oli vahetult pärast sõda Tartus asutatud 

raamatupood ja kirjastus “Odamees”. Viimane 

jätkas suuresti “Siuru” kirjastuse tegevust – kirjastus 

oli välja andnud “Siuru” albumid, koguteose 

“Sõna”, siurulaste luule- ja novellikogumikke. 

Juba aasta pärast kirjastustegevuse alustamist 

jõudsid lugejateni ka perioodilised väljaanded. 

15. aprillil 1919 ilmus kirjanduse, kunsti ja teaduse 

ajakirja Odamees esimene number, tegevtoimetajaks 

Friedebert Tuglas ning vastutavaks 

toimetajaks ja väljaandjaks Carl Sarap. Ajakirja 

tähelepanu oli suunatud kultuuriajaloole ja eesti 

ilukirjandusele, ennekõike jätkuvalt “Siuru” 

liikmete tööde avaldamisele (A. Adson, A. Alle, 

J. Barbarus, J. Semper, Fr. Tuglas, M. Under, 

H. Visnapuu). Kaks korda nädalas, kuni 15. juunini, 

ilmus ajakirja kokku 5 numbrit. Sama aasta 

augustis sai tegevtoimetajaks August Alle ning 

seda nimetati “kirjanduslise humoori ja päe- 



Ruhnu elanikud Ruhnu kiriku ees. Foto: C. Sarap (J. Triefeldt), 

1938. f. 245, m. 57:8, lk. 44/ 55 

vasündmuste nädalaleheks”, mida oktoobrini 

ilmus 10 numbrit. 

1. novembril 1919 oli müügilettidel juba 

uus “Odamehe” kirjastuse kirjanduslik kuukiri 

Ilo, toimetajaks taas Fr. Tuglas. Ajakiri sisaldas 

nii kodu- kui ka välismaiste autorite novelle ja 

luuletusi, artikleid kirjanduse, keele, kunsti, 

muusika ja teatri vallast ning reproduktsioone 

kunstnikelt. Vaheaegadega ilmus ajakirja 

kuni 1921. aastani kokku 12 numbrit, viimases 

numbris on avaldatud toimetaja ja väljaandja 

tagasivaade tehtule. 

Ajakiri Odamees äratati taas ellu 1922. 

aastal, mil Sarap viis selle väljaandmise üle 

Berliini, kutsudes toimetajaks Albert Kivikase. 

1923. aastal kolis toimetus uuesti Tartusse ning 

see illustreeritud, peamiselt kirjandust ja kunsti 

käsitlev ajakiri ilmus – ehkki ebaregulaarselt 

– kuni 1929. aastani. 

Carl Sarapi kirjastus- ja raamatuäri sattus 

aga paraku majandusraskustesse – tegelikke 

ressursse arvestamata tegutseti ülejõu. Tekkisid 

võlad, mida tuli tasuda veksleid käendanud 

sugulastel ja sõpradel. Ka eraelus olid Sarapil 

keerulised ajad – tema abikaasa koos lastega 

siirdus Ameerikasse. Oli aeg muutusteks. Ta asus 

5 C. Sarap Fr. Tuglasele 23. sept. 1938. EKLA, f. 245, m. 57:8. 


koos mõtte- ja elukaaslase, endise Toila kooliõpetaja 

Johanna Triefeldtiga elama Rakverre, 

kus viimase nime all avasid Pikal tänaval kiriku 

kõrval raamatupoe. 

Sarap ei olnud allaandja. Siin leidis ta enesele 

uue väljundi – fotograafia. Ka kaupluses 

pakuti müügiks fototarbeid ja -teenindust. 

Elati väikeses hoovimajas, sealsamas tehti ka 

laboritöid. Tema 1930. aastate kirjadest Fr. Tuglasele 

selgub, et see oli mitmete fotomatkade 

aeg – pildistamisretked viisid teda paljudesse 

Eesti linnadesse ja maakondadesse, ka Saare-, 

Hiiu- ja Muhumaale, Vormsi, Ruhnu, Vilsandi 

ja Pakri saartele. 1938. aastast on fotojäädvustused 

ühisretkest Tuglasega Lõuna-Tartumaale, 

mida isekeskis nimetati Illimari-reisiks. Koos 

Gustav Suitsuga käis ta Virumaal Kreutzwaldi 

ja Kalevipoja lugudega seotud paiku pildistamas 

ning ajaloolane Otto Liiviga ajaloolistes lahingupaikades 

ja varemetes. 

Kõikide nende, arvatavasti alates 1934. aastast 

tehtud reiside tulemusena valmis Sarapil 

1938. aastal postkaardisari “Kaunis kodumaa”, 

kuid seda Johanna Triefeldti nime all. Tallinna 

Fotomuuseumis ja Rakvere Muuseumis hoiul 

olevad Carl Sarapi negatiivide kogud ajendasid 

aastate eest fotograaf Peeter Toomingat tegema 

läbi samasuguseid fotomatku, jäädvustamaks 

neid paiku täpselt samast võttepunktist. Aastatel 

1992–1996 valmisid tal nende reiside tulemusel 

fotoalbumid “55 aastat hiljem”, kus kõrvuti Sarapi 

ja Toominga fotod ühest ja samast kohast. 

Erinevus vaid selles, mida aeg oli teinud poole 

sajandi vältel. Kaante vahele jõudsid Virumaa, 

Saaremaa, Mulgimaa, Pärnumaa, Tartumaa, Valga- 

ja Võrumaa, Harju- ja Järvamaa, Läänemaa, 

Hiiumaa, Vormsi ning Tallinn ja Tartu – seega 

kogu Eesti, kokku 9 albumit. 

Kuna Carl Sarap oli seotud ka fotograafitööga 

välisministeeriumis, oli tal kohustus pildistada 

mitte ainult seda, mis temale kui piltnikule meelepärane 

oleks olnud, vaid vastavalt tellimustele. 

Ta kirjutab Tuglasele: “Olin hiljuti 4 päeva autoreisil 

ühe minist[eeriumi] ülesandel. Sõitsin läbi 

suure osa Eestit, kuid pidin pildistama peamiselt 

põllumajanduslikke motiive, neidki mitte nii, 

nagu oleksin ise soovinud. [– – –] Praegu tööd 

üle pää-kaela.” 5 

Rakvere väikeses hoovimaja laboris tegeldi 

ka eeltöödega välisnäitustel Eestit tutvustavateks 

suurteks fotomontaažideks. Näiteks 1940. 

a. toimunud Leipzigi messiks valmistati kolm 

1,5x1,2-meetrist pannood, neist üks oli kokku

Toila vaade 

postkaardisarjast 

”Kaunis kodumaa”. 

Foto: J. Triefeldt, 

Rakvere, 1939. 

f. 245, m. 57:8, lk. 53/64 

pandud Eestimaa loodust kujutavatest pildikildudest, 

teine linnadest ja kolmas tööstusest. 

Ainsaks Carl Sarapi kui autori nime kandvaks 

trükiseks jäi 1939. a. ilmunud ja 1930. aastate 

fotokunsti tippsaavutuseks peetud album “Vana 

Narva”. Selle esindusliku pildikogumiku väljaandmist 

toetas Narva linnavalitsus, kirjastajaks 

oli kirjastus-osaühing “Kultuurikoondis”. Album 

sisaldab 71 väga hea kvaliteediga fotot, nende hulgas 

ka detailfotosid ajalooliste ehitiste üksikosadest. 

Väljaannet täiendab Narva linnaarhivaari 

Arnold Soomi ülevaade Narva vanemast ajaloost 

ja muinsustest nii eesti, inglise, saksa kui ka rootsi 

keeles. Teame, et raamat ilmus tõepoolest n.-ö. 

kaheteistkümnendal tunnil – see jäi ainsana 

kõige terviklikumaks väljaandeks ehedast ning 

ainulaadsest, ajaloolisest barokse arhitektuuriga 

linnast, mis mõne aasta möödudes sõjas hävis. 

Võib öelda, et kogumikust sai fotokaamera abil 

sündinud kunstiajalooline väljaanne. Teisalt oli 

ka kahtlusi selle ilmumise vajalikkuses: Villem 

Raam alustab ülevaadet nimetatud albumist 

sõnadega: “Ei ole sõjapilvine sügis küll selle 

raamatu päevavalgele tulemise sobivaks ajaks. 

Ei kisu kodumaise matkaja ega kaugemagi turisti 

silma enam minevikutähised ning kunstikaunidused. 

Kui aga siiski on juletud asuda koostama 

käesolevat ulatuslikku pilditeost vanast Narvast, 

siis usume olevat selle ürituse taga tõsisemaid 

püüdlusi kui ainult turismiliku reklaami koketeerivat 

pilguheitmist.” 6 Samas leidub arvustajal 

Vilve Asmer / Kirjastaja ja piltnik Carl Sarap 

mainitud teosele ja selle autorile ka küllaldaselt 

kiidusõnu: uus ja loov lähenemine Narva vanalinnale, 

kunstiajaloolise pieteedi ning arusaamise 

rakendamine, oskuslik valgusekäsitlus. 

Kunstiajaloolane Armin Tuulse leiab teose 

olevat kunstiteadusliku: “Et selle linna ehitusajalugu 

on juba mõni aasta tagasi saanud põhjaliku 

teadusliku uurimise osaliseks (Sten Karling, 

Narva. Eine baugeschichtliche Untersuchung. 

Tartu 1936), siis on piltide valiku teostamisel 

peale autori enda hea kunstimeele olnud abiks 

ka tugev teaduslik alus. Nii rahuldab teos ka 

kunstiajaloolast: ülesvõtete kaudu saab küllaltki 

pidevalt jälgida Narva kui põhjamaade ühe huvitavama 

barokklinna arhitektuuri arengut, alates 

üldvaadetega ja lõpetades meisterlikkude portaalidega, 

milledele lõpuks seltsivad detailvõtted 

tuulelippudest ja torniosadest. [– – –] Selles osas 

on raamat eeskujulikuks näiteks, kuidas tuleb 

valida motiivi, et see peale spetsiaalsete nõuete 

mõjuks ka kunstiliselt, mille saavutamiseks tuleb 

tabavalt rakendada ühteaegu vaateperspektiivi 

ja valgust, nagu see on nii ka maalikunstis.” 7 

Sarapit on palju kiidetud valguse oskusliku 

kasutamise eest. Ka Hugo Viires ei saa jätta mainimata: 

“Näib, et Sarapil on suurepärane anne 

pildistatavate esemete või ehitiste kontuure kord 

pehmendada, varjundada ning kord taas helestada, 

teravdada, nii nagu see talle osutub vajalikuks.” 8 

“Vana Narva” tulek oli märk Carl Sarapi 

jõudmisest oma loometee kõrgperioodi. Üks- 

6 V. Raam. Uusi vaateid vanast Narvast. – Kunst ja Kirjandus 1. okt. 1939, nr. 37, lk. 147–148. 

7 A. Tuulse. Carl Sarap. Vana Narva. – Ajalooline Ajakiri 1939, nr. 4, lk. 227–229. 

8 H. Viires. Carl Sarap: Vana Narva. EKLA f. 195, m. 53, lk. 111. 



ainuski õnnestumine võib sageli anda hoo uutele 

ideedele ja tegudele, nii sündisid ka Sarapil 

kavad ja plaanid, mida ta Rahvalehe usutluses 

enne 1940. a. Leipzigi messi avaldas. 9 Tema 

ammune unistus ning elu tähtsaim ülesanne 

oli ta enda sõnul anda välja üldpilditeos meie 

maast ja rahvast. See olevat olnud omal ajal ka 

põhjuseks, miks ta üleüldse end fotograafiaga 

sidus. Tulevikuplaanidesse mahtusid pildistused 

kunsti- ja kirjarahvast – mitte portreefotodena, 

vaid nende igapäevase töö ja tegemise juures. 

Koolidele oli kavas teha ajaloolisi, geograafilisi 

ning loodusteaduslikke pildisarju. 

Tundub, et fotomehena oli Carl Sarap maksimalist, 

mida on põhjust arvata mitmete viidete 

põhjal tema kallihinnalisele fototehnikale. Juhtus 

aga nii, et selle olemasolu sai talle saatuslikuks. 

Sarapit tema eluajal tundnud Villem Raam 

on värvikalt kirjeldanud päeva, mil parimasse 

loomeikka jõudnud fotokunstnikult võeti tema 

vabadus: “22. juunil 1941 meieni ulatunud sõja 

eest oma hinnalist, tollal mõnetigi unikaalset 

fototehnikat murekalt hoida püüdes sõitis ta 

Rakverest, kaks rasket kohvrit käe otsas, Oru 

jaama. Sealt tahtis ta edasi Toilasse jõuda, kus oli 

Johanna Triefeldti vanematekodu. Juhuslikult 

kohtas ta jaamas tuttavat naabertalu peremeest, 

kes ta sõbralikult vankrile kutsus. Nii sõidetigi 

koos paha aimamata Toilasse, otse naabrimehe 

õuele… Saatuse teed on imelikud, pahatihti 

seletamatud. Mõnikümmend minutit varem 

olid tallu jõudnud küüditajad (termin ei vaja vist 

erilist selgitamist). Püüdlikele võimuesindajatele 

oli pikas beežikas veluurmantlis ning elegantse 

inglise soniga Carl Sarap üleplaaniliseks palaks, 

rääkimata ta kahest “spioonikohvrist”… Samas 

mantlis ja sama soniga nägin 4. juuli äikese-eelsel 

pärastlõunal vana sõpra ootamatult Tallinna 

suures vanglahoovis: üle tiheda peaderivistu 

paistis minuni ta pikk, veidi vimma vajunud 

kuju. Samal õhtul algas sõit tundmatusse itta. 

Permist suundus teekond mööda halli Kaama 

jõge üles Põhja-Uuralisse. Ta suri septembri 

teisel poolel sügavas taigas kopsupõletikku ja 

heideti jäljetusse hauda.” 10 

Ehkki siin avaldatud Carl Sarapi kirjade lõppu 

lisatud tema tädi Mia abipaluvas kirjas Friedebert 

Tuglasele faktid tema arreteerimisest mõnevõrra 

erinevad, pole vist mõtet selle üle pikemalt arutleda 

– olnut olematuks enam ei tee. 

Carl Sarapi 72 kirjast Friedebert Tuglasele 

on valitud avaldamiseks kaheksa. Neist esimene 

9 Rahvaleht 14. veebruar 1940, nr. 38, lk. 12. 

10 V. Raam. Ümbrikuta kiri Peeter Toomingale. – Kultuur ja Elu 1988, nr. 2, lk. 44. 


on kirjutatud enne ajakirja Odamees ilmumist 

1919. a. märtsis, täis tegutsemisindu ja entusiasmi, 

viimane 1940. a. augustis, mil tuli uute oludega 

kohaneda ja sageli vastu tahtmist toimetada. 

Tema kirjade stiil võib tunduda mõnevõrra kiirustav 

– ta kasutas neis ohtrasti sõnalühendeid 

(avaldamisele tulnud kirjades on puuduvad 

tähed lisatud nurksulgudes) ning laused on tihti 

lakoonilised. Kuid küllap tema kui tegudeinimese 

puhul ongi see mõistetav. Ehkki veidi boheemlaslikuks 

peetud, oli C. Sarapis siiski tubli annus 

planeerimisoskust ja sihikindlust. Kuid ometi 

hakkas esialgu sujunud kirjastustegevus andma 

tagasilööke – plaanid osutusid võimalustest 

suuremateks. Tema 1920. aastate kirjades ongi 

esikohal rahaprobleemid. Rakverre asumise järel 

on kirjades äratuntav uus hoog ja innustumine 

– fotograafitöö, mis ühtaegu pakkus huvi ning 

andis majanduslikku kindlust. 

Viimase, üheksanda kirjana, on siin lisatud 

ka Carl Sarapi tädi Mia murelik pöördumine 

Fr. Tuglase poole pärast Sarapi arreteerimist 

1941. aastal, lootuses sealtpoolt abi leida. 

C. Sarapi kirju lugedes võime nii nende 

sisulise kui ka visuaalse poole pealt teha tema 

töisele eluperioodile kolm jaotust. Esiteks 

“Odamehe” periood, mil kirjad olid saadetud 

kirjastuse logoga paberil, teiseks fotomatkade 

aeg, kui Tuglasele saabusid Sarapi pildistustega 

postkaardid (tagaküljel autorina endistviisi 

küll Johanna Triefeldti nimi) ning kolmas, nn. 

“Vana Narva” pildialbumi aeg, kui kirjapaberit 

ja ümbrikke kaunistasid Eestimaa linnade 

ja maastikuvaadetega fotod, ehkki endiselt 

J. Triefeldti nimega. 

Kirjade avaldamisel on säilitatud nende 

algupära, parandatud on vaid üksikud ortograafiavead. 

Vilve Asmer 

(1957) 

Lõpetanud 1983. a. Tartu ülikooli eesti keele ja kirjanduse 

erialal. Alates 1976. a. Eesti Kirjandusmuuseumi 

arhivaar, 1. novembrist 2007 kultuuriloolise 

arhiivi juhataja. Koostanud arhiivi fotokogu tutvustava 

raamatu “Aeg piltides. Pildid ajas” (1999).

Carl Sarapi kaheksa 

kirja Friedebert 

Tuglasele 

23.III.19 

Armas Tuglas, ole tervitet. Vabanda segast 

kirja, – kirjutan läbi kiire. 

Asi nii: Ajakiri “Odamees” hakkab käima. 

Esimene nr. peab ilmuma juba muna-pühiks. 

Kindel! 

Väljaandja – Ajakirja Osaüh[ing]. Sääl: 

Bachmann, Eller, Einsild, mina. Nii: küllalt 

ühemeelsed mehed. 

Nüüd aga jant: nagu varem, turnisid nüüdki 

santlaagrid 1 oma suurepäraste nõudmistega 

välja: ajakiri jäägu täiesti nende mõju [alla]. 

Vilve Asmer / Carl Sarapi kaheksa kirja Friedebert Tuglasele 

Fr. Tuglas Ahjal 1938. a. Foto: C. Sarap (J. Triefeldt), 1938. 

B-37:14 

Kenad mehed! Nemad tahavad ajakirja panna käima Osaüh[ingu] rahaga, mängida täielist 

peremeest ja vihaga hakkavad ajakirjale vastu töötama. 

Kahju. 

Ajakiri peab aga käima minema. Ja minu soovi järel osati nii, nagu meie kahekesi, – mäletad? 

– Toomel kõnelime. 

Ajakirjast läh[emalt]: Esialgu kahe nädala takka ilmudes a’ 32 lhk. lahtilöödud rahvaraamatu 

formaadil, leheküljel 2 veergu. Honoraar oli esialgu Osaüh[ingu] poolt arvatud: luul[etuse] rida 2 

mk., proosa 60 või 61 (ei mäleta praegu läbi öise une!) ja teated, kroonika, artikl[id] jne. 50 p. rida. 

Muidugi jääb lahtiseks maksta enam või väh[em], töö väärtuse järgi. 

Toimetaja määrab Osaüh[ing] (santlaagrid nõuavad, et jäägu nende otsustada, kusjuures 

ajak[irja] omanikkele mingit sõnaõigust ajak[irja] sihi ja sisu asjus ei oleks!), samuti, nagu kaastöölised 

jäävad Osaüh[ingu] ja valit[ud] toimetaja kutsu[da], mitte aga “santlaagrita”! 

Et ka miski vähematki ei saa meil teha ilma pikemate jantideta, väsitavate ja ära-Eestisteta! 

Armas Tuglas, ajakiri on rahal[iselt] kindlustet. Ajakiri on tarvilik. Ajakiri lööb läbi! 

Ja kas peab siis see ettevõte luhta minema mõne, tahaksin valida pehmemat sõna, – mõne 

Gailiti ja Visnapuu pärast? 

Neil päevil, vist juba homme tuleb keegi Osaüh[ingu] poolt Tallinna, et kõnelda läbi “Odamehe” 

kaastöö asjus kõigi selleks kohaste meestega lähemalt. 

Mina olen kinni kroonus kui timlak. Olin tul[nud] Tallinna – sain telegrammi, pidin pöörama 

tagasi Narva. Samuti esimesel Tartu reisul. Nüüd alles sain siia – löön need read Promenaadil 2 

“Odamehe” hoones. Vabariikline Eesti kroonu sööb minu ära! Ma pean vabaks saama. Tööd oleks 

palju, kogu “Odamees” ei jõua mind tagasi oota. 

1 C. Sarap nimetab nii August Gailitit kui ka Henrik Visnapuud, kes “Siuru” lagunemisel 1919. a. rühmitusest 

esimestena välja astusid. 

2 “Odamehe” kirjastus asus Tartus Promenaadi t. 7a. 



Armas Tuglas, ära minu kirja valesti mõista. Mina ei otsi Sinu poolt mingit abi, vaid näen 

Sind ainult kirjanikuna, kellega ajakirjal “Odamehel” eest kätt arvata ja sellepärast pööran Sinu 

poole ettepanekuga ajakirja toetada ja mitte tema vastu sõda teha, nagu ähvardab Siuru vandeselts 

pahempoolne Komorra. Ajakiri “Odamees” on sündind. Paneme latsele nime ristides eluloomaks 

ja – vaderid! Iga pääletükkivusele vastu panema sunnib aga lihtsalt iseteadvus, kõige vähesemgi. 

Mis mõtlevad endast need “mehed” küll!? 

Kuni ajakirja üle lähemalt – 

ela hästi, 

tervita kaasat 

Sinu C. Sp 

Armas Tuglas, 10. XII. 1919 

Olen ikka haige. Asi läheb hoopis hulluks, mitte ainult, et töö ootab, vaid palju halvem, et 

haigus võtab järjest tõsisema hoo. Kuid siiski loodan selle nädala lõppedes juba Tallinna, sealt paari 

päeva järel Tartu, et Sind ja teisi pühiks rahaga varustada. 

Tänase kirjut[amise] põhjus: “Ilo” paber. Tallinnast tuleb N 2 jaoks haruldaselt hää paber 

(nagu Nr 1 4 esimest lhk.), kuid kahjuks veidi suuremas formaadis, nimelt 18x29 (N 1 on vististi 17 

1/2 x28) tolli. Kuid õieti on kokkumurtuna see poogna suurune vahe lehekülje pääle tühine – mõni 

millimeeter. Ei maksa vististi ääri lõigata. Igatahes on see Sinu enese otsustada. Pääasi: paber on 

haruldaselt ilus ja jõuab kohe Tartu. 

Kaanteks, arvan, ei peaks meie enam N 1 kaane pab[erit] panema, mis üleliia õhukene ja 

albumi broschüürina tunda laseb, vähemalt kätte võttes. Veel on Tallinnast tulemas suur hulk 

haruldaselt hääd ja mitmesugust kaanepaberit (umbes 500 puuda), jõuab see, siis on valik suur. 

Kui ei peaks see kaanepaber aga niipea Tartu jõudma, siis peaksime küll värvilise kaane valima. 

Kaanepab[erit] nagu Rohti uuel novellikogul3 on neljavärvilist. Kaanele võiks kleepi hääle valgele 

paberile trükit[ud] mingi Vabbe joonistus. Igatahes on kõik Sinu enese otsustada. 

Paber N 2 jaoks peaks selle kirjaga ühel ajal Tartu jõudma. 

Vabanda mu segast kirja – olen voodis. 

Ela hästi, tervita meie rahvast 

Sinu Odamees 

Sompääs 4 10.6.21 

Armas Tuglas, 

Sinu kiri käes, tänan. Kasvagu Sul aina palju maasikaid ja paistku päikest, et oleks hää olla 

Võrumaal. Mul on siin aga väga rasked päevad. Komp[anjon]id lasid esimese pommi lendu: täna 

pean Kred[iidi] panka 125.000 Emk. maksma. Eile ei olnud mul veel seda summat! 

3 R. Rohu novellikogu “Kolm näokatet” ilmus “Odamehe” kirjastusel 1919. a. 

4 Sompas vanematekodus. 


Ümbrik. 

EKLA, f. 245, m. 57:8, 

lk. 60/ 72 

Loodan, et nyyd rahalistest raskustest enese vabastamise suhten yle saan, kuid tuska igatahes 

palju een. 

Väga vastik jant, kuid on kord sõda, siis peab võitlema ja võitma! 

Soovin Sulle mõnusamat maarahu, palju päikest ja enese leidmist! 

Kirjuta! 

Sinu C.Sp 

JK. “Jüripäeva” 5 kiidetakse, kuid on seni ainult 3–4 eks. ostet[ud]. 

Tartu 1. jõuluk. 1924 

Armas Tuglas. 

Mul on “Loomingule” antud veksel tähtpäevaga 27. skp.16.120 mk. Veksel on E.p. 6 Tartu 

osakonnas ja pean täna õiendama. Et mul praegu raske olukord on, siis palun Sind mulle selle veksli 

prolongeerimises7 vastu tulla, sest muidu on asi veidi räbal. 

Igatahes loodan selle kuuga raskustest üle saavat uue kapitaali ärisse juure tõmmates, sest 

koosolek juuretulijatega (kõik noored mehed) on lähemail päevil. Seni peab aga raskustest kuidagi 

moodi üle rabelema ja julgen loota, et Sina mind tänase „palve” täitmisega selles lahkesti aitad. 

Tervitades 

C. Sarap 

5 Albert Kivikase romaan “Jüripäev”, mis ilmus “Odamehe” kirjastusel 1921. a. 

6 Eesti Panga. 

7 Prolongatsioon – maksetähtaja pikenemine. 





R[akver]e, 17./18.III.1939 

A[rma]s Tuglas. – Nagu kirja pääst näed, kirjutan öisel tunnil. Vana häda, – ei saa und. Tegin 

küll jalutuskäigu tuisuses linnas läbi lumehangede. Et Sulle kirjutan, selle põhjuseks on Sinu 

kõhuvalu. Viimasel ajal arstib maohaavu Rakvere arst dr. Kerge ja nähtavasti teeb seda hääde 

tagajärgedega. Igatahes tean mõnda inimest, kes on jändanud juba kaua oma hädaga, kuid nüüd 

dr. Kerge on nad parandand. Mine tea, teised arstid siunavad küll teda sharlataaniks, vahest siiski 

on see ülekohtune kadedus? Tahtsin vaid Sinu tähelepanu juhtida sellele “imearstile”. 

Olin paar päeva Tallinnas. Oma pilditeose tegemise kõrvale sigis mul veel 3 kiiremat tööd. 

K. a. suveks peavad ilmuma pilditeosed „Vana Tallinn” 8 ja „Vana Narva”. Mõlemad minu fotodest 

ja tehnil[ise]-lt minu toimetada. Niipea, kui lumi kaob – asun vanalinnu pildistama. Mul on ju hää 

hulk fotosid eeskätt Narvast, kuid seda ei jatku. Kõige kiirem on aga turismi broshüüriga, mille 

pildimahutuse jms. pean korraldama 1 nädala jooksul. Kuulutati võistlus, mis aga hoolimata rohkest 

osavõtust, ei annud häid tulemusi. Nüüd usaldati see töö minule. 

Sain minist[eeriumi]-st 9 jt. asutistest hulk huvitavat turismi väljaandeid. M[uu]s[eas] sain 

üllatavalt suurepärase pilditeose Türgimaa üle. Maitsekalt väljaantud suurteos. See on küll parim 

fotopilditeos, mida olen näind. 

Üleeile olin Tallinnas ingl[ise] fotovabriku Jefordi fotonäituse jurys, 10 kus puutusin kokku 

hr. A. Oinasega. Näitus avati täna. 

Pöörasin ERM. poole pildistamise asjus oma raamatu ja välismin[isteeriumi,] inf[ormatsiooni] 

osak[onna] jaoks (olen ametlikult vä[lis]min[isteerium]i fotograaf), kuid too asi sääl ei näi kuigi 

lihtne olevat. Lubatakse vaid pild[ista]-da oma teose jaoks , kuid pean veel “kokku leppima avaldamisõiguste 

ja vahekordadega”, nagu oleks sääl mingi kindlus või sõja saladus. Ometi võimaldatakse 

praegu mul ka sõjaväe pildistamine. 

Mul on sulle palve: Tallinnas l[äinud] a[astal] peetud raamatunäitusel oli väljas EKS-i 

“Läänemaa” 11 . Korduvalt olen palunud EKS-lt seda raamatut kas või lahtistes poognates osaliseltki, 

kuid ei tule sellest midagi välja. Kui Sul see võimalik, palun saada mulle omal arvel, tasun 

Sulle hiljem Tartu tulles. Mul on suvise töökava jaoks seda hädapärast vaja. Muidugi, kui see Sulle 

tüli või raskusi ei tee. 

Tahtsin Sinu tähelepanu juhtida vaid tollele maohaavade preparaadi leiutajale, kuid jutt venis 

pikaks. 

Kuidas on tolle koha nimi Otepää kandis – Sinu noorpõlve kodu-, kuhu kavatsesime sõita? 

Ela hästi! Palun tervita oma abikaasat. 

Sinu CSarap 

R/akver/e, 16. sept. 1939 

A/rma/s Tuglas! Täna saadan Sulle ristp[aela] all 12 oma eratondi “Vana Narva”. Kui Sa minu 

“pildiraamatuga” rahule jääd, vaimustaks mind. Kui raamat rahuldavagi arvustuse saab ja ostjaid 

leiab, siis oleks mul järgmiste pildikeste jaoks tee märksa tasandatud. 

8 Pilditeos “Vana Tallinn” jäi ilmumata. 

9 Välisministeeriumist, kus C. Sarap fotograafina töötas. 

10 Žüriis. 

11 Läänemaa. 1. Üldosa: maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Toimetaja H. Habermann, E. Kant, 

H. Kruus jt. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1938. 

12 Panderolliga.

Minule isikl[ikult] teeb tuska linnapea 

Lusti epistli olemasolu, kuid selle vastu ei 

saand ma parata. N[arv]a linnaval[itsus] 

toetas raamatu väljaandmist etc. 

Tsensorid nõudsid ühe pildi (Vana 

hoov) väljajätmist. Selle asemel on nüüd lhk. 

74 teine pilt, 13 märksa halvem (põhjus: hoov 

oli lagunend, nimelt trepikäik, kuid ometigi 

täiesti eht, ainus selline Narvas). 

Pean tõttama rongile, et sõita Toila. 

Sääl värvitakse meie perekonna häärberi. 14 

Pagana kallis, kuid paratamatu lõbu. 

Püüan läh[emal] ajal Tartu tulla. 

Tervitades 

Sinu CSarap 

A[rma]s Tuglas. Saadan Sulle pilte. 

Nagu näed, ilma päikeseta ei saa häid pilte. 

Hallid ja lamedad. Homme saadan Sulle C. Sarapi (J. Triefeldti) fotoga kirjapaber – C. Sarapi kiri 

Fr. Tuglasele 2. aug. 1940 Rakveres. 

teatud valiku suurendisi. (Mõni üksik pilt 

f. 245, m. 57:8, lk. 60/ 72 

saadetises – Raadi loss, Ahja m[õi]s on pildistatud 

päikese paistel – eks ole vahe suur!) 

Küll püüan suurendusi saada võimal[ikult] teravaid ja selgeid. 

On kiire. Hommikul sõidan Tallinna, p. l. jälle tagasi. Kui on Sul mulle näpunäiteid anda 

pildivaliku kohta, siis võid mulle telef[oneerida] pääle k[ella] 8 õ[htul] (vahest jõuan koju juba 

k[ell] 6 õ[htul]). 

Täna oli nii suurep[ärane] fotoilm, et nõrgaks võttis nähes toredaid pilvi ja mahedat valgust 

hoolimata sügispäikesest (mis taval[iselt] annab liiga kontrastse valguse). 

Kiirustan postiga, sellep[ärast] kiri segane. 

Ela hästi, tervita oma seenelist! 

26.8.40. 

Telef.3-87 

CS. 

A[rma]s Tuglas. – Jälle kirjutan suure tõttamisega, et kirja veel öösisele rongile viia. 

Siin juures saadan Sulle suurendisi meie õnnetuma fotoreisi haletsemisväärseist saavutusist. 

Eks Sa ise näe, mis sobib. 

13 Õu Pagari tänavas. 

14 C. Sarapi isa ostis pärast Sompa mõisavalitseja ametist lahkumist Toilasse talu. 




Palun, teata, milliseid Ahja pilte suurendada. Loss ise tuleks hää pilt, kahju, kui see peab 

välja jääma. Telef. 3-87 saad mind kätte (hommikuti kuni k[ella] ½ 11-ni ja peale ½ 6 kogu õhtu 

jooksul). 

Eile olin Tallinnas. Käesolev nädal on raske. Olen väsind, nagu võid käekirjast arvata. 

Näib nõnda kujunevat, et pean paari näd[ala] pärast päälinna asuma. Ei tea, mis sellest 

tuleb?! 

Laiaulatuslikum tegevus foto alal. Riigi teenistus. Eks näis, kuis see kujuneb. 

Ole hää, osta mulle mõni viisakam postkaart Leeninist, Staalinist ja Molotovist ja saada. 

Vajaksin suurendiste tegemiseks. Tartus unustasin ostmata Tartus oli neid – päris häid – mõnel 

pool näha. 

Tsinkograaf võib pilti pisut “klanida”. 

Ela hästi! Tervita! 

Sinu CSp 

R[akver]e, 28.8.40 

Võimalik, et tul[eval] näd[alal], kui ilm paraneb, tulen Tartu ja teeme väik[ese] sõidu. 

V.lgp. 

F. Tuglas. 


S. 

Rakveres, 1/ VII. 41 

Sel ajal kui olin maal oli Carl väga haige olnud, kui ta juba paranemas tulin jälle siia et saata 

teda lühikeseks ajakski minu õe juurde et võiks värskes õhus oma tervist kosutada, et jälle võiks 

tööle hakata. Sääl juhtus aga temaga järgmine lugu: Ta läinud ühel õhtul ligemasse tallu et säält 

mulle telefoneerida, kõne olnudki juba ära võetud, ta ootnud seda, siis tuldud aga sinna tallu mingisugune 

läbiotsimine, kõik sääl olijad kuulatud üle, teised lastud vabaks, maja peremees ja Carl 

viidud ühes, pikemale ülekuulamisele. Praegu viibib ta siin, temaga kokku ei saanud, sain sääl nii 

aru, et tema eest võib seista see asutus – kellele ta töötab. Nii siis palun ma Teid, kas ei oleks see 

Teil kuidagi võimalik paluda seda asutist et saadaks tema kohta andmeid Rakvere Julgeoleku Komiteele 

(usun et see nii vist oli) et see kiiremini vabastaks teda juurdlusest. Kardan ja olen mures 

tema tervise pärast see on tal ikka kehvapoolne, teate ja tunnete teda ju ammust ajast. Halb on 

teid küll tülitada aga palun Teid siiski väga kui see Teil võimalik. 

Teid kui ka Teie kallist abikaasat südamlikult tervitades 

Carli tädi 

Mia

Haridusreisid 

reformatsioonist 

valgustusajastuni 

Arvo Tering. Eesti-, liivi- ja kuramaalased 

Euroopa ülikoolides 1561–1798. Eesti 

Ajalooarhiiv, Tartu, 2008. 831 lk. 

inu laual on aastakümnete-pikkuse tea- 

M dusliku suurtöö tulemus: monumentaalne 

uurimus Baltimaade haritlaskonna kujunemise 

taustast. Selle teemaga on mul endal olnud tugev 

isiklik suhe. Põhjamaade vastureformatsiooni 

uurides – selle osatulemus on Tartu jesuiitide 

ajalugu – hakkas mind huvitama tookordse 

haridustaseme areng. Uurimise taustaks olid 

õppereisid Euroopas, mille ülikoolides tookord 

oli õppekeeleks ladina keel. Minu peateemaks 

olid taanlaste ja norralaste reisid, aga enda Eesti 

tausta tõttu hoidsin silma peal ka Baltimaade 

üliõpilastel. Tegu oli peamiselt materjali kogumisega, 

mis polnud aga kuigi täielik. Kasutasin seda 

materjali ainult mõne artikli kirjutamiseks. Mul 

oli hea meel, kui sedasama teemat asus uurima 

Arvo Tering. Nii oli asi tõsise uurija kätes, kelle 

käsutusse andsin ka oma kogutud materjalid, 

jäädes ise huvilise pealtvaataja ja innustaja rolli. 

Seepärast on mul eriline rõõm hoida käes seda 

mahukat monograafiat, mille ilmumist mitmed 

probleemid olid ka aeglustanud. 

Olen ise publitseerinud kolm köidet taani ja 

norra haridushuviliste õppereisidest 1536–1813, 

koos reisijate matrikliga. Seesugune on koostatud 

ka Arvo Teringul ja tuleb loota selle ilmumist, 

sest see võimaldab veelgi rohkem süveneda 

ja teemat uurida. Nii on võimalusi võrdlemiseks. 

Kõrvutades paistab minu enda panus isegi natuke 

pealiskaudsena. Erineva tausta ja laiemate 

kontaktide tõttu on tulemused üldisemat laadi. 

Kirjutatud on mu artiklid nagunii ametiülesannete 

täitmise kõrval. Peamine eesmärk oli anda 

põhjendatud ülevaade vastastikustest mõjudest 

tolleaegse Euroopa kultuurilisel ühisturul. 

A R V U S T U S E D 

Arvo Tering on aga näinud palju suuremat 

vaeva, sukeldunud arvukate arhiivide varasalve 

ja leidnud palju lisa, vahetevahel küll ka ainult 

nööpnõelu, aga nendegi pistetel on mõju. Tulemus 

oleneb suuresti säilinud materjalist. Seda 

on loomulikult rohkem 18. kui 16. sajandist, mis 

vajutab teosele oma pitseri. Iseloomustav on ka 

autori katse kõike põhjalikult analüüsida, leida 

seletust, kuigi palju jääb oletuste valda. 

Sissejuhatuses antakse ülevaade allikatest. 

Palju materjale on hävinud, näiteks viimases 

sõjas Oderi-äärse Frankfurdi ülikooli arhiiv. 

Mõnele oli sellest isegi kasu. Pärast sõda oli 

Saksamaal mitmeid “doktoreid”, kes väitsid, 

et nad olid saanud oma kraadi just sellest ülikoolist. 

Autor nimetab oma eesmärgiks esitada 

mitmetahuline pilt eesti-, liivi- ja kuramaalaste 

õpingutest Euroopa ülikoolides alates 1560ndatest 

aastatest kuni 1798. aastani, mil kõik 

välismaal õppivad Venemaa alamad kutsuti 

kahjuks koju tagasi. 

Käsitlus algab soliidselt ajastu vaimuelu 

iseloomustusega ja jätkub Baltimailt pärit üliõpilaste 

immatrikulatsioonide arvu ja dünaamikaga, 

lisaks nende sotsiaalse ja etnilise päritolu 

kirjeldused. Viimases on arutatud ka eestlaste 

ja lätlaste võimalusi jõuda ülikoolihariduseni. 

Autor järeldab, et vaevalt jõudsid 17. sajandil 

nii kaugele talupoja-päritolu noormehed, kuid 

Rootsi aja viimased veerandsada aastat lõid 

eeldused selleks, et järgmisel sajandil pietismi 

rüppe sattunud talupoisid jõudsid tõepoolest 

kõrghariduseni. Linnadest pääsesid kohalikku 

päritolu noormehed ülikooli alles 18. sajandi 

keskpaiku (lk. 108). On toodud üksikuid näiteid 

ja viidatud võimalikele isikutele. Autor arvab, et 

17. sajandil võis olla eesti soost toapoisse ja teenreid, 

kes käisid noore mõisahärra teenrina isegi 

ülikoolilinnas (lk. 97). See kehtib samuti järgneva 

aja kohta. On ka üks näide: Palmse omaniku 

pojal Arend Dietrich von der Pahlenil oli aastail 

1723–1727 Halles, Marburgis, Strassbourgis ja 

Pariisis kaasas eestlasest teener Joosep (lk. 104). 

Neil teenritel oli pealegi see eelis, et nendega 

rääkides sai kasutada eesti ja läti keelt, mis muutusid 

sel kombel salakeelteks. Reisialbumites 

leidub vahel neis keeltes sissekandeid, mõnikord 

labasusi, teinekord ka tarksõnu. 1 

Palju tähelepanu on pühendatud aadlikest 

1 Eestikeelsetest olen kirjutanud ajakirjas Tulimuld 1974–1978. See on ka kasutatud kirjanduse nimistus, sealt 

aga puuduvad artiklid lätikeelsetest: Einige Stammbucheintragungen aus dem 17. und 18. Jahrhundert in 

lettischer Sprache (Celi XV, Lund, 1972, lk. 16–24; Weitere Stammbucheintragungen aus dem 17. und 18. 

Jahrhundert in lettischer Sprache (Celi XVI, Lund, 1977, lk. 35–50); Lettische Eintragungen im Stammbuch 

des Johann Conrad Arnold (Celi XVII, Lund, 1979, lk. 90–96). 


Arvustused 

üliõpilastele, kelle osatähtsus oli üsna suur. Ka 

vaimulike ja kooliõpetajate ning kaupmeeste ja 

raeliikmete pojad olid arvukalt esindatud, palju 

tagasihoidlikumalt käsitööliste pojad. Tartu ülikooli 

puhul märgib autor, et vaid väheste aadlike 

puhul olid täheldatavad tõsisemad õpingud. 

Neil lasti immatrikuleerida riigitruuduse näitamiseks 

(lk. 70, 72). Siin tuleb arvestada fakti, et 

aadlinoorukid olid tihti saanud koduõpetajate 

abiga hea eelväljaõppe. Kopenhaageni ülikooli 

lasid mitmed aadlikud end immatrikuleerida 

enne reisi algust, vältimaks tookord tavalist 

depositsiooniriitust, mis tuli läbi teha pärast 

esimest sissekirjutust ülikooli. Seda mainib 

autor alles hiljem seoses meelisülikoolide ja 

kaasmaalaskondade pennalismiga (lk. 300, 442). 

Peale selle oli aadlike välismaareiside eesmärgiks 

tihti tour de cavalier, mida on käsitletud üsna 

põgusalt (lk. 477–495). Tuleb ka arvestada, et osa 

aadlikke lasi end immatrikuleerida akadeemilise 

jurisdiktsioonikaitse saavutamiseks. 

Siin võiks mainida ühte juhust Kopenhaagenis, 

kus välismaa üliõpilane esitas immatrikuleerimisel 

depositsiooniriituse vältimiseks 

tavalise esimese ülikooli testimoniumi asemel 

oma reisialbumi. Tallinlane Johann Kniper kasutas 

seda 1638. aastal tõendina oma varasematest 

õpingutest Uppsalas ja ülikooli senat andis ka 

vajaliku tunnustuse. 2 

Reisijad pidid tookordses territoriaalselt 

killustatud Euroopas tihti ette näitama oma 

reisipassi. Epideemiate puhul nõuti eriti Lõuna- 

Euroopas erilist tervisepassi. Tuleb silmas pidada, 

et neis polnud fotot, ka mitte isikukirjeldust. 

Nii oli võimalik vahetada identiteeti. Ludvig 

Holberg laenas Pariisis Itaalia-reisiks aastail 

1715–1716 ühe kaasmaalase reisipassi ja reisis 

Itaalias kui Michel Recco Aachenist. Sel kombel 

vältis ta ka konfessionaalseid probleeme. Olen 

leidnud mitmeid sissekirjutusi, mis põhinevad 

valeandmetel, koos valenime kasutamisega. 

Mõned esinevad aadlikuna. Niiviisi toimisid 

mitmed kodanliku taustaga reisijad, eriti Lõuna-Euroopas, 

kaugel kodumaast. Kaupmeeste 

pojad, kellel oli piisavalt raha, võisid end näiteks 

Pariisis nimetada paruniteks. Itaalias pole alati 

kindel, kas nobilis Danus on tõesti aadlisoost. 

On näiteid, kus reisikirjeldus põhineb fantaasial. 

Ega vist ka kõik baltimaalased olnud ausad? 

Heaks sissejuhatuseks on ülevaade ülikoolieelsetest 

õpingutest kodumaal ja võõrsil. 


Tuuakse näiteid Tartust, kuidas linnakooli 

piiratud võimaluste kiuste püüti kohalikele 

noormeestele ülikooli minekuks koolirektoritega 

isiklike kontaktide abil teed sillutada. Autor 

oletab, et niisamuti talitasid teiste linnakoolide 

rektorid. Seesama kehtib minu kogemuste järgi 

ka Kuressaare kohta. 

Välismaistest koolidest pole vaatluse alla 

võetud katoliiklikud õppeasutused, näiteks 

Braunsberg (lk. 133). Kuna see teema on minu 

pärusmaa, siis on kahju, sest sealtkaudu ilmneb 

huvitavaid seoseid. Braunsberg polnud ju 

ainuke, mainimisväärt oleks olnud ka Vilniuse 

paavstlik seminar, kus õppis palju baltimaalasi. 

Ülikoolide kaardil on ära märgitud Vilniuse 

ülikool, kuigi see on tekstis peaaegu olematu. 

Autor märgib immatrikuleerimist Königsbergi 

ülikooli kui üleminekut teistesse ülikoolidesse. 

Aga mindi ka Braunsbergi, see tähendab madalama 

tasemega õppeasutusse? See kehtib näiteks 

aadlik Christopher Lode kohta, kes immatrikuleeriti 

1607. aastal küll Königsbergis, kuid 

järgmisel aastal kohtame teda Braunsbergis. Toimus 

ka liikumine vastassuunas. Pärnu lähedalt 

pärit Johannes Stribing võeti 1590. aastal vastu 

Braunsbergi seminari, immatrikuleeriti 1592. 

aastal Königsbergis ja võeti kaks aastat hiljem 

Braunsbergis jesuiitide ordu liikmeks. Teistest 

oleks mainimisväärt Melchior von Fölkersam 

Kuramaalt, kes oli jesuiitide õpilane Vilniuses ja 

Braunsbergis, aga õppis ka Königsbergis ja Rostockis. 

Neid oli ka mujal, näiteks liivimaalane 

Detlev Tiesenhausen, kes õppis kolm aastat 

Viini jesuiitide konviktis, misjärel 1576/1577. 

aastal immatrikuleeriti ta õigusteaduse tudengiks 

Viini ülikoolis. 3 

Reisiolude osa on kultuurilooline pärl. 

Siin analüüsitakse laevareise, võrreldakse neid 

maismaareisidega, kirjeldatakse mitmesuguseid 

teekondi ja antakse ülevaade reisikuludest. Kõik 

on läbi tipitud rikkalike näidete ja võrdlustega. 

Reisiks oli vaja inglikannatust – laevasõidu keskmine 

kiirus oli kaks kuni neli kilomeetrit tunnis 

(lk. 174). Merereis võis olla hädaohtlik. Meil on 

vähe aimu, kui paljud välismaale siirdujad või 

koju tõttajad kaotasid teel oma elu merelainetes. 

Siiski olid merereisil omad eelised, ennekõike 

oli see palju odavam. Saksamaa ülikoolilinna 

jõudmiseks võis kuluda mõlemal viisil kas kuu 

või koguni paar. 

Järgmisena on vaatluse all sihtülikoolid. An- 

2 V. Helk. Stambogsskikken i det danske monarki indtil 1800. Odense, 2001, lk. 244. 

3 V. Helk. Jesuiidid Tartus 1583–1625. Tartu 2003, lk. 257, 260, 263, 269.

takse taustaandmed asutamise ja arengusuundade 

kohta, võrreldakse immatrikulatsioonide 

arvu ja hinnatakse nende suurust erinevatel 

ajajärkudel. Järgneb ülevaade Euroopa olulisematest 

ülikoolidest 16. sajandi keskpaigast 

19. sajandi alguseni. Pearõhk lasub Saksamaa 

ülikoolidel. Teises tähtsusjärjekorras on Madalmaade 

ülikoolid. Neist mängib esirolli Leiden. 

Leheküljel 270 on üks eksitav trükiviga: mitte 

1710., vaid 1610. aastatest kuulus see ülikool 

üliõpilaste arvu poolest Euroopa suurimate hulka. 

Loodetavasti on autor immatrikulatsioonide 

puhul arvestanud Leideni omapära: siin kanti 

üliõpilasi uue õppeaasta algul taas matriklisse; 

nii esineb mõni nimi korduvalt. 

Itaalia ülikoolidest keskendub huvi Padovale, 

kus õpiti pikemat aega. Andmed Baltimaade 

üliõpilaste kohta pärinevad peamiselt germaani 

rahvuse matriklist. Padovas võis sissekanne 

tähendada faktilisi õpinguid, mis on aga tihti 

küsitav Siena matrikli andmete puhul. Need rahvad 

olid huvitatud eriti aadlisoost üliõpilastest, 

kelle nimed nende matriklit ilustasid. Mitmed 

peatujad teel Rooma või tagasiteel on rahvuse 

palvel kirjutanud oma nime ja jätkanud reisi. 

See kehtib ka Prantsuse ülikoolide germaani 

rahvuste matriklite kohta, mis on samuti mõnikord 

ainult külalisraamatud. 

Šveitsi ülikoolid on peale Baseli alandatud 

kõrgkoolideks. Ise nimetavad nad end küll 

ülikoolideks. Palju oleneb sellest, mida õpiti. 

Usuteadust õpiti ju peamiselt Saksamaa ülikoolides. 

Teistes õigus- või arstiteadust, mis ei 

tarvitsenud olla madalamal tasemel katoliku või 

kalvinismi aladel paiknevates haridusasutustes 

– neid oli ju ka Saksamaal. Nii oleks võinud 

olla ülikoolide paiknemise kaardil koht Genfil, 

eriti seetõttu, et seal õppis ka baltlasi. Pealegi 

on ära märgitud Pisa ja Bologna, kuigi seost 

baltimaalastega just ei ilmne. Puudub muuseas 

veel Franeker, see on lihtsalt unustatud ülikooli 

märkivale sümbolile lisada. 

Lundi ülikooli kohta on märgitud võimalust, 

et Skåne taanlased eelistasid õppida 

pigem Kopenhaagenis kui Lundis (lk. 283). 

See vastab ka tõele, aga Rootsi katsus ehitada 

teaduslikku müüri, keelas skånelastel õppida 

Kopenhaagenis. Sellest püüti üle saada, lastes 

end enne immatrikuleerida Greifswaldis. Pikapeale 

õnnestuski rootsistamise sõiduvees seda 

Arvustused 

keeldu rakendada, ei tunnustatud isegi enam 

Kopenhaagenis läbi viidud depositsiooniakti, 

vaid nõuti selle kordamist. 

Kõige rohkem räägitakse õpingutest peatükis 

baltimaalastest üliõpilase staatuses. Siin on eriti 

palju juttu vahelduvatest meelisülikoolidest. 16. 

sajandi teisel poolel oli Rostocki-keskne ajastu. 

17. sajandi esimest kolmandikku iseloomustab jesuiitide 

aktiivne tegevus Tartus ja Riias, mis autori 

arvates jäi sakslaste ülemkihi hulgas edutuks (lk. 

299). Selle liiga kategoorilise hinnangu tahaksin 

ümber sõnastada: “edutu” asemel rõhutada 

vähest edu. Jesuiitide soosijate ja kasvandike 

hulgas oli ka kohalikke aadlikke, näiteks viimane 

katoliiklik piiskop Otto Schenking. 

Kolmekümneaastase sõja tõttu oli 1630.– 

1640. aastatel Königsberg suurima üliõpilastearvuga 

Saksa ülikool. Alates 1630-ndate 

keskpaigast kuni 1650-ndate keskpaigani olid 

eesti- ja liivimaalaste jaoks üliolulised Leideni 

ja Franekeri ülikool. Seejärel kasvas kuni sajandi 

lõpuni Wittenbergi osatähtsus. 18. sajandil oli 

eesti- ja liivimaalaste eelistatuim ülikool Jena, 

kuramaalastel aga Königsberg. Selle sajandi kõige 

külastatuim Saksa kõrgkool oli Halle, mis oli 

Jena kõrval väga oluline ka eesti- ja liivimaalaste 

jaoks. Seal õppis ka eesti juurtega üliõpilasi. 

Erialavalikute osas püütakse leida ajendeid, 

viidata silmapaistvate teadlaste inspiratsioonile. 

Sama kehtib ülikoolivaliku puhul. Oli silmapaistvaid 

õppejõude, kes olid ülikoolide tõmbejõuks. 

Seda valgustab lähemalt õppetöös osalemise kirjeldus, 

mida autoril on õnnestunud illustreerida 

ülevaadetega loengutekuulajatest, näiteks eriti 

põhjalikult August Ludwig Schlözeri loengutel 

Göttingenis 1770–1796. 18. sajandil hakkas üha 

rohkem taganema ladina keele kasutamine. 

Palju tähelepanu on pühendatud väitekirjade 

kaitsmisele. Puudub aga nende eelkäijate, 

harjutusdisputatsioonide käsitlus. On siiski mainitud, 

et need koos oratsioonidega olid oluline 

osa õppetööst (lk. 585), koos ühe näitega Riia 

gümnaasiumis kaitstud disputatsioonist 1685. 

aastal (lk. 113) ja teisega Wittenbergist 1689. 

aastal (lk. 360). Need on tihti teesid, kirjutatud 

õppejõu-eesistuja (præses) poolt, õpilasel 

(respondens) tuli esitatud väiteid kaitsta. On 

siiski ka üliõpilaste endi koostatud tekste, mis 

on siis ära märgitud. Neid leidub väga arvukalt 

ülikoolide raamatukogudes. 4 Vähemal määral 

4 Vt. nt.: V. Helk. Baltisches Schrifttum in der Lintrup-Sammlung der Kopenhagener Universitätsbibliothek 

(Reval und die baltischen Länder. Festschrift für Hellmuth Weiss zum 80. Geburtstag, herausgegeben von 

Jürgen von Hehn und Csaba Janos Kenéz, Marburg-Lahn, 1980, lk. 417–437). 


Arvustused 

on teatud tähtpäevade puhul peetud kõnesid 

(orationes). 

Järgnevalt on käsitletud teadusliku panuse 

teisi tahke: osalemist teadusseltsides, ka praktikavõimalusi 

üliõpilasena. Autoril on õnnestunud 

Göttingenis elust lahkunud Baltikumi üliõpilaste 

maise vara inventarinimestike kaudu anda 

väike mulje nende eraraamatukogudest. Ka 

on ta uurinud, kuidas baltisaksa üliõpilased on 

kasutanud Göttingeni ülikooli raamatukogu. Samuti 

kaunite kunstide harrastamist ja tarbimist. 

Baltisakslased osalesid ka üliõpilasühendustes: 

natsioonides-kaasmaalaskondades, kuulusid 

arvukalt vabamüürlaste loožidesse ja üliõpilasordudesse. 

Vabamüürlaste seas mängisid suurt 

rolli Kuramaa aadlikud. 

Sellega seoses on juttu duellidest, kusjuures 

on mainitud Jenas sel kombel surma 

saanud tudengeid (lk. 453). Kielis äratas suurt 

tähelepanu üks duell detsembris 1780, milles 

taani krahv Magnus Ernst Christian Stolberg 

hukkus kuramaalase Eichstedti käe läbi. Viimast 

mainitakse kui unanimistide ordu liiget. 

Üks sekundantidest oli Johann Ernst Strobel 

Tallinnast, kes küll relegeeriti, aga sai jätkata 

õpinguid Jenas ja oli Eestis üle 20 aasta pastor 

Haapsalus. 5 

Lühidalt on juttu ka armuelust, eriti vallaslastest. 

Oli üksikuid abiellumisi ja abieluplaane, 

aga paistab, et ülikoolilinna seisukohast võetuna 

oli pärapõrgust pärit üliõpilastel vähe võimalusi 

seisusekohase abikaasa leidmiseks. 

Ülikooliõpingutele lisaks võeti võimalust 

mööda ette pikem silmaringi avardav reis, mida 

said endale lubada aadlikud ja ka linnaeliiti 

kuulunud suguvõsade esindajad. Neist saab 

mulje säilinud reisipäevikute kaudu, lisaks 

kirjavahetustest. Itaalia puhul märgib autor, 

et reisi ihaldatud sihtpunktiks oli Rooma, aga 

kasutati ka võimalust ülikooliõpinguteks, eriti 

Padovas. 

Kuressaare linna juhtkonnas domineeris 17. 

sajandil perekond Kohl. Mitmed selle liikmed 

reisisid Itaalias ja õppisid ka Padovas. Peale 

Friedrich Kohli, kes suri germaani natsiooni 

raamatukoguhoidjana 1650. aastal (lk. 489), 

olid seal 1654. aastal Balthasar ja Jacob Kohl. 

Viimase noorem vend Nicolaus, hiljem Kures- 


saare bürgermeister, on nähtavasti külastanud 

ka Itaaliat. Kui kuninganna Kristiina esindaja 

Lorenzo Adami tuli 1666. aastal Roomast Saaremaale, 

elas ta tema juures ja nad vestlesid 

itaalia keeles. 6 

Eripeatükk on pühendatud ülikooliaegsetele 

väljaminekutele 18. sajandi teisel poolel. Seda 

valikut põhjendatakse korraliku allikataustaga. 

Vaadeldakse mitmesuguseid õpingukulusid, 

alates immatrikuleerimis- ja lahkumistunnistuse 

tasust. Kahe silma vahele on jäänud ülikooli 

pedelli aastaraha. 7 Peamised väljaminekud 

olid korteri üürimiseks ja korrashoiuks, toitlustamiseks, 

rõivastuseks ja hügieeniks, lisaks 

tarbekaupadeks ja kirjasaatmiseks ning ajaviitmiseks. 

Erakorraliste väljaminekute hulka 

kuuluvad ravikulud, alimendid ja matusekulud. 

Lõpuks probleemid võlgade ja vekslitega. 

Seejärel esitatakse väga loogiline küsimus: kas 

need olid kulutused, kasulik investeering või 

raha tuulde pildumine? Autor järeldab, et need 

vanemad, kes saatsid oma poja(d) ülikooli õppima, 

tegid kindla investeeringu poja tulevikku, 

sest haritlased teenisid Baltimail väga hästi, igal 

juhul paremini kui nende ametivennad Saksa 

aladel (lk. 566). Ta möönab, et vanemate silma 

alt võõrsile iseseisva elu peibutustega silmitsi 

sattunud noormeestele jäid nii mõnigi kord 

koormaks hiigelvõlad või ülikoolilinna maha 

jäänud vallaslaste emadele makstavad alimendid 

(lk. 650). 

Küsimus ei seisne aga mitte ainult rahateenimises. 

Taanis juhtisid skeptikud tähelepanu 

reiside hädaohtlikkusele, mitte ainult füüsiliselt, 

vaid ka mentaalselt. Noored võisid sattuda 

halva mõju alla, mis muutsid nende hingelaadi. 

Nagunii kohtasid nad Euroopas uusi mõtteid ja 

hoiakuid, mis tekitasid muret valitseva süsteemi 

esindajate juures. Näiteks peeti kahjulikuks 

Prantsuse revolutsiooni ideid. 

Üldiselt toodi kaasa uusi muljeid ja inspiratsiooni, 

mida pärast tagasipöördumist püüti 

kohandada kohalike oludega ja edasi arendada. 

See rajas aegamööda teed reformidele. Reisijate 

pilk oli suunatud ette, nad otsisid värskemat 

tulevikku, milles oli väärt elada. 

Üsna korralik on ülevaade õpingute rahastamise 

allikatest: vanemate toetustest, stipendiu- 

5 Vt. viide 2, lk. 168, 273 (samas on informatsiooni, et teoloogiatudeng Nathanael Bahrt Riiast mängis ühes 

Kieli üliõpilaste muusikaringis tšellot); L. Aarma. Põhja-Eesti vaimulike lühielulood 1525–1885, Tallinn, 2007, 

lk. 260. 

6 Ostdeutsche Familienkunde, Bd. 11, 34. Jg., 1986–1987, lk. 100, 143. 

7 V. Helk. Dansk-norske studierejser 1661–1813, I, Odense, 1991, lk. 72–73.

midest ja metseenidest. Vähesel määral oli ka 

ülikoolilinnas võimalik lisa teenida. 

Lõpus arutatakse töövõimalusi kodumaal 

ja tööleidmist võõrsil. Ülikooli teenistuses 

olevatele tuleks lisada Kuressaare raeliikme 

poja Balthasar Boy, kes immatrikuleeriti Königsbergis 

1676. aastal ja sai viis aastat hiljem 

samas gümnaasiumi konrektoriks. Pärast magistrikraadi 

saavutamist 1685. aastal kutsuti ta 

1691. aastal, veidi aega enne oma surma ülikooli 

luulekunsti professoriks. 8 Saaremaa juristidest 

sai Kuressaare bürgermeistri poeg Nicolaus 

Schaffshausen pärast doktoriks pärgamist 1623. 

aastal Wittenbergis Sachsen-Lauenburgi hertsogi 

nõunikuks ja hiljem Lauenburgi kantsleriks. 9 

Juristid ei lasknud end alati matriklisse kanda, 

kui nad olid välismaal väljaõppe eesmärgil, mida 

taotlesid kogenud kolleegide juures. 

Autor on läbi töötanud ka mitme ülikoolilinna 

surmameetrikad – väga aeganõudev töö 

kesiste tulemustega. Epiloogi asemel annab 

ta ülevaate üliõpilaste koju tagasi kutsumisest 

1798. aastal ja järgneva kolme aasta suletusest, 

millel oli palju negatiivseid mõjusid, aga mis 

samal ajal kiirendas Tartu ülikooli niigi veninud 

taasavamist 1802. aastal. See vähendas Saksamaale 

minekut vastavalt sellele, kuidas kohaliku 

ülikooli autoriteet järk-järgult kasvas. 

Sisu täiendavad arvukad tabelid (kokku 

62), mille põhjal saab üksikasjalikuma mulje 

käsitletud probleemidest. Kasutatud allikate ja 

kirjanduse loetelu on imponeeriv, lubab ainult 

aimata, kui palju aega on kulunud selle materjali 

leidmiseks ja kasutamiseks. On läbi töötatud 

mitme ülikooli arhiivid, head lisa leitud eramaterjalidest, 

näiteks von Campenhauseni perekonnaarhiivist 

Herderi-Instituudis Marburgis. 

Illustratsioonid on asjakohased. Erilist 

vaatamismõnu pakuvad reisialbumitest pärit 

värvilised joonistused, mis näitavad tudengite 

igapäevaelu. 

Üldine hinnang uurimusele on kõigiti positiivne 

– ladusalt kirjutatud, on näha materjalidesse 

süvenemist ja probleemide mõistmist. 

Natuke väsitavad on tekstis esitatud rohked 

statistilised arvutused, eriti protsendid. Kuna 

tihti on tegemist väikeste arvudega, siis libiseb 

silm eriti ühekohalistest protsentidest üle, keskenduses 

suurematele gruppidele. 

Arvustused 

Eessõna on dateeritud kuupäevaga 1. detsember 

2003, nii on see teos olnud kaua teel. 

Tulemus on eriti imponeeriv, sest autor on 

suutnud selle edukalt lõpule viia, hoolimata 

nägemisvõime kustumisest. Ta on olnud sõltuv 

moodsast tehnikast ja headest abilistest. 

Kuigi teose peategelasteks pole kohalikud 

päriselanikud, on see siiski tähtis nurgakivi meie 

ala kultuuriloo arengu uurimisele. Lisaks näitab 

ta tihedat seost Euroopaga, mille tookordselt 

teaduslikult ühisturult toodi uusi ideid, mis 

mõjutasid kogu meie ala rahva arengut. Jääb üle 

ainult õnne soovida, ja mitte ainult autorile, vaid 

ka Eesti ajalooteadusele, mida on jälle rikastatud 

ühe põhjapaneva ja edasiviiva uurimusega. 

Vello Helk 

8 V. Helk. Die Stadtschule in Arensburg auf Ösel in dänischer und schwedischer Zeit, Lüneburg, 1989, lk. 35. 

Andmed Königsbergi karjääri kohta pärinevad Recke-Napiersky leksikonist, pole aga kindel, kas ta jõudis 

enne surma ametisse astuda. 

9 Vt. viide 6, lk. 101. 


Arvustused 

Ikaldus – nälg – surm 

Marten Seppel. Näljaabi Liivi- ja Eestimaal 

17. sajandist 19. sajandi alguseni. 

Dissertationes Historiae Universitatis 

Tartuensis. 15. Tartu Ülikooli Kirjastus, 

Tartu, 2008. 408 lk. Doktoriväitekiri 

kaitstud Tartu Ülikooli ajaloo ja 

arheoloogia instituudi nõukogu avalikul 

koosolekul 26. juunil 2008. 

Väitekiri käsitleb maarahvast varem tihti 

tabanud nuhtlust, nimelt talupoegade toimetulekuraskusi 

näljaperioodidel 17. sajandist 

19. sajandi alguseni Eesti- ja Liivimaal. Pearõhk 

lasub näljaabi erinevatel vormidel – nii talupoegade 

eneseabil kui ka mõisate ja riigivõimude 

poolt antud abil. Eriti tähtis siinjuures on see, 

et käsitlus riigivõimude osatähtsusest näljaabi 

organiseerimisel hõlmab nii Rootsi kui ka 

Venemaa võimuperioode, mis annab uurimusele 

laiema perspektiivi. Uurimuse teemal on 

keskne tähendus ka meie teadmistele Eesti 

talurahva üldisest olukorrast, samal ajal kui ta 

moodustab olulise osa ühest hoopis suuremast 

ühiskondlikust probleemistikust, nimelt sõltuvate 

talupoegade majanduslikest ja sotsiaalsetest 

suhetest mõisaga tolleaegses Euroopa feodaalühiskonnas. 

Terveid rahvaid tabanud ikalduste- ja näljaperioodid 

on juba ammu olnud ajaloouurimise 

tähtis objekt. Autor annab asjatundliku ülevaate 

relevantsest rahvusvahelisest kirjandusest, 

kusjuures ta näitab üles selle head tundmist. 

Eesti ajaloouurimises ei ole aga seni veel ühtki 

süstemaatilist käsitlust näljaabi organiseerimisest 

ja struktuurist konkreetsel, empiirilisel 

tasandil. Marten Seppel on nüüd asunud seda 

lünka täitma. 

Uurimus rajaneb ulatuslikul algallikmaterjalil 

Eesti, Läti ja Rootsi riiklikes arhiividepoodes. 

Kasutatud allikad on osalt normatiivset laadi, 

osalt tegelikkust dokumenteerivad. Esimesse 

kategooriasse kuuluvad peamiselt kubermanguvalitsuste 

patendid, resolutsioonid ja korraldused, 

samuti rüütelkondade materjalid, mis 

kajastavad mõisnike seisukohti ja taotlusi. Autor 

on jälginud ka publitsistikat alates 18. sajandi 

teisest poolest. 

Konkreetse abistamistegevuse kirjeldus 


ja analüüs põhineb peamiselt mõisate arhiivimaterjalidel 

– revisjoniaktidel, aruannetel, 

rendilepingutel, vakuraamatutel ja talupoegade 

võlaraamatutel. Peale selle leidub väärtuslikku 

informatsiooni talupoegade palve- ja kaebekirjades 

ning kohalike kohtute toimikutes. 

Uurimuse peaeesmärgiks on selgitada ühiskonna 

reaktsioone talupoegade nälgimisohule ja 

näljahädadele või täpsemalt: kas peamine abi tuli 

õiguslikult ja moraalselt abistamiskohustusega 

seotud mõisnikelt või riigivõimudelt ühenduses 

riigi ühiskondliku osatähtsuse kasvamisega. Selle 

üldise probleemiasetuse transformeerib autor 

konkreetseteks uurimisküsimusteks vastavalt eri 

peatükkides käsitletud teemadele. Uurimuse 

pearõhk lasub talumajapidamistel; maarahva 

madalamaid kihte – saunikuid, vabadikke ja 

sulasrahvast – on käsitletud vähem, sest nende 

ülalpidamisprobleemid ei olnud otseselt seotud 

mõisnike ja riigivõimu huvidega. 

Väitekiri on disponeeritud osalt temaatiliselt 

(kolm esimest peatükki), osalt kronoloogiliselt 

(kolm viimast peatükki). Esimene peatükk käsitleb 

suuremaid ikaldusi ja näljahädasid Eesti 

alal 17. sajandist 19. sajandi alguseni ja talupoegade 

hakkamasaamist näljaaegadel, nende ”ellujäämisstrateegiaid”. 

Järgmises kahes peatükis 

vaatleb autor mõisapoolset talupoegade toetust 

üldise nälja puhul ja mõisnike käsitust talupoegade 

ülalpidamise kohustusest. Viimased kolm 

peatükki käsitlevad riigivõimu ettevõtmisi näljahäda 

leevendamiseks kronoloogilises järjekorras: 

esiteks Rootsi, siis Vene valitsuste näljapoliitikat 

ning lõpuks näljaabiküsimuse lahendamist pärast 

pärisorjuse kaotamist. Väitekirja lõpus on nii 

eesti- kui ka ingliskeelne kokkuvõte uurimistöö 

tulemustest. Kogu käsitlusplaan on seega selge 

ja loogiline. 

Uurimuses käsitletud probleemistik äratab 

mõningaid küsimusi lähemaks aruteluks. Ikalduste 

ja näljahädade puhul käivitus esmajoones 

talupoegade eneseabi. Autor on selle abi erinevad 

väljendusvormid ja vahendid koondanud 

ühe mõiste alla – “ellujäämisstrateegiad”. Selles 

kätkeb uurimuse üks põhimõisteid, mis osutab 

otseselt ja definitiivselt elu ja surma küsimusele. 

Paljud näljaohvrid siiski ei surnud, vaid võisid 

vireledes ja haigena näljaaja üle elada. Kas selle 

taustal olnuks võib-olla kohasem kasutada terminit 

“üleelamisstrateegia” ellujäämisstrateegia 

asemel? Termin üleelamine näib ka paremini 

vastavat saksa- ja ingliskeelsetele terminitele 

das Überleben ja survival. Pealegi: näljahädad ei 

tabanud mitte ainult inimesi ja loomi, vaid ka 

talumajapidamisi, peamisi tegureid talurahva

eksistentsiks üldse. Seetõttu oleks termin “üleelamine” 

sobiv nii talurahva kui ka talundite 

puhul. Räägitakse ju, et majandus “elab üle” 

kriisiaega; terminit “ellujäämine” saab aga talumajapidamiste 

kohta vaevalt kasutada. 

Seda terminoloogilist purgatooriumit võib 

ju ka jätkata termini “ellujäämisstrateegia” 

teise poole, nimelt “strateegia” lahtimõistatamisega. 

Strateegia all mõeldakse tavaliselt 

mingi võimukeskuse või kõrgemalt poolt läbi 

mõeldud ja juhitud kavakindlat tegutsemist. 

Taktika on seevastu mingi konkreetse eesmärgi 

saavutamisele suunatud tegevus. Kui nüüd aplitseerida 

strateegia ja taktika mõisted näljaabi 

kolme peategelase – talupoegade, mõisnike ja 

riigivõimu – tegevusele, kellel olid erinevad võimalused 

ja mõneti erinevad huvid, siis saaksime 

ehk järgmise pildi: 

– näljaabi strateegia, s. t. kaugema perspektiiv, 

eest kandis hoolt esmajoones riigivõim; 

– näljaabi taktika, s.t. kindlale eesmärgile, 

füüsilisele üleelamisele suunatud suuresti 

spontaanne tegevus toimus peaasjalikult 

talupoegade eneseabi raames; 

– talupoegade ja riigivõimu vahele jäid mõisnikud, 

kes tegutsesid nii taktikaliselt (näljahädas 

talupoegade akuutne abistamine) kui 

ka strateegiliselt (mõisatööjõu permanentne 

säilitamine). 

Selline mõistete sisuline eristamine avaks 

ehk võimaluse anda näljaabianalüüsile veelgi 

enam selgust ja sügavust. 

Oma historiograafilises ülevaates tutvustab 

autor pärisorjuse põhiolemuse kohta kaht vastandlikku 

seisukohta: esmalt kaua valitsenud 

arvamust, et pärisorjus kujutas endast üht jäigalt 

ekspluataatorlikku ühiskonnakorda, teiselt 

poolt aga uuemas ajalookirjutuses üha enam 

levinud seisukohta, mis näeb pärisorjuses üht 

ratsionaalset ja isegi progressiivset süsteemi 

mõisnike ja neile alluvate talupoegade vahel. 

Sealjuures toonitavad pärisorjuse apologeedid 

eriti mõisnike õiguslikku ja moraalset kohustust 

talupoegi igat laadi hädade puhul abistada. 

Autor seevastu ei pea õigeks pärisorjuslike suhete 

redutseerimist mõisnike poolt antavatele 

toetuslaenudele ja näljaabile, vaid väidab, et 

neid suhteid tuleb analüüsida kompleksselt, s. 

t. õiguslikest, majanduslikest ja sotsiaalsetest 

olukordadest lähtudes. Tema kindel seisukoht 

on, et talupoegade üldist olukorda – seega eriti 

ka näljahädade puhul – mõjutas põhiliselt nende 

pärisorjuslik seisund. Selle põhikontseptsiooniga 

Arvustused 

võib täielikult nõustuda ja sellele võib lisada veel 

ühe asjaolu. 

Pärisoriste talupoegade alluvussuhted 

mõisnikega kuulusid suuresti eraõiguse sfääri. 

Rootsi ajal toimus siin oluline muutus. Eesti 

ala Rootsi alla minekuga langesid suured maaalad 

– endised ordu ja katoliku kiriku valdused 

– otse Rootsi kroonu alluvusse. Kohe hakkas 

aga uus maahärra – Rootsi kuningas – neid 

maid läänistama, nii et 1630. aastate paiku olid 

pea kõik kroonumaad läänistatud; Eestimaa 

kubermangus oli ainult Viimsi mõis säilinud 

kuberneri lauamõisana. Seega lakkas kohalik 

riiklik haldus lihtsalt olemast ka haldusobjektide 

puuduse tõttu. Kohalikud haldusfunktsioonid 

läksid nüüd üle läänisaajatele, mõisnikele ja 

mõisast sai avalikõiguslik institutsioon, mis korraldas 

talupoegade ja riigivõimu vahelisi suhteid 

(riigimaksude kogumist, kohalikku haldust ja 

õigusemõistmist). See areng kindlustas mõisnike 

võimu pärisoriste talupoegade üle veelgi – nüüd 

nende kahekordseks juriidiliseks sõltuvuseks, nii 

era- kui ka avalikõiguslikuks. Selle aspekti esiletoomine 

võinuks autori analüüsi talupoegade 

üldise olukorra olenemisest nende pärisorjuslikust 

seisundist veelgi tugevdada. 

Pärisorjuse olemuses kätkeb hulk probleeme, 

millest mõned on otseses ühenduses 

eelnevaga. Näiteks kui talupoegade näljahädad 

ei olnud põhjustatud peamiselt ikaldustest ja 

ilmastikuoludest, vaid nende pärisorisest sõltuvusest, 

siis kuidas käsitada järgmisi nähtusi: 

esiteks, et 1690. aastate näljahäda oli tohutult 

suur ka Rootsis ja eriti Soomes, kus arvestuste 

kohaselt suri nälga ja näljajärgsetesse haigustesse 

vähemalt 100 000 inimest, s. t. ligemale 1/3 

Soome rahvast, ja need olid vabad talupojad 

maal, kus ei olnud pärisorjust; teiseks, et pärast 

pärisorjuse kaotamist 1816/1819. aastal jätkus 

mõisate näljaabi talupoegadele, kohati vaat et 

samas ulatuses kui varem. 

Need küsimused jäävad aga väljapoole autori 

uurimisülesannet. 

Juba oma doktoritöö pealkirjas asetab autor 

Liivimaa Eestimaast ettepoole – “Näljaabi Liivi- 

ja Eestimaal” – ja selles järjestuses esinevad nad 

läbi kogu töö. Võib küsida: miks nii? Autori 

väitekirja raames on see küsimus absoluutne 

bagatell ja seda ei oleks üldse põhjust üles võtta, 

kui sel ei oleks küllaltki tähtsad ajaloolised ja 

historiograafilised traditsioonid. Rootsi ajal 

kujunesid Eestimaa ja Liivimaa esimest korda 

kindlapiirilisteks haldusüksusteks ja siis käis 

Eestimaa kõigis ametlikes aktides enne Liivimaad, 

sealjuures kõige tähtsamas auastmestikus, 


Arvustused 

nimelt kuningatiitlis. Nii järjestatakse need kaks 

provintsi ka Rootsi historiograafias. Muide, 

Liivimaa võeti Rootsi kuningatiitlisse alles 

pärast Oliva rahu 1660. aastal – 35 aastat pärast 

selle vallutamist, kui Poola lõplikult loobus 

pretensioonidest Vana-Liivimaa aladele. Sel 

puhul oli Rootsi Riiginõukogus (Riksrådet) ka 

arutlus Liivimaa paigutusest Rootsi kuningatiitlisse, 

kas enne või pärast Eestimaad. Otsus 

langes Eestimaa kasuks, mis oli hoopis kauem 

kuulunud Rootsi riigi koosseisu. Pealegi oli 

Eestimaa ühinenud Rootsiga lepingu alusel 

(per pacta), samas kui Liivimaa oli vallutatud 

provints (iure belli). 

Rootsi traditsiooni jätkas Peeter Suur, kui 

ta Uusikaupunki rahu järel 1721. aastal muutis 

oma tiitli tsaar-imperaatoriks ja lisas sinna veel 

“knjaz Estljandskij, Lifljandskij i Korelskij” 

– Eestimaa, Liivimaa ja Karjala hertsog – just 

selles järjekorras. Ka kaasaegses Eesti historiograafias 

näikse väljend Eesti- ja Liivimaa 

olevat domineeriv vorm. 

Seevastu näib baltisaksa traditsioon erinevat 

varemnimetatuist seeläbi, et Liivimaa asetatakse 

enne Eestimaad. Seda traditsiooni võib märgata 

eriti teadusseltside ja perioodika nimetustes, 

aga ka ülevaateteostes ja monograafiates, nagu 

näiteks: 

“Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte 

Liv-, Est- und Kurlands” (1840), 

“Archiv für die Geschichte Liv-, Est- und Kurlands” 

(1842), 

“Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten- 

Lexikon der Provinzen Livland, Estland und 

Kurland” (1827), 

“Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch” 

(1853). 

Erandlikult siiski: “Beiträge zur Kunde Ehst-, 

Liv- und Kurlands” (1868). 

Küsimus on nüüd: milliste kriteeriumidega 

tuleb arvestada Eesti- ja Liivimaa omavahelises 

järjestuses ning millist historiograafilist 

traditsiooni on otstarbekas järgida? Või kas on 

üldse vaja mingit ühtlustust? Autor oma Liivi- ja 

Eestimaa järjestust lähemalt ei motiveeri, aga 

tõenäoliselt on see tingitud sellest, et kasutatud 

allikmaterjalis on Liivimaal absoluutselt domineeriv 

roll. 

Autor kirjeldab ja analüüsib väga üksikasjalikult 

mõisapoolset abi talupoegadele, mille 

ühiseks nimetuseks olid toetuslaenud. Otsese 

näljaabi kõrval esinesid siin ka sularahalaenud, 

et talupojad saaksid osta adraraudu ja muid 

põllutööriistu, vaskkatlaid, soola ning isegi õlut 


ja viina pulmade ja matuste puhul. Märgatav osa 

toetuslaenudest anti uusasukatele majapidamise 

käikupanemiseks ja ka tuleõnnetuse ohvritele. 

Juhtus ka, et talupojad võtsid spekuleerimise 

eesmärgil laenu viljas, mille nad siis maha 

müüsid. 

Näljaabil oli seega ainult väline sarnasus 

tavaliste toetuslaenudega – võlavahekord. Sisuliselt 

olid nad aga täiesti erinevad: näljaabi 

anti füüsiliseks üleelamiseks, toetuslaene võeti 

peamiselt investeeringuteks põllumajandusse 

või eraelu rikastamiseks, näiteks pulmadeks. 

Väitekirja peateemast lähtudes oleks tulnud 

otsest näljaabi muudest toetuslaenudest selgemini 

eristada. 

Uurimus hõlmab ajavahemikku veidi üle 

200 aasta. Talupoegade eneseabi ja mõisate 

toetuslaenude käsitlemisel on tekst üles ehitatud 

sobivatele teemakohastele allikmaterjali 

näidetele, hoolimata nende ajalisest seoslikkusest. 

Mõne kindla nähtuse dokumenteerimine 

rajaneb seega paarile allikaviitele, kusjuures 

allikad võivad ajaliselt erineda 150–200 aastat. 

See allikmaterjali kronoloogiline ebaühtlus tulnuks 

sissejuhatuses probleemiks tõsta ja selgeks 

kirjutada: mis juhtub arenguperspektiiviga, kui 

dünaamika/kronoloogia on paigast ära. 

Rasketel aegadel reageerisid talupojad kõikjal 

oma isandate ja riigivõimu suhtes kahel viisil: 

kas protestide ja vägivaldsete vastuhakkudega 

või põgenemisega – voice või exit. Autor puudutab 

seda küsimust põgusalt ja konstateerib, 

et talurahvarahutusi uuritud näljaperioodidel 

tegelikult ei olnud. See on huvitav tähelepanek 

eesti talupoegade niisugusest vaoshoitusest ja 

passiivsusest näljahädade ajal, samas kui nende 

vastuhakud olid üsnagi tavalised näiteks erakordsete 

riiklike sõjamaksude ja mõisapoolse 

halva kohtlemise puhul. 

Kokkuvõtlikult. Seppeli uurimus keskendub 

talurahva abistamisele näljaperioodide jooksul 

17. sajandist 19. sajandi alguseni – teema, mida 

eesti ajaloouurimises pole seni süstemaatiliselt 

käsitletud. See kindlapiiriline sihiasetus 

avardub uurimuse käigus üheks tähtsaks osaks 

eesti talurahva üldise olukorra – pärisorjuse 

– problemaatikas. 

Oma uurimisteema tagapõhja valgustab 

autor ammendava ülevaatega asjakohasest 

rahvusvahelisest ja Eesti ajaloouurimisest. Töö 

rajaneb väga ulatuslikul algallikmaterjalil, mida 

autor on töödelnud allikakriitika kõigi nõuete 

kohaselt. Uurimuse probleemiasetus on loogiline 

ja distinktne ning see juhib järjekindlalt kogu 

käsitlust. Väitekirjas edastatud konkreetsed

andmed on hästi dokumenteeritud ning autori 

väited ja seisukohad on veenvalt põhjendatud. 

Autori ajalooteadlaslik käsitööoskus on soliidne. 

Eriti tuleb esile tõsta tema innovaatorlust 

viidetesüsteemi osas. Viidates allikatele arhiivides, 

ta mitte ainult ei edasta allika vormiliselt 

täpset paigutust arhiivisüsteemis (arhiividepoo, 

fond, säilitusühik, leheküljed), nagu see on tavaline 

Eesti ajalookirjutuses, vaid ta täpsustab ka 

allika sisulist iseloomu (kohtuotsus, protokoll, 

määrus, kiri, arveldus, pro memoria). Sellega 

hõlbustab ta kriitilise lugeja võimalust saada 

toimuvast kohe selge pilt. 

Väitekirjas esineb väiksemaid vigu ja puudusi: 

tüpograafilisi vigu, ebaselgusi, ebajärjekindlust, 

ebaõigeid nimevorme ja terminoloogilisi 

küsitavusi. Need ei mõjuta aga mingil määral 

uurimuse tulemusi. 

Uurimuse peamiseks tulemuseks on näljaabi, 

nii talurahva eneseabi kui ka mõisa- ja riigipoolse 

abistamise erinevate vormide üksikasjalik 

kirjeldus, analüüs ja seletus. Kogu Rootsi võimuperioodi 

jooksul ei toimunud õieti talupoegade 

näljaabi institutsionaliseerimist. See algas alles 

Vene valitsuse ajal, 1709. aastaist alates vilja 

tagavaraladude võrgustiku loomisega ja eriti 

vallamagasite asutamisega sajandi lõpus, kui 

nende etteotsa seati talupoegadest eestseisjad. 

Sellele uurimistöö empiirilisele osale rajaneb 

autori üldine lõppjäreldus, et näljahädadest 

tingitud talurahva suremuse ja üldise viletsuse 

ning talumajandite laostumise peapõhjuseks 

oli talurahva aheldatus pärisorjuslikku ühiskonnakorda, 

mis ei võimaldanud talupoegade 

piisavat toimetulekut kriiside puhul. Selle järeldusega 

võtab autor ka kindla seisukoha nende 

ajaloolaste suhtes, kes, osutades mõisnike poolt 

talupoegadele antavale näljaabile, on püüdnud 

anda pärisorjusele positiivse hinnangu. 

Marten Seppeli uurimus toob esile hulga 

uut teavet ja täiendab oluliselt ajalookirjutuses 

valitsevat pilti eesti talurahva olukorrast 

pärisorjusliku süsteemi viimase kahesaja aasta 

jooksul. 

Aleksander Loit 

Arvustused 

Üks vägagi piinlik lugu 

Martti Turtola. Kindral Johan Laidoner ja 

Eesti Vabariigi hukk 1939–1940. Soome 

keelest tõlkinud Maimu Berg. Tänapäev. 

Tallinn, 2008, 296 lk. 

Ü ks irooniline mõttehiiglane, nimelt Voltaire, 

kirjutas ligikaudu kaks ja pool sajandit 

tagasi: ajalugu on vaid trikkide kogum, mida 

meie, s. o. järeltulevad põlvkonnad, teeme oma 

suurte surnutega. 

Küllap see sageli ongi nii. Meenutagem vaid, 

mida kõike on öeldud ja kirjasõnas talletatud 

Eesti esimese iseseisvusperioodi juhtkonna kohta. 

Tookord olid kõigepealt president Konstantin 

Päts ja ülemjuhataja Johan Laidoner suures aus, 

kuid okupatsiooniaastatel tambiti nad maapõhja. 

Ilmunud raamatute pealkirjad – “Eesti kodanlus 

imperialistide teenistuses”, “Rahvuslik reetmine 

rahvusluse sildi all” jne. – kõnelevad ise enda 

eest. Eesti juhtkonda tembeldati fašistideks, 

kellel välispoliitika valdkonnas puuduvat oma 

tahe, kes olevat triivinud vaid “imperialistide” 

sõiduvees ning lõpuks teeninud püüdlikult hitlerliku 

Saksamaa huve. 

Eesti taasiseseisvumisega vabaneti nõukogulikest 

dogmaatilistest ja “kõrgemalt poolt” 

ette kirjutatud ajalookontseptsioonidest ning 

ajaloolastel ja igat masti kirjameestel avanes 

võimalus vabalt oma tõekspidamisi ja mõttevälgatusi 

avaldada. Eesti Vabariigi olude ja 

eriti selle juhtkonna tegevuse kohta aastatel 

1934–1940 on publitseeritud erinevaid arvamusi. 

See on täiesti loomulik, unifitseeritud vaated 

ja tõekspidamised ei sobi kokku demokraatliku 

ühiskonnakorraga. Nagu üldiselt teada, 

on president K. Pätsi ja ülemjuhataja kindral 

J. Laidoneri tegevust käsitletud üha süveneva 

kriitikaga. Ka Martti Turtola kõnesolev raamat 

on kirja pandud kriitilistes toonides ning autor 

lisab omalt poolt täiendavaid süüdistusi nii 

K. Pätsi kui ka J. Laidoneri arvele. 

Martti Turtola nimi on paljudele eestlastele 

hästi tuntud. Ta töötas mõne aasta Tallinnas Soome 

Instituudi juhatajana ning pälvis laialdase 

tähelepanu oma eelneva, 2002. aastal Soomes ja 

aasta hiljem Eestis ilmunud raamatuga “Konstantin 

Päts. Eesti ja Soome teed”. Ka käsitlus 

kindral Laidonerist pälvis avalikkuse tähelepanu 

juba enne, kui selle eestikeelne tõlge trükivalgust 


Arvustused 

nägi. Ajakirjanduses ilmunud vastukajad on 

reeglina negatiivse varjundiga. On väidetud, et 

tegemist on lihtsalt käsitlusega, mitte algallikatele 

põhineva originaalse uurimusega, kus pealegi 

esineb mitte üksnes vaieldavaid, vaid ilmselgelt 

ebaõigeid väiteid. 

Kui püüda M. Turtola käsitlust J. Laidonerist 

veidi iseloomustada, siis tuleb kõigepealt silmas 

pidada kõiki neid negatiivseid hinnanguid, mida 

meie tookordse ülemjuhataja ning presidendi 

kohta trükisõnas on fikseeritud. Selles osas saaksime 

ligikaudu järgneva pildi: Eesti juhtkond oli 

provintsivõhikute kogum, kes üldse ei taibanud, 

millised ohud riiki ähvardavad; president K. Päts 

oli vallavanema silmaringiga isik; Eesti julgeoleku 

kindlustamiseks ei tehtud midagi või kui tehti, 

siis liiga vähe; Eestit tabanud saatuses on süüdi 

kõigepealt autoritaarne režiim; demokraatia 

oleks Eesti päästnud; üheks Eesti välispoliitika 

olulisemaks veaks oli loobumine orientatsioonist 

demokraatlikele lääneriikidele ning libisemine 

Berliini sõiduvette; Eesti lähenemine Saksamaale 

põhjustas Nõukogude Liidu meelepaha ning just 

seetõttu olevat Eestilt militaarbaase nõutud. 

Viimase kümmekonna aasta vältel on süüdistused 

Eesti juhtkonna aadressil võtnud teise 

suuna – kõigepealt K. Pätsile heidetakse ette 

tema liiga kaugele läinud koostööd Moskvaga; 

K. Pätsi ja J. Laidoneri kõige suuremaks patuks 

Eesti riigi, rahva ja ajaloo ees olevat loobumine 

relvastatud vastupanust Nõukogude Liidule 

1939. aasta sügisel; seoses kõnesoleva põhimõttelise 

seisukohaga ei taotlenud Eesti mingisugust 

abi teistelt riikidelt; otsus Moskva nõudmised 

rahuldada langetati kitsas ringis, rahvast, parlamenti 

ega rahvusvahelist avalikkust eelnevalt ei 

informeeritud; laialt on levinud väide, et Soome 

võitles ja säilitas iseseisvuse, Eesti ei võidelnud 

ja kaotas selle; Eesti juhtkond olevat leppinud 

kujunenud olukorraga, baasideperioodil polevat 

mõeldudki maa vabastamisele ning passiivselt 

oodates rajati kõik lootused Saksamaa eeldatavale 

kallaletungile Nõukogude Liidule; baasideperioodil 

käitus Eesti ebaväärikalt ja lausa 

puges Moskva ees; Eesti olevat Balti riikide seas 

olnud kõige nõrgem lüli ning kõige kergemini 

valmis Moskva survele järele andma. 

Seda paturegistrit võiks pikendada, kuid vast 

aitab eeltoodustki. Martti Turtola lisab omalt 

poolt veel paar raskekaalulist väidet. Kõige üllatavam 

on arvamus, et K. Päts ja J. Laidoner olid 

kogu 1939. aasta vältel pidanud silmas eesmärki: 

luua liitlassuhted Nõukogude Liiduga, lülitada 

Eesti Moskva mõjusfääri ning lõpptulemusena 

NSV Liidu koosseisu. 


Küllap leidub eeltoodud loendis nii tõeseid 

väiteid, vaieldavaid seisukohti kui ka ebaõigeid 

hinnanguid. Kõrvaltvaatajale näib, et Eesti ajaloo 

nn. vaikiva ajastu perioodi ning eriti 1939.–1940. 

aasta sündmustikku ei suudeta käsitleda sine ira 

et studio põhimõttel, vaid kirjutajad-kõnelejad 

võtavad sageli kas advokaadi või prokuröri või 

ka tagantjärele targa kohtuniku rolli. 

Kõnesoleva raamatuga tutvudes selgub, et 

ajakirjanduses ilmunud kommentaarides esitatud 

väited peavad enamasti paika. Käsitluse 

koostamiseks kasutatud allikabaas on tõepoolest 

üsna piiratud, raamat tugineb rõhuvas osas juba 

publitseeritud käsitlustele, kusjuures autoril on 

pealegi mõnedki mainimisväärsed kirjatükid 

kahe silma vahele jäänud. 

Kuid olgu allikatega kuidas on, ka kasutatud 

materjali alusel annab Soome lugejatele, kes 

Eesti ajaloost enamasti suurt ei tea, vastuvõetava 

ülevaate kokku kirjutada. Põhiprobleem on 

hoopis muus. Autor deklareerib oma käsitluse 

eessõnas: “Käesoleva raamatu näol ei ole siiski 

tegemist ainult kindrali elulooga, vaid tahan 

anda uue ja värske terviknägemuse Eesti Vabariigi 

otsuste põhjendatusest ennekõike aastatel 

1939–1940.” (lk. 10–11) 

Sellise pretensioonika ülesande lahendamisel 

oleks oodanud, et autor mitte üksnes ei 

kirjeldaks, m i s õieti toimus, vaid analüüsiks 

ka tegureid, m i k s see nimelt just nii toimus. 

Selline analüüs eeldaks lähtumist printsiibist 

audiator et altera pars, kusjuures antakse rohkem 

sõnaõigust ka Laidonerile endale ja Eesti 

tookordse välispoliitika juhtivatele elluviijatele. 

Kahjuks ei ole autor eriti viidanudki sellistele 

olulistele küsimustele nagu Eesti juhtkonna 

julgeolekukontseptsioonid ja nende muutumine 

muutuvates oludes, kuni selleni, et kõik 

mõeldavad julgeolekut tagavad variandid ära 

langesid ning seisti saatusliku valiku ees: kas 

tuleb Moskva nõudmised vastu võtta või osutada 

Punaarmeele relvastatud vastupanu. 

Käesolevas lühikeses ülevaates on võimalik 

tähelepanu juhtida vaid kõnesoleva teose mõnele 

küsitavusele, kusjuures olgu kohe rõhutatud, 

et allakirjutanu ei püüagi anda mingisugust 

hinnangut Eesti juhtkonna tegevusele või tegematajätmistele 

1939. aastal, vaid ainult selgitab 

veidi tookordseid tegutsemismotiive. 

Jäägu M. Turtola raamatu kaks esimest 

peatükki vaatlusest kõrvale ja kaegem, mida 

uut on autoril öelda selle kolmandas peatükis. 

Pealkirja all “Langetatud otsus ja Eesti Vabariigi 

hukk 1939–1940” väidetakse: “Ilmselt idanes 

vähemalt alates 1938.–1939. aasta talvest Eesti

juhtide, täpsemalt öeldes Pätsi ja Laidoneri peas 

mõte võimalusest kuuluda teatud olukordades 

N. Liidu sõjalise julgeoleku piirkonda.” (lk. 124) 

Seda väidet, mida autor nimetab “variandiks 

B”, korratakse veidi erinevas sõnastuses mitu 

korda. Eesti juhtkonna tipud olevat opositsiooni 

vaimse juhi Jaan Tõnissoniga kokku leppinud, et 

“sõjalist tuge otsitakse, vajadusel ka aktiivselt, 

N. Liidu suunast” (lk. 127). 

Kuidas M. Turtola sellise sisuliselt lausa põrutava 

järelduseni – et nii K. Päts kui J. Tõnisson 

otsisid üksmeelselt Moskvast toetust Saksamaa 

ohu vastu – üldse jõudis? 

Autor lähtub õigest arvamusest, et ajaloolistel 

põhjustel oli enamiku eestlaste suhtumine 

sakslastesse ja Saksamaasse negatiivne ning see 

vastumeelsus süvenes pärast Hitleri võimuletulekut 

veelgi. Kuid poliitikas ei lähtunud Eesti 

juhtkond emotsioonidest, vaid reaalpoliitilistest 

kaalutlustest ning autori uus kontseptsioon 

nii Eesti-Saksa kui Eesti ja Nõukogude Liidu 

suhete kohta 1939. aastal tugineb lihtsalt arusaamatusele. 

M. Turtola väidete lähtekohaks on Erkki 

Tuomioja raamat oma vanaemast Hella 

Wuolijoest, mis 2006. aastal ilmus pealkirja all 

“Õrnroosa” ka eesti keeles. Kahjuks E. Tuomioja 

ja tema järele ka M. Turtola lihtsalt ei orienteeru 

asjaolus, et ühelt poolt J. Tõnissoni ja laiemalt 

demokraatliku opositsiooni ning teiselt poolt valitsuse 

välispoliitilistes tõekspidamistes oli 1939. 

aastaks kujunenud sügav vastuolu. Erimeelsuste 

aluseks olid põhimõttelised lahkarvamused 

kahes olulises küsimuses. Esiteks, kas Eestit ähvardab 

kõige suurem ja aktuaalsem oht hitlerliku 

Saksamaa või kommunistliku Nõukogude Liidu 

poolt? Teiseks, kas vaenlase vaenlaselt võiks 

vajaduse korral abi loota? 

Eesti juhtkonna veendumused olid vaieldamatud: 

peamiseks ohuks riigile ja rahvale peeti 

Nõukogude Liitu. See tees ei vaja põhjendamist. 

Just seetõttu Eesti juhtkond, kõigepealt Sõjavägede 

Staap, tõepoolest lootis ja taotles Berliinist 

abi Moskvast ähvardava ohu vastu. 

Seevastu J. Tõnissoni ja tema mõttekaaslaste 

vaateid iseloomustavad järgnevad väited: 

pärast Hitleri võimuletulekut on Nõukogude Liit 

asunud kaitsepositsioonile ning tal pole enam 

agressiivseid eesmärke; maailmarevolutsiooni 

ideed on asendunud rahvuslike, s. o. N. Liidu 

riiklike huvidega; Moskva hoolitseb kõigepealt 

riigi julgeoleku eest, ja kui see on garanteeritud, 

siis jätab ta naabrid rahule. Järelikult tuleb piiririikidel 

arvestada idanaabri julgeolekukaalutlusi 

ega tohi mängida selliseid ohtlikke mänge, 

Arvustused 

nagu toetuse otsimine Berliinist, tihedad suhted 

Poolaga, Balti riikide sõjaline koostöö jne. 1939. 

aasta kriisipäevadel deklareeris Tõnisson: kui 

Venel on julgeolek, siis on meie vahekorrad idanaabriga 

lojaalsed ning kokkulepe Venemaaga 

on hädaohutum kui saksasõbralikkus. 

Teatavasti astus Tõnisson 1939. aasta algul 

oma ideede realiseerimiseks ka praktilisi samme. 

Tulemuseks olid Hella Wuolijoe vahendusel 

Helsingis saavutatud kontaktid Nõukogude 

saatkonna töötajaga (tõenäoliselt Nõukogude 

luure residendi B. Jartsev-Rõbkiniga) jaanuaris 

ja augustis 1939, samuti Nõukogude Liidu 

Tallinna saadiku K. Nikitiniga. Tõnisson viitas 

üha tugevnevale Saksa ohule ja esitas otsese 

küsimuse: kas Nõukogude Liit ei saaks Eestit 

selle ohu vastu toetada? Jaanuaris 1939 pakkus 

ta vastutasuks Vilsandi saart sõjaliseks baasiks 

ja sama aasta kevadel deklareeris K. Nikitinile: 

“Kui Teie (Nõukogude Venemaa) soovite võtta 

meie sadamaid, siis palun!” 

Jaan Tõnissoni ja tema mõttekaaslaste 

tõekspidamised tulenesid suuresti tookord Lääne-Euroopas 

domineerinud vaadetest. Läänes 

peeti Hitlerit reaalseks ohuks peaaegu kogu 

Euroopale, kuid Nõukogude Liidus nähti liitlast 

võimalikus konfliktis Saksamaaga. Lääne-Euroopal 

polnud Nõukogude Liidu poolt reaalset 

ohtu karta, Moskva terroristliku sisepoliitika 

ja kahepalgelise välispoliitika suhtes pigistati 

silmad kinni ning piiririikide kurtmisi Moskva 

poolt ähvardavast ohust ei võetud eriti tõsiselt. 

1940. aasta jaanuaris Helsingis viibides 

kohtus J. Tõnisson Soome presidendi K. Kallio 

ja peaminister A. K. Cajanderiga, ta kõneles 

Saksamaa poolt ähvardavast ohust ning püstitas 

mingisuguses vormis küsimuse Soome 

võimalikust abist Eestile. E. Tuomioja märgib 

J. Tõnissoni jutuajamiste kohta: j ä i m u l j e, 

et ta räägib ka president Pätsi ja Eesti kaitseväe 

mõjuka juhi kindral Laidoneri nimel. Seevastu 

M. Turtola kirjutab enesekindlalt – i g a l j u h u l 

oli Tõnisson saanud kaasa nii president Pätsi kui 

ka ülemjuhataja Laidoneri juhised kõnesoleva 

küsimuse tõstatamiseks (lk. 128). 

Kogu selle loo aluseks on Tõnissoni enda esitatud 

mõtted H. Wuolijoele, kes need omakorda 

jutustas edasi B. Jartsev-Rõbkinile ning viimane 

pani kirja ja saatis ettekandena Moskvasse. Kogu 

lugupidamise juures J. Tõnissoni isiku vastu on 

teda tundnud inimesed kinnitanud, et teatavad 

tõekspidamised muutusid kinnisideeks, mille 

propageerimisel ta kaldus liialdama ning reaaloludest 

mööda vaatama. Ka H. Wuolijoki oli oma 

fantaasialennu poolest tuntud. 


Arvustused 

Oli mis oli ja räägiti mis räägiti, kuid üks on 

selge: K. Päts ja J. Laidoner polnud nii süüdimatult 

naiivsed inimesed, et nad oleksid Soomelt 

tõsimeeli abi taotlenud just nimelt Saksamaa 

vastu, õhutanud Tõnissoni Moskva esindajaga 

baasidest rääkima ning tagatipuks pakkuma 

Vilsandi saart. Baaside pakkumise omistamine 

Eesti juhtkonnale on ränk arusaamatus ning 

Vilsandi nimetamine võimaliku baasina liiga võhiklik 

ettepanek, et see võinuks tulla Pätsilt või 

Laidonerilt. Tegelikkus oli hoopis vastupidine 

ja teesi, et kuni 1939. aasta augusti-septembrini 

püüdis kogu Eesti tsiviil- ja sõjaväeline juhtkond 

leida võimalusi Nõukogude Liidu poolt 

ähvardava ohu pareerimiseks, ei õnnestu kellelgi 

ümber lükata. 

M. Turtola juhib tähelepanu J. Laidoneri 

kaitsetahtest õhkuvatele kõnedele, tsiteerides 

pikemalt kindrali esinemist kõrgematele ohvitseridele 

28. märtsil 1939, ning püstitab küsimuse: 

kas Laidoner rääkis tõtt või bluffis ning juhtis 

kõrgeid ohvitsere meelega eksiteele? Paar lehekülge 

edasi kirjutatakse: “Mitte ükski vastutav 

inimene – sõdur, ohvitser, kindral ega ülemjuhataja 

– ei saa ju viie kuu jooksul tegelikkuses nii 

kardinaalselt muuta oma põhiarusaamu, kogu 

oma elu ja tegevuse põhimõtteid.” (lk. 141) 

Ilus väide, kuid samas põhimõtteliselt väär. 

Tõelise riigimehe esmane tunnus on reaalsuse 

arvestamine ning võime olude muutudes oma 

tõekspidamisi muuta. Märtsist septembrini 1939 

muutus Euroopa rahvusvaheline olukord nii 

kardinaalselt, et mitte üksnes Eesti juhtkonnal, 

vaid teistelgi riikidel tuli oma poliitikas uusi 

teid otsida. 

Juba 1930. aastate keskpaiku varisesid Eesti 

olulisemad julgeolekupoliitilised kaalutlused 

üksteise järel kokku ning seoses MRP sõlmimisega 

ei jäänudki enam ühtegi välistegurit, mis 

Eesti julgeolekut võinuks veidigi kindlustada. 

Esiteks purunes lootus, et Saksamaa ja Nõukogude 

Liidu vastuolule tuginev tasakaal kindlustab 

teatava stabiilsuse Kesk- ja Ida-Euroopas 

ning et kahe suurriigi rivaliteet ei võimalda ühel 

neist teise suurriigi huvipiirkonnas laiutada. Teiseks 

oli pärast Hitleri-Stalini kokkulepet selge, 

et nüüd on lisaks Suurbritanniale ka Saksamaa 

kaotanud huvi toetada Eestit Nõukogude Liidu 

võimalike ambitsioonide vastu. Lisaks jõudsid 

Eesti valitsuseni mitmest allikast teated, et MRP 

salaprotokolliga on Balti riigid jäetud Moskva 

meelevalda. Väiksemate naabrite abi ei saanud 

arvestada. Domineerima oli pääsenud põhimõte: 

päästku end, kes suudab, ning kõik lootsid, et 

võib-olla läheb karikas just meist mööda. 


Just sellistes tingimustes tõusis uus välispoliitiline 

tegevusjoon, mida võib nimetada 

variandiks B, tõepoolest päevakorda. Kuid kõik 

see toimus hoopis teisiti ja teistel eesmärkidel, 

kui M. Turtola seda väidab. Asi on kõigepealt 

selles, et autor omistab kogu Eesti sise- ja välispoliitika 

ainult kahele mehele – presidendile ja 

ülemjuhatajale. Ometi oli autoritaarse sisepoliitika 

peamine täideviija ning suures osas ka kujundaja 

energiline sise- ja hiljem peaminister K. 

Eenpalu. Välispoliitikas kuulus mõistagi oluline 

osa välisministrile. Uue välispoliitilise tegevusjoone 

peamine autor augustis-septembris oligi 

välisminister Karl Selter. Nimelt jõudsid välisminister 

ja tema kaastöölised, samuti mitu Eesti 

saadikut Euroopa pealinnades 1939. aasta suvel 

veendumusele, et tookord täie hooga käivad 

Suurbritannia, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu 

läbirääkimised ei anna tulemusi. Eesti juhtkond 

oli informeeritud Berliini ja Moskva salajastest 

kontaktidest ning augustis, juba enne MRP sõlmimist, 

tegi K. Selter mõned olulised järeldused: 

tookord Moskvas toimunud kolme riigi sõjalised 

läbirääkimised kukuvad läbi; Hitler ja Stalin 

leiavad ühise keele ja sõlmivad omavahelise kokkuleppe; 

sellisel juhul on jõudude tasakaal Kesk- 

ja Ida-Euroopas põhjalikult rikutud; Eestil pole 

Saksamaalt enam mingisugust abi loota; uued 

jõusuhted annavad Nõukogude Liidule soodsad 

võimalused oma ambitsioonide rahuldamiseks 

Soome lahe piirkonnas; kujunenud olukorras 

sõltub Eesti ja teiste Bali riikide saatus suuresti 

Moskva suvast; Eesti peab tõsiasju arvestama 

ning püüdma raskest olukorrast võimalikult 

väheste kaotustega välja tulla. 

Augustis kohtus K. Selter kahel korral Läti 

välisministri V. Muntersiga, selgitas oma tõekspidamisi 

ja rõhutas: uutes oludes tuleb suhted 

Nõukogude Liiduga ümber korraldada. Munters 

oli Selteri arvamusega nõus. Läti valitsus, eriti 

Munters ise ja mõjukas kindral J. Balodis 

kaldusid nagunii rohkem Moskva seisukohti 

arvestama kui Eesti valitsus. 

Teise maailmasõja puhkemine kiirendas 

sündmuste käiku. Balti riigid asusid üksteise 

võidu idanaabriga suhteid reguleerima. See ei 

tähendanud ülepeakaela Moskva embusesse 

tormamist, nagu M. Turtola väidab, vaid püüet 

võimalikult vastuvõetava kompromissini jõuda. 

Tegelikult tabas Balti riike palju raskem löök, 

kui esialgu arvati. 

Tagantjärele on aastakümneid vaieldud 

tookordsete võimaluste ja valikute üle. Vaielda 

ju võib ja tuleb, kuid on küsimusi, mis on vaidlustetagi 

selged.

Kõigepealt: kas seda, mis juhtus, oleks saanud 

mingisuguste poliitiliste, diplomaatiliste või 

muude abinõudega ära hoida? Vastus on lihtne 

– ei! Tegemist oli nähtusega, mida saame tähistada 

terminiga vääramatu jõud – force majeure 

või vis maior. Tookord lihtsalt polnud maailmas 

sellist jõudu, mis oleks suutnud ja tahtnud toimunut 

ära hoida. 

Sageli on väidetud: okupatsioonis olid süüdi 

Päts, Laidoner ja autoritaarne süsteem, demokraatia 

oleks Eesti päästnud. Ükski sellist tõde 

propageerinud isik pole püüdnudki tõestada, 

kuidas see võimalik oleks olnud. Ükskõik missugune 

valitsus Eestis võimul oleks olnud, ükskõik 

missugust poliitikat Nõukogude Liidu suhtes 

teostanud, tulemus olnuks ikkagi okupatsioon. 

Peamiselt kunagised vabadussõjalased on 

väitnud, et kui Eesti oleks omal ajal otseselt 

püüdnud Saksamaaga liituda, siis poleks Hitler 

Eestit Moskvale ohverdanud. Hjalmar Mäe jt. 

on isegi kinnitanud, et Berliin olevat suvel 1939 

Eestile vajaduse korral abi lubanud, kuid Eesti 

juhtkond olevat keeldunud. See on taas vaid 

ulmevaldkonda kuuluv väide. Selline poliitika 

polnud lihtsalt teostatav ning Hitler poleks 

mingi pisiriigikese pärast oma suurt mängu 

rikkunud. 

Kui valikutest rääkida, siis lõppkokkuvõttes 

oli neid Eestil 1939. aasta sügisel ainult kaks: kas 

Moskva nõudmised vastu võtta või relvajõuga 

vastu hakata. See on sügavalt emotsionaalne 

küsimus, mis oli, on ja jääb vaidlusaluseks ning 

kus konsensuse leidmine pole võimalik. Kui 

tänapäeval tagantjäreletarkusest arutada Eesti 

sõjaliste võimaluste üle, tuleb vastus leida paljudele 

küsimustele. Kõige tähtsamad neist on: 

kuidas sõda oleks lõppenud? Mida see eestlastele 

maksma oleks läinud? Kas ja kuidas sõda 

Eesti saatust ja staatust oleks mõjutanud? 

Vastupanu puhul oli kaks võimalust: kas 

piirduda n.-ö. sümboolse vastupanuga piiri 

lähikonnas paiknevate katteväeosade poolt lootuses, 

et vastupanu fakt tuleb pärast sõda Eesti 

saatusele kasuks. Muidugi tähendanuks ka see 

variant sõjaväelaste vangistamist ning suure osa 

ohvitserkonna hukku vangilaagrites. 

Teine võimalus oli muidugi üldmobilisatsioon 

ning vastupanu viimase võimaluseni. M. 

Turtola, aga mitte ainult tema üksi, arvab, et 

vastupanu võinuks kesta üsna kaua. Reaalseid 

olusid tundvad asjatundjad, kaasa arvatud 

soomlased, seda ei usu. Näiteks kirjutas Soome 

saadik Riias E. H. Palin 28. septembril 1939: 

sealsetes diplomaatilistes ringkondades leitakse 

üksmeelselt, et Eestil ei ole muid võimalusi kui 

Arvustused 

Moskva tingimustega soostuda; mõistlikum on 

võita aega, kui selge ja kohene hukkumine ja 

enesetapp. Soomlaste grand old man Max Jakobson 

on hiljem kirjutanud: Eestil polnud tookord 

vähimatki šanssi Soome moodi edukat võitlust 

pidada, vastupanu olnuks paljas žest. 

M. Turtola põhjendab vastupanust loobumist 

lihtsalt Eesti valitsuse püüdega sõlmida liit Nõukogude 

Liiduga ega mõista valitsuse tookordset 

põhieesmärki – teha kõik, et vältida inimkaotusi. 

Nii K. Pätsi kui ka J. Laidoneri tegevuse saab 

kokku võtta sõnadega: eestlaste kui väikerahva 

eksistents on kergesti ohustatav ja seetõttu on 

kõige tähtsam, et rahvas jääks alles. J. Laidoner 

rõhutas raske otsuse arutamisel Riigivolikogu 

ja Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni 

ühisel laiendatud koosolekul 26. septembril: 

“Meie ajalooline kohus on – mitte viia rahvast 

hävitamisele, vaid katsuda teda raskustest üle 

viia niihästi kui meie seda suudame.” 

M. Turtola ja teisedki autorid viitavad suurtele 

inimkaotustele sõja ja okupatsiooni tingimustes 

ja annavad mõista, et vastupanu korral olnuks 

kaotused väiksemad. Selline väide on lihtsalt ebaloogiline. 

Kõigepealt: kui sada tuhat või enamgi 

meest oleks mobiliseeritud, need oleksid viimase 

võimaluseni võidelnud ning okupatsiooni ajal 

jätkanud partisanisõda metsades – mis oleks neist 

saanud? Vastus on lihtne – ellujäänud ohvitsere 

tabanuks Poola ohvitseride saatus (hulk Eesti ohvitsere 

hukati hoolimata sellest, et Punaarmeele 

vastupanu ei osutatud) ning “väiksemad vennad” 

oleks saadetud kas sõjavangidele mõeldud või 

julgeolekuorganitele kuulunud laagritesse. Samas 

on hästi teada, et absoluutne enamus eesti 

mehi, kes enne Nõukogude Liidu sõtta sattumist 

laagritesse saadeti, sinna ka jäid… 

Mõistagi poleks vastupanu suutnud ära hoida 

järgnevat terrorit ka tsiviilelanikkonna kallal. 

On loogiline väide, et pärast sõjategevust Punaarmee 

vastu olnuks julgeolekuorganite terror 

Eesti poliitilise, majandusliku ja intellektuaalse 

eliidi suhtes veelgi intensiivsem. Sõda nõudnuks 

nagunii ohvreid ning ka uut terrorilainet pärast 

Eesti taasokupeerimist poleks keegi suutnud 

ära hoida. 

Sageli on küsitud: kas sõjaline vastupanu ja 

kantud ohvrid oleksid pärast sõja lõppu mõjutanud 

Eesti saatust ja staatust? 

Teadagi on sellised arutelud oletuslikud ning 

spekulatiivsed. Teatavasti ei tunnustanud 1940. 

aastal enamik maailma riike Eesti lülitamist 

NSV Liidu koosseisu ning eriti USA mõistis 

selle karmilt hukka. Asi oli ju selles, et maailmas 

teati hästi, vähemalt valitsuste tasandil, mis Balti 


Arvustused 

riikides tegelikult toimus. Kuid sõja käigus tuli 

Lääne liidritel oma moraalsetest põhimõtetest 

loobuda ning Stalinile lubada, et Eesti, Läti ja 

Leedu jäävadki Nõukogude Liidu koosseisu. 

Ka sõjaline vastupanu poleks suutnud Eesti 

iseseisvust taastada. Muidugi oleks sõda Moskva 

stsenaariumi segi paisanud, võib-olla jäänuks 

tõsisemalt päevakorda nn. rahvademokraatia 

variant jne., kuid lõpptulemus on vaieldamatu 

– Moskva haardest poleks pääsu olnud. Ka 

rahvademokraatliku riigi võimalus oli Eesti, Läti 

ja Leedu jaoks äärmiselt küsitav, sest Stalini ja 

Molotovi kindel soov oli nende lülitamine Nõukogude 

Liidu koosseisu. 

M. Turtola ei eeldagi, et Eesti juhtkond oleks 

pärast baasidelepingu sõlmimist soovinud riigi 

täielikku suveräniteeti taastada, ning väidab, 

et sõprusavaldustega idanaabri suhtes mindi 

kaugemale, kui Moskvas oodati. 

Kui autori väide K. Pätsi ja J. Laidoneri poliitika 

põhieesmärgist olnuks õige, siis pidanuks 

need mehed ju baasideperioodil kujunenud 

olukorraga rahul olema. Ometi kinnitavad arvukad 

faktid, et Eesti juhtkond pidas sõltuvust 

Nõukogude Liidust ajutiseks ning ihkas sellest 

vabaneda. Mõistagi oli see ka rahva absoluutse 

enamuse soov. Kõikjal domineeris arvamus, et 

Eesti saatuse määrab maailmasõja edasine käik. 

Samas olid sõja lõpuga seotud lootused hoopis 

erinevad. Nn. Inglise orientatsiooni pooldajad 

olid kindlad, et sõda lõpeb demokraatlike riikide 

võiduga. Saksa saadik H. Frohwein kirjutas 

paaril korral Berliini, et seda lootis näiteks välisminister 

A. Piip. Jaan Tõnisson manifesteeris 

oma veendumusi igal võimalikul juhul. Artiklis 

“Euroopa föderatsiooni idee”, mis ilmus Eesti 

Üliõpilaste Seltsi IX albumis 1940. aastal, kirjutas 

ta, et demokraatlikud riigid sõdivad seni, 

kuni natsionaalsotsialistlik kord koos Hitleri 

ja tema kaaslaste diktatuuriga on kõrvaldatud 

ning Euroopa korraldatakse üldise vabaduse ja 

õigusriikluse alusel föderaalsel printsiibil ümber. 

Idee on ilus, kuid autor ignoreeris seegi kord 

Nõukogude Liidu välispoliitilisi ambitsioone. 

Seevastu K. Päts ja eriti Sõjavägede Staap 

olid arvamusel, et Saksamaad ei ole nii kerge 

võita ning pealegi tähendaks selle riigi purustamine 

Nõukogude Liidu täielikku domineerimist 

nii Baltikumis kui laiemaltki. Presidendi 

tookordsetest tõekspidamistest vaid üks näide 

paljudest, nimelt H. Frohweini poolt 29. aprillil 

1940 fikseeritud arvamus: “Ta põhjendas pikemalt, 

miks Eesti rahvas pole kunagi Vene-Aasia 

kultuuriregiooni kuulunud ning selle sisemiselt 

tagasi lükkab; palju enam tunneb ta end olevat 


seotud õhtumaa kultuuri ja mõttelaadiga, kusjuures 

Saksa kultuur kindlalt esiplaanil seisab. 

Saatuseküsimus on, kas rahu, millega käimasolev 

sõda ometi kunagi peab lõppema, sellele 

faktile vastava poliitilise lahenduse annab. Ta 

hellitab lootust, et sõdivate riikide riigimehed 

leiavad võimaluse rahu sõlmimiseks enne, kui 

Euroopa rahvad on sõjast niivõrd kurnatud, et 

vene-aasialik edasitung Läände alata võiks.” 

Kui Saksa väed kevadsuvel 1940 Lääne-Euroopas 

suurt edu saavutasid, väitsid nii K. Päts 

kui ka peastaabi ohvitserid, et Saksamaa tungib 

peagi Nõukogude Liidule kallale ning sellega 

pääseb Eesti Moskva haardest. M. Turtola ei pea 

võimalikuks, et eestlased olid Berliinist sellist informatsiooni 

saanud. Autorile peaks olema teada, 

et Soome valitsus sai sarnast informatsiooni juba 

1940. aasta veebruari teisel poolel ning et selle 

küsimuse üle on Soome ajaloolased alles äsja 

diskuteerinud. Ka Tuna veergudel on meenutatud 

H. Göringi läkitust Soome valitsusele: rahu 

tulevat sõlmida kiiresti ja iga hinna eest, peaasi, 

et rahvast ei tabaks okupatsioon ja hukatus. Peagi 

asume sõtta Venemaaga, siis saavad soomalsed 

kõik intressidega tagasi. (Kalervo Hovi. Göring 

ja Soome Talvesõda. – Tuna 2006, nr. 1) 

Muide, kindral J. Laidoner oli suure sõja 

lõpptulemuse ennustamisel väga ettevaatlik. 

Ta viitas vaid, et sõda kestab aastaid ja ilmselt 

kistakse sellesse ka Nõukogude Liit ning sellisel 

juhul paratamatult ka Eesti. Ta eeldas Nõukogude 

Liidu purustamist, kuid nähtavasti mitte 

Saksamaa lõplikku võitu maailmasõjas. 

Olukorra traagilisus seisnes selles, et nii Saksamaa 

kui ka Nõukogude Liidu võidu või kaotuse 

korral polnud Eestil midagi head loota. 

M. Turtola ei pea võimalikuks, et Eesti kõrgemad 

sõjaväelased oleksid kas või mõelnudki, 

kuidas soodsate tingimuste kujunedes alustada 

võitlust baasidest vabanemiseks. Valitsus pidas 

mõistagi Nõukogude Liiduga sõlmitud lepingust 

kinni, sõjaväe juhtkonnas mõeldi ka teistele 

võimalustele. Kuid ka sellest on Tunas äsja 

kirjutatud. (Heino Arumäe. Professor Lauri 

Kettuneni missioon Eestisse Talvesõja ajal. 

– Tuna 2008, nr. 4) 

Veel tuleb märkida, et autori arusaam autoritaarsuseperioodist 

aastatel 1934–1940 on 

ühekülgne. Tema arvates oli tegemist kahe 

mehe sünge diktatuuriga, kusjuures rahvas oli 

juhtkonnast täiesti isoleeritud. Eriti markantne 

on lause: “Päts oli 1939. aastal poliitiliselt juba 

nii eraklik, et keegi ei oleks tema heaks ka väikest 

sõrme liigutanud.” (lk. 182) Siinkohal pole 

võimalik valitsuse ja opositsiooni jõuvahekorda

lähemalt iseloomustada, kuid ometi tuleb tõdeda, 

et eriti maal olid Päts ja Laidoner populaarsed 

mehed. Maaelanikkond moodustas aga kaks 

kolmandikku Eesti rahvastikust. Enamik esimesel 

iseseisvusperioodil elanud eestlasi on 1930. 

aastate teist poolt pidanud parimateks aastateks 

Eesti Vabariigi tookordses ajaloos. Inimesed, kel 

eluaastaid 80 kanti, mäletavad veel neid aegu. 

Möödunud suvel toimunud Jõhvi keskkooli 1948. 

aastal lõpetanute kokkutulekul kinnitasid kõik 

osalejad nagu ühest suust, et nende kodus ei ole 

Pätsist ja Laidonerist ega nn. vaikivast ajastust 

kõneldud midagi halba. Ainult ühele tookordsele 

koolitüdrukule ei meenunud, et tema kodus sellel 

teemal üldse oleks kõneldud, teiste mälestuslikud 

hinnangud olid läbini positiivsed. Teati jutustada, 

kuidas Päts tüütut ihukaitset ninapidi vedas, 

Toila külas jalutades inimestega vestles, lastele 

kompvekke jagas ja ühte kodusse ootamatult sisse 

astudes koos pererahvaga lõunatoitu sõi. 

Muide, pärast eestlaste võiduga lõppenud 

Eesti-Läti jalgpallimatši 18. juulil 1940 tõusid 

rahvuslikud meeleolud kõrgele ja rahva seast 

kostsid spontaansed hüüded: “Pätsi juurde! Pätsi 

juurde!” Inimjõgi hakkas Kadrioru staadionilt 

presidendi residentsi poole liikuma. Võimud 

ajasid demonstratsiooni laiali, kusjuures hulk 

inimesi peeti kinni. 

On loomulik, et M. Turtola võrdleb korduvalt 

Eesti ja Soome olusid ja välispoliitikat ning veidi 

ka kindral Laidoneri ja marssal Mannerheimi. 

Teadagi oli Eesti ja Soome välispoliitikas mõndagi 

ühist, aga samas ka oluliselt erinevat. Mõned 

autori väited peavad paika, teised vajavad korrigeerimist. 

Kuigi siinkohal pole võimalik kõnesolevat 

küsimustekompleksi lähemalt vaadelda, 

tuleb mõni repliik paratamatult teha. 

Kõige kummalisem on autori väide, et Soome 

olevat valmis olnud Eestit relva jõul abistama 

ja oma rannakaitsesuurtükkidest tuld andma, 

kui Eesti seda oleks taotlenud. Kas autor sellist 

võimalust tõsimeeli usub? 

M. Turtola käsitlusest järeldub, et kahe vennasriigi 

lähema koostöö puudumises oli süüdi 

Eesti pool. See väide on ebaõige. Eesti tegi juba 

Vabadussõja päevist alates suuri jõupingutusi 

poliitilise ja sõjalise liidu loomiseks Soomega 

või Soome osalusel, kuid soomlased leidsid, et 

lähem koostöö Eestiga toob Soomele rohkem 

kahju kui kasu. Suurepärane koostöö rannakaitse 

alal 1930. aastatel äratas Eesti juhtkonnas uusi 

lootusi Soomele lähenemiseks, kuid ka need osutusid 

illusoorseteks. Sellest tulenes ka Laidoneri 

pettumus Soome poliitikas. Ajaloolane Magnus 

Ilmjärv on veenvalt tõestanud, et abisaamiseks 

Arvustused 

ei pöördutud Soome ega Läti poole. Kindral 

kasutas mingisugust arusaamatust Eesti saadiku 

suhtlemisel Soome välisministeeriumiga lihtsalt 

sümbolina Soome poolt Eesti suhtes teostatava 

poliitika iseloomustamiseks. 

M. Turtola teeb korduvalt juttu Laidoneri 

kurtmisest Soome ja Läti aadressil – justkui 

oleks Eesti just nende riikide keeldumise tõttu 

vastupanust loobunud. Tegelikult pidas Laidoner 

abisaamise võimatusest rääkides silmas 

kõigepealt Saksamaad, kuid arusaadavatel 

põhjustel selle riigi nime ei maininud. Nimelt oli 

Laidoner juba Vabadussõjast saadik veendunud, 

et sõdida on mõtet üksnes siis, kui on garanteeritud 

mitmekülgne abi mõne suurriigi poolt. 

Lisaks anti Berliinist selgesti mõista: Eestil tuleb 

Moskva nõudmised vastu võtta. 

M. Turtola hindab Eesti võimalusi Nõukogude 

Liidule sõjalist vastupanu osutada põhjendamatult 

optimistlikult. Soomel olid vastupanuks 

märksa soodsamad eeldused. Kõigepealt oli 

Soome suurem, kuid vähemalt sama tähtsad on 

riigi geograafiline asend ja looduslikud olud. 

Kindral Laidoner ohkas juba 1920. aastatel 

– oleks Eesti ometi nii hästi kaitstav kui Soome! 

Lisaks ei saa unustada, et Soome selja taga 

seisis Skandinaavia. Kuigi paljud soomlased 

olid pettunud, et Rootsi Soome poolel välja ei 

astunud, saadi Rootsist ja Rootsi kaudu olulist 

ja mitmekülgset abi. Just tänu oma geograafilisele 

asendile ei olnud Soome blokeeritav ega 

välismaailmast isoleeritav nagu Eesti. 

M. Turtola kritiseerib mitmeidki seiku seoses 

Eesti valitsuse käitumisega Eesti ja Nõukogude 

Liidu läbirääkimiste ajal, kuid unustab, et 

mõndagi sellist esines ka Soome-Nõukogude 

läbirääkimistel 1939. aasta sügisel. 12. oktoobril 

alanud Soome-Nõukogude läbirääkimiste sisust 

oli informeeritud vaid väga kitsas ringkond, otsuseid 

langetas neljast ministrist koosnev valitsuse 

väliskomisjon president K. Kallio heakskiitmisel. 

Eduskunda informeeriti alles 28. oktoobril ja sedagi 

fraktsioonijuhtide vahendusel. Mis puutub 

rahva informeerimisse, siis E. Erkko kinnitas 26. 

oktoobril peetud kõnes: tegemist on salajaste läbirääkimistega, 

enneaegsete teadete levitamine 

on ohtlik, sest rahvahulkade emotsioonid võivad 

läbirääkimiste käiku mõjutada. Soomlased said 

läbirääkimiste sisu teada 31. oktoobril, kui ajakirjanduses 

refereeriti V. Molotovi kõnet. 

Teatavasti ei olnud ka Soome juhtkond 

Moskva nõudmiste suhtes ühel meelel. Sellised 

tuntud isikud nagu K.G.E. Mannerheim, 

J.K. Paasikivi ja V. Tanner nõudsid kompromissi 

saavutamist, sest nad mõistsid sõjaohu reaalsust. 


Arvustused 

Seevastu otsustajad seda ohtu ei mõistnud või 

oletasid, et sõda võib puhkeda alles kevadel. Nii 

tookordsetes sündmustes osalejad kui ka hilisemad 

uurijad on ühel meelel, et kuigi riigis tehti 

varakult kaitsealaseid ettevalmistusi, oli sõja 

puhkemine valitsusringkondadele siiski ootamatu 

ning seega teadlikku valikut sõja ja rahu 

vahel ei tehtud. Max Jakobson on kirjutanud, et 

venelaste pommid päästsid Soome valitsuse hirmuäratava 

valiku tegemisest: kas järele anda või 

võidelda? Niisiis hindas Eesti juhtkond sõjaohtu 

reaalsemalt kui soomlased. 

Kindral Laidoneri võrdlemine marssal 

Mannerheimiga on asjalik mõte, kuid seda 

saanuks edasi arendada – juba põhimõtteliselt 

erinevast päritolust alates. Samas esitab autor 

fantastika valdkonda kuuluva idee – 1939. aasta 

kriitilistel septembripäevadel oleks Laidoner võinud 

ise Pätsi asemele asuda ja Nõukogude Liidule 

vastupanu organiseerida. Kas Mannerheim oleks 

seda analoogses situatsioonis teinud? Muidugi 

mitte. Ta on ise kahetsenud, et juba 1938. aastal 

Nõukogude Liidule Soome saari ei renditud, 

ning kinnitanud, et iseenda autoriteediga oleks 

ta suutnud selle sammu soomlastele vastuvõetavaks 

teha. 1939. aasta sügisel soovitas ta valitsusel 

saavutada Moskvaga kompromiss, ja kui seda ei 

sündinud, esitas mõni päev enne Talvesõja puhkemist 

lahkumispalve kaitsenõukogu esimehe 

kohalt. President K. Kallio oli põhimõtteliselt 

nõus, kuid 30. novembril puhkes sõda ning 

Mannerheim nimetati ülemjuhatajaks. 

Ja veel üks autori ekslik väide: kindral Laidoner 

olevat 1939. aasta sügisel murdnud Eesti Vabariigile 

antud sõjamehetõotust. Selline arvamus 

on alusetu, sest sõjavägede juhataja ei langeta 

välispoliitilisi otsuseid, vaid seda teeb valitsus 

kooskõlas parlamendi väliskomisjoni seisukohtadega. 

Ka Eestis tegi baasidelepingu sõlmimise 

otsuse valitsus ning see kiideti üksmeelselt heaks 

Riigivolikogu ja Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni 

ühisel laiendatud koosolekul 26. 

septembril, kus ka opositsiooni esindajatel oli 

võimalus öelda oma pooldav sõna. 

M. Turtola on arvamusel, et demokraatliku 

arengu korral oleks Eesti 1939. aastal sõdinud. 

Eestlastele oli omane reaalolude arvestamise 

võime ning tookord domineeris keskealise ja 

vanema põlvkonna hulgas arvamus – ei ole 

midagi teha! Soovisid ju kõikide “vanade” 

parteide esindajad sotsialistidest põllumeesteni 

sõda vältida. Küllap oleks uus poliitiline jõud 

vabadussõjalaste näol vastupidist mõju avaldanud, 

kuid ei saa eeldada, et nende mõju 1939. 

aastal oleks ühiskonnas domineerinud. Täieliku 


pressivabaduse tingimustes oleks Saksa-vastased 

meeleolud hoopis kõrgele tõusnud ning see oleks 

mõjutanud ka suhtumist idanaabrisse. Kõik see 

aga ei tähenda, et sõjavägi ja rahvas kodumaa 

kaitsmiseks valmis ei oleks olnud. Selles mõttes 

on M. Turtolal kahtlemata õigus. 

M. Turtola märgib oma raamatu epiloogis, 

et ajaloolane ei ole kohtumõistja. Kiiduväärne 

põhimõte, kuid kas autor ise on suutnud sellest 

printsiibist kinni pidada? Eks iga lugeja võib 

raamatuga tutvudes selle üle ise otsustada. 

Autori seisukoht on selge: “Nõnda kuulub Päts 

20. sajandi “suurte” isamaareeturite hulka, nagu 

soomlane Otto Ville Kuusinen või norralane 

Vidkun Quisling.” Lugejale jääb paratamatult 

mulje, et autor pole mitte üksnes kohtunik, vaid 

samal ajal ka prokurör. 

Eelnevat kokku võttes tuleb tunnistada, et 

M. Turtola raamatu puhul on tegemist piinliku 

ja kahetsusväärse looga. Miks siis nii, sest on ju 

igal autoril õigus oma seisukohti esitada? Asi 

on selles, et eestlased oma riigi, maa ja rahva 

ajalugu mingil määral tunnevad ning suudavad 

väärkontseptsioonidesse kriitiliselt suhtuda 

– kuigi kaugeltki mitte alati. Seevastu soomlastele 

on tookordne Eesti ajalugu enamasti lausa 

tundmatu maa ning lugejatele jääbki sisuliselt 

ebaõige mulje, nagu oleksid K. Päts ja J. Laidoner 

kogu 1939. aasta vältel Eestit Moskva 

sõiduvette tüürinud. M. Turtola on ilmselt esimene 

kutseline ajaloolane, kes Eesti juhtivaid 

riigimehi sõnaselgelt reeturiteks nimetab. Ka 

meil on ajaloolased K. Pätsi ja J. Laidoneri 

tugevasti kritiseerinud, sensatsioonijanune 

meedia on kriitikat võimendanud ning siin-seal 

on tehtud ebaõigeid järeldusi, et need mehed 

olidki kommunistide käsilased. 

Autoril võib jääda mulje, et käesolev arutlus, 

nagu teisedki kriitilised mõtteavaldused tema 

raamatu aadressil, on lihtsalt väiklane norimine, 

rahvusliku alaväärsuskompleksi ilming või midagi 

muud sarnast. Mõistagi leidub Eesti juhtkonna 

tookordses sise- ja välispoliitikas mõndagi taunitavat, 

kuid on kindel, et tookordse Eesti välispoliitika 

head tundjad, olgu nad eestlased, soomlased, 

sakslased või mis rahvusest tahes, Martti Turtola 

kõnesoleva raamatu põhikontseptsiooniga ei 

nõustu. Jüri Tuulik on juba ammu tõdenud: kui 

vaadata põhjatusse ajalookaevu, siis peegeldub 

selle mustalt pealispinnalt vastu vaataja nägu, 

aga sügavam sisu jääb hoomamata. 

Heino Arumäe

Punalaevastiku tung 

läände 

Pavel Petrov. Punalipuline Balti laevastik ja 

Eesti (1939–1941). Vene keelest tõlkinud 

Toomas Huik. Tänapäev, Tallinn, 2008. 

264 lk. 

ui alustada P. Petrovi mõni kuu tagasi ilmu- 

K nud raamatu lugemist korralikult esimeselt 

lehelt, avastab lugeja, et see pole tavapärane 

raamatutõlge juba ilmunud raamatust, vaid tõlge 

käsikirjast. Ehk siis on üks võõramaamees võtnud 

nõuks kirjutada eraldi raamat eesti lugejale, 

mis on tähelepanuväärne ja meeldiv. 

Raamat tutvustab peamiselt arhiiviallikatele 

tuginedes NSV Liidu Läänemere laevastiku 

e. Punalipulise Balti Laevastiku (PBL) rolli 

Talvesõjas 1939–1940; Eesti, Läti ja Leedu 

okupeerimisel 1940. a. ja laevastiku baaside 

nihutamist okupeeritud aladele lääne suunas. 

Eraldi peatükk on pühendatud PBL arengule 

1920-ndatel ja 1930-ndatel. Eesti-kesksem on 

autor PBL tegevuse kirjeldamisel 1939. a. sügise 

ja 1940. a. suve sündmustes ning Leningradi ja 

PBL Kroonlinna baasi kaitsvate rannakaitsesuurtükiväe 

positsioonide nihutamisel Soome 

lahe suudmesse. NSV Liit pidas peaaegu kõiki 

Läänemere-äärseid riike oma võimalikeks 

vaenlasteks. Nii olid Eesti ja Soome rannapatareid 

koos neid toetavate laevastikega tõsiseks 

takistuseks Soome lahe idasoppi surutud PBL 

pääsemisel Läänemerele. Asjaolu, et NSV Liidu 

rannakaitse uued positsioonid Läänemere 

regioonis paigutati esmajoones Eesti saartele 

ja Loode-Eesti rannikule, näitab et PBL tegevuse 

kirjeldamisel aastatel 1939–1941 on lisaks 

Soomes toimunule laiemas kontekstis tarvilik 

suurema tähelepanu pööramine Eestile. Seega 

võiks raamat olla huvipakkuv ka sõjaajaloohuvilistele 

lugejatele väljaspool Eestit. 

Eesti ajaloo seisukohalt on ilmunud raamatus 

uue informatsiooni osakaal silmapaistev. 

Esimene peatükk vaatleb Esimeses maailmasõjas 

räsitud Balti laevastiku püüdeid säilitada 

kodusõjas ja 1920. aastate alguses mingigi 

lahinguvõime ning selle tugevdamist järgneval 

Arvustused 

kümnendil. Paadunud mereajaloolastele pole 

see võib-olla küll päris uus teave, sest siin on 

teistest peatükkidest rohkem kasutatud allikatena 

publikatsioone, ent mereajaloos ennast mitte 

eriti kodus tundvale lugejale on see väga hea 

lühiülevaade NSV Liidu Läänemere laevastiku 

arengust aastatel 1918–1941. 

Teose teine ja kolmas peatükk käsitlevad 

Eesti kohta PBL operatiivplaanides 1930. 

aastate teisel poolel ja PBL laevastiku sõjalist 

valmisolekut 1939. aastal, mis on Eesti ajalookirjanduse 

maastikul seni täiesti tundmatu. 

Neljas peatükk annab ülevaate Eesti merejõududest 

aastail 1939–1940 ja võib esmapilgul 

mõjuda eesti lugejale ülearusena. On ju Eesti 

sõjaeelsest laevastikust ajalookirjanduses kirjutatud 

ning Eesti arhiivides leiduks sarnase 

ülevaate koostamiseks kindlasti paremat materjali. 

Siinkohal on aga hoopis põhjust hinnata 

informatsiooni päritolu. Peatüki 70-st viitest 48 

pärinevad Venemaa Riikliku Sõjamerelaevastiku 

fondist R-92. Kasutatud allikate nimekirjas 

on nii tähistatud kaks fondi (tõenäoliselt kirjaviga), 

PBL staap ja luureosakond. Lugedes 

tekib igatahes intrigeeriv küsimus: kust on pärit 

üksikasjalik info Eesti laevade liikumiste ja õppuste 

kohta 1938. aastal (lk. 54–55) ning 1939. 

a. kinnitatud Eesti mereväe operatiivplaani 

kohta (lk. 58–59)? Kas see on saadud koos Eesti 

merekindluste ja laevade ülevõtmisega 1940. a. 

või salajase jälgimise ja spionaaži teel varem? 

Raamat toob huvitavaid lisateadmisi NSV Liidu 

auriku “Metallist” nn. “uputamise” loosse (lk. 

86–91), Soome reisilennuki “Kaleva” allatulistamise 

(lk. 167–169) ja Eesti kaubalaeva “Kassari” 

uputamise kohta (lk. 132–133). “Metallisti” 

uputamisest on autor kirjutanud juba 2006. a. 

Akadeemias ning et “Metallist” ka tegelikult 

uputati, kirjutab Vello Mäss ajakirja Horisont 

käesoleva aasta esimeses numbris. 1 

Eesti lugejaile on vahest huvitavam 8. peatükk 

Punalipulise Balti Laevastiku osast Eesti, 

Läti ja Leedu riikliku iseseisvuse likvideerimisel 

1940. a. suvel. Laevastikule antud ülesanne blokeerida 

Balti riikide rannik pole ajaloolastele 

iseenesest uudis. Uudne on aga selle ulatus. 

Blokaadis osalesid peaaegu kõik PBL sõidukorras 

ja lahinguvõimelised laevad. Eesti, Läti 

ja Leedu ranniku blokeerimisele lisaks saadeti 

allveelaevad valvesse Rootsi ja Soome rannikule, 

et varakult märgata nende riikide laevastike 

võimalikke aktsioone. Siin väärib märkimist, et 

1 P. Petrov. Punalipuline Balti Laevastik ja Eesti 1939. a. septembris ning vahejuhtum aurikuga Metallist. – Akadeemia 

2006, nr. 6; V. Mäss. Märterlaev Narva lahe põhjas. – Horisont 2008, nr. 1. http://www.horisont.ee/node/359 


Arvustused 

oma tolleaegse liitlase Saksamaa ja Saksamaa 

poolt okupeeritud Poola rannikule ei saadetud 

valvama ühtegi laeva. 

9. peatükk käsitleb peamiselt laevastiku 

paiknemist uutes rajatavates baasides ja rannapatareide 

ehitamist. Ka siin leidub rohkelt 

detailirikast uut teavet. Vene impeeriumi ja Eesti 

rannakaitsest on eesti keeles üht-teist ilmunud, 

peaaegu midagi pole aga teada olnud NSV 

Liidu rannakaitse arendamisest 1939.–1941. a. 

Nimetatud peatükk täidab selle tühiku olulisel 

määral. 

Raamatu viimased peatükid 10. ja 11. tutvustavad 

NSV Liidu järjest uuenenud operatiivplaane 

1940. ja 1941. aasta suve vahelisel ajal, 

keskendudes PBL osale selles. Seega puudutab 

see suures osas operatiivplaneerimist Soome ja 

Rootsi suunal, mis olid laevastiku potentsiaalsed 

ründeobjektid. Loogilise lisa sellele moodustavad 

ülevaated PBL lahingulisest ettevalmistusest samal 

perioodil. Lugemise teevad huvitavaks autori 

kriitilised kommentaarid koostatud plaanide ja 

nende reaalsete täitmisvõimaluste kohta, mida 

võrreldes ülejäänud raamatuga on siin rohkem. 

Nende peatükkide materjalid on ülejäänud 

materjaliga kooskõlas ja sobivad hästi raamatu 

lõpetuseks. Mõne Saksamaa–NSV Liidu vahelise 

sõja mereoperatsioone käsitleva raamatuga koos 

lugemisel pakub see info ehk rohkemgi. 

Vaadates raamatu üldist esitluslaadi, on kogu 

info esitatud ülima detailsusega: sündmused 

päevade kaupa ja kellaaegadega; laevade ja 

suurtükipatareide koordinaadid minutilise või 

isegi sekundilise täpsusega; käskkirjad koos 

numbritega; heidetud lennukipommide koguarv 

ja kaal; mürskude, õhurünnakute, meeste, 

sõjatehnika jm. arvud ühese täpsusega jne. 

Paraku pole ülimalt detailiderikas tekst alati 

väärtus. Üksikasjalik teave esitab lugeja mälule, 

keskendumis- ja üldistusvõimele kõrgeid nõudmisi. 

Kellel need nõrgad on, peavad arvestama 

raamatu pideva lehitsemisega. Raamatu loetavusele 

mõjub see kindlasti halvasti. Autor ei abista 

lugejat ka ühegi andmeid koondava tabeli või 

skeemiga, mille abil saanuks koormust tekstile 

vähendada. 


Fotokoopiatena lisatud kaartide osas (lk. 

128–129 vahel) on olukord parem, kuid ka siin 

nõuaks raamatu detailne sisu pigem autori 

kaasabil koostatud ja tekstiga paremini sobituvaid 

kaarte. Neid illustratsioonide või isegi 

allikapublikatsioonidena võttes on aga tegemist 

suurepärase materjaliga. Siinkohal soovitame 

lugeja tähelepanu pöörata 20. illustratsioonile 

(“Eesti rannakaitse Tallinna piirkonnas aastail 

1938–1939”). Kahjuks ei ole kaart täielik ja 

andmete paikapidavust saab kontrollida vaid 

osaliselt. Hinnates infot suure- (üle 200 mm) ja 

keskmisekaliibriliste patareide (100–200 mm) 

kohta numbriga 1.–9., 11., siis järeldub, et numeratsioon 

ühtib Eesti rannakaitse süsteemiga, 2 

kuid üksikutena on patareide numbrid märgitud 

valesti, v. a. nr. 1 Aegnal. Tähtsam on aga 

patareide asupaikade ja laskekauguste võrdlus. 

Lehekülgedel 177–179 ja 182–186 toodud andmed 

Eesti patareide kohta, mis said PBL-le 

teatavaks pärast patareide äravõtmist Eesti 

mereväelt, ning Eesti mereväe enda dokumendid 

näitavad natuke teistsugust pilti. 3 Raamatus 

Haabneemele paigutatud patarei nr. 8. õige 

nr. oli 7. ja see asus tegelikult u. 2 km lõunas 

Miidurannas, nr. 11. õige number oli 8. ja asus 

u. 3 km kagus Leppneemel. Teiste asupaigad 

on õiged. Valesti on märgitud patarei nr. 11. 

(raamatus nr. 9.) laskekaugus ja suurtükkide 

kaliiber. 1939. a. sügiseks oli 120 mm kahurid 

asendatud (vähemalt kahe) 152 mm-stega ning 

vastavalt suurenes ka laskekaugus – 10, 6 km-lt 

19,9 km-ni (109 kaabeltaud). 4 7. patarei (rmt. 

kaardil 8) laskekaugus jäi samaks, kuid rannakaitse 

n.-ö. kõige seespoolsema patareina polnud 

laskekauguse suurendamine ka eriti vajalik. 

Aegna 3. (rmt. kaardil 2.) patarei laskekaugus 

on ülehinnatud, 17 km asemel oli see 14,6 km 

(80 kaabeltaud). Naissaare 4. (rmt. kaardil 5) 

patarei laskekaugus on õige – 11,3 km. Rohkem 

infot kaardilt välja lugeda ei õnnestunud, kuid 

võrreldes kaarti 1939. a. Eesti vallutamise planeerimise 

käigus koostatud Eesti rannakaitse 

ülevaatega, järeldub, et see langeb kaardi infoga 

kokku. 5 Nii võib lisada, et ka teiste patareide 

laskekaugusi oli alahinnatud. Kõige suurema, 

2 H. Gustavson. Merekindlused Eestis 1913–1940. Tallinn, 1993, lk. 25 (Vene impeeriumi aegne numeratsioon), 

lk. 83 (Eesti Vabariigi aegne numeratsioon). 

3 ERA, f. 527, n. 1, s. 1619, l. 2. Merekindluste suurtükid, laskemoon ja helgiheitjad. Täiesti salajane, 1938; M. 

Õun. Eesti Merekindlused ja nende suurtükid 1918–1940, Tallinn, 2001, lk. 9, 43. 

4 M. Õun. Eesti Merekindlused ja nende suurtükid 1918–1940, lk. 35. 

5 Vene Föderatsiooni Sõjamerelaevastiku arhiiv, R-92-2s-458, l. 34-37. Svedenija ob Èstonskix ukrepljonnyx 

rajonax (standartnõx, beregovyx ustanovkax i zaščite PVO), aèrodromnoj seti, količestve aviatsii i ejo 

dislokacii.

Aegna 305 mm patareil (rmt. kaardil 1) oli 

see 26,8 km asemel 38 km või rohkem, 6 Aegna 

152 mm patareil (rmt. kaardil 3) 12, 8 km 

asemel vähemalt 16,8 km (92 kaabeltaud). See 

võrdlus näitab, et PBL luureosakonnal puudus 

täpne informatsioon Eesti rannapatareide laskekauguse 

suurendamiseks tehtud tööde kohta 

1930. aastatel. 

Paljutähenduslik on ka 27. illustratsioon 

(“PBL-i tegevuspiirkonna laienemine Balti merel 

1940. aasta suvel”). Kõige tumedam ala näitab 

NSV Liidule kuulunud ala enne Talvesõda 

(vasakpoolne tume ala on Hanko poolsaar, mille 

Soome oli sunnitud NSV Liidule rentima alles 

pärast Talvesõda). Kitsasse lahesoppi surutud 

agressiivse ja ennast vaenlastest ümbritsevana 

tundva suurriigi soov püüda endale kuuluvat 

mereala nõrgemate naabrite arvel tunduvalt 

laiendada oli ju vaid aja küsimus! 

Ülimalt detailse infoga liialdamine häirib 

enim 9. peatükis, kus vaatluse all on rannapatareide 

rajamine. Patareide numbrite, kaliibrite, 

planeeritud asukohtade ja kõigi nende muutmiste 

rägastikku eksitamise asemel võinuks lugejale 

pakkuda mõne üldistava tabeli planeeritud 

ja tegelikult valminud patareide kohta koos 

detailse tehnilise informatsiooniga ning vabastada 

tekst sellest ballastist. Samuti võinuks seal 

eraldi olla märgitud ülevõetud senised Eesti 

patareid. Skeemidena oleks olnud tunduvalt 

ülevaatlikum esitada näiteks Balti mereväebaasi 

koosseis 22. juuni 1940. a. seisuga (lk. 177), Balti 

mereväebaasi 5. juuli 1940. a. (lk. 194) ja “Baltimaade” 

rannakaitse struktuur 10. septembri 

1940. a. seisuga (lk. 200) jne. Pealegi hõlmab 

viimane tegelikult ainult Eestit, mistõttu oleks 

sõna “Baltimaade” asemel parem kasutada 

sõnapaari “Balti mereväebaas”. Ka näiteks raudteevedude 

statistikaga (lk. 211) olnuks märksa 

mugavam tutvuda tabeli vormis. Tekstist kogu 

väärtusliku info “väljapigistamine” on jäetud 

lugeja enda hooleks, mistõttu raamat mõjub 

kohati allikapublikatsioonina. 

Teise asjaoluna, liigse detailsuse kõrval, 

häirib lugemist teksti kohatine halb sidusus ja 

esitatud info vähemalt esmapilgul näiv vastuolulisus. 

Suur osa infot on allikdokumentidest 

teksti otse ümber kirjutatud, arvestamata lugeja 

võimet sellest aru saada. Allikdokumendi tekst 

ei pruugi ilma lisateadmisteta alati mõistetav 

olla ning eeldaks autoripoolseid selgitusi või 

kommentaare, mille kohta tooks mõningaid 

Arvustused 

näiteid. Näiteks lk. 164 loetletud seitsmest 

Balti riikide rannikut hõlmanud PBL blokaadi 

piirkonnast neli katsid Soome lahte: selle 

põhjarannikut, lõunarannikut NSV Liidust 

Keri saareni ja Keri saarest Soela väinani ning 

Soome lahe lääneosa. Esimesed kolm haarasid 

geograafiliselt kogu Soome lahe ja seetõttu jääb 

esialgu arusaamatuks, mida peetakse silmas veel 

“lääneosaga”. Alles piirkonnaülemate ametikohtade 

võrdlemine viib mõttele, et Soome lahe 

lääneosa all tuleb ilmselt mõista Naissaarest 

läände paigutatud PBL eskaadrit (lk. 164), sest 

piirkonnaülemaks oli eskaadri ülem kontradmiral 

N. Nesvitski, samal ajal kui geograafiliselt 

kattuva Keri saarest Soela väinani ulatuva rannikuala 

eest vastutas Balti mereväebaasi ülem 

kontradmiral S. Kutšerov. 

Lk. 164 on kirjas, et Eesti, Läti ja Leedu 

ranniku blokaad algas 15. juunil 1940. a. ja 

kuulutati lõppenuks 21. juunil 1940. a. Nii konkreetne 

väide vajanuks selgitust, sest ülejärgmisel 

leheküljel kirjeldab autor PBL kergsalga näitel 

segadust operatsiooni lõpetamise ajast arusaamises 

ja tsiteerib kergsalga ülemat: “...“tegelikult 

lõpetati blokaad laevastiku staabi loata” ning 

viimane kergsalga alus, hävitaja “Lenin”, naasis 

Liepājasse 23. juunil 1940. a.” Tekib ka küsimus, 

kas blokaadi alguseks saab lugeda 15. juunit 

1940. a., kui Soome reisilennuk “Kaleva” lasti 

alla 14. juuni päeval (lk. 167) ja blokaadis osalevad 

laevad pidid asuma positsioonidele 14. juuni 

õhtuks (lk. 162)? 

Blokeerimisoperatsiooni juhtimises esinenud 

puuduste kirjelduses lk. 166 on juttu 

PBL staabi korraldusest hävitajate “Gordõi” 

ja “Storoževoi” saatmiseks Kroonlinna ja liidri 

“Minsk” saatmiseks Riiga. Kirjeldus Eesti ja 

Läti sõjaliste objektide hõivamisest lk. 171 lõpeb 

lausega: “Näiteks tulid liinilaev Oktjabrskaja 

Revoljutsija, 3. hävitajadivisjon ja vahilaevadivisjon 

Tallinna reidile, hävitaja Gordõi ning 

allveelaevad S-1 ja S-3 aga heitsid ankru Daugava 

suudmes.” Selgusetuks jääb, kas Väina 

(Daugava) jõe suudmesse saadeti ikka “Gordõi”, 

või hoopis “Minsk”? Täpsustuseks nii palju, et 

Väina suudmesse saadetud laev heitis ankrusse 

jõe ääres paiknenud Läti presidendi residentsi 

juurde. 7 

Blokaadis osalema pidanud PBL lennuüksustele 

12. juunil 1940. a. antud ülesannete loetelu 

(lk. 160–161) lõpeb lausega: “Analoogiline 

valvekohustus pandi 61. lennuväebrigaadile.” 

6 Erinevate allikate andmetel, mille võrdlev analüüs ei ole käesoleva retsensiooni ülesanne. 

7 Läti ajaloolase Juris Ciganovsi suuline informatsioon. 


Arvustused 

Rohkem sellest üksusest kahjuks juttu ei ole. 

Ka puudub 61. brigaad blokaadist osa võtnud 

üksuste loetelust (lk. 165). Autori kasutatud 

dokument on avaldatud 1999. a. ajakirjas Tuna. 8 

Kellel asja vastu sügavam huvi, võib sealt saada 

ülevaate kõigi blokaadis osalenud lennuüksuste 

ülesannete kohta ja tutvuda veel mõne raamatus 

kasutatud allikaga originaalkujul. P. Petrovi 

selgitus (lk. 47) venekeelse lühendi op kohta 

(po operativnomu planu – operatiivplaani järgi) 

käskkirjade nimetustes aitab jälile saada ka 

ühele väikesele veale ajakirjas Tuna (lk. 24) 

avaldatud dokumendis “29. septembriks 1939. 

a. kavandatud operatsiooni “Vulkaan” plaan.” 

Käskkirja numbriks on märgitud “4/ON.” P. Petrovi 

järgi on õige “4/OP.”. 

Segadusi tekib ka maaväeüksuste käekäigu 

jälgimisel. Näiteks lk. 206 on 7679-mehelise 3. 

üksik-laskurbrigaadi PBL alluvusse määramise 

kuupäevana antud 6. september 1940. a., paar 

lehekülge edasi (lk. 208) on selleks aga hoopis 

9. oktoober 1940. a. Samalt leheküljelt võib 

lugeda, et sõjalaevastiku rahvakomissar N. 

Kuznetsov muutis kaks nädalat hiljem meelt 

ning soovis kõnealusest brigaadist loobuda. Tagajärgede 

teadasaamiseks peab kaks lehekülge 

“tagasi lugema” – kust selgub, et N. Kuznetsovi 

30. septembri 1940. a. käskkirjaga moodustatud 

Saare- ja Hiiumaa maismaakaitse ja dessanditõrje 

kava väljatöötamise komisjoni ülemaks määrati 

3. üksik-laskurbrigaadi ülem, kes detsembri 

keskpaigas 1940. a. esitas PBL staabile aruande. 

Järelikult pidi 3. üksik-laskurbrigaad jääma ikkagi 

PBL alluvusse. Samas jääb ebaselgeks brigaadi 

PBL-le allutamise kuupäev. Siinkohal tekib 

asjahuvilisel lugejal küsimus, kas kõrvalepõige 

N. Kuznetsovi meelemuutuse kirjeldusega on 

ikka nii vajalik, ja kui on, pidanuks autor selle 

ülejäänud tekstiga paremini siduma. Vastasel 

korral peab lugeja Tootsi kombel “rosinaid saia 

seest taga ajama”. 

Teksti kooskõla ning eri peatükkides esitatud 

järelduste vasturääkivust saab ette heita 

ka raamatule tervikuna, väljudes ühe peatüki 

raamest. PBL lahingulist ettevalmistust ja 

õppusi käsitlev 2. peatükk lõpeb autor järeldusega 

(lk. 26): “Järelikult ei olnud PBL 1939. a. 

valmis lahingutegevuseks. Kujukalt näitas seda 


Nõukogude-Soome sõda talvel 1939–1940.” 

See ei ühti aga sugugi autoripoolses raamatu 

kokkuvõttes (lk. 240) PBL-le antava hinnanguga, 

kus öeldakse: “Ajapikku aga sai esimestel 

viisaastakutel kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt 

tublisti tugevnenud Punalipulisest Balti laevastikust 

võimas strateegiline koondis, millele olid 

jõukohased nii kaitse- kui ka ründeiseloomuga 

ülesanded.” 

Kolmanda puudusena tuleks esile tuua 

osade mõistete ebaselget kasutamist või selgitamata 

jätmist, mis detailide ja spetsiifiliste 

mõistete poolest rikkas tekstis vahest rohkemgi 

tunda annab kui tekstis, kus neid on vähe. 

Asjatundmatule lugejale esmapilgul lihtsalt 

üldmõistetena tunduvatest sõnadest eskaader, 

kergsalk ja koondis esimese kahe kohta 

selgub (lk. 21), et nende all peetakse silmas 

siiski kindlaid üksusi. Terminit “koondis” on 

aga tarvitatud nii üldmõistena, sõna “üksus“ 

sünonüümina (lk-d 20, 53, 97, 139 jne.) kui ka 

kitsamas tähenduses (lk. 104, 157, 163 jne.). 

Kahjuks jäävad nii autori- kui ka toimetajapoolse 

selgituseta mitmed erialamõisted: võrktõke 

(lk. 14, 44 jne.), manööverbaas (lk. 14, 96 jne.), 

allveelaevavõrk (lk. 35, 37), tabelirelvastus (lk. 

51), tulesektor (lk. 50, 58, 118, 187), tuleriba 

(lk. 184–185, 209), tõstenurk (lk. 57, 184 jne.), 

laskumisnurk (lk. 184–185), tiitelnimestik (lk. 

211). Osade terminite tähenduse mõistmine 

pole sõjandusterminoloogiat üldjoontes teades 

küll probleemiks, kuid spetiifilisemate puhul ei 

ole sellest abi. Näiteks “tulesektori” kasutamine 

üldise iseloomuga ja “tuleriba” kasutamine 

spetsiifilisema keelekasutusega aruannete põhjal 

koostatud tekstis viib mõttele, et autor kasutab 

neid sünonüümidena ala kohta, mis oli igale 

suurtükipatareile tulistamiseks ette nähtud. 

Sellele mõttekäigule aitab kaasa ka tuleribade 

ulatuse esitamine kraadides, arvestades patareide 

asukohti, nende asetust teiste patareide 

suhtes ja nende ülesandeid. Kuid konkreetset 

selgust raamatust ei saa. Kohati on raamatus 

tõlkijapoolseid abistavaid joonealuseid märkusi, 

kuid ka siin tuleb ette ebatäpsusi. Näiteks 

kaabeltau mõõdu (185,2 m) selgitamine (lk. 19) 

on veidi ebatäpne. Meresuurtükiväes kasutati 

suurtükikaabeltaud, mis on 182,88 m. 9 

8 E. Kaup. Punalipulise armaada sõjakäigud Eesti vastu. September–juuni 1940. – Tuna 1999, nr. 4, lk. 17–39. 

Sisaldab 22 dokumenti Venemaa Riikliku Sõjamerelaevastiku arhiivist. 

9 ERA, f. 642, n. 1, s. 280, l. 19p. Rannapatarei nr. 1. ülema kiri Aegna saare komandandile. 22. jaanuaril 

1933. a., nr. 4.; Juhendid artilleeria õppusteks laevas ja rannapatareides. Koost. v-ltn. Peeter Mey. Tallinn, 

1925, lk. 26–27; Ministerstvo Oborony Rossiiskoj Federacii. Institut voennoj istorii. Voennyj èntsiklopedičheskij 

slovar´. I tom. Moskva, 2001.

Silma hakkas ka pisivigu ja küsitavusi, mis 

detailirohket raamatut allikana kasutades 

võivada osutuda oluliseks. Näiteks lk. 75 on 

midagi lahti PBL isikkooseisu Talvesõja-aegse 

arvuga. 1. veebruaril 1940. a. oli rivis väidetavalt 

83 217 komandöri, 11 213 nooremkomandöri 

ja 43 236 reavõitlejat. Nooremkomandöre ja 

reavõitlejaid on ka kokku (54 449) palju vähem 

kui komandöre? Kui sisse pole sattunud just 

lohakus- või trükiviga, vajanuks see selgitust. 

Mitmed faktilised lahknevused raamatu piires 

on suure tõenäosusega tagasiviidavad erinevustele 

allikdokumentide vahel, kuid siinkirjutajail 

puudub selle kontrollimiseks võimalus. 

Selliseid ebakõlasid saanuks vältida põhjaliku 

toimetamisega, kuid mis seal salata: sedavõrd 

suure hulga detailse info võrdlemine oleks väga 

mahukas töö. Siiski mõningad iseloomulikud 

näited. Leheküljel 178 on Aegna 152 mm patarei 

ülesandeks märgitud Viimsi poolsaare ja Aegna 

vahelise laevatee kaitsmine, leheküljel 183 aga 

Naissaare ja Aegna vahelise laevatee kaitsmine. 

Õigeks tuleb lugeda teist, sest Aegna ja Viimsi 

poolsaare (Kräsuli saare) vaheline ala on väga 

madal (3 m) ning selle läbipääsu nimetamine 

laevateeks on veidi liialdatud. Kirjutades Eesti 

rannapatareidest, selgub, et patarei nr. 3 pidanuks 

asuma Aegna saare idaosas (lk. 183), 

kuid tegelikult paiknes see saare lääneosas. 

Lehekülgedel 179, 181, 182, 200 on Viimsi 

poolsaare läänerannikul asuva 120 mm patarei 

suurtükkide arvuks märgitud neli, kuid lk. 186 

on nende arv kolm. 

Tõstenurga ja laskumisnurga all peeti silmas 

tõenäoliselt suurtükitoru tõstmise ja langetamise 

maksimaalset ulatust, mida väljendati kraadides. 

90°-st väiksemat kahuri tõstenurka võib veel ette 

kujutada, raskem on aga aru saada 289°-st või 

354°-st tõstenurgast (lk. 184 ja 185). 

Selgusetuks jääb Eesti patareidest suurima, 

305 mm, Aegna patarei tuleriba – 02°12´ 24´´ 

(lk. 183). 

Hinnanguliseks liialduseks tuleb pidada endistele 

Eesti patareidele ülesannete jagamise nimetamist 

“uute ülesannete andmiseks” (lk. 181). 

Ka Eesti patareidena olid neil ikka samad ülesanded: 

Aegna ja Viimsi poolsaare patareid koos 

Naissaare põhjapatareiga (nr. 5) pidid kaitsma 

Tallinnat rünnaku vastu, mille lähtepunkt asus 

Kopli poolsaare ja Naissaare tuletorni vahelisest 

joonest ida pool, ning Suurupi poolsaare 

Arvustused 

patareid koos Naissaare lõunapatareiga (nr. 4) 

rünnaku vastu joonest lääne pool. 10 

Mõningatel puhkudel on meil võimalik raamatus 

esitatud Venemaa Sõjamerelaevastiku 

Arhiivi infot võrrelda ka kohapealsete Eesti 

andmetega. Eesti Riigiarhiivis säilitatava Naissaare 

põhjapatarei (nr. 5) 1940. aastal koostatud 

üleandmisakti järgi koosnes patarei kolmest, 

mitte neljast suurtükist, nagu on raamatus 

(lk. 184 jne.). Samuti erineb laskekaugus. Aktis 

on selleks ühel suurtükil 110 ja teisel 76 kaabeltaud. 

Kolmas oli moderniseerimisel. 11 Raamatus 

on kõigi kahurite laskekauguseks märgitud 110 

kaabeltaud (lk. 184). Üleandmisaktid koostati 

eesti ja vene keeles ning akti teise eksemplari 

loogiline asukoht oleks PBL dokumentide hulgas. 

Siiski ei selgu raamatust sealsete andmete 

pärinemise täpne aeg. Selleks võis olla nii suvi 

kui ka sügis 1940. Sügiseks võidi tõesti ka ülejäänud 

suurtükid moderniseerida ning lisada 

neljas suurtükk. 

Ka NSV Liidu poolsete ülevõtjate väitesse 

Aegna 305 mm patarei torude kulumise kohta 

60% ulatuses (lk. 178) tuleb suhtuda ettevaatlikult. 

Juba eespoolmainitud Naissaare patareide 

üleandmisakti eestikeelsesse varianti pidasid 

Eesti üleandjad vajalikuks märkida, et torude 

kulumisega 70–75% ulatuses nad ei nõustu ja 

nende arvates on kulumine kõige rohkem 30%. 

Väited Eesti poole vähesest aktiivsusest NSV 

Liidule hoonete rentimisel (lk. 161) või isegi 

baaside üleandmistähtaegadest mittekinnipidamisest 

ja baaside lepingus ettenähtud konkreetsete 

maa-alade kindlaksmääramise kokkuleppega 

viivitamisest (lk. 173) on liialdatud ja need 

tulenevad pigem kasutatud allikate iseloomust 

kui raamatu neutraalset tooni arvestades autori 

isiklikust veendumusest. Pigem oli Eesti riik see, 

kelle huvides oli võimalikult ruttu ja täpselt fikseerida 

kirjalikult kõik kokkulepped ning täita 

Damoklese mõõgana pea kohal rippuva NSV 

Liidu sõjaväe nõudmised. Maapiirkondades 

tuhandete meeste korraga majutamine ei olnud 

lihtne. Lühikese ettevalmistusajaga jõuti korda 

seada tühjalt seisnud hooned, kuid sellest ei 

piisanud. NSV Liidu sõjaväe käsutusse tuli 

anda ka ühiskondlikke hooneid, aga sellestki 

ei jätkunud. Et NSV Liidu sõjavägi ei olnud 

olukorraga rahul, on mõistetav. Suurematest 

maa-aladest jõuti 1939. a. NSV Liidu käsutusse 

anda peamiselt lennuväljad ning rannikualad 

10 ERA, f. 642, n. 1, s. 309. Merekindluste mobilisatsiooni kattekava 25. aprill 1939. 

11 ERA, f. 643, n. 1, s. 422, l. 3–4. Naissaare komandantuuri komandant Merejõudude juhatajale. 3. august 

1940. a. Naissaarel N. Liidu väeosale üleantud patareide (nr. 4. ja 5.) ja muu varustuse aktid ja nimestikud. 


Arvustused 

Pakri poolsaarel ja Pakri saartel rannasuurtükkide 

paigutamiseks. 1940. a. esimestel kuudel 

tekkis mõningane paus osalt väga külma talve, 

Talvesõja, aga ka Eesti ja NSV Liidu vaheliste 

läbirääkimiste tõttu baasideks antavate maaalade 

ja renditingimuste täpsemaks kindlaksmääramiseks. 

Loomulik, et selles olukorras 

jäi NSV Liidu sõjaväelastele kohapeal mulje 

Eesti soovimatusest maid anda. 15. mai 1940. a. 

kokkuleppe järel olukord muutus. Suurem osa 

lepingus fikseeritud maa-alasid anti üle kolme 

järgneva kuu jooksul. Peaaegu kõigi üleandmistähtaegu 

ületati. 12 Osaliselt oli selles süüdi 

NSV Liidu sõjavägi ise, kelle esindajad jäid tihti 

üleandmiskomisjonide ühisistungitele tulemata. 

13 Osaliselt põhjustasid viivitusi lühikesele 

ajavahemikule surutud ettevalmistustööd – täpse 

koha kokkuleppimine maastikul, plaanide 

joonistamine, maa-ala väljamõõtmine, sellele 

jääva kinnisvara, metsa, viljapuude jm. hindamine 

ja elanike lahkuma sundimine. 

Väikesest lõivu maksmisest tõlgitavale 

keelele ei ole raamatu eestindajad pääsenud. 

Baltiskoje more-st on Läänemere asemel saanud 

Balti meri, ainult mõnes üksikus kohas 

on see tõlgitud Läänemereks. Daugava jõe 

asemel oleks ilusam olnud kasutada Väina 

(lk. 171 jne.). Tugevalt erinevatest keeltest 

mõjutatud eestikeelse sõjandusterminoloogia 

tõttu võinuks sõjalaevatüüpide (liini- ja lahingulaev, 

hävitaja jne.) esmamainimisel olla 

lisatud ka venekeelne vaste käsikirjast. Sama 

kehtib ka eespoolmainitud spetsiifiliste terminite 

kohta. Nii saanuks natuke tasandada autori 

tegematajätmist ja nõudlikumale lugejale oleks 

jäänud alternatiivsetest allikatest kontrollimise 

võimalus. 

Tunnustamist väärib autori neutraalne üldstiil. 

Soomesse ja Eestisse suhtumine on kiretu, 

kriitikat pälvib PBL laevastik, mis on loomulik 

raamatu rõhuasetuse tõttu viimasele ja kasutatud 

allikaidki silmas pidades. Kui lugejale jääb 

raamatu lõppu jõudnuna mulje, et 1940. a. suvesündmuste 

poliitiline pool jäi üsna lahjaks ning 

sõna “okupeerimine” tekstis vist ei olnudki, siis 

ta ei eksi. Miks see nii on, vastab autor Eesti 

Ekspressile (11. 04. 2008) antud intervjuus: 

“See sõna kutsub kohe esile teatud suhtumise,” 

12 ERA, f. 531, n. 1, s. 59, l. 292. NSV Liidu relvastatud jõududele Saaremaal üleantud maa-alade (baaside) 

nimestik. Lisa Saaremaakaitse ülema kirjale. 18. september 1940. a. 

13 ERA, f. 531, n. 1, s. 59, l. 135. Saaremaakaitse ülema kiri Sõjaministri II abile. 30. juuli 1940. Nr. 09. Ülevaade 

maa-alade hindamisest ja üleandmisest N. Liidu relvastatud jõududele Saaremaal. 

14 T. Vahter. Vene ajaloolane tõi päevavalgele Eesti vallutamise plaani. – Eesti Ekspress 11.4.2008. 


seletab Petrov. “Mis toimus, see tuleb muidugi 

välja öelda. Mulle tundub, et vene lugejale sobib 

Baltikumi 1940. a. sündmuste kohta kõige 

rohkem sõna “prisoedinenie” (liitmine).” 14 

Vormipuudused sisu siiski üles ei kaalu. 

Tegemist on vajaliku raamatuga, mis täiendab 

oluliselt meie ajalooteadmisi. Detailirikka ja 

faktitiheda teksti tõttu seda mõnusaks uinumiseelseks 

lektüüriks öökapile just ei soovita, 

aga Eesti rannakaitset, mereajalugu, 1940. a. 

sündmusi uurivale asjatundjale on Pavel Petrovi 

raamat suurepärane allikas. Mis ei tähenda, 

et mitteasjatundja raamatut lugeda ei võiks. 

Lihtsalt lugema asudes tuleb varuda rohkem 

kannatust. 

Aivar Niglas 

Meelis Maripuu

Henriku Liivimaa kroonika tõus 

rahvusvahelisele teadusareenile 

Henriku Liivimaa kroonika, mis kirjeldab 

13. sajandi alguses Liivi- ja Eestimaal aset 

leidnud ristisõdu, kujutab endast üht Eesti ajaloo 

mõjukamat tüviteksti. Ühelt poolt näikse, 

et polegi teist allikat, mis oleks siinmail nõnda 

hästi tuntud nii uurimuste kui ka populaarsel 

tasandil. Teiselt poolt on meie suhe tekstiga, 

mis eesti ajalooteadvuse jaoks ei markeeri mitte 

ainult kirjutatud ajaloo, vaid ka võõra võimu 

algust, olnud pingeline. Vahest pole isegi liialdus 

väita, et kuna alates 19. sajandi keskpaigast on 

rahvuslik ajalookirjutus tegelnud pigem selle 

teksti enda huvidele vastavaks tõlkimise kui 

tõlgendamisega, teame me sellest ajalookroonikast 

enesest ning temas väljenduvast mõtte- ja 

väärtustemaailmast üpriski vähe. 

Küll aga on Liivimaa kroonikast saanud 

viimase aastakümne jooksul tõeline täht rahvusvahelisel 

teadusareenil. Sellest on ilmunud mitmeid 

uusi tõlkeid ja vanadegi tõlgete uustrükke, 

üha sagedamini kohtab tema nime uurimustes 

ja konverentsiettekannetes. Siiski on see mahukas 

uurimistöö jäänud siiani laialipillutatuks. 

Just erinevate uute tõlgenduste koondamise ja 

omavahel dialoogi asetamise võttiski endale 

sihiks Tallinnas maikuus korraldatud konverents 

“Henriku Liivimaa kroonika. Ristisõda 

ja ajalookirjutus Läänemere keskaegsel rajamaal”. 

Tegemist oli esimese tervenisti Liivimaa 

kroonikale pühendatud konverentsiga, mis tõi 

kolmeks päevaks kokku 23 ajaloolast, arheoloogi 

ja kirjandusteadlast Skandinaaviast, Inglismaalt, 

Ameerikast, Itaaliast, Lätist ja Eestist. Tagantjärele 

võib tõdeda, et ettekannetel ja aruteludel 

kõlanu andis Henriku kroonika uurimisseisust 

ja selle perspektiividest võrdlemisi laiaulatusliku 

pildi – ning et mitmed vaatenurgad, mis lähenevad 

sellele tekstile n.-ö. väljastpoolt, võivad 

osutuda Henrikuga uue tutvuse sõlmimisel 

V A R I A 

Konverents “The Chronicle of Henry of Livonia: Crusading 

and Chronicle Writing at the Medieval Baltic Frontier” 

(Henriku Liivimaa kroonika. Ristisõda ja ajalookirjutus 

Läänemere keskaegsel rajamaal) TLÜ Ajaloo 

Instituudis 22.–24. mail 2008. 

vägagi avastuslikuks ka Eesti ajaloo uurijate ja 

huviliste jaoks. 

Esimeseks tendentsiks, mis ei oma tähtsust 

mitte ainult Henriku kroonika, vaid Eesti keskaja 

uurimise jaoks laiemaltki, võib pidada toonaste 

sündmuste ja nende jäädvustuse asetamist 

märksa laiemasse konteksti. 

Konverentsi aukülaline James A. Brundage 

(Kansase ülikool) pidi Tallinna sõitmisest viimasel 

hetkel halva tervise tõttu ära ütlema, kuid saatis 

oma ettekande kirjalikult. Tänapäeva ühe tuntuma 

medievisti jaoks kujutas see ühtlasi naasmist 

oma noorusaega, kuna just Brundage’i sulest on 

1962. aastal ilmunud siiani kasutusel olev Liivimaa 

kroonika tõlge inglise keelde (II trükk 2005). 

Tema ettekanne “Henrik ja keskaegne kroonikakirjutus” 

tõdes esiteks, et toonase ajalookirjutuse 

taustal on Henriku näol muidugi tegemist üsna 

vähese haridusega ning lihtsa keelekasutuse ja 

retoorilise võttestikuga kirjamehega. Teiseks aga 

osutas Brundage kui ristisõjaõiguse spetsialist, 

et Henriku kroonika sisaldab muu hulgas kaht 

vägagi huviväärset aspekti: nii tema kirjeldatud 

vägivaldne misjon kui ka teated preestrite osalemisest 

sõjas on kanoonilise õigusega vastuolus. Et 

aga teatavasti mõlemad praktikad olid läbi keskaja 

siiski kasutusel, siis pakub Liivimaa kroonika 

tänuväärset näidet vastava retoorika analüüsimiseks 

(kristlaste kaitsmise vajaduse rõhutamine, 

Liivimaa kleeruse päritolu Põhja-Saksa sõjalise 

eliidi hulgast, paganate vastu võitlemise traditsioon 

Läänemere-ruumis jm.). 

Hea näitena kohalike olude kohaldamisest 

üldisemate hoiakutega vaatles Henriku 

kroonikat ka konverentsi teine peakülaline, 

Christopher Tyerman (Oxfordi Ülikool). Hetke 

üks mõjukamaid ristisõja uurijaid on varemgi 

kasutanud Liivimaa kroonikat illustreerimaks 

ristisõja senisest aredamat ideoloogilist ja insti- 


Varia 

tutsionaalset väljakujunemist 12. ja 13. sajandi 

vahetusel. Ettekandes “Henrik ja ristisõjaideoloogia” 

osutas Tyerman mitmetele Henriku 

kasutatud ristisõja legitimeerimise võtetele: 

eestlaste vastu peetud ristisõdade esitamine 

kättemaksuna, vägivaldse misjoni õigustamine 

apostaatide usu juurde tagasi toomisena, Neitsi 

Maarja rolli rõhutamine jm. Just apologeetilises 

sihis nägi ta ka võtit teksti tõlgendamiseks 

tervikuna: esmajoones on Liivimaa kroonikat 

kujundanud vajadus mugandada kirjeldatavaid 

sündmusi ja tegelasi õiglase sõja mudelile. 

Muutusi ristisõja praktikates analüüsis ka 

Iben Fonnesberg Schmidt (Aalborgi ülikool). 

Ettekandes “Riia ja Rooma: Henrik ja paavstikuuria” 

osutas ta, et Liivimaa kroonika, mis 

pakub head sissevaadet ristisõdijate ja paavsti 

suhtlusesse, võimaldab selles märgata olulist 

erinevust varasemast – siinsed piiskopid ja ristisõdijad 

pidasid oluliseks suhelda kuuriaga ise ja 

otse. Ristisõja sümboolsed praktikad võttis vaatluse 

alla Nils Holger Petersen (Kopenhaageni 

ülikool). Tema “Misjoniteater Henriku kroonikas” 

vaagis üht Henriku kroonika huviväärsemat 

episoodi, 1204. aastal Riias aset leidnud “suurt 

mängu”. Rõhutades, et 12.–13. sajandi liturgilist 

draamat, tuleb tõlgendada mitte moodsa teatri, 

vaid rituaali võtmes, joonis ta alla niisuguste 

“võimuetenduste” sümboolset tähtsust vallutuse 

ja misjoni läbiviimisel. Piibli ajalugu ei jõudnud 

Liivimaale ent ainult rituaalide vahendusel, ka 

kroonikateksti ennast palistavad ohtrad tsitaadid 

Piiblist ja liturgiast. Ehkki sageli on väidetud, 

et rohkete laenude põhjuseks on pelgalt autori 

ladinakeelse sõnavara vaegus, pakkus Jaan 

Unduski (Underi-Tuglase Kirjanduskeskus) 

ettekanne “Sakraalne ajalugu, profaanne ajalugu: 

Henriku piiblikasutusest” välja võimaluse 


Konverentsi “Henriku Liivimaa 

kroonika: Ristisõda ja ajalookirjutus 

Läänemere keskaegsel rajamaal” 

avamine TLÜ Ajaloo Instituudis 

22. mail 2008. Seisavad konverentsi 

korraldajad: Carsten Selch Jensen, 

Linda Kaljundi ja Marek Tamm. 

Foto: H. Bome 

tõlgendada neid pigem kui vahendit, mis seovad 

Liivi- ja Eestimaal sündinu püha ajalooga. 

Piiblilaenude kõrval on eriti keeleteadlaste 

huvi pälvinud ka kroonika tsitaadid kohalikest 

keeltest. Seekord võttis need vaatluse alla Alan 

Murray (Leedsi Ülikool) ettekanne “Tõlk 

Henrik: keel, suuline kõne ja suulise kõne 

konstrueerimine Liivimaa kroonikas”. Murray 

rõhutas, et nende lõikude analüüsimine võib olla 

märksa problemaatilisem, kui esmapilgul näib. 

Enamasti peitub “suulise kõne” esitamise taga 

teadlik valik ning seetõttu tuleks ka Liivimaa 

kroonika puhul silmas pidada nende lausekatkete 

retoorilist funktsiooni. 

Lisaks keeleajaloole on Henrikut ohtralt 

kasutatud ka muinasaegse Liivi- ja Eestimaa 

etnilise koosseisu ja etnograafia allikana. Selle 

traditsiooni võttis kriitilise vaagimise alla Jüri 

Kivimäe (Toronto ülikool) ettekanne “Henrik 

kui entograaf”. Ta osutas, et kroonikas esinevatesse 

hõimunimedesse peaks suhtuma tunduvalt 

ettevaatlikumalt: neid võiks pigem kirjeldada 

toponüümsete etnonüümidena, mis seostuvad 

isegi mitte regiooni, vaid ühe või teise võimukeskusega. 

Samuti ei maksaks Henrikut kohelda 

keskaegse “entograafina”, sest tema loodud 

pilt Baltikumi ühiskonnast sõltub esmajoones 

autori kaasajaks kujunenud paganate kui “teise” 

kuvandist ja stereotüüpidest. 

Sama teemaga haakus Carsten Selch Jenseni 

(Kopenhaageni ülikool) ettekanne “Vastasseis 

paganate ja usust taganejatega Henriku kroonikas”, 

mis rõhutas samuti, et kohalike rahvaste 

kujutamisel lähtub kroonika eelkõige vajadusest 

rõhutada erinevust kristluse ja paganausu vahel. 

Ühele klassikalisele võimalusele seda erinevust 

konstrueerida keskendus ka Marek Tamme 

(Tallinna Ülikool) ettekanne “Suremise kunst:

Henriku kroonikale pühendatud 

konverentsile järgnes 25. mail 

ekskursioon “tegevuspaikadesse”. 

Osalejad kuulamas Valter Langi 

Varbola linnamäel. 

Foto: H. Bome 

surma kujutamine Henriku kroonikas”. Ta osutas, 

et kroonikas nõnda prominentsed suremise 

kirjeldused mängivad olulist rolli kristlaste ja paganate 

eristamisel, sidudes “omade” surma sageli 

imetegude ja martüüriumi traditsiooniga. Ühtlasi 

pakuvad need võtit autori retooriliste strateegiate 

mõistmiseks, sest taoline surma poeetika täitis 

olulist rolli ka ristisõja ideoloogias. 

Viimasel ajal on rahvaste ja kommete kõrval 

pälvinud palju tähelepanu ka maastiku kujutamine. 

Just sellesse konteksti paigutas Torben K. 

Nielsen (Aalborgi ülikool) Liivimaa kroonika oma 

ettekandes “Henrik metsadest ja kõnnumaadest”, 

osutades, et nendegi kujutamine omab kroonikas 

sümboolset tähendust. Mets on oluline osa “teise” 

maastiku kuvandist, sellesse rajatud looduslike 

pühapaikade hävitamisest saab aga omakorda 

oluline maastiku kristianiseerimise märk. 

Ühte olulist võimalust kroonikas kujutatut 

”testida” kätkevad endas materiaalne kultuur 

ja arheoloogia. Valter Langi (Tartu Ülikool) 

ettekanne “Henriku kroonika arheoloogiline 

tõlgendus” võttis need võimalused laiema vaatluse 

alla ning rõhutas, et siin oleks vaja kaasata 

senisest rohkem üksiksündmuste ja teadete taha 

peidetud arheoloogilist konteksti, nagu ka üritada 

rekonstrueerida sündmuste kulgu ja seda 

mõjutanud tegureid laiemalt. Samu perspektiive 

vaagis Henriku kroonikas kujutatud sõjakäikude 

analüüsimise näitel ka Heiki Valgu (Tartu Ülikool) 

ettekanne “Sündmused ja nende jäljed: 

Henriku andmete peegeldused Eesti arheoloogilises 

materjalis”. Ajaloolaste poolelt tegi katse 

sõjakäikude kujutamist laiemasse taustsüsteemi 

paigutada Kurt Villads Jensen (Lõuna-Taani Ülikool). 

Tema ettekanne “Henrik ja sõda” osutas, 

et Liivimaa kroonika pole mitte ainult oma põlvkonna 

üksikasjalikuim kirjeldus sõjategevusest 

Läänemere-ruumis, vaid võimaldab vaadelda ka 

ulatuslikumaid muudatusi, nagu 12. ja 13. sajandi 

vahetusel aset leidnud sõjanduslik revolutsioon. Ta 

kutsuski üles sõjategevuse kirjeldusi mitmekülgsemalt 

analüüsima ning pöörama tähelepanu ka 

sõja spritualiseerimisele, maastiku mitte ainult 

sõjalisele, vaid ka sümboolsele vallutamisele jne. 

Ristisõja praktikate, representatsioonide ja 

materiaalse kultuuri kõrval seadis konverents 

sihiks kaardistada ka nii kroonika tähendust 

oma aja kirjakultuuris kui ka selle editeerimis- 

ja tõlgenduslugu. Prof. Lars Boje Mortensen 

(Lõuna-Taani Ülikool) tõdes ettekandes “Henrik 

keskaja ladina kirjanduse kontekstis”, et Liivimaa 

kroonika on ilmekaks teetähiseks 12. ja 13. sajandi 

vahetusel kirjakultuuris toimunud muutustele. 

See märgib uut tüüpi ajalookirjutuse esiletõusu, 

mille mõjul pikki ajaloolisi jutustusi asuti kirja panema 

märksa vähem pretensioonikas vormis ja mil 

oluliselt laienes ka kroonikute sotsiaalne päritolu. 

Selline muutus on seostatav kirjakultuuri leviku 

ning staatuse muutumise, aga ka ristisõdadega 

tekkinud nõudlusega ajalookirjutuse järele. 

Nii nagu Henrik täitis oma n.-ö. madalast 

stiilist ja taustast hoolimata ülesande luua Riia 

kirikule ajalooline identiteet igati hiilgavalt, nii 

on see tekst pakkunud tuge erinevatele ideoloogiatele 

ka järgnevate aastasadade vältel. Tiina 

Kala (Tallinna Linnaarhiiv) ettekanne “Henriku 

kroonika ajaloomõtte teenistuses: editeerijad 

ja editsioonid” rõhutaski, et ajalooteaduse ja 

rahvusliku eneseteadvuse arengu eri etapid 

peegelduvad ilmekalt ka kroonika erinevates 

väljaannetes – ning on avaldanud mõju mitte 

ainult eessõnadele, vaid ka tekstikriitikale, 

kommentaaridele, indeksitele jne. 

Konverentsi kokkuvõtvad ettekanded olidki 

pühendatud kroonika ideoloogilisele kasutusele. 

Tuna 4/2008 143 

Varia

Varia 

Anti Selarti (Tartu Ülikool) “Henriku kasu ja kasutus 

14.–15. sajandil” osutas, et kuigi praegusajal 

on Liivimaa kroonika mõju meie arusaamadele 

ristisõdadest ja kristluse algusaegadest siinses 

regioonis määrav, sai see populaarseks alles uusajal. 

Valmimise järel leidis teos võrdlemisi vähe 

mainimist, sest kuna keskajal kujundas Liivimaa 

ajalugu Riia piiskopi ja Saksa ordu konflikt, siis 

muutis see toonilt vägagi apologeetilise Henriku 

kroonika sisuliselt kasutuskõlbmatuks. Et Henriku 

retseptsiooni kõrgajaks ei saa pidada veel 

ka 16. ja 17. sajandit, näitas Stefan Donecker 

(Euroopa Ülikooli Instituut, Firenze) oma 

ettekandes “Chronicon Livoniae varauusaegses 

uurimuses: retseptsioonist humanistide seas kuni 

Gruberi editsioonini 1740. aastal”. Ehkki Liivimaa 

vanema ajaloo vastu tärkas toona märgatav 

huvi, ei pööratud katoliiklasest autori ristisõja 

kroonikale kuigivõrd tähelepanu ka sellel humanismi 

ja protestantismi ideedest kantud ajastul. 

Alles 18. sajandil moodi tulnud antikvarismi mõjul 

ilmus Liivimaa kroonika 1740. aastal esimest 

korda trükis (Johann Daniel Gruberi editsioon). 

19. sajandil omandas Euroopat vallanud ajaloohuvi 

rahvuslikuma värvingu ning Henriku tõusu 

teravamasse valgusvihku võibki seostada nii 

eestlaste ja lätlaste rahvusliku ärkamise kui ka 

baltisaksa kogukonna identiteediotsingutega. 

Kaspars Kļaviņši (Daugavpilsi ülikool) ettekanne 

“Läti Henrik läti ajalootraditsioonis 18.–21. 

sajandil” koondus autori päritoluga seotud vaidluste 

ümber, mis moodustas 19. ja 20. sajandil 

olulise osa baltisaksa ja läti historiograafilisest 

poleemikast. Hakkasid ju esimestena Henriku 

läti päritolus kahtlema nimelt baltisakslased, 

kellele sobis nende 19. sajandil järjest keerulisemaks 

muutuvas olukorras sakslasest kroonik 

siinse ajaloo tüviallika autoriks märksa paremini. 

Läti rahvusromantiline traditsioon oli aga väite 

Henriku kohalikust päritolust omaks võtnud, kus 

see muu hulgas jäi kollaboratsionismi sümbolina 

püsima ka Nõukogude ajal. 

Viimasena vaatles allakirjutanu, Linda Kaljundi 

(Helsingi Ülikool) ettekandega “‘Mäletan, mälestus 

rõõmu mul teeb’ – Henriku kasutegur Eestis 

19.–21. sajandil” eesti rahvusliku ajalooteadvuse ja 

Henriku keerulist suhet. Ühelt poolt on rahvuslik 

ajalookirjutus viimase 150 aasta vältel pidevalt 

võidelnud “meie” minevikust jutustava “võõra” 

teksti ümbertõlgendamisega. Teisalt on aga Henrikust 

seeläbi saanud justkui eesti ajalooteadvuse 

katalüsaator: võitude ja kaotuste, kangelaste 

ja vaenlaste arhetüübid on kujunenud elavas 

1 Ümarlaua lühendatud üleskirjutus on pealkirja all “Mitte ainult Läti Henrik” ilmunud nädalalehes Sirp (22. august 2008). 


dialoogis Henriku kroonikaga, nii nagu rajaneb 

ristisõdade tõlgendamisele muistse vabadusvõitlusena 

ka Eesti ajaloo ideeline selgroog – igikestev 

võitlus kaotatud vabaduse taastamise nimel. 

Omaette teemana ja formaadis tulid arutlusele 

ka Henriku Liivimaa kroonika tõlke- ja uurimistraditsioonid 

ning retseptsioon kaugematelgi maadel, 

mida vaeti ümarlauas “Mitte ainult Läti Henrik: 

Henriku kroonika tõlke- ja uurimistraditsioonid 

ja retseptsioon”. 1 Selles osalesid läti arheoloog 

Andris Šnē (Läti Ülikool), soome medievist 

Tuomas M. S. Lehtonen, Soome Kirjanduse 

Seltsi juhataja, mille kirjastamisel ilmus Liivimaa 

kroonika soomekeelne tõlge (2003), Enn Tarvel, 

kes on kahasse Richard Kleisiga pannud kroonika 

eesti keelde (1982, 1993, 2005), ning itaalia latinist 

Piero Bugiani (Rahvusvaheline Ladina Keskaja 

Uuringukeskus, Firenze), kes tõlkis kroonika hiljuti 

itaalia keelde (2005). Kirjalikult oli oma vastused 

läkitanud James A. Brundage. Vestlusringi juhatas 

Marek Tamm. Siingi tõusis olulisima teemana esile 

rahvusromantilisest ja kitsalt kohalikust perspektiivist 

loobumise olulisus, mida on edendanud 

Liivimaa kroonika kaasamine Euroopa keskaega 

laiemalt vaagivatesse aruteludesse. 

Kokkuvõttes võib konverentsi pidada tunnustäheks 

Henriku tõusu kohta vägagi erinevate 

uurijate huviorbiiti. Tähenduslikuks võib lugeda 

sedagi, et ürituse lõppedes osutasid mitmed 

osalejad neilegi Liivimaa kroonikaga seotud 

teemadele, mis sel korral eraldi analüüsimisele 

ei tulnud (nt. teise kuvand, marioloogia, Riia 

kiriku identiteet jm.). Niisiis pole sugugi põhjust 

peljata, et Henriku kroonika oleks ennast ühe 

konverentsiga veel ammendanud. 

Konverents leidis aset inglise keeles. Ingliskeelsena 

ilmub ka konverentsi põhjal valmiv 

artiklikogumik “Crusading and Chronicle 

Writing on the Medieval Baltic Frontier: The 

Chronicle of Henry of Livonia” (toimetajad 

Carsten Selch Jensen, Linda Kaljundi ja Marek 

Tamm), mis näeb trükivalgust 2009. aastal Briti 

teaduskirjastuses Ashgate. 

Konverentsi korraldas TLÜ Keskaja Keskus 

koostöös Põhjamaade Keskajauuringute Tippkeskusega 

(NCMS), Kopenhaageni Ülikooli ja 

TLÜ Ajaloo Instituudiga. Seda puudutav info 

(programm, ettekannete resümeed jmt.), aga 

ka Henriku Liivimaa kroonika bibliograafia on 

kättesaadav TLÜ Keskaja Keskuse koduleheküljelt: 

www.ai.ee/cms 

Linda Kaljundi

16. üleilmne arhiivikongress 

Kuala Lumpuris 

Rahvusarhiivi esindajad Kuala Lumpuri konverentsikeskuses 24. juulil 2003. 

ärjehoidmise seisukohast mugav, emotsio- 

J naalselt aga ülevgi on teadmine suveolümpia 

nelikaastate kokkulangemisest arhiivimaailma 

suursündmusega – Rahvusvahelise arhiivinõukogu 

(edaspidi ICA) üleilmse kongressiga. Kui 

möödunud kohtumine leidis aset siinsamas 

Euroopas, siis tänavune kaugel Kagu-Aasias, 

Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris, kandes 

kõlavat pealkirja “Archives, Governance and 

Development”. Kongressi võõrustaja ja ühtlasi 

üks korraldajaid oli Malaisia Rahvusarhiiv 

(Arkib Negara Malaysia, www.arkib.gov.my), 

avatseremooniat austas kohalviibimisega ka 

Malaisia kultuuriminister. 

Sel korral osales kongressil hinnanguliselt 

1300 inimest (nelja aasta eest ligi 2000), neist 

kuus Eestist – Kädi Riismaa Riigikantseleist 

ning Priit Pirsko, Pille Noodapera, Lauri Leht, 

Hanno Vares ja Birgit Kibal Rahvusarhiivist. 

Kui eelmisel kohtumisel pakkusid Eesti esindajaile 

enam huvi arengud digitaalarhiivinduses, 

autoriõiguste ja isikuandmete kaitsel, arhiivipe- 

dagoogikas, mikrofilmimisel ja digiteerimisel, 

siis peame tõdema, et vaekauss on vajunud 

veidi kaldu hindamise, digiteeritud ainese 

säilitamise ja kasutusvõimaluste ning arhiivinduse 

populariseerimise suunas. Ettekannete, 

seminaride ja ümarlaudade vormis võeti sõna 

ligemale paarisajal korral. Kongressi ametlikult 

koduleheküljelt www.kualalumpur2008.ica.org 

leiab pea iga ettekande ja seminari lühitutvustuse 

koos sõnavõtjate nimedega. Läbinud 

kogu nädalase programmi, võime osalejatena 

sedastada, et akuutset kõneainet on arhiiviseltskondades 

vaat et varasemast rohkemgi 

ning arhivaaride kogukond on küllaldaselt 

elujõuline ja teotahteline, ületamaks töiseid 

raskusi ja pühendumaks uutele väljakutsetele. 

Et aga traditsioonilisest ühe inimese vaatest 

võib lugejale jääda liialt ühekülgne pilt ning 

et taolised kogemused annavad võimaluse 

vaadata “Eesti asja” eemalviibija pilguga, siis 

jätkakem seekord ülevaadetki veidi teistmoodi, 

intervjuu vormis. 


Varia

Varia 

Missugust ettekannet/seminari ja miks 

pidasid kõige huvitavamaks? Milles 

pettusid? 

Priit Pirsko: Häid ettekandeid oli päris palju. 

Arhiiviteoreetilises plaanis võib kõige huvitavamaks 

pidada Hollandi Rahvusarhiivi (Ruud 

Yap) esitlust uuest lähenemisest hindamises. 

Huvitav polnudki niivõrd see nõndanimetet uus, 

mis kujutas endast makrohindamise metoodika 

edasiarenduse püüet, vaid pigem nõndanimetet 

vana kriitika. Teatavasti rakendas Hollandi arhiiv 

1990. aastail ellu kanadalaste (Terry Cook) 

eeskujul makrohindamisliku lähenemise arhiiviväärtuslike 

arhivaalide väljasõelumiseks (nn. 

Pivot projekt, vt. ka Agnes E. M. Jonker. Makrohindamine 

Hollandis. Esimesed tööaastad: 

1991–2001. Tuna 2003, nr. 4, lk. 150–153). Toonase 

ülemineku dokumentide sisu hindamiselt 

arhiivimoodustaja funktsioonide kaalumisele 

põhjustas muutus Madalmaade seadusandluses, 

mis lühendas dokumentide üleandmisaega 

asutustest arhiivi 20 aastale. 

Olukorras, kus arhiivinduslik erialakirjandus 

on endiselt tulvil teoreetilisi ja kiitvaid arutelusid 

makrohindamise hüvede üle, oli seekord vägagi 

õpetlik teada saada, milles seisneb makrohindamise 

nõrkus. Kõige lühemalt resümeerides 

– vaatamata aastaid kestnud pingutustele ei 

ole hollandlastel lõplikult õnnestunud ületada 

teooria keerukusest tulenevaid raskusi makrohindamise 

rakendamisel praktikasse. 

Mis puudutab nüüdset edasiarendust, siis 

see toetub kolmele sambale. Esiteks, säilitatakse 

makrohindamise põhituum ehk funktsioonide 

ja arhiivimoodustajate hindamine 

dokumentide sisu hindamise asemel. Teiseks, 

lisaks sellele soovitakse läbi viia põhjalik sotsiaalajalooline 

analüüs ühiskonnas kui tervikus 

toimuva kohta. Hollandi ühiskond jagatakse 

sotsiaalseteks segmentideks. Iga segmendi 

raames toimivad asutused ja isikud ning ladestuvad 

dokumendid leiavad hindamist kohases 

sotsiaalajaloolises kontekstis. Seejuures 

arvestatakse vastava segmendi sees toimuvaid 

struktuurseid muudatusi, s. t. funktsioonide 

arengut või muutumist. 

Kolmandaks soovitakse kaasata arhiivi 

erinevate kliendirühmade (ajaloolased, ajakirjanikud 

jne.) parimaid esindajaid üldisesse 

hindamisprotsessi, saamaks teada, mis on kõige-kõige 

olulisem informatsioon mitte ainult 

arhivaaride meelest, vaid ka kasutajate jaoks. 

Seejuures kavatsetakse senisest palju suuremat 

tähelepanu pöörata ühiskonna arengu sõlm- 


punktide (hotspots) märkamisele ja dokumenteerimisele. 

Arhiiviteooriaga kursis olijad tunnevad sellises 

mõttekäigus kindlasti ära Hans Boomsi ja 

dokumenteerimisstrateegia mitmed rõhuasetused. 

Edaspidi – sest hollandlased on kirjeldatud 

metoodikat alles lihvimas – on kindlasti ülimalt 

põnev jälgida “uue hindamise” tegelikku tulemuslikkust. 

Eestiski on ju makrohindamist 

mitmest küljest vaetud, sestap hoidkem oma 

silmad pärani lahti! 

Lauri Leht: Teistest ettekannetest rohkem 

torkasid silma hollandlase Ruud Yapi ettekanne 

teemal “Hollandi Rahvusarhiiv ja tema roll 

valitsusasutuste digitaalses dokumendihalduses” 

ning Kanada väljapaistva arhiivijuhi Ian Wilsoni 

ettekanne “Dokumendihalduse režiim Kanada 

valitsusasutustes”. Mõlemad ettekanded käsitlesid 

põhimõttelisi muudatusi digitaalses dokumendihalduses 

ning vajadust senisest märksa 

enam ühendada digitaalse dokumendihalduse 

korraldamise ja arhiivinduse tegevused ühtseks 

selge vastutuskeskusega tegevuste kompleksiks, 

kus rahvusarhiividele langeb tulevikus paratamatult 

senisest märksa kandvam roll. Küllap 

tabasid ettekanded Eestis valitsevat situatsiooni 

arvestades olulist kohta, et nad meelde jäid. 

Hanno Vares: Üks huvitavamaid ettekandeid 

oli Kanada riigiarhivaari ja värske ICA presidendi 

Ian Wilsoni ettekanne Kanada avaliku sektori 

dokumendihaldusest. Üllataval kombel maalis ta 

kuulajatele pildi ühe eesrindlikuma arhiiviriigi 

suurtest probleemidest dokumentide haldamisel 

ning kirjeldas nähtust, mida kanadalased nimetavad 

nüüd “recordkeeping crisis in Canada”. 

2003. aastal tehtud Kanada avaliku sektori 

auditid tuvastasid muu hulgas, et lähiminevikus 

on riigi vastu algatatud umbes 140 kohtuasja 

(neist paljud on riik kaotanud), mis on seotud 

avalike dokumentide kadumisega. Veel järeldati, 

et riigi dokumendihalduse tase on allpool talutavat 

piiri ning paljudel ametiasutustel on suur 

oht teha valesid otsuseid ainuüksi seepärast, et 

dokumente, s. o. asutuse mälu, ei leita üles. 

1990. aastatel olid Kanada majandusel 

rasked ajad, see puudutas otseselt ka avalikku 

sektorit. Kulude kokkuhoidmiseks tõmmati 

koomale ametikohti, mis näisid kasutud ja mille 

panust oli raske rahas väljendada. Massiliselt 

loobuti dokumendihalduri ametikohtadest, sest 

reaalsest kasust oli raske aru saada. I. Wilsoni 

arvates kadus avalikus sektoris umbes kümne 

aastaga vajalikul tasemel erialane teadmine 

dokumendihaldusest. Tegeldi vaid andmetega 

(data) ning kadumas oli dokumendi kontsept-

sioon (the concept of record). I. Wilson tõdes, 

et tuleb näha vaeva, asutustele arusaadavalt ja 

pidevalt seletada, et dokumente on vaja eelkõige 

neile endile. Seejuures on eriti raske vastata küsimustele, 

nagu “kui palju maksab dokument?”. 

Ettekandest kumas läbi palju tuttavaid momente 

ka meie arhivaaride igapäevatööst ja dokumendihalduse 

olukorrast asutustes. 

Pille Noodapera: Päris huvitav oli osaleda 

PARBICA projekti raames koostatud 

Recordkeeping for Good Governance Toolkit’i 

tutvustamisele pühendatud töötoas, mille viisid 

läbi samanimelist projekti juhtinud Austraalia 

Rahvusarhiivi arhivaarid Adrian Cunningham 

ja Danielle Wickman. Kuigi selle projekti puhul 

peeti sihtrühmana silmas eelkõige Vaikse 

ookeani regiooni riikide avaliku sektori asutusi, 

on see kohandatav ükskõik millise riigi 

riigiasutusele, sest see põhineb rahvusvahelise 

dokumendihalduse heal taval. Projekti eesmärk 

oli varustada asutusi soovitustega ja praktilise 

töövahendiga paremaks dokumentide haldamiseks 

asutuses. Omaette tähelepanu pöörati 

projekti käigus asutuste tippjuhtidele, kellest 

oleneb asutuse dokumendihalduse käekäigus 

väga palju – neile oli ette valmistatud spetsiaalne 

voldik, kus tutvustati dokumentide 

haldamise vajalikkust, ametnike vastutust ja 

korras dokumendihaldusest tulenevat kasu 

organisatsioonile. Veel kuulusid projekti 

tulemite hulka nõuded dokumendihalduse 

korraldamiseks ning slaidiprogramm projekti 

ja selle komponentide tutvustamiseks. Päris 

elavaks kujunes asutuse dokumendihalduse 

seisukorra hindamiseks koostatud küsimustiku 

katsetamine, kus iga osaleja sai oma asutuse 

näitel ise üles leida oma asutuse probleemid 

dokumentide haldamisel. Räägiti ka jätkuprojekti 

käivitamisest, kuivõrd algatuse esimene 

faas osutus edukaks. 

Birgit Kibal: Kuulasin peamiselt sõnavõtte 

arhiivinduse õpetamise ja populariseerimise teemal. 

Austraalia (Zoe Darcy), Ühendkuningriigi 

(Elizabeth Shepherd) ja Kanada (Laura Millar) 

ülikoolide ja arhiivide kokkupuutepunktides on 

liialdusteta paljugi meile sarnast. Võtame näiteks 

arhiivinduse ja dokumendihalduse õppe ülikoolides. 

Nii meil kui ka mujal on küsimusteks, 

mil määral õpetada arhiivindust praktilises ja mil 

määral akadeemilises sihis, milline on teooria ja 

praktika vahekord, kas digitaalarhivaali tulek 

on muutnud arhiiviteooriat või kuidas peaks 

arhiivinduse õpetus hõlmama tulevikuküsimusi 

ja tehnoloogilisi arenguid. Nenditi, et üha vähem 

tudengeid vaevub tegelema teooria, metodoloo- 

gia ja kraadiõppega ning jätkuvalt moodustavad 

ajaloolased valdava osa arhiivinduse professionaalidest. 

Senised õppejõud ja koolitajad on 

sageli pensioniealised või pensionile lähenemas, 

arhiivinduse õppekeskuste mureks on meelitada 

ligi praktilise arhiivitöö kogemusega noori, kes 

sooviksid omandada arhiivinduses doktorikraadi 

ja asuda seejärel arhiiviteooriat õpetama. Veidi 

parem näis seis olevat visuaalsest kultuuripärandist 

huvitatud tudengite kaasamisega 

süvaõppesse, sest nagu väljendas doktoriõppe 

tudeng Michiganist, on just visuaalse arhiiviainesega 

kurssi saamise põhjusel “väga seksikas” 

arhiivindust õppida. 

Kui tuua näiteks mõned faktid, siis Ühendkuningriigis 

jätkatakse õpinguid doktoriõppes 

kõige sagedamini vanuses 30–39 aastat (järgneb 

vanuserühm 20–29). Enamik magistriõppe 

läbinuid on ajalooalase ettevalmistusega. Magistriõppe 

ehk baashariduse omandamise järel 

suundutakse tööle ning kraadiõpinguid jätkatakse 

tavapäraselt töö kõrvalt. Edasiõppijaist on 

enamik ametis kohalikes omavalitsustes, äriarhiivides 

ja ülikoolide arhiivides. Dokumendihalduri 

elukutse kujunemise ja asutustega tehtava 

koostöö võrdluses on kõnekas asjaolu, et enne 

1990-ndaid ei olnud dokumendihaldureil Briti 

asutustes mõjuvõimu, 1990-ndate alguses toimus 

jõuline professiooni tõus ning alles pärast 2004. 

aastat on täheldatud dokumendihalduri ameti 

väärtustamist ja hindamist riigiasutustes. 

Arhiivide populariseerimise küsimuses jäi 

enamikust sõnavõttudest kõrvu viimasel dekaadil 

alanud, üha paisuv suund avardada veebipõhist 

suhtlust ja juhatada huvilised arhiivi pigem 

kuvarite ja kõrvaklappide kui hoidlahoonete 

eeskodade kaudu. Arhiivinduse õpetaja Laura 

Millar väljendus tabavalt, öeldes, et kuigi sir 

Hilary Jenkinsoni põhimõte custody first, access 

second väärib jätkuvalt pühaks pidamist, muutub 

21. sajandi arhivaar üha rohkem arhiivi hoidjast 

arhiivi esitlejaks. 

Kuidas iseloomustad Eesti asendit 

maailma arhiivinduses AD 2008 ja paari 

aasta perspektiivis? 

Priit Pirsko: Eesti Rahvusarhiivil ei ole häbenemiseks 

põhjust. Meie saavutused internetipõhiste 

arhiiviteenuste arendamisel, osalemine 

rahvusvahelises koostöös digitaalarhiivinduse 

ja laiemalt säilitamise valdkonnas on meistriklassi 

tase. Me oleme tõusev arhiiviriik, olles 

hetkel üleminekufaasis õppivalt arhiivinduselt 


Varia

Varia 

õpetavale. Kas, kuidas ja millal see üleminek 

lõpeb, sõltub eelkõige meie endi prioriteetide 

seadmisest (sisemaine töö versus rahvusvaheline 

koostöö), majandusoludest ehk finantsidest ja 

muidugi ka tahtmisest. See viimane on õigupoolest 

suurima kaaluga. 

Lauri Leht: Digiteerimise teemadel on mõned 

jõukamad lääneriigid (nt. Ühendkuningriik, 

Holland, Rootsi) Eestist mitme sammu jagu 

ees, kuid Eesti on siiski vägagi väljapaistval, 

Euroopa keskmist oluliselt ületaval tasemel 

digiteeritud arhiivimaterjalide kättesaadavaks 

tegemise osas. Ja tuleb rõhutada, et momendil 

on see kasutajatele tasuta. Digitaalselt sündinud 

dokumentide arhiveerimiseks valmistumisel on 

Eesti Rahvusarhiiv kindlasti progressiivsemate 

hulgas, mõne aasta perspektiivis võiksime ehk 

isegi juba paljudele teistele eeskujuks saada. 

Viimast mõistagi planeeritud tarkvaraarenduste 

(virtuaalne arhiivi uurimissaal, universaalne 

arhiveerimismoodul, teised digitaalarhiivi moodulid) 

valmimise ja juurutamise järel. 

Hanno Vares: Võiks öelda, et Eesti on väike, 

kuid tubli arhiiviriik. Seda näitab tõsiasi, et meid 

teatakse ja tuntakse. Ma ei julgeks küll öelda, 

et me positsioneerume põhjamaisesse (Soome, 

Rootsi) arhiivitraditsiooni, kuid me oleme 

kindlasti teel sinnapoole. Paari aasta pärast ehk 

lähemal kui anno 2008. 

Pille Noodapera: Viimased kümme aastat on 

Eesti arhiivinduses väga viljakad olnud. Võiks 

vist öelda, et 1990-ndad kulusid meil õppimisele 

(nii mõnigi meie arhivaar on saanud tuule 

tiibadesse stažeerides kes Rootsi, kes Soome või 

mõne muu riigi arhiivides ja suveülikoolides) ja 

selle sajandi esimesed kümme aastat kuluvad 

ülesehitustööle. Arvan, et oleme valmis pea igas 

arhiivinduse valdkonnas pakkuma teiste riikide 

arhivaaridele erialaliselt huvitavat, nagu me 

omal ajal ise neilt saime. 

Birgit Kibal: Mida rohkem sõnavõtte kuulasin, 

seda enam tärkas teadmine, et võime end 

tunda enesekindlalt, kartmata mis tahes teemal 

kaasa rääkida või kirjutada. Maailmas, kus valitseb 

äärmine ebavõrdsus riikide poliitelus ja 

majanduslikes võimalustes, kus ajalooliselt on 

riikidel kujunenud eri lähtekohad kaasaegse 

arhiivinduse ülesehitamisel, võime viimase 

viieteistkümne aasta arenguid Eestis kindlasti 

õnnestunuiks lugeda. Seda kõigis arhiivi võtmefunktsioonides. 

Omal moel ilusaks žestiks, näitamaks, 

et meid võetakse tõsiste partneritena, oli 

näiteks Soome hindamisguru Markku Leppäneni 

osundus Eestile isikudokumentide juhuvalimit 

analüüsival seminaril. Ainus, mis meie sisemist 


sära tuhmistama kipub, on esindusliku, ruumika 

ja nii “hoidistele“ kui ka hoidjatele meelepärase, 

tulevikku vaatava arhiivihoone jätkuv puudumine. 

Paari või ka kümne aasta perspektiivis 

võiks uus hoone kasinatele oludele vaatamata 

kujuneda tõsiseks väljakutseks. 

Mida peaks Eesti arhiivindus teiste 

arhiivide kogemusest õppida võtma? 

Priit Pirsko: Õppida on alati ja igas valdkonnas. 

Õppimine seisneb nii edukate lahenduste 

matkimises kui ka kohandamises, aga samuti 

võrdlemises, loomulikult ka teistsuguse (ja 

kohandamatu) teadasaamises. Niisuguste arhiivinduslike 

mammutite nagu Kanada, Ühendkuningriik, 

Holland ja Austraalia esindajaid tasub 

pea alati tähelepanelikult kuulata. 

Lauri Leht: Silma torkas Briti Rahvusarhiivi 

veebileht ja nende veebipõhine kataloogide süsteem 

oma eeskujuliku liigenduse ja mitmekesiste 

teenustega – sealt saame edaspidi kindlasti palju 

huvitavaid mõtted AIS-i, Saaga ja virtuaalse 

uurimissaali arendamiseks. 

Hanno Vares: Kuna kongressi kavas Eestit 

näha polnud, siis tundub, et tuleks õppida ennast 

näitama. Seda, mida näidata, on meil lausa 

kuhjaga. 

Pille Noodapera: Meie kultuuriruumis pole 

neile, kes ennast ise kiidavad, kunagi hästi 

vaadatud. Tegelikult peaksime oma tähelepanuväärsetest 

saavutustest rääkima samasuguse 

entusiasmi ja uhkusega, nagu seda kongressil 

tegid arengumaade esindajad. 

Birgit Kibal: Nõustun Hannoga – Eesti 

arhiivinduse esindajatel pole mõtet end tagaridadesse 

istuma sättida, vaid tuleks julgelt üles 

astuda ja asjatundlikult kaasa rääkida. Kitsamas 

ringis, kindlatel teemadel on niiviisi muidugi 

aastaid toimitud, kuid suurkohtumistel on seni 

piirdutud üheainsa korraga (Ruth Tiidor kõneles 

2004. a. kongressil arhivaalide füüsilise seisundi 

uuringust). Teistelt arhiividelt võiksime aga 

õppida koostöömeelsust ja kaugeleulatuvate 

sihtide seadmist, komistuskive kartmata ja eneseusku 

kaotamata. 

Mida jääd meenutama Malaisiast? 

Priit Pirsko: Ultramoodsate pilvelõhkujate 

ja sipelgapesana kihava, haisva ja aromaatse 

hiinalinna veidrat kooselu, tavapärase ja uudse 

sulandamatut sulandumist, pidevat kultuuri-

list üleminekut kõiges ja kõikjal – ning seda 

vähemalt välispidiselt vaadatuna – enamjaolt 

rahulikul ja sallival moel. 

Lauri Leht: Tolerantsus – sõbralikult elavad 

koos erineva usutunnistusega malailased, hindud 

ja hiinlased, kes sageli üksteisega suhtlemiseks 

inglise keelt pruugivad. Liiklus – Euroopast 

tulevad jalakäijad peaksid eelnevalt läbima 

kursuse, et vasakpoolse liikluse, väheste kõnniteede 

ja puuduvate ülekäiguradade tingimustes 

kihutavate tsiklite ja Protonite vahel ellujäämist 

võimaldav laveerimine ära õppida. Loodus 

– hoolimata rikkalike maavarade intensiivsest 

kaevandamisest on säilitatud vihmametsad ning 

toodud looma- ja taimeriigi rikkused uurimiseks 

kõigile avatud orhideede, liblikate, lindude ja 

loomade parkidesse linna keskele. 

Hanno Vares: Eelkõige sealset kliimat, mis 

on kõike muud kui sarnane meie omaga. Kui võtta 

eelduseks, et lõunamaades paistab alati päike, 

siis Malaisias võib hätta jääda. Kaheksast kohapeal 

veedetud päevast jagus päikesepaistet vaid 

loetud tundideks (kaasa võetud päikesekreemid 

kuluvad loodetavasti ära 2009. aasta Eestimaa 

suvel). Ebaharilikku niisket palavust ilmestasid 

sombune taevas ja sagedased vihmahood. 

Pille Noodapera: Leilisoe rammestav kliima 

vs. kõiki lihaseid ja meeli pinguli hoidev tänavaületus 

kesklinnas; nahkhiiresuurused ööliblikad 

Petronase tornide ümber ja kirevate lillede-liblikate 

aiad-pargid; erinevate kultuuride sulam 

tänavapildis ja söögikohtades. 

Birgit Kibal: Ennekõike avalaid naeratusi, 

siirast sõbralikkust ja lahket mõistvust usuliste 

vaadete, nahavärvi, kultuuritaju ja keeleoskuse 

pinnal. Ja nii muuseumivaikuses kui ka tänavasaginas 

märkamist, et 51 aastat oma riiki hoidnud 

malailaste jaoks on sõnal ‘vabadus’ – merdeka 

– eriline tähendus. Seesugune tähendus, mis ei 

ole teistest üle ega suru teistsuguseid alla, on 

aga ometi püha. Meenutamisväärset on muidugi 

enamgi, aga kõigeks ei jagu kirjaruumi ning mõnigi 

mulje vajab pikemat settimisaega. 

Nelja aasta eest kirjutas Indrek Kuuben 

siinsamas Tuna veergudel (2004, nr. 4, lk. 

167–168) Viinis toimunud arhivaaride kogukonna 

suurüritusest, nimetades seda viimaste 

kordade kaalukaimaks eeskätt tänu põhjalikule 

programmile ja ICA reformimisele. ICA prioriteetidena 

käidi toona järgnevaks nelikaastaks 

välja neli võrdlemisi laia töölõiku: 1) arhiivide 

rolli ülemaailmne tähtsustamine ja arhiivinduse 

edendamine, 2) digitaalarhivaalid ja automatiseerimine, 

3) arhivaalide säilitamine ja kaitse, 

ning 4) kutsealane haridus ja täiendkoolitus. 

Neile valdkondadele sooviti edaspidi läheneda 

projektipõhiselt, et tehtu oleks varasemast nähtavam 

ja mõjusam. 

Täna, pisut vähem kui poolteisttuhat päeva 

hiljem, võisid ICA esindajad kokkutulnuile 

öelda, et seatud suundadel võib kahtlemata 

märgata positiivseid arenguid ning sektsioonides 

ja komisjonides on tehtud tõhusat koostööd. 

Positiivsena saab esile tõsta ka nõukogu veebi, 

mis pärast värskenduskuuri on varasemast kasutajasõbralikum 

(vt. www.ica.org). Ent leidub 

ka hulk valupunkte. Näiteks toodi nõrkustena 

välja organisatsiooniga koostööd tegevate ekspertidest 

vabatahtlike ringi kokkukuivamist, 

keelebarjääri püsimist paljudes piirkondades, 

väheseid partnerlussuhteid teiste organisatsioonidega 

ning nappe rahalisi vahendeid – suurim 

tulu laekub jätkuvalt liikmemaksudest, turundus 

ja sponsorlus vajavad äratust. 

Arhiivinõukogu sõnastas perioodiks 2008– 

2010 kuus uut strateegilist eesmärki: 1) tõsta 

arhiivide ja arhiivitöö teadlikkust nii riigiti kui 

ka üleilmselt, 2) rakendada uut tehnoloogiat arhiivi- 

ja dokumendihalduses ning digitaalainese 

avaldamisel veebis, 3) suurendada arhiivitöö 

tõhusust koolituste, standardite ja publikatsioonide 

toel, 4) tugevdada ICA võrgustikku kohtumiste, 

veebisuhtluse ja uute liikmete kaasamise 

kaudu, 5) tõhustada ICA tegevuse läbipaistvust 

ja 6) ehitada üles tugev partnerlus, algatades 

senisest enam kontakte sarnaste huvidega organisatsioonidega 

ning üleilmse mõjuvõimuga 

ühendustega, nagu UNESCO, ÜRO ja Euroopa 

Komisjon. 

Kongressi kahel viimasel päeval toimunud 

ICA üldkoosolekul tutvustati lisaks eelnimetatud 

strateegilistele suundadele ka nõukogu uut 

juhatust. Ametist lahkunud president Lorenz 

Mikoletzky (Austria) andis teatepulga üle Ian 

Wilsonile (Kanada, ICA president perioodil 

2008–2010). Presidendi kõrval kuuluvad juhatusse 

kolm asepresidenti, peasekretär ja 

rahvusvahelise arhiivide ümarlaua (CITRA) 

sekretär. Meelde tasub ehk jätta uue peasekretäri 

nimi – David Leitch. Töötanud aastaid 

Briti Rahvusarhiivis, on ta jõuliselt pooldanud 

ICA reformimist. 

Lõpetuseks paari sõnaga Malaisia arhiivisüsteemist 

ja rahvusarhiivist. Riiklik arhiivindus 

Malaisias käivitus riigi iseseisvumisega samal, 

1957. aastal. Kandes esialgu oma kauaaegse 

valitsejariigiga sarnaselt nimetust Public Record 

Office, sai 1963. aastal arhiivi nimeks rahvusarhiiv. 

1966. aastal jõustus esimene arhiiviseadus, 

hetkel kehtib 2003. a. arhiiviseadus. Praegu koos- 


Varia

Varia 

neb rahvusarhiiv kümnest üleriigilisest üksusest, 

eraldi süsteemi riiklikus raamatukoguvõrgus 

kuuluvad kaks meie mõistes maa-arhiivi Borneo 

saarel. Arhiivi keskus Kuala Lumpuris koosneb 

lisaks paarikorruselisele administratiivkorpusele 

kahest kümnekorruselisest hoidlahoonest ning 

käimas on kolmanda sarnase kõrghoone ehitus. 

Sisustuselt üpris vanamoodsas majas (valminud 

1982. aastal) asuvad arhiivipidamiseks vajalikud 

ruumid, teiste hulgas ruumikas auditoorium ja 

võrdlemisi avar näitusesaal. Kahte hoidlahoonet 

ühendavast avatud koridorist (aastaringne 

ekvatoriaalkliima!) pääseb eraldi hoonena 

rajatud sööklasse. Tõsi, paarisajaruutmeetrise 

konservaatorite töösaali servas hakkas silma 

teinegi söögi- ja puhkenurk. 

Vanimaks arhiivis asuvaks infokilluks loetakse 

Melaka kroonika koopiakatket, mis kirjeldab 

Melaka sultanaadi (1402–1511) algusperioodi. 

Suurem osa vanematest arhivaalidest hõlmab 

16.–17. sajandit, Portugali ja Hollandi koloniaalvõimude 

perioodi. Põhiosa arhivaalidest 

pärineb mõistagi 20. sajandist. Just kaasaegsematele 

dokumentidele tuginedes panustab 

Malaisia rahvusarhiiv üha enam infotehnoloogia 

arengusse, olles käivitanud laiaulatuslikud 

digiteerimisprojektid. Digitaalandmete süda 

kannab nime COMPASS (masintöödeldud arhiivisüsteem 

ja teenused) ning hõlmab dokumente 

valdavalt perioodist 1893–1957, mis puudutab 

olulisemat osa Briti koloniaalsüsteemi pärandist. 

Elektrooniline dokumendihaldussüsteem 

ERMS ja arhiveerimismoodul e-SPARK on 

väljakutseteks mitte kitsalt arhiivile, vaid Malaisia 

ühiskonnale tervikuna. Riiklik arengukava 

aastani 2020 on eesmärgiks seadnud tõelise tiigrihüppe 

innovaatilise ühiskonna ülesehitamisel, 

Malaisia rahvusarhiiv aitab tiigri sooritusele 

parimal moel kaasa. 


Birgit Kibal 

Ajalookonverentsilt 

“Eesti Vabariigi 

Valitsus eksiilis” 

� 15. augustil 2008 korraldas Memento Eesti 

Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud ajalookonverentsi 

“Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis”. 

Konverents toimus Lagedil Eesti Vabadusvõitluse 

Muuseumis. Selle kaunis ja emotsionaalne 

õhkkond, mida soosis ka selle suve kohta haruldaselt 

ilus ilm, tegi ürituse meeldejäävaks 

kõigile osavõtnuile. 

Trivimi Velliste avakõne keskendus Eesti 

Vabariigi taastamise, järjepidevuse ja restitutsiooni 

probleemidele, rõhutades juriidilise ja 

väljendusliku täpsuse tähtsust. 

Eesti Vabariik pole kunagi lakanud olemast, 

sest õigusetus ei saa sünnitada uut õigust. Eesti 

Vabariigi järjepidevust kandsid Vabariigi Valitsus 

ja välisesindused. Igapäevaelus ja tavakodanikule 

vähe olulised juriidilised probleemid said 

määravaks 1980. aastate lõpul. Eesti ei astunud 

Nõukogude Liidust välja, vaid jätkas 1918. aastal 

loodud iseseisva riigina, kasutades oma arengus 

sellest tulenevaid eeliseid. 

Vabariigi Valitsuse liikme Enno Penno ettekanne 

jätkas Eesti riigivõimu kontinuiteedi 

probleemiga läbi 50 aasta. Andnud ülevaate 

vastupanuliikumisest Eestis Saksa okupatsiooni 

ajal ja Eesti Rahvuskomitee tegevusest, analüüsis 

E. Penno Eesti Rahvusnõukogu ja Vabariigi 

Valitsuse suhteid, samuti pagulaskonnas tekkinud 

vastuolusid hinnangutes Vabariigi Valitsusele 

eksiilis. Kui vajalikuks see institutsioon 

iseseisva riigi järjepidevuse säilitamisel osutus, 

selgus 1989. aastal, mil tekkisid väga ruttu 

tihedad sidemed Eestiga. Kontaktide otsimine 

oli vastastikune. E. Penno tõstis eriti esile 1992. 

a. 20. aprillil vastu võetud seadust, millega 

anti väliseestlastele põhiseaduse rahvahääletusel 

hääleõigus, ja Vabariigi Valitsuse eksiilis 

deklaratsiooni 16. juulist, millega ta tunnustas 

toimunut ja pani ameti maha. 

Peep Pillaku ettekande teemaks oli Otto 

Tiefi valitsuse õiguskantsler Richard Övel 

(1894–1958), kelle tegevus on seotud ka arhiivindusega, 

nimelt oli ta aastail 1925–1936 riigisekretäri 

abi ning Riigiarhiivi ja Riigiraamatukogu

Eesti Vabariigi Valitsuse 

eksiilis peaministri 

asetäitja Enno Penno 

vabadusvõitluse 

muuseumis Lagedil 

ajolookonverentsil 

“Eesti Vabariigi Valitsus 

eksiilis” ettekannet 

pidamas. 

Foto: P. Pillak 

direktor, ning alates 1926. a. Arhiivinõukogu 

esimees. See oli Eesti arhiivindusele oluline aeg, 

mil töötati välja arhiiviseadus ja anti välja “Arhiivinduse 

käsiraamat”. Peatunud R. Öveli elu sel 

perioodil, keskendus ettekanne tema tegevusele 

Eesti Rahvuskomitees 1944. a., tegevusele 1944. 

a. sügisel, arreteerimisele 1945. a. ja hilisemale 

uurimisele koos kuue saatusekaaslasega. Algul 

surma mõistetud R. Övel “pääses” lõpuks 10aastase 

sunnitööga, kuid tema elu vabaduses 

jäi lühikeseks: vabanenud 1954. a., suri ta juba 

4 aastat hiljem. 

Liivi Uuet käsitles oma ettekandes üht huvitavamat 

Vabariigi Valitsuse ministrit – välisminister 

August Koerni (1900–1989). See kaadridiplomaadist 

minister oli tegev pikka aega – aastail 

1964–1982. Tema ametiaega langes Vabariigi 

Valitsuse eksiilis rahvusvaheliselt kõige aktiivsem 

tegevusperiood: pöördumised, apellid, 

üleskutsed, osalemine paljudel rahvusvahelistel 

üritustel. Päevakajaliselt käsitleti ettekandes 

Vabariigi Valitsuse tegevust enne Moskva olümpiamänge, 

mille purjeregatt teatavasti toimus 

Tallinnas. Huvipakkuv on A. Koerni varasem 

tegevus Eesti Vabariigi diplomaatilise esindajana 

Taanis, eriti selle sõja ajal ja vahetult pärast 

sõda. August Koerni teenis Eesti Vabariiki üle 

60 aasta – relv käes Vabadussõjas, ohvitserina 

rahu ajal, riigiametnikuna ja diplomaatilises 

teenistuses, Eesti Vabariigi huvide vankumatu 

kaitsjana mitmesugustes organisatsioonides ja 

lõpuks välisministrina. See pikk elutee vajaks 

kindlasti üksikasjalisemat uurimist. 

Ettekandjatele esitati mitmesuguseid küsimusi, 

niihästi ettekannete sisu kui ka muu 

kohta. Tõstatati küsimus sõnade “repressioonid” 

ja “represseeritud” kasutamisest. Kuna sõnad 

pärinevad neid inimsusevastaseid kuritöid toime 

pannud režiimi terminoloogiast, siis tehti ettepanek 

võtta kasutusele mingi uus sõna. 

Ettekannete järel tutvustas Eesti Vabadusvõitluse 

Muuseumi asutaja, omanik ja ainus 

töötaja Johannes Tõrs oma muuseumi. 

Liivi Uuet 


Varia

Varia 

10 aastat Tuna fotonurka 

E 

simene Tuna ilmus 1998. a. lõpus, seega on põhjust tähistada väikest juubelit. Fotonurga 

seisukohalt on aga oluline, et just Tuna on olnud Filmiarhiivi fotode kõige järjekindlam 

publitseerija. Seetõttu meeldetuletuseks mõned fotod algusaegadest, mis ka on ehk rohkem 

tähelepanu pälvinud või laiemalt kasutusse läinud. 

Siinkohal meenub esimeses Tunas avaldatud aerofoto Narvast, kus näha Narva oma ennesõjaaegses 

ilus. On alust arvata, et teist sellist fotot polegi. Samuti tõid vastukajasid ja huvi näited 

K. Hintzeri fotokogust Saksa okupatsiooni päevilt. Lisan siia juurde veel ka foto noorukesest sõdurist 

Vabadussõja ajal ja Nõukogude vägede sissetungist 1939. a., mis on kujunenud juba omaette 

sümboliteks. 

Ivi Tomingas 


Narva aerofoto 

1932. a. 

EFA 4-5748 

Nõukogude armee 

tulek 1939. a. 

EFA 0-48681

Õlgedest jalatsite 

valmistamine Saksa 

okupatsiooni ajal 

(1941–1944). 

Foto: K. Hintzer 

EFA 0-172428 

Eesti sõdur Vabadussõjas 

jaanuaris 1919. a. 

Foto: P. Parikas 

EFA A-286-14 


Varia

S U M M A R Y 

E S S A Y 

Doris Kareva. The art of remembering 

It is quite a challenge to explain how to live and think 

in a language that lacks a future tense, a language that 

is rooted in an ever-flowing present. “Tuna” – the 

name of this journal – refers to times past, which are 

countless. Countless are also memories, spun together 

as history. The beauty and art of history lies in truthful 

recognition and the reflection of what is and what was 

– and this is the path Tuna continues to explore. 

A R T I C L E S 

Vladimir Sazonov. Royal propaganda in the Middle-Assyrian 

Kingdom in 1365–1208 BC 

This paper is dedicated to the complicated question 

of royal propaganda in the Middle-Assyrian Kingdom 

(1365–1208 BC). The main aspect of this topic is royal 

titulary as part of official royal propaganda. 

The powerful Middle-Assyrian kingdom, which was 

established during the 14 th and 13 th centuries BC 

by such warlike Assyrian rulers like Aššuruballit I, 

Adad-nārāri I, Salmanassar I and Tukūltī-Ninurta 

I, reached its maximum in its expansionistic policy, 

and also in the glorification of its kings, at the time 

of Tukūltī-Ninurta I (1244–1208), who was a strong, 

clever, but very brutal despot. 

The main aim of royal propaganda was to praise the 

King of Assyria and the main God of Assyria – Aššur. 

Some of the best examples of this praise can perhaps 

be seen in the royal inscriptions, some royal hymns 

and also in such works of Assyrian literature like the 

“Tukūltī-Ninurta Epic”, and in some later Chronicles 

– “Chronicle of Tukūltī-Ninurta”, “Synchronistic 

Chronicle”, “Chronicle of Arik-Dēn-ili”, etc. One 

of the best examples of propagandistic Assyrian 

literature is, of course, “Tukūltī-Ninurta Epic”, in 

which the Assyrian king Tukūltī-Ninurta was praised 

as a victorious and divine hero, son of the god Enlil 

and the great conqueror of Kassite Babylonia, etc. 

This event (the conquest of Babylonia) took place 

in Southern (Kassite) Babylonia in 1220 BC. 

But the most important propagandistic texts were 

created during the reign of the Middle-Assyrian kings: 

royal inscriptions, letters etc. If the old Assyrian rulers, 

from the Akkadian period (2334–2154 BC) until the 

reign of the Middle-Assyrian King Aššuruballit I, never 

called themselves “king” (šarru), but only “overseer” 

(waklu) or more frequently “vice-regent of the god 

Aššur” (iššiak Aššur), then the Middle-Assyrian kings 

since Aššuruballit I (1365–1330) came to use true royal 

titulary. At first such titles like “king” (šarru), “king of 

Assyria” were used, but later also universalistic expressions 

like “The King of the Universe” (šar kiššati), 

“The King of the Four Corners” (šar kibrāt arbaì), 


“The King of the Kings” (šar šarrāni), “The Lord of the 

Lords” (bēl bēlē), “The Prince of the Princes” (malik 

malkī), “The Sun God of all the people” (šamšu kiššat 

nišê). And this tendency in royal ideology became more 

and more ambitious during the entire Middle-Assyrian 

period (1365–1208 BC). The Assyrian kings also called 

themselves “Chosen by X God/Gods”, “Attentive 

Shepherd”, “Favourite of Gods X and Y”, etc. 

This tendency reached its maximum during the reign 

of the despotic king Tukūltī-Ninurta I. 

Finally, we can conclude that the Middle-Assyrian 

Kingdom, which grew out of the small city-state of 

Aššur, became by the end of the reign of Tukūltī- 

Ninurta I one of the greatest and strongest empires 

– controlling not only the dominion of Assyria, but 

also many countries and small kingdoms in Northern- 

Mesopotamia and Syria. And for seven years it had 

control over the whole of the Kassite Babylonian 

Kingdom. This strategic, military, and also international 

victory of Tukūltī-Ninurta I was reflected in the 

praise of the warlike victorious king of Assyria, who 

took over the old Kassite and Babylonian titles like 

“King of Sippar and Babylon” (šar Sippar u Bābili), 

“King of Karduniaš” (šar māt Karduniaš), “King of 

Sumer and Akkad” (šar māt Šumari u Akkadî) etc. 

and also began to use universalistic titles such as “The 

King of Four Corners” (šar kibrāt arbaì), etc. 

Mati Laur. Court trials for unmarried mothers in 

Pärnu county in 1740 

In early modern times, misconduct categorized as 

sexual crimes were, owing to their private nature, a 

significant challenge to administrative authorities. 

On the one hand, the governing regime at the time 

could not overlook the violation of the principles of 

Christian morals; on the other hand, the confidentiality 

of these violations rendered their discovery, and 

the and public retribution required by them, far more 

complicated than violations in other areas of life. Although 

extramarital sexual relations were punishable 

by law, only cases that resulted in the birth of a child 

were brought to court. The majority of court trials that 

were categorised as violations in Pärnu County Court 

in the 1740s, constituting more than thirty court cases 

a year, originated with extramarital pregnancies. 

At least once a year, church pastors informed county 

courts of illegitimate children baptized in the parish. 

Some single unwed women were not brought to trial, 

either because they had fled from the estate or for 

some other reason, though flight did not preclude 

their later punishment. 

This article discusses the testimonies of single mothers 

given in 67 trials at Pärnu County Court during 1744 

and 1745. According to the testimonies, the trials could 

be divided into three categories: 25 cases of alleged 

rape; 22 cases of sexual relations in the hope of marriage 

(sub spe matrimonii); and 20 cases that could be 

categorized as “misconduct committed willingly”.

Twenty-eight of the men that were accused by women 

in court of having fathered an illegitimate child were 

Russian soldiers billeted in the area. In 21 cases the 

woman testified to having been raped by one or more 

soldier; in seven cases the woman had willingly lived 

with a soldier, including four cases in the hope of 

marriage. In at least two cases, the accusation of rape 

by a soldier proved to be a lie, told for the purpose 

of concealing the child’s biological father and/or in 

the hope of avoiding punishment. 

A woman who claimed that the reason behind her 

extramarital pregnancy was rape was cleared of the 

charges only after she presented to the court a witness 

who confirmed the incidence of rape or testified 

that the woman had reported the incident at once, 

and not after she began to show signs of pregnancy. 

In only two cases out of 25, the court ruled that the 

woman’s testimony was correct. 

The regular penalty for extramarital sexual relations 

was five pairs of strokes for women and ten 

for men. In addition, both the woman and the man 

were sentenced to a sacramental penance. In cases 

where a single mother stood before the court for 

a second time on the same charge, she received a 

double penalty. Double penalties were also imposed 

when sexual relations involved adultery. The person 

found guilty could redeem himself or herself from 

corporal punishment by paying 50 kopecks for each 

pair of levied strokes. 

In 63 of 67 court trials a verdict was reached; in four 

cases the court’s decision was postponed. The woman 

was found guilty in 55 of these 67 cases, and in only 

seven cases did the woman escaped punishment. (On 

one occasion the single mother had died at childbirth 

and the alleged father was brought to court.) Only 

27 men appeared before the court, of whom 19 were 

found guilty and sentenced. Five men were released 

from punishment upon their marriage to the child’s 

mother; in three cases the man testified under oath 

that he had not had sexual relations with the woman 

who claimed him as the father. 

That many women had killed their newborn children 

out of shame was used to justify the limitation of 

discrediting punishments in mid-eighteenth-century 

Europe, including in the Baltic area. The Russian 

Imperial Senate’s ukase of March 30, 1764 excluded 

incidents of adultery from the list of crimes in the 

Baltic provinces and being sentenced to the pillory 

was replaced with a fine. 

Tiina-Mall Kreem. The virgin with the white shawl. 

The building of evangelical Lutheran churches, the 

setting of their cornerstones and their consecration, 

as reflected in the Estonian media during the time 

of Alexander II 

The author explores the meaning for Estonians of 

the building of Lutheran houses of worship and what 

for Estonian journalists and readers constituted an 

Summary 4/2008 

attractive church. Major sources of information 

are articles marking the central events of a church 

– the laying of the cornerstone or the consecration 

of the church upon its completion. This article 

examines these questions in the reign of Alexander 

II (1855–1881). During these years the Estonian 

national movement grew quickly and relations between 

Estonians and Baltic Germans became more 

strained. The struggle between Germans and Russians 

for the Estonian soul had begun, and this 

period saw the most building and rebuilding of 

churches in Estonian history. 

The erection of many new churches in Estonia in 

the reign of Alexander II and the renovation of the 

majority of old churches with new, higher steeples 

seem to be largely the accomplishment of Estonian 

mission-minded newspaper men. If the newspapers, 

primarily Eesti Postimees, had not been so consistent 

in calling for donations, in presenting the generous 

donors and enterprising congregations as examples 

for the others, there would have been no advancement 

from a “Baltic-German spring” to a “Estonian 

summer” in the field of church-building. The best 

of these include Tallinn’s Jaani and Kaarli churches, 

and Viljandi’s Pauluse, as well as Tartu’s new Estonian 

(Peetri) church, and the building of Narva’s first 

Estonian (Aleksandri) church. Although in the case 

of the latter two the actual construction took place 

only after the reign of Alexander III, their inception 

resulted from the liberal religious and national policies 

of the time of Alexander II. 

Compared to the 1860s and the number of articles 

reflecting the selection of teachers and school 

building construction, information in Estonian 

newspapers regarding the building of churches was 

relegated to a minor role in the 1870s. That Estonians 

had their own large and beautiful churches 

seems to have been taken for granted. 

Mikk Lõhmus. Suburbs and the decentralization of 

the city centre in the Republic of Estonia, 1918–1940 

The author examines the theoretical and practical 

possibilities for the decentralization of city governance 

that were used in Estonia from 1918 to 1940. 

The legal acts and draft acts related to decentralization 

in Estonia are compared. The time period being 

studied was expanded since the legal background in 

use throughout Estonia was influenced by the act 

issued on 15 April 1917 by the Russian Provisional 

Government titled “Interim regulations for the local 

government of a divided city”. The other documents 

under examination are the 1922 draft Cities Act, the 

law to merge the Narva-Jõesuu township with the city 

of Narva (RT 1934, 27, 226), adopted by the Riigikogu 

(parliament) on 16 March 1934, and declared by the 

State Elder on 26 March 1934, as well as the Cities 

Act (RT 1938, 43, 404), issued on 19 April 1938 by the 

Riigihoidja (Keeper of State) as a decree. 



The decentralization of city governance became an 

issue in Europe due to rapid urbanization in the late 

nineteenth century and in the early twentieth century. 

The formation of suburbs was primarily managed on 

the horizontal level, taking place in towns as a result 

of the expansion. The decentralization in the city as a 

whole, was a contradictory process. On the one hand, 

it could be interpreted as centralization, since the 

hitherto independent local governments were merged 

with the towns. At the same time, from the legal and 

public administration standpoint it is also simultaneously 

a case of decentralization, because the central city 

authority ceded part of its authority to the suburbs. 

Unfortunately, there was no opportunity before the 

Soviet occupation for the extensive implementation 

of decentralization within cities, except for Narva and 

Narva-Jõesuu. In these instances, however, it was 

more a case of exceptional symbiosis. For this reason, 

there is also no long-term practice, or conclusions 

regarding the working or the results of the law. 

D O C U M E N T S A N D C O M M E N TA R I E S 

Urmas Salo. The military-political situation of Poland 

in 1939: the view of the Estonian miltary attaché 

In the development of the events of 1939, the position 

of Poland, in addition to the actions of Germany, was 

decisive. Poland’s non-compliance with Germany’s 

demands led to a war, which became World War II. 

Was such a development inevitable, or were there 

any realistic alternatives? The reports in 1939 by the 

Estonian military attaché in Poland and Romania, 

Lieutenant-Colonel Rein Tomback (1896–1942), are 

of great interest in clarifying this issue. 

Among the materials of the Military Headquarters 2 nd 

Department held in the Estonian National Archive is 

a file containing the reports of the Estonian military 

attaché (ERA fond 495, nimistu 12, säilik 246). The 

first report is from 1 February 1939 and the last report 

from the military attaché is dated 17 September, from 

Cernaut in Romania. 

The reason, or to be more precise the stimulus, for the 

German-Polish crisis was Hitler’s demand that Poland 

cede the free town of Danzig, which was under the 

control of the League of Nations, to Germany, and 

to permit the building of an ex-territorial motorway 

and railway through the Polish corridor in Pommer 

(Pomorz), which separated Danzig from Germany. 

Poland hoped, with the help of its allies France and 

Britain, to withstand German pressure. 

In one of Tomback’s first reports in February 1939 

there was mention of the result of the visit of German 

foreign minister von Ribbentrop to Warsaw. 

The Poles were satisfied since they thought that 

German interests were directed towards Western 

Europe and outside Europe. 

In the reports from mid-March show that at the 


end of March, Poland’s government was trying to 

decide whether to go along with Germany or to 

keep on the path of an independent foreign policy. 

In the corridors of power, two opposing camps were 

formed regarding the future direction of Polish foreign 

policy. The military camp believed that the only 

way out for Poland was going along with France and 

Britain. Foreign minister Beck and the government 

camp, however, supported a more cautious policy, 

not wanting to provoke Germany. 

Polish political circles and media reacted calmly to 

Hitler’s speech in which he revoked the non-aggression 

pact signed on 28 April 1934. At the beginning 

of May, however, there was a sudden change in Polish 

leading circles and media towards confrontation with 

Germany. They wanted to make the Danzig issue a 

problem with European importance, a casus belli. In 

Tomback’s opinion, taking this step was actually an 

abandonment of hitherto balanced policies. 

The article recounts the viewpoint of the officers 

from the Polish Headquarters regarding a possible 

war with Germany. The situation of Poland in a 

potential war with Germany was considered to be 

difficult, but not hopeless. It was believed that the 

war would be prolonged – a war of attrition that 

Germany could not withstand. The Polish military 

underestimated the German military. 

The article contains an overview of the visit by British 

General Edmund Ironside to Poland and the statements 

in July and the beginning of August by Marshall 

Rydz-Shmigli on the topics of Polish-German 

relations and Danzig. Finding compromise solutions 

between Poland and Germany on the issue of Danzig 

was not at all easy due to domestic considerations. 

It can be seen from many of the reports that the Polish 

leadership did not believe that the Soviet Union was 

cooperating with Germany. They thought that a political 

agreement would be impossible and that the Soviet 

Union would stay neutral. The Germany-USSR 

non-aggression pact came as a complete surprise to 

the Polish government and the military. They were 

unable to correctly assess the substance of the pact, 

and they had no idea about its secret protocols. 

In the reports from the end of August there are 

overviews of the Polish military preparations and of 

the mobilization and the relocation of forces. In his 

last report, on 17 September, Tomback presented the 

reasons why Poland was defeated. 

The Estonian military commanders should have 

realized by summer 1939, at the latest, based on the 

reports by the military attaché, of the inevitability of 

war between Germany and Poland. Apparently there 

was still hope that Britain could convince Poland to 

make concessions. 

Jaak Pihlau. Radio games II. Abwehrgruppe 326 

During World War II, many radio games were 

played on the German-Russian front. One of the

more successful German groups in these games 

was the Abwehrgruppe 326 (AG 326), which as 

of spring 1943 was stationed on Estonian territory 

in Tartu, at 42 Aia Street. The commander of this 

reconnaissance group was senior Lieutenant (later 

Captain) H. Dammerau, and his deputy and the 

actual implementer of the radio games was Sonderführer 

Werner Redlich, who was very familiar with 

local conditions and was fluent in both Russian and 

Estonian. The initial complement of the reconnaissance 

group, together with the headquarters 

and radio group, was 29 men, and there was a later 

addition of another battle group of about 40 men, 

which was comprised of Estonians who had been 

captured and recruited. 

At that time, scout-parachutists were sent behind 

the lines in Estonia by the Red Flag Baltic Fleet’s 

reconnaissance department, the Estonian Partisan 

Movement’s (PBL) Headquarters and the NKVD 

(actually the counter-reconnaissance department/ 

Smersh). Almost all these scouts were captured by 

the Estonian Self-Defence units and were handed 

over for interrogation by the SD, GFB (secret field 

police) and the Abwehr, of whom only the latter had 

received the necessary special training for playing 

radio games. 

AG 326 commenced its activities in Estonia by 

recruiting a number of PBL reconnaissance agents, 

as already mentioned in the first part of this series 

of articles, and thereafter initiated a major radio 

game in November 1943. 

Prior to the departure by the Germans from Estonia 

in the summer of 1944, a number of radio games 

were still played with the participation of AG 326 

(Stint and Terling), but there is serious doubt about 

these. It is suspected that these were actually played 

under the control of Soviet anti-reconnaissance. 

After the retreat to Germany in 1945, AG 326 

was reorganized as FAT 326 (front line cleansing 

group). Almost all the members of this group fell 

into the hands of the Americans at the end of the 

war, who then handed them over to the Red Army. 

The sentence that Redlich and his team received at 

the Soviet 6 th Army military tribunal in Budapest 

was relatively mild (10 years in a prison camp) and 

almost all of them were freed after 1954. 

Arvo Pesti. Proposals by a dissident on running the 

state. Sergei Soldatov’s letter to Yuri Andropov 

Sergei Soldatov (1933–2003) – Estonian dissident 

born in Narva, engineer, journalist and author of numerous 

self-published publications – was a political 

prisoner in 1975–1981. At the end of the 1960s he 

participated in writing the program and tactics for 

the USSR Democratic Movement. At the start of the 

1970s he participated in the founding of the Estonian 

Democratic Movement, and the publication of the 

underground magazines “Democrat”, “Estonian 


Democrat” and the Russian-language “Luch Svobody”. 

He was arrested on 4 January 1975. 

On 20 May 1975 while he was in preliminary-inquiry 

isolation in Moscow, Soldatov wrote a letter to the 

chairman of the KGB, Yuri Andropov. The prison 

officials guarding Soldatov considered the letter to 

be sufficiently important not to be discarded so they 

sent the letter on to the addressee. 

The reason for writing the letter, said Soldatov, was 

concern for the future of the state: 

1. “Provide a legal possibility for the discussion of 

all the current problems and the ways they could 

be solved. For example, there could be – even if 

under Andropov’s censorship – publication in 

Moscow of a moderate but independent journal 

using accumulated resources.” 

2. “Provide amnesty for even some of the political 

prisoners.” 

3. “Permit some sections of the liberals and dissidents, 

regardless of their nationality, also including 

Russians, to leave the country for a shorter 

or longer trip”. 

There is no trace of a reaction by Andropov. Soldatov 

was sentenced to six years of rehabilitation in a 

strict-regime work colony. 

After his release in January 1981 Soldatov migrated 

to Germany and lived in Munich and Frankfurt am 

Main. In 2000, Soldatov returned to his homeland. 

Sergei Soldatov died on 24 January 2003. 

Estonian Film Archives: Photographs by Carl Sarap 

C U LT U RA L H I S T O R I C A L A RC H I V E 

Vilve Asmer. Publisher and photographer Carl Sarap 

Carl Sarap has a place in Estonian cultural history 

as a publisher and photographer. He was born on 4 

March 1892 in Voka district in Viru county. 

In 1918 Sarap opened a book store in Tartu and founded 

the “Odamees” publishing house, which continued 

the activities of the “Siuru” publishing house. 

Carl Sarap became active in photography in the 

1930s. He left Tartu and moved to Rakvere with his 

personal and intellectual partner, Johanna Triefeldt. 

The pair opened a book store, which also offered 

photographic supplies and services. Sarap undertook 

numerous photographic expeditions to Estonian 

towns and throughout the countyside, the result of 

which was a postcard collection completed in 1938 

called Kaunis kodumaa (Beautiful Homeland). 

Sarap was arrested on 22 June 1941 and he died in 

September of the same year in the northern Urals. 

Although there is only a limited amount of source 

documentation available on Carl Sarap in the Estonian 

Cultural History Archives, his 72 letters to 

Friedebert Tuglas in the years 1919–1941 provide 

quite a good overview of his life’s work. 


T U N A S I S U K O R D 2 0 0 8 

1 . E E S T I V A B A R I I K 9 0 

Davõdov, Ilja. Vladimir Uljanovi (Lenini) allkirjaga dokument 16. novembrist 1917 Narva Linnavalitsuse 

arhiivifondis. 2008, nr. 1, lk. 76–84. 

Grabbi, Hellar. Ema mälestused. Ella Grabbi mälestusi. 2008, nr. 1, lk. 85–105. 

Ilves, Toomas Hendrik. Vabariigi Presidendi kõne Rahvusarhiivi teaduskonverentsil 23. novembril 

2007. 2008, nr. 1, lk. 2–5. 

Klesment, Martin. Eesti majandusarengu dünaamika näitajaid sõdadevahelisel perioodil. 2008, nr. 

1, lk. 25–37. 

Kröönström, Mati. Kuperjanovi partisanide väeosa ja selle juhid Vabadussõjas. 2008, nr. 1, lk. 66–75. 

Kukk, Kalev. Eesti majandus 1991–2007: taassünd ja edulugu. 2008, nr. 1, lk. 38–51. 

Made, Vahur. Välispoliitika võimalustest julgeoleku kadudes: 1920.–1930. aastate Eesti välispoliitika 

ja konkureerivad maailmakorrad. 2008, nr. 1, lk. 52–58. 

Pajur, Ago. Kolm murdepunkti Eesti sisepoliitikas 1918–1934. 2008, nr. 1, lk. 6–16. 

Valge, Jaak. Eesti aeg ja iseseisvuse taastanud Eesti. 2008, nr. 1, lk. 17–24. 

Varrak, Toomas. Demokraatlik poliitika ja demokraatia Eestis 1991–2007. 2008, nr. 1, lk. 59–63. 

2 . E S S E E 

Kareva, Doris. Mäletamise kunst. 2008, nr. 4, lk. 4. 

Läänemets, Märt. Humanismist budismis ja budistlikust humanismist. 2008, nr. 3, lk. 2–7. 

Vene, Ilmar. Homeerilisest realismist. 2008, nr. 2, lk. 2–6. 

3 . K Ä S I T L U S E D 

Juurvee, Ivo. KGB, Stasi ja Eesti luureajalugu. 2008, nr. 2, lk. 32–53. 

Kreem, Tiina-Mall. Neitsi valge linikuga. Evangeelsete luterlike kirikute ehitus, nurgakivipanekud ja 

pühitsemised Aleksander II aegses eesti ajakirjanduses. 2008, nr. 4, lk. 26–43. 

Kuusk, Pearu. Vabastajad või vallutajad? Siseasjade Rahvakomissariaadi Tartu Linnaosakonna tegevusest 

1944. aastal. 2008, nr. 3, lk. 19–32. 

Laur, Mati. Kohtumõistmine vallasemade üle Pärnu maakohtus 1740. aastatel. 2008, nr. 4, lk. 16–25. 

Leimus, Ivar. Hertsog Magnus, tema võlad ja võlausaldajad. 2008, nr. 3, lk. 8–18. 

Leppik, Lea. Keiss ja Laagus – kaks idealistist majandusmeest 20. sajandi alguse Tartus. 2008, nr. 2, 

lk. 21–31. 

Lõhmus, Mikk. Linnaosad ja linnajuhtimise detsentraliseerimine Eesti Vabariigis 1918–1940. 2008, 

nr. 4, lk. 44–55. 

Pirsko, Priit. Dokumentide aastakasv Eestis – mõõtmisest ja eriti mõõdupuust. 2008, nr. 2, lk. 69–72. 

Raid, Tõnu. Raffaello Barberini teedekaart aastast 1564. 2008, nr. 2, lk. 7–20. 

Roosileht, Katrin. Dokumentide aastane juurdekasv Eesti avaliku sektori asutustes. 2008, nr. 2, lk. 54–68. 

Sazonov, Vladimir. Kuninglik propaganda Kesk-Assüüria suurriigis 1365–1208 e. Kr. valitsejate tiitlite 

näol. 2008, nr. 4, lk. 5–15. 

Saueauk, Meelis. Riikliku julgeoleku rahvakomissariaat (NKGB) Eestis 1944–1946. 2008, nr. 3, lk. 33–57. 

4 . D O K U M E N T J A K O M M E N T A A R 

Noormets, Tiit. “... kas täna praktiseeriti eilast filmi?” Kollaborantide ja okupantide konflikt Kabala 

vallas detsembris 1945. 2008, nr. 3, lk. 69–72. 

Noormets, Tiit. “Rahvusvahelise reaktsiooni poolt Olümpiamängude ümber sepitsetud sehkendamine 

ei andnud dividende...” KGB-teaduslik artikkel Tallinna Olümpiaregatist “Kõrgkooli töödes”. 2008, 

nr. 3, lk. 73–79. 


Sisukord 2008 

Paklar, Ernst. Autobiograafilised märkmed. Vene keelest tõlkinud Erna Kõiv. 2008, nr. 3, lk. 86–96. 

Paklar, Volita. Ernst Paklari 100. sünniaastapäeva puhul. 2008, nr. 3, lk. 97–100. 

Pesti, Arvo. Dissidendi ettepanekud riigikorralduse asjus. Sergei Soldatovi kiri Juri Andropovile. 

2008, nr. 4, lk. 97–101. 

Pesti, Arvo. Vaikne pooltund. Nõukogude Liidu Demokraatliku Rahvarinde 1981. aasta memorandum. 

2008, nr. 3, lk. 80–85. 

Pihlau, Jaak. Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel. 2008, nr. 2, lk. 79–99; nr. 4, lk. 80–96. 

Rosenthal, Reigo. Kes andis käsu “Irboska veretööks”? 2008, nr. 2, lk. 73–78. 

Salo, Urmas. Au kallim kui rahu. Poola sõjalis-poliitiline olukord 1939. aastal Eesti sõjaväe esindaja 

silmade läbi. 2008, nr. 4, lk. 56–79. 

Tannberg, Tõnu. Julgeolekuorganite “uue töömeetodi” juurutamine relvastatud vastupanuliikumise 

vastu 1945. aastal. 2008, nr. 3, lk. 58–68. 

Viires, Ants. Tagasivaade noorusaega. 2008, nr. 2, lk. 100–115. 

5 . F O T O D 

Eesti Filmiarhiivi fotonurk. Carl Sarap. 2008, nr. 4, lk. 102–108. 

Eesti Filmiarhiivi fotonurk. Kaks algust. 2008, nr. 1, lk. 106–112. 

Eesti Filmiarhiivi fotonurk. Olümpialinn Tallinn. 2008, nr. 3, lk. 101–107. 

Eesti Filmiarhiivi fotonurk. 100 aastat esimesest kinoks ehitatud hoonest Eestis. 2008, nr. 2, 

lk. 116–122. 

6 . K U L T U U R I L O O L I S E S T A R H I I V I S T 

Asmer, Vilve. Kirjastaja ja piltnik Carl Sarap. 2008, nr. 4, lk. 109–112. 

Carl Sarapi kaheksa kirja Friedebert Tuglasele. 2008, nr. 4, lk. 113–118. 

Olesk, Sirje. Kaks vaimukaaslast eri aegadest. Valik Ain Kaalepi ja Nigol Andreseni kirjavahetusest 

aastatel 1965–1975. II. 2008, nr. 1, lk. 113–128. 

Saluvere, Tiina. Ühest kunagisest Tartu teatrikoolist. 2008, nr. 2, lk. 123–138, nr. 3, lk. 108–127. 

7 . A R V U S T U S E D 

Arumäe, Heino; Graf, Mati; Raudkivi, Priit. Soomlaste oma Eesti ajalugu. Seppo Zetterberg. Viron 

historia. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 1118. Helsinki, 2007. 810 lk. 2008, nr. 1, lk. 

129–135. 

Arumäe, Heino. Üks vägagi piinlik lugu. – Martti Turtola. Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi 

hukk 1939–1940. Soome keelest tõlkinud Maimu Berg. Tänapäev, Tallinn, 2008. 296 lk. 2008, nr. 4, 

lk. 127–134. 

Helk, Vello. Eesti stalinismi haardes. – Eesti aastatel 1940–1953. Sovetiseerumise mehhanismid ja 

tagajärjed Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis. Koostanud Tõnu Tannberg (Eesti 

Ajalooarhiivi toimetised. Acta et commentationes Archivi Historici Estoniae 15 (22). Eesti Ajalooarhiiv, 

Tartu 2007. 508 lk. 2008, nr. 3, lk. 138–141. 

Helk, Vello. Haridusreisid reformatsioonist valgustusajastuni. – Arvo Tering. Eesti-, liivi- ja kuramaalased 

Euroopa ülikoolides 1561–1798. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2008. 831 lk. 2008, nr. 4, 

lk. 119–123. 

Helk, Vello. Saaremaa järjekordne suurpanus. – Saaremaa 2. Ajalugu, majandus, kultuur. Toimetanud 

Kärt Jänes-Kapp (ajalugu, usk ja kirik, tervishoid ja arstiabi), Enn Randma (arhitektuur, haridus, 

saarlased väljaspool Eestit), Malle Soosaar (majandus). Koolibri, Tallinn, 2007. 1136 lk. 2008, nr. 2, 

lk. 147–153. 

Hiio, Toomas. Korpusepoistest. – Tiit Noormets, Toe Nõmm, Hanno Ojalo, Olev Raidla, Reigo 


Sisukord 2008 

Rosenthal, Tõnis Taavet, Mati Õun. Korpusepoisid. Koostanud Hanno Ojalo. Eesti Akadeemiline 

Sõjaajaloo Selts ja Sentinel, Tallinn, 2007. 254 lk. 2008, nr. 2, lk. 140–146. 

Kaju, Katre. Kirjad riigikantslerile. – Letters from Sir James Spens and Jan Rutgers. Edited by 

Arne Jönsson. (The Works and Correspondence of Axel Oxenstierna edited by The Royal Swedish 

Academy of Letters, History and Antiquities in co-operation with The Swedish National Archives, 

2: 13). Stockholm, 2007. 643 lk. 2008, nr. 3, lk. 128–129. 

Kodres, Krista. Varandusloend – eraelu ja elamiskultuuri ajaloo ammendamatu allikas. 2008, nr. 2, 

lk. 139–140. 

Leppik, Lea. Balti maailmaelamus. Krahvide Aleksander, Eduard ja Hermann Keyserlingi kultuuriloolisest 

tähendusest. – Baltisches Welterlebnis. Die kulturgeschichtliche Bedeutung von Alexander, 

Eduard und Hermann Graf Keyserling. Beiträge eines internationalen Symposions in Tartu vom 19. 

bis 21. September 2003. Hrsg. v. Michael Schwidtal, Jaan Undusk unter Mitwirkung von Liina Lukas. 

Universitätsverlag Winter Heidelberg. 2007. 2008, nr. 3, lk. 133–137. 

Liivik, Olev. Eesti küla sihikindel sovetiseerimine aastatel 1944–1953. David Feest. Zwangskollektivierung 

im Baltikum. Die Sowjetisierung des estnischen Dorfes 1944–1953. Böhlau. Köln-Wien, 2007 

(=Beiträge zur Geschichte Osteuropas, Band 40). 535 lk. 2008, nr. 1, lk. 136–139. 

Loit, Aleksander. Eesti talupojad Põhjasõjas. – Kalle Kroon. Kolme lõvi ja greifi all Põhjasõjas. 

Eestlased ja lätlased Rootsi armees, nähtuna sotsiaal-majanduslike muutuste taustal 17. sajandi lõpul 

– 18. sajandi alguses. Argo, Tallinn, 2007. 424 lk. 2008, nr. 3, lk. 142–144. 

Loit, Aleksander. Ikaldus – nälg – surm. – Marten Seppel. Näljaabi Liivi- ja Eestimaal 17. sajandist 

19. sajandi alguseni. Dissertationes Historiae Universitatis Tartuensis. 15. Tartu Ülikooli Kirjastus, 

Tartu, 2008. 408 lk. 2008, nr. 4, lk. 124–127. 

Niglas, Aivar; Maripuu, Meelis. Punalaevastiku tung läände. – Pavel Petrov. Punalipuline Balti 

laevastik ja Eesti (1939–1941). Vene keelest tõlkinud Toomas Huik. Tänapäev, Tallinn, 2008. 264 lk. 

2008, nr. 4, lk. 135–140. 

Vanamölder, Kaarel. Peeter Suur kaasaegses Saksa trükimeedias. – Astrid Blome. Das deutsche 

Rußlandbild im frühen 18. Jahrhundert. (Forschungen zur osteuropäischen Geschichte. Band. 57.) 

Osteuropa-Institut der Freien Universität Berlin. Harrassowitz Verlag. Wiesbaden, 2000. 432 lk. ISBN 

3–447–04341–5. 2008, nr. 3, lk. 130–132. 

8 . V A R I A 

Haak, Arvi. Seminar hilisrauaaja võimukeskustest Läänemere idakaldal. 2008, nr. 3, lk. 150–151. 

Kaljundi, Linda. Henriku Liivimaa kroonika tõus rahvusvahelisele teadusareenile. 2008, nr. 4, 

lk. 141–144. 

Kenkmann, Peeter. Näitus “Estonia – riik ja rahvas”. 2008, nr. 2, lk. 154–156. 

Kibal, Birgit. 16. üleilmne arhiivikongress Kuala Lumpuris. 2008, nr. 4, lk. 145–150. 

Kreem, Juhan. Kirde-Euroopa ajaloo ja kultuuri sümpoosion Tallinna Linnaarhiivis. 2008, nr. 

1, lk. 151–153. 

Liivik, Olev. Rahvusvaheline ajalookonverents “Rahvusest riigiks. Uute rahvusriikide tekkimine 

Tsaari-Venemaa varemeile 1917–1920” 6. märtsil Tallinnas. 2008, nr. 3, lk. 147–150. 

Loit, Aleksander. Esthonia – Estonia? 2008, nr. 1, lk. 144–147. 

Lääne, Margus. Ununenud kangelane ehk ”Iseäraliste ülesannetega kurjeer”. 2008, nr. 3, 

lk. 152–156. 

Püüa, Endel. Probleeme Eesti Vabariigi võimuorganite algusajast. 2008, nr. 1, lk. 140–143. 

Raudkivi, Priit. Ajalookirjanduse aastapreemia 2008. 2008, nr. 3, lk. 145–146. 

Raun, Ott. Tuna kümme aastat. 2008, nr. 4, lk. 2–3. 

Sirk, Väino. Ajaloo Instituudis esitleti Ea Janseni postuumselt ilmunud suurteost. 2008, nr. 1, 

lk. 148–150. 

Tomingas, Ivi. 10 aastat Tuna fotonurka. 2008, nr. 4, lk. 152–153. 

Uuet, Liivi. Ajalookonverentsilt “Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis”. 2008, nr. 4, lk. 150–151.

Tuna 41.indb - Rahvusarhiiv

You also want an ePaper? Increase the reach of your titles

Delete template?

Save as template?